Seekord sai käidud veel käimata paikades, alustasime Emajõe Suursoo looduskaitsealalt õigemini Peipsi ääre kaugemale Meerapallu, kuhu niisama naljalt ei ole vajadust liikuda. Otsisime matkarada, mis oli tähistatud meie atlases, kuid hiljem kohalikega vesteldes saime tõe teada, et toda rada ei ole enam ammu ja matkaraja algus kahjuks aga rohtunud nii, et seda enam märgata polnud. Loodus oli võrratu, sai ujumas käidud ja sellega siis esimene ujumine suvel. 
Loomapidamisega majapidamisi torkas silma väga vähe ja majanduslik tegevus tundus ka piiratud olema. Kuid elumajad või suvilad nägid uhked, siiski on see paik arvata võib suvitajate pärusmaa suveperioodil. Samas silma torkav pinnavorm ja loodusmõjusid hinnates jättis ikka mõtlema paneva ja sügava emotsionaalse laengu.
Hing ihkab vahelduseks kodusele elule muud looduskohti lisaks. Ei saa ju mõelda, et kodu on ainult see koht kus ennast turvalisena tunned. 
Vahelduseks on hea kogeda midagi uut ning tegutseda uute mõtete ideede ajendil jälle millegi põnevaga. 
Muidugi hing ihkab ikka ja jälle ratta selga istuma ning väntama mõnesse huvitavasse paika. Esimese öö veetsin lastega siis Meenikunno MKA ühe järve ääres. Öö veetsime selleks ehitatud lavatskatuse aluses (Soomlastel nimetatakse neid Laavudeks). Üks onnike oli lausa selline, et õhtul alanud sadu tekitas kaose juba tunni jooksul ja hilisema uurimise tulemuse sai selgeks, et selles onnis ööd veeta ikka ei saa, kuna katus oli omadega läbi. Ja seega kolisime kõik ühe katuse alla. Kus siis jäime kuivaks. Kuid õhtul enne äikest ja tormi sai veel üks ujumine tehtud. 
Järgmine päev veel enne lahkumist sai ennast kastetud vette, et nautida Lõuna-Eesti järvede happelise vee soojust. Kui jõeveed juba sellise suve poolest jahedad, siis siseveekogud, milles vee ringlus nii suur ei ole on temperatuuri poolest soojemad. Ja edasi jätkus Piusa koobaste  ja siis Suure Munamäe torni  külastamisega. Rohkemat ei osanud esialgu tahta, kellaaeg näitas seda aega, et tagumine aeg hakata mõtlema ööbimise peale Lätimaal. Ja saigi teekond siis kiirmaantee suunaga Riiale võetud. Umbes 100 km hakkasid lapsed ütlema, et kaart ei näita enam meie asukohta ja peaks mingist teeotsast ära keerama. Ma oleksin veel edasi mõelnud sõita, kuid kiirmaantee ei olnud mulle meelepärane. Rööpaline, natuke kiirus tõusis hakkas auto hõljuma. 
Olles lõpuks kiirmaanteelt ära maha keeranud ja sain ka mingi tuttava orientiiri peale ehk siis suuna Valmiera peal ( ei olnud käinud, aga teadsin, et sealt kaudu on võimalik Valka pääseda ja suund Ainazi-Ikla peale võtta. Kuid otsustasime, kuna Iklat on saanud ületada mitmeid kordi, et vaataks juba muid maantteid ja nii võtsime suuna jälle Burtnieki järvele. Vana tuttav koha, kus viibisime koos Laraga aastal 2013 augustis. Tegu siis ühe värske looduskaitsealaga ja arvatud rattamatkaradade hulka vähemalt viitadest ja Läti keelsest infost nii palju aru saadav. Muidugi õhtusöök söödud ja telk püstitatud sai veel vihmata. Nii kui me ka asjad sisse saime, hakkas sadama ja kohati puhus tuul tugevalt.. Korraks käis peast mõte, et tuul viib telgi pea kohalt.
Kuid siis kohati tukastades ja jälle ärgates kas mõne masina liikumise peale ja kontrollides, et miks liiguvad. Kellegil oli pandud ujumisranda võrgud mida sai kindlaks teha võrgupoide järgi. Ja kuna õhtune ilm ikka meelepärane ujumiseks polnud, siis sai ujumas käidud uue päeva hommikul vihma sajus. Kuid hea tunne, et ennast ületades sai ka see ujumine tehtud.
Ja enne kui järve äärest lahkusime tegime sooja söögi peatuse linnuvaatlustornist. Kuna sadu jätkus, siis hommikukohvi sai tehtud telgikatte all, aga soe riisihelbepuder rohkete rosinatega aga juba linnuvaatlustornis. 
Viimane peatus enne koju sõitu oli juba Eestimaa pinnal Lilli asula lähistele jääval matkarajal. 
Oli vast matkarada, kuigi selle jaoks viitas matkainfotahvel, et vastutus oma riisikol. Kuid läbitav, sai tehtud mööda minnes korilust mustikate ja kukeseente näol. Metsakooslus vahetus ja see oli emotsionaalselt võimas, üks pilt vahetus teise järel, küll raba kooslus, siis metsakooslus erineva alustaimestikuga, või sookooslus, kas palumets või sinilille kasvukohamets. Ja kui tagasi ringiga lõkke kohale jõudsime sai oma viimased vorstiannid lõkkeahjus küpsetatud ja muud toidutagavarad likvideeritud. Ja telgikatet kuivatatud.
Ja muidugi silma hakkas Burtnieki järve ümbruses eelmisel päeval möllanud tormi laastamisjälgi. Tagasi teel suunaga Suure-Jaani Vändra maantee äärsetes metsadest oli kah torm oma jälje jätnud. Vähemalt tee äärde pargitud kindla ettevõttemärgistusega autodest mõistsin, et nõutud metsamehed hindamas olukorda, millist tööd alustada.
Ja Vändrast suund Eidapere-Järvakandi Purku Keo küla peale on tunne alati, nagu kodus.  
Kiirustasin teadmisega, et kokkulepitud ajast kinni pidada ja olla valmis ühte peret trennis vastu võtma. Kuid juba asju valmis pannes ja kella ajalise täpsusega kliendi ootel olnud, kuid jah keda ei tulnud oli kokkuleppinud klient oma perega. Mis teha sellistega juba selle perega neljas kord, kus ei helista ega teavita. Mina pole kohustatud läbi helistama inimest, kas ja kuidas tuju on. Sellest on tekkinud tunne, et kui minu tööd ei väärtustata, siis väärtustan oma tööd teisiti. Ja jälle tuleb mängu ettemaks...

Mis päeva korral, eks jah heinatöö lõplik lõpp. Lõpuks ometi, muidugi viimane hein saab loomasöödana ette antud, kuna märg ja toores hein ei kuiva lihtsalt metsavarjus ja seda vedada ladustamiseks ning kvaliteet kannatab ammu.
Elu kulgeb vaiksel sammul, nädala lõpus vaja Anne-Mai ära tuua täku juurest. Peaks laskma ultraheli teha septembris, et kindel olla, et järgmine aasta meil järglasi oodata on. Oh jah peab ka paberkandjal teavitama EHS-i eelmise aasta kahest paaritusest ei sündinud ühtegi varssa.
Samas imestan ja mõtisklen, et kas üldse prooviti. Olles varemgi hobusekasvatajate mugavusega kohtunud, siis ei julge enam suurelt ja häälekalt mõelda. Kuna tean kes kellega suhtleb ja heas koostöös on... jne.
Eks peab olema hea usk, nüüd mil sai Teebaga uuesti täku man käidud, siis siiani ümber indlemist pole olnud.
Kaks mära veel.... Üks pisemat sorti poni mära ja teine eesti tõugu mära (poni mõõdus) kuigi EHS ei tunnista sinisilmseid hobuseid aretuskõlbulikuks, siis minu eelistus just sinisilmad... Ei tunnista, et loodus oleks mingi anomaaliaga hakkama saanud. See loomulik nagu inimrassis, et ühel must ja teisel teab mis muu värv, ikka inimeseks tituleeritakse.
Tänane hommik möödus nagu iga teine hommik kohvitassi taga, toalinde jälgides Saime ju ühe emase viirpapagoi Raplast majapidamisse juurde. Kui ruttu kohanes ja lendamine ei valmista mingit probleemi, naudib täiega linnukollektiivi. Julgust on ka nümfipapaga mõne nokasõja maha pidama. Muidugi ajab nende viis suhtlemisel koha kätte näitamisel naerma, sest see selline mitte ka sõjalik pigem pehme teist arvestav.
Muidugi meie eakas viirupapa, kel võib vanus küündida 18 eluaastani juba on ikka raugalinnule väljanägemisega, magab rohkem, kuid õnneks siiani toimetab ja lendab koos teistega. Ma ise pole kunagi sellise kehahoiakuga lindu pole näinud. Eks mõtted seinast seina ja nüüd mil fb papagoi suhtlusgrupis ikka ühte teist infot jälle targemaks harib. Kasvõi see, et lindudele müüakse kuskil maailma x paigas D-Ca vitamiini vedelikku, mida kasutatakse joogiveele lisatuna. Kõige paremaks pidi see olema, kui lindudel on sulgimise aeg. Täiesti mõistetav, siis vaja ju lisa vitamiine ja mineraale.
Muidugi meie nümfipaar on üllatusi täis. On käima hakanud viirude puuris ja vahel neid raske sealt välja saada. Lausa protsessivad vastu. Ja täieliseks kohanemiseks oli kõigest kahte aastat vaja, et linnud üksteisel külas hakkaksid käima. Juba nende tegemised on huvipakkuvad ning jälgimist nõudvad. Samas igapäevaselt on lindude tervislik seisund koheselt arusaadav, kas tervis korras. Kui nad söövad, lendavad, ei seisa suled turris kuskil õrrel (siis peab kohe uurima mis viga). Nii säilib pikaealisus. Ja samas tunda rõõmu pereliikmetest.
 

See nädal sai siis kah läbi. Käisime väikse seltskonnaga Varbolas puupäevadel. Ja mis poolel teel Varbolasse selgus, et puupäevi on pikendatud pühapäevani. Mis ikka parandas tohutult enesetunnet. Mina olin see, kes jootis tee peal lapsi ja hobuseid. Laagri panin püsti ehk siis tegin näpu valgeks uue telgi püstitamisel. Ja oh imet midagi rasket polnud. Ja sai ära proovitud, selle esmase prooviga tekkisid väiksed kahtlused, kas ja kuidas sai sisse vihma vesi. Hommikul madratsid altpoolt märjad ja sama ka telgipõhjaga. Enne ma rahulolu ostu suhtes ei väljenda, kui olen kindel, kas vastab mu kahtlustele tõeks. Hetkel ei julge välja öelda.
Teekonda saatis äärmiselt palav ja leitsakust pakatav ilm. Juba mitu päeva tagasi anti nädala lõpuks äikesehoiatus.
Kuid õnneks äikesest piirdus vaid mõne sähvatuse ja kerge kõuemürinaga.
Ja öösel sai mõned korrad hobuseid kontrollimas käidud. Meil jah Teeba ju see tegelane, kes armastab kuidagi välja nihverdada.
Saime siis lõpuks Mannule uue sadula...



 

Mis toimunud ja mis toimumatta...
Sai tegeldud lastega terve see nädal, hästi tihe programm (laager). See aasta olen saanud ka varustust uuendada. Vaja veel sadulaid, valjad on olemas. Tasahaaval olen saanud muud varustust soetatud... Ootangi järjekordset pakki, kus nahaõli ja kaskade uuendamiseks mõned katted. Mul suht korras kaskad, aga väljaspoolt kaska materjal nii katki, et ei kõlba enam anda kellegile, aga selle läbi saan nüüd nad jälle kasutusse võtta.
Täna siis võtame suuna mõnede selle aastaste  ratsanikega Varbola teekonna. Kus siis veedame öö ja tagasi tulek jääb pühapäevale. 
Ja saan ära proovida uue telgi. Hankisin eile uue telgi, kuna vanale kulus juba katusele auk ja lukud ei olnud enam nii kindlad. 
Hea tunne korda läinud tegemistest, lapsevanemad olid laste üle uhked, kui eile järgi tulid. Eks mul kerge nukrus hinge puges, et kuigi erinevatest peredest, aga kui elada üle kogu nende hingeelu ja saada nagu mingist katsumuse läbinuks.
Nii mõnigi lapsevanem mainis, et jätkab lastega käimist. 
Ja eile siis lõplikult lõpetasin viimase heinamaa tüki niitmise. Kõige lõpuks tõmbasin maha veel kasvavad servad, et kui niiduk katki läheb pole kahju enam nii suur. Kuid niiduk jäi ka korda ja mis ikka tuleb talvekorda ning järgmist aastat ootama panna. 

Ahjaa, eile siis toimus meil ka esimene võistlus lastele. Ja lapsed said oma diplomid ja rosetid. Mille üle oldi väga uhked.

 Tegemist siis kõige lihtsama juhtimisparkuuriga, kus pidi näitama kuidas suudetakse kõige lihtsamate võtetega hobust kas siis pöörata või seisma jätta. Kuid see kuidas kõik sujus, oli ikka koos abilisega. Tegu väiksemate lastega, aga meile endalegi oli hea kool, mida järgmine aasta paremini teha.

 Ja eks meilegi oli üle pika aja kogemuste saamiseks ja millegi uue rajamiseks või koha välja ehitamiseks idee ellu viia. Hetkel küll pooleli, aga lootus on mingi aeg seegi lõpule viia. 

Kus on ilmad...? Õudus kuubis... täna mil pidime olema Kohila mõisakoolis kahe poniga, see sai tehtud. Kuid vihmahoogude vahel. Hommikul treilku järgi  ei mingit ebamugavat mõtlemist, et ei läheks või tahaks minna. Kaks võõrast last ka majas lisaks oma suurtele lastele. 
Mu heinaniitmine venib tänu ilmadele, kõigest 2 ha niita. Oleks ilmataat armuline ja laseks mul tööd lõpule viia. 
Kuid tänase päevaga jäime rahule. Ponnud protestisid peale minnes ja maha laadimisel. On tegeleased. Nojah kui mõned nädalad tagasi sai Vastja külas käidud siis sel nädalavahetusel käisime nüüd juba Kohila Mõisakooli juures. Lahe ise käia, olla ja teha jne. 
Eks näe kuidas ilmad järgmisel nädalal on.

 Juba 3.08.2017 ja kuidagi teksti ei suuda kirjutada. Eelmine nädal oli kuidagi kiire ja enamuse ajast läks heinamaa ja niiduki remontimisele. Oli neid päevi, kus mu oskused jäid väga kesiseks, siis pidin ootama kellegi töölt koju, et asi ära parandada. Kuid oli ka asju, mis olid minu ampluaa ja oskuste kõrgusel. Ega tänanegi niitmistöö varasele ajale langenud. 
Kõigepealt maadlesin kõhus toimuva sisesõjaga. Arvata on, et piim ja banaan ikka sobivaks koosluseks toidulaual pole. Ja siis kepsu ja niiduki kanda ühendava poldil jälle vaja taastada vint. Ja siis sai nii mitmed töökojad läbi helistatud ja Raikküla töökojas lausa kohal käidud. Kuid viimases jälle kedagi koha pealt ei leidnud. Mul ei jäänud muud üle, kui vennale helistada, kes töötab autoremondiluksepana. Ja viimase abina ka korda sain oma tehnika. Heinamaale jõudsin ma kusagil kella 16 paiku. Ja muidugi esimesed sissesõiduringid on kõige raskemad. tegu tiheda ja paksu rohurindega. Päris palju ummistusi ja kepsu ümber keerdumist ja selle lahti katkumist. Kerge pole, aga siiski kannatlikkuse etalon.

Hakkabki juulikuu selja taha jääma. Ja on nii mõndagi tehtud. Eelmine nädal käisin Tiina Toometi kliiniku juubelit tähistamas. Hästi palju rahvast oli ja hästi põnevas kohas korraldati Mustjõe Kõrtsitalus. Esimese asjana võtsime Aadega kohale jõudes ette matkaraja ja siis avastasime, et mustikad on valmis.
Meil siis sinna mineku soodustas jällegi ilm. Olin häälestunud, et teen mingi kellani heina, kuid peale heina kokku riisumist hakkas sadama. Ja ma enam ei jäänud ootama suuremat käsku, et mine. Ja minek sai kohe kiirelt ette võetud. Kõige kummalisem oli see, et just meie taluheinamaade kohal sadas, mujal Eestimaa paigus oli täiesti kuiv. Igal pool tehti heina ja muidugi mul südames jälle mure, et järsku saaks, kuid mõneks hetkeks suutsin ennast heinatöö mõtetest välja rebida, kui tekkis hetk, kus olime ära eksinud ja tegime tiire. Lõpuks kahe peale ka mobiilist gps plaanide abil kohale sõidetud. Oli vast pärapõrgu, aga samas väga põnev koht ja huvitava planeeringuga. Ja palkmajad oii. Pühapäeva hommikul Mustjõelt lahkusime vara, meil oli vaja Lagedilt üks hobuseveo treila taha haakida autole.
Ooo jaa, pühapäeval toimus Avatud talude päev ja meil oli vaja paar poni laste sõidutamiseks Vastja külla viia.
Ja nii mu plaanide kohaselt ka läks. Koju saime 10.38 ponnud peale ja Vastja külla. Ponud maha, treila tagant ja ise koju heinatööle. Ehh mis puhkepäev vahepeal vahetati lapsi, kui üks läks toodi teine.
Ja kui õige aeg käes jälle treilale ja ponnudele järgi. Ja Vastjas olles tuli jälle kutse üritusele. Nii et jätkame täis rauaga suvest. Ega puhkust pole, kuid ma puhkan aktiivselt, tahaks enne lastelaagrit veel mustikal käia.
Augustis on veel üritusi, kuhu on kutsutud välja nendele üritustele on jälle treilerit vaja. Nüüd juba tunnen, et viimane aeg hakata midagi mõtlema.
Ja muidugi selle heinatööga olen ikka oma niidukit ikka kapitaalselt lõhkunud, et poeg juba juba jõudis nuriseda. Kuid mis teha, mina ennast süüdlaseks ei pea.
Mis vahetatud, niiduki alumise rihmaratta laager sai vahetatud, eile vahetasin ise kepsu laagri ja ostsin uue kepsu, kuna vana oleks saanud ka korda teha, aga ma ei viitsinud aega kaotada siis ostsin uue ja ühendasin siis kõik nii nagu olema peab. Kuna mul üks probleem, pole jõudu nagu meestel, siis pean mõistust asjade juures kasutama. Poeg vahetas üks päev lati ära, kuna üks tera nii lolli koha pealt katki, et seda ei saanud ka parima tahtmise juures vahetada.
Muidugi otsisin rullakat, et siis teha esimene samm tehnika maailmas, kuid selgus tõde, et harjad kutud ja kasutuskõlbmatu.

Meie uus nümfipapa Woodie, muidu eelmises kodus oli ta Oskar ja Ossuks kutsuti, kuid meile on see liig mis liig, üks Oskar on merisiga. Nii Ossust sai nüüd meie Woodie. Lahe poiss. Õppis lendama toa peal ja muidugi enam nii kuri pole nagu alguses. Nüüd juba uudistab ja kõige lahedam, kui ta mööda toa põrandat siis oma puuri juurde jalutab, kui ta jälle kuhugile ära eksinud majas on.