Kaunis ilm. 
Tänagi plaanime kuhugi maastikule minna. Juba sisemine liikuma panev jõud on ärevus märguandeks kuhugile minna ja midagi teha. 
Meil on kujunenud uute hobuste sõpruses väike lahknevus. Fryc otsustas, et lõpetab sõpruse Pokkeriga ning üritab luua sõbralikke sidemeid meie isepäise suure egoga torika Hertaga. Kuigi Herta avaldab oma arvamust sellise sõpruse suhtes oma ilmetega mitte pooldavaid ja sõprusele mitte orienteeritud mõtteid. Korra eile käisime isegi maastikul, kus Herta näitas silmade, kõrvade, hammastega vastuolu Fryci poolehoidu väljendavale ilmekusele kes jääb tagasihoidlikuks vaatamata Herta vastu seisule. Ja vaene Pokker on langenud Fryci tõrjumise seisusse. Kummaline on, et hobused vahetavad sõpru. Eks meil on tekkinud pereliikmete vahel teatud lemmikud, kellele siis keegi rohkem tähelepanu pühendab. Minu eriline lemmik on Pokker, naudin tema suurust, tema iseloomu ja üldse olemust. Olen muidu väga rahul, et võtsin kaks hobust. Algus on alati, see kui ma vaatan teatud hirmuga, kas saan hakkama, sest enamus vastutust on ikka minu õlgadel. 
Uued hobused on uue eluga kohanenud, oleme aru saanud nende harjumustest ja nende eelmise elu tegelikkusest. 
Eks veel on asju, mida on hetkel vaja, hankisin uue teki talvisteks oludeks, juurde pean vaatama otra kaerale. Tundub, et Pokkeril on ainevahetus kiirem, kui Frycil, siis vaja natuke teistsugune menüü korraldada ja mõelda. Kuna trenni osas on hetke seis, puhkusreziim. Kõige armsamad hetked uute hobustega on need, kui nad nõuavad massazi juba. Kui õhtul sööda ette olen pannud ja ei ole veel jõudnud boksiruumist lahkuda. 

Küll kihutab ajarong... 

Ja ongi november. 

Kui siiani on loomade tervisega okei olnud, siis eile sai maadeldud ühe hobuse ei tea kust millest tekkinud tiirudega. Tegemist oma karja märaga, kellel mingist asjast tiirud. Hetkel uurin asja, et ega keegi pole karjamaale heast tahtest midagi poetanud. Tihti inimesed niisama heast tahtest tahavad head, aga jah. Siiani on naabrite omavaheline andmise süsteem toiminud, et kui enne midagi anda peaks omanikuga rääkima või kokku leppima. Okei, aga sain õhtuks hobuse kombe, kuid painama jääb, millest küll... 

Paar päeva tagasi, aga kitsel seede süsteemiga probleemid. Sai seegi korda, kuid kodusest vahenditest massaaz ja dieet. Kudest majapidamisest puudusid nagu sellised lihtsaid taimsed preparaadid. Linaseemned, tammekoor mäletsejalistele loomadele jne. Kuid abi alustasin kohe andma.

Hobusega on nii, et jalutamine ja mao piirkonna massaz,  kuulatleda mao piirkonda. Juba esimeste helide ilmnemisel on arusaadav millega tegu. Muidugi ka looma käitumine on väga ärev, tavapärasest käitumisest kiputakse pikali viskama ja püherdama. Muidugi viimast ei tohi lasta juhtuda, gaasidega täitunud soolestik võib püherdamise ajal sõlme keerata ja siis ei ole siin enam midagi teha. Olen ise ühe poni surma praktiliselt käte vahel üle elanud. Midagi enam päästa polnud.... siiamaani kummitab... mis teha. 

-3 ja päikese tõusugu temperatuuri langemine

Vabad päevad mööduvad ruttu, kui on tegevusi. Kui noorem rahvas kahe päeval ratsatrennidele aega kulutas, siis mina jälle musta kulla kaevandusele. Aina tühjemaks hoone ikka jääb. Muidugi naudin ise ka ruumi tühjenemist. Kõige hämmastavam nagu sauna laval istuksin, kui koormat peale laadisin. Riided seljas täitsa vesimärjad. 
Poisid veetsid valgema aja väljas, algus möödus neil ainult möllamisega, kuid Fryc üritas naabrimehe karjakopli nurka püstitatud naiskujuga mingeid seoseid otsida, kuid selle tunnistamise tõttu unustas viimane üldse ennast. Iga asi kujunes suure ehmatusega, kui miskit müra kuskilt kaugusest selja tagant tuli. Kui nad koos suurema karjaga olid, ei olnud see naiskuju kellegile nii hirmu äratav. Ja tegu oli kummagile talve tekkide selga panekuga, kuid kahe peale selle ära tegime. Teen ka massaazi jätkuvalt neile kahele. Tundub, et mõikab. 
Muidugi laupäev oli kõige kehvem ilm, siis poisid Fryc ja Pokker olid sees. Ei raatsinud välja lasta, kuna poeg tegeles küüni müüridele uute palkide hankimisega, et sellele mingi katus peale meisterdada, et kehvemate ilmadega teistele enamus ajast õues viibivatele kabjalistele ulualust pakkuda. Ootan jätkuvalt õige tellimuse kohale jõudmist. Tahan väikeloomad eraldi pidamisele panna. 
Viimaste päevadega oleme läinud üle talvisemale söötmis reziimile. 
Muidugi ka kella aeg muutus taas talvisemaks, nii et päev on lühike ja vara pimedaks läheb. Terve see aasta on meediakanalites kajastatud, et kas jätkata kella keeramist või see lõpetada... Hetkel pole ma veel kuskilt lõpp tulemust kuulnud. Vastused millegi pärast on jäänud kõikuvateks. 
Täna hommikul alustasin päeva varastel tundidel, kõige pealt kohvi, siis auto sooja panek ja esimene ring hobuste juurde. Lihtsalt näha kuidas öö veetsid. Mainisin kõigile, et teen tiiru Raplasse ära ja kui tagasi naasen kohe ka neile nina esised ette jagan. 
Tagasi jõudnuna vahetasin riided, jagasin maja taha hobustele oma sööda, siis tõin mõned üleannetud ponid, kel vahest mõistus ületab kapjade madistamise. Olles Kati ja Kelluka karja tagasi lasknud, tegelesin väike poni Mannu ja Albuga.
Uhh toaski on temp jaheda võitu, olen rohkem selline kellel vaja on soojemat olemist toas.

Viimasel ööl nähtud unenägu oli väga tähendusrikas. Tegu siis oma naabrimehe noorema poolse välja andega. Unes on vahel ikka omapäraseid asju näha. Kuna veel tegu täiskuu ööga, siis suuremas osas ööst möödus mul ärkvel olekus ja voodis külge keerates. Kuna koerad olid vait ei pannud see kordagi mõtlema, et peaks karja kontrollima minema. 
Unes näha kellegi hoiatust ja konkreetse inimese ebaviisakat väljendus stiili oma eksrpuudi suunal suuremas seltskonnas. 
Olles juba linna Valdeku tänavale keeranud kui esimene kõne naabrimehelt telefoni ekraanile ilmus. Kuna pidin tõmbama kõrvale liiklusest, et vastata kõnele. Juba esimeste lausete puhul purskus ilmatu sõnavaling süüdistava tooniga... nojah, aga mainisin, et tema sokk vedas kitsekarja meie majapidamisse. Ja meie oleme sunnitud tema ülbe soku tõttu omi kitsesid mujal karjatama, sest me lihtsalt ei soovi enda teadmata paaritusi. Ja kuna sokk on veel tõeliselt meie koerte suhtes ülbik, siis jah on mõned korrad meie enda kitsekarjaga lausa hoonesse trüginud. Muidugi nägime ka kuidas kitsekari soku eestvedamisel ka tee peal kolas ja metsas üle tee võsa raadamas käis. Olgu mis on, ootan seda hetke millal mõni apsakas juhtub. Tahan näha kes süüdi jääb... siiani olen mina koos oma hobustega süüdlane olnud, aga kui tema loomad igapäevaselt meie maadel ja lausa aeda tungivad, siis on tema meelest okei. Ei viitsi tema  jauramist kuulata, aga eile hommikul lausa irvitasin vestluses näkku, mille peale ikka naabrionu ikka oma paha meelt üritas mahlakate sõnadega mind kostitada... kuid toredam oli see, et kuuldud sõnad olid sama inimese suust unes... Uskumatu ennustuslik unenäo süzee kokkusattumus elu tegelikkusega...
Tänane ilm jube lumelärtsi segune, tänase seisuga sai lahti võetud teine heina rull. Olen väga rahul heina lõhna ja kvaliteediga. Tänane päev ongi läinud tihedama söötmisgraafiku tähe all. Poisid Fryc ja Poku jäid sootuks sisse, lisasime nende seltskonnale veel väike ponid. Mainisin, et neil peab olema pidevalt söök ees, on nad rahulolevad. Ja nii nad naudivad sees olemist vahe peale oma suutäisi mäludes aknast välja vaadates. 
Poeg alustas varjualuse rajamisega et õue hobused saaksid taas vanaheinaküüni müüride vahele varjuda. 
Järgmisel nädalal on vaja hankida allapanu, lakukive ja plaani võetud varustuse pesu ja õlitamise vahendeid. 

Fryci ja Pokkeri majja tulek on meid niipalju mõjutanud, et kogu elu hetkel on nende heaolule pühendumine. Eilsele ratsamatkale minek ja hobuste saduldamise ajal otsides puudu olevaid sadula-matkakotte, tuuseldasin mina aidas-sadularuumis kristus sobrades, kust ilmusid tallele pandud kasutatud ja väheke kandmis tihedusest kannatus jälgedega tekke, kuid leidsin neid saab väga edukalt veel Pokkerile ja Frycile ära kasutada niikaua kui uued sobivad ,,hobukleidid" ümber saame. 
Eilne matk kulges suurepäraselt, Pokkerile panime veel trenni teki, kaalusin, et kas mitte Frycile ka mitte panna (oleks panna olnud). Oleme olnud hobuvarustuse müügikuulutusi jälgides väga tähelepanelikud olnud ja nii mõnegi varustuse kogusse sobiva hinnaklassi kuuluva eseme omastanud. Ja hetkel kas siis puutumatult veel pakendis seismas. Trenni tekke oleme vähe kasutanud, kuid jah. Nojah see sinine trennitekk sai eksikombel torikale ostetud, kuid temalegi oli see suht nagu õhtuseelik seljas. Ja lapsed hirnusid mu ostuvalikut, muidugi mainisin, et ma ikka maha müüma ei hakka, kes teab kus seda veel ära kasutada saab. Ja nüüd oli see nagu rusikas silmaauku, Pokkerile väga hea. Pokker ja Fryc nautisid teiste hobuste seltskonnas maastikumatka väga edukalt ja klassistliku kõrgema ratsakoolihobustele omaselt. Minnika sillast üleminkut mõlemad ei kartnud. 
Muidugi meil oli ka nalja eilsel matkal, Teeba-Milagros meie kõige suurim kroku on poistesse armunud (ehk siis selgus, et kevadisest paaritusest tori täkuga taas jälle null seis). Tagasi tee oli suht raske ees sõita, kogu aeg lendas pilk poistele. Ja  pilgu keeramisele ka natuke innale teatud käitumisjooned avaldusid.
Täna kui poisse taas ühisele karjamaale lasime, aga seekord juba tekitatult. Tegid mõlemad au galopi ringi, tõmbamaks endale karja tähelepanu. Ja muidugi eemaldus koheselt Teeba, kes armunud pilguga neile järgnes. Ja suurt huvitatust väljendasid ka Herta ja Laoumurella, kuid täna ei läinud nende poolse rünnakuga, piirduti lihtsa huvitatusega. Teeba jäi nende vahele, eks kari üksteist hoiab. Võtab sõnatuks, täitsa pöörased need loomad, kel järsku hilis sügisel armumised ehk siis innale viitavad tunnused välja on löönud. 
Tänane karjaga kokku laskmine näitas, et enamus karjal on juba nende olemas olust ükskõik. Viimane öö sõid hobused platsi ikka tühjaks mis neile ette sai pandud.  Hea meel, et võtavad praegust elu juba naudinguga. 

Viimane öö, veetsid uued hobutegelased ninaga aknalauale nõjatudes. Heina polnud puututud. Käisin ühe öö jooksul mitu korda neid kaemas. Ja ühel korral tõstsin heinasületäie neile akna lauale. Rääkisin, et peavad ikka öö sees olema ja hommikul saavad õue karja hulka.
Vot mis tähendas eilne kohtumine uue karjaga. Mulle oli see täiesti üllatus, et Pokker ja Fryc söömast keeldusid. Kuid mis teha värske ädal tekitas rohu järgi isu. Ja eks uued sõbrad karjamaal  tekitasid uue ootuse ja uue mõtlemise. 
Eilne varustuse proov näitas kogu nende suhtumise ja olemise, aga eks vaatame kuidas meil nendega kulgeb. Hetkel otsime sobivaid tekke, siis saavad juba rohkem õues viibida.

Meie uued õpetajad

Tänane päev läks Pokkeril ja Frycil kergelt. Kuna vaatasime oma varustuse hulgas sobivat varustust individuaalseks kasutuseks. Kuna raskemaks ülessandeks oli Pokkerile sobiva sadula leidmine oma seisma jäänud sadulate hulgast. Kuid liikumist ratsanikuga nautisid, eriti veel, kui nende liikumisi  saatsid trenni aia taga kadedaks tegevad pilgud meie hobuslaste näol. 
See, et nad on kõrged pole meile probleeme. Oleme ennegi kõrgema kasvulistele hobustele hoiukodu pakkunud.
Üks põhjus, mis ajendas kogenud ratsakooli tunnihobuseid võtma endale. Oma tori märaga kolme aasta paaritused kõrgema kasvulise täkuga, mis on luhtunud siiamaani selgusetu, kas tegu täku potensiaali või mära stressi minekuga. Ja kui aeg nagu tühja on jooksnud, siis peab millegagi kompenseerima. Hetkel üks idee seisnes, kuna meil noored sportliku laadi ponid majas, on hea kui leidub kõrgekasvulised kogenud sporthobused. Kes õpetavad meid, kelle kaudu saame õpetada ka omi noori ponisid. Head õpetajad ja kohtleme sama vääriliselt ja võib olla veel pareminigi, nagu koheldi neid ratsakoolis. Minegid lubadusi ei anna, kui oleme vähemalt koos suutnud eksisteerida aasta või rohkem. Elame näeme aga jagan siia nüüd tihedamalt nende tarkade loomade tegemistest ja olemistest.

 Koolivaheaeg ja meilgi on plaanis ühte koma teist. Kui selleks ilmad lubavad.
Eile siis saabusid meie uued sõbrad kabjalised. Rahulikumat pensionipõlve pidama. Tegu sporthobustega ja ühtlasi ka teistsugune vastutus võetud. Rohekm tööd, üheks tööks tuleb tekitamine. Ja muidugi massaazid, kuid see on asi mida oskan ja õpin pidevalt juurde. 
Kuna meie enda kari on ühtne ja meeskondlik, loodame, et neistki üsna ruttu karjaliikmed saavad. Hetkel kõige suuremad krokud, kes on valmis võõraid oma üleolekuga kostitama on Anne-Mai ja Teeba. Teistel karjas olevatel kabjalistel aga savi.  
Üks päev tuleb koolitus Eda Vallimäega, kuna on plaan oma noortega ikka maatööga jätkata. Anne-Maiga peab lisaks tegelema tema hirmudega veiste vastu. 

Viimased paar päeva on ikka mõnusalt soojad ja tegutsemisrohked päevad olnud. Aeda koristatud ja sõnnikut veetud. Ja sõnnikut veel küla peale klientide soovidele vastu tuldud. Autot remonditud, viimasel amordid vahetusse. Küla peal talvepuude tegemisel abi osutades... 
Tegevust on palju olnud, mõtlengi, et kuhu kadus mu  kahe nädalane puhkus, aga ütleks väga asjalik puhkus olnud. Sai ka Soomes ratast väntamas käia, Eesti enam ei paku pinget. Eestis nii palju ringi kärutatud. 
Viimasel aastal olen kasutanud hobustele lakukivina biotiiniga ja ütleks, probleemsete kapjadega Herta on saanud lõpuks kabajd korda. Ja kuiva suve puhul maastikule või karjamaal olles sai teisel ikka kapju tõrvatud, mis spetsiaalselt mõeldud kabja niiskus tasakaalu hoidmiseks. 
Täna tegime metsa tiiru, alguses oli mõte mitmeks tunniks, kuid teekond jäi seekord tunnikese lühemaks, aga lubasin, et kui ilmad väheke lubavad, siis lähen ikka mitmeks tunniks maastikule. 

Pilt internetist, Sirje Saare tehtud, lisasin siia, kus meie orienteerujad. Tüdrukud tõid seekord teise koha...

Tegutsema jätkuvalt, viimane nädalavahetus on ka selle tõestuseks. Käisime Viljandimaal Uue-Kundru talus ratsaorienteerumisel osalemas. Õigemini seekord osalesid Aade ja Anete, Teeba ja Tassaga. Laadimine treikusse on ikka üks rist ja viletsus. Kui kodus poleks meie pisikest päkapikku Amandat, siis oleksime teab kui kaua neid kahte peale laadinud. Venivad nagu taksikoerad, kuid tagajalad ei taha kuidagi keha all kuuletuda ja kaasa liikuda, siis esijalad koos kaelaga maitsva müslikausi suunas ikka pikaks pikaks venis, aga kui Mann paar korda läi treiku jalutas, jalutasid kohe meie tibid ka sisse nagu poleks midagi olnud. Oleme ennegi seda taktikat kasutanud, et meie päkapikk Mann aitab peale laadimisel alati.
Teine koht võistkondlikult ära tuua. Oli ok, eks üks apsakas oli ka, tüdrukud kaotasid ajas, kuid punktide leidmine teatud aja peale oli in. Olin ma valmis neid aitama, kuid mis aitaja pealtvaatajana ikka olen. 
Taas peale laadimine valmistas probleemi, kuid kollektiivis peitus jõud, ühe talli meeskond aitas lisaks meie pikaks veninud taksikutele veel teisedki treikusse minevad tegelased peale. Praktiliselt kollektiivses meeleolus tõsteti hobused peale. Muud polnud, kui tänada appi tõtanud meeskonda ja rahulikult tagasi teele asuda. 
Nii me tegutseme, ootan veel siiani ühte kõnet, millega saan veel viia ellu ühe projekti.

Rahvas kutsun aktiivselt nädala lõppe või nädala siseseid tööpäevi veetma aktiivselt hobuste-ponidega metsas matkates aega viitma. Pole midagi mõnusamat kui nohisev või põõsast ampse küünitav hobuse nägu, kel nagu mööda minnes kelmikas hobupilk silmis säramas. Et näe mul mõnus ratsanik, kes sõber ja lubab mõne ampsu võtta. 
Julgustan algajaid, kel mõttes ammu, et tahaks midagi uut, siis saame seda pakkuda. 
Mul on elu paika loksunud uue töökohaga ja nüüd leian aega oma hobidele pühenduda. 
Kõige mõnusam ja põnevam on õhtuti metsakarjamaalt hobuseid koju hõigata. Kui 11 pealine kari üksmeelses kapakus mööda tuiskavad ja kodusele karjamaale kihutavad. Mõnus kabjakobin muldsel teel kõrvu hellitamas. Või teine päev kui mul töökohustused linna teekonna hommikusel ajal möödudes karjamaast ja silmata puhkavaid loomi. No mida veel tahta. 
Tegutseme ja mõnuleme, mis sellest, et suvi meeldivalt soe oli. Mulle meeldis kas mu suksudele ei oska öelda, aga trennid sai küll nii korraldatud, et loomadele liiga ei teinud. 
Oleme jätkuvalt tegusad ja toimekad. 

A P P I .... 
Olen unustanud kuud blogi päises vahetada. Õnneks parandasin täna selle vea. Ei ole midagi häpimat, kui see, et juuli lõpust sain oma eesti tõugu hobused üle viidud siis EHKÜ-sse. See teeb head meelt, siis eelmine nädal käidi neid hindamas. Esimese hetkena kohale saabunud hindajad küsisid, kas EHS pole teinud. Mainisin, et siiamaani pole nad mu loomade vastu üldse huvi ilmutanud. Veel toimuvad ratsamatkad looduses ja ootame uusi noori ja isegi lapsi ratsutama.
Hetkel metsas palju seeni. 

Üks koht mida alati klientidele näitame, on metsade rüppe peituv lubjaahi.

Metsas märkamatult puude vahel matkates hobustega näeb loodust ikka teistmoodi.

Augustkuu 20.08 sai käidud Harjumaal mõnedes katakombides. Natuke militarlistlikku vaateid.

Tänase päeva seisuga mainin, et loomade talvine sööt on koju jõudnud. Kuigi mõningaste edasi lükkamistega. Ehkki siis venimistega, lõpuks firma ära ütlemisega, põhjendusega, et viljavedu käib... naljakas vihmase ilmaga vilja vedu. Kui võtta siis meenus vanadest aegadest, et kunagi tahtsin ka koju vedada heinarulle, siis ka mitmeid kordi hüppas alt. Nimesid ja firmasid ei maini, ei pea vajalikuks.
Mul vedas, vähemalt sai ilusa ilmaga koju veetud. Üks 30 rulli sai veel müüagi. Kuigi plaanis polnud, aga miskit pidi kompenseerima transpordi raha. Tänavu aasta kuivus on pööranud poolte talunike mõistuse ikka pööraseks ja heina-silo hinna kergitanud pööraste hindadeni. Kui ma ütleks mis hinnaga mina müüsin, siis juba mõni tuleks mulle kommenteerima. Isegi põhu hind on hetkeseisuga 25.- eurot rull. Imestan Eestimaad mööda sõites, et kus nüüd on heinarulle maailm, tehti selliste kuulduste põhjal, et Norra, Rootsi ostavad 100.- eurot rull. Kuid jah, kuidas olukord tegelikult on, näitab hetkeseisu pilt. Ei ole ikka nii, et voorivad mitmed veokid Eestist heinarullidega Põhjamaa suunal. Nendel, kes on vahendajad on alati kasud sees. Uurisin ühe Rootsi talli omaniku käest tema stori, siis jah talvine sööt pidi olema, aga karjamaa oma lihtsalt olematu. Kuid too vähemalt ei kiirustanud kuhugile ostma veel. Küsisin mida ta ostaks, siis vastus jäi silo peale, eks on neid kes heinagi ostavad. Eile ühest fb tehnika leheküljelt hakkas meeste omavaheline kommentaar heina-silo teemal silma.
Elu oma keerdkeäikudega on ikka kummaline küll, aga olen tänulik, et sugulased lubasid vähemalt oma maadelt heina varuda. Olen häppi, nii kiirelt heinatöö pole mul kunagi läinud.
Oleks hea, kui saaks nüüd teha mõningaid ratsamatku, paar noort hobust vajavad pidevat sadula all käimist. Muidugi Anne-Maiga peame tegelema lehma hirmust üle saaks.
Kahju, et selline kuum ja kaunis suvi siiski otsa lõppes, kuid meil ei jõudnud veel karjamaa pruuniks minna.

On noor inimene, peab näitama oma oskusi aga mind ei häiri ega näri. Paljud kel vabaduse maitse suus käib see keskmine sõrm kenasti. Olengi mõnikord küsinud, et mida see peaks tähendama, minu jaoks on see nagu etteaste mingi suuremaks … naeran südamest...

Velisel, kuigi maapind oli suht madalmuruselt niidetud ootas mind järgmine päev ikka tõeline koristus töö. Hobuste nonnid olid vaja ära korjata selliselt hooldatud murulapilt.  Igal juhul andsin parima. Kuid 6 looma ikka oma jagu olid ööga tootnud.
Veliselt Järvakandi suunas matkates sai valitud marsruudiks kõrvaline tee, oli vast mu tütrele üllatus, aga poolel teekonnal jäime vihmasaju kätte, kuna soe vihm ei tekitanud kordagi mõttes vajadust vihmariietuse järgi. Ja öö veetsime uuel puhke alal, kus siis hommikul mitme inimesega kohtudes oli positiivne tagasi side.

Esimese päeva karjamaa, veetsime öö Moodra silla juures. Ööd olid mõnusad telkimiseks, et mõned ööd veetsin hobuste pärast karjamaa ääres magamiskotis. Imestasin, mismoodi käis nende söömine, ikka pea kohalt karjuse ääre juures, siis kui väljas oli kott pime.
Kõige viimane öö Vastja lähistel, ühe sihi peal, said kaks hobust lahti ja need korraldasid ikka kammajaad…
Tassa ja Teeba otsustasid maailma avastada. Ja siis ma karjamaa tagumisele küljele kolmekordse aia valmistasin. Ise veel valvesse asutasin, peale tõmbasin telkmantli mõne piisa vihma peletuseks. Mainin, et eks väike hirm pimedas ja eemal teistest natuke ikka oli. Eks sai mõeldud sisendavaid julgustavaid mõtteid.
Kui asi juba tundus, et sajul enam vahet tulemas pole, siis kolisin oma varustusega telki magama. Mis on maailmas parim, langevad vihmapiisad telgi seintele mõjub nii rammestavalt-uinutavalt, et magama jäin selle saatel.
Igal juhul hommikul läks asjade pakkimisega veel kiiremalt, uus sadu oli peale tulemas, mis pani kiirustama teele minekust.  Mul oli seekordne matka sõiduriistaks jalgratas ja pidin asjatama sellega. Kuna Anne-Mai veiste ehmatus ta tagasi koju kappama pani. Tagasi tuua ka ei viitsinud, siis ratta kodunt tõi Aade, kuna ma ei kontrollinud telgi kotte korralikult, et kas varustus on komplektne. Ja siis selgus, et polnud... jamaaa. Õnneks oli varustuse vedu tegev auto-koos autojuhiga veel kohal, siis ma jäin lastega laagerduma ja Aade pidi koju tagasi, et siis puudu olevad asjad kokku pakkida, et järgmine päev lapsevanem autoga saaks kaasa tuua. Ja siis õhtul väntas minu rattaga laagriplatsile.

Häppid lapsed, ärge imestage ühe lapse puudumisest, kuna me ikka austame lapse soove, siis jah jäi seekord üks laps pildilt, aga tema diplom koos rosetiga osaletud matkast oli Aade käes.
Oleme ise ka häppid. Ja mis meil veel uudist, sellest kuust on mu eesti tõugu hobused teises tõuühingus. Kuna meil varssu ei sündinud.... oleme veidi kurvad...

Tänase päeva seisuga, siis on meie majas sai kolmas lastelaager selja taha. Viimane laager oli super, lahe ja hästi palju liikumist maastikul. Lapsed jäid rahule ja meie ka. 
Kõik ööd veetsime telgis. Ööd olid soojad ja ilma kasteteta, seega mõnus aeg looduses hobustega veeta. Eks esimesel päeval oli ka meil probleeme, üks hobune sai shoki ja tõmbas käest lahti ja läks tagasi koju... õnneks ja hea meel. Kuid mõningate kahjudega, sadulal läks kaduma jalus ja ohelik mis oli kinnitatud päitsete külge. Olen mõlemaid asju otsinud, aga jah kui juhtumisi tagasi teel kuskilt metsast üritanud põigata, siis võis kinni jääda, nii oheliku kui sadulaga. Sadul oli keeranud kõhu alla ja seega üks jalus küljest lahkunud. Eks kahju on, kuid teine teema, eks oleme hankinud vahel kellegi käest kasutatud asju.
Ja ühtlasi hakkab augustikuu lõpule jõudma. Kuid selle suve saavutusteks loeme kahe noore hobuse sadula alla koolitamist. Laomurella osales viie päevasel ratsamatkal. Hiljem lisan matkast pilte siia.

Nii see aeg kihutab, lootsin täna omad heinad koju saada, kuid jah meestel viljavedu pooleli. Kui mul miski hakkab natuke viltu kiskuma, tekib umbusaldus ja tekib taas mõte uurida ja otsida massin, millega vedama hakata. Kasvõi koorma kaupa, aga hein vaja koju saada. Üks asi veel, olgugi, et loomapidamine suur pole, aga näen igapäevaselt, kui suur probleem on, kui endal pole sobivat tehnikat, et miskit valmis saada. 
Ja nüüd mõte, kuidas saada koju 152 heinarulli, mis on valmis äraootel vedamisega koju. 
Järgmine nädal veel üks laager ja siis veel mõned laagripäevad, aga siis kahe päevased väiksema seltskonnaga. 
Täna tundub, et hakkab sadama. Viimane aeg kah, saab maapind värskendust ja ei pea ise nii palju pingutama kastmisega. 
Muus osas õunad kukuvad ammu ilma pots ja pots maapinnale, sellega juba võib lugeda, et inimtoiduks osalt kõlbmatu, ja herilased nagu ussid kohe jaol. Auk sisse ja oma tegemised. Ja õun kuivaks imetud ja mitte ühe poolt. Kummaline on, kus see triibuline mumm teab milline õun veel mahlane on. 
Muidugi ohkama ja pahandama võtab mõne inimese arusaamine koerte võtust või sootuks välja vahetamisest. Muidugi inimeste maitse meel on erinev, kuid näha mismoodi mõne inimese suhtumine koerasse ja nendega tegelemisse nulli lähedane on... Siis mu esmane soovitus neile oleks, miks peaksid võtma, kui koer ripakile jääb, kelle jaoks võtad koera, kui ise ei vastuta... Miks on hoolimatuid inimesi....

Selle aasta teine laager selja taga. Päris huvitav oli, sai lastega iga päev ujumas käidud. Millest ma nüüd puudust tundsin oli suuremast autost. Kuhu vähemalt 6-8 last peale mahuks.
Enneolematu suvi jätkub, eile osales Anete Tassaga Võtikmetsa derbyl. Hämmastav, et uuele platsile esmakordne minek röövis hobuse tahtejõu hüppeks. Juba esimese lihtsa takistuse puhul Tassa lihtsalt tõrkus välja. Pole hullu, kiidan Anete taktikat, ega veel see kaotus pole läbi kukkumine. Mõni ebakompetentne inimene oleks kahju rõõmu tundud, soovin alati säherdustele inimestele mõttes õnne ja tean, et selline suhtumine ei kõiguta. 
Kuid pärast lõpliku võistluspäeva lõppu, uuesti proovima. Loomal hüpet on, aga millegi pärast ebakindlus ja vahepeal väike tujukus vastupidiseks võib asja viia.
Kõige huvitavam seik mis meie majas aset leidis oli laagrilaste lahkumise järel muskuspardi papa leidis aida trepil peegli ja kukkus selle ees ennest esitlema. Oli vast ilmed ja tiirutamised ja tiibade lehvitamised ning ei puudunud iseloomulik susistamine. Ja tuka turritamine, mille tõttu muutus ilme väga uhkeks. ja seda enam, kui mul aida alla miskit tooma minna, siis vaadati sellise pilguga, et nii kas me ajame teda ära aidatrepilt ära. Kuid ma ei tahtnud teda segada edevuse tipul segada ja sättisin asjade tegemise nii, et lasin tal eputada oma peegelpildiga.
Pipi tervis on hetkel taastunud ja osaleb aktiivselt kõikidega ja kõiges. Tunnen väheke piinlikust, et tahtsin enne õiget aega koera magama panna. Tänu koera enda tajumisele ja mõtete lugemise, kadus teine kokkulepitud magama paneku ajaks sootuks. Mainin nii palju, et ma teadsin kus ta oli, kuid ma ei hakanud teda torkima tema peidu urkas. Kuidas ma avastasin on tänu Sofiele, kes igast mu sõnast loeb välja mu abipalve. Ja osutab oma abi. Ja imetlen alati Sofie tarmukust ja soovi inimest selles valdkonnas abi osutamiseks. Lihtsalt naudin oma koerte kooslust.
Aitäh mu koera, kes te õpetate pidevalt mind nägema asju ka teie tasandilt... 

Tänavune heinatöö tegemise reaalsus hakkab mullegi selgeks saama. See miks oma kodukandist maad korraga otsa olid saanud. On saanud reaalseks tõeks. Kui asjateadmatusest mõned lohutasid, et loodame ehk vast tuleb vihma ja saame oma sööda. Kuid reaalsuse karm teave muudest maadest, kus juba mõned eesti loomainimesed põhjamaadest loomapidajatele kaasa tunnevad ja oleksid valmis panema õla alla ja transama ja müüma sööda Rootsi või Soome. 
Mul heinsööt valmis ja mis veel üle jäi läheb juba kohe müügiks. Lähimatel päevadel see ka minemas on. Selle kuu lõpus siis transport ja uurima kes mul need ka peale laeb või on laadija endal olemas.

Veel heinatöö on pooleli, pole kaugemale jõudnud. Suht koht ikka mõtteis hingamas kui vähe sain oma kodu lähedalt. Kuid teadmine, et saame hakkama on ainus mis annab alati tegemistele kindluse ja julguse astuda samme. 
Eks näe, milline on tulem ehk siis rahalised kulutused heinatööle. Hetkel loog on maas, kuna eelmise nädala laupäevane ilmateade lubas kõigest ühel päeval vihma, siis pühapäevane ilmateade oli juba mulle suure uudisena. Ja egas miksit, eks tuleb oodata sobivat tuult ja päikest. Ja ega ma istu päevade viisi arvutis ninapidi.
Siiani on vahel tulnud ette, kus mõni tuttav on saatnud fb messenseri pika jutu ja siis lõpus ootab mind alati üllatus, et miks ma ei vasta. Ehh, ma pole see kes autorooli taga nutikas istub, mul küll nutikas, kuid see alati kuskil kotis kui ma liikluses. Mul lihtsalt pole vaja olnud. Vahel kasutan, kuid mul ajab see nutiseade hinge täis, kui see mind taas kuhugile segadust tekitavasse olukorda saatnud on. 

Hetkel naudin siiski suve ja hobustega tegevusi. Olgugi, et need kabjalistest pätid juba mõne korra mulle öö jookse on korraldanud. Üks õhtu kui läksin metsast hobuseid koju laskma, sain teada, et hobused juba ennetanud mu mõtteid ja oma asukohta olemasolevast-teadmispõhiselt juba teise külla asutanud. Ainus viis, kui mõtted kohale jõuavad on see, et läbimiseks maid ja metsi kasutan omaenese jalgu ja lastel juba tarkus tarviline, et ratastel hoostele järele kihutasid. 
Tänusõnad märkajatele ja niiviisi saab alati kiirelt reageerida ja jooksikud koju. 
Kõige hirmutavam on siiski põldudele tehtud umbrohutõrjed. Mis teha ja Katil on hetkel tugevakujuline nahaalllergia. Uurisin eile milliseid ravimeid kasutada ära sügatud kohtadele. 
Noored kanad valmistavad head meelt. On kodunenud.

Tahtsin tänavu teistsuguseid jaane. Ja saingi, kuna pere oli laiali, kes kusagil... Ise käisin ema juures Läänemaal ja edasi liikusin keskköö ajal Nõva puhkeala suunas. Oli vahva öösõit, korra pidin politseile puhuma. Käisime ka Kurkse rannas, kuid seda õiget kohta ikka ülesse ei leidnud.
Ja koju jõudsime varastel hommikustel tundidel, kui päike esimeste kiirte paistel tõusuteed taevalaotusse teekonda alustas... Kaunis öö sai mööda saadetud.

Esimene selle aasta ratsalaager selja taga. Oleme oma lastega happyd ja lapsed kes laagris sama. Teeme õiget tööd.

On suvi, soojad ilmad siis enne jaani selja taha jäänud. Kummaline kuhu küll kaob aeg.
Esimene laste ratsalaager sai peetud. Väga meeldiv kogemus taas. Tunne mis ütleb, et teen õiget asja. Muidugi tööde jaotuses oli nii, et mina kokkasin ja Aade viis läbi mänge. Laura osales nii palju, et olla kaasaitaja. 
Tänavu aasta on paljude probleemiks söödavarumine. Minul veel eriti, pole ju neid maid, mida ma saaksin sirgelt ja siledalt teha. Hetkel pakkumised sellistele maadele, kus metsaääred liigendatud ja ühe maaga peab eelnevalt natuke koristustöid tegema. Osaliselt lagunev karjaaed. Minu sisetunne on valmis tegutsema, seisan ikka loomade eest, et ninaesine oleks tagatud. Hankisin uue niiduki (seekord siis rootorniiki, leedu kaarutaja). Ei julge hetkel kommenteerida, kui palju ma sain rulle 12 ha heinamaadelt. Otsin veel olemasolevatele tegematta heinamaadele, et saaks korraga maha niita ja kohe ära rullida. Suvi on kõige aktiivsem aeg, ehituseks ja planeerimiseks, matkamiseks ja muudeks tegevusteks. 
Leidsin ühe lingi kummimattide kasutusest https://gardenistas.eu/toode/kummimatid-basic-line/
mõeldud küll lastemänguväljakute rajamisel kattepinnasena.
Plaanin sügisel mõned väikeloomad eraldi majja saada, et majaotsas olev hoone leiaks siiski kasutust suuremate kabjaliste pidamiseks. Kõige pealt varun sööda ja siis plaani võtan ehitised millest ammu olen unistanud.
See selleks, nii ka minul, et see aasta ei sündinud ikkagi varssu. Ei oskagi kohe midagi muud mõelda, täku omanik arvas, et vast vanaks jäänud... kuid jah ma olen juba kahte mära ühe tori täkuga teab mitu korda paaritada püüdnud, kuid siiani tulutu töö. Rahad on tasutud, kuid millegi pärast pole märad tiinestunud. Kurb hetk ja nagu tühja visatud aeg. Kuid see aasta jälle pole seda aega, et jõuaks täkkude vahet joosta.