Homo locum ornat, non homien locus.

..selgitus pealkirjale, ,,Inimene kaunistab kohta, mitte koht inimest, s.t. tugev inimene saab hakkama igal pool", võrratu mõttetera ja ladina keeleski ei kostu kehvemini.

Millest alustada kohe raske, kui täna hommikul ärkasin, täitis hinge positiivsuse mägi kõigi varjude ja takistustega. Asusin purema tütrele probleeme valmistanud kodutöö kallale. Tundus sisukas ja mind huvitava valdkonnaga õppeaine olema. Kuid oleks tahtnud rohkem süveneda ja aidata koolitöö lõpuni teha, kuid aeg surus peale ning miskit pidi kooli minema.

Mida tahan öelda selle mõtteteraga, tihti, kui mõttesse tulevad allaandmise plaanid, tuleks rääkida kellegile ... rääkida... ja veelkord rääkida... leidub siis ka inimene, kes aitab. 

Minu minek aastal 1991 Kuremaa ST (siis veel oli sohvoostehnikum ja kui ma kooli lõpetasin 1993 aasta juunis, kandis kool nimetust Põllumajandustehnikum). Esimesed 6 kuud oli mu õpingutes ikka päris suured kukkumised. Kaalusin koolist isegi lahkumist, kuid direktor ja klassijuhatajaga vestlused aitasid ära hoida hullema. (direktoriks oli tol ajal Andrus Kompus ja klassijuhatajaks Mare Kolberg) klassijuhatajaga olen suhelnud nii mõnedki korrad telefonitsi.

 Läksin direktorilt pabereid küsima, et lahkuda koolist, kuid tema kategooriline ei ehmatas mind ikka päris hullult ära. Kutsus teine veel klassijuhataja veel vestlusse, et teada saada minu sees peituvatest probleemijuurtest. Ja mis ime pärast seda vestlust muutus ka mu õpingute tulemused positiivsemaks. Ja olen siiani tänulik nendele inimestele, kes tol korral takistasid asja pooleli jätma. Ja muidugi on veel neid inimesi, kellele olen tänulik, kelle abil olen elus palju korda saatnud. 

Tean, et ees ootab veel mitmeid häid aastaid, kus midagi saavutada. Kasvõi see, et tehtud nüüd RK eksam. 

Ja ongi novembri viimane kuupäev. Yeeh 30. november. Ja homme on algamas detsember ehk siis aasta viimane kuu. Lõplikult annan aru aasta viimasel päeval  aasta rahulolust ja puudustest. 

Täna on raske alustada, kui sisemine hing rõkkab ja hõiskab rõõmust ja õnnest, siis mõttetes mõlgutan häid sõpru ja tegijaid muremõtetega. Kui ühel inimesele sai teatavaks, et omab kaugele arenenud rasketüvevormiga vähkkasvajat, mis eeldab selle nimetuse nimetamisel, et inimesel pole enam kaua elada jäänud. Sellise mõtte mõlgutusel aga kurbus hinge pugemas.Üsna töökas mitte suitsetaja inimene..lihtsalt sõnatuks võtab. Kuigi ma ei tohiks teise inimese muret oma hinge võtta, aga ma ei saa jääda ükskõikseks. 

Või võtan järgmiseks inimese, keda tunnen juba aastaid ning on vallas ja kaugemal tuntud koduloolane... kes kaotas oma eaka ema... Mõistan tema olukorda...  Kuid kurbus mõeldes hetkel inimesele, keda tean valdab abituse, samas soov, millegagi aidata. Kuid peale surutud abi ei ole, vaid see kui tullakse küsima. Vahel peab ka ise pakkuma...

Eilne ilm oli vahelduseks super. Linnas käik oli nagu lepase reega. Liiklesin jällegi rattal ehk siis ajasin omi asju rattaga. Valmistusin väga põhjalikult, igat masti erkkollases toonis vestid ja kotikaitsed peale tõmmatud ning helkurlindid säärte ümber. Tiheda liiklusega tänavatel andis kinnitust, et olen vägagi märgatav. Seda lõiku oli vähe, kus kasutasin liikumiseks autoteed. Enamusest liigun ma väheke ohutumatel radadel, haljasaladel ja õuealadel. Tunnen linna päris hästi ja ei valmista probleeme liikumisega.     Ülekäiguradade ületamisel veendusin kindlalt, kas auto laseb mind enne või pean laskma autol oma sõiduteekonna lõpetama.
Otsisin ühte ametiasutust, kust pidin saama ühed olulised raamatud kätte. Olin imestunud, et Audentese spordikeskusel puuduvad tänavanumbrid, mille alusel kindlaks teha, kas otsitav koht on leitud või mitte.
Koerad korraldavad minu kodus oldud päevadel ikka korralikke haukumis tseremooniaid, kuid ma ei lase nende haukumisel ennast häirida. Ma ei saa lasta koertel dikteerida, et mida nemad tahavad. Nemad tahaksid vedada mind metsa, kui sellise äreva seltskonnaga metsa minek oleks kontroll ja juhtimine nende kasuks. Ja sellisel juhtimisel kaotan oma juhipositsiooni koerte silmis. Kõige pealt peavad neljajalgsed maha rahunema ja kannatlikuks jääma. Üle kõige lärmakas on Sofi, kes arvab, et tema lärmakus viib sihile. Vahel ikka väsitab tema pidev klähvimine ikka ära.

Lasin täna jällegi kaks isast merisiga ja ühe isase jänkupoisi kööki lahti. Milliseid rõõmuhüppeid ja nuhkimis operatsioone toaloomad korraldasid. Kui käisin kohvi endale valmistamas, siis iga kord kohe kõpsti juures ja kahe jala peale tõusmisega oma uudishimust teada andsid.

Uute asukate kohanemisest.

Eelmine nädal sai toodud uued sarvedega tegelased, kes esimesed päevad sõna tõsises mõttes said trauma koduvahetusest. Tekkis peitu pugemise soov, mida nad ka tegid. Pidin sokk-looma emale pühapäeval viima, kuid jätsin selle sõidu ära. Ei tahtnud kitsekesele  teist kohest traumat tekitada, kuna siis oleks usalduse võitmine veel raskemini ületatav olnud. Seks puhuks oleks kitsekene üksi jäänud, tegelik mõte on selline, et kitseke harjuks ära kabjalistega ja kabjalised jälle kitsekesega. Olles hobused ööseks veel sisse lasknud, siis see veel rohkem ehmatas. Lausa šokk oli niisugune, et ei juletud isegi sööma hakata. Täna oli juba lugu selline, et kitseke Tuti tunneb juba suurt huvi kabjaliste vastu. Oli isegi oma pea sulust välja upitanud ning mökitas teavitamiseks, et tema tahab vett.
Hetkel ongi nii, et mil lumi ja külm saabus. Nüüd rohkem tööd ka kodus. Söödavedu, voolikute sulatamine ning toasoojas hoidmine. Pool hommikut kulub loomade söötmise-toimetamisele. Üle poole kuu oleme heinasöödal hobuseid hoidnud, see nädal lisasime heinasöödale silo, mis sai toodud viimane pühapäev lahtisena traktori kärus. Vedada ei riski tervet rulli korraga mööda maad.    
Õnneks Testu sai juba esimeste kehvade ilmadega teki selga ja nüüd on selline peategelane söödaplatsi üle, et keegi peale tema lihase poja ei tohi keegi söödakuhjast nosida.
Tervet rullli  kohe neile hobutegelastele ette anda ei soovi. Hoiaks esialgu seda teed, tiba kokkuhoidlikumalt, kuna loomad ei oska korrektselt süüa. Olen ka mõelnud söödavõrku osta, et pakkida võrkudesse ja ülesse riputada või rajada varjualused, kus siis traktoriga alt läbi sõita ja panna võrk ümber. Mõtteid on palju ja paljuski hoiab mõtteid teoks tegemast tagasi piiratud ressursid ja meessoo abiväe vähesus.
 

Milleks on elus vajalikud katsumused või probleemid?

Jällegi tabas üks ebameeldiv teema... Küsisin ja teab mitmendat korda endalt... miks just nüüd jälle ja ühe sama lapsega...
Laskudes probleemi põhjusesse... kui hakkaks kõike selle aasta jamasid siia kirja panema. Ma ei tee seda... Püüan leida mingi lahenduse hetkeprobleemile... Iga teema mis kajastub nuti telefoni pärast, siis minu usk sellisesse leiutisse on null. Ise kasutan nuppudega lihtsa variandiga mobiili. Ei mingit puutetundlikust ega pole ka probleemi, et mingi lisa äpi kuskilt alla peaks laadima. Naljakas nagu mingi tulnukate maailm täiega. Muidugi nuti telefon annab teatud mugavusi, kes kasutab gps-i seadmena või veel politsei asukoha määrajana või veel teab mis veel. Muidugi mugavus maksab  ja sellega kaasneb ka teatud vastutus, et seade tehniliselt töötaks jne.
Olgu, kuidas on mure närimas, kuid õnneks kolm vaba päeva annab võimaluse ka sellele probleemile lahenduse leidma. See ju aktiivsete emmede teema, kellele antud elus üsna mitmeid rolle kanda... Muigan juba endamisi... Lohutan ennast selle teadmisega, et saame hakkama ja hetkel mil noor inimene koolis ametit õppimas on. Ei tahaks, et koolitee ka pooleli jääks. Elus ei saa jääda probleemidesse kinni. Kui hetkel tundub, et kuidagi ei saa, siis peab asjal natuke laagerduda laskma. Tihti tulevad asjadele  lahendused, kui olen jaganud või suhelnud inimestega. Ja neilt siis vastavad suunad ning juhised kelle poole pöörduda. 
Olgu see selleks, olen siin omi muremõtteid keerutanud, peab edasi minema, mitte probleemidega maadlema.   

Millest alustada... Hea meel, et pere terviklikult koos. Sajab lörtsi, jehh kurb, et selline mudamöll ümber valitsemas oleks võinud pinnaski tiba külmunud olla. Mis teha, kas kliimasoojenemine või teab mis ilmatont seda ilmaga susserdab-vusserdab. Järgmise aasta kevadel jälle võimaluste piirides killustikku tellima. 
Käisime tegime ära Rohelise Kaardi eksami... mõte on tulevikus siduda rohkem ratsaspordiga, loomateraapiaga jne. Tänusõnad Maiele, hea meel, et ilmaga vedas. Kuid see on esimene samm, ratsutamistreeneri kutse omandamiseks. 
Viimastel päevadel on suhtlemist olnud Eesti Matkaliidu tegevjuhiga, kuna olen läbinud mitmeid täiendkoolitusi, et tõsta taset matkajuht-treeneri kutses. Viimati pettusin kevadel, kui olin registreerinud mai lõpus eksamile ja saada nädal enne eksamikuupäeva, et sobivat arvu inimesi kokku ei saadud ja eksam jäetakse ära. Juba teine aasta... Täna ja homme toimub Tuksis Matkajuhtide iga aastane aastalõpu kokkutulek. Alguses plaanisin ka, kuid tekkis teine plaan, mõte ära teha Roheline kaart. 
Nüüd võtan plaani ära vahetada aretusühigu kuulumise. EHS-ist üle kolida teise, kus miskit toimub ja arvestatakse võrdselt. Ja ei tülitseta.
Hämmastav, et nümfkakaduud meil nii vaiksed linnud, võrreldes viirpapagoidega. 
Tänagi viisin koerad pikale jalutuskäigule. Hobustel lebo aeg. 
Majapidamine täienes kahe sarvilise olendiga. Ühe kitse ja tema vennast sokuga. Tulevikus plaan jälle, kui ükskord püsivalt koduseks jään, siis ühte koma teist teha. Lahe tunne saatmas...

Kallab ja kallab... Täna miskit õues tehtud, vedasin Nordiku territooriumile väheke liiva ja eelmise nädala lõpus sai valmis kuut Joeli kätetööna. Yesss... koerad nautisid värske heina peal olemist öösel. Ka Nordik teadis, et kuut on tema jaoks. Soojustatud seinad, viimane talv lammutas ta ikka korralikult. Augustiks oli kuudist ainult varemed järgi.
Olen hämmingus, kui palju oli sellel koeral  jaksu lammutada. Kui me ta tõime jaanuaris ja proovisime esimest ööd toas veeta, siis osutus lootusetuks. Nordiku arusaamine oli selline, et kui inimene on lähedal siis peab temaga tegelema. Pool ööd suutsin temaga olla, siis tahe ikka und silmale saada. Pidasin targemaks koer hoopis õue saata, teiste juurde. Las otsib ise tegevust ning õpib rahunema. Nojah läks alles mürgliks... arvasin, et ega hommikuks maja enam meie ümber pole. Igalt poolt prooviti hambaid sisse lüüa.
Hommikul ootas lõbusa-rõõmsa ilmeline  Nordik ukse taga teiste koertega. Ja kohe karglemine lahti. Kõige rohkem said kannatada tema kohmakast karglemisest teised koerad. Ta ei ole nii osav akrobaat, kui Lara oli. Nimetus konn vorsti vabrikus...
Õues avanes siis tõeline pilt Nordiku kangelastegudest... Ta oli vedanud kõik hoovi peale laiali ja teritanud korralikult hambaid. Kohati oli mõned esemed nii hekseldatud, et isegi tükke andis koristada. Selline käitumine on probleem. Kuid andsime andeks ja kuna tegu veel pubekaeas isase linnukoeraga. Arvestasime tema  pahedega ja alustasime ümber korrigeerimisi kasvatuse läbi.
Kuid nüüd mil ta oskab rahuneda ja oskab oodata ja vaadata otsa, et olla valmis inimesega koostööks. Tänagi imestasin, kui andsin täna talle esimesena söögi ette, milline tänu koerast pärast voolas. Pärast oli suuteline vaatama, kui teised koerad kordamööda toidukaussi jagasid. Pidev tegelus koeraga valmistab hiljem rahulolu ja soov edasi koolitada.
Eile õhtul lasime siis naissoost närilised toa peale vabadusse. Ooo jaa naissoost merisead on tsipake paksukesed ja vaatlemisel ka natuke lotti lõua alla kasvatanud.
Auto valmistab muret, avastasin eile ühe probleemi kapoti alla kiigates, eks järgmine kuu jälle kindel sõit teenindusse. Tundub, et pean hakkama kaaluma uue massina soetamisele. Liiga tihti käib see teeninduse külastamine ja alla 200 euro enam kulutused ei piirdu. Eile jättis süütepooli viperuse tõttu mind jällegi rumalasse olukorda... jama kohe... Endal on ebamugav kuskil seista ja oodata, millal auto soostub käivituda.

Tänane päev on möödunud piisavalt tegevuses, pole  vaba aega nautida olnud. Ajasin need asjad korda, mis ma olin reedel unustanud. Muidugi mu valvelolekut ning tähelepanu teravaks tõmbas üks kahtlane valge kaubik reedel  naabrimehe lambaaia ääres. Helistasin enne, kas naaber ise on oma karjaaia juures. Selgus kõnest, et teda ennast kodus polegi. Võtsin koerad ja alustasin sammumist tolle kaubiku suunas. Kuid nii ta liikvele läks ja suund võeti ,,Leningradi maanteele". Lootsin ning jätkasin tegevust õues, et järsku on uudishimu nii suur, et see tagasi tuleb. Kuid kahe tunni jooksul massinat tagasi ei ilmunud. Teavitasin koduseid ja lähedal olevaid naabreid, kes liigub ja tähelepanu erksana hoidmas. Praegusel ajal igasuguseid kelme liikvel.
Täna olin vihast läbi-lõhki keemas... üks inimene ajab päevast päeva oma laisklemisega ikka hinge täis, pidevalt leida teine nutika tagant voodist.  Teisel väga muretu elu, ei mingit vastutust mitte millegi ega kellegi ees. Kuidas saab olla üks täiskristlasest meesoo esindaja muretu...?
Ostsin diiselõli, diiselkütet, uue sisekummi 9,00 traka esirehvile + 16 eurot sisekummi paigaldus rehvitöökojas. Võtab sõnatuks...
Valmistun siloveoks, kuna täna vedama ei saa, koorem puid läbi vaja saagida ja ratas traktorile alla panna vaja. Pool koormast saagisin ära, kuna nahk märjaks sai, siis lõpetasin. 
Eelmine nädal ju kolmpäevast reedeni pisut haige olnud, siis veel üle pingutada ka ei saa. Mõned päevad veel käheda häälega ehk siis igapäev ise häälega olnud.
Eelmise nädala reede vara hommikul kraadisin temperatuuri, siis sain 37,5. Katsetasin kolme kruusi täie mustasõstramahlaga, kuid higistama ei ajanud isegi üks lahustatud tablett kruusitäie veega.
Kõige paremini higi voolama võttis hobuseid karjamaale lastes ja neid taga ajades. Kuna nad keeldusid aeda minemast. Ajamisel koerte abile lootmine on ka väike, sest hobused lihtsalt ei tee haukuvatest koertest välja. Püüa ajada neid kuidas tahad, on  nagu kabjalistele lust ja lillepidu.

Mõnus novembrikuu... Tegin eile väikse selektsiooni, mida vaja osta loomadele-lindudele ja mida võib veel kulutusteks nimetada. Vaja on tagavara lakukivide portsjon. Lisa vilja ei tee paha, saab jõulud ja uue aasta kenasti vastu võtta. Mõned ussikuurid hobustele... loetelu päris pikk. Kui rahasse kõik kulutused ümber arvestada, saab kenake summa. Isase koera kastreerimine ... ehh on asju ja mõtted rahaasjade ümber tõstab piisavalt karvad turri. Õnneks on seda nigelat aega, mil sissetulekud piirduvad mõne rahatähega. Peab olema tänulik kõige eest, et oleme siiani hästi hakkama saanud. Heinakvaliteet tänavu on minu meelest mitte eriti hea tolmab palju. Eelnevalt peame hobustele heina tuulutama ja siis veega üle piserdama. Silo pole veel proovinud, kuna ilmad hetkel soojad, ei ole veel katsetanud silokvaliteeti.
Eile maadlesin enda mugavuse mahasurumisega. Üks osa minust soovis väga minna kohalikku raamatukokku autoga, kuid teine osa minust oli valmis rattal liiklema. Ja surusin läbi hammaste oma olukorras siiski ratta teema. Mõtlesin, et katsetan lühemat otseteed, millest osa RMK tänavu suvel parandas killustikkattega teeks. Harjumatu tee massiivi näha väiksema metsaala kvartraatides, kuid mis teha, kui Euro nõuded metsamajanduskavaga selliselt ette nähtud.
Täna olin täiega valmis rattasadulasse istuma tegema pikema ringi kohalikku valla raamatukokku. Jee võit enda üle on kõige magusam.
Eile õhtul keeldus üks nümfidest puuri minemast. Proovisin teist meelitades hea paremaga, tema aga kallutas pead ja avas noka nii nagu inimesena liigutame suud. Tema omakorda matkis kõike minu liigutusi. Muidugi see on armas, kuid tudile tema ei soovinud kuidagi moodi minna. Mitmeid kordi lendas viirude puurile. Ja kohe tagasi... Ja iga kord kui suhtlesin turritas pealael oma tutti ning liigutas nokka. Suhtlesime vastastikku läbi mitmete märkide-kehakeeles. Tundus, et jutt kummagini siiski ei jõudnud. Kui toa pimedaks ja taskulampi kasutades aitasime nümfil ka selle õige tee puuri leida.
Öösel tegid koerad korralikult lärmi, korra kiikasin õue. Kuid mis ma ikka oletada oskasin, et naabrimees jälle purjune ning jalutab öises metsas. Koerad panid tähele ja millegi pärast ei kannata nad teda mitte üks teps.

Teadasaamine või tahtmatu kohtumine mingi probleemi ilmsiks tulemiseks. Olles käinud Soome reisul septembri keskpaigas. Kohtusin laeval ühe inimesega, kes tutvustas mulle vabas vormis oma seltskonda ning eelnevaid ,,seiku läbi politseikontrolli" laevale pääsemiseks. Kuid see selleks, imestasin tema sõpruskonnale pilguheitmisest ning ,,sõnum-kehakeel, väljendusilme jne." mida lugesin oli rohkem kui müstiline. Kuid ma ei kiirustanud teada andma oma ühele tuttavale, mida nägin. Jätsin selle asja nii nagu oli... teadmine, et ükskord salajastele asjadele jälile saan. Kuidas ... Tegelikult mul pole soovi kellegi ellu sekkuda, millegi pärast juhtuvad asjad nii, et need tulevad ise ja viivad kokku, kuid olukorrad ja juhtumid millesse segatud olen seeläbi panevad kaaluma teadlikult igat sammu kaalutletult.
Olukorras pani i-le täpi peale, eilne telefonikõne... hmmm... tahtmine ,,Hallooo, kus on teie mõistus"... aeg oleks roosad prillid eest ära võtta, iga ,,karvane isane" ei muutu üleöö parimaks kaaslaseks, kui selleks eelnevalt ei tehta siiski tausta uuringut. Imestangi, mitmes ämber sisseastumiseks ühel inimesel võib olla...?
Eilse telefoni vestluse lõpulauseks oli, kõigepealt peab iseseisvaks saama. Niikaua, kui sõltutakse kellestki-millestki ei ole edasiminekut. Ja eks probleemijuured peituvad ühes samas komistusmustris, ei taheta aru saada, et miks minuga see juhtub...
See mõtete väljendus oli ühele eilsele helistajale, kes tahtis teada minu ausat arvamust oma elukaaslase kohta. Olin valmis selleks teadasaamiseks... mitte selgeltnägemise võime vaid elukogemused ja hea inimeste tundjana olen aru saanud, et keda võib usaldada ja keda mitte. Teada värk, et see isaste maailm ehk siis meessoo maailmas läbi nähtav. Olles aastaid omanud erinevaid koostööpartnereid ja häid sõpru, siis teadmine, et keegi pole siin ideaal. On selgemast-selge, kuid kooskõla tekib, kui me ise oleme teadlikud ning suudame kehtestada omi reegleid ja saavutada seeläbi aktsepteeritavaid suhteid.

Reedel 6.11.2015 peale tööpäeva lõppu, keerasin auto nina tavapärasest teeristist hoopis Märjamaa peale. Võtsin suuna Kullamaale. Jälgides bensupaagi olukorda tuli mõte enne Märjamaa sissesõitu võtta Olerexsi tanklast lisakütust. Tanklasse sisse keerates üllatas autoderohkus ja olles paaki sobiva koguse kütust lasknud ning müügisaali sisenedes pani imestama noorte rohkuse üle. Natuke tekitas pahameelt selline noorte kogunemine. Kas siis tõesti pole kuskil mujal oma aega surnuks lüüa, kui tanklas, mis siis nagu läbi sõitvatele masinatele ka lisaks küteostu soovile veel tiba kõhutäidet pakub.
Kütte eest tasutud, jätkasin sõitu Koluvere suunal, siis selles ristis pööre vasakule ning mõni kilt ja peatselt jälle paremale. Veel üks pööre ja olingi Kullamaa kiriku parklas.
Oi olen palju kordi seal käinud, mõnedel haudadel kumasid põlema süüdatud küünlad. Leidsin üsna ruttu vanaisa-vanaema hauad. Korjasin kokku tühjaks põlenud küünlakestad ning panin uued enda toodud põlema. Läksin otsima vana-vanaema kalmu, et sinnagi läita küünal.
Läksin tagasi vanaisa-vanaema hauale ning seisatasin mõttes ja meenusid koos elatud aastatest päris palju mälestusi. Nautisin üksi olemist, pühalikku vaikust. Tahtsin hetkelist eemal olekut ning puhastust. Olin peaaegu kaks viimast ööd magamata. Isegi joogale pühendumine ei toonud sisemist rahu. Õnneks üks kõne päeval ühele inimesele andis tagasi usu endasse ja tegutsemistahte. Kui miski ikka närib või tunne on selline, et kõik asjad olen valesti teinud ei anna mitte kuidagi moodi rahu. Ja mõtted vägisi kipuvad uitama ja neid korrale kutsuda on juba päris suur tegu. Kuid nüüd on okei ja elu kulgeb oma mahlas edasi.

Kaks päeva vihmasadu ei takistanud midagi põnevat tegemast. Üks tegu oli käia kahe koeraga katsetamas Tagadi koerte treeningplatsi, kuid mida ma ei leidnud oli trenniplats. Olin lootuse kaotamas, kuid sellega mu väljas käik ei lõppenud. Küpses plaan jälle külastada Paljassaare poolsaart. Ja nii saigi tehtud. Tegime Lauraga poolsaarele ringi peale, sinna sisse mahtus kõrgekasvulisi kõrkjaid, kus me ei näinud mitte midagi, märgasid jalatseid, igal juhul kui kõrkjatest välja saime olime lisaks märgadele jalavarjudele ka mudased. Kuid ühe koerajuhi töö pole mõelda, kas on soo või raba või hoopistükkis mereäärne kõrkjaluht. Koerad liikusid kas ees või taga, kuidas nad ise hetkel arvasid. Kuid jälgida nende liikumist uues olukorras ja teha igakord omad järeldused on tegelikult kaif.
Katsetasime koerte trepist käimise julgust-oskuseid. Sass oli kõige julgem-osavam. Muidugi broilerikaelad olid ahvatlevaks suutäieks. Nordiku saime ka pika meelitamise ning kahe peale vaateplatvormi kõige ülemisele korrusele. Muidugi Nordiku erutus tõusis ikka päris kõrgele. Kuid lasin hetkeks rahuneda ning allaminekul aitas juba Sass oma eeskujuga. Üsna mitu korda katsetasime Nordiku otsimisoskuseid, peab tunnistama, liikus kiirelt ja suurte hüpetega ning leidis lapse ülesse. Mängisime palju palliga, nii kui jälle jõuliseks ja hambad käiku tulid sai mäng palliga lõpetatud. Vaja oli koeral rahuneda lasta. Nordik fännab vees käimist.
Isadepäev kulges meil igasuguse pidulikkuseta. Teine pool tõttas oma argise pühapäeva meeleolus kuhu ikka jumalakotta oma hingekosutust nautima, kuhu ta kadus üsna mitmeks tunniks. Kuna vahepeal küpsetasin ahjuparti, sai tehtud kõrvitsasalatit, vanem tütar aga tordi küpsetas. Mida muidugi enam pühapäeval tarbida ei suutnud.
Hommikul ja õhtul käisin metsas koertega, seekord siis rahulikumat ringi tegemas. Iga treeningkorraga tundub, et Nordik hoiab inimese lähedusse. Innustunud koeraandekusse ning tema kergelt erutuvasse ja käristusse loomusse. Osalt nagu kattuksid meie iseloomud, ise ma samasugune kärsitu, kuid põnevil uutest ettevõtmistest.
Inimesed jätkuvalt küsivad, kuidas on võimalik jagada oma eluaset loomade-lindudega. Ma ise ei tunne, et nad mul üleliigsed oleksid. Iga nende liikumine ja häälitsus on omal kohal, juba see, et hommikul teada antakse, et oodatakse tähelepanu ning süüa. Ja kohe ka paitus järgneb või kõrvataguste sügamine. Jälgimine, et kõikidel ikka vesi oleks on esmatähtis.

                                                                               Soffar      

Meie maja uued linnud.

                                                               Kari sügispäikest nautimas    

                            Ma ei tea mis nimega see linnuke nüüd küll oli, kas Leila või Laila.

Minna laulma või mitte, vahel on raske neid otsuseid kaalukamalt teoks teha. Mulle meeldib laulmine, aga ei meeldi laulmise lõpus pidude pidamine.. Kõik jääb ju hilisele kellaajale...Muidu seltskonnas meeldib olla, kuid jah kõik tekitab kõhklemise-mõtlemise-kaalumise variandiga...

Olen käinud ka koera koolitamas, eelkõige ikka Nordikut. Kutsuti reserpäästerühmaga liituma, et saada veel lisakoolitust koerale ja endale. Mõtlen tõsiselt, et liituda selle rühmaga. Saada üheks otsingukoera tiimiga. Olla valmis aitamaks oma kogemustega maastiku otsingul kaduma läinud inimesele.
Mõtted liiguvad, nümfid ja viirud lepivad ideaalselt, merisead teevad mulle tantsulisi-laulisi etteasteid. Jänksid kulgevad oma elu-olus nii nagu neile sobib. Hobused naudivad sügisesi ilmu ning kehvade ilmade-oludega ka sees olemist. Kõige ägedam on hõigata kopliväravas ...Hopsid tulgeee kojuuu.... Ja ühel hetkel kostubki kabjamüdin ja kõik 14 kabjalist suured-väiksed-noored-vanad sisse kablutamas. Muusika minu kõrvadele...
Olles viimastel päevadel jaganud oma tubaseid elamusi lindude-loomade kõrval. Olen kuulnud ainult negatiivset tagasi sidet. Kurb tunne, minu jaoks on nad pereliikmed ja ma ei kujuta ette, et neid ei oleks ja vaikus elaks majas. Ma ei kannata vaikust, vaid naudin loodust enda ümber.

Veel üks lugu, 10 aastat tagasi, kõik sai alguse naabrionu surmaga. Kuu jääb samaks, novembrikuu. Ise mõtlen, et uskumatu, kuidas küll aeg kihutab. Olles ise 2005 aasta septembris alustanud kohalikus vallas noortetoa juhina. Oli see töökoht mõneti huvipakkuv ja raske, kui septembris töökohal alustasin. Ei teadnud, mis mind kahe kuu pärast ootab.
Novembrikuu esimese nädala lõpu laupäeva õhtul kell 21.30 peatus must volksvagen passat meie talu väravas. Välja astus minu jaoks võõras tundmatu mees, kes tutvustas ennast ning teatas kurva teate, et naabrionu Kalju lahkunud. Seda sõnumit kuuldes jäin sõnatuks ja esimese hooga ei osanud isegi sugulasele kaastunnet avaldada... esiteks valdas kohmetus, ehmatus ning teadmata, kuidas ma peaksin kaastunnet avaldama. Ja kas mul on sobilik avaldada... nii palju küsimusi korraga peas pöörlemas. Kuulasin Kalju sugulase veel mõned murekohad ära. Selgus, et lehm oli õue jäänud ja koer majas. Mis neist saab, pakkudes mulle lehmavõtmist jne. Ja koera samamoodi. Mainisin, et ma ei oska kohe midagi kosta, et pean asja üle aru pidama.
Öö möödas oli järgmise päeva hommik ju isadepäev, olin oma abikaasale miskit küpsetanud. Ja tähistasime kodus vaikselt pere keskel. Pärast pidusöömingut läksin siis naabrionu lehma lauta panema ning koerale süüa andma. Mulle jäeti maja võti,  koha kust leian ning saan sisse minna.
Lehma lauta saanud, koerale söögi pannud, kiirustasin koju, sest tuli mulgi naasta töökohustusi täitma.
Suhtlesin uuel nädalal sugulasega, et mida arvan lehmast ja mida koerast. Lehm läks lihakombinaati ja koer veel jäi. Kuna koerale algatati uue kodu otsinguid. Kuid ümbruskonnas ja sugulased keeldusid koera omale võtmast. Siis lähedase otsus oli karm ning mõistetav, et koer peab jääma elama. Muidugi oli lisanud mulle üks lisakohustus, võtsin selle vabatahtlikult. Mõtlesin aitan nii palju, kui saan. Sinnamaani, kui matused selja taha sai ning naabrionu kirikuõpetaja pühaliku kõne saatel  surnuaeda mulda maetud sai. Pärast peielauda tahtis sugulane mulle tehtud töö eest midagi tasuda. Kuid mul polnud aega ja ütlesin konkreetselt, et ma ei taha midagi. Ja lahkusin naabritega Kalfidega. Ja praktiliselt iga päev kaks korda päevas käisin koera toimetamas.
Vahepeal tekkisid väiksed lahkhelid ning arusaamatused just koera tasandil. Tõmbusin eemale ja läks vist paar päeva, kui onkel ise helistas ja küsis, et kas ma tean, et selles ja selles kapis on toiduaineid koerale midagi teha. Küsisin, et kas koer on alles veel... mainiti jah, et on ja tema arvas, et mina olen kindlasti käinud... Ehh, aga kui mulle öeldakse arusaamatult ja pahase meelega mõtteid, siis mida ma pean tegema. Ohkasin läksin jälle koera toimetama, kes majas üksi. Lasin nüüd koera toa peale lahti, kes praktiliselt keeldus söömas peale oma peremehe surma. Praktiliselt oli koer stressis ja kontakteerumis võimeta. Alustasin tegevust sellega, et koer oli vaja tuua stressist välja. Oma koju võtta ei tahtnud, koeral olid kirbud ja samas tegu aktiivse isaskoeraga, kellel mõned käitumishäired.  Mul endal kaks emast kollit ja väiksed lapsed. Eelistasin tegeleda koeraga tema enda koduses miljöös. Kaks nädalat eksisteeris olukord stabiilsena 1:0 koera kasuks. Tundsin, et ei suuda kuidagi koera leina murda mitte millegagi... Iga kord kui läksin süüa viima, puges oma peremehe tuppa, kust alustas minu suunas rünnakuid. Istusin köögis ja murdsin pead, et mida veel pean tegema, et koera võluda. Olles lootuse koera suhtes kaotanud, tegi koer üks päev minu jaoks üllatuse ehk siis toodud söök söödi ühe hoobiga ja vaadati, et kas annan veel lisa. Tundus, et koer sai aru, et mida ma tegelikult kavatsesin. Ühel hetkel, kui olin järjekordselt teist söötmas, haarasin teise sülle. Olin mõelnud teraapilise plaani tema jaoks välja. Süllevõetuna hakkas ta mind purema, lasin tal seda teha, kuni väsis. Ma ei teinud numbrit ega pahandanud temaga. Ja pärast esimest puremist maha lasknud tormas ta jälle oma peremehe tuppa, alustas ta minu suunas rünnakuid. Mainisin, et ründa-ründa. Iga rünnak lõppes tema poolse puremisega. Iga puremise korraga tajusin koera sisemistes pingetes langust. Ja ühel hetkel, kui koer viimast korda mind purema hakkas ja selle lõpetas jäi ta korraga minu ette seisma ning andes märku, et ta alistub mulle. Olin tema keha keelest sõnatu ja sellest hetkest hakkas minu ja koera vahel tekkima suhtlemis-side.
Kõike seda siia kirja pannes tol korral koera aidates stressist välja tuua, üsna mitmed inimesed külast, mainisid, et onupoeg võiks ju koera magama panna. Mõned korrad proovisin seda mõtet serveerida, kuid too sugulane jäi endale kindlaks. Mis siis ikka, mulle oli see üle pika aja jällegi väljakutse ning tõi välja mu tugevad küljed ja õppisin midagi uut ja tänu sellele koerale leidsin endale uue toreda naabri kellest ma ei loobu mitte mingi hinna eest.
Koera teemal jätkates, uue kodu otsingutesse kaasasin Eestis telesaadetest ,,Sõber koer" tuntud Jaan Rõõmusaare. Mitmeid kordi temaga suhelnud, hakkas miskit nagu selgima, kuid midagi kindlat ka ei selgunud. Tegin veel ühe pingutava sammu, panin ,,Kuldsesse Börssi" kuulutuse koos pildiga, et koer otsib uut kodu.
Esimene helistaja koerale oli kes kohe pildi järgi pani koera kinni, nende südamesse oli tekkinud soov talle kodu pakkuda. Ja kui nad siis nädala lõpus koera vaatama tulid. Olin liigutatud esimesest silmapilgust, koer kes polnud oma eluaja sules käinud. Puges lausa suure nutuga nende sülle, olin sügavalt liigutatud sellest pildist. Mainisin, et koer ei ole rihma otsas käinud, et koolitan koera veel rihma otsas käima ja selleks kulus kõigest nädala jagu päevi. Mainin miks sellel perel tekkis koera Tipaga side oli sügav lein, kuna kaks kuud tagasi kaotasid oma perelemmiku, kes sarnases minu praeguse loo Tipaga. Ja see oligi põhjus, mis tekitas väga liigutava hetke, kuidas koer selle perenaise ja peremehe sülle kordamööda puges. Lahe oli see, kuidas Tipa õppis nädala ajaga rihmas käima oli ka vahva. Iga kord rihma otsa kinnitamiseks oli vaja koera veenda, et see on selleks, et tema viib pererahvast jalutama, et need tema juurest ära ei kaoks. Ja nii saigi, et juba neljas päev tuli juba suure rõõmuga rihma otsa. ....
Mis sellest koerast hiljem sai, mainin, et kaks aastat tagasi oma suure ego tõttu tahtis peremehele tõestada, et tema on suur ja võimas ning on võimeline kaukaaslasega rinda pistma. Kuid see oli ebavõrdne võitlus, kus siis kaotajaks jäi Tipa ning kaks aastat tagasi siis pere mulle sellest kurvast lõpust ka teada andsid. Iga aasta nad andsid mulle teada, kuidas koeral läheb. Nii jaanipäeva, kui jõulude ajal.... Mõnes mõttes kurb lugu, et koer ei saanud väärikalt oma elu lõpuni elada.
   Veel jätkuks... Muidugi oli veel neli huvilist, kes kuulutusele reageerisid, kuid kaks käisid koha peal ei meeldinud need inimesed ei mulle ega koerale... Ja nii jäigi, et esimene pere, kes koera kohe kinni pani need ka ta endale said.
Koer koolitatud rihmas käima tuli pere ja viisid ta uude koju....
Ja mis edasi saama hakkas läks juba asi kriminaalsemaks... Muidugi koera majas hoidmise ajal, pidasin parimaks, et sugulast teavitada, et siis oluliselt väärtusliku ajalooga mööbel ära viia. Kuid nendele vihjetele ei reageeritud, kuid hasardist ning vist ka kangekaelsus hoidis mind sellel majal salaja silma peal hoidmas. Tegin ebareeglipäraseid reide maja juurde ja nii ükskord tabasin samal ajal, kui ma järjekordset ringkäiku tegemas olin kolme meest majja tungimas. Pidasin neid kaks tundi majas kinni... kuid mida ei tulnud oli politsei. Politsei poolt selline küsimus, et kas panin poisid kinni ja ega ma ka vastust võlgu jätnud ,,tohoh, kas mul peab olema kartser ratastel järgi" mis sisaldas pettumust, teadmatust ning muutes mu olukorra ebakindlaks. Pärast konstaabliga vestlust tekkis väike vimka tunne, et hoian mehi paar tundi kinni ja siis kamandan välja...Millega ma neid üllatasin ... Korraldasin jõulu jumalateenistuse, et  ma neile  eluks ajaks meelde jääks. Ise olin oma tulemus-tööga väga rahul. Kamandasin veel mehed majast välja, küsides igaks juhuks nimed, kuid mille suhtes nad valetasid. Imestasin, et mehed alistusid vaikselt, keegi ei sõimanud siiani küsin, et miks...?  Ise pidin minema kooli Lipale lapse jõulupeole.
Hiljem küla pealt kuulsin, et tol korral oli lausa maja juures olnud neli meest, kõige noorim neist siis 15 aastane pesamuna... Ja üks mees redutas põõsas, kes siis oli jalga lasknud, kui ma mehi kinni pidasin.
Nädal enne jõule s.o. siis kolmapäeva õhtune aeg, kui kell oli 17.00 saamas. Küsis kohaliku raamatukogu juhataja, et ega ma Treilman, Tiitust näinud pole, tal olevat aeg  kinni pandud arvutisse. Ja mul käis ajudest korraga klõps läbi, täna on see õhtu, kus varastatakse see maja tühjaks... Kui mu tööpäev õhtul läbi hakkas saama kella 21 paiku. Kaalusin kas lähen pikemat teed koju või liiklen lühemat distantsi mööda. Kuid korraga käis peast läbi, et mis ma siis teen, kui metsateel on pätid. Ja nii otsustavaks saigi lühem tee läbi metsa. ... Ja õieti tegin...
Järgmine päev maja juurde visiteerima minnes, juba eemalt leidsin võõraid jalajälgi suures mõõdus pikemat kasvu meesterahvale kuuluvat (vähemalt oletasin leitud jälje järgi). Läksin majale nii palju lähedale, kui mu sisetunne lubas. Helistasin politseisse, kust siis küsiti, et miks ma ei sekkunud , küsisin ,, mina kes ma naisterahvas, veel rattaga olen, pean pidama kinni külmrelvadega relvastatud 6 meest," avaldasin omapoolse arvamuse. Ja leppisime kokku, et saame uuesti kokku, kui politsei uurijad koha peal.
Olin löödud omaniku leige suhtumise ees, politsei kuulmatus ning toetamatus leida tuge raskema kuriteo avastamisel või sekkumisel varaste tabamiseks... Mul tekkis usaldamatus ja raske tunne, rääkimaks majaomaniku endale, et mis siis eelmise päeva õhtul kella 21 paiku toime pandi. Mainisin uurijatele, et ma ei julge rääkida omanikule endale. Tunne oli väga raske juba lõhutuid uksi nähes ja maja sisemusest rääkimata, hoidsin ennast tagasi šokki langemast.
Mainin veel seda, et sain selle majavaral silma peal hoidmise eest veel korralikke peapesusid nii vallavanemalt, kui sotstöötajalt ja valda teenindava politseikonstaablilt... jäin endaks ja pool pahurana ka õigustasin enda tegu. Mainides ülal loetletud ametioskustega inimestele, et kui teie majja sisse murtakse, lähen kauges kaares mööda ja ei pööra tähelepanu.
Järgmine nädal algatati mingi juurdlus, kuhu siis mind mitmel korral politsei autoga kodunt kohale veeti. Mõneks ajaks mõned mehed trellide taha pandi, kui kauaks ei tea ja polnud asjasse nagu suurt huvi panustanud. Kuid aastaid hiljem jälle ühe majja sissetungijaga jälle taas kohtumine, küll kaudne, aga siiski ... miks see nii on ...
 

Olen mõtetes lähedastega, kes lahkunud. Ja muidugi meenub teise novembriga ikka ja jälle vanaisa. Kes on, oli ja jääb ikka mu elu suurimaks alustalaks, kellest ikka ja jälle vahel puudust tunnen. Vahel, kui tunnen raskusi, mõtlen jälle, et millist nõu oleks andnud vanaisa. Temaga jagatud mõtted olid äärmiselt edasi viivad ning alati leidus mingi iva edasi minekuks.
Meenutuseks toon ühe aastate taguse seiga, vanaisa oli alati abivalmis...
Olin 1992 novembris koolist koju jõudnud ning kell tiksus juba keskköö tundi. Enamus perest istus teleka taga, kus siis üks film jooksis. Korra vanaisa tõusis ja lahkus õue, kuid tuppa naases juba ämbriga ning täitis pliidil oleva kuuma veega ja jalutas õue. Olles märganud vanaisa sõnatud tegevust, läksin õue vaatama miks vanaisa ämbriga jalutab. Küsimuse peale, et mida teed, pööras vanaisa korraks pilgu Eestleo talu suunas ning ütles, et läheb appi, et tuletõrje autod on kinni põllule sõitnud. Pilgu keeranud Eestleo talu suunas ja suurt tulekuma ning lähedale jäävaid sinisevilkurite vilkumise kuma silma paistis. Mõistsin napisõnalist tegevust-käitumist sõnatult. Ja käivitanud suurema linttraktori ning öösse kaduski. Ainus mida kuulda oli traktori müra, tule praksumist ja tuletõrje autode sireene.  
Ma ise ei suutnud tuppa tagasi minna, olin kaasaelaja, lootes, et miskit suudetakse päästa.
Ainult üks päästeauto komando oli teadlik õigest teest ja jõudsid sündmuspaigale, aga siiski hilja. Juba oli kõrvalhoone üleni leekides. Ainus mida nad tegid, et tuli ei leviks elumajale. Vanaisa, aga sel ajal, kui üks päästeauto kastmisega tegeles. Vedas teisi päästemasinaid tee peale, kuna mehed abitusest ning välja pääsemiseks mudast olid lasknud vee paakidest põllule joosta. Kergendada autode kaalu. Keegi selle peale ei tulnud, et kuskilt lähedalt abi otsida. Vanaisa vedas oma uhke-suure lint-traktoriga kõik kinni jäänud masinad tee peale. Ja jõudis peale keskkööd koju. Vanaema ja vana-vanaema ei teadnud, kus vanaisa vahepeal käis. Nemad arvasid, et mina ja vanaisa oleme magama kobinud. Kuid mina jälgisin kõike kodust pooleli oleva elumaja korruselt kogu sündmust.
Vanaisa andis kogu sündmusest siis ülevaate, mis juhtus ja kuidas juhtus. Nii palju andis mõista, et saunast oli tuli lahti läinud. Kuna pererahvas oli veel nokastanud, siis polnud ka võimelised mingit selget juttu tookord rääkima. Nädal hiljem, ilmus Linnuvabriku Loo tuletõrjedepoo komando pealik koju, koos teise abilisega. Tahtsid vanaisaga kohtuda, muidugi kohtumine osutus nende poolseks tänamiseks ning andsid üle vaaditäie (200l) diiselkütet. See polnud vanaisal esimene kord, kus ta oma tehnikaga osutas abi päästjatele. Mu vanaisa oli üks imetlusväärne ja lugupeetud inimene ümbruskonnas, kui ka kaugemal.

Oma koju läks eile veel Lembitu. Aastaid tagasi hakkas käima üks pere meil trenni tegemas. Kuna tüdruku ema oli ta hüljanud (vabandan seda on kindlasti paljudel valus lugeda, kuid nii see on). Tol ajal Nancy isa elas kokku ühe naisterahvaga, kes siis oli ka Nancyle kasuema-nõuandja eest. Eelmine aasta, kui mul veel üks partii märade poolt endale tekitatud õnnekohustusi nautisid mõtlesin, et nüüd on see aeg, kus saan Nancyle selle kingituse teha. Kingime talle poni, tuligi oma sünnipäeval ratsutama ning mainisin, et mis otsus meil perega tema jaoks tekkis. Mõne aja möödudes küsis uuesti, et kas vastab tõele. Vastasin jah, et see on tõde. Tundub, et lugu ise võttis sõnatuks tüdruku. Mult on küsitud, et mida teeb täisealine noor naine poniga. Olen kehitanud õlgu ja moka otsast kobisenud, et ,,kingitud hobuse suhu ei vaadata".
Üks probleem on veel lahenduseta, kuid tean, et kõikvõimas on juhtimine on minuga ja tean, et seegi probleem leiab lahenduse.

Eilse päevaga saavutasin palju. Sai lõplikult lahendatud endise kasvataja ning minu vaheline pingekonflikt. Probleem teadupärast koer, kelle ära andsin. Saatsin sõnumi kes koerakasvatanud, koerale uue kodu leidmisest, ühendust võeti läbi fb mns-i. Ja mis mulle saadeti, oli segane ning arusaamatusi sisaldav sõnum.  Kurb tõdeda, et tihti inimesed tõlgendavad mõtteid või jagatud seisukohti valesti. Ja tekitavad sellega palju pingeid. Õnneks paberid üle andnud uuele omanikule, tegi viimane sissekande fb seinale oma talu lehele. Kuidas nad leidsid koera.
Ma ei viitsi korrata kogemusi probleemsete koerte ümber kasvatamisest. See on mul suur hobi, olen hakanud võtma uusi riske, mis pakuvad mõtlemist ning tegevust. Olen kodutute koertega palju tegelenud või siis peremehe kaotanud (surmaga lõppenud lood) koertega. Mõned lood on veel ähmaselt, aga mõned millega seotud väga värvikad ning seiklusrikkad ja pingeid tekitanud olukorrad on veel meeles. Muidugi on koeri, kes südame külge kasvanud oma erilisusega, siis need ei unune. Nii nagu oleks eile sündinud. Isegi uue koera võtmine ei aita kustutada kaotatud sõbra leina. 
Kõige suurem rõõm on see, et teatud aasta tagant mulle helistatakse teavitatakse mõne mu käest saadud koera käekäikudest. Või isegi see, et kurva sõnumi korral, kui koer on lahkunud isegi sellest antakse teada. Olen aru saanud, et olen vajalik. Aitan mõista ja hetkelist emotsionaalset leina jagada.
Kuid kõige suurem rahulolu, kui pere ja koer on kohanenud ja toimub koostöö ning kokku kasvamine. On minu jaoks suur õnnestumine. Aitan niikaua, kui vaja, siis ühel hetkel annan neil ise juba edasi minna. Ei sekku nii tihti.
Ütlen, et kui koer uude kodu läheb muretsen, kuidas koer kohaneb ja kuidas esimese öö koer uues kodus veedab. Need on esmased sammud täisealise koera võtmisel. Minu jaoks on oluline luua esimene tihe side koeraga, et ei tekiks koeraga probleeme ja ära jooksmise hirmu. Koer tunneks, inimesega pidevat kontakti.
Niisama sai ka tehtud Blue perega. Olin neile kõigepealt esmaste koerahirmude maha võtmises abiks. Kogesin, et hirmud mis valitsesid sügavuti perenaist uue koera võtmisel oli parimaks, kui nad kohale tulevad. Saavad kogeda koera ja koerakarja suhteid minu karjajuhi liidri seisukohtade ette näitamises. Tihti on nii, et sõnu ei oska kasutada, eelistan näidata praktiliselt ja selle kaudu vastata küsimustele ja olla hea kuulaja ning sisemiste tunnete tunnetaja. Mis inimeses valitseb...
Ja näha paari nädalaga saavutust, et koer ja pere sobib ning toimib koostöö. Pere on minetanud hirmud koeravõtmise ees. Nad on leidnud selle sobiva koera.
Tänusõnad oskusliku diplomaatilise sõnumi eest oma talu lehel oli kõik mis lahendas kasvataja mõistmatuse...
Mõistan tema olukorda, kuid kunagi ei tohi nii klammerduda koera külge, korra enda juurest teele saadetud  koera külge ahistavalt. Valimata mõtteid, tekitades mõtlematute sõnade valinguga pingeid inimestes. Olen vahel napisõnaline, tiba murelik ja raske seepärast selgitada, et miks see asi nii läks.
Miks ma seda pajatan, kui koer oli näha, et aretuskõlbmatu. Miks sekkuda tormiliselt, pigem võtta rahunemise seisukoht ja mitte tormata peale tormiliselt. Minu teada-tõde on see, et kui me kellegi oleme enda juurest teele saatnud. Peame usaldama, et asi on õiges suunas. Ja muidugi mainin, et koerad ei oska teha vahet kas nad on ühes või teises kodus. Vaid nad elavad teatud aistingutes. Kui ükskord on mõni asi tekitanud negatiivse olukorra ja teadmatu ning oskamatu käitumisega võime süvendada loomades hoopis negatiivseid käitumisjooni.
Minu jaoks on Blue uues parimas kodus ning ammu soovitud head edasiminekut .... Lihtsalt kogu lugu on Happy lõpuga...

Naljakas on öelda, et õhtul, kuna kellaajad ja õhtutunnid tegelikult ei kattu. Kella 16 paiku juba õues valitseb videvik. Pidin eile ühe koorma sõnnikut vedama küla peale, kuid traktor ei käivitunud. Ja siis valisin teleka vaatamise asemel hoopis metsa minekuga. Vahakõnnust siis Tõrasoo LK alale, kuna 8 aastat tagasi mitmel korral seal alati ära eksinud. Seekord valisin ainult sihi ehk siis vana talvetee. Kuna seda mööda käisid vanasti talumehed oma hobustega Vahakõnnust-Valgu ja vastupidi. Jõuab see aimatav tee osalt jah inimpuutumatuna aastaid vähese kasutusega loodus-teadusmeestele. Karitsa alla. Olen ühe korra selle läbinud ja edukalt, kuid vastupidises Ilvese talu alt sisse, kuid kuskil Vahakõnnu lähistel, aga ühe rabasaarel vanas talukohas ära eksisin. Kolm korda ühte samasse kohta tagasi naasta. Kuid siis suurim seiklus algas... Palusin Rapla politseil enda asukohta positsioneerida, kuid nende poolne nõuanne, et jääksin ühte kohta. Ei teadnud ma kuidas asjad tegelikult käivad. Nii oligi eelistasin, et pean leidma väljapääsu kindlamasse paikka. Kuna veeta ööd huntide piirkonnas ja koos hobusega ei ole eriti meeldiv mõte. Oleks siis mingi peavari pea kohale võtta. Ja nii ootamata ära politsei poolset seisukohti.
Otsisin veel ning mille ka leidsin oli norm siht ja nähtavad inimtegevuse jäljed. Olles saanud kindlamale pinnale ja juba parimale metsateele ning lähedal asuvatest taludest selgeid loomahääli kuuldes. Pidasin paremaks teatada prefektuuri korrapidajale, et sain välja ja lõpetaks positsijoneerimise. Kuid sain palve lõpetamise asemel pahameele osaliseks. Tundus, et sõnum mille edastasin korrapidaja tädile kohale ei jõudnud. Ütlesin tädile tookord ,,sorry" eks ma siis ootan ära järgmise juhise. Muigasin omaette... tehke siis tööd. Leidsin endale ja hobusele mõnusa kohakese. Hobune nosis ja mina nosisin... kuulasime 1 km kauguselt kostuvaid taluspeetavate loomade hääli... Ja mõtisklesin, et huvitav mis kohaga tegu võiks olla (koht kuhu tookord välja jõudsin, käivad demineerijad lõhkamas leitud lõhkekehasid). Tegemist siis vana karjääriga ja lähedale jäi ka vana talumaja, mis seisis veel imekombel püsti. Küll ilma uste-akendeta, kuid mõte, et teab kui kaua see positsioneerimine aega võtab, et saab ühe öö koos hobusega selles varju pakkuvas ulualuses ka kuidagi moodi öö ära saata. Detailidesse ei viitsi laskuda. Peatselt tuli esimene kõne A. Kaarsalult, kes siis oli jõudnud vana Ilvese talu kohani ning tema arvates politsei auto signaal ka minuni jõudma, kuid see vahemaa on peaaegu 10-12 km (Ilvese talu ja Vahakõnnu vahel). Mainisin, et jah ei kuule midagi, et ümbruses valitseb vaikus... Muidugi tundus, et mehe poolt suurem ärevus, kui minu enda enesetunne. Mainisin, et ,,ära muretse ega ma üksi pole" ,,mul hobune ka". Sa lugu siis helistas kogu otsingut toimetav peakonstaabel ise. Püüdsin jääda tõsiseks, kuna nimetus hobune tekitas veel suurimat huvi. Arvati, et hobusega midagi korrast ära jne. 
Kuid õnneks, kell juba päris palju ehk siis septembrikuus 20.30 oli, anti luba mul siis paigalt liikuda. Mõtlesin naljaga pooleks veel ühe metsateel, et kas paremale või vasakule... pidasin parimaks, et pigem olla madal kui maarohi. Ja siis metsast välja jõudes märgates tuttavaid hooneid, teadsin kohe mis kohaga tegu. Andsin sellest kohe oma asukohast ning välja jõudmisest teada. Ka nemad pidid teavitama, et asi on lõpetatud ja kõik eksinud siis elu-tervise juures. Kohtusime suure maantee ääres ja tuttav hobusekasvataja A. Esner siis ka autost välja astus. Kes muidugi naljaga pooleks siis küsis, et kas käisin uusi radasid otsimas... 
Tegelikult lahe lugu...

Nüüd siis teema vahetus prügistajatele... See juba aastate pikkune, huvitav millal see küll lõpu leiab, et ei tekiks omavolilisi prügiladustamis kohtasid. Tuli kõne vallavanemalt, kes nägi mu postitust facebooki seinal prügikuhjast. Olin üllatunud, et pööratakse sellistele teemadele ka huvi. Andsin mõned kahtlusalused vihjetena, et kontrolliksid. Kas ja kus ning miks on nendel autodel selles piirkonnas asja olnud. 
Veel vara hõisata, enne kontrollida, siis kas on üks või teine. Siiani ei ole me niisama kergekäeliselt auto numbreid ülesse märkinud. Metsas võib käia ja kellegile keeldu pole, aga kus ma tean, kes mida maha panna tahab ja tavaliselt sellised teod saadetakse korda, kui kedagi nägemas pole. 
Juba eilne inspektorite kohal käik andis kinnitust, et miskit hakkab siin ilmas liikuma. Kui varemalt 1313 helistades ei liigutanud keegi miskit, siis nüüd tunti huvi, tuldi kohale. Varem pidin suure töö siiski ise ära tegema, kui nägin, et keskkonna telefonile vihje andmisel, keegi ei reageerinud. Parandamatu vihameel selliste teo kordapanijate ees, pani otsima, kes tegelikult teo korda saatis. Tegemist pea vast 10 aastase looga, kui keegi sokutas lambatapu jäätmed metsa alla. Arvates on korraliku koha leidnud. Mul jah oli vaja üks ratsamatka sooritada, kui tollest paigast möödusin. Teada värk, mis tapajäätmetega seondub ja kui väljas paras soojus, siis tekib lagunemisprotsess. Ja lehk mis sealt õhku tõuseb on piisav tõestus ning paika ülesse otsima. Matk tehtud, sai uuesti metsa mindud nimetan seda hagija mentaliteediks (mõtlen huumoriga). Nina järel ja koha leidsin ruttu ülesse. Kui keskkonnaamet ei reageerinud, sai võetud ühendust kohalikku valda teenendava vet. arstiga. Ja tundus, et tema miskit teadis, kuid otse ei vihjanud.... õige ka. Vet peabki asju oskama delikaatselt saladuses hoidma. Midagi temalt välja pinnima ei hakanud, pöördusin veel oma teadmistega ühe suurima lambakasvataja poole ja pärast sellega vestlust. Kadusid ka tapajäätmed metsa alt nagu nõiutult. Ühel hetkel enam polnud... Ja ma ise küll ei tundnud sellepärast hästi, et kedagi kahtlustama pidin. 
Kuid viimane prügi tekkimine juba vallajuhi tähelepanu võitis on see samm millegi suuremaks. 

   Talu väikeloomaaia täiendus. Kolm päeva on nende poolt täielik vaikus olnud, siis täna juba tuntakse kodusemalt. Roniti puurist välja ning vahetatakse viirudega veel tagasihoidlikku infot. Me ei kiirusta viirpapagoidega kokkupanemist. See tekitaks kohe stressi ja tülisid. Linnud peavad olema üksteisega harjunud. Kui eile roheline viirukas neile kahele tutiga isendile tetaud distantsilt laulu laulis omas keeles. Siis täna lausa nümfikate eeskujule viirpapagoid puurile jalutama tulid. 
Lahe on jälgida lindude tegemisi... Eriti omavahelist suhtlemist. Endiste omanike käest nii palju teadmisi juurde saanud, et eriti suured lennusõbrad nad pole. Pigem sellised, kes eelistavad jälgida ning omavahel suhelda. Meile on see põnev, kuna soov on näha nende kokkusobivust.
Õnneks tänapäeva internet annab palju suuremaid võimalusi otsimaks infot vastavalt liigile ning leitud materjalide kogus viib ka nende kasvatajateni. 
Kokkupuututud inimestega, kes ise on kunagi pidanud nii viirpapagoisid kui ka muid linde, siis ikka mõni halab kas siis liigse kisa või prahi pärast, mida muidugi linnud siis oma seemnete söömisega tekitavad. Koristama peab nii või teisiti. Meil ju muid loomakesi, kes tekitavad kasvõi juba heina ette andmisel prahti. 
Igal juhul oleme väga rahul.

Tänane päev algas suure puhkamisega. Mõte, et mingi füüsilise tegevusega algust teha... tekitab vastumeelsust. Kaks päeva tööl pidevat jalgadel olemist ning sisetingimustes töötamine on vahel ikka väsitav.
Teine päev annab  õues tegevusele alguse andmisega ikka raske küll. Ja mõnus tunne, kui saan olla lihtsalt toas  suhelda väikeste lemmikutega ning õues elavate koertega. Õhtul koju naastes lasen koertel tervituseks nina vastu käeselga puudutada. See on mu koerte selline tervitus rituaal. Porisesin Sassuga, et see ei suutnud ära oodata. Tööl üks asi ei lasknud kohe ära tulla ning kellaaja muutmine viis mu kojutuleku tunni võrra hilisemaks ning Sass arvas, et ma vist enam koju ei naase.
Toodi üks nümfkakaduude paar meile ning õhtu viimased tunnid tööl tekitasid elevust sisemiselt ootasin kannatlikult koju saamist, et kuulata, kuidas uued lindtegelased kohanevad ning meie enda papagoid nendega suhteid loovad. Õnneks meie eakas papagoi Härra Tipp on tõeline diplomaat. Olgugi, et suhtlemine ning uudistamine käib distantsilt. Me ei kiirusta, las harjuvad...
Õhtul suhtlesin perega, kes need linnud loovutasid. Olin südamest liigutatud, kui kuulasin süvenenult nende lindude olemusest ning muidugi kurvaks teeb alati, kui äraandmise põhjuseks on peres kellegi süvenev  allergia. Mõistan see on raske otsus perele, eriti veel kui linnud-loomad on südame külge kasvanud. Tajusin vestluse lõppedes, et pere igatseb nende järgi sügavalt. Muidugi nad ei väljenda omi mõtteid emotsioonidega.
Olen näinud kordades loomade äraandmisi ja vahel kurvastanud vaikselt ja üksi loomade endaga... Olen nendega loonud sideme läbi vaikse suhtlemise. Kui näen loomas-linnus vahel sügavamaid leinahetki, püüan neid mõista ning nendega leida sügavamaid kontakte, et paremini edasi minna.

Vastik...vastik...vastik... mis sellest, et majas neli koera, kuid tundub, et reinuvader va kavalpea käib ikka nuusutamas hoovis praktiliselt magamistoa, akna all seisvat kanakuudi lõhna. Ja muidugi tänu eile õhtul tuulele kinni langenud kanakuudi uksele jäid mõned sulelised õue.  Ja üks jälle jäi rebasereinule hammaste vahele. Tekib küsimus, kus koerad olid... kui tegu tehtud ja rein jalga lasknud seekord siis koos kanaga.
Üks päev käisin Nordikuga Palukülas. Tegelesin temaga, mängides palli ja peites seda ära. Milline ind on koerale antud. Käisin isegi Loosalu järve ääres ning jalutasin siis raja lõppu ehk siis Vana-Kaiu all olevale Loosalu lõkkeplatsile. Nii kui Nordik liialt mängus jõuliseks muutus, lõpetasin mängu ning ingnoreerisin tema käitumist. Eelistan arvestamist ja pehmust. Ei taha ju haiget saada.
Kena ilm ning tuulevaikus viisid täielikult ajataju. Ja ükskord kui auto juurde tagasi jõudsin. Oli kell juba peale 13.
Ja neljapäev, kui ma pidin viima auto töökotta, et mõned olulised asjad vahetada. Ehh ja töökojas läks meestel jälle pea 5 tundi ära. Ja mu planeeritud päev peaks ütlema täiega tuksis. Kui miski, kuskilt üle aja tiksub, siis ikka jama küll. Oleks teadnud, oleks võinud ju ratta kaasa võtta ja kärutada sellega ringi või hoopis koju tagasi mõned tööd ära lõpetama. Nii see on, kuidagi tänane päev on kiiva kiskunud.

Lisaks kahele hobuvarustuse vargusloole on lisandumas uus utoopiline lauslollus Saaremaal...
http://www.postimees.ee/3366617/kurjategijad-varastavad-saaremaal-hobustelt-sabasid-ja-lakku?utm_source=pm_fb&utm_medium=wallpost&utm_content=3366617&utm_campaign=fb_post
 Igal juhul midagi arulagedamat veel olla ei saa.
Lapsed tegid nädalavahetusel hobustega trenni. Vanem tütar toimetas karjaaia korda tegemisel. Lihtsalt kuidagi pere elu sujus kuidagi mõnusalt ja kulgevalt, ma ise sain rahulikult pühenduda tööelule.
Reedest-Pühapäevani möödusid hommikud kohvitades ja lemmikute tegemisi silmates. Iga kord sai keegi puurist lahti lastud köögi peale, et lasta ka loomal omi asju ajada. Olen palju kordi selliste küsimuste alla mattunud, et milleks mulle toaloomi vaja. Olen jäänud vastustes võlglaseks. Ma ei kujuta ette, et mul neid poleks. Olen harjunud nendega nagu pereliikmed oma eripärade ja iseloomu omadustega. Kasvõi, kuidas nad peidavad ning otsivad ninaga otsides. Vahepeal kas siis nügides või hammastega proovides. Minu jaoks on nende olemas olu nagu tükike eksootikat loodusfilmist argielus. Ja vahel pakuvad halli argipäeva vahvaid emotsionaalseid hetki. Elan üks päev korraga ja ma ei kiirusta nende pärast kunagi.
Igahommikune rutiin koerte söötmisel on mu elus väga oluline koht. Jälgin nende söögiisusid, käitumist jne. Õnneks Nordik on kosumas. Leian teab mitmendat korda ennast kirumast, et ega see emaste jooksuaeg hästi kellegile ei mõju. Emased muidugi oskavad omi emotsioone vaos hoida, aga kui loodusekutse vahel oma tungidega üle võlli keerab, siis ikka midagi tuleb ette võtta. Kuigi lubasin eelmine nädal Nordiku kastreerida, siis ikka finantsiline pool paneb paika, kuna autol on kaks olulist punkti mis vaja veel korda teha. Siis lükkasin toda tegevust edasi. Auto peab korras olema. Lõpliku otsuse langetan selle nädala neljapäeval.
On koolivaheaeg, saab tehtud trenne hobustega ja koertega, mõte on külastada veel Tagadi koerte treeningplatsi Nordikuga.
Lisasin  meeleolukaid pilte Balto sügiskrossilt:

Sass ja Aade

                                                                   Sofi ja Laura

                                    Saksa lühikarvaline linnukoer, lihtsalt üks puhtatõulise koera pilt.

     Sofi meie pisike kolli, kes naudib juhina ees jooksmist, paberiteta koer, kuid teiste tõuaretajate poolt kommenteeritud, et kui ikkagi kolli tõu esindaja. Muidugi kannab nimetust krants. Kuid iseloomult ja käitumiselt on tema ikka nagu karja koer kunagi.

                   On üsna mitmeid inimesi kas mulle või mu mehele kommenteerinud, et kui inetu koer meil on. Kuid ma ei ela teiste arvamuse järgi. Vaid see mis sellest koeras peidus on, meeldib mulle. Ja selle läbi kasvab temasse suhtumine, tema välisest ilust suhtumine hoolimata. Mulle loeb koera intelligents ning aktiivsus mida ta suudab lühikese aja jooksul sooritada. Muidugi on tal väliseid puudusi, kuid me ei pane nendele rõhku, eelistame tegeleda ning arendada intelligentseid omadusi, samas tegevused läbi koera ka enda vaimset ja füüsilist poolt. Tegu pole kerge koeratõuga, et võtan ja loodan, et küll tast tuleb intelligentne kaaslane. Alguses sai lahendatud Nordikuga kaasa tulnud psühholoogilised probleemid. Isegi kaks kuud pole enam erutuvuse tõttu saba närinud.  Kas pole imeline, oleme tegelenud pidevalt ning uurinud, et pääseda probleemist.

    Potensiaalselt ära kasutatud koerte energia, millised ilmed. Lihtsalt võrratud.
Mida see annab, koertega ajaveetmise võimalust rikastab. Eelkõige ei ole see tulemusele mõeldud, aga kui hästi läheb on ikka hea meel küll. Tänu Larale sai algus pandud koerte krossidel osalemisele. Selliste mõtetega lõpetan siis oma tänased heietused....
                                                        

Kanad tahavad vahel ka kõrgustesse lennata.
12.10.2015.
Päeva algas vägagi toimekalt. Kõige pealt mõned ämbrid pesta ja auto peale. Siss Rapla linnale tiir peale, üks tüdruk raudteejaama maha poetatud ja teine tüdruk kooli juurde. Tagasi teel koju, võtsin kõne viljakasvatajale, koju viljakottide järele. Vilja ostjaga seekord pikalt lobisema jääda ei saanud, kuna tööaeg hingas kuklas. Hiljaks jäämist vihkan....

10.10.2015. algas päev päris vara. Õnneks Sass sai ööseks tuppa võetud, kes nautis öö viiskalt nii nagu ühele toakoerale õige on. Nii, et alustasime hommikut pool teadmatult.
Kas Sassule  puremis haavadega võistlema lubatakse või mitte. 
Jagasin oma muremõtetest ühe korraldajaga, kes küsis, et kas lonkab või mitte. Esimene sõna, et ei lonka. Ja siis keha keeles väljendatud vastus oli mulle selgitavaks seisukohaks edaspidiseks  tegevuseks.
Numbrid kätte saanud, ei suutnud ma rahulikult auto, laste ja koerte juures stardiaega parajaks oodata. Kärsitus sundis mind uurima-puurima raja olemust ning looduslikku eripära Nordiku toel.
Vaatasin üle oma seisukohast raja tõusu ning koera enesetunde.
Jalutasin Nordiku saatel raja pooleldi läbi. Selgitasin enesele millised tehnilised raskused tekivad lastel.
Pärast pooliku 2,5 km distantsi raja läbimist naasesin auto juurde, et mitte liialt väsitada koera. Kus peatselt tabas meid meeldiv taas kohtumine ... minu ema lastele vanaemaga. Kes tõi Anete sünnipäeva puhul mõned nännid, söödavat. Tähistasime sünnipäeva pärast kodus pere keskel.
Esimese võistluspäeva järel olin mina väsind-küps. Tagasi tee autoroolis kulges kuulates laste muljeid ning arutelusid kuulates. Ise suure une - ja väsimusega võideldes. Laste jutt hoidis tähelepanu liikluses teravana.
Koju saanuna kontrollisime kanade kinni olemist. Söötsin koerad, ise viskasin pikali ja uinusin kaheks tunniks sügavalt. Õnn oli, et olin mobiili hääletu režiimile pannud.
Pärast paari tunnist uinakut suutsin veel koristada ning lugeda mõne lehekülje huvipakkuvast psühholoogilise sisuga raamatust.

Üks pilt 2014 aasta pilt reisist Hiiumaale, praami pealt pildistatud.

11.10.2015.

Uue päeva alustuseks, alanud ilm päikseline. Kohvijoomine ning oluliste asjade kaasa pakkimine. Märjamaa Maximast mõned viineri-, grillvorsti pakikesed. See meie tavaline niks-näks kaasa ostmine, joogiks valisime jälle pepsi pudeli.

Sõit kulges vaikses meeleolus. Lapsed olid väsinud ja kergelt mainisid lihasvalusid. Proovisid siis eelmise päeva õhtul lihaseid soojendavate geelidega, muidugi murelikuks teeb Anete põlved, mis on pidanud üle elama mitmeid põrutusi ning kukkumisi.

 

 

Igal juhul Anete kordas oma eelmise aasta kolmanda koha võitu. Kuigi küll teise koeraga, kuid Larat ei unusta me ealski, kes meid tõukas midagi rohkemat ette võtma ja tegevusi leidma, et sotsialiseerida koera, kellel oli psühholoogilised probleemid.

Blue läks oma uude koju, kuna autasustamise tseremoonia viibis, siis pidin leppima, et mina saata ei saa. Sellega tegeles kodus olev poeg. Hea, et ettenägelikkuse mõttes jätsime Blue koju. Miks tahtsin, et läheks uude koju oli see teema, et mul tekkis probleeme kahe isase pidamisega. Ja kaalusin loobuda pere siseselt arutledes, just isase kolli osas. Pere kuhu Blue läks, puudus varasem oskus koolitada koeri ja koer kellest nad paar kuud tagasi loobuma pidid. Kuna tegu oli üliaktiivse ja täisealise varjupaigast võetud koeraga. Kelle ümberkoolitamisega nad piisavalt palju vaeva, kuid peatselt selgus tõde, et nad ei suuda lõplikult teatud probleeme koerast välja juurida. Blue oli vastupidine koer just nagu loodud pere soovidele. Esmane õpe ning teismeiga oli seljataga ja isaseks saamise teekond oli suht vaikne ja tagasihoidlik. Muidugi eelmisele kuule tagasi mõeldes 7 ööd magamata, seoses Sofi innaajale, kus siis isased laulsid kahehäälselt ööserenaade ... uuuh jube tagasi mõelda. 

On,koerad oma maja loomad purelema pääsevad. Sass tahtis Pipile oma rõõmu väljendada, et lähme jalutama, kuid mis juhtus. Pipi hüppas kaela ümber oma raudse hammustusega, instinktidest ajendatuna nagu hundikari, Nordik teisena, kolmandana Sofi - hammastega Sassu kehasse haakusid. Blue õnneks puges läbi õueukese kitsa prao kööki varjule puges.
Koerte purelemine kestis hetke, kuid nende sekunditega, kui ei oleks sekkunud oleks Sass puruks tiritud. Päris karmide võtetega sai eraldatud koerad purelevast massist. Kaks koera keti otsa. Imestasin Pipi vihast käitumist. Kummaline käitumine koeral.
Ise vajasin ehmatusest toibumis aega. Kontrollisin Sassu olukorda, metsa jooksis päris rõõmsal ilmel. Kuid nahal ikka kihvarebimis haavad. Eks jälgima peab, homme selgub, mida pean ette võtma, kas asendama teise koeraga. Sel juhul peab Blue asendama Aade võistluspartnerit.
Süda sees puperdamas, tegu ikka mu lemmikkoeraga, kelle kaotus nüüd vahetult enne võistlust oleks mulle suureks löögiks olnud.  Kaotusest üle olla, võtab aega, isegi siiani pole Lara surmast üle saanud. Mõned kohad-paigad toovad Lara puuduse väga teravalt meelde. Juba homme toimuv koertekross, mis jälle Läänemaal toimumas. Lara tõi sellel võistlusel koos Anetega II koha. Nukker tunne valdab ...
Pärast kõike neid jamasid, sai siis kolme koeraga kodulähistel metsas jalutamas käia. Nautida Blue selja taga sörkimist ja Sofi käitumuslik jälituseks Sassule. Ring metsas kolmega tehtud. Vahetasin kolm koera ühe koera vastu ehk siis läksin Nordikuga Minnika alla. Jõe äärde, jälgisin tema käitumist, et kui tormakas on ta võõras kohas. Jällegi leidsin koeras miskit mu hinnanguid tema suhtes parandas. Proovisin 2 km ulatuses ka auto järel jooksma panna, kuid see muutis tema väheke ebakindlamaks. Muidu jah okei tegevus koertega. Igapäevasele rutiinile siis midagi uut proovitud.
Oodatud saab olema selle nädalavahetuse võistluspäev. Kuidas koerad kõik autosse mahutada jääb hetkel anlüüsimiseks. Kuid koju jääb siiski koer, kes ühtlasi ka on maja valvur.

Võit või kaotus. Kohtuda nädala sees inimesega, kellest lugesin enamat, kui sõbralikkust võib viia selleni, et seda saavutatut saavutada lihtsalt ei võeta vastu. Imestasin keha keele lugemisoskusest... jube mõelda, et suudan mõnda inimest lugeda nagu juturaamatut. Mis juhtus, lihtne selgitus, koorijuht maksis kätte sõnadega. Põhjus lihtne paar aastat tagasi, kui kodus tekkisid teatud laadi probleemid (mehel oli vaja sarvi maha joosta). Ja eelmine aasta teada saamine töökoha kaotus või õigemini koondamisejutud levisid kõrvu. Kui tekib ebakindlus edasise elu osas, siis inimesena hakkad alateadlikult materiaalsete kulutuste osas tagasi hoidma.
Esimese hooga ei osanud sellest teadmisest, et ei võeta vastu koori laulma... muidugi põhjendused püüti selgitada, kuid need selgitused ei olnud usutavad. Mida teha, nojah. Esimeseks läksin koju ja püüdsin asja peast visata. Helistasin mõnedele parimatele tuttavatele, kellele toetun ning usaldan.
Plaanin ikka laulma minna, kuid seekord teise koori.k

Juba teab mitmendat päeva-ööd kuulen enda liikumise peale merisigade haledaid huikeid. Olgu siis tegemist öösel minu liikumise peale või hommikul tualeti külastusse minemisel.
Täna lasin oma lemmiku Mupo köögi peale jalutama, kes siis leidis ühe krõbina paki, kelle abiga, siis avasin ning jagasin ka teiste närilistega seda pakikese sisu. Pärast tunni ajalist jooksu võimalust oli notsu ikka päris väsinud ning võimeline suhtlema oma puurikaaslasega. Vahel peame mõistma sügavamalt loomade vajadusi. Mida nad vajavad...
Pärast paki sisu jagamist, tegin kohvi ja avasin telku, kuna õue minna ei soovinud. Olin teinud juba hobuste vaatamiseks ühe ringkäigu ära. Lisaks teleka vaatamisele kiikasin silmanurgast papagoide tegemisi toas. Kes nautisid alanud päikesesooja ja erksust. Puuriuks neil lahti ja soovi korral alati neil vabadus lennata. 
Klõpsisin kanaleid otsides sobivat vaatamist. Leidsin oma lemmiku vana filmi Hercule Poirot ETV jooksmas. Ja kohvi laual vahete-vahele lonksu haaval rüübates, Saara-Sofia peopesal jälgisime pingsalt Poiroti tegelaskuju osavust pildis, kuidas lahendati mitme inimese filmis lavastatud mõrvad. Alati tekib küsimus, et kas reaalselt ka need toimivad. Kuid tegelaskuju, kes kehastab kuulsat detektiivi, on ikka huvitav karakter olemus.
Koertega suhtlen tiba hiljem, enne kui tööpäev alguse saab. Vähemalt tunni tiiru jooksutamisele kulutan.

Üks pilt Riisitunturi maastikust. Tahaksin tagasi, aga seekord juba talvel suusatamiseks. Kuid järgmiseks aastaks ei saa ma veel lubada. Kuna on lõpetamas kaks last kahte erinevat kooli, siis kulutused ning plaanid nelja mära paaritused tõupäraste loomadega, et jätkata tõuaretust ja hobusekasvatus suunda ikka tõuloomadega.
Arutasime lastega Teeba käitumisprobleeme. Pole leidnud aega uurida väheke raamatut, kust leiab probleemsele käitumisele ehk mingi niidiotsake. Mõte on vaba päev sellele probleemile ka pühenduda.
 

Möödas on Velise laat. Jälle üks mida ootasime, koht, kus meeldib jätkuvalt käia ja olla. Seekord siis 15 laat selja taha, muidugi meil oli see küll väiksema arvuga vast 10 või 8 kord. Ahh pole kõiki kordi meeles. Tagasi tee pidin siiski sadulasse ronima ning katsetasin, kas metsast läbi Tõrasoo LK saab kiiremini ning otsemaks  ja väheke väiksema ajaga. Jah nii see oli, saimegi 4 tunniga hakkama. Päev oli korda läinud. See mis teenitud ei ületanud eelmist aastat, pigem vähem. Pean ikka hakkama kaaluma vankri ostus. Lastele lugema sõnad peale, et aitab asjade lõhkumisest. Ei taha olla pidev kes neid jälle peab laskma taastada. Iga remont on kulutus. Natuke häirib, kui peab jälle lisakulutusi tegema.
Kolmapäeval kohtun siis Blue uue kodupakkujatega. Näen silmast silma, kas koer võtab omaks.

Poisid on ideaalselt paranenud ruunamis haavadest. Mitmed hommikud, kus oleme neid pidanud jälle aeda tagasi panema. Kuna vanemate hobuste taras voolu pole, siis trenniplatsi ümbritsev tara seda voolu ammugi ei sisalda. Igal juhul on ok olukord, kuigi kirjutati välja veel antibiootikumid, valuvaigistid jne. Parem karta, kui hiljem kahetseda.
Oktoober juba käega katsutavas kauguses. Jube mõelda... kuidas aeg lendab. Ühtepidi on ka kurb, et selja taha on jäänud kenad mälestused, tahaks, et mõni hetk kestaks igaviku. On palju huvitavaid tegemisi ja läbi elamisi. Saadud uued kogemused ja pea ees tuntmatutesse tegemistesse hüpatud. Mis on tegelikult mulle uue rikkuse ja mõtlemise ning enesekindlusse toonud uued arusaamised. Muidugi unistusi on veel, mis on ellu viimata. Tuleb, aeg, koht ka need unistused saavad ükskord täide minna. Hetkel see mõte, toetada võimalikult nii palju, kui võimalik lapsi.
 

Probleemid jätkuvad, mitte küll suurelt, aga hetkel oleme ilma lauaarvutita ja enne alles järgmise kuu algust aega ka vaatama päälinna pole. Eks muid arvutitega seonduvaid kulutusi veel jooksvalt lahendada. Võtab ohkama, muidugi üks laps, kes hindas arvutile uut programmi peale laadides veidi võimed üle ja nii siis programmid kokku jooksid ja uue peaplaadi vahetus. Mul endal puudub ka isiklik arvuti ja nii ongi, et mu arvuti viibimised ja mõtete jagamised vahel pikema perioodi peale jäävad. Kui on vaba aega.

Eile sai veel muret tekitav olukord lahendatud, täkksälgude ruunamine. Ja nüüd järelravi ja jälgimine.

Enne Lapimaa reisile sai veel autole korraline tehnoülevaatus tehtud. Viivitasin sellepärast, et autol oli radiaator päris läbi, et enam tosool ei seisnud sees. Vahetult enne reisunädalat sai veel  autol reomonditöökojas vana radikas uue radika vastu välja vahetada. 

Nädal aega aitas meid jälle loomade toimetamisel Olavi, kes sai suurepäraselt kõigi ülesannetega hakkama. Kartul võeti vahepeal ülesse, mille saak tänavu oli üüratu.

Uudiseid siis seenepaku maailmast, yess lõpuks mu seenepakud saaki andsid.  Saaki olen saanud veel pamplitelt, maasikvaarikatelt, kultuurmustikatelt, pohladelt... Kas pole mitte lahe, tunda rõõmu kasvama pandud uute kultuuride viljakandmisest.

Paar päeva olen nautinud kodus olemist ja toimetamisi-tegemisi. Veel marju on vaja sügavkülma panna, seened on ilmunud ja neid korjata ning leida aega oma eriliste lemmikute jaoks. Sass on saatnud need paar päeva mind ainsa koerana metsas seenekorjamisel. Mulle meeldib temaga kahekesi vahel olla, mis sellest, et tal juba vanust turjal, aga seltsis on temas ikka nagu noore koera jaks ja mängulisus.

Väike selektsioon hobuseostjatest . Millist profiili kasutada;
a) kas on kindel ostja, kuidas ma tunnen ta ära?...
b) kindel ostja helistab ja tuleb kohale ning ütleb oma kindla arvamuse
c) mõni ostja ütleb juba kuulutuses leiduva pildi põhjal, kas ta soovib seda poni või hobust;
d) ostjal on sobiv summa loomaostuks ja koht kuhu paigutada pärast ostu sooritamist;
e) ja on ka selliseid ostuhuvilis, kes tulevad kohale, vaatavad, takseerivad müügihobust ja lõpuks enne lahkumist ütlevad oma arvamuse, hinna mis ei lähe kokku müüja soovidega...
Tegelikult nende 20 aasta jooksul on tekkinud piisav kogemus hobuste müügi alal.
Kui ma oma esimest sälgu müüsin kõikusin ja kahtlesin väga palju. Kuid aastad on lisanud enesekindlust ja enam ei anna taganeda. Kuna müüdavate hobuste arv ületab igasuguse nõudmise, siis korduvalt olen maininud. Mõelda hobusest, kui rahaallikast on vale. Tuleb tegeleda ja võtta, tegevust hobina. Nii olen mina teinud ja ühel päeval ,,lendab" sobiv ostja ka ükskord kohale.
Jätkan Lorenzo müüki. 23 septembril ootab ees mõnede täkkude ruunamine. Aus olles, oma looma ruunamine ei meeldi mitte üks teps. Kuid see elu paratamatu seadus, et kõikidele loomadele pole antud jätkata järglaste tootmisega. Inimene peab tegema valikuid.
Olen tegelenud Nordiku ohjeldamatu haukumise vastu treenimisega. Üks päev tundsin kohutavat meeleheidet, kui pidin kuulama õues Nordikut haukumas. Olin väsinud, nuputasin, kuidas saada hoovi vaikust. Lahendasin asja nii, et tõstsin Nordiku asukoha hoovis ringi sellisesse kohta, kust tema haukumine nii tuppa ei kostaks. Ja olin rahul ja tundus, et ka Nordikule mõjus see. Ta ei suutnud oma haukumisega mu tähelepanu võita.
Veel probleeme Blue rünnakud traktorile ja igasugusele müra tekitavale allikale. Võrrid, mootorrattad, mootorsaed. Miskit nendest loeteludest käima panna, kohe rünnatakse. Pean ka Blued kinni panema. Imestan, et üks muu asi ei huvita teda sel ajal. Isegi mängimisest loobub kohe. Minu jaoks oleks nagu mingi leid mängimiseks või oma frustratsiooni välja elamiseks.

Täiesti uskumatu 37 koht Kahe Silla retkel 270 osaleja hulgas. Ise ka ei usu. Minna lihtsalt välja ja liikuda oma tempos... ehh tundub, et praegune töökoht on andnud veel füüsilisele vormile ka lisaks sportlikud tulemused paremaks.
http://www.2silda.ee/jaansoni_jooksu_tulemused/kahe_silla_retk_2015_ajavotuga/diploma/id/69039
Nüüd vabad päevad annavad paljudeks tegemisteks. Vaja veel moosi keeta, puud sisse vedada ja vaja veel metsast lisa mõni koorem teha. Ohh kui palju on töid kogunenud.

Mis põnevat... Eile kohtusin ühe inimesega, kellele olen mitme aasta jooksul korduvalt hobusesõnnikut vedanud. On teine siia tagasi asutanud isatallu elama. Ja mis meie vestluses selgust, pärast vestluse lõppemist olin ma väga-väga pahane. Kuna tegu inimesega, kes täis negativismi ja varjatud kadedus ,mainides mulle midagi sellist mis üldse kokku tema teadmisega ei lähe. Vestluses mainis mu koertekarja ja vihjas millelegi sellisele, et peaksin koeri nagu teab mis muu pärast, kui ainult lemmikute eest. Olen korduvalt öelnud, et koerad on mu aktiivse-füüsilise tegevuse edendajad. Käin nendega jooksmas ja viin teine kord ratta kõrval jooksma. Kuna tegu on aktiivsete koertega. Ja endal huvi suur nendega tegeleda, koolitada ning kogeda seeläbi nende arengut ja koostööd inimestega läbi keeruliste situatsioonide.
Miks on olemas rumalaid ja mõistmatuid ning lühinägelikke inimesi. Olen tänagi tiba pahameeles, ei ole leidnud sellele mõttele rahu. Pidasin kodustega plaani, et edaspidised soovid jäävad täitmata. Otsigu teine koht, kust sõnnikut osta.
Kuigi tänane päev möödus mul jälle aktiivse puhkuse tähe all. Käisin Jüri Jaansoni mälestusjooksu-retkel. Läbisin distantsi 1,5 tunniga, kas olen ise rahul? Jah olen rahul. Sain uue kogemuse võrra rikkamaks. Joosta mingi maa maha ja tunda enda lihaste-hingamise oskuseid ning kuidas võtan tõuse ja languseid.
Miskit edasi liikuda, peatselt tulemas koerte krossid.
 

Eilne päev algas pärast siia postitust siis tegutsemisega. Kõigepealt täiendasin bloggi ridu mõne mõtte ja tegemise võrra. Lugesin veel mailiboksidesse laekunud kirjad. Telefonikõne kliendiga, kes pidi väikse grupiga neljapäev meie talu külastama (tegu siis pikemaajaliste tuttavatega). Selgus, et lapsed ja mõned täiskasvanud haigestunud. Korraldasin läbi suhtlemise siis ka oma tööpäeva ära, ühest mailiboksis oli laekunud teade, et uus id kaart ootab Politsei-Piirivalveametis kättesaamist. Arvasin, et olgu see pisike vihmasabin, käin seekord rattaga Raplas. Kaasa haarasin veel raamatteaviku mis ootas tagastamist pearaamatukokku. Vahepeal suhtlesin mobiilitsi vanema tütrega, kes andis aru, kuidas tal haiglas käik läks. Tagasi teel 4 kliti enne kodu tegin kõrvalepõike, et varjuda paduka eest sõbranna ulualla. Sai nendega veidi aega vesteldud ja kohvitatud. Kuid tundus, et vihm ei tahtnud kuidagi taanduda. Ja nii ma siis rattal läbi vihma koju naastes juba läbi ligununa tuppa astusin. Otsisin kohta kuhu märjad riided kuivama riputada. Juba koolist koju jõudnud lapsed olid oma riided ette riputanud. 
Mõtlesin, et ei viitsi veel valget õhtupoolikut teleri taha kaotada. Tegutsen koristamise alal, siis käisin veel ühe sõbranna juures õunu korjamas ning keetsin ingveri-õunamoosi. Eelmine aasta oli meil see väga hea moos. Pean veel tooma külapealt õunu, et paras ports talvevarudeks moosi keeta. Meil jah õunapuud puhkavad, eelmine aasta oli neil rikkalik saak. Sai ju mahla ja moose igasmaitses tehtud.
Õhtul lasime lastega hobused vihma eest ulu alla, et mis nad ikka ligunevad. 
Nordikule tegin ööseks tööd otsimist ja leidmist. Ta suht ju üliaktivist. Mul pole sellist koera veel olnud.
 Kui sai käidud Nõva kandis mere ääres, meenus jällegi Lara. Millegi pärast ei taha Lara kuidagi meelest minna. Lara oli eriline koer.

Septembrikuu algus, mis uudist. Vabandan ei ole pikka aega mõtteid siia jagama saanud. Kodusel arvutil mingi imelik programm keeldus laskmast üldse toiminguid googliprogrammi kaudu. Õnneks andis arvutis olev viirustõrje programm märku takistavatest veebidest ning arvutile tõrjeprogrammi käsk antud ja puhtaks saigi. Mõlgutasin mõtteid kohaliku raamatukogu külastamisest. Kuid mis teha, kui võetud vastutus töökoormuse näol ajalise piirangu ja raamatukogu avamised ei võimaldanud midagi teha.
Mis uut, sai käidud Raplas Vesiroosi gümnaasiumi territooriumil toimuval perepäeval. Seekord siis kahe poniga. esmakordselt kasutasin cowboy sadulat. Ja muidugi, ütleks, et midagi uut ratsutamiseks võtta, peab teadma sadula eripärasid ja enda füüsilisi eeldusi. Nojah mis juhtus, ega midagi erilist. Pidasin vastu ja kui koju saime, siis reie siselihaste punasele olemisele olid ka veel paistes. Esimene asi peale riiete vahetust jahutava geeliga valutavaid kohti sisse määrides teadmisega, et mingit leevendust peab olema. Ja öö jooksul korduvalt tehes, siis esmaspäeval tööle minnes veel sääremarjad pinges ja valulikud. Kuid mis teha, elu nõuab eneseületusi. Õnneks mille üle kõige rohkem hea meel, et olen treenitud ja ei pea ülemääraseks valulikele protsessidele ülereageerida. Kuigi öeldakse, et kui miskit valutab või valulik kehaosa millegagi märku annab peab reageerima. Muidugi olen nõus selle mõttega. Olengi reageerinud, kuid teatud lõdvestus-hingamise-venitus harjutusega, suunates tähelepanu hingamise-venituse ajal valutavatele kohatedele. Enne ma ei lõpeta, kui tulemuseks on lõdvestunud lihased või valuliku protsessi minimaalne valukiirgus.
30. augustil lahkus uude koju siis viimane neljas kutsikas. Kergendusohe ning kutsikakasvatuse raske koorem langes südamelt. Hetkel tõesti teen kõik kiiremas korras, et ei ühtegi pesakonda. Nordik see kuu kastreerida ning järjekorras ootamas veel kolm noort täkk sälgu. Ütlen kergendusega, et õnn nad veel endid märadeks peavad, hormoonid pole möllama hakanud. Vetiga on selle koha pealt räägitud ning lähimate päevade jooksul otsustame kindlalt siis päeva kokku.
Eilsega algas ka uus õppeaasta kõigil mu lastel, kellele siis põhikooli viimane klass ja kellele gümnaasiumi lõpuklass. Väike emahrim, mis ikka parata, see norm nähtus. Ühtepidi kurb, et lapsed kasvavad ja kodu seinte vahelt maailma pikemalt juba uudistamas käivad. 
Kõige vanem, aga alustas kutseõppe asutuses veti abilise erialal. Ütlen otse, soovitasin kuna tüdrukul polnud ühtegi kindlat otsust valmis mõeldud, kuhu edasi. mõtlesin las õpib ühe ala selgeks, siis saab edasi otsustada, kas tahab sellel alal edasi jätkata juba kõrgkoolis.
Mida siis täna teha,  töid oleks mitmeid teha. Sõnnikut visata, kuid väljas on sombune ilm. 
Ahjaa, seenepakkudega läks mul asi siiski aiataha. Uuringi, kus ja millise vea tegin. Jama tunne valdab.. ainus lohutav teadmine sõnastuse järgi oleks ,,esimene vasikas lähe ikka aiataha"...