Alustan oma päeva pajatusi seljavaluga.

See ei ole hea asi, eelmine nädal, kui silo vedasin ja traktoril kolmanda rulli kohalt tõmbamise ajal käigud kadusid. Mõtlesin, et nihutan seljaga vastu rulli toetades natuke seda rulli kohalt, et traka jaksaks kohalt esimese käiguga, kuid siis käis üks nõks seljast läbi. Mõtlesin oi jama, et pühapäeval s.oli 27.02.11. Tallinna 14 maraton, kuhu olin ennast kirjutanud osavõtjaks.

Pühapäeval ei andnud suurt selja valu tunda ja sai suusatatud kogu distants. Kuid mis siis eile õhtul juhtus, kas sai töö juures külma, kuigi enda arvates olin piisavalt soojalt riietunud. Öö möödus ... oi oi oi miskit moodi ennast liigutada läbi valu ja hommikul selle valuga oma öötöö lõpetasin.

Bussi peatuses bussi oodates, helistasin mehele, et ta Lipale mulle vastu tuleks.

Õnneks kodus leidus miskit millega selga määrida, ma loodan, et ma hirnuma ei hakka, üks salv mis mõeldud hobustele. Vähemalt vanaema pajatuste kohaselt temaga selline asi juba juhtus ehk siis tema mul hirnub... tegelikult väike nali päevaks, kui asi kipub väga halb olema. Mul võib olla, kui halb tahes oskan siis alati nalja teha.

Kas meis vahel peituvad...

Pipilikud jooned... = ikka

kuulake ja tehke ning ümisege kaasa

http://www.youtube.com/watch?v=GQenKly_V7Y

võrratu on oma päeva selle lauluga alustada. Igas päevas leidub miskit, milles iga pipratera magusamaks muutub

http://www.youtube.com/watch?v=AaMVFDPQ5YE&feature=related

midagi vana, mälestusi ette toob.

www.youtube.com/watch?v=k_x9gvG9cnc&feature=relatedhttp://www.youtube.com/watch?v=NuniJEdpqfU&feature=related

Eedelweiss

http://www.youtube.com/watch?v=Xw0WML0OMFo&feature=related

Hanna - Liina Võsa ja Dave Benton

Neid laule kuulates rikastavad.

Mis vahe peal teoksil olnud...

Ilmad soojemaks ja päikegi harvalt pilve piiri tagant paistmas. Tänane ilm sombune, miinus kraadides, aga mitte eriti palju, et toimetamist peaks segama.

Suusamaratonil käisin, ise pean seda ebaõnnestunuks, kuna kohale minekuga kaotasin palju energiat, eks see oli paras seiklus võõras metsas. Aegviidu raudteejaamast on otse mööda asfalti minna 5 kilti Kõrvemaa spordi - ja matkakeskusse, aga läbi metsa... ei tea. Mina suusatasin kohale aga 8 km. Ise muidugi naeran, kuidas siis muidu ma saan kuskil muidu jõuda, kui ikka ära ei eksi. See nagu loodud mulle. Miks just otse minna kui ringiga saab, ehh õnneks suutsin suusatada kogu distantsi, aga ma ei ole tulemusega rahul.

Eilne ilm oli suurepärane, käia ratsutamas, tegelesin päev otsa õue kraani sulatamisega, kuid tõdesin, et pean siiski alla andma. Jootma hobuseid siiski vana viisi. Toast suure piimanõuga vedades.

Valimas käisin hobusega ja kodule lähimas jaoskonnas. Valisin rohelise, kelle see jääb saladuseks. Mainisin jaoskonnas, et kahju, et kahte ei saa valida. Teine kandidaat ,kes mulle sümpatiseeris oli IRl-ist. Seekord, kui asi õnneks, siis jään erakonda veel edasi, kui riigikokku ei pääse, ei jätka enam roheliste ridades.

Vist hakkab kevad lähenema.

Ilmad on kevadiselt päikeselised ja soojad. Ühtepidi olen väsinud talves, tahaks juba sooja ja ratsutada aktiivselt metsas. Raske lumi ei lase metsa liiklema, kui ainult suuskadel. Suusatada on ka lahe, aga igal asjal on ka idee ja väärtus.

Mu laupäevane silo vedu lõppes kolmanda rulliga, traktori käigud kadusid, ainus esimene käik jäi, see on juba korduv viga. Mul vaja see korda teha, enne kui ma Tartu lähen, siis vaja rohkem ette vedada.

Mõnus ilm...

Loodan täna traktori käima saamisele. Ja vedada ära oma kahe - kolme nädala sööda hobustele.

Meil on kodune elu poliitiliseks läinud, lapsed isegi uurivad materjale, mis ma olen koju hankinud, siis kas lehe vahel kaasa panduna. Täna uurisime, kellele ikka häält anda. Lapsed ka uurivad ja üritavad oma arvamust avaldada.

Lähimal ajal pean hakkama valmistama uut kodulehte, olen sellega muidu algust teinud, aga vaja veel neti. kanalile, klientidele kättesaadavaks teha.

Eks näe millised muudatused lähimal ajal läbi viin.

Avan peatselt uue kodulehe... jälgige kindlalt.

Midagi hingele...

http://www.youtube.com/watch?v=n5cRgyLkbAU&feature=related

...meenutab mingil määral lapsepõlve, väiksed meenutused aitavad väsimust eemaldada.

http://www.youtube.com/watch?v=PObGim6TfQg&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=IMgslh8n478&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=RxPZh4AnWyk

http://www.youtube.com/watch?v=Ej1zMxbhOO0

http://www.youtube.com/watch?v=4-L6rEm0rnY&feature=related

Kui olen väsinud, olles unustanud miskit ja korraga kuulata kuskil meeleolukat muusika või laulupala, mis meenub lapsepõlvest. Kaasa laulda südamest, mulle meeldib laulda. Teine kord teen seda metsas. Lapsedki laulavad, alati oma mõttes tänan oma südames oma esivanemaid, kellelt olen ma mu lapsed pärinud lauluoskuse.

Eilse jätkuks...

Oli mul ka üks saanisõit Raela külla. Sinna minekuks sai plaanitud mõned päevad varem mismoodi sinna lähme. Lastega arutasime, et mitte ühele hobusele anda liigset koormust ja vältida märjaks sõitmist. Minu aja arvestus kohale sõiduks osutus täpseks. Üks lõik teekonnal osutus selliseks,et saaniga ennast rööbaste vahele ära mahutades meenutas mu liikumine rohkem nagu külgkorviga mootorrattal krossirajal küll vasakule või paremale kallutades, et raskuskese jääks püsti tõusva küljele. Raelast tean vähe, enam olen tundnud huvi LK alustele objektidele. Mõned korrad oma killavooriga sealt läbinud.

Raela küla ristub paralleelselt Pitseri kurviga. Pitseri kurvil on ka teine nimi *Lennart Mere kurv* selleks on jällegi veidi minevikku tagasi põigata. Kes seal lähedal elavad teavad seda selle pärast, et kunagi Pärnust naasnud Meri (tol korral juhtinud ise autot, Nõuka ajal) ja selle koha peal kaotanud juhitavuse ning sõitnud teelt välja. See kurv on kaotanud, järsu nurga paar aastat tagasi tee remondi käigus. Ega Meri ainus seal teelt välja sõitja ole, neid on üksjagu kehvade teeolude mitte arvestamise käigus kraavi libisenud.

Ok, see selleks sõit sõidetud, kutsuti korraks sooja, nati soojendust sisse sai ka kiirelt tagasi teele ennast asutatud. Vahepeal helistas abikaasa, kes valmistas mulle suurimat head meelt, et oli saanud vahe peal traktori käima ja otsustas koos poja Joeliga ühe silorulli ära tuua. Aeg oli juba hiline, aga marjaks seegi. Igal juhul, rull on kodus ja hobustel ees. Mis edasi, otsustan juba reedel.

Mure lahkus selleks korraks, eks see vene tehnika nõuab ikka lepliku meelt kiirustada ei saa. Olgu siis nii kiire ja appikarje suur, kui ikka tehnika keeldub käivitumast ehk siis külma täis ei aita siin ussi ega püssirohi palvetamisest rääkimata. Tegutseda, tegutseda ja oodata vajalikku ilma soojenemist. Loodame, et lähimal ajal see juhtub. Ega eriti seda külma nagu ei tahaks.

-27 ja külmad ilmad jätkuvad...

Eilsele tõsisele jutule jätkan oma hetke muret tekitavatel teemadel. Sööt, sööt, sööt ja veelkord sööt jne. Mul on sööt otsakorrale jõudmas ja siis enam hobused ei seisa aias. Juba eile sai traktorit käivitatud ja veel mehe automüügi vaimustus siis segas omakorda, traktori käivitust. Eilse päeva jooksul kolm korda proovitud ja tulutu tegevus. Öö läbi soojendatud ning tekkidesse mähitud traktor ei andnud tänagi lootust, et käima hakkaks. Jõudsin ühele olulisele inimesele helistada, kelle käest on plaan osta heinarulli, et vedada karjamaale ette. Edasi jätkan ette vedamist küla peal seisvatest heinarullidest, olgu siis nii külm tahes. Eks jah, vene tehnika on nagu ta on, raske külmaga käivitada ja samas eks eneseuhkus on ka see, mis ei luba kelleltki abi paluda. Kahtlen kas eneseuhkus, meil on neid inimesi väheks, kes appi tulevad. See on üks, mis tekitab raskusi kellegi appi kutsumisel. Keda kutsuda...?

Eks need külmad on paljusid katusmustesse pannud.

Meie minemine on teiste tulemine...

sellel pealkirjal on sügav mõte, tahan miskit teha, mida teha...? edasi minna= siit tekivad juba küsimused, kuidas oma soove, unistusi teoks teha, kellele loota, keda usaldada, kust leida abi ... jne. kui palju küsimusi.

Olen teelahkmel, teades omi võimeid leiaksin tööd väljas pool kodu, kuid lõpetada tegemised kodus ehk turismi alal. Ei tea ei oska selle koha pealt, miks ma selliseid asju mõtlen, kui palju seovad loomad ja maaelu koha peale kinni. Ootamatud väljaminekud loomade haigestumise näol. Missugune vastutus ja kui loom hukkub, siis peame kellegile seaduse alusel vastust andma, kuhu ja miks. Sama on ka siin inimeste maailmas. Kui keegi sureb, peab ametlikult vormistama paberi peal, läbi meditsiini töötaja.

Olen peatselt omandamas bakakraadi, millise valu ja raske tööga see tuleb.

Kas fanatism, hobi või sootuks oma enese proovile panek.

Mul on nüüd isiklik maratoni rada. Ja jaa, nii see on, ma ei keela seda rada ka teistel kasutada. Ainult raja lõpp on Lipametsa külas või siis vastupidi Raplas. Antud hetkel lugu jutustan oma viimasest tööl käimisest. Olles läbi mõelnud kõik nüansid liikumiseks suuskadel tööle, ainus mis muret valmistas, kas suudan rada teha 15 km järjest, järsku väsin...? Kuna pealmisest kihist moodustab ju pehme lumi, millest suuskadega läbi vajun ning kõvem pinnas, mis moodustus viimase sula ajal. Pehme lumi tekitab veel tugeva hõõrdumise nii, et missugune töö käe lihastele. Üle poole distantsist läbitud, hakkas mure minust kaduma, asendus hoopis hakkama saamise rõõm. Olles ületanud Kuusiku jõe silla, ooo kiirus kasvas paaristõugetega ning jälgides hingamisrütmi, et hingamine püsiks liigutuse rütmis.

Eile sama tuldud teed ka tagasi suusatatud, aga siis meeleolu tõstis juba päike ja selle soojus. Super nädalavahetus. Kaifisin seda, kas peab ilm tingimatta mammut üritusele osalema minna, kui seda sama saab teha oma kodukandis.

-28 kraadi, kas romantika või ekstreemsus...

Kuigi eile hommikune kraad ka nii näitas, siis päev osutus päikse käes nati kehvaks, kuna tuul tekitas -20 kraadise pakase. Siis päevaseks tööks sai tehtud, et hobused joota, ikka üks mure ka, nende külmade ilmadega. Mõtlen ikka öösel ja päeval, et ega külm hobustele liiga tee. Kui miskit näen, hakkan kohe muretsema. Üks päev hobuseid sisse pannes avastasin hiljem, et Teeba ja Teele ajasid taga varjuall Pässut. Sain hirmsat moodi kurjaks, kuna teine vaeseke oli märjaks kohe jooksutatud. Tekid selga, imestasin et mis neil rumalukestel pähe läks, et Pässut nii taga aeti.

Suusatama, ikka suusatama agiteerin kõiki, lihtsalt super, eile õhtul ka üks 15 km teekond ettevõetud, oi oi oi ja kuhu veel.

Missugune energia, kui Rapla oli veel jäänud 3 km, tekkis mul selline tunne, nagu oleksin võistlusrajal, ehk siis lõpuspurt oli võimas. Minu teekonda saatis mu hea enesetunne ja mõnus kuusõõr taevalaotuses. Ja eks vastutulnud autojuhtidele võisin meenutada tulnukat teiselt planeedilt. Kuna nina ja suu olid kaetud salliga, siis võis jääda selline mulje, et teise planeedi olend on laenanud mõnelt suusad on asunud hoolega trenni tegema tee ääres. See selleks, lahe kild selleks päevaks. Kes tahab usub ja kes ei taha see ei usu...

Minge suusatama...

Nii mõnna päikse soojuses suusatada ja metsloomade jälgi ajada. Üks kui halb võib meeleolu olla, on suusatamine looduses mulle üks mis tuju tõstab. Tahaks ujuma minna, aga pole autot, ujulad asuvad kodunt kaugel (mõtlen Valtu ja Märjamaa ujulaid).

Külmaperiood.

Yess, yess, mina kaifin neid külmi ilmu, kuigi kütma peab iga päev ja kahte ahju, et hommikuni toas sooja püsiks ja torud ära ei külmu. Nii kaua pole viga, kui vesi majja jookseb ning ei pea veel lund sulatama hakkama. Ja külma lubab nädala lõpuni. See oleks selle talve üks naelpunkte, tahtes panna meie tahtejõudu proovile panna. Nädala jagu külmi ilmu.

Mul endal pole viga, eelistan sajustele ilmadele pigem kuiva külma, kui sula ja lörtsi.

Laura pesamuna on meil nagu virk ja usin kodu perenaine, kes käib lülitab kanadele valguse ruumi. Toimetab hobuseid jagades neile silo, kes sees. Imetlen teda, oi ta on lahe laps.

Lastel veab, saavad kodus olla, isegi õpetajad ütlesid täna Aadele, et ei ole ikka külmaga kooli tulla mõtet.

...Sõbrapäeva jätkuks.

Eile raamatukogust koju suusatades tuli väike mõte, et pikendaks oma kodu teekonda. Mõeldes, mööda läinud päevale ja üldse siis pühenduda nati hämarduvale loodusele metsas. Kena kuu reisikaaslaseks ning maastik, mis muutis teekonna eriliseks. Mitmed karjaaiad läbitud ja tee ääres olevad lumevallid ületatud. Liikusin jälle sellistes kohtades, kus ma suvel üldse ei käi. Kaifisin üksi olemist täie rinnaga, kohati küll koera haugatus unise metsatalu rahva uudishimulikuks tegi, et viitsiti ukse peale piiluma tulla, et mida koer nii haugub. Vahel mõtlen sellistes olukordades, et mida küll inimesed arvavad, et kes siuksel ajal ja veel suuskadel. Ma ise kaifin, kuna vähesed teavad, et ma eelistan radadele rajatuid paiku suusatamiseks. Lumi kannab v.a. eelmine nädal värskelt sadanud lumi moodustab pehme kihi, aga õnneks ei takista see liiklemast.

Koju jõudnud, avasin uuesti arvuti, kuna raamatukogus jäi programmi laadimine pooleli, et jätkata. Ja siis mõtlesin,et panen nüüd hobused ka sisse.

Oh ja ah, mis teha, neid kelle pärast ma välja tulin enam aias polnud. Käisin siin ja seal vilistasin, hüüdsin olulisi hopse nimepidi, aga ei kippu ega kõppu. Vaikus mis vaikus, ainult särav valge täiskuu paistmas. Tagasi tuppa jõudes, mainisin, et ega nad kaugele lähe. Tulevad tagasi `= ütlesin lastele, kuna Farmer koristas lähedal olevatelt põldudelt eelmine aasta silorullid ära, siis pole hobustel enam kuhugi laiama minna, et võõrast varast ampsu võtta (eelnevatel aastatel arvasid,et kõik kuuluvad neile ja igalt poolt on lubatud maitsmiseks võtta).

Ega mul suurt und ei saanud, ikka mure ja iga natukese aja tagant käisin vaatamas, kas on tagasi. Selline tunne nagu ootaks kallimat pikalt teekonnalt. Ühel hetkel kui hakkas jube kobin, siis lastega virgusime ja ma kiirustasin kohe õue vaatama. Oi olidki tagasi. Riided selga kiiresti ja õue ning panime kohe sisse. Eks nälga ajas koju, kohe teadsid kust süüa saab. Meie õnneks on see suur lumi kasuks tulnud, hobused eelistavad liikuda teedel. Oletan, et käisid öömatkal... lihtsalt äge

Sõbrapäevaks kõikidele headele Sõpradele

Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!

Kena Sõbrapäeva, sel kargel talvisel veebruarikuul.

Elupuu talu Ratsamatkad

Kas külm on kimbutamas?

Päike, krõbe külm ning kerge tuuleõhk puuoksi liigutamas. Mulle meeldib, kui puuduvad sademed. Lumi kannab suuski peal, täna ma küll suusatama ei jõudnud.
Hobused jõudsid veel teha oma nalja. Otsustasid kambakesi jooksuralli metsa teha. Lastel oli tegemist, et neid kätte saada. Kuid õnneks on neilgi omad nipid tekkinud, kuidas hobustega ilma sadulata tagasi koju tulla. Keda peab karjajuhiks võtma, siis saab karja vabalt koju tagasi.

Huvitav, kuhu jäävad tarkade ilma ennustajate varane kevad?

Minu tähele panekud varasematest aastatest on selline, et kui lund jagub jõuludeks on seda ka veebruaris. Ilmad veebruaris eeldavad minu jaoks ettearvamatust ja temp. kõikumisi külmalainetel kõige rohkem.

Lasin hobused ka ainult mõneks tunniks õue tuulduma, ega isegi taha tuule ja tuisu ning -11 kraadise pakasega õues olla. Kus tuul riietest läbi puhub.

Lakukivi ümber on pidev sõelumine. Kõige rohkem tarbivad seda trakeenid mõnuga. Imestan, et meeldib teravast lõhnast ja maitsest hoolimatta. Eks selle koostisse kuulub veel söödasiirup, mis teeb sel maitse vastupandamatult vastuvõetavaks.

Väsinud olemine.

Oh jah, olles tagasi Raikkülast suuskadega. Kirun ennast vaikselt, et ei märganud enne kodunt välja minnes kohvi juua. Kolme km pärast langes vererõhk madalale lisaks sellele veel veresuhkru tase. Sellises olukorras tekitab iga liigutus meeletut vastumeelsust edasi liikuda. Alati tuletan enesele sisenduse teel meelde, et mida teha. Tagasi võtta hoogsalt tempolt, rahulikumale. Jah, kuid ma seda head tempot täna ei saavutanud, kui ikka organismis väike probleem, siis ikka seda õiget suusataja tempot ülesse ei kruvi. Enne kui välja läksin oleksin pidanud ka tarbima vedelikku.

Higistama võttis, riided olid seljas läbi märjad, muidu tavaliselt on nii, et kui ma suusatan pikki maid, siis pole mul probleeme. Isegi kui ringiga suusatamast tagasi olen olnud, ei ole ma üldse higinegi.

No nii, viisin siis hobustele selle lakukivi, oii igal juhul hobuste maitse ei peta. Minu maitse ka mitte, naabrinaisele lubasin, et kahju kohe hobustele viia, maitseks ise iga päev keelega sellest kivist. Andsin ka lastele proovida. Lastele meeldis ka.Igal juhul asjaline värk hobustele mõeldud. Horselyx on mõeldud hobustele, kes köhivad, vaatan, kas aitab. Katsetan, ega mu hobused eriti köhi, aga ikka kui üks köhatus on, siis olen juba mures. Las siis olla, nende jaoks.

Mõnus õhtutund...

...oeh kiire päev selja taga. Käisin Aadega kohalikus saekaatris saepuru toomas. Allapanuks kasutan heina ja saepuru, kui kuskilt veel suvivilja põhku saaks, siis oleks in. See selleks, aga nüüd on nii mõnus mõnuleda soojas toas arvuti taga ja siis varsti pugeda põhku.

Ahjud veel köevad, varsti saab ühe kinni panna.

Homme saan siis mentooliga lakukivi kätte (köhivatele hobustele) katsetan, kas mõikab. Mul paar hobust köhatavad, siis mõtlesin, et proovin; tellisin selle Hiven OY müügiagendi kaudu. Homme saan kätte.

Olen vaadanud, et pean hakkama kapju värkima, osadel hopisdel on pikaks kasvanud. Siis enne vaktsineerimist seisab eest kahekordne ussikuur kõigile. Kahe nädalase intervalliga. Kolmele hobusele vaja teha võistlus määruse järgi vaktsineerimine, et saada hobusele võistlus litsents. Oh jah, kus on alles nõudmised, igale asjale ju vaja veel rahasid kulutada.

Võrratu ilm.

Päike, tuule vaikus, sätendav lumi ning karjamaal kari päikse vanni võtvaid hobuseid. Igal hobusel oma asend, mida siis päikse käes soojendatakse. Nii armsad, keegi ei tegele söömisega, isegi minu ilmumisel karjamaale ei liiguta peadki. Vaid silmanurgast keeratakse pead korra ja siis jätkatakse seda kallist monumendi kuju.

Kujutlen endamisi, et mida see nende selline päiksevanni võtmine neile tähendab. Ka mulle meeldib veebruarikuu, siis käib päike kõrgelt ja soojendab nii mõnusalt läbi talve riiete.

Kuigi ööd on külmad ja teine kord varahommikul võivad miinus kraadid tõusta -15 -ni ja isegi vaat, et rohkemgi.

Kaunis on hommik, kaunis on maa, kaunis on loodus kauniks teeb kõik, mis meie ümber...

Veebruarikuu ilmad.

Täna sai siis põhja tuulega võidu sööda vedu korraldatud. Iga kord silo rulliga tagasi sõites polnud jälje raasu ollagi. Nii neljal korral, tõin jälle paari nädala sööda koju, homme ootab ees siis allapanu vedu. Reedel aga heinavedu. Nii see on, et iga päev on midagi teha.

Kummaline on see, et kui ma traktori käivitasin oli kell 11 ringis ja kui ma neljanda silo rulliga aeda jõudsin ning traktori oma kohale tagasi parkisin, oli kell juba jõudnud 14.30 peale. Ehmatasin ära, oot kuhu mu aeg kõik lennanud on. Kuna vahe peal sai veel pliidile puid lisatud, et köök ei jahtuks maha.

Tuppa sain, siis vedasin veel ahjule puud ja süütasin ning üritasin tunnikeseks silma looja lasta, mul veel vaja ööseks tööle minna. Vahetasin valve töökaaslasega ära. Enne veel sai hobuseid sisse pandud, täna nii vilu, tuuline ja tuisune, et mul loomadest kahju väljas hoidmiseks. Silo sisse vedades said osad hobused aru, et peavad sisse ära minema, aga mis Päss ja Testu tegid = kappasid ümber varjualuse ja tegid näo, et neile meeldib kui neid meeletult taga aetakse.

Eile näiteks polnud probleemi sisse panekul. Need hobused, kes teavad, et nende asukoht on maja otsas olevas laudas, siis ava ainult karjamaa värav ja kogukond

kabjaliset näol astub uhkelt maja poole. Hertale meeldib ka ponide seltsis olla. Kui Herta näeb, et Tassa võetakse aiast välja, tuleb ka kohe kampa. Hertat imetlen, päeva ajal tunnen talle südamest kaasa. Suuremad füürerid kipuvad teda kiusama. Hakka või kaitseingliks, aga kes jõuab karjas kogu aeg ühele kaitset pakkuda.

Herr A. Ansip ja tormine õhtupoolik.

Võtsin siis kõne ühele töökaaslasele Rapla, uurides, et kas käis,,kohtingul** Ansipiga. Kuid jah seda ta ei teinud. Olen viimasel ajal põleva uudishimuga poliitikasse sukeldunud. Piisavalt selgitus tööd teinud, kes on kandidaadid erinevates erakondades (uurimustööd teen öösiti), missugune positsiooniline seis erakondade vahel (ehk siis meedias kajastuv statistika)=põnev maailm. Keda ma valin...? Ei tea veel ise, jälgin praegu põnevusega. Võib olla varsti saan teada, kellele ma hääle annan.

Edu kõigile, kes jagavad seda rasket, keerulist poliitikat.

Eestimaa võrratu talv.

Aplaus on puudu, pika pilguga saadetakse teele minejaid.

Mõtisklused maa elust, inimestest ja tegemistest...

Arutlesin hommikul hobuseid jootes, maainimestest ja nende raskest tööst. Maainimeseks ei saa üle öö, see on vanade traditsioonidega ning elusse sulandumine ja omaks võtmine.

Talu elu on koostöö vorm, seda naljalt üks inimene ei vea. Talus on kogu aeg miskit teha, töö ei saa kunagi otsa. Kasvõi sõnniku vedu, mis tegelikult on raske ja nõuab siiski pidevat väljavedu, sõltub sellest, millise pidamisviisi on tegu (sügavallapanul või siis igapäevaselt eemaldatav).
Mul on selleks oma pere liikmed, mis sellest et ma*kõlgun* suvel traktori rooli taga ei saa ma hakkama selle viimase remondiga. Väiksed asjad jah, kõrvaldan töö käigus.

Tihti on nii, et talu elus selgub, kes miskit tööd teeb ja kellele meeldib parema meelega midagi teha. On asju, millest ei pääse keegi, kõige lihtsamad asjad: ahju kütmine, tubade koristamine, toidu valmistamine = need on elementaarsed asjad mida peavad kõik pereliikmed oskama.

Pidada talu ainult enda ego upitamiseks ei saa, ühel hetkel saab omaenese ramm ja mõistus otsa. Ja ka, et tutvusringkond ainult takka kiidab... * oi kui tubli ikka jne.* Lähtun ühest targast mõttest ehk siis oma vanaisa nõuandest * proovi ühega, kui saad hakkama, siis arenda edasi, aga kui tunned lagi ees, siis tuleb hakata mõtlema, mida edasi teha*.

Mulle endale meeldib maal, viimasel ajal olen küsinud endalt, kui suureks tahan viia oma hobusekasvatust...? praegu oleks vastus jään selle juurde, mis mul on suurendada ei taha. Tunnen, et selles on mu aeg piisavalt täidetud ja saan tegeleda ka endale huvi pakkuvate asjadega.

Lapsed on loomadega kasvanud ja harjunud nendega, teavad et iga loom on vastutus ja kohustus mis on võetud majja või siis sündinud.

Meie talus on hobuste sünd küll madal, aga selle eest suudame kõikidega piisavalt ümber käia ja eale ka sobiva koolituse tagada.

Jänesehaagid või slaalom suusatamine...?

Nii, nii kenad ilmad tõid ka meie väikse Gerli meile. Aktiivne tegevus jälle lahti. Hetkel me ei näe telkust olulisi kanaleid, siis ei see meid häiri. Oluline on, et hobustel oleks sööt sama ka endal. Lastel on huvi rohkem suusatamisele pühendada. Vähemalt eile käisid 3 km kaugusel poes, aga tagasi teel otsustasid Aade ja Joel, Gerlile oma koolimaja tutvustada.

Ma ise imestasin, et kuhu lapsed jäävad, pidime ju trenni tegema minema. Vahe peal sai söök valmis ja selleks ajaks ka lapsed saabusid. Meil on võimsam trenn, kui alguses lapsed suusatasid, siis veel tunni ajane ratsutamine. Meil ei ole praegu võimalust kasutada platsi, siis teeme oma tunni ajase trenni, saani sõiduringil. Lumel moodustav koorik ei ole hea hobuse jaldadele, nii ongi et me kappame siis külavahel.

Üks hea asi, mille üle on hea meel, et saab lihtsamalt hobuseid joota.

Täna tegid Anete ja Gerli kaks korda trenni. Hommikul teades, et Gerlile tullakse kella 12 järgi sai siis oma ring ära teha. Galopiga oli nii, et Anete kes Testemonaga ees, kelle sammu ei anna võrrelda poni omaga. Muutub taga olijatele galopp pigem kihutamiseks, kuid see pole meie eesmärk, et hobuseid märjaks ajada.

Ma ise käisin suusatamas ja tegin ka korraliku ringi, vahe peal põikasin Sokkel OÜ kuuluvast paekarjäärist läbi. Proovisin alla lasta, ägeeee .... lahe. Mõtlesin naljaviluks sellist mõtet, oleks hea, kui Sokkel OÜ omanik ise oleks nägemas, kuidas ma jälgi tegin lisaks jänese jälgedele. Teades, et kaevanduse pooldajaks on meie maakona maavarade peaspetsialist Raul Aalde. Oiii kuidas oleks tahtnud näha nende nägusid, kui ma oma hulljulgust iseendale demonstreerisin. Suusatamine on in... lahe. Saab sinna, kuhu praegu raske lume ja läbipääsmatu maastiku tõttu hobusega ei pääse.

Need huvi pakkuvad paigad Raikküla ja Lipa ümbruses sai siis üle kaetud.

On alles huvitav elu.

Elu saab olla nii huvitav, kui me ise selle teeme. Kui meid ümbritsev mõnus tutvus - sõprus ringkond, kes aeg - ajalt tunnevad huvi, kuidas ikka meil läheb ja külas käivad ikka ellu nagu päikese kaasa toonud.

Inimene on sotsiaalne olend; ei saa ju väita vastupidist, et ei ole.

Nädala alguses olles mure vaevas, siis nüüd ainult naeran, kuna jootmine muutus lihtsamaks. Saab otse kaevu juurest kraanist vedada enam ei pea majast vedama. Ja nüüd ainult imestan, kuidas Päss ainult tahaks oma kaoja pange poetada. Mul läheb iga päev jootmine pooleks tõrjumisega. Pässul nahk sügeleb, siis arvab, et kui ta veel panges saaks oma nahka nati leotada, oleks see talle vast mõnuks = (mõtlen mina hobuse keha keelt mõistes ehk siis oma arusaamise keelde tõlkida). ... aga pange pugeda ühel suurel hobusel nõuaks nagu kaamelil nõela silmast läbi pugemist. Nii ongi, et veel lust ja lillepidu, seda enam kui ma veel karjamaal viibin, on ta veel tähtsust täis julgeb hambaid näidata Teebale ja Teelele, et neid siis teatud keha märkidega seletamatult eemale peletada.

Herta on lahe hobuse kuju, üks õhtu ponisid sisse pannes tahtis Herta koos ponidega lauta minna ja nüüd saabki ta iga päev oma tahtmist laudas öö veeta. Mis teda sinna viib, on meie pisi hobu, kes pesamuna Amanda, kellesse on Herta sügava südame sopini kiindunud. Pidades teda oma lapseks. Kuigi see laps hakkab juba täis ealiseks saama, ei ole Herta enesele aru andnud, et ei pea olema talle ema eest. Mis teha, kui hobune on olnud 6 aastat üksi, siis oma igatsust jagada mõne poni näol ongi see, mis tema mälestustes esile tuleb. Kuus aastat tagasi oli tal varss, mille ta pidi jätma oma vanasse kodusse. Ja see tekitab temas selle vana aja igatsuse.

Meie võrratu Tutt - Saba.

Kassi - või jänese või jälle vastupidi...

Minu maitse järgi algas Hiina kalendri järgi jänese aasta. Ma pean jänestest lugu, vahe peal räägiti, et metsjäneseid on vähemuses ja ma eelistan jääda nende poolele. Kass sümboliseerib minu jaoks kiskjat ja neid võttes on piisavalt palju. Kui vaadata loomakaitse seisukoha pealt on hoiukodudesse ja varjupaikadesse toodud enamuses koduta kasse. Ma ei viitsi statistikat vaadata. Kuigi on teada ja veterinaaride poolt tunnustatud seisukohti ( ma ise pooldan sama), kastratsioone (isastele) ja steriliseerimist (emastele). Olen kasvanud kodus, kus põeti kassi hullust ja mina see läbi kaotasin palju eksootilisi loomi nende murdjaliku iseloomu tõttu. Teine probleem, kui neid saab palju, kui materiaalsed vahendid lubavad kaob igasugune kontroll ka tervisliku seisundi üle. Tekivad soovimatud suguluspaaritused, mille tagajärjeks on ebardliku väärarengutega järglased. Olen ise kogenud ka välisparasiitide massilist rünnet.

Isas kassid on ühed kes armastavad külakorda käia, vaadata mis teeb naabertalu kass, kokkupuuted metsloomadega tihedad, seoses pikkade vahemaade läbimisega.

Mõtlen välisparasiite ehk kirpude majja toomist, metsloomade seas tuntud kärntõve edasikandmist ja põdemist, mis lõpevad kahjuks traagiliselt suurte haigusjuhtumitega.

Ma ise ei talu kirpude hammustust, piisab ühe kirbu märkamatu piste, olen ma üleni kuplaid täis. Olen allergiline. Ma olen indikaatoriks, kodudesse, kus peetakse koeri ja kasse tubaselt ja kellel ka neid karvades pesitsevad.

Ma ei taha halvustada kassi pidamist, vaid lihtsalt tahan panna südamele, et iga loom olgu siiski armastusega soetatud, siis on sellest rohkem rõõmu ja kasu kõigile.

Minu jaoks kehtib selline aforism indiaanlastelt*kui sa armastad mind siis armastad mu koera*. Lugu pean nendest, kes ka oma loomadest peavad lugu.

Ma ise kassi ei pea, ei ole siiani üle saanud kirpude poolt puremisi ja see ongi üks põhjus miks ma enesele kassi pole soetanud. Kiire paljunemine ja murdjalik iseloom. Kõik muidugi ei ole, aga ma ikka nendest eriti suurt vaimustust ei tunne. Vabandan lugejate ees, et selline tõsise sisuga kirjutis sai.

Küünlapäev.

http://www.miksike.ee/docs/lisa/pidu/kuunlapaev/knlapev.htm kogu info küünlapäeva kohta. Kõige rohkem huvitab ilmaennustus küünlapäeva kohta.

Ilmaended moodustavad küünlapäeval nagu tõnisepäevalgi (17. jaanuaril) ligemale poole uskumustest ja kommetest. Päikesepaistelise küünlapäeva järgi loodetakse head heinaaega, soodsat rukkiõitsemise ja -kasvu aega, ehkki on ka vastupidiseid teateid: lumesadu ennustab head viljasaaki. Halb enne on küünlapäeva sulal. Sula ilm ennustab külma kevadet. Tuntud on vanasõna: “Saab küünlapäeval härg räästa alt juua, ei saa kukk maarjapäeval nokkagi kasta.”...

Kergendus.

Olin kolm päeva juba mures. Muretsemiseks andis põhjust Pässu. Kelle tervist jälgisin mitu päeva. Õnneks täna selgus, et kõik on ok. Tegutsesin kaevu ja karjamaa vahet vee vedamisega, kus siis nägin, et Päss nautis minu tähelepanu, igal pool mul kannul kõmpides ja siis aeg ajalt oma pead mu õlale nõjatades. Vahe peal üritas veepange vallutada, et sinna kapju likku panna. Ütlesingi, ah et sul oli vaja tähelepanu.

Homme pean ostma silmatilku, Pässut on keegi silmast hammustanud ja siis vaja talle antibiootikum silmatilgad osta. Siis paistetust alandavat geeli. Vahel vaja paistetusi sisse määrida, et paistetust alandada. Juhtub, et keegi kas hammustab ja tekib verevalum. Nahaalune kude on paksenenud ja peale poole tursunud.

Selle aastal võtan nõuks, et peab varju alla ehitama mõned boksid. Ei saa reaalselt pidada kõiki koos vabalt. Minu omad kipuvad ikka liiga tegema. Õnneks ei tee nad iga päeva, aga juhtub ikka,et mõni päev kellegil nägu jälle kriim.

Herta on saanud karja juhi rolli. Kari tahab temaga koos käia. Hobused said täna korra välja ja käisid omapead Lipa külas väljas ära. Õnneks leidsid,et parem on ikka kodus karjamaal olla. Kes aia lõhkus oli suslik Amanda, kes alul mõtles meiega kaasa tulla heina tooma, kuid siis ühel hetkel mõtles ringi ja kappas tagasi ning aiast läbi karja juurde.

Mul endal jalad löövad tuld, eilne suusatamine ja täna üle poole päeva jalgadel tammutud on jalad all ära väsitanud.

Veebruarikuu.

Eile suusatasin paraja portsu maad maha, et uurida metsloomade elu nati kaugemal, kui kodu ümbruses. Ilvese asurkond on muutnud elupaiku. Mööda minnes külastasin metsloomade söötmiskohta. Liikumine loomade poolt on väga aktiivne. Metsa sisenesin Väiksema sihist - jõudes välja Härma (Ärma) talu maadele.

Silma hakkas kohati rebase visiiti tähistavaid kollaseid plekke lumevallidel.

Avastasin põtrade mõnusa elutsemiskoha. Värskete ja vanade magamiskohtade järgi oletasin, kohalikku niitu asutab nelja liikmeline noorte põtrade seltskond, rajad, söödud männikultuuride järgi. Lootsin näha, kuid oletan suuskade heli peletas lähedal olevasse tihedasse metsa varjuma.

Kaifimist vääris Hundilundi nimetuse alla koondatud hoiuala niisket maastiku. Seekord tänasin, et lume peal vett polnud. Suvi läbi on see teatud ala vee all. Nimetatud on seda rohkem sooheinamaaks. Ühel ajal õitsevad seal I ja II kaitsekategooria alused orhideed.

Jänestel on pulmad, kõik kohad on jälgi täis.

Ilveste arvukus on õnneks jäänud stabiilseks. Püsivatesse numbritesse, tundub, et eelmisel aastal on toonud ema ilves ühe kutsika. Ja sellega tehakse siis söögiretki.

Paaril korral trehvasin ikka mõnusalt suure mõõtmelisi metsakiisu jälgi ( isasloomale kuuluvad). Lõplikult kokkuvõttes sain ma vähemalt teada, et 15 km distantsi läbimisel 6 ilvese olemas olu ( liikumine - tegutsemine). Võib öelda, et mu suusatamine oli väga edukas.

Kas viimane jaanuarikuu päev.

Homsest juba veebruar. See kuu meeldib mulle kõige rohkem, kui päike kõrgemalt käib. Selle nädala ilmaprognoosiks anti sula. Nii lahe, hommikuti saab suusatamas käia. Lumi kannab peal, ainult kahju tunnen, et kitsedel ja raskematel loomadel on raske enese lume peal hoidmisega.

Vaatasin, et Pässul oli tekkinud veritsev haavand silma lau peal. Pean seda tohterdama. Olen natuke pahan, teadmata, kes talle on hambaid näidanud.

Mõni aeg tagasi oli mul tahe osta eesti tõugu täkk. Kuid tuli järsku pakkumine kahele ühe hinnaga. Hea küll, lubasin oma kindla sõnaga ja tavaliselt ma nii ka teen, aga asi läks kummaliseks, et mind mõisteti valesti ja hakati juba kummaliselt peale suruma. Vestluse käigus püüdsin hobuse omanikule selgitada, millal ma saaks järgi tulla. Tema soovis juba varem. Kuna oli tulemas pikk kooli nädal kahe eksamiga, mainisin veel teist korda seda.

Põhjus lihtne, kui ma ise olen kodust ära ei võta ma kunagi võõraid loomi. Mul on majas kolm mära, kes nimelt võõraste loomade puhul hakkavad aiast välja lõhkuma ja palju pahandust suudavad ära teha. Lapsed jääksid hätta selles olukorras. Ma ei taha, et lastel oleks selliseid hulle jamasid, kus võib asi õnnetusega juhtuda.Kui korraga kari küla peal helistatakse kohe ju mulle ja siis minulegi omaette stressi tekitav ebamugavus. Kusjuures mul puudub isiklik transa, siis pääsemine Tartust ei olegi nii kerge.

Peab elu olu vastama nii nagu enne, kui ma ka ise kodus oleksin.

Nii oligi, et minu mõistmine muutus selliseks arusaamiseks, hobuste omanik oli ise stressis ( 30 hobust ei ole nalja asi pidada ühel naisel= visata iga päev sõnnikut). Ja ei andnud enam aru, mida ta lõpuks tahtis.

Mina rasketes olukordades ennemini peidan oma probleemi ja püüan leida rahulikult asjale lahenduse. Ma ei mäleta, et ma oleks kellegile niimoodi miskit kaela tahtnud määrida. Helistades tunnis mitu korda jne.

Hobused ja stress.

Kuidas hobused taluvad stressi?

Ega nad talugi, aga saavad aru, et midagi on nende poolt valesti tehtud. Alati, kui mõni noortest hobustest on aia katki teinud. Saab mingi muudatus hobustele korraldatud, mis neile mitte eriti ei meeldi.

Miks on neile vahel vaja stressi?

Halva käitumise eest, tavaliselt peab halvasti käitunud loomale lähenema sellise mõtte viisiga, et mitte tunnustada halba käitumist, siis see juurdub. Hobuste puhul kehtib reegel, iga halb asi mida vältida soovime on ignoreerimine.

Kasvatasin poni Katariinal enda juuresolekul teiste hobuset klobimise selliselt. Kui läksin kaera jagama, siis oli Kati alati esimene, kes kohe kaerakünast sööma asus ja teised minema ajas. Suutis ennast hirmuäratavaks muuta. Olen märganud, et need hobused kes on oma majas sündinud, on tegelikult üle kõikidest.

Jätkan ... alati söötma minnes ajasin Kati eemale ja lasin siis tõrjutud hobused sööma. Kati peletasin eemale. Umbes nädal võttis selline asi aega, siis kui ma läksin aeda, läks ise juba eemale tegi näo, et on maailma kõige õnnetum poni.

Kellest ei hoolita= õppis uue teema, et tõmmata enesele tähelepanu. Eks siis kui hakkas ilusti käituma sai ta koos teistega sööma lastud.

Plahvatuslik idee.

Olen mõelnud, kirjutada kokkupuuteid loomarstidest ja nende kogemuste omandamisest oma elus. Täna ma lihtsalt jagan oma ideed = idee on lahe,aga kas jätkub püsivust ja tahtejõudu. Loomad ja nende tervis on ikka nagu perekeskne teema ajast aega olnud. Olgu need siis koerad, kassid või suuremat sorti hobused või lehmad, muudest pudulojustest rääkimata.

Loomaarstiks saanud inimestel on oma elukäik ja kokkupuude loomaderaviga = kõik on saanud alguse lapsepõlvest. Tahe aidata looma vajadusest, et see elaks, kuni elulõpuni.

Minu üheks lemmikraamatuks on saanud James Herriot, kuulus inglise kirjanik, kes oma algus aastad töötas loomaarstina, kes siis hiljem osanud, värvikalt oma sõnaosavusega panna loomaarsti praktikast kaante vahele.

Teine kes meil Eestis sellise teoga on hakkama saanud,Tiina Toomet. Kelle kliinikus on mul olnud au töötada ja praktiseerida, esimese abilisena, kui Eesti esimeses erapraksises. Kogeda sellise inimese kõrval isikliku kliiniku algus teed ja kujunemist. Elada pere keskel, kelle abikaasa Vallo Toomet tuntud, **Äripäeva** toimetaja. Ühtepidi on mul siiras tänu, Tiinale. Kokkupuuted erinevate loomaarstidega - rahvusvaheliselt.

Ka minu suguvõsas on olnud edukaid loomaarste, üheks oli mu isa-isa Arkadi Ojavee. Kõrge vanaduseni teenindas oma ümbruskonnas loomapidajaid.

Meenub mul kirjavahetus vanaisaga, kellelt sain tihti nõuandeid või mõtteid ta enda kogemustest loomade ravimisel.

Siia nendele ridadele ei suudaks ma kõike mahutada, sest loomaarsti nimekiri saaks üpris pikk ja igaühe eluloo juurde pikalt peatuma jääks muudaks mu blogi lihtsalt suureks juturaamatuks, mida lihtsalt enam ei viitsita lugeda.

Maale omane elustiil.

Põlised maainimesed järgivad loodust ja loodusseadusi. Liikudes selles ühtses harmoonias annab oma mõnusa kulgemise, kui neid seadusi aktsepteerida. Mulle endale meeldib ja raskused teeb kergemaks võttes elu ette nägemisena.

Väga lihtne näide, kunagi ei saa teha heina vihmase ilmaga (silo tegemisest ei räägi).

Mulle meeldib vedada sööta hea mõnusa ilmaga, kui ei ole sadu ega tuisku. See aasta on see seaduspärasus hästi töötanud. Jälgides uudistes ilmaprognoose, siis saab ka vastavalt vajadusele veo töid teha. Kõiki asju rahulikult teha, mulle ei meeldi rabelemine ja närveerimine. Siis kui miski veel viltu kisub veel endast välja minna, kui selleks tõelist põhjust pole.

Tegelikkuses olen ma selline, et kui miski juhtub, siis põen pikalt ja kõike endasse. Räägin asjadest alati siis, kui ebameeldivast situatsioonist mingi aeg on möödas.

Kas või eelmine aasta kaevu kukkunud hobuse teema hirmutas mind isegi ajalehes artikleid lugemast. Minu jaoks oli see sokk, ehmatus mitut liiki segadust ning arusaamatusi korraga. Õnneks aitas paljuski kaasa töökaaslastega rääkimine.

Loodus, ilm ja hobuste kummalised käitumised.

Tänane ilm talviselt kena, päike paistis soojendavalt, sellised päikesed tekitavad hobustes juba kevadist elevust. Kappavad sellises kohas, kus on rajad juba sisse tallatud. Metsik kihutamine ja üksteise taga ajamine ning sügamine annab märku, et kevad ei ole enam kaugel. Üle tuleb veel elada veebruarikuu ilmad.

Kahju on metsloomadest, kelle jaoks terav sõrg mitmekihilisest lumest läbi vajub ja siis juba kõhuni lumes sumavad. Ainus, kes hetkel metsloomadest head meelt tunnevad on metsajänkud, rebased ja muud karvased, kes on väiksema mõõtelised.

Mets kubiseb loomajälgedest, mis sellest, et eile tuiskas värsket lund ei pane see kedagi ennast peitma vaid pigem tühi kõht ja sügav lumi ajab metsloomi rohkem sellisesse kohta, kus saaks pikali visata.

Super, täna vedasin kolm rulli silost ära. Vaadates alles olevaid rulle, siis peaks selle kogusega see aasta toime tulema.

Pean veel järgmine kuu kaera ostma, hobustel on tulemas karvavahetuse aeg, siis tuleb pöörata tähelepanu ka lisamineraalide lisamiseks söödale. Tavaliselt teen seda koos kaeraga. Oluline mineraal on se-e min vitamiinide olemas olu söödas.

Nädal aega koolis.

Ühte teist ka korda saadetud kooliasjades. Ühtepidi koolis käimine on pingega, sinna minek, ega ma eriti ei viitsi, aga olles ühe kohustuse enesele võtnud, siis peab ka selle täide viima. Magusam on siis, kui asi on lõpetamiseni jõudnud. Õnneks on neid eksameid vähe, mida vaja veel teha. Kirjalikest töödest on vaja teha saksa keele sõnad.
Täna tegid mu kabjalised meeldiva üllatuse, panid jälle väikse seltskonnaga ajama, kuid oma jõudude ja mõistusega tulid ise tagasi. Herta juhtis, ainult imetlen teda. Tal on tekkinud karjajuhi mentaliteet.

Määrasin silo kvaliteeti. Hea lõhnaga silo meenutab meelõhna ja maitset, nii et mind ennastki paneb seda maitsma. Ühes rulli põhjas on sattunud varesputk ja silo sisaldab hapukat, kibedat maitset ning hobused seda ei taha.

Homme peab siis vedama sööta. Täna teen heinaveo.

Kummitav laul

Üks veski seisab vete pääl ja veski tööd ei tehta sääl, oh tule noor ja tugev mees, löö veskikivid puhtaks säravaks... jne.

Juuresoleval pildil olev veski asub, aga Järvamaal , Ambla vallas. Lapsed käisid seal kandis ekskursioonil sügisel enne suurte lume tulekut. Tammsaare muuseumis ja eks oli muidki kohti. Vanem tütar Aade, tegi selle pildi. Meie kandis asub umbes sarnane Hollandi pukktuulik nimetusega Põlma tuulik, kus pidi kummitama. On see omaette ka kuulsust nii saanud.

Pühapäev on muutunud ajalooks.

Oma päeva sai alustatud varakult, kiirelt käisin oma naabrinaisele õnne soovimas. Siis kiiremad tegevus tunnid saabusid, teate kui lahe, kuidas ma kaifin alati võõraste laste uudishimulikke küsimusi. Ka seegi, kui mõni laps varrukast sikutab oma küsimisele vastust saamaks on alati lahe. Kui viibin suuremas seltskonnas, püüan võimalikult olla tähelepanelik. Ehk jagan oma tähelepanu kõigile, kes kohal viibivad.

Ma tahaks laulda,, Pühapäev tore päev, tore päev, kõike siis saab teha koos,, nii ka meil 16. jaanuar möödus. Tänud Kairele, kel tuli mõte oma lapse sünnipäev meil korraldada. Ma ise nimetaks seda päeva ,, Sünnipäev meil tore on, kui meil hobune laua ääres maiustab**.

Väike jalutuskäik metsa, kus sai uuritud koos lastega metsloomade jälgi, ja anda hinnang võrdlemisega, kas tegu on tavalise metsjänesega või siis valgeks (valge talvekarvaga, mustad kõrvatipud) maskeerunud halljänesega. Jälgede võrdlusega saab kindlaks teha.

Lahe päev, meie lastele väga meeldib seltskonnas olla ja suhelda teiste lastega. Eriti veel, kui see toimub kodus.

Karge laupäev.

Nii mõnus päev, eks külmataat viskas kraadid -8 juurde. Tänane päev on väga aktiivne ja tegus olnud. Hommikul koju saades pani imestama, et lapsed polnud koristamisega algust teinud. Natuke porinat, pingelist vaikust teinud, alustasin ise siis koristusega. Märkasin, et varksi ilmusid lapsed üks haaval kööki, et vaadata millele ma aega kulutan. Tegelikult oli meil koristamine ette võetud külaliste pärast. Tulemas oli reematk ja siis aega parajaks tehes, sai koristamisele pühendada.

Ma ei hakanud pikemale rajale minema, kuna üks 5 km lõik kiilas jääd, siis ei julgenud seda rautamata hobusega ette võtta. Eelistasin teha tunni ajase ringi.

Kõige rohkem paneb imestama minu kaduma minev aeg.

Ikka saabub pimedus kiiremini, kui mina oma tegevused jõuan lõpetada.

Täna paistab kuu, nii armas on kõik õues. Valge, et sai veel hilisel tunnil toodud heina rullist. Täna tõime heina Teelega.

Allan Mõtus oli meie vallas tubli loomaarst.Diplomaat, seadusi tundev ja oskas alati abi anda.Kahju on,aga kindla palgalisena töötada on vast suurem mõte.Arvan, et peale minu on neid inimesi küll, kes kurvastavad Allani lahkumist. Tegelikult on mul siiani olnud väga head loomaarstid, kelle poole on alati olnud võimalus pöörduda, kui miski mis mulle muret teeb. Nüüd valin kindlamalt hobutohtri.

Eeva - Lota, on jälle vallatustega liiale minemas. Lõhub aeda, homme jätan ta sisse koos Flash Dancega. Mis Eeva ees, siis Päss järgi ja Amandast ei räägigi. On ulakad kujud kolmekesi. See on üks hobupubeka ea lollused, millega nad püüvad oma perenaist aktiivselt enese üle kontrolli hoidmas. Muidu ok, täna tuiskab valget lund ja maad katab värske pehme lumi. Homme kindlalt heina vedama.

Missugune on päev hobusekasvataj elus.

Hommikul hobuseid vaatama minnes, mõtlesin, et poni täku tooks sisse. Kuid siis tormasid kaasa Amanda ja Eeva - Lota aiast välja. Eeva - Lota on ehtne hobuteismeline, hakkavad tegema riukaid. Eelmine nädal hüppas akna kaudu välja nüüd lõhub aeda. Need noorukid on ikka ühed suslikud. Eriti Amanda kes aitab igat sorti tempe välja mõelda. Tema on ees, on Eeva - Lota järgi.

Ühel hetkel nad karja ka välja lasksid, ega kari loll polnud, panid mööda metsa teed jooksu. Mina haarasin esimesed ette juhtuvad päitsed ja leivapätsi näppu, et saaks need va kabjalised kergemalt kätte. Sihi risti jõudnud vaatasin, kuhu kari suundunud on, minu õnn, et otse Kaarsalu teele. Õnn on et lumi maas ja jälgede ajamine natuke lihtsam.

Oo jaa, mis edasi. Varsti helistas Rahuoja abikaasa Erika, kes mainis, et hobused on Loe külla jõudnud, aga siiberdavad edasi tagasi. Nemad omakorda kartsid, et hobused tulevad veiste juurde sööma, aga nende lihaveised said minu õnneks. Kuna mu hobused pisut pelgavad lehmi, siis see need tagasi sundis tulema, nii et sain nad tagasi teel kätte ja leiva maiuseks kõikidele jagatud.

Kellukale panin päitsed ja istusin selga nagu indiaanlane ilma sadulata ja valjasteta.

Hea, et miskit suuremat trakat ei tulnud, siis oleks see kui viimane hops kadunud. Samas oli mul lahe tunne, vahe peal Teele mu kõrvale, tonksas ninaga mind, et tahtis kinnitust, et miks ma teda ei võtnud juht hobuseks. See on neile tähtis privileeg, inimese tähelepanu.

Lõpuks kaua oodatud sula.

Missugune mõnus tunne eile hommikul töö päeva lõpetamiseks. Linnud siutsusid kevadiselt, räästad lahinal tilkusid nagu kevadised ojaveed alla. Nii mõnus, nii mõnus, ainus asi, mis mu peas vasardas, et koju saada ja hobustele sööta viivitamatult vedada. Kütte võtsin tanklast ja tegin veel viivu aega parajaks, et siis bussi peale minna. Otsustasin, et sel hommikul väldin teemat rattasõitu koju, et ennast säästa söödaveoks. Enne jõudsin bussi oote aja sees helistada koju abikaasale, et see paneks põkale pliidi kõhu alla soojenduseks.

Koju sain, ei olnud mul enam aega muuks, tass kohvi kosutuseks ja trakat käivitama.

Oii mis tunne, traktor käivitus imelihtsalt, kergelt vastupunnimatta ning mu meel täitus südamest tuleva lauluga. Ja kui veel kohalt liikuma hakkas oli minu jaoks sellest palju. Esimese rulli vedu läks libedalt ja see lisas mu enesekindlusele ainult pluss emotsioone. Hobused möllasid karjamaal, nagu kevadised sälud. Vaatasid, oiii perenaine ossa ja hoplaa, et söödarull veereb.

Missuguse innuga kohe kallale söösteti. Mulle meeldib selline hobuste innukus, see näitab, et neil on hea enesetunne ja tervis korras. Eks ma kipun üle hoolitsema, kui seda vaja oleks.

Koju sai veetud kolme nädala sööt, ühe rulli jätsin meelega väljapoole karjaaeda, et kui ma koolist tagasi saan, et siis ei pea kohe traktori käivitamisega vaeva nägema. Kui me perega jõumusklid kokku võtame on see silo rull heade tarkade mõtetega karjamaale veeretatud.

Oii millega Teele hakkama sai. Teele on mul üks erilis lemmik hobuseid, kes tajub ja tunneb mu meeleolust palju. Ma olen talle ülimalt tänulik. Olen korduvalt maininud, et ta tunneb ära, kui mul on halb olla või vaevab mind väsimus, aga eile valdas mind tänu tunne ( üks kohalik ajas hea tee silo rullide juurde, et ma ei pidanud hakkama käivitama russi) ja üldse, et asjad sujusid nii super hästi, siis see sula mõjus mulle kuidagi värskendavalt ning kammitsatest vabastavalt.

Mõtlesin,et teen väikse trenni hobusega poodi ja siis Teele tabas ära, et olin paljudest asjadest sillas, siis näitas temagi, et tunneb head meelt perenaise emotsionaalse seisukorra suhtes.

Tagasi teel tuli Teelel riukalik mõte minuga üle valli hüpata, ja siis sain aru, et hobune püüab mu tähelepanu, et ma elaks kaasa ka tema tunnetele. Oii missugune kima ülesse võeti, et tee peal sõitev auto peatus, oletan, et kartis tee ääres kihutava hobuse, tee peale järsku tormamist. Tegelikkuses kaifisin ise hobuse kaasa töötamist ning tajumist..

Elu uudised.

Positiivsuse jõud.

Kui oleme tasakaalus ja täidetud positiivse energiaga, siis tunnevad hobused toetatult.See paneb neid meie kohalolul tundma turvaliselt ja kaitstuna. Kui oleme positiivselt häälestatud, on lihtsam leida kooskõla teistega, kuna tajume, mida abistamiseks tegema peame.

Me ei tohi kahelda sisemises jõus, sealt saavad alguse muutused.

Mõteldes nagu hobune.

Parim viis hobusega suhestumiseks onjulgus kuulata oma südant.

Hobusele on tähtis vaadata silma. Sotsiaalsete olenditena nad lausa eeldavad sellist suhtlusvormi. Hobused soovivad, et vaataksime neile otse silma, sest silmad annavad edasi meie mõtete energiat ja seetõttu on silmside üks suhtlemise viise. Kui jõllitame või vaatame teda silmadega, mis peegeldavad viha või mõnd muud tundekeerist, siis ärritame hobust. Silmad millel on pehme, selge ja armastav pilk, ühendavad meid aga sügavuti.

Süda on informatsiooni allikas.

Kuidas taluda raskusi?

Millised on minu raskused?

Raskused, sõltuvad sellest, millega oleme kõige rohkem seotud. Maal annab seda võrd tunda, kui tehnika ei ole selline, mis annab iga kell lund lükkama minna ja kui kodus on keegi, kes ei suuda füüsiliselt eriti enam pingutada (kuigi vanus peaks seda lubama). Olengi tasa pisi vastutust enesele võtnud oma hobi ees. Kõige enam head meelt ja rahulolu annab hakkama saamine. Palju toetust ja koostööd pakuvad juba lapsed, ega karja hobuseid ikka ma üksi ei suudaks. On tekkinud ise enesest igale sobivad tegevused, millega keegi hakkama saavad.

Kasvõi koos heina tuua, juba Joel on see, kes tuletab pidevalt meelde, et heina on vaja, et millal lähme ja lähme.

Täna oli kehva päev, ei läinud plaanitud kava järgi. Siis selgus veel, et traktor, mis pidi tulema lükkama meie piirkonda, purunes miski (kuna mobiilis oli traktori müra, siis raske aru saada purunenud detaili nimetusest). Nii palju sain aru, et jäeti lumesahk tee peale, et minna töökotta purunenud detailile remonti tegema.

Ma soovitasin naljaga pooleks jätta silt *takistuse* juurde *Palun üle hüpata*.

Lõuna tuule tuisk = läheb sulale.

Metsas on ilus, kõrge lumi puude all moodustab ebatasase lainelise valge maastiku. Sellises metsas kaob tuul puudelatvadesse, kust siis vahe peal ladvast lumekobakaid lumme potsatab. Lumesse tekib väike lehtri kujuline auk. Tänagi sai suusatatud, aga 6 km. Eile oli selle eest mitmekordselt rohkem 12 km.

Homme peab trakat korra käivitama ja silo vedama.

Hobused kaififad tõesti lumes jooksmist, eriti kui veel inimene neid suunab. Siis sirutatakse maksimaalselt esijalad välja.

Huvitav, kas homme on juba sula? Tahaks nii väga, siis tekib lumekoorik ja muidugi sellisele lumele on juba risk hobusega minna. Koorik mis paks ja astumise järel terava servaga võib jalga vigastada hobusel.

Hobune lendab läbi akna.

Mõni mõtleb, et nali, aga mul ei ole see esmakordne. Ma juba aastaid ei kasuta hoonetel klaasist aknaid vaid katteid, et hobustel oleks võimalust välja vaadata ja ei teki niiskust. e Oleks rohkem õhku. Kuna maja otsas olev laut on madala laega, siis peab olema vastava arvuga hobustel värsket õhku ja ei tohi tekkida niiskust. Ma muid loomi ei pea, siis kõik on reguleeritud hobuste järgi. Tegelikult maja otsas laudas pean ma ponisid. Need väiksed ja vähenõudlikud loomad sobivad sinna ideaalselt.

Heina tooma minnes, trügis aiast välja Eeva-Lota, kelle siis puksisime kamba peale ta lauta. Ema oli tal, aga karjamaal, kes siis otsis last. Eks siis kui olime kodust lahkunud, see nooruke Eeva oma kangelasteo korda saatis. Lennates läbi akna ava, mida kattis vineeritahvel. Mis küll tekitab hämara ruumi, aga abiline, kes hetkel hoovis tegutses riidas olevate puudega. Olav siis ka märkaski, et Eevakene akna kaudu õue lendas, maandus ta pehmesse lumme. Mis moodustab ikka päris korraliku kuhja. Loomad on vahel ettearvamatud.

Täna panime Teele ree ja Kelluka saani ette. Tõime siis viimase osa rullist heintest koju. Kõik sujus hästi, arvan, et Kelluka rangidel vaja veel rangi roomasid lühemaks teha.

Kuulsin, et nädalavahetuseks lubatakse sajust ja sula ilma. Ooo, jee, super lahe. Lõpuks ometi, arvasin, et ilmataadul on kottidel põhjad alt ära. Ja annab kevadeni lund halastamatult. Nii arvasin mina.

Pühapäeval oleks vaja vedada silo.

Koolivaheaeg ja lapsed.

Eile saabus meie päiksekiir. Ja elu majas muutus kohe säravaks ning toimekaks. Gerli on selline aktiivne ja teotahteline näitsik. Isegi meie lapsed hakkavad tema kohal olekus lausa välja mõtlema tegevusi hobustega. Eile korrastati ja katsetati sobivat varustust Kelli-Kellukale. Terve eilse õhtu oli maja saginat täis. Tuppa veeti sobivad rangid, sedelgad, otsiti ohjade jaoks materjali, millest siis Kellukale sobivad ohjad meisterdada. Ma ise teises toas kuulasin ja vahele hõigates nõuannetega, mida nad teeksid.

Ma ei sunni kunagi lapsi, vaid ma nakatun laste ideedest.
Kahju, et päeva valgust nii väheks jääb. Meil siis ka katsetus Kelli-Kellukas saani ette pannes jäi pimeda peale, uute kogemuste saamiseks täienes. Tänase päeva motoks sai meil nüüd, et kõik hobused saani ette.

Tegime trenni ehk siis rajasime minu jaoks, naabrinaise juures käimiseks hobustega rada.

Sadula all olid meil Teele, Teeba, Herta, Kellukas, Mooramamees Moorits, kaasas vabalt silkasid alla aasta vana Eeva-Lota ja Amanda. Vahe peal noorte hobuste vimkasid visates. Küll kahe jala peal keksides ja üks teist hammastega naksides. Meiega kaasas lippas koer Pipi, kellel siis koera asjatamised.

Vahe peal saatsin oma auto, romulasse. Ebameeldivused jätkusid ja otsustasin nendest loobuda. Kuna euro tulek tahab harjumist, tahaks natuke rahulikumalt elada. Ei pea mõtlema, kuhu pargin auto või mis jälle puruneb.

Viimane osa meie päevast jäi aga pimeduse tundidele. Kelluka saani ette panek ja heina toomine Lipa külast. Õieti käisime saani ja reega. Kellukas (väike poni) saani ette siis suuremat vedamas oli Herta (tori). Kellukas vedas esmakordselt saani, eks asjad mis ümber pandi tekitasid väikse erutuse. Kuid käitus super ideaalselt nii nagu oleks ta seda kogu aeg teinud. Kutsari teenistust Kellukal pidas Anete.

Olles siis rajanud labidaga tee heinarullide juurde, kinnitasime hobused ja lammutasime ühisel jõul ühe rulli. Laadisime siis lahtiselt peale. Kõige naljakam on selle loo juures, Joel kes sai jõulukingituseks õlilambi valgustas kõik see aeg meie tegemisi.

Tagasi teel ei tahtnud kuidagi Kellukas aiste vahel püsida, eks pimedas sai poni pahasti ette rakendatud. Küll püüdsime lisada, lisa keeruga rangiroomasid nati pingumale tõmmata, et look mitte maha ei vajuks. Oma neli korda sai seda kohendatud. Kellukas seisis vapralt aiste vahel, nagu oleks seda aastaid teinud.

Kui siis hoovi keerasime naersime südamest, kuna Kellukal tuli vahe peal kiirus peale ja kimas meie reest mööda ja läks juhtima. Joel oli siis selle väikse saani peal. Naerma ajas see, et nad olid nagu päkapikud, latern mis valgustamas ja väiksed lapsed ning ees olev hobune oli ka väiksemates mõõtmetes.

Kujutage ette lapsed panid 8 aastase poni mära esmakordselt ette. Natuke aitasin lapsi. Muus osas, millega nad hakkama said tegid ise ära.

Meil on koolivaheajal hästi aktiivne tegevus. Täna ja eile käisid ratsutams Anna ja Kristiina. Kristiina oli täna teist korda ja läks juba paremini. Kiirelt omandab oskuseid hobusega ratsutamise. Eile oli tal raske leida tasakaalu, siis täna läks paremini. Sai esmase kogemuse kergendamisel ja üldse parema ette kujutuse, kuidas peab oskama hobust juhtida. Anna on meie perele kasulaps olnud ja peab ennast seda siiani. Samas hea tunne, et meil ka üks laps suur ja täiskasvanu on. Vahel harva käib siis ka oma oskusi hobustega meelde tuletamas.

Super, super, super lahe koolivaheaeg on seekord.