Kuna mu palgapäev lükkas mõned mu liiklemised päevase hilinemisega edasi. Miskit, pidin oma plaanide muutustest ka teavitama teisi, kellega täna mul kokkusaamised planeeritud. 
Ma ei saanud ju ilma liikluskindlustuseta liiklusesse minna, pidin ju selle enne ära tasuma. 
Käisin Haabneemes, tõin majapidamisse siis kaks kana ja ühe kuke. Meie isapart võttis nad kohe omaks (temagi ju valge), küll ta sosistas nendega miskit omas keeles. Meie Piilu oskab susistada ja nii ta siis juttu uutele miskit pajatas. Oletasin, seda pererahvale ka, kui nad küsisid, et kuidas teised uustulnukatesse suhtuvad. Mu pisikesed ja mustad kanad lendasid õrrele ja kiikasid alla, oh ennäe imet, kes nuud viil ommavad. Pererahval eelaimduses vist, et tahetakse kanu roaks, kuid jah ei nii kergelt meil need söögiks lähe. Eks mõni kanadest jäänud uue koera hammaste vahele, kuid eelnevalt, kui suliskarja hoovile jalutama laseme hoiame Larat jälle rihma otsas. Enne ei usalda, kui olen kindel, et koer ei tee neile miskit. Uus võib olla võõras ja peab eelnevalt tutvustama. Mulle meeldib, kui loomad ja linnud saavad omavahel hästi läbi. 
Tahtsin oma kanakarja täiendada valgete kanadega. Kaks musta kana juba on ja 8 pruuni mini kana, siis vaatan veel karja täienduseks kanatõuge majja soetada (edaspidised plaanid).
Vahetasin eile osaliselt karjusenöörist välja ja ime sündis hakkas akutoitel trafo ka voolu edasi andma, tähendab, et kuskil oli katkine trafo. 
Alustasin eelmine nädal vaheldumisi silo ja heina söötmist. Järgmine nädal pean tooma ära 8 rulli heina. Kohe silo peale ei julge, hetkel söödan eelmise aasta silo. 
Homme on Velise laat, kus mu mõned ponid teevad lastele ratsasõitu. Ja öö muidugi tuleb veeta Velisel. Eelnevalt tuli ikka suur töö ära teha. Asjad kokku pakkida ning autosse laadida. Anete ja Aaade siis kahe varsa ja kolme sadula käiva poniga teele. Homseks pidi siin palju rahvast olema.
Papagoidega selline teema, meie Tuvi oli päris ekstaasis ja kohutav lendav amatsoon oms sookaaslase ees ja pidime eile ühe paari teise puuri tõstma. Tundus, et see samm oli õige, puuri tekkis rahu ja Tuvi sai süveneda oma munemiskunsti näitama eakale Tipile. Elu loomadega on vahva. 

Täna siis selgus, et pean enamuse taranöörist välja, kuna osades kohtades on ühendatud sõlmega ja sõlmed ei anna ühendust edasi. Tähendab, kogu tara on vigane ja sellepärast hobused läbi jooksevad ja eks veel pime aeg kah. Panin tähele, et Testu ei näe pimedas hästi. Ahjaa, eile kanal 3 TV uuidtse saates räägiti läbi Heiki Valneri edasi, et liiga palju õunu hobustele ei ole soovituslik. Õnneks mul seda probleemi pole, et heatahtlik naaber ilma loata hobustele miskit annab. Ainus probleem ongi, metsas olevad metsõunapuud, kui nad mõne õuna saavad pole viga, aga palju anda ei tohi. Sama on küülikutega eks muu pisinärilistega.

Kaunis sügis oma võlus ja hiilguses.

Iga kord arvutit avades ja jõudes oma sõnumiblogi kirjakasti, siis on oluline juba meelest läinud. Ei pea seda veel unustamiseks, aga nüüd kui mul telku toanurgas uudiseid jagamas, menus mulle kohe, milest esmaselt jagada sooviks. 
Aktuaalne siis meie piirkonnas ja külas Rail Baltica trassi arutelu. Kui OÜ Sokkel alustas tegevust (paekarjäär)sesesKMH läbi arutelu paar aastat hiljem uus KMH ja siis juba teavitades, et plaan allapoole põhjavett ikka kaevandada see läbi pinavett alandades. Nüüd mil see aktiivselt töötab ja ümbruskaudsete kaevude veetased on langenud. Ja nüüd juba siis radutee, suletud trassi koridoridega. Ja mis meil seeläbi selgus, et meil pole kogukondlikku ühtsust juba Valla volikogu esimehe näol. Täielisti imestamisväärne, see kuidas öeldi juba uutele sisserännanud inimestele. Näitab ju tegelikult milline suhtumine on tegelikult loova ja ühtsuse kogukonna poole. Ja nüüd mil olkes vaja rohkem ühtset kokkuhoidmist kõrgemate vallakodanike poolt. Mida selline suhtub, reetmist ning sooja kohta, kellel võim sel teistest ükskõiksus. 

Esimene öökülm on ka seljataga eks olulised külmaõrnad koduaia saadused kööki veetud ning öö hämaruses veel hobused sisse toimetatud. Nuputan mõistusega, mida ette võtta kahe teljelise traktori järelkäru rattaga, arvan homme võtan korra alt ning otsiks ülesse probleemi. 
Koerad on alustanud talvepeki varu naha alla kogumisega. Söögiisu on tõusnud kahekordseks. Imestan Sassu söögiisu tõusu osas. Vahepeal oli väga nigel isu. 
Hetkel hoian kahte hobust karjast sisetingimustel Anne-Mai ja Lipton, kuna nad lihtsalt ei austa hetkel karjust arvavad, et kõik õigused nende poolel. Akutoitega karjusetrafo ei anna sellist särtsu, mis tegelikult teatud pikkusega karjusenöör vajaks. Lihtsalt toimetan ja tegelen nendega teisiti. Vaja on veel noorsälgudega tegeleda. Õnneks olen loomapidamishoonetest veel sõnniku välja saanud. See aasta on eriline, sõnniku soovijaid on juurde tulnud. Erakorraliselt on neid kes tulevad ise viivad kodust ära. Siis kehtivad sellised reeglid, et kes ise peale viskab omab transporti jne. saab selle tasuta. Mul lihtsam ei pea om jõurammukest kulutama.
Papagoid elavad oma sassissuhte kolmnurga elu, kuid see on lahe vaadata, millised toimetused ning suhted hetkel on välja kujunenud. Muneti juba üks muna, mille leidsin küll puuri põrandalt, tõstsin selle tagasi pesakasti, kuid kaduma on see saanud. 

Seistes sügisilmadega silmitsi tekkis meil ilmastiku jahenemisega probleem Laraga. Sai siis vaadatud koerte moeaksessuuaare, kuid võtab sõnatuks, et ühtepidi ikka kallivõitu koerte riided. Kuid õnneks on majas lapsed leidlikud ning materjali ja jagub saigi Larale isiklik dzemper selga. Mind ajab teda nähes kogu aeg muigama. Samas Lara tunneb oma vestis suurepäraselt ja tundub, et mängulusti see ei ole teda kahandanud pigem toonud talle isegi meeleolu. Sassul on tervis paremaks muutunud ja lausa hüpleb ja kargleb rõõmsa koerana mu ümber. 
Lara jättis viimase kuke murdmata ja nüüd valmistab täielikku mõistatust, et mis asi tõi tema kasvatusse muudatuse. Kas see, et muutsime hoovis kanade pidamiskohas koertele reegleid. Reegliks sai see, et keelasime koertel kaasa tulla kanadele toidu viimise ajal. Ühesõnaga kehtestasime reeglid kõigile... ja  seda sai tehtud kolm nädalat. Kas meie õnneks või õnnetuseks olles lasknud jälle kanakarja vabadusse hoovi peale, aga Lara pidi olema rihma otsas, aga teised koerad vabad. Ja üks kukk keeldus ööseks oma kuuti minema. Ja ei leidnud toda sulelist. Eks väike nukrus puges hinge, et nüüd midagi peab hüvasti jätma ja veel igaks juhuks mediteerisin, et juhtuks ime, et Lara toda sulisisandat siiski maha ei murra. Järgmine päev siis juhtuski, kus Lara andis teada, kus asub kukk puututamata sulistkeret kordagi. Eks esimene asi oli ehmatus, et mis juhtub ja siis kukk kadus jälle kuhugile. Kolm päeva viibis too kukk meil vabaduses, kui ükskord kätte saime. Kuid Lara ei puutunud kordagi. Praegu ma veel ei hõiska, kui asi on selge, mis asi tõi siis koerakasvatuses tolle muutuse. Koerakoolitus on võtnud väga huvitava pöörde, kui miskit toimub positiivses suunas, siis alati on meeldiv ning soov koeraga rohkem aega veeta. 
Nüüd mil ilmad jahedamaks läks, hoiab Laraga ka rohkem jalutuskäikude ajal mu lähedusse. Täna panin veel tähele, et Pipi proovib kah järgi teha Lara akrobaatilisi hüppeid mängimise ajal. Ja teiste koertega on hakanud Sassgi mängima. Ja täna metsa jalutama minnes oli mul lausa rõõmupisar silmas, kuidas koerad lõbusalt ja mõnusalt omakeskis metsa möllasid ja siis läks koeranina tööle. Jooksevad sikk-sakkitades minu lähedal metsas lõhnu ajades. Ja siis veel, metsas mul veel mõned hobused ja hea, kui mu jahikoerad jooksevad ümbruse korraks läbi hoiab lihtsalt metsloomad eemal ja nii säilivad aiad terved. Omapäi jahtimist pole, koerad hoiavad minu lähedusse. Lihtsalt võrratud elamused koerte seltsist.

Sügis saabunud.

Sügis saabus tõesti ja märkimisväärselt ruttu. Eelnevatel päevadel tiheda udu ja värvikate lehtede näol. muidugi rändlindudest kabjalised jällegi Farmeri ristikupõllu ründamisega. Õnneks nüüd võin jälle vabamalt hingata, vähemalt tehti ära ja nüüd pole hobustel sealt enam miskit leida, kui üle limpsida. Ei ole tunda, et võiks tekkida terviseprobleeme. Ristik toortoiduna pole kellegile eriti kasulik suurtes kogustes, kui seda mõõdukalt anda siis jah sama ka lutserniga. Osa hobused teda ei söö, aga mõni rumal sööb kõike. Mis Hertal juhtus lutserni söömise järel, teine päev põsed paistes (kus asuvad süljenäärmed) nägu musti täppe täis. Kolm päeva hiljem paistetus kadus, kuid kohad kus paistetus oli kadusid karvad ja tekkisid korbad. Sinna sai pandud salvi, oletasin sügelemis peletamiseks. Arvasin, et neid kohti oli sügatud.  Õnneks nüüd on jälle normis ja loodan, et lõpuks kaob see rändlus kah ära. 
Koer Larale valmistasid lapsed sügisriietuse, milega saab selliste niiskete ilmadega väljas viibida. Eile soovis väga sisse jääda. Mainin, et isegi teki panime koerale peale, võib olla olen mina rumal, aga koeral olid vappekülm ja ma ei saa looma nii vaadata, kui ta väriseb. Olen sellel teemal rääkinud ning üks loomaarst mainis, et selline väriseb koera psüühikast, et eelmised üleealmised on tekitanud tolles koeras psüühilisi muutusi. Mõned päevad varem märkasin koertes ka söögiisu tõusu ja nüüd pean mõnda aega lisama toortoitu (purustatud loomseid saadusi).
Laste abiga meisterdamise küünile uksed ette, et valmistuda talveks ning laudast on jäänud veel paar koormat sõnnikut välja visata, siis pean tegema kohalikku saeveski külastuse, et tuua saepuru, et alustada siis talvele vastuminemist. Ostma pean Anete tuleviku hobusele talveteki.
Mis meil siis papagoi puuris toimub, hetekl ,,sõda" naised on vahetusse läinud, üks vanema paari isastest ,,rikub abielu" noolib kõrvalt endast nooremat emast. Ja too noorik emasest on veel paras ülbe, kes on näidanud koha tolle härra naisuekesele koha kätte. Pärast puuride vahetust on papagoid päris elavaks muutunud. Toimub ikka tõeline linnuelu. Muidugi sai ju lisatud pesakast prooviks. Muidugi meie enda eakas paps Tipi on nii sillas, tütar Laura ristis noorukist emalinnu Tuviks, kes siis on meie Tipi silmarõõm. Muidugi see silmarõõm ripsutab ikka mitme isaslinnuga tiibu... on alles loodusmaailm imeline ja õhtutundidel pole lihtsalt igavust tunda, kui neid jälgida.