Näksi muru... minu meelest nii lahe noorte slängis omavahelises suhtluses kasutatav sõnavara. Täna oleksin tahtnud ühele maaomanikust tädile nii öelda, aga olles alalhoidliku meelega jätsin selle mainimatta. Nojah eks see mida ma niidan ei ole enam roheline, pigem kuivusest liialt ära kuivanud ja seetõttu mu niidukile ka laastavalt mõjub. Olen hilja peale jäänud, aus olla, motivatsioon on madal, et seda niita. Lapsed tahtsid, et teeksin ära, kuid mulle otseselt see maa ei meeldi. Kogu aeg juhtub seal, kas niidukiga või traktoriga. Mu motivatsioon selle maa niitmiseks on null. Nüüd kusjuures täna sain teada, et tol tädil on veel PRIast veel toetused taotelud, juu siis saab kellegagi sellise diiliga, et saab odavalt ära lasta purustada.
Mainin seda, et mul on talvine sööt olemas karjale. Murestema ei pea. Eks näe, mis takistused eeloleval talvel ootavad. Viimane talv panin mind traktori puudus teisiti mõtlema ning teisiti tegutsema.  Tegelikult vahva oli.  
Millest siis alustada, eile oli tegelikult üks sigri-migri päev, kus ebamugavused seondusid vahelduseks meeldivate kohtumistega. Külastas mind siis mu sõbranna koos oma sõbrannaga ja lastega... väga mõnus vahelduseks vaatamata tehnika viperustele... oleksin pidanud eelmine päev traktorit käivitama siis oleksin teada saanud, et aku on tühja võitu. Võib-olla see pidi nii minema. Kuna akud mida proovisin laadida ei funkad kumbki, nii pidin neid tassima koju kui ka uuesti põllule, mõned korrad katsetasime ka krokudega käivitada, kuid need suht kehvad ja ei andnud korralikku kontakti.  Mõned tunnid laadija otsas ei andnud ka soovitud tulemust. Tõin poisi  ära koju ja mainisin mehele, et traktor jääbki põllule. Mees muidugi muretsema, kuid mainsin, et veedan öö traktorit valvates. Läksin mingi kell ja tulin põka juurest nii pool üheksa ära. Käisin autoga... naljaks osutus see, et ma pole leidnud süsteemi, kuid lukustada auto uksi seest, nii pidin keerama aknaklaasi alla ja võtmega väljast uksed lukku keerama... Tõmbusin kerra nagu kassipoeg auto tagaistmele ning tekitasin varikatte, et mind ei segaks suur ratas täiskuu, mis hiljem asendus uduseilmaga. Hommikul kell 7 oli nii tihe udu, et lähedal olevaid talusid ei näinud. 
Ja vestlus tolle maaomanikuga, kes noomis mind veel traktori omapead jätmise eest, olles talle maininud,et traktor oli valvatud, siis üllatusilme väljendas imestust, et tema ei näinud mind kuskil pool. Kui mainisin, et hommikul oli paks udu, kuidas ta sai näha. Olen ennegi autos ööd veetnud, küll karja valvates, siiani ei tea, miks aga pidin. 
Hommikul traktori juurest tulles ootas mind veel hobuste üllatus. Suurem kari oli vahetanud koplit oletasin, et Teebal oli plaan uuele märale (kes meil juba pea kuu aega olnud) koht kätte.  Ja nii nad siis mul teises koplis madistasid kordamööda. Kõige pealt panin trenniplatsi värvava ülesse ja siis läksin teist koplit korda tegema, enne võtsin karjusest voolu välja. Uurisin, et kas Ethel indleb panime Etheli uuesti Liptoniga kokku, kuid Lipton ei taha teda, tahab hoopis teise karja minna. Paneb ikka mõtlema. Elame näeme, kas õnnestub.
Täna pidid ühed kohalikud lapsed tulema, aga ei tulnud ei tea, mis juhtus... ei nad helistanud ega teavitanud, et miks nad ei tule. Sai neid ju oodatud. Olen harjunud oma tavapäraseid trenne tegema. 

Tänane hommik algas selliselt, kella 4 paiku piilusin korra õues käies ka karjamaal söövaid hobuseid. Kõik olid alles. Kuid mõni tund hiljem  kohvi tassiga loodust nautides, helistatakse ning helistati, et mõned hobused Kabala-Purku tee peal  suunal Purkule. Sain siis kaaslaseks ühe tütardest, kellega muidu suundusime mainitud kohta. 
Olles siis paar tundi hobuseid otsinud, sain aru, et mõttetu on otsida neid nii. Pidasime plaani, et vaatame veel Ahnepere põllule.. Seal need tegelased olidki. Egas mikst, siis paarile loomale valjad pähe lapsed selga ning ratsa siis kodusuunas minek. 
Tänane päeva heinaniitisel läks mul aia taha. Küll üks probleem ja teine ning ei jõua ennast ära kiruda, oleksin eile pidanud traktoril akut laadima. Natuke see lugu ärritab. 

Täna siis jõudsid kaua oodatud uued päitsed kohale ja eks vanadki on peaaegu taastatud. Pean leidma ülesse veel Liptoni poolt kaotatud head tugevad päitsed ülesse. 
Täna pahandas Lipton mind ikka põhjalikult, lubasin täna selle pärast tema olukorra veidi rahulikumaks teha, kui ta mul mõtleb veel selliseid asju korraldada. Okastraataiast hüpatakse lihtsalt üle ilma igasuguse naljata ja tullakse koju. Sain korralikult pahaseks, just hommikul tegelesin sellel teemal temaga. Tundub, et on ennast vahepeal kõvasti harinud ja harjutanud ning siis sooritas lõpuks oma teadmised läbi praktilise teostuse ellu. 
Minule see asi ei meeldinud ning üheks ööks siis sisereziimile. 
Millise taktika pean valima mina, et saaks jälle täku aeda püsima. Varsad sain püsima, nüüd mõned päevad Herta viibis teisel karjamaal seoses kintsu hammustuse jäljega. Lihtsalt haava vaja jälgida ning puhastada ja rohtu peale pihustada. Praegusel ajal on saada kõike, tuleb lihtsalt rääkida vetiga või kliinikus oskusliku seletamisega ravimeid ka saab v.a. vet. arsti retsepti alusel väljastatavaid ravimeid. 

Kas ei ole vahel kummaline, kui hommikul ärgates, vaevab unistav mõte, et oleks mul üks sulane, kellele anda hommikul tehtavad ülesanded. Olles hommikul vaadanud, mida oleks vaja teha ja mis veel pooleli, siis see nimekiri oleks päris pikk. 
Millest täna alustada, püüan tegeleda iga päev täkuga. Kuna selt hormoonid kisuvad koju. Hetkel pean teda metsas. Siis hea kuuulda, kui koju saabub kohe jälle kinni püüda.
Lara on hakanud reageerima mõningatele käsklustele. Eks olen korralikku tööd teinud ehk siis infot koera koolitamise osas. Plaanin järgmine nädal Viljandimaale ühe linnukoerab õppeplatsile minna, kes siis selle rajaja ühtlasi veel sama tõugu koera omanik. Vajan koolitamises nõu... naljatlen lastele, võtsin koera nüüd vaja hakata veel relvaluba taotlema. Laral on arenenud tohutu jahikirg. Pean kasutama oskuslikult tema kirge läbi koolituse suunavaks, nüüd seda enam, kus ta on hakanud reageerima käsklustele on mu enesetunne palju muutunud.  Mulle meeldib  juurde õppida ja see ongi üks väljakutse.

Kui oma unistustes traktori peal ennast juba lõppu unistada, siis alati kohe midagi juhtub. Iial ei tea mis juhtub. Niidukil siis keps keevitusest lahti murdunud. Juba ostes vaatasin seda kohta, et vajab üle keevitamist, mainisin seda ka pojale. 
Nii palju olen teadlik, mida tehnikat ostes vaadata oskan. Vanal heal nõuka ajal mu vanaisa kõike keeviseid alati üle tegema. Ja mulgi antud valdkonnas hea silm seda kontrollima. Eks mu teisepoolega tekib alati kerge dsikussioon mis on õige ja vale. Kepsu kinnitus sõrmega. 
Herta ja Amanda on nüüd kahekesi eraldi aias. Lipton, neti ja etiga metsas karjamaal, kus eti võõrsilt omastas enesele lapseks või sõbrannaks. Lipton võõrast mära ei taha, pigem tahaks koju omade juurde, kuid mul on teine mõte. Temalt järgmisel aastal küll mitte oodata nii palju. Pigem rahulikult võtta. Laupäeval sai siis hobuste karvaproovid pakendatult saadetud ja nüüd ootame vastust.  Täkule ei saa ju litsentsi enne, kui DNA on olemas nii laboris kui EHS-is. Esimene kord tõuaretust juhtiva spetsialistiga vesteldes sellel teemal pani kohe ikka mõtlema. Kui asjade üle mõelda ning olulisust silmas pidades, tuleb need sammud tahes tahtmata teha. Praegu ei ole küll tahtmist niisama raha kuhugile loopida. Olengi tagasi astunud igasugustest ühingutest, millest mul pole tolku. Paljalt mingi ürituse pärast maksta liikme maksu, ei ole mõtet. 

Nagu saatuse iroonia, sajab peenikest uduvihma. Plaanisin niitma minekut, kuid nüüd peab kohustuslikku vihmapüha pidama. Eks eelmise päeva 24 tunnise valve väss on veel sees, kuid see ei sunni mind päevasel ajal und tagant järgi nõudma. 
Vaatasin hobused üle ja pean plaani, milliseid tegemisi päeva kavva võtta. Trimmerdama peaks, rohi kasvab, ma siis ei raatsinud, kui kuiv oli. Mulle ei meeldi päris pruuniks niidetud muru. Siis tuleb kõrbetunne.
Olen see aasta proovinud lakas ööbida, peab tunnistama, et päris mõnus, pääsukesed on lapsed nii suureks kasvatanud, et  enam oma lauluharjutusega und tuleks keset ööd segama.

Ilmataat oli siis kitsi meie piirkonnas sademete jagamisel. Lootsin, et ilmateate järgi ikka mitu päeva sadu jagab, aga tundub, et ilmaennustused ei pea viimasel ajal paika. Eile mõtlesin kas minna niitma või mitte, kuna hommikune vihm tegi mingil määral rohu märjaks. 
Kõige toredam täna hommikul, et laborisse DNA proovi saada pidin minema täku laka karvadest mõned 50 jõhvi tõmbama, kui mu segavaks faktoriks tekkis Ethel, kes kaitses nagu enda omandit täkku minu eest kõikvõimsate liigutustega... jubee. Haarasin enese kaitseks, et saaksin võtta olulised proovid lakast. Õnn, et vitsake hoidis kaitsja eemale. Kuid mind saadeti nii muuseas kontrolli mõttes väravani. Kindlasti mõtles ise, et hoian igaks juhuks silma peal, et see mu kallimat ei viiks ära. Tundub, et võõras hobune on võtnud karjajuhi rolli üle.
Eile avastasime lastega, et keegi hobustest oli hammustanud Herta kintsule korraliku marrastuse õnneks mitte sügava (pindmise), aga nähtava. Hea, et on olemas kaasaja ravimite hulgas alumspray mis aitab eemale hoida kärbseid jne. Hommikule enne tööle minekut veel haava kontrollides, et kuidas kulgeb paranemine. Tundus, et tekkinud oli haavaümbruse paistetus, eks näe. Mulle ei meeldi suvised haavad kunagi ei tea millise pöördelise kulu võivad võtta. Kui algab paranemise protsess siis okei, aga kui tekib mädane, siis pidev puhastamine jne. 
Uurin ja otsin hetkel noorkanu, et karja uut täiendust tuua.