Loomad ikka oskavad üllatada. 
Kas siis hea või halvema variandi kasuks. Ei oska öelda. Kuna mõte on järgmine kuu koerte krossil osaleda oma eaka sõbraga. Tuli mul pakkumine ööseks valvama ühele objektile minna, asukoht kodust ikka tiba kaugemal, kui tavaliselt. Mõte hea võtta oma lemmik kaasa. Nojah, põrgu läks lahti esimeste meetrite peale. Tegin mitu tuhat tegemist, et koera ärevust mõista. Kuid mida kaugemale kodust ja sihtpunktile lähemale jõudsin, seda hullemaks haukumine autos muutus. Mõtlesin pingsalt, et mis võib koera ärevust küll põhjustada? 
Ka isegi öine koera käitumine andis mõtlemisainet. Kuna tegu raudtee lähedusega, panin koera rihma otsa ja see ei meeldinud jälle Sassule. Keha keel oli selline väga süüdlaslik ja alandlik. Püüdsin koerale selgitada olukorda, miks ma nii teen. Kuid mu jutt oli ainult kurtidele kõrvadele. Ka järgmise päeva hommikune tagasi sõit kulges koera rütmilise haukumise saatel. Koju saanuna, puhkasin hellaks haugutud kõrvu... midagi suurt ega kõva heli kuulata küll ei jaksanud. Mainisin ka lastele, millega Sass üllatas mind. 
Muidugi, siis meenusid kõigile, et Sassul oli viimane sõit ka juba ärevushaukumisega, kui me Luitekrossile koertega läksime. 
Teise öö valvesse minekul ma valmistusin aegsasti ette, ostsin paki korralikke konte, et vahetult enne sõidu algust koerale ette anda. Ja mis kena vaikne samas mul tekkis kohale jõudes kerge hirm, et koer järsku on surnud, sest kordagi selle tunni ajase sõidu korral ei näinud pagasiruumi 
eraldava võre taha ilmumas koera pead. 
Ja kui ma arglikult pagasiruumi piilusin, siis avas rasket und nautiv Sass oma silmad ning avasin pagasiruumi ukse, et välja kutsuda, kuid vist kere liiga täis head paremat, keeldus koer välja tulekust. Mis siis ikka, tegin esimese ülevaatuse objektile üksi, mõtlesin mis nüüd koeral on. Natuke ise ka juba paanikas. Pärast teist katset, oli koer nõus minuga ühinema, kuid mitte kaugemale minust ja ikka sooviga tagasi autosse pääseda. 
Kartsin, et andsin liiga palju konte järamiseks ja nüüd ei jaksa 10 aastane koer minuga koos valves olla. Nojah, pidingi  viimase öö üksi väljas käima, koer keeldus autost lahkumast. Ohkasin raskelt ja mõtlesin, et mida ma küll nüüd valesti jälle tegin. 
Muidugi mõnus oli sõita, kui keegi haugu vahetpidamata.

Mõnusss... kodus olla.
Lasin täna siis mõni päev sees olnud Leedi Milla karjamaale, et saaks natuke tuulutada ja liigutada. Paistetus oli juba eile õhtuks maha läinud ja haava välja nägemine okei. Kuid jälgima peab. Paar päeva oli veel kabjalisel palavik ei kraadinud, aga magamisasendist ja vähesest isust tegin omad järeldused.
Täna hommikul looma tervislik seisund ja eile andis juba mullegi hea enesetunde. Vähemalt hullem sai seljatatud. Kuid eks järel ravi on veel teha. Igal juhul elame näeme.
Üritusi ja tegemisi jätkub septembrikuussegi, vähemalt aja osas pean olema hea organiseerija.
Tegelesin koertega, tundub, et mu keha keel on väga heal tasemel koertega suhtlemisel. Mu lemmik koer saab aru, kui luban tal metsa kaasa ja teised koju peavad jääma. Ühtlasi valmistume jälle koertekrossiks. Üks tütardest on loobunud osalemast siis otsustasin, et koerad tegevusetuks ei jääks, et võin ja kah 5 km distantsi läbida vastavalt oma võimetele. Kui juba kahe silla ajavõtuga retkel 10 km mulle naljanumber läbimiseks on. Mina kes ma eriti suurt jooksutrenni ei tee, kui ainult kuus korra orienteerumist teen. Siis tavaliselt lastega trennis pean ma läbima jälle pea 10 km distantse.
Vaatan oma papagoisid ja tõsimeeli ajavad oma kohaloluga naerma ja kaasa elama nende tegemistele. Nümfipaar on veel leidlikumaks läinud, täna anti juba vastu pead tiibadega, kuid see ei häiri. Miks nad nii teevad, sellepärast, et viirukate puur on omastatud ja sinna ei või keegi läheneda.
Uus viirumamma kes veel nimetu jalutab omapäraselt merisigade puuri serval ja pakatab uudishimust. Ja nüüd mil ma siis arvuti taga teksti toksimas, tahab lennata minu peale, natuke pelgab, muidu on tegu inimest usaldava linnuga.
Koju jõudes pistsid puurist oma ninad neli emast merisea mammat, mõnele sai veel mööda minnes pai tehtud. Eks nad ootasid head paremat.

Minu lemmik koer Sass, kellega on väga sügav kiindumussuhe. Ma ei saa kunagi ilma temata metsas käia. Kui ma teen midagi, siis ta lihtsalt lamab minu läheduses ja on ülimalt rahul, et ma hoolin temast.

Teine lugu puudutab eelmisel aastal Tori hk tõumärade saatust. Kuna ühe hobuse teekond väga traagilise lõpu leidis ja kuna tegu pideva pori loopija isikuga, kes väga rind ees kõikide tegemisi kärme kritiseerimas...
Alati kriitikat sisaldavat diskussioone lugema pidanud. Ei hakka nime siin mainima, aga olen ise jälgija rollis olnud, siis jah...

On tore, et meie hobusekasvatajate ühine õiglustunne lükkab seda teemat üha rohkem päevavalgele. :)
Samuti võin olla väga uhke tütar oma ema üle, kes võttis vaevaks kirjutada ja paljastada loo tõeline nägu, mida on siiamaani pidevalt mingil määral varjatud.
Kuna ajalehe artikkel on tasuline, siis lisan siia juurde ka originaalse kirjutise, mis on veidi pikem kui ilmunud artikkel.
Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehes ilmunud artiklit Torist Valgamaale U.Wohlrabi juurde viidud väärtuslike märadega toimunust, omaniku esindaja (Maaeluministeerium) ja pidaja U.Wohlrabi seisukohavõttudest.
Kuna Hoidile saatusliku looga seonduvalt on mõlemal osapoolel (MEM ja U.Wohlrab) oma negatiivne roll, tahaksin selgitada tegelikkuses toimunu tagamaid. Seda enam, et sotsiaalmeedias artikli järelkajana on inimesed küsinud selgitust mitmete asjaolude kohta.
Artiklis selgitab MEM esindaja, et Hargo talus käis veterinaarametnik pidamistingimusi kontrollimas. Jah, seda tehti esimene kord siis, kui 2016.a. septembris Tori Hobuse Selts saatis ametliku protesti MEMi märade üleandmise vastu U.Wohlrabile pidamiseks. Selle kontrollimise ajal oli meil imeilus „vananaiste suvi“ ja loomulikult oli kõik nõuetekohane. Teine kord kontrolliti pidajat 2017.a. juunis ja loomulikult ei olnud suvisel ajal mingeid nõuete rikkumisi. Iseküsimus on see, et ei viidud läbi juurdlust, miks on hobune sellisesse seisundisse jõudnud, et kahjustab Hargo talu hobusekasvatuse mainet turistide silmis (U.Wohlrabi väljend) ja soovitakse hobusele eutanaasiat. Septembris saabusid ju Hargole normaalses konditsioonis hobused... Rohkem ei ole seal kontrolle teostatud.
Hobuste vabapidamine on tõesti Eestis levinud ja iga omanik teeb seda omal meetodil. Hargo talus ei ole kunagi olnud tallivõimalust , vabapidamine toimub suhteliselt väikestes piklikes koplites, milles nõuetekohased varjualused . Probleemiks on seal olnud alati asjaolu, et niisketel aastaaegadel muutuvad need kitsukesed mustal savimullal olevad koplid tõelisteks porimeredeks , hobused seisvad kas varjualustes või kõrgemal kuival saarekesel vastavalt oma karjahierarhiale. Ja eriti viimastel pehmetel niisketel talvedel on seda poriaega 4-5 kuud... .Sellel ajal ei ole ükski ametkond Hargo talus pidamist kontrollinud... On ühtmoodi nii inimkonnas kui loomariigis: osad indiviidid kohanevad nende tingimustega (paremini siis, kui nad on sinna sündinud), osad indiviidid mitte. Ja üldiselt on teada,et vanemaealistel on kohanemine uutes tema jaoks ekstreemsetes tingimustes väga raske, kui üldse.
Nii juhtuski see, et üks vanadest märadest( Hirande 19a.,Hoidi 22a.), kes viidi sellistesse temale mittesobivatesse tingimustesse ja jäeti sinna vastustustundetult, kui oli näha, et need tingimused ei sobi. Kuid hobuseinimese ja veterinaarina arvan, et põhivastutust toimunu eest kannab süüdimatult nende hobuste pidamist taotlenud U.Wohlrab. Ta ei arvestanud vanade hobuste eelnevat pidamist, nende iga, puudus vajalik valmisolek vanade hobuste heaolu ja pidamist arvestades ning tahe majanduslikku kulu kanda selleks. U.Wohlrab esitas sotsiaalmeedia kontolt välisriigi kodanikele taotlusi Hoidile annetuste tegemise osas. Viimases postituses 08.06.2017 lubas ta Hoidile, kelle tervis küll veidi kehv, head elu ja puhkust ning palju eluaastaid Hargo talus. Aga samas juunikuu lõpus läks teele taotlus Hoidi eutaneerimiseks....
Ja mis puutub artiklis MEM esindaja poolt mainitud loomapidaja U.Wohlrabi poolt “pöördumine veterinaaride poole“ väljendi osas võin öelda, et minule teadaolevalt tavaliselt selles talus ravi teostavad veterinaarid Hoidile sellel aastal raviteenust pidaja soovil osutanud ei ole, küll aga k.a. juunis ja hobu viimases lõpus omaniku poolt tellituna. Jah, hobune suri kliinikus, ta viidi sinna püüdega veel aidata ja kui ei õnnestu seda teha, siis selgitada surma põhjus. Kuna oli tegemist väga väärtusliku vanatüübilise märaga ja teades U.Wohlrabi tegelikku tausta ning „meetodeid“, siis olen kogunud sellekohast informatsiooni enne oma postitust sotsiaalmeedias. Nüüdseks tean, et Hoidil terviseprobleemid avaldusid juba eelmise aasta viimastel kuudel, U.Wohlrab ei konsulteerinud kordagi eelmise , Hoidi kogu eelneva eluperioodi hooldajaga. Ta ei saanudki seda teha, sest traditsiooniliselt oli ta paisanud lendu tohutu laimukampaania nende suunas. Hobune jäi väga kehvaks selle aasta alguses (see oli aeg, kus ta ilmselt haigestus kopsupõletikku , pidamistingimused olid jätkuvalt tema jaoks vastuvõetamatud). Kuna adekvaatset sellepuhust toimimist pidaja poolt ilmselt ei järgnenud, protsess süvenes ja hobuse hääbumine jätkus. Alles kevadel võttis pidaja kuulda soovitust teavitada omanikku hobuse seisundist.
Mida Hargo talus Hoidi heaks tehti või oli tegemata jäänud varasemalt ja edaspidi, jääb U.Wohlrabi südametunnistusele. Ja aususega ei ole see inimene silma paistnud, küll aga omakasu taotlejana. Seda olen kõrvaltvaatajana, hobusekasvatajana ja Valgamaa inimesena läbi aastakümnete täheldanud. EMÜ suurloomakliinikus on konstanteeritud fakte, mis olid juba mitmeid kuid välja kujunenud ja loomulikult ei esinenud sellel vaatlusel väärkohtlemise märke. Ja kindlasti ei tunnista pidaja mitte midagi, seda näitab temapoolne soovitus pöörduda küsimustega omaniku poole. Omanikul puudub kahjuks ülevaade selle loo algsetest kriitilistest ajaperioodidest .
Kirjutan kõigest sellest avalikult, sest loodan jätkuvalt, et omanik leiab võimaluse Hirande edaspidiseks viimiseks Eesti Põllumajandusmuuseumisse , kus ta vääriliselt võiks esindada ajaloolist osa tori tõus, või tagasi kodutalli ToriHobusekasvanduses. Usun, et seal on temalt ka võimalik ka väärtuslikke järglsi saada tori tõu vanale genofondile. Hargo talus pidamisel selles ma kindel ei ole, selleks annab põhjust seal viimastel aastatel tehtud eutanaasiaotsused ka nooremate hobuste osas ning probleemid nende üksikute järglaste saamisel, mida niigi ülivähe sündima plaanitakse.
Ja mis puutub vana-torisse, mille päästjaks U.Wohlrab ennast nimetab ja nimetada laseb, siis tegelikult on see ühe ambitsioonika inimese vahendeid valimata tehtud etendus, millel algsest üllast ideest on saanud kitsuke karjuv vari. Neid vanatüübilisi tori hobuseid, keda U.Wohlrabi juures nimetatakse vana-tori nimega, kasvatavad paljud tublid hobuseinimesed Eestis, erinevalt Wohlrabist teevad hobustega igasuguseid tegevusi ja pakuvad hobustega rahvale rõõmu. Tegelikult on selle vana-tori suunaga nii segased lood, et vaadates läbi aastate asjade kulgu, tundub see teatavas osas välismaalaste ja kaasmaalaste taskust rahateenimise meetodina, millele üllad aated külge seotud. Või on need nii omavahel põimunud , et kõrvaltvaataja, kes pole kokku puutunud U.Wohlrabi tegeliku konfliktse ja negatiivsust külvava poolega, lihtsalt lollitataksegi selle vana-tori poolt ära.

Kaja Väärsi: Hoidi loo avalikustamise tagamaad

Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehest Torist Valgamaale viidud väärtuslike märadega toimunud....

Loo lõpuks ütlen seda, et... ära tee seda, mida sa ei soovi, et teised teevad... Ja ära näita näpuga, see võib tagasi pöörata ja kümme näppu näitab juba enda suunas....
Hea, et on julgeid ja enesekindlaid inimesi, kes julgevad üles tõstatada teemasid.

http://parnu.postimees.ee/4238295/fotod-ja-video-sadakond-haruldast-hobust-ootab-vooral-niidul-surma?_ga=2.232043999.1712613150.1503856287-617167421.1353869992

Alustan uut päeva siis sellise artiklilooga, kuna mitmed hobukasvatajad, kui 7 aastat tagasi avaldasid uue tõu maaletoomise projekti vastu oma diskussiooni, siis ei kuulatud ja vaieldi vastu, et need konikud tuuakse hooldamata alasid hooldama.
Muidugi Soomaal tuntuks Aivar Ruukeliga suhelnud siis kui need konikud Soomaale toodi, et kuna küsiti mida mina arvan? Nojah mis mul arvata, ütlesin nii, et see värk kukub läbi, kuna meil pole ühtegi vettpidavat katet, kui asjad on rajatud ainult projektirahadele.
Teada tuntud tõde, et ükski projekt ei jää kestma ja iga aasta võib neid tingimusi muuta. Olen ise mitmete projektidega kokkupuutunud siis siiani ei ole näinud, et need veel kestaksid.
Kahju on loomadest ja inimesest, kes läbimõtlematult ja pikemas perzpektiivi analüüsimatta endale kohustuse kaela võttis. Kuid mida teha metsikute hobustega?
 

Ja ongi septembrikuu... 
Aeg lendab... Ja paar nädalat koolitusel viibimisega lendas. Mis koolitus ei kuulu hetkel kirjapilti, eks tulevik näitab, kuidas hakkama saan. 
Kuidas loomade-lindudega eluke kulgenud. Nümfipapa on eriliselt sõjakaks muutunud, kuid see nii lahe pilt, kuidas ta viirude puuri juurest inimesi eemale peletab. Ja tundub, et emane kakaduu on munenud veel ühe muna. Ja toimub muna kaitsmine ning haudumine. Ei tea kas tuleb miskit välja... 
Avastasin, et Leedi Millal oli kahtlane haav esijala põlve tekkinud ning lõhe kabjas... Täitsa kummaline ja sai teine sisse toodud, et paremini ravi osutada. Ega see noore hobuse süstimine nii kerge polegi, kui kiputakse kergelt kahele jalale tõusma. Ikka ja jälle antibiootikumi kuur kasutusele võtta ja jälgida, kuidas haava paranemine kulgeb. Ühtegi haava ei tohi tähelepanuta jätta. Pean üks päev hakkama mõtlema terve karja vaktsineerimisele.
Kas need paaritatud märad ka tiined on ei tea ja ei oska vastata. Nüüd tahaks, et elu saaks jälle tavapärasele rutiinsele elule, et ei mingeid pidevaid koolitusi. Kodust ikka pikalt eemal olla ei ole meelepärane, aga vahel peab seda tegema.
Samas natuke kurb jälle, et saabunud sügis ja pole saanud korralikku suve nautida. Esimesi heinamaid niites tegin seda paksus vammuses ja veel õhtutundideks tellisin juba talvejopegi lisaks.
Ja nii mu suvine päevitus sellel suvel väga kahvatuks jäi.

Kuidas alustada täna hommikust blogi sissekannet... 
Ei  midagi lihtsamat, kui üle lahe fb lehelt loetud, et meie kasvandik Krahv Monte Cristo on lahkunud vikerkaare silla taha(23.08.2017), haljatele aasadele kappama... eks muidugi küsimusi tekkis nähtust, kuid annan aega leinajatele, ega kerge pole, kui kaotus tabab ootamatul tunnil. Kõigest üheksa aastane... kahju kaastunne omanikele ja ega endalgi kergem polnud. Oli see ju Katariina järglane. Katiks kutsutud poni aga kannab juba 19 aastat enda turjal. Ja näeb kõrgele eale väga hea välja. Vahel peame ta söögiisu taltsutamiseks jälle natuke sisetingimustes pidama. 
Mis ilm väljas, vahelduva eduga vihma ja päikest. Kuid Lõuna-Eesti kannatab pidevate saju hoogude tõttu. Seda nägime ja kogesime isegi. 
Hommikused linnusekeldusi nautides on need ikka ülimalt vahvad hetked. Nümfid on nagu ära vahetatud. Juba on võetud viirude puur nii omaks, et selles käiakse juba päevaseune vajadusi tukastamas. Kui nümfid puuris, siis viirud puuri katusel silmad kinni või pead sulgede alla peidetuna. Ja selline kollektiivne puhkus kestab kõigest 20-30 min ja siis jälle müttatakse, lennatakse ja toimetatakse kollektiivselt kas maas, kappide otsas või sootuks pesunööril, kuhu iganes uudishimu neid veab. 
Saingi eelmine nädal Sassule jälle silmatilku, kipub pidevalt nina maas või aukude kaevamisega silma sidekesta vigastama. Ja siis põletikulised nähtused silmaga märgatavad. Ja juba peab tegema ikka korralikku ravi. Paar päeva ja silmad korras, aga kuna koer juba teab rohupudeli käes hoidmise järgi mis toimuma hakkab. Püüab iga kord saba jalge vahel ära põgeneda. Kuid nüüd ühel korral isegi Nordik lunis, et ma hoopis temale paneksin. Sass vaatas, et oot mis Sina tahad minu perenaise üle lüüa. Ja tuli kohe tagasi... Naerma ajab, nii suur kadeduse uss sees, et juba teise koera juurde tulek tekitab Sassus korraliku kadeduse.
Loomad ja lapsed on lahedad. Koerad said see aasta võõraste laste tähelepanu palju, et pidime piirama Nordiku üliaktiivsust, et lihtsalt lõõtsaks ära ei jookseks, ehk siis ribisid välja ei paista. Mis teha, kui koerale on kaasasündinud anne pulka tassida ja seda pidevalt inimesega teha. Ta on väsimatu koer...
Mõned päevad saan kodus olla ja püüan olulised asjad veel ära teha, kui kaheks nädalaks koolituse lainele ennast vedama. Muidugi jätkub ka vahele võistlemispäev, kus siis jälle Kahe Silla jooksule regatud ning ajavõtuga käimisretkele jälle oma võimeid hindama soov minna. Ma ise küll ennast pikamaa jooksjaks ei pea, aga soov käimise osas küll natuke aega ja kohta parandada 10 km. 

Seekord sai käidud veel käimata paikades, alustasime Emajõe Suursoo looduskaitsealalt õigemini Peipsi ääre kaugemale Meerapallu, kuhu niisama naljalt ei ole vajadust liikuda. Otsisime matkarada, mis oli tähistatud meie atlases, kuid hiljem kohalikega vesteldes saime tõe teada, et toda rada ei ole enam ammu ja matkaraja algus kahjuks aga rohtunud nii, et seda enam märgata polnud. Loodus oli võrratu, sai ujumas käidud ja sellega siis esimene ujumine suvel. 
Loomapidamisega majapidamisi torkas silma väga vähe ja majanduslik tegevus tundus ka piiratud olema. Kuid elumajad või suvilad nägid uhked, siiski on see paik arvata võib suvitajate pärusmaa suveperioodil. Samas silma torkav pinnavorm ja loodusmõjusid hinnates jättis ikka mõtlema paneva ja sügava emotsionaalse laengu.
Hing ihkab vahelduseks kodusele elule muud looduskohti lisaks. Ei saa ju mõelda, et kodu on ainult see koht kus ennast turvalisena tunned. 
Vahelduseks on hea kogeda midagi uut ning tegutseda uute mõtete ideede ajendil jälle millegi põnevaga. 
Muidugi hing ihkab ikka ja jälle ratta selga istuma ning väntama mõnesse huvitavasse paika. Esimese öö veetsin lastega siis Meenikunno MKA ühe järve ääres. Öö veetsime selleks ehitatud lavatskatuse aluses (Soomlastel nimetatakse neid Laavudeks). Üks onnike oli lausa selline, et õhtul alanud sadu tekitas kaose juba tunni jooksul ja hilisema uurimise tulemuse sai selgeks, et selles onnis ööd veeta ikka ei saa, kuna katus oli omadega läbi. Ja seega kolisime kõik ühe katuse alla. Kus siis jäime kuivaks. Kuid õhtul enne äikest ja tormi sai veel üks ujumine tehtud. 
Järgmine päev veel enne lahkumist sai ennast kastetud vette, et nautida Lõuna-Eesti järvede happelise vee soojust. Kui jõeveed juba sellise suve poolest jahedad, siis siseveekogud, milles vee ringlus nii suur ei ole on temperatuuri poolest soojemad. Ja edasi jätkus Piusa koobaste  ja siis Suure Munamäe torni  külastamisega. Rohkemat ei osanud esialgu tahta, kellaaeg näitas seda aega, et tagumine aeg hakata mõtlema ööbimise peale Lätimaal. Ja saigi teekond siis kiirmaantee suunaga Riiale võetud. Umbes 100 km hakkasid lapsed ütlema, et kaart ei näita enam meie asukohta ja peaks mingist teeotsast ära keerama. Ma oleksin veel edasi mõelnud sõita, kuid kiirmaantee ei olnud mulle meelepärane. Rööpaline, natuke kiirus tõusis hakkas auto hõljuma. 
Olles lõpuks kiirmaanteelt ära maha keeranud ja sain ka mingi tuttava orientiiri peale ehk siis suuna Valmiera peal ( ei olnud käinud, aga teadsin, et sealt kaudu on võimalik Valka pääseda ja suund Ainazi-Ikla peale võtta. Kuid otsustasime, kuna Iklat on saanud ületada mitmeid kordi, et vaataks juba muid maantteid ja nii võtsime suuna jälle Burtnieki järvele. Vana tuttav koha, kus viibisime koos Laraga aastal 2013 augustis. Tegu siis ühe värske looduskaitsealaga ja arvatud rattamatkaradade hulka vähemalt viitadest ja Läti keelsest infost nii palju aru saadav. Muidugi õhtusöök söödud ja telk püstitatud sai veel vihmata. Nii kui me ka asjad sisse saime, hakkas sadama ja kohati puhus tuul tugevalt.. Korraks käis peast mõte, et tuul viib telgi pea kohalt.
Kuid siis kohati tukastades ja jälle ärgates kas mõne masina liikumise peale ja kontrollides, et miks liiguvad. Kellegil oli pandud ujumisranda võrgud mida sai kindlaks teha võrgupoide järgi. Ja kuna õhtune ilm ikka meelepärane ujumiseks polnud, siis sai ujumas käidud uue päeva hommikul vihma sajus. Kuid hea tunne, et ennast ületades sai ka see ujumine tehtud.
Ja enne kui järve äärest lahkusime tegime sooja söögi peatuse linnuvaatlustornist. Kuna sadu jätkus, siis hommikukohvi sai tehtud telgikatte all, aga soe riisihelbepuder rohkete rosinatega aga juba linnuvaatlustornis. 
Viimane peatus enne koju sõitu oli juba Eestimaa pinnal Lilli asula lähistele jääval matkarajal. 
Oli vast matkarada, kuigi selle jaoks viitas matkainfotahvel, et vastutus oma riisikol. Kuid läbitav, sai tehtud mööda minnes korilust mustikate ja kukeseente näol. Metsakooslus vahetus ja see oli emotsionaalselt võimas, üks pilt vahetus teise järel, küll raba kooslus, siis metsakooslus erineva alustaimestikuga, või sookooslus, kas palumets või sinilille kasvukohamets. Ja kui tagasi ringiga lõkke kohale jõudsime sai oma viimased vorstiannid lõkkeahjus küpsetatud ja muud toidutagavarad likvideeritud. Ja telgikatet kuivatatud.
Ja muidugi silma hakkas Burtnieki järve ümbruses eelmisel päeval möllanud tormi laastamisjälgi. Tagasi teel suunaga Suure-Jaani Vändra maantee äärsetes metsadest oli kah torm oma jälje jätnud. Vähemalt tee äärde pargitud kindla ettevõttemärgistusega autodest mõistsin, et nõutud metsamehed hindamas olukorda, millist tööd alustada.
Ja Vändrast suund Eidapere-Järvakandi Purku Keo küla peale on tunne alati, nagu kodus.  
Kiirustasin teadmisega, et kokkulepitud ajast kinni pidada ja olla valmis ühte peret trennis vastu võtma. Kuid juba asju valmis pannes ja kella ajalise täpsusega kliendi ootel olnud, kuid jah keda ei tulnud oli kokkuleppinud klient oma perega. Mis teha sellistega juba selle perega neljas kord, kus ei helista ega teavita. Mina pole kohustatud läbi helistama inimest, kas ja kuidas tuju on. Sellest on tekkinud tunne, et kui minu tööd ei väärtustata, siis väärtustan oma tööd teisiti. Ja jälle tuleb mängu ettemaks...