Üks päev käisime  kooliga Jurmala veepargi reisil.
Eile hommikune aeg kulus mul linnas ühes lasteaias lemmiklooma tunni läbiviimisele.   Väga pönev kogemus,  kaasas oli mulMis head ja halba see nädal juhtunud...? Hea on see, et lastel koolivaheaeg. On tehtud trenni ja koolitatud noori.  Täna lisaks trennidele veel nelja tunnine maastikusöit... Väga vinge, ratsutasime sellistes kohtades,  kus vähemalt pole tükk aega käinud, vähemalt viis viimast aastat. Nii äge vötsime aimu järgi möningatest kohtadest rada lühemaks. Koju jöudes olime ikka piisavalt kanged, aga see magus valu ja elu veereb edasi, eks näe kuidas homme lihased, 13 aastasel tütrel oli isegi istmik haige, mul mitte miskit. Muidugi meeli köitvamaks osutus kiivitaja laul pöldude kohal ja hanede lend taevalaotuses. Löokesest ei saa ma mitte ka mainimatta jätta. Löokese lööritamine on esimene märk, et kevad täiehingusega kohale jöudnud.
Oodata on jälle kellaaja muutmine.. Kurb mu mönusad hommikud jäävad möneks ajaks lühikeseks, enne kui tekib kohastumus.
 kaks isaslooma, kelle suhtes olin kindel, et nad taluvad stressi. Kuid  tödesin peatselt merisiga  Mr. Lola ei talunud vööraste silitamist ning pilkude  rohkus oli hirmu tekitav. Nii oli,  et lapsed said teha pai, kui ta oli mu süles ja sedagi loaga, ise tajudes kas on kohane lubada. Pärast väsis ka Marvin laste tähelepanust ja jälgmisest. Hakkas otsima kohta kus saaks puhata. Jagasin palju oma kogemustest ning uudishimulikud said olulistele küsimustele vastused... Miks pöntsutavad küülikud  vastu maad omi tagumisi jalgu. Haigustest ning nende ravimisest, kui tundlikud loomad nad tegelikult on ravimitele ja süstimisel... Mul jagub kogemusi 40 aasta ringi küülikutele, merisigade suhtes jääb pidamis-kogemused nii vast 18  aasta ringi.  Jagada nöuandeid oma kogemuste pöhjal on mul nauding ...

Köik sai tehtud, aeg täidetud ja tööl käidud. Tänusönad jätkuvalt ikka koduabilsele Olavile,  kes aitab  ning on abiks,  kui perekondlikult kodust ära oleme olnud. 

Kaunist ülestõusmisaega. Vaikne Reede.

                                                   Atraktsioon ülestõusmispühade eelses Lidos

Jurmala veepark väljastpoolt, neli tundi bussisõitu ja neli tundi mööda atraktsioone ning pool tundi enne väljumist sain teada, et saunad on ka olemas. Muidu juba varjutas kerge pettumuse vari hinges. Kuid tänu ühele õpetajale, kellega kohtusin juhuslikult, kes juhatas. Soolasaun, aroom+aurusaun, 65 kraadine, 95 kraadine saun... viimasesse ei jõudnud. Ja siis läks viimaste asjade tarbimiseks ikka päris aktiivseks kasutuseks. Tuli võtta viimast, enne lahkumist. 
Ütlesin lastele, et nüüd järgmine veepark mingil ajal ette võtta, ei jätnud ühtegi atraktsiooni vahele. Mainin, et tahan ära proovida ka langevarjuhüppe, mille pärast ma kunagi purilennuki piloodi paberite tegemisest loobusin.

No ei raatsinud varahommikut toas istumisele raisata. Läksin juba hobuseid vaatama ning kammima 7.30.
Lähenevad ju lihavõtted ja jällegi meenub miskit lapsepõlvest. Maal on argipäev kui on pühadepäev või hall argine hommik. Aastaid-aastaid hommikuid mida saan järjest meelde tuletada seda enam, kui veel majas lüpsiloomad olid.
Mu vana-vanemad ärkasid juba kella 5-est, kõige esimesena läks loomi toimetama vanaisa, kes korrastas asemed ning jagas loomadele jõusööta. Pärast kella 6 ilmus lauta lüpsiku ja valmis pandud kurnariidega jahutusnõuga. Majas oli 4 lüpsilehma, vahel käisin ka kui olin tiba varase ärkamisega, kuigi nõudmist polnud. Oli mulle see vabatahtlik töö, omasin tol ajal omi loomi, oli siis tõuküülikufarm, nutriakasvatus, koerad, muud pisilojused toas lisaks akvaariumikalad. Vana-vanemate toetus oli tol ajal väga suur. Väga tore lapsepõlv oli mul.
Mu enda elus on ka olnud, kus isiklikud lehmad majas olnud, kuid pikalt pidada ei soovinud. Kui kodus linnamentaliteeti omav meeskodanik, kes arvas, et naine on tööorjaks loodud, siis leidsin, et nii see ka ei lähe. Ja enda elu raskemaks ei teinud, saigi raske südamega ning suure vaeva ja tööga ülesse kasvataud noorlooma edasi müüdud. Elu muutus mulle koheselt raskeks ning tunne, et kõige suuremat töökoormat tol korral sai veetud.
Nüüd mil hobused ei ole see nii raske koorem, teen seda rõõmuga. Palju on küsitud, et miks mitte lihaveiseid nojah, mu elu unistus oli hobuste pidamine. Nojah on vaieldav, kui ega see raha mida lihaloomade pidamisest saab pole ka suurem asi. Ei ole meil majas ka tappu sooritavat inimest, ise pole kunagi ühtegi looma teise ilma saatnud ja ei taha seda ka edaspidi.
 Pidada neid loomi, kelle suhtes ei teki vastumeelsust ning kohustused ei röövi ajabilanssi. Muidugi on unistusi, mis tahavad täitmist, kuid ootan ning aitan, et lapsed saaks haritud.  Siis loodan edasi liikuda ja juba suurema meeskonnaga. Lapsed on ka huvitatud, et hobused jääksid. Meil on tööd jaotatud, lapsed on vahepeal suureks sirgunud...

Kevadet otsimas.

Orava jäljed

Nordik mänguhoos

Stoiliselt väärikas eas Sass

Tähtsust täis Sofi

Kaunist alanud kevadet kõigile.

 

Kaunist alanud kevadet, leidsin fb leheküljelt. See tundus nii kohaline siia paigutamiseks. Enda kanadest ei taha pilti teha, natuke sulil ja näevad tiba teisemad ütleks nii, et õnneks bikiinivormi pole saavutanud.  
Ja ühtlasi kristlaste maailmas tähendab see Jeesuse teekonda Betlemma linna, kus siis teada mis kõik juhtumas. Jään pigem usuliste teadmistega tagasihoidlikuks. Vahel mõtlen, et kas kristlased ja tõsiusklikud inimesed ära iga aastasest usukuulutamisest ning muust usuga seonduvast ära ei tüdi.

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/tana-algas-kevad-kevadine-pooripaev-toob-eluroomu-ja-ponevaid-uusi-alguseid?id=73970021

                       Minu lemmiklaul....
https://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ

Meie ühed tegelased, eakas Tutt-Saba ja Juntsu ning Mr. Lola. Kes siis uudistab. Kõiki korraga välja lasta ei saa, emased ja isased koos. Eelistan kas siis isasloomad koos, kahju on see, et majas on hämarvalgustus ja pildi kvaliteet pole seetõttu kiita. Ja köögis eksisteerib kivipõrand mis neelab kööki valgustava valguse sootuksgi.

Kaunis ilm ja seega õuetoimetusi palju...palju...
Käisin täna selveris otsisin otsitavat, koertele värsket konti... jälle tulutu käik. Ostsin siis mõned näksid ja huvitava eukalüpti seebi.  Koertele keidsin sügavkülma toodete riiulilt siis purustatud linnuluid... ega mulle eriti ei meeldi, aga õnneks harva ostan. 
 Kohtusin mõne sugulasega ja ajasin tiba kiire aja suhtes juttugi... 
Mõttesse puges, et külastan loomakasvatuspoodi... lähen pikka koridori mööda, kuid kõik muud kauplused olid paigas, kuid seda mille pärast läksin ei leidnud. Tegin koti poe müüja juurde asja (tunnen viimast) ja küsisin, et kas pood kaotatud. Jah sain sellise tõepärase vastuse... imestasin, et küll siin ilmas käivad asjad kähku. Millest meeletuid sissetulekuid pole kaotatakse ära. Uuendused ja uued korraldused käivad nii mitmeid firmasid pidi. Kui võtta, et Raplas ei eksisteeri enam elisavõrgu esinduskauplust, et omi asju ajada peab sõitma päälinna. 
Ka elukorraldused praeguse töökeskkonnas on ka uuenduslikud. Mille tõttu andis ikka nädal aega niuksumist ajakasutuse ümberkorraldamises (õnneks on need ületatud, tunnen isegi uhkust, et kuu möödus lennates ja midagi ei jäänud selletõttu tegematta). Nojah inimene on harjunud mugavustega, kui tuleb miskit uut kohe niuks-niuks-niuks... ja negatiivsed mõtted vallutavad kõige positiivsema inimese meele. Õnneks ületasin ja kiidan praegust elukorraldust, suurepäraseks. Olen hommikuinimene, kes teeb palju just ennelõunasel ajal. Ja pärast lõunat tööle minek pole probleem siis juba pere kodus, kellega on jagatud teatud õhtused ülesanded, et midagi ei jääks tegematta. Ja ka pere on uuendustega kaasa tulnud, eks vahel juhtub, et tekib ka vastakaid mõtteid. Kuid kõiki asju on vaja läbi rääkida, et ka teised teaksid, et asjad mis siin ilmas johtuvad, ei juhtu minu ega kellegi teise tahte läbi mõttetult. Elukulg on pidev ümberkorraldus ja uuendus ning see on paratamatus... kui meenutan ühe vanaisa sõnu, et peame olema valmis igasugusteks hüpeteks, et ei jääks jalgu või kaotaks seeläbi oma töökohta. (isa-isa Luunjas vet. arsti ametit pidanud vanaisa sõnad).
Uurisin hommiku varastel tundidel, et milliseid lakumineraalide ämbreid veel pakutakse ning mis firmad pakuvad. Jäin hetkel Saareõue pakutud küüslaugu-soolaämbrile pidama. Ikka hinna ja kaalusuhe on määrav, mitte see, et ostan mõttetult 20 kg ämbri ja pean maksma 80. Olen ennegi küüslaugu-soola ämbreid hobustele ostnud. Viimati kasutasin karjamaa kausimineraali, kuid seda jätkus kõigest üheks nädalaks ja kausile korraldasid hobused veel korraliku jalgpalli võistluse... ainult tükid jäid järgi. Õnneks lakukivide tagavara on olemas. Kuid lisama söödaratsiooni peab täiendaval täiendsöötasid. Just nüüd mil päike intensiivsemalt paistmas, hoogustub ka ühtlasi karvavahetus...jubeeee... 
Järgmine nädal täiendama spetsiaal söötasid ühele hobusele. Ja eks viljatagavara vajab täiendamist. 

Aeg lendab ja võib tõdeda, et 15. märts on juba pool kuud möödas. Nojah nüüd seda enam loen päevi, et saaks rohkem õues toimetada. 
Tänast päeva alustasin Rapla perearstikeskuse külastusega. Kuid käik sinna oli tulutu... Mis toimub sain veel sõimata, kus on arsti eetilisus ja viisakus.
 Peaks kah hakkama oma töös kasutama viha ja ebaselgeid sõnumitoone just tollele inimesele, kes siis oma negatiivsete emotsioonidega mind kostitas.
 Kurbus ja nõutus läksin sama targalt koju tagasi tütrega. Samas ega ma ka paremas meeleolus polnud keesin sisemiselt vihast, kuid ei jaganud kõike välja. 
Kuid olen võitleja, veidi keemist sisemiselt ei lase ma oma emotsionaalsel võidulipul langeda ja tegin ühe kõne vanemas väärikas eas lastearstile, kes oli nõus tüdruku vastu võtma ning vaatama, et mis toimub. Eelistan antud olukorras, tuleks analüüsid teha. Juba neljas päev peavalu segunenud palavikuga. Kardan hullemat, ei tahaks, et asi lõpeks kurvalt. 
Kõige kummalisem, otsisin kogu maja läbi, kuhu on kadunud kõik mu termomeetrid no ei leidnud. On alles päev, ühe lapse haigus võib ikka tekitada täis ebahuvitavaid pöördeid.
Kui palju on arste, kes on saatnud väikeste haigussümptomitega lapsi tagasi kodusele ravile ja mis tulemus... ei taha mõelda. Olen praegu sõduri sõjameeleolus.
Küsisin, et mida aeg edasi seda hullemaks meditsiin muutub. Kui ikka inimesena kõike ei oska ei tule miskit ka kõne alla.  
Nii ongi, et oma teadmistega ravimitest ja ravimisest olen kogu aeg kursis hoidnud. Jälle on apteegis põnev silmata uute etikettidega ravimtooteid. 
Üks päev jäi silma Maalehe ühe lehekülje pealkiri, kus sisuks ,,Robotlüpsifarmid" lõpetavad oma tegevused, seoses investeeringute tegevusega seotud panga ees seisvad võlgnevused. Ja muidugi piimakombinaatidest saamata jäänud piimaümbertöötlemis tulud. Kurb lugeda, et maaelu aina hääbub ja tagasi tõmbuvad entusiastlikud inimesed, kelle toel miskit veel tehti. Nojah üheks suurimaks tõukeks on veel toetuste vähenemine. Näit. minu naabrinaine, kel 5 ha maad ümber maja, sai ainult toetust 2 ha maa pealt. Käis küll selgitust uurimas, kuid jah pria jäi seekord oma vastustega siiski napisõnaliseks.
Meenub mulle miskit lapsepõlvest vabandan ette lugejate ees... laps olin siis (kuskil 5 aastane)
 vanaisa saatis pea 20 aasta vanuse eaka lehma lihakombinaati, aga enne seda käis sõda, et lehma laudast kätte saada. Istusin lauda ukse ees, tagurpidi keeratud jõusööda ämbril ning pisaratega pooleks proovisin kaitsta oma lemmiklehma. Ohh oli see vast päeva. Vana-vanemad olid minuga tol päeval püsti hädas, prooviti meelitada, keelitada. Lõpuks asus vanaisa läbirääkimisi pidama, et lehma laudast kätte saada. See mul enam meeles pole, kuidas vanaisa mind mõjutas, aga asi lõppes rahumeelselt, kuid tean, et Moonit taga nutsin ikka mitu nädalat, kusjuures lauta minek oli mulle raskegi.
 Nüüd jah mõistan, miks see vajalik tol ajal oli, vana lehm kes enam piima ei andnud ja viimane talv veel ahtraks (mitte tiinestumine ehk siis ei toonud vasikat) jäi. Oli tavaliselt ratsionaalse mõttega inimesel ainus lahendus lihakombinaati saatmine
Mooniga sidus mind see, et mulle jäi ta ainulaadsena meelde, et teda pidi lüpstama kolm korda päevas ja tema lüpsikorras 20 l piima toota oli naljaasi. Udar oli suure pesukausi mõõdus. Enne lihakombinaati minekut lisandus veel piimapidamatus, udar jooksis tühjaks. Eks ealised iseärasused tekitasid nisaotstes olevad sulgurlihased lõtvunud, mis enam piima udaras ei hoidnud.
Meenutades toda aastate tagust lugu mõtlen siiani, et siis mõtlesin lapsele omaselt. Mõtlesin kunagi rajan, kus saavad vanaks jäänud loomad elupäevad lõpuni elada. Kuid elu on teinud korrektuurid ning haridustee veterinaaria maastikul on teisendanud mu teadmised ratsionaalsemaks ja kaasaegsemaks. Iga vana loomaga kaasnevad totaalselt suured raviarved. 
Tean praeguses olukorras ühte inimest, kel on lehm lemmikloomaks. Ei teda paaritata, annab piima nii palju kui annab. Ja inimene naudib tema olemasolu. Jah nii see on kurb on lugeda, et üha enam majandustegevused maal lagunevad. Suure ülla provokatiivsete loosungitega püüti maale meelitada nii mõngi pere, et leida nii sobiv kontingent tööjõud. 

Vahetasin kaanepildi, see küll pärit aastast 2006 Vaasa linna kämpingu territooriumile rajatud grillkojast. Täitsa huvitav ja igatsus matkamise järgi on suur.

Ja jälle üks nädala lõpp käes, eile hankisin lemmiklooma poest olulise sööda papagoidele, ei saanud mööda minna maiusepulkadest ja hirsitõlvikutest... Naljatlen endamisi, avastasin tänu toodud nümf-kakaduudele maiustusena kaasa pakituna hirsitõlvikud. Minu jaoks uudis, nojah kui puudub kataloog toodud lemmikutesöötadele ja vidinatele. Siis armas Google jälle aitas, minu uudishimu ning teadmisi lemmikuna peetavate toalindude menüü koostamise ja vaheldusrikkuse läbi mõtlemisel.
Põnev teema see jäätmevedu, püüdsin meenutada, et millal meie konteiner tühjendati. Ei meenu kuidagi moodi. Sain jälle uue lepingu ja jäätmeveograafiku. Lugesin hoolega kõik läbi, et ühtegi olulist infot kahe silma vahele ei jääks. Igaks juhuks uue nädala alguses täpsustan mõned faktid üle, mis mulle väheke segadust tekitasid. See on üks kummaline valdkond, mis on osaliselt peale surutud, kunagi võtsin konteineri sellepärast, et polnud kuhugile kasutatud pudeli-purgi ja muu ebaolulise ja looduses mitte kõdunev olmeprodukt realiseerida. Ja konteineri kasutaja olen siis vist kuskil üle 15 aasta olnud. Tõden seda, hea kui on koht kuhu viskan klaasikillud või mitte kõdunevad pakendid. Muus osas, mis kõduneb panen aga kompostihunnikusse, kus siis bioloogiline protsess oma töö teeb.
Taas kord järgmise nädala söödakogus jälle kodus. Ja hopsid said oma korralise rulli vabalt söömiseks ette. Korra nädalas lubame seda teha, kuna praktiliselt kipuvad hobused, kui kered täis palju raiskama, siis teised koju veetud rullid lammutame ükshaaval lahti ning jaotatud kella ajaliste söötmiskordade järgi ette jagame. Üks päev peab veel ühe heinarulli ka ette veeretama. Sööta jagub ja tuleb tõdeda, et jääb ka üle. Ja järgmise nädala lõpus peame hoopis hakkama vedu teostama juba käruga, heinamaal lahti lammutama ja arvata võib kodulähedale jäävalt heinamaalt siis vedama otse karjamaale, kuni lumesulamiseni.
Kuid ega me eelmise aasta varutud sööda tõttu järgmiseks aastaks tegemata ei jäta.
Värske sööt on alati parim, aga eks kõik sõltub ilmast ja rohustu kasvust, siis peab jälle tarkust varuma, kust mida lisana juurde tegema.

Praktiliselt lõuna käes, argised toimingud ammu selja taga, sai veel kanala allapanu vahetus täielik tehtud. Muidugi jah, kommentaariks nii palju, üks minimõõdus kanaemand minuga väga kurjustavalt pragades. Oletasin, et segasin ta õigeaegse munema mineku ära... vabandasin kana ees, et kannataks ära minu toimetuse...kuid seda enam oma rahulolematust kasvatas veel mu maheda tooniline jutt. Mis pani veel rohkem häält tõstma, õnneks õues toimetavad kuked-kanad talle lisatoone ei andnud. Minu õnn... kogu protseduur tehtud sai, nii too kanaemand takseerima kuuti suundus, eks peatselt taas kisa oodata, aga seekord juba muna teavitusega...
Toas võtsin ette merisigade suure puuri puhastuse. Lasin notsikud kõik toa peale patseerima ning kogu puuri sisu põõsastele kummutama (mainin näriliste sõnnik on otsekasutus kõlbulik, kui allapanuks kasutatakse heina ja saepuru). Tagasi tuppa juba puhta allapanuga täidetud ning lakast käisin tõin head heinalõhnalist peenikest heina... Ja panin puuripõhja maha, et vaadata, mida sigudikud korda saadavad... Kõige pealt vupsas puuri põhjale Pigi-Vigi, järgmisena juba uus parukat meenutav papa Oskar. Noja nii nad siis juba sigri-migrina ülejäänud, kedagi ei jätnud külmaks puuripõhjale kuhjas seisev heinakuhi... See on merisigade lemmik, eelkõige sööstavad sisse käike uuristama ning siis jäävad sinna einestama. Ja homme hommikul vaatavad imestunud nägudega otsa, ... meil pole enam urgu, keegi varastas heina ära (küsin alati nendelt, kuhu hein teil küll sai). Ise seisavad nagu pingviinid reas ning imestunud - üllatunud näod peas. Kuidas ja sa ei teagi, et meil naasugune õnnetu olukord. Ja nii saab jälle uus suur sületäis heina puuri toodud, kus siis läheb taas mölluks... Nii käib meil merisigadega, kui nüüd veel õuekraan lõplikult lahti sulab, siis läheb täielikuks puuride pesuks ning kasimiseks. Õues on hea neid toiminguid teha, saab ka korralikult puurid ära kuivatatud.

Sussid püsti, ehk siis naha puhastus prodsetuur.

Paluks mängule, pea 9 aastane iiri setteri kraanz kes innustab ja tiivustab köiki koeri oma mängulisusega.

Hommik nagu iga teine, tavaline argise rutiini kohvitamise ning sellele järgneva loomade söötmise-jälgimis protseduuridega. Muidugi koertele panin poti veega pliidile, et saaks sooja pudru valmistada. Kuid üks kõne  keeras kogu toimingule nagu vindi peale, egas miskit pidin autole hääled sisse keerama ning vurama Kehtna lähistele  tanklasse, tellitud kanasöödale järgi sõitma. Sai siis oma bisnessi värk ühele poole, tagasiteel kõrvalehüppega veel kohalikku poodi, et osta suhkrut ja muud ninaesist kodusolijatele.  Piisav aeg kodus olemiseks  telku ees,  oma lemmikseriaali pühendudes. Ja uuele ringile, seekord siis Rapla ringile, oli vaja keskraamatukogusse sõita, kuna eelmine päev unustasin oma olulise dokustaadi, siis võtsin mitu asja ühesõiduga ette. Hüppasin ka autoteenindusest  läbi ning tasusin autoremondi arve.
 Eile saabus siis lõpuks karjatamistoetus, hinnanguliselt ütlen, imestan iga aastaga toetuse suurus kahanemas, kuigi kulutused loomadele ei vähene aastaga kuskilt poolt. Meie pere jaoks on talvisel ajal igasugune toetus siiski marjaks ära kulunud, kasvõi auto remondile või traktori kütte või hoopis mõne olulise jupi hankimiseks.
Olles oma loomade-lindude toimetamisel, tabasin järjekordselt ennast mõttelt, et kuidas saavad inimesed loomi ikka söömata-joomata jätta. Viimasel ajal jälle fb eesti hobuseinimeste ja muudes lehtedes ja loomakaitse seltsi sekkumisel jälle üks juhtum avalikkusele jõudnud.
Kas siis polnud, piisavalt raha, et lisaks põhule juurde anda hobusele kaera ja sinna sisse segatult mineraale. Olen ise põhu peal hobust pidanud (põhk on madala toiteväärtusega sööda liik) ilmtingimata on vaja anda jõusööta,mis tagab normaalse elutegevuse. 
Esimene aasta (1994-95) Raplas Laadamäel laudaboksis pidasin  talveks heinsööta väheks jäi. Väga palju suhtlesin paari tuttava veti ja mõnede teada-tuntud hobusekasvatajatega. Igal juhul olen säherdune hobusepidaja olnud, et pigem küsin-uurin.
Võtsin enese hobuse pärast töötuks (olin siis tol korral töötu, elukoha vahetuse pärast), et hobusele osta kaera ja mineraale. Kuna põhuks oli mõnus peenike kaerapõhk. Kui kevad käes oli hobune veel lisaks ülekaalus.  Kuigi palju teenisin  hobusega rahaliselt veel lisa saanisõitudega (sai ostetud porgandeid), ei olnud siis veel Rapla linna inimestega nii lähedalt tuttav. Kuhugile ei olnud julgust pakkuda ennast tööle, ainus inimene ametilt veterinaar, kellele  käisin abiks oli Mall Koitmäe. Olin tol ajal veel lapseootel.
Veterinaaria on mu üks lemmikteema, püüan hoida kursis teaduslikuma poolega, mis maailmas toimub vetide ühingutes.
Kuid teiseks talveks sai juba heina tehtud haljasaladelt.
Arutlen endamisi, et huvitav, kuidas saab üks noor hobune jalust maha jääda, peab ju olema ikka päris mitmeid nädalaid loom ju söömata-joomata, et tekiks mahajäämus. Olen endalt küsinud, et kuidas on võimalik, et noor hobune maha jääb...? Tean, et veistel esineb poegimishalvatuse korral on Ca - Mg verekoostises madal ja sõltub kui suur oli poegmise ajal vere-vedelikukaotus. 
 

Eem, täna juba kolmapäev. Mõnus nautida koduse loomaaia elu, muidugi on ka asju, mis meelehärmi tekitavad. On laste põdemised, juba hommikul köhivaid, aevastavaid ning nohust pakatavaid lapsi kuulates-vaadates hakkab ikka paha küll. Juba ma torman otsima linna apteegist sobivaid köha-nohu ravimeid, püüan leida võimalikult looduslähedasi, mitte keemiast pakatavaid tooteid ostma. Õnneks on need soodushinnaga leitavad. Tean mis lastele hea. Samas minu jaoks, ikkagi probleem, kui lastel nohu või köha venima jääb. Jube häiriv on kuulda, et keegi köhib jubedalt, siis juba töstab minus, kui loomaarsti kutset omava inimese mentaliteet ravima... Ja kui mul mõni hobunegi, peaks kasvõi ühekorra köhatama või aevastama, juba jään mureliku pilguga sügavalt puurima-juurima, et milles probleem...? 
Eelmine nädal tõin majapidamisse uue merisea papa nimega Oskar, kellelt on soov tulevikus ka järglasi. Tegu pikakarvalise isendiga. On kohanenud väga hästi, kõikide toas elavate loomade-lindudega saab hästi läbi.  Naerame perega, kuidas merisea tüdrukud temasse suhtuvad. Magavad külg-külje kõrval ning vahepeal jutustab vaiksel häälel miskit tüdrukutele kõrva sisse. Seda juba tõlkida ei oska, kuid kehakeelt jälgides, juu siis miskit armastusest või lembeluulet. Igal juhul armastus nelja tüdruku vahel pole lõkkele löönud. Ei tea kas hästi või halvasti, ühtepidi minu jaoks hästi. 
Mis siis hästi, nojah niuksuks - vinguks tiba, ma lubangi väheke... ilm keeras ära lörtsiks ja meie külatee on suht jahu, kus siis madala põhjalise autoga, peale sadanud märja lume läbi vajub, vahel ka külge ette kipub keerama. Ei meeldi need lörtsised-sajud mitte üks teps. Nojah, kuidas ma saan ilmataadiga suhtlemis-kohut käia, kui pean tema iseärasustega leplik olema. 
Oii täna oleks probleem olnud, kolm kana olid kuudi juures õue jäänud, on tegelased. Nordik oli lahti ning piilus pingsalt vist sobivat hetke peal tormamiseks. Nojah ei tea... Igal juhul päästsin veel mis päästa andis ja koer kinni ning kanad vabadusse. Huvitav kas mu eesmärk kannab ükskord vilja, kus saan linnukoera koos kanadega üheaegselt lahti hoida...? Tegelen sellega päevast päeva, olen saanud lastelt ju palju kordi hirmuseguseid signaale, et kuidas ma julgen... Tean niipalju, kui mul on koeraga tehtud nii palju tööd, et ta mind usaldab ja teab mis talle lubatud.
Olen unustanud mainida, et mul läheb kolmas nädal osalist paastu, joon palju mineraalvett päevas 2l ringis, vahel läheb ka vähem. Jälgin, et toitumises oleks nii loomsete-taimsete valkude tasakaal. Kasutan seedimise parandamiseks idandeid, sidrunivett. Valmistatud on ka looduslikku antibiootikumi, mida siis kas profülaktilises mõttes tarvitatakse või kasutatakse peres, kui terviseprobleemid käes (köha, nohu korral on see hea ravim, aitab leevendada köhast tekkinud käheduse sümptomeid). See miks ma paastun, lihtsalt puhastan organismi keemilistest jääkidest. Olen uurinud mis asi on aluseline ja happeline toit ja mis juhtub organismiga, kui see on happeliseks muundunud. Tänusõnad Maaülikoolis giidinduse aine õppejõule Aare Maele (kes Eestis tuntud meistergiid), kes pööras läbi enda kogetule sellistele asjadele tähelepanu.

Tänane ilm on vastupidine eelmise nädala kargele talvisele...

Jälle ilm nöögib teleka vaatamist, pidime ju vihmade ning vahelduvate lörtsihoogude tõttu ilma telkuta päris kuu aega ilma olema. Hämmastav, milline vaikus tekkis ainult õhtuti loomade tegemisi ja omavahelisi vestlusi kuulsime, nii et vaikus majas. Mul sai piisav kogus raamatuid läbi loetud ja eks nüüd peatselt külastangi raamatukogu, kus vahetan loetud teavikud uute vastu.
Oli tänaseks plaanid tehtud, kuna hooaeg ratsutamiseks pole enam mägede taga, alustasime aktiivselt hobuste treeninguga. Kuid vihmase ilmaga sai lükatud tänaseks plaanitud trenn edasi. Igal juhul eilne päev oli tegus. 
Eelmise nädala algusest hakkasin pidama auto küttele tehtud kulutusi ja läbisõidetud kilomeetrite peale. Eilne tulemus siis sai ületatud 600 km ja ostetud 40 euro eest kütet. Ja tänagi on päeva algus tehtud 30 km-iga, lihtsalt hommikused asja ajamised Raplasse ja uuesti koju. 

Täna mötlen ainult positiivselt.  Väsitav ning vastik tunne tekib,  kui lugeda välis ilmast pidev negatiivse sisuga uudisvoo ilmumine. 
Tegelikult, kui aus olla, siis olen täna väga..., väga..., väga..., väsinud. Samas kõiki tegemisi läbi enesesunni sundinud tegema, kuid tean, et ees ootab lõputult hea sügav uni.
 Lülitasin enese täielikult välja köigest,  mis on negatiivne. Hommik algas lauluharjutusega, väga hea tuju töstev. Pärast kooriproovi koju rutanud, käisin lastega metsas trenni tegemas. Kaks tundi ja nahk märg. Pärast lisandus veel ülesandena noorte hobustega tegevus. Praegu küll tahan ise rohkem trennidele keskenduda, häälestumine ning enese vormis hoidmine aitab areneda endal kui ratsanikel.

Lisaks kõigele päeva naelaks siis ujumas käik, kus siis ujumisest suurt midagi välja ei tulnud, keha ja vaim oli väga väsinud, kuid lõõgastuseks aurusauna ja leilisauna mõnusid lisadena võtnud. Andis päeva lõpuks ikka sellise tunde, et kui koju naasesin, siis enam muud ei jaksanud, kui voodisse pugeda.  Igal juhul päev oli väga tegus. 

Nii käib koera jooksutamis trenn, seekord veab Nordik enda järel suusatajat. Tihti küsitakse mis asi on koerakross. Koer omab jooksmiseks spetsiaalseid trakse mis on ühendatud koerajuhiga läbi veoliini.

Kaunid jääpurikad räästas. Tänast hommikut alustasin selliselt, et võtsin aega laisklemiseks-kohvitamiseks. Jätsin täna hommikul raba kolamise ära.

Igapäevane pilt, koerte möllamine, kõige aktiivsemad on mul Pipi, Sofi ja Nordik. Sass eelistab mul silma peal hoida.

 

 Külastasin Mukri raba, suusatasin laugastel. Vöimas  tunne valdas kohe, kui suurel laukajärvel suuskadega uisku tegin. Lauka iseärasuseks on saared, kus sai siis proovitud kurvisid vötta. Igal juhul kaks tundi rabas kolades kadus linnu lennult. Vöimas tunne iga sellise paiga külastuse järel, köik muu argisest päevast kaob unustuse hölma. Eks näe, kus ma homme kolan, kas viitsin vöi veedan möne varase hommiku hoopis oma kodukandi raba külastades. Huvitun metsloomade elust-tegevusest. Esmane on tutvuda hundi arvukuse ja liikumise ning populatsiooni suurusega. Tegelikult teen seda juba aastaid.
Önneks veebruarikuuga sai ära kohanetud uue töögraafikuga, algul oli ikka see inimese niuks-niuks-niuks... paha elu, kuidagi  ei osanud köige kiirega kohe nii harjuda, kuid kuu möödus, et ei   saanud arugi. Muidugi teatud kannatlikkuse proovile panemine oli veel mul autoremont.
Tegin eile kanadele profülaktilisel meetodil D vitamiini kuuri. Üks tuttav oma kanadega töi mu kanadele veel lestatöve, homme veel vaja ravi teha.
Jälgimisele sisse sai toodud üks noortest sälgudest, kes kuidagi omaette hoidis, temale teen täna ussitõrje. Eile õhtul sai veel kehatemperatuuri mõõdetud. Kuid sellist, mis oleks murelikuks teinud ehk siis palavikku ka ei olnud. Ei tea miks siis looma eraldi hoidis. Jälgime mõnda päeva ja siis laseme taas karja.

Mukri raba ja muidugi on see paik veel looduskaitse all.

Kahju on see, et torn raba servas on kahjustunud ja seega kasutuskölbmatu.

Jälle üks päikseline päev. Mönus on loomi talitada,  kui nad on rahuolevad ning söövad omas tempos. Vaja on jälle osta kütet, avasin viimase kodus oleva rulli silo. Heinamaa servas neid veel mitukümmend seismas.
Kanad on mul hästi julgeks muutunud, kui õue lasen, siis tolgendavad jalus ja jutustavad. Üritan neid mööda minnes paitada, isegi kuked ei karda enam nii paaniliselt. Möni saab sülle vöetud, kanamemm mõnust kokutab. Tegelikult, kui loomad-linnud usaldavad  inimest on nad väga pönevad fruktid  majapidamises.
Näiteks vötan mänguasja ja võtan  Nordiku vabalt endajuurde, kuid viimane kibeleb vägisi kanade juurde. Kuid sönakuulekus töötab väga hästi, püsivus ja pidev töö on viinud nii kaugele, et koer kuuletub hästi. Ja muidugi lapsed tunnevad minu eksperimendist tohutut hirmu, et kuidas kas ma ei karda Nordiku rünnakut kanadele. Olen selgitanud, et hirmuga ei suudaks ühtegi looma õpetada. Põhisuund seisneb koostöö tekkimisest. Näha uutes olukordades  koera reageeringut ja valmis olema,  keda ta tahab kuulata.  Ja nii igapäevaselt trenni tehes, tundub mu eesmärk lähenemas soovitud tulemusele.
Ja ülepika aja kah üks pooletunnine jooga-venitus-hingamine jne super päev täna...😁😁😁

Metsloomade paradiis. Milliseid jälgi küll leida vöib.

Valgejänese jälg, tiba päikese poolt töödeldud.

Nii tehtud-käidud ja mõne pildi klõpsitud. Ootasin sobivat päikesetõusu märki juba kella 5-st hommikul. Kuid siis haigutas videvik, mis ei pakkunud pildistamis ega külastus huvi. Kui homme sama ilm, siis juba tiba teise kohta. Fännan seda aega, kui saab rabas kolada, eriti märtsikuisel ajal. Kella 6 ajal õue vaadates ei leidnud ikka kutsuvat päiksestõusu. Ja korraks vist lühikese une järel uuesti kohvitassi taga nentisin kurvalt, et päikest pole. Ja sinna ma siis enese unustasin. Ja ühel hetkel kell 8 juba tervikpäike suurelt siramas. Igal juhul energiapatareid tööle ja tegutsema... Õue minnes said kõik loomad oma ninaesise, muidugi koertega metsa ei läinud. Võtsin auto ja kimasin lähima raba serva. Igal juhul on päev täiusliku alguse saanud.

Yess kaunis päev. Kena päiksetöus käivitas sisemise päikese energia tööle. Miinuskraadid 29.02. tuletavad meelde, et aeg oleks rabadesse kolama minna.  Yess saab ehk see nädal ka vöistlema minna suusatamises. Homsest juba uus kuu, uskumatu kui kiirelt kaob aeg.  

Pärast Rapla ringi toimetasin loomad-linnud esimesekäigulise hommik ootega. Suheldes vötsin aega iga loomaga individuaalselt rääkida. Täna viisin läbi ühtlasika kabja kontrolli, mil määral sai selgeks kas vaja on värkida vöi mitte. Önneks ei pea niipea neid nagistama. Muidugi noored sälud vajavavad rohkem tegelemist.  Harjasin neid, ükshaaval, löpuks moodustus omaette kobar minu ümber, imestama pani hobuste meelerahu ja soov olla kontaktis inimesega. Nautisin igat hetke nende keskel. Mönus hommikpoolik töi rahu sisse. 

Jälle kurvad sõnumid, mis kuidagi mindki ükskõikseks ei jäta. Kahju ja kurbus hetkeks hinge poeb ning mõttes leinajate-lähedastele mõtteid mõlgutama paneb. Jah keegi pole igavene...  Kuigi jah, pole suur kuulususte-muusikute või teab mis eluala valdkondade tuntud tegelaste fännaja. 
Teeb kurvaks, kellegi lahkumine eriti veel silmapaistvate pikaajaliste saavutuste eest muusikas. Olen ka miskit moodi muusika inimene, isa oli pilli-ja laulumees, lisaks isapoolne vanaisa laulu-ja pillimees, isa-ema laulja Sadala kooris. Mu vanaemale ja vana-vanaemale oli elu andnud kenad hääled ja mida ka vahel kasutati üritustel. Mälestused-mälestused... 
Täna tavaline päeva algus, tegin tuuri hommikul Rapla linna suurematele kauplustele, otsides sobivat konti koertele söögiks, kuid mida polnud soovitud produkte, võtsin jälle mõned komplektid seakõrisid. Ühe portsu sai Nord ja teise jagasin kolme koera vahel. Muidugi haukumine ja koerte ülemäärane ärevus-soov metsa minekuks oli suurim, kui mu kõrvad seda suudavad taluda. Lärmava koerte seltskonna keskel jube raske on kasutada taktikat ignoreerimist. Kõige paremini aitab koerte rahunemisele, kui lähen tegelema hobustega. Siis tõmbutakse oma seltskonda ning möllatakse ja hetkeksgi ei unusta ma pöörata pilku, kus Nordik asub. Tegelen ühe asjaga korraga, aga koerad peavad olema mu läheduses. Pean seda normaalseks, tean inimesi, keda selline koerapidamine paneb pahandama. Olen õpetanud koeri ka eemale hoidma haritud aiamaast. Ja soovitud tulemused on käes. Pidev tähelepanu ning pere keskel läbi räägitud koolitusvõtted töötavad paremini, kus kõik peavad reeglitest kinni. Ja nii saabki noorest koerast lõpuks tark ja hooliv koer ning inimesega koostööle orienteeritud.

Mitmeid mötteid täna keerlemas peas. Vaatan, kuidas nümfi papa nöuab puurikatusel viirude lenduminekut. Ise säutsub körvulukustavalt väristades tiibu, mis väljendab palun lendu rahvas... Kuid viirud tegelevad lauluharjutuste lihvimisega. 
Hommikul hobuseid toimetades jälgisin ka koerte möllu-mängu. Ja päris kaua möllati, Pipi öpetas oma örnusoskustega , kuidas peab üks jöuline koer mängima. Tundub, et koolitus oli möjus igal juhul Nordik vöttis vedu. 
Nüüd sain probleemile jälile,  miks nümfipapa kriiskavalt häälitses olin unustanud puuri ukse avada. Ja kohe jäi nümfipapa vaikseks. Lahe mida vahel tuleb jälgida. Lindude loomade kehakeelt ja hääletugevust, kuidas muidu inimene öpib aru saama.
Super olen öppinud siis tahvelarvutiga juba kribama sujuvalt ilma vigadeta. Vabandan lugejate ees, kuna ekraan väike, siis pean kirjutamise kiiruse möttes harjumamöttes söna täpsuse ja ilma vahepeal kontrollimatta. Arvasin aasta tagasi, et olen vilets tahvel arvuti kasutaja.

Mis tähendab vabariigi aastapäev mulle, ei miskit erilist. Ei viitsi isegi pingviinide paraadi silmitseda, kui ainult viivuks kiigata naistegelaste õhtutualette balliks. Mainin salaja, unistan ise ühel sellisele viibimisele kunagi jõuda. Vinge oleks, mainisin kütuse tankla müüjatarile oma unistusest...
Nii palju valmistasin söögis erilist, et võtsin sügavkülmast forelli, mille siis ahju viskasin (muidugi see niisama lõbusaks sõnakõlksuks). Korra põikasin ka sõbsile külastusvisiidile ja sealt taas koju. Muidugi viskasin ikka humoorikaid kilde nii, et sai südamest naerdud.
Mõnus hurraa vaba päev, muidugi Rapla ring mul hommikul tehtud. Oli vaja mõned tegevused jälle korda saata. Käia kord poes hankida koertele miskit toorest, et ei pea kohe pudrulainele häälestuma. Nordikule peab korraga andma kg toorest sööta, millega on tal piisavalt aega tegeleda.
Mul ülimalt hea meel, millega ta mind jälle üllatas... Ta oli nii lusti täis jooksis oma lemmikkanniga siia sinna ning pildus õhku ja kui mul õnnestus see ära pätsata, siis mängisin sellega nagu pisibeebiga, hoides süles ning paitades õrnalt näidates koerale, kuidas ma kohtlen tema kanni. Ja kui selle kätte saanud, viidi jälle oma pessa, natuke möllanud muude kaigaste ja pulkadega toodi jälle kanni mulle näha. Ja huvitav on see, et kuidas koer aru saab, et mulle meeldib tema tegevus oma mänguasjaga.
Pidev pudru andmine Nordikule ei taga piisava konditsiooni ja seega olen  suurendanud  toortoidu andmise kogust. Selline teema, eelmine aasta talvel eksisteeris veel Rey, kust sain osta igat masti tapajääke koertele, siis seda ettevõtet kahjuks jah enam ei eksisteeri. Ja seega pikka aega olen pidanu leppima poelettidel leiduva koertele mõeldud lihajääkidega.
Pean analüüsima hetkel veel hobuste mineraalide vajaduse ning mida oleks veel vaja. Kuigi olulised asjad on olemas. Nali naljaks, mu auto viibis remondis kolme lakukiviga, mida ma ei viitsinud ekstra ära tooma minna. Mõtlesin naljaviluks, et eks kui meestel soola isu peale tuleb, küll leiavad siis pagassisst üle.
Taas ratastel ja endal hea olla. Usun, et kui miskit ekstreemset teepeale satub, küll siis oskan vastu võtta.
Kevad on pugenud mõnede lindude südamesse, laulu on kõik kohad täis... Kevade ootel.

Päeva pikkust saab juba tundidega mõõta, nii hommikul, kui õhtul. Eelmine nädal oli päris kohe suurte katsumuste nädal. Iga päev välja minna ning päeva ajal silme ees, virvendamas, tegevust nõudvad koerte pilgud. Õnneks on selja taga kõik. Eks endalgi päris raske, kui kõigele lisaks auto katki. Nojah oleks võinud leppida ühe silindri puudumisega, kuid ei enam poolikuid töid ei soovi liikumiseks. Nõudmised tehnikale on kasvanud, nüüd juba kahetsen oleks ju võinud ema ja isa jälgedes kunagi astuda ja ära hoopis õppida tehnika värgelduse. Elagu teenindustöökojad, mis siis kellegi firmaks ja eksisteerivad.

Mõnus hommikukohvi laua taga nautides ja silmadega õuelindude tegemisi toidulaua ümber jälgides. ....yesss mõnus...loetlen mitu arvuliselt kokkuloendades tuleb. Päevalille seemneid läheb ikka päris ohtralt ja isegi rasvapallide majakesel ikka korraga mitu sulelist ümber. Kell hakkab 8 saama. On veel üks asi ajada, kuid nüüd mil tean, et tegelik põhjus võib peituda mujal, tegu lasteprobleemiga. 

Nojah teab mitmes kord mu mobiilil kukkuda kivipõrandale ei tea, pole ju lugenud. Igal juhul lambist viimane toimetab. Kui meeldib lülitab ise välja ja siis kulub mul jälle avamiseks minuteid, kuna keeldub korrektselt käivitumast. Ja mis kõige kummalisem, iga kord lööb ette inglise keelse menüü. 

Minu ujumistulemus tänu Rapla valla kaasujujale jäi samaks. Kahju, et vorm veidi roostes ning paar meetrit enne finishit veel nõrkus peale tuli... enda viga, et hommikul enne füüsilist pingutust ei söönud. Kuid õnneks ei lasknud nõrkustundel maad saada ja lõpetasin enda jaoks edukalt. Kabetamisega siis selline stori, pea 30 aastat tagasi vististi sai võisteldud, kuid viimase 10 aasta jooksul polnud ma kordagi kabenuppe liigutanud ka, kuigi lapsed vahel nurusid enne nende võistlusi harjutamiseks ka minuga mängida. Nojah 24 koht ja mõne punkti valla ikka tõin, kuid parimaks mängijaks omavanuse hulgas sai Laura. Kuid ütlen, aprillis taas võistlustulle kabes ja seekord siis ka mina. 

Eelmisest nädalast on mul veel siiani Nordiku pilk silmade ees, kus ta tõi oma lemmikmängukanni ja vaatas mulle anuvalt - sügavalt otsa. Selline tunne, et kutsus mind, vaata kui armas kann mul on, lähme mängima. Pole tükk aega nii lahedat koera olnud. Nord on toonud mulle palju juurde, eks tiba probleemne koer. Kuid kõige rohkem pean tema ninaesise eest hoolitsema, talvisel ajal on ta suht kerge kaalus kaotama nii ongi, et varustan poest leiduva seakõridega. Tema hammaste jaoks sobiv. Purustatud linnuluid ei julge sööta, kuna teatud luud võivad soolikale nagu noaga läbi lõigata ning sisemine verejooks on kindlustatud.  Tean inimesi, kes selles valdkonnas vaidlevad, kuid ühe tuttava koer sai pidevalt neid ja ühel päeval lihtsalt maas ning ainus mis nad suutsid kiire surma järel otsustada oli, et lasta lahata ning siis selgus tõde.

Tänase päeva jooksul olen kuulda saanud mitu kurba sõnumit. Surm on võtnud Eestis tuntud collie kasvataja ja õuna sordiaretaja Asta Kase teispoolsusele. Ja Kehtna vallas jahikoerakasvataja-aretaja Ülo Kiivri. Ülo oli ealt noor mees ja kohtumistel ei kuulnud ma kunagi kurtmist, et jaksu või tervist pole. Mis juhtus, eks antud hetkel tunnevad nii lähedased, kui ka tuttavad tagasihoidlikku huvi. Hetkel teadmatus, mis nii kiirelt võttis täies elujõus mehe jalult. Kurb tunne valdab, kui tuttavad inimesed kõrvalt kaovad. Ja teadmine, et kuidas lähedastega suhelda. 
Jah nii see on, eks kaduviku seadus on loodud, kuid miks on nii, et mõni peab siit ilmast vara lahkuma. Miks...?
Nordiku tõime Ülo käest. 
Täna metsas jalutamas käies rääkisin Nordikule, et tema sünnikodu peremees on lahkunud, kuid ei tea, kas see koerani küll jõudis. Loodan salamisi, et mõistis mu juttu. Olen Nordiku pahandusest üle saanud ja saavutanud jälle soovi koeraga tegelemiseks. Täna tegin midagi uut. Olime koos õues, kui ka kanad lahti. Kuuletub, kuid soov oleks nii...nii...nii... väga kanajahile minna. Kuid peremehe juuresolek, siis keelab. Igal juhul ka toas toimib mu kohalolek ja mitte midagi ei puututa. Kuid järgmiseks kui jätta üksi läheb kohe omapäi uudistama. 
Uudist suurt nagu pole, auto asub jälle töökojas ja olen jalamees. Ja leiutan ilmatu uhkeid süsteeme, kuidas tööle jõuda. 
Vastlapäev sai tehtud ponidega. Vankrit ei jõudnud tuua. Eelmise nädala kabe-male võistlus röövis aja. Täna sai jälle ujumisvõistlusel osaletud. Vilets vorm, kuid osavõtt oli ka minu jaoks tähtis. Eks homseks selgub, mis koht siis lõplikult sai. Ja mitmendaks seekord vald jääb.
Miskit edukat nädala lõppu. 

Lumest on järgi ainult riismed, juba teist õhtut tuulutab ja tibutab vihma. Maapind on täitunud üleliigse veega, mis kuidagi ei taha maapõue vajuda. Meie trenniplats näeb välja nagu katastroofi piirkond. Takistused vee seest osalt väljapaistvad... Kuid ega meie ainsana veega ümbritsetud pole, seda veega värki jätkub ikka piirkonda suurelt jaolt päris palju. 
Tõin jälle raamatukogust uusi teavikuid lugemiseks. Olen näljane raamatute järele. 
Üle pika aja katsetasin sefiiri tordi tegu. Osa tegemisi unustasin, kuid oluline oli, et pistsin sõrme roheliseks. 
Hobused on veetnud mitmeid öid sees, kuna õhtuti on ilmaolud ikka ära keeranud. Õnneks on heina ette andmiseks. 
Ja kui kerge on neid sisse saada, lihtsalt hõigata ja kogu see kabjaliste meeskond sisse tormab. 
Koertega sai see nädal kelgu ette rakendamist proovitud, kuid jah kogesin et ega kerge pole kahe koera koolitamine. 
Papagoid on lahedad tegelased, kes armastavad, kui neile vett pritsida, lehvitavad tiibu jaa naudivad veepiisku nii nagu looduses vihma käes oleks. 

                                  Yess sööki jagatakse. Nii saabub kari jalutades ja üksmeeles söömile.

                                               Sajust hoolimatta lastakse isukesel hea käia.

 

                                        Milline karvik ja kevadel annab neid jälle puhtaks kammida.

Kolm vaba päeva on nagu linnu lennult mööda läinud. Täiesti uskumatu... 
Teisipäeval oleksin pidanud olema koolitusel, aga ressursilt kallis õpe pani kaaluma, kas on mõtet nii palju välja käia. Koolituse sisuks oli, kuidas ära tunda, kui mu lemmik neljajalgsel on stress ja kuidas seda koerast välja saada. Koolituse kestus oli kaks päeva ja tung osalejate nimel sellele oli päris suur. Mullegi mainiti, et kes ees see mees ja õigeks ajaks raha ära maksab. Mul jah hakkas rahast kahju, oleks ma siis üksik inimene, kuid mul lapsed.
Tegelesin tol päeval 1,5 tunnise joogaga. Täitsa mõnus, sain nagu energia tagasi. Jooga on põnev mulle endale hea avastus. Praegusel ajal püüan venituse läbi treenida budisti meditatsiooni asendit. Osalt on see juba saavutatud, kuid veidi veel igapäevaselt vaja teha, et õige asend saavutada.
Meelisasend on jalad õhus, turiasendis... Vahel võtan sellises asendis telefonikõnesid vastu... Kui küsitakse mida teen, siis vastangi, et olen jalad üleval rippes...
Kolm päeva on möödunud igat masti töid tehes, täna kontrollisin soojamüüri lõõre. Ja jälle sõda ämblikuvõrkudele. Miks neid tekib ei oska seletada. ...võib olla on hea keskkond...
Mainin, et korduvalt taban ennast mõttelt, et küll on hea, et mul on hobused. Kõige nauditavam on neid söötes, täna õhtul jälle viimast söötmist  korda korraldades ja rulli lammutades on neid tegelasi mõnus jälgida. Samas tuleb teadmine, kes on kes. Kellega peab nati riidlema.. Näit. Kati ja Testu on suured füürerdajad, kuid nad on ka naljanumbrid, vahepeal arvavad, et teises kohas on parem söök, siis aetakse jälle teised eest ära.
Nordikuga sai üle pika aja jälle tegeldud. Tegin otsingutööd. Teadmine, et millega ta hakkama sai ei ole ma veel üle saanud, sest ravin ju tagajärgi. Pean pidevalt silma puhastama. Ütlen nii, et koera hammustus olgu see siis talvisel ajal, läheb igatepidi mädanema. Ravima peab antibiootikumiga, muidu jääb mõni bakter haava elutsema ja asi võib võtta halvema kulu paranemise asemel.
Õnneks olen taas kitse usalduse võitnud, kasutades selleks leivakääre ja ubinaviile...
Sain külapealt notsidele kurki (naabrinaine andis), kuna ta oli kasside söötmise ajal kukkunud ja tundis ennast pahasti. Käisin teda mitu päeva järjest kah kaemas. Iga kord, kui kodust lahkusin käisin kitsede juurest läbi ja lubasin, et toon metsast kuuseoksi ja mis ma tegin... ehee unustasin ... nii hajameelne hing mina, aga mis teha, kui pea igat masti mõtteid täis, et üht olulist kuuseoksa kitsekestele unustasin.

Järgmine nädal ka Mann ette.

Sass on lahutamatu seltskonna kaaslane, kes ei jää ühestki saanisõidust ilma. 

Selline on talv meie külas.

Hämar õhtupoolik on saabunud... Möödumas naabri majast.

Kitseke Ulla on paranemas, täna sai veel kulmule rohtu pandud ja antibiootikumi kuur on selja taha saanud. Paistetus on alanenud.

Otsin uut rege, niikaua, kui mu enda oma ükskord korda saab. Lund lisandub ja lisandub... Eile hommikul kühveldasin auto ümbert lund, kuna ei julgenud autot koju jätta sai teine kodutee otsa jäetud. Kuid mu õnneks-rõõmuks ja kes teab millise loojapoolt antud loos veel kiitust jagama pean ja traktor mis kohalikku teed lükkamas käeviipamise peale, pidin oma massina teeotsast veeretama, et põkaprints koos vastava agregaadiga meie kodutee puhtaks nühkida saaks.  
Kuna reedeõhtul hilja 23 paiku koju sõites polnud teed olla. Ainult üks rööpapaar ja lummeuppunud riigimaantee Raikküla töökodadest Lipa vahele välja ja ega meie külla sõit roosiliselt meeliülendav polnud, kuid kerge lumi õnneks edasi liikumist ei takistanud. 
Täna on raske õue minna, kuna mul puuduvad sobivad talvised tööjalatsid, siis jah. Ja tahaks suusatada... teen seda niikui nii.

Juba taliharjapäev... 14.jaanuar

http://www.maavald.ee/uudised/uudised/pyhad/4774-korjusepaev

Viimase öö miinuskraadid on kahandanud koheva lume madalamaks. Metsast otseteed läbides ei ulatunud enam autole kõhu alla.
Hommikune loomade toimetus ring tehtud. Koertele toitu jagades imestasin, mida võib teha värske kondi söötmine. Koerad ei söö palju, nii et pidin kaussidest jäägid kokku korjama. Sain eile sobivaid närimiskonte Järvakandis värskelt avatud Grossi poest ja hind polnud kirves, nii et lihaleti töötaja küsis, et kas võib mulle kõik ära panna. Vastasin jah... eks mul on ka hea meel alati, kui saan oma lemmikutele seda head maitsvat ja meeli ülendavat maiuspala osta. Sass on siis alati ülimas õnnemeeleolus. Ta väljendab ilmest kuni sabaotsani. Nordiku jaoks ostan kõrisid, kõrisõlmesid, mis väheke annab talle tööd. Kondid on paar ampsu ja otsas. Hambad tunduvad tal ikka päris koleda jõuga olema. 
Kanadel on kuudis mõnus, hommikuti neile sööki ette pannes, jutustavad ja kibelevad söödaämbrisse sisse lendama mõned aktiivsed tegelased. Muidugi pardid on veel ühed tegelased, kes ju armastavad vett, kuna ei taha kuuti märjaks teha, et kõik oma vedeliku tarbe rahuldatud saavad teen märja söögi. Muidugi partidega selline lugu, kui pugud täis, siis võetakse pudru vanni... Ja pärast on pilt koomiline, nagu oleksid mul suured kokad valmis. Pudrujääke on neil siis nokkade, pea ja kaela ümbrusse jagunas. 
Vähe traagilisema poole peale. Kitsedele leiba andes, kontrollisin Ulla tervist, kurb, et pidi jälle Nordiku hambaid tunda saama, kuid enam kontrollimatult koera lahti ei lase. Ja mõtlengi, kuidas karistada sellist koera, kes ei arvesta peres kasvavate loomadega.  Seekord siis hammustas näopiirkonnast. Pean haava puhastama, tegemist rebitud haavaga. Kulmu on ära rebinud. Pool nägu on paistes. Hetkel on veel antibiootikumi süstimiskuur peal. Täna oli Ulla paremas meeleolus, juba tuli juurde sõi leiba, kuid jõusööta pole puutunud. Paistetust hinnates, mõistan tema olukorda, siis püüan anda talle nii palju kui mul aega ja võimalust käest süüa. 
Täna plaanime pojaga suuremas koguses silorulle koju vedada, et kui ilmaolud jälle ära keeravad on meil olemas kõik mis vaja. 
Mainin vaikselt imesta ja minesta, meil aeti eile koduväravasse tee lahti...

Täna hommikul sai siis lund roogitud ja rajad sisse tehtud. Yess lõpuks kena lumi. Autogi oli mattunud suure lume alla.
Eile juhtus kaks apsu, ühe apsu suhtes tekkis õhtul aimdus, et kas ma mingit numbrit valsti kirja hommikul ei pannud. Ja oh vastik...vastik...vastik ja nii see oligi. Korra käis peast läbi, et kas järsku helistaks, aga polnud sobivat numbrit mobiilis. Ja üldse oli jama päev üldse eile.

Viimasel ajal on meil viirpapagoid päris elavaks muutunud. Hämmastav milliseid koristusvõtteid omavad, kõik asjad mis noka vahele mahuvad tassitakse kapi servale ja poetatakse põrandale läbi kõrge kukkumise. Ja nümfi papa proovis juba meloodilist viisi nokast häälitseda. Kuid vahel mõni õhtu nendega ka probleeme. Ei taha kuidagi sisse minna. Ja nii mõne öö puurilael aega veetnud. 
Kuid viirud on tõmmanud kogu tähelepanu enda peale. Juba nende kollektiivne lendamine või ühislaulmine... Nii armas meie perele. Eriti veel õhtuti telerit vaadates mööduvad meie tunnid tiivuliste sõprade seltsis päris mõnusalt. Lubasin tuppa veel ühe koeral tulla, eriti Sass on see, kes siis püüab mu tähelepanu võita ning sülle pugeda. Kõiki korraga tuppa ei saa lasta, Nordikuga peab veel individuaalset tööd tegema. 

                                             Meie perekondlik hobukarja söömaaeg... 

Nordik jooksutraksides. Pisut hingetõmbeaega.

Lume lisa on tulemas, näis kas saame saani ka katsetada koos hobusega. Ja muidugi loodan, et saab ka ühe olulise detaili, mis puudub hetkel sorirakendi kasutamisel.

Eile valmis järjekordne loodusliku antibiootikumi ports perele. Päris kange sai, tahtlikult lisasin mõne küüslaugu küüne rohkem ja riivitud sai suuremas koguses  ingverit. Hetkel on vaja, et nahavahele jaguks kihti omasoojustust. 
Mõnus asi see looduslik antibiootikum, kui kellegil kurk kergelt kibe või nina vesistama kipub, kohe hea tarbida.
Loomad linnud, kes õues peavad päeva ajal olema, tarbivad kahekordselt rohkem. Kanad, kes küll kinni ja ei kipugi õue nii väga... õnneks. Neil soojenduseks veel lamp kuudis. Nimetus kuut tuleb oma mõõtmetest ja suurusest. Vabad päevad kuluvad Nordiku koolitamisele, tegevus käib, et koduloomadeks kitsedega harjutamine, et nemadki on perelemmikud. Nad on tõesti armsad, nüüd juba nõjatuvad inimese najale ning lunivad pai.  Ja hobustega ühiseruumi jagamisel on ka leitud ühine keel. Kõik see teeb ainult hingele rõõmu. Ja nende kitselik loomus on ainult mu karjatäienduseks super. Imestan laste hoolimist ning tähelepanu jagamist kõigile loomadele. Isegi koerad oskavad hinnata, inimese panust talvekülma puhul sooja siseruumi kutse nautimisele. Pipi ja Nordik ei tunne toas käitumise reegleid, mõlemal veidi omanäolised pätu kombed peas. Eks pidev jälgimine hoiab ära hullemaid. Muidugi pikk külmaperiood, muutub juba tüütuks. Pidev mitme ahju kütmine ja paksult riietumine ei paku enam pinget. Tahaks nagu enamat teha, käia lumega ratsutamas või saaniga väikseid oma maa peal tiire tegemas.

-25 ja ongi külmarekord ja tänane hommik ülestõusmisel ei andnudki tunda. Täpselt nii nagu eksisteeriks sama temp. Nojah ei antud mul mugavat elu tunda, pidin siis autokuski rolli jälle võtma ja sõidutama tütart hommikul siia sinna. Kui alguses mõtlesin, et lähen sõbsi juurde, kuid see jäigi mõtteks. Jalutasin hoopis vet. kliinikusse,kus ostsin papsidele vajalikku sööta. Käisin peale kliiniku jalutasin Konsumi ja seal hankisin mõningaid purustatud lihamassi, koertele pudru sisse panemiseks.

Uurisin kliinikus veel rahustavaid söötasid koerale.

Hobused on üle päeva sees olnud. Ja poeg tõi ühe silorulli vabalt söömiseks karjamaal. Pühapäeval saan mõned kotid sööta, mis jahuna. Nii hobustele, kui kanadele. Tänane päev on tõeline talviselt karge ja külm, eks näe, milliseks kujuneb tänase öö temperatuur...? Oleme valmis kõiksuguse ilmamuutuseks. Mind ei häiri isegi, kui pikalt küll ei kannata külmaperioodi, sest auto neelab juba eelsoojendamise käigus piisavalt. Muidu kui soojamad ilmad, siis ma ei kurda.

Selline on siis olnud aasta esimesed 8 päeva. Piisavalt tegevusrohked ning üllatusrohked.

 

Vat milleni euroliit on jõudnud, võib olla on see mingis mõttes hea, aga miks nutriapidamine ära keelata.

Jõustub määrus, millega keelatakse 23 looma- ja 14 taimeliiki, millest mitmeid leiab ka Eesti kodudest.
Kogu Euroopa Liidu ühises võõrliikide nimekirjas on nii meie looduses elutsevaid liike kui ka lemmikloomi. Tuntumatest loomadest keelatakse pesukarude, nutriate ja ninakarude müük ja pidamine, mis seni oli lubatud. Näiteks pesukarusid elab Eesti kodudes hinnanguliselt paarkümmend tükki.
Loomade puhul on lemmikloomapoodidel siiski lubatud juba olemasolevad isendid aasta jooksul ära müüa. Muretsema ei pea ka need, kellel näiteks nina- või pesukaru juba kodus olemas on. Oma lemmikuid võib edasi pidada kuni nende loomuliku surmani, kuid keelatud on neid loodusesse lasta ja loomadevahelised armusuhted. Nõuete rikkumise eest võib eraisikut tabada kuni 1200-eurone rahatrahv või arest, juriidilise isiku puhul võib trahv ulatuda 3200 euroni. Riigikogus on praegu aga arutamisel looduskaitseseaduse muutmine, kus on muu hulgas ette nähtud ka trahvimäärade tõstmine.

Esimesel jaanuaril käisin nelja koeraga jooksmas, vanem tütar jooksis Pipiga ja mina Nordikuga. 5km sai läbitudpäris lennukalt, kuid mis õhtul, kui sõbranna juures uue aasta tervituse saatel väikse õhtusöögiga esimest uueaastapäeva sissejuhatades, imestasin lihaste kangusega. Alguses see pannud nagu pöörama tähelepanu, aga mis järgmisel hommikul ees ootas oli veel hullem. Kõik vööst allapoole kulgevad lihased olid valusad ja pinges. Pingete leevendamiseks sai need sisse määritud lõõgastust toova  geeliga ja päeva jooksul töökeskkonnas märkamatult veel lihasvenitusi tehtud. 
Ja ega 03.01.16 kergem polnud. Hommikul ärgates olid lihased veel suuremas toonuses, kui eelmisel päeval. Kohvitassi juures analüüsisin kogu jooksutrenni veelkord läbi ja sain teada, et jooksin teatud lihaspingeid ületades. Nojah ma pole veel maratoonlase tippvormi saavutanud, aga pole hullu. Olen siiski Nordikule tema temperamendile tänulik, kes küll lausa veab ja seda enam, kui veel ümber panna jooksutraksid, siis seda enam on ta valmis inimest tirima. Kuid pärast jooksu oli mu enesetunne suurepärane, aga järgmisest päevast ma enam rääkida ei tahaks.

Tiirud hobustel.

Olles lugenud fb hobuinimeste leheküljelt  abipalvet veterinaari otsingul. Mõtlesin, kuna olen ise aastatepikkuse kogemusega hobusepidaja olnud, saan selles osas jagada. Midagi, kuigi tiirude osas on mul vähe kokkupuuteid, kuid üksikud juhtumid on olnud. 

KOOLIKUD EHK TIIRUD tekitavad hobusele enamasti soolestikus tugevat valu. Kergema valu puhul keeldub hobune söögist, ajab üles ülamoka, vaatab kõhule, üritab tagajäsemega lüüa kõhu pihta, norutab. Tugevama valu korral võivad hobused võtta sisse istuva koera asendi, tiirutavad ümber enda, heidavad maha, üritavad püherdada või jäävad selili lebama. Esmaabiks tuleb hobusel sööt eest ära võtta, pakkuda talle juua, panna hobusele tekk selga ja teda jalutada. Mitte lasta hobusel maha heita ja kontrollimatult püherdada. Kindlasti tuleb informeerida veterinaararsti, sest rasked koolikud võivad lõppeda surmaga.

Üks raudne reegel on pärast trenni ei tohi kunagi hobust kohe sööta ei kaera, jõusööda või muud liigselt täituva söödaga. Tund pärast trenni antakse järjekorras sööt ette. Arvestades hobuse individuaalsete eripäradega. Ja pärast trenni kohe joota ei tohi v.a. talvisel ajal töölt tulnud saani või rege vedanud hobusele antakse, kui suulised suus kehasooja vett +37 kraadi juures. Vedeliku kaotuse korvamiseks, aga mitte ka täit kogust. Ja pärast tunni möödumist alustatakse vee jootmisest, siis söödad.

Muidugi koolikute korral, kui tegu tugeva valuga võib kasutada no spad, seda nii kerge saada pole, aga inimmeditsiinis tutvusi, siis võiks koju seda hankida. 

Kui hobusel on avastatud koolikud (valud soolestikus-liigse gaasiga täitumisel), tuleb teda hoida liikumisel, massaaz maopiirkonnas. Ise olen kasutanud metallharja, kuna selle õrn kasutamine kõhupiirkonnas on andnud häid tulemusi minu praktikas, kui heinatuustiga masseerimine, aga seda ei tohi ära unustada, et liigse survega suruda ei tohi. Ja jalutada, pikali visata ei tohi. Enne ei tohi hobuse juurest lahkuda, kui kõhu talitlus on normaliseerunud. Kui loom on pikali visanud, tuleb koheselt ajada ülesse ja liikuma. Minul üks halb mälestus, soolteprobleemidest paranenud poni, keeras endale sooltekeeru ja kui avastasin, oli juba hilja. Gaasid olid nii tugeva valu tekitanud, et pressis sooled välja... ja leida looma sellisest olukorrast. Enne kui treiler kohale jõudis, et Tartu kliinikusse sõita oli loom lahkunud üle vikerkaare silla. Meenutan toda hetke siiani veel kerge õudustundega. Ei ole meeldiv kogeda looma surma seda enam, kui olla ta kõrval kuni lõpuni. Eks mul neid mitmeid loomi lahkunud pea minu süles... ja ega mis emotsioonid sel hetkel valdavad jätan enda teada. Raske on olnud...

NB! Mitte mingil juhul palun hobuste ravis kasutada alkoholi või äädikat. See on tobe vet, kes selliseid soovitusi jagab. 

-17 jälle ja lebo hommik, yess. Ei mingit äratuskella ega aja peale kiirustamist. Mõnus ja tunnistan und jagus ikka üksjagu. Eks hetkel valitsev külm üheks une tekitajaks. See selleks, traditsiooniline kaks tassi kohvi ja õue hobuste manu. Sööt ette ja siis tiba rattatrenni kohalikku raamatukokku. Ei mingit massinat liiklemiseks. Mis sellest, et külmakraadid.
 Ja muidugi avastasin täna taas midagi ebameeldivat. Nordik oli läbi närinud segumasina kaabli ja veel kahest kohast. Jäme kaabel , imestan koera hammastes peituva jõu. Tean jah, et teda ei saa usaldada teatud asjadega üksi jääma. Mõtisklen, et pean hakkama otsima jälle ühte koeratoitu, mis aitab rahuneda koera sisemisel ärevusel. Peaaegu täisealine koer sellist tükki teeb ei ole normaalne.
Juba eile hilisõhtul õue korraks nägu näidates läksid koerad pöördesse, arvati, et olen nendega metsa minemas, igal penil oma keha keel väljendumas. Jätsin ära, sest koerte ärevus ja lärm oli lihtsalt mitte talutav. Nordik proovis mulle peale hüpata, tõstsin igakord oma põlve ette, et takistada tema peale hüppamist.
Uus aasta tõi poliitikas jällegi plagiaadi esile. Presidendi abiellumine endast 24 aastat noorema naisega. Tekib küsimus, kui kauaks püsima liit jääb, juba kolmas suhe... Ei usu, aastate pikkune suhteprobleemidega tegelemine on andnud teadmise, et kes suudab ühes abielus kõik karid ja takistused üle elada jäävad ikkagi kokku. Kui see abielu, mis korra lahutatud ja uue inimesega kokku elama asutud ei ole andnud soovituid positiivseid tulemusi. Nojah eks suhtes loeb omavaheline läbi saamine, kuid olen selle suhte suhtes pessimist. Eks aeg näitab...
Uus aasta  algas ikka mul eelarve tegemisega, mida vaja ja mille ostu edasi lükkama pean ja kas sisse mahub ka autoremondi kulud. Tegelikult selline raamatupidamine on saanud nii sisse juurdunuks. 

-17 ja raske oli hommikul voodist tõusta, hea meelega oleks sooja teki all konutanud ei tea, kui kaua. Maja on siis jahe, kui õues lumemass on madal, kui vundament. Kui lund saab olema rohkem kui vundamendi kõrgus saab ka maja soojapidavuse. Kuigi jah maha jahtumise osas on kraadide langemine kõiges +5 kraadi 25 soojakraadist toas. Varemalt langes +15 peale. Köögis omakorda on olnud -1, kui õues on temp langenud -30 peale. Nii et vesi on ära külmunud. Soojustusest ja akendest loeb palju. Vanasti oli veel nii, et jalga ära paljalt põrandale pane, nii külm oli. Ilma topelt sokkideta ei saanud kuidagi.
Meenub jällegi Lara, miks ei oska öelda. Jällegi tarretub pilt silmade ees. Kui eelmine aasta töölt koju naasesin. Ohh see oli jube. 
Hobused veetsid 02. jaanuari sees. Olen jällegi tänulik lastele, kes aitavad paljuski. Muidugi on nad juba piisavalt suured. Samas teeb kurvaks, et lapsed ikka suuremaks sirguvad. 

Jõululõke, mõnus ja müstiline.

Nonii -15 õues termomeeteri näit langenud. Hobused sai sisse lastud, et kitsekestel külm ei hakkaks. Ja Nordik sai ka vabadusse lastud, kui kitsed üksinda tallis, siis Nordikul peab olema kogu aeg silm peal. Niikaua, kui poisike peas mõlgub ei tohi unustada. 
Sai koertega veel üks korralik jooksutrenn tehtud. Papagoid olid täna õhtul hästi lahedad. Merisead naudivad oma heinapesasid ja neid nii väga kuulda pole. 

Head uut, kõigile! Täna sajab värsket lund ja eks õues miinus kraadid. Kuidas siis aastavahetus möödus. Olen õnnelik, et koerad kes meil raketipaukke kardavad, hoiavad inimeste lähedusse, Sofit sai sülle võetud ja Pipi hoidus ikka pereliikmete jalgade juurde. Nordik ja Sass on need kaks koera, kes paukudest üldse välja ei tee. Kui jahti pole, siis pole mõtet emotsioone väljendada.

Hobused sai varakult sisse pandud. Ei olnud plaanis küll neid välja jätta. 

Hommikul esimesena toas vaikselt ringi tatsates, imestasin ka toaloomade vaikset olemist, mu lemmik, kes tiba kõige häälekam merisiga tudus ka vaikselt oma heinapesas. Ei märganud mu liikumist majas. Imestasngi, kuidas loomad ja inimesed saavad koos eksisteerida. Ei ole nii nagu paljud arvavad, et kui on muid elukaid majas, siis elada ei saa.

Sai vist kaua magatud, kuna oli öösel veel tööl, koju sain kella 5. Igal juhul olen väga-väga rahul, et selle pakkumise vastu võtsin. 
Minu uus algas põnevalt ja loodan, et sellel aastal jätkuba neid põnevaid ettevõtmisi küllaga. 
Rahulolu pere koostöö ja muudes kaasalöömistes. 
Muidugi auto valmistab ikka muret, käis küll remondis, kuid see viga miks remondis käis, ikka kõrvaldatud ei saanud ja eile selle prooviks juba tunda sain. Eks probleem ikka ebamugavust ja ebameeldivusi tekitab. 
Elagu uus 2016 aasta, loodan uusi ja huvitavaid elamusi eest leida.