Mitu talve Eestis lõpuks on? Lugemine on sassi läinud, ilmad on väga heitlikud ja mitte meelepärased. Eile õhtul koju sõites, ei julgenud kiirusega üle 50 sõitagi. Nähtavus oli nii vilets, et vaevu mõne meetri ette ära nägin. Iseenesest autotulede valgel oli tegelikult lumesadu päris kaunis, kuid raske oli märgata aimatavaid teekontuure. Kuna puudus autojäljed eest. Õnneks on see, et igapäevaselt liiklemisega jääb meelde, kus kurvi kohad, aga ikkagi ehmatab kohe ära, kui tee äkitselt tiheda-laia lumeseinaga lõpeb.
Igal juhul täna käes on jälle tali. Olen tegelikult heitlikest ilmadest tüdinud.
Hobused sai sisse lastud, kuidas me oleme kohanud ilma Testuta, ega ei ole küll. Harjumatu on mitte näha tekita hobuseid. Testu oli alati see, kes esimesena karjamaal vastu tuli ning karjajuhi rollis oli kõigile. Kui ta toodi võttis kohe alguses karjajuhi oma peale. Kuid nüüd hetkel juhib tema poeg Pentu.
Koertega selline teema, jooksuaeg kahel emasel. Muidugi Pipi andis juba märku, et nüüd on õige aeg hakata teda eraldi hoidma. Mulle meeldib, kui koer juba teab, et peab võtma kasutusele valvemeetodid. Ja nii on nad majas sees kinni ning käib jälle kontrollitud jalutusmeetodid. Mis sellest et krants, aga lihtsalt mõnus pidada ei haukumist ega ulgumist. Kui mul kollid olid, siis oli ka nendega väga lihtne. Koerad oskasid majas sees ennast üleval pidada, aga hullud krants isased olid ikka võimatud. Küll lõhuti uksi ja hammastega murti lausa rehetoa uksele auk sisse. Jooksuaeg isastel on kogu aeg ja seepärast pooldan, kui isaste omanikud siiski kastreeriksid oma neljajalgsed ära. Isasest koerast pole kasu kodus, kui see hulgub ja teeb pahandusi küla peal... Mõelda ja arvestada ka teiste inimestega... Sügisel nägin, kuidas kaks saksalambakoera laadset tegelast meie maja ümber luusisid, kuid meil lõigatud isane, see ajas nood eemale majast ja ei lasknud neil väga pesitsema jääda, kuid pahandusi korraldasid küll. Mõnele elupuule, käidi sügamas ja üks kaunikujuline okaspuu sai ka kannatada. Isased armastavad sügamas ja jalga tõsta millegi pärast nende laadsetele. 

 

Juba siis 5 märts, ehh laiskus kontides. Tahaks laiselda, viimane öö veel uni piirdus kõigest kolme tunni pikkuseks.
Kohtusin eile jälle ühe inimesega, kes käis Ramsut vaatamas, kuid jah viimane sõna joob perel otsustada. Mainisin, et tahaks kohtuda pere endaga, see ei loe, kui võõras inimene vaatab koera. Kirungi vahel, et pidin sellesse loosse ennast mässima, aga kui suhtlesin nende kahe inimesega, siis päris rändama koera ka ei tahtnud saata.
Mul mõni hea sõbranna on öelnud, et annaksin mõne enda vanema koera ära ja jätaks noore koera alles. Oii ma olen alati väga kurjaks saanud. Olen kiindunud oma vanematesse koolitatud koertesse ja samas tekib trots mõnda aega inimest vältida, et mitte laskuda koerte teemadele, kes on julgenud oma arvamuse nõuandega segatult ette serveerida.
Eks lugu ise on olnud väsitav ja ei taha pidevalt mõelda, mis või kuidas. Lõpuks pean ikka mina ise kõigi asjadega hakkama saama.
Eile õhtul sai jälle madistatud Ullaga, kes keeldus meeleheitlikult ennast lüpsta laskmast. Isegi lüpsi lõpus pikali viskas, see isegi ei loe, et keegi eest poolt sügab või head paremat saab. Tuuliga on teine tera, tema lausa naudib kõike, mis temaga tehakse, kuigi lüpsik nisad tiba väiksemad ja pihku ei mahu. Tuleb kahe sõrme vahel venitus-lüpsi teha. Oo jaa, selle kitse lüpsmisega on lausa rõõm sellist peent tööd teha, kui teise kitsega, kes vahepeal pikali viskab. Jah inimesena peab jääma kannatlikuks ja teise uuesti ülesse meelitama ja püüdma lüpsmise lõpetama, kuni udarasse piima ei jää. Mõistan looma seisukohta, kuna udar hell, kui piimapais tekkinud. Üksik tall ei jõua kõike tarbida.
Ja muidugi täna küpsetas vanem tütar eilsest piimast värskeid pannkooke. Kuna munad tulevad ka oma majapidamisest, ostan iga kuu kanade jõusööta ja saavad lisakd veel maisijahust putrusid. Oii ja munarebud on ikka kenad oranžid nii nagu vanasti talumunad ikka.

Nii alanud juba kolmas märts. Sai väheke suheldud sotsiaalsetele teemadel inimesega, kes valdab ja tunneb muret noorte pärast. Noored, kellel pole midagi teha ning pärit poolikutest peredest. Osalt puutun igapäeva töös nendega ja lihtsalt on tekkinud huvi, natuke asju veel sügavamalt puurida, et miks just need noored ja miks on nendega tegemist pidevalt. Muidugi kahju on neist, kuid jõudsime ühele järeldusele, et leiduks selline meesterahvas, kes oskab ja on autoriteet noortele poistele ja suudaks kaasata teatud aktiivsetesse tegevustesse. Kus rakendada just poistele vaja minevaid adrenaliini laksusid läbi mingi tegevuste.
Kõike ei jõua üks inimene teha. Ainus asi tuleb loota kõrgemale jõule ja tema vägevale juhtimisele...
Muidugi on jälle beebiderindel uudiseid. Tuuli sai maha kahe tallega üks on sokuke ja teine kitseke. Nii, et tittede seis hetkel kaks kitsekest ja üks sokuke. See koosseis sobib, kuid mu emal on see eest 16 sõralist koos sarvedega. Minu jaoks on see arv juba üle mõistuse, kuna nene ohjeldamine viib katastroofini. Kui kõik aeda lahti pääsevad on tarbe põõsastest ainult riismed järgi. Ei kujuta ette ega taha kellegi kingadesse astuda.
Õnneks veemaitse jälle tagasi taandunud keemiata. Nojah ikka probleem, kuid imestan täna seda, et kui elu kiire, siis pole aega nurisemiseks

01.03.2017 ja veel rahvakalendri järgi tuhkapäev ehk siis tuhapäev. Viskasin tütrele nalja, et täna ei tohi juukseid kammida. Ja sellest algab 40 päevane paast (pühapäevasid ei arvestata) ja lõpeb see ülestõusmispühadel.
Ja muidugi täna hommikul oli jälle veel mingi keemia maitse ja lõhn juures.
Päeva nimetus tuleneb juba 7. sajandi lõpul kombeks katoliku kiriku rituaalist, palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuu tuha patukahetsejate pähe riputamune. Algselt ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus.
Tuhkapäevaga on seotud rida uskumusi ja toiminguid,mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt viidi tuhka põllule ja aeda, oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Tuhkakapuss, tuhkapoiss või tuhkatüdruk oli poisiks või tüdrukuks riietatud nukk, mis viidi salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jäi, see pere oli kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.
Hea teada...
Täna tõesti laiskuse vimm sees.
Kuigi hommikul tegin loomade juurde esimese ringi ära, et näha, kui palju veel esmaspäeval toodud silost järgi on. Ja kitsi kontrollisin, imetaval kitsel oli üks udaraveerandist tühi, kuid teises oli tekkinud jälle piimapais. Lüpsin seda vähemaks ning nunnutasin pesamunast kitsekest.
Kuid koertega tegelesin nii palju, et anda teada, keha keeles, et ma ei soovi nende haukumist kuulata. Enne ei lähe ma metsa kui koerad suudavad rahulikult ilma haukumiseta minuga metsa minna. Eks jah vahel tuleb jälle korrata ning meelde tuletada.
 

28.02.2017 ja ongi vastlapäev käes ja muidugi juba mul tehtud, kohalikule lasteaiale, pildid tulevad hiljem.
Kuidas alustasin üldse, juba kell 04.00 hommikul kiikasin ettevaatlikult aknast õue, kas lund on või ei ole. Oli, natuke kerge oli, uinusin uuesti, kuni kella 07.35. Kindlasti huvitab, miks jälgin nii kindlalt kella, lihtsalt harjumuse asi kella vaadata.
Eile õhtul peale 22.00 koju sõites, kallas ikka oavarrest. Mõtlesin on alles ilm ja ennustused, kui lubati, et esmaspäev on ok ja mitte ühtegi sadu, siis poolest päevast hooti andis piisakesi ja hooti tugevamalt. Ja mõtlesin lastega õhtul, kas lund veel hommikuks jätkub. Õnneks ilmaga vedas ja isegi päike piilus tunnike pilve tagant välja.
Saani korda pannes ja hobuseid varustusega täiendamas hõivasid vahe peal korda säetud saani koerad ja tee mis hing tahad ei tahtnud keegi loobuda maha ronimisest. Päris suur maadlus läks lahti, kui veel hobune oli ette rakendatud ja ma pidin kiire hüppega saani kargama, kuid üks koer jäi mulle külje alla. Isegi piuksu ei tehtud, õnneks koerte kuulekus on ok ja koju jäid nad kenasti
Igal juhul saanisõit ei jäänud tegemata. Lasteaialapsed said oma vastlasõidu. Ja eks oleme ise ka õnnelikud ja tagasi teel meenutasime jälle vanu aegu.

Kodu lähedale jõudes selgus, et meie noored sälghobused olid väikse pahandusega hakkama saanud (ära lõhkunud aia) ja kappasid rõõmsal meelel meid tervitama. Ja muidugi kappasid meist mööda ja koerad tulid suure haukumisega vastu ja muidugi Hertale tuli suur särts sisse ja pani kappama aiste vahel, pöörasin ära paremale, et teha veel väike kiire ring koos noorte hobustega. Ja koerad proovisid ka kohe saanile hüpata, kuid kiirus jäid koerte reageerimisvõimele natuke alla. Ja nii uhkes traavis siis ring karjamaale tehtud saigi. Oo jaa hobused on ettearvamatud ja siis peab tavaliselt ette ja taha mõtlema.

Ja kuna Herta ja Kati olid kuivad läksid tagasi karjamaal ja koos nendega ka noored. Lõpp hea-kõik hea. Päev on tõeliselt seiklusrohke olnud... Mis teha...
Ja saanid reed said tagasi talvekorterisse pandud ning kui ilmad kenamaks, siis peab neid väheke restaureerima ning ilmeid värskendama.
Oleme õnnelikud, et käisime ja tegime...
Ja muidugi hommikul ootas ebameeldiv üllatus kitseemaga, tal oli udar paistes. Ja tegin esimesed tõmbed,  jube paistetanud oli. Ja ütlesin Aadele, et tagasi vastlasõidult naasnuna, teeme peale hobuste lahti rakendamist kohe ka kitse lüpsi ära. Ja saigi tehtud, oo jaa, esmakordselt poeginud kitse lüps nõuab juba teatud vilumust. Juba paistetanud udar on ebameeldiv loomale. Nii saigi mitme igasuguse kitse vigurdamise peale teist üle kavaldatud. Aade hoidis teist koha peal sarvedest, sügades viimast sarvede tagant ja ise hoidsin ühte jalga üleval, et udarale lähemale saada ning rohkem paigal hoida.
Alguses oli paigal seismine ikka paras tegu, masseerisin kergelt, õnneks nisad on head ja piimajuga ei pea eriti tugeva pigistamise teel välja pigistama. Olen lapsest saadik erinevaid lehmi käsitsi lüpsnud ja see, et vahepeal mõned aastad meil lüpsi loomi pole olnud. Ei tähenda, et oleks oskuseid unustanud. Kõik on meeles ja kuidas ning millised võtted on parimad esmapoeginud loomale. On olnud ka põrguliste lehmadega kokkupuuteid, kes esimese lüpsi ajal kasvõi mööda seina oleks üles roninud, kui poleks leidlikku vanaisat igasuguse mõtlemisega ideid lagedale toonud. Ja need on mul mälus sügavalt talletunud. Just keerulised situatsioonid seda enam...
Jee elagu vastlapäev, varsti siis ka koduseid vastlakukleid ja vast kas siis oa või hernesuppi.

Kuidas küll aeg lendab ja ongi kuu lõpp. Homsega saab aasta kõige lühem kuu läbi. Natuke kurb ja natuke rõõmustav. Homme on veel vastlapäev.
Eile oli meil titeuudiseid. Oo jaa üks kitsedest Ulla sai lõpuks oma esiklapsega maha. Veel nimetu, kuid tegemist kitsekesega. Kontrollima peab, kuidas emal piimaga on, muidu võib tekkida nii, et talleke ei jõua kõike piima ära imeda, siis peab hakkama välja lüpsi tegema. Jälgime ja kontrollime, et kõikidega kenasti läheb.

 Ja pärast toimetasin lootekestad ning muud sõnnikumaiseid tegemisi . Nautida pühapäevast päeva ilma igasuguse kiirustamiseta. Puhkepäeva võtsin sajaga, sai välja toodud saan. Selle läbi avastasin, et kui palju vaja jälle rehealust koristama hakata. Nojah hobuvarustuse nurka oli tekkinud enneolematu rauakolu ja muidugi velgedega rehve.
Panime siis kamba peale hobuse saani ette. Ja tegime tiiru küla vahel, oma lemmikrajal. Natuke sadas vihma, kuid see ei häirinud. Hobu püsis ees kenasti, kuna võtsin kasutusele uued rangid.

Õhtune ujumine saunaga võttis ikka võhmale, nii et koju naastes jah kustusin praktiliselt kohe.
Täna käisin mitme küla tagant kuiva silo vedamas. Ja peaks ütlema, väga šeff kraam. Lõhn imeline, maitse elamusi veel ei võtnud, aga teen seda, kui avama peab teise rulli. Mul enda silo sai kodu lähedalt otsa, siis pean kümmekond rulli juurde ostma, kuid kevad pole enam mägede taga. Ja see käik oli lihtsalt nauditav, ilm tuuletu, traktor põrises omas taktis vahepeal sai ka kiiremaid käike proovitud. Tagasi tee kulges mul juba tiba paremini, kuid jah rõõmustan koos hobustega. Nojah teist rulli maha laadides kadusid siis jälle käigud. Tänasin mõttes, et seda ei juhtunud, kui olin kodust kaugel metsas. Söök sai ette ja küll  nad näevad kaunikesed. Muidugi peab veel jõusööta juurde hankima, kuna karvavahetuse aeg, siis vajavad lisamineraale-vitamiine jne.
Kanad munevad aktiivselt ja saavad ka õues käia mõne tunni. Kõige enam naudivad pardid lumeolemasolu.
Anete käis ka kodus, rõõmustav, kui kogu pere ikka ühise katuse all koos veedavad.
 

25. veebruar

Meie paraad, jäin tiba hiljaks, kui suleliste paraad ikka tihedam ja pea akna all oli. Kuid pildistamise hetkeks aga juba suutsid kaugemale jalutada. Kanalised-pardilised kasutavad mu lumest puhtaks lükatud teeradasid, et siis ennast natuke liigutada, kuid lume tiheda saju poolest juba aknast piiludes kuuti ära pugenud. Pardid eelistavad pigem lumes suplemist ja lumesadu. Vaadata, mida ühed sulelised teevad on tegelikult väga põnev.

Vabariigi sünnipäeva õhtu peale kümmet, lund oli nii palju sadanud, et inimesed taludes, kes hämarikutundi pidamas ja mõnedel veel valla peost veel energiat ülegi, siis mitme pere peale ühises majapidamises lisapidu korraldamas. Möödudes nii mitmest talust, tekkis mul tunne, et sõidan autoga  lumekõrbes. Ei inimhinge, ei autojälge, ega aimatavaid teeääri. Ainus tee olemas olu tõestav talud tee ääres ja tee äärde jäänud lume alt turritavad heinakõrred. Sõitsin aeglaselt ning proovisin läbi auto esiklaasi teeolusid pildile saada.
Koju hoovi sõitsin juba kolmanda käiguga, kuna teevallide vahele olid tekkinud madalad tuisuvaalud.
Kodus selgus, et teine pool oli läinud ühe seltskonnaga Tallinna tõrviku rongkäigule. EKRE poolt korraldatud, pole veel suutnud selgust saada, mis mõte või ideelist suhtumist viimane kandis. Nii, et üritusi jagus eile mitmel rindel. Kui Estonia teater võttis vastu vabariigi sünnipäevalisi tavapärases tseremoonias presidendi kätlemisega ja edasi juba tantsupõrandal keerutamisega või kuidas keegi osalejatest seda soovis veeta. Oh jah unistan isegi, tahaks ka... kas seda ka kunagi juhtub, aga unistada võib ikkagi...

Head Vabariigi sünnipäeva juba 99 aastat. Kuigi vahepeal küll Nõukogude koosseisuses, kuid ikkagi eestluse nime all eksisteerinud.
Alustasin tavapärase kohvitassiringiga ja vaatasin, kuidas linnukesed akna taga oleval õunapuu otsas söögipoolist nokkisid. Panin neilegi, nii seemneid kui rasvapallikesi. Ja hetkeks peale sööda juurde panekut lisandus hulgim linde, enamuse moodustasid varblased. 
Proovisin midagi telkust vaadata, isegi mu lemmikseriaalis näidati kah jälle teab mitmendat korda ühte sama osa ja ei pakkunud vaatamishuvi. Ja nii võtsin ette kolme koeraga jalutuskäigu, enam häirib kile Sofi hääl, mis  ikka kohutav kõrvadele kuulda on. Eks olen väheke väsinud kõiksugustest lärmidest ja siis ei paku koerte üleliigne haukumine ka rõõmu. Mõtlesingi, et pean ikka ostma ära haukumisvastase kaelarihma, et natuke trenni teha, sest lihtsalt koerad lähevad juba liiale oma haukumisega. Mis puutub Ramsusse, siis teda ma ei kaasa ühtegi jalutuskäiku.. Las õpib ja ignoreerin jälle tema tähelepanu, mõned päevad pakkus ta mulle juba pulka loopimiseks, kuid seda ära tuua ta veel ei oska. 
Vett meil ikka pole, täna siis teine pool pidi kaevu minema, kuna pesukuhjad pere peale ikka kasvanud ja ootavad masinaga pesemist. Loodan, et täna saame vee majja ja vast siis seda keemiat ka enam sees pole, eks veeboileriga on probleem, see tuleb korraks lahti ühendada ja puhastus teha. Kuid see töö jääb siiski meestehnoloogidele.
Juba mitu päeva mil olen abiks olnud hobuste sisse laskmisel, vaatan kurvalt, kuidas Pentagon peab ennast kaitsma, et eksisteerida karjas. Ja hoiab oma sõbranna Anne-Mai selja taha varjudes. Vahel paneb mõtlema, et miks loomade maailm on julm, et omada kohta karjas peab läbima, kohastaatuse nimel võimu võitlus. Testemona oli karjajuht ja nüüd muidugi tahavad vanemad märad seda staatus omale saada, kuna mul neid mitu siis enamuses võimumängu juures omavad rolli ponimärad, kes väga aktiivselt siis kehakeeles vastavalt sõnumeid edastavad.