Teeba ja Mooramamees Moorits vaatavad kuidas Kellukas tegeleb oma lapsega.
Hetkel Teele (aprillis sai 5 aastaseks) ja Teeba asuvad Tori lähistel hobusekasvataja juures talus, täku Euro juures.
Hetkel tunnen oma kollastest märadest puudust, aga aega läheb. Järgmine nädal veel Tartus koolis vaja olla.

See nädalavahetus möödus ilmastiku poolest jahedamalt. Hetkel mil neid ridu siia toksin, on väljas pilves ja veidi jahe. Mul tegelikult puhkus, mille olemas olust ei jaga ma hetkel midagi. Nii kiire on olnud, kogu aeg midagi teha. Üks mis annab jälle rahulolu ja kindlustunde hobuste ja koerte vaktsineerimine. Viiele hobusele sai tehtud teetanus + gripp + marutaud.Nendele hobustele,kes kodust välja lähevad ehk täku juurde minek. Ülejäänud hobused, aga ainult marutaudi vastu süstitud (k.a. koerad). Mõned plaanid eks paistab kas mu unistus läheb täide.

Laenatud mai ja oma lehekuuAastaringi viiendal kuul on maakeeles mitmeid nimi: lehekuu, lehtkuu, lehehakkamise kuu, õiekuu, toomekuu, suvistepyhakuu, suikuu, kylvikuu. Kuu nimed on seotud loonas toimuvaga. Lehekuul puhkevad puudel-põõsastellehed ja õiekuul õied, toomekuul lummavad õitsvad toomepuud, suvistepyhakuul on suvisted ja algab suvi ning kylvikuus tuleb teha enamus kylvitööd.

1. mai hommik oli täna eriline.
Kui eile mõtlesin veel, millal poegib Kellukas, siis täna enam ei vaeva keegi sellega oma pead. Seda varsakest on paljud juba vaatamas ja imetlemas käinud. Imetilluke hobuselaps, kes oma nimeks sai Amanda. Sai tänase päeva kangelaseks ja ühtlasi kangelase nime kannab ka emme. Tema ise sai hakkama oma kasuema abiga. Kuidas kõik toimus, teavad seda vaid hobused ise...
Lahe tilluke hobuse hakatis, kelle kaaluks võiks lugeda nii 20 - 25 kg, isa on sellel varsal aga mini setland.
Nimetame seda, aga hetkel Pipi hobuseks, mahub kenasti sülle ja saab öelda, et saab hobust ka sülle võtta. Eks jah see pole esimene poni, keda saab sülle võtta... Mul on teisigi selliseid olnud, kes on üldse mahtunud sülle.

Kevad, kevad, kevad...
Kena aeg sellel aastal, lausa lust õues tegutseda, samas läheb päev nii ruttu mööda, et õhtu saabudes imestan et pole midagi teinud.
Täna käisin korra metsas kolme hobusega.
Varssa pole sündinud, eks olen unustanud õige aja. Kuigi aeg oleks nagu õige, eks loomalapse siia ilma sündimine on oma ette ootus. Eriti kui see loomalaps on veel oodatud. Kuigi hobuseemme on ise nii tubli ja tragi...
Olen natuke kurb (midagi, mis paneb mõtlema)...

Kenat töönädala algust.
Viimane nädala vahetus oli töine ja matkade rohke.
Laupäeval oma teadmiste järgi pidid esimesed ratsakülalised tulema alles kahe paiku. Juba reedel töö juures olles mõtlesin,et laupäeval tahaks midagi uut avastada.
Siis alustasime oma matka Kabalast. Kõige enam lummab ja mõtlema paneb on koerte haukumine hobuste liikumise peale. Nimetan seda saate muusikaks ratsarännakul. Pole veel näinud ühtegi koera, kes ei jätaks haukumatta.
Lastega tee peal vesteldes, arutleme kuhu minna võiks. Minu esialgne pakkumine Jalase maastikukaitsealale minna kukkus läbi. Uus pakkumine minna uusi paiku avastama, kuhu pole veel kabja jälgi jõudnud teha. See läks läbi...
Jõudes Lokkota talu juurde, keerasime lähedal olevale sihile. Maastik osutus pehmeks: kasvavateks puudeks kased, haavad, lepad ja mõned kuused jne.
Lokkota talu metsa läbinud jõudsime kinni kasvavale vana karjamaa asemikule.
Kahju tunne valdab, kui mõtlen, et eesti inimene on olnud maainimene, kes on aastaid loomi pidanud (see jääbki mõtteks).
Lõpuks jõudsime RMK - le kuuluvale metsa, kohati oli veel näha talvest, koristamata sihid maha langenud puid täis. Kuid jah ragistasime ja otsisime niimoodi siis uue raja, et tagasi jõuda sihile.
Lõpuks jõudsime lagendikule,kus eelmine aasta oli istutatud metsa ja sealt saime juba mõnusa sihi, mida mööda sai kohe pikalt traavitud. Ehmatades ka metsalagendikel söömas olevaid kitsi.
Varsti olime siis oma kappamisega jõudnud Koikse vana raudtee jaama hoone juurde välja. Nati veel ja siis ületasime maantee (Koikse - Kabala). Võtsime suuna Minnika veskile, siis tuli ka telefoni kõne, et kodus ootavad ratsutajad. Siis ei olnud midagi enam teha, kui koju pöörduda. Kui endamisi peast arvutada, kui palju kulub aega tagasi minekuks tuldud teed või valida lühem otsetee. Egas midagi lastega otsustasime Minnika veski kasuks. Ainsaks takistuseks osutus silla ületamine.
Kuid pika ajaline kogemus ei lasknud selle ümber juurelda,kas kuidas ja mismoodi...?
Silla juurde jõudes, tulin sadulast ja võtsin hobuse ratsmetpidi järel talutamisega. Vesi kohises silla all ja hobustele oli see nii võõras ning uudne. Ühtepidi uudistasid nemadki, et millest nad siis üle peavad minema. Samas mõtlen, mida vanemaks need hobused saavad, seda kogenumad nad on ja samas nendega matku läbi viia on lihtsalt super.
Jõgi ületatud ja tee ääres puid koristanud Raul Aarma (Rapla Päästeameti peajuht- Raikküla valla Vabatahtliku tuletõrje seltsi eestvedaja) oli üllatnud meie seltskonna äkk ilmumisel. Minnika veski juurest koduni on kõigest 4 km.
...jne.

Kenat karjalaske päeva.
Lugunädalate järgi loendades langes karjalaskepäev aprill algusesse, kuid juba 19. sajandi lõpul oli jüripäev sellest tükk maad olulisem. Kuna karjalaskmise juures oli eriti oluline soodsa päeva valimine, siis võidi karja väljalaskmist nihutada halvalt nädalapäevalt paremale. Paiguti on väidetud, et kui see ei olnud reede või esmaspäev, lasti kari korrakski välja, isegi siis, kui polnud sobiv karjatamisilm. Erinevalt 20. sajandist oli varem üsna oluline võimalikult vara karjatama hakata, sest toiduvarud lõppesid kevadeks otsa ja lisa polnud harilikult kusagilt võtta, sest hakkama tuli saada omavarutud söödaga.
Peamised tegevused olid sel päeval seotud ennetava maagiaga, et tagada karja tervis, loomade kojutulek ja sigimine. Tõrjuti eemale hunte ja muid ohtusid.Tehti (tõrvaga) ristimärke loomadele otsaette, suitsutati neid nõiakolla ja muude ainetega, loeti nõidussõnu. Kanamuna pandi laudaläve alla või karjatee peale või visati üle karja – kui see puruneb, on karta karjakahju. Ka visati muna üle karja. Läve alla pandi mõni raudese, et loomade jalad oleksid tugevad.Olulised riitused olid seotud karjasega: toimus tema rituaalne kastmine – karjasele kallati vett kaela, seejärel anti talle keedetud muna ja karjasekakk.
Majja toodi karjavits, mis oli vanasti ülimalt oluline maagilise mõjuga ese. Karjavits pidi olema sirge (muidu jooksevad loomad laiali), see tuli valmistada eelmisel päeval ja oluline oli puu valik (pihlakat näiteks ei tohtinud kasutada, sest selle löök pani loomad kuivama). Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse, kus seda tuli säilitada karjatamisperioodi lõpuni.Mis mujal tehakse
... miks mind karjase toiming huvitab. Hakkasin käima karjas,kui olin 6 aastane. Karjas sai oldud selle pärast, et suvise heinatöö järel oli kasvanud augustiks kena ädalas. Ja et lehmad hästi piima annaks, siis selleks oli maitsev ja lokkav roheliselt haljendav rohi. Seda tööd tegin kuni kaheksanada klassi läksin, see jäi ka viimaseks. Vanaisa tõi majapidamisse elektrikarjuse. Samas oli minu jaoks väga kurb. Kuna jäid ära lõkketule valgel loomade karjatamine. Karjas olin kuni esimese lumeni. Otsisin alati paremaid ninaesiseid loomadele. Nostalgilne tunnete vool laskub minusse,kui ma mõtlen nendele aegadele tagasi.

Kenat varast hommikut.
Päevad on mõnsalt pikad ja lausa lust kodu õues toimetusi teha.
Iga päev pühendan mõne tunni trennile hobustega. Harjutan platsil ratsastust, trenni lõpu poole ka hüppeid. Mõned eesmärgid sihikule võetud. Mul mitu noort hobust juures, kellega juba ka võistelda võiks: Teele ja Teeba - Milagros.
Eilse trenni järel, tajusin hobuse soovi igas asjas koostööd teha.
Pauliine ootab saduldamist.
Sellel aastal Mooramamees Moorits saab 2 aastaseks. Tubli täku poiss teine, kui Morrise kasvatmise ja väljaõpetamisel kogesin probleeme, siis selle "poni noormehega" sujub kõik mõnusalt ja koostööga. Hobused on mu elule palju andnud juurde, ühtepidi rikastanud - hobuinimestega. Tegevus millega ise kokku puutun päevast päeva. Hobused tasakaalsutavad...
Soovin kõigile mõnusat päeva algust.

Käin regulaarselt trenni tegemas. Mulle meeldib hobusega maha langenud puid ületada.Täna juhtus selline lugu, tulime vaikselt üle kivi aia (A. Raadiku sünnikodu). Selja taga kukkus puu maha raginaga, hobune ehmatas hirmsasti. Siis tormas kimaga minema, kuid peatselt jäi seisma ja siis pruuskas hirmust.
Mõnus oli kaasa elada hobuse temperamendile, samas sellised ekstreem olukorrad annavad endalegi särtsu juurde.
Muidu jah kevad väsimus piirab. Kurdan ka klientide puuduliku huvi üle...Kurb olen... :(

Kenat kevadist künnipäeva...
Päev oli kena päiksepaisteline ja võrratu. Sai käidud ka hobustel metsatrennis. Igapäevaselt teen hobustele maastiku trenni. Kui õige hooaeg lõpuks lahti läheb, on hobused oma maksimaalse vormi saavutanud. Talvel teeme niisuguse treeningu, mis annab maastiku liikumise, kuid muule me nagu ei pühenda. Iga liigutus on hobusele energia kulutus (külma ilmaga enamuses). Samas hoiame suhtlus sidet hobustega, et see ei katkeks. Võtsime ka mingid eesmärgid sel aastal saavutamiseks, need ei ole avalikustamiseks. Suvel paistab, kas läheb täide...
Lapsed ootavad piki silmi suve, et siis jälle koos käia matka teedel, ise ka muidugi.

Ootasin eilsel päeval mõnigaid kliente, kes kahjuks jäid tulematta. Samas selline kliendi ootus tekitab paraja segaduse tegemistesse. Siis ei tea, millele rõhku panna. Millist tööd hetkel teha. Et aeg viljakas oleks, siis panime esmakordselt sadula alla Pauliine (isa trakeen - elukoht Tammiku talus Keavas). Pean tunnistama, et kõikide enda kasvataud noorhobuste väljaõpe on möödunud valutult. Samas imetlen hobuste tahet inimesega koostööd teha. Olles Pauliinega palju kordi metsas jalutuskäike tegemas käinud. Imestasin ta õrna loomust, mida ta usaldas inimese seltskonnas ennast avades.
Eilne treening kujunes meil selliselt ühe vanema hobusega ees ja mina talutus ohelikuga kõrval ning ratsanikuna Anete (teine tütar) sadulas. Kestis see sammutreening ratsaniku raskusega kõigest 30 min. Esmakordselt ei taha traumeerida millegi ülemõistusega, mis võib tekitada hirmu ja vastupanu.

Varsa sünni ootus...
Vaatasin täna Kelli Kelluka kõhu ümbermõõtu ja katsusin udarat (paistes). Kõht on alla laskunud ( vet.termin - laudja lihased poegimis eelselt lõtvuvad). Poni tundub nüüd oma kõhuga veel kopsakam. Samas suhelda tiine märaga, hästi hellalt ja õrnalt. Mõjub see ka tulevasele hobuse lapse psüühikale sama ( see ei ole mitte inimesete puhul - kehtib ka looma järglaste iseloomudes ka paljugi). Olen teinud väikse katse. Ühe varsa korral suhtlesin aktiivselt märaga ja teise varsa puhul mitte (varss sündis kartlikuna ja umbusklikuna).
Eks paistab millal maha saab, aga lähimate päevade sündmus on see kindlasti. Siis saama öelda, et kevad meie majas on tõeline...

´Mahlakuu...
Aasta neljandal kuul on maakeeles mitmeid nimi: mahlakuu, poolkuu, mähakuu, kevadekuu, sulakuu, vetekuu, porikuu ja linnukuu. Kuu nimed on seotud loonas toimuvaga. Mahlakuul peale lume sulamist on paljudel puudel rohke mahlajooksu aeg. Mähakuu lööb puude koorealuse lahti. Sulakuul aina sulatab, vetekuul tulvavad veed, porikuul muutuvad teed ja rajad hõlpsalt poriseks ning linnukuul saabub enamus rändlinde. Poolkuu arvatakse olevat seotud kynnipäevaga, mis poolitab tööaasta suve- ja talvepooleks.
Aprell, aprill ehk aprel`i on maakeelde laenatud yle vene, rootsi ja saksa keele ladina keelest. Vanas roomas tähistas aprilis aasta teist kuud.
Jyrikuu, jyripäevakuu ja lihavõttekuu on kirikukalendrist pärit. Pyha Jyri e Georgi, kes surmab ratsutades lohemadu, ehib Vene riigivapi kahepäise kotka rinda. Usutakse, et see kehastab loonausuliste põlisrahvaste hävitamist ja anastamist, kelle maile kristlik Vene riik on loodud. Lihavõtted tähistavad aga kristlaste paastuaja lõppu ja luba taas liha võtta ehk syya.
Soomlased nimetavad mahlakuud ametlikult huhtikuuks....edasi lugeda Maavallakoja kodukalt...

Tänase päeva seisuga sai neljal hobusel kabjad värgitud ja noorte hobustega tegeletud.
Kapjade värkimine on piisavalt jõuline töö, aga õnneks sai kunagi tehnikumis seda ka õpitud. Meil oli muidu hea sepp, samas pidime aeg ajalt treeneriga kapju hobustel värkima.
Kõige esimene oli Kelli-Kellukas, tal on väga omapärane lapsepõlv olnud. Ta oma päris ema hülgas ta ära, aga samas leidis ta endale suure kasuema - loodus ei sallinud tühja kohta. Siis sai antud veel vana hobusepiimale lisaks veel kitsepiima. Kuid eks temaga oli ka murepäevi, oli ka neid kes ütlesid, et nemad küll niimoodi ei mängiks. Korra oli jalgadega probleemid siis sai veel kopsupõletiku. Täna vaatasin ja mõtlesin endamisi, et kui oleksin teisiti teinud, siis ei oleks ka sellist poni mul olnud. Ootab hetkel teist varssa.

Lugemiseks ja teadmiseks, mis olid vanade traditsioonide kohaselt, lugeda soovitan Maavallakoja kodukalt selle päeva tähistamiseks. Siin osa tekstist...
MARJAPUNAPÄEV
ehk punamaarja, maarjapäev, maarepäiv, maarepäe, muarjapäev, naistemaarjapäev, kapstamaarjapäev, kapistamaarjapäv, pastumaerebe ja paastumaarjapäev, on alati 25 urbekuud (25.03).
Marjapunapäev tähistab kevade algust. Päev on juba pikem kui öö. Ussidele ja mutukatele tuleb hing sisse, karu tuleb pesast välja, paiksed linnud ehitavad pesi ja hakkavad munele, saabuvad rändlinnud, havid pöörduvad järvedest jõgedesse kudema jne. Looduse elujõud ärkab, elu valmistub end jätkama ja taaslooma.
Siitpeale ei tohi ilma linnupetet võtmata enam hommikul õue minna. Nagu munapyhal, nii nyydki tehakse mitmesuguseid taigu, mis toovad eelolevateks kuudeks edenemist ja mõnukat olemist. Tuleks tõusta varakult enne päevatõusu ja pesta nägu, võtta linnupetet ja tuua väljast laaste või puuhalge. Seejärel minnakse kogu perega vaatama, kuidas päev tõuseb.
Nagu pyhad ikka, teeb marjapunapäevgi kõik elava pyhaks ja puutumatuks. Täna ei tohiks metsast puid raiuda ega puult oksa murda.
Suurel maal on marjapunapäev eeskätt naiste pyha. Naised ei tee tööd vaid käivad yksteisel kylas ja lähevad hulgakesi kõrtsigi. Juuakse marjapuna - punast viina, veini, õlut, toorest muna või syyakse jõhvikaid. Eks punane mahlgi ole punaks hea. Marjapuna joomine annab suveks tervist, jõudu ja head jumet. Siis "päike ei põleta mustaks" ja sääsed ei söö. Puna joonud tydrukud saavad kergemini mehele ja poisid meeldivad tydrukutele. Marjapuna joovad mehedki. Puna joomine kosutab elujõudu.

Käisime täna metsas lastega sihte koristamas. Lumi oli pehme ja seetõttu raske liikuda tehnikaga. Jäime kinni rööbastesse, eelmise aasta novembris tehti selles piirkonnas puid, siis oli sajune aeg. Samas järgi jäi metsategemisest suured sügavad roopad. Kuhu siis oma põkaga kinni jäime; külmunud, servad konarlikud ja sügav, pehme lumi muutis olukorra keeruliseks (Härma talukoha lähedal - A. Raadiku sünnikodu).
Kui ma maadlesin traktori päästmisega rööbastest, siis lapsed koristasid sihte. Üldse oli see päev ettevõtlik, nads kurvaks tegi see, et kõike ei saanud plaanipäraselt ellu viia. Oleks tahtnud ühe kolme tunnise matka korda saata. Lapsed pidid leppima platsitrenniga. Eks teinekord...

Ilves Lynx Lynx
Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.
Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.
Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.
Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.
Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida.

Lynx Lynx

Super, super, super...

Tänase päeva naelaks osutus meile kokkupõrge ilvesega Tojaka talu kena kiviaia läheduses Nõmmkülas. Õnneks lõppes kõikidele osapooltele see siiski kerge ehmatusega. Hobune ehmatas ilvese kiire hüppe pärast (jooksis hobuse nina eest).Anete kes Katiga mu taga galopis järgnes märkas ilvest siis kui see rahulolevalt jalutas mööda heinamaad metsa suunas. Liikusime oma lemmik matkarajal, lihtsalt kenat päikselist ilma nautides ja uurides, kuidas on olukord rajal. Kuid teatud teest osutub lihtsalt läbi pääsmatuks .Selle raja üks iseärasusi on, et sellest on kirjutanud Uku Masing oma raamatus "Mälestusi taimedest". Kelle 100 sünniaasta päeva tähistatakse augustis (11.08.2009.). Ühtlasi ka homme avaüritus U. Masingu sünniaasta tähistamiseks.
Pean võtma ühendust maaomanikega, kelle maad selle raja äärde jäävad.

Käisin poes, vanem laps haige ja midagi paremat toomas. Poekäik kulgeb mul läbi metsa kilomeetrite poolest on see tühine maa. Iga päev võib midagi huvitavat näha ja kogeda. Tänasest käigust nii palju, teepeal rohkete loomajälgedega koha märganud,asusin seda hoolikalt vaatlema,millega tegemist on olnud. Sündmuspaik ise nägi jube välja (verine), hoolika vaatlemise järel sain aru, et üks õnnetu jäneshing oma elu jätnud rebase hammaste vahel. Rebane ise lahkunud siis veretöö jälgedega pikalt mööda rada jäljed taga (muidugi verised need, veel värsked varahommikused). Tänu sellise jäljereale sain aru, kes siis oma tegemisi metsa vahel on toimetanud.

Kevad murrab täiega peale. Peab hakkama hobustel kapju värkima, siis vaktsineerima. Siseparasiitide tõrje on tehtud (jaanuari alguses). Sellel aastal uuendus vaktsineerimise osas: kui eelmistel aastatel vaktsineerisin hobuseid marutaudi, siis sellest aastast lisandub teetanuse vaktsineerimine lisaks. Meeldib teha loomadele ennetustööd, hiljem tagajärgi raske likvideerida. Söötmise osas jälgin individuaalselt hobuseid. Kahel hobusel kipub nahk kuivama, need vajavad talvel täiendavalt rasvarikkaid söötasid (päevalillekoogid).
Sellel aastal olen kasutanud söötmisel silo ja heina. Silo maitseb hobustele kõige rohkem, aga kõik käib reguleeritud söötmise korras.

Täna on sirgupäev.Täna on linnu- ehk sirgupäev, mis on maarahva kalendris pyhendatud lindude ja kevade ootamisele.Sirgupäeval pöörab 40 lindu “suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ” ja hakkab kodu poole lendama. On tsirgu- ehk linnupäev, Setomaal ka sorokasveet jahäräjuvvapäiv.Lindude ootamine ja saabumine on maarahvale olnud alati eriliselt tähenduslikud. Kevadekuulutajate saabumine paneb sydame kiiremini põksuma ja toob suule rõõmsad tervitussõnad teinekord isegi eakal inimesel.http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=&id=3062&op=lugu

Ahm. Kas Eestit taasasustanud liik või elav legend?Peep MännilMetsakaitse- ja metsauuenduskeskuseUlukiseire osakonna juhatajaViimastel aastatel on tulnud palju infot ahmi vaatlustest Eestis. Enim on ahmi vaadeldud Pärnu, Viljandi ja Rapla maakonnas ning Saaremaal. Möödunud kevadise ruutloenduse käigus loendati ühe ahmi jäljerida Pärnumaal. Saaremaa ahm jõudis ka möödunud sügisel mitmel korral meediasse. Isegi Saaremaa keskkonnateenistuse poolt välja antud jahinduse ja kalanduse bülletään mainib ahmi, kui saart asustavat liiki. Kas tõesti on ahm Eestit taas okupeerimas või on siiski tegemist varjusurmast tõusnud legendi elustamisega?

Ahmi hüpperada sügavas lumes Põhja-Karjalas. Autori fotoKus ahm elab?Ahm on põhjamaise päritoluga liik, kelle tänapäevane levikuala jääb 60ndast pikkuskraadist põhja poole. Ahm elab Euroopas Fennoskandias ning Venemaal, nende koguarvukuseks hinnatakse Euroopas umbes 2000 isendit. Praegused Eestile lähimad ahmi elualad jäävad Narvast enam kui 500 km kaugusele kirdesse. Kui varemalt hõlmas ahmi leviala ka Eestit, siis viimasel aastasajal on tema levikupiir liikunud meist aina kaugemale (joonis 1.). Viimasel kolmel aastakümnel pole ahmi loendatud ei Leningradi oblastis, ega isegi Karjala lõunapoolsetes rajoonides. Ahmi leviala taandumist põhja suunas põhjendatakse peamiselt tema madala kohanemisvõimega aktiivse inimtegevusega aladel. Kui veel kolmkümmend aastat tagasi võis ahm meile eksikülalisena vabalt sattuda, siis praegu tundub see olevat ülimalt ebatõenäoline. Ahm – kas jõhker murdja?Ahm on enamasti raipetoiduline loom ja iseenesest kehv murdja, kelle murdmisosavust võib võrrelda karu, aga mitte hundi ja ilvesega. Jutud ahmist, kui jõhkrast murdjast, on pärit põhjast, kus talveperioodil pole tal peale põhjapõtrade eriti midagi süüa ning kus ta on soodsate tingimuste korral murdnud neid korraga palju. Lumevabal perioodil toitub ahm lisaks raipele ka väikesematest imetajatest ja lindudest ning suuremat saaklooma ei murra. Ahm võib oma levikualal olla teiste, ka endast tugevamate kiskjate, nagu karu või hundi, suhtes saagi kaitsel agressiivne. Seda just talvel kui toidubaas on limiteeritud. Ahmi elu sõltub seal sel ajal enamasti hundist, kes murrab põtru ja kelle toidujäätmeid ahm kasutab. Ahmi elu on seal selle tõttu ka pidevas ohus, sest ega huntki oma saagist niisama loobuda taha. Agressiivne käitumine tundub siiski olevat parim võimalus ellu jääda. Kui ahm elakski meil, toituks ta peamiselt raibetest ja väikesematest saakloomadest, mida mõlemat siin laialdaselt leidub, ning tema mõju sõralistele oleks marginaalne. Kellega sarnaneb?Ahm sarnaneb meil elavatest loomadest välimusest kõige enam mägra, kähriku või karupojaga, aga ka mõne segavarelise koeraga. Jäljed on kärplastele omase viie varbaga ning vähemalt 10 cm pikkused. Liikumine on sarnane nugisega, kus kärplastele tüüpilised hüpped (joonis 2) võivad vahelduda tippiva sammuga. Meie oludes võib ahmi jälgedeks pidada mägra, saarma või nugise suureks sulanud jälgi. Ahm Saaremaal?Samavõrd ebatõenäoline, kui on ahmi sattumine Eestisse, on tema võimalik sattumine mandrilt Saaremaale. Kui viimase kümne aasta jooksul ei ole mandrilt Saaremaale sattunud meil arvukalt esindatud ilves, hunt ega karu, miks peaks siis see ahm, keda meil ei tohiks üldse olla, sinna minema? Mitme peata metskitse leidmist Saaremaal on põhjendatud ahmi tegudega. Saaklooma pea on kiskjale, sealhulgas ka ahmile, üks vähem atraktiivsetest kehaosadest üldse, sisaldades suhteliselt vähe energiarikkaid kudesid. Pea on üks viimastest kehaosadest, mida söövad ka meie tavalised kiskjad ilves ja hunt. Peata leitud metskitsed tuleks aga surma põhjuse väljaselgitamiseks korralikult üle vaadata.Kogu eelnev jutt on teoreetilist laadi. Kuigi ahmi olemasolu Eestis, eriti aga Saaremaal, on väga ebatõenäoline, ei saa seda siiski välistada. Kuigi olen kindel, et enamus vaadeldud ahme on olnud mõnest teisest liigist, peaksid asjatundjad igal juhul ahmi kohta tulevat infot võimaluse korral kontrollima. Ahmi jäljed oleks piisav tõestus tema olemasolust siin.

Jalase maastikukaitseala
Jalase maastikukaitseala on eriline selle poolest, et ta keskendub asustusele: kaitseala hõlmab iidse Jalase küla koos selle loomulike tagamaadega.
Muistse Harjumaa aladel, praeguse Raplamaa südames asub Jalase küla, mille asustuslugu ulatub vähemalt kahe aastatuhande taha. Jalase külamaastikku ümbritsevad soo-, loo- ja metsakooslused, mis kokku moodustavadki Jalase maastikukaitseala.
Eellugu. Juba 1937. aastal võeti siin looduskaitse alla Lipstu nõmm, 1964. aastal lisandus kaitstavate objektide nimistusse Sõbessoo (Jalase) järv ning 1988. aastal Iietse künnapuud. Jalase omapärane külamaastik ja kultuurilugu pakkusid huvi teadlastele ning kultuurihuvilistele, kelle eestvõttel sai teoks Jalase küla kaitseala: 1990. aastal kinnitas Rapla maakonnavalitsus selle põhimääruse. Kaitseala hõlmas sealseid talukohti koos lähedaste põldude, metsade, heina- ja karjamaadega, mis üheskoos peegeldasid asustuse ja maakasutuse kujunemislugu ajaloolise Lõuna-Harjumaa loometsade piirkonnas mitme aastatuhande vältel. Küla kaitseala koos seda ümbritseva kaitsetsooniga võttis enda alla ligi 3000 ha. Peamine eesmärk: säilitada Jalase külamaastik, soodustada küla arengut ja uurimist, tagada sealsete väärtuste püsimine. Kaitseala tegevust juhtis ühiskondlikus korras Jalase küla kaitseala volikogu, mille koosseisu kuulusid Muinsuskaitse Jalase Külaseltsi liikmed ning teadus- ja looduskaitsenõunikud. 2003. aasta suvel kinnitas Vabariigi Valitsus kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt Jalase maastikukaitseala, mille pindala on 2730 ha, selle valitsejaks määrati Raplamaa keskkonnateenistus (nüüd on uue nimetusega keskkonnaamet-kuulub Harju,Lääne ja Rapla regiooni alla).
Kaitsekord. Jalase maastikukaitsealal on viis sihtkaitsevööndit ja piiranguvöönd. Kõrvetaguse, Lipstu nõmme, Abrumetsa ja Oodava on hooldatavad sihtkaitsevööndid, sest sealsed pärandkooslused nõuavad hooldustöid. Et mitte häirida ohustatud loomade elutegevust, ei tohi Kõrvetaguse sihtkaitsevööndisse minna 1. märtsist 30. juunini, samal ajal on siin keelatud ka jaht. Sõbessoo looduslikus sihtkaitsevööndis piirab kaitsekord inimtegevust rohkem, siin lastakse loodusel omasoodu areneda. Piiranguvööndisse kuulub Jalase küla tuumik koos seda ümbritsevate põllumaastikega. Siin tahetakse säilitada pärandkultuurmaastikke ning soodustada küla tavapärast elulaadi.

Esimene lumi sadas maha novembrikuu lõpus 2008. See on nii armas ja idülliline metsa pilt.

Eile sai käidud Tõrasoo looduskaitse alal üle pika aja. Mindud sai hundijutu pärast. Eelmine nädal külastas seda kanti Aat Sarv (õpime ühel kursusel) grupiga. Ta enda käest kuulsin, et uurisid hundijälgi. Minul kahjuks seda õnne ei olnud, näha hundijälgi. Kuid raba servas põtrade tegutsemis jälgi ja kitsi, siis õnnestus näha kahte rebast, kes siis koera eest kiirelt plagama pistsid.
Objekti nimetus:
Tõrasoo looduskaitseala
Maismaa pindala, ha:
3 437,0 ha
Tüüp:
kaitseala - looduskaitseala
Veeosa pindala, ha:
Registrikood:
KLO1000248
Pindala kokku:
3 437,0 ha
Keskkonnaload:
Vaata keskkonnalubasid »
Valitseja(d):
Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regioon
Asukoht:
Raplamaa, Märjamaa vald, Nääri küla;Raplamaa, Raikküla vald, Metsküla küla;Raplamaa, Raikküla vald, Vahakõnnu küla;Raplamaa, Raikküla vald, Keo küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Kohtru küla;Raplamaa, Raikküla vald, Nõmmküla küla;Raplamaa, Raikküla vald, Valli küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Paisumaa küla;Raplamaa, Kehtna vald, Nõlva küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Vanamõisa küla

Kirjeldus:
Tõrasoo looduskaitseala võetakse kaitse alla:1) poollooduslike koosluste, metsakoosluste, soode ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks;2) EÜ nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud liigi, mis on ühtlasi ka II kategooria kaitsealune liik, kaitseks;3) EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide - loode (alvarite) (6280*), sinihelmikakoosluste (6410), rabade (7110*), rikutud, kuid taastumisvõimeliste rabade (7120), siirde- ja õõtsiksoode (7140), liigirikaste madalsoode (7230), vanade loodusmetsade (9010*), vanade laialehiste metsade (9020*), rohunditerikaste kuusikute (9050), puiskarjamaade (9070), soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080) ning siirdesoo- ja rabametsade (91D0*) kaitseks;4) EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liigi, mis on ühtlasi II kategooria kaitsealune liik, ning II lisas nimetatud eesti soojumika (Saussurea alpina ssp. esthonica), mis on ühtlasi III kategooria kaitsealune liik, elupaikade kaitseks.
Keskpunkti koordinaadid
Keskpunkti koordinaadid:
Ristkoordinaat
Kraad, minut, sekund
X
6520366
58°49'15" N
Y
540053
24°41'35" E
Kandeotsused
Esmase kande alus:
16.06.2005, otsuse nr 145
Viimane kanne:
07.03.2008, Kaire Sirel
Esmase kande alusdokument:
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005. a määrus nr 145 Tõrasoo looduskaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri
uiRegisterKeypressHandler('r.f.menu.f.selected.f.selected.f.list.form', 13, function(){el = document.getElementById('r.f.menu.f.selected.f.selected.f.list.form.filter'); if(el){el.click();}});
Vööndid
Vööndi nimetus
Pindala
Tüüp
Vööndi kategooria
Asukoht kaardil
Tõrasoo LKA, Kose nõmme skv.
88,6
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala

Tõrasoo LKA, Kose raba skv.
215,3
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala

Tõrasoo LKA, Mailukse skv.
1 633,7
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala

Tõrasoo LKA, Salavalge skv.
82,1
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala

Tõrasoo LKA, Tõrasoo pv.
763,3
piiranguvöönd
VI - Piiratud looduskasutusega kaitseala

Tõrasoo LKA, Tõrasoo skv.
506,1
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala

Kokku 6 kirjet 1 leheküljel

Objekti link: http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1000248&mount=view
Tagasi Esilehele Üles


Juhtus ka äpardus, teel koju läbisime oja, kus siis hobustega veest läbi kahlasime. Kuid kõige viimaseks jäänud Katariina - Gerliga maha jäid ja Kati omakorda veel jooma hakkas. Niimoodi, et sadul ponile kaela peale vajus ja Gerli vette prantsatas - õnneks vesi sügav ei olnud. Mõtlesin, et peaasi ei külmetaks.

Pidin täna Raikküla-Lasteaed algkoolile reesõitu tegema minema. Kuid lasteaias ei olnud ühtegi last, kõik olid haigeks jäänud. Eks ma ise ka nads põdemas - gripp vaevamas.

Hõissa vastlad!
Hernesupp, seajalad ja vastlakuklid.
Hõissa.

Järgmine nädal on vastlapäev!
See on teisipäev. Esmaspäeval teen esimese vastlasõidu Kabala lasteaia lastele.Teisipäev on teadmata, loodan järsku ootamatutele külalistele. Kolmapäevaks tellis Raikküla-Lasteaed algkool vastlasõidu.

Karhu raateli hevosia laitumella
15.5.2008 12:08

Pielaveden Kortemäessä sattui harvinainen tapaus, kun karhu kävi raatelemassa Sakari Tikkasen hevosia.--> -->
Seppo Votkin
Karhu raateli hevosia maanantain ja tiistain välisenä yönä Pielaveden Kortemäessä.
Kyseisenä yönä kymmenen hevosta oli ollut yhteensä viidessä aitauksessa yötä ulkona. Karhu oli käynyt kolmen eri hevosen kimppuun raadellen niitä.
- Poliisipartio havaitsi eläimissä erilaisia vammoja. Yhden hevosen vasemmassa takajalassa oli haavauma ja eläin ontui kulkiessaan. Toisessa aitauksessa olleella suomenhevosella oli raapimisvammoja takana lonkassa. Myös kolmas hevonen oli saanut takajalkaansa haavauman, ylikonstaapeli Keijo Vidgren kertoi.
Aitauksessa näkyi maassa kavion jälkiä, jollaisia syntyy, kun eläintä raahataan ja se haraa vastaan.
Aitauksissa on kolme sähkölankaa. Niistä alin oli katkennut ja siinä oli verta ja ponin karvoja. Ilmeisesti ponia oli tartuttu takaapäin kiinni ja lähdetty raahaamaan aitauksesta ulos, mutta jostain syystä asia jäänyt kesken.
- Mahdollisesti karhu oli säikähtänyt sähköä. Eläinlääkäri ja riistahoitoyhdistyksen edustaja ovat käyneet tutkimassa tilannetta ja eläinlääkäri hoiti hevosten vammat, Vidgren tiesi.
Lisäksi hevosten omistaja Sakari Tikkanen oli havainnut noin viikkoa aikaisemmin nyt vahingoitta jääneessä oriissa rinnassa haavan. Sitä oli luultu toisen hevosen aiheuttamaksi, mutta nyt havaittujen jälkien perusteella karhu on mitä ilmeisimmin käynyt jo aikaisemmin hätyyttämässä samoja eläimiä.
Sakari Tikkanen oli yllättynyt siitä, kuinka lähelle pihapiiriä karhu uskaltautui.
- Yllätys se oli, melkeinpä shokki. Vuosia on pidetty hevosia ulkona, mutta nyt toimintatapoja pitänee miettiä hieman uusiksi, Tikkanen kertoi.
Tikkasen mukaan tällaisia tilanteita varten ei ole olemassa selkeitä toimintaohjeita. Karhun sanotaan karttavan sähköä, joten yhtenä varautumiskonstina Tikkaselle on mainittu sähkölankojen lisääminen, jolloin ne ylettäisivät korkeammalle.
- Jotkut taas arvioivat, että karhu häviää maisemista kolmessa viikossa. Tämä on syntymäkotini, eikä koskaan ole tapahtunut tällaista. Karhu kävi lähimmillään vain 40 metrin päässä päärakennuksesta. Meillä on myös pieniä lapsia. Vaikka karhu liikkuikin yöllä, vähän varpeillaan tässä ollaan.

Kesköö matkad Kaunil Tõrasoo looduskaitse alal.

Selle aasta juunis tahan korrata kesköö matkasid metsloomade vaatlusega. Need on olnud võrratud kohtumised. Hobuste tajumine videvikus metslooma lähedal olu, annab tõelise elamuse metsikus looduses. Kes ei ole viibinud, soovitan korra proovida, kuid mida vaja läheb on tahte jõudu, sest matk ise kestab 4 -ja tunni ringis.

www.envir.ee;www.rmk.ee;http:/www.metsainfo.ee

Mälestus Marellast ei unune! Oli tore poni meile.

Veterinaarsed vetmenetlused hobustel.

Eesti Maaülikooli Suurloomakliinik
Teid teenindavad arstid:
Uve Sachris DVM, Tiina Seier DVM, Ants Kavak DVM, PhD

Pakub järgmisi teenuseid:

• Jäsemehaiguste ultraheli ja röntgendiagnostikat
• Märade seemendamine ja günekoloogia
• Hambaprobleemide ravi ja profülaktika
• Hingamisteede haiguste diagnostika ja ravi
• Kirurgia
• Statsionaarne ravi

Lisainfo ja registreerimine telefonidel

5222062, 7313713

E-kiri: slkliinik@emu.ee