Tundub, et asjad lõpuks on hakanud edenema. Traktor sai korda, ei ma ennast selles tunnusta, minu osa remondis jääb tiba tillukeseks, eks neid probleeme tollel tehnikal veel küllaga, aga üks haaval läheneda saab see monstrum lõpuks vast korda. Kiidan eelistatult oma poega, kes siis ikka pooled tööd tegi. Muidugi külameeste abi on korvamatult suur.
Nüüd pean tegema passi taotlused varssadele ja läbirääkimisi vetiga alustama, et sügisel üle talve jäävad varssadest olevad täkud õige aegselt ruunatud saavad. Uhh, jube mõtlen mitme täku pidamise peale... Mõni mõtleb, et miks teen enda elu keeruliseks, ma ei tee, elu peab olema mitmekülgne ja tegevusrohke ning huvitav. Hõlmama mitmeid valdkondi, mis kütkestavad ja annavad elule mõtte. Ei saa ju elada ainult tööle ja kammitseda ennast hunniku töödega ja kuhugi mitte jõuda.
Uuest koerast, Lara on leidnud, et lapsed meeldivad talle isegi rohkem kui täiskasvanud... minu kahtlus hakkab tasapisi kanda kinnitama karistatud koera olemusega. Meenutan tihti Vasalemma vanglast saadud ida-euroopa lambakoera juhtumit enda elus või siis laske haavaga leitud saksa lambakoer, kes hiljem kaitses mind oma endiste omanike eest. Naabrid imestasid minu sõprust haavatud koera terveks ravimise järel suurepärast koostööd. Aastaid hiljem  leides sama tänava majade juurest Tommy nime kandva kuudi, mis oli säilitatud tolle saksa lambakoera auks, kellele kuudi meisterdasime siis kogu selle tänava lapsed. Täiskasvanud varustasid materjaliga... kas mitte see pole hämmastav ja liigutav, tagant järgi mõeldes sellele loole. Need on märkimis väärsed ja südamlikud lood minu elust erinevate koertega. Kellele olen suutnud anda tagasi nende koertele omase väärikuse ja välja toonud koerale omased tuegvad küljed. Näis ootame ikka seda hetke, kus Lara jookseb üks kõik kelle juurde käskluse peale ,,siia". Muus osas oleme saavutnud palju. Koer tunneb ennast koerana, oskab valida enesele meelepärase magamis koha ja on võtnud ka aseme koha endale majja. Lihtsalt võrratu, me ei piira tema vabadust, kuidas ta veel teiste koertega mängib.... 

Lara Saksa lühikarvaline linnukoer, muidugi tegemist emase koeraga, ainus iseäralik asi, et koer on steriliseeritud. Olles külastanud ühte kennelit jahikoerte kasvatuse suunaga, sain näpunäiteid sellise koeratõuga ringi käimiseks. Sain teada, et on väga õrn ja tundlik kasvueas ümber muutustele. Tegemist siis ara koeraga, midagi oleme suutnud selles koeras muuta, kuid oma isepäisusega ja mõistmatusega inimesse kipub omapäi kõndima. Ja nii aeg-ajalt saab kinni pandud.
Mainin, et eelmine nädal saatsin uude kodu Eeva-Lotta koos varsaga. Eks esimese hooga on alati oma kasvatatud hobusest kahju, aga mõelda sügisel, et millised kulutused seisavad ees, kuid vaja neile kõigile kiibid, passid, ja ussitõrjed. Millised kulutused, et noored loomad kasvama saada.
Muidu elu kulgeb vaikselt ja tasaselt, oodates millal saabub see hetk et saaks ka korras traktori tagasi. Traka hetkel remondis. Täna selgus, et peab uuesti lahti võtma, eks mul on vastumeelt ühest küla otsast teise sõita, kuna need külavahe teed annavad ka tunda autole juba. Mul vaja siis kohe auto vaja üle vaadata, miskit sellist silma hakanud, et vaja teenindusse viia.

Väheke külajuttu...

Uudis, et mu naabrimehe karjamaale eesel sigines on juba ammust ajast teada. Ega tuu elukas suuda suud kinni hoida ja hääl meenutab, vanat roostesse mattunud kaevupumpa sellise kriiskava heliga.  Naabrinaine, arvas et Rail Baltica on saabunud, er vedur üürgab. Eks on teisi arvamusi ka, eesel on Murutari tädi oma, kes siis tõi naabrimehele, et tuu saaks aretada muulasid. Eks näe mis nali siis välja kukub. Mina eeslis küll mingit looma näe. Ah mis teha, kui selline naaber meil on. 
Koeraga oleme nii kaugele jõudnud, et koer veel käsklusele siia ei kuuletu, kuid teiste koerte liikumist jälgib. Meeldib jälgi ajada.

 Hommikune hobuste magala

 Testu oma lapsega

Tassa oma lapsega.

Pole jälle siia aega saanud kirjutamiseks. Eks õues tegemisi küllaga ja õhtu saabudes siis kustun juba voodisse raamatut lugedes. Võiks korralikku vihma tulla. Ja saaks ühe hobuse maha müüa... 
Tõin koju ühe jahikoera saksa lühikarvalise linnukoera... Väike probleem, mille lahendasin kolme päevaga, muidugi on veel üks asi, mis vajab lahendamist. Nüüd mil koer on sisse elanud pere teiste koertega, vajab veel inimestega harjutamist. Juurde tuleb, aga veel kätte ennast ei anna. Kuid see valmistab tohutult head meelt, et juba soovib inimesega sõbrustada. Eile kui korra meres suplemas käisime, sattus pöörasesse vaimustusse vee loksumisest ja soovis kaasakiskuvalt poisiga kaasa joosta. Nüüd pean homme veel kliinikust läbi minema, et uurida kas Rapla Vetari kliinikus puukide vastast preparaati karvadesse pihustamiseks ka on. Endine omanik oli väheke mures sellepärast. Ja ma ei pea tema ära jooksmise pärast ka muretsema, kuna mu teised koerad on talle sõbrad. Imetlen ja tunnustan omi koeri, sellise teo pärast. Eile hommikul ,,sõin koos koertega konti" ja kuidas see käib. Istusin siis oma kolme koera keskel ja Sassu oli see, kellele meeldib jagada kõike enda omast minuga, kui ta veel näeb, kui ma midagi ei söö. Ja Lara vaatas eemalt pealt. Kõige rohkem valmistas muret koera söömata olek. Ei võtnud suu sisse tilka toitu, viibisin isegi töö juures koeraga, kus inimesed soovisid tead silitada, ütlesin, et las ta harjub. Vaatame edaspidi, et küll ma teine kord jälle kaasa võtan. 
Eile käisin ühel loodusteemalisel koolitusel, kuid mis selgus ei sobinud kuidagi mulle. Lihtsalt ei viitsi kõike ka endasse haarata. Eelistan elada lihtsat looduseinimese elu. Ja kohtusin ühe inimesega, kes koerale peale vaadates mainis,et koer on vägivalda kogenud. Mainisin, et ei ole natuke suhtlemist ja oligi asi selgitatud. Kuid imestama paneb, et leidub inimesi, kes esimese käitumise põhjal annavad valet infot. Kuid täna on mul hea meel, et olen suutnud ainult mõne päevaga koera mämgima ja mürama saada. Meil on vist selleks sobivad tingimused. Eks näe, mis asjast välja tuleb...

Testemona oma täkust pojaga 

Kevad astub kiirel sammul suvesse, juba paistab, et aeg on seal maal, et suurema d majandid varuvad haljasmassi siloks. Esimesed niited juba kasvufaasis rohustule tehtud. Eks mulgi see teema, niita ja trimmerdada. 
Ja muidugi tite uudiseid, Testemoona tõi siis oma esimese täkk varsa. Natuke kurb, aga jah midagi teha pole, hobutitt on titt. Ja nimgi juba olemas. Loodan homseks siia pildigi ülesse saada.