1. juuli 2017

Uus kuu juulikuu.

Nädal tagasi ja mõned päevad lisaks s.o. 21.06 murdis meie Pipi ühe kärntõves nugise. Koer tassis viimase koju, pererahvale näitamiseks. Sai kohe vetile kõllatud ja ravi peale. Kuid täna avastasin, et suunurk paistes, veritsev (pidevast sügamisest), panin antibiootikum salvi ja tegin ära teise süsti ivermectiiniga. Ja uurisin, et mida ma veel peaksin tegema. Kuna mul kodus süstelahusena antibiootikumi võtta, siis veel seda viis päeva süstima. Oh jah, uus mure kaelas...
Veelkord kärntõvest,

30. juuni 2017

Tänan õnne, et ilm mulle täna puhkuse andis ja saan oma parema käe õlalihaseid taastada. Mis juhtus, tegin midagi enneolematut. Ootasin kolmapäeval kärsitult ühte tütart, et orienteeruma minna. Kuna kahe lapsega pidin arvestama teisiti. Üks keeldus ja teisel oli autokool pooleli. Oli veel õhtuks mingiks kindlaks kellaajaks kokku lepitud täkuomanikuga, et viin kaks mära paaritusse. Ja kui Anete ükskord oma käikudelt naases. Oli mu närv ikka parajalt krussis... kuid ma ei näidanud välja. Orienteerumine ei läinud seekord  hästi, tegelesin lisaks enda emotsioonide vaoshoidmisele noorele inimesele orienteerumise tõdede selgitamisega.
Kirusin mõttes ennast, et riietust ei pannud vastavalt metsale ja nii ma mõnes kohas sääri veristasin, kuid sel hetkel ei mõelnud nendele tagajärgedele pigem mõtted töötasid ikka ajasuhtes, kuid jah, kui lasta mitmest asjast ennast segada, siis ei tule ka sooritused parimad ja nii 15 punktist sai leitud 11 ja seekord selle aasta hooajal siis esimest korda valikkusse.

Mul on väike närv alati sees, kui tahan jõuda korda saata palju asju. Koju saades, tekkis korra väsimus ja suutmatus vastu võtta otsus, et kas minna või mitte... Selgus, et mitmete asjade kokkulangemisega järgmistele päevadele edasi lükkamisega, ei saa nii oma tegu korda saata ja nii alustasime kolmapäeva õhtul oma 17 km teekonda. Üks sadula all hobune ja kaks saduldamatta poni. Üks ponnu oli okei, aga teisega nägin palju vaeva. Esimesed 6 km sai vapralt jalutatud siis vahetasime kohad Anetega ja sinnamaani, kui meie teekonnale tekkis takistus šoti mägiveistest. Anne-Mai läks paanikasse ja üritasime mööduda teepeal seisvast karjast distantsiga, kuid meid märgati sellest kõigest hoolimatta ning kari uudishimulikult meid uudistama tuli.. Ma tulin enne karjaga kohtumist Katilt maha, kuna kartsin hullemat. Olime jõudnud juba niikaugele, et karja juhtpull suurte harali sarvedega uudistas ja puhus oma sõõrmeist 2 m kauguselt oma veise hingeõhku. Tajusin endas sisimas hirmutunnet, kuid meenutasin, et ei tohi lasta hirmu endasse. Loomad tajuvad, mõtlesin mida teha, mis meid aitaks... püüdsin meenutada olukordasid, kuid ühtegi lahtiselt kolava pulliga pole mul au olnud kohtuda. Ja nüüd seisin küll madalakasvulise ja pikakarvalise shotlase ees abituna, kuid mõte, et katsetan suure koera haukumist... Muidugi häälele ei reageerinud pull üldse vaid vaatas oma suurte silmadega minu suunas. Kuid haukumisele reageerisid väga hästi karja noorimad võsukesed ehk vasikad. Ja kui need haukumis järgselt punuma panid. Pööras ka meid uudistanud pulliisand karja lõpus ümber ja nii me pääsesime uudistavatest shotlastest. Kuid tramburai Anne-Maiga jätkus. Kellele oli esmakordne kogemus säherduste veistega. Püüdes leida mingit kasvatuslikke võtteid, kuid tundus, et ärevus ületas kõik tolle looma hingetasandi seisuse. Ja ise pidin enda tasakaaluga hobusele palju eeskujuks olema. Mul see teema, kuna on natuke temperamentne, siis tahame ära paaritada, et saaks jätkata koolitamisega.
Kui võtta ööaega, siis meie kasuks töötas palju just vaikus ja kohati linnulaulu, kellel oma und polnud.
Kohale jõudnuna ja Tassa sadula alla pandud. Tagasi tee koju hoopis lendhobuse sammud võttis. Kohati jälle oma traumast taastuvale sõrmedele jälle liiga tegin. Valu pani ikka oigama. Kiire lennukas galopp Katiga unustasin vahepeal oma sõrmed, kui haarasin Katil lakast, et mugavat galopiasendit võtta, kuid valu oli hetkel suurim, mis andis kiirelt teada, et peab hetkel tagasi tõmbama. Kuid kõik lõppes okeilt.
Ja kui ükskord koju jõudsime oma pikalt teekonnalt oli juba päike tõusnud ja päev täies hiilguses alanud. Linnuemme-isside argiste toimetustega. Samas ise rahulolev, et midagi sellest ööst õppida jälle saime... Ja ühtepidi väheste kogemustega noorele märale teekonnal heaks õpetajaks olla. Ja nüüd loodame parimat...

28. juuni 2017

Kas hobustel on tunded...?
...teaduslikult on tõestatud ja praktiliselt kinnitatud, et hobustel on tunded. Kuid keegi ei ole võimeline ütlema, mida nad erinevates olukordades tegelikult tunnevad? On võimalik ja lausa tõenäoline, et hobusel on selliseid tundeid, mida inimese tunnete hulgas pole ja mis on väljaspool meie kujutlusvõimet.
 Kuigi võib olla, et hobune tunneb mõnes olukorras end ,,lõbustatult" või ,,hirmununa" samal viisil, nagu inimene tunneb, ei ole selle kohta tõendeid. Päris kindlasti ei ole hobuste maailmas (truudus, ausus, ebaausus). 
Inimene tahtmatult inimlikustab hobust ka muudes asjades. Ta võib panna hobusele tekke selga vastavalt sellele, millisena väljas valitsev ilm ja temperatuur talle endale tunduvad. Imikutele on selline emalik käitumine kasulik. Oma kehal külmavärinaid tundes riietab ema imiku soojamalt või katab jakihõlmaga. Kuid hobuse organims on inimese omast väga erinev. Õhukese tekiga katmine võib panna hobuse külmetama, kuna soojapidav õhk karvade ja naha vahel surutakse kokku ja selle soojaisolatsioon väheneb. Soojuse kadu on hobusele tihti suurem probleem, kui külmaga võitlemine...
Miks sellised teemad... kordamine on ikka ja jälle tarkuseema...
Tegelen igapäevaselt noorte hobustega ning märgatud käitumisprobleemid vajavad kõrvaldamist. 
Uurin tiba kirjandust ja üritan asuda probleemset käitumist käitumist kõrvaldama...  hobukeskse koolituse näol. Ja täna sain kogeda oma lemmik poni (eesti tõugu) mära käest lahti tõmbamise kommet. Kurb, et mul on nii palju aega mujale läinud ja nüüd hakata probleemi kõrvaldama, tegu siis juba nelja aastase noore hobusega. 
Näit. ühel noorel märal on komme inimesele peale joosta, viimased päevad olen sellega tegelenud. Ja eilne trenn möödus suurepäraselt, kus Laomurella, täiesti aktsepteeris mind inimese ja karjajuhina. Vähemalt täna andsin puhke päeva, et homme kontrollida, kuidas koolitus on mõjunud.
Millised on karistused probleemkäitumise korral? ... nendest juba järgmise päeva tekstis.   
Vähemalt on toimunud mingid uurimustööd enne treeningut söötmise osas. Väga hea lugemine... Olen ise sama mõtteid aastaid mõlgutanud, aga kui puudub laboratoorseks toiminguks või jäänud lihtsalt mõtete mõlgutamise tasandile.
http://eggersmanneesti.blogspot.com.ee/2017/06/hobuse-sootmine-enne-treeningut-mida-ja.html
Päris asjakohane teema.
Tegeleme hetkel päevast päeva noorte hobustega. Hea ratsahobuse koolitamiseks kulub ikka tunde...

27. juuni 2017

Eilne vihm takistas ikka kapitaalselt midagi õues tegemast. Korra katsetasin trimmeriga niitmist, kitsedele, kuna vikat on hetkel rivist väljas. Ostsin mõni aeg uue vikati löe.
Üle mitme aja olen öötööd tegemas, tänane öö möödus okeilt. Muidugi kui võtta mõne inimese negatiivse sisuga jutuajamine, mis tegelikult muutis öö veel eriti ärevamaks ja kaalutlevamaks. Hommikul esimene mõte koju kimada, piisav distants paneb hetke olukorras kaaluma, millist sõidukiirust kasutada. Kuna mulle meeldib raadiot kuulata, siis ikka kippus öösel kuuldud jutt ikka lämmatama minu positiivseid mõtteid. Osaliselt väsitas kogu olemust. Nii see on vahel tuleb põgeneda enda mõtete eest.
Katsetasin korra magamist, aga viga on ikka see, et mis sellest mobiil hääletu peale sai pandud mingi vibra ikka on olemas ja see äratas unest.
Muidugi ärevust ja rahutust tekitab ka heinatööle mõtlemine... Kui tahame loomi pidada, siis peab ju ka söödavarumisele mõtlema hakkama.
Sai ühte noort hobust jälle treenitud, kuid valjaste pähe panek on probleem number üks Laomurellal. Mis viga, tegeleme päevast päeva tekkinud probleemiga. Maikuus sellist käitumist polnud. Kuis nüüd mil ma juba teab mitmendat korda peab valjastama, kuid tõstab pead hästi kõrgele ja kuklarihma upitades üle kõrvade on päris suureks probleemiks.

25. juuni 2017


Jaanipäev siis selja taga, eks rahvast omajagu. Ma ise olin küll eemal, kuid see ei pannud kurvastama, et millest või kellest ilma olen jäänud. Muidugi oleks saanud rohkelt suhelda, kuid tuli pakkumine ööseks tööle minna. Ma loobusin peost valisin pigem teenimisvõimaluse. Järgmine kuu juu heinatöö ja siis iga sent arvel. Ja hetkel ma ei saa korraldada ratsamatku, ühe hobuse suhtes on teadmatus kas on tiine või mitte, kuna Teeba mitmekordne indlemine andis teadmise, et temalt tänavu järglast saada pole. Ja kas Herta tiine on ei tea veel... Kaalusin sügisel isegi korra ultraheli kohale kutsuda, kuid jah mõtteks see jäigi. Ja üks hobune paarituses ning koolitus hetkel noorhobustega pooleli ja ei soovi pooliku koolitusega olevaid noori ikka päris algajatele.
Ikka annab tunda, kui vasaku käe kaks sõrme rivist väljas ehk siis nende painduvus ikka nigel ja taastumine traumast pikaajaline.

Eile sain kogeda mitmel korral, kui Laomurella järske tõmbeid tegi ja kõrge kasvulise hobuse selga ronimine vasakult poolt osutus ülimalt raskeks. Polnud ju terviklikult labakätt, millega haarata lakast.  Pidin selga minekuks kasutama hobuse paremat poolt. Nii harjumatu, aga õnnestus vaatamata harjumustele suurepäraselt. Jah, kui reeglipärasuse nõue on treeneritel alati alustavatelt ratsanikelt, vasakult poolt sadulasse tõusmine, siis võin lohutuseks öelda, et kui mingi asi ikka raskendab võib kasutada äärmisel juhtumil ikka ka teistpoolt.
Nii see on, kuid eilse kahe tunnise matka kestel oli meil teepeal igat masti juhtumeid ja mitmel korral ikka kannatada sõrmed veel mitmeid kannatusi üle elama pidin, kuid see ei pannud, et peaks oma tegevusest loobuma. Vaja ju noortega tegelda...
Igal juhul mitu päeva trenne olnud lastele on olnud meil väga edukas nädala lõpp. Innustab enam kohe noortega tegelema, et kinnistada teatud omadusi.
Üks sadul vaja viia remonti, kuna ma linna asja saan ei oska hetkel ennustada, võib olla saan mitu asja ühildada.

 

Tänavu aasta oleme osaleda jõudnud kahel ratsaorienteerumise võistlusel. Mõnus ja äge...mis sellest, et vanus tiksub mul peale...varsti saan...