Nonii, kevad on ka kahe koera südamed võitnud ehk siis jooksuaeg saabunud. Muidugi Pipi jääb iga kord õnnetuks, kui tema peab jälle kinni hakkama olema. Muidugi ka colliel sama. Õnneks, et Laral ja Sassul seda pole. Sass küll steriliseeritud pole, aga temal mingil põhjusel probleem normaalseks innaks puudub.
Tassa on jätkuvalt probleem, kes kipub pidevalt aiast välja. Tänane töö seisab selles, et Lepatriinu kinnistul siis aed korda teha. 
Midagi põnevat sai korda saadetud eile. Käisin linnas rattaga (toimus koolitus  ja sinna sai siis mindud rongi ja rattaga) see nagu puhkus, lõõgastus, ajast ja arust ei suuda mõned mind selles osas mõista, kuidas ma suudan lõõgastuda. Ei pea ju suures liikluses osalema, olemas rattateed ning vaiksed elamurajoonid, kus ju vähene liiklus. Nautisin mäkke tõusu võtmist hinnates iga kord oma füüsilisi võimeid või jälle laskumist. Tundsin, et olen jälle see väike plikatirts, kes vaimustub nii tühistest asjadest nagu on seda linnasõidust.

Äge nädal on möödas, olen neli korda see nädal ujumas käinud. Lubatud koorem sõnnikut veetud ning Tallinna matkaklubi väärikate daamidega kohtutud, kes siis Roheliste rattaretkel osalemas. 
Hoostega sellised lood, Kati abistab armuroomanis jälle Teebat, Amanda viskab silma Liptonile ning viimase poolt sõna tõsises mõttes poissmehest täku möirged kostavad, sekka visatakse mõned täku küürakad hüpped. 
Herta oma tita Laomurellaga on noorte sälgudega ühises aias.
Muidugi oli ka üks väike õnnetus. Üks õhtu läksin parditibusid sisse pannes jäi üks tibu kahe oksa vahele kinni ja enne mind jõudis üks koer sellest üle joosta ja nii sai otsa üks parditibu. Mul oli sõna tõsises mõttes väga kahju, olin sõnatud ja enne selle tibu surmast ei rääkinud kui alles järgmise päeva õhtul, kui pidin tööle minema. Nii kui ma jälle parditibusid näen, hakkab kohe kurb. Võtan päris sügavalt hinge looma ja linnu surmasid, eriti kui lühikese ajaga saavad väga omaseks. Vaadates Pillet ja Piilut, siis nende vaheline armastus on ikka eriline ning soe.
Öökülmad ikka kestavad, ei meeldi kohe mitte üks teps.

Ütleks nii, et kui on häid uudiseid on ka halbu uudseid. Eile õhtul koju jõudes, ootas ees meid ees halb üllatus. Täkk oli lammutanud küüniukse, mille oli suutnud hingedelt lõhkuda. Ja seisis õnneks karjuse sees väga mõtliku ilmega, vast oli ise oma teost nii šhokeeritud, vähemalt ilme ja keha keel seda väljendasid. Panin keti ümber nina (päris tugev poiss on) ja üks lastest otsis välja köietamiseks sobivad tugevad päitsed. Muud moodi teda lihtsalt kinni enam ei hoia ja see ongi hetkel küla peale jagamise aluseks, et teda ei hoia peale tugevate päitsete ja valjaste enam miski tagasi. Kui valla pääseb on mürgel ja põrgu lahti. 
Õnneks öö pidas kenasti köie otsas vastu. Olin õhtul ukse parandamiseks väga läbi ja aeg ka hiline, et enam ei jaksanud. Lükkasin järgmisele päevale, kusjuures võtsin vastu otsuse, et uuel nädalal minust metsa istutajat pole. Koju on tekkinud nädal ajaga tööde kuhjumine. Kui siis kellegile lähedale olevale metsakinnistule, aga kaugemale küll mitte.
Täna hommikul märasid (osad aia lõhkujad veedavad öid sees) välja pannes läks lahti esinemine. Küll see täkk on ikka emotsionaalne, näidates kõik oma akrobaatilised, ilu ja jõu ning oskused maad kaevas nii, et muld lendas ja muidugi tara äärde koondunud märad kaasa hirnuvalt kõike seda saatmas ... kas see nüüd hõige,, küll oled vägev või ilus" mida iganes tundus täkk märade pilgust ja hirnumisest hoogu saavat. Ja möllas täie hooga. 

Miks on nii, et vahel aktiivsest nädalavahetusest olen ma uue nädala alguseks täitsa laipväsinud. Millest see küll tuleb. Suutmatus midagi füüsiliselt ette võtta, vaid väsimus.
Laupäev möödus 24/7 valves, pühapäeva hommikul kiirustasin koju, et kokku panna olulised asjad ja võtta peale lapsed ja koerad ning kihutada 9-ks Paliverre Baltospordi poolt korraldatavale koertekrossile. Kuigi üks korraldajatest on mu hea tuttav, kutsus ta mindki osalema, küll jooksmises kui rattakrossis koer vedamas. Ma polnud selleks valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Eelistasin lasta lastel võistelda. Hinges tundsin emotsionaalselt melanhoolset meelt samas veel teadmine emadepäev ei tekitanud korrakski midagi rõõmusädet. Hommik algas autosse istudes kohe pubeka eaga käivate laste vahel auto istmekohtade üle sõna sõda, mis mu meele kurvaks ja mõtlikuks tegi. Ei möödu enam päeva, kus ma ei saa alustada autosõitu ilma laste omavahelise sõna sõjata pääseks liikuma. Siis veel helistas oma murega naabritädi, kel mingi laik tekkinud jalale (kahtlustas puugi hammustust). Mainisin, et istusin autorooli taha, tädi arvas, et ehk see ei võta rohkem aega kui 10 min. Oleks ta varem helistanud oleks oki olnud, aga sellisel hetkel kui juba rooli taga ja lapsed autos. Ma ütlesingi, et ma jätaks selle vaatamise õhtuks. 
Koerakrossis läks meil selliselt, et Laura jäi 6 ja Anete 7. Hea meel nende saavutatu üle, kuid mu enesetunne polnud parim, sai küll kohvi termosest joodud, kuid see mu unevähesust ei leevendanud. Ja teekond Ingkülla möödus (natuke vähem kui 40 km) unega võideldes. Sain aru, et viimane öö tööl olek veel eurovisiooni vaatamine ei andnud head und tunniks ajakski. Nii oligi, et igasugune liikumine häiris. Lastele seda ma ei öelnud hommikul, et olen magamatta ja väsinud. Surusin need mõtted endas maha ning läksin laste ja koertega Paliverre. Muidugi iga uus koht võlub mind ja saigi tehtud ajakulutuseks tutvumisring rajaga. Päris lahe kohake.

Üks pilt siis Sassuga. Mainin salaja, et olen punase fänn ja meeldivad kui koertel on varustus punane. Kuid nüüd tahetakse nii teha, et punase värvi kandmisel peab sellest koerast mööduma kaugelt, et see koer on kuri. Oh jah, jama kohe. Ei saagi oma värvi eelistusi enam kohe kandagi. Kuid need teadmised ei pane mind teisiti talitama. Olen juba need ostnud, siis ei hakka ma uusi sellepärast ostma ja milleks. Elu on väga kummaline eriti linnas koerapidamisel.
 

Tundub, et mu naabrimees Raamat oma muulakasvatusest väga, väga haaratud ja helistab pidevalt  mulle... eks põhjust andis eelmine aasta tema totter idee šhetlandi ponimärad ristata eesliga. Olin skeptik ja mitte pooldav antud loole, aga ma ei saa elada teise inimese elu. Ja minu arvamus põhines, et kas ikka 2-e aastane eeslitäkk ikka suudab paaritada märasid. Ja eks see on andnud põhjust väheke naabrimehel ülbata. Tegelegu enda asjadega, aga ärgu segagu enda hobidega teisi inimesi. Kes sellest väga vaimustust tunnevad olgu terved sellest.
Neli päeva metsa istutatud. Täna ei tahtnud, olin väga väsinud, kuna istutamine oli labidaga ja maastik väga risune (koristamatta raiejäätmed). Põnev oli see, et õppisin jälle uusi kohti Raplamaal tundma, kus pole enne käinud. Muidugi vahel tekivad salajased uit mõtted hobustega sinna minna kolama. Auto jaoks on see rohkem lõhkumine. 
Õnneks nädala  ajane allergik hobuse sees hoidmine on aidanud kaasa allergia tagasi tõmbamisele. Heinad ja veelkord heinad.

Külajutud...

...kas head või halvad jääb juba igaühe otsustada... nii Kati ja R. Tõnu mu naabrimees oma muula kasvatusele aluse pannud. Hommikul omi loomi toimetades, helistas tuu naabrionkel, et teavitada õnnelikku sündmust... mina nimetan seda nüüd uue Rail Balticu sündmuste alguseks. Miks,eelmine aasta too eeslitäkk hirnus sellise häälega, nagu vana auruvedur oleks meie külla saabunud ja meie küla eakas ja tegus proua sellest ehmus väga, kes siis arvas, et no nii Lipametsa külla on siis Rail Baltica saabunud. Too proua helistas ja küsis, et millega tegu, siis oskasin juba tänu lastele selgitust jagada, et mis mu naabrimehel koplis toimub. Oli saabunud eesel Opaal, siis Raamatu projektile i-le täppi panema. Kati jäi oma eeslitäkuga hätta, siis pidin mina, kes öösiti tööl käib, selle jubedat kisa kuulama. Õnneks koerad harjusid ruttu, aga selle eeslist isanda olemist ma ei suutnud kuidagi omaks võtta. Mul kodus ju teinepool samas vaimustuses aastaid peale käinud, et võtame eesli. No muidugi, tema tahab, aga mina ei taha. Minu õnneks kestis toda eeslit naabruses vist mõned nädalad.  Kuid jah Kati juba jagab infot, et neljal ponimäral Lipa külas on järglased sündimas. Teadmine, et meie mann indles veel augustis ja praeguste märkide järgi pole meie mära küll kuskilt poolt tiine, kuigi Raamat patras tervele külale, et lahe oleks veel, kui too eeslitäkk naabrinaise ponimärad ära paaritab (kasutasin meelega teaduslikumat sõnavara). Raamat ise räägib ise väheke teises sõnastuses. Mina tollest jutust küll eriti vaimustust ei tundnud ja siis sai tol korral, kuuldud jutu põhjal naabrimehele helistatud ning oma arvamus siiski avaldatud.
Raamat helistaski, mulle hommikul ja kutsus oma ilmaimet kaema, mida ma muidugi ei teinud. Ma ei põe eeslivaimustust.
Ja nüüd õhtul lastega arutasimegi, et nonde varsakeste nimedeks tulebki panna Rail Baltica vastavalt järglase soole lõpp teine. Üsna peatselt kuuleme, et kes või mis soost tuu järglane ole.
Kaks päeva metsa istutatud, lähen veel, igapäev tegelen allergiat tabanud hobuse raviga ning otsin allergia tekitajat. Maikuu tormab täiega, mul on aeg sisukas.
 

Maikuu ja ilmad päris heitlikud. Viimasel kolmel päeval on hobused piisavalt kurjamid olnud, pidevalt tarast välja roninud. Täna hommikul hobusega võidu joostud.
Üks päev plaanime minna 6 tunnist matkarada kaema, kuidas selle korrasolek ja mis peab tegema, et kas pääseb liikuma. 
Nüüd peab koeri rohkem rihmastatult jalutama, metsloomadel poegimised.
Pean leidma kellegi, kes müüks nisu ja otra, tänavu aasta peab ise ka miskit maha külvama, eks näe, kuidas põlluharimine kulgeb. Metsast puude tegemisele tahaks tõmmata kriipsu peale, kuigi korrastada oleks küll, siiski üksnes mõte tekitab juba tüdimust. Muidugi samas õues puukuhja vaadates tekib mõte, et keegi peab selle ka sisse vedama. Kevadtöödest on olulisel kohal muidugi aiamaa ettevalmistus ja seemnete mulda panek. Sõnnik vedada veel... kui seda loetelu jätkata, siis oh jah, päris mõtlema võtab. Ebaõnnestus ,,soovi" kuulutuse ülesse panek sõnnikumüügiks.
Lamurella kasvab kenasti ja rõõmsasti on parajalt ulakas.
Eile üllatas karjuse maha kukutamises Tassat, kes siis muidugi võttis farmeri maadel einet. Igal suksul miskit tekitada, Testul püüan leida allergia tekitajat. Hetkel vajaks talle lisasöödana ühte teravilja jahu, millest körti valmistamistada ning ostma lisaks kanadele-partidele teravilja.
 

1.mai

Ilmaennustus 100% täppis. Juba eelmine nädal ennustati, et läheb sajule ja temp jahedaks. Täna oli üllatus kutsuti augustikuus toimuvale rattamatkale Rootsi. Kuid mul teised plaanid. Ei saa, olen teiste asjadega hõivatud.
Viimane nädalavahetus toimus Tartus Maamess, kuhu oleksin väga tahtnud minna, kuid hetkel unistan, et saaks ükskord minna messile mõnda enda kasvatatud hobust näitama.
Hobukarjas on toimunud tõeline murrang, ei ole pidanud pingutama võõrutamisega. Hobuemmed naudivad mitte imetamist ning nende säluealistest hobuhakatistest pole sooja-külma. Imetsan, et Anett-Anne-Mai eelistab Testu ja Pentu seltskonda. Super sõbralik hobuneiu, oleme kaalunud hakata teda natukese haaval sadula alla panema. 
Viimasel ajal on palju liikumisi olnud ja saanud trenni teha nii täkule, kui muudele hobustele. Tellisin jälle karjamaa mineraale hobustele. Hetkel kõige rohkem vajan neid Herta ja Testu.
Tänase ilmaga lasin lastel hobused sisse panna. Sajab lörtsi ja hooti vihma ning tuul jahe. Ei taha vastu suve hobuseid ära külmetada.

Kenad ilmad. Ohkan kergendatult, sai mõned poolikud asjad kaelast. Lubasin Olavile, et toome veel mõned koormad puud metsast, siis peab põllutöödele valu andma hakkama. Iga aasta on see teema, et meie kartul on jäänud juunikuusse maha panemisega.

Mõned mu tuttavad on külas käinud, kellele olen siis näidanud omi kultuurmustikaid ja pohli ning ühiselt järeldusele jõudnud, et taimed on talve ja kevadised heitlikud ilmad üle elanud. Pean hobustele veel tellima karjamaa mineraale. Õnneks on võõrutamine emmedest edukas olnud. Süda hõiskab, imestan mis moodi sälud nii rahulikud saavad olla. Ja mina pabistasin kohutavalt. Täkk lammutab jälle. Kuigi tegelen iga päev ja lasen mõned tunnid ka õues olla. 
Tõin kanadele veel lisaks neli parditibu (tegemist broiler partidega pekingi tõug). Ja eilsega algas siis meie Piilul tõeline pardi elu, temal nüüd sõbranna nimega Pille, mind ennast ajab väga naerma, aga tundub, et nendele sobivad. Igal juhul eile õhtul korraldas Pille juba Piilule korraliku pulmatantsu-lauluga kokku. Ja kuked-kanad, kes õrrel alla kõõritasid, et vaadata, et mis põrandal toimub. Pilgud kanalistel olid väga uudishimulikud ja väga tähenduslikud. Tänane päev mööduski põhiliselt toas olevate ja õues olevate loomade toimetamisega. Kuigi metsas oleks vaja korda teha karjus, seal vaatasin täna, et rohukasv on okei, kuhu võib hobuseid peale lasta.
Lara hakkas omapäi territooriumilt välja käima ning jahtipidama. Pidin selles osas selgeks tegema, et koer ei juhi minu elu, vaid mina siiski juhin. Tänane jooksutrenn näitas seda, et Lara ei jooksnud minust kaugele ja oli kogu aeg nähtaval. Koju jõudnuna, lubasin täna tuppa, et saaks kanalised õue lasta. Olen aastatega aru saanud, kuidas linnukoeri kodus olema õpetada. Piirata liigset vabadust, millest nad saavad väga hästi aru ja kui nad ikka eksinud oma karjajuhi vastu. Sel päeval, kui Lara eksis ühe olulise punkti vastu ei saanud ta enam sellel päeval kaasa metsa jalutama. Ja tundub, et need kolm päeva andsid talle hea koolituse. Ma ei riidle, ei tõsta häält, tegelen ainult vaikides. 
 

Kaunid kevad ilmad teevad oma töö looduses ja seegi ime, et külavahe tee lükati lõpuks siledaks nii, et nüüd saab kiiremini liikuma. Teepeal enam sõita lihtsalt ei osanud ja ühe korra üks suure puukoormaga veokas põllule kaldus. Õnneks kraavi polnud. 
Plaan suvel üks matk teha 7 päevane, siis oli vaja rada minna vaatama. Tegin seda eile ja mis juhtus, eksisin ära Mukri MKA. Kaks tundi kaunist aega kaotasin. Kuid mingi ülevaate sain, kuid sõit ise sai väga spontaanselt ette võetud. Mul puudus joogivesi, söök ja rahakott. Miskit olen ennegi elleu jäänud, otsisin allika rohke oja, kust siis ammutasin jalgrattal olevasse pudelisse allika vett. Toiduks valisin orasheina (karvase lehega, leheservad õelalt teravad, oskamatu söömise korral lõikub keelde). Tarbin sellepärast, et sisaldab suhkruid ja aitab energia taseme hoidmisele. Võilille lehed aitavad täita kõhtu, samas hea maksale ja kui palju organismi puhastab ei oska öelda. Kui keegi kahtleb, et selline toit kõhu lahti võib teha, siis eksite. Olen aastaid kevadeti paastunud, nädal aega nõgese teed juues ja võilille lehti mugides. Mida see annab ei oska öelda, aga tunne on hea olnud ning energiavoo. Kuid midagi ekstreemset ma ei armasta süüa. 
Viimastel päevadel olen väheke mures siilionu pärast, kes ei söö millegi pärast, joogipudelist vesi kaob, aga toit seisab kaua kausis. Probleem võib olla selles, et peab olema territooriumil kinni. Kui ma jälle vabaks lasen, siis kaob päevaks sellisesse kohta, kus me teda jälle ei leia.
Herta sotsialiseerisime koos varsaga karja ja Liptoniga tegeleme iga päev. Päris rahulik teine, kes tahab, et temaga tegeldakse. Pesin teda üks päev, kui ilm väga soe. Plaani on võtta, et pean tellima hobustele uued karjamaa mineraalid ja sool&küüslaugu ämbrid. Paistab, et hobused naudivad küüslaugu maitset. Veebruaris ostetud ämber on noolitud alla poole. 
Hoian kahel koeral silma peal, Pipi ja Lara tahavad juba rohkem jahil käia omapead. Õnneks, kui Lara kinni, siis ei läeh kuhugile mitte üks koer.
 
 

Juhuu, armastan, päikest, merd ja tuult ... alustan tänast oma kirjatükki. Ühtlasin kergitan lapsepõlvest veidi katteloori... isa laulis akordioni saatel palju kordi. Kui mõni tuttav laul raadiost kostab nojah teada mis juhtub, ikka kaasa laulma hakkan. 
Muidugi on elu päris lõbus olnud ning kiire, kuid üks asi mis kipub peost kaduma on raha. Eelkõige küte, juba igapäevaseid sõite tehes, peab ikka arvestama, kas mõnda sõitu ei saaks mitte teha rattaga.  Õnneks on rattasõidul ka teine positiivne omadus. 
Sai käidud koertekrossil kus osalesid Anete - Laraga ja Laura Sassuga. Täna mõtisklesin, et viimane aeg on muuta Sassu hüüdnimi passis seisva nimega. Miks Casy sobib talle rohkem ja ikka emase koera nime moodi.  Ta on seda väärt, kuna on ta mul teraapia koer, siis koer peab väärima veel paremat kohtlemist ja tähelepanu. Käisin jälle üks päev töö juures, kus vanuritel lähevad silmad särama, kui koer neid nuusutab ja paitada laseb. Ka minul enesetunne kasvab, vaadates vanuri silmades sära ning soovi koeraga kontakti luua. Hetkeks tekib kohe mälestustes sobramine ning juba nad avavad suhtlemaks ja meenutusteks, et pajatada oma lemmikkoertest. Iga kord, kui ma tajun selliseid kohtumisi, siis südames tekib soe tunne, et näe ma saan olla veel kellegile vajalik läbi loomade. Hooldusõed palusid, et võiksin üks nädalavahetus, kui ilus ilm minna poniga neid jälle üllatama, just siis kui inimesed on õue toodud. Olles läbi koera inimese avama pannud, saan teada inimese kaugest minevikust ühte teist. Ega see ole kerge neil eraldatud lähedastest ning isegi koera nägemine dementsel inimesel on nagu hetk selguseks. Olen näinud neid hetki küllaga, kus koeraga suhtlemine on avanud nii mõnegi inimese sügavama poole. 
Hobused on õues, täkuga tegelen. Varsake kasvab kenasti.

Sain hiljuti teada, et seda tõugu koer pidavat olema väga.. väga.. väga õrn õuespidamiseks. Tuule tõmbusest pidavat kergelt kohe põiepõletiku saama. Kui ilm tuuline väga, siis ilma jopeta koeraga õue minna ei tohi. Olin seda kuuldes shokeeritud. Võtsin nõuks mitme loomaarstiga suhelda sel teemal ja mis selgus, et teatud koeraomanikud, kes kasvatavad või peavad koera lemmikuna, jah teevad nii, et igasugune ilma muutus võetakse kasutusele äärmuslikke meetmeid. Tekkis kohe järgmine küsimus, kuidas saab sellist koera kasutada jahis. Kuna tegu linnu ära toojaga. Ja sellega mu teema ammendus, pöördusin oma huvi ja küsimustega ühe teada ja tuntud jahimehe poole, kellel siis jahikoerad. Arutelu käigus selgus siis tõde, et kui mina tegelen koeraga pea 7-10 tundi päevas, siis linnas tihti piirdub kahe korra jalutuskäiguga. Ja need keda lihtsalt aretatakse näitusekoeraks lihtsalt jahisse ei sobi. Ma pole rahul nende vastustega, pöördun mingil ajal rahvusvaheliselt seda tõugu kasvatajate poole. Lihtsalt uudishimust, kuna mul läks igasugune isu uue koera majja võtmiseks üle. Saades ebameeldiva tõe teada. Mulle tundus, et mina kes olen aastaid koertega elanud  jäi mulle küll sellisest kasvatuslikust mõttest kummastav arusaam.

Järgmiseks nädalaks lubatakse soojakraade, ongi hea, peab alustama põllutöödega. Eriti suurt plaanis pole. Kartul on kindel, aga enne pean lõplikult sõnnikuveod lõpetama. Eelmise aasta istutatud põõsakesed valmistavad hetkelist muret. Ei näe miskit rohelits lehetippu kuskilt (kultuurmustika ja vampli taimedel) pohlad on ainukesed, mis rohelised. Lillepeenrad pean katma kanade pärast. 
Uurisin inglise springeri sügavamat tausta ja minu üllatuseks selgus ühe kenneli omaniku vestluse järel, et seda sorti tõug kardab kohutavalt tuuletõmmet ja üldse läks minu arvamus kenneli omanikust lahku. Uurisin ühe jahimehe käest, kes kasvatab saksa lühikarvalisi linnukoeri, kuna eelmine aasta sügisel olin mures oma sakslase pärast. Mida ma pean ettevõtma, kui ilmad jahedamaks muutuvad. Tegin endast parima, sai teisele meisterdatud fliismantel, kuid seda kasutada ei saanud kauaks. Üks hommik jalutas peni lihtsalt jälle ilma kõigeta õues ringi. Õnneks lahenesid asjad nii, et osa asju kogesin katse ekistuse meetoditega läbi, kui teised karvased koerad eelistasid õuekuudi heintes magada, siis saksa lühikarvaline eelistas maja siseselt (sadularuumis-välja ehitamata tuba), kus siis ka suur ahi mida vajadusel kütame, tegemist hobuvarustuse hoiukohaga. Nahk ei kannata niiskust ja vajab piisavalt sooja temperatuuri, et ei tekiks hallitust. Ja muidugi, kõik mis toimub selles toas, kuulen magamistuppa. Eelmine aasta soojade ööde korral eelistasid koerad majas ööbida ja üks öö... Nuputasin mina, et mis toimub. Kuulan ja kuulan, püüdsin selgitada, et mis häälega tegu - oleks nagu norskamine, kuid kuidagi metalne heli. Püüdsin mõelda, et kes võiks norsata. Kuna hääle järgi ei suutnud selgeks teha, mõtlesin, et lähen vaatan ikka, et mis või kes teeb sellist omapärast häält.
Vaatama minnes leidsin siis vaatepildi, Sass oli oma aseme vedanud ukse taha, kus seisis metallist pesumasina trummel auguga. Ja tema siis norskaski väga sügavalt nii, et tekkis omapärane heli, trummel tekitas omapärase kaja selle läbi.

Kevad ja märad.
Tundub, et kevad on ikka täiehooga käivitanud hormoonid märadel. Ja minu jaoks muutus elu juba peadpööritavalt raskeks. Märad alustasid küüni kallal oma lammutustööd, et pääseda täku juurde ja muidugi täkk seestpoolt, kellele siis muidugi hormoonid möllamas. Vedasin hoone olulistesse kohtadesse elektrikarjuse ja jälgisin lähedalt, et mis toimuma hakkab. Kes ikka uksele lähenes ja uudishimust nina karjusenöörile pani ja särakat saanuna kohalt karjamaale lendas. Nüüd on rahu majas. Täkk rahulikum, saan tegeleda temaga rahulikult ei tule keegi enam mind segama, kui käin täkku küüni alt välja võtmas, et tegeleda temaga. Kui loom on närvis on ta ettearvamatu ning ettevaatlik ja siis on ta valmis igasugusteks ootamatusteks. Viimased päevad on temaga väga meeldiv olnud.
Sai käidud sel aastal ka esimesel orienteerumise jooksul, rajal polnud viga, eks ööbiku raba üllatas, see mis ta 1981 aastal oli, seda ma eest enam ei leidnud. Sel ajal oli tehtud tervisrajale omased vahendid, kus joosta ning teha venitus-füüsilisi harjutusi. Ja tähistatud rajad km viisi. Natuke trööstitu mulje. Püüdsin miskit tuttavlikust sellest kohast leida, kuid ei. Rääkisin ka lastele, et kõik see paik oli kuidagi võõras, mitte miskit tuttavat.
Mõte oli ka orienteerumisele kaasata koer Lara, kuid tema viimasel hetkel keeldus kaasa naasemast, tekkis jälle suur hirm inimeste ees. Olen viimased päevad Sassut- Larale seltsiks kaasa vedanud, kuna Sass on tasakaalukas samas inimesesõber, kelle abile võin täitsa loota. Rapla linnas kahe koeraga liigeldes oli mõni inimene võhik koeratõu alal ja põgenes kaugel olles üle tee, arvates, et koerad on kõik hirmuäratavad. Muidugi Lara see tahtis igakord jälle kraavi põgeneda, et pääseda ära inimesega kohakuti jõudmast. Püüdsin leida taktikat koera hirmude leevendamiseks. Kuid üks võlusõna on, see on ,,edasi", siis nagu hetkeks unustab ja ei tee inimest enam märkama.
Ees seisab caniskross Pärnumaal, sinna plaanime minna kahe koera ja lapsega, esiti jään mina rohkem kaasaelajaks. Mul veel kahe päeva pideva treeningkoormuse pärast jalad päris valusad.
Üritasin veel pinki teha, kuid ei jaksanud saagi käes hoida, imestasin, millest käed nii valusaks läksid ja ära ruttu väsisid. Lükkasin pingi tegemise järgmisele nädalale.
Unistan veel ilusast ja huvitavast aiast, kuid ühe selle valmis vormini jõudmiseks kulub ikka pikk aeg. Otsin hetkel sobivaid plaate jalgteele ja ääriskive täidetud kattega kõnniteele.

Õhus on kevadet ning hobustel järjest armulõõm südames. Täna möllas ja püüdis täkule lähedale saada Testemona, aga praegu olen seda meelt no ei mingeid varsatootmist. Muidugi täkk marutab jällegi omamoodi, proovides isegi kahel jalal mööda seina ülesse ronida, kuid mida takistab on lagi... Uhh jube see kevad eriti hobuste poole pealt, lugesin täkule ning oma suguvõimelistele märadele sõnad peale, et see aasta tuleb neil ainult unistada täkust. Plaanin ühe tuttava mära juurde kuuks ajaks saata. 
Käisin täna kahe koeraga kliinikus, vaja oli vaktsineerida, sain väheke hurjutada, et oleksin veel pidanud tegema ussikuuri. Olin hämmingus... pidin äärepealt ütlema, et nii palju ja tihti... isegi hobustele ei lubata teha tihedamalt, kui ainult vajaduse korral. 
Pärast kliinikut läksin automaadist võtma raha, et pärast tasuda killustiku toojale (õu vihmaga kohutavalt porine) majauksest ei pääse ma kunagi autosse... mõte jah killustiku eest tasumiseks raha automaadist võtta, olles hajevil täna unustasin sellises olekus oma kaardi automaati. Olles juba autoga jõudnud Raela sillale, kui helises mobiil, vaatasin, et tundmatu number. Kuulasin ära ja eks muidugi ehmatus suur, pöörasin autonina uuesti Rapla suunale ning Maxima ette ja seal siis Stella mulle kaarid ulatas. Nii hea on tunda, et hobuinimesed tagastavad kaotatud just õigele omanikule. Super elu.
Mineraal ämber läheb väga hästi hobustele peale, juba poole peale limpsitud.
Herta oma pisikese Armastusega olid täna väljas, küll ta on ulakas hobupiiga, jälle karjusenöörist ikka läbi ja isegi üks post andis järele. Kurtsin lastele, et küll hobuvarsad nii ulakad on.. Aade mainis, et kas oled unustanud, et hobulapsed ongi ulakad. Leppisin sellega, kuna nad kõik mulle sellised tükke teinud, aga peatselt pean nad elektriga harjutama. Praegu käib Herta sellises aias, kus voolu sees pole. Iga kord Herta õue pannud titega, on nende seltsis mann kohe, kes tahab seltskonda.
Merisea poega kutsume Koaalaks niisama lihtsalt näo poolest meenutab. Kuid tema tulevik on selline, et peab uude koju minema ja  papa Lola peame eraldi panema. Elu on huvitav.

- 9 kraadi külma ja lumi maas. Meil talv tagasi. Hommikul töölt naastes lipsasin enne tuppa minekut veel Hertat ja tema lapsukest kaema. Eks pisikesed ole kõik armsad, kuid Herta olemasolu on mul väga oluline, siis kui mul traktor ei tööta või vaevab tol masinavärgil mingi probleem. On Herta see, kes peab siis alati hädast välja aitama. Ja siis eks arvata võib, et Herta saab omale suure tähelepanu, kuna aastaid lisandub ja hobune aastatega vanemaks jääb, siis on vaja toekamat vedajat jälle. Kuna Liptoni ja Herta ühisel meelel sünnitus seda mõtet ka kannab. Hea meel, selline tunne nagu mina oleks ise millegi erilisega hakkama saanud, aga see selleks. Iga päev meie peres muust juttu polegi, kui Herta enda lapsest.
Sain eile siis kätte 20 kg ämbri, kus sees mineraalid. Näis kuidas see hobustele peale läheb. Sool&küüslauk on poole  peale limpsitud, kuid kõige enam võetkase hoogsalt lakukivi. Loodan, et hobused asju mõistuse piirides või doseernigud nendes pangedes õiged, mis ei tekita hobustel terviseprobleeme. Kui olen midagi ostnud kasvõi mineraale või kaera või müslit, siis ma tunnen alati sellest ülimat suurt head meelt, tahan ikka, et nendel neljajalgsetel  võimalikult kõik ok korras. Lihtsalt jälle korralikult alanud päev.

Panin meelega lumise pildi, jah nii see on, et talv võitleb kevadega. Eks mõne aja pärast ole näha, kes peale jääb. Täna panin Herta titega mõneks tunniks välja ja jalad olid okei. Varss lustis õues olemist, nende karjamaale lisanud meie pisike isepäine mann, kes siis üritas suhelda Herta L'amurellaga ja pisike merisea notsu on ka vahva tegelane. Iga uue looma elu algus on vahva.

Viimane märtsipäev... Homme aprill ja Herta varsake on saamas kolme päevaseks, eks meil oli ka väike probleem temaga. Sündis ta esi jalgades toonusega. Juba ühel jalal oli pühapäeva hommikuks paistetus alanenud ning astuda suutis täis kabjale, aga teine jalg oli veel pool säärt paistes ning kabjapiirdel paistetus. Tegin mõlemale jalele massaazi, väikseke on meil pideva tähelepanu all, emme Herta on tubli emme. Muidugi mainin, et kui varsake sündis, siis mu süda rõõmustas väga, kuna Herta sai lõpuks oma südameunistuse. Nimetan Herta lapsukest Armastuseks, kuigi sai pandud prantsuse pärane nimi, et mitte anda mõista mis selle nime taustas peitub. Mainin ka saladuskatte all, et Herta lapsega läbi kõhu (ehk siis kõhutitaga). Ta on julge suhtleja, on ära harjunud sellega, et teda käin päevas mitu korda masseerimas jalga. Muidugi täna õhtuks oli ka teise jala paistetus alanenud. Ning mu süda rahul. Esmaseks mida ma alati pärast poegimist jälgin on varsa ülesse tõusmine ning astumine ja muidugi esmase ternepiima imemine. Kui veel trehvan, siis ka soolepigi ehk mekooniumi eemaldamine soolest.
Päevast päeva hobuste keskel tegeledes on hakanud silma aktiivselt suhtlev Anett-Anne-Mai. Käib ja lunib tähelepanu. Päris julge teine. Varssadest ei räägi, kuna need kõik julged, kuid peatselt vaja veel päitsed pähe vaja panna. Päris põnev elu saab olema.
 

Selle aasta üllatusmuna on Herta eile õhtul sündinud märavarss Lamourella.

See nädal olen usinalt Liptoniga tegelenud. Eelmine nädal selline juhtum, et Anete läks Liptonit tooma, kui viimane ehmatas värava vahel ja tõmbas enese lahti (päitsed peas) ning tormas kohe karjamaale märade sekka. Ja Anetele jäi ainult lõhutud käsi. Muidugi läksin siis poissi karjamaalt püüdma, enne lasin korralikult joosta talutusnööri otsas. Ja täna proovisin agilitit, super alul kartis, aga minust voogav enesekindel ja rahulik energia aitas koostööle. Kordetasin ning harjasin ja kirusin harju puhastades, et kust üks loom nii palju karvu enesele selga on saanud. Karvu jätkus kõikjale, mu fliisile, tuulele ja eks jäi koha peale lindudele pesamaterjaliks.
Ja muidugi valmistun matkajuhtimis hooajaks, käin hoolsalt endalegi trenni tegemas nii ratsa kui ka rattaga sõitmas. Jooksutan koeri, plaanime lastega minna Pärnumaal toimuvale Luitekrossile osalema. Elu on kiire... hobune Herta ei ole veel varssunud oleme nii põnevil.
 
Viimaste päevade päike ja tuul on näonaha parkinud väheke tundlikuks ja kuivaks, nii et peab jälle niisutavaid kreeme kasutama. 
Olav lahkus hommikul, kurtes tervise probleeme (peavalu), eks eile sai märja naha ning pärast kerget tuult ja oligi asi päris pahasti. 

Hommikud on ilusad, proovisin täna siis kohvi jooma minna, aga Lara hüppas mul pool tassi tühjaks. See selleks, Sass muidugi moosise näoga mind moosima, et ma teda enda kõrvale tõstaks. Nii see on, pidev tähelepanu jagamine, Sofie see ilma nurumiseta hüppas külje alla ja oma kollikoeraa juttu kõrva puhuma. 
Herta pole veel varssunud, arvan, et aeg pole veel seal maal. Eks me ole põnevil, mis värvi, mis soost siis teame mida edasi temaga teha. Ja täkku hoian eraldi, ei taha järgmiseks aastaks järelkasvu peale. Hea, kui mõne mära inna aitab avastada, tahame väikeponi paaritada sama väikse täkuga, et Mannul oleks seltsi.
Sai tehtud metsas natuke puid Olavile, abi eest, kes lõhkus järgmise talvepuud. Tööd jagub ja vahel ununevad olulised asjad näit. üks koolitus ununes suure kiiruga ära.

Kena ilm meelitas täna mind kahe valla piirialale luusima, võtsin seekord endale seltsiliseks Lara. Alguses lasin natuke omapead joosta, kuid vaatasin, et nii ei ole mul temaga mingit koostööd. Kutsusin ta pika meelitamise peale juurde ning kinnitasin pikarihma trakside külge. Kohati, kus mets muutus tihedaks ja liikuma pidin madalalt, siis oli hea koera juhtida lühikese rihmaga. Mul pikk rihm ise tehtud, ostsin purjetamises kasutatava soodinööri ja selle otsa panin tugevast materjalist karabiini. Kasutan seda ka tihti kordena hobustega tegelemisel. 
Eelmine nädal proovisin uusi ümbrusi ning viisin koerteväljakutele, selgus et selles osas pean veel vaeva nägema. Looduses viibimine ning käsklustele allumine mere ja jõe ääres oli tunnustus mu tööle. Teine päev mil viisin ühe lapse treenerite koolitusele võtsin kaasa juba kaks koera. Koos Lauraga käisime nii mitmetel väljakutel Sassu ja Laraga. Sass on super tegija. Kaalungi, et mingi probleem on minu ja Lara vahel, kas olen andnud liiga palju vabadust, kohati kipub ise omapäi tegutsema. Tegelikult soovin, et Lara annaks teada, kellega tegu ja täna ma metsas seda tööd ka tegin.
Mõtlesin üks päev, et millised koeratõud on mulle üldse kunagi meeldinud:
njuufaundlane, bullterjer, saksalambakoer, berni alpi karjakoer, belgia lambakoer, labrador retriiverid, kuldsed retriiverid, inglise springer spanjel, vene spanjel, inglise cocker spanjel, iiri ja inglise setterid, snautserid, must terjer,  pikakarvaline collie jne. hetkel ei meenu rohkem. Oletan, et kui võimu ja jaksu oleks, siis peaks neid kõiki, aga koer tahab tegelust ning aega siis eelistan antud olukorras neid koeri, kes mul juba on. Mu unistus ja soov oleks vahva jahikoer metsas, kes annab sama moodi teada mis looma või linnuga tegu nagu Pipi seda teeb. Usun, et järjepidev individuaalne töö viib selleni.

Kuidas paranevad lapsed tuulerõugetest, tundub, et haigus on pidurdunud ja kärnad kukkumas. 
Herta pole veel ikka poeginud, kõht on päris suur ja tavaliste ponide udaraga ei saa Herta udarat võrrelda. Kui ma Herta käest jälle küsin, et millal tite ilmale toob siis keerab alati kohe sellise väga särtsaka pilgu minu suunas ning kergelt kergitab oma tagumist kintsu andes mõista, et sellisele küsimusele mul pole viitsimist vastata.
Õnneks poeg leidis aega traktor korda teha ja ootan lumesulamist, vaja ju uus pink valmis teha. Pole ju sadulaid kuhugile panna.

Üks matkapäev

Taas tali saabunud meile. Lumi on nehh maas. Lootused ja ootused põnevale koolivaheajale jah veidi luhtunud. Lapsed jäävad üksteise järel tuulerõugetesse, tänasega siis kolm last. Poisil hakkab vaikselt üle minema, kuid kärnad peavad ka kaduma. Ühtepidi lastele pakub see nalja, aga kodunt välja minna ei soovi. Eks see õige ka ole.
Hertal oli täna udar päris suur, aga poeginud veel pole. Imestasin täna hommikul, et unustasin selle ära. Hommikune päike ärgitas varakult õue minema ning hobuseid õue laskma. Testule me enam tekki selga pole pannud, ei hoia neid. On visanud need kõik seljast miskit moodi. Pidevalt olen märganud, et meeldib püherdada. Nii see on, et hobused on hobused. 
Pidin täna korra kedagi sadula alla panema, aga selleni ei jõudnud, vähemalt noortele aega sai pühendatud. Hobuste öömajast, aga 15 käsikäru täit sõnnikut välja veetud, tulevase kõrvitsalavasse. Praegu püüan sõnnikuveos järjepidevust hoida. Nii kui lumi läinud, siis põllule jälle vedada. Kaalun kas panna kuulutus, et müüa sõnnikut või jätan sellel aastal vahele. 
Muidugi kibelen õue tegutsema, vaja veel maha võtta natuke võsa. Lastel laskma trenni teha Laraga, et siis viia neid võistlema krossis. Nii kaua, kui meil selliseid hobuseid pole, keda võistlema saata, tegeleme siis koertega. Seisab veel ees kahe noore täkksälu ruunamine (vet. arst teeb seda). Kulutusi jagub.

Ikka mitte mingisugust hobutite üllatust ei saa jagada. Naljaga pooleks ütlen, et küllap hobu ootab sobivat kuupäeva, millal varsake ilmale tuua.
Üllatushaigus pojal (tuulerõuged)... millal saan traktori korda, mul vaja üks oluline palk metsast tuua ja sellest uus pink meisterdada. Veel laud vaja meisterdada, ma ei tee seda üksi, poeg kopsib haamri ja naeltega teatud kas siis jalgade külge, mina voolin asendid ja sooned mootorsaega. 
Natuke hirmutab koolivaheajaks ennustatav ilm. Miks ei oleks võinud olla sama kena... 
Täna käisin päälinnas, võtsin kaasa Lara, keda mõtlesin proovida, et kuidas käitub võõras kohas. Püünsis mere ääres tundis ennast koduselt, hüppas isegi vette ja käis meidki kutsumas vette, et nojah... kuid ei olnud minust ega Laurast vette minejat. Esiteks tuul ja lained ei olnud eriti kutsuvad. Kaugel seilasid laevad, mis kuhugile kruiisitamas.  
Leidsin Lasnamäel ülesse koeraaediku ning proovisime mõningaid atraktsioone, kuid Lara pelgas. Teades tema hirmusid, siis mõistan. Kuna selles aias oli teiste koerte ja omanike lõhnu ja see tegi Lara ettevaatlikuks ja stressavaks. Üks mis ta sooritas oli hüpe ja ronida mööda lauda ülesse ja alla tulla. Kuid ronida torru, seda ma ei suutnud ühegi parima palaga mitte. Oli näha, et koer on stressis. Ja kui loodusesse läksime Lasnamäe-Läänemere teelt läksime Iru silla juurde, kus siis kaunis jõekäärus-orus lõkkeplatsid koos varjualustega. 
Kunagi olid need kaunid paigad. Isegi meie kandis maha võetud metsamaa loodusena on kena mis sellest, et trööstitu ala vastu vaatab. Vähemalt on puhas ei hakka silma paberiprahti või muid jäätmeid, mis risustavad ikka maapinda.

Mõnusad ilmad on mõjunud ka mulle hästi. Ei ole enam oma talveriietust nii palju kasutada. 
Eile sai korra ,,tehnika toes" käidudja tänagi. Ostsin siis ära traktorile sobivad sisekummid. Need ära vahetada. Kuna viimastel päevadel lihtsalt enam õhk sees ei  püsinud. Moosisin siis kaks päeva toda abikassat, et vahetaks siis põkal sisekummid ära. Ja eks see sai ka tehtud. Ja muidugi jõudsin veel õhtu eel lasipuu juurde tuleva uue pingi jalapakud  ära tuua. Siis tekkis uus idee, et veel ühe paku paari kasutada takistuste meisterdamiseks. Jehuu mu puutöö oskused.
Hertal titat veel pole. Kaks päeva hoidsin Kelluka ja Kati  tittesid sees. Sai nendega tegeldud.
Lara peab mõnda aega keti otsas olema, ega ta seal eriti rõõmus ole. Ja ega mulle ka mitte, kuid ma ei tohi oma nõrkustel koerale välja lasta paista. 
Eile sai imetletud Pipi oskuseid lindude ülesse ajamisel, käisin ratsamatkal. Pipi on lahe koerast kaaslane matkadel.

Jube visalt saab omi ridu siia kirjutada, vahel on nii, et alustaks just muremõtetest ehk siis mis muret valmistavad.
Teemaks muidugi koer Lara, keda ei saa koos kanadega vabalt õues pidada. Mingi lahenduse leidsin, kuid pean seda ajutiseks. Täna tegin rattasõidu koertele, imestasin, et millest mul selline higistamine. Lausa vesi jookseb, kas tõesti pole veel gripist vabanenud.
Ootame siis üllatus hobulast. Selgus lõpuks, et Herta on tiine. Allavajunud kõht, lõtvunud lihased sabajuure ümbert ning paistes udar.
Lähimal ajal viin täku kuuks ajaks ühe mära juurde, et mitte lasta omi märasid see aasta paaritada ja siis jõuab poisile boksi ehitada. 
Traktoriga väike probleem, üks sisekumm vaja vahetada, kes seda teeb. Mainisin seda mehele nojah vastus siis selline, et oi see suur ja raske töö. Nuputan valemit, kas jälle kutsuda vend appi.
Kummaline, et miks viimasel ajal pean tihedamalt iga kolme päeva tagant kummi pumpama. 
Kaalun osta sisekummi paranduses kasutatavat täidist ehk aitab mingi aja. Jama kohe, kui traktoriga probleemid. 
 

Kaunis kevadine ilm koos päiksega.

Varahommikusel tunnil Rapla suunal liigeldes. Kenat päiksetõusu vaadeldud. Ja see andis tõuke kiirustamiseks koju, et saaks oma tööd tegemised ära lõpetada. 
Mul on vaja vedada traktori järelkäru omanikule, kuid lihtsalt pole selleni veel jõudnud. Vähemalt see nädal pean selle tingimatta korraldama. Pühapäeval käisid esismesed matkajad, mille jaoks sai mõned päevad varem olulised hobused puhtaks harjatud, kuid jah, esmaspäeval õue saates mõne tunni pärast hobuseid vaatama minnes nojah. Parajad porikäkid, imestan miks heledad hobused lõpmatult hästi ennast poriseks suudavad teha. 
Lähimatel päevadel plaan teha uus pink sadulate ja ka selliste inimestele, kel ei ole jaksu oma jõuga selga istuda, siis parem pingi pealt. Mis siis vanaga, oh see on päris vana, aeg on teinud oma töö ja laguneb. Puit ikka laguneb, vaja talusilt lõpetada. Töid mida vaja teha on palju, puud tehtud saavad, siis heki tegemine ning sõnnik. Loodan, et saan veel müüa seda kraami. 
Täna vedasin sae juurest saepuru kõik allapanuks. Nii mõnus lõhn-aroom hõljub hoones. 
Lara on jätkuvalt toas, kui kanad õues. Üks asi on hea, et Lara enam ei karda tuppa tulla, kuid võõrasse kohta ta nii kergelt ei lähe.

Eile oli üks lahe seik loomade poolt. Kukkusin eile tarktori kärust maha ning lõin kukkumise käigus oma põlve vastu raudkangi ära. Eks pauk põlvele polnud mingi mõnutunnet tekitav, pigem oigasin. Ja korraga ilmusid kaks koera, kes siis kohe asusid mind püsti tõusmises aitama. Lara ja Sass panid mõlemad (olin siis juba istukile tõusnud) oma pead mulle kummagisse kaenla alla ning püüdsid oma keha najale mind toetada. Ja Sofie hüples ja kargles vahelduseks ulaka meelega mullega oma ninaotsaga nägu puudutades. Ühtepidi oli see naljakas, kuid imestasin koerte abistamise vajadust. Egas miskit, pikalt ennast haletseda ei lubanud ning nautisin koerte kaastunnet ja abi. Imetlust väärisid mõlemad. Tõepoolest Lara üllatab pidevalt, saaks veel temast kõrvaldada kanajahi, siis oleks okei koer.
Naabri metsakinnistul toimub lageraie, eks mets juba ammuilma raieküps, aga eelmine omanik lihtsalt eakas, kes ei jõudnud metsa ning kaasaegsed tülikad metsaärikad, kes siis pideva helistamisega aga inimestelt metsi kokku ostavad. Harjumatu on vaadata, kui tehakse lageraiet ... jube.

Sajab laia lund. Ja käes siis 2. märts. Uhh, paneb vaikselt mõtlema, et jälle see aeg, kus tuleb käed mullaseks teha. Hetkel olen püüdnud nii, kuidas mu jaks on lubanud metsas käia ja seda teha, ega üle ühe koorma ei suuda korraga päevas.
Kuna tahtmine nendel ilusate ilmadega veel noorhobustega tegeleda, vaja neil jalgu ning muid näppimisi teha. Muidu nad väheke pelglikud. Vaja neilgi selgitada, mis oluline ning inimesega suhelda mõnus. Kapju väheke nokitseda, aga kui loom jalga ei anna on probleem. 
Tänase päeva ilm oli aga üllatuslik, minu meelest lubati sadu homseks, aga saabus see täna.
Siil tegi viimane öö lahedat nalja, ei viitsinud oma drenazööril joosta pigem eelistas maratonimaa maha lipata köögis laua ja tooli jalgade vahel slaalomit joostes. Kui peale 6 uuesti kööki asjatama läksin ei olnud teda küll oma pesas pigem ühe kahtlase nahistamise peale leidsin ta Larale valmistatud sügismantlisse kerra tõmbununa. Miskit harutasin ta siis fliiskoftust lahti ning panin ta oma pessa, kus siis võttis häälekalt einet ning pöördus tudule, kuna päev oli alanud ning tema unetund algab sellega, et inimesed tegutsevad.

Paar päeva tegelesin täkuga, nüüd on siis mõnusad ilmad kõige sellise jaoks ning noorhobustele kulub tihedamalt aeg. Kammin eks ka kapjade värkmine, sai vaadatud, et mõnel jälle üle kasvanud. 
Õnneks hobused naudivad sool&küüslaugu segu väga hästi, alul prooviti kapjadega seda ämbrist kätte saada, aga nüüd ikka limpsitakse nii nagu vaja. Mõtlesin, et mul veel teist lakukivi olemas, et ei pane veel ette, enne kui ämber poole peale. Olengi mõtisklenu, et kas mul suveks on mõtet 100 kg vanni osta sama sisuga või osta. Eks näe vajadusest.
Siil jätkuvalt üllatab, viimane öö oli drenazööri küülikupuuride otsa  ja hulkus köögi peal. Kõige naljakam koht, kust ma ta leidsin hobuvaruste seest, kus oli siis endale ühe oheliku enesele ümber mähkinud. Ei tea, kas plaanis tudule minna. Kuid sealt  välja mähkisin ning tagasi oma pesakasti panin ning toidunõud kontrollisin.
Täna õnneks jõudsin korraliku koorma sõnniku ära vedada. Homme vaja veel metsa minna, et saaks veel ühe koorma puid ära tuua. Juba Olav helistas, kes tahab jälle puid lõhkuma tulla.
Alustasin sel nädalal veel koertele tarandiku asukohas koristustöödega. Hämmastav, kui palju on teine pool jätnud oma pesumasinatest plastosasid.
Imestasin koeri täna, Sass ja Pipi saatsid mind pidevalt koos, tavaliselt Pip eelistab magada kuudis, kui ma midagi teen. Täna jah jalutasid mul kaasas, kui ma sõnnikut välja loopisin. Lara veetis jällegi oma aega toas. Õnneks toas on ta vaikne ja rahulik ja toaloomi ei puutu, aga õues kanad on ikka pinnuks silmas. 
Hetkel koerte koolituses võtsime uued taktikad, et hobuseid õue lastes hoiame lihtsalt kahte koera kinni ning püüame rihma otsas tagant poolt ajamist õpetada. Laral rumal komme hobuseid eets pidurdada (tüüpiline jahikoera loomus).

Täna siis järjekordne vabariigi aastapäev mida siis kuskil suurejooneliselt tähistatakse. Maausuliste kalendris aga ,,Ussiäratamise päev". Tuleb uurida, kas siis ussid, mutukad ja putukad ellu ärkavad.
Sai jälle osaletud maakonna valdade talimängudel ja miskit kohtagi saavutatud.
Loomad ja muud pudulojuksed ootavad, et jää metsateelt sulaks, saab hakata vormi ennast ratsutamisega treenima. Hetkel on lihtsalt aega kulunud varjus olemisele. 
 

Meie uus asukas siil harrastab ronimist ning juba mitmendat ööd jalutab vabalt köögi peal ei rahulda enam temale mõeldud privaatnurgake. Samas lahe tegelane, kes siis tema avastuse korral muutub kivikujuks ja otsa vaatab mõtliku ilmega. Eks siis kohe uurin, et miks tegelane jalutamas. Selgus, et jooksuratas oli jälle rikkis, parandasin asja ära ja panin rändurile kaussi veel lisasööta.
Hiirtest oleme peaaegu lahti, mõned on veel alles. Ebamugavusi valmistavad tegelased. 
Eile sai käidud ujumisvõistlusel, ei läinud hästi ajas ühe sekundi isegi kaotasin eelmise aasta tulemusele. 
Eile sai puid oma metsast tehtud, vaja oleks veel teha, lähimal ajal teen tellimuse karjuselintidele, plaanin ühe võssa kasvava metsakinnistu karjuse alla panna. Loodan nii võsa pealetungi peatada. 
Sõbrannast ajakirjanik otsib materjali, et artikleid kirjutada, mul ei olnud kohe pakkuda, millest või kellest. 
Sellel nädalal on oodata siis sajuseid ja lörtsiseguseid ilmasid. Ega seda vett ja muda küll ei soovi, see et hetkel kerge külm aitas natuke veekogumid kaotada.
Eelmine nädal aitas Lara meid jälle seega üllatas millegi uue  käitumisega. Testul oli jälle tekk seljast kooritud ja siis läksime pimedas tekki otsima, vanem tütar Aade kutsus koerad ka kaasa. Tavaliselt Lara juba magab, kui pime on, siis tema ilmus ka jalutuskäigule ning siis selle seltskonnaga karjamaale suundusime. Natukese ajapärast kuulsime miskit imelikku sahinat ja taskulambi valgust suunates märkasime Larat, kel suus miskit suurt. Hakkasime kutsuma enda juurde, ning seda ta tegigi ja pani maha Testu teki, kiitsime teist taevani ning imetleme seda etteastet temas siiani. Hetkel mainin jahikirg on väga, väga, väga suur. Kanad on huviorbiidis ja nii ongi, et koer on toas, kui kanad õues. 

Täpselt nädal tagasi käisin kolme heinarulli vedamas ja kus ma tagasi teel kaotasin ühe ulakust täis rullikese koormast. Ja muidugi lootsin seda heinarulli sealt ka leida, kuhu ma eelmine nädal nihutasin. Pungitasin silmi palju tahes, aga rullikest enam polnud. Hellasin siis põkatsijuhile (peale laadijale), esimese hooga teada tekkis juba rõõm, et näe inimene tundis muret ning vedas ära. Kuid tõde selgus siis pärast lühivestlust. 
Kohale jõudnud ruttas juba tehnika vahelt ei tea kust välja ilmunud peremees ise, kes näitas millise käru pean traktorile taha haakima. Mu sisemuses ning silmad läksid viist suureks kui tõllarattad.... ma ei julgenud omi mõtteid kohe avaldada. Ma pole kunagi nii suure plaanvankriga heina vedanud ja kas mu põka seda suudab, kus kohati libe jne... jne... jne... Mõtteid segatud himruga kimbutamas mu mõistust ikka korralikult. 
Kodus kaotasin ajas sellega, et otsisin russil kasutatavat haakeseadeldist, kuid mis kadunud see kadunud. Ning lahke onu andis seekord kasutada, endal jälle piinlik tunne kasvamas, et miks ma oma ei saa kasutada. Selline saamatu ja teatud süümekad sisemuses ekslemas.
Vajalikud detailid ümberviimistletud ja salamisi onkli näpuosavust ning tehnikaimede oskuslik kasutus viis selleni, et lõpuks siis käru taha haagitud.
Olles siis vaadanud pealt, kuidas vajusid veel viimased heinarullid koormasse ning mu hirm aina kasvas, kas mu traktor veab ja kui kaua kulub mul aega koju jõudmiseks?
Kruusateel saanuna, katsetasin kiirema käigule ümbervahetamiseks. Ja see õnnestus, sisemuses väheke tekkis juubeldav tunne. Hirm ei tahtnud sugugi selliste võitude peale veel taanduda. 
Tagasiteel koormaga ületades Vigala jõe silda leidsin ülesse kadunud heinarulli ... naljakas, keegi arvas, et veeretab turvalisse kohta, aga kes oleks osanud vaadata kuuse alla. 
Olles siis keeranud juba lihaveise kasvataja lauda juurest suunaga Nõmmemetsa küla suunale. Ja ka esimene libelõik. Ja kogesin traktoriga korralikku uisutamist ehk siis traktor kippus külglibimisse minema. Kuid oskusliku roolikeeramisega suutsin põka hoida ikka teel liikumas. Järgmine libe lõik mida mineku peal pelgasin oli Loe paanepealsetel... õnneks vähe libisemist ning järgmine libelõik algas Helju Kaarsalu maja lähedalt ja lõppes see Puhkami talu piiri peal. Selle lõigu peal kogesin natuke külg ees libisemist. 
Ootasin suure hirmuga metsavaheteed seda viimast 1 km teelõiku, mis meile suundub. Kuna see tee kogu ulatuses, kuskil nii 500-600 m ulatuses jääs. Kuid õige taktika (valisin rohkem rööpaservasid, kus traktor saab rehviga paremini maast toetust otsida. Ja õnnestus seegi. Tegin veel kodu juures väikse ringi, kuna katsetasin kiigeplatsi kaudu karjamaale koorma tirida, kuid see käru seda ei võimaldanud ning siis katse ümber keerata ning mööda heinamaad teise kopliväravasse ja sealt kaudu juba karjamaale.
Praegu ma kõike ette ei jaga, kuna mul karjas noored sälud, kes kohutavalt raiskavad sööta, siis eelis seisuses on neile jagada jao kaupa. Plaanin söötmiskohta mingid metallsõimed hankida, seda raiskamist on kohutav vaadata, mismoodi hobused ikka sööda ringi käivad ja kapjade all porisse tallavad. Noored sälud tirivad kapjadega rullist välja ja see, mis jala all, ega see enam ei aita süüa.
Viimane öö jalutas siilike vabalt köögi pealt ringi, kui mina sattusin kööki, siis siil tardus seisma nagu kivikuju, et end märkamatuks teha. Esimene asi vaatan ma alati mida siil teeb, kuid selgus peatselt tähelepaneliku uurimise peale, et siili pole. Ehmusin kuna oleme pannud abikaasaga mõnedesse kohtadesse mürki hiirtele. Õnneks siiliga asjad korras tõstsin ta jälle oma kodu, kuhu panin veel süüagi ja tundus, et siil peatselt ka heintesse puges. 
Need vaa pikkade sabade ja piiksumis häält tegevad olendid on meid ikka vääga ära pahandanud. Teevad pahandust närivad otsivad võimalusi kappi ronida, et toiduainete kallale minna.  Viimane öö oli juba rahulikum isegi papagoidel, hiired virutasid pesal istuva emasepapagoi alt ühe muna ära. Emalind öösel lausa kriiskas ja ega siis teisedki ükskõikseks jää. Ja eks siis jälle ülesse vaja tõusta, et linde säästa ja päästa.

Lörtsine, vesine

Küllap mõnigi ohkab, et kas sellist talve tahtsime, mis teha kui ilmataat mäkra mängib.
Ja eks vastlasõidud reega seekord pikemas perspektiivis edasi lükkuvad. Ei ole sinisepuuhobuse aasta meid sel aastal lumega õnnistanud. 
Käisin eile heinu vedamas, kohalik põkatsi omanik peale laadis, kuid tol rullil oli juba omad mõtted kohalt minnes. Nähes, et asi koormas kiiva kiskus, seiskasin trakatsi ja koormat usinalt lahti arutama. Õnneks, et kohalik trakats märkas loo kiiva kiskumisest, reageeris kiirelt ning manööverdas enese ,,ulaka rulliga" uuele ringile, aga siis teiselt poolt. Kahe peale kinnitusrihma peale tõmmates ning pingule kruvitud, arvasime, et peab koduni vastu. Jälgisin küll tee peal ja ühel hetkel kui jälgisin sillast üleminekut, tundsin, et kuidagi kergeks läks. Pilk tagasi ja mis näen, kolmas rull koormatipust kadunud. 
Egäs kedagist, traka tee serva ja otsima kadunud aaret. Leidsin selle enne Vigala jõe silda (Lõpemetsa küla poolel), üsna teeservast ja paigutasin teise nii, et see kuhugile enne neljapäeva sealt veerema hakkaks.
Mis huvitavaid pakkumisi on tulnud, üks inimene arvas, et annan enda karjast mõne hobuse koos ohustatud tõugulooma toetus taotlustega ülevalpidada. 
Tegelikult otsin ise 10 ha heina või karjamaad koos toetuskohustustega, et harida ise ja taotleda toetusi. 
Gripp leidis mind ülesse, niikui nii töö juures pooled personalist ehk siis teenindavast personalist haiged osad lausa haiguslehel. Eriti mõnus haige olle pole. Vahel peab vist tagasi tempot võtma.

Jälle üks aktiivselt kiire päev selja taga. Hommikul tekkis  ebameeldiv olukord, traktor keeldus käivitumast (vaja oli teist nihutada, et parem oleks puid kärust kätte saada). Kuid too ei käivitunud, oletasin siis, et aku tühi ja tõin õue jõuluks abikaasalt kingituseks saadud akulaadija ning selle klemmidega ühendanud. Sai siis tunnike puid saetud ning siis läks põkats käima ehk  tunnikese laadimise järel. Eilne koorem saetud läksin siis oksi vedama, need karjamaale hobustele kas siis soovide vajadusel kas sügamiseks või nokitsemiseks. Mõni aeg tagasi üks tuntud hobusekasvataja tõi päevavalgele, et saksamaal keelustati kategooriliselt hobustele kuuseokste söötmine. Minu arvamine... kui hobustel kuused ja männid karjamaal kogu aeg kasvamas, siis alumised oksad ammu ilma söödud ja nagu probleeme pole täheldanud.
Saepuru ei jõudnud tooma minna. Selle eest puud metsast said toodud ning saetud. Kuid juba kolmandat päeva kiibitses hinges proovida reesõitu. Kuna tegemist olid mul peenikeste puudega ehk siis laasitud okstega. Esmakordselt saagisin selliseid oksi. Kolm paar jämmit pakku jäid veel metsa, lihtsalt jaks sai otsa. Mõte oli, et üks päev vean hobuse ja reega need pakud ära. Nati hobusele ka tööd anda. Hertaga annab vedada, ei taha kuidagi paigal seista,  pean ta korraks lahti rakendama. Imestasin Hertat ette rakendades, et too piisavalt ümbermõõtudelt täiesti vormist väljas. Hea, et aiste vahele mahtus. Katsetasin uut sedelgat, päris kena pilt jäi hobusest, kes ees uute asjadega. Eelmine talv veebruaris sai ostetud uued ohjad, leied ja sedelgarihmad. Sel aastal aga sedelga koos kõhualuse rihmaga. 
Mu süda heldis lasin siis Lipsu karja hulka, oi oli tal hea meel. Eks tegelesin temaga ka tunnike.
Merisead olid juba teist päeva kurva ilmega, tõin neile heina, mille üle on neil alati lõpmatult suur rõõm. Siis rajavad heinakuhja sisse käike ning jooksevad ja tantsivad selle sees. Ja näha säravaid silmi aeg-ajalt heinte seest kerkimas ning vahelduseks heinakrõpsutamisele käiakse hoolega veepudelist vett ammutamas. 
Õhtuti tuleb need loomad üle vaadata, kes öösiti toimetavad nii ka siilike, kellele vaja siis vajaduspõhine toit panna ning ikka vesi. Ja toaküülikud sama moodi vajavad ööseks toitu, panen neile jõutoitu kui ka heina, mida äärmiselt heal meelel armastatakse krõpsutada.
Mõnus päev lõpp kokkuvõttes.

Eile siis kodunt lahkudes jäi poeg olulisi polte välja vahetama. Ja hommikul koju naastes töölt vaatasin töö üle, leidsin veel vahetamise vajadusi poltidele. Roostes polt koos mutriga ei anna enam keerama ja tavaliselt selline juhtum, et lihtsalt keerab üle või polt annab järgi läbi murdumise. Kogu ree ülevaatuse järel siis viskasin pikali, et oma unepuudust tagasi teha. Enne 11 helistas üks tuttav mehele, kes küsis, et kas saab jälle puid lõhkuma tulla. Plaanisin eile juba traktoriga metsa minna, kuid jah ootasin põka soojendamiseks sobivat agregaati (abikaasa töö juurest-soojapuhurit). Eks jah mõnda aega seisnud tehnika kipub teine kordki keelduma käivitumast. Abikaasa saanud selle käima lisasin omatehtud paaki talvist diislit ning metsa. Oh jah, maadlesin ühe puunoti pooleks saagimisega mis oli veel maakülge külmunud. Tundsin, et kogu mu optimis hakkas langema püüdes meeleheitlikult toda puujuppi maa küljest lahti kangutada. Tõin veel heebli ja surusin sobivas kohas palgi alla ja liikuma ta hakkas. Ja siis suure punnitamise ja ähkimisega lõpuks kärusse upitasin. Imestasin, et minus puudub küll maainimese oluline ramm, rohkem teen tööd vist mõistuse kui jõuga. 
Sai veel täkuga tegeldud, kuid raske on mõelda, et pean ajutiselt teda märakarjast eemal hoidma. Sügisel selline taktika aitas, ootan jälle rahunemist. Ma ei mõista miks täkk kohtleb mõnda mära selliselt?  
Püüan igapäevaselt anda korralikku tegevust ning leida lõpuks lahendus.
Jätsin täna koertega metsa minematta, eks nad veidi mõtliku ilmega olid, kuid ega nad solvu pigem mõistavad, aga selle eest noorim lastest nendega kelgutrenni tegi. Naabrinaine helistas ja mainis, et nägi koerarakendit majast möödumas, et nii lahe vaatepilt oli avanenud. Tüdruk on saanud hakkama, tegeleb korraga kahe koeraga rakendi juhtimisega. Imestan, et oskab neid hästi suunata. Super see, et näitasin ühe korra ja kohe asi selge. Pean leidma mingid rahalised vahendid, et varustust koerterakendi moodustamiseks hankida. Lohutan, vähemalt unistus olemas, küll saan need ka.

Päevad mööduvad ikka päris kiirelt, kui võtta veel arvesse, igat masti üritusi, kus osaletud. Üks üritus või koolitus kandis nime Loomateraapia ehk siis loomad aitavad ja abistavas rollis. Juba see, kui perre on võetud mõni loom, just see annab head enesetunnet ning looma olemasolu parandab suhtlust ning pakub igapäevast lõõgastust argisele tegevusele. 
Täna siis sai proovitud jälle Larat kanadega kohandada. Kuna mu suliskarja karjatamas kolm kukke ning siis üks kukk ülekõige tahab olla, siis aeg-ajalt võtan välja ning loen sõnu peale, et tema ei tohi kuri olla. Muidugi metsaminekut ootavad koerad tulid siis kah suhtlema kukekesega. Palusin Pipil, Sofil ja Sassul musi anda kukele. Muidugi tõmbasid sõbraliku sooja keelega üle kuke noka. Viimase koera limpsatuse puhul tahtis kukk juba kostitada noka vopsuga, kuid koer jõudis enne pea ära tõmmata. Isegi Lara nuusutas. 
Täna vedasin vanema tütrega ree välja, kuid olulisi punkte kontrollides, selgus, et mõned poldid peab välja vahetama. Pidin metsa minema puid tooma ja tahtsin Hertat proovida ülepika ajal ree ette, muudu see läeb üle mõõtude. Kõtu on teisel selline all, et ei jõua ära imestada. 
Sai tegeldud Liptoniga ning eraldasin karjast jälle on hakanud õelutsema Testu kallal. Ma lihtsalt ei või, millest selline tõrjumine ning taga kius ühel loomal. Miks?
Linnud kes talvitud ja ära ei lenda kihab meie hoov päris kirjult. Igat masti suliskuubesid siis toidulauda külastamas.

Enne jaanuarikuu lõppu, sai toodud üks väike eksootiline tegelane oma majapidamisse. Nimetus siis aafrika kääbussiil, kes siis köögis vabapidamisel ning kes on aktiivne öösel, kuid päeva ajal käib oma häda tegemas ning siis vajab lisaenergiat toidu näol. Esimene õhtu podises oma toitu süües lärmakate naabrite peale, kelleks siis toajänksid. Kes muidu teada veidi omamoodi süüa armastavad. Küll kraapides või hoopis toidunõud ümber keerates või juues joogipudeli niplist, mis teeb parajat kolinat. Järgmise päeva hommikut tabas meid kõiki väga eriline üllatus, üks hiirepoeg leidis, et siilist sõber sobiks ideaalselt ning magas sügavat und siili kaisus. Muidugi ehmatasin teise ülesse, ära sealt kadus. Ei rohkem näha ole olnud.
Täna hommikune aeg osutus kiireks, pidin viima lapsed kabevõistlusele ja unustasin siilile söögi panemast. Teel Kaiu meenus, et unustasin toidunõud täitmast. Lohutasin, et ega see okaskera ikka nii tihti süüa taha. Kui koju sain, siis seisis too tegelane ning väga mõtliku ilmega kiikas jänkude suunas. 
Otsisin isegi kääbussiilide pidamisest juttu internetist, siis leidsin hea artikli soome keeles ja soome intreneti kanalilt. Tegemist kuue kuuse siilipoisiga. Söögiks siis kassikrõbinad, sööb puuvilju, mis on magusad, hapusid ei tohi anda, pidi kõhu lahti tegema. Siilike on nüüdseks aru saanud, et jänksid on lahedad tegelased ja uudistab neid päevast päeva.
Ootan juba pühapäeva, siis vaja ju Liptoniga jälle tegeleda, ikka ohjamistööd selgeks saada. Enne ei saa looma ette panna. Tegelikult lahe aeg on meil.

Peatselt on saabumas hiina horoskoobi järgi sinise tulihingelise puuhobuse aasta ja mida see lubab.
http://www.coffee.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=156%3Ahoroskoop-2014-aastaks-hobuseaasta-&catid=40%3Auudised&Itemid=83&lang=et

Tegelesin täna oma tulihingelise aga küll mitte sinise vaid kollast värvi täkuga, kes arvas, et võib karjamaal teha kõike mis talle meeldib nende märadega, kes temale ei meeldi. Alustasin siis jälle tema eemal hoidmisest, mis mulle mitte üks teps ei meeldi. Imestasin, et miks Testul tekid enam tervetena ei püsi. Läksin korraks õue solgipange tühjendama ja siis karjamaal nägin suurt võitlust... kiirustasin kohe tuppa, et võtta päitsed ja Lipton karjast eemaldada. 
Tegin trenni, õieti küll ohjamise trenni, kuna sadulas istumiseks on pinnas siiski libe ja ratsutamiseks leian aeg on väga kriitiline. Mõned korrad veel, siis alustan aiste vahele panemisega. Täna harjutasin slaalomit, tagasi astumist ohjade vahel. Natuke pukitas ja pullitas, kuid võtsin asja rahulikult, eks seismisega on teine pekki kasuka alla kogunud ja lähenemas on temp tõus, siis muutuvad hobused käitumiselt väheke temperamentseks. Ja nii täkk Lipton siis oma mõjukust ning juhistaatust ära kasutades püüdis Testut eemale tõrjuda. Olengi jälginud karjas toimuvat, et miski on jälle korrast ära. Pidin sügisel ju täkku kuu aega eemal hoidma karjast, kuna kaks mära sattusid tema rünnakutest ohtu. 

Vahel on õhtuti hobuste sisse saamine tõeline klapperjaht. Täna polnud nii raske neid sisse saada, eks ilm ka selline, mis eriti pole meeliköitev. 
Näiteks eile õhtul tulid korraks väravast välja ja rehetoa ukse taga keerasid otsa ringi ning karjas galopiga karjamaal ja teab mitu ringi kari kihutas, enne kui nad siis lõpuks mu häälele reageerisid ja uuesti koju sisse naasesid, aga juba hoopis rahulikumana. Vett läheb päeva ajal päris palju, peab mitu korda voolikut välja vedama ning vanni vett laskma. 
Tõin selle nädala esmaspäeval ühe siilikese, kelle leidsin täna oma pesas magamas koos hiirepojaga. Mis on tänase päeva parim nali. Eile oli kohanemisega raskusi, ei söönud, kuid öösel oli siiski oma kausikese tühjaks teinud. Mõtleme vaikselt mis me talle nimeks paneme. Too siilike peaks olema kääbus, kuid väljanägemiselt näeb välja nagu meie enda Eestis elutsev liik. Tahan leida kirjandust, kust saaksin infot tolle siili kohta üldse. Ma ei lepi selle pealiskaudse infoga, mis ei anna kõike tolle siililiigi kohta täpselt.

Kui ikka majal välisseinteks kivi, siis ei aita ka pidev pliidi kütmine veetorustikku külmumast. 
Mainin, et traktorit pole viimastel nädalatel üldse kasutanud. Viimastel kordadel on silo hobustele ette vedanud abikaasa oma maasturiga... Traktoril on käigukast külmunud ja siis seetõttu ei taha seda enne käivitada, kui ilmad väheke temperatuurilt nii -5 kraadi ringis. Vaja veel metsa teha, ehk siis järgmise aasta talvepuud tarvis.
Hobused tulevad vastumeelselt sisse õhtuti, vahel on nii, et peame neid mööda karjamaad taga ajama. See on nii naljakas, kui hobused käest lahti ukse peal tõmbavad ning punuma pistavad. Noored sälud eelistavad omi riukaid. Koonduvad emmedest eraldi ja ootavad seda hetke, kui koerad ilma käsklust andmata appi tõttavad. Kolmele koerale meeldib hobuseid ajada. Hommikuti, kui hobused vastumeelselt karjamaale minekust tõrguvad, siis mu abilisteks on koerad, kes aitavad kohe kuidas jaksavad. Vahel pean kõvahäälselt käsklust jagama, kuna Sofie ei taha kuidagi sõna kuulata.

Viimaste ööde külmakraadid siis päris madalale langenud, aga see ei heiduta. Niikaua kui torud läbi jooksevad (vesi majja tuleb) ja hobuste jootmine lihtsamast lihtne (köögist voolikuga jootmisvanni läbi sadularuumi akna). Hetkel treeniguid hobustele pole teinud, enda ja hobuste pärast... kardan, et kaotavad  energiat  läbi külma ja ega endal kergem ole, kui mõne natukese aja pärast kinnastes sõrmed külmetama hakkavad.

Lara valmistab oma puhtuse pidamatusega probleeme. Teeb sisse, ei küsi välja, siis kui ilmad olid soojemad ei olnud seda muret. Pean miskit ümber korraldama, kuna ilmad on Lara jaoks nii külmad ja millegi pärast ei hoia teiste koerte juurde vaid on eraldunud. Tean see on suure koera puhul veidi vaevaline, kuid püüan ümber kasvatada. Proovisin eile Lauraga panna talle uue vesti, kuid mõne aja pärast lippas mööda õuet juba jälle ilma. Imestan, et miks üldse on koertele riideid vaja, kui nad neid seljas ei taha pidada. 

Õhtuti hobuseid sisse lastes voolavad nad kuidagi nagu venides, et tead perenaine, ega me igatse sinna sisse, et nii väga lahe oleks külmaga õues olla. Sama teema jätkub ka hommikul neid välja lastes. Iga kord tahavad minu kõrvalt mööda joosta, et saaks metsajooksule mind viia. Õnneks olen mitmel korral suutnud neid koertega takistada oma mõtete elluviimisel.

Sain raamatud sammalde määramiseks ning suured tahvlid õppematerjalideks eestis levinud samblike ja sammalde piltidega... jee see valmistab head meelt.

 

Elu on nagu kukelaul, üks kireb ja leidub kes kaasa laulab. Tänaste uudiste sõnaleid, et lehmalüps on lehmapiinamine... ehee naerma ajab. Ega me ei tea ette milliste inimestega üldse tulevik kokku viib. Minu jaoks lihtsalt kellegi rumal väljamõeldis. Vahel on tahtmine kõige tobedamad inimesed ja tobedamad väljamõeldised siin maa peal kuu peale saata. Nomaeivõi see lihtsalt on nii ... TOBE...
Pöördun tagasi oma tavapärase elu ja tegemiste juurde ning tunnen igat tundi ja minutit veetes oma loomade keskel saadud emotsioonide lainel. Ei ole midagi maailmas parimat, kui loomad kes ümbritsevad ning lisavad igapäeva ellu midagi uut. Nojah ka järgmisel nädalal lubab krõbedat külma. Eks jaanuarikuu on teada, krõbedate külmakraadide poolest.
Mõned õhtud oleme maadelnud ja hobuste järel pidanud jooksma neid sisse saada. Kuna ilmad väga külmad, siis pean öösiti loomi sees ja mõned kabjalised protsessivad ning siis alati peame kollektiivselt tagaajama. Ja kui need viimase jooksikud ka käes siis okei. 
Lipton on nüüd üle võtnud juhirolli staatuse ning tekkinud uued märad, kes siis püüavad iga hinnaga täku poolehoidu võita... naljakas ükskõik kui palju Teeba Liptonile silma ei heida, ikka saab tunda tõrjumist täku poolt. Anne-Mai ka püüab miilustada, aga poiss ei temastki välja.  Ahh, eks see ole loomade igapäeva olelusvõitlus.

Lõpuks lumi ja talvine kargus. Porist sai juba villand, hobused ju lausa porikäkid ning Testu üks tekk sai nöörile kuivama riputatud. Tema otsustas, et peab ennast püherdama sinna sisse. Ja see kõige ühes tükis seljas üldse ära vajus on täielik mõistatud. Kuid õnneks oli mul juba aegsasti teine tekk võtta, aga plaanin veel ühe talveteki osta. Peab neid olema. 
Harjutasime koertega inimeseotsinguid metsas, tunnistan, et siis kui Pipi oli 1,6 aastane siis ei tahtnud ta kuidagi mul inimest otsida, pigem eelistas metsa joosta, siis nüüd on vastupidine. 
Kuidas siis otsimine välja nägin Mina ja Aade hoidsime kõiki nelja koera rihmas ja siis Laura mõnguasja piiksu peale päästsime korraga ühe koera. Esimesel korral tundus, et Laura koos taskus peituvate lihapallidega polnud üldse ahvatlev, lasime siis tütrega siis kõik koerad lahti ning õhutasime ise kaasa minnes koeri inimesi otsima. Ja nii talitasime esimene ja teine kord, kolmandal korral peitsin siis ise ja mis siis juhtus... kõigepealt rihmast vabastati Pipi, kes nina maas kohe mu peidukohta tormas, teine oli Lara, kõige lahedam on see, et Pipi istub alati, kui maiust annan. Lara leidnud, siis saabus Sass ja kõige lõpuks Sohvie (tema jäi sellepärast viimaseks, sest ta annab alati peidukoha välja). Kõik koerad töötasid ninad maas ja hindasid tööd kolmandal korral väga heaks.

Hobuste intelligentsus on imetlusväärne, ühel õhtupoolikul kaera tuues ja aita kirstu kotte tühjendades ilmusid kohe kabjalised aia äärde. Eks sai siis jagatud ühes kotist ports ette. Ja nüüd ei ole muud, kui aida ukse kolks koos kriiksuva kirstukaanega on kari aia taga. Iga päev on sadanud ja maapind on ligaporine. Imestan, et suvel kuivaga kasvab kena kummelimuru, aga nii kui vihmale läheb on ainult muda. Tundub, et soojade ilmadega on muttide tegevus aktiivistunud. Hoov nende kuhjadest ,,kaunistamas" murukatet. 
Tänane hommikune äratus venis päris hilisele ajale, nojah võiks öelda, et vahel harva lastega mõne kriminulli telkust lõpuni vaadanud.

On huvitav talv, tänase ilmaga sain ikka korraliku vihmakastmise osaliseks. Metsas puukoormat peale laadides tibas seenevihma ja kui veel jäi mõned palgid peale laadida ( need on sobivasse pikkusse saetud, et oleks mul sobiv tõsta). Algas päris tihe sadu, et põka istmele istudes, sai mu püksi istmik korralikult märjaks. Hea et kannan suusapükse need kannatavad vihma, aga tööjope korralikult läbi märjaks.
Päeva ajal annan Testule tema menüü järgi mingit head müslit, milles siis biotiin ja muud sobivas koguses Ca ja Mg. Milleks biotiin - kapjadele.
Merisea poeg on parimas vormis ehk siis tervis on taastunud. Enne detsembrikuud märkasime lastega, et meriseapoeg Pigi-Vigi ei ole enam normaalses kaalus ja silmad enam nii säravad. Ja tagumiku pealt natuke silitades oleks väljendanud läbi häälitsuse valusid. Juba käis peast läbi, et on suremas. Võtsin siis googli ja toksisin siis merisea haigused otsingusse ja mis ma leidsin, et C-vitamiini vähesus söödas võib kasvavale organismile tekitada luustumishäireid.  Egas miskit, kaotada meil polnud midagi sai hakatud rohkem porgandit, kapsast ja rohkem mineraalse segurikkaid toite manustama söödas. Ja nüüd on jälle samas kaalus ning rõõmus, hüppab, jookseb ning naudib ja kisab kui nõuab miskit head paremat. 
Täna ma ratsutama ei jõudnud, sadas.