Esimene advent

http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=54&imageid=1312&catSearch=101

Hurraaa...

jälle üks koolitus seljataga ja tunnistuse olemas olu tähendab midagi. Vähemalt enda jaoks on see oluline. Midagi on jälle läbitud. Hetkel on see eel samm siis teise taseme treenreri taseme eksami sooritamiseks.

Eile õhtul, Joeli ja Anete poolt veeretatud heinarullist oli täna ainult riismed järel, loodan kolmapäeval paar rulli silo koju vedada. Heinarullid hakkavad otsa saama, oleks vaja veel. Leiaks kellegi, kellel oleks ülekaalus heinarulle müüa.

Kõige meeldivam oli heina ette jagamisel, see kui ma hõikasin ainult kahe hobuse nime ja siis oli kuulda läbi tugeva tuule, hobuste varjualuse poole tulevate hobuse karja astumist.

Täna olid koerad hästi lahedad kujud. Otsisin hommikul Sassut, tema asemel hõikasin Pipit, kes ilmus mu ette unise olemisega ning küsisin, kas ta teab, kus asub Sassu. Pipi pani siis suurte hüpetega minu jutu peale Sassut kuhugile otsima. Kui ma siis soojemas riietuses tagasi õue sain, ja korra hõikasin Pipit, kes siis kurja tõreleva haukumisega Sassut minu suunas ajas.

Küsisin Sassult, et miks sa ei tule, kui sind hõigatakse ja siis hakkas mu jutu peale Pipi ka häälekalt suhtlema. Ütlesin Pipile, et aitab küll, las olla. Kutsusin Sassu tuppa ja saatsin ta oma kohale. Mul oli plaan veel tunnike sügavalt und teha.

Hommikune koera lugu oli lihtsalt Pipi ja Sassu vahel märkimisväärne.

Koeraga koolis.

Õpin mina ja õpivad lapsed. Leidsin hea artikli, aeg-ajalt peab ennast täiendama ennast koera kasvatuse alal.

http://jagervision.edicypages.com/artiklid/pohialused

hea tunne on, et siiani olen talitanud sisemise tunde järgi.

Kadripäeva laupäev.

Hommikul virgutas nähes hoovis aktiivselt isepäiselt kukele jahti pidamas Sassut, mul polnud aega enam, jooksuga õue, et karistada koera kohe teo pealt. Seda tegin ka, õigel ajal sain jaole. Näis kaua võtab sellel koeral arusaamine, et ta ei tohi püüda omavoliliselt.

Pipi tuli hetkel laste toast magamast ja käitus nii nagu ta poleks kuulnud ega näinud miskit. Hobused olid tänase tuulise ilma pärast kolinud metsa äärde. Kolm poni on hetkel laudas.

Esmaspäeva hommikul 21.11.2011.

Tabas mind ootamatult, selline tunne, et ei tea mis must üldse saab, kuna pühapäevane põlvest läbinud nõks tekitas ka impulsiivse valusööstu vaagna piirkonnas. Hommikul oli raske käimisega, selline tunne, et põlvest jalg ei tahtnud sõna kuulata. Nii paljukest, et oma ihuhädad toimetada, need siis kuidagi moodi suutsin sooritada. Oma päeva osaliselt sisustasin neti lehekülgesid sirvides, et leida vaagnaluu murdudest, siis vaagnaluu mõradest infot. Üritasin teha inimese anatoomiaga lähemat tutvust teha ning kõigele lisaks veel spordiõpikut sirvides leida minu peas keerlevatele küsimustele vastuseid.

Leidsin hea pildi,kus oli illustratiivselt seletatud inimese vaagnaluule kinnituvatest lihastest ja nende iseärasustest ning kinnitumis viisidest. Super yeee, lahendus mu probleemile ja nii jäigi mul käimata röntgenis. Mainin, et see arsti juurde minek on mul siis kui mul ikka päris, päris suur ja tõsine häda käes. Kui olen kokku kukkumise äärel ja nii on minuga kahel korral ka juhtunud. Alati, kui tegemist on minu endaga, siis arstid kohtlevad piisavalt suure tähelepanuga ja pärast esmaabi andmist helistavad, kuidas mu tervisega on. Olen seda imestanud, et miks see nii on. Kahel korral on tegemist olnud eluohtliku juhtumiga.

Nüüd siis hobusest! Täna õues toimetades hõikasid nad juba pahaselt, silo nõudsid, võtab ohkama, ma ei taha veel ise heinarulligi koormast alla lükata. Lapsed jätsid eile selle töö tegematta. Lakka ei julge ka redelit mööda ronima minna. Kahju on endast, et nii moodi kohe asi juhtus. Varsti peaks esimene laps koju saabuma ja siis ka sellele rullile ka ratta alla saama kuhjast alla veeretama.

Nonii, elu kõige põnevamad seigad.

Eilne ilm super ilus ja mõte, et lisaks tubastele remontöödele väike tunnine ring hobustega metsas lõõgastuseks teha.

Plaanisin suures lumehirmus, veel hobustele silorulli vedada, aga enne seda tuleb protseduuriline tegevus. Traktori eelsoojendus+2-e aku laadimine.Kuna kõik see tegevus võtab aega, siis hommikul olles veel töölt tulnud, ei viitsinud isegi karge ja külma hommiku pärast pikali viskama. Jagasin hobustele heina ja siis pühendusin koristamisele ehitusjääkide põletamisele (vaikne ilm soodustas selle tegevust).

Kui päike piisavalt kõrgel, hõikasin lastele, et lähen ratsutama,kes ühineb?

Mina võtsin esimese ettejuhtuva hobuse ja selleks sai siis Tassa. Ta oli nunnu olemisega. Kõik oli ilus ja tore, kui mind seljast visati. Pilt on siiani meeles, hetk kus kerkisin nati kõrgemale ja siis teine hetk, kus maandusin heinamaale ühele puusale. Esimene asi,mis peast läbi käis, kas luud on terved? Tõusin püsti, natuke uimane ja kui väheke veidi liigutasin torkav valu vaagna keskel. Aus olla ei osanud tegelikku valu põjusel diagnoosi panna. Ronisin tagasi sadulasse ja jätkasime oma trenni maastikul. Tajusin, et hobune sai aru, et minuga miskit korrast ära on.

Miks viskas hobune maha?

Traavi ajal avastasin, et ei olnud vaadanud, et jaluserihmal mitu keerdu sees ja kui kiiremale allüürile läksime, siis hakkas see mind häirima. Mõtlesin, et ma ei peata hobust seisma ja ei hakanud seda ka lastele teavitama. Olles traavi ajal jala jalusest võtnud, tonksas vaba jalus kogematta hobuse küünarvart ja see ehmatas nii, et lõi tagant üles ja selle läbi kaotasin mina tasakaalu sadulas.

... linnukoerast krants on mulle abiline matkal, kes liigub maastikul kiirelt ja alati ees, kui mu matka teekond ületab suurt lagedat maastiku, kus kõrgub suur rohuväli, siis hea, kui kaasas on koer, kel omadus teavitada rohus peituvatest lindudest. Tihti on tulnud ette, kus hobuse nina eest tõuseb äkitselt lendu lind ja see ehmatab looma väga palju.

Tegin eile jäljetöö katse Sassule. Kadusin metsas koera silme alt märkamatult sellisesse kohta, nii et nägin koera liikumist ja arusaamist inimese tegevusest. Esimene oodatud reaktsioon oli selline, et ta istus mõtlikult maha, sest oli kaotanud ka jälje (kahtlustan, et koeral puudub haistmis meel). Katsetan edasi selle asjaga.

Pipi otsib mind ülesse üks kõik kus ma olen. Jälgede järgi, läheb sinna tagasi, kus me viimati koos olime.

Sassu leidis mind ülesse, Pipi abil.

Miks mulle meeldivad linnukoerad?

Kerge õpetatavus, hea iseloom, truu kaaslane igas olukorras ja terav haistmine.

Suleline uluk oli omaaegsele tulirelvata kütile komplitseeritud jahiobjekt, sest lendupeletatud linnule ei suutnud inimene järgneda. Linnujahiks vajati teraseid tasakaalukaid koeri, kes lõhna järgi leitud ulukit põgenema ei hirmutanud vaid tema olemasolust seisakuga märku andsid.

Koer pidi jääma liikumatuks inimese saabumiseni, kes siis linnu kinni püüdis. Linnukoeralt nõuti täielikku kuuletumist peremehele.

Samasugust töökorraldust nõutakse ka tänapäeva seisukoeralt. Linnukoera tegevus peab olema detailideni kontrollitav ja juhitav. Kutsikale tuleb maast madalast selgeks teha, et ta ei tohi saagile loata järgneda. Seejärel, kui uluk on jahimehe käsu peale liikuma aetud, peab koer paigale jääma, et ta ei segaks laskmist. Sellise tarkuse õpetamine peab algama varakult koos igapäevase söötmistoiminguga, kus koer võib sööma hakata alles siis, kui selleks on luba antud.