8. november 2012

Mõtte noppeid...

Nii kaua kui inimesed maakeral on elanud, on ka loomad olnud osake nende elust. Küttide ja korilastena on meie geenidesse sisetatud oskused loomi jälgida. Meie esivanemad õppisid loomade sõnumeid tõlgendama, teades, et loomade käitumine võib ennetada ohtu. Kui rääkida emotsionaalsest heaolust, siis hoolitsevad hobused endiselt meie turvalisuse eest. Nad annavad meile märku, kui meie sisemaastikul on viltu vajunud või räämas.
Selle sõnumiga meenub mulle pea 10 aastat tagasi aset leidnud sündmus. Olles oma viimase lapsega haiglas enne sinna minekut olin teinud kõik endast oleneva. Söödad valmis, et juhul, kui tuleb minek, oleks olemas koduline, kes vaatab hobuste järele ja annaks süüa juurde, kui sellest rohumassist väheks loomadele jääb. Mis juhtus, esimene päev ei suutnud Keith mitte ühtegi hobust õue saada (tol korral oli mul siis 6 hobust). Olles üritanud teine päev hobuseid õue lasta, olid nad aiast välja tormanud ja uuesti sisse. Keith loobus hobuste välja panemisest. Kui ma siis ükskord lapsega koju sain. Kogesin hobustest ehmatust ja sisemist hirmu (hirm seisis, et peremehega on midagi juhtunud). Sama päev lasin hobused kohe õue ja alustasin lapse kõrvalt kohe kohalikele küla lastele trenni tegemisega (ei saanud ise kordagi puhata). 
Miks see asi juhtus, tõin kaks nädalat enne arstide poolt paika pandud sünnikuupäeva ühe hobuse Jõgevamaalt, kes nuttis oma endist perenaist taga pea kaks kuud. Kes siis oma sisemise kurvastusega muutis ka minu hobused stressavateks. (See oli aastal 2002.mai ja juuni).

Eile õhtul aitasid koerad ühel kährikul eluküünla kustutada. Tavaline asi, et iga sügis, need neljajalgsed võõrliigiks ja siin kohastunud elukad majade lähedusse tungivad. Miks mitte, suleliste hais on see, mis nagu magnetiga siia neid tõmbab.
Käisin vet.apteegis ostsin ussirohtu ja sobivat toitu Sassule ning vaikselt püüan elu samale lainele tagasi keerata. Rohu andsin koheselt ära (hommikul koju jõudes söötsin mõlemad koerad) mõlematele koertele. 
Meenub mulle aastate tagune lugu, kus ma vaidlesin vana-vanaemaga, et koertele ja kassidele peab andma korraliselt ussirohtu. Kus sa sellega, tema jäi vaidluses küll peale, kuid tegijaks olin mina. Sain aru, et vahel on mõni inimene.... vääääääga tark... ja lasen tal seda olla. 
Ma usun, et nüüd kus Pipi tita on juba pea paar nädalat uues kodus olnud, hakkab Sassu enesetunne paranema. Eks mind ennast häirib sama moodi, kui koer käitub teisiti, kui tavaliselt. Kõige enam kannatan, kui koer kõhnub ja karvastik kaotab läike. 
Mõtisklen, kust leida sobiv rahasumma, et saaks traktori ära remontida. Ja traktor seisb seal samas kohas, kus ma ta seisma jätsin. Poiss korra tegi lahti, kuid meil see teema, et peab keskelt lahti tegema. Parem juba kõik jubinad, mis vinguvad ära koheselt vahetada. 
Randa titaga koolitus sujub suurepäraselt, kõnnib ilusti käe kõrval, jalgu tõstame. Sügatud saab päris palju, kahe jala peale tõusmine on kadunud. Randa tita on veel hästi sotsiaalne, tundub, et oma olemusega on mõnegi ,,krokodilli" südamesõpruse võitnud. Krokodillideks nimetan enda hobustest neid hobuseid, kes seisavad liidri positsioonil ja kipuvad väga palju eneseruumi enesele võtma ja jagavad ainult endale meelepäraste suksudega. Olla liidrile meelepärane, on privileeg suurem. Samas nooruke hobu õpib kõike kompetentse hobuse kõrvalt.
Kahtlustan mõnda aega, et vist on Herta ka tiine. Käitumine on kummaline, sarnaneb tiine looma omale. Las olla, kelle järglane tulemas tahes, hea meel, kui oleks. Minu meelest ei jäänud ta eelmise omaniku ajal tiineks sellepärast, et oli stressis.  Liptoni ja Herta ühisjärglane võib päris kena loom sündida. Eks neid ole küll, kes kohe vildakalt vaatavad, et torika olen lasknud paarituda eestlasega.  Kahju on inimestest, kelle mõistmine vahel kaob kuhugi, hetkel ei leia sobivat sõna.

6. november 2012

Väljas sajab, siis olen keskendunud rohkem sisemistele tegevustele. Ahi köeb, kuna väline niiskus kipub kütmata tubadesse tungima.
Vahe peal korrastasin oma paberimajandust, vaatasin makstud arveid neid siis arhiveerides. Pärast selliseid tegevusi olles otsisin ülesse raamatu ,,Ühenduses hobustega" Margrit Coates on selle kirjutanud. Vara hommikul painas üks asi ja see vajas selle raamatu sisust leidmaks mis mind vaevab.
... leidsin hea koha lk. 63
Vaid siis, kui meid valdab rahu ja harmoonia, ütleb hobune südamest: ,,Ma tahan viibida su läheduses ja järgneda sinu juhendamisele."
Leidsin selle mis otsisin... 
Olles jootnud noored suksud, mõtlesin, et laseks teised hobused ka sisse, sajab ja sajab. Ei taha ise ka seal väljas olla. Ma ei jõua lihtsalt seda muda oma jalgade küljest lahti trampida.
Läksin siis karjamaal, juba kopliservast märkasin, et hobused olid pugenud tihedate kuuskede varju ja ainus meeshing Lipton siis lagedal rohtu maast näksimas. Mind märganud, tuli sealt hale pikk hirnatus. Hõikasin ,,Lipsu, lähme sisse" nagu mu jutust aru saanud galoppis ta minu juurde, andsin maiust ning kinnitasin oheliku. Ja läksime kahekesi värava poole. Jälgides karja teiste liikmete keha keelt... näis, kas avaldavad soovi sisse saamiseks. Olles jõudnud väravasse, tormas Kati suure galopiga järele ja sinna ta ka jäi. Liptoni sisse viinud, suhtlesin kogu tee temaga. Huvitava loomaga tegu, õrn ei pea sikutama, liigub järgi minu keha keele järgi. Olles nende aastatega saanud kogemusi täkkude kasvatamisest, olen aru saanud, et täkud ei olegi kurjad ja hirmuäratavad vaid ikka õige kasvatus on kõigele alus. Eks Liptoni lapsepõlv on olnud eeskujulik. Aastatega olen saanud aru, et hobuseks kasvamine pannakse alus, varsa lapsepõlves. 
Lipsu sisse pannud, tõin teiseks vana kiiksudega Kati. jne. Kuni jäi välja veel Herta ja Tassa. 
Herta märganud, mind neile järgi tulemas, tõmbas koha pealt sellise kaabekaga minema, et enne ei saanud pidama, kui rehe all. Mul ei jäänud muud, kui lasin nad kõik sisse. 

Vihm, lörts ja lumi...

Vähemalt nii lugesin hoti postkasti sisselogimisel päeva uudiste pealkirjadest ka ilmateate ennustuse. Ma pealkirjadest kaugemale ei viitsinud süüvida. Pigem huvitas postkasti sisu.
Mõni hommik on raske teha päeva plaanide järgi tööd, siis võtan aega eelnevalt süveneda vaimu maailma. Mõtiskleda ja mediteerida ning motiveerida...
Päeva alustan kergemate asjadega ja loomadega, kellele pole vaja eriti suurt tähelepanu osutada.
Kanad, siis koerad... koerad on kuidagi stressis. Mõtlen päevas mitmeid kordi kodus nendega tegeledes. Praegu ei ole tahtnud nendega metsagi minna. Püüan leida stressi allika. Kui Sipsik meil veel oli, siis Sass kõhnus silmnähtavalt. Paaril korral suutis teda ka rünnata, tegemist oli, kui jagasin koertele süüa.(üks põhjus peitubki, et Sass ootab 100% tähelepanu ja kui seda väheks jääb, eelkõige käitumises ja söömises tekivad muutused). Nii kaua, kui Sipsik oli rohkem pesa ja kaisuloom, ei olnud Sassul viga. Kui ta hakkas pesast juba oma jalal väljas käima,muutus Sass armukadedaks...lapsed lunisid Sipsikut omale jätma. Jäin neutraalseks, mainisin, et ma ei taha, kuna Sass kannatas tähelepanu puuduse all. Mainingi, et kui oleme võtnud looma ja oleme andnud talle oma südame ja lugupidamise, siis tuleb sellest kinni hoida. Eks lastel on vahel raske otsuseid teha, siis nende otsuste moraalseks toetajaks on ikka täiskasvanu eeskuju. Sipsik oli üliarmas, kuid lõpuks leidsime tallegi armastava pere. Lihtsalt ülihea meel. 

4. november 2012

Feng shui vaimus kodu - Elustiil - naine24.ee

Feng shui vaimus kodu - Elustiil - naine24.ee
Uurin ise ka Feng Shui mõju kodu ja aiakujundamises. Kas see ka nii on ei oska öelda. Kuid osa asju on meil istutatud nii, et need on kas siis halbade mõjude ära võtmiseks. Näit. elupuud.

3. november 2012

Eile sai siis käidud Tallinnas, kasutasin linna sisse sõiduks Pärnu maanteed. Kuna mind hirmutab Luige rist, mis pole veel valmis. Kuna linna sõidu planeerisin nii, et ühele päevale saab mitu asjaajamist. Iga väikse asja pärast raha kulutada ei taha. Pigem kõik asjad korraga ühel päeval teoks teha. Kuna veel õhtusele ajale planeeritud üritusel osalemine kella 18 jäi, siis tekkis kahe tunni vaba moment. 
Mõtlesin, et nüüd võiks külastada Paljassaare lindude kaitseala. Pärast nõuka aja lagunemist pole mul sinna pikka aega asja olnud, olen korra seda külastanud, aga TNMK kaudu. Muidu mitte, kuna oli see suletud tsoon, piiratud ja teataval määral valavatava tsooniga. http://et.wikipedia.org/wiki/Paljassaare
Iga aasta kevadeti kutsutakse linnast inimesi saabuvate rändlindude liigirohkust lugema ja sellest     ka aru andma. Jälgin sellega seoses kogu infot, et kunagi seisis Sitsi trammi peatusest mäest alla astudes, selle sama tee ääres kai ääres, kunagi Tallin-Helsingi-Tallinn kurseerinud reisilaev Tallinn. Kus tegutses paarkümmend aastat Eesti Noorte Meremeeste Klubi. Selles tegutsesid sellised huviringid, fotograafia (Toomas Huik, Jaan Künnap) oletan, et nii mõnigi inimene tunneb ära kuulsused teatud valdkondades. Allveearheoloogia, veemotosport, purjetamine, laevamudelism jne., rohkem hetkel ei meenu, kuid noori oli palju kes käisid. Väga vahva koht vabaaja veetmises. Ohkan alati, kui mõtteis nendele aegadele tagasi laskun.
Mälestustes siis tagasi reaalsusse astudes, eile õhtul tagasi teele ennast asutanud jäin jällegi Viljandi maantee alguses Luigel seekord jänni ja mu teekond jälle Pärnu maanteele viis. Enne Pärnu ja Haapsalu teede lahknemist oletan kuskil 5 km pidin taluma ühte ebaharilikult ja tuledega vilgutavat tüüpi selja taga. Mul on teatud nõks selliste lurjustega, sättisin küljepeegli nii, et kui ta uuesti lülitas täistuledele, see pimestab pigem tagasõitja silmi, mitte mind. Proovitud võte, kuna tagaklaas on tumendatud, siis täistule valgus salongipeeglile ei avalda mõju. Ja ei lasknud ennast sellel tüübil ennast tema lollustest segada, hoidsin oma mõõdukat sõidutempot (miks ma peaksin kihutama ja proovima kellegi pärast vahetada sõidurida). Prooviti küll, kuid minu kannatus oli suurepärane.
Kuid mis eile raskendas oli tihe udu, et sõitma pidin pooltuledega, proovisin täistulesid, siis tekkis selline udusein, et kohe nagu tee lõpeks. Eelistasin kogu tee sõita pooltuledega, kuid sõita sellisel ajal oli see veidi väsitav.

Eile oli hingedepäev


2. novembril on hingedepäev ja seoses sellega süüdatakse küünlad nii kallite kadunukeste kalmudel kalmistul kui ka kodude akendel.

Vaikselt rändab hing, 
ja aknal põleb küünal. 
Varsti kohal on hing, 
sest su aknal põleb küünal 
Sa tead, et ta tuleb,
tead, et ta armastab,
Ta teab, et teda ootad,
teab, et sa armastad

Ja kui ta kohal on,
on kõik justkui parem
Ja kui ta läheb...
 

  Koju jõudes eile süütasin kaks küünalt kummalgi pool väravaposti. Hiljem läksin veel vaatama, mõnus valgus täitis värava tagust.  

1. november 2012

November, hingedekuu ja muidki rahvuslike tähtsusega päevi.

Paar päeva sula ilma sulatas siis põka käigukasti. Ja minu rõõmuks ehk siis seda rõõmu kestis ühe silorulli ulatuses. Kuid jah, mis juhtus... juhtus see, mis ammu oodata oli. Homme kuuleb, poiss otsis sobivat võtit, et käigukast lahti võtta. 
Kanadega see teema, kui eile sai rõõmustatud, et lõpuks on kanad uue elamu omaks võtnud, kuid täna sain nende kohta uut teavet, et lähevad ikka harjumusest ikka sinna, kus neile meeldib. Ohkasin, kogu mu töö läks järjekordselt vett vedama. Viisin veel enne pimedaks minekut ehk siis kanade magama minekut head paremat ette (koerad panin kinni, need ei lase kanu elamusse sisse). Pooled olid juba ennast kuudis kohad mõnusalt sisse võtnud ning ootasid, et uks kinni saaks. 
Alustasin siis kompost sõnniku valmistamist, vedasin aiamaale kuhja, homme kiht puudelehti peale ja siis uuesti värsket sõnnikut peale. Seda kraami peaks tulema. 
Õhtuti on vahva hobuseid koju hõigates aimata hallidest siluettides ja kapjade müdinast, kes on ees. Ja alati väravasse esimesena jõuavad pea koos Kati ja Testu. Testu müksab tervituseks pea iga kord. Ja  ega muud võtan talutusnööri ja paigutan pehmelt kaela ümber, siis jooksuga talli, kuhu järgneb hanerivina üks teise järel nagu tsirkuses treenitud hobud-ponid. On ka neid tegelasi, kes ukse peal mõtlevad ringi ja seekord paradiisi õunapuu alla tormasid kõik päitsetega noored. Muidugi õunu nosima.  Ülejäänud juba krõmpsutasid rahulolevalt heina omale mugavas kohas.

31. oktoober 2012

Viimane oktoobrikuupäev. 31.10.2012

Kuhu kaob aeg? 
Maal kaob aeg toimetustesse. Juba hommikul pea 3-4 tundi vee ja heinaveo peale. Loomad ju öösel sees ja päeva ajal väljas. Nii kui on näha, et hobused väravas või vee vanni ääres väga mõtlikult nina norus seismas, siis pean mina kõigest aru saama. Muidugi lähen vaatan üle, kas sain õieti aru. Siis vastavalt seda ka teen. Ootan sula, saaks traktoril käigukasti lahti sulatada (vesi on sinna valgunud) eks näe kuidas selle remondiga saab. Sidur on kohe... kohe... läbi minemas. Selle jaoks on vaja traktor keskelt lahti võtta. Arvestades oma mehe aeglusega, siis ei tea kunagi, kui kaua selline asi tema käes korda saab. ,,Minu vanaisa vahetas sellise asja poole päevaga", kui ma peaks oma mehele sellist asja hakata rääkima, oo jaa. Oma autot vuntsitakse kasvõi ööselgi, et kuhugile teise eesti otsa usukoosolekule sõita ja minu tööd oodaku.  Valmistama ette teise traktori on mu ainus mõte. Russi ma nii väga kasutada ei tahaks, kütteröövel. Juba ühe rulli siloveoks kulub 4 l diiselkütust. Pean arvestama kõik suuremate kulutustega. Käivitusmootorisse on eraldi vaja bensiini. Paar ämbrit vett jahutussüsteemi-tegemist on radiaatoriga. Tegevust on palju, nimetan seda eeltöötluseks.
Väike mure poeb põue. Olen tähele pannud, kui ma sisemiselt olen juba mures, siis kui asi või juhtum kätte jõuab on mul asju lihtsam taluda. Elame näeme, ootan sula.

28. oktoober 2012




Puuseened

Esimene lumi

Juba reedel, kui lund keerutas ja keerutas, siis kella 18 oli mu auto mattunud korraliku lumega. Andis maha rookida, valmistusin kella 19.00 tööle minekuks. Juba tööle jõudes ootas mind lumekoristus, esimesel korral kasutasin luuda, kui tunni pärast polnud enam märkigi, et keegi oleks trepid lumest koristanud. Ega mulle sellisel ajal maha sadanud lumi meele järgi polnud. Teadmine, hommikuks kella 7 peab kogu maja trepid õuealal lumest puhtad olema. Alustasin oma tegemisi kell 4.45 ja lõpetasin 6.15. Hea meel, et kella 1 ja 3 paiku ringi ratast ehk ümber maja ringleva tee Rapla linnavalitsuse teehooldusesse palgatud traka oma tööd aegsasti tegemas oli. 
Reede õhtul panime hobused sisse ja laupäeva hommikul esimene töö, veevedu+hein ja lõpuks kabjalised. Paar päeva on nii kestnud. Eile sai käidud ka trenni tegemas mõne suksuga.
Kõige suurem töö on veevedu. Hobused õues olles ikka joovad palju, eriti veel kui söödaks on hein. Kui ilma võtaks pöördeliselt väga madalad kraadid, siis tavaliselt oleme arvestanud, et iga tund tuleb lisada kuuma keedu vett (jahtub külmunud veega ruttu). 
Täna ja eile vedasime köögi kraanist 25 l piimanõuga jootmisvanni (naabrimees nimetab meil jootmisvanne mullivannideks, kuna osa noori hobuseid armastavad oma jalgadega sinna sisse kobida ja siis teada, mis seal toimub...). 

Väikesed tüdrukud ponisid taltsutamas - Elustiil - naine24.ee

Väikesed tüdrukud ponisid taltsutamas - Elustiil - naine24.ee

26. oktoober 2012

Mõtisklused

Minu elu suurimad eeskujud, kui ka mõttekandjad. Keda võin jäägitult kuulata, kui ka kaasa mõelda. 
Eerik Kumari tuntud ornitoloog, lahkunud. 
Jelena Petushkova kirjutanud ,,Südame kaks poolt" Venemaal tuntud koolisõitja. Oman ühte artiklit, kus Kalju Laiapea oma noorte ratsasportlastega tegid Moskva kuulsa olüpiatalli ekskursiooni. See ekskursioon saadi heade võistlustulemuste eest spartakiaadil.
Oolaf Tamberg pikka aega Sommerlingi sohvoosi juhtinud direktor, kes on Jüri talli rajajaks, kui ka Niitvälja tallide rajaja. Hiljem kes aastaid töötas Põllumajandusministeeriumis (hetkel pole meeles mis aastast aastani, kui  kasutas suhteid, et Eestisse tuua häid sporthobuseid. Kunagi töötas Venemaal kolhoosis). Peab pensionipõlve vanus küündib üle 80, olid head sõbrad Allan-Sven Sagrisega, sellepärast ei jätnud Lagedi kooljütsid ükski aasta kartulipõldudel käimata. Muidugi oli ta ka jahimees. Meenub aastate tagune lugu, kui üks kits jooksis tema autole ette, mis sai vigastada, lasi vere koha peal välja ja tõi selle meie perele.
Aleksei Turovski loomaaias töötab hea looma lugude vestja, andnud välja emotsinoodest rikastatud raamatuid, milles on palju juttu võrdlusi inimese ja loomade maailmast.
Fred Jüssi ... Elutarkus meeldib ning avaldatud heliteosed loodushäältega.
http://www.arengutee.com/fred-juumlssi-elutarkus.html

25. oktoober 2012

Tegus koolivaheaeg

Oleme lastega väga aktiivselt pühendunud hobustele, eriti noortele. Kuid mõni päev, kui tunnen, et tahan rahulikumalt ratsutada, siis eelis seisuses on muidugi vanemad ja kogenumad. Õhtul lakast heinu hobuste jaoks alla visanud, õhkus lakka mõnusat hobusearoomi. Hobused seisid väravas ootasid sisse laskmist. Ja saigi seda tehtud. See plaan oli mul kindlalt juba tehtud, kuna eelmine ja see nädal vedasin talli korraliku kihi saepuru... mmm nii mõnus saeveski lõhn nüüd veel segatud hobuselõhnaga. 
Täna siis sai lõpuks talvepuud ka tehtud. Olav tuli meile (aitas puid peale vedada ja saagida juppideks ning osa puid ka saagida). 
Paulale tegime vabu hüppeid. Täna panin tähele, et Paula hüppab hoopis teisiti, kui ma olen eelmisi hobuseid õpetanud. Anete nipsutab sõrmi (klikker meetodil nipsutades) jookseb hobusega koos ja hüppavad koos. Naersin koostöö on ju suurepärane. Paula ei taha maha jääda, jookseb ilusti õla piiril. Hea samm ja hüpe pehme. Kena oli vaadata kahe noore koostööd.
Kanad eriti need, kes on meil kasvanud ei taha kuidagi oma kuuti omaks võtta. Leiutasime küll oma projekti ikka läks luhta. Panime koerad kinni, et ei pääseks kanade kuuti külastama. 
Olles siis neid õhtul jälle ümber kolinud, meenus kohe nendele kanakestele, et neil kõhud tühjad. Osad, kes magama ennast õrrele asutavad, kipuvad enne enesele kohta tehes, teisele nokapoksi tegema. Ja tugevamad isendid otsivad  enesele paremad kohad. See on omaette vaatepilt, kanaema ainsa tibuga puges munakasti tuttu, aga enne andis ühele noorele kukele tou, et see lahkuks tema lähedalt. Nautimaks oma lapsega omaette olemist. Tibu iseenest on suur, küll käis parema asendi otsimine, et saaks mugavalt ennast tunda. Käisin veel enne tuppa minnes tallis läbi. Mõned hopad tukkusid,  mõned nautisid heinasöömist. Rahu ja vaikus ning vaikne nohin ainult hobsutelt. Loodan lähimal ajal kolme hobuse väliboksiga ka ühele poole saada.

22. oktoober 2012

Veel miskit tähelepanuväärset... Randa titel on päitsed peas, harjutame vaikselt suure hobuse kombeid.  Nüüd võivad ka EHS-i töötajad tulla ja talle passistamise jaoks joonised tegema ja kiipi panema. Randa on hakanud nõudma tegelust. Ei põgene päitseid nähes, vaid surub ka teiste hobuste vahele ennast, et sokutada inimese juurde, et temaga tegeldakse. Isegi lapsed imetlevad tema usaldust. 
Loen viimasel ajal sellist raamatut nagu ,,Koos hobusega" püüdsin leida Teeba ühele halvale omadusele lahenduse. Arvasin, et sadul, siis hambaid jne. Kuid üks päev olles kahekesi maastikul nelja tunnisel retkel, avastasin temas peituva pinge. Üritasin ennast rohkem lõdvestada, et mitte tekitada üleüldist kramplikku pinget, mille tõttu kippus alati pärast galoppi või traavi peaga üles alla vehkima. Katsetasin mitmeid taktikaid, traavi ajal ratsmeid nati lõdvemalt peal hoides ning säärega surudes rohkem pead üleval hoida. Tulemus oli suurepärane... täna käisin jälle, siis tahtsin teada, kas mu meetod töötab ka täna. Nii et seljaprobleemid ja hambaprobleemid jäävad ära. Lahendus on leitud. Vaatasin eelmine nädala vahetus trenni tulnud lapse pühendumist ja katsetasin trenni ajal mitmeid võtteid. Pean mõnele lapsele lähenema natuke teise nurga alt, et kuidas aidata leida Teebaga kontakti looma. Samas pea iga trenn on mõlemad täiesti lootusetutes mõtetes. Mul on vaja individuaalne trenn vaja sellele lapsele anda. Kui on mitu last samal ajal platsil on raske keskenduda individuaalsete oskuste parendamisele. Loodan, et see tähelepanek aitab. 
Herta teema, miks tassib noore ratsaniku platsi väravasse. Kui tekivad mingid probleemid ratsaniku ja hobuse vahel, siis püüan ise nendele asjadele läheneda ja uurida põhjusi, et järgmine trenn oleks efektiivne. Soovin, et laps õpiks leidma kontakti hobusega ning saaks sammu võrra areneda.

Uudised

Mõni päev tagasi ohkasin südamest ja olesklesin mõtteis, et kus võib asuda meie kodust ostetud hobune Teele. 
Täna olles fb loginud leidsin siis kirja, kus siis tutvustas ennats Teele uus omanik, kes tahtis teada Teele kohta peensusteni. Tegelikult müüsin enda hobuse, teadmisega, et temast on kasu ja mis ma kuulsin, et suures ratsakoolis muutus ta mitte selliseks nagu ta meil oli. Ei olevat sobinud enam puuetega inimestele. Ma üldse ei imesta, et miks loobuti kiiresti. Ratsakoolides on elu kiire ja kellel seal aega pühenduda peensusteni hobustele ja tema iseloomule. 
Selle müümise järel sain ma tunda piisavalt etteheiteid, et miks müüsin hea hobuse nii mõnegi inimese sadulasse ning hobusekindluse andnud looma. Minu seisukoht oli selline, et kasvatasin mina, mitte keegi teine. Kes tasub mu kulutused hobustele? Kuskilt pean hakkama ka tagasi saama. Kui ma müün hobuse, siis sellise mõttega, et hobune leiab hea pere või uue võimaluse kuskil edasi minna. See kui ma pidevalt panen rahasid hobuste alla ja pean neid surmani, müümata kuhugi edasi. Mida see annab ja kust saab tulla tulemus? Hea on lugeda müüdud hobuste etteastetest ning saavutustest. Tuleb lasta lahti ja edasi minna, kuna mul on kari, keda kasvatan ja loodan edasi minna ehk siis suund ikka paremuse suunas (orienteeritud tulemustele). Ma olen sellise meelsusega, enne ei räägi, kui olen mõne asja jälle korda saatnud. 
Kutsikas Sipsik läks oma uude koju, ühtepidi hea meel teadmisest, kuhu ta läheb saab olema hea. Ükskõik millise loomaga pole mul tegu, alati oleks nagu õnneliku lõpuga lugu. Pisar tuleb silma, olen kasvatanud looma südamega, aga mitte rutiinist ja vastu tahtmist. Vaid sellise meelsusega, et loom oleks ka silmarõõmuks ja hingele.
Tänane päev on eriline.

21. oktoober 2012

http://www.horsemarket.ee/index/index.php?page=articles&aID=701&lang=est
Hea on lugeda teiste hobusekasvatajate muresid ja neid ka siia enda jaoks talletada. Mõtlesin sellele loole kaasa, kuid siis tekkis küsimus, mille esitasin tütre Anetele ,, kas sa tead, mis asi on prei?" Muidugi Anete vastus oli selline, et meil pole trehvanud seda. Mõtisklesin, et mida ma teisiti teen... 

18. oktoober 2012

Kanade dressuur

Kuudi ehitus kanadele oli ikka asja ette. Osa kanu on juba selle majakese omaks võtnud, aga eks tegemist nendega ole, kes veel vanast harjumusest, kuhugi rehe alla enese ära peidab. Kuid meil need kohad teada, siis saab nad kinni püütud ja uuesti uude majja kolida. 
Täna õhtul siis kanu majja transades ja istudes selles majakeses. Vaatasime lastega, kuidas käis õrtele paigutumine. Kolm uut kana kaasa arvatud, kes võtsid selle majakese päris ruttu omaks. Täna õhtul juba ise sisse magama kolisid. Pidid nad ju paar kuud puu otsa ehitatud poja onnis elama. Kuid meil on koolitatud koerad, kes siis kui päeva ajal kanad maas oma toimetusi tegemas, käisid nende toidunõusid revideerimas (ega mulle ei meeldi selline teguviis, teinekord jahvatatud jahu segatud kanade mineraalidega ka ära söödi, ei seganud ka seegi, et sisse purustatud munakoored). Kuigi koertel oma söök. Ja eriti nüüd on söögiisu koertel eriti meeletu. 
Sipsik kasvab, kuid peatselt on ta saamas 2-e kuuseks, kuid jalad pole suurt pikemaks veninud ja lapsed lunivad, et võiks jätta. Eks see kutsikas on saanud meie tähelepanu ja tegeluse. Oleme andnud söögi toas. On õppinud ukse taga niutsuma sisse saamiseks ja seda ta ka saab. Kuna mul on talle kohe päevane söögiports valmis pandud, tuppa saades hakkab ta seda otsima. Üldiselt on see kutsikas kasvanud sotsiaalses ja arendavas keskkonnas. IQ on kõrge. Pipilt on õppinud rõõmustama külaliste saabumise üle. Meeldib mürada ja mängida. Tegelikult kui kokku võtta, siis ei kahetse, et ainult ühe kutsika sai jäetud. Oleks neid rohkem olnud, teades, Pipi lapsepõlve ei saanud ta korralikult süüa, mis tegelikult on kutsikale väga oluline samm tema elus. Alul nägime vaeva tema varastamis kommetega. Kööki lauale ei tohtinud midagi jätta. Uksest käidi sees nagu kummitus, isegi suhkur söödi pakist ära, et ainult pakist olid räbalad järgi. 
Alles mõni päev tagasi pidin panema ta ketti, kuna läks iseseisvalt metsa.  Tema puhul aitab selline taktika kõige paremini. Koer nagu hakkaks mõtlema, et mille eest ta kinni pandi. 
Olen käinud ka hobustega metsas ja niisama jõhvikaid korjamas Sääsksoos. Elu igapäevased ühesuguseid tegevusi ei viitsi küll  igavas monotoonses kirjastiilis sisestada. 

16. oktoober 2012

Mis teeb mind õnnelikuks?

Mis asi on see, mis mind paneb igapäevaselt askeldama ja kodus olema?  Esiteks loen seda, et mul on pere. Kellest pean väga lugu. Kui eelmine nädal tabas töö juures oma kohustuste tegevuse läbi seljavalu teke. Siis järgnevatel päevadel selle valu vastu tõhusalt otsides valu vaevusi vähendada. Kui nädala keskele olin plaaninud. Hobustele alustada välibokside ehitusega, siis lapsed koolinädala sees olid nad koolipäeva lõppedes väga väsinud ning minust endast ei olnud ka üksi sellele õla alla panijat. Ja laupäev, kui ma ise oleks tahtnud selga soojendada ja valusid leevendada, siis laste soov oli algust teha kanakuudi ehitusega. Ja ei saanud minagi siis kõrval seisjaks ning seljavaluga voodisse jääda. Teadsin seda, et siis see asi, kui hilisemale ajale edasi lükata, sinna ka jääb. Käisime lastega metsast puid toomas, (abikaasa läks tol päeval pittu oma sugulasele ja pühapäeva veetis tema kogudusi külastades). Aitasin postid maasse ning mõõdud paikka panna ja edasine jäi siis juba Joeli ja Aade õlgadele. Pühapäev, kui mul korraks trenni asjus korra koju täält põigata, siis laste esimene hõige oli, et tule vaatama. Läksin asi oli juba ilmet võtmas. Jagasin tunnustust, ütlesin, et sulelised armuvad ära. Ma pole aastaid kanu pidanud hobustega koos (hobused ja kanad ei sobi mitte mingil juhul kokku) ehk eelistanud vaba pidamist. Üks aasta olid nad üldse pakaseliste ilmadega keldri eesruumis nii kaua, kui siis ükskord soojaks läks. Hobuste lauta sai küll nende eraldamiseks tehtud aedik, aga millegi pärast ei sobinud see neile mitte kuidagi. 
Kuid teine probleem karja kanade puhul on see, et kipuvad omi väljaheiteid tegema sinna, kus seda vaja pole ja nii olgi vaja, et ööseks oleks neil kindel ulualune ja hobustest eraldi. Hobusteruum on mul siiski jahedam, kui kanad talvel suudavad taluda. Lauda akna sulgen siis, kui õues tormab, muul ajal on see kogu aeg avatud, et hobustel oleks piisavalt õhuvahetust.

11. oktoober 2012

Korraks päikestki.

Ammu ilma plaanitud metsategu, sai siis tehtud. See selleks, olles 4 m kuusepalgi 2 m jupiks saaginud, siis traktori tagurpidi nii ajanud, et pooleks saetud noti otsapidi peale upitada. Eks paljud mõtle kohe, et ohh naisterahvas üksi seda teeb. Praegu pole mehel tervisega nii, et see metsas käia saaks. Ja samas mu fantaasia maailm nii lai nagu ta on, mõtlesin ennast vaikselt Järve terviserajale. Kas tõsta jõu harjutuse mõttes palki terviserajale rajatud või teha väheke metsatööd ja minu meelest teeb sama välja, aga siin on juba kasu kahe poolne. Enesele olles teadustanud, et palki tõstes pean sama moodi lihsatele soojenduse ja venituse sooritama, kui külma lihastega rasket  2 m puunotti kärusse tõsta. Miks ma selle teema ümber siin arutlen, kuna 2 tundi füüsilist aktiivset tegevust metsas andis sama efekti, kui jõusaalis lihaste pumpamine raha eest treeningvahenditel. Eks on ka neid arvavajaid, kes arvavad, et kodus kus kasvanud on lapsepõlves palju saand metsatööd teha. Pean tunnistama, et praeguses maa elus, kus omame isiklikku metsa olen rohkem puude tegemisega kokku puutunud. Kuna vana-vanemate kodus toodi puud kusagilt Jõgevamaa metsadest palkidena koju, kus siis vanaisa need talvepuudeks kuuri panduna ära tükeldas.
Ok, see selleks, selg jäi terveks eilse  puude tõstmisega, aga õhtul mil tööl olin. Oli juhtumisi olnud pinsi päev hooldekodu asukatel ja teada värk meessoost esindajatel oli siis rahakoti sünnipäeva tähistamine salaja maha peetud. Ja üks hoolealustest kaotas kolmanda korrusel tasakaalu ja enam ühegi võlusõna alusel jalgu lihtsalt alla ei suutnud võtta. Ja kui sai öeldud, et tõstame isiku ratastooli, et purjune kodanik oma tuppa sõidutada. Eks siis tõstmise käigus, tõstsin oma selja ära  ja millest see tingitud. Lihased olid ettevalmistamatta, kuna isik keda sai tõstetud oli veel kaks korda pikem minu enda kasvust.
Ja samas kas ei tekita paha meelt, kui riigikogulased tõstavad istumise ja oma mugavuste eest palkasid, siis meie töö tegijatel, kes peavad tegema madala palgaga ja veel füüsiliselt rasket tööd. Ja elu kallidus, mis hetkel silma paistab. Uuest aastast kallinev elektrihind , paljude inimestega suhelnud, tunnevad paljud hirmu tuleviku ees. Ega minagi sellele eriti optimistliku pilguga eriti vaadata taha.

10. oktoober 2012

Olen täitsa sillas, Lipton üllatas täna mind täiega. Lihtsalt võrratu kaaslane. Eks vaikselt tunnistan, siiani ei ole veel üle saanud Teele müügist. Teele mõistis mind paljuski ja uut hobust koolitada on ikka parasjagu tükk tööd, et selleni jõuda nagu oli Teele ei tea kas suudan. Teele mõistis mu enesetundes igat pisimat muutust.
Lipsuga liikusin sellisel maastikul (raiesmikel, siis lagedatel heinamaadel) kui aeg hakkas ületama tunni künnist, siis hakkas ilmutama rahutuse märke. Et mitte looma traumeerida, otsustasin siis koju tagasi naasta. Kodule lähemale, muutus ta jälle rahulikuks. Viisin aeda, võtsin enne sadula maha, siis valjad ning lõpuks nokitsesin päitsedki lahti. Tegin kõike hästi aeglaselt, et jätta hobusele muljet, et aega on ja kõik mis temaga toimub on ainult positiivne. Päitsed peast saanud, ei tormanud ta koheselt minema, nagu ta seda varemalt oli teinud. Vaid ootas veel tänu kallistust. Enne kui ma varustust maha võtsin andsin talle preemiat. 
Lihtsalt säran täna sisemiselt. 

9. oktoober 2012

Sajab ja sajab, ei mingit rõõmustavat hetke.

Üritan siis leida aega õues tegutsemiseks, kuid iga kord nii kui vihma rohkemal kujul kallama hakkab, peab sooja turvalisse toakaitsvasse rüppe kaduma. Hämmastav ja juba Soome poolt tulevad teated, et järgmiseks nädalaks lubatakse lund ja lörtsi ehk siis heitlikke ilmu. Annaks kasvõi nädal aega kuivi ilmu.
Üks hea asi, saan jälle autoga normaalselt sõita. Olulised asjad korras, eks mõned niped-näped veel teha, aga esialgu jätsin need siis järgmise kuu algusse.  Ega see vihmas ja tuules eriti hea sõita pole jalgrattaga.
Nii palju on teha. Püüan leida ka aega noortele hobustele. 

5. oktoober 2012

Lisaks tavapärase elurütmile on meie peres väga toredaid uudiseid nii spordi lastelt ja kui ka mu enda vanemate lastega. Ainult rõõmustan. Eile, kui olles õhtul fb (facebooki) avanud. Alustas üks noor naisterahvas minuga juttu, et Anete on võitnud Tallinna International Horse Show-le kahe päeva piletid ja kahele inimesele. 
Olin ise mõned päevad uurinud, kuidas saaks Anetet Horse Showle kasvõi mingiks abiliseks... kuid üks pakkumine läks luhta, kuna jutu ajamisel selgus, et meie torikas pole nii puhtatõuline vanatüübiline torikas ... aus olla, saatsin mõttes selle inimese metsa. Olgu oma uhkes üksinduses oma arusaamadega. Minu torikas on selline nagu ta mulle meeldib, mitte, et keegi arvab, et võib olla kas läheb vanatüübilise alla või mitte... 
Ja minu teadmata oli siis Anete  osalenud ühel küsimus mängus Horse Show piletite loosimiseks. Seda enam, et lapsel on sünnipäev tulekul on seda enam see talle ikka suurepärane loosiõnn. Viimane öö ei maganud ta üldse. Kuna õpib ta veel põhikooli viimases klassis ja kevadel ootab teda ees lõpetamine ning uue kooli valik.
Eelmisel nädalal Kabala kooli kablutamisel tõid ära teise koha Laura medalid ja Joel kolmanda koha medalid. Anetel paremini seekord ei läinud.  Lastelt kuulsin, et selle aasta täiskasvanute vanuseklassis osalejate arv oli väike. Lapsed kutsusid ka mind, kuid olin väga väsinud, eks öösel oldud töö öö ja siis muud tegemised hobustega olid juba mu mahlad välja pressinud.
Ja ma ise sain enda teadmata roomajate elupaikade tutvustamise eest kolmanda koha preemia raamatu, looduskaitse teemadel. Olen lihtsalt äärmiselt üllatunud.

Kartul keldris, osa sügisande veel peenramaal kasvamas. Eilne päev kujunes aktiivselt Liptoniga ja kartulivõtmisega pooleks. Avastasin siin, et Liptonil vahetuvad mõned piimahambad ja need valmistavad talle iseloomus probleeme. Seetõttu oli temaga väheke probleeme, aga õhtuks tekkis meie vahel jälle normaalne koostöö. Viimased päevad arutasime lastega, et mis karjamaal toimub. Pidasin paremaks uurida nata Lipsu suud, et järsku on probleemid on sealt. Ega looma peale saa pahandada, kui peab uurima, mis tegelikult toimub. Kas vaevavad teinekord teistsugused tervisega seotud probleemid. Märad, kes tema karjas tiined, on hakanud täkule hambaid näitama ja rünnakud on läinud ikka sellisels kole kriiskavaks. Pidin karjast jälle eemale täkule üksi olemise võimaldama. Täkk karjamaal üksi ja isegi ei ole väljendanud soovi karjaga liituda. Jälle rahu maapeal.
1. oktoobril panime siis Testule tema vammuse selga märgumise vastu. Ikka puhtatõulise hobuse karv on tunduvalt õhem, siis ei teki sellist isolatsiooni, nagu kohalikul maatõugu hobustel, kuigi ma ei kurda hobuste väljanägemise osas. Meenutavad nad pigem mul lihaveiseid. Parajalt paksukesed ja ainus, tunnen Katariina osas nati muret, kuna ta oskab ikka ennast väga hästi nuumata, nii, et malelauana pekid naha alt välja paistavad. 
Plaanisin siin kuivade ilmadega puulehti allapanuks vedada, kuid aeg möödus kiirelt kartulivõtmisele ja mis veel. Eile süttis traktor põlema, õnneks kiire tegutsemine päästis asja hullemaks minemast. Eks nata oma viga, pärast heinatööd oleks pidanud lahtise summuti ümbruse hoolikalt heinaprahist puhastama (eks hein ja õlisegu võib olla suureks õnnetuseks). Ja üks ebameeldiv probleem võib jälle teise asja korda minekuks olla. Vähemalt minu juhtumi tõttu abikaasa keeras, pikalt lahti olnud summuti uuesti kinni.
Kõige naljakam selle teema juures, pärast tule kustutamist, panin kätte oma steriilsed kirurgi kindad ja tõin aida alt hunniku kaltsu. Ning asusin siis oma tegematta tööd tegema. Kõik voolikud ja mootoripinnad käisin lappidega üle, kus ma muidu ligi ei pääsenud, siis aitas pika peenikese otsaga kruvikeeraja. Tegelikult muhelesin seda tööd tehes, et ok kirurgi kindad on siin ka väga olulised abivahendid (mulle ei meeldi õliga ennast määrida, kuid kõikidest kaitsevahenditest hoolimata, olen ma alati suutnud ka enda näo õliga määrida nii nagu indiaanlane sõjamaalingut sõtta minekuks).

2. oktoober 2012

Imestan siin, iga päev omi koeri ja kanu söötes, et mis loomadega on juhtunud. Söövad rohkem, kui seda varemalt olen täheldanud olen. Hea küll Pipist saan aru, tal ju tita veel, kes küll emapiimale juba lisa toitu ampsab. Õnneks on ta ainus kutsikas ja ta saab ka korraliku  kasvulava eluks. Imestan tema madala jalgsuse üle. Loodan, et tuleb ikka suurekasvuline kutsikas. Enam ma teda kapsarulliks ei kutsu, nüüd on saanud hüüdnime singirullike. Tagumik on lahedalt ümarik ja natuke vetruv. Iseenesest on ta ülimalt õnneliku koera olemisega. Mõtlengi, et üks päev, kui peab üks kord ta uude kodu andma, et mu süda vist küll murdub. Lapsed juba lunivad, et emme jätame selle koera endale. ... kurb mõelda, aga peab tegema südame kõvaks. 
Facebookis lahvatas jälle sõna sõda silo ümber, mis kõik juhtub (kommenteerija on teada, kuid jätan nime mainimatta). Hakkasin kohe kahtlema, kas mu silo sai nii, hea, et see ei tekita hobustele vaevusi. Tegelikult mul ei ole silo, vaid selline närvutatud heintaimedest tehtud kuivainet sisaldav toorsööt. Siiani olen rahul olnud selle valmistamisega. Suhtlesin ka koolitusel käies Ulvi Martiniga silokvaliteedist ja selle kasutamisest. Ma tunnistan, et mina oma silost tunnen banaani ja mee lõhna ja maitset, siiski tõestas Ulvi Martin selle sööda minu jutu järgi kvaliteetseks. Eks ma võtan ise ka, silost ampsu, et sellest selgemat sotti saada, et kas silo sisu vastab sellele lõhnale. Jah vastab. Tõesti on olnud hea. 
Ees seisab mõnede hobuste kapjade värkimine, siis Hertale  raudade alla panek (talvel peab tal olema, kabjad on kergelt kuluma, siis on mul endal kindlam, et ei teki kuhugile jälle lõhet). Panen südamele, hoolitsege korralise kapjade lõikuse eest. Ostsin hobuse, kellel oli kapjades lõhed ja nüüd näen juba kolmandat aastat, et seda ühte lõhet välja kasvatada. Muus osas näevad kabjad tiben toben. Metsakarjamaal olevad hobused tunnevad ennast suurepäraselt. Mul on veel üks karjamaa, kuhu lasen hobused siis, kui ilmad ikka pikemalt püsivad sajustena.
Liptonile on tekkinud pruudikanditaate, käiakse ikka vargsi vaatamas ning küsimas, kas on võimalus märasid järgmisel aastal paaritusele tuua. 
Ootan endiselt ikka hobuse müümist, et saaks osta lõpuks vajaliku treileri. 
Lähimal ajal ussitõrjed hobustele ja koertelegi. Koertele ma polegi ammu teinud, nüüd pean seda kindlasti tegema.
Täna ajasid meie uued kanad naerma. Muidu on kogu aeg peidus, aga et meie enda kodused noored kuked ja üks nooruke kanatibi ostsustasid minna siis puu otsas asetsevat kanade korterit uudistama. Korteri omanikud kanad aga kiikasid ühe silmaga siis üleval seivaid noorukesi. Tundus, et neid saatis hämmeldus ja üllatus.

27. september 2012

Täna sain tunda, mis tähendab hellitatud poni iseloom. Kui ei taha talutamist, siis tahab ta kahe jala peale tõusta. Kui üritan sellest mitte välja teha, siis pilk läheb eriliseks ja üritab oma hambaid näidata, egas miskit siin peab appi tulema inimlik tarkus, mis paneb poni jälle inimest austama. Ja väike tõmme talutusnöörist on poni jälle nelja jalaga maa peal ja otsustuskindlalt jonnakalt maa külge kapjupidi naelutatud, et isegi inimjõud jälle tarkuseta sellist loomakest paigast saa liikuma. Ja siis kui sellised maadlemised temaga ,,seljatatud" ja Amandale inimeselikult keha keeles ja vahel väikese karistusega asju selgitatud hakkas jälle meie vahel toimima koostöö, selline mis meeldis mulle ja mis sobis ponile. Kuid tema päev väljas olemiseks karjamaal jälle lühikeseks jäi, isegi suutis Tassagi enesele järgnema panna. Jälle karjamaalt väljas. Amanda sai kohe aru, mind nähes, et teeb midagi valesti ja punus kähku aeda ja suure Herta selja taha (oskab peitu pugeda). Suuremad hobused, kes austavad inimest ja aeda ei tee selliseid rumalusi, vaid hoiavad kindlasse piirkonda, mis on nagu territooriumina tähistatud karjamaal karjuselindi või nööriga.
Õnneks mu vanad karjuse kogemused lehmade karjatamisest on õpetanud loomadega alati olema valvel. Nii käingi päeva jooksul koplitesse jagatud hobuseid kontrollimas.
Ja ikka seened, ei saa mööda minematta jätta.

26. september 2012

Väsinud, päev on väga tegevusrohke olnud. Mitmel tasandil, korrastasin keldrit ja tegelesin veel noorte hobustega, kuna varsti seisab ees noore sälu identifitseerimiseks mõeldud kiibi panek. Siis selleks peab noor hobu olema küps eest poolt olema valmis suhtlema ehk siis lubama ennast puudutada pea poolt. Siiani sain ainult tagant ja külje pealt lähedale, aga eest mitte. Täna aitas mind selles osas palju ema Randa ise.Hobu Tita Anett toetus ühe küljega vastu emmet, nii leidis oma hirmule hea toetuse. Titale endale meeldib kõige rohkem kõhtu sügada ja udarahakatist. 
Pool päevakavast kuluski hobustele. Mõtlesin täna, et mul on vaja mõni kott saepuru, et lauta mõnusat puidu lõhna tuua. Siis kui mulle pakuti, oli käsil heinatöö ja nüüd kui vaja, siis pole jälle pakkujaid ja natuke liigub mul liikumise võimalus edasi. 
Hobused on hetkel mu lastud kenale rohelisele karjamaale, loodan sellest kaheks nädalaks hobustele söödaks. Näis millal tuleb esimene öökülm, siis peab hakkama heina juurde andma.
Iga päev käin ka seenel, kuid nii palju, et miskit purki saaks panna, ei ole võimalust olnud, siis olen leppinud, et saab pannile pandud. 
http://www.flickr.com/photos/urmaso/5697870161/ Gyromita infola Leidsin täna kodu juurest kiigeplatsilt, ühelt vanalt pehkinud kasepakult sügiskogritsa. Väga huvitav seen ise, Laura tõi sellise seene koju augusti lõpus, on seda tüüpi ka mingil määral ka söögiseen, kuid ma seda ei ole siiani degusteerinud, kunagi vast ikka proovin ära. Väga haruldane maatäht mis näitab ka vääriselupaiga ökotoopi.
Mul ei ole hetkel fotokat pean hetkel leppima teiste tehtud piltidega, kuid varsti teen enesele sellise kingituse, et hangin fotokaga mobiili, millega saab kohe pildi vastavasse kohta paigutada.

25. september 2012

Lõpuks lahendus

Juba teab mitmendat nädalat uurisime ja puurisime lastega, et kes siis on see sellest väiksemast seltskonnast aialõhkuja. Juba eelmise nädala lõpuks oli sellel asjal selgus käes. Meie pesamuna Amanda, kes armastab aia alt läbi käia, meelitas enesega aia alt kaasa Randa tütrekese Anetti. Muidugi Anett aia alt läbi pugenud tekitas soovi ka emal lapsele järgneda nii see oli. 
Täna tegelesin aedadega ja noorte hobustega. Igale noorele hobusele pühendasin pea oma tunnikese. 
Täna selline naljakas lugu, ajasin Randa ja Eeva-Lotta segi. Arvasin hommikul, kellele esimeseks päitsed pähe panin on Eeva-Lotta, kuid alles siis kui olin teise aeda lasknud ja lauta tulnud, avastasin, et laudas olid hoopis Lipton, Eeva-Lotta ja pisike Anett, muidugi Amanda olin juba õue viinud, kuid teistest loomadest isoleerinud. Olin tema peale ikka päris pahane, kunagi ei tea, milleni ta võib oma ulaka temperamendiga minna.
Viisin siis üks haaval ka teised suksud õue ja viimaseks jätsin Anetti. Plaanisin talle päitsed pähe panna ja üldse inimeste maailma natuke tutvustada. Imestasin, et Randal polnud sooja, ega külma, et titte väljas polnud. Eks titt oli veidi paanikas, aga püüdsin rohkem temaga leida head emotsionaalset kontakti, proovisin teda sügada ja natuke kallistada ja anda isegi moka peale väikse musi (kui eetiliseks seda mõned inimesed peavad, see on minu stiil, et leida mingit kontakti loomaga). Päitsetesse suhtus ta piisavalt võõristavalt, kuid pole hullu. Randa tuleb juba nii palju lähedale, et pistab pea päitsetesse. Enam pole probleeme temaga karjamaalt ära toomisega.

23. september 2012

Mind huvitavad seened ja keeleliselt ka teistes keeltes kasutatavad head söögiseene nimetused.
Lisan lingi http://www.funga.fi/
Vahel uurida teiste riikide tegemisi teaduslikul tasandil.
Olin kahel päeval seente koolitusel. Esimene päev oli tegemist kõikide seentega, mis kasvavad maapinnal ja teisel päeval oli tegemist torikseentega ehk siis puudel kasvavate seentega tutvumine ühe aastaste ja kahe aastaste puudel kasvavate seentega.
Eile hommikul oma silmi vaevalt avanud, kui  meenus, et peaks oma kodu ümbruse metsi studeerima minema, kas leian LK aluse Vurrik seene (Gomphus clavatus- torbikukujuliselt keerdunud kollakaspruunid viljakehad on pundis nii, et moodustub tõepoolest vurrikujuline kogumiku) rahvakeeli kannab nimetust seakõrv. See seen on kantud looduskaitse alla. Kuid inetrnetist ei leia sellele, küll mingit hoiatust kasutuses.
pildil näeb sellisena välja lingil ... http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:Gomphus_clavatus
Tutvustan pihkast liimikut soome keeles Limanuljasko 
http://www.velutipes.com/natural/finn_index.htm

17. september 2012

Tülikas kaaslane sügiseses metsas

Algas siis eelmise nädala seisuga hobutervishoiu koolitus hobusekasvatajatele (osalejateks on siis harrastajad hobusepidajad). Tervishoiu koolituses teooria ja praktika osa viib läbi Ulvi Martin. Ma arvan, et tema nimi ei vaja eriti suurt tutvustamist, suurtele hobusekasvatajetele on ta tuntud hobuste günkeloog. Kuid kuulata tema teooria tundi on täitsa huvitav. Oskab hästi paeluvalt ja mõtetega süvendatult näidetega rikastada tundi. 
Kõige enam tekitas arutelu hobustel esinevad allergiad. 
Eile tuli siis minna tellitud ponisõitu tegema lapse sünnipäevale. Alule kodust lahkudes alustas Amanda oma iseloomu näitamisega Laurale. Kuid siis vahetasime ponid ja Laura sai kindla ning turvalise poni omale ja nii sai alustatud 11 km teekonda Raplasse. Kui hobustel või ponidel vaja Rapla minna, siis liigume kõige otsemaid teid (muidu auto või rattaga sõites tuleb kodust Rapla 15 km). Kogu arvestus seisneb kella ajal, 2 tundi kulub kogu selle teekonna läbimiseks. Kuna Amanda oli esimest korda sadulaga sellisel pikal teekonnal (muidu kodus on ta olnud sadula all platsil). Lasin lastel suuremate ponidega ees ära minna ja Amandaga jalutasin mööda tee äärt siis neile järele. Tagasi tulime rahulikus tempos, et nad saaksid kõik lõõgastuda ja ei läheks märjaks. Kuigi pärast sellist 6 tundi kodunt ära olekut panime nad ikka sisse (ei ole hea pärast füüsilist koormust kohe mahukate söötadega magu koormata... 
Jõudsin juhatada ühed tuttavad Tõrasoo LK alal asuvasse Kose raba serva pohlale, kuid seal käidud jälgede ja korjatud alade järgi võis öelda, et külastatavus on suur olnud. Õnneks jätkus ka neile, kes siis otsisid 1 l jagu pohli. 
Kõige tipuks olid lapsed vahe peal hobused sadula alla saanud ja koju naasnud rabaringilt istusin sadulasse ning siis sõit metsa 1,5 h-iks. Hobusteks olid Pauliine (Anete oli juhirollis), minu ees liikusid Herta(Anette) ja Teeba (Teelega)... ja mina ise Tassaga, kes mind eelmine aasta jõulude ajal maha kukutas. Kuid ega seekordki eriti ilma viperusteta ei matk ei möödunud. Olles saanud lagedale heinamaale, tahtis Paula oma harjumuse pärase kombe kohaselt galopile tõusta, kuid Anete keelas teda (hoides ratsmest tagasi-seekord olid peas hakamoorid). Siis tegi ta mõned sammud taandamist, kuid minu hobune otsustas pikali visata, et ennast sügada suure rohu sees. Esimese hooga ehmusin ise, mõtlesin, et järsku sadulavöö sai liiga pingsalt ümber tõmmatud. Õnneks põdrakärbsed (Lipoptena cervi) va sügisesed tüütud putukad, kes elutsevad põtradel, aga muude loomade karvade sisse lennates tekitavad lihtsalt kihelust. Mainin, et mulle endale pole see enam probleem, kui põdrakärbes juustesse lendab. Üksnes nende jalutamine juhatab mulle kätte asukoha ning vilunud liigutusega napsti juustest sõrmede vahele ja väike näpu liigutus ongi ära teine puruks pigistatud.

14. september 2012

Särevere ja koolitus hobutervishoiu osas.

Kaks päeva hobuse tervishoiu koolitusel Säreveres, kus ühtlasi õpetatakse hobumajandust. Lektoriks või aine läbi viijaks on Ulvi Martin. Isegi mul on olnud au mõned aastad tagasi temaga teha koostööd. Kui seisin poni varsa kasvatamise probleemi ees. Vajasin tol hetkel nõu, kuidas toita varssa kitsepiimaga. Kuid temalgi tekkis selle koha pealt nõutus, kuid mainis, et peaksin selles osas ise katsetama ja omad järeldused tegema. Tegin nii, nagu tol korral mõttesse tuli, vahe peal uurides kitsekasvatus raamatuid (ajasin sõrmega järge piimakoostisest). Teada saada, mis asi võis tekitada ponivarsal kõhu kinnisust. Tol korral sai ka kitse söödaratsioon üle vaadatud ja korrigeerida mõne toiduaine võrra. See oli lahe, mis andis uue vaate iseenda suhtes ja mõtlemis ainet ning pidev kontroll kitse söötmises.
Mainin, ega mul selles õppematerjalis miskit uut pole, terminoloogias pole muutusi olnud, aga loomaarsti enda kogemuste põhine jutt on midagi enamat ja arvestuslik teema selles koolituses. Korrutan pidevalt enesele, et kordamine on tarkuse ema. Ja vahe peal on selline tunne nagu istuksin 20 aastat tagasi Kuremaa tehnikumis vet. tunnis, kus teemaks just haiguste diagnoosimine. Kaks korda on veel vaja käia. Siis nendest kordadest edaspidi. Homme aga praktiline osa tallis.

13. september 2012

Natuke jalgratastest, käisin siis eile oma maakonna pealinna spordikaupluses rattale uut sisekummi ostmas. Kuulsin, siis sellist asja, et paljud, kes on ostnud ratta ja millel on sportventiil ei oskagi selle ventiiliga pumbata. Olin tõeliselt hämmingus, iseenesest pole mingit keerulisust, kuid ta on kapriisne vidin. Kui selle ventiili sees olev vedru puruneb pole sellega enam midagi teha. Seekord ostsin sellise firma toote nagu swalbe nimetuse all. Pean ette ka ostma sama firma mantli. Hetkel ma sisekummi vahetama ei hakanud, otsustasin, et vahetan siis, kui see tõesti puruneb. Saab näha kui kaua ma sellega sõita saan. Kummaline on see, et kallis ratas müüakse kaupluses selliste odavast materjalist valmistatud kummid nii sise, kui väliskummid.
Minu soovitus: ratas valige selline, mis oleks kindel, et sellega hakkama saate. Mina oman hetkel sportmaastiku ratast. Kui öelda, siis peaaegu 10 sisekummi on kulunud 1 aasta ja 4 kuud. Minu jaoks on seda päris palju. Varemalt sain hakkama 2 aastat ühe sisekummiga ja välismantel pidas vastu 7 aastat, kui ma alles selle ära vahetasin. Traat hakkas välja tulema. Nüüd vahetasin juba uuel rattal, mis oli aasta ainult minu kasutuses olnud juba tagumise mantli... hästi uskumatu.
Olengi viimasel ajal palju nende asjadega kurssi püüdnud viia. Profiratturitega suhelnud ja nendelt saanud nippe, kuidas hakkama saada spordiventiiliga. 
Käisin täna ülevaatust tegemas autole. Läbi ei saanud, eks peab veel mõned nipped-näpped tegema. Ootan homme teenindusettevõtte hinna pakkumise ära, paistab kas lasen siis korraga või mõni detail jääb edaspidiseks. Ainus mis mind väga mõtlikuks teeb, kui seinal on ülevaatuse hinnaks pandud sõiduauto bensiiniga 26 eurot, aga minult küsiti 34... eelmine aasta küsiti 36, kas see on õige...? Aus olla, siis autoteenindused mulle ei meeldi mitte üks gramma, nendest kohtadest läheksin ma ei oska öelda, mitme km kauguselt kohe mööda. Mõnede teenindusasutusega on olnud ainult negatiivsed mälestused. Ja tänagi jäi kummitama mõte, et ülekohut on tehtud. Samas hüüan hurraaaa, saab mõnda aega aktiivselt spordiga tegelda ehk siis rattasõitu harrastada. Vähemalt kui keegi küsib, et miks ma autoga ei sõida, siis lihtne vastus, peab veel veidi remontima ehk siis uue rahalaevani. 

12. september 2012

Nii nagu ,ma üks päev ennustasin õue lastud karja osas, et kaks ööd ja päeva karjamaal lasevad need kuus suksi jalga. Nii mind siis täna hommikul need hobesed üllatasid. Helistasin koju ühele lastest, aga jah, neil kipuvad mobiilid hääletule vajutatud olema. Ega miskit suures usus kiiruga koju riideid vahetama ja hobustele leivaga tagasi, et neid väheke juurde tulema meelitada. 
Ega miskit, saime siis karja kätte ehk siis karjast kaks hobust päitsetega kinni. Üks oli Randa ja teine Eeva-Lotta ja Tassa ning Lipton kaasa jooksid. Pisikesest Anettist ei hakka rääkima, kuna tema niikui nii lippab emme sabas. Ja Amandast ma ei teegi üldse välja, kuna teades ja tundes teda. Kappab ta alati kõigele vaatamata seltkonnale järgi oma pisikestel kapjadel. Panime jälle sisse selle seltskonna. Igal juhul nüüd saame teada, missuguse heina oleme see aasta varunud. Hea lõhn mmm, tõeline heina aroom. Sööks või ise. 
Hetkel on veel aega heina söötmise osas, siin üks päev mõtlesime, et millal peame hakkama Testule tekki selga panema. Hetkel ilmad nii ja naa. 
Vaadata iga päev keraks ennast söönud hobuseid, lihtsalt silm puhkab. Täkku hoian ainult eestlaste karjas. Millegi pärast Lipton ei salli suuri hobuseid. Ja nüüd on suured hobused eraldi karjamaal ja õnneks ei ole kellegil  täku hambajälgi. Vahel võib asi väga kurja poole võtta. Millegi pärast tunneb Lipsu ennast paremini eestlaste karjas.

10. september 2012

Üsna mitu head päeva sai hoitud jälle jooksikuid sees. Kellegil on jälle halb komme külge tulnud. Ja siiani selgusetu, kes nimelt. Ei tea, homme hommikul näha ole, kas kari on sees või jälle kappamas pead seljas. 
Eile käisin jälle uudistamas RMK matkateed, tegelik plaan oli minna Roheliste erakonna üldkogu koosolekule, kuid vaadates aega, tundus, et aega nagu oleks, et teen väikse uurimistöö. Korraga vaatasin, et mu rattakumm on kuidagi pehme võitu, et mis see siis ära ei oleks lisan atmosfääri juurde, aga mis juhtus. Pumpamise käigus hoopis kumm läks rohkem tühjemaks. Olin nördinud ja natuke pettunud, kuid teadsin, et mul kotis tagavara kumm ka ju. Kuid selle lugu ei läinud ka paremini, ventiil purunes. Ei osanud enam selles olukorras kedagi süüdistada ja otsustasin kogu tee siis Saeveski metsaonnist mööda metsarada (RMK matkatee tähistust kandev) Kurgjale jalutada. Kuigi kaardi legend andis teada, et selle pikkus pidi olema 8 km siis mainin, et aeg metsa silmates ja jalutades. Siis maa pikkus jäigi ajakuludes märkamatuks. Kunagi jalgratta spidoga ära mõõdan. Mets oli oma olemusega niivõrd haarav ja pilkupüüdev, et ma ei suutnud muud, kui pead siia ja sinna keerata. Isegi vahele mõeldes, et kahju, et inimesele pole pead loodud selliseks, et see keeraks ka selja taha nagu kakuliste puhul. Kuna vahe peal saatis pahandav suur-kirjurähn, kellele vist ei meeldinud minu kohal olu.
Olles jõudnud Kurgja talu muuseumi. Läksin sealt abi paluma oma murele lahendust, kuid üllatas mind, et sealses töö miljöös tegutsevad vene rahvusest inimesed. Venepärane aktsent eesti kõnekeeles andis mõista, et tegemist pole eesti enda inimesega. Kuid õnneks selgitas ja vabandas, et neil ei ole võimalik mulle rattakummi parandusel abi anda. Veel mõned ponnistused näitasid, et pole minu tund ja läksin rahumeeli enesele lõunat priimusel valmistama. Ehk siis teisele poole jõge, kus seisis bussi ootepaviljon. Kuna ähvardas vaikselt vihmaga, siis arvasin, et lõuna võiks seal ära pidada. Minu õnneks piirdus vihm ainult ähvardavate piiskadega. Olles siis söögi valmistamise ajal mõned kõned võtnud, lootes mõne tuttava abile, kes Vändras elab, kuid asjatu tegevus. Ainus lootus jäi mu enda jalgadele 6 km Vändra jalutada. Ja sealt leida leitav asjandus. Lootus saada terve sisekumm oli mul väga väike, kuna kauplused pühapäevasel ajal siiski kinni enamusest kipuvad nädalavahetusel lahti olema toidukaupade kauplused. Lootus oli mul ainult bensukast leida sisekummi täiteks mõeldud, mis paneb kinni ka kõige pisemad augud. Ja selle saanud, mõtlesin ma selle toimingu korda saatmise järel, et Mukri rabas ööbimise teisele korrale jätta. Olin väga väsinud, eelmise päeva 24 tundi valve selja taga ja see segas mul ööbima minemast metsa. Kuskil 50 km ringis arvestuslikku sõitu ja kell 23.30 koduuksest sisse astudes ning lapse käest vastu võttes värskelt ahjust välja võetud õunakoogiga.
Nii armas temast. Ja tunnistan, et ega ma suurt enam miskit suutnud teha, nii palju mainisin, et muidu oleksin kiiremini koju saanud, kui mu kaks sisekummi ei oleks alt vedanud. Kaotasin kolm tundi aega. Tunnistan, et mul pole kunagi kaotusi, igast asjast tuleb võtta, midagi õpetuseks kaasa. Pigem kahju oleks see, kui oleksin jätnud midagi tegematta ja hädaldanud, et ma pole kuskil käinud ja mitte midagi näinud. Tegelikult kaifin, et õppisin eilse päeva jooksul palju sellest kandist nii, et osa sellest RMK Matkateest käisin juba eelmine aasta läbi. Nii mõnus oli tuttavatesse paikadesse sattuda. Laheeeeeee, ypiii. Juhtus, mis juhtus, aga asi oli seda väärt.

7. september 2012

Hobuste kärntõvest ja preist. Võetud on see link MTÜ Hobukooli FB seinal jagatud leheküljelt



Mõni sõna hobuste kärnatõbest ja preihaigusest.

Hobuste kärnatõbi on iseäraliselt kurnav ja jäle haigus. Haiguse tundemärgid on: hobusel ilmuvad naha peale, iseäranis seljas sadula all, kaelas laka all ja rangide all kärnad, kõõm ja vesised muhud, kust aegajalt riistade litsumise ja pigistuse mõjul vesine mäda välja jookseb, mis karvad kokku kleebib ja jälle uuesti mäda muhkusid, vistrikka ja kõõma sünnitab. Lühikese aja jooksul on hobuse selg, kintsud ja jalad lahtisi mädanevaid haavu täis, mille arstimine kõige paremate arstirohtudega, nagu jooditinktuur, ka korda ei lähe.  Ometi läheb korda järgmisel viisil kaunis kergesti hobuste küljest kärnahaigust välja arstida. Esiteks lastakse hobune leige sooja veega, millele karbolihapet, lüsoli ehk kreolini hulka pandud, üleüldse puhtaks pesta. Pesemise juures pöetakse kääridega karv haigetelt kohtadelt ära. Kärnade koorikud leotatakse pehmeks ja visatakse ära, mäda ja vesi, mis haavades, uhutakse maha. Hobune kargleb ja peksab küll, aga eks ole parem ükskord valu kannatada, kui pärast aku ajada.
Peale pesemise, kui see sügisel ehk talvel sünnib, tuleb looma kuivaks nühkida ja riidega kinni katta, et ära ei külmetaks. Talve ajal ei ole sarnast pesemist mitte soovitatav ette võtta külmetamist kartes, iseäranis veel, kui külm tall on.
Peale pesemise tuleb hobusel kõik haiged kohad järmise salviga sisse määrida: võta 2 osa veevlipulbrit, 2 osa rohelist seepi, 2 osa kreolini ja segada salviks ja selle salviga võida kõik haiged kohad. Igapäev, kui salv ära kuivab ehk maha hõõrdub, tuleb seda jälle uuesti peale määrida. Mõnekorra võidmise järgi hakkavad märjad leemendavad haavad kuivama ja ära kaduma. Veel tuleb kord ehk kaks leige veega, suvel ka külmaga, pesta ja kahe kolme nädala pärast on kõik kärnad, haavad ja muhud kadunud; haigetele kohtadele on uus nahk ja karv kasvanud ja loom paraneb ja kosub varsti. Peale sarnast rohitsemist on tarvis talliseinad, lagi, latrid ja söögikünad üle lubjata ja talli põrand lubjavedelikuga üle kallata ehk ujutada; niisama kõik hobuseriistad ja kammid, harjad kui ka tekid ja katted kange karboli, lüsoli ehk kreolini vedelikuga pesta ehk pritsida ja päikese paistel ära kuivatada.
Hobuste jalgade haiguse, prei tundemärgid on: hobuse jala kabja liikme tagumisel küljel ilmuvad, iseäranis tagumistel jalgade, esiteks lõhed, haavad, mis märga välja ajavad, tekkivad kärnad, haige koht läheb ikka laiemaks. Sagedasti lonkab hobune sellepärast.
Esiteks pestakse hobuse jalg sooja veega mustusest, kõntsast, mädast ja kärnadest hästi puhtaks.  Siis kallatakse Burovi vedelikku (Liquir alumini acetici, ehk Liquor Burowii) haava peale ja pannakse sama vedelikuga märjaks tehtud vatt ehk puhtad närtsud haava peale ja seotakse kinni. See mähis peetakse päev otsa haava peal, mille järel haav ja kärnad valgeks on tõmmanud. Sellejärgi võetakse märg mähis haavalt ära, haav puistatakse peenikest tammekoore pulbrit täis ja soetakse kuiva, puhta nartsuga kinni. Edaspidi tuleb ikka, kui haav märjaks lööb, jälle pulbrit täis raputada. Magamise ase hästi kuiv pidada. Ka muidu hobuse jalad töölt ehk sõidult tulles kuivaks hõõruda. Sarnasel ravimisel kaob haigus kahe nädala jooksul.
J. Kangur.
(lk 42-43) Põllumees II. Aastakäik 1921 Nr. 3/4 Veebruari-kuu esimene ja teine nummer
http://www.hs.fi/ulkomaat/Putin+johti+kurkiauraa/a1305597507764
Juhtusin nägema saatest "Reporter", mõni päev tagasi ei jõudnud mulle selgusele, mis toimub. Kuid tänane hommiku juhtus nii, et korra telekat mängima lülitades leidsin siis uudisekünnise eest. 
Tegelikult mulle meeldib see lugu. See aasta on nii palju õnnetusi  kurgedega juhtunud. Just alles hiljuti sai räägitud naabrinaisega, et kurgedega on palju õnnetusi juhtunud ja pesad tühjaks jäänud. Kurg on ühe perelind ehk siis kes on ustav oma kaasale. Kui üks kaasadest hukkub, hukkab ise kohe teine. Kaotusvalus lükatakse pojad üle ääre, et need omakorda surma saaksid. 
Hommikul näidati veel Heiki Valneri reporteri tunnis, kuidas Tapa Kaitseliidu staabi keskuse juures tegutseva kurepere perepea käis teatud värvi autosid toksimas. Alul polnud see kellegile meeldinud, kuid kaitseliidu staabis suudeti selle olukorraga kohaneda. Ja ainus lootus oli see, et oodata ära kurgede lahkumine ehk siis soojale maale ränne. See oli nii liigutav ja meeldiv lugu ja kuidas kannatanud ise sellest loost veel rääkida oskasid.
... isiku mõte (ei kirjuta otsesõnu,aga püüan edastada mõtte inimeselt nimetaksin isiku X-iks). Oli mul sellel (Tapa linna kurest) teemal emotsionaalne väitlus  X inimesega väike suhtlus, kes mainis, miks kaitseliit seda ,,hullu" lindu maha ei lasknud. Miks nad nii tegid... neil ju relvad olemas. ... Püüdsin siis isikut X korrale kutsuda, kuid asjatu tegevus tõdemusega. Isiku X meelemõru tekkis see, et miks loomi kaitstakse, aga inimesi ei kaitsta.
Kahju on inimestest, kes ei suuda mõista, miks meie keskel leiduvad inimesi, kes kaitsevad loomi-linde või ulatavad abikäe loomade leidmiseks. Ma ei usu, et need inimesed, kes loomi-linde aitavad astuvad appi ka lastele ja kaaskondsetele. Vähemalt mul endal pole sellist negatiivset kogemust. Aitan loomi ja aitan lapsi, kuidas ma seda teen. Rääkida ei oska, eelistan seda, et mu teod on rohkem need, mis räägivad minu ees. Salligem ikka endast nõrgemaid.

5. september 2012

Mis vahepeal siis Pipi kutsikast saanud on...? Pipi kutsikas kasvab ja nimeks on tal Sipsik-Kapsarull (miks tal selline nimi.. väga paksuke teine vaevalt paistavad käpakesed kõhu alt välja). Ootame lastega seda hetke, kui silmad avanevad ja liikuma hakkab. Enamuses ajast ta magab, isegi Pipi söandab juba lapsukese kõrvalt väljas käia. 
Ostsin eile kuivtoitu, kuna viimasel ajal koerad ei saa kodutoidust enam seda kätte mida organism vajab. Kipuvad seda sisse ahmima ja siis tagajärjeks on suur ahmimine (oletan, et kutsikast peast pole korralikult süüa saanud). 
Täna hommikul oli see kari jälle karjamaalt väljas, kes istusid paar päeva laudas kinni kuivsööda peal. Selle nädala alguses koju töölt naasnud ei olnud vähemalt veel tervis selline, gripp oli maha võtmas. Tänase päeva seisuga veel hääl kähe.

3. september 2012

Koerad tunnevad inimeste südamevalu - Elu24 : Kurioosum

Koerad tunnevad inimeste südamevalu - Elu24 : Kurioosum

"Rändlinnud"

Sajab ja algas lastel kooli aasta. Enne, kui oma ridu kirjutama hakkan, teen enne väikse linkimise, et uurida, milliseid IP aadresse võin leida. Hetkel on veel üks IP aadress selline, mis paneb mõtlema, et milleks on vaja sellise (mitte eriti meeldiva elukutse omajad) elukutsel töötajad minu blogi  lugemas. Mis on nende jaoks siin põnevat. Mainin, mind ennast häirib ja olen see läbi kontrolliv. 
Miks selle tänase teema rändlinnud... tundub, et hobustel ka on arusaamisse jõudnud, et september ja rännukuu alanud. Aias ei püsi, nii et täna siis mõned ehk siis pooled hobustest, keda oletasime aedade lõhkujateks (vool sees). Rändlus teenistusse asunud. Olin nata kuri, kui aedu ülevaatasin ning vajalikke lindimaterjale omavahel ühendades, et aed jälle korralikud mõõdud saaks. Lähimal ajal tuleb korraldada ka talvise aia tegu. Ei ole liigset ruumi vaja, muidu on nii, et pimedad ööd aitavad kaasa hobuste rännuhimu tekkele. Ja kes suudab joosta mitme jalaga kabjalistega võidu. Kui järgmine aasta ootab beebibuum, siis pean rajama aiad topeltkõrguseks. Kuna teada, tuntud tõde varsad on eriti esimestel elupäevadel agarad aedadesse jooksma. Igaühte eraldi koolitama koheselt aeda austama.
Eelmine nädal indles Teeba, Lipton oli koos indleva märaga karjas ja ei teinud teisest üldse välja. Terve suvi olen tähele pannud, et Lipton pelgab ja hoiab eemale Teebast, kelle vastu pole mitte üks põrm ,,hobusemehe" tundeid. Hea meel, et Lipsul üli agarus ja selle võrra on teda märadega koos hoida lihtsam. Nii kui ma märkan, et Liptonil mingid stressi märgid saab karjast eraldatud mõneks ajaks. Ja kui tagasi karja panen on kõik jälle ok ehk siis psühholoogiliselt paigas. 

Meenub ponitäku Mooramamees Mooritsaga see lugu, kuidas ta murdis ühe mära maha. Ei arvanud, et selline murdmine ja natuke vihaselt lähenemine märale tähendas tookord täku stressi. Sellega täkk väljendas väsimust, mitte hakkama saamist ning mära pidevat ette jäämist (eriti inna ajal...) ja seetõttu ka siis mära oma mitte ettevaatlikusega elu kaotaski. Ühtepidi tundub see julm loomade maailmas, aga sellega peab arvestama. Eks ma olen elu enesest praktikast õppinud. Kõike ei saa ka kohe selgeks, mõned teadmised tulevad läbi elu enda. 

31. august 2012

Viimasel nädalal on ilmataat väga helde ilmadega olnud. Ja meie talus on teistkordselt hauduma läinud pääsukese pered. 
Ükspäev tahtsin jänkudele heina tooma minna. Olles redelil mõned sammud tõusmist teinud, kui ehmatasin noored pääsukesed lendu. Ehmusin isegi, kuna pimedas lendama asunud pääsukesed ei näe ja kukuvad maha. Pidin kähku oma taskulambi neile suunama. Hea, et see on koos mobiiliga on seda kohe võimalik kasutada. Suunasin valgus vihu esimesele pennile ja kohe laskusid lendu tõusunud pääsunoored. Kuid soov heinavõtmiseks kadus, muutsin oma mõtted ringi ning läksin aiamaale ja korjasin siis läbi hämarduva öö jänksidele rohtu. 
Lähimal ajal on plaan linna üks jänku viia, kuna oleksin leidnud teisele juba see nädal kodu, kuid ma ise olles töölt naasnud pidasin ma ööune arvelt päevasel ajal oma uneplaani täis tukkuma ehk siis voodi valvet pidama (vanaisa rääkis nii, kui tal keset päeva oli vajadus ennast välja puhata). 
Püüame panna täna mõned hobused veel vabu hüppeid tegema. Uurisin hobuste kapjade tervislikke seisundit, et plaani võtta, kas peab hakkama korraldama individuaalset söötmist ehk lisada vastavalt vajadusele ning loomusele puuduolevaid mineraale või siis vitamiine. Õnneks kahe hobuse kabjad tunduvad olema sellised, et vajaksid täiendsöödana biotiini. Muidu nahal pole küll viga ei mingeid kriime ei kuplaid, mis viitaksid, et allergia nähteks oleks. 
Uus karjamaa sisaldab ikka loodusliku rohumaa koostisse kuuluvaid rohuelemente. Enamusse kuulub valge-ja aasristik ja ohakas (sööti jäänud viljapõld, mille korra juba hobused enne 1.maid puhtaks nosisid).

30. august 2012

Paar päeva sai tehtud uut koplit, et panna hobused kaheks kuuks talvist pekki koguma. 

Teistpidi asjale lähenedes, aga 3-d kino avasime. Kõik sellised tubased tegevused kopli servas pingil ja lõikudes tehtud saavad, vahelduva eduga pilku visates ka koplisse, et kus hobused ja millega tegeletakse. Täna puhastasin kalu ja aeg-ajalt loivasid ka kabjalised vaatama, et millega oma aega viidad. Vahe peal andsin kalast lõhnava käe nuusutada mõnele, kui aeti mokad nii kiftilt laiali (naerdi).
Eile oli vaja mul neli hobust saduldada, kuid lasipuu jääb ka nüüd karjamaa sisse (ristiku pärast ja trimmeri pärast - hetkel remondis ja kätte saan alles järgmine nädal). Hobused, kes pidid sadula alla minema olid mul kinnitatud lasila külge, kuid sinna loivasid kõik noored ja vanemad suksid ja mis nad tegid. Sättisid ka endid siis teiste hobuste vahele. Nii, et kui läks nende harjamiseks, pidi neid ka siis harjama. Ühtepidi oli see naljakas. Isegi Randa sättis ennast lasipuu otsa ja ootas tegelust. Randa tita üritas igat asja ikka oma mokkadega  proovida, kuid teades varssadele iseloomulikke proovimis meetodeid, sai ikka meelde tuletatud, et ei tohi. Nahk ei kannata ilastamist. Kui oma metsaringilt tagasi saanud, siis Pauliine galopeeris rõõmus ning hõiskas nii, et vaikse ilma puhul helises tema rõõmulaulust terve küla.  
Elusad murutratktorid. Viimase ööga nad on õigustanud täiesti oma oskuseid muruhoolduses. Maitse eelised on muidugi vastu sügist ikka rohelise ädalale eelistatud. 

28. august 2012

Olen viimastel päevadel rattamatka lummuses. Mulle meeldib matkata, seda enam rattaga ja hobusega. Vahel võin ajaviiteks ka jala, kus ei saa kasutada mingeid vahendeid. Kogeda uudsust ning seikluslikkust (ootamatud juhtumid või juhuslikud inimesed, kes jagavad sama seisukohta). Kõige rohkem olen ma sillas sellest 370 RMK loodud läbi eesti matkateest. Kui ma käisin Põlliku külas siis uurisin-puurisin, et kus sealt jookseb see matkatee, kuid mitte midagi märkimisväärset infot, mis oleks andnud mulle teada, kust see jookseb. 
Sain kaardi, mis annab mulle teada, kuidas kulges siis eesotsas Aigar Kallase (õnneks jätkab RMK juhina) ja Tõnu Jürgensoni osalusel sellel matkateel. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/16435
Oman ingliskeelset vääriselupaikade (VEP) kaarti, mis kajastab piisava täpsusega kruusa- ja metsateid ning vähe olulisi teid, mida paljudele kaartidele ei märgita. Ja teekonnal läbitud piirkonnas olen saanud uurida ka vääriselupaiku ning enesele selgeks teha, mis jaoks on sellel nimetus VEP. Olen pühendunud või pühendumas ennast looduskaitsele ja pärandkultuurile ehk siis saada parimaks loodusgiidiks. Areneda kogu aeg edasi, et mitte seisma jääda, pean olema kogu aeg liikumises. 
Vahel elu teeb keerdkäike, tuleb kõigeks valmis olla. Kui jagada kellegagi oma hetke olukorda ja kui leidub ka õige nõuandja, siis on võimalus olla tugev ka kehvematek aegadel.  
Üks hea asi, mida ma alati omas mõttes tänan on mu praegune töökoht, kus võin alati jagada omi olukordi,probleeme ja muresid. 
Ei ole majanduslikult aastad ju vennad. Loota iga aasta, et inimesed tulevad ja käivad ei saa turismis alati kindel olla. 

27. august 2012

Miks ma pean blogi?
Mõtteid  iga päeva elust, kuid kõige rohkem loodusele, loomadele ennast pühendades. Võib-olla saavad ka teised, kes loevad vahel midagi huvitavat teada. Jagada avalikult läbi oma positiivsete sõnumite. Samas läbi kirjutamise kinnistuvad kogemused ning sööbivad mällu. Tihti meenuvad mõnda matka juhtides jälle vahva seik, siis on see nagu rusikas silmaauku kohe tagataskust võtta ja rahvale rääkida. 
Loodus on vahva, käisin hommikul metsas Sassuga seenel. Pipi täidab emme kohustusi. Kuna viimane ind oli tal hullumeelne, siis mõtlesin, et olgu ühe kutsika jätan. Las maitseb siis ka lõpuks emarõõme, eks näe missuguseks koeraks siis kutsikast saab.  Kõige kummalisem oli asja juures see, et selles pesakonnas mitte ühtegi isast ei olnud. Lootsin, et mõni on isane, et siis oleks hiljem hea ära anda. Pipi on nii leilis, tõin kutsika koos temaga tuppa. Isegi oma asemele ei läinud enne tagasi, kui olin ta kutsika asemele tõstnud. Õudne 9 emast kutsikat... eks kutsusin loomaarsti, kelle süstimise käe läbi siis igaviku unne sai saadetud. Ei ole mõtet toota, niigi lehekuulutused kutsikate pakkumisi täis ja lõpp tulemus on ikka selline, et pannakse liigsööjad siiski magama, kuna uusi kodusid on raske krants kutsikatele leida. Ükskõik millise hinnaga see pakkumine poleks, ikka kutsikale uut kodu ei leia. Pipi on igal juhul õnnelik emme. Las tal kah olla seda rõõmu, kasvõi ühe piiksuva roosanina näol. Kutsika värvus on liivakarva ja näis mis värv temast saab. Igal juhul on mu soovitus, et seda kutsikat mitte emaseks ei jäetaks vaid lastaks ära steriliseerida. Enesele ma ei taha jätta, mõte tikusb võtta tõukoer ja Pipi ka ära steriliseerida, siis on minul rahulikum ja naabriisasel koeral ka rahulikum. Oletan seekord oli põhjus selles, et Pipi oma hormoonide möllamise ajal lihtsalt oma kaeblikke ja kurvameelseid ning igatsust vastasoost koera järgi oli nii tugev, et naabrikoer lammutas hammastega oma hoovi ümbritseva aia ära. Ühe korra ka ketiga üle aia hüpates poomiseni ennast tirides. Olles teda päästma läinud, näitas ta hambaid ja oli väga sõjakas minu vastu. Ütlesin olgu... olgu, mis teha, kui sa mu abist keeldud. 
Heinamaal olles kuulatasin ikka, ahah, koer haugub, siis tähendab et elab. Helistasin omanikele, et koer ei lase ligi. Kuid õhtuks oli ta enese ketist vabastanud ja oli vabalt hoovis. Kuid millal ta meil käis ja kutsikad meisterdas ei tea. See selleks, seda oli märgata, et koera kõhu paisumisest, et asi on toimunud. Eks pärast seda inna aega, naabritega suheldud sai. Õnneks said nad ise ka aru, et sellise isase hoidmine isasena ei ole mõistlik tegu. Plaanivad ilmade jahenemise ajal tal siis ka hormoonide möllu peatamiseks see viimane otsus korda saata. Et enam emastele tittesid ei teeks. Saan minagi siis vast rahulikuma meelega tõukoera kasvatust edendada. Mulle endale meeldivad Inglise springerid ja tahangi nende kasvatamisele üle minna. Pipi meeldib selle poolest, et temas on kõike, on abiks hobuste koolitamise, aitab karja ajada (allub käeviibetele) kerge kuuletuja. Vahel metsas vaja sõnatuid käsklusi jagada, siis peab koer olema kohe vaateväljas ja tegema nii nagu ma käega näitasin.
Vahva.

25. august 2012

Naljakas, tundub, et mina elan küll kuskil teises maailmas. Ma ei teadnudki, et Vello Kudrjavtsev on saanud põgenema.
Varemalt hoidis kõige uue infoga kursis alati vanaema. Kes siis jälle helistas ja teavitas, mis uut lehest lugenud. 
Loen harva lehti, nii et mõni uudis laekub väikeste hilinemistega.

http://www.ohtuleht.ee/477828
Vaatan ise ühte Eesti enda kodukootud kriminulli põhjal miskit ,,Kättemaksukontorit" ja just kevadel oli see stseen, kus tegemist oli jalavõru lõhkumisega ning kriminaalseks  tituleeritud isik oma kättemaksu teoks tegema asus. Olgugi, et tegevus oli filmiks näideldud, siis ikka miskit on kellegile selliste situatsioonide läbi mängimine mingil määral ivaks. 
Kummaline, et ise mõtlesin sellele, et ega järsku millegi sellega Velts hakkama ei võiks saada. Nojah ja nüüd kus netist otsima tema kohta infi hakkasin. Selgub see tõsi asi, et on uuesti põgenema saanud.
Miks ma seda isikut otsisin, et üks päev tuli lihtsalt ühe hobusekasvatajaga jutuks ja vestluse sees ta korra isegi midagi sellist mainis. Ei tahtnud rumalasse olukorda jääda ning üle küsida. Ma isegi mõtlesin, et kummaline, et kas ta siis Eestisse ei jõudnud.... või sain ma kevadel millestki valesti aru.  Mis teha, kui harva loen ajalehti ja ma polepidev surfaja foorumites. Kuid tundub,asjadega kurssi end viies, peab ikka pidevalt ennast täiendama meedia välja annetega. Tegelikult pole see minu teema, kuid hoian ennast sellise teemaga ennast kursis. 
Lihtsalt hoida silmad avatud, tundmaks ära inimesi, et mu enda lapsed ei satuks ohtu. 
Miks ma selle teema juurde tulin, kuna mu blogi külastab viimasel ajal kuskil porno saidilt, aga mul on olemas inf, kus maalt ja kui mitmeid kordi ning artikleid, mida on vaadatud. 
Ühtepidi on blogi köögipoolel see hea asi,et on võimalik kontrollida külastajate taustu.

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...