Eile võtsin täielikult vaba päeva, käisin raamatukogus. Sai natuke valimiste teemal kaasa mõeldud.

Teate hetkel väga hea meel, et ei liitunud vabatahtliku seltsilise tegevus programmiga (tegemist kodus elavate vanuritele seltsis käimine). Projekti juht oli nii aktiivne, et ma ei jõudnud järgegi ajada. Seekordne eestvedajat tean juba pikalt, siis tema aktiivsus ületas minu aegluse. Ma ei jõudnud isegi nii kiiresti mõelda. Muidugi oleks tore, kellegile seltsi pakkuda. Ja heietada kohvi tassi taga. Olles jälginud tolle seltsi tegevust. Siis ma oleks hüpanud maha. Muud pole, kui üks koolitus teise otsa, näen projektijuht kimab koos teiste seltsilistega ühest eestimaa otsast teise. Selline üli aktiivsus eriti koolituste näol ei ole minule. Mina vajan aega, ruumi oma tegemistele, aega sõbrannadega olemiseks. Sõbraga väheke väljas käia, kuid mitte sellist üli aktiivset elu. 

Ma enne kui hakkan tormama kuhugile küsin endalt. Kas ma tahan ikka sellega tegeleda. Ja siis kusagilt sügavalt sisimast kerkib esile tegelikult mu soovid, talu juures vaja toda või toda teha. Näit, koplite uuendamised, pärast nautida oma tegevusest kasu saajaid hobuseid jne. Ja nüüd mõtlen ja ajast valimata võin teha sauna🥰🥰🥰🥰🥰. Ja tulla läbi pimeduse majja. Mmm, ma ei pea enam kellegagi kokku leppima millal saan või võin tulla.

Ma olen see läbi noorte tegemiste üle rõõmus, et see lõpuks pisike asi valmis sai aga rõõmu tõi. Muidugi on veel teha, terass ja veetünn...seda ma ei tea kas külmavee või sootuks köetav.

 Öökülmad jätkuvad. Eile sain ka üle mitme aja sadulasse. Valimas käisin, loodan et jätkab volikogus. Minu ja pere jaoks oleks edasiminekutes abiks.

Olen mitmeid päevi mõlgutanud, et peaks suures koplis ette võtma nõgese puhmaste trimmerdamise. Ja eile mis ma näen, tegeles Lembs minu mõttetöö likvideerimisega. Sai selgeks, peale öökülmade on need hobustele parimaks vitamiiniks ja ei kõrveta. Varasematel aegadel hoolitses üks torikas nõgeste söömisega nende kasvukohtade vähesust oma isudega kontrolli all hoides. Nüüd tegeleb siis Lembs selle tööga.

Kaunis sügis jätkub, Albert on mitu päeva kasutuses olnud. Ta vajab seda, pikalt on saanud olla täku rollis. Nüüd peab füüsiline keha hakkama harjuma sellest rollist välja tulema. Kahju on teist eraldi hoida, aga liiga teistele teha. Ei ole ka ühe looma poolt mõistlik. Püüan leida Assole treenimis aega. Mul unistus ees käivast väike hobusest suur. Tahan Kelluka asemele koolitada. See õppeprotsess koos minuga on nagu kasvulava lapsega. Koos arenedes ja õppides kasvame kokku, sellisest protsessist tekib usaldus pikema ajaliseks koostööks.

 Sügiseselt krõbedad öökülmad mitmeid hommikuid maa valgeks värvinud. Sama ka eile hommikul.

Hõiskan saimegi vee tagasi majja. Kui vett pole, käime naaber kinnistu õue kaevust, kus me hobuseid karjatame, vett toomas.

Eilne päev oli sügiseselt väga võrratu. Pea 10 hobust said oma tegevused sadula all. 

Mõnus, mõtlengi millised ravi või hooldusvõtteid enda jalgadele leidma peaks. Õhtul suht jama liikumisega. 

Täna suht raske leida koondatud mõtteid. Magamatta öö selja taga, hamba valu pärast. Kaks lahustuvat valuvaigistit tarvitatud, hommikul enestunne täiega jama. Vist hommikul enne 8 korraks tunnikese magasin. Tegelikult on olnud viimane nädal üldse kus mu une pikkus 1-3 tunnini. Üle mõtlemist pole olnud, lihtsalt keerata või pöörata ja vot pole pihta saanud miks. Eks väike tõbi ka olnud juba paari nädala teema.

Tänase päeva seisuga oleme jälle hetkel veeta (pump kaevus andis otsad). Peab ikka mingi uuema lahenduse leidma, et neid veepumpasid nii tihedalt läbi ei läheks. Hetkel puuduvad ressursid, et uus pump osta. 

Mõtisklen laste trennides käimise üle. On lapsi kes tahaksid meil käia, kuid vanemad tihti ei leia aega nende vedamiseks. Näen, et lapsed on õnnetud, kuid jah mina ei saa aidata. Vanemad teevad ju lõplikud otsused. Saigi neile selgitatud, et vanemad peavad meiega ühendust võtma, mitte lapsed. Mitmeid kordi on olnud, kus lapsed panevad aja kinni. Jõudes vahepeal ise õue ning oma pool tundi vanast sõnumi saatmisest vaevalt möödas, kui laps teavitab, et ikka ei saa tulla. Sellised kiired ümber mõtlemised on pannud väärtustama oma aega. Ei taha enam selliselt kellegi põrke pall olla. Tahan tulen, annan sõna. Enne vanematega kokkuleppimist ja siis selgub tõde, et neil jääb ikka trenni sõit ära.

Nii kui on kellegi poolt kokku lepitud aeg kindlalt paika pandud. Siis hakkan mina mõtlema trenni kavale. Ja kui olen enda peas valmis mõelnud trenni kava ja siis tuleb teavitus, et me ikka ei saa tulla. See ettevalmistuseks raisatud aeg...

Meil on palju teha ja ei taha valget päeva aega raisata mõttetule ootamisele. On ikka meie eesmärk anda oma kogemustest ning samal ajal saavad ja tahavad meie hobused vajaliku liigutamise. 

Iga kord kui keegi enne õiget aega teatab, et ei tule. Jääb kuidagi tühi tunne. Esimene küsimus miks või  mis nüüd juhtus.

Saarlasest täkk Termikas sai taas oma karja tagasi (sõidutati koju tagasi). Imetlusväärne loom oma käitumiselt ja loomuselt. Räägin ülivõrdes. Ma ise olen vist vanemaks saanuna väheke ebakindel, muidugi kokkupuuted erinevate täkkudega on teatud respekti eelarvamusena jätnud. Ja ütleks Termikaga kohtumine tõestas vastupidist ja tõstis seega mu enesekindlust ja õpetas ühtlasi sügavamalt hindama hobusele omaseid tingimusi. Elada vabalt karjas, kapata suurel looduslikul alal...mere äärsetel aladel.

 Eks näe, kes meil tiined nüüd on, Tassat ei saanud seekord eestlasega kokku panna. Tema toimetas oma ära nägemise järgi, tema eelistus langes Albertile. Samas mainin eks see oli väike mu salajane uit mõte eelmine talv. Tundub, et piisab salajasest mõttest kui need kipuvad täide minema. Seekord kutsun dr U.Martini tiinust kontrollima. Siis teab õigel ajal hobused eraldada. 

Hommikune jalutuskäik metsa hobuste juurde. On alati nii inspireeriv ja virgutav.

Lucky ja Rocky kodus siseruumides. Kuna nad kahe peale koju tulid. Mann sai eile tagasi metsa karja juurde. Tundub, et pean ikka selle klippamise aparaadi ära ostma. Tal suht pehme talvekarv ja see tekitab sügelust. 

Vähemalt eile lasteaias seda tähele panime. Mann sai täiendavad sügamised, viimased tegevus ringid rahulikult möödusid. 

Eile ei jõudnud Asso ega Albertiga tegelema. Nii palju hommikul jõudsin, kui põletasin oksi, mille olid poisid kenasti suure rohu seest välja söönud.

Albu, Preston ja Asso uudistamas, mida ma küll toimetan nende karjamaal.

Preston, Albu, Vimbu ja Asso tulid segama minu tegevust oksa kuhja süütamisel. Nüüd mil liitsin karjamaad ühiseks, siis Renet eelistab kuidagi erakuna eemale hoida. Kui öösel kaamerast pilgu peale viskan siis on näha, et toimetavad ühiselt koos. Sarvik naiskitshobu või vastupidi, naudib vabadust töödelda puid ja põõsaid mis ise kasvanud.

Eile siis jõudis kohale Alvest tellitud pardi sööt ja 25 kg kott maisi jahu. 

Kaunis ja karge hommik.

Kas pole mitte võrratu. Lihtsuses peitub oma võlu. Nii nagu päike täna tõusis. Koos päiksega udu kerkis. Tuleb kena ilm.

 

Mu pardud on ikka südamed võitnud. Hommikuti õue lastes, teeme tiiru aiamaal. Vaatame olulised kohad kus nälkjad armastavad olla. Avastasin hiljuti, et mul jagub mustpea nälkjate populatsioon väga ulatuslikult. 

Pardud on ikka võrratud suhtlejad, kui ma miskit üritan õues teha. On samamoodi mu juures nagu koerad. Kas siis tähelepanu nõudes, läbi paituste või sügamiste. Ise sealjuures häälekalt oma vajadustest teada andes. Ja siis partide vahele poetavad koeradki oma tegemistega kes palli lärtsutab või pulka mu jala juurde vaikselt poetab. Igal juhul hoolitsevad kõik selle eest, et mul mitte käed rüpes istuma ei jääks. Vahel oleks käsi isegi rohkem vaja.

Ja muidugi kui palju on see aasta imestatud, kui ma igal pool koertega käin. Kuidas ikka selline asi võimalik. Tean inimesi, kes eraldavad koera oma tegemiste juurest. Näiteks mu linnukoerad ei viitsi minuga koplite tegemise juures lebotada. Sannu võib mind tunde saata, vahelduseks mõne  hiire uru lahti muukides. Ega see mind külmaks jäta. Piilun siis ka mis urust välja tuuakse. 

Saingi siis väimehe abiga viiele ruuna poisile kopli osa valmis. Asso väljendas ülimat suurt rõõmu, kopli ehitusest.