Tubli Testu ja Anetele ka tubli. Ikka esimene koht.

Meenutusi Raikküla võisltustelt, võistluspaar Anete ja Testemona.

Sügis jaheduse ööd ja lühemaks kulunud päev.

Algas kool ning ilmad on enam sügisesemaks keeranud. Kahju on, et selja taha jäi selle aasta soe suvi. Mõnus oli teha heinatööd palava ilmaga. Tänasest alustasin siis heinte koju veoga. Vaja on veel põhku vedada ning maja otsas olevast laudast veel vedada sõnnik aiiamaale. Mulle meeldib see töö (füüsiliselt väsitav).

Herta - Krahv; Tvister ja Amanda... Hobuarmastus on üks imeline maailm.
Miks panin sellise pealkirja on sellepärast, et meil jagavad suured hobused oma armastust ponidega...see on nii naljakas ja minu jaoks mõistatus...aga see armastus toimib. Tvister toodi meile koolitusele, et õpiks sadula all liikuma, esimesel päeval panin ta kokku ponimõõtmes Krahviga, kellega sai ta nii suureks sõbraks, et võttis isegi kaitsehoiakuid koera lähenedes. ok, see selleks, aga et asi pöördus väga kummaliseks. Eile oli siis Amanda saba püsti Tvisteri juures ja üritas oma poni mõistusega suure ruuna tähelepanu ja armastust võita. Vahe peal isegi omi mokki kokku pannes (hobu musisid jagades).
Herta (suurt kasvu tori mära) kõnnib siis Krahviga. Olen püüdnud mõista hobusemõistust, et Herta võtab seda poniruuna kui oma last ja kui hoolitsevalt ta suhtub. Kui Krahv kuskil aiia nurka magama on läinud otsib Herta ta ülesse, et saaks ta kaissu pugeda.
Mõtlesin eile lastega, et paneme kõik hobused ühte aeda kokku, aga asi jooksis liiva. Tvister hakkas otsima aiiast väljapääsu, et põgeneda suurte märade eest ning Herta seisis aiia ääres püüdes pilguga ja oma loomahoiakuga väljendada, et ta tahaks väga... väga ... sinna tagasi minna. Ega siis midagi ütlesin, et paneme hobused tagasi oma kopli ja lisame seekord Pauliine asemel Tvisteri. Kui olime selle teinud tundsid kõik rahul olevat. Mina olin muidugi pettunud, et hobused nii tahtsid. Tabasin ennast mõttelt, et appike, ma käitun hobuste tahtmise järgi. Tegelikult oli see kõigi jaoks parim.

Ostsin ühe hobuse juurde. Tori mära nimega Herta vanusega 11 aastat. Tugeva kondiga ja natuke ülekaalus, aga hea südamega loom. Eile kaifis ta ponide seltskonda. Võttis enesele sõpradeks Amanda ja Krahvi, kellega koos isegi magatakse.

Mina ja Teele hüppamas, see aasta on tehtud palju platsil trenni.

Metsas on pihlakad värvunud punaseks ja okstel alla rippuvad kobarad meenutavad meie koduseid "viinamarju".
Varsti on koolialgus ja lastel seisab ees kooliminek. Oli plaanitud selleks nädalaks Palukülla ratsamatk, ilm ei püsi küll eriti enam sooja pügalate kõrgusel ja ilmataadul jätjub vihma üllatusi. Eriti nagu vihmaga oma retke ei plaani ette võtta, aga sinna korra lähme.
Puhkus hakkab ka läbi saamas, et väga edukas ja aktiivne puhkus on olnud. On jätkunud kõike. Ekstreemsusi ja põnevust ning huvitavaid kohtumisi uute inimestega. Selja taga Varbola puupäevad.

Varbola puupäevad lõpetas võimas tule installatsioon. Ühtepidi natuke kurb, et ilus aeg otsa sai, aga eks siis jälle on mida oodata järgmisel aastal. Võib olla kuulun tuleval aastal nende hulka, kes midagi meisterdavad... eks näe...

Nii mõnus on ühiselt rännata ning suurem panus on koostööl. Matkamine eeldab üksteisega arvestamist, kui ka nõrgema aitamisega. Aeg Varbola linnuse ümbruses veedetud päevadega oli mõnus. Lapsed, kes osalesid sellel matkal olid tublid ja pidasid vapralt vastu kõigele. Ilmadega vedas, olgugi, et vaheklduseks ka ilmataat omi vallatuid tujusid mürgeldamisega taevalaotuses teada andis. Ei tekitanud kellegis hirmutundeid. Kõik oli super, isegi korraldajatele, kes Varbola puupäevadega hõivatud ainult kiiduõnu võib jagada. Järgmine aasta on neil juubeli aasta.

...või omakorda varemetele, mis rohtukasvanud õuega meenutamas ammuseid aegu. Ühtlasi meenub mulle laulusõnad laulust " Vana pildiraam".

Kui keerata juhuslikult ette tulevast sihist, siis võib oma teekonnaga sattuda jahimeete "paradiisi saarele".

Eelmise pildi juurde tagasi, kuhu viib tee...? Kas keerata vasakule või paremale. Metsatee näeb välja nagu teekond muinasmaale.

Telkimis ala ning kujud, mis silmailu pilku püüavad.

Kummalielt kiirelt möödus aeg Varbola linnuse lähedal auval telkimis alal. Tore aktiivne aeg oli. Käisime uusi radu vaatamas ning avastasime palju uut ümbruses. Lahedad oli ka kohaliku rahvaga kohtumised.

Suvi - Puhkus - ja kestvad kuumad ilmad.
Mõnus...mõnus...mõnus...
Kaifin seda suve ikka täie rinnaga. Nii palju sooja ja päikest. Palju ujumist ojeee, lastele pakub palju vabadust, kui saab palju väljas olla.
Hea, kui ilm on super, siis paljuski heinamaadel mu tegevust piirab pidevalt traktoril mõne vidina purunemisega.
Eelmine nädal sai siis ostetud esikumm ehk siis mantel koos sisekummiga ligi 1000 eeku maksis. Käisin selleks veel autoteeninduses, et lasta uus mantel peale panna. Reedel niitsin Suure - Hansu maadel, kuid ma selle maa niitmisega ühele poole ei jõudnudki. Olgugi, et ühe päeva jooksul kahel korral kahe tera juures neete vahetatud. Lõppes mu niitmine siis alumise rihmaratta laagri purunemisega. Ma ei osanud ah ega oh enam öelda. Eile hommikul traktorit üle vaadates ...jah tagumine kumm toss, jubeeeee... nüüd pole küll enam muud teha, kui teha see suur kulutus ja osta uus mantel koos sisekummiga.
Kuna abikaasal ei olnud niidukile ega traktorile aega pühendada, käisin lastega mustikal Dirhami lähistel(minu ema elab Noarootsi vallas). Korjasin kolme lapsega umbes 5 l marju. Pärast seda käisime siis veel Dirhami rannas ennast jahedas merevee leotamas. Veetsin siis päeva õhtupoolse aja ema juures. Lapsed ütlesid, et tore päev oli.
Autog jukerdas mitmel korral. Kolmel korral keeldus käima hakkamast, siis armatuurlaual olevas kütusenäidik kippus rohkem nulli näitama, kui tegelikku kütte kogust paagis, mootori temp. näidik tegi seda sama. Viimasel ajal on tehnika hakanud alla andma, kas siis kuumusest või lihtsalt teatud vidinad on kulunud.

Alustasin hundivaatlusega Tõrasoo LK alal,Kose nõmme ja raba piirimail, kus talvel kolasin ning kuu aega tagasi poris nähtud jälgi leidsin. Öö oli selline, poolik kuusirp taevas ei andnud mingit valgust , palja silmaga seletas palju näha. Lootsin kuulda hundi ulgu, kuid metsas valitses täielik haud vaikus. Minu kõrv ei haaranud mingit kahtlast heli, mis oleks teavitanud metsakutsa lähedal olust. Järelduse tegin koera käitumisest, kes ei lahkunud mu juurest sammukestki ning teatud kohtades turja karvu püsti ajades. Kogu aeg hoidis lähedusse. Mind ennast valdas kõhetunne, kuid olin põnevil, kas trehvan kuulama või ligiduses luusiv võsavillem, olin valmis hullemaks. Kuid loodetud ja oodatud tulemus jäi olematta, selle võrra ka kergem hakkas.
Tunnistan, et olen kogemuse võrra rikkam. Kui ei tee seda, mis huvitab, öö veeta rabas. Olen oma elus mõne korra tundmatus metsas öö veetnud ilma telgita.
Mida ma kõige rohkem kardan on kummitused (mul puuduvad selles osas küll halvad mälestused), aga kokkupuuteid ikka on olnud.
"""Kõige ehedam mälestus metsas ööbimiesst on mul selline, kus ma Piritalt - Lagedile tagasi teel koju, langes veresuhkur alla nomr taseme ja pidin tegema väikse puhke pausi. Käisin koeri treenimas Pirita koerte koolitus platsil. Kell oli kuskil kella 2 paiku öösel, kui mul veresuhkur tase madalale kukkus. Enese tunne oli kohutav, mul oli kaasas kolm koera. Ainus mõte tol korral oli, et visata natukeseks pikali. Asupaigaks oli siis Iru silla otsas olev männi noorendik. Valisin sellise koha, kus männi okkad moodustasid kerge isolatsiooni kihi maapinnast (hoiab eemal niiskuse). Pikali visanud lasin koerad rihma otsas vabaks, mõtlesin, et ega nad minu juurde ei jää. Kuid rohkem ei suutnud enam ka mõelda, sest uinusin kohe. Magasin sügavalt unega umbes kaks tundi. Ärgates leidsin koerad ennast soojendamas. Üks oli mu selja taga, teine kõhu ees ja kolmas (kes oli eakas koer pime, kurt ja natuke kange kõndimisega) lamas mu jalgadel. Koerad hoidsid neid probleemseid kohti soojas, mis tegelikult vajavad sooja. Aeg oli novembri algus, ei olnud veel külmaks läinud. Olles oma unest virgunud ehk siis saanud tagasi oma norm energia jätkasin kodu teed (sealt umbes oli veel 6 km). Tol korral sain aru missugune väärtus on koertel, kui nendega tegeleda.

Eelmine nädal laupäev 31.07. käisime Raplas laadal. Sinna minek toimub alati meil ratsa. Kuna liigume otseteed metsadest läbi. Ja kohati kasutame paralleelselt teega heinamaid. Mis viga nüüd, kui tehnika ajastu on täienenud sellise mehanismiga, millega saab rohumassi kohe purustada (väetiseks). Minu õnneks on nendel hooldatud maadel super hea ratsutada. Eks veel läheb aega, kui ratta tee Raikkülla lõplikult valmib.
Ok... see selleks. Laat toimus, kuid aeg vast ei olnud selleks sobilik - kuu lõpp. Paljudel selleks raha otsas või kui siis osteti hädavajalikku. Teenistus jah, oli alla igat taset.
Tagasi tee tegime pikemaks, käisime ennast ja hobuseid kastmas Valtu tehisjärves. Enne hobused, siis ise korra järve kastnud. Siis kappasime mööda heinamaid Raikküla taha. Läbi alevi keskuse oma metsa rajale (otse tee Raikküla töökodade tagant meie talu alla välja. Mulle meeldib liigelda metsas varjatult ning hääletult.

Eelmine nädal sai käidud Elvas ja Elva - Vitipalu matkarajal. Mul oli asja Hellenurme. Siis tekkis lastega ujuma mineku mõte ning liisk langes Otepää külje alla jääv Pühajärv. Kuid olukorda tekkis jällegi muutus, kohtusin kursakaaslasega. Alul sai suheldud Pühajärve lähedal kasvava Sõjatamme all. Tamm oma võimsa haruga pakkus varju ja mõnusat vilu. Kuna autos istuda oli võimatu, võttis higistama. Siis soov ujumise järgi oli suur, aga vahe peal helistas töökaaslane Hellenurmest, kellele pidin järgi minema. Nata väike pettumus tekkis, et ma ei saanud Pühajärve ujuma.
Selle eest Kariniga metsas seeni jahtimas oli ka mõnus vaheldus ning ikka esimesed seened pannile , see oli minu jaoks väga haruldane (seda enam, kui meil eksisteeris kuumus).
Täna sai Lepatriinu maaüksusel karjatara valmis ja kolm hobust aedagi lastud. Alustasin kohe uue aiia tegemisega kodu lähedale.
Ponid on metsas mesinädalatel... Käime lastega vett sinna vedamas.
Homme Raplas laat.
Pühapäeval kahe tunnine matk.
Puhkus algab, olen täna viimast päeva tööl. Ja 2 augustist algab puhkus.
Augusti kuu on tihe matkamise kuu.

Elupuu Talu Ratsamatkad

Elupuu Talu Ratsamatkad
http://et.wikipedia.org/wiki/Parmlased

Mõnus päev, käisin kolme tunnisel matkal, aga muidugi parmude ja vaablastega sai kimatud võidu. On kohti metsas, kus pole peale kärbeste ühtegi tüütut putukat. Kuigi iga kord enne matkale minekut saab hobused putuka tõrjega üle lastud.
Sobli all jõudes, vaatasin, et Tõnumaa OÜ puhkemaja on teinud omale matkaraja tähistuse (sinine laik puutüvel). Raja enesega ma rahule ei jäänud. Maha kooldunud ladvaga puud ulatusid minu ja teiste ratsanike kohale, kus üks ratsanik pidevalt jäi kuskile taha kinni ning maha kukkus kahel korral. OK Pärast matka helistasin puhkemaja perenaisele, kes siis ütles, et neile meeldib selline rada. Mul tekkis ahastus...olen aastaid kasutanud neid ja peale minu on veel teisigi kasutajaid RMK metskonna inimesed, siis jahimehed. Alati on see super korras olnud. Ja nüüd öeldakse et neile meeldib, ma ei ole kuskil näinud niisugust hooldamata matkarada. Kahes kohas oli puudeladvad nii kokku põimunud, et minu peast kadus nokats.
Ahastus on peal, minu tegemistest ei peeta lugu. Ma ei saa liikuda hobusel sellisel rajal, kus oksad naalduvad ratsaniku kohale. Ei saa korralikult sammugi käia, kui oksad torkavad siia ja sinna. Oskamatu ratsanik lendab kohe seljast, kui jääb kuhugi kinni. Kuidas luua koostööd...?, minu eesmärk pole kellegagi riidu minna.Tahaks, et kõik saaksid käia sellel rajal. Mul on lihtsalt arusaamine,et puhkemaja pererahvas pole enesele selgeks teinud, missugune peab olema matkarada.

Achtung...Achtung...Achtung
Vipera Berus (harilik rästik)
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_r%C3%A4stik;
Eelmine nädal laupäev pärast võistlustel käimist läksin naabrinaise aiia tagust trimmerdama. Kui ma oma tööga jõudsin kasvuhoone küljele jääva kiviaiia juurde, kust põgenesid kolm rästikut kiviaeda. Üks rästik roomas mu varvaste eest (ammu maha niidetud heinavaalu seest kiviaiia suunas), esimese ehmatusega suutsin neid nähes hüpata kahe või kolme meetri kaugusele kohtumispaigast. Toibunud läksin kohe uudistama kohta, kuhu nad põgenesid. Peaks ütlema, olid väga julged veel ennast näitama. Veel hetke näitasid ning kadusid kiviaiias peituvatesse salakäikudesse. Olen viimased päevad uuesti otsimas käinud. Oletades, et aeg peaks olema õige. Kuid jah enam pole näinud. Küll nad uuesti ilmutavad, kui nad arvavad, et neid miski ei hirmuta. Tegelikult ussi hirmutab igasugune müra tekitav heli. Peesitada nad siis ei taha enam. Mul on veel üks rästikute elupaik teada. Käin neid aastaid vaatamas. Minu jaoks on nad huvitavad, kuid teatud distantsilt.
Huvitav seik veel... eelmine aasta ühek matkal juhtus selline lugu, kus kahe hobuse vahelt jalutas rästik üle matkaraja, nüüd püüan veel rohkem olla tähelepanelikum, et ennetada juhtumit kus keegi võiks saada viga (mõtlen kokkupuudet hobuse ja rästiku vahel). Täna peaks saama haiglast välja mu õepoeg Sander, kes sai metsas käies rästiku käest hammustada.
Olgem tähelepanelikud!

Käisime täna Tõrasoos, huntide jälgi ajamas. Leidsimegi lisaks metssea, põdra ning kitsede jälgedele. Tegime maastiku trenni Teelele ja Teebaale, ühtlasi käisin vaatamas, missugune on raja seisukord. Kohati oli ikka umbes, nii et me pidime palju võimlema ehk siis hobuse kaela vastu surudes puu okste alt roomates.
(Jürisson Jaagu talu juures). Vaatasin, et Ihomaa talule kuuluv heinamaa on tegematta. Farmer on väga usin olnud, sellel aastal kõik heinamaad ilusti ära teinud. Mulle meeldib lagedatel heinamaadel galoppi teha (kui see pole pehme - pehme maa puhul võib kõõluse ära tõmmata ja oht kukkumiseks suurem). Seda peab teadma.

Eile toimus ratsavõistlus Raikkülas. Mõned kuud tagasi pidasin tütre Anetega plaani, et võiks minna ja proovida. Ja proovisime ning tulemus oli rõõmustav. Kuid mis masendavaks tegi oli teada saamine, et enamus võistlus alasid on Ratsaliidu litsentsiga (võistlejal on litsents ja hobusel on litsents). Oooh õudust,nädal enne võistluseid teada saades, kadus võistlustele minekule igasugune tahe. Mis on vajalik, et võistelda, vajalik on enne võistlemist õige aegne hobuse vaktsineerimine, siis peab võtma Ratsaliidu liikmeks. Peab oma klubi moodustama, kas ei ole neid asju palju, mida peab enne tegema, et saaksin võistlema minna.
Hea meel ikka, et kasvõi väljas pool võistlus kava siis sellistele hobustele korraldatud võistlus oli ka hea kogemus lapsele.
Mõte liigub ikka edasi minna. Pean oma klubi moodustama, millal see saab toimuma ja kui suure hulga inimestega?
Praegusel hetkel on meie tegemised põlve otsas, aga tulemused on näha. Tahaks veel paremaks minna ja selle nimel ka tegutseme.
Mida, kuidas ning mismoodi, see siis silmaga saab näha olema. Kõike ei tohigi avalikustada, miskit peab olema ka saladuses.

Elu on nagu seiklusfimis.
Täna hommikul kaarutama minnes tabas mind väga suur ebameeldiv üllatus traktori taga ratta juures. Kumm millele eelmine päev oli õhku juurde pumbatud oli tühjaks läinud. Eelmine päev läks kardaani rist, siis kaarutajal oli üks võlli pea keevitusest lahti, ning traktoril läks järjekordelt küttevoolik katki.
Hommikul abikaasa pumpas vett tagaratta rehvi- teavitan, pidas vastu päevasele töö koormusele. Ainus mõte mis mu peas tagus täna, et ma isegi ei tahtnud ühtegi kõnet suurt vastu võtta, et kaarutaja peaks vastu. "Ma ei hinga siis mitte üks teps"...muidu lahe nüüd mõelda tagant järele pingele.
Päeva naelaks sai korraga kummi lõhkemist meenutav pauk, oleks keegi näinud, kui kiirelt hüppasi traka pealt maha, et näha milline kumm lõhkes. Kuid kõik olid terved...õnneks....aga mõtlemis ainet siiani, mis asi oli, et mis tegi pauku.
Järgmiseks aastaks hangin uuema ja vastupidavama kaarutaja. Tänavu aasta kevadel lükkasin ostu edasi. Kuna see kaarutaja on oma töö ära teinud. Natuke on seda raske remontida ja samas ohtlikuks on sellele agregaadile kivid ja igasugused ssügavad lohud.

Selline suvi on meie talus, küll koormas või kuhjas.
Olen viimased kolm päeva aktiivselt niitnud.
Kahel päeval käisin altuurat tegemas, oli vast alles heinamaa. Natuke meenutas niitu, kuid niit ka polnud. Üksikud kuused, oi kus oli kive. Lõhkusin selle maa peal kaks sõrga ära. Kuna mees puhkas, siis vahetama pidin ise. Kui ma esimese sõra laste abiga ära vahetatud sain, ooo... süda sees hõiskas, et hakkama sain. Imestasin, et sõra vahetus on nii lihtne. Õige tugevusega kinnitamine nii palju mul ikka meeles seisab, et mutri vinti üle keerata ei tohi.
Vahe peal nokitsesin lastega juppideks lagunenud looreha kallal, kuid mis teha, kui ei ole miskit nagu silma ees, kus miskit asi kohal pidi seisma oli ikka mõistatus küll. Kolm päeva seisis looreha kasutult metsaheinamaa servas.
Täna niitsin, aga nii kui kiireks kipub asi minema, siis satuvad teele ikka apsud. Viimasel niitmis ringil lõhkes küttevoolik ja kus pritsis nagu purskaev, traktori ühe hoobiga naaftat täis. Lisaks kuumale mootorile sattununa hakkas mootor ka veel tossama.
Viimased minutid lendasid nii kiirelt, et jube kohe. Tööle pidin minema.

Söödvarumises nii palju, hetkel on koos kahe kuu hein (15-le hobusele) ja 5 kuu silo 57 rulli 8-lt ha. Head meelt valmistab, et hindasin heinamaade rohukasvu õieti. Vaja on veel 30 rulli heina, siis võib talvele rõõmsasti vastu minna.
Niita on vaja veel 10 ha ringis. Täna hommikul vahetasin oma elus esimest korda niidukil sõra. Ei olnudki raske, eks sai veel üks raskem asi ära tehtud (nimetus teadmata).

Ma ei karda madusid, kuid neid puutuma ka ei hakka. Nii olen trehvanud kahel viimasel päeval heina töö ajal kahel korral vasksete ussidega. Vaskselt helklev siug, valmistab mulle huvi. Nägin esmakordselt, kui kiire võib olla jalutu sisalik heina kõrte vahel vilksamas.

Ilmad, aktiivne heinatöö ning ratsamatkad peale selle. Hetkel toimuvad matkad õhtu jaheduses, kuna kuumaga ei taha ise ka mitte kuskil liikuda, hetkel veel tohutult parmu massid lendamas, isegi putuka tõrje vahend ei sobi neile enam. Õhtu ja ongi mugav ratsutamiseks.
Esmaspäeva õhtuks selgub, kui palju pean veel sööta hobustele varuma.

Jaanipäev on möödas ja, kui ilm vähekenegi lubab saab heina tegemisele pühenduda. Esimene hein on seemneks juba mõni nädal tagasi varju alla pandud. Heinatöö ja ilmataadu tujukus on omavahel seotud, vahek täielik mõistatus. Juba talvel saab mõelda missugune kujuneb suvi ja heina aeg. Minu tähelepanekutest: detsembris vaatan jõuluaja ilma - selle järgi oletan veebruari kuu ilma. Veebruari ilmaolude järgi ennustan suve.

mmm maasikaid saab juba. Maasika aeg ongi juuni lõpp, juuli algus.

murakad hakkavad valmis saama

ettevaatust lihasööja...

Väike loetelu mürgistest taimedest.
Vereurmarohi...pööran sellistele taimedele tähelepanu. Karjamaid rajades jälgin millised taimed kasvavad karjamaal.Viimasel nädalavahetusel kohtusin inimesega, kes rääkis, kuidas hukkusid selle taime tagajärjel piimakarjast pooled loomad.


http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vurohi.htm

Testemona hüppel, arhiivi foto.

Muidu ei saa metsa elust aru, kui koera ei oleks.Iga päev saab karjamaal kontrollimas käidud, kuidas suksidel on. Täna õhtul vett ette vedades. Hakkas koer äkitselt aktiivselt haukuma. Vana pärna najale nõjatudes ja koonuga puulatva sihtides, vahe peal käppadega maad kaevates, et kohe nagu langetaks puu maha, et elukas puu otsast kätte saada. Loom, kes puulatva peitis tundus ilvese nooruk olevat. Kus ta püüdis ennast osavalt puude lehtede ning võra vahele ära peita, aga tükike metskassi näost veel piilumas puu all toimuvat.

Seni kui kodus ära käisin, et tuua veel binokkel, et vaadata, kas näen õieti seda metsakodanikku. Oli kadunud. Koer nuhkis kogu ümbrust hoolikalt. Tunnistan, et Pipi ei jookse kaugele minust, kui ta haistab kiskja lähedust. Ja täheldanud oleme lastega, et selles piirkonnas asustab ilves... kitsed kadunud.

Kena siht endise metsavahi kordoni juurest Karitsa alla. Liikumine Tõrasoo LK alal. Kohati kulgeb madalmaa osast läbi (mättad).

See pilt ei kuulu mulle, aga muudab huvitavaks.

Täna hommikul töölt koju jõudes, vaatasin metsa hobused üle ja teised kodu juures jätsin vaatamata. Enda teadmise järgi pidid hopsid aiias olema. Hommik oli sajune, siis ma ei kiirustanud muid tegemisi kohe tegema. Viskasin mõneks tunniks pikali. Kella 10 paiku tuli Joel, kes ütles, et kõik hopsid on metsas teiste juures, oli vast üllatus. Teele vaatas Tassat, lootis aeda saada. Imestasin hobuste igatsust teiste hobuste järgi, et veel omvahelist infot jagada. Praegusel hetkel saavad ainult siis suhtlust pidada, kui on matkale minek.

Saagisin mõned postid ja homme jäi siis väike osa aiiast lõpetada, pean mõne jupi pärast korra Rapla sõitma (rattaga).

Teele aitab Teebal varssa kasvatada, pidevalt näen neid kolmekesi koos. Kuna ühel karjamaal on 6 siis metsas viibib hetkel ka 6.Üks on ainult ketis. Homsest saan hakata aiia tegemisele mõtlema. Trafole pean otsima sobiva aku, mis annaks voolu. Kari on mul kaheks poolitatud, väiksema mõõdulised metsas ja suuremad kodus (sporthobuseid ei julge okastraat aeda panna). Süüa jagub, juba abikaasa muretses, et hobused ei suuda kõike ära tarbida. Ja peab ülejäägi maha niitma (väetiseks).
Sai käidud täna ujumas (ujulas) ja juurde võtsin infrapuna sauna = ooo... super mõnus. Pärast olin väsinud nagu oleks pika maa maha jooksnud.
Reedel toimuvad maakondlikud võistlused Kärus. Võistlusalad on jaotatud mitmele päevale.Reede õhtul algusega kell 18.30 on rattakross.

Esimene hein ulu all, Kati pole veel ikka poeginud. Mõtlen, et järsku pole (kõhu ümbermõõt on kohutav-ehk on lihtsalt üle söönud. Millal poegib..., see küsimus ammub pakitseb keelel. Lastega siin arutatud...
Eile sai ostetud mootorsaag, vajadus oli selle järgi suur. Kuna tihti maaomanikud ei viitsi metsa minna, et eemaldada maha kukkunud puid sihtidelt (kasutan sihte ja vanu külatänavaid matkaradadeks). Siis ainus huvi selles osas langeb minule. Kuna rajad peavad puhtad olema.
Eile sai tunnine matkarada puhastatud. Töö super, nüüd ootab 100 aiia posti meisterdamine.

Ööd on nii valged, aga sääse rohked. Pihustasin hobused sääsetõrje vahendiga üle. Muidu ei saa nad karjamaal olla. Täna ilmusid esimesed parmud välja.

Alanud on uus kuu. Ja elu võtab kiiremaid tuure ülesse. Aiiamaa, rohi mis kasvab nii kiirelt. Koplite tegemine venib. Toetused mis on täiendvalt hobusekasvatuseks taotletud, peab tegema piisavalt palju jõu pingutusi, et hooldada maid. Ega enam heina tegemise aeg kaugel ole. Kui jaanipäev käes, siis heinatööle pühenduma peab hakkama, et talveks vähemalt 15 looma sööt valmis oleks. Kui palju talveks hobuseid jääb, sõltub maha müümise osas. Hetkel on müügis kaks looma. Flash Dance ja Krahv Monte Cristo.
Täna oli lahe lugu. Krahv oli jooksnud tarast läbi (oletan, et sai voolu), täna sain siis voolu korralikult aeda. Sain ise ka nata särakat tunda. Vaatame, kas ponid püsivad metsas. Tänane öö läheb üleval olemiseks = pean vaatamas käima. Kenat juunikuud ja ootan jaanipäeva väga väga väga...

Teeba - Milagros sai täna 5 aastaseks.
Pauliine käis Kuusikul.
Käisin Teelega täna Paulat taga ajamas.

Kevad on tunginud oma ilu meelega igale poole. Metsa alused on täies õites. Metsa teedelt võib leida, kullerkuppe, maikellukesi (vastavalt kasvukohale ja pinnasele). Paepealsetes kohtades torkab silma mailased, lõosilmad. Paepealsetel poollooduslikel rohumaadel on rohu kasv nigel. Arutasime lastega, millised hopsid viia metsa karjamaale (Kuusik-Mardi kinnistu) ja millised Lepatriinu kinnistule. Lepatriinus on rohukasv on väga super. Kodu juurde jätan ainult sporthobused (kipuvad ennast vastu puude oksi vigastama-nahk õrn). Pean veel rajama aedu. Hetkel on olnud kiired ajad, kodus palju tegemisi ning homme vaja linna korra sõita (ilusate ilmade korral on mul suht ennast välja venitada). Nädalavahetuseti on igat sorti tegemisi hobustega. Metsamatkad hobustega on toonud kohale uusi huvilisi, kes siis sellise suurt suguste loomade seltsis metsi mööda soovivad liigelda.

Selle nädala alguses tegin osadele hobustele ussitõrje k.a. Krahv Monte Cristolegi, kellel paranes ka siis ühtlasi söögiisu. Täna oli leidnud mingi ime nipi, kuidas karja aeda märade juurde saada. Osa märasid olid ta vastu mitte eriti sõbralikud. Siis Krahvi enese heaolu tagamiseks tõime ta oma keti otsa tagasi. Õnneks on see aeg möödas, kus ma enam ei pea mõtlema, et Krahvilt võiks lähi sugulus astmes järglase saada. Mõned nädalad tagasi tehti op, mille tagajärjel sai siis sooliseks tunnuseks ruuna nimetus Krahvile.