Jaanipäev on möödas ja, kui ilm vähekenegi lubab saab heina tegemisele pühenduda. Esimene hein on seemneks juba mõni nädal tagasi varju alla pandud. Heinatöö ja ilmataadu tujukus on omavahel seotud, vahek täielik mõistatus. Juba talvel saab mõelda missugune kujuneb suvi ja heina aeg. Minu tähelepanekutest: detsembris vaatan jõuluaja ilma - selle järgi oletan veebruari kuu ilma. Veebruari ilmaolude järgi ennustan suve.

mmm maasikaid saab juba. Maasika aeg ongi juuni lõpp, juuli algus.

murakad hakkavad valmis saama

ettevaatust lihasööja...

Väike loetelu mürgistest taimedest.
Vereurmarohi...pööran sellistele taimedele tähelepanu. Karjamaid rajades jälgin millised taimed kasvavad karjamaal.Viimasel nädalavahetusel kohtusin inimesega, kes rääkis, kuidas hukkusid selle taime tagajärjel piimakarjast pooled loomad.


http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vurohi.htm

Testemona hüppel, arhiivi foto.

Muidu ei saa metsa elust aru, kui koera ei oleks.Iga päev saab karjamaal kontrollimas käidud, kuidas suksidel on. Täna õhtul vett ette vedades. Hakkas koer äkitselt aktiivselt haukuma. Vana pärna najale nõjatudes ja koonuga puulatva sihtides, vahe peal käppadega maad kaevates, et kohe nagu langetaks puu maha, et elukas puu otsast kätte saada. Loom, kes puulatva peitis tundus ilvese nooruk olevat. Kus ta püüdis ennast osavalt puude lehtede ning võra vahele ära peita, aga tükike metskassi näost veel piilumas puu all toimuvat.

Seni kui kodus ära käisin, et tuua veel binokkel, et vaadata, kas näen õieti seda metsakodanikku. Oli kadunud. Koer nuhkis kogu ümbrust hoolikalt. Tunnistan, et Pipi ei jookse kaugele minust, kui ta haistab kiskja lähedust. Ja täheldanud oleme lastega, et selles piirkonnas asustab ilves... kitsed kadunud.

Kena siht endise metsavahi kordoni juurest Karitsa alla. Liikumine Tõrasoo LK alal. Kohati kulgeb madalmaa osast läbi (mättad).

See pilt ei kuulu mulle, aga muudab huvitavaks.

Täna hommikul töölt koju jõudes, vaatasin metsa hobused üle ja teised kodu juures jätsin vaatamata. Enda teadmise järgi pidid hopsid aiias olema. Hommik oli sajune, siis ma ei kiirustanud muid tegemisi kohe tegema. Viskasin mõneks tunniks pikali. Kella 10 paiku tuli Joel, kes ütles, et kõik hopsid on metsas teiste juures, oli vast üllatus. Teele vaatas Tassat, lootis aeda saada. Imestasin hobuste igatsust teiste hobuste järgi, et veel omvahelist infot jagada. Praegusel hetkel saavad ainult siis suhtlust pidada, kui on matkale minek.

Saagisin mõned postid ja homme jäi siis väike osa aiiast lõpetada, pean mõne jupi pärast korra Rapla sõitma (rattaga).

Teele aitab Teebal varssa kasvatada, pidevalt näen neid kolmekesi koos. Kuna ühel karjamaal on 6 siis metsas viibib hetkel ka 6.Üks on ainult ketis. Homsest saan hakata aiia tegemisele mõtlema. Trafole pean otsima sobiva aku, mis annaks voolu. Kari on mul kaheks poolitatud, väiksema mõõdulised metsas ja suuremad kodus (sporthobuseid ei julge okastraat aeda panna). Süüa jagub, juba abikaasa muretses, et hobused ei suuda kõike ära tarbida. Ja peab ülejäägi maha niitma (väetiseks).
Sai käidud täna ujumas (ujulas) ja juurde võtsin infrapuna sauna = ooo... super mõnus. Pärast olin väsinud nagu oleks pika maa maha jooksnud.
Reedel toimuvad maakondlikud võistlused Kärus. Võistlusalad on jaotatud mitmele päevale.Reede õhtul algusega kell 18.30 on rattakross.

Esimene hein ulu all, Kati pole veel ikka poeginud. Mõtlen, et järsku pole (kõhu ümbermõõt on kohutav-ehk on lihtsalt üle söönud. Millal poegib..., see küsimus ammub pakitseb keelel. Lastega siin arutatud...
Eile sai ostetud mootorsaag, vajadus oli selle järgi suur. Kuna tihti maaomanikud ei viitsi metsa minna, et eemaldada maha kukkunud puid sihtidelt (kasutan sihte ja vanu külatänavaid matkaradadeks). Siis ainus huvi selles osas langeb minule. Kuna rajad peavad puhtad olema.
Eile sai tunnine matkarada puhastatud. Töö super, nüüd ootab 100 aiia posti meisterdamine.

Ööd on nii valged, aga sääse rohked. Pihustasin hobused sääsetõrje vahendiga üle. Muidu ei saa nad karjamaal olla. Täna ilmusid esimesed parmud välja.

Alanud on uus kuu. Ja elu võtab kiiremaid tuure ülesse. Aiiamaa, rohi mis kasvab nii kiirelt. Koplite tegemine venib. Toetused mis on täiendvalt hobusekasvatuseks taotletud, peab tegema piisavalt palju jõu pingutusi, et hooldada maid. Ega enam heina tegemise aeg kaugel ole. Kui jaanipäev käes, siis heinatööle pühenduma peab hakkama, et talveks vähemalt 15 looma sööt valmis oleks. Kui palju talveks hobuseid jääb, sõltub maha müümise osas. Hetkel on müügis kaks looma. Flash Dance ja Krahv Monte Cristo.
Täna oli lahe lugu. Krahv oli jooksnud tarast läbi (oletan, et sai voolu), täna sain siis voolu korralikult aeda. Sain ise ka nata särakat tunda. Vaatame, kas ponid püsivad metsas. Tänane öö läheb üleval olemiseks = pean vaatamas käima. Kenat juunikuud ja ootan jaanipäeva väga väga väga...

Teeba - Milagros sai täna 5 aastaseks.
Pauliine käis Kuusikul.
Käisin Teelega täna Paulat taga ajamas.

Kevad on tunginud oma ilu meelega igale poole. Metsa alused on täies õites. Metsa teedelt võib leida, kullerkuppe, maikellukesi (vastavalt kasvukohale ja pinnasele). Paepealsetes kohtades torkab silma mailased, lõosilmad. Paepealsetel poollooduslikel rohumaadel on rohu kasv nigel. Arutasime lastega, millised hopsid viia metsa karjamaale (Kuusik-Mardi kinnistu) ja millised Lepatriinu kinnistule. Lepatriinus on rohukasv on väga super. Kodu juurde jätan ainult sporthobused (kipuvad ennast vastu puude oksi vigastama-nahk õrn). Pean veel rajama aedu. Hetkel on olnud kiired ajad, kodus palju tegemisi ning homme vaja linna korra sõita (ilusate ilmade korral on mul suht ennast välja venitada). Nädalavahetuseti on igat sorti tegemisi hobustega. Metsamatkad hobustega on toonud kohale uusi huvilisi, kes siis sellise suurt suguste loomade seltsis metsi mööda soovivad liigelda.

Selle nädala alguses tegin osadele hobustele ussitõrje k.a. Krahv Monte Cristolegi, kellel paranes ka siis ühtlasi söögiisu. Täna oli leidnud mingi ime nipi, kuidas karja aeda märade juurde saada. Osa märasid olid ta vastu mitte eriti sõbralikud. Siis Krahvi enese heaolu tagamiseks tõime ta oma keti otsa tagasi. Õnneks on see aeg möödas, kus ma enam ei pea mõtlema, et Krahvilt võiks lähi sugulus astmes järglase saada. Mõned nädalad tagasi tehti op, mille tagajärjel sai siis sooliseks tunnuseks ruuna nimetus Krahvile.

Midagi südant liigutavat...

Tassa on lõpuks võitnud juhtmära poolehoiu. Lubab Teelel oma pead puhata selja peal. Juba mitmendat päeva märkan seda hetke, kus nad kahekesi puu all tukastavad. Ühtepidi Tassa silmist õnnesära lugedes, et ta on millegagi hakkama saanud. Kui ma lähenen neile, siis tulevad koos, aga Teele oma terava pilguga annab Tassale teada, et ta tahab esimesena mind tervitada. Kuid Teele ei käitu enam nii teravalt ega ka tõrjuvalt. Mainin, et sellised hetked toovad pisara silma.

Lahendus tuli lihtsalt, Teele õel Teeba - Milagrosel on varss, kellele pühendub Teeba 100% oma ajast. Mulle meeldib Teeba tasasus ja vaikne jutukus (hirnumist... varsaga suheldes). Teele tundis ennast õnnetuna ja üksikuna. Nad on nagu kaks tilka ainus, mis neid hobuseid eristab on laugud, ja värvi tumesus. Teeba on tume kollane pruunide täppidega ja Teele helekollane.

On ka muresid, mõtlen hetkel Krahv Monte Cristo peale, söögiisu on teisel vilets ja välja nägemine ei meeldi mulle mitte üks raas.

Veel Tassast... Tassa õppis Amandalt aiiast väljas käima. Alguses selline käitumine häiris, nüüd leidsime lastega lahenduse. Laseme nii kaua süüa, kui hakkab ringi uitama, siis paneme sisse ära.

On kiire aeg, eile sai lõpetatud kartuli sorteerimise ja vaja veel peenramaad teha. Iga nädalavahetus on mingi üritus hobustega, aga ootan piki silmi. Hea on näha hobuste tahet inimest teenida ning samas annab see mullegi hea teadmise millised on mu hobused.

Hopad ruulivad...
Ööbiku laksumist kuulata...
Kevadseened = hõrgud seened = väga hea pannile panna (meie kandis kasvab).

Juba eelmine nädal sai varsale nimi leitud.
Hüüame varsakest Eeva - Lotaks. Lahe varsa tips meil iga päev teeb emme kõrval kõvat trenni (oma kappamisega). Varsti loodan pilte ülesse laadida. Hetkel see probleem, et kes minu blogile pildi materjale jagab on mu vanem tütar Aade, ta fotoka akud on läbi ja millal korda saab ei tea veel.
Päevad on kiired, ees seisab meil varsti hobuste viimine suvekarjamaale.

Otsisin juba pikemat aega, kas meie kandi konnad pulmi peavad... Nojah avastasin,et pulmad peetud ja kudemised koetud. Ja varsti koorumas vastsed, hiljaks jäin. Hea seegi,et leidsin.

Varsal pole veel ikka nime.

Kõik kaunid õied kingin ma sünnipäeva ja sündinud hobulastele.

Eile sai meie Amanda aastaseks ja Teeba sai oma esimese varsa poegmisega hakkama. Hetkel pilti ei ole, aga lähimal ajal saab tehtud.Varsal puudub veel nimi, mõtleme...

25. märtsil sai Teele 6 aastaseks. Tol hommikul, käisin hopsi õnnitlemas ja maiuspala jagamas. Mainisin, et sünnipäeva peab pidama esmaspäeval.

Olin ju pühapäeval 24 - tunnises valves, siis ei saa kuhugi töökohast kaugemale = kohustused.

Laupäev oli vahva.

Reedel 23.- ndal külastasin Tõrasoo looduskaitse alal.

Hipoteraapia,koerateraapia, linnuteraapia, delfiiniteraapia, aquarian fish therapy = aktuaalne ja pop Jaapanis.

Hopse välja lastes alati soojendab mu südant Huvi hool ja armastus Kelluka vastu. Jälgin pingsalt Huvi kaasa elamist Kellukale, kui see mööda koplit ringi tiirutab. Põhjus lihtne, hetkel on meil käsil Amanda võõrutamine emmest. Emme Kellukas on hommikuti karjamaale saades pabinas ja kõigi suhtes ükskõikne, aga kellel ainsana jätkub silma ja kõrva meie "vanaprouale" eakale Huvile. Kes tegelikult on olnud Kellukale kasuema. Loogiline, et ema hool jätkub vanusele vaatamata ka nüüdki, kes püüab sel hetkel kasulapsele veel jagada oma poolset toetust kas siis hirnumise või siis kaasa sörkimise näol. Ma ei oska kogu selles olukorras kasutatud keha keelt kirja pildis väljendada. Mingi heldimus tabab mind ennastki, kui näen loomade omavahelist hoolimist ehk kaastunne muresse. Näha pildis ehedal kujul on see kui maailm omaette. Loomad räägivad omas keeles.

Hopad ruulivad.
Täna oli vast kiire päev. Hästi põnev. Hea meel on auto liikumise üle. Soovin see nädala vahetusel ESHKS-i koosolekul osaleda.
Teeba pole veel varsaga maha saanud, aga jälgime kogu aeg ta udara olukorda. Läheneb ka täht aeg.
Täkkudega tegelen = hea meel nende andekuse üle. Ka lapsed tegelevad, aga käe kõrval, käivad hüppamas. Mina teen kordet. Tegemised on ise enesest ära jaotunud. Hea meel...

Jätkan jätkuvalt matka ratate ülevaatustega. Pean suhtlema maa omanikega, kes siis peaks koristama maha kukkunut puut.
Eile saigi ringi käitut, kõige rohkem meeltib hüpata hobusel maastiku takistusi. Teelel läheb samm kohe erksaks, kui märkab metsa teele maha langenut puutüve.
Üks probleem, ostsin eelmine aasta topelt korte, juba on see katki. Eelkõige lõksut ja ühentus klambrit ei pitanut vastu.

Ujutab ja uputab.

Missugust sõnavara kasutada, kui heinamaa lainetab nagu järv.

Eile sai hobuseid püüda, on vast elu. Muidu, kui vaja matka ajal hobustega kuskilt veest läbi minna, siis suht raske (vahel tuleb vastumeelse suksu seljast maha tulla ja talutada hirmu tekitavast veest läbi). Eile jälle nali, hobused lasid karjamaalt jalga. Ja muidugi jätkus kambas liikumiseks julgust palju, aga tagasi toomisel pidime läbima vee (sügavus pool säärt). Siis julgust nappis.

Konnade aeg on tulemas, kuigi konni on tee peal juba hukkunuid.

Mõnus ilm.
Koristasime, oksi, risu ja muud rämpsu hoovist. Tegime lõkke ja see on nii kena õhtu hämaruses. Lapsed tegid täna mu eest ka trenni ära. Mõned hobupaharetid, panime aga sisse.
Ootame lastega juba neid matka õhtuid. Eks näe, kuhu kanti meie selle aasta ratsamatka viivad. Palukülla tahaks, Sillaotsa, Sulu külla jne.
Hea seegi, et täna sai ka heina vedada. Hobused saavad nüüd silole veel heina. Kuigi jah, silo sai otsa. Kahju kohe = hobustele maitses ja oli ikka suur asi.

Õnneks on õue pealne juba kuivaks tõmmanud ja tegutseda mõnus. Eks pinnas vajab veel tahenemist. Ainus koht mida vaatamas käin on maja juurde tuleva tee äärde jääv heinamaa, mis siis vee all. Ainsad olendid, kes sellest veest mõnu tunnevad on pardid ja lapsed. Lapsed meisterdasid parve, et siis sellega vee peal liuelda. Kuid lõpuks olid nad nii märjad,et taga tipuks palja jalu vees solistasid. Lubasin järgmise päeva hommikul kase vitsaga pepu peale triibud vedada,kui keegi nendest nohutab või köhatab.
Trenn sujub nagu ikka, hobused on lusti täis. Kuid mulle meeldib hobuste energia pulbitsemine. Taltsutada mäslevaid hobujõude.

Hommikul töölt koju sõites, ümisesin üht kristlikku lauluviit: ...kui kaunis on hommik ... selle saatel mu teekond koju kiirelt möödus. Kuigi öötöö on väsitav, siis unustan alati, mis töö juures olnud kohe ukse sulgemisega. Ja istunud rattasadulasse, pööran oma mõtted ja meeled enese füüsilisele kehale. Olen õppinud kuulama oma keha, mida ta räägib. Kuidas töötavad lihased, kas saavad piisavalt hapnikku. Kui häälestus rattasõidule ok. Olen õppinud, et rattasõidule või üks kõik millist tegevust ma ka ei teeks, negatiivse sisuga mõtteid ei mõlguta. Mure mõtteid eirata ja kogu aeg endast neid eemale tõugata.
Hobused on selleks kõige paremad pinge maandajad. Koju jõudes vaatan alati nad üle, kellele jagan kallistusi,kellele musi, kes tahab kõigele muule veel sügamist. Suhtlen iga ühega isiklikul tasapinnal, sellisel moel suheldud loomaga loon nagu isikliku suhtlus põhja.
Mõni hobune jagab hoopis oma tänulikkust,mis annab mulle suurt rõõmu. Ja minna pärast trenni... ooo,kuidas nad kuulavad.
Lapsed on tublid ja mul on neist juba palju abi. See on suur õnn, kui mul on pere, kellele ma saan loota, kui ma olen kodust ära.

Kuidas valitseda hobuse hirme.
Selle nädala treeninguid nimetan sedasi. Iga aasta kevad alustan noorte hobuste treeniguga erinevatel maastikel liikudes. Kõige rohkem erutuvad keskmise tihedusega liiklusega maanteel autod eriti mida suurem gabariit, seda suurem erutus ja tahe põgeneda. Kuid minu soov on võimalikult leida suur usaldus sellel hetkel ja anda võimalus leida sisemine tasakaal.
Käisin piilumas heinarulle, tekkis väga nukker tunne ja ühtlasi leidsin ennast kirumas (sel aastal teist moodi oma heinarullid paigutada). Heal juhul 20 rullist saan häid rulle 5 või 10. Kitsed on pahandust teinud palju.
Minu liikumis kohad olid täna Nõmmemetsa, Loe küla metsad, Lehtmetsa talu maade servast leidsin üks nädala jagu päevi tagasi maha murtud põdra jäänused,kuid kes kas koerad või hundid enam ma jälgedest välja ei lugenud. Hobune oli nii erutatud, et kippus sellest kohast minema galopile. Hoidsin kogu aeg tagasi, Lehtmetsa talule kuuluva maa serv jookseb Hundi lundi hoiuala ehk siis Tojaka talu maadeni. Selle vahel eksisteeriv mets, aga sisaldas metssigade, põtrade, ilvese ja muude pisi kiskjaliste jälgedega.
Eks neid surnud metsloomade jäänused leidsin teisigi, kuid põder on selle aasta esimene leid. Ilvese jälgi leidsin täna nii värskeid kui ka vanemaid.
Ilveste arvukus on kasvanud. Tõrasoo rabas nähtud jälgede järgi...Paneb mõtlema...

Lõpuks aprill ja kõrgelt käiv päike.
Lumi sulab kiirelt. Käisin aeda kontrollimas ja oligi katki. Hea, et üle vaatasin. Pean hakkama kitsi korrale kutsuma. Kitsede arvukus muudkui kasvab, aga lõhkuma on kärmed. Samas on jama, kui 11 hobust aiiast välja pääsevad, siis ei tea kunagi, kuhu neil suund. Teine kord jalutavad ringiga koju tagasi ning lähevad katkisest aiia august aeda tagasi. Siis neil selline nägu peas, et nad pole kuskil käinud.
Meie hobusekari peaks see kuu suurenema. Ootus on suur, eelkõige värv huvitab.
Eelmine aasta oli meil üks, siis see aasta on kahte varssa oodata. Ühe mära puhul ei oska aega pakkuda. Kuna talle meeldib endale ise need "tite" kandmis aja hankida, siis mina pean olema läbi nägija, et millal midagi lubada teha ja kui palju. Kõhu ümbermõõt suureneb silmnähtavalt, ega Katil ole see esimene (ootab kuuendat hobuse beebit) ja vanus seab treeningutele juba piirangud. Liigutada võib tiinet looma, kuid trenn on selline, mis ei koorma ega tekita väsimust.

Tassa ja Testemona vaheline sõprus on alanud. Omavahelist tualetti tegemas. Täna panen Testule jälle teki selga, kehv ilm väljas (sajune).

Huvitav kuidas hobused taluvad tulnukaid? Jäime vihma kätte, käisin piima toomas Papli talust.

Täna ei jõudnud trenni teha. Käisin korra Raplas kütet ja õli toomas, et traktor käivitada ja järgmise nädala jagu sööt koju vedada.
Traktori käivitamise korral hobused koheselt elavnevad, hakkavad kappama ja tulevad kopli väravassa vaatama mis teoksil. See on neil selge, et söödavedu tuleb. Ega nad enne ei lahku, kui ma silo rulliga tagasi. Siis kapatakse ja liikumise pealt hammastaega haaratakse kilest, et sellesse parajat auku teha söömiseks. Jube kärsitud. Mulle meeldib, et nad niimoodi harjuvad tehnikaga ning matkade ajal ei teki probleeme.
Mõte käis korra peast, et käia korra trakaga Suure-Tõnise heinamaalt heinarulli tooma. Kuid aeg hakkas hiliseks jääma, pidin ju tööle jõudma. Siis lükkasin homse peale.

Vahel tuleb ka selliseid looduspilte mööda minnes taluda. Noored metsanotsud oleksid võinud elada, kurb vaadata. Jätsin need sinna nagu nad olid, kuid mõte seda paika kiiremas korras lähimal ajal uuesti külastada. Leitud asukoha lähedalt jooksu pannud siga võib põrssaid oodata. Järsku leiab midagi ning siis plaan ka midagi kodunt kaasa võtta, mis notsule kindlalt meeldib.

Rabasaarte varjatud elu.

Jäljed mis kuuluvad võsavillemitele = nimi meest ei riku.
Oma elus olen isegi korra hundiga kohtunud looduses. Ma ise tegin korralist trenni hobusele matkarajal. See oli üks suvine varahommik juunikuus, aga juba mitu aastat tagasi.

Põdra söödud ja lumeraskuse all murdunud mänd.

Teisipäevased pildid Kose rabas nähtust. Lagendiku servale jõudes nägin veel kolme siga minema jooksmas. Selline songermaa ulatus oli piisavalt suur. Vahel naljatamisi olen mõelnud, kutsuks sellise metsapõssade karja oma aiiamaale, siis saab rutem aed kaevatud ...?

Plirts, plärts ja lörts...
Kui hommikul kella 7 paiku kena päikse kuma ja väljas külma kraadid, mis lubasid suusatada lumel. Siis tõotas super hommik. Kaasa võtsin seekord poja Joeli, kellega siis suusatasime väikse ringi Tõrasoo looduskaitse alale jääval Kose rabas.
Alustasime kunagise Tiitso metsavahi talu teeotsast umbes kilomeetri jagu Karitsa suunas. Esimeseks huviorbiididks oli mul võetud metsloomade söötmis koht. Kuid jah, seda ei leidnud ja jälgi mis oleks reetnud, et seda söötmis kohta aktiivselt oleks kasutatud (nii inimeste kui loomade jäljed reedavad kohe selle koha = minu jaoks võlu objektid). Edasi liikumiseks võtsin lihtsalt endale meelepärase sihi. Kuni jõudsime ühe lagendiku serva, kus siis kolm metsanotsut ennast kibe kähku minekule sättisid. Üks asi pani imestama,et nende samm ei olnud eriti kiire vaid traavides läksid ära. Rohkem neid tülitama ei kippunud. Jätkasin edasi...
Umbes 300 või 500 meetrit saanud suusatatud, kui silma torkas karjas liikunud huntide jäljed (oletan et 5 looma). Liikusin pikalt huntide jälgi mööda kuni jõudsin Kose raba keskele (leidsin oma suusajäljed, mille jätsin 13.märtsil laupäevasel päeval).
Need jäljed siis orientiiriiks siis suund endale meelepäraseks. Läbisime ka mõned rabasaared (põnevad) mitmel saarel eksisteerisid jäljed sigade ööbimisest ning põtrade magamisest.
Varsti sai jõutud Tamme talu lähedal asuvasse rabaserva. Kus meie silma all jooksis magamise pealt ehmunud emis kiirelt minema. Nata kohta ning ümbrust silmitsedes, tundus, et seal kandis oleks nagu suurem kari olnud, kuid jah ühe puu alt leidsime kolme kesiku (umbes 20 kg suuruses) surnud põrsad.
Seekord vältisin Väiksele Nõmmele minekut = mõtlesin,et nii palju on seal pool juba liigutud. Tuntud Tõrasoo talukoha samuti jätsin seekord välja.
Liikusin piki esimest sihti seajägedes, tundus, et oli palju tuhnimist ,aga varasemast ajast. Enamus sea´linnakud olid maha jäetud.
Väga palju oli rebase ja kähriku jälgi ning mõningas kohas torkas ilvese nii värskeid kui vanu jälgi.
Homme laen arvutisse uued pildid, siis on näha uusi pilte loodusest. Lõpu teest liiklesime vanat tuttavat sihti mööda,kus ma ikka suvel ja sügisel hobustega kappan, kas siis Tiitso poolt või siis vastupidi.

Mõnus ilm täna.
Sula = mõnus väljas tegutseda. Isegi täna hommikul karjust vaadates nägin juba karja aia traati. Muidu iga päev pidin kontrollima kas traat on silmaga näha või mitte. Siis suusad alla ja aeda päästma lume alt. Eilne tuisk tekitas lausa juba mure mõtteid. Kuna autoga sisse pääs koduni oli poolenisti juba tuisu vaalude all. Kuid kas on selle talvega mu kogemused kasvanud kuidas autoga tuisu vaaludest läbi sõita. Mõni aeg tagasi kahtlesin auto võimsuses, et nadi auto jne. Kogu aeg kuskil kinni. Igate pidi on see talv omamoodi kasuks tulnud.
Tänasest päevast alustasin siis hobuste kapjade värkimisega. Esimeseks võtsin need suksid, kes paremini jalga annavad ja raskemad hopsid jäid hiljemaks, kui lapsed kodus (vaja jalahoidmisel abi).
Tänasest ka ühtlasi lastel koolivaheaja algus.

Tassa sinisilmne eestlane. Laulan iga päev talle Viljandi paadimeest...

Niisugune näeb välja ühe öö magamisase põdral metsa all... Kas magamine jalgadel ... ?

Tähelepanu paelus "Võsavillemi" avalik "restoran".Mitme päevased jäänused lebamas lumel ja sellega seoses jäljed mis reedavad eeltoimingu. Igal ühel kellel kõht tühi, võimalus hamba kohane amps võtta kehakinnituseks.

Tõrasoo raba kooslus, kui on suvi siis hobustel pääse üldse ligi. Veetsin oma laupäevase hommiku poolse aja, tutvudes Tõrasoo nõmme ja rabaga (Kose raba).

Huvitavaks on see, varjatud eluviis raba ja metsa servas näitab elutegevusi metsloomade hulgas. ´Rada lookles paraleelselt rabaservaga.

No nii,täna sai pikem tiir suuskadel ette võetud. Ooo ... oli vast uudishimu ning põnevus avastada juba ammu käidud radadel liikudes seekord suuskadel.

8.Märts naistepäev

oli alles päev.

Hobused jälle kappasid ära. Mis sellest, kus Pauliine kaevu sügavust mõõtmas käis juba täna oma sõbrannadega metsas lumesügavust mõõtis.

Kaotades ära kodutee ja kopli. Neid leida pidin ma poole tegemise pealt neid otsima hakkama. Õnn oli minu kasuks ja hobuste rumalus viis neid metsa lumme. Et neid leida pidin kodust võtma sadula all käivad hobused. Seda tehtud kaasasin veel otsima oma sõbranna ja tütre. Hobused leitud siis seisis meil katsumus läbida üks 100 m paksu lund lagendikul ning maha langenud puude risu. Kuidas asi lõppes , see jääb mõistada... Mõnusat kõigile

Kõik võib olla kena, kuid pidevalt elada kenaduse sees viib lõpliku tüdimuseni. Mõtlen hetke talve, mis on kestnud pikalt ühtlase temperatuuriga ja pidevalt lumetuisu või siis sajuga.

Kuid hea seegi, et hetke temp. , lubab juba rohkem õues tegutseda, kuid ootan ikka lume vähenemist.

Ees seisab 12 hobuse - poni kapjade iga kevadine värkimine.

Meeldib rohkem ojavulin = kuigi armastan talve ka, kuid mitte sellist, kus üks katsumus järgneb teisele. On alles aasta olnud. Ei taha kohe mõeldagi. Tahaks midagi rõõmustavamat ja südant soojnedavat ja meeli ülendavat elukorraldust.

Hetkel ei jää muud soovida kui ikka kangekaelselt kevadet edasi oodata.

Lõpuks ometi sula. Loodan, et lumekogus väheneb. Kuna karjaaeda parandada suht raske, sumada vööst saadik lumes. Siis imestan teine päev, et miks lihased valusad.
Täna vedasin ainult ühe rulli silo, rohkem lihtsalt ei saanud. Sula lumi oli traktorile takistuseks.
Iga päev tegelen individuaalselt Mooritsaga, Tassaga (hoian mõnda aega eemal karjast,öösel on koos teistega, õpetas teistele aiia lõhkumist).Pauliine käis ka korra väljas, kuid otsis juba varjulist kohta. Eks pärast kõrgelennulist kaevu kukkumist, hoian rohkem silma peal. Väike mure, et järsku külmetas või midagi annab veel tunda (hetkel laudja pealt hell). Muidu kõik on korras, see on hea. Hetkel ei taha ma kaotada ühtegi hobust.

Eile oli suht pingeline ning toimekas päev. Kõige rohkem tekitab vastumeelsust sügavasse lumme minek. Lume kogust arvestades, mõtlen lumeräätsadele. Kui oma keharaskusel lumme astuda, vajun pea vööst saadik sisse. Pidin tõstma jälle elektrikarjuse kõrgust. Vool kaob kuhugi, kuhu teadmatus. Püüdsin leida viga.
Mõned hobused (noored) on selle avastanud ja ei seisa enam aias. Kui jah üks välja ronib, hakkavad teised seda järele matkima. Kõige suuremad aia lõhkujad on eraldatud.
Hetkel unistan kolme liiki traktorist, ja lumeräätsadest. Kuna pidev kinni olemine on ära tüüdanud. Kuhugi minna ei saa. Eilne päev on meenutuste rohkem päev, mis jääb kauaks meelde.
Meie Pauliine oli kukkunud kaevu ja pidin seekord abi paluma päästeteenistusest. Õnne oli sellel loomal palju. Kukkuda kõrgelt ja piisavalt sügavasse kaevu ning lõhkuda oma keharaskuse all kaevu seinale rajatud pumba platvorm. Tulla välja sealt, et ainult mõnde kriimud ja marrastused. Mõistatus missugune, mis või kes hoidis selle looma kõige traagilisemat lõppu.
Eks Paula on enneminigi valmistanud mulle piisavalt probleeme. Muidu olemuselt on ta südamlik, kuid ulakused mis noorele hobusele omased on tekitanud piisavalt pahandusi. Esimene asi mis tal on, ongi aia lõhkumine, kui saab teada, et voolu ka ei ole. Kõik hea, mis hästi lõpeb. Usun, et nüüdsest ei kipu ta nii kergelt välja tulema.