Juba septembrikuu.

Juba september, ohkama võtab, kuid üllatus momente jätkub meilgi. Nüüd on siis merisea paarikesel ühine lapsuke - täna sündis. Korraks sai isane mr Lola eemale tõstetud, et merisea emme saaks rahus poegida ning lapsukesega puhata. Nii nummi on see lapsuke juba silmad peas ja puuris jookseb.

Kanakarja täienduseks lisandus pardipoiss, kellel lihtsalt polnud talveks ruumi ning kes pakkus oma kohaloluga ühele koerale seltskonda. Ja nüüd siis meie kanakari muidugi ehmatusest hoiavad teistest igaks juhuks eemale.

Suvi oli erakordselt suvine ja töine ning meeleolukas. Ei saa kurta millegi üle. Nüüd ei jää muud üle, kui hobuvarssadele kiibid ja passid korda. Järgmiseks siis halvem osa, mõned täkupoisid vaja lasta ruunata. Eks töid ja tegemis jagub kuhjaga, kuna täna hommikul leidisin hobuse karja lähedal olevalt heinamaalt, siis sai karjakoppel kiiremas korras edasi tõstetud. Jamaks osutus see, et Raplast koju sõidul purunes esirehv paraja pauguga. Õnneks poeg kes hetkel kaasas aitas purunenud rehvi tagavara rehvi vastu. Järgmine nädal, aga uued esirehvid vaatama, saab siis selle tagavara rehvi koos veljega jälle tagavaraks panna.

Imestan ja mõtisklen, vahel on raske leida mõnedele tegevustele raske sõnu. Kui korra on keegi kellegi ära andnud ja mingil hetkel kiirustab, lootuses, et asjad kiiresti sujuvad. Kui ühte koera vägisi harjutada inimesega, mis temast saab...?
Külastas Lara endine omanik... Lara ei teinud suurt välja ja ka omaks ei tunnistanud. Esitasin enesele küsimuse, kas koer on õnnelik... juba teab mitmendat hommikut tembeldab mind kõigi oma nelja jalaga kõigi koerte ees. Väljendades sabajupiga siirast rõõmu mu välja ilmumise ees. 
Kuuldes, et endine Lara peremees on võtnud enesele inglise setteri ja see ei oska ujuda , tekkis õudne tunne... kas koeri hüljatakse nende vigade pärast. Endine omanik lootis, et koer kes korra ära antud tunneb vana omaniku vastu huvi nin on juba nii palju arenenud, et võiks jahile minna. Olles enese juba päris palju selle tõuga kokku viinud, siis mul lihtsam teada, et seda tõugu koerad on rasked koha vahetuse suhtes ja üleelamiste osas. Täna sai korra elektrikarjuselt jälle voolu, koos paralleelselt mu käsklusega ei tohi. Tahtsin selle keeluga pigem teavitada, et mitte ei läheks naabrimehe maa peale. Kadus nii 15 min ja saabus siis ratsamatkale minejate tulekuks tagasi. Mul läks kergemaks ning usaldus minu ja koera vahel oli endine... suurepärane tunne valdas, et seekordne elektrikarjuse shokk kergelt möödus.
Tänane päev tekitas igasuguse jahikoera koolituse vastu... eelistan koera, kes töötab minu kasuks, aga mitte läbi maha surumise.
Lara kuuletub, Lara on hommikuti kõikide üle nähes väga rõõmus. Hüppab kõigi nelja jalaga õhku. Linnukoerad on huvitavad, kuid mõtlikuks teeb inimeste suhtumine ja kiirustamine. Olen aru saanud, et mõne loomaga läheb aega mõni võtab õppust kiiremini. Kurb tunne valdab, kui kuulen, et jälle antakse ära mõni koer. 
Tühja need mõned hammaste vahele jäänud kanadest, nüüd tekib tahtmine koeraga edasi tegelda. Koer aktsepteerib pärast magamiskotti võtmist isegi rohkem, kui enne. Tänan mõttes oma esimese koera kogemusi, kes valvas omal ajal minu und, kui ma laps olin.

Tassa va ,,pätu" teeb trenni usinalt ja meeldib koostöö inimesega, aga probleem, meeldib aiast välja ennast lõhkuda. Eriti veel seda öösiti.

Koguva küla lähedale jääv vana ja ajaloolise tähtsusega Uisu sadam. Kohalike poolt on rajaud sinna riietekabiin. Muidugi roostik öösel kihas veelindusest ning aktiivsed olid kaladki, kes ikka lupsu vees lõid. Need helid ei lasknud mul uinuda. Lihtsalt võrratud hetked võõrsil annab parema tunde jälle tagasi naasta tööpostile.

Minu puhkus on kordaläinud. Ilm on soosinud kõiki mu sõite ja käimisi, kuigi plaanitud Kihnu reis asendus Läti ja Lõuna-Eesti reisiga. Ujutud sai palju. Muret tekitas kaasas olev koer Lara, kes öösiti värises, selleks puhuks panin alati talle teki peale. Imestasin iga kord sellise tegevuse pealt enesele küsimust esitades, et miks ma seda teen. Koer peaks olema jaheduse suhtes mitte eriti nii tundlik. 

Ära hellitatud Sohvie

Kui lastele trenni teen istub enamuse aja kellegi süles, kipub olema karja koer või siis kaevab auke koos teiste koertega.

Kasuemme Pipi mängib nõrgemat, et Sohvi õpiks murdmist nii õppis kunagi Pipi kasuemadelt collidelt.

Sellised toapikk-kõrvad peavad turvalisuse mõttes kas rihma otsa või jooksuaedikus aega veetma.

Kui ma toas viibin enamuse aja ootavad koerad ukse ees ja kui ma kodust väljas, siis aia taga.

Lara hoiab teiste koerte suhtes veel distantsi, kuid on õppinud ka tema pererahvast ootama.

Trenni lõpetamine.

Matkale minek.

Abula pangal olev RMK varjualune.

Lara oma lemmiksõbranna Lauraga.