Maapind on juba siis pehmeks vihmaveest muutunud, isegi kõievaiad ei püsi maa sees, väga kergelt tulevad välja.
Ootasin eile EHS-i töötajaid, kuid jah ei jäid tulematta. Homme helistan, küsin millal tulevad, tahan ju auto remonti viia, et siis ei satu sellisele ajale, kui ma kodust ära. Mõned hobused vajavad hindeid... kui ma eksi siis läheb see ka mulle maksma... natuke hirmutab. Tõuhobuse kasvatus on päris kallis lugu, siis varssadele vaja teha ussitõrjed, üks täkupoiss vaja ruunata, kui klopsin vaikselt mõttes summad kokku, oi oi oi, paneb ikka oigama. 
Nüüd mil võtsin koerakoolitusse uue meetodi ehk siis jalutama minnes, panen Pipi rihma otsa ja mis toimub. Lara nõuab rihma otsa saamist, see ,,kohutav" kuidas hüppab minu ja Pipi vahele ning hõõrub ennast vahele. Täna üllatas Sass omakorda, kes julgeb juba rohkem kaasa tulla, kui hobustega metsa lähen. Miks on mul koerad, sellepärast, et pakuvad seltsi ning meeldib neid jälgida. Mina näiteks ei suuda koerata olla, kui ma miskit teen on alati koerad mu lähedal ja sabas. Hobuseid karjamaalt ära tuues, on nemad karjamaal kaevamas, see on nende esmane tegevus, collie armastab hobuseid ajada, kuid õnneks on seegi kadunud.

Sajab ja sajab, ootan väikest saju pausi, et teha reis saepuru veoks ja natuke vedada metsakuiva kütet. 
Hobustele vedasin ninaesist, kui täna pikalt sajab peab loomad sisse laskma. Hämmastav, kui kaks paharetti eraldi on, siis on kari karjamaal, karjuses on tugev vool. Kuid täkule see ei mõju, lendab läbi nagu püssikuul. See selleks, hetkel käitub nagu ninnu-nännutatud hobune, kes teeb kõike peremehe meeleheaks, aga ni kui karjamaale lasen, siis jah viib omatahtmisi ellu. Mulle tundub, et Anne-Mai osatab kõike veel täku järgi. Kui ma sellist kannatlikust jätkan suudan nad ka lõpuks uuesti karjamaale püsima saada. Olen enne täheldanud, et teatud vanuses mingi kiiks välja murdmises tuleb, aga see muutub.
Eile muutsin koerte koolituses väheke tradistioone. Panime kolm koera rihma otsa, vabaks jäi Sass üksi, tegelen hetkel Lara ja Sohvi rihmast tirimise koolitamisega ja jätkan kannatlikult Lara koolitamist mitte murdma kanu, hetkel muidugi ei ole ma seda viimast lubanud sooritada. Ikka nii, et kõige pealt Lara rihma otsa ja üks lastest siis teeb sel ajal kanakuudi ukse lahti, kui ma Lara olen lamama pannud. Muidugi võpatab ja unustab mind iga kord ära, kui mõni lind lennuga möödub. Ja püsti hüppab, et hüpata kanale järgi. See aeg mil kanad õues vabalt on koer kinni ja siis kui vaja käime rihma otsas jalutamas. 
Muidugi juhtus veel eile selline lugu läksin kanadele sööki panema, kui üks tiivuline supsas ukse vahelt õue. Ehmatus muidugi ja mõte, et nüüd on lännu, aga Lara vaatas teatud kauguses, aga ei tormanud püüdma. Hea meel, saime kana tagasi sisse. Ja oli pinge selleks korraks lahendatud.

Hingedepäeva mõtisklus.

Süütasin küünla, meenutamaks lähedasi, kes mõne aasta eest lahkusid, kuid keda ei suuda unustada. Loomaarmastus pärineb sügavuti ikka kuskilt esivanematelt. Hakkama saamine kasvab aastatega. Vaatasin eile ja mõtisklesin, et Lipton ei hooli ühestki indlevast märast, kipub aiast välja jooksma ja seetõttu pean teda eraldi hoidma ühe noore märaga (pisikese Anetti-Anne-Maiga). Hammastevahetus on üheks teguriks ja see tekitab lihtsalt lisa stressi pakitsevate igemete näol. Ma ei pane siis sellist looma sadula alla ka, lihtsalt suhtlen ja käin niisama jalutamas. Las läheb üle ja elu loksub oma rööbastesse. Nii palju jälgin, et vanad hambad korralikult eest ära, siis tuleb lasta juba kirurigiliset asjatundjal hobuhambaarstil vaadata. Esimest korda oma elus olles selle asjaga kokkupuutunud ei saanud aru, miks hobune ühel hetkel halvasti alluma hakkas ja kui suhu vaatasin siis selgus tõde. Ja parim selle juures on kas kohe sekkuda või lasta asjadel loomulikul kulul oma töö teha. Jälgides, et uus hammas ka kasvama hakkab. Kõik valuga seotud käitumine siiski kaoks. Lipton on tohutult südamlik.

Laraga veel see teema kätte saamine ja kanad... kuid homsest hakkan katsetama uut taktikat tema koolituses. Ühe noore koera õpetamine on pidev protsess, vanade koertega peab sama moodi tegelema. 

Hommikul külastasin siis tormist räsitud metsi, õnneks suuri ja ulatuslikke heiteid ja murdusid ei leidnud kõigest üksikud. 
Eelmine nädal oli tore, käia enda lastega ja mõnede külalistega ratsutamas maastikul. Eile tegin väikse kulutuse valjastele ja siis õhtul koju jõudes vaadates, millised valja osad kellegile lähevad. Kelluka vanade valjaste küljest siis suulised ja ratsmed ning uued kolmeosalised suulised läksid Tassale. Vaatan homme veel varutuse üle, kurdan vaja on osta juurde mõnedele sadulatele geelpadjad või siis sadulapadjad koos sobivate sadulakatetega, mis sobivad näitkes talvel külmaga (nahk on talvel istumiseks külm, aga sadulat kattev lambanahk oleks parim kate). Paar sadulavööd on vaja veel juurde osta. 
Peatselt tuleb minna valda, et taotleda ehitusluba, ega ju ilma vallaloata miskit majakest ehitada saa, kui teatud ruutmeetrid ületavad teatud kategooriad.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/koerakari-jookseb-ringi-kindla-juhita.d?id=66958108

Karja on tekkinud paar kurjajuurt, mis sellest et vool tugev karjuses, aga pahanust armastab Anne-Mai ikka tõeliselt eriti siis, kui seltsiliseks Mann. Ainus lohutus Anne-Mai Anetti puhul, et teismeiga lööb välja ja tema arvab, et nii saab ennast kehtesada. See on ainult hetkeline rõõm, kui karja jälle karjusest välja suutnud meelitada. Ja veel üheks tegelaseks on täkupoiss Lipton. Teda me ei saa üldse karja lasta. Nii kui tema karjamaal on karjusest läbi ja muidugi pahanduste radadele läinud. Söök on ees, mis neil veel vaja. Täkku see aasta eriti märad huvitanud pole, pigem on käitunud pubeka eas oleva poisina.
Lara on teinud palju edusamme, kuid veel üks mureprobleem, kui ma tahan teda kinni võtta siis ei anna, muidu tuleb küll ligi, kui mul seda plaani pole. Sõnakuulmises ei jää enam teistest maha, lihtsalt suurepärane seltskoer.

Kõige ustavam sõber, kes on alati sõber - Lemmikloomad - Aed ja kodu

Kõige ustavam sõber, kes on alati sõber - Lemmikloomad - Aed ja kodu