Õhupalli koolitus, kes kardavad? Kuid noored hobused olid väga uudishimulikud.

Täna oli mu elus jälle üks kogemuse võrra rikkamaks saamise päev. Mis sellest, et eilselt orienteerumiselt noppisin teise koha, siis täna kokkulepitud toimetuleku kooliga tegevused aia taha jooksid. Nojah mõningad arusaamatused ning mu endasse tõmbumise sootuks eemale viis. Ei soovinud enam millegagi jätkata ja nii oli, et lahkuti arvan, et mitte positiivses meeleolus. Proovisin küll miskit selgitust leida, kuid asjad mulle segaseks jäid. Laste ja sõbranna toealusel, aga peaksin hoopis lahti laskma. Eks jah on asju, mis vajavad veel enda kallal tööd. Selle loo läbi sain teadmise ja kindluse, et on asju, mis vajavad siiski läbi rääkimisi otse telefonis, et ei tekiks arusaamatusi.
Mainin veelkord, mina toitlustamist ei paku, minu huvi ja ettevalmistus on rohkem treeneritööle, matkajuhina, loodusgiidina või veel nõustajana veterinaaria valdkonnas.

 

 

Arutelu tütrega, minu puhas leht ja tütrel topelt arv aukudega. Proovilaskudeks oli 5 kuuli.
 Aus olla, ega mul eriti hea enesetunne polnud. Pigem olemine selline laiali valguv. Õnneks või õnnetuseks proovi laskmisel said palju naerda, kuna minu leht proovilaskude ajal jäi sootuks tühjaks. Lasketreener kes kiikrist kaemas ja pajatas, et mul on puhas leht (kummaline, et miks ta jälgis minu lehte) ning selle eest mu tütre leht topeltaukudega kaetud. Muidugi valmistas ka minule see osa nalja ja tiirust lahkusin juba paremas meeleolus. Muidugi õhtuks oli ka teada punktisumma. Sportrelv oli okei sihikuga, sellisega võiks juba igapäevaselt harjutada.

Pigi Vigi täna sündinud lapseke. Nüüd on siis kõigil  emastel merisigadel lapsed. Kahe mamma lapsed juba näitavad isase loomust.
Orienteerumise järel oli tõusnud meie vald 4. Huvitav kui kõrgel tänase õhtu seisuga vald on? Jälle peab uurima ja puurima...

Nordik oma mängukanni vedamas vapralt koju.

Tänasega algas maakonna suvemängud ja avati orienteerumisvõistlusega Toosikannus. Minu võistlusalaks oli N40 distants 3,130 ja 12 kp jooksin ajaga 40min. Homme selgub mitmendaks jäin. Selle tulemuse alusel saab punkte vallale. Pärast orienteerumist sai ujutud tiigis ning võtsin ette päris pikad vahemaad korraga. Kõigepealt ujusin  teisele kaldale ja pärast saare ümber tiir. Kaifisin endamisi oma võimeid.
Koju naasnud, sai tehtud mingit einet ning koeri Vigala jõe äärde ujuma viidud. Ise liiklesime ratastel ja koerad oma jalgadel. Kõik jaksasid ja käisid ka vees. Tundus, et koertel oli täna väga väga väga viimase peal päev.

Pipi ja Nordik vees

Nordik oma oksakesega 

                                           Mõnus oli vaadata, kuidas koerad mõnulesid

Nii eilsega saigi siis maikuu läbi. Löppes see nojah minu sünnipäevaga. Ma pole kunagi suurelt seda tähistanud. 

Natuke mineviku lehekülgedelt, pea 24 aasta tagune lugu ehk teekond veterinaaria maastikul.. Ajakirjast Teele esikaane siseküljel.

Uus kiik...täna veel jätkub ehitus. Lauad, kus istuda saaks. Ja ümbruse koristamine... jne.
Kui palju avaldab mõju lihtsad asjad.

Järjepidev töö läbi mängu, Nordik on tähelepanuga minu käes oleva pulgale. Probleemkoerast on saanud õpihimuline koer.

Rõõmuga pulka toomas, meelega loopisime kanade juures, et võimalikult palju harjutada. Kanade liikumise, ehmumistega ehk siis näidata mismoodi reageerivad sulelised tema lähedalolus. Kõike nii palju, et ei tekiks kanadel jälle stress. Hetkel oleme jõudnud sinna maani, et ise võime Nordiku kanadega õues hoida vabalt. Muidugi Nordik tunneb ennast ebakindlalt, sest piirid puuduvad. Kuid üritab peita kanade eest. Isegi koduhoovis ei aeta enam taga pesitsevaid linde. Hea meel, et oleme suutnud koera usalduslikuks kasvatada.

Eem, millest peaks alustama. Nädal on ilus ilmade poolest olnud. Kaks päeva sai koplit edasi tõstetud ja muidugi ka tööle lipatud. Olen harjunud, et elan jooksusammul oma elu.
Oo jaa ja suurim sündmus mu elus oli eile siis Estonia maja külastus balletti vaatamas ,,Luikede järv". Natuke ihu ja hinge kultuuriliselt haritud. Meenusid Lagedi kooliajast muusikatunnist õpetaja seletused viimati nähtud balletile. Nautida erilist miljööd ja keskkonda arhailises keskkonnas ja ikka meenutada teada tuntud tegelaste juhitud suunatud ballitantsud Vabariigi aastapäeva sünnipäevaga...
See selleks, olen ootusärevuses kiige valmis saamisega. Ja teine ootus-põnevus järgmisele nädalale, kus mitmeid spordivõistlusi ja külaliste vastuvõtmisi ning ametialaseid väljakutseid vastuvõtmas ning teoks tegemas.
Kaks merisea mammat on veel titeootel... Kuigi kõtud piisavalt suured, tehakse puuris suuri venitus-tõusmisharjutusi pidevalt. Ja meie oleme hirmul, et midagi hullu ei juhtu.

Meie merisebeebid. Praktiliselt iga päev ja päevas mitmeid kordi võtame sülle. Emmed on harjunud ja inimsesesõbralikud ning julged. On ka lapsed hästi suured suhtlejad.

Käin nädalas paar-kolm korda jalgrattaga koeri jooksutamas. Palava ilma korral teen kolm puhkepeatust, kus koerad saavad ojavees ennast jahutamas ja joomas käia. Ja teen kõigest 5km, mida kasutan ka vahel kui tahan jooksmas käia. 

Uskumatu ja nädal läbi. Täna ma sõnnikuga ei tegelenud. Andsin endale puhkust ja tegelesin pigem sportlikult päeva veetmisega. Sai endale tehtud venitused, kuna kahel päeval ma lihtsalt ei leidnud seda aega, kus oleks saanud mahti lihasvenitusi sooritada. Miskit, siis täna läks kava lausa topelt portsjonina. Ja pärast pühendusin trenni läbi viimisele lastele. Vahel on vaja enesetäiendust teha. Ja nüüd tundub, et raamatutest on ikka piisavalt kasud sees. 
Jälgisin mitut nüansi hobuste juures ja lõpus kui ratsaniku hüppama koos poniga panin. Pidin eeskujuna esimesena hüpped ära sooritama. 
Ja üldse on see nädal päris kiirelt möödunud. Esmaspäeval kohtusin mitmete ametnikega, siis oli tegu sõnnikuveoga, kus jälle saatis osaliselt ebaedu. Tagasi teel Kullamaa talu juurest kadusid traktoril käigud. Kuid ületades kellegi viljapõldu diagonaalselt ja kruusateepeale jõudes, selgus, et mul polnud tagurpidi käik korrektselt tagasi tõmmatud vabasse asendisse. Ja siis sain ma jälle kiirendust kasutada. Ja siis teel olles koduni püüdsin meenutada, et mis kell ma kellegile lubasin kohtumise. Ei meenunud mul kuidagi. Ja kui koju jõudsin oli üks sõnnikutahtja kohal. Muidugi kergendus, kuid teistpidi jälle ei meenunud kuidagi, et mis kell ma kellegi juurde või muid kohtumisi kokkulepitud ajaks lubanud olin. Imestasin, et kuidas nii ma olen asjad sättinud. 
Miskit, üks tuttav sõnnikukottidega lahkus, kimasin tagasihoidlikult Raplasse, kus siis mööda minnes Priast läbi põikasin ning pärast ühe asutuse juhtivtöötajaga tööasjus kohta vaatamas käisin.
Ühe kohtumise oma valla vanemaga lükkasin ettearvamata pikemas perspektiivis edasi. Mul oli veel mõni sõnnikutahtja. 
Ja üldse on veel ühel päeval suutsin kaotada traktroil sõnnikulastis käru tagant ära. Ei märganud, et eelmine päev oli poeg vahetanud enda mugavuse pärast lühema haakepoldi vastu. Mina eelistan jälle pikemat, kuna kiire sõit kruusateel loksutab lihtsalt poldi pesast välja. Nii ka minuga reedel juhtus. Kuid õnn, et suutsin kiirelt reageerida ja 20 min korraldasin käru uuesti tagasi haakesse. Tegu veel üheteljelise käruga. Kes tehnikat teab ja tunneb, teab mis käru on üheteljeline.

Ratsaniku tunnetus tagab ratsaniku ja hobuse vahelise harmoonilise, usaldusliku ja tõhusa suhtluse. Just tunnetus on kõigi tegevuste alus... Mida mina tunne ja kas mu tunded peegelduvad hobusest tagasi, kas ta on piisavalt lõdvestunud. Takistan hobuse edasiliikumust oma käitumise õige või vale kasutuse vahel ning sellele vastavalt kiirelt reageerima, et parandada oma käitumise ehk siis märguande läbi hobust õieti liikuma.

Sai tehtud ka maastikul ratsamatk.  Ja loodan, et järgmisel nädalavahetusel saab lõpuks valmis külakiik ja grillahi. Need on olulised asjad meil.

Kui eilne päev möödus kergemate tegemistega, siis täna olen jälle duracell jänku, kel hasartne sada sees. Juba hommikul vara alustasin kärbsetõrjega, käisin tõin olulise koguse diislit traktorile. Läbi põikega vetarist, ostsin ühe ussitõrje pasta. Imestan mis hind, ühe pasta hind küündis juba 25 euroni, piirdusin 14 eurose pastaga ja ühe pasta hind jäi 10 euro piiridesse, kuid tean, et on nõrgema toimega. Vaja teha kahele väiksemat sorti noorele sälule ussitõrje. Püüdsin meenutada, et millal sai viimati tehtud ja polegi kaua aega tagasi. Oli see ju märtsis.
Ja teistele teen uuesti juuni alguses, kui saadan metsakarjamaale.
Nädala lõpus tuleb vanem tütar siis jäädavalt koju, lõpeb ära praktika aeg. Ta tahtis kopleid ehitada. Ma ise püüan täna koristada ära silojäägid Likemetsa heinamaalt. Nüüd pean mõtlema, kuidas saaksin veel ühe pooliku töö lõpetada.
Täna kulgeb päev poolikute tööde lõpetamise tähe all. Ja nüüd õue toimetama...

Esimene meriseabeebi sündinud, oii on nunnukas. Pea iga päev saab teist peo pesale vöetud ja nupsikuks nimetatud. Üks lastest pani nimeks zorro, kuna mask näos menutab Zorrot filmidest. Seda kas temast suurt filmikangelast kunagi peaks tulema ei oska öelda, meirsea mammad jagavad hetkel ainsat beebit väga südamliku soojusega. Armas on näha loomade omavahelist koostööd ja tööde jaotust.
Mainin olen täna päris laisk no ei viitsi kuhugi ega midagi teha, kuigi oleks vaja üks koorem sönnikut peale visata.
Ja nii oligi, et päev poolenisti siis maha magatud. Ja päeva teine pool siis oluliste sammudena ära jagatud kohalikus koolis arenguvestluse õpetajaga läbitud ning pärast seda koorilaulus osaletud.

Täna on juba esimene nelipühi. Sai põkatatud päris kaugele 3 l diisliga sain hakkama. Mul hea meel, et trakatsil nüüd 20 l paak peal ja ei pea kartma, et maha loksub või vaja mingi maa tagant vaja juurde kütet lisada.
Russi remont veel seisab, hüdropump laiali võetud, sellega tegeleb teine pool, kes jah kipub asjade remondiga palju venitama. Eriti veel, kui see puudutab minu tehnikat.
Ootame loomabeebisid, merisigadel on mingil ajal pojad sündimas, aga millal ei oska veel öelda.
Eile oli meie majas kiige ehitus talgud, sadude vahel said mehed tehtud. Ma ise olin tööpostil ja seega majapidamise elukorraldus lastele üle antud.

Puuri pistetud lilled. Vaatame mis edasi toimuma hakkab. Kitsed on nutikad.

Õitsev tikripöösas.

Õitsev Tähk toompihlakas.

Priimula liikidest.
Lillepeenar vajab jälle rohimist, rohukasv on intensiivistunud.

13 ja reede ei mingit müstilisust ega maagiat. Täiesti tavaline päeva algus kohviringiga. Nojah äratuse seekord üks külaonu, kellel uudishimu teada saamiseks, kes kutsus politsei ehh naljakas teetolmutamise pärast ja kogu situatsioon ajakirjanduse lekitatud.. Eelmine nädal toimetas farmer oma siinkandi pöldudel mürgitamistöödega. Juu mönel uuel sissekolinul lihtsalt tolmutamisest kopp ees. Kuigi kogu tegevus toimus ööpäevaringselt. Kuulsin kui autod terve öö toimetasid mürinaga külateel sõitmisega. Meid see otseselt ega kaudselt ei seganud. Ma pole möne naabrimehe lollustele ka politseid kutsunud, kellega vahel tuleb vesipruuli ja saalomoni käitumismanöövreid kasutada... Nii me siin elame ja kogeme igapäevast tavaelu armu, kuni miski jälle kedagi rööpast välja viib.

Hetkel mil igapäeva elu rutiin köigi tegemistega kuklas hingamas ei ole pääsu minulgi köige mustemast tööst... Musta kulla kaevamisega tegelen. Ja üsna mu vabad päevad on selle tegevusega kaetud.

Eem ostsin uued lilled, teadustasin lapsi. Mis eelmistega juhtus, kits söi ära. Helistasin koju tütrele, et kastaks mu istutatud lilli. Tütar helistas hiljem tagasi, et ema tead lilli ei ole enam... Nojah kits käis kärneriks...Väga armas. Muidugi muutusin kurvaks, kust ma veel enam nii kendade öite lilli saan.

Tänasega pean veel lilledele puuri ümber meisterdama. Nii et mina hakkan lilli pidama puuris ja kitsed vabaduses. Ja saavad nemadki lilleilu läbi vörgusilma.

Loen pidevalt lugusid loomakaitseseltsi lehelt, kus kiire osava kirjasulega Heiki Valner igapäevastest probleemolukordadest kajastab, mis nii pönevalt ja sisukalt kajastatud.

Ise hetke eluolus tahaks olla see eestimaine ussike, kel seljapeal sik-sak... Ja madalam kui mururohi on praegune mentaliteet.

Merisead on hetkel paiusvas vormis, oodata on poegi. Nii me neid sülle ei vöta. Muidugi möni neist teeb hüppeid puuri väliseinale.

Nädalalõppu lubab sadusid, hea meel, et sai õigel ajal miskit ära tehtud. Mõtlen rattamatka Aegviidust - Palukülla.
Tänase orienteerumise tulemusega rahule ei jäänud, ühest punktist jooksin märkamatult mööda. Kiirustasin, muidugi esimese viie punkti leidmine tegi rõõmu, ühe punktiga natuke läksin kaugemalt peale, aga leidsin, aga mida lähemale finishile, seda rohkem muutus tähelepanu hajutatuks ja nii enam ma kaarti ei jälginud ja siis lõpp-punktid võtsin kaardile pilku heitmata. Mis teha kirun ennast oma lohakus vea tõttu päris palju ja ohkama võtab. No keda ma saan veel oma veas süüdistada. Mõtisklen, et mida saan veel rohkem ära teha ja millistel võistlustel osaleda... Nii väga väga väga tahan ikka ja jälle jooksmas käia... 

 

On hommik 6.37 ja olen joomas kohvit. Möte on minna rändama ja ikka rmk matkarajale. Plaan on söita kahe rongiga Aegviitu (Raplast Tallinna ja Tallinnast Aegviitu) ja sealt juba rattaga rmk matkarada mööda Paunküla veehoidla juurde. Ületada tuleb mul Tartu maantee. Kaasas on mul priimus koos gaasiga, toidunöu, vajalikud riided kihiliseks riietumiseks. Nii palju kui vöimalik ja nii vähe kui vajalik.. Toidumoona hangin Aegviidu kauplusest. Olulised mis annavad energiat ja hoiavad valgu normis.
Vötan endale kvaliteetpäeva siis natuke endale ka vaheldust lubama kodustele ja muudele töödele.
Tehtud see sai, füüsiline vorm on okei. Köige pönevamaks oli Tarvasjöe ületamine kitsa vetruva laudpurdest, kuna pididn ratta öhus öla peal hoidma. Enne Loosalu telkimisalale jöudmist eksisn Hirvelaane telkimisalale ära. Eksimine kuulub mu retkede sisse, mitmes kohas kadusid rmk matkaraja märgistused.  Loosalu laudtee olen korra läbinud ning Paluküla mäe taga eksisin jälle teeotsaga ära. Plaan oli vötta suund Lau külale ja sealt edasi Inglistele jne... Sain päikest, toidumoonaga tulin toime, Aegviidust ostsin kuus pirni, mis väga küpsed ja kuus öuna. Muidugi poissmehe lõuna nimetust kandvaid pakisuppe, mida ma muidugi teha ei jõudnud, aga lahustuvat kohvi moosipallidega naksitud. Ja emadepäeva puhul laste poolt kingitud shokolaadist tarbisin kõigest pool tahvlit ära. Imestan, et pea 10 aastat tagasi olin kohutav shokolaadi sõber, aga nüüd matka ajal isegi vastumeelselt tarbisin, pigem teadlikult vaja on veresuhkru normaalseks talitluseks. 
Rapla rongist Tallinnas maha saanud Balti jaamas  teadustati, et väljub 5 minuti pärast Narva rong. Oii oli kiusatus söita Aegviidu asemel hoopis Narva, kuid otsustasin ikka Aegviidu kasuks. Lubasin juba eelmine aasta selle söidu teoks teha, kuid ilmaolud keerasid sajule tol päeval. Nüüd mil päike kõrgel ja õhtud veidi hämara valgusega, näen sõita päris hästi ka ilma valgustuseta.
Täna mõtlesin, et kuidas jalad või mingi muu koht. Kuigi kael oli küll kange, kuid hommikul polnud enam midagi tunda. Õnneks kõik parimas korras. Miskit jälle igatsus kohe mitmeks päevaks rändama järgmine kuu minna.
Ühel lapsel on hetkel eksamisess ja siis oli tema kodus. Nojah päris kummaline on see, et viimasel ajal on märgatud kahtlasi võõraid autosid meie kopli taga seismas. Nii kui keegi liikuma hakkab lahkutakse. Märgatud on kõike... 

Kui keegi oleks näinud, kuidas tegin kahe koera saatel trenni. Olles trennikäiguga jöudnud juba  köhulihaste treenimisasendisse, kui minuga ühinesid Sass ja Nordik. Nords vasakult poolt pulk suus, mis asetati köhu peale-lootis mind endale mängupartneriks saada. Sass oma suurte karvaste käppadega paremalt poolt kerele patsutusi jagades ning püüdes keelega mu nägu limpsata. Tegin paar viibet koertele, et eemalduksid kui ma pühendudes oma lihasmassi kasvatan. Önneks Sass sai aru, kuid Nordik jätkas mängukutse jagamist, proovides küll külje alla vöi köhu peale oma pulka asetada. Korra viskasin nii hasart käivitus ja oldi valmis minuga kohe mängima.
Hommikuid kohvitassi taga nautides vaatan oma toas elusloodusfilmi toalindude ja merisigade käitumisest ning söömisharjumusi märgates.

Täna  maaema sünnipäeva. Ja muidugi siis rahvapärimuse kohaselt töid ei tehta. Tegelikult tunnen ise ka väheke, et vajan puhkust, mitte rapsimist. Nii mitu hommikut on mul möödunud kasulikult ilma ära kasutades öue-aiatöödeks. Vabandan inimeste ees juba etteruttavalt ära, kui ma kellegile olen tagasi unustanud helistada. Hästi palju tegemisi ning maksimaalselt öues toimetada, sooviga palju ära teha. Tegelikult mainin olen önnelik, rahulolu oma tegemistest, muidugi oleks seda va kölisevat mammonat pidevalt vötta oleks palju rohkem tehtud. Kui nii on, et olen öppinud olemasolevaga läbi ajama. Eks näe mis tuuli meil veel oodata on, kõige pealt lasen sellel laupäeval mööda minna, et siis miskit jagada. 
Mida siin elus veel tegelikult tahta, mul on pere, loomad, linnud, koduaed kus nokitseda ja mul pole aega lihtsalt kellegi kallal löpmatuseni viriseda.

Yess miskit erialast lugemist. Olen alles raamatuögard.

Midagi uut juurde saan, vötan endale miskit teadmiseks  ja ellurakendamiseks.

Tegelen pidevalt enesetäiendamisega, kas koolituse vöi raamatuharimise teel..

Täna on Nordik koos kitsedega väljas, ise istun toas ja hoian akent poikvel, et kuulda mis öues toimub. Kuna ühe kanaga oleme katsetanud, siis ootan veel hetke, kus enesekindlus lubab koos köikide sulelistega vabalt koera pidama.
Vanemad koerad teavad, et mul on silmad ja körvad ukse taga.  Olles teadlik, mismoodi saab head koera kasvatada, tulebki just jälgimise  ja öigeaegse tähelepanuga neid ohjes hoida. Ei midagi rasket ilma aiata koertele. Lihtne viis on hoida järjepidevust, seda teevad köik pereliikmed.
Tundub kastreerimisest mitmel rindel kasu olevat,  ei jahi kirge. Unustanud on lendavate lindude taga ajamise. 
Eilne päev kena ilma jamönusa sportliku seltskonna seltsis muutis päeva jälle eriliseks. Märgati, et on suurema arvuline pere jälle esindatud. Koerad olid köigest sellest melust ja väljasöidutsärevil. Nordik ei tahtnud kuidagi autosse minna,aga töstmise järel kohe teab, mida peab tegema.
Sellisedväljasöidud ja koos jooksmised aitavad koerte sotsialiseerumisel uutte ümbrustega. Teeb julgemaks ja empaatlisemaks ning leidlikumaks. Iga selline seltskonnas väljas käimineaitab ka oma koertel tulla välja tavapärasest elukeskkonnast, kus nad peavad igapäevaselt viibima. Sass on mu eriline lemmik, keda püüan hoida nii kuidas oskan. Kuid oma jäägitu kiindumuse ja koera inteligentsiga on mind völunud rohkem kui keegi oskaks arvata.Paar päevaolen andnud koertele toortoitu, Nordik saab köikidest köige rohkem tema energilise iseloomu pärast.

Ärevil Sofi autos, huvitav kuhu minek täna, auh-auh-auh...

 

Hommik algas Sassu pesuga, oii oli alles pilk ja mõistmine. Kõige pealt istuti maha keset hoovi ning keelduti pesema tulemast. Ja kui oma pesemisega šampooni kasutamiseni jõudsin, Sass punuma pani. Mitu korda sai teist tagasi vanni püütud. Aastas ikka mitu korda teist pesen ja karva lõikust ikka neli-viis korda.

 

                                                          Õnnelik Nordik uue mänguasjaga.

                                                                             Rahutu Nordik

             Õnnelikud lõpetajad, kuigi me kohta ei toonud ei röövinud see meie rõõmu osalemisest.

                                                                            Ulla

                                           Ulla poseerimas ja natuke kitse ulakusi näitamas.

                                                             Tuuli ja Ulla ämbri sisu uurimas

Kena kevadine ilm meelitas meid ratsatripile. Plaanitud 1,5 tunnise matka asemel suutsin jällegi 2 tundi pikaks venitada. Kunagi ei tea, mis meeli köidab ja nii saigi üks ring ette vöetud ja naljaviluks kohaliku kooli juurde rajatud mäest hobustega üle jalutatud. Ratsutamine muudab mötlemise puhtaks ja röömsaks, annab vabaduse ja suhtlemise loomaga. Köik muu maailmast eraldab, vot selline jöud on hobustel.
Nautida vaba inimese tunnet ja loodust enda ümber, mitmeid kordi sai maha tuldud ja uuesti selga mindud, kus tegu oli karjusetraatidega. Vaja oli hobuseid läbi karjamaa juhtida ja mina kui juht avasin tarandiku ja panin ka kinni. Ei taha kellegagi tüli.
Nordikul on iga päevaga ainult üks tahe see on mängimine. Eks näe kuidas homme läheb, homme ju koerte kross Keila terviserajal.
Maikuus ootab palju üllatusii, nii hea mel on, et leidub inimesi kes panevad öla alla. Vaja möningad ehitustööd löpetada.
Ahjaa ees olev öö on nöidadeöö. Eem, mida arvan ei mingit löket veel vähem grillöhtut, mu teine pool käis söbside ja söpradega Järvamaal mingil usuvärgi koosolekul... Ja mina   ikka tööl. 

Minu selle aastane lillrepeenar, natuke hädine.

Jälle unustasin telefoni hääletuks panna ja nii mind hommikul vara ülesse aeti. Kui vaikselt mainida, siis tegelikult olen öösiti telefoni valves. Turvan öösiti ühte memme, kellel vererõhk vahel jamamas, siis eriti vajab kellegi valvsat silma. Vahel veedan ka öid koha peal, aga ainult siis kui ma suudan öö üleval veeta. Võõras kohas ma ei uinu üldse ja nii ongi, et loen minuteid ja tunde, millal hommik saabub.
Tegelik põhjus oli võõras ratas, mis paar nädalat meil rehe all seisnud... Ajasin võõra ratta värava posti najale ning suhtlesin oma nelja koeraga, kes arvasid, et olen nendega valmis metsa minema. Kuid valmistasin koheselt pettumuse karvastele sabakeerutajatele. Ja lõpuks tütar õue läks, kes kutsus koerad enda juurde. Hea meel, et võõras asi omanikule tagasi jõudis.
Kohvitamised tehtud, korra küla peale tiir ning mõningad nõuanded jagatud inimtervise teemadel.
Metsa raiesmikele võililli korjama, mida siis ise ka mööda minnes näksisin. Pärast paraja portsu korjamist koju tagasi naasesin ning närilistele ette jagasin. Ja nüüd kõik nagu pontšikud puurides uinakuid tegemas.
Võtsin Nordiku ja käisime temaga jooksmas, et oskaks pühapäevasel võistlusel Nordiku jooksule kaasa elada ning raskemates kohtades kaasa joosta, kui tüdruk hätta jääb. Eks jõuab tee peal üht teist ette mõelda strateegiaid. Olen treener, kes mõtleb mitu sammu ettepoole arvestades koera võimeid ning tema füüsilist vormi ja vahelduva eduga veel kiikse, mis aeg ajalt välja löövad, kuidas nendest mööda hiilida, nii et kõrval vaatajad ei saaks aru, et jooksjal on probleeme. Eks meil on veel palju tööd Nordikuga, kuid hea meel kuulekuskoolituse omandamisega.
Muidugi teisipäevasest rattasõidust veel lihased väsinud. Hetkel annab igapäevane koormusetõus tunda, õnneks ma ise ei jookse pühapäeval. Eelistan enda hobiks kodus teha trenni koera järel, aga venitab ikka täie jõuga, kuid ma tagasi ka ei hoia.
Mingi aeg vaatasin hobused üle. Veel ratsutamagi jõutud. Mõnus ilm, tiba tuuline, kuid see ei loe. Ja käisin kitsedega õues jalutamas nii lahedad tegelased, kes järgnevad nagu koerad. Hõikasin kitsu-kitsu ja juba kepseldes ja rõõmu tundes lippasid mulle järele. Kas mitte ei tee sellised asjad õnnelikuks. Olla oma loomade keskel.
Kanad munevad jõudsalt, järgmiseks nädalaks jälle tellimuse andma kanade jõusöödale. Viisin juba küla peale, kuna oma pere ei jõua ära süüa.
 

Huhh, mis ilm hommikul avanes. Sadu ja ei midagi muud lausa lörtsi vahelduseks vihmahoole.
Eile sadas pea päev otsa vihma ja hobused tegid sooja galopiga. Sai nad selletöttu sisse lastud.
Ega ilmaga kiita polnud nii lebotasin isegi üle pika aja sügava unega oma pool päeva lihtsalt maha magamisega. Kuid pärast seda tundsin ennast värskena ning olin suuteline laulma minema. Selleks vötsin ette ratta teekonna , mida siis eilse päeva jooksul kujunes nii üle 20km. 
Kahju, et tänavu mul ei tekkinud vöimalust erakoolis tunde anda, harjumus on juurdunud iga aasta koolilastega töötada. Üks pöhjus on selle aasta alguses ära vöetud huviala tegevusele suunatud rahalised toetused riigi poolt ja eks see oli üks pöhjus, miks mind tänavu enam ei kutsutud tagasi. 
Kuid olen piďvalt valmis uuteks üritusteks. Nii ongi ootan hetkel sobivat tööpakkumist. Sooviavaldus  esitatud, vahelduseks midagi muud teha praegusele tööle on vajalik. 

Mitmeid aastaid uurin ja loen inimese füsioloogiat ja psühholoogiat. Ja kuna anatoomia on ammu endale selgeks tehtud tänu oma esimesele koerale, kelle pärast õppisin tegema massaazi paralleelselt lugedes,  nõuka ajal välja antud inimeste anatoomial põhinev massaaziõpiku abil. Mis leevendas hommikusi vanuse ealisi iseärasusi tõusmiseks. Kuid aastate jooksul tuleb aga uuenduslikke teadmisi juurde, pidevalt on mõni uus teada saamine imestama panev. Hämmastav, kuidas ma ise pole sellele tulnud. Näiteks, kunagi ei mõelnud, et loomadele võib ka venitust teha. Ja nüüd tagasi mõeldes jälle esimese koera massaazile pean tunnistama, et venitused jäid küll taha plaanile, kuid teatud venitused mis sai tagajäsemetele tehtud. Osutusid väga efektiivseks, et liigesest kange koer saaks liikuma.
Ja et nüüd praeguses EV leidub välismaal õppinuid inimesi, kes omandanud vastava sisulised teadmised nii hobuste, kui koerte massaazi alal. 
Tihti inimesed pöörduvad lihasvaludega minu poole ja olen mõningaid näpunäiteid jaganud. Väga hindan meresoola kasutust teatud probleemsete kohta ülehõõrumises. Ja ega hobusepalsamil paha mõju pole.
Praegu huvitun lümfidest ja sinna kogunevatest jääkidest, mis hiljem tekitavad organismis ulatuslikke põletikulisi koldeid. Ja kuidas neid ennetada või kui protsess on käivitunud, kuidas selles olukorras abi anda. Kuid mainin, iga inimene on indiviid ja iga fütoloogiale põhinev ravi peab olema endal isikliku kogemuse põhjal läbi kogetud. Näit. mina võin juua peavalu korral 1 l köömneteed, mis valu võtab, siis mõnele sama tee mõjub ainult kõhutõvede korral. Nii, et selgitustöö teha taimravi korral.

Reedel suutsin veel ühe apsaka korda saata. Esimese hooga tekitab külmavärinaid tagasi mõeldes. Korraga tekkis mingi seletamatu värin traktori mootorisse ja ma ei osanud mitte millegagi seostada. Tulin isegi korraks traktori pealt maha ja tegin tiiru, uurimaks peituvat müra-vibratsiooni allikat. Nojah ei miskit, rahustasin mõttes ennast, et juu vast hetkeline müra. Kuid igasugune müra mootorist ei kuuluta tehnika juures kunagi head ja nii ma hea

usksena selle tehnikaga üsna kiirelt söödaveo ka lõpetasin. Proovisin korra pojale helistada, kuid viimane kohe ei võtnud vastu. Hiljem tagasihelistamise teel mainisin korra, et miskit viga. Kahtleval seisukohal mainisin korra käigukasti, isegi starterit ja vahepeal oli isegi kõik asjad sassis. Kuid hiljem selgus tõde, vibra-müra allikaks oli käivitusnupuhoova peale jäämine ja see tekitas starteri kokkujooksmise ja isegi hambad kulusid maha. Vastik mõelda, et selline asi minu enda käes juhtus. Teada saamine kurvastuse tekitas ning nõutus-abitus seisundi hetkeks tõi, muidugi eelarvesse järgmisse kuusse aga enneolematu kulutuse tõi. Egas miskit, peab ära kannatama, majas traktorit vaja, siis tema ,,tervishoid" ja käivitumiskindlus 100% peab olema.
Sain uue starteri, kuid nüüd olen teadmise võrra rikka, kuid mitte enam lühiajaliseks, nii palju mainin, et starter mis ää kustus ei olnud piisavalt vana, kuid jah eks vigadest õpitakse, kuid see viimane siiski valus õppetund. Mis teha, kui traktoriõppetundidest nii kaua möödas ja vanaisa kõrval kasvanuna möödus mul ikka mitmeid tunde tehnika kallal nokitsedes. Üks põhjus, mida ma endale ei lubanud kunagi, et hakkan suure veoka juhiks nagu mu ema oli. Ei soovinud tema jälgedes jätkata, põhjus nii palju ära oldud kodust olemise aega. Praktiliselt meenuvad harvad momendid mil ema kodus oli ja kusagil aega veetams ka kunagi ei saanud käia. Põhiliselt saime ikka korduvalt pahameele osaliseks mil viimane väsinuna voodis pikali puhkuse momenti, aega veetis. 

Kui ma juba korra emast juttu tegin, siis muidugi ei saa ma mainimatta jätta, et sai ikka kaasas käidud. Näit, pidin ootama Viljandi Noortevangla värava taga, kui ema tühja autoga hoovist tagasi naases. Või Vasalemma vangilaagri väravate taga. Hämmastav millised kummalised asjaolud ja kokkulangemised praeguses elus... Üks päev jäin naelutatult nendele mõtetele peatuma ja mida need käigud tookord andsid. Muidugi sai emaga arutatud kes nendes vangilaagrites asuvad ja miks ja mille eest? Naljakas minu jaoks ja kui keegi mainin mulle, et midagi Noortevanglast või poiste kasvatuskolooniast nõuka ajal jne või tüdrukute karmimast koolist. Kokkupuututud erinevate kasvuraskuste noorte tavakoolist suunamiskirja alusel, kui probleemne isikuhäirega... 
Mul õde nimetas emaga kaasas käimist lasteaed ratastel, kuna meie peres pole keegi lasteaias käinud. Mu ema ja isa olid mõlemad autojuhid, ema on olnud ka kiirabi autojuht Raplas ja olen siiani kuulnud ta enda käest mõningaid seikasid, kuidas medõega hullunud abielumehe relva ees seisnud, kuna politsei ei reageerinud piisavalt kiirelt, kiirabi jõudes esimesena kohale, pidid nad mõlemad taluma raevus ja seagduses hullunud mehe ähvardusi. Ja eks on veel huvitavaid seikasid. Muidugi ema õppis ära isa kõrvalt autosõiduõppe andmise. Kui isal jälle need keerulised alkoprobleemid mõistuse röövisid, siis ema viis läbi ka õppesõidu tunde... Tegelikult on mu ema tubli, kuid jah mõnes asjas oleks soovinud, et inimene ei ägestuks tühja tähja peale. Õnneks olen ise suutnud jääda paljudes olukordades rahulikuks, kus paljud on kaotanud enesevalitsuse.

Mõnna on alustada kohvi hommikut teadmisega, et ei pea kuhugi kiirustama või kellegile sõnnikut vedama. Samas hommikutundi aega veetes lugedes maili postkastis ja vastates kiiremalt vastust nõudvatele kirjadele. Nii see on, internetiseeritud maailma ka talus, ei saa enam selleta hakkama. Eriti kui kodus on sirgumas kooliskäivad noorukid, siis on enamus koolitöid arvuti abil tehakse.
Minu kirjad sisaldavad igat masti, kas siis poliitilise sisuga (vanast ajast, kui nati poliitikas nuusutasin maastikutemperamenti jne.), kuid nüüdseks on see möödas. Minu jaoks oli see aeg pigem ahistava suunitlusega, ühtegi asja avalikult meediasse kirjutada midagi ei tohtinud, kõike pidi eelnevalt erakonna siseselt laskma lugeda ja lahata ning kas see ikka sobib avalikkusesse jagada.
Mis uut ja põnevat tehtud, muidugi Anete jätkab jätkuvalt medalisadudega. Kuid ööorienteerumine kuhu päris suure põnevusega ruttasime, vist endi sõnade läbi kukkusime. Kuid meie rõõmulipp sellest kaotusest suurt alla langenud. Kogesime midagi uut ja õppisime veel ühte, kui palju suudab meie füüsiline keha teatud raskustes. Ja millised mõtted meid valdasid. Õnneks enne starti hankisin veel korraldaja kontakti, et saaks helistada ja mitte lasta võõrastel muretsemisega suureks paisuda. Muidugi naljakas minu enda jaoks oli see, kui küsiti kus ma asun. Laiutasin käsi ja ütlesin, et kuskil metsasihil. Küsiti kas lamp töötab jah vastasin. See oli imestama panev... miks, sellele küsimusele sain hiljem vastuse, kui jagasin oma ööorienteerumise seiklusi nii napisõnaliselt Facebooki seinal. Kõige toredam koht mis mind ennast muigama pani, oli kahe aiata talu (aimatavad hoovipiirid), kas on koera või ei ole...? Ja kui ilmub ootamatult välja, et kas suudan piisavalt koeralt eest ära joosta või pean muud taktikat kasutama, ainus mõte oli, et jõuda välja juba Pärnu maanteele, kuna tütar Anete oli juba aktiivsete orienteerujate poolt auto peale korjatud ning jahtisid mind utoopilist orienteerujat auto peale, et kiirendada teekonda oma massinna juurde. Ja muidugi teise aita majahoovist läbi silgates jäi teepeale ette lillepeenar, püüdsin nii astuda, et lilli ei tallaks, kuid jälg keset peenart omanikul ilutsema jäi. Mõtlesin muigega, et omanik saab harjutada Sherlok Holmsi, mõistatada, kuidas jälg tema peenrasse võis tekkida. Tänusõnad valdavad siiani, oleks muidu öötund ainult seiklustega jätkunud. Lootsin lõigata miskit moodi läbi metsade auto manu, aga ikka siht viis Pärnu maantee lähedusse. Muidugi tänu mõnusatele inimestele jõudsime auto juurde 1.36 ja kodus olime hommikul tiba peale 2. Ja nii me oma sõnu sõime, mis eelmisel päeval tuttavatele mainisime naljatledes, aga las olla. Väike vahepala mõnusaks lugemiseks, mille kõigega on veel mahti tegeleda.
Emaste koerte seekordne jooksukas möödas ja saame keskenduda juba lähimatel aegadel koerte jooksukrossile... Ja Nordik paelub oma tõelise intelligentsiga, oleme saanud kifti koera, kes tõesti tahab inimesega suurelt koostööd teha.
Hobustega käib iga nädala lõpus trennid ja alustame maikuus uue matkagrupi koolitusega, kuna aeg on seal maal, siis enam päris algajate ratsutajatega maastikule ei kiirusta. Eelistan, et meile tekib miskit moodi ka oma klubi, kuhu koonduvad head tuttavad, sest ees seisab veel üks uus asi, veel ei teavita jääb põnevaks üllatuseks.
Telku on jäänud mul ikka pikka aega vaatamata saadetega ikka päris suures plaanis unustuse hõlma ja ega ei tunnegi puudust. Kasutan päevast aega ratsionaalselt ära, kui peaks veel seda lustikummutit kummardama, siis tekiks mul tööde kuhjumused.
Elagu maaelu oma miinuste ja plussidega.... Midagi on ikka mis inspireerib... liigume edasi.

Yess, sihikindlus viib eesmärgile.

Oii milline röömupäev täna. Juhtumisi pääsesid sööda ette andmisel möned sulelised vabadusse ja mul Nordik lahti. Mulle sobis see variant väga hästi, Nordik tegeles hetkel oma lihaportsu kallal ja polnud aega tibunatele  tähelepanu pöörata. Tund on möödunud kuid Nordik on endiselt vaba ja lahti hoovis. Olen pönevil kas mu koolitus on hakanud kandma vilja. Kuulekus+mängimine oii seda viimast on palju tehtud. Mainin korrutades, et linnukoer on aretatud inimesega koostööd tegema. Milline tunne valdab ja nüüd usun, et ka lapsed minu koolitusmeetoditest miskit öppisid. Seal kus nad ohkasid, kui jalutasin lahtise koeraga kanakarjast läbi. Kunagi ma ei koolita koera vöi hobust kui olen väsinud. Tavaliselt siis olen nendega mänginud palju. Kannatlikkus on viinud sihile. Väikestest asjadest tuleb röömu tunda. 
Emastel veel jooksuaeg kestab. Kuigi Nordik on kastreeritud ei lase ma emaseid hoovi peale oma tsirkust tegema. Eelistan kontrollida ja siseruumides kinni hoida. Sass naudib kogu mu tähelepanu, temal jah sellised asjad ammu möödas.

Hobustele vedasin eile kaks rulli ette ning tegin kindlaks rullide arvu, kui palju veel jääb. Mul veel mõte, et tänavu pean leidma kuskil heinapressi, et saaks teise tüki pealt suuremas koguses heina teha. Mõttetu on teha lutsernist silosööta-ei säili. Viimased neli rulli oleme lahti harutanud ja leidnud praktiliselt mahakandmist söötmiskõlbmatut sööta. Kui üks vaba hetk käes, peab need jäägid põllult ära koristama.
Traktor töötas laitmatult, kui teise rulli veol enne käivitust akuklemm juppideks plaksatas. Ja siis oli nuputamist ja pooliku akuklemmi oskuslikku kasutamist, et tarktorit käima saada. Kuid võidutunne saabus peatselt. Oskused pole roostes ja nii siis tööle ma põristaja sain. Ja mainin mis sellest, et jupp kruusateed, kuid oskuslik tahahaakkesse viis võiduka sihini. Ja rulli kenasti koplisse ühes tükis paigutasin. Nonii imestusel polnud piire ja nii sai ka, et kadusid ei tekkinud. Oh oleks seda varem teadnud, oleks palju lihasmassi töövaeva vähem kulutanud lahti lõhkumistele. Kuid nüüdki lammutasin kile rulli ümbert ära, et teha kindlaks rulli väljanägemine. Kuid tunnistan, et lutsernisilo meeldib hobustele rohkem, kui loodusliku rohumaa rohustust tehtu. 

Minu patriootilised jälitajad, õue lastes jooksevad ja saadavad mind igal sammul. Vahel lausa nii, et raske omi samme isegi sättida. Kuid mulle meeldivad kui nood sulelised julged on. 
Toas elutsevad nümfkakaduud on jõudnud juba sinnamaani usaldamisega, kus nad enam käe puuri panekul oma rõnga pealt minema ei roni. Kuid töö nendega jätkub, samas nad nii lahedalt suhisevad. 

Minu suve aeg.

Und jagub köigest kolme tunni jagu. Olen köpsti üleval ning  ja tee mis tahad, kuid magama enam ei jää.  Lasen mötteis endast läbi eelmise päeva sündmused ja vestlused. Ja kui miskit uut,  mis on nöudnud mu eneseületust ja seda märgatakse ning oskus asju lahti seletada tekitab hea enesetunde.
Nüüd jälle kahel emasel koeral jooksuaeg ja ma ei suuda aru saada, kas Pipil on  öigel ajal vöi töötavad hormoonid üle, et ühel koeral on. Tavaliselt kipub nii olema,  et ühe pere emastel koertel kipub jooksuaeg ühele ajale jääma... Vahel kujutan piltlikult ette seda hormoonide möllu-särinat mis tegelikult toimub, koertel seesmiselt. Seda teen ka visuaalsel läbivaatusel, kui tekib ühe või teise haigusdiagnoosi paika panemisel.
Üldse on natuke  mötlemist, kuidas vahel ma loen pealiskaudselt mönda sisututvustust. Ja nii  me eelmine kuu koertekrossile  registreerimise asjus ühe olulise punkti kahe silma vahele jätsime lastega... kahju kohe, olime tegelikult valmistunud. Seekord oli üheks piiranguks osavötjate arv  ja regada sai ühe teatud kindla kuupäevani. Önneks lapsed on optimistid ja oskavad ennast lohutada, juu see pidi minema. Kuigi on ju ka röömustamist. Anete tõi üle eelmisel nädalal ju lausa pea neli esikohta erinevatelt aladelt. Köige suurem rööm mida jagasin lastega oli vallas kohaliku kabevöistluse kolmes erinevas vanuseklassis esikohad lastel ja tagatipuks Anete vöidule lisandus tiitel, kui valla parim noormängija. Kas see mitte ei tee önnelikuks?... Jah teeb ja annab endalegi tiivad, vötta ,,lennukaari" tiba körgemalt.
 Kuu alguses02.04. orienteerumisvöistlus öigemini sprint, sinna ei jöudnud. Oli väike pöhjus ka, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida. 06.04. avapauk selle aastase orienteerumise hooajale anti Röa küla lähistel, ka sinna ei jöudnud, kuigi korra möttes oli, kuid teatud nüansid pidurdasid mötteid teoks tegemast.
Eks jah korra sörm on antud spordile on sellest raske loobuda. Igas möttes on spordile pühendumine kasuks. Olgu see siis kasvöi ratsutamine, orienteerumine, rattasöit ja kui spordiga aastaid tegeldud, siis on tekkinud oma tutvusringkond, hea tunne. Kohtumisel ikka peale tervitust küsitakse kas metsa asja ka... Viimased korrad on lihtsalt nii läinud, et pole jõudnud, kuid olen viisakalt maininud, kuid kedagi selles osas ka süüdlaseks pole ka tembeldanud.
 Ei lase meelelolul langeda mainin ära, et käisin tegin metsajooksu, mönus tunne kui pösed öhetavad ja nahk märg.
Käisin kahe kirju koeraga metsjooksu tegemas, Sohvi ja Pipi on kinni ruumis sees, nendega käisin eraldi. Jube raske oli mingit vöimlemist teha, kohe koerad segamas.. Nordik oma pulgamänguga ahvatlemas ja Sass arvas, mul vist katus söidab. Küll ta käänab pead siis nii ja naa ning üritab aru saada, et milleks miskit vaja on.
Nümfkakaduudega olen jõudnud nii kaugele, et nad enam ei lenda eest ära vaid tonksavad nokaga. Kuid ma ei kuritarvita nende usaldust, vaid jään selle juurde, peaasi, et ükskord jõuaks sinnani, kus nad lubavad ennast ka puutuda.
Nordik on nüüd siis kastreeritud ja poiss on rõõmus ning toob aktiivselt mänguasju kätte ja muidugi märgistab territooriumi. Täna üllatas oma käitumisega ka kanadesse suhtumisega... Kiitsin ohtralt ja lubasin mingit maius... Peaksin talle uue mänguasja vaatama. Ta on nii lahe koer, kui ta tassib asju suus, eriti oma mänguasja. Nii hea meel, kui kõik asjad sujuvad.
Poeg võttis russilt kõrgsurvepumba maha, selgus, et viimane ei võta kütet ülesse.
Mainin praegustele vanematele... olge oma lastele eeskujuks, karjumine laste peale ei lähenda kedagi suhtes...
Eile pidin kuulama ühe mureliku ema juttu, kes kurtis, kuidas isa oma poega kohtles, kui viimane väike laps oli... Seda oli väga valus kuulda, seda enam sain mõistma millise vastutuse on võtnud oma peres poeg.
Enne kui oma emotsioone õhku paiskate laste ees, hingake sügavalt sisse ja välja. Lapsed on elukandjad... kui viimastega halvasti ringi käia, ei ole tulevikus lootust, et lapsed tahavad midagi teha.

Üle 20 aasta treeneritöö kogemusi.

Oma esimese treeneritöö kogemuse sain, kui NMK (Noorte Meremeeste Klubi aastal 1986-1991) Juhan Ergma palus minul ja Peetril (Rebane Solarise omanik) läbi viia purjetajatele teooria tunde. Tegime seda kordamööda terve aasta jooksul. Muidugi lisandus sellele veel Lagedi koolis matkaringi juhendamine (tol ajal oli kooli direktoriks veel Allan-Sven Sagris). Olin selleks ajaks omandanud juba matkajuhi paberid ja võisin korraldada kategooria matkasid. Nii saigi, et kool vajas sel ajal (1989-1991) ühte aktiivset kes pakuks midagi vabal ajal laste ja noortega midagi ette võtab. Kuigi mul neid ülesandeid jagus juba siis palju. Läbisin koolitusi matkajuhi alal, kui ka Priit Keldri filosoofilistel loengutel osalemisega Idamaade Kultuuri ja usuvaldkonnas. See oli põnev, korra proovisin näitlemist P. Pinna nimelises rahvateatris.

1991 aasta sügisest alustasin juba kooliteed Kuremaa ST (sohvoostehnikum) vet-velskri erialal, kus alustasin oma aktiivseid ratsutamistrennidega. Kus võimaldati ka tutvuda talli töödega, mille eest ka head tasu maksti. Muidugi tekkis juba oskused ning võimed panna ennast proovile öökarjakuna kohalikus lüpsifarmis, kus töötas tol ajal hästi mõnusa olemisega brigadir (nime ei mäleta). Oli ka juhtumeid, mis andsid korraliku õppetunni. 

Nädalavahetusel tallis töötades, sai siis kohalikele lastele grupihobustega trenni tehtud. Kuid kõige parem õpetaja oli mulle närviline 18 aastane hea hüppevõimega tori-trakeeni ristand nimega Vopsi, kes võitis mu südame just läbi eelmise ratsutaja (oli üks noormees nimega Marko, kes karistas ohjeldamatult hobust mõtlematult). Treener võttis sõnade alusel keset trenni poisi seljast ning andis hobuse mulle. 

Oii oli alles kokkukasvamise aeg, kuid kevadeks saime koostöö klappima ja esikoht tehnikumide spartakiaadil oli mu suurim saavutus. Nüüdki mõlgutan, et osaleda kuskil võistlusel, kuid nüüd on igasugused piirangud. Üks on hobuste vaktsineerimine, et pärast võistlust mingit tõve kaasa ei saaks võtta. Ja muidugi ERL (Eesti ratsaliit) litsents võistlemiseks. Nii võistlejale, kui ka hobusele. Iga asi on tasuliseks tehtud, hetkel suund võetud lapsed koolitada. Muidugi tekitab tuska, et ei saa seda teist ja kolmandat teha. 

Oma hobuse ostmine jäi 1993 aasta oktoobri lõppu. Ja selleks sai eesti tõugu hobune musta värvi. Mida ta õpetas mulle, oii oli alles hobune, kuid suutsin  õpetada. Tegime põllutöid, vedasime sõnnikut ja puid. Kuid üks vale samm muutis hobuse väga pelglikuks ette rakendamisel. Metsas puudetegemisel hobuse selja taga ootamatult raginal maha langenud puu ehmatas Ermit nii kohutavalt, et ma ei suutnud reageerida ning hobusejõud on inimjõust tuhandeid kordi suurem. Tundsin tookord abitust ning saamatust, kui nägin kuidas hobune muutus tundlikuks. 

Olen aru saanud, et tundliku närvisüsteemiga hobuse puhul tuleb viia erutus võimalikult nulli lähedale. Isegi hirmukisa hobuse lähedal võib tekitada hobuses suure trauma. Ja sellest üle saamine võtab aega ning tööd. 

Kärbsed ja ämblikud.

Natike kevadhommiku toimetusi.  Lisaks armastatud koduloomadele leidub majas tüütuid võrgukudujaid ämblikke ja nendele sobiv toiduahela liik kärbseid. Mainin, et see talv on neil olnud väga soodne ning talveund nad pole mallanud võtta. Nii ongi vajadus mürgitamise järele. Nende tüütu lendamine ning tüütud varased äratused ei ole enam meelepärased. Hommikud ju valged.
Mürgitamise eelselt transasime linnud ja loomad ohutusse ruumi, kuhu mürki ei lase ja oluliselt ka vajadust pole.
Ja andsime vabaduse merisigadele, kõige suurem jooks ja tagaajamine toimus Mr. Lola ja Oskari vahel. Tõeline komöödiafilm elust endast. Mina nimetan seda tagaajaamist pigem homoabieluks. Vähemalt nende käitumine, keha keel, pulmatants vihjas siiski loomade omavahelise suhtesõpruse asemel millegi enama järele. Jälgida kahe tegelase häälitsusi, kehakeelt, jooksmist, hüppeid. Imestama paneb nende tegelaste juures, et midagi uut paneb loomi rõõmustama ning omavahelist suhtlust edendama, ükskõik millises suunas. Vahepeal meelitas oma õrnade mehelike merisea häälitsustega Mr. Lola partner Oskari puupliidi alla. Ja kus sealt algas tõeline pulmalaul ja muidugi vastastikune. Kuna ülejäänud naisseltskond (emased merisead) otsustasid vaadata ja kuulata pealt ohutus kauguses siis oma pesapuurist (ei olnud soovi välja ronida). Ja kui isaste vaheline suhtlemine väga häälekaks muutus, peitsid emased peadpidi heintesse. Igapäev leiab midagi uut ja midagi põnevat loomade maailmas.
Igapäevaselt jätkame tööd Nordikuga, et harjutada tema suurima kiusatuse kanadega koos eksisteerima. Võtsin jällegi lemmik mänguasja ja peitsin põue, nii et koer ei näinud. Kuid ta aimas, et miskit varjan ja tal oli vaja teada. Palusin vanemal tütrel avada kanakuudi uks. Olin valmis ükskõik milliseks hulluks reageeringuks, kuid koer jäi rahulikult minu juurde, teda sel hetkel ei huvitanud siina maailma mitte ükski suleline. Mängisin söövate kanade juures ja ei midagi. Möödusin koer kõrval, korraks nagu meenus, et ooo kanad lahti. Näitasin jälle mänguasja ja möödusime igasuguste viperusteta kanadest. Premeerisin teda ohtralt maiustega. Pärast mängu tekitasin veel väikse otsimismängu. Mille sooritas ka ahvatlevate kanadeta väga hästi.  Sellised sammud rõõmustavad ja tekitavad kindlustunde. Katsetasin ka kitsede jootmise ajal, jättes ukse avatuks, et sarvedega olendid saavad ukse vahele kõõluma-piiluma tulla. Muidugi Nordik vaatas eemalt, kuid ei ilmutanud ühtegi sammu, et oleks tahtnud kitsi tagaajama minna. 
Muidugi jätkub aktiivselt noorhobuste treeningud ja ühtlasi vaatan ning vastavalt vajadusele tegelen kabjahoolitsusega. Uurin jätkuvalt hindasid ja sobivaid tooteid mis sisaldaksid biotiini. Vahelduseks peaks tegema ühe kuuri kõigile kabjalistele, igaks juhuks. 
Hobused kasutavad küüslauk-soola ämbrit õnneks mitte eriti aktiivselt. Ülemöödunud aastal sai neile ikka pea 10 ämbrit ostetud terve aasta jooksul. Lõpuks tarbiti väga aktiivselt, et ma ei jõudnud enam nende isusid täita. Eelmine aasta ostsin samalt firmalt melassi baasil karjamaamineraalidega, kuid sama teema nädal ja ämber 16 loomale oli ,,nuusata".

Jälle aastate taguseid meenutusi.

Mis aasta see küll on, ... igat masti hulle lugusid loomadega päeva valgele tuleb. Ühtepidi mõistan, et hetkel on antud vabad käed igat masti kaebuste esitamiseks ükskõik mis instatnstidele. Ja kõige lihtsam inimene võib kaebuse esitada... 
Tihti on nii, et külaeluolu on kõigil teada tunda ja tavaliselt naaber teab isegi naabrist ,,endast vist isegi rohkem". Muidugi interneti ajastu lisaks, paneb mõnesid inimesi liiga palju enda tegemistest jagama või pildistama kergekäeliselt teiste loomadest (oli üks pilt kaupluse juures tehtud ning postitati, et koer liiga kõhna) ja kohe ülesse riputama. Ja oodates kommentaare oma postitusele... 


Üks probleemteema on veel päeva valgele kaevatud. Nüüd tuleb veel oodata, kui politsei oma uurimise lõpetavad. Enne seda ei tohi midagi avalikkusele jagada. Igal juhul  aasta on alanud piisavalt jubedate lugudega. Mõlgutama paneb, et miks nüüd kui loomadega päris drastilised lood võtnud.  Ja kusjuures  neid lugusid tuleb päev-päevalt juurde.

Meie Marvin poiss, kassi eest toas. Mainin hiiri ega rotte ei püüa ja saagi seda kunagi tegema.

Jälle laskun minevikusündmustele aasta siis oli 1976 suvine aeg, mis toimus kunagi mu vana-vanemate kodu naabrite juures. Suviti karjas  käies viibisin aeg-ajalt loomi karjatades  naabrite aia taga (vahemaa meie talu ja naabritalu vahel kõigest 500m). Ja kui neil garaaziuks lahti, siis  ukse sisemisele küljele oli riputatud mitmete erinevate koduloomade nahad  kuivama. Tegemist koerte ja kasside nahkadega. Enda koeri önneks sinna majja ei jõudnud, aga kasse läks ikka hulgim kaduma. Kuid kas sellesse majja nad jõudsid ei saa ju tõestada tagantjärgi midagi, aga kahtlused olid. Kuid tol ajal polnud   loomakaitset olemaski. Olles ise laps ei julgenud midagi küsida, isegi naabripoiss oli omaette hoidev.  Vahel bussi peale koos vaja minna, oli perenaine eemal hoidev ning kinnine ei mitte ühtegi söna peale ,,tere". Kuid mõned halenaljakad lood siiski meenuvad, terve küla teadis, et Madseni talu peretütar (kes siis juba oli täisealine) ootas last. Ja saabus see õnnistatud kahestumise sündmus, kus oli vaja haiglasse minna. Ja keset ööd kella 2 paiku koertehaukumise peale vanaema ülesse ärkas ja õue ukse peale vaatama läks. (meil olid koerad öösel esikus, kuna mitme koera saladuslik kadumine ei lubanud vana-vanematel ühtegi koera ööseks õues hoida). Ja leidis eest Madseni talu perenaise ukse taga äranutetud näoga ja lõpuks suurte nutuhoogude vahelt siis selgeks sai ning vanaema kiirustades tuppa tagasi naases oma, peremehest vanaisa ülesse ajas. Probleemiks oli veel see, et naabrimees koos tütre abikaasaga olid enese eelmise päeva täis pumbanud kanget ja kõvemat ning liiklusesse minejat nendest kumbagist polnud igal juhul maani täis ja olevat maganud sügavat-õndsat joodiku und. 
 Nojah vanaisa ei saanud esimese hooga aru, kes sünnitab ja miks vaja keset ööd sünnitama minna. Kui inimene on sügavast unest ülesse aetud, siis on tiba väheke sassis. Kui siis vanaisale väheke aega veel selgitust jagatud. Hakkas mõistma olukorra sügavust ning riietus kiirelt ja pikalt mõtlematta läks õue ja käivitas fillise, kuhu siis sisse istus naabrite lapseootel tütar. Ja sõit päälinna sünnitusmajja ...
Kahju, et mu vana-vanemaid enam ela, minu mäletamist oli vanaisa läbi käinud kaks sünnitusmaja osakonda, kuhu siis sünnitusvaludes naist vastu ei võetud. Kolmas asus Marksi pst. ja seal juba tõstis vanaisa häält ning ütles mis arvas ja siis kiirabi osakonna töötajad jooksid juba ratastel kanderaamiga välja. Auto juurde jõudnuna kamandati sünnitaja raamile ja  tagasi haiglahoonesse siseneti kiirustades. 
Sünnitusvaludes noor nabrinna oli juba nii kaugel, et sünnitegevus oli vahepeal nende tiirutamiste ning asjaajamiste tagajärjel hoogustunud. Ja kaugemal kui esimese korruse koridoris ja kanderaamil nägi ilmavalgust uus ilmakodanik.
Kodus käis lõbus aasimine vanaisa kallal, et oleks võinud juba autos sünnituse vastu võtta... see kommentaar oli lahe missuguse emotsiooniga vanaisa selle ütles. Naeran siiani südamest... Inimene kes on väikese jutuga on nende huumorisoon täitsa lahe...
Mõned nädalad hiljem, toodi torti naabrite poolt ja tänati vanaisa, et viimane kiirelt reageeris ning viimase otsustava hetke siiski sõnajõuga liikuma pani. 
Vanaisa töötas tol ajal A. Sommerlingi nim. Sohvoosis, kus ta omas peamehaaniku ametit. Oi kui palju käisin temaga kaasas. Olles meestekeskses vestluskeskkonnas kaasas olnud, pani kõik ropendavad mehed kehtestavas sõnastuses viisakalt rääkima, kellegil ei lubatud isegi k... tähega algavat sõna lausuda. Tavaliselt sellistes olukordades oli meil vanaisaga kokkulepitud väike mäng, et pean kontrollima vestluse ajal, kui palju keegi lausub roppusi või vandesõnu... Ja siis jälle autosõidu ajal pidin vanaisale ettekandma... Selline väärikas ja autoriteene inimene oli mu vanaisa...  

Pildil vana-vanaema Linda Sillamägi oma tütre Milvi-Estriga. Ja kes siis antoonovka õunapuu all ketis söömas on lehm Mooni oma varases nooruses. 

Eile sai ,,möllatud" päris palju ehk siis tööd murtud teha. Koristatud, muidugi pesu pesemist ei saa ma oma õlgadele võtta, kuna pesu siiski peseb majas masin. Ainus mure on peale masinalõpetust õigel ajal õue riputada. 
Hea meel, millega mehed hakkama said, koristati ära kõik oksad pärast õunapuude lõikamist ning ,,abikaasa" kuuskede kärpimise tagajärjel tekkinud oksapraht.
Kuid mida ma öösel kogesin vähe oli sügavat und. Jälle möödus mul pool ööd üleval olles ja lugemisele pühendudes. 
Kui aus olla, siis eile õhtu mõned kohtumised tuttavatega kohvilauas ja arutelud juura teemadel ning kõlama jäi, et kes kaitseb täisealist inimest, kui igast väiksest asjast tehakse juba suur ning inimesi materdatakse mõeldamatult. Ühiskond on täiesti ära pööranud, kurb.
Loomakaitseliit ja justiitsministeeriumiga asusid läbirääkimiste lainele, et muuta mõned paragrahvid natuke karmimaks loomade halva kohtlemise osas.  
Olen kuulnud korduvalt, loomapidamine on vabatahtlik... olen nõus. 

04.04.2016

Täna oli mul üks segasumma päeva algus... Naljakas oli see, et kuulsin ühe lapse suust hommikul kella 7 paiku läbi une, et kõik kanad polegi ööseks sisse saanud. Nojah ja ma ise polnud ka suurt ärkvel olemisega, pigem saatis mind zombi olek. Pikk uni ja vahepeal öösel ärkveloleku aeg tekitab organismis füüsilise uimasuse. Muidugi lisas olukorrale enesetunde uimasusele eile õhtul varane magama jäämine, jälle mediteerimise ajal. Hindan mediteerimist väga, kui mind on tabanud üleväsimus ja mõni argine mure hirmutab... tegelen nende mõtete lahti laskmisega. Kui kõik on lahti lastud siis jah on olemine puhas uus, värskeelujõud, mille abil võib jälle mägesid liigutada.
Mõttesse tuli, et okei kui õues.. siis õues.. lasen kõik sulelised õue... tundsin kergendust, kui hoovipeal laiali siblivad kanakari koos kolme pardiga mulle sappa jooksid ning kuudi juures piiramisrõngasse võtsid. Haarasin mööda minnes neid tibunaid sülle ja paitasin kohe jälle vabadusse lasin. Kuid neid see ei häirinud ja tiirutasid lausa tüütavalt jalus, et pidin kanakuudi ukse juurde jõudmiseks piisavalt jalge ette vaatama, et mitte tallata kanade varvastel. Ja nii avasin kuudi ukse ja sealt tormasid siis ülejäänud 10-kond sulelist. Yess... kõik on alles, südamest rõõmustasin, ütlesin kanakestele, et varsti toon neile süüa ka. 
Teeme edusamme Nordikuga. Täna lasin kanade juures lahti ning suundusime jalutuskäigule. Eelnevalt peitsin põue tema meeldiva mänguasja, mis tõmbas kogu tähelepanu minu peale. Ja seisin nii tükk aega õue peal, kordagi ei tulnud koeral pähe, et peaks kanu piiluma. Pigem oli valmis minuga koostööle orienteeritud. Sai otsimist tehtud, mulle meeldib tema liikumine ning tähelepanu kindla suunisega... Yess olen väga rahul nende sammudega, töötan vaikselt ja sammhaaval ning kui näen koera hakkama saamist ning oskuste täienemist, premeerin ohtralt kiituse ja maiusega. 
Hoovist lahkusime koostöö meeleolus ja koju tagasi naasesime koostöö meeleolus. Ja juba väsinud, õnneliku koeraga... Täna olid kaasas kõik neli koera. 
Natuke ajalugu: meenutan kuidas mu vana-vanemad seisid pidevalt koerte koolitamise vastu. Kui ma muidu ei kuulanud neid, siis toimis palju asju salaja tehtud koolitamised. Oli neid kordi, kus pidin käima ilma koerata, et õppida koolitajalt endalt ja siis kodus õpetasin koeri. 
Kõige toredam oli see, milliseid riske võtsin öötundidel ette. Oodates vana-vanemate magama jäämist ning lahkuda öötundideks kodust nelja koeraga, et teha trenni kas rabas või kuskil päälinna mõnes ekstreemses linnaosas. Ja kuidas toimus kodunt lahkumine, koertega roomates, pidin koerad hästi vaikselt ja hääletult saama kodust nii välja saama, et mind nad ei reedaks. Meenutan seda episoodi vahel naljatledes, hea et keegi mu olemasolu ei kontrollinud öösiti. Igal juhul keegi mulle sugulastest kunagi tähelepanekut pole teinud. 
Kui palju km sai koertega matkatud öötundidel ja hommikuks õigeks ajaks enne vana-vanemate loomadetoimetusi koju naasetud. Oii kui raske oli hommikueelne tund kella 5-6 ajal. Muidugi tööl olek oli vaevaline, kuid mulle mõjus sellised koertega tegevused täiesti positiivselt. Ma olin siis tol ajal sellises vanuses, kus noored eelistasid  rohkem ikka pidusid, kuid minu tegevused oli eelistatud loomadega. 
Isegi kutseka lõpetamise järel ei tahtnud ma kursakaaslatsega pidutsema minna, eelisseisuses oli vanaisa algus heinatööle abiks minna. Juba siis oli mõte, et tahan oma hobust ja hobusekasvatustalu.

Eile võtsin enda jaoks kvaliteet aja, olin väga.. väga.. väga väsinud.. käisin Sassuga metsas, alul tegelesin endaga, püüdes leida mis tekitab väsimuse ning tegeleda nende põhjustajatega... Muidugi ühe koera lähedal olu mõjus rahustavalt. Koer asjatas nii, et meil eksisteeris kogu aeg pilk kontakt, aga siis jäi ta mind väga kahtleval ja kaalutleval ilmel vaatama, et mis nüüd perenaisel pähe hakkas... 
Vahepeal tegin enesekaitse harjutusi, lihtsalt meeldetuletamiseks ning tiba kiiremaid võtteid, et liigutuskoordinatsioon oleks kogu aeg ok.   Oskused on aastatetagused...

 

Käisin takseerimas, kuidas olukord on metsakarjamaaga, kuid enne mönda nädalat veel hobuseid peale lasta ei saa.

Üle talve on elanud  uued taimed, mis eelmine aasta sai istutatud kevadhooajal.
Olen nii pönevil, et ootus nende viljumiseks on suur.

                                       Leinavormis kultuuröunapuu. 

Eile 01.03. ja teada sain, et veel kaduneljapäev.... Ehh mis tähendab kaduneljapäev; tähendab seda, et tegemised on sellised, mis aitavad  kaotada prügi tolmu,  ja muud mustust. Ehk siis suurt koristuspäeva köigele mis on kuhjunud.
Mul oli ka selline päev, toimetasin toas ja öues, endale teadmata. Pesin pesu, kuid ajaliselt hingas kuklas tööle minek. Ja nii jäi mu koritsustööd pooleli.
Täna 01.04.2016. sai jätkatud juba sealt, kus Nordik tekitas kaose. Jubeee, pärast sai veel säraka karjusetraadist, mis oli mul maha pandud, et hobustele sööta jagada. Mötlen,  et millal ta ükskord hakkab aru saama ning jälgima inimese tegevust.  Möned iseloomu iseärasused torkavad veel silma.
Köige tüütum töö on traktoriga maadlemine,  nojah aku on läbi. Alles see oli kui tegin mina finantsilise ostu, kui traktor vajas uut akut.
Köige suurem ohkia oli muidugi teine pool, kes leidis, et tema autole oleks ka vaja sellist uuemat... Kuid nii see jäi, et kui tehnikale ostetud, siis see ka sinna jääb. Pean lähimal ajal uue aku ostma. Suvel vaja ka teine pöristaja tööle.
Möned tegemised on veel ees, vaja möned kabjalised täku juurde transada. Seekord juba valikuliselt, kelle järgalsed edaspidi ka majja jäävad. Ees seisab proov ühte noort poni müüa. Möte oleks soetada endale üks pakibuss, millega saaks ponnusid  vedada. Mötteid on palju ja ees seisab jälle pikniku platsi renoveerimine ja uuenduskuuri ellu viimine. Töid on palju... Olen köiges pönevil...

Juba kolmas nädal vahtramahla jooksmist. Varsti peaks katsetama kaske.

Natuke nalja, homme on aprill ja karjalaskepäev.

 Head karjalaskepäeva ja mõnusat aprillikuud... 


                                                             Teade Naistele!!!

Soome Ülikooli teadustöö koerte piimanäärmekasvajate määramiseks enne operatsiooni

http://wisenose.fi/akateeminen-tutkimus/koirien-nisakasvaintutkimus/

Väga suur protsent on viimasel ajal, kus koertel esineb ulatuslikud, kerged kui ka raskekujulised piimanäärme kasvajad. Käisin paar nädalat tagasi ühele koerale vet. menetlust läbi viimas ning tõdemus läbi mitme konsultatsiooni ei oleks sellest loomast enam asja saanud.
Minu soovitus jälgida lõikamata koeri pidevalt, kellele on korra või isegi rohkem manustatud innaaja edasi lükkamise preparaati. Need on hormoonid ja viivad looma hormonaalse tasakaalu süsteemi segi. Minu soovitus on see, et olles näinud mida tegelikult ka inimesed oma lemmikutele söödavad on kallid koeratoidud, milles me ei tea tegelikult koosnevad. Tegelikult on need siiski keemiat täis ja seega minu arvamus seostub, et igakordse innaajaga toimub seesmiselt ju teatud hormoonide möll... Loodus teab, millal miski peaks toimuma... Kuid see pole lahendus, kui mõeldakse suudetakse ära hoida, tegelikult inimestena me ei suuda ära mõelda, kui suur on tegelikult suurt kasvu ja seda enam kraanzi soojätkamise tung... Peab mõtlema palju ja nii ongi, et fb on üks koht, kus ei jää märkamatta ükski kutsikamüügi pakkumine. Võetakse päris karmilt ikka ,,letti", kus siis püütakse selgitada, et ei ole mõtet toota ja lasta loodusel iseteha omatööd, mille tagajärjed on märgatavad koertevarjupaikade täituvusega. Küll leitud ja mahajäetud kutsude-kiisude kas siis täisealised või poegade näol. Kurb statistika.

Hämmastav ja märts on läbi. Pühapäeval käisin veel Nordikuga jooksmas nojah esmaspäeval mina mötlesin, et miks mu jalalihased valusad.  Esimene uitmöte on ikka vist vanaks jäänud. Nordik tömbab ikka täie jöuga ja eks ma kipun oma tempos jooksma ja möjun koerale rohkem pidurina.  Küsisin öhtul kuidas ta ikka suudab selle koeraga joosta. Tütre vastus, et täitsa ok on. Kui nemad koos hakkama saavad las olla siis ok.
Mina tegelen otsingutöö harjutamisega, iga päev vähemalt paar tundi mängimist on sellel koeral täitsa ok. Nordik üllatas tänagi.. Ja millega veel püüdis kinni kana tassis kuuti, kui käsklust kuulis, et ei tohi. Tuli kuudist välja ning laskus lamavasse asendisse. Üllatus mulle, muidugi läksin toda sulelist kuudist ära tooma... Ossa kui söjakas tegelane teine. Kakles nagu vana södalane noka ja tiibadega, üritasin rahustavat könet linnule julgustavaks öelda. Löpuks miskit moodi sain teise kätte ning teiste kanade juurde toimetanud... Vabaks lasknud köndis viimane vapralt suleliste seltskonda. Lihtsalt imeline olin Nordiku üle uhke. Kannatlikkus ja pidev töö koeraga hakkab löpuks kandma vilja. Vara höisata, aga loodan et saan koos lindude ja loomadega peatselt koos öues hoida.
Saingi oma küüslaugu-soola ämbri kätte, nüüd lisaks vaja veel karjamaa mineraale, tegin eile uuringuid, kust oleks parem osta ja misssugune firma müüb, kaalu ja hinna suhe oleks minule vastuvöetav... Ning et sellest ka loomadele oleks kasu. Väga palju tuukase selliseid maale, kus mineraalide suhe looma vajadusele jääb olematuks ja kasu asemel on oodata kahju.
 Homsest on juba aprill, siis kaks kuud on mul sellised, kus jälgin otsustavalt töökoha kasulikkust ja kahjulikkust minu elu  ja tegemistele.  Kuna tekkis juba usaldamatuse hoiak hinge, siis lähtun jälgimisega, et kas tasub mul jätkata senise tööandja alluvuses töötajana töö tegemisel.

On hommik, telefoni helin ajas magusast unest ülesse...kirusin endamisi ei märka mobiili hääletu peale panna. Olin  öhtul varem magama jäänud ning öö möödus kella ühest pea laste kooliminemiseni üleval olekus ja raamatuid lugedes. Pärast mobiilset äratust enam  pikali visata ei soovinud, üks söbranna helistas. Ja algus oma hommikustele tegemistele  koos kauni päikesega algamas.
Esmaselt närilised, siis toalinnud, järgmiseks õue hobuseid kaema ja söötma. Rullist polnud enam miskit järgi, kui mõned pujulaadseks ülekasvanud kõrred, mis siis veel silma hakkasid. Ja muidugi kabjalised kohe rivistumas aia äärde, et kas ma nüüd jagan neile ette. Läksin siis uude kohta pargitud käru pealt ninaesist ette viskama, kuid kamp seisis kindlalt ja ootusärevalt vanas kohas. Mõtlesin, et küll nad leiavad... Silo ette jagatud portsukuhjadena, mõtlesin, et viin kitsed ka õue jalutama. Muidugi oli ka Nordik lahti, kes üle kere värises, kuid minu kohaolu ja enesekindel keha keel oli temale püha. Nii vaadati kitsi ja minu jalutamist nendega hoovi peal. Korjasin ühe õunapuu alt nendele veel maha saetud oksi ning viisin lauta. Kitsed asusid maiustama... 
Pärast seda mõtlesin koertega metsa jalutama minna ning Nordikule tegin üha raskemaid otsimisülesandeid. Ja mis ta täitis kõike suure innu ja õhinaga. Metsaring tehtud, koju jõudes parandasin ära sügisel rajatud karjusetara. Eile jah kogematta traktoriga lõhkusin, kuna ei pääsenud ühest mäkketõusust normaalselt ülesse. Mitu korda katsetasin, kuid ebaõnnestus, otsustasin läbi hoovi suure käruga kärutada, jälgides, et ei tekitaks kitsastes kohtades purustusi majaseinas. Kõik õnnestus.. Üks lastes avas mulle kopli väravaid ning sulges.
Nojah täna siis pärast tara remonti, õue naastes leidsin ikka hobused seismas vanas kohas imestunud pilkudega. Läksin siis võtsin Katil lakasalgust kinni ning talutasin söötmisplatsile. Herta märkas järgmisena, et Kati läheb kuhugile, kuid teised loomad jäid kohale... Ütlesin neile, et nüüd olulised kamraadid on einet võtmas, siis ,,paluks kõigil laua äärde". Lahkusin tuppa, kuid juba tunni pärast maja taha jäävast aknast vaadates olid kabjavägi ,,üksmeelselt" söömas. 

Kella keeramine edasi , hommik ei andnud mull erilist rahu.  Möned mötted vajasid kohe edasi rääkimist, saigi see tehtud ehk siis parima söbranna juures käidud. Öues on jube pori vastik..vastik..vastik.. Kuhugile öieti astuda ei saa, kui muda vastu vaatab. Peab üks päev hakkama rajama kitsedele aeda, et nad ka öues saaksid olla. Kuid Nordiku pärast aga tarandiku ümber ehitama.
Tiba väsinud ei viitsi miskit teha, korra prahti sai pöletatud ning hobustele sööt koju veetud. 
Noorte hobustega tegeldud, mulle meeldib inimese ja looma vahel tekkinud usalduse baasile loodud koolitus. 
Toon ühe noore inimese blogi lehekülje, et kes ei ole leidnud endas seda sobivat käitumis mudelit. Tean enda käest, kui kerge on teha vigu, kuid mu aastate pikkune kogemus loomadega on andnud tohutud teadmised. Minu põhimõte seisneb alati ja kindlalt saavutada loomaga usalduslik side. Mina olen A ja O samas võib mind usaldada.
http://tasakaalushobune.ee/loomulik-hobukasitlus/anastassia-ivanova-kuidas-opetada-hobust-karistamata/
Usaldus ja tasakaal, eelistan ka koerakoolituses neid võtteid, usaldus ning loomas peab tekkima enesekindlus. Sama teemat kasutan inimsuhetes läbi suhtlemise, et inimene ei tohi tunda ennast madalama, väärituna, saamatuna.
Tööst on kopp ees, kahtlustan mingi hullema olukorra saabumist. Mulle ei meeldi absurdsed ümberkorraldused. Kontrollin ja jälgin mis toimub ning teen omad järeldused alles aprillikuu alguses.