Vihm ja rohelus.

Hommikul silm puhkas õue astudes. Maapind rohetas nii mõnusalt, et lausa südames tärkas kevad veel suurema leegiga... meeldib filosofeerida loodust. Nii kena on.

Hobused on päris kenad mudakarva hallid. Ja nad kohe tahavad sügada inimese vastu, eriti seda enam on mul vastumeelt, kui nad seda teha tahavad.

Herta on hakanud kummaliselt käituma, imestan et ta ei luba tagant poolt ennast puutuda, udara katsumisest rääkimata.

Pean täna veelkord Rapla sõitma, hommikul korra käisin. Käisin Prias, paberi bürokraatiat korda ajamas. Eile suhtlesin Tartu Pria büroo nõustajaga. Tahtsin teada, mis tähendab *pooleli olev taotlus*, et siis tegevuse käigus ennetada probleeme. Naljakas on see toetuse süsteem.

Sellel aastal saab taotleda 1,4 lü ühe 1 ha kohta. Küsisin siis, miks selline uus süsteem, et kas kardetakse kõrgemate võimude poolt rutiini sattumist ehk siis tähelepanu teravdamist. Minu meelest on see uus etendus põllu-ja loomapidajate üks mõnitamine. Kui infokiri Prialt sisaldab vanu andmeid, miks see nii on? Kelle poole pöörduda,kust saaks seda õiget infot, miks meid maainimesi lollitatakse?

Koha peal ma omi mõtteid eriti ei avalikustanud, kui parajat segadust tekitas küll.

Soovin tähelepanelikku ja hästi läbi loetud juhiseid, et ei tekiks probleeme.

Külmfront.

Jahejuba mitmendat hommikut, mis teha, kui selline on eestimaa oma kliima. Nii hea oleks olnud tegutseda sooja päikese käes ja ümiseda viisijupikest. Eile siis sai veetud üks rull silo ja kaks rulli heina. Selline tunne, et vedamistel ei tulegi lõppu ja heinamaal kaovad väga visalt viimased heinarullid. Loodan 7 maiks need viimasedki koju saada. Nii talgukorras, mul veel oksi põletada, hunnikus seisavad. Tahaks nati karjaaia poste teha,et siis uus aed ka püsti klopsida. Trenniplats vajab korrastamist. Talvine suur lumi vajutas traadi ja poste maha ning ei pääsenud iga kevadisest veeuputusest. Õnneks suurvesi on taandunud.

Eile traktorit käivitades tõstsid kohe hopad oma pilke... ooo miskit on toimumas. Eks traktor tähendab hobustele leivaisa.

Maikuu.

Ma ei tea, miks alati just see kuu elevust minu sisemusse toob, kas sellest, et kuu lõpeb 31 kuupäevaga või lihtsalt tunnen vabadust, sellest talvisest koormast. Kuigi mul veel raskemad ajad ees, pingutamised koolis. Tahaks lõpetada, kuid ma veel nii enesekindlalt ei tahaks veel kellegile oma lõpetamisest rääkida. Üks raskemaid eksameid on mul ees. Ja see teeb veidi murelikuks.

Kui raske on ennast kooliasjade taha saada, eriti seda, kui vanust tuleb lugeda 41...varsti aga täitumas 42.

Hommikul jälle oksarisu kallal toimetades, saabus teisele poole karjaaeda hobusekari, kes siis tegid asja, et ehh me tahtsime nati süüa. Muidugi ei saanud nendest uudishimulikest semudest mööda minna, ikka kellele kalla, kellele pai mõnele hoopis kummalisest kohast mõnusat sügamist.

Kõige rohkem vajasin ma täna hoopis lohutust. Põlvitasin maha Amanda ette, ja võtsin tema pea oma sülle. Rääkides oma südame sopis peituvat nukrust.

See mis mind vaevas, ma igale ühele ei jaga. See jääb minu ja Amanda vahele.

Üllatun alati loomade pühalikust seisakust, kui ma jagan miskit, mis mulle hetkel haiget, muret või rõõmu teeb.

Ühtepidi saades aru, et usaldan neile midagi erilist enda sügavusest, mis paneb neid rohkem arusaama, et inimene samasugune, kui nemad.

Teine kord,kui mul vaja tegeleda mõne loomaga, kes on kaotanud oma peremehe või perenaise, mõistan ma omakorda nende loomade kaotusvalusid. Püüan läheneda looma hingeelu mõõtmatutesse sügavustesse.

Kõige pealt tuua välja stressist, leinast ning sammhaaval lasta endaga tutvust teha.

Kui ma kasvatan, kedagi hingega, siis annan osa endast selle looma sisse. Kui raskeks osutub lahkumine.

Meie sünnipäevalapsed.

Õnne, õnne, õnne hobuseks kujunemise eluteel.

Eeva-Lota kel täitus üks aastaring, siis Amandal teine eluaastaring. Lahe...

Hobused, hobused ja veelkord hobused...

Mõni päev blogisse rida ei teki, ei ole enam õhtuse arvuti avamise järel mõtteid siia kirja panna, sest uni kipub maad võtma. Siis juba, kui vastav lehekülg on avanenud ei jaksa enam lihtsalt silmi avatuna hoida.

Täna keerasid hobused kogu mu päeva plaani nurja, kui pidin teekonna ette võtma Tallinna. Tahtsin osaleda ühel koolitusel, kuid sinna ei jõudnud. Pidin esiti tooma karja koju ja parandama aia. Mille teismeline titt Eeva-Lota ära lõhkus.
Suuremaks kurja juureks oli ketist lahti pääsenud Moorits, kes siis jooksis aeda sisse ja muidugi pael katki. Õnneks ei olnud hopsid eriti kaugel ja tagasi toomine kujunes lihtsamatest lihtsamaks. Leivakott kaenla ja paarpäitseid ohelikuga näppu ja hobuste juurde. Nii kerge oli neid koju meelitada, lausa trügisid, et saada leivapala mokkade vahele.

Eile siis ajasin Herta paberid korda, kuid üks aga on mul veel ees. Kas endine omanik taotles ta pealt toetust ja kui taotles, siis oleks tema käest pidanud ka toetus kohustuse ülevõtmise paberi saama. Kuid ma ei näinud teda, kui Herta passi käisin toomas.

Tahan teha uuesti hobustele ussitõrje. Uurisingi rohtude hindu ja kuulasin maad teiste kasvatajate käest, mida nad annavad. Mida nad hindavad. Rohu valik on suur ja hinnad ka vastavad.

Jälle traktor.

Täna jälle ei vedanud, ega mulle ka asi ei meeldinud mitte üks teps. Tekkis ikka korralik emotsionaalne olukord, kus mõtlesin mida tegema pean. Eks siis võtsin mootorsae ja käisin korra küla peal, et kett lasta ära teritada.

Pärast seda kohe katsetasin kreegivõsas, ossa kui hästi töötas ja mõtlesin tänusõnadega Ants Niidu peale, kes leidis aega ja mu saeketi teritas. Võsa saagides ja jupitades sai ikka plats ilusamaks. Ma ei viitsi talguid omal teha, lähen ise kellegi juurde talgutele. Püüan nüüd ära teha, kui õige talgupäev tuleb. Maal tuleb ju tuliselt tööle valu anda, muidu jäävad suvetööd jalgu kevadistele.

Hobused on ilusti karjamaal, mõte oli homme Torisse minna, kuid see, et ma ei saanud oma heinavedu teha, lükkasin Torisse sõidu edasi. Mul on kohusetunne, et pean heinarullid ära koristama. Ja lahtise heina samamoodi kas siis koha peal põletama, kuskil heinamaa servas, koos mõne oksaga.

Ega mul täna kerge päev ei olnud.

Traktor on korras.

Sai täna ka ühe rulli silo veetud. Rohkemaks ei jätkunud kütet. Ma ei hakanud oma kallist päeva rattasõidule kulutama, et tuua diislit trakale, eelistasin pigem vedada aiamaale sõnnikut. Mida mõnus ilm lausa kutsuvalt tegema kutsus. See üks kiirem töö, kohe kohe aiapidaja tööd kaelas. Kui ilus ilm, ega eriti kuhugi kodust minna soov ka ei ole, eile sai nati rohkem liigutud kui tavaliselt. Vahe peal istusin karjamaa ääres ja vaatasin üle kohvi tassi serva hobuseid. Nii armas on neid vaadata.

Vool on sees ja nad ei pahandagi sellepärast. On aru saanud, et nüüd on vabadus piiratud ehk siis ulakused ja pahad mõtted takistatud.

Teadmiseks.

Lapsed käisid laadal ja tekkis väike intsident. Keegi astus ligi ja tegi kriitilise märkus ponide aadressil. Nojah milles probleem, et ponid sitased. Sõltub mida sita all mõelda. Kas sellest et karv mis kõhu alla pusańa rippus ei ole veel sõnnik. Eks ma olen ise sama moodi kriitiline. Eks ma hoiatasin lapsi eelnevalt, et ponid peavad olema puhtad. Nüüd ei tea, kuna või keegi astub ligi ja võib hakata sõimama. Nii ka lastega juhtus, et keegi mutt (minu jaoks sõimavad tädid kannavad sellist nime) astus ligi ja sõimas lapsi. Mina ise olin tööl. Läksin korraks vaatama ja juhtusin ainult nägema tädi selga, kui see minema jalutas. Ega mul endal ka kerge ole. Oleksid mu ponid kõhna olemisega olnud, aga jah. See probleem, et mul praegu seisab üks töö mehe pärast. Heinavedu 2 km kauguselt heinamaalt.

Lähenevad toetuste taotlemine.

Mind vaevab üks küsimus juba eelmisest aastast, millele pole miskit moodi selgust saanud. Olles toetusi taotlenud, nõuannetest kajastus, et jah, kui pole nii palju maad, ei pea seda ka näitama ohustatud loomade puhul. Ja mis selgus talvel, et mul oli pooleli olev taotlus ehk siis ma polnud näidanud, millise maa peal ma seda hobust karjatan. Hämmastav jutt, ja seadused on segased. Mis siis õige on ja mida mina kui taotleja jälle valesti tegin.

Herta ja Pauliine.

Olen täna hobustele väga paha inimene. Panin voolu aeda. Eilse päeva õhtuks siis sain tagasi trafo (elektrijuht karjusesse). Kus sai hobustega täna jamatud, kogu aeg mingi jooksmine, Lipton avastas, et osast aiast puudus vool sealt tema lausa lendas üle ilma igasuguse pingutuseta.

Müüsin Teele, nüüd pean hakkama koolitama nooremaid hobuseid Tassat ja Moormaameest Mooritsat. Suveks rändamiseks peaksid need olema sobivad lastele.

Lipton ja Eeva-Lota.

Eile sai mööda minnes Lipsul (hüüame teda nii), jalgu tõsta korda mööda, kallistada. Iga päev puudutan, et harjuks kinni hoidmisega, siis jäävad ära hilisemad päitsete lõhkumised. Kui üks kord kanntab, siis hakkan koos Eevaga kinni siduma. Esialgu jätkan nii nagu on.

Naabrimehel on pahad päevad tulnud... siis kui tal pole lapsed pikka aega külas käinud muutub ta oma käitumiselt kuidagi kurjaks ja ettearvamatuks. Tõstsin karjaaia naabrimehe aia tagant oma kodule nati lähemale. Eile oli pool aiast maha jõudnud tõmmata ja postid maa seest välja tirida. Hobused lahti lasta jõudnud. Politseiga ei hakka ma tema suhtes asju õiendama. Kannatan ära, pigem otsin jälle kontakti, et helistada ta mõnele lähedasele. Kui inimene on vana ei anna ta aru, millega ta hakkama saanud.

Teine probleem, koer on tiine, mida ma eriti ei oleks tahtnud, tean ka millise isasega. Eks mul juba otsus tehtud, ei jäta ühtegi ja hiljem koer plaanis steriliseerida.

Kolmas on traktoriga.

Ilusat palmipuude püha.

Ehh, juba palmipuudepüha; http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/rk/urbe.htm

Mind sellised rahvuslikud tavad huvitavad, kasvõi hiied ja nendega seonduv. Praegu on päeva korral Maardu hiis, kus RMK raidurist traktor oma tegemisi täidab. Kui vaatasin kaarti kaardistatud hiie ala, siis kohutav, kui väike on inventeeritud kultuuripärandi objekti suurus ala nimistusse kantud. Tegelik suurus oli veel suurem, kus praegu RMK on maha võtnud puid. Olen lugenud palju, mis on juhtunud, kes on hiies käitunud vanade tavade kohaselt, aga kas see praegu ka kehtib. Ei tea. Ei räägita, samas meenub mulle 80 aastatel, kus oli veel linte puude okstesse ja tüvele seotud. Korra küsisin oma sõbranna Maiu käest, kes hiiele ainult 1 km kaugusel elas. Nii, et hiljem, kui alati möödusin sellest paigast, pöörasin ikka pilgu, et tähele panna, kas on mingeid märke kohalike käimistest. Kuid jah viimastel aastatel pole ma sinna kanti enam saanud, kuigi ma oma mõtetes olen olnud ikka selle paiga austaja. Mind seob palju selle kohaga mälestusi. Mul lasid nutriad jalga, siis sain selle koha kohta palju teada. Elas selle läheduses mu üks parimaid sõbrannasid. Mõned aastad eksisteeris Maardu mõisa tall, kus siis peatreeneriks Ain Unt. Nati sai seal ratsutamise trenni eest käia tööd tegemas. Enne seda, kui hobused Maardu mõisa talli kolisid, asusid nad Kostiveres.

...

Mõtted keerlevad selle va mammona ümber. Mõtisklen päevast päeva, kuidas saavad teised hobusekasvatajad hakkama. Kui alustan kasvõi lihtsamatest asjadest. Hobustele allapanu ostmisest, kaera mina ei kasvata vaid pean selle ostma, siis söödategu (kui on omal maad, siis oma maa pealt varutud söödal on odavam hind). Eelkõige kui olla majandav ettevõtja peaks ka ümbrus ehk siis keskkond milles oma toodet - teenust pakutakse, olema vastav. Kuhu klient tahaks tulla ka edaspidi. Ega ma ise oma teenuse pakkumisega hetkel rahul pole. Eks mul endal on soove kuhjaga, kuid asjad jäävad kuhugi taha seisma.

Kahju on sellest, et abikaasal pole ehitus inimese soont ning sel juhul peaksime ostma ehitaja, kes ehitaks. Meil on hetkel pooleli hoonete renoveerimine, materjal on olemas.

Lihtsalt võrratu päev.

Kena ilm meelitas juba vara hommiku mind õue piiluma, kas hobused aias. Ehh jah, ei olnud nad miskit. Testu oli juba magamistoa akna taga ja piilus korra siia ja sinna aknasse, et kas on liikumist. Ainult, kes õues liikumist kisaga teavitas oli lakas pesitsev kukk, kes siis kires kriiskavalt ja kaja tekitavalt. Jätsmine viimane öö prooviks ka Liptoni õue, tahtsin näha, kuidas ta ennast üleval peab.

Korra päeva ajal lasin Mooritsa ka lahti, et ta saaks vabalt joosta, aga ta hakkas hoopis Liptonit piirama, siis ma ei saanud teda lahti jätta, pidin jälle kinni panema. See aasta suvi, kus ma veel jälgin, kas Moorits on võimeline järglasi tootma või mitte, siis läheb oma koju tagasi. Ei ole mõtet pidada pool suguvõimetut poni= peitmunandiga täkud lähevad esimesel võimalusel kastreerimisele, nendest ei saa asja. Peitmunandiga kipuvad kurjaks minema. See miks ma ei julge Mooritsat lahtiselt karjamaal hoida koos uue täkuga, kardan et võib maha murda. Korra ühe vanema hobuse maha murdnud, siis pigem olen tähelepanelikum ja ise juures, kui ma neid lahtiselt hoian. Ennemini eelistan juures olla, kui neid omapäi jätta. Siis on süda rahul, kui oma silm kontrollimas.

Lipton laseb rahlikult päitseid pähe panna, harjutan jalgu tõstma, samas hakkas meeldima kallistamine. Vaikselt harjutan kallistamise läbi, paigale jääma, et ehk kinni hoidma, et mitte lasta tal põgeneda. Lapsed käivad ja tegelevad temaga. Eks hetkel raske päitsetest talutamine, loodan, et suveks on see ka selgeks õpetatud. Selline tugev ja aastane täkk sälg peab juba päitseid kandma ja oskama järgneda inimesele. Vigu teha ei tohi. Muidu jääb märk külge.

Täna sai siis hoovi riisutud ja heinaprahti oksterisuga koos põletatud. Eelmine aasta sai palju maha saetud, siis üks päev proovisin üle pika aja oma saagi jälle, tükeldasin siis tüvesid parajateks juppideks, et saaks lõkkes ära põletada.

Edusammud.

Lipton teeb tõeliselt edusamme. Eile lasi juba omale päitseid pähe panna, nii et ta ei läinud endast välja. Mulle ei meeldi, kui hobune hakkab vastu päitsete pähe panemisel. Viisime sisse juba talutades. Naljakas oli see, et suht raske astumisega oli ta. Kuna ta ei suutnud mõista, kuhu teda talutatakse. Mina siis tagant ja laps ees. Vahe peal vastupidi. Päevad on nii mõnusad õues tegutsemiseks. Kui ma vean oksi ja tegelen viimaste põletamisega. On hobuse kari minu lähedal ja nokitsevad söömisega. Ja siis ei taha keegi aiast välja murda, aga nii kui mind pole, kohe tehakse seda mis neile meeldib. Pahurad tüübid on Eeva-Lota, Herta, Amandast ei räägi ma.

Paberimajandus.

Passid, registrid jne. Kui hakata uurima millised registrid meil eestis eksisteerivad hobustele ja ponidele. Hetkel eksisteerivad EHS ja ESHKS kust siis antakse välja võrdväärsed välisilmas aktsepteeritavad passid hobustele, kui ponidele. Eelmine aasta arvati Eeva-Lota mitte kui tõule vastav hobuse järglane kummalisse registrisse... tõuta hobune. Kas ei ole kummaline, olen jälginud, et saaksin tagasi aretada eestlase. Alustan sellest, 9 aastat tagasi kingiti mulle hobune nimega Maiu (tõug teadmata, Andres Trei oli selle kuskilt toonud), kelle aasta hiljem paaritasin Temberiga (eesti tõugu-Taru liini jätkaja). Esimesest paaritusest sündis kollane mära nimega Teele. Paaritasin Maiu uuesti ära Temberiga sündis järgmisel aastal kollane Teeba-Milagros. Hetke seisuga on mul kolm kollast ja üks kollase-valge kirjut hobust-poni. Heledate hobuste nuhtlus on nende kergelt määrduv karvkate.

Nüüd, kus mul on tulevane täkk Lipton (vara on ennustada, tema tõuväärtusi, kuid unistada võib). Lipton põlvneb Lari liinist, vanaisaks on Laasik, isaks Lemmik. Uurisin Liptoni põlvnemist ja mis mulle avanes, et vanatüübiline sellise suure kondiga sugupuu. Mulle üldse meeldivad suurema kondiga hobused. Taru liinis eksisteerib jämekael, aga peened jalad.

Olen need liinid enam vähem selgeks teinud. Eelmine aasta paaritasin Teele ja Teeba Euroga sain tulemuseks ainult ühe varsa. Kuna olen Teelet varem ka paaritanud, siis kurvastus missugune, et ma ei saanud temalt varssa. Teelel on tohutult suur süda. Mõistev, hell, piisavalt energiline. Olen otsustanud ta müüa. Tahaks osta asemele uue puhtatõulise eestlase. Kuid ma säilitan ka ristandite olemasolu... miks. Nad on tugevad tervise poolest. Olen rahul oma ristandite aretusega. Ühtepidi pakuvad nad silmailu, kui ka hingele.

Mida teha teisiti selle aasta söödavarumisel.

Arvan, et silo tegemisel arvestan aega ja kõrre valmimist. Lasen teha varem ja mitte enam nii palju. Heina tahaks see aasta rohkem. Püüan rohkem panustada ka saepuru hankimisele.Viimased aastad on olnud suht jamad. Kus on kallis ja kus veab kohalik majand kokkuleppeliselt.

Mõtlen ikka Liptoni saamis loole. Käisin täna pabereid vormistamas. Ümber registreerimas. Mul seisab ees, veel Herta paberite ümber vormistamine.

Kasuvanema staatus.

Lipton on enesele leidnud kasuema, kelle seltsis ta nüüd oma aega veedab. Selle taktika olen õppinud vanematelt kasvatajatelt. Tuleb lasta noorel hobusel enesele leida see kaaslane, kelle usaldus on hetkel karja sisse elamisel oluliseks sammuks. Nüüd on saanud selleks usalduse teerajajaks Herta. Eile sügati ja koos käidi külg külje kõrval vett joomas. Lapsed käivad Liptonile aeg ajalt söömise juures seltsi pakkumas. Olen märganud, et selline istumine looma läheduses mõjutab looma arengus psühholoogiliselt palju. Näeb, et ta ei ole üksi ja teab, et inimene pakub kaitset kui karjast, kes uut looma pole veel omaks võtnud teise hobuse rünnaku eemale tõrjub. Kuigi selleks pole vaja inimese sekkumist. ... aga minu meelest on see hea taktika, kokku kasvada noore hobusega.

Mulle endale meeldib ka käis nende seltsis istumas, eks siis iga hobune omamoodi ka uurides, et miks pereinimene karjamaal istub. Hobused on väga uudishimulikud, eriti kui miskit uut on tekkinud.

Kahtlus on Kelli-Kellukas on tiine. Märgata on, et täkku ei lase ligi ja pole ammu märganud, et oleks innelnud. Kas tõesti, on meie majapidamises hobusetitat oodata...? Lahe oleks, aga millal täielik teadmatus. Siis ei tea me millal saab tähtaeg. Kuidas ja kui palju võime kasutada Kellukat trennis...?

Mõnus ilm...

Lipton teeb edusamme. Püüan võita usaldust. Kallistada ta ei luba veel. Kui juba noor hobune seiab paigal ja naudib lõdvestunud olekus inimese puudutusi ja kallistamisi, siis on edusammud. Täna oli ta veel pinges, kui ma puudutasin, ma ei ründa ega hakka talle ennast liialt peale suruma. Imestan, et noorhobustega olen ma hästi enesekindlam, kui ma oma esimest hobust õpetasin olin ma rohkem ebakindel.

Juba teist päeva valmistab Lipsu (Lipton) mulle head meelt, et tuleb ise lauta, kui tal isu õues olemisest täis saab. Vaatab aknast välja ja sööb maitsvat silo. Tal on huvitav silmavaade. Nüüd on juba ära harjunud, et kui ta nina välja pistab aknast, läheme alati talle pai tegema.

Pori, muda, vihm ja kas ka uputus...

Praeguse hetke seisuga heinamaad üle ei ujuta, aga hobused naudivad täie rinnaga kevadet. Ehk siis kari on muutunud väga ulakaks, et mul on tegu, hoidmaks karja karjamaal. Nüüd hopsid avastasid, et kõige uhkem ja vingem on õue murulappi rünnata. Täna hommikuks jälle üks kolmandik aiast maha joostud. Kõige suuremateks lõhkujateks on Herta, Eeva-Lota, Tassa ja kes üle püüab jalutada on Pauliine. Uut hobust hoian sees, seda veel teistega kokku nii pea ei pane. Enne kui nad saavad kahe aia vahelt üksteist näha. Eile oli Liptonil sünnipäev ja täitus üks aasta ring. Õnnitlesime poissi sel tähtsal päeval.

Küll oli hobuste püüdmisega tegu, ei anna teised üldse kätte ja Moorits oli miskit moodu vabadusse smuugeldanud ja püüdsin sellegi uuesti kinni. Kuna mulle aitab järgi jooksmisest, siis pigem ennetan hobuste ära jooksmis plaane. Eks näe millal trafo korda saab, muidu mul on ka teine, mida kasutan metsas aku pealt. Kuid enne pean saama korralikult postid maasse, kuid maapind on selle koha pealt külmetanud, kuhu tahaksin uusi poste maasse panna.

Lahe päev.

Käisin Nancy ja kahe hobusega väikse metsaringi. Vanadel radadel, trehvasime palju põtrade jälgi, ilvese jälgi, koer leidis kuskilt veel kitsejala ja seda siis aeg ajalt natuke ragistades. Kuidas kulges mul päev uue neljajalgse seltsis, väga edukalt. Lasin ta korra õue teistega tutvuma, et saaks natuke süüa jne. Kuid jah kari hakkas teda taga ajama. Täku jätsin iagks juhuks kinni, mine võta kinni, mida ta arvab ja võib liiga teha. Mõned korrad suutsin isegi käruga sõnnikut laudast välja vedada, kuid uni vaevas hirmsal kombel. Siis tuppa sai tuldud ja pikali visatud. Pärast tunni ajast pikali olekut ehk siis unega magamist läksin hobuseid vaatama. Poiss oli ise lauta läinud. Ta on natuke kurb, tunneb emast puudust. Püüdsin loomakurbust oma inimese mõistusega lohutada. Pakkusin pidevat lähedust, et meie omavaheline kokku kasvamine saaks täiuslik. Olen õnnelik, et mul on nüüd isiklik eesti tõugu täkk. Loodan sellest, et saab tõu täkk. Eks Liptonist saab paari aasta pärast mulle uus ratsahobune. Täku kasvatamise kogemuse olen saanud poni täkkudelt. Nendelt olen saanud enesekindlust ikka ja jälle uuteks avastusteks hobuste maailmas. Tegelikult on täkud andekad.

Uhh, vilu ja vihmane ilm.

Tänaseks olen plaaninud sõnniku viskamise ja heina vedamise päeva. Mul on majas uus noor kollane poiss nimega Lipton, hüüdma hakkame Lipsuks. Eesti tõugu täkk, loodan enesele uue sõiduhobuse sellest kasvatada. Ja ühe kollastest märadest ära müüa. Loodan, et Liptoni kasvatamisega saab olema kõik ok, elus peab olema muudatusi. Muidu elu seisab, kuidagi igav on, kui asjad seisavad. Teele asemele tuleb sel juhul juba Tassa, kes ootab pikisilmi saduldamist.

Ma ei saa aru, mis kollase hobuse vaimustust ma põen.

Kevad, kevad, kevad...

yee, soojad ilmad meelitavad üha rohkem õues tegutsema. Missugune vabadus, tegutsemis lust, sõnnikuvedu aiamaale. Iga päev on palju toimetamist. Hobused lustivad ja võtavad päikesevanni.

Kohutav on vaadata, mis lumesulamis järgselt hoovi tee peale on järgi jäänud. Heinajäägid siin ja seal, ees seisab veel silokilede põletamine, koos okstega, mis eelmine aasta sai maha võetud.

1.aprill, Head karjalaskepäeva kõigile.

Tundub, et minu karjalaskepäev oli tõeline karjalaskepäev. Juba hommikul karjamaale lastes, pidin ma mõne tunni jooksul aeda parandamas käima. Vahe peal harjasin hobuseid, et neilt nati karvavahetust kiirendada mõni poni on eriliselt karvane ja siis näeb nati teistsugune välja. Vahe peal tuppa jõudes, tuli mõte midagi teha, aga puudusid vajalikud toiduained. Mõtlesin,et suhkur Kabala poes kallis, läheks Raikkülla, aga otsustasin õue minnes mõtte ümber ning suundusin siiski Kabalasse. Poes ostlemise ajal helistas mulle abikaasa, kes teavitas, et hobused on Lipal, mainisin, et ma ostan asjad ära ja siis lähen hobuseid otsima.

Ma olin rattaga poes ja ostsin igaks juhuks energia joogi ja sidruni mahla (vajadus oli hapu järgi). Kuna vanus juba 40 ringis pidin arvestama ettenägematuid seiklust hobuste tagaajamisel, et vedeliku tagavara peab kaasas olema. Muidu tekib nõrkustunne. Siis sõit Kabalast Lipa-Metsküla risti, ristist Lipale. Lipa koolimaja taga elava Villi Särekannu hoovist läbi sealt suund teed mööda Villema risti. Villema ristis tuli asfalttee, kus siis uurisin jälgede järgi karja jooksu suunda, ehee Teekond Raikküla suunas. Egas midagi, helistasin kohe Sinikatele ja teavitasin, et kari mu hobeseid on sinna poole teel. Õnneks on inimesi, kes kohe helistavad hobusekasvatajatele, et hobused lahti. Varsti helistas Veljo tagasi, kes andis kohe järgmise suuna, kuhu hobuseid otsima minna.

Minu suureks üllatuseks olid nad kambaga keeranud bituumeni tee otsast ja võtsid teekonna karjääri suunas. Eks ma jõudsin mõelda kõiksuguseid mõtteid, aga tundus, et liikluses on juhid hobusekarja osas mõistlikud ja oskus ikka hoog maha võtta, kui selline pea kaotanud kari omapäi kuskil kappamas.

Üsna varsti tuli selline siht, kus oli lahti lükatud, mis ühendab otse teena Valgu-Lipa ristiga. Jahimehed käivad talviti seda teed mööda, neil karjääri taga üks söötmiskoht.

Jõudnud jälle ringiga suure tee äärde, avastasin, et hobused keeranud jälle Raikküla suunas. Ehhh, kohe suur ohe vallandus minust, mõtlesin, et mis siis saab ,kui kordub see sama jada. Ja nii see tuligi, et tegin ka teise ringi hobustega kaasa, aga siis otsustasin, et ei kolmandat ringi enam teha. Jätsin ratta tee äärde.

Ja uuesti metsa, sest suure tee ääres avastasin,et kari oli tagasi metsa läinud, aga teise kohta. Sellisel hetkel ei suuda enam süvenenult ühelegi teemale mõelda, kui ainult ajada jälgi nina maas. Mulle tundus, et karjajuht oli segadusse sattunud, kuna ümberringi sügav lumi ei tekitanud isu sügavasse lumme sumpama minna, otsiti õiget sihti mis viiks koju, sest mulle tundus, et suure tee ääres ja suurte masinate vahel oli neil ikka tekkinud tohutu hirm. Kõige enam kardab suuri masinad Teele ja koos temaga mõned ponid. Imestasingi, kuidas ponid täna nii sokis on, muidu tavaliselt nad on hulljulged, et koperdavad isegi autodel jalus. Hea seegi, muidu on nii, et liigne hulljulgus võib maksta hobusele elu. Õnneks sellel hetkel ka hobused metsavahelt kätte saingi, kuna ma hõikasin ja krõbistasin leivakilekotti, mida siis kaasa vedasin, et kui hobused kätte saan siis annan hobustele. Kuid seda nalja enam ei tee, kõik kogu leiva ära söödan, siis olen ma samasuguse probleeemi ees. Jätsin, siis koju toimetamise jaoks ka neile maiustamiseks.

Mul üks kogemus on, kus söötsin ära ja hobused lasid jalga ja tegid sellised näod pähe, et *Tänud perenaine, aga nüüd tuli meile meelde kus kodu asub* kogu tänase päeva kilometraaziks arvestasin kuskil 20 km koos poes käiguga. Metsavahel sihil liikudes, pidin lükkama kahel korral ratast kahel korral kuskil 4 km.

Sain Mooritsa kätte, ootasin lapsi, et saaks rohkem siis hobuseid kinni võtta, et siis natuke kindlamalt koju suunata. Tee peal veel Kati, aga ega see kinni võtmine neile ikka suur vaimustus polnud. Läksid ikka galopile. Ja osad keerasid juba õigest teeotsast alla ja koju. Hobused sõid silo sellise näoga, et oh kas te jõudsite.

Head karjalaske päeva ehk siis kollektiivse matkamise algust kõigile.

Huvitavat seost ilmastikus.

Jälle lumi, mina igal juhul ei rõõmusta.Hobuseid välja lastes, oli neil küll rõõmu kui palju. Kohe hakati hullama ja täkk, kes siis kogu karja hulka pääses, kontrollis oma õrnustega, ega keegi märadest ei indle. Nojah Pauliine (kõrge sporthobuse mära, passis on kirjas sportponi - eksimine on inimlik), kohe sellele siis ka oma täkulike iseloomu omadusi väljendati. Imetlen Mooritsa hääletämbrit märadega suhtlemisel, tohutult õrn, meelitav moka otśtega kõdistades helli piirkondi... ehh lahe looma intiimsus.

Mida teevad vaesed rändlinnud, meie kevadekuulutajad, kes kohal? Vidistamise, vilistamisega täidetud siis hoovi kõige kaugemad nurgad ja sopid. Mõtlema pani see, et mis toob nii varakult linde tagasi. Eelmise aasta ilmatarkade võidujooks varase kevade ennustamisele on asi luhtunud (ega keegi ei tunnista,et eksivad). Ja ka metsloomade käitumine ei andnud sellist vihjet, et miskit looduses oleks varasemalt tulemas. Ma ei ole trehvanud tänavu aasta ilveste aktiivset jooksuaega. Soojemate talvede korral oli nii aktiivne, et ilvesed ka majade lähedusse ära eksisid oma hormoonide möllus.

Nüüd ei ole nad isegi minu jälge ajanud.

Majanduslik arvestus.

Sõnnikut tõstes labidaga, andis see otsad, pean nüüd ostma uue. Vaatasin neti online poode, et milline labidas enesele osta lähimal ajal. Pean uue investeeringu tegema veel sõnnikuharki. Ei tea kui vanad mul hetkel olemas olevad vahendid on, aga vastupidavus jätab soovida. Kui ostsime talu saime koos kaasavaraga ehk siis väiksemate asjadega, millega siis endised omanikud arvasid, et enam vaja minna pole. Eks aeg teeb töö ja sellega siis hakkab kõik varustus tasapisi oma väsimust ajaliselt väljendama. Olgugi, et nendes kobakates emotsioonid puuduvad on need asjad iga päevases elus olulisel kohal.

Vaja oleks kirjutad kiri kooli õppekorraldajale, jälle olen hakanud edasi lükkama asju, mis oleks tegelikult esmatähtsal kohal.

Eile oli suht kummaline ja naljakas õhtu. Läksin hobuseid sisse panema, sain ainult kolm hobust kätte, ülejäänud tegid head kiirendatud galoppi ja läinud nad olidki, ainult mida ma kuulsin, lumesahinat ning okste praksumist. Ma ei tormanud neile järgi, tean, et tulevad tagasi. Kella 21 paiku kuulsin,et üks auto meie aia taga seisatas ja läksin õue uurima. Tuldi ütlema, kus hobuseid nähtud, egas midagi ei jäänud muud üle, kui riided ülle ja neid otsima. Me ei jõudnudki kaugemale kui Sihi sauna tee otsast nati paarsada meetrit Purku suunas, kui kõrvu kostus traaviva hobukarja heli. Nägime läbi pimeduse mõnda lauku, mis helendavalt silma hakkas ja seisatasin nii, et saaksin mõnelt mööda traaviva hobuse kaela ümber kinni haakuda, aga asi jah. Nii kui ma kinni hakkasin, läks kari galopile ja otse suunaga kodu poole ehk siis keerasid õigest sihist alla ja kui me üks kord järgi saime olid hobused niimoodi kodus nagu nad pole kunagi kusagil käinud. Kõige rohkem tänan ma Hertat, kes tegelikult armastab kodu väga, kes toob karja koju, kui suudab jälle juhtimise enda kätte saada. Kari kuuletub ka. Olen märganud, et on saavutanud autoriteedi positsiooni karjas.

Herta on vanematüübiline tori ja tori hobuses ma hindan nende südamlikkust, inteligentsust, taiplikust ning oskus olla seal kus vaja ehk siis lohutaja rollis.

Kellaaja muutmise nali.

Õhtul enne magama heitmist sai veel tunni võrra mobiili kell edasi nupu vajutusega lükata. Kuid mis hommikul juhtus on teadmatus ja kuidas sai mu kell tunni maas olla. Kella aega korrigeerisin 21.22 s.t. uus aeg sai siis 22.22, hommikul pidin kella 7 tööle jõudma. Panin siis mobiilil äratuse peale kella 6., kuid jah. Äratus toimis, aga mis tööle jõudes selgus oli mu ehmatus suur. Kuidas mu kell ikka tunni võrra maas oli, on siiani selgusetu.

Enne kodunt väljudes lasin veel hobused välja, et õhtul teevad seda lapsed.

Imestan, et hobustel ka kevade tulek miskit moodi sassis. Karva ei aeta veel nii massiliselt.

Viimaste päevade ilmad.

Tuisused, tuulised, sain isegi suusatamas käia. Kui tuul seljataha jäis, siis tuule raugematu tugev iil mind tagant lükkaski. Samas ei olnud näha, kus asub metsa ja kraavipiir. Nii tugev tuisk oli eile, kui ma korra käisin poe käigul.

Tormi laastav töö.

Metsas liikudes päeva ajal, kui palju on tuul puude kõigutamisega raputanud oksapuudelt okkaid maha=enmuse moodustavad vanemate puude okkad. Oksi, kuivanud kui ka värskeid on siin ja seal murtuid. Metsa alune näeb välja nagu suur laastamine oleks üle käinud. Puud murdusid, hobused olid sellest kohinast, raginast, puude tüvede kõikumisest tingitud helidest hästi ergud.

Poliit maastikule naastes sain teada, et värskelt Keskkonna ministri ametikohale asub Keit Pentus. Kui sellest kuulda sain uurisin nati haridusteed ja mis alal tegutsetud, kas on artikleid ja millele pühendunud. Kas on ka keskkonnalane haridus, tundub, et EV ei soovi panna õigele ametikohale õige eriala haridusega inimesi. Uus minister on juhtimise ja majanduse alal omamoodi pähkel. Ehh, nad ju oravaparteist.

Endine Keskkonnaminister hakkab siis vabariigi valituses tööle (Jaanus Tamkivi).

Koolivaheaeg ja trennid.

Lapsed on väga aktiivsed olnud trenni tegemises. Metsas oleme ka otsinud kohti, kus matkata, kuid raske on ikka. Sammust rohkemat ei saa midagi rohkem teha. Täna ratsastasin Hiidlaste Mooritsat`= Hiidlaste ponitäkk, kes saab augustis juba 4 aastaseks. Mure temaga, üks munand pole laskunud kotti, kui kõhu alt kompida, siis läbi naha, on tuntav, kus liigub teatav organ. Kui üks munand on laskumatta ei ole täkk suguvõimeline, hakkan uurima, mis teha, kas on mingi operatsioon, mille abil oleks see asi teoks teha... kuigi ma kahtlen selles. Moorits on hea iseloomuga, kuulekas lastele, väga hea käsitleda. Võiks olla potentsiaalne

kena kirju ponitäkk, aga näe on puudustega. Mul seisab veel kutsuda Ulvi Martin Heimtali HK-st, kellel soovin lasta teha Ultraheli, et teha kindlaks, mis viga on Teelel ja Hertal, et miks nad viimasel paaritusel ei viljastunud.

Noore hobusega liigeldes raskel maastikul kasutan palju vaba ratset, kui teen traavi, siis õrn ratsme hoie suuga ühtlaselt, mitte rippuma jäädes. Alguses on probleeme ponil tasakaalu leidmisega, koos ratsanikuga leidmisel. Samm on välja arenematta, aga hea meel, et lõpuks sai aru suunamistest. Põhi tegevus maastikul esmakordselt noore hobusega on mul, leida koostöö.

Lumi, lumi ja veelkord lumi...

Kuidagi visalt sulab,meie Eestimaa tingimustes see lumekene. Eile sain seda kogeda. Jäin traktoriga kinni ja siis ei riskinud enam edasi.

Saaks juba pikemaid tiire teha hobustega, aga ei saa. Proovisime siis ühel rajal seda teha, aga kohati on lumi nii tihkeks sulanud, et hobustel ikka kõhuni ja selles jalgu suht jama liigutada.

Imetlesin eile hobuseid, kampa lisandusid veel Tassa (eestlane-sinisilm; Amanda-meie pesamuna ja Eeva-Lota, kes ei taha sugugi emast veel maha jääda). Pärast väikse ringi tegemist olid nad ka veel märjad.

Katariina on jälle täku kommetega, kes indleb kohe kargab selga ja hirnub ja käitub nii nagu täkk. Lihtsalt kummaline on see loodus, kui seda juhtub inimestega, et samasoolistega suhteid luuakse. Et seda hobuste maailmas juhtub olen ma sellest rohkem kui üllatunud. Täkk on karjas ning tunnistan, et see rohkem pealt vaataja rollis, et ooo kas näe, et mis meil siin toimub... naljaks, kusjuures Kati vaatab ise veel, et oi kui lahe oma tundeid samast soost märale igate pidi avaldada.

Kati lemmik suksuks on saanud Herta, kes siis laseb sel asjal rahumeeli sündida. Tunnistan, et Kati on olnud varematel aastatel ikka omamoodi käitumisega. Seda et hobused nii käituvad on mulle ikka arusaamatu, lehmade hulgas selline käitumine on tavaline, kui ka küülikute hulgas sarnane käitumine tavaline ehk siis mõnel loomal hormoonid töötavad üle.

Mõned vanemad hobuseid pidanud kasvatajate käest olen kuulnud, et kõige rahulikuma ja stabiilsema olemusega hobusteks on ruunad.

Täkud on ka just sellised, missugune on nende lapsepõlv olnud.

Paar päeva oli mul koer kadunud, eks ka kevadine jooksuaeg ja oli teine leidnud enesele ka korralikult endast kaks korda suurema peika. Mis ma muud oskasin öelda, et jälle pulmareisil. Millegi pärast olen märganud, et minu peetavatel emastel kollidel kipuvad kodunt välja pulmareisil käima. Siis saab uurida kohalike inimeste käest, kas ei ole keegi näinud mu kollit.
Üle üldse pean ma emastest koertest rohkem lugu. See ind on ühekordne teatud tõugudel ja see on talutav. Olen täheldanud, et kui ind algab, muutub iseloom.

Tänane päev.

Loen edukaks ja väga tegude rohkeks päevaks. Sai käidud mitme hobusega metsas ning lisaks kohendasin ka ratta korda. Vedasin ka silo. Tänu sõnad traktorist Elmetile, kes tuli õhtul lund lükkama silo rullide juurde. Kuna ma olin eelmisel ööl tööl ja päeva ajal piisavalt ringi liikunud, siis õhtu eel ää kustusin ehk siis magama viskasin. Ühtlasi,kui ma traktoriga silo tooma läksin oli Elmet oma traktorilegi haakinud ühe rulli. Kuna nüüd sel ajal raha kodust pole võtta tegin siis pika sõidukatse rattaga Rapla, tahtsin teada, kas on veel miskit viga, mis lühikese distantsi peal silma ei torka.

Eks näe millal auto saamis võimalus tuleb. Esialgsete plaanide kohaselt olen teinud mõttelise arvestuse jalgratta kasuks minna Kuremaale. Raplast rongiga Tallinna ja siis kohe ümber istumine teise rongi peale. Jõgeva jaamas väljun ning sealt 11 km siis Kuremaale. Mõtlesin, et ma ei lähe seekord mööda maanteed vaid väikse nurgaga 6 km lõik, mis lõikab tee lühemaks.

Seda mööda sai omal ajal hobustega käidud Jõgeval, kui vahetus vene rubla eesti krooniks. Hobused tol korral parkisime politsei maja vastas olevasse parki, kus siis korda mööda sõbranna Merikesega hobuseid valvasime, kui üks meist siis poest oste sooritas. Poest väljudes avastasin,et ühel hetkel oli uudishimulikud inimesed ümbritsenud hobused. Tunti siirast huvi, et miks ja kust jne.

....

Pooleli on mul uus koduleht, seoses vanade domeenide kadumisega, kadus mu kodukas. Ma juba eelmine aasta rääkisin oma koduka haldajaga, et peaks uuendama. Kuid üks tema soovitus oli, et ei ole mõtet, niikui nii tuleb uuesti domeen registreerida ja siis võin ka uue koduka valmis teha. Pean veel hinnakirja uue tegema, sellest aastast tuli krooni asemel käibele euro; saksa keeles on euro lahe hääldus *oiro* kirjutatakse aga euro. Tahan vormindada oma ettevõtluse, eks näe uurin palju MTÜ värki. Meie hetke tingimustes luua turismi toetav ja huvi pakkuv teenus, see nõuab oma konkurentide ees head läbi mõtlemist ning pika ajaliselt ette mõtlemist. Tunnistan, et olen kaalunud hooti koomale tõmbamisi, kuid siis kevad tuleb ja vabadus tekib, siis hakkavad mõtted teisiti liikuma.

Nüüd ju värkimine teha, siis ussitõrje, vaktsineerimine, võistlus hobustele teise vaktsineerimis programmiga. Ahaa, meenus miskit, kui kuskil võistlustel käia, peab kuuluma klubisse.

Selle nädala lõpus saan teada ka auto tulemise kohta.

Ootame ka Gerlit enda poole.

Kenat kevade algust.

Saabus meie aja järgi kell 1.21. Kevade alguse puhul näitab ilmatädi täna mossis nägu, et tuju parandada vaatasin nati multikaid karust ja lammas Shaunist.

Kahaneks lumi ikka vähemaks. Mul vaja homme silo vaja vedada, kaheks nädalaks. Hetkel on majas puudu autost. Abikaasa auto läks ka katki, nüüd peame mõlemad kasutama riigi transporti. Kusjuures eile õhtul jõudis abikaasa veel ära eksida oma külla, mida ma ei suuda ära imestada. Naeran südamest.

Kuremaa hobuinimeste kokkutulek tulemas.

Elan ootus ärevuses, miskit mis paneb südame põksuma ja mõtisklema, meenutama aega Kuremaa tehnikumi päevilt. Ma läksin Kuremaale zoo-vetiks õppima, ja seal viibitud aeg oli muljete ja tegevuse rohke. Kuremaa tallis oli tore treener Laine Urgo (karm, nõudlik, aga tulemused oli näha ja kuulda vabariigi tasemel). Laine Urgo on tegelenud Tondi RB koolisõiduga. Elab hetkel Vaimastvere lähedal Kärde mäe nõlva alla jäävas orus, Jõgeva maakonnas.

Kuremaa tallis puudus päris oma tallimees, siis kõik tööd mis tallis tehti, tegid õppurid, kes ka trennis käisid. Treeneri ja sepa kõrvalt sai õpitud kapjade värkimist, rautamist jne. Tallis viibimise ja hobuste heaolu eest vastutasime kõik ühiselt. Graafiku alusel oli keegi, kes siis oli koolist sel päeval tallis tööl.

Vedasime sõnnikut, saepuru, kaera = kõik see tegevus käis hobusega. Kohalik majand aitas koolihobustele sööda teha kooli nii nimetatud põldudelt.

Et ma oma elu nägin ainult vet-i prillide läbi, et hankida veel praktilisi kogemusi, töötasin graafiku alusel öösiti kohalikus majandi laudas öökarjakuna. Võtta vastu poegimisi ja transada need järglased valmis pandud boksidesse. Kahju on see, et mul on meelest ununenud kes oli see tore naisterahvas brigadiriks.

Jah, siis järgmine nädal laupäev Kuremaale. Kuidas see saab toimuma, eks näe. Mõningased plaanid on tehtud.

Koolivaheaeg käes.

Lapsed vaevalt koolist koju saanud, esitlevad kärsitusega alati oma tunnistused. Eks ma tõrelen ka, aga see on selline pooleks nokkimisega. Ma ei pahanda üldse, kui laps pole suutnud nii õppida, ainult viitele. Viimane nädal vaatasin, kui raske oli hommikuti ikka tõusta voodist. Bussi peale jõuda, peavad nad hirm vara tõusma. Joel on pidanud vapralt vastu, kes tahab suusatada. Laura on selline, kes valib, kord suusad, kord bussi vahel otsuseid langetades.

Anetele olen ma esitanud nõude, et hoiaks hinded ikka üle keskmise. Ta on üks andekaid lastest, siis tulevikus edasi õppimise rõhk või suund ülikooli minemiseks.

Elus ei pea seisma ühe koha peal, tuleb edasi liikuda. Nii kui seisma jääme ehk ei arenda ega õpi, kaotame oma osast ühe oma imagost.

Mina närtsin, vajan pidevalt muljeid, emotsioone,suhtlemist, lugeda, uurida, liikuda, reisida oo jaa paistab, et seda on palju, mida vajan mina.

Emotsioonid ehk ma armastan suusatamist.

Tunnistan, ma ei viitsi vaadata telkust suusatamist, eelistan ise need lauad alla panna ja mööda ilma rännata. Täna alustasin oma suusatamist kodu lähedasest metsas jälgi ajades, siis kõige lõpuks Lipale suundudes ning suusaninad keeranud Tageli maja suunas, uurisin, kas naabrinaine kodus, aga tal olid külalised tulemas. Kaifisin igat uisusammu liigutust, tundus, et võhma jagus. Hea meel, et tegin alles hiljuti vitamiinikuuri läbi ja tundus, et on asjaks läinud.

Tageli lähedalt suuskasin Ahnepere talude lähistele, sealt sai tuisatud mööda lagedaid heinamaid, möödudes ühtlasi perek. Aarmate villast. Kus siis perepoeg Raul uksest (Raplamaa päästeameti peajuht) just välja astus. Tervitasin ja jätkasin oma tempos Minnika suunas, juba jõe ääres suusa jälgi sisse ajades.

Minnika vanast vesiveski varemetest on saanud uhke elamu ja mulle tundus, et omanik oli kohal. Kusjuures väike vimka tegemise soov tekkis, tegin näo, et ma nagu ei näinud, et silt * Eravaldus* kõrval olevale maatükile ei kehtiks (tegelikult suvel saab väga hästi aru ja teine asi, silt kehtib kurikaelte hirmutamiseks). Kiire liikumine kraavist läbi, siis suund Kuusiku metskonna suunas. Tundsin huvi, kuidas see jõgi lookleb.

Ahjaa, kui mehed märkavad naiste kehakumerusi, siis mina märkan looduse vorme, takistusi, profiili, mitmekesisust, lumest voogavaid kumerusi...

Laheee...juubeldan meeletult südamest, aina innukamalt kehaosi liigutamas. Eks vaatajaid nägijaid ja ka imestajaid, et pikki distantse ette võtan.

Ma suusatan enda pärast, ma ei saa kasutamata jätta märtsikuu lumeolusid.

Ühel hetkel võtsin kogu oma julguse rindu ja suuskasin üle jõe, õnneks ei vajunud kuskilt läbi. Eelnevalt suusakeppidega tugevamalt tonksates. Mitte nii, et jää ragiseks.

Tagasi tee kulges jõe vastas kaldal Kabalani välja, tegin väikse puhkepausi, kui enne lõpuspurdi koju tegin.

Muidugi huvitavad ka metsloomade jäljed, siis naid neidki palju uuritud. Esmaspäeval vist leidsin karuoti jäljed.

Turismus ehk klienditeenindus.

Huvitavaks on see, et iga päevaselt kasvab reklaami tegijate arv. Osata määrata õige reklaami tegija, umbes sama olukorra tekitajad nagu müügimehed - naised, kes iga päevaselt telefoni kaudu miskit pähe tahavad *määrida*.

Kliendi keskne ehk teenuse pakkuja tähele panu on suunatud, et klient saaks soovitud elamuse. Meeldiv suhtlus ja sellest välja õhkuv emotsionaalsus. Sõbralik naeratus ning oskus olla mina ise.

Mida tahan pakkuda kliendile; tahan pakkuda rahulolu, hakkama saamist, ning julgust katsetada uute asjadega. Ehk anda võimalust läbi suhtlemise uueks olukorraks kohanemiseks. Mida tähendab matkamine; meeskonnatööd, teiste liikmete oskuste ja võimetega arvestamist, kui keegi näeb, et keegi jääb grupist maha, tuleb viivitamatult teavitada juhti või siis eesolevat grupiliiget.

Minus endas peab peituma: palju kannatlikkust, mõistmist (vahel löövad inimestes välja emotsioonid, matkakaaslastes). Matkamine on üks hea asi, kus avaldub inimese tõeline loomus.

Eks muidugi teeb kurvaks, kui ma ei saa osutada oma teenust sellises mahus, mida ma tegin vanasti. Turg on laienenud ja igaüks proovib enda oma soovi kohaselt ja nägemuse järgi oma teenust arendada. Konkurents paneb meid proovile, kas suudame ellu jääda, missugused on siis meie strateegiad, mismoodi suudame edasi liikuda?

Üks asi, millele rõhun ka endas ja oma majapidamises, edasi liikuda hoolimatta mis ümbritsevas turu maailmas toimub. Me igaüks kujundame omatoote oma näo järgi ja peame hakkama saama.

Kuidas rajada koostööd, et saada rohkem kliente?

Mis on meie eesmärk antud aastal ja mida suudame täita?

Missuguseid ressursse saame kasutada oma äri laiendamisel või siis teenuse parendamiseks?

Esitades enesele aeg-ajalt küsimusi selliselt saan korrigeerida pidevalt omi sihte, mõtteid ning tagasi vaadata tulemustele, mis juba saavutatud.

Kurtmine ja halamine ei vii sihile. Vaid töö endaga ja olemasolevate suhetega parandab olemas olevat teenust või mida iganes, millega antud hetkel on tegemist. Antud teemat püüan kajastada loodusturismi teenuse pakkumisest.

Olla oma aja peremees on tore, olen saanud palju olla oma lastele heaks kaaslaseks, emaks, juhiks eks meil emadel tuleb teine kord täita igat sorti rolle. See teebki emaduse veel ilusamaks ja huvitavamaks. Mina kaifin igat kordaminekut, küll matkade näol kui ka suhete näol mida oman koostöö partnerites, k.a. lastes. Ma lihtsalt imetlen omi lapsi ja olen nende saavutuste üle uhke.

Turundus, turism ja klienditeenindus.

Missugune turundus on hetkeseisus turismis. Kui palju on maakonnas majutus asutusi, kui palju pakub sama teenust, millega mina tegelen iga päevaselt. On uusi pakkujaid tekkinud mu kõrvale, sellega seoses on vanadel olijatel enese turul hoidmisega palju tegemist. Iga firma, mis vahendab turismi, tahab sealt vahelt kasu lõigata. Mis oluliselt praeguse elu juures on väga kallis.

See mis mind täna nendel teemadel kirjutama õhutas, oli eilne jutu ajamine Võerahansu puhkemaja perenaise murega, et käiakse uurimas ja vaatamas ning kaovad 7 tuule suunas ja ei ühtegi infot enam. Mina ei muretse, kuna ma plaanin see aasta suht rahulikult toimetada oma asja ajamisi. Ei hakka tormiga võitlema.

Las tormavad need, kes arvavad, et viimane tund on tulnud. Mul on strateegia valmis töötatud. Ja liigun sellega edasi.

Mul on tublid lapsed, kes tunnevad huvi ja aitavad igate pidi, et meie hobusekasvatus edeneks. Ja mina saaks oma täiendkoolitustega ühele poole.

Kevad käes.

Esimesed kes selle kuulutuse ilmsiks tõid on kohale saabunud linnud. Sula ja soojad kraadid. Hobused näitavad ka aktiivselt märke kevade olemas olust. Iga õhtu enne kinni panekut metsajooksu harrastamas käia. Me enam ei torma järgi, teame, et kui karjas on Herta = kes toob alati tagasi.

Miks vahe peal tekkis väike paus kirjutamisel. Sai käidud linnas, ahjaa väike vahe pala naljaks... Eelmise nädala neljapäeval Roccal Mare kaubanduskeskust külastades tormasin esimese hooga esimes eskalaatori peale, oh sa mu meie, see oli alla tulev. Vaatasin, et keegi ei näinud ja kähku teise trepi otsa juurde ning väike kontroll on see ikka , mis viiks mind korruse ülesse.

Eile siis Estonia teatris, kus toimus esmakordne uue lühema tüki muusikali etendamine * Armastus salakaubaks*. Selles osales üle eesti 300 koolinoort ja üks nende hulgas oli ka Anete. Anetel on nüüd siis ka suure lava kogemus.

Ja Jaapan ägab loodusjõudude meelevallas. Kohutavad asjad toimuvad ja oma vabariik soovib rajada sama moodi tuumaelektrijaama. Kummaline mõtteviis, kas siis Soomest ei ole võtta juba näiteid, kasvõi jäätmete ladustamine. Kuhu viivad meie oma inimesed, oma Eesti riigi.

Lasin oma alles olevad kanad kukkedega õuele. Kuke laul on nii võimas, et kevad puges hinge.

Raamat *Kehaõpe* Sissejuhatus Alexanderi tehnikasse.

Aleksanderi tehnikat kasutatakse palju hipoteraapias, tahangi sellest raamatust nati siiagi panna.

Viis, kuidas me end kasutame, mõjutab meie funktsioneerimist kõigi tegevuste juures. Ratsutaja puhul mõjutab kehakasutus nii teda ennast kui hobust. Walter Carrington demonstreerib head kehahoidu ratsutamisel.

Hea kehakasutus õppimise juures tõstab õppimisvõimet. Reaktsioonid ja refleksid muutuvad täpsemaks, stress väheneb miinimumini ja ärgas rahulolek võimaldab uude matrejali süveneda.

Lihtsamalt öeldes toob halb kehakasutus kaasa tasakaalustamata koordinatsiooni - mõned kehaosad teevad liiga palju tööd, teised liiga vähe. Klassikaline näide on raskuste tõstmine...

Ratsutamine muutub ilusaks, kui inimene istub vabalt ja lõdvestunult ning on keskendunud hobusele ja selle liikumisele.

Vastlapäev ja Naistepäev.

Liugupäeva on peetud naiste pyhaks. Naistetööd, eriti ketramine, on keelatud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on liugupäeval aga soovitavad. Naised käivad hulgakesi kõrtsis ja ajavad omaette naiste asju...

Minu töökoht korraldas oma töötajatele, kellel vaba hetk, siis soovi korral osaleda. Liugupäeval on järgnevale kevadele ja suvele suur mõju. Sellel päeval tehtavad taiad ja täidetavad kombed mõjutavad eelolevat aega kas heas või halvas suunas.

Liugu- ja tuhkapäeval tuleks võimalikult vara tõusta ja õhtul varakult ilma tuld yles võtmata magama minna. Tangupuder, rasvased herne- ja oaroad ning sealiha annavad tublisti rammu terveks eelolevaks kevadeks ja suveks, eriti kui syya päeva jooksul 7 või 9 korda.

Meie majas on ikka traditsioonidega, sai sõidetud saaniga külavahel kuljuste helinal. Ehk siis idee mehe õe poolt, teha saani sõit vastlapäeval. Hea meel kohe, ega mulle ei meeldi traditsioone muuta.

Kena hobune ja kuljuste helin tekitab paljudes ikka meeleolu ning meenutab vana aega.

Ma ise valmistasin hernesupi sealihaga, aga eraldi sai tehtud ahjukana. Mille peavalmistajaks on siis teine pool. Nati traditsioonide murdmist, plaani sai võetud ka naabrinaise külastamine.

Homme vastlapäev ja vanast ajast jäänud naistepäev.

See aasta on mul siis erakordne aasta, ma ei pea tegema vastlasõitu. Ma ise ei ole ka teinud reklaami. Eelmine nädal korra mu otsene ülemus küsis, kas on võimalust hobuse ja reega viia rahvast Marju kohvikusse. Esimeseks meenus kohe tee, mida mööda peaks reega liikuma = libe ja sellisele teele oleks hea, kui hobusel all oleks talverauad. Ja veel neljal jalal, kuid see asi ei tasu ära. Olnud eile veel tööl 24 tundi tööl olnud, siis Noortemaja külastades vaatasin ka teeolusid. Endalgi kahe jala peal oli tegemist püsti seismisega.

Paningi homse päeva puhul roosid blogi põhja kaunistama. *Kinkisin enesele lilled*: mehed unustavad teine kord lilli kinkida.

Ahjaa, abikaasa tegi traktori korda ja sain oma veotööd korraldatud. Täna oli traka rool sõnakuulmatu. Mitmel korral vedas vägisi ära tee pealt, pidin kaevama, aga ma jälle tegin liiga oma alles äsja taastunud seljale. Ma loodan, et saan selja korda.

Valimised möödas ja tulemused teada.

Rohelised jäid RK ukse taha. Eks näe, missugune saab olema erakonna edaspidine käekäik.

Ok.

Mind huvitab üks asi? Kui palju on neid hobusekasvatajaid, kes on probleemi ees, kuidas manustada ussirohtu hobustele?

Eelmine aasta kurtis mu oma naabrimees, et ta ponidele pole vähemalt 4 aastat keegi ussirohtu andnud. Viimase andmise käigus kutsus ta kohale kohaliku loomaarsti, kelle soovitusel ta ponid päitsetega kinni sidus. Kui prooviti anda, siis ponid olid närvi läinud ja ära lõhkunud kogu puidust ehituse ehk siis boksi. Sinna see rohu andmine ka jäigi.

Ma ütlesin, siis, et teeme ära. Tol korral, tulin töölt bussi pealt ja tema küla suunas, sõidusuunaga kodu (kus minagi elan ehk siis lähestikku). Siis ma pakkusin, et kui koju saan ja riided vahetatud, tulen kohe. Autost välja hüpates kuulsin veel nii paljut, et *mul ei ole sobivaid päitseid, millega ponisid kinni siduda.*

Ma ise mõtisklesin ja imestasin, miks on vaja väikeponidele päitseid...?`= riideid vahetades. Ok läksin siis ja ukse taha jõudes, kutsus ta sisse. Pakkus kohvi, vaatasin ta erilist mini loomaaeda ja siis ütlesin, et läheks teeks selle tõrje ära.

Esimese poni puhul ta ütles, et see ei kannata üldse, kui inimene, teda kinni hoiab, mulle sellest infost piisas. Ma lähenesin ponile pakkusin nuusutada ussirohu süstalt, poni limpsas keelega. Samal ajal kui olin ponile tekitanud tohutut huvi, selle uue asjandusega, olin ma ennast juba sättinud poni paremale küljele ja nõjatusin korraks oma vasaku külje vastu poni. Ta ei kartnud, poni oli veel uudishimulikumaks muutunud. Panin kiirelt oma vasaku käe üle poni kukla ja toetasin vasaku käega poni lõuga, et avada ühte suunurka, süstla sisse viimiseks ja kiire käe liigutusega suruda hammaste vahelt taha keelepära peale, kiire pöidla liigutus ja rohi suus. Korra veel nati suud kinni hoides ja pead ülesse tõstes, et näha seda alla neelamis liigutust. Kombes, poni nati raputas pead ja peremees lasi ta õue, et sama protseduur teistele ka ära teha. Enne uue doosi annustamist keeran uue doosi jao ehk siis süstla sabas oleva rõnga teatava kaalu numbri juurde. Kui see tehtud, alustan tutvustamisega ja sama asend ponile (fikseerin enda vastu surudes, et ta ei saaks pead kõrvale keerata) ja jälle avan vasaku käega suu nurga ning surun kiire liigutusega süstla taha keelepärale. Jälle tehtud. Sama jutt ka kolmanda poniga.

Omanik küsis, kuidas see võimalik, et nii kiiresti ja ei kinni sidumist.

Mina ütlesin*ma ei anna neile hirmu tunda, teiseks tekitasin neis uudishimu ja samas muutsin neile nii enese huvitavaks objektiks*, et neil ei jäänud aega mõelda, et kas see tegevus mis ma teen ka neile kahjuks tuleb, et põgeneda. Inimene peab muutma tegevuse hobusele võimalikult meeldivaks.

Mul seisab ees oma karjale pediküüri tegemine. Enne teen ussitõrje, siis pärast värkimist vaktsineerimine.

Ootan sula...

... pool aiast on lume all. Hetkel piirarb 6 ha maa-ala karjusenöör. Mul puudub vool, ning hobused eriti noored on selgeks saanud, et inimene on hetkel saamatu. Kuna lumega ei saa ma kunagi sellist elektri laksu, mis mõne noore hobuse ohjamiseks vaja oleks.

Ma olen selgeks saanud, et vahel noore hobuse karjast eraldamine aitab jälle ta ulakustest mõneks ajaks eemale viia, kui vanemad hobused eelistavad ikka karjust, kui mingit kindlat suletud territooriumi, mis annab neile oma turvatunde või nimetades seda siis hobulinnakuks, kuhu peale hobuste enam keegi ei mahu. Isegi oma talu koerale näidatakse koht kätte, rääkimatta naabri kassist, kes on hiirejahti ennast sättinud. V.a. metskitsed, kellele lubatakse isegi silo süüa. Millegi pärast kitsedesse suhtutakse kui omasugustesse.

Edaspidi hakkan kirjutama veterinaarsest ravist ja teatud haigustest, mida saab hea jälgimisega ära hoida.

Tassa ja Anete poseerimas.

Hip, hip, hip ... hurraaa

Kui ei leia muust abi, siis hobu salv on parim ravim... Ihahaaa iihahaa... jne. nüüd siis hobudega võidu karjamaal kevadet hirnume...

Kel selja valu või liiges tuikab, hobu salvi kiirelt peale määri,

küll sel suurem abi.

Ei pea jooksma kohe tohtri manu...

Õnneks, et seljavalu ainult ühe päevaga piirdus. Kartsin, et asi võib isegi veel hullem olla.

Mul oli plaanitud täna suusavõistlusele minek Raplasse, kuid jätan minemata eilse selja valu pärast = eelistan taastuda, kui uusi vaevusi taluda.

Kuigi on veel üks üritus *ettevõtlikud naised Raplamaal* ei viitsi isegi sinna minna, kuna homme peab tööl olema 24 tundi siis eelistan kodus olemist. Järgmine nädal on üritusi piisavalt, siis vaja veel silo vedada, loodan et küljeluu ka teatud päevaks traka korda teeb.

Hobuseid sisse pannes õhtuti on tekkinud hobustel oma kindel tava, kes kuskil olla tahab. Herta ja Teele tahavad maja otsas laudas viibida. Hertast saan aru, ta ju oma mõistusega võtab, et ta ka on poni. Talle meeldib väikeste hobuste seltskonnas olla. Suur hobune ja poni mõtlemine.

Eile lisasin nati psühholoogia alast materjali. Vahel selliseid materjale leides, on see enesele marjaks lugemisel.

Eile oli oma ette teema, kuidas ma hobuseid joota saan, aga suutsin siiski oma tegemisi nii teha, et koormasin vähe igats sorti järskude liigutustega tegemisi. Eilsest tegin järelduse, et kõige raskem on loomi toimetada, kui on palavikku 40 kraadi ning kopsupõletik kaasa arvatud.

Maa inimese elu on juba korra selline, et peab hakkama saama, ega loom küsi, kuidas sa ennast täna tunned * Okey ma püüan ise hakkama saama, et maga rahumeeli, et toimetan ise oma vajadused...* lahe oleks, kui need loomad oma mõistmiselt nii kaugele jõuaks ja seda vajadusel perenaise - peremeestele ka teada annavad.

Midagi olulist...

Armastus = fookus iseendas

Kas me täiskasvanuna siis tegelikult teame, mida me tunneme, mõtleme, tõeliselt soovime, või trambime me jalgu nagu isekad lapsed, kes nõuavad, et teised meie vajadusi täidaksid ja soove silmist loeksid, meid kiidaksid ja väärtustaksid? Teeme seda seni, kui pole armastust enda väikese ja „tühise” olemuse juurde koju kutsunud. Armastust iseenda vastu, mis tunneb ja teab enda eripära ja vajadusi ning ka nende kõige paremini täitmise saladust.

Armastuse enda sisse tagasi toomine on teoreetiliselt lihtne, kuid praktiliselt võib-olla terve elu kestev „töö” iseendaga. Täieliku teadvustamise korral võib see aega võtta üsna vähe. Kui me oma fookuse isendasse tagasi suuname ja armastuse oma väikesesse tolmusesse igapäevaellu kutsume, siis paranevad suhted maailmaga. Kõige aluseks on terve, armastav suhe iseendaga. Selleks oleks kõigepealt vaja enda olemust mõista, oma vajadused avastada ja vastutus nende rahuldamise eest teistelt endale võtta, seejärel enda ja teiste vahelised piirid paika panna ja oma tõde ja väärtushinnanguid vajalikul hetkel kaitsta. Hea suhe iseendaga tähendab reaalsele iseendale otsa vaatamist ja selle pildiga rahus ja kooskõlas elamist, enda eest hoolitsemist nii füüsilises kui emotsionaalses plaanis. Kui me teadvustame lapsepõlves või nooruses hirmu üksilduse ja emotsionaalse hülgamise ees, valu läbi elame ning oma sisemise lapsega taas kontakti saame, siis annavad kõik sõltuvused järele.

Endaga sõbraks saamise järel on järgmiseks sammuks andmise ja võtmise energia tasakaalu saamine heades lähisuhetes. Kui me minevik on olnud halbade suhete jada, siis uude toimivasse suhtesse astumine on võimalik vaid vanade kogemuste-uskumuste teadvustamisel ja ümber programmeerimisel. Sellel hetkel kui usume, et oleme väärt head kaaslast, kutsume ta mõttejõuga oma ellu. Ja seda, et mõte paneb meie sees rakud paljunema või tunded möllama, see on juba klishee ka teaduses. See on lihtsalt juba nii palju kordi tõestatud tees.

Tõeline lähedus kahe inimese vahel saab tekkida vaid siis, kui julgeme olla iseendale truud ning luuni ausad. Julgeme paljastada oma tegeliku olemuse. Seda on aga väga raske teha, kui oleme korduvalt saanud elus signaale, et me pole head sellistena nagu me tegelikult oleme või me vastutame teise inimese heaolu eest. Et meie tunded teevad teistele haiget, et meie käitumine paneb meie kaaslase jooma. Lähedus ei teki usalduse puudumisel ja enda ümber müüri ehitamisel. Kui me oma reaalsust ehedal kujul ei jaga ja teise maailma ilma hinnangute või muutmissoovita vastu võtta ei suuda, siis ei suuda me luua emotsionaalselt täisväärtuslikku suhet. Ausus teeb meid haavatavaks ja nõrgaks, kuid on ainus viis, et tekkida saaks lähedus ja armastus, mida me nii igatseme.