Nüüd mil aasta 2015 hakkab lõpusirgele jõudma, tuli mõte jagada väheke oma mälestustest oma lähedaste helgemaid-põnevaid tegemisi.
Lugu ise leidis aset aastal 1989 ja muidugi novembrikuus. Kell 2 öösel mina ärkvel, tuba valgustas Lasnamäe tänavalgustuse kuma (3km kauguselt), tulekuma asetses uksepiidast üleval pool. Kuid korraga märkasin huvitavaid vilkuvaid taskulambile omase ringikujulise valguslaike uksele langemas. Imestasin ning uudishimu ajas ülesse ja aknast välja vaatama. Tundus olukord kahtlane ja neid tulukesi vilkumas põõsa taga päris mitmeid. Äratasin vana-vanaema, kes pobises läbi une, et kobigu ma magama, et näen viirastusi. Kuid mu süda ei andnud rahu, läksin ajasin omakorda vanaisa ülesse ja kutsusin vaatama. Kes tegi sama järelduse, milles minagi oletusi jõudsin teha. Kauguse, kus need tulukesed liikusid ei olnud majast kaugemal, kui 100 m kaugusel lauavirna taga. Vanaisa ajas onu A. ülesse ,vanaisa ei lubanud koeri õue lasta. Kuna viimane haaras tulirelva. Niikui lülitati suur õuetuli, kostus jõepoolt postkasti suunas sõitva suure masina häält. Ja onu A. käivitas juba Fillist ning hetkel teadmata marki massin tuledeta tegi korraks peatuse postkasti juures ja sõit jätkus edasi. Seni kuni kodused mehed oma fillisega hoovist välja manööverdasid oli auto koos tundmatutega kadunud. Kuid onu vilumused (kiirabis töötamisest) autoga kiirendust tehes jõuti ka jälitavale, millele siis vanaisa paar lasku jahirelvast tagumisse paremasse rehvi lasti. Mille tõttu auto juhitavuse kaotas ja täiskäigul kraavi kaldus. Kuid lõpp-pilt, juhikabiinist oli välja hüpanud sõjaväe riietuses oma 8 meest ning lippasid, kuis jaksasid kuhu keegi oskas. Rohkemaks tagaajamiseks vanaisa enam ei viitsinud, kirjutas autonumbri ülesse ning sama päeva hommikul sõit päälinna ja kõrgemasse ministeeriumi, mis tegeles sõjaväe korraldamisega.
Anda ülesse noorsõdurite toimetused tema talu ümbruses. Tol hommikul ei uurinud, keegi kas miskit varastatud oli. See selgus aga mõni päev hiljem.
Nädal hiljem ilmus hoovi sõjaväe värvides kongiga masin ei mäleta marki (tean, et mingi vene oma). Kõige pealt astus kabiinist hoovi kõrgemat auastet omav sõjaväe boss, kes siis jagas käskluse sohvrile, kes läks kongi taha ja avas ukse ning sealt vupsas hoovile 8 tavalist rohelist noort vene sõjaväe mundrit kandvad paguniteta sõdurid. Major rivistas poisid ülesse ning vene keelsete käskluste saatel palusid poisid vanaisa käest vabandust. Pärast sellist tseremooniaalset vabanduse palumist, jooksis üks noortest sõduritest auto taha veelkord ning siis tõsteti maha juba neli suurt velgedel rehvid. Mille üle oli meil muidugi kõigil üllatus. Vanaisa mainis pärast varguse avalikuks tulemist, et selle oli hoopis ära unustanud, et kontrollida, et mida need noblikud tegid.
Miks selline asi juhtus, lihtsalt tol aastal 1989 aasta kevadel toodi tööbati sõdurid ehitama Ülemiste-Muuga ja Muuga-Lagedi kaubarongide raudteed. Ja loodi Lagedi raudtee jaama lähedusse Sommerlingi sohvoosi kasutuses olevale põllumaale sõjaväe osa. Ja kuhu siis paigutati üle liiduvabariigi kokku korjatud erirahvustest noorsõdurite tööbati väeosa. Oi nende kohaolu tekitas palju paksu pahandusi, kuna kiputi palju eirama kontrolli ja korraldusi, siis öösiti käidi vargil ja eks oli ka muid pahandusi.
Ja ühtlasi ehitatid teine viadukt, eraldamaks ja muuta võimatuks pikaks järjekorraks ülesõidule. Viadukt asub enne Leningradi mnt. peale sõitmist. Kõige pealt on Lagedi viadukt.
Olen selle raudtee ehitust näinud ja nii mõneskis olukorras käe rusikasse keeranud ja mõttes lugenud 10, et kas virutan või kaob...
Kogu mu lapsepõlv on elatud Lagedi ja Lasnamäe piirkonnas. Muidugi on veel huvitavaid seikasid, kirjutan neid mis hetkel meenuvad ja aeg-ajalt jälle ennast meelde tuletavad.
