Mõnus, sain taas ühest sokust lahti. Jube sigudik ei püsinud kusagil pool. Osavus üle kõige igalt poolt puges välja. Ja teisele veel nooremale sokule on uut kodu vaja, ei soovi hetkel oma järglasi kitsedele seltsiks jätta. Ja veel kastreerimise korral peab jälle raha välja käima. Ja mingit kindlat hoonet soku pärast rajada ka ei taha.
Üks päev korrastasin metsas karjamaa, panin sinna kus okastraat purunenud (läbi roostetanud) asemele karjusenööri valget värvi. Kõige meeldivam osa on hobuse pidamisel see, kui loomad reageerivad häälkutsele. Ja see mismoodi nad rivistuvad ühele joonele. Sõna hopsid lähme koju on ülim käsk mida nad oskavad oodata. Lihtsalt imetlen hobuste ühtekuuluvustunnet ja nende poolset mõistmist. Ühed imetlusväärsed loomad, kelle suhtes alati tänumeel hõivab südame. Nendega tegelemine pakub väga palju emotsioone. Kõige kummalisem on see, kui trenni ajal tabab mind unekas ja jube raske on enda silmi lausa lahti hoida. 
Hetkel on päeva korral noored suksud, kellele on saanud juba palju maatööd teha. Kuid kasutamiseks algajatele väheke veel toored loomad. 
Uus poni on kodu omaks võtnud, aga Mann meie pisike pätu armastab teisele ikka kohta kätte näidata. Tabasin ennast mõtlemast, et sellega väljendab üleolekut. 
Toas on viirukad ülimalt ulakateks läinud. Alustanud seintesse aukude uuristamisega. Tapeeti käristatakse ja üritatakse ahjukivide vahelt tsementi kätte saada. Ka korstna jalale oleme lisanud katte, et eemale hoida pisikeste suleliste mõtlemise uuristamises. Muidugi on neil õunapuu oksad, aga need kooritakse üpris ruttu valgeks. 
Kui veel väikest lebo elutoas sooritada, siis kuldne nümfi trio on nii uudishimulik, et peavad kõike ikka ja jälle proovima. 

Imestan, et kuhu kaob küll vaba aeg. 
Millal alustan oma päeva ja mida ma üldse teen. Pidevalt olen leidnud ennast rooli tagant mõtisklemast. Kuna mitu korda olen tahtnud rattaga Rapla sõita, kuid lihtsalt ei saa. Kui midagi rasket vedada, siis peab autoga liiklema. 
Rattasõit hetkel tagasihoidlikus reziimiz, mis teha, aga asjaajamised vajavd korda saatmist.
Üle kõige mis head meelt teeb uus kasvuhoone, siis mõned tehnikavidinad traktoritele, et heinatöö tegemisi kiirendada. Elame näeme, loodame, et siiski enne jaanipäeva ikka korralikku vihma, et alustaimestik kohati puudub.
Eile sai üle pika aja tehtud üks pikem ratsatripp. Igatsus oleks rohkem neid teha. Kuna maikuu soojus pani enamus loomapidajaid sööta koristama, siis enamuses põllumaad kisendavad vihma järele. Rohumassi koristuse järel on muutunud heinamaade värvus kõrbepruuniks.
Minu kasutus valdkonda jäävad metsaheinamaad aga kohati hõredalt. Kuigi juba rõõmustasin soojade ilmade üle, tekib juba väike hirm heinatöö ees. Kuna heinakasv on nigel... hõre ja kohati üsna olematu...
Sain ka oma noored kanad, olen ülimalt rahul. Pean nüüd lähimal ajal hankima veel teravilja söödaks. 
Eile siis möllas atv-ga naabrimehe täisealine poeg...hämmastav ja imestama panev täiskasvanu... mida ta küll endast mõtleb. Panime just sel hetkel hobuseid sadula alla kui kõrgemate pööretega mööda tuiskas. Ja küla vahel mõned tiirud tegi, küll Lipa suunas ja siis Ahnepere suunda sõites. Mingil hetkel jälle tagasi tuhises tolmupilvega ja Koidu sauna juurest keerates Treieri talu suunas. Ja taas uuesti meie majast seekord siis aeglasemalt mööda sõitis. No mida see siis tähendas, nuusikmas, et mida me teeme ja ülbe hoiak loomade suhtes... Andis atv-le nii palju kui sel torust lubas, kuid kevadel täidetud killustikuga augud jälle kiiruse maha kruttisid... põrutama võttis.
Hiljem nägin, et oli naabrite heinamaa piiril ümber keeranud. Kas selline inimene peab naabritest lugu. Alles see oli, kui naaber oli enese taas lolliks joonud koos kõnes oleva pojaga... Nii, et lootus on taas midagi peatselt joomaste naabrite poolt oodata.

Elu veereb kiirelt, hetkel kindlasti arvate, et mul pole midagi kirjutada. 
Sain lõpuks endale uued noored kanad peale kasvama. Muidu mul jääb munatoodang järgnevatel aastatel kiratsema, kui noori pole peale kasvamas. Imestan, et juba aasta jagu ei taha ükski kana hauduma minna, et saaks omi kanu. Ei oska kohe põhjust leida, muidu varem oli nii, et ühest pärlkanast sai lausa sairhaudujate armee. Me ei jõudnud lugeda, kui palju sulelisi kokku tuli. Muidugi on nende arvukust suutnud piirata erinevate tausta ja kasvatusega uute koerte majja võtmised. Mis tõttu mõnigi suleline koera kõhtu tee leidis. Kuid sellegi poolest ei ole ma koertest loobunud. 
Tubane elu, kus meil linnud toas, uued tibud on ikka nii meeldivad. Meie pisiked (no mis pisikesed enam, aga emme ja issi ikka jätkuvalt vahel noka vahele poetavad). Need tibud on meil esmased, kes on välja hautud. See on ikka vahe, kas linnud on ostetud või oma kasvatatud. Ikka tõeliselt hinge pugenud. Kuigi viirukaid toas 6 ja nümfe 3. 
Eile hommikul, kui algas maikuu kõige viimane päev, üllatasid kabjalised tõeliselt. Olid lõhkunud ära paar posti ja muidugi müstilisust ja mõtlemisainet pakkus, kes neist selle teoga hakkama said. 
Olles siis tütrega küla peale tiiru tegemas, kui va kabjaliste karja ülesse leidsime Ahnepere talu taga olevalt Võerahansu turismitalule kuuluvalt heinamaalt. ja muidugi kaelad õieli vaadati... et ooo kas teie jõudsite ka meile järgi. Õnneks liikus kari koheselt, kui üks kinni võeti (karjas eksisteeriv juhtmära). Kuna kaks väiksemat poni on öösiti siseruumides, koos mökitajatega.
Siis jooksus oli kõigest 11 tegelast. Midagi rasket nende koju transamisega polnud, kari liikus ühtses liikumises kollektiivselt, keegi kuhugi maha jääda ei soovinud. 
Oletan, kui tütrega hommikul arutasime, et kuna ärkasin ise kella kolme ajal koerte haukumise peale ja üllatavlt mõjus Nordicu ulgumine. Ulgumine oli selline mitte igavlev vaid, hästi vaikne ja meenutas natuke nuttu. Minu jaoks oli see midagi uut oma koera suust kuulda. Läksin korraks õue, et küsida, et miks ta nutab. Koer jäi kohe vait, kui õue ilmusin, kuid ise ma ei saanud aru, et omad loomad oleks putket teinud. Ei tulnud mõttesse kontrollida hobuste olemasolu... Teadmine, et karjuses tugev vool, ei pannud mind mõtlema, et kari võib mu kindlustunnet kõigutada. 
Natuke aiakultuuride eest hoolitsemisega, mul on väike mure, kuna mu pamplitaimedel kipub vartele tekkima roostelaigud. Olen uurinud teadjamatelt, et mis võib haiguseks olla. Kuid paljud on kehitanud lihtsalt õlgu ja imestunud pilke vahetanud. Nii olen taas googlet piinanud, et saada teatud taimehaiguste tekkelugudele jälile ja leida lahendus, pidurdamaks haiguse edasi levikut. Mul mitmeid huvitavaid kultuure majas, suhtun istutatud uutesse taimedesse pühendumusega. Tahan erinevaid maitseid ja marju kogeda.
Nii oligi, et katsetasin superfosfaadi  ja karbamiidi veislahusega kastmist kultuuridel. Eks näe, mis sellest välja tuleb, jätkan siin blogis üsna pea.

Millised ravimid on vajalikud suvehooajal hobustele...
http://www.horsemarket.ee/index/index.php?page=articles&aID=701&lang=est

Putukatõrjevahendid, neid firmati erinevaid. Kuigi olen jälginud foorumiti, mida pakutakse inimamatkajate grupis, soovitus ühelt Eesti tuntud loodusmehelt Tõnu Jürgensonilt, et võimalikult püüda maksimaalselt ise midagi kokku miksida ja endale peale määrida. Mitte kasutada poes või apteegi riiulitel leiduvat kasutamiseks. Mõte on isegi proovida, aga eks näe. Õhtuti on tõeline sääseuputus ja võimatu midagi metsavarjus või kusagil hoovinurgas istuda, et õhtut nautida saaks.

Uurin täna roseti tegijate aadresse, pean pöörduma diplomitegija trükikotta, et saaks kõik asjad õigel ajal valmis. Mõte taas ammu midagi, et alustaks miski meene tegemist oma majas. 
Kuid näis, nii palju on korraldamist ja mõtlemist, et püüame elada üks päev korraga.

                                                Üks kevadine pilt metsakinnistult

                Natuke ajalugu, kuidas vanal ajal transporditi hobuseid

Väga põnev teema mida olen viimase aasta järjepidevalt uurinud on hobuste söötmine. Kuidas tasakaalustada sporthobuse söödavajadust. Pidevalt uurin, mida võik lisada saada olevatele söötadele. Kuigi kirjad viitavad, et vot see sööt sisaldab nii ja nii palju nt. mg või ca. 
Lähtun siiski, kuigi palju oma kogemustest ja teiste kogemustest. Õppida midagi uut ja mõelda, ning analüüsida, mida tegelikult üks kabjaline vajaks.
Näit, seedeelundite probleemidele järgnevad muud väiksemad füüsilised nähtavad tervise probleemid (kabja probleemid). 
Viimasel ajal olen mõelnud, et toon hobuste sööda sisse veel lutserni ja linaseemneid. Katsetada, et kas midagi muutub või on vastumeelne. Paarile kabjalisele oli vastumeelseks suhkrupeedigraanulid. Mõte on jätkata katsetamist, mis sobiks.
Viirutibud on kasvanud, kuid veel peidavad pesakastis. 
Eelmine nädal sai käidud koertekrossi meistrikatel. Ega mul jooksuvõhma eriti polnud, võitjale kaotasin 11 min. 
Kuid mul polnud tulemus eesmärgiks, lihtsalt minna ja midagi teha.

Maikuu ja aeg lendab kiirelt. Nii mitmeid kiireid tegemisi, sõnnik, sõnnik, sõnnik ja veelkord sõnnik...
Muidugi ei ole see peamine, lõpusirgel on veel autokool c kati omandamisega. Ja noored hobused, nende ratsastamine on päeva korral. Ja hea meel näha tulemusi, mida annab maatöö noorele hobusele. Äge tunne valdab...
Plaane on palju ja võistlus, kus viimati käisime oli ka meile tulemuslik, kus võistkondlikult tüdrukud tõid ära esikohad ratsaorienteerumises. 
Mis veel üllatuslikumaid, ja võin isegi juba rääkida, et meie viirupaar on saanud hakkama poegade ülesse kasvatamisega. Suled seljas, tunneme huvi, et millal tibud pesakastist välja hakkavad käima. Kõik on nii põnev...

Kuna käes on aprill-naljakuu, siis mõtlesin panna peapaneeli pildiks vastava sisuline pilt. Endalgi läheb tuju paremaks, kui seda hobuse naerupilti vaatan. 
Oleme hetkel pühendanud õue koristusele ja karjamaa koristusele. Ja tegeleme aktiivselt noorte ponidega. Otsin hetkel sobivas kerges kaalus kogenud ratsanikku, kes sobiks meie ponidele heaks sisse sõitjaks.
Mõtteid edasi arendamisest keerleb peas nii ja naapidi. Kuid eks edaspidi siis sellest pajatame. 
Suur ootus lastelaagri korraldamisest. Kuid töid ja tegemisi on palju.

Meie pereliikmed, hästi armsad tegelased. Ei häiri mind nende laul ega lihtne sädistamine, naudin täiega nende lähedalolu. Kui midagi ise süüa telerit vaadates, on ka lendurid platsis oma uudishimuga. See, et eelmine aasta mul kollane isane ära suri, siis Woodie on täiesti vastupidine tegelane, kelle toel ka meie kollane emane tohutult julgeks suhtlejaks on hakanud.
Eelmise nädala laupäevast siis viirukate pesakastis kostub linnupoja sädinat, ei teagi kui palju. Seekord ei sekku ja hoiame oma uudishimu tagasi. Laseme linnu elul elada omasoodu ja kulgemises. Ma arvan, et esimese poja välja haudumisel saigi saatuseks meie isiklik huvi linnupoja arenemise osas. Huvi on suur, kuid hoiame igatepidi oma uudishimu seekord tagasi. Nii, et loodame, ootame ja vaatame.
Ikka ja jälle tõuseb päeva korrale teema, kes on teraapiakoer?
Teraapiakoerad aitavad väga mitmesuguste haigustega inimesi, näiteks võib tuua kas või autistid ja suhtlemisraskustega inimesed, psüühilise trauma üle elanud lapsed või täiskasvanud ja isegi Alzheimeri tõve põdejad. Mõnikord piirdub abi küll vaid sellega, et inimene hakkab üle pika aja taas naeratama, kuid seegi on suur edasiminek.

Teraapiakoeraks sobib koer, kes on enesekindel, rõõmsameelne, rahulik, kergesti kohanev ning kannatlik puudutuste ja isegi valu suhtes, sest väikesed lapsed ja vanad inimesed võivad koera otsa komistada või temaga oskamatult ümber käia. Teraapiakoeraks võib sobida iga tõu esindaja, kellel need tarvilikud omadused olemas on, kuid järjepideva koolitusega kogenud teraapiatööga tegeleva juhendamise kaudu on koeral aidata paremini sobivaid omadusi välja tuua.
Muidugi miks ma teemaga jätkasin, sest mind ennast huvitab see väga. 
Kuid ootasin ammu, et millal toimub plahvatus erinevate inimeste vahel ja nii see nüüd juhtus...
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/puhas-jonn-voi-oige-voitlus-tuli-teraapiakoerte-parast-loppes-kohtus?id=81783051
Igal juhul tundus mulle ka kuidagi kummaline, kui mulle keelduti mingil põhjusel tunnistust kätte andmast.. Tunnistuse sain ma kaks aastat hiljem, kui ma koolituse läbisin. Oi mul käis igat masti mõtteid peast läbi, kui ma tunnistust kohe kätte ei saanud. Mis teha, kuid ei arvestatud minuga kuidagi... Onneks sain siiski labitud koolituse tunnistuse kaks aastat hiljem katte. Kaotasin ara arvutil kuhugile tapitahed...

Täna on üks tähtis päev, mu vend sai täna 50 ja 24 aastat tagasi abiellusin. Ütlen nii, et on olnud raskeid ja kergeid aegu. 
Anete ja Nordik läksid võistlema Luite krossile. Sai teine veel vaktsineeritud. Nõue ju ette nähtud, et koer peab olema kiibitud ja vaktsineeritud.
Hulle uudiseid kah meie kandist, probleem hundid on ka meie kanti jõudnud. Pole siiani jahimeestega eriti suuri vestlusi maha pidanud ja kui lumeolud maas, siis Tõrasoo LK alale lihtsalt aega ei leidnud. 
Kuidas tänast blogi kirjutist alustada kohe ei oska. 
Nädala sees tähistasime Arvo 55 sünnipäeva. Oli mitmeid inimesi nii sugulasi kui ka tuttavaid. Oo jaa, eriti üks kohalikest oli väääääga põnev isiksus, kes jagas muidugi külajutte, muidugi peatselt sain ma teada, et külajutt mida inimene jagas ei osutunud tõe lähedalegi. 
Otsisin ühte inimest taga, küsida, et millal on oodata lapsega trenni. Kuid ootamatult võttis mu kõne vastu pere vanim laps. Ja mida ma kuulsin ... Laps nuttis ja läbi nutu suutis öelda, et ta on siia ilma sündinud soovimatu lapsena... minu jaoks on see kohutav. Kuidas üks ema nii julgeb emotsionaalses hoos ennast lapsele väljendada. Laps, kes isegi probleemne ja ema emotsioonide ajendil peab ennast veel madalamana tundma... miks nii inimesed nii teevad. Sellise suhtumise juures blokib laps ennast täielikult ära, milliseks kujuneb lapse ja ema vaheline suhe.
On veel teisigi lugusid, kuid kõike ei jaga. On asju mis panevad mõtlema ja otsima lahendusi, mis aitavad toetada, et pere lõhki ei läheks.
Hea küll võõrastest teemadest, reedel olin tööl, kuid õhtune kõne vanemalt tütrelt, et meie poni poegib. Ja millises asendis, varsal laudjas ees, see polnud kerge märale ja kodus viibivatel täisealistel lastel võtta vastu surnult sünd. See oli mu tütardel esimene kord. Ma ise tööl, polnud ka olemine kerge, kahtlesin juba kergelt, et see pole õige aeg esmakordsel poegijal. Jah lapsed tegid endast kõik, kuid tõde selgus, et varsake ei ela.
Täna kui varsa matuseid pidasin, siis mõtlesin mitmeid mõtteid, kuid ühtegi tõest selgust minuni ei saabunud. Ainus mida ma suutsin sel matuse hetkel mõelda, et head teed väikseke, et kuidas me sind tegelikult ootasime, et kahju su kapjade all ei saanud kunagi kõlksuma mõnusas taktis kabja kobinat. Küsisin, et milleks see meile kasulik olla saab see õppetund? Nii sai täna üks kena kalm mis jääb taas meenutama ühe lemmiku hauakest meie hoovil. Lemmikloomad, kes on sobivasse kohta maetud, käin aeg ajalt neid meenutamas ja mõtlemas, et kui toredad olid ajad. Mälestused jäävad meie hinge.  
Nii see on, et meist mööduvad päevad, millest omakorda saavad nädalakesed ja pea see on, kui kuu on möödas. 

On ilmad. Tänane ilm lausa sillerdab lindude laulust ning õue kutsuks, kuid üks aga, aprilli 1 ööl vastu teist maha sadanud paks lumi, mis mitmeks päevaks silmi kevadisele elule riivama hakkas. Pärast eilset vihma sadu suurte lompide ja pealmise kihi mudaga õue tegemised vastumeelseks tegi. Kuid ega me looduse vastu ei saa. 1.aprillil uudistes mainiti, et ilm muutub kehvaks ja hoiatati lausa tormiga, muidugi seda viimast küll ei jõudnud, aga lumesadu jätkus ka esmaspäevasele päevale.
Muidugi eile sai loomasööda varusid täiendatud. Olin õnnelik, tegin ühtekoma teist ning katsetasin midagi uut. Sai tellitud seekord maisijahule ja sporthobusesöödale ka suhrkupeedi graanuleid, mida pakkusin leotatult kanadele ja kitsedele. Ega mu kabjalised sellest maiusest ära ei öelnud.
Muidugi on ka kurbi sünmusi, kaotasin taas Nordiku valele arusaamisele (tema arvab, et siis saab tähelepanu ja oma tegemise kodust välja metsa minna). Muidugi oli ootamatu mulle see, kui Nordik taas oma mängulustis eaka pardipapa mängu objektiks võttis. Taas peab koer mõtlema, et miks me piirame ja ei suhtle silmast silma. Leidsin ennast mõtisklemast, et miks koer nii teeb. Tegu on siiski isase koeraga, kellel vahel tuleb mõte domineerida. Nordik saab aru, kui ma mängin või lähen temaga jooksma. Ja kui ma hakkan teda ignoreerima, siis ta üritab pai poissi mängida, mis mulle jälle ei meeldi. Muidugi kurvaks teeb, kui keegi oma loomadest lööb oma loomadele hambad külge...
Muidugi taas oli avalikust meediasõnumitest lugeda, et mingi staffi krants oli purenud oma pererahva saksamaal kodus. Tekib küsimus kas tõesti on see koeratõug olgu ta ristandina või puhtatõulisena ohtlik perele. Samas teada saamine, kuidas kusagil toimuvad koera võtmisega kaasneb mingi koolitus, et tekib teadmine kas nad on võimelised tegeleme igapäevaselt vastavat tõugu koeraga. 
Ja muidugi mõnes riigis on kohe keelatud tõgude nimistusse kantud bitbullid, bullterjerid ja staffid jne. Muidugi loetelus jätkub veel neid. Tean, et Taani riigis on keelatud kaukaasia lambakoerad...

Taas kätte jõudnud ülestõusmisepühad-lihavõtte-munadepüha jne. jne.. Leidub veel nimesid, hetkel on mul palju aega käes, kus püüan tegeleda mitmete asjadega majapidamises. 
Päeva korral noorte hobustega tegelemine, ja oluliste tööde tegemisega.
Päeva korral musta kulla realiseerimine soovijatele. Mis kõige kummalisem, eelmise nädala suusapuhkus mõjus hästi palju aktiivsust tõstvalt. Hämmastav, et põhjapoolne kliima ei tekitanud külma tunnet, aga mis kodus on... Eriti õhtuti, siis tahaks nii väga, et ahjud õhkaksid ikka seda kuumust ülemõistuse, kuid jah üle kütta ka ei saa. Peab leppima siiski mõõduka kütmisega ja endale nuputama soojatoa. Kuid selle nimel olen valmis pingutama, et saaks oma toa soojustada.

See nädal läks ilmake sulale, eile lausa sadas jubedat vihma. Ja ega ilm roosiline polnud, kuid plaanitud tegevused loomadega tehtud said.
Vahetasin allapanu kanadelt, siis esmaspäeval võtsin vastu kitsepoegimise. Mis sellest, et puhkus, aga naudin loomadega tegevusi. 
Mõtlesin eile lausa veel selliselt, et elu loomadega oleks nagu seebiooperis. Kogu aeg nad miskit leiutavad või nende käitumine on nii pilku haarav, et lihtsalt elan kaasa nende mõttemaailm.
Elu on huvitav...

Elu kulgeb igapäevaselt rutiinis, nii ongi, et homme Eesti Vabariigi sünnipäeva 100 tähistamine. Kui võtta kõik kutsed, mis mulle laekunud, siis peaksin ennast tükkideks rebima, et igale poole mind jätkuks. 
Muidugi valikuid aitavad siiski teha, mida hetke olukorras kõige olulisemaks pean. Ja minu oluliseks mõtteks on autokool c kat kätte saada, hobustega midagi teha isegi vabariigi sünnipäeval, kas saanisõit või siis ratsamatk. Homme saame lõplikult selguse... 
Mõtted tiksuvad juba suvesse, põnevusega ja mõtetega lastelaagri korraldamisele. Juba eelmise aasta lastelaager oli üks õnnestunumaid ja andis tõuke taas jälle laagritele aega panustama hakata. Muidugi miks? Ikka et leiaks selle nissi hobustega tegeluseks. Ja muidugi liikuda oma unistustele vastu. 
Mis juhtunud, ega midagi erilist. Teada-tuntud, et ilmad on meil üha talvisemaks pöördunud. Miinuskraade jätkub ka järgmisse nädalasse. 
Minu jälgimis orbiiti on tulnud söödakasutus, ise söödan ja jälgin kuidas jagan. Enam ei mäleta, millal asjatasin lakka, et vaadata söödavarusid lakas. Sain suure ehmatuse osaliseks... nii vähe ainult kaks pennivahet ... ohkima võttis... Egas kedagist, teadmine kui palju põlluveerel veel rulliheina on, võtsin taktika, et hangin vähemalt esialgse plaani kohaselt 6 rulli silo juurde. Jagan silo söödaaegade järgi. Kuid sellel aastal on plaan söötmisplatsid betoneerida ja katusealusteks rajada. See mis eelmine aasta sügis oli, see ikka jube. Hobused poolest säärest saadiks pidid suplema pori sees. Ei olnud meeliülendav vaatepilt ja endalgi oli raskusi, et aeda kopliväravast siseneda. Kuid ainus lohutus oli see, et ka teised hobuseomanikud kurtsid sama saatust, mis valitses meilgi. Pori, pori ja lõputu pori... 
Kuid nüüd naudime tõelist talve, mis ikka on parimaid, mida tahta. Ja kus see globaalne ilmasoojenemine on...?
Panen ka siia kuulutuse huvilistele, suvel toimuvatest lastelaagritest;

Sai rege proovitud. Kuid üks teelõik osutus suht raskelt läbitavaks, kuid hobu oli vapper

Selliselt kulges mu jaanuar. Sai hästi palju koertega käidud külavahe teepeal jooksmas.

 

Eelmise kuu sissekirjutused jäid seekord tagasihoidlikuks. Kui ei ole mõttes midagi kirjutada, siis ennast sundida mõtetut kirjutama ka ei ole mõtet. 
Kõige rohkem aastate pikkuselt taas ja taas, on veebruarikuu, mille ilma püütakse ikka ja jälle ette aimata, kuid jah. Kõik mis on rahva ilmaennustuse poolt välja hõigatud, ei ole siiani paika pidanud. Jällegi kogesin oma sisemise tarkuse võlu, et tark ei torma, pigem ootab ära. Tundub, et kohale on jõudnud ka tõelised talveilmad. 
Ja muidugi peame trenni tegema, sest ees seisab vastlapäev.

Ja hakkabki jaanuar läbi saama. On olnud külma, lund, jääd jne. Ja muidugi tiba tormi, mis muidugi meil ei tekitanud mingeid probleeme. Oleme siis uue valla koosseisus ja kutsutakse juba talimängudele osalema.
See selleks, vahepeal täiendasin toalindude ridu. Ühe nümfi ja kahe viirukaga. Üks viirukas osutus isaseks, kes ründab meie pesitsevat Bikut. Muidugi uute lindudega tekkis ka uus koolitus kohustus. Kuna vanas kodus ei läinud hästi puuri, siis meil see rutiinne tegevus. Meie enda linnud lähevad hästi puuri, siis uuel nümfipapal on juba oskused käes. Mida ta peab tegema, kui hästi nad kokku hoiavad.
Koertega käin korralist trenni tegemas, mööda teed. 
Hobustega saab ka mingil määral tegeldud.
Õhtusel hobusetoimetamise ajal oli mul suur üllatus. Järsku ei tea kust ilmusid heinarulli veerde neli sarvedega mökitaja emandat. Ma millegi pärast ei ehmatanud, nägin naguni juba mingeid kummitsulikke liikumisi õuetule valgel müüride vahel. Olles oma tegevusega pigem pühendunud hoostele, kui ühel hetkel mulle nina müks selja tagant anti. Ja kui ma vaatama keerasin, siis minu oletus, et koer annab märku, siis sellel korral hoopistükkis vanem kitseemand. Toimetasin hobused ja kutsusin vastavalt kitsekarja enesele järgnema ja nii me siis jalutasime ulualla tagasi. On tüübid kirusin mõttes, samas hea meel, et vahelduseks ikka millegagi üllatavad.

Uus aasta on ammu käes... Lumega on nii nagu on... Pidasin juba plaane isegi suusavõistlusel osalemiseks. Kuid kahtlane on, kuna hetkel uue valla alluvuses  rääkida midagi spordist, oleks nagu tühja kohaga. Praegusel hetkel puudub organisaatori huvi. Uurisin korra asja, kuid probleemi juured ulatuvad hetkel muutunud juhtimissüsteemis. Kuna uus spordiorganisaator ja muidugi muudatused haldusterritoriaalsuses. Meie valla enamusest liideti Rapla vallaga. 
Üks ajakirjanik küsis, kas mind hirmutab ka selline muudatus. Mainisin seda, et niikaua kui lumelükkamist meile pole vaja siis ei pelga. Muude asjadega loodame hakkama saada. 
Eelmise aasta lõpus välja kuulutatud mootorikütte aktsiisihindade tõusust, kuid mis ma kostan, kui juba hinnatõusus märgatavaid tendentse oli juba selle nädala alguses näha. 
Siis palgasüsteemis lisandub kõrgem tulumaksumäär, kellel on rohkem kui üks sissetuleku allikas... 
Imestasin, kui mõningad pensionärid avalikult ja mujal meedia kanalites kasutasid kõlavaid ja pahameele nootidest pakatavaid mõtteid avaldasid. 
Kui kuulata pidevat sellist hala ja nuttu rahateemade ümber, väsitab ära. Olen siiani vaikides asju uurinud nii maksu ja tolliameti kodukalt kui ka mujalt lehtedelt. Viia ennast kurssi uute maksumuudatustega. 
On tulems veel isikuandmekaitses mingid muudatused, kas oli see aprillis või märtsis...
Olen nagunii tabanud end mõtetelt, et praegune elu on väga ebakindel. 
Võtan näiteks kahe valla piiri peale kavandatav rahvusvaheline RB või meie kanti laiendusplaane mõtlev paekarjäär... 
Kuid märgata on, et hobusekasvatajaid jätkub vaatamata riigis valitsevale olukorrale. Muidugi ei usu ka ete kuulutatud maailmalõpu sündmusi... Eks siia ilma peab jätkuma kõike, neid kes hirmutavad ja püüavad enda harjumuste orjaks kõnetada... Põhiline on see, et ise peab hakkama saama.
Vaatan kõrvaltvaataja pilguga ja püüan astuda ikka reele, et mitte komistada kuhugile mingite segaduste taha...

Uus aasta on käes ja alustasin taas aktiivselt trennidega. Kuu aega pidasin pausi isegi joogatrennile. Ja nüüd mitu päeva järjest olen käinud koertega maastikul jooksutrennis.
Ka hobustele on mõne matkamise teha. Kuid ilmad pole sellised mis ühele põhjamaa inimesele meeldiks. 
Kus on meie talv?