Otsin hetkel sobivas hinnaklassis üheteljelist shetikate kaarikut. Trenni tegemiseks, noored täkud vajavad palju tegevusi, siis on hea vahepeal küla vahel 4 km distantsil oma hormoonidest auru välja lasta. Paljalt rehvi veoga ei väsi nad kuidagi. Mina väsin rutem. 

Eelmine nädal sai siis Alberti väsitatud rehvi veoga. Nii kaua, kui märasid silmapiiril pole on okei ja niikui märade lähedusse saab, läheb täitsa pöördesse. Mina sain hakkama, kuid lastele sellist looma anda ei saa. Juba aiste vahel tõusis kahele jalale ja üritas veel tagant ülesse lüüa. Mind tema pöörasus ei häirinud, kuid jah nüüd sai siis lõplikult otsus vastu võetud, et Asso, Vimbu ja Albertil tuleb hormoonide möllu tasakaalustamiseks loovutada kotikute sisu. Asjad räägitud ja vet tuleb teeb ära. Endal hea, mitte ei pea ootama millal probleemid majas. Mitmed korrad ongi indlevad märad sellepärast koju jooksnud. Siis läheb elu rahulikumaks.

Soome rattamatk selja taga. Oi kui palju oli neid kes ohkasid, kui kuulsid, et üksi käisin. Olen küps ja iseseisev naisterahvas, kes saab hakkama võõras kohas. Minu selle matka eesmärk oli tutvuda ühe rahvuspargiga ja läbida lihtsalt pakitud rattaga vahemaid. Põhjamaine loodus on imeline, eriti kui matkarajal ei kohta ühtegi hingelist. Tunda ennast osaliselt ürgse loodusega samastumas.

Nüüd mil juuni, siis tegemisi jätkub. Rohukasv on väga hea. Lootus, et miskit kasutuses olevatelt põldudelt ka korjab. Eks paistab, kuidas heinatööd teha saab. Nüüd oleks vaja veel kiletaja osta, saab siis kohe ära ka kiletada. Ei pea muretsema rulli sööda kvaliteedi kadumises.

Rock the Royal on kodus...Kenaks loomaks on saanud. Täitsa ema koopia. 

Tellitud sai kaera ja küüslaugu kausse. 

Viimase aja tüütum töö on kopli koristus sõnnikust. Tavaliselt aprillikuuga saame oma selliste sõnnikulise tegevusega ühele poole. 

Tegelesin eile Vimbu ja Lunaga....hämmastav kooslus. Üks toetab teist ja Vimbu õpib Luna käest karjuse austamist. Väga põnev ja rahumeelne seltskond. Ja eile sain siis lõpliku ülevaate, et Kallis on peaaegu ema Kelluka kõrgune.  

Eile suhtlesin ka täkupoistega, keda võtsin aiast välja.

Täna vaatasin metsakarjamaa üle, eile hommikul 4.30 tulid koju. Kes lõhkus metsakopli aia...on kerge kahtlus Vimbledoni peal. Ta ju ema kõrval õppis igasuguseid vigureid. See koht, kust kari koju tuli, teadsin et on nõrk koht. Ega hobune rumal ole, ta annab teada, kus on veel arenguruumi. Tegelikult oli mul nagunii korralik tara süsteem luua kahekordsena ning võimalusel isegi voolu alla panna. 

Eile hommikul kui hobuseid aeda panin, nautisin nende lähedust ja olemas olu. Tähendab, kui ise rahulik ja kannatlik olen, on ka nemad minuga. Meeldis see, kuidas nad alistusid ja järgnesid minule koplisse liikumisel. 

Kõige ägedam kogemus kui ma kahe täkuga liikusin koplist talli ja pärast tallist nende isiklikku koplisse. Mõnus mismoodi nad kuuletusid. Õrnade tagasi tõmmetele alluti kohe. Hetkel otsin kust saaks Alberti suurusele ponile ühe teljelist treening kaarikut. Albertiga kois treenida Assot. Hetkel küll neljarattaline, aga sellel tiba teistsugune rakendamiseks aisad.

Vimbledoni kõrgus ulatub 150 juurde, tema ema kõrgus oli 170... Isa turjakõrgus küündis 165. Nii et kasvuruumi meie raskeveoka sälule on. Vaatasin ning uurisin vajalikku noor hobuse kasvuks sobilikku lisasööta. Vimbu ja Luna kõrgus on samaväärne. Tean, et Luna kasv jääbki 150 maile, siis Vimbul on lootus kõrgemale kasvule. 

Eile oli siis selle viimase õppeaasta lasteaia hobutunni päev...õnneks ilmaga taas vedas...

Vimbledon Ville sünnipäev sai tähendusliku zesti...hobused said lõpuks metsa karjamaale. Ja karjaga liitus nüüd siis Luna De Aurora. Vimbu leidis endale sõbranna, kellega jagati siis kõike. Näha loomade omavahelist leidmist on kõige südant soojendav nägemine. Fryc va kurjajuur üritas Lunat oma maitse järgi taltsutada...ja jooksutas  nii kaua kui ära väsis. Imestasin, et vana hobune ja jalad all. 

Juba mitu päeva andsid hobused mõista, et aeg oleks metsa kolida. Nüüd saidki, eks ise ka rõõmustan koos nendega. Muidugi mõned päevad veel, siis saan aia lõplikult valmis. Vahetan karjusenööri uue vastu ja aed tuleb kahekordne. 

Need õhtud metsas on lihtsalt võrratud olnud.

Eilse päevaga jõudsin palju korda saata. Nüüd siis kolmveerand metsakoplit korras. Jõudsin veel oma 30 karjuse posti saagida. Ootasin koeratoitu, siis tegin kodu hoovis aega parajaks. Võsa saagides, ühtlasi lasin sööma vanimad hobused aiamaa rohelist. 

Ja koerasööda sain kätte, tellisin samast kohast liigeseprobleemiga koertele mõeldud sööda; sööda koostises 80% proteiini, glükosamiini, jne.

Sannu kipub aeg ajalt kusagil metsa risu sees liiga tegema endale.

Ei midagi erilist pole, eks on uudiseid küll, kui olen otsustanud. Enne avalikult ei avalda, kui asi valmis. Elame näeme ja teil lugejad krutin uudishimu taevani 😉🤣.

Vaatan ja mõtlen, nii palju on hetkel inimestes peidus rahulolematust, sügaval peidetud valusid-läbi elatud traumasid. Miks heidetakse kellegile kohe kaikaid või teravatoonilisi etteheiteid.

Teemaks Kohila vallas kaduma läinud kängurust (vallabi tegu väiksemat liiki kukkurloomaga). Fb jagati palju hüpiklooma kadumise kuulutust. Eilse päeva seisuga siis leiti loomake naabri aiast surnuna...ja millised kommentaarid...kurb lugeda. Tegelikult nüristavad ka lugemisel...tekib mõtteid, aga mida need inimesed üldse tahavad. Kas tõepoolest puudub mõistmine, kaasatundmine....või küsimus kas teil pole olnud oma lemmiklooma...?

Mul on toas toalinnud kolm viirpapagoid (nimetan neid närilisteks, lihtsalt tuunivad mul tuba). Ja kaks isast nümfkakaduud. On nad kõik mingil määral jõudnud läbi loobumise minu juurde. Ma olen aastaid elanud lindudega, minu jaoks pole see probleem, kui palju nad seemneid süües prügi toodavad. Mulle pakuvad nad oma kohalolu seltsi ja suhtlemist ning samas elades koos ma õpin järjest neid tundma. Sain osta Pepper.ee papagoidele närimis mänguasjad...viirukad tegid kolme päevaga üks null. Milleks see nokk on neile antud, ikka nokkimiseks või proovida asju mida iganes. Nümfid pelgasid puuri paigutatud eset pikalt, lõpuks said viirukad ka nümfide puuri lelu omale. Vahel öösiti mul vanem nümfkakaduu ehmatab (meil hiired kipuvad puuri seemneid sööma - teen küll tõrjet), siis panen öösel tule põlema, räägin rahustavalt...et ehmatus üle läheks. Ja kui näen, et hingamine on rahulik ja puuri seina küljest roninud õrrele, jätan teine kord tule tuppa põlema. Olen aru saanud, siis näevad. Võib juhtuda, et sõltub kus see vastik näriline ronib ja läheb kogematta õrrel magavale linnule vastu. Viimane ehmub, siis tahab ohutusse kohta lennata, kuna tegemist päeva valguses toimetavate tegelastega, siis pimedas võib juhtuda, et võivad vigastada. Ja nii ongi, et ma torman kohe lindudele appi, kui kuulen, et neil on probleem.