Esimene lumi, päikese paisteline karge talveilm. Kaunis kõik see. Hommikul linnast töölt tulles sai kogetud mõne ringi peal bemmile omast taguotsa liugu. Õnneks hullemat ei juhtunud, kuid ikkagi närv pingul. Oleks see lühike distants. Tellisin poja autole  rehvid ära, millal jõuavad hetkel ei tea. Niikaua piirdun ühistranspordiga liigelda.

Täna võtsin Albule ja Kellukale välja trenni ka Asso. Ta nautis seltskonnas trennitamist ja paari km jalutuskäiku metsas. Oli energiline nautis Albu ja Kelluka seltsis vägagi (eks ma teda Kelluka kõrvale mitmeid kordi võtnud nöör päitsetega).

Pärast teise ringi tegin ratsa ja Teebaga. Käisin vaatamas, mis toimus Võerahansu puhketalule kuulunud metsaga. Täielik lageraie, ainus millele puid ümber oli jäetud Ene Raidjõe kiki projektiga taastatud lubja ahi. Maapind oli selle ümbruses rasketehnikast kõvasti kahjustada saanud. Kurb sedasi siis meie kandis pärandkultuuri objektidega ringi käiakse. Tegemist vana taludele kuulunud paemaardlaga. Lipa ja Lipa ümbruse külades oli kaks lubja ahju. Üks ahi oli talu enda juures ja teine ahi loodi kohe pae murdmis koha lähedusse. Mu ratsamatkadele jääb kolm silmale nähtavat lubja ahju, siis Võerahansu puhkemaja perenaise ettevõtlikuse tõttu oli üks siis taastatud originaali lähedusele. Kahju on see, et Ene Raidjõe siit ilmast lahkumist sain teada alles augustikuus ja järjekordselt mõned kuud hiljem. Mainin ma ei loe lehti ja ei telli neid. Kui väga mõni artikkel huvi pakub lähen üksik müügist ostma.

Anetel ei läinud eksamiga hästi. Nii, et ees seisab kordus eksam.

On alles ilm, mõtlen kuidas tänast ilma kasutada  noorte hobustega tegelemiseks.

Koju jõudnuna kõige pealt endale 2 tunnikest lebo olemist kohvi tassi juures. Nüüd valmistan ühte enda lemmik rooga kapsahautist hakklihaga. Ja muidugi õues jätkuvalt kallab. Kuid see ei morjenda.  

Käisin korra poiste juures maiused taskus. Ka hopsid pidasis siestad. Loodan, et sel nädala vahetusel saab juurde ehituse augud maasse ja postid ka. Saab seltskonnale suurema varjualuse ehitamisega alata. 

Yess rahvas saangi treeneri kutseveksamile. Homme elame kõik kaasa Anete treenerikutse eksamile. Kõik homme kella 10 pöidlaid ja varbaid hoidma.

Võrratu päev, kuidagi kiirelt saabus õhtu. Naudin noorhobustega tegelus võite. Mõtisklen Asso ärevust, nägi et panin Albertile seltsiliseks Kelluka. Albert märasid kohtleb kenasti, teist ruuna ei saa panna.  

Albuga tegelesin, panin jälle treikusse. Vedasime rehvi, lasin traavi teha. Asso oli ärevil kogu trenni, kuid ta oli valmis minuga koostööd tegema. Mõtlemis ainet Asso puhul. saba puutumist vältis. Eelmine kord tegelesin pusade lahti harutamisega, kas nüüd see või võimendas sisemist pinget tagant poolt jätan mõne päeva vahele. Proovin lihtsalt aiast välja võttes, massaazi pakkuda. Asso Treiku peale läks kenasti, andsin müslit süüa väikse koguse. Ja siis viisin aeda andsin lõpus maiust.

Vimbu võtsin aiast välja ja kohe treiku trenni tegema. Ei mingit raskust, ronis kohe peale, nautisin Vimbu rahulikkust. Vimbu maiustas suurte suutäite kaupa kaera ja ürdimüsli seguga.

See miks panin Kelluka Albu juurde oli see, et ikka korralik ülekaal teeb liiga. Vaja tiba dieedil hoida.

Naudin tänast päeva. Samas on see pidev kontroll enda emotsionaalse seisundi üle. Kas olen noorele hobusele toetav või elan kärsituses. Erinevate hobustega tegelen erinevate harjutuste või treeningute tegemisega.

Hetkel unistan väiksest shetikate vankrist. Saaks trenni mõttes neid vankri ees trenni teha.

Elu on ikka kiire küll. Kahe tööpäeva vahel jõudsin veel veids täpsus laskmist teha 5 koha auga välja teenida hea tulemus, mitte treenimise järel. Hetkel pole nagu motivatsiooni olnud trennis käia laskmise harjutamiseks. Olen kaalunud omalegi võistlusrelv hankida, kuid kas ma muidugi võistlusriideid hankida suudan hetkel ei pea vajalikuks. Kui juba meistri tiitli nimelised võistlused mõttes, siis küll peaks olema oma vorm. 

Aitäh tänan mina ja mu koerad Kelly U. Täitsa hästi võeti vastu, maiuseid igas mõõdus ja maitses. Annan vahepeal koertele nina tööd teha, siis unustavad minu ning pühenduvad iseseisvale otsimisele. Muidugi mainin Kelly vanaema on meie pere loomade suur fänn olnud. Ja iga sügis loomakartulid meile toonud (keedan kanadele toidu sisse). Ja koerad on alati sillas, kui Kelly vanaema meil käib. Muidugi Pipi oli meil ülivõrdes väga eriline koer. Kes tantsis ja laulis, kui tema lemmik inimene meile külla tuli. Iga kord kui mõttes selle koera peale mõtlen, tuleb pisar silma. Ka mulle läks tema olemus hinge, ma ei osanud arvata, et toon Tartu linnast sellise krants linnukoera omale õpetajaks. Esimesed kaks aastat on kõige raskemad, sõna kuulmine on linnukatel valikuline. Kuid lõpp tulemus läbi mängu ja avastades kutsika koju toomise käigus mõningaid positiivseid iseloomu omadusi, siis sellele hakkangi kujundama täiskasvanud koera olemust. 

Täiskasvanud koertega olen oma pere elu nende järgi kohandanud, et keskkonna muutus oleks valutum ehk vastuvõetavam.

Nüüd mil Mäx on saanud 3 aastaseks on väheke mõistust juurde tulnud. Üks asi mida ma temas olen arendanud, kui ma olen miskit kaotanud palun teda appi otsima, nimetan eseme nime. Ja tema oma õnnelikkuse olemisega kepseldes, kareldes ta siis otsima tõttab. Ja kuna ta on kiire leidja, siis ta õrritab tükk aega mind, kui ta selle eseme mulle üle annab. Aktiivsed koerad on õpetanud mind palju olema kannatlikum.

Vaatan kas täna kui palju mul tahtejõudu on, noorte hobustega tegelemiseks jagub.

Tänane päev on olnud asine...sai tegeldud Asso, Vimbu ja Albertiga. Täna panin kõigile kolmele rakendi varustuse selga. Albertiga alustasin treiku trenniga. Selleks kulus seekord 1,5 tundi. Kolm korda panime kohe pärast esimest pikka mõtlemist peale. Treiku on meil 6 aastat olnud. Eks Albu on saanud päris kaua täkk olla. Paar suve kodust eemal, ilma aktiivse trennita elanud. Üks aasta pea talve elas Põlva maal. Ei saanud siis teda kasutada aktiivselt. Nüüd mil kellukad eemaldatud. On mul soov võtta ta Kelluka asemel. Tal piisavalt kõrgust ja mõnus muhe poiss, kui ta saab olla pidevalt tegevuses. Otsin jötkuvalt väikest ühe teljelist poni vankrit, mille ette saaks rakendada nii Albut kui Prestonit. Kui meil sõitjaid ei käi, siis saame ise väikest viisi külavahel sõita. Hetkel oman Soome poe infot, et sellise väikse sõidukaariku hind uuena on 1800-2000 eurot. Kui mujalt muud moodi ei leia, siis peab Soomest ostma minema. 

Pärast rakendi varustusega vedasime rehvi (saaks natuke tegevust). Tegime traavi, tuletasime kõige lihtsamaid tegevusi meelde. Pärast nautis mu käest maiuseid preemiaks, enne treeningut maiustas Vimbust järgi jäänud lutserniga. 

Vimbu on üle aasta küll, aga lihtsalt harjutame asjadega ning tasakaalu kasvatamisega. Kõrgust turjast korralikult kasvatanud eks järgmiseks aastaks veel kõrgust ja rindmiku laiust (lihaste arengut soosivaid tegevusi leiutama). 

Vimbul ja Assol kasutan nöörpäitseid, Albul lihtsaid päitseid (ta juba piisavalt kogenud poni). Valjastega hakkan tiba hiljem harjutama.  

Täna kasutasin Assol rakendi varustusena mida kasutan Kellukal. 

Fännan tänast päeva täiega.

Eilne päev möödus tegusalt, hommikune 5 km ring Kellukale. Koplist välja tuues, üritas näksata. Kõhus võisid probleemid olla (gaasi valud), kuna ta kannatab tugeva ülekaalu all, siis püüame päeva ajal korvata peale trenni väiksema koguse söögiga puhkamise. Vankri ees teist liigutades, tuli ikka seda trummi häälitsusi korralikult. Soolte peristaltika hakkas tööle, kui teda puhastasin. Huvitav on see, et Kati pole enam ülekaaluline, pigem normaalse välja nägemisega.

 Pärast esimest trenni,  avastasin Hosefoodi sööda kuller oli koju toonud mu lutserni paki ja maiuse ämbri. Yess, esimese proovi katsetuse tegin Kelluka peal, paar peotäit lutserni ja veerand kopsiku täit ürdi müslit. Vitamiine ja mineraale ei lisanud. Lutsernil hea lõhn, natuke selline rasvane. Ise veel ampsu ei võtnud. Kui sellega ikka tegelen, siis arvan teen proovi ära.

Hetkel neil koplis kahte sorti lakukive ja viimane mineraali ämber läks juba aeglasemalt. Mul kodus üks pang tagavaraks.

Peale lõuna söögi valmistamist tegelesin Vimbu ja Assoga. Albertile lihtsalt ei jätkunud valget aega. Sai veel sauna köetud ja õhtu tuli lihtsalt ning kiirelt.

Sellised näevad RMK metsas sihid, kus teostati raiet raierahu ajal. Sellisel sihil on isegi jalgsi kõndides leida sobivat tasakaalu, hobusega liikumisest rääkimata. Kurvaks teeb, selliste tegemiste suhtes ei leia enam sõnu. Ja sajuste ilmadega, hobune jääb oma kapjadega sisse sõidetud raske tehnika roopadesse kinni. Vaadates üldisemas mõttes ümbruskonnas nii 6 km raadiuses ringi. Siis lageraie alasid tuleb juurdegi.

Sügis on täiel rinnal kohale saabunud, viimased päevad sajused olnud.

Ma ei viitsi lihtsalt RMK piirkonda haldava raietööde korraldajaga enam rääkida. Ühe sihi taastamiseks kulus mul läbirääkimiseks kaks aastat.

 

Hingede kuu algus kohal, halloviinis ei osalenud. Mul siis tööpäev, eks uued asjad vajavad harjumist. 

Trennilisi pole, siis tuleb tegeleda muude asjadega näit. Lisa töö, siis täiendada õpingutega ennast. Ülekõige huvitab psühholoogia ja muidugi on aega ka raamatukogust raamatuid laenutada ja lugeda. 

Ja muidugi pühendun noortele hobustele.

Õnneks on hetkel hobustele kõik vajalik olemas. Ootan nüüd lutserni Vimbule. 

Lubab järgmisest nädalast külma.

 Yess eile õhtul sain siis Nordicu uue talvejope kätte. Tellisin kahte erinevat sorti. Kuid teist ma kasutada ei saa. See jääb väikeseks kõigile kolmele ja seda ei saa kasutada õues olemiseks. Nordicul on läinud hästi, on võtnud omaks tugitooli. Ja tundub, et on õppinud selles ennast väga hästi kerra tõmbama. Nii hea meel, teist tugitooli jagavad Sannu ja Mäx. 

Käisin koertega hommikul Nordicu jopet testimas. Ühe sarnase tegumoega jope pean veel hankima. Eelmine aasta osalesin mitmeid kordi Osta.ee oksjoni keskkonnas, et hankida koertele sobivat jopet. Nüüd viimased tellisin Temust.

Täna tegelesin Tartu ülikooli õppeprogrammis ,,Ravimite ajalugu" tundide sisuga. 23.11 peab olema läbitud kõik õppetükid.

Eile ja täna jäid mul poistega trennid vahele. Selle eest patsutamas ja sügamas sai ikka käidud.

Noorem tütar põristas russiga metsaheinamaalt ühe rulli suurde koplisse. Kus siis väravas kikitati kõrvu ja pingutati vaadata metsa suunas, et kas miskit liigub. Pildid jäid tegematta. Nii lahedad olid nad ja kui see burgsi rull koos trakaga veeres. Võtsid kabjalised kohe paaradi vormi ja jalutasid ühisel meelel traktori järel heinarulli maiustama.

Täitsa uued sori rakmed käes. Nüüd on hoog sees, Assoga tegelemiseks. Täna tegin Kelluka ja Assoga 4 km ringi, kus jääb tee peale üks lihaveiste koppel ja muidugi elusuuruses lihaveistega. Lihaveiseid nähes võttis nii Kellukal kui Assol kõhu vedelaks. Ja mina hüppasin Kelluka seljast maha, et käe kõrval lihtsalt mööda jalutada. Siin tahtis Asso kiirelt mööda jalutada, korde tõmbas pingule. Väikese nõksuga sai ta uuesti enda kõrvale tõmmatud. Lasin neil veidi aega seista siis jalutasime edasi ja leidsin omale sobiva kivi aia, kust tagasi selga hüpata. Natuke maad ja siis seekordne koll oli kellegi musta värvi roller põõsastesse lükatud. Kellukas arvas, et nüüd on õige aeg ots ringi keerata. Kuid ma ei lasknud, pigem jäime koha peale seisma ja samm haaval liikudes saime siis ka ,,draakonkollrollerist" õnnelikult mööda. 

Järgmine koht, mis osutus kiiruse tõstmiseks Assole oli Ahnevere talust kostuv koerte haukumine. Natuke tagasi hoides, kuid liiga lähedale Kellukale tõmmates, tuli kangesti täkulikud tunded pähe...jõudis ühe piuksatuse teha. Täna tundus Kellukas sallivam Asso suhtes. Ja ringiga koju jõudes selguski, et mida ma oletasin Kellukas indles. 

Mu vabad hetked kuluvad Assole ja Vimbule. Pean leidma lapse kes oleka huvitatud mõne päeva nädalas Albertiga tegelemiseks. Siis oleks enam vähem kõik hobused tegeletud.

Mul hea meel, et tänseks välja kuulutatud ratsamatka laagrisse lapsi ei registreerunud, võtsin eelmine nädal reklaami maha. Kella aja muutus, katkematu vihmasadu. Tulin ise veel töölt, seda enam väsinud olekus suurema rahvaga matkale minna oleks olmud piin. Objektist sõltub kust tulen võin vahel ikka päris väsinud olla.

Nautisin hommikult töö järgset lebotamist ja suhtlemist lähedastega. 

Pärast pikka hommikust lebo, tuli tahe tegeleda noortega. Kõige pealt tõin välja Asso, harjasin samal ajal oli hobuse enda tähelepanu söömisel. Kuna viimase korra lakasaba hoolitsusest oli väga lühike aeg möödas, siis piisas läbi kammimisest. Jalgu andis väga hea meelega, mingi aeg kui ta lihtsalt seisis ilma millegi tegemiseta. Läks pingesse, jalgu küsides. Söömine viib lihtsalt muudelt tegevustelt kõrvale. Muudab hobuse mõnusaks ja meeldivaks.

Pärast Asso aeda tagasi laskmist, ootas Vimbu oma tegeluse järjekorda. Nautisin tema rahulikku ja aeglast loomust. Jalgu annab söömise kõrvalt mõnusalt kätte näit kui seda teha ilma söögita. Kukutab oma keha raskuse õla peale. Mis teeb tema jalgade tõstmise ebamugavaks.

Eile proovisin taas Albertit karja hulka lasta, ebaõnn. Läks Vimbut kiusama. Sain siis Albu tagasi oma privaat aeda. Aia suurte poiste koplil parandatud. Eile õhtul enne uinumist mõtlesin millist treening koormust hakata rakendama, et tema füüsiline pool saaks rakendust. Mul nii hea meel, et teda Põlvamaale paaritusse ei viinud. Kastreerimis järgsed haavad paranesid hästi. Eks sai veel veti poolt näpunäidete järgi valuvaigistit (ühtlasi toimib põletiku vastaselt) sööda sisse peidetuna sisse sööta. Viimased kaks korda juba oskas selekteerida söödast välja. Vahel imestan, kui osavad on mõned ponid ravimite välja sülitamisega ja isegi duus oskavad põske ära peita ja nii kui selja keerad on välja ilastatud ja siis käib keele hoogne puhastamine.

Täna oli võrratu hetk, piisas mul Assot nimepidi hõigata, kui viimane suure kihutamisega väravasse jooksis. Tegelesin andsin ürdi müslit kaeraga. Samal ajal harjates nii keha katvat karvastikku. Lakka ja saba harjates pusadest lahti abiks kasutades laka saba palsamit. Kõige lõpus tõstsin jalgu, et neidki puhastada. Muidugi suur väsimus eks 24 tundi selja taga. Öö ärkvel olnud, tänane selline sombune ilm võimendades unisust. Olles siis Assoga ühele poole jõudnud, viisin tagasi aeda. Võtsin Vimbu, sama protseduur keha harjamine ja laka ja saba palsameerides harutades pusasid (kui aias on poste või puid, siis hobune sügab teatud kohti vastu kõvat pinda). Tõstsin ka temal jalgu. Ei meenu, et millal viimati Vimbu aiast väljas käis inimesega tegeluses. 

Siis hõikasin pardud koju tudule. Olles neile veel õhtuks noka esise katnud.  Ukse kinni pannud, suundusin kanade juurde. Köögist käisin haarasin valmis meisterdatud söögi neilegi. Piisas ainult kanade kaussi söök ette ära raputada, kui kogu mu suleliste meeskond oma kuuti maandusid. Sulelised turvaliselt oma majakestesse suletud. Tegelesin Mäxu erutusega (see on hästi põnev, distsiplineerib mind vägagi). Mäxu puhul ei tohi ühtegi liigutust kiirelt teha, see erutab. Ja siis hakkab hüppama ja kargama, olen õpetanud enne peab suutma ennast kontrollida ehk siia istuda rahulikult ja kannatlik olla, kui ma teen massaazi või lihtsalt kontrollin ega puuke pole pea piirkonnas. Ja siis ütlen hästi vaikselt võid minna. Eks siis läheb selliseks mölluks lahti. Alati on mul selline tunne, et mul on kolm hullu koera mõtlen siin ikka positiivselt. Seda õnneks kauaks ei jätku. Rahunevad maha ja mäng võtab rahulikumad toonid.

Ja siis õhtu tipp lugu, mõni päev tagasi avastasin, et üks karjuse post on murdunud. Haarasin kangi ja kuvalda nii käisin panin selle posti paika. 

Ahjaa, ostsin hommikul sõpruse puiestee lidlist kultuur jõhvikaid ja keetsin nendest väga hea manna kreemi. Kolm kausi täit sai seda vana nostalgilist lapsepõlve toitu maiustada. Vaatamata magamatusele suutsin teha oma päeva ikka meelepärasemaks. Loomadega suhtlemine või treenimine annab palju positiivsust juurde. Nauding ja rahulolu, et päev täie ette läinud. Mõned lõpetamata tööd seisavad ees. Kõnnitee plaadid aida teepeale. Ruunapoiste kopli varjualune suuremaks ehitada, et poistel oleks mõnus. 

Hommikul lasteaias, pärast poole trenn Asso ja Kellukaga maastikul. Istun selga ilma sadulata, mulle endale tuleb kasuks. Pärast ajab ennast naerma, ei oska seljast maha tulla. Sadulaga on teine olek, kindel tugi jala alt puudub. Kui väheke niimoodi jätkata, pole edaspidi probleem. Olgu see vanus siis 56 jne.

Tellisin Assole täitsa uued sori rakmed. Vanad mis 6 aastat kasutuses olnud jäävad edaspidi koolitamiseks. On olemas ka shetika sorirakmed need jama kinnitusega, eelistan kiirkinnitusega sorirakmeid. Looga rakendit jään kasutama talviste sõiduvahendite ees. 

Hetkel otsin võimalust saada hobuvarustuse restauraartori kursusele. Kus õpetatakse taastama kõike ajaloolise väärtusega hobuvahendeid. Puidu töö ja naha töö tutvustused. Soome Ypäjä õppetöös eelmine aasta toimus, sain seda alles selle aasta kevadel teada. Kui nägin kursuse lõpetajate tehtud töid. Siin elus on hea, kui on olemas oskused või teha mida enda hing ihaldab.

See nädal siis koolivaheaeg, nii vaikset aega ei mäleta pikka aega. Eile oleks mul  olema pidanud päevane laager. Eelmine nädal oleksin pidanud tegema aktiivselt reklaami. Nii mõnusad päiksepaistelised ilmad. Enda viga, siis tuleb leppida sellega, et kui keegi tuleb. Teeb trenni ja ise peame nüüd selle võrra rohkem pingutama.

Täna tegelesin Kelli ja Assoga. Täitsa mõnus kombo. Hea et ei ole protsessija. Tundus, et Assole endalegi meeldis kaasa jalutada. Muidugi RMK metsategijad ajavad pahandama. Mul on kodu lähedal mõned head metsasihid ära rikutud. Oleks ära silutud, ei seda mitte. Tulimegi ühte sihti mööda ja kui palju kordi keeldus Kellukas lihtsalt rööpas jalutama. Rööpas vesi ja muda mis pehme kuhu kipub hobuse jalg kinni jääma. Olgugi, et üks lõik aga ikkagi. Seda lõiku kasutab üks Kabala inimene lubja karjääris tööl käimiseks. Ratta jälgi nägin.

Õhtul ringkäiku obeste juurde tehes, sai 13 pealisele karjale üks rull ette lükatud. Rullist kolm sületäit eemale veetud. Mõned hopad on krokud, kes siis ära ajavad nõrgema iseloomuga loomad. Tellisin täna ürdi müsli ja energiat andva golden müsli. Mulle meeldib trennist tulnud hobustele lisana ette anda preemiaks.

Tundub Alve firmast tellitud maisi jahu on liiga jämeda jahvatusega. Edaspidi jätkan tellimist agromixist. Agromixi maisijahu on ikka jahu moodi. 

Võrratud tegelased. Suured suhtlejad, kes ei lase mul tühja mööda kõndida nii et ma ei pööraks neile tähelepanu.

Leidsin tänu noorema tütre abiga Nordicu jope. Missugune häpi olek koeral, kui mu käes jopet nägi. Jope selga ajanud, koer muutus täielikult rõõmust pööraseks. Ja muidugi Mäx ja Sannu jagasid Nordicu rõõmu. Eks ma ise rõõmustasin koos Nordicuga.

Eile võtsin täielikult vaba päeva, käisin raamatukogus. Sai natuke valimiste teemal kaasa mõeldud.

Teate hetkel väga hea meel, et ei liitunud vabatahtliku seltsilise tegevus programmiga (tegemist kodus elavate vanuritele seltsis käimine). Projekti juht oli nii aktiivne, et ma ei jõudnud järgegi ajada. Seekordne eestvedajat tean juba pikalt, siis tema aktiivsus ületas minu aegluse. Ma ei jõudnud isegi nii kiiresti mõelda. Muidugi oleks tore, kellegile seltsi pakkuda. Ja heietada kohvi tassi taga. Olles jälginud tolle seltsi tegevust. Siis ma oleks hüpanud maha. Muud pole, kui üks koolitus teise otsa, näen projektijuht kimab koos teiste seltsilistega ühest eestimaa otsast teise. Selline üli aktiivsus eriti koolituste näol ei ole minule. Mina vajan aega, ruumi oma tegemistele, aega sõbrannadega olemiseks. Sõbraga väheke väljas käia, kuid mitte sellist üli aktiivset elu. 

Ma enne kui hakkan tormama kuhugile küsin endalt. Kas ma tahan ikka sellega tegeleda. Ja siis kusagilt sügavalt sisimast kerkib esile tegelikult mu soovid, talu juures vaja toda või toda teha. Näit, koplite uuendamised, pärast nautida oma tegevusest kasu saajaid hobuseid jne. Ja nüüd mõtlen ja ajast valimata võin teha sauna🥰🥰🥰🥰🥰. Ja tulla läbi pimeduse majja. Mmm, ma ei pea enam kellegagi kokku leppima millal saan või võin tulla.

Ma olen see läbi noorte tegemiste üle rõõmus, et see lõpuks pisike asi valmis sai aga rõõmu tõi. Muidugi on veel teha, terass ja veetünn...seda ma ei tea kas külmavee või sootuks köetav.

 Öökülmad jätkuvad. Eile sain ka üle mitme aja sadulasse. Valimas käisin, loodan et jätkab volikogus. Minu ja pere jaoks oleks edasiminekutes abiks.

Olen mitmeid päevi mõlgutanud, et peaks suures koplis ette võtma nõgese puhmaste trimmerdamise. Ja eile mis ma näen, tegeles Lembs minu mõttetöö likvideerimisega. Sai selgeks, peale öökülmade on need hobustele parimaks vitamiiniks ja ei kõrveta. Varasematel aegadel hoolitses üks torikas nõgeste söömisega nende kasvukohtade vähesust oma isudega kontrolli all hoides. Nüüd tegeleb siis Lembs selle tööga.

Kaunis sügis jätkub, Albert on mitu päeva kasutuses olnud. Ta vajab seda, pikalt on saanud olla täku rollis. Nüüd peab füüsiline keha hakkama harjuma sellest rollist välja tulema. Kahju on teist eraldi hoida, aga liiga teistele teha. Ei ole ka ühe looma poolt mõistlik. Püüan leida Assole treenimis aega. Mul unistus ees käivast väike hobusest suur. Tahan Kelluka asemele koolitada. See õppeprotsess koos minuga on nagu kasvulava lapsega. Koos arenedes ja õppides kasvame kokku, sellisest protsessist tekib usaldus pikema ajaliseks koostööks.

 Sügiseselt krõbedad öökülmad mitmeid hommikuid maa valgeks värvinud. Sama ka eile hommikul.

Hõiskan saimegi vee tagasi majja. Kui vett pole, käime naaber kinnistu õue kaevust, kus me hobuseid karjatame, vett toomas.

Eilne päev oli sügiseselt väga võrratu. Pea 10 hobust said oma tegevused sadula all. 

Mõnus, mõtlengi millised ravi või hooldusvõtteid enda jalgadele leidma peaks. Õhtul suht jama liikumisega. 

Täna suht raske leida koondatud mõtteid. Magamatta öö selja taga, hamba valu pärast. Kaks lahustuvat valuvaigistit tarvitatud, hommikul enestunne täiega jama. Vist hommikul enne 8 korraks tunnikese magasin. Tegelikult on olnud viimane nädal üldse kus mu une pikkus 1-3 tunnini. Üle mõtlemist pole olnud, lihtsalt keerata või pöörata ja vot pole pihta saanud miks. Eks väike tõbi ka olnud juba paari nädala teema.

Tänase päeva seisuga oleme jälle hetkel veeta (pump kaevus andis otsad). Peab ikka mingi uuema lahenduse leidma, et neid veepumpasid nii tihedalt läbi ei läheks. Hetkel puuduvad ressursid, et uus pump osta. 

Mõtisklen laste trennides käimise üle. On lapsi kes tahaksid meil käia, kuid vanemad tihti ei leia aega nende vedamiseks. Näen, et lapsed on õnnetud, kuid jah mina ei saa aidata. Vanemad teevad ju lõplikud otsused. Saigi neile selgitatud, et vanemad peavad meiega ühendust võtma, mitte lapsed. Mitmeid kordi on olnud, kus lapsed panevad aja kinni. Jõudes vahepeal ise õue ning oma pool tundi vanast sõnumi saatmisest vaevalt möödas, kui laps teavitab, et ikka ei saa tulla. Sellised kiired ümber mõtlemised on pannud väärtustama oma aega. Ei taha enam selliselt kellegi põrke pall olla. Tahan tulen, annan sõna. Enne vanematega kokkuleppimist ja siis selgub tõde, et neil jääb ikka trenni sõit ära.

Nii kui on kellegi poolt kokku lepitud aeg kindlalt paika pandud. Siis hakkan mina mõtlema trenni kavale. Ja kui olen enda peas valmis mõelnud trenni kava ja siis tuleb teavitus, et me ikka ei saa tulla. See ettevalmistuseks raisatud aeg...

Meil on palju teha ja ei taha valget päeva aega raisata mõttetule ootamisele. On ikka meie eesmärk anda oma kogemustest ning samal ajal saavad ja tahavad meie hobused vajaliku liigutamise. 

Iga kord kui keegi enne õiget aega teatab, et ei tule. Jääb kuidagi tühi tunne. Esimene küsimus miks või  mis nüüd juhtus.

Saarlasest täkk Termikas sai taas oma karja tagasi (sõidutati koju tagasi). Imetlusväärne loom oma käitumiselt ja loomuselt. Räägin ülivõrdes. Ma ise olen vist vanemaks saanuna väheke ebakindel, muidugi kokkupuuted erinevate täkkudega on teatud respekti eelarvamusena jätnud. Ja ütleks Termikaga kohtumine tõestas vastupidist ja tõstis seega mu enesekindlust ja õpetas ühtlasi sügavamalt hindama hobusele omaseid tingimusi. Elada vabalt karjas, kapata suurel looduslikul alal...mere äärsetel aladel.

 Eks näe, kes meil tiined nüüd on, Tassat ei saanud seekord eestlasega kokku panna. Tema toimetas oma ära nägemise järgi, tema eelistus langes Albertile. Samas mainin eks see oli väike mu salajane uit mõte eelmine talv. Tundub, et piisab salajasest mõttest kui need kipuvad täide minema. Seekord kutsun dr U.Martini tiinust kontrollima. Siis teab õigel ajal hobused eraldada. 

Hommikune jalutuskäik metsa hobuste juurde. On alati nii inspireeriv ja virgutav.

Lucky ja Rocky kodus siseruumides. Kuna nad kahe peale koju tulid. Mann sai eile tagasi metsa karja juurde. Tundub, et pean ikka selle klippamise aparaadi ära ostma. Tal suht pehme talvekarv ja see tekitab sügelust. 

Vähemalt eile lasteaias seda tähele panime. Mann sai täiendavad sügamised, viimased tegevus ringid rahulikult möödusid. 

Eile ei jõudnud Asso ega Albertiga tegelema. Nii palju hommikul jõudsin, kui põletasin oksi, mille olid poisid kenasti suure rohu seest välja söönud.

Albu, Preston ja Asso uudistamas, mida ma küll toimetan nende karjamaal.

Preston, Albu, Vimbu ja Asso tulid segama minu tegevust oksa kuhja süütamisel. Nüüd mil liitsin karjamaad ühiseks, siis Renet eelistab kuidagi erakuna eemale hoida. Kui öösel kaamerast pilgu peale viskan siis on näha, et toimetavad ühiselt koos. Sarvik naiskitshobu või vastupidi, naudib vabadust töödelda puid ja põõsaid mis ise kasvanud.

Eile siis jõudis kohale Alvest tellitud pardi sööt ja 25 kg kott maisi jahu. 

Kaunis ja karge hommik.

Kas pole mitte võrratu. Lihtsuses peitub oma võlu. Nii nagu päike täna tõusis. Koos päiksega udu kerkis. Tuleb kena ilm.

 

Mu pardud on ikka südamed võitnud. Hommikuti õue lastes, teeme tiiru aiamaal. Vaatame olulised kohad kus nälkjad armastavad olla. Avastasin hiljuti, et mul jagub mustpea nälkjate populatsioon väga ulatuslikult. 

Pardud on ikka võrratud suhtlejad, kui ma miskit üritan õues teha. On samamoodi mu juures nagu koerad. Kas siis tähelepanu nõudes, läbi paituste või sügamiste. Ise sealjuures häälekalt oma vajadustest teada andes. Ja siis partide vahele poetavad koeradki oma tegemistega kes palli lärtsutab või pulka mu jala juurde vaikselt poetab. Igal juhul hoolitsevad kõik selle eest, et mul mitte käed rüpes istuma ei jääks. Vahel oleks käsi isegi rohkem vaja.

Ja muidugi kui palju on see aasta imestatud, kui ma igal pool koertega käin. Kuidas ikka selline asi võimalik. Tean inimesi, kes eraldavad koera oma tegemiste juurest. Näiteks mu linnukoerad ei viitsi minuga koplite tegemise juures lebotada. Sannu võib mind tunde saata, vahelduseks mõne  hiire uru lahti muukides. Ega see mind külmaks jäta. Piilun siis ka mis urust välja tuuakse. 

Saingi siis väimehe abiga viiele ruuna poisile kopli osa valmis. Asso väljendas ülimat suurt rõõmu, kopli ehitusest.

Tundub mu sise tunde olemus töötab sajaga. Kui eile hobuseid metsas kontrollimas käisin. Tabasin aia taksaatorid Rocky ja Lucky...kõrvaldasin probleemi (aed oli kellegi poolt välja venitatud). Tundes oma karja hobuste olemust. Siis tean milleks nad võimelised on...nii oligi...et täna hommikul metsa minnes leidsin nad kodu juurest esimese kopli juurest. Egas miskit ämber, aidast kaera ja ämbriga krõbistanud veidi...teada hobuste kaera muusikale väga hea kuulmine olema. Sain väga kergelt kodu juures olevasse aeda. Muidugi Rocky ja Lucky seltskonda oli liitunud ka Mannu. 

Saades siis tegelased aeda, et lähen kaen perra, kus siia ülejäänud kari on. Ühtlasi andsin käsu koertele koju jääda. Vahel ei tea mis olukord ees ootab, peab olema valmis ka kibedamaks jooksmiseks. Sel juhul oleksid koerad üleliigsed kaaslased abi pakkumisel. Ühtlasi kontrollisin kogu karjamaa olukorra üle ja leidsin ülejäänud karja kes puhkamas, kes nina maas rohtu nosimas. 

Aia kontrolli käigus leidsin ühe välja venitatud koha, mille kohendasin sobiva pingeni. Ühes kohas aga aed kõrgele tõstetuna (üks korralik suur hobune alt läbi mahub) sellise tembuga saab hakkama nii Rocky kui Lucky... Mannul lihtne, tema ju karjas kõige väiksem. Mahub igalt poolt läbi.

Ring peale tehtud leidsin veel mõned parandatavad kohad. Needki näppude vahel kohendatud.

Selliseid videosid võin vaadata, niikaua kui need linnud naudivad. Vahel tulevad meelde tuletama, et tahaks nagu vanni mõnusid nautima...see kuidas nad oma vajadustest teada annavad, sellest juba edaspidi.

 

 

Päeva alustuseks viskasin juba esimese pilgu aknast õue. Nojah vihm😭, käisin tegin metsa hobuste juurde tiiru. Pidin nad sinna saatma selle nädala neljapäeval, et nende talvisel hoiu-söötmis koplil oleks tugevad karjuse postid. Siis pool päeva ja märjaks higistatud riided reetsid, et tervis vist pole ikka korras. Kohati aia paranduseks kasutatud aiapostid said asendatud värskelt meisterdatud puit postidega. Hea küll, aga üks osa sai tehtud. Nüüd seisab lisapostide juurde tegemine. Ja viie hobuse-poni kopli suurendamine. Saan lasta kokku Albu ja Asso. Vimbu, Reneti ja ehh ei tule selle linalaka welshi ristandtõu nimi meelde. Muidugi seltskonnadaam vanuseliselt eaka kitsedaamiga. Kes on omaks võtnud oma kabjalistest sõbrad.

Metsahobused oma kõhtu täitmas. 

Rocky ja Luna jälgimas, kus koerad jooksevad. 

Kolm koera lahtiselt jooksmas, samas linnukoerad on mul koolitatud minu läheduses jooksma. Vahepeal kadudes ja siis jälle silma alla, et minuga säiliks silmkontakt. Samas koerad oma jooksmisega ei häiri metsas olevaid hobuseid mitte üks gramm. Mainin salaja, miks see hea on. Miks hobused seda aktsepteerivad, metsas teadu pärast on metsloomi. Vahel on eksinud mõni põder, kitsed, rebastest  ma üldse ei räägi. Kährikud, mägra pätid, va mõistatuslikult inteligentne ilves. 

Kui koerad jooksevad kopli piirides, siis tegemist  mul alfa isenditega. Jätavad maha oma märgid, siis teatud metslooma rühmad ikka visiteerimisest loobuvad. Aiad jäävad lõhkumata ja hobused ehmatamata.

Ilma pulgata  ei soostu Sannu ühtegi sammu tegemast.

Neid hüper aktiivseid silkajaid pildile saada, pean olema kiirreageerija.

Nordic üritab noortega tempot hoida. Vaatamata vanusele, on ta jätkuvalt tempokas. Hankisin koertele tugitoolid, väheke teen need ringi. 

Ja muidugi kõige esimesena käisin vaatamas parte, kus siis üks kaebas suure häälega (vaatasin sööda kauss tühi, veekauss sama moodi). Käppelt käisin toas sööda kausile graanulit hankimas. Lisaks kaevu juures veekauss täis puhast vett. Pardid ei hoia puhtust ja nii on, et veekaussi või vanni tuleb pesta enne kui uus puhas vesi panna.

Tänasel Velise laadal üllatasid Mann ja Kelli sellise kisa kooriga, kui tütar läks autot ümber keerama, et saaks nad kõvema pinnase peal peale laadida. Täpselt selline mulje, et neid oleks nüüd maha jäetud. Mind üllatas ikka täiega, niimoodi on harjunud selle treikuga rändama. Öö möödus -1 kraadiga. Telk väljastpoolt täitsa jääs.  Hommikul ärkasin Mannu hõikamise peale ja eks kella aeg juba nii palju, et oli aeg tõusta. Mann tervitas laada platsile tulnud  müüjaid, kes paigaldasid müügitelke. Miskit panin kohvi vee priimusele keema. Piisavalt kuuma vee kallasin kolm ühes kohvi pulbrile peale. Kella 10 said sadulad selga ja nii teab mitmes aasta, kus paralleelselt päälinnas Unibet Arenas Horse show käib. Samal ajal jälgides kuidas Eesti hobuinimeste lehel käib kõva pileti äri kes otsib või kes müüb. 

Minu horse show on jätkuvalt Velisel, juba see ööbimine teadmata mis ilm hommikul uuel päeval kaasneb. Muidugi päeva lõpuks siis oma palaviku külge sain ei tea kust. Sai siis talu mõlemad ahjud köetud. Lisaks palavikule kaasnes tugev kurguvalu. Õnneks hommikuks sain stabiilseks. Teab mitmes lockets extra strong põske kadus. Muidugi kurgusiirup kaasa arvatud. Eks juba on vastumeelne neid tarbida, kuid valutava kurguga on probleem rääkida või süüa. Mõned pereliikmed põdesid samal ajal grippi juu ma siis selle kodust hankisin. Polegi tükil ajal midagist põdenud.

Pardud üüber lahedad, õhtuti neid magama kutsudes, tulevad mõnusa astumisega. Päeva ajal soovivad, et ma nendega silmast silma suhtlen. Loomad linnud oskavad olla tänulikud, kui nendele pühenduda mingi hetke.

Võtan lühidalt eelmise kuu ette. Oluline samm Asso ja Alberti eludes, nüüd  nad enam täkud pole. Arve vetile läks maksma üle neljasaja. Jah eks visiit pluss narkoos ja põletiku vastane ravim. Tasumine oli minu palgast. Nüüd vaja Mäxule vaktsineerimine, mainin vaikselt olen tüdinud tema näitustel käimisest. Ootan millal saab hakata normaalse pere koera elu elama. Olen tähelepannud, et ega talle oma vanas kennelis ei meeldi käia. Eks alfa isasena peab ta terve karja emaste seas ju kontrolli all olema.

Käisin Rootsis tegin enesele puhkuse rattamatka näol, muidugi imestajaid ja minestajaid küllaga. Arvati, et tagasi jõudes olen tõbine või teab mida keegi välja ei mõelnud. Minu jaoks jäi reis siiski lühikeseks, et midagi huvitavat rohkem ette võtta. Eelistasin nautida telkimis kohti mere ääres. Hommikust päikesetõusu kohviga tervitada.

Need võrratud värvid ja peegel sile mere pind. Oli neid hommikuid kui tuul puudus ja ainult pinna lainetust tekitas mõni kruiisi laev või väiksem mootorsõiduk. 

 Homme on Velise laat ja pealinnas Horseshow. Kahju, et ei pääse, aga loodan jörsku ressursid võimaldavad Soome horseshowle minna.

Hetkel üks projekt kukkus läbi rahasid peale ei saanud. Peame uuele proovi ringile minema. 

Selle kuu suurimad väljaminekud tulevad sööda koju vedu, koerte toidule, mõnedele hobustele talve tekid. Uurisin eile ja täna, kust oleks võimalik soodus hinnaga tekke hankida. Eks leidsin ka, ei saa ju eakatel hobustel ilmastiku  mõjude all kannatada. Loodan oktoobris välja kuulutatud hobulaagrites suurt osalust. Siis need lapse osalus tasud aitavad kulutusi natuke leevendada. 

Jehuu, jahedamad ilmad jätkuvad. Ega mulle need sügis vihmad meeleolu ei tõsta. Pigem olgu jahedad, eks nüüd vaikselt alustame talvisele söötmisele üleminekut. Novembris on täielik talvine söötmine.

Eile kontrollisin lakukivide kulu ja mineraali panges olevat kogust või kausside olemas olevat. Tundub, et on täidetud. Muidugi mõned ponid ägavad korralikult ülekaalu all. Ma ei suuda neid karjast eraldada. Peatselt heitlikud ilmad.

Nüüd hangin veel allapanu, et talveks hobused varjualuses magamas saaks käia.

Nädala lõpus Velise laat, olen osalemas. Minu lemmik koht.

Sügis astunud oma jahedusega, kuid vaatamata kõigele kena aeg. Igapäevaselt reklaamitakse KOV valimisi eesotsas erakonniti erinevad inimesed võtavad ühendust, et võiksin ikka nende imimest valida. Hetkel poliitika jätab külmaks. Nähtud reklaamid ajavad naerma ja kuidagi ei pane isegi liket andma. 

Naudin puhkust ja loomadega tegelemist. Mõnus on olla kodus. Vahepeal mõne töö ampsu turvafirma kaudu vahelduse mõttes käin tegemas. Ja annab võimaluse suhtlemiseks. Väga põnev on vahelduseks välisõhu üritusi turvata.

Täkud kaotasid eelmine nädal veti käe läbi kellukad. Nüüd on vaid ainult mõnus edasi minek. Hetkel ega nad veel aru ei saa. Et neil neid rõõmusid pole. Loodan, et saan Talvel aktiivselt kasutada nii Albertit kui Assot. 

Elame näeme, mis põnevat see talv toob.

Täna töölt koju jõudes, pardid olid juba õues toimetamas. Nii kui nad mu häält kuulsid. Tulid kisaga vastu. Ja jõudnuma minu ette laskusid alandlikult kaela kumerasse tõmmates, midagi omas keeles häälekalt seletades. Selja taga korraldasid koerad oma rõõmu tantsu.

Peaks neile juurde võtma jooksupardid. Eelistan tibudena võtta. Hetkel ikka valus kogemus ära lennanud linnud. Keda ei meelitanud ühegi valemiga maa peale. Ise unustasin ära, et muskuspardi emandad võivad lennata. Oleksin pidanud tiiva otsi kärpima. Kui oleksid tibudena kasvanud ei oleks seda juhtunud.

Üle kõige rõõmustan, loomade lindude rõõmust. Nad on siirad ja ehedad. Näit kui mu pardud mu häält kuulevad, teevad oma kisa, andes märku enda olemas olust. Koertest ei saa ka mööda minna. Koju jõudnuna tervitatakse ikka päris pööraselt. 

Teab mitmes kord mul partidele neile spets sööta viia. Nende nõudmisel...kõige pealt otsitakse ülesse, kõige suurem pardu seletab häälekalt tiibu laiali sirutades ja mulle ainiti otsa vaadates. Siis küsin kas tahate vett, kui on näha, et sellisele küsimusele ei järgne reageeringut. Vahepeal olen jõudnud igaks juhuks kontrollimas käia vee vanni. Ja siis tavaliselt haaran sööda nõu. Kuhu käin toomas pardudele nende oma jõusööta. Ja seda enam kui ma juba sööda kausiga liigun muutub kisa ikka häälekamaks. Ja mul jälle hea meel, et suutsin aru saada nende vajadusest. Ja siis pardihäälne tänulikkus järgneb läbi keha keele ja pilkude. Mida rohkemat tahta kui olen täitnud kellegi kõhu mured. Ja muidugi õues liikudes, otsin ikka neid enne ülesse, et kus nad toimetavad. Nüüd nad veedavad mõned tunnid kanakarjas. Naeran, et pardid ikka sotsiaalsed tegelased. Ja kui kanadest tüdinud, tulevad  maja ukse taha kõhutama. Naeran, on võtnud koerte positsiooni omaks.

Näha igapäevaselt neid võrratuid hetki loomadelindude keskel.

 

Meite üks paksuke poniline. Ta oskab süüa. Tervis korras, aga eks vahepeal saab suurest karjast eraldatud dieet koplisse. Tiine pole, vanust juba nii palju, et ei näe nagu vsjadust vanemalt märalt varssa saada. Ma ise naudin, kui kari saab ikka koos toimetada.

September oma värve jagab.

Tunnike kodus saanud lebotada, üle toa ukse hõigati, et täkk Termikas suures aias. Õigus, voolu ju pole. Kuna esmaspäeval ei jõudnud vahe aeda tagasi panna jäi ka selle tõttu ühte olulisse aeda vool panematta. Kõik mu vabad päevad möödusid midagi tehes. Ehitasin täitsa uue kopli, et Vimbu, Preston ja Renet saaksid sööma maad juurde. 

Hämmastav töö juures ei meenunud kordagi, et peaks voolu teemaga tegelema. Nii on, et töö ajal tegelen töö asjadega. Ja kui kodus olen, siis kodu asjadega. Ja kuna mul hakkajad noored. Peavad ka mõtlema, kui nad mind kodus asendavad. 

Mainin salamisi, uhke tunne.  Noored ostsid Soomest kasutatud väheke nokitsemist vajava hobuse auto. Nii äge...mulle endale meeldib hobuse autoga rohkem hobuseid vedada. Kui hobuse treileriga. Kuid siiani olen kõigega hakkama saanud.

Meil on peatselt veel üllatusi oodata.

 

Ilusate ilmade  paraad jätkub meie kandis. Mis sügise hõngu toob on öiselt tugevad kasted (maa niiskus päevase päikese mõjul aurustuvad) ja muidugi mu lemmik muusika tirtsude sirin. Miks tean, olen kolm ööd oma varustust testinud telgis. Peab seda tegema, hea et keegi ei oska arvata...oi kui kurjaks saan, kes julgeb keset ööd veel meie juurest kihutamisega mööda sõita.

Eile hommikul oli paks udu.

 

Eilne laadal käik täielikult null tolerantsiga, müügi lette vähe (6 ringis), kliente polnud üldse näha. Minu oletus, reklaam puudulik kuna sel päeval palju muud huvitavaid üritusi. Selline tühi sõit, teeb meele mõrudaks. Aeg raisus, kodus on teha rohkem. Hetkel pole veel kõik lapsed trenni tagasi jõudnud. 

Raha oleks vaja Termika koju sõiduks, kolme noore täku ruunamiseks. Heinte transpordi raha. Nüüd kahetsen, et kolmandat laagrit augustikuus ei korraldanud. Heinatöö, kodust kaugemal nõudis kulutusi. Näis kaua jaksame niimoodi käia.

Ühtlasi kasutasime kuiva ilma heinte veoks. Talvine söök hobustele koju. 

Pardud astumas oma öömaja poole. Nad on võitnud kõikide südamed. Vaatamis väärne on, kui nad vannimõnusid naudivad. Nimesid neil veel pole, aga loodan. Üks päev saavad nad need endale.

Tänane päev oli mõnusalt soe ja käisin vanema tütrega ühel matkarajal nii kolme tunnisel. Täitsa äge oli, sai ka ekstreemsust tehtud. Võtsime Paide talu lähistelt läbi tiheda võsa raja otsemaks.

Leidsime seenekohti, kuhu polnud veel kellegi korilase jalg jõudnud.

Noorte sälgude kopli lisa aed peaaegu valmis. Nüüd veel taranöör vedada ja isolaatorid postidele kinnitada.

 

Mõnus neljapäevane ilm. Enne õue minekut, tegelesin mõnede tellimuste ära saatmisega. Koju jõudes lasin koerte terroristidest pardud õue boosetama. Ja muidugi koertele hirmu külvama. Muidugi on tore, kui linnud oskavad enda eest seista. Kuid hetkel Mäxut ikka nii väga kodu lindudega lahtiselt kokku ei julge jätta. Nii ongi, et pardude liigne julgus tekitab väheke muret.

Metsas käisin karjuse poste tegemas, noorem tütar tõi koju ära. Leidsin sellisest kohast kuuseriisikaid ja porgandi riisikaid. Korjasin mütsi sisse. Eelmise nädala lõpus käisin oma teatud kohtades vaatamas, kuid sealt ei leidnud.

Anete üritas leida lahendust teha video oma parkuuri sõidust. Ei ole praegu treeneri paberite tegemine kergete killast. Neid nõudmisi on piisavalt palju. Loodan sisimas ning aitan nii palju kui oskan ja suudan. Homseks sai tellitud koju treeneriga trenni. Loodan, et saab mingeid nippe.

Ja muidugi ka halbu uudiseid. Teada saades, et keegi pere on jälle lahku läinud. Ja veel põrutavam selle loo juures, tegelikult poleks osanud arvata ka, et midagi sellist juhtub. Kurb värk....😥

Kuud kihutavad ja suvest on peatselt saamas sügis. Ilus suvi on olnud. Piisavalt soe, putukatest ma ei räägi. Mis tänavu aasta silma on hakanud. Puukide vähesus. Ei ole nii palju loomade pealt korjanud. 

Madude rohkus, kiviaed kubiseb nendest.

On asju mida ma tõesti ei mõista. Hetkel sigade katk. 

Eilne ratsamatk õnnestus, mulle oli see mõnus ja vaheldus kõikidele tegevustele. Kuigi päev möödus uimerdades. Ilmast, isegi energia jook ,,starter" ei toetanud mu unisust. Kohvi tassi ergutus ei tõstnud energia taset. Täpselt selline tunne nagu oleks null seisund. 

Pardudega tegelesin, lasin neid õue peale paterdama. Ja ikka paterdasid seal kus inimesed ja koerad. Vot nii palju noorte lindude usaldusest. Harjutan neid sisse ja välja käima. Neile ikka suuremat maja juba. Hakkas silma soojustatud ja köetav kanamaja. Hind oli kah korralik, aga mõtlen järsku annab midagi oma metsa materjalist ehitada. Kanadega kokku ei taha panna, teevad nende olemise märjaks.

Vähemalt ülevaatuse mõttes lakukivide kulu koplites üle vaadanud. Hetkel kaalumisel kelle koplisse tõsta mineraali kauss. Vaatab palju jõuan täna aeda valmistada. Vimbu aias vaja varjualust kohendada. Selleks tellin kellegi tegema.

Eile siis tellisin Alvest pea 200 euro eest söötasid kanadele ja partidele. Hobustele mineraali pangesid (parem on võtta korraga rohkem, siis saab alati vajaduse järgi vaadata millal ette anda. Laku kive vase ja seleeni sisaldusega. Eriti suures karjas läheb rohkemalt. 

Välja kuulutatud ratsamatkale eriti palju huvilisi ei leidunud. Kuid midagi ikkagi. 

Reiu talli oüst tellisin uusi päitseid 60 euro eest. Mõned vanemad päitsmed vaja välja vahetada. Kuna Termikas lõhkus enda omad väga ribadeks, siis sai uued hangitud. Nii on eetiline, ega kirumine ei aita. Minu enda viga, et pähe jätsin mugavusest.

Moodul aia pean tagasi viima...metsas veel vaja karjuse poste meisterdada. Trimmerdamine veel pooleli. Tööd jagub.

 Jätkuvalt pommitab oma kirglike sõnumitega herr füürerist laste isa (nüüd valmis moosima). Ei viitsi mina tähelepanu isegi mitte pöörata. See miks ma jagan oma blogis, lihtsalt miks peaksin ennast siduma looma vaenuliku  mehega. Ma olen 15 aastat tema vingumist pidanud taluma. Teine 15 aastat abielust möödus tal (nagu pubekas, kes jooksis sarvi maha). Olin nii halb naine, kes ei võtnud vaevaks usklikuks hakata. Tegelikult on abielu lõhki minekus probleemiks, suhtega mitte viitsiv tegeleda. Ühepoolselt ei ole võimalik kedagi armastada. Eelistan pigem sellisest kaaslasest, kes huvitub ja peab lugu hommikustest vestlusi köögi laua ääres. Ja on valmis panustama oma abi maatöödes. Mitte ei vedele voodis lõunani. Siis lõuates, et miks söök valmis pole. 

Ja nüüd pole ma väga kerge uusi suhteid looma. Maal elada ei saa, kui pole meeskaaslast. Igal juhul olen väga rahul oma laste üle. Nemad on leidnud oma tee ja loodan, et ka kaaslased kellega ühist eluteed jagada.

Tavapärane taks, iga kuu 4 kotti koera toitu tellin Leedust. Vaja osta partidele ja kanadele spets sööta. Kanadele saab Rapla agrovarustusest aga kahele pardile pean tellima Alvest. Igalt poolt pole võimalik osta.

Õnneks maisijahu tellin paar korda aasta jooksul ja sellest valmistatud naturaalne puder koertele segades krõbinatega. Täis tipp teadustööd looma söötade hankimisel.

Täna käisin ostsin mootorsaele uue saeketi peale. Vana teritati ka ära, väga asjalik poe proua. Teine kett tagavaraks. Tegin täna lehtpuust karjuse poste. On vaja suurel koplil  välja vahetada.  

Imetlesin hopasid, võtsin kopli traatidest läbi kasvanud võsa maha.

Maal elamise võlud.

Meite piilud on kasvanud täisealise linnu mõõtudesse. Suudavad pikki distantse jalutada. Kuid nad ei suuda ilma inimese juures olekuta ikka olla. Nii kui keegi hoovis liigub. Liituvad oma pardilikul ilmega kohe sappa. 

Tütar helistas, et pardud juba trenni platsil. Läksin välja ja piilutades sain nad hoovi tagasi. Vot ja nüüd selline teadmine, et pardid kes on ilma emata kasvanud jäävadki inimesest sõltuma.

 

Vihma kallab täiega, mõtlesin et katsetan pardud hoovi lahtiselt lasta...eeem eks vihm ajas neid ikka inimest ülesse otsima. Piisas mu piilutamist kui nad oma häälega mõnusa tatsuva sammuga minu juurde loivasid. Sain aru, et tahtsid tagasi kuiva miljöösse. Aitasin neil siis tagasi kasvuhoonesse naasta. Panin ka söögi ja kausi veega. Arvan kahel linnul ikka peab suurem seltskond olema. Saaks veel jooksupardi tibud ka. Siis oleks neil kahel ikka lõbusam.

Hobumaailm on ikka hull küll, ma mõtlesin, et katsetan Kusti Termikaga kokku panna. Kusti läks stressi täkule ja igatses oma suurt sport hobust Pentagoni. Pentagon omakorda paanika hoos lärmas ja jooksis pea seljas koplit mööda, et jäi sõbrannast ilma. Hetkel käib nende omavahel kõva semmimine. Kaasa arvatud Kusti ind liitnud neid omakorda tugevaks ühenduseks. Miks sellised lood, Pentagon oli pea terve aasta ühe rentniku käes, kes tegi oma kodu lähedale jäävas tallis trenni. Kuna tütar ei saanud 9 kuud raseduse ajal hobusega nii palju tegeleda. Siis oli ka veeö selle aja, kui laps on ära sündinud, laps hakkab pead hoidma. Ja eelmine nädal saabus koju tagasi. Kari võõrastas ja ei võtnud omaks. Kuna Rocky on tõusnud liidriks ning on võtnud üle kõik Pentagoni mära haaremi. Siis läks koha kätte näitamiseks. Kuna Kusti pole siiani karja vastu võetud. Siis Penta liitus üksildase Kustiga...nüüd võtta ja lammutada hobuste sõprust mul on emotsionaalselt seda teha. Kas pole naljakas, ma lähtun hobuste koha pealt kuidas neil on.

Panin Kusti küll Termika juurde, kuid seal tekkis stressi olukord, Lilyl armukadedus. Kusti üritas põgeneda ja näidata mida ta tegelikult asjast arvab. Arvasin eelmine nädal taas on see probleem, et kui nägin Pentat ja Kustit koos söömas. Mul saab olema raske paaritada. Sel juhul peab Asso ikka täkuks jääma ja kevadel Assoga kokku panema. Mingi aeg viin Saarele tagasi Termika nimelise täku. 

Kaks päeva kodust eemal Ironmani liikluskorralduse toimkonnas. Asjalikud inimesed siis sujus paljudega koostöö. Välja arvatud mõningaid rahulolematust väljendama tulnud inimesed. Üks kes küsima tuli ,, millal see hullus otsa saab" ja lause läks edasi negatiivse mõttega ,,hullud kes oma tervisega niimoodi teevad...ja nüüd minu vastus...,,teate ka mina olen sama ala hull-mõtlesin rattasõitu. Tädil jäi suu kinni, kui mainisin, et võin ka sõita pikki otsi rattaga. Ja ma veel armastan üle kõige oma hobi ja teate, mis selle jutu lõpuks...ah oeh, ma rohkem ei räägi midagi. Ja kadus kõrvalt ära. 

Mainin saladus katte all. Mõte on ka ise osaleda, mitte sellisel võistlusel. Meie kandis toimuvad rahvatriatlonid. Mõte on, et peab olema korralik trenni põhi all. Ärge alahinnake sporti tegevaid inimesi.

Pärast rääkisin rajaturvadele, siis võitsin suure populaarsuse just selle loo kaudu enda poolele inimesi. 

 Selle paari päeva jooksul ööbisin RMK telkimisaladel. Üks oli  Varbola lõkke koht ja teine Rabivere. Täitsa fun, samas sai proovitud kuivtoidu pakke, mida ostsin coopist (need ei olnud kiirnuudlid, vaid itaalia ja mehhiko pajaroad). Liha tuleb juurde osta, arvan kui septembris matkale lähen, siis oskan hommikusöögi ja õhtusöögi osas arvestada. Toidu korrad oleksid vaheldusrikkad. Matkal sama moodi kombineerin, et poleks ühekülgset söömist. Varbola lõkkeplatsil kohtusin ühe  mõnusalt jutuka Austriast rattamatkajaga. Imestasin tema õhtuse toidu valiku osas, kummi kommid, kinkisin omalt poolt ühe banaani. Võeti vastu söödi kohe ära.  Mingit sooja söögi valmistamist ei näinud. 

Mõni päev varem trehvasin tee ääres ühte matkajat nägema, kes jälle oli Hollandist. Kuna see metsajama hoidis pinge all. Ja käisin ühe koeraga Kaisma järve ääres jalutamas. Ja kui nägin järve poole sõites ühes bussipeatuses vanema ealist härrat pakitud rattaga. Küpses peas mõte, et kui tagasi teel veel teda näen, kingin väikse snickersi. Teen paar mõtte vahetust. Ja see kohtumine õnnestus, tegi just puhke peatust Purku-Koikse teele keeravas bussipeatuses ka omale sooja toitu. Tegin väikse zesti, et mainisin. Olen ka üks rattamatkaja. Ja üldiselt läheb mu silm alati särama kui näen kedagi veel rattaga matkamas. Olen ka appi läinud, kui  näen neid oma tehnikaga mässamas. Üldiselt on nii, et miks meeldib matkamine. Ma lahkun ajutiselt, mugavast elust. Olles ilmastiku olude meelevallas. Kui tagasi tulen koju, olen alati rikkam just enese ületusest ja tühi kõigest sellest mis maailmas vahepeal meediakanalites inimestele pähe paisatud. Matkal pole aega nuti seadmes istuda, siis pigem vaja, orienteeruda mis hoiab sihti pigem silmade ees. Õhtu söögi ajal vaadates päeva ajal tehtud pilte ning järgmise päeva marsruuti kontrollides, ei ole aega scrollida fb infotulva. 

Tuletan rahvas meelde veelkord, võtsin augustikuu endale. Mitte kihutada, see kui ma kusagil mõne turvafirma ametlikus vormis mõne tööampsu sooritan, on see mulle vahelduseks ja teiseks kohtuda uute ja huvitavate inimestega.

Hispaania teetigu einet võtmas oma liigi kaaslase peal. Kirutud, ja uskumatult liik mis sisse rännanud kiirelt kohanuna võib korraldada aiapidajale kaose. Nägin nüüd neid esmakordselt oma silmaga.

Eile oli üks roomaja siis jõudnud tuppa, hea et poeg selle leidis. Lõpuks mu ennustuse kohaselt nüüd täide läks... õnneks oli see päeva ajal. Ütleks nii, et poeg märkas sisina peale elutoa põrandale vaadata. Mõni ütleks, et õudne. Oletan, roomaja mõnda närilist maja seina sees taga ajades, siis pärast oma jahi saagi seedimist elutoa põranda vaibal lebo tegi. Midagi, roomaja suure ettevaatlikusega ühte suletavasse nõusse aetud ja kiviaeda vabastatud...tegu siis ühe nastikuga.

Täna jõudsin trimmerdada need alad hoovis, kus kasvasid juba inimkõrguseks sirgunud nõgesed. Muidugi ilm jätkuvalt leitsakuliselt palav. 

Rahuolev pardu. Kutsun mõlemaid piiludeks.

Üks kott pardi tibutoitu sai otsa. Hankisin Alve firmast koti juurde.

Magustoiduks teod. Praegu korjan neile mitu korda päevas. Vahepeal käin nendega aiamaal jalutamas ja lasen ise ka nokitseda. Minu jaoks on pekingi noored pardid ka teraapia eest. Käin istumas nende juures või vett vahetamas....jne.

Hetkel silmates sigade katku teemal, on info tulv ohjeldamatult segadust tekitanud. Ega enam ei saa aru, mis toimub või kus toimub.

Uus nädal ja uued tegemised. Muidugi meediakanalid täis seakatku jutte...juba väsinud. Juba eiran neid teemasid, tunne on...tahaks kogu oma majapidamisega kuhugi suvalisse mitte kellegi maapeale kolida. Kus saaks lihtsalt kõigest puhata.

Pardude bassein. Suur vaimustus on nüüd möödas. Leidsin, et praegu mil ilmad soojad. Tuleb neile vahelduseks suuremas anumas pakkuda.

 

Muidugi meeldib enda tegemised, kuid hetkel kõik on kuidagi vaikne. Trennilisi vähe, palavad ilmad on taas meelitanud kohale parme, kihulasi, sääski...hobused tulid metsast koju. 

Täna kohalikust poest läbi astudes, tekkis müüjaga vestlus ühest mu naabrionu suhtes. Imestatakse, et nii lühikeseks kooselu õnn siis jäi....ja poes pole pikalt onklit ka näha olnud. Mainisin, et ma pole ka naabrit näinud, kuulen et miskit tehakse maja juures, kuid kas ta autoga sõidab ei tea, aga see pole ka minu teema. 

 

Hommikune metsatiir tehtud, hobustele vesi pumbatud. Natuke pilte klõpsitud, üllatusin kihulaste parvede üle. Tundub hobused otsivad abi jätkuvalt küüslaugu pangest.

Pange sisu on kahanenud eilse päevaga võrreldes ikka palju. Kõige rohkem läheb küüslauku suures karjas. On see selle suve teine ämbritäis. Tundub, et kolmanda ämbri pean ka sinna söötmiseks panema. Väikeponi märad pole üldse tarbinud.

Rocky on võtnud üle karja kaitmise. Esimene päev Termikas täku mõtetega aiast läbi jooksis. Siis Rocky näitas kes tema on ja kui suur ta on (tõusis mitu korda kahele jalale). Õnneks Termikas jäi pidama sellisest vastuvõtust. Termikas on hea kasvatusega, kui hästi sain kätte. Ning transportisin tagasi siseruumidesse.

Hommikune uudishimu, kui ma aia äärde saabusin. Ja muidugi Rocky esiplaanis eedtlaste ees. Need on nii võrratud hetked loomade keskel.

Mõtisklen kas võtta teekond mustika metsa. Tänavu aasta kodu aiast pole suurt midagi võtta. Siis osadel õunapuudel olevad söögiõunad pole söögi kõlbulikus õuna mõõdus.

Eilsest 2e tunnisest maastiku tripist täna lihased veids kanged. Mõnus, et nüüd miskit vabamalt saab teha. 

. 

Elu siin eestis läheb järjest allamäge. Pisarad vallandusid, kui lugesin meedia kanalitest, milline lõpp tulemus Kärstna seakasvatusele sai. Tublid inimesed, elasin kaasa mõtetes ja jälgides, erinevates meediakanalites esitatud. Nüüd hoian pöialt, et hispaania laborist vastustulemus ikka negatiivne oleks. Miks on vaja hukata terve laudatäis sigu, ühe sea pärast kellelt võetud seakatku proov ainsana positiivne oli. Kui haiguspuhangu välja löömiseks loetakse 15 peite perioodiks. Kahe nädala jooksul võeti pisteliselt proove ja siiani negatiivsed. Kes on sellisest sigade massi hukkamisest kasu saaja...? Ma tean vastust, täna meedia kanalitest, see ka selgus. Miks on see nii...

Elu on täiega p...e keeratud.

Meite pardud kasvavad...mõnus on nendega suhelda. Enne ei taha õue peale lasta, kui päris suled seljas. Tiivasuled on päris suled... Tellisin veel broiler veelindude ja hanedele mõeldud sööta. Kuna mul neid vähe, piirdusin ühe koti tellimisega. 

Hobused on metsas, ei hakanud neid häirima. Käisin lihtsalt vett kontrollimas. Ja vaatasin küüslaugu pange seisukorda. Tänane ilm oli palav ja seega meelitas välja parmud, kiinid jne.

Igal pool kamraadid karvased neljakäpalised kaasas.

Nüüd otsin ühte nuubia sugemetega kitse, enda kitsele seltsiks.

Eile sain järjekordse koeratoidu pakid kätte. Viimase tellimuse valikul lähtusin mis mõju avaldab liigestele ehk koera loomulikule tugiaparaadile (liigestele ja lihastele). Ja ega see pole odav lõbu ligi lähedaselt 70 eurot. Juurde krõbinatele keedame maisi jahu putru, kuhu saab igasuguseid toidujääke segada. Firma kust tellisin on sama, kust olen Josera firma tooteid ostnud. Jälgin krõbinatele soodusmüügist ostmis võimalusi. Söötmine on samas hästi põnev kas siis koerte, lindude või hobuste osas.