Elan ja rõõmustan, ootan parimat homset. Hea meel, et raske töö heinatöö näol seljatatud sai. Nii väsinud pole ma veel kunagi olnud kui nüüd. Tunne, et olen maailmas täiesti üksi probleemidega, ega sellisele inimesele kurtma ei tihka minna, sest vastutus suur ja murduda ei tohi sel hetkel endal lubada. Tuli leida need inimesed, kellele võib jagada, kes lihtsalt mõistab aga mitte ei mõista hukka. Tõesti tunnistan koormus on suur, kui loomi on palju. Aega napib ja rahadega samamoodi. Kuid eks on teisi asju ka millele pühenduda. Soov oleks endalegi aega pühendada.

Mul on viimasel ajal tekkinud küsimused... ,,inimesed mis teil viga on.."

Hetkel mil ma tegelen hobuste arvu vähendamisega, tulevad esile sellised inimesed, kes püüavad iga hinna eest mingi utoopilise ideega jälle särada. 

Viimane teema, tuli üks inimene pakkuma mulle vanat hobust ülesse söötmiseks. Ütlesin koheselt, et hetkel mul plaanis pole hobuste arvu suurendada, seda enam loom kellel on veel tervise probleemid, kes tegelikult vajaks juba 24/7 inimese kohal olu. Tegu eaka loomaga kellel hambad on välja kukkumas (mul tekkis küsimus omas peas, et kuidas sellised asjad  ja sellises eas hobusel juhtuda saavad..?). Minu eakatel hobustel pole hamba probleeme olnud. Herta kes oli viimane torikas va ,,kiusupunn" kes lõhkus aedu endale meelepäraselt.  Oli veel korralikult endale rasva ning suure kere alla söönud, mille tõttu paljud ekslikult tiineks loomaks pidasid... muidugi naersin mina inimeste suurt lollakat ideed, et hobune varssa toomas. Tegemist oli väheste loomakasvataja kogemustega loomapidajad. Vabandan, aga palun ärge mõelge asju üle. Viimasel ajal täheldan seda kahjuks palju ja paljude inimeste hulgas. 

Oli mul ka alles ühe päästeameti töötajaga arusaamatus, kuidas mind kukuti ohutusalaselt läbi telefoni õpetama, kus ma võin lõket teha jne... see oli minu jaoks väsitav ja tüütu. Mulle tundub, et Eestis on tekkinud uus liik päästjaid kes tülitavad inimesi telefoni teel ja oma kileda häälega ja kümneid kordi korrutades, lõpuks ei jõudnud mulle kohale, et milleks see kõne üldse vajalik oli... hetkel rahule jäetud, eks näe millal uuesti võetakse ühendust. Siis ei jää muud üle, kui blokeerida. 

Hinnatõusud panevad inimesi mõtlema ja kokku hoidma kust annab. Teen seda isegi, tänan, et olen varasematel aegadel rattaga palju sõitnud ja nüüdki pole seda vana sõidustiili taas ausse tõsta ning liigelda. Ei soovi mingeid elektrilisi rattaid. Kõige parem ja pommikindel on mida valdan tehniliselt on lihtne käikudega ratas.

 Täna lõpuks vihm. Tegelen tubases toimkonnas. Täiendades oma varusid. Aurutan suveõuntest ja alõõtsa kombinatsioonist mahla. Ühtlasi sai vaadatud eelmise talveks kogutud varud üle. Tundub, et jätkub. Teen veel värsket moosi aga maitsetega, eelistatud on õunamoos ingveri ja kaneeliga. Täiendavalt saab lisa teha alõõtsa kompotti ja moosi. 

Nii nagu mina ikka heinavarumise tööde järel pole kunagi rahul kogusega. Jään alati kahtlema kas tulen talvel ikka välja.  Lihtsalt eelistan, et mul peab olema raiskamise jagu ka...

Tänavu aasta sündinud varsad on eriti armsad. Kõik olid oodatud ja tundub, et sündinud on ka piisav arv. 

Anne-Mai varss on värvi muutnud, niivõrd kauni ilmelise tänu hakatisena ning üli sõbraliku iseloomuga tõmbab palju tähelepanu. Üllatuseks, et kõhu all olev valge laik üha enam silma torkavaks osutub. Iga hetk on oodata kiibistamist ja joonistamist, et nendele passid saada. Tean, et saab olema kahju, hetkel tõeliselt raske otsustada keda jätta või müüa. Tean, et miskit peab otsustama, kuna ei plaani veel koju töölt jääma. Siis peab tegema raskeid valikuid.  

Amanda ja Kelluka varsast ma ei räägi üldse, sest oma olemuselt on nad nunnukad, tähelepanu nõudvad, oskavad lugupidada maiustest.  

Anete on tänavu aasta mitmetel võistlustel osalenud ja saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Olgugi, et viimased võistlemisest Raikküla ja Kuusikul kohti ei toonud. Siiski hobusele erinevate platsidel kogemused antud. Ja ikka jälle treilerI trenn on väga oluline.

Pokkerile on tulemas hamba arst, seletamatu lahkumine, millega olen võidelnud juba mitu kuud. Söötasid vahetanud ei ikka mingit tulemust. 

Jätkuvalt tegutseme ja vaatame milline talv on tulemas.

August lendab sajaga, hakkab füüsiline väsimus ka taanduma. Eile suutsin kolm paagi täit trimmerdada. Sai puhastatud ala kuhu heinad lähevad.

Hommikul nagu harjumus ikka varasel ajal koplitesse pilku heitmas. Koerad õues sajaga täitsa pöörased. Mäx veel eriti, imestan alati, et kust ta küll võtab energiat. Möllab, jookseb jalust maha. Õhtul üritas Aade temaga jooksmas käia. Mina ei suuda veel temaga sammu seada, aga eks ta veel nooruke ka. 

14.08.2022 toimub jälle ratsavõistlus takistus sõidus. Iga aastaga auhinnad on erinevad. Tasub pingutada ja huvi tunda. 

 Kui juulikuu lõpetasime laste laagriga, siis augustikuu algus sai sai samaga starditud. Tiba raskema klassiga. Ratsamatka laagriga. Mis on siiski paljudele lastele piisavalt koormust pakkuv. 

Plaan on hobusekasvatus väheke koomale tõmmata. Varssadest jätame kasvama poni omad, suurema kasvulised lähevad müüki. Vaatame veel millised täiskasvanud hobused eest ära müüa. Ei plaani talveks eriti palju jätta. Kuna tänavu aastane traktorite pikale veninud remont on tekitanud parajalt ka heinatöös segadusi. Siis tahtmine tegemistes veidike hinge tõmmata väikese arvulise kabjaliste koosseisuga. 

Kas järgmine aasta laagrit korraldan ei oska öelda. Vaatame ja loodame parimat mis aasta toob...

Poni saaga...

 Paar päeva tagasi sai lõpp, naabri ponide saagale. Päris pikalt sai purjutavale ja mitte adekvaatsele naabrile meelde tuletada, et peaks loomadega tegelema hakkama. Kuid iga kord pärast helistamist, sealt ebatsensuursete väljendamistega kostitati.

Ponid lõpuks maandusidki meie talu maadele ning ei plaaninud enam tagasi koju üldse minna. Ega ma ei tahtnud neid ajada. Ponide omanik ajas suust sellist juttu, mis ei olnud enam normaalse inimese jutt  Vahelduseks käis veel oma lusti ja lõbu tegemas naabri täkk, kes kihutas taga oma täkulikkust kombest ruunasid taga, endast mitu korda suuremaid.

 Varsti on selle aasta esimene laager. Ootan laste laagrit ja tulemust, mida suudame neile edasi anda. Ja mis saab ilusam olla kui jaanikuu...

Tänavu aasta oli mul üllatus varss Kellukalt. Ma siiani ei ole suutnud omaks võtta, et mis juhtus. Samas ülim rõõm, et mära varss sündis Kellukal. Ja ega ma enam ei paarita ka Kellukat. Vanus tiksub juba 20. See aasta suvi täitub tal 19 aastat. Mõelda vaid, kui kaua olen elanud koos mõne loomaga. Teine keda enam ei paarita on Teeba, ka temal on Mantlipärija olemas. 

 On naljakaid lugusid ja on vihale ajavaid lugusid. Alustan sellest, mis mind vahel inimese juures pahandama paneb. Kui keegi tuleb mulle ütlema, mida pean tegema kahe erineva tõust ja soost koeraga. Siis lülitan need inimesed automaatselt enda tutvusringkonnast välja. Lihtsalt kuidas saab tulla asjatundmatu inimene nii absurdsele ideele. Miks ma ei paarita, nii ,,vahvad" oleks need ristandid. Sellist inimest veel sõbrannaks nimetada, on mul vahel ikka südamest piinlik. 

Külas käies, esitab nii palju selliseid mitte eriti hästi läbi mõtlemata küsimusi, millega pommitatakse siis ohjeldamatult mulle sõna andmata. Kahju, et inimestel aega pole kuulamiseks, aga küsimuste ja ideede jagamisega on kärmed. 

Head meelt valmistavad varsad, aga hetkel ikka ei tihka täkku tooma minna. Rohukasv tänavu niru, metsas vaja koplid uuendada. Viimane talv on piisavalt aidanud kaasa maha vajumisele. Vaja ehitada, raha hoida, tänavu aasta ei saa läbi mõtlemata kulutada. 

 Varsad sündinud, nüüd hingame kergendatult. Ööd mööduvad rahulikult. Muidugi tegeleme sellega, et saaks veel voolu igale poole. Varsad peavad vooluga aiias olema. Muidu õpivad aiast välja käima. 

Amanda varsa värvus hetkel tume kõrb, aga mis välja kujuneb ei oska veel öelda. 

Ootame kutseid laste sünnipäevadele nüüd. Amanda hakkab jälle oma beebiga käimist.

Järgmisel kuul plaan kaks öö matka 6-8 tunniseid korraldada. Hind on taskukohane ning matk ise pakub väljakutset. 

Kütte hind paneb mõtisklema. Ja ikka uuendused pria toetuste taotlemisel.

Võtsin hoogu, et siia miskit kribama tulla. Kolm varssa on sündinud, aga ühel märal veel pole vist tähtaeg käes. Jätkame suure põnevusega ootamist.

Aprill lendas nii kiirelt käest, et ei saanud kohe aru. Õues ilus ilm ja raske arvuti taha ennast asutada väga raske. Mis eriline sündmus Ratsaorienteerumine Tihuse ratsaturismi talus Muhu saarel oli meie jaoks väga eriline ning emotsionaalselt väga laadiv. Tahe edasi areneda sportlikult.

Mäx on nüüdsest sama nädala vahetusest Leedu tsempion linnukoerte klassis. Meil on jäänud veel sooritada jahikatse.  

Viimaste päevade lumesadu on tekitanud paraja koguse muda. Maapind sula ja siis veel pooleldi vihmaga. Siinne ilma elu pole hetkel maal kiita. Aprill alustas inimkonnale tõelise ilma aprilli naljaga, lund, vihma, tormi jne. Õnneks on veel nendel hobustel tekid seljas kellel olid ka varem. 

Muidugi algas ju meie ootusärev kuu. Vähemalt neljal märal on oodata varssumisi. Varssumised on oodatud. Ja ise oleme väga põnevil.

Vahepeal jamasime taas naabrimehe ponidega, kes lihtsalt kas söögi või teab inimese vähese tegeluse pärast otsivad meie tähelepanu. Naabri poni sälud kiibistamata ja passideta. Eelmine aasta pakkusin abi, et kui kiibistamiseks läheb, oleksin vetile abiks. Ja muidugi hakkas üks ohkimine, et varsad kardavad ja ta ei suuda neid siseruumidesse tuua. Lõin käega, minu jaoks on tüütu kuulata, kui keegi räägib laisa inimese juttu. Kui ma eksi, siis märtsi alguses mainisin naabrimehele, et oleks aeg hakata aedu korda tegema. Kuna märtsikuu varahommikused külmad võimaldasid mul suusatamas käia, siis ühel hommikul ma naabri loomakopli ka suusatasin. Selle tõttu märkasin, et ühel küljel üldse puudus kopli tara. Kuna pean alati olema delikaatselt diplomaatiline, kuna tema käest saab kogu aeg sõimata. Kui mind ennast ja lastest kodus polnud, siis naabriponid olid meie tiinete märade koplisse pugenud. Sain taas sõimata, et ühes kohas alumine traat maas. Olen tüdinud sellise naabriga suhtlemast. Kuulasin ära ja lõpuks ei võtnud enam ühtegi kõnet temalt vastu. Õnneks sain poja kätte, kes siis lõpuks koju jõudis ja aitas põgenikust huligaan ponid kätte saada. Paha kui lastakse õige aeg käest ära. Ja hiljem võtab rohkem aega nende ümber koolitamine. Pidev taga ajamine ei ole kellegile eriti meelepärane. Üks poni varss eelmise aasta sügisel pimedal (tegu musta värvi loomaga) hüppas paaril korral pimedast metsast autole teele ette. Ehmatas ikka korralikult, õnn et kiirus oli väike ja seega pidurdus teekond lühike otsasõidu vältimiseks.

Eks meil on ka olnud metsikuid hobuseid, aga kõigiga on tegeldud lõpuks ja saavutatud see tase, et inimesega saab suurepärase koostöö lõpuks. 

Toodi ühe tuttava inimese poolt üks koer (bordercollie ja sheltie ristand). Guugeldasin ehk siis vaatasin mida leiab inimese kohta avalikult. Ei miskit meeleolu rõõmustavat, siis tuli suhtlus tuttavaga üks ühine tuttav Saaremaalt lihaveise kasvataja, ja  nelipühikoguduse pastor. Kes hoiatas, et peaksin olema ettevaatlik. Ja siis tekkis uudishimu, kui keegi mulle miskit midagi sellist ütleb. Nojah selgus, et ajakirjaniku taustaga, paberiteta pereteraapiat läbi viiv inimene reklaamib ikka kõvasti enda tegemisi. Kuid selle põhjal tegin oma järelduse. 

Olen jamanud selle metsateemaga, kui palju vaadatakse seadustest mööda ja kui palju on võimalik läbi valetamise omandiõigust kirjalikult muuta. Olles siis külastanud kinnistu registrit ja mis silma torkas. Siia ma ei jaga mis mulle avanes. 

Lumi sulab ja saame taas metsaradadele kappama. Suur igatsus sellise vabaduse järele on ammu olnud. Eelmise nädala vahetusel sai Fryci ja Pokkeriga käidud Kueprjanovi retkel. Võtsime asja piisvalt rahulikult. Retke alguses selgus, et marsruudi algust natuke muudetud. Kuna rippsild pole eriti hobuse sõbralikuks ületamiseks. Pidime ületama paisu. Nojah Fryc oli valmis kahele jalale tõusma, et mitte piiretega ja kõvemast betoonist rajatud pinnale astumast. Mul ei jäänud muud üle, kui maha tulla  ja talutada kohisevast tammist üle. Imestasin hobuste hirmu üle, aga pärast seda kulges mõnusas traavis. Kuni saime siis teiste matkalistega lõpuks kokku. 

Mulle meeldis paarilise jutukas olemus, igas kontrollpunktis said hobused puhata ja nautida tähelepanu. Siis seda teekonda saatis terve päev üüratult mõnus päike. Ja paar km enne finishit oli meil veel katse jalakäijate tunnel raudtee all.  Väike hirm esimesel pilgul, kuid Pokker on valmis minu käe kõrval  tulest, veest ja igasugusest uuest esemesest läbi minema. Sain midagi uut ja igakord kui ma käin Fryci ja Pokkeriga tegeledes lähendab suhtumises paljugi. Tundub, et Herta ära saatmine karjast avaldas talvisel ajal mingit mõju Pokkerile. Olid nad siiski suured sõbrad, aga Hertal muud enam peas polnud, kui aedu lõhkuda. See selleks...

Igal nädalavahetusl on meil mingi üritus või külastab meie talu, et suhelda hobustega. 

Kõige oodatum kuu on meil aprill, ootame hobubeebisid. 

Kuidas möödub puhkus, nii palju kui võimalik siis suusatades ja kui palju tahtmist platsil trennitades. Eelmine nädal oli koolivaheaeg, tundub, et coroona möllab sajaga ikka hulgim rabab inimhingi jalust. Trenni lastel on tekkinud treeningutes pause pidevalt.

Mitmed kokkupuuted kaudselt on olnud, kuid siiani ise veel jäänud pole. See pole uhkustamiseks, olen vastuvõtlik haigustele olnud varasematel aegadel ja coroona ühekorra isegi läbi põetud. 

Sai veetud siis suuremasse koplisse ühe rulli silo ja teine rull heina. Siis eile õhtul ei suudetud otsustada, kummast rullist söömist jätkata. 

Täna hommikune pilt järgmine, suurem punt Pokker, Fryc, Laoumurella, Anne-Mai silo haukamas, käisin väheke nendega urisemas. Raiskavad sigudikud, pool söödast maha pudenenud. Heinarulli toetas oma kauni ja ümara kanniga Tassa. Käisin temagi udarat katsumas, kahtlane. Vahel on tahtmine sellele lihtlabasele kontrollile käega lüüa. Võta kinni, kas on tiine või mitte. Aprill näitab. 

 On varasematel aegadel neid tähelepanekuid, mõne hobuse puhul pole arusaadav kas on poegimas või mitte. Ma pole siiani seda ultraheli tellinud, muidu on võimalik kohale kutsuda. Kuid siis peab mul endal ka olema meeles, et sellega pidevalt tegeleda. 

Muidugi muret valmistab üüratult tõusnud küttehind. Nüüd mõtlen igat sõitu kaalutleva otsusega. 

Hobused pole midagi põrutavat korraldanud, pärast Herta ära saatmist pole ka aedasid keegi lõhkunud. Talvisel ajal on see töö eriti veel sügava lume korral raskendatud. Ja kui veel tööl käia paralleelselt.

 Seda kuud on raske alustada. Nagu teada on, et paljude pilgud on pööratud UK riigile, aga jah paljude asjadega  ei saa ise neid aidata, vaid nende kaudu kes selleks omavad ressursse kui ka vahendeid. 

Kahju on jah. Eks neid küsimusi peas on kerkinud ning mõtlikuks ja samas palved kõrgemale poole, et selline hull saatus meid ei taba.  

See selleks, kevad hakkab täiel rinnal sisse sõitma. On tehtud plaanid, milliseid hobuseid uuesti paaritada. Anne-Mai on kummaline, ei jäänudki tiineks. Akustika ei jäänud tiineks, Tassat veel ei tea, aga paksuke on. Amandast ei saa aru. 

Vaatan osadele hobustele vaja teha nüüd ussitõrje, plaanin Lembsule sori rakmed hankida. Eelistan sori rakenditega tulevikus rakendada väiksemaid hobuseid-ponisid. 

Mäx saavutas eelmise nädalavahetusel Valga näitusel tõu parima tiitli ja esi koha. 

Hommikust rahvas!

Tegusat ja toimekat pühapäeva. See nädal mil oli mul kuus vaba päeva lendas ikka nii kiirelt mööda. Tegutsesin majas oli vaja koristada sellised kohad, kuhu oli tekkinud hobuvarustust. Ja oli vaja tagasi viia sinna kuhu tegelikult on varustuse ruum rajatud. 

Eelmisel nädalavahetusel sai siis metsamatka proovitud, kuid jah. Ei kibele hetkel sinna. Hobused vajusid kõhust saadik lumme. Ja tegin kõigest 30 minutilise. Pole mõtet kõikuda nagu liiguks kaamelitega kõrbes. Nii palju on meite kandis lund. 

Nädala sisse jagus sööda vedu, traktori uputamine lumme... Sadas ju lörtsi vihma segust ollust taevast alla vaat, et iga päev. 

Koertega sai palju tegeldud. Mõnus üldisemas pildis. 

 Heia rahvas!

Viimasel ajal juba kummitas, et pean siia miskit kribama. Viimase nädalavahetuse lume sadu röövis kõik mu vabad päevad. Lume kühveldamiseks, see selleks, sai transatud tütre hobune mõneks ajaks trenni tegemise mõttes teise talli. Muidugi, plaan number 1. 1.02. kukkus varahommikul läbi (kell 4.30), kuna tütar pidi pärast kolme tunnist hobuse peale laadimist tööle naasma. Mina jälle rehateenuse praktikale Kohilasse. See eest kolmapäeval minu lasteaia hobutunni tööpäeva alustasime tütre hobuse peale laadimist kella 14. ja peale lõpuks saime 16.45. Ja saime oma jõududega hakkama. Lõpuks lihtsalt väsis ära, jalutas ise sisse. Lembs üllatas kolmapäeval täiega, võtsin kaasa sadulaga, siis plaanisin ta pealtvaatajana kaasa. Katiga tegin põhilise töö lastele. Alguses Lembs oli väga ärevil, aga lõpuks rahunes, kui nägi, et Kati ( on tema ema) on rahulik ja ei närvitse ja tiirutame tema läheduses. Selline taktika tekitab hobustes suuremat koostööd inimesega, kui ta näeb oma tulevast töö tegemist teise hobuse kõrval. Lembs üllatas niivõrd juba sellega, et lasteaeda minekul eelistas minu kõrval ja minu sammuga liikuda. Mis valmistas mulle üllatuse ja mõnusa minemise tunde. Sellised väikesed sammud teevad head meelt.

 Lembs pole ammu enam meie talu hobune. Toodi ta välja õppele. Me ei kiirusta ühegi sammuga. Teeme rahulikult ja nii nagu meil aega on. Kiirustamine hobuse välja õpetamisel pole hea tegevus.  

Viimase nädala vahetuse võtsin taas endale kvaliteet aja, oma lemmik kohas Soomaal Sunnyga. Igate pidi mõnus aeg tegeleda teise aktiivse koeraga individuaalselt. Muidugi alati mõtlen koju jäänud koerale Nordicule. Kuid tema transport eeldab kindlalt puuris, sest ta ei kannata sõitmist ja pole jälle pikka aega autosse võtnud.

Kuna Mäx viibis Kaunases rahvusvahelisel koerte näitusel, kust ta jõudis pühapäeva õhtul tagasi lõplikult teise kohaga. Kuna ta alles veel noor, siis võitjaks osutus üle aasta vana koer. See selleks, eks meil vaja veel seda rahunemist õppida, sest see pubeka ea kärsitus vemmeldab hinges. Kuid lootus, sellisest tulesädemest vahva koer omas elemendis on tore. Eks töö on järjepidev. Pubeka iga ei lase kontrolli koera üle vähendada. Hiljem on nii, et koer kontrollib inimest.

On ka negatiivset jama, üks hetkel lõputu lugu, kuid mina jään selle juurde, tegin oma loobumis otsuse, pidev aedade lõhkumine ei olnud mulle enam meelepärane. Olen teinud kindlalt oma osa kõik ära, sai proovitud kõik variandid ära. Isegi neljakordsest aiast roniti välja, see nagu juba hobuse üleolek. Sai seitse päeva teist sees hoitud eraldatuna karjast, mis tema tegi pärast karjamaale karja hulka lastuna. Kolm päeva järjest lõhkus kopli puruks. Ja see oligi mõõdupuuks. Kui siiani seisavad hobused kõik koplites kenasti. Mul pole eelmiste vanemate hobustega probleeme olnud siis Herta oli esimene kes kopli lõhkuja tiitli sellises eas napsas. Elanud on mul kõik vanemad hobused  kõrge vanuseni vastavalt kuidas elupäevi on antud. Ja Herta ei tahtnud seda mida inimene dikteeris. 

Vaatab mis edasi saab. Mis puutub Herta loosse, ei ole ma selle teemaga rahul mitte üks gramm. Olen lausa näinud juba häirivaid unenägusid. Kuid vaatamata kõigele jamale, suudan olukorras tegeleda enda asjadega. Teised loomad pole süüdi, kui üks karjas muudab oma käitumist kardinaalselt. 

Elu pöörasus.

 Enam ei jõua ära imestada ja minestada, mis toimub. Hinna tõusud, kütusel, toidul, üüber tõusu sooritab elektri hind. Ulmelisi arveid on saanud Eesti tuntumad staarid. Loen pidevalt pealkirju artiklitel, sest enamus artikleid on tehtud tasulisteks, et neid saaks interneti vahendusel lugeda on täiesti võimatu isegi läbi pangalingi neid endale tellida.

Ei oska selles maailmas kohe enam mitte ohata ega õhata. 

Selja probleem selleks korraks seljatatud. Kuigi pean jätkuvalt ettevaatlik olema. Enne jõule töö juures kukkumine polnud kergete killast. Kohati oli tunne, et tegu lüli paigast nihkumisega, eks enda keha kuulamine ning pidev venitus kõhu  ja selili asenditest aitasid kaasa selja probleemide leevendusele. 

Mis asi on enese tervendus?  

Kui me kuulame keha, mida ta hetkel soovib. Kas see valu tahab, et me tegeleks mõistuse piirides või anname kehale füüsilise puhkuse. 

Saavutus seegi, et läbi valu sai esimest korda Lembitu ette pandud, kuid mainin võidukas oli mu päev. Mäx oli siiski viimaseks piisaks Lempsu karikasse, kusjuures visates jala üle aisa ja veel galoppi kihutada suutis natuke maad, siis jäädes äkk pidurdusega seisma.

On ka häid uudiseid, meil on kevadel oodata hobuste tittesid. Muidugi suurim igatsus oleks saada Kellukalt varssa, kas ta toob ei tea keegi hetkel, kogu aeg selline suur tünn...

Vaatame loodame, et elu ikka hullemaks ei pööra, saab elu jätkuda samas vormis.

Tugiisik versus teraapiatöö

Alustan tänast teemat sellega, et kukkusin töö juures öösel. Ja mitte kergelt, sain seljale ja peale korraliku põrutuse. Sai siis pool ööd tohterdatud. Õnneks oli mul kaasas valu vastast geeli. Kui koju sain, kulges mul edasine tohterdus voodis. Enne koju saamist sai käidud ka apteegis, kust ostsin valuvaigistiga plaastrit. Kuna päeva ajal sai veel magatud korralikult, siis õhtuks oli valu leevendunud. Miks ma ei hakanud pingutama, asi oleks võinud lõppeda vaagna luu murru või mõraga. Olen sünnitanud ikkagi neli last ja ei ole enam esimeses nooruses, siis peab asju ikka peaga mõtlema.

Tugiisiku töö vastu ja poolt tõstetud teemad ehk siis millega ise olen kokku puutunud. Probleemid ehk siis negatiivsed ja positiivsed juhtumid ühe lapsega.

Miks ma seda teen? Tunnen huvi psühhooloogia vastu. Olen ise elanud, kus mind pole paljuskis olukordades mõistetud. Palju on selliseid olukordasid kus mind on välja naerdud jne või minu enda soovide vastu käitutud. 

Aastaid tagasi sai hakatud ühele lastekodu lapsele tugipereks. Ja kui palju oli tal iseloomu probleeme. Läbi hobuste sai teda arendatud positiivsemaks.  Iga ebaõnnestumise korral läks endast välja. Loopis asju laiali, kui tekkis ebaõnnestumise tunne. Ja mis nüüd, uskumatu on kuulda, kuidas olen lapsepõlve ära rikkunud...  Tundub, et keegi valetab, aga jah. Las valetab, tegelikult niikaua kui elab lastekodu juhataja on tema teadlik kellega siiski tegu. Kuigi piiblis on õp. üks allikas ei keeda kunagi halba ega head vett, see on mõtteline tekst ja tuleb osata lahti endale seletada. Allikaks peetakse siiski inimese individuaalset omadust oma suhteid hoida kas siis positiivsena või negatiivsena. Kui inimene on loodud negatiivseks siis seda ka ta jääb elu lõpuni. Kes on positiivne suudab kõiges alati selleks jääda ning luua tervikliku mina pildi endast jne.

Miks tuli mõte jagada, mul on eesmärk saada perede nõustajaks. 

Ajutöö

Viimasel ajal olen ennast tabanud pidevalt mõtlemast, kuidas ma ehitan trenne ülesse. Lähtun juba indiviidist , vaimsest ja füüsilisest  valmis olekust. Ja peale selle veel mõtisklen muudel teemadel, kuidas muuta trenni efektiivsemaks, et sellest oleks treenitaval koormust, mis pärast trenni oleks arusaadav, et midagi on tehtud. Väga palju trennis on selliseid asju, mis eelistatud on tasakaaluks, siis hobuse liikumisega kohanemiseks.  Ja vastavalt võimetele raskust tekitavat füüsilist koormust.

Olles ühe raske etapi enda elus läbinud, vaatamata ennast kaotamata suutsin raskustele  jääda positiivseks ja pühenduda veel koolitusele. Ja võita raske lahing endale ootamatult ja üllataval kombel hästi kergelt. Mõni kuu tagasi murdsin pead, kuidas asju lahendada, ei suutnud  iga hinnaga ennast tabanud shoki seisundis  sundida isegi mitte juriidiliselt ennast harima. Lasin asjadel lihtsalt juhtuda, hõljudes shokis ja ühel hetkel kui ma sain sellest kõigest üle. Alustasin enese füüsilise trenniga, ehmatavaks teguriks oli keha meeletu ülekaal ja söögiisu... Nüüd on saanud kõik taas normi. Mis head meelt valmistab, endaga tegelemine ja võita endast tavapärane mugavustsoon, anda oma füüsilisele keha midagi tavatut, uut ehk siis shoki teraapia on kõige parem füüsiline koormus. Esimene karm külm, mille tõttu mu poja auto keeldus käivitumast. Õppida ära linna liini transpordiga liiklemine. Bussi piletite ostmine jne. Õppida uues olukorras midagi, ehk siis ületada oma mugavustsoon shoki treaapiaga.

 Tsau rahvas!

Igal juhul on mõnus teavitada, et tegemisi toetavad ikka teenuse tellijad. Kaifin täiega lastele trenne andes kui ka metsateel matkates hobustega. ei ole midagi põnevat, kui korda läinud tegemised. 

Herta läks uude koju, kus ta elab oma vanaduspõlve viimased päevad ehk siis niikaua kui talle elupäevi on antud. Saab süüa nii palju tahab ei pea pidevalt meie tundma muret, et mõni hommik jälle aed kusagilt maha nügitud. Hobused on võrratud oma leidlikusega. Muidugi, kui maha nügimised aga igapäevaseks muutuvad, siis saab minulgi mõõt täis. Eks juba ammu kaalusin Herta osas kas magama panekut või leida sobiv elamisväärne kodu, kus veeta lõpu päevad. Vabandan lugejate ees kiirelt, aga kujutage ette, olen juba mitu hobuse surma pidanud nii üle elama, kus ma istun maas ja ootan ,,kiiret abi", kuid tavaliselt jäävad need hiljaks ja lõpp tulemus on olnud. Hobune on lahkunud siit ilmas pea minu süles...ma ei tea miks... Minu jaoks loob alati see segaseid tundeid, pärast esimese hooga pean alati ennast koguma ja kohe teavitama veterinaari kelle tulek viibimas oma kohustuste tõttu. 

Samas pidin langetama valiku otsuseid, keda jätta ja keda mitte. Hetkel arv ikka päris suur. Natuke võiks vähem olla. Kevadel tuleb teine valiku laine. Siis langetame otuse nendele, kes küll võimekad, noored, kuid siiani pole varssunud, muidugi veel seletamatu trauma üle elanud loomadele. Sinnani elame, tegutseme, treenime jne. 

Talve jätkudes...

Pingest vabaks...ikka ja jälle kohtun teemaga, kui keegi on pinges.

 https://bioneer.ee/pingetest-priiks-m%C3%B5ne-minutiga

Mõtleme ja mõtiskleme...

 Täna taas olid mu neli musketäri heinarullide juures. Esimese hooga pahandasin, aga pärast selgus tõde, kuidas hobused heinte juurde pääsesid. Kuna poeg ja Olav korrastasid hobuste varjualust, siis olid kopli värava maha jätnud, kuna värava traadi maha panekul annab maapind päris korralikult edasi, siis välja polnud väravast ,mitte tulnud. Vaid sellisest kohast, kust Herta mõni nädal tagasi postid maa seest välja nügis. Ja sama targalt mind nähes oskasid kohe ka koplisse tagasi joosta. Juba neli suurt hobust oskavad palju pahandust teha. Ega nad ju enam ei söö, siis nad juba raiskavad sööta. Iga üks oli siis meelepärase rulli leidnud ja sealt siis vastavalt oma oskustele juba näksi teinud. Vot selliselt algas mu tänane päev.

Teab mitmes öö ma jälle üleval olen olnud. Täitsa müstika, kuidas mulle mõjub täiskuu öö. Hommiku eel jään korraks magama ja ärgates ootab mind tõeliselt jama tunne(nimetan ise seda nagu oleks grillkana); väsimus, suutmatus midagi teha, kõike tuleb endast sundida, silmad jooksevad vett jne. Mis ma siis teen, vedelen ja veeretan ööd kodus voodis mängides arvuti mänge või kui tööl, siis vaatan arvutis tõsielulisi saateid. 

Killuke klippi eilse trenni algusest. Olles aidanud lapsed Lacky-Liisu valmis panna. Tegi mind juba tähelepanelikuks Lacky ebalev käitumine ning põgenemine eest ära karjamaal. Kätte saanuna ja talutanud lasipuu juurde, väljendas nii minu kui ratsaniku suhtes vaenulikkust. Katsusin igalt poolt, kuid mingit märgatavat valu aistingut ei olnud. Isegi saduldamine valmistas loomale pinget ja inimest tõrjuvat väljendavat keha keelt. Lõpuks olles saanud sadula alla, hakkas silma veel vasaku külje poolt minu liigutused, mille peale kas näidati vihaseid silmi või järsult edasi-tagasi liigutamisega kõrvu. Kui platsi peale sain, tegin viis minutit ühele poole ja viis minutit teisele poole traavi, et jälgida keha keelt. Kutsusin ratsaniku hobuse juurde, kuid Lacky tegi järsu eemale tõmbumise liigutuse. Ei hakanud hobust enam kasutama. Kui loomal eksistreerib mingil põhjusel seletamatu käitumine, siis ei tohi teda ära kasutada. Eelmine päev käidi vaktsineerimas, siis võis olla ka üks põhjus sellest. Loom võib olla polnud valmis olema trenniks, miski valmistas probleemi loomale. Või peitus ratsaniku meeleolus mingi seletamatu pinge, mis võis tekitada vastumeelsust. 

Täna Anete töölt koju jõudes, esimese teemana olles riided vahetanud ning võttis siseruumidest Lacky ja suundus õue trenni tegema. Ja nüüd trenni lõpus Anete oma seisukoha teavitas, et Lackyga kõik korras. Siis jõudsime järeldusele, et probleem peitus ratsaniku sisemises emotsionaalses seisundis. Taas see nõue, vanemad aidake lastel keskenduda positiivse seisundiga trenni minekule.

Meie mõtleme loomakeskselt. 

Mida ma ülekõige hetkel olen hindama hakanud on, lastetrennid ja neid trenni toomas lapsevanemaid. Ja nii ongi juhtunud, et teatud olukordades rõõmustame koos vanematega. Kui laps on endast ületanud mingi isikliku barjääri ja suudab edasi anda omi mõtteid või oskab ema kaasa rääkides, mis loob parima  treeningvormi lapses. 

Mainin, trennis juhtub kõike ja palju asju ei suuda me kunagi ette näha. Kunagi ei saa me aga kellegi või millegi peale näpuga näidata.

 Ja nii ongi, et hetkel iga nädala vahetuseti sõltub jälle kes saab osaleda trennis. Kuna hetkel on veel coroona teema õhus. Siis ma ei võta ka haigeid kui ka lähikontaktis olnud inimesi. Üks põhjus on mu tütar kes käis värskelt mandlite opil.

 Novembrikuu teine nädal on alanud heitlikult ja talvisemalt. Mis teha, aeg on selline. Peame taas minema talvele aktiivselt vastu. Ise füüsiliselt tegutsema ja hobustele sama võimaldama.

Mõni nädal tagasi sain ehmatuse osaliseks avastades, et keha kaal on tõusnud mitte sobivasse kaalu numbrisse. Ega miskit, kuna vanus selline, siis hakkasin uurima. Mis aitab ülekõige ainevahetuse kiiremaks. Aeg ajalt tuleb seda teha, muidu ebasobivatesse kohtadesse ladestunud rasv muutub tervisele ohtlikuks. See selleks, lihtsalt törts inimjuttu ning kuulsat naistevada kah sekka... mõlgutamisena. 

Loodan ja usun, et ilmad ka sellised tulevad, kus saaks hobustega teha veel matku. Jälgime ilma ning mainin, et lastetrennid jätkuvad sama süsteemiga edasi nagu on seda praegu toimunud. 

Sügis oma ilmadega,

vahel veidi külmadega,
vihisevalt tuulisena,
värviliselt pilvisena,
lehemängus värvidena,
puudel oksaraagudena
üllatamas igal aastal,
kui Sa oskad, ringi vaata,
naudi kõike südamega,
hellita end ilusaga,
kurbus välja lase endast,
et saaks südamega kanda
headust, hetki, hellitusi,
rõõmuhetki, kallistusi...

- Tarmo Selter 

Vanade hobustega on juba kord selline teema, et hädad ei ütle, kui nad tulevad. Viimane aasta on mitu korda Katal ühe tagumise jala välja väänamise komme. Niikui komistab on longe kohal. Ohkama võtab, mulle ei meeldi kohe mitte üks teps, kui loomal jälle probleemid. Katil tänavu aasta mitu korda jala välja väänamise teemat olnud.

30.10.2021 koolivaheaja lõpetamise võistluse pildid. Tublid lapsed ja nende tublid sõbrad suksud.

 

Ei ole und ja mu sõber tiivuline nümfkakaduu kisab nii nagu oleks keset ööd päev alanud. 

Kõige rohkem naudin kodus loomadega tegelemise juures, loomade emotsionaalse sisemise tasakaalu loomisega. Iga kord kui õue astun, koerte ilme on selline, et hüppaksid kohe nahast välja. Sel juhul rakendan alati hoiaku, et koerad oma esimese emotsiooniga maha rahuneksid. Kõige mõnusam on see effekt, et näha kutsika arengut ja tema inteligentsust metsas ja mujal maastikul.

Sannu hakkab tasapisi oma hambaid talitsema, enam ei löö kätte. See rohkem koera teadmatusest, et võib liiga teha, aga ajapikku olles kogemata ja teadmatusest mõnele võõrale hammastega kätte hakanud.

Viimasel ajal olen keelanud külalistel koertega mängimast. Mõni aeg tagasi, kui mind hetkel kodus polnud, läksid koerad omavahel purelema. Ja see pole eriti meeliköitev vaatepilt. Ja ma ei soovi külalistele pakkuda kaklevate koerte lahingu välja. Sooviks on pigem rahunenud koerad, kes ei torma kohe külalisi jalust maha jooksma pulkadega. 

 Hämmastav, et arvuti taha eksin viimasel ajal vähe. Imestasin, et mu viimane postitus oli sootuks augustikuust. Nutikast ei soovi teha oma sissekirjutisi siia. Elame jätkuvalt vaikselt, toimetades oma tegemistega. Üritades jooksvalt lahendada mõningaid probleeme. Samas jätkame aktiivselt lastele trennide andmisega. Vahepeal jah, toimus üüber rahvaste liikumine, nüüd on aga tagasi tõmmatud. 

Eks on asju mis hetkel valmistavad arusaamatusi ja jätkuvalt väsitavaks teemaks coroona. Olen isegi mõelnud, et kaua jaksan tööl käia. Ainus jõud jääb ikka iseendale, et peab jaksama... 

Suurim rõõm on trenni lastest, siis kuuleb ka teiste muresid. Toetades teisi saame ise jõudu juurde.

Elu on huvitav, kui neid sisustavad mingid põnevad tegevused. 

Juba teab mitu aastat on meilt küsitud hobuseid renti. Isegi sai vastu võetud raske südamega see otsus. Ja kui lähenes kuupäev hobuse ära viimiseks. Ei kiirustanud mina veel lepinguid täielikult lõpetama. Imestasime, kui kiirelt saime Lucky-Liisu treileri peale. Ja õhtune tagasi side oli ka meeldiv talli omaniku poolt. 

Saabus reede kusagil kella 14 paiku kõne talli omanikult, et seda poni nad ei võta. Selgitati, et hobune oli tõusnud küünlasse, kui nad olid ta pannud koos ratsanikust lapsega korde peale... seda kuuldes võttis ohkama... mida... Esimene mõte oli nii kiiresti kui võimalik, Lucky ära tuua. Ja sai sama hetk kohe helistatud tütrele, et teada anda. Mis tõttu sai ka otsus vastu võetud, et pikemaks kui laupäevani Lucky saab jääda, aga mitte ära oodata esmaspäeva. 

Eile läks kohe kergemaks, kui oma hobune tagasi koju jõudis.  Kahju, et lastega niimoodi juhtus, siis lihtsalt on asju mida ei kajasta. Jääb meie endi teada. 

Nii palju mainin, meil on treenitud hobused ikka veidi selliselt kellel ka eluvaimu sees ning nõuavad tiba rohkem oskuseid nii treeneri kui õpilaste näol. Igal juhul enam RENTI EI ANNA MITTE ÜHTEGI HOBUST... Mõelge enne 100 korda läbi, kui võõrast hobust võtma hakkate. Nüüd on nii, et tegeleme saavutuste esile toomisega. Püüame panna saavutama parimaid tulemusi. Siis vaatame edasi. Meil pole hobused trööbatud, neil mõnus eluvaim sees. 

Keda me siiski peame lõpuks mõistma, aga mitte sinna selga istudes mõtlema omi mõtteid.
 

https://hobumaailm.ee/viha-algab-sealt-kus-oskused-loppevad/ 

lähtun sellest seisukohast laste ja noortele trenni tehes, oleg ausad oma tunnete väljendamises. Nii saan mina treenerina aidata rohkem.

Heia hobusõbrad... mainin augustikuu on lõppemas. Ja olen tänulik nende eest, kes on meid külastanud. 

Aitäh, aitäh, aitäh... 

Suvi on piisavalt kuum olnud ja vägagi tegus...

Tegusad nii palju, kui me suudame vastu võtta ja kui palju on huvilisi olnud. 

On olnud ka kurbasid hetki, kaotasin ühe pere lapsed, kes hetkel minule teadmata olukorra sügavustest ehk siis teadmatus, miks vald eraldas ära alaealised lapsed perest. Kõik juhtus üleöö, kui tuli teade, et ühe suure pere lapsed enam teenusele ei tule. 

Juba juulikuus, kui pidin lähikontaktsena 6 päeva isolatsioonis sitsima pidin jälle nii palju ümber korraldama. Ei trenne, ei matku isegi mitte tööle minekust unistada. Õnneks pääsesin seekord ehmatusega ja pärast 6 päevast isolatsioonis viibimist tegin testi mis viitas negatiivsele tulemusele. See selleks ei hakka coroona teemal üldse pikalt jahvatama nagunii, see hetkel üle maailmne probleem... Kus toimub keerutamist, vassimist, tegelike tõestus materjalide varjamist... see pole lõpuks minu teema. 

Jään oma liistude juurde, käia tööl ja teha vabal ajal seda mis mulle meeldib. Meeldib suhelda ja õpetada, kuid sinnani, kui ma tunnen, et ei jaksa siis ei võta endale päeva kinni. 

Esimene laager oli täitsa okei, v.a. üks probleem mis oli vaja jooksvalt lahendada. Kui üks treener ära ütles, proovisin teist asendajat leida. Kuid üpris pea pidin tõdema, et vastutus ehk siis trenn tuleb endal läbi viia. 

Teise laagrikooseisus pidin tegema uuenduse laste näol. Ja isegi kuulutada, et ühe lapse koht vabaks jäi enam ei soovinud. Hinges olen shokeeritud siiani, sest ma ei suuda mõista seda täiskasvanute mängumaad mida sooritatakse juhtival tasandil. Kurb...kurb...kurb...

Teise laagriga oligi see teema, et pere kelle lapsed pidid osalema augusti laagris võeti läbi kohtu otsuse ära... Ma ei tea siiani probleemide sügavusi-põhjuseid, kui üritasin suhelda Kehtna valla lastekaitse töötajaga juulikuus , siis vastati väga närviliselt minu jaoks ei antud objektiivset vastust. Ainus lause mis mind siiani kummitab on ,,lapsed peavad rahunema ja kohanema uues kohas ja uue elukorraldusega". Kas see on normaalne, mida tunnevad need lapsed, olin võitnud nende laste usalduse. Lapsed suhtlesid minuga vabadel hetkedel... Okei see selleks, aga teate mida see laste jaoks tähendab, eluaegset traumat... hallo täiskasvanud miks te teete seda... miks?  See olukord näitab kellegi mõistmatust, kellegile haiget teha, kellegi elu lõhkuda... ei saa mina selles olukorras kohtumõistja olla, aga loodan ja usun, et siiski jääb õigus lastele... Miks on antud välja lastekaitse seadus...?

Fryc, omas mõnusas elemendis.

Hetkel teeme matku paari tunniseid õhtuti alates kella 17... Ja platsi trennid sama moodi õhtusel ajal. 

Sai võetud projekti kutsikas.

 

Imestasin täna, et juunikuus siia kirjalikke kandeid ei jäudnud teha. Kuigi oleme olnud väga tegusad. Oli minul veel puhkus, kus sai ka heinatöö algusega rinda pistetud.

Korraldasime ka selle aasta esimese edasi jõudnute ratsalaagri. Laagri korralduses toimetasime kolmekesi. Mis oli nii äge. 

Ja laager lõppes meil siis taas võistlusega. 

Järgmine ratsalaager saab toimuma augustis, kus on veel üks vaba koht.  Vahvad lapsed, vahva aeg, aga järgmise aasta laagri korraldamise osas tahame ise ennast täiendada, siis vist oleme kusagil mujal õppimas... Sinnani on aega ja elu näitab.

 Tänavu aasta alustasime võistlus hooajaga Ruunaraipelt ratsa orienteerumisega. Kaotasime ajaga, kuid ei ületanud ette antud ajalimiiti. Alul kappasime hoolega kaardilt välja. Kui ükskord kaardiga sinasõprus loodud sai, siis läks juba punktide leidmisega ludinal. Kunagi ei kahetese tehtud vigu, alati saab tagant järgi analüüsitud, mis valesti tehtud. 

Loodus oli võrratu. Kaifisin midagi uut ja põnevat. Olgugi aeg tiba hiline, aga see eest õhtu kaua valge. Õnneks meie suksud olid kiired peale laadimisel. Ja ei pidanud suurt ajakaotust mõtlema, kuidas ja mis ajal koju jõuame. 

Ja maikuu läbi saamas. On vaja hakata midagi ehitama, et mida siis kui asjad valmis. 

Ainus kurb asi, oodatud varssa ei sündinud. Mis siis nihu läks hetkel ei oska öelda, aga mis kehvasti, siis uuesti. Arvan probleemi olevat, et ei jälginud piisavalt paaritus protsessi. Nüüd olen võtnud ise jälgimise käsile. Ja natuke tegeleme ka Kellukese hullu moodi suure kehakaalu alandamisega. Juba eelmine aasta ilmnesid tasakaalu häired loomal. Jalad kaovad sammu ajal alt. Nii, et mõelge, enne kui teete ,,heateo" oma väiksemas mõõtmes ponile. Ülekaal ei ole loomadele üldse parim kehakaalu vorm. 

Ikka ja jälle mainin, et ülekaaluga kaasnvead hobustel ka laminiidi (kabjapõletik) oht. See on muidugi number üks ja eks kimbutavad muudki hädad kabjalisi, kellel ülekaal keha vorme juba laiemaks on ehitanud.

Kõige kurvemaks on veel see teadmine, nii palju tuttavaid on teispool pilvepiire lahkunud. Üks tuntud nimi Urmas Saks hobuinimeste keskelt tuntud Tal oleks vanuse poolest veel palju olnud korraldada... miks elu on nii ülekohtune.

 Kevad on ilus aeg. Kõige lihtsam kasvõi eilne paduvihma sadu oli mõnusaks vahelduseks suviselt ilusatele päikselistele ilmadele. Kummaline ja kummastav on meie Kellukas, kas on ikka tiine võib olla järsku pole... kuigi kõht on nagu emalaeval, aga ikka. Ootame veel mõnda aega, eks siis näeb mis siis lõpuks selgub. Nii see kahjuks on, et mõni asi võib nihu minna. Arvan, et sel juhul paaritatud loom peab jäämagi vabapidamisele aga mitte osalema aktiivselt trennides. 

Kummaline, aga olen seda kuulnud nii mõnegi hobusekasvataja käest. Kõige lihtsam liigutus võib tekitada kas siis loote varases eas abordi või tiinuse katkemise... 

Fryc ja Pokker elavad täiega mõnusat vaba hobuse elu. Neid on vahva jälgida, kui neil lust sisse tuleb. Küll see tagumik kerkib ning Pokker oskab olla tsirkuse hobune, kes enese veel uhkelt tagumistele jalgadele ajab. Missugune pikkus meetrites võib ulauda, juba eemalt vaadates on ta pikkus ikka hirmutav. Käiakse veel eesti tõugu täkku Akselit üle aia õrritamas. Ja eks Aksel näitab oma ilmeid. Kuid see on hobuste kõige mõnusam põli, kus saab suhelda enda liigikaaslastega niimoodi omal sooviga. 

Olen võtnud mõned võistlus eesmärgid, eks noored on süstinud kaudselt, mõte on tulnud taas hakata tegelema võistlemisele panustama aktiivsemalt. 

Samas läbi enda kogemuste saan adna paremini edasi lastele-noortele oskuseid ratsaspordiks.

 Yess lõpuks mai, aga Kellukas pole veel poeginud. Nii paljud ootavad meie maja ponilt tite uudiseid.  

Täna pole veel metsa jõudnud. Olen super häppi meeleolus. Sain traktori tõstemehanismi korda, vaja veel metsa minna tuua kütet. See nädal on saanud paaril korral veel metsas maastikul käia. 

Olles jälginud oma tütarde innukust võistlemise mõtteis. Kaalun ka salaja midagi teha. Elus ei tohi olla igavust. Coroona pandeemia on nagunii sulgenud koduseinte vahele. Pole saanud isegi metsa jooksma. Nüüd järgmisest nädalast taas lasteaeda tegutsema hobustega. Mõtiskleb vot see on töö mida olen lapsest saadik enda hinges unistustega kandnud. 

Aiatööd ega olen niikaugele, peenramaa ja kasvuhoone ok. Eile viskasin kasvuhoonesse pilgu, selgus et võilill vohab õitsemisega massiliselt. Nii minu maksapuhastuseks need kõhtu tee leiavad.

Lähen metsa poni vaatama...

Algas koolivaheaeg... Täna võtsin endale vaba päeva trennidest. Juba eile tundsin, et ma pole tükk aega endale aega saanud võtta. Ja tahan võtta täna selle päeva. Nädala lõpud siiani on möödunud treeningute korraldamises ja sõnnikuga majandades. Kuid tundub, et elukorraldus näitab, et kuskilt pean hakkama koomale tõmbama. Kas mul on ikka sõnnikut hakata turustama inimesele kätte. Pigem kasulikum on inimesel ise järgi tulemine. 

Trennide andmine lastele meeldib. Kuid eelistan mõõdukust kõiges juba üle kõige arvestan hobustega. Ja kui klient on nõudlik ja esitab oma soove, siis hakkan kaaluma, kas on mõtet tihedale trennile. 

Mis nukraks teeb on inimeste liigne kiirustamine ja närvilisus. 

Heia rahvas, jätkame siis vapralt kevadiselt ja mõtete lainel. Mis sellest, et viirus ilma elus möllab, elame meie metsade rüpes vaikset, tagasihoidlikku elu. Oodates kannatlikult pandeemia piirangute lõppu. Mida ikka arvata, kui see on maailmas ja nii mõnigi tutvusringkonnas läbi põdenud, siis ise nagu suuremaid üritusi ei korralda. 

Kevad on meil täierinnaga õue tegemistesse viinud ning toimetame, et saaks sõnniku ja muu teemaga ühele poole. Varsti ka aiavilja külvide tegu jne. 

Ootame ka oma karja täiendust ponitita näol. Kellukas on väiksema ootel.  

Jätkan laste hirmude teemal... Millised on edukate vanemate laste tulevik, kus on loodud tasakaalukas suhtlemine ning mehe ja naise vaheline läbi saamine kõige alus...

 

Teaduslikult tõestatud: need 11 asja on edukate laste vanematel ühised

 

Head lapsevanemad soovivad, et nende võsukesed pahandustesse ei satuks, koolis hästi edasi jõuaks ning täiskasvanuna suuri tegusid teeksid. Ning kuna edukate laste kasvatamise retsepti pole veel leiutatud, siis juhivad psühholoogid tähelepanu käepärastele faktidele, mis edu ennustavad.

1. Vanemate omavaheline läbisaamine on hea

Konfliktsetes või lahutatud peredes kasvanud lapsed tulevad omavahel hästi läbi saavate vanemate lastest halvemini toime, väidab Illinoisi ülikoolis tehtud uuring.

Robert Hughes Jr, professor, kes uuringu läbiviimises osales, lisas, et mõnede uuringute kohaseltmittekonfliktses üksikvanemaga peres kasvanud laps saab hilisemas elus paremini hakkama kui pidevalt kaklevas kahe lapsevanemaga peres sirgunu.

Ka lahutusele eelnevad tülid mõjutavad laste kohanemist negatiivselt, kuid pärast lahutust peetavad tülid veelgi enam.

On tõendatud, et kui isal, kes lapsi küll igapäevaselt ei kasvata, on nendega sage suhtlemine ja minimaalselt tüliküsimusi, tulevad lapsed hiljem oma eluga paremini toime. Kui aga tülitsetakse, ei aita sagedasedki kohtumised – lapsed saavad hiljem ikkagi halvemini hakkama.

Kahekümnenda eluaasta künnise ületanud lapsed, kes elasid üle oma vanemate lahutuse, mäletavad valu ja stressi, mida lahutus neile põhjustas. Noored, kelle vanemad tülitsesid, kirjeldavad kaotusvalu ja kahetsust.

Kui vanemad tulevad lahutusega toime, siis kannatavad lapsed vähem, kuidas lahku minna nii, et saaks vähem haiget.

(vanematele, kuidas õieti tülitseda, nii et keegi ei saaks haavata)

2. Edukate laste vanemad panevad oma lapsed majapidamistöid tegema

„Kui lapsed ei pese nõusid, peab keegi teine seda nende eest tegema,“ ütles endine Stanfordi ülikooli dekaan ja raamatu „Kuidas kasvatada täiskasvanut“ autor Julie Lythcott-Haims.

„Majapidamistöid tehes nad õpivad, et töö tuleb ära teha ja igaüks peab kõigi heaolu nimel pingutama.“

Lythcott-Haims usub, et majapidamistöid teinud lastest saavad tööandjad, kes oma kaastöötajatega hästi koostööd suudavad teha; nad on empaatilised, sest teavad, mida tähendavad mured; ning on võimelised iseseisvalt ülesandeid lahendama. 

3. Nad panustavad enda ja laste suhte arendamisse

2014. aastal avaldatud uuring, milles osales 243 last, kes olid sündinud vaestesse oludesse, kuid kelle eest kolmel esimesel eluaastal väga tundlikult hoolitseti, tõestas, et hiljem sooritasid need lapsed tulemuslikult akadeemilisi teste, nende suhted teiste inimestega olid terved ja head ning 30ndates eluaastates olid suurepärased ka nende akadeemilised saavutused.

Tundlikud lapsevanemad reageerivad lapse märguannetele ja soovidele kohe ja asjakohaselt, luues lapsele sel moel maailma avastamiseks turvalise keskkonna.

Seega tasub varases eas laps-vanem suhte arendamisse investeerida, arvab Minnesota ülikooli psühholoog Lee Raby.

Jätkan järgmisel lehel...

 Coroona ja seotud täiskasvanute foobiad ning sõjad... Huvitav milleks kõike sellist jama ning avalikult meedias pidev andmete esile toomine. Mida see lõpuks annab.

Mida olen tähele pannud, väga paljud otsivad ravimitest abi. Otsitakse teraapiatest, siis kui palju on inimesi oma paha meele väljendamiseks kasutamiseks võtnud meediakanalid. Minu lihtne soovitus, milleks külvata mõttetut mula mis ei vii kuhugile. Leida oma tegemised ja panustada parimal moel.

Viimasel ajal, kui olen viinud läbi laste trenne, siis on hakanud silma sügavale peitunud lastes hirmu foobiad... Ja püüan need lahti lahata, otsides ise midagi interneti avarusest mis oleks antud valdkonnaga seotud. Antud hetkel kuhugile koolitusele ei pääse.

Hirm on reaktsioon ohtlikuna tunduvale stiimulile või olukorrale ja selle põhifunktsioon on toetada ellujäämist. Liiga tugev ja kestev hirm on aga emotsionaalne häire, mis mõjutab negatiivselt igapäevaelu.

Hirm ei ole tavaliselt midagi üldist, vaid seda tuntakse alati konkreetse olendi või nähtuse ees. Arvatakse, et lapse hirmudest kujunevad hiljem ärevushäired. Hirmu ühe tekkepõhjusena tuuakse uuringus esile, et vanemad kasutavad seda kasvatusvahendina (nt „Kui sa sõna ei kuula, viivad mustlased su ära!”, „Kui sa ööseks koju ei tule, saad aidsi!”). Samuti arvatakse, et ülehoolitsevate vanemate lastel esineb rohkem hirme.

Liigne rangus ja foobiad

Vähem on teada, mida üldse kardetakse või mis kõige enam hirmutab. „Tavaliste hirmude tundmine on aga oluline, sest aitab aru saada kliiniliste hirmude tekkest,” lisas Tulviste. Miks mõni kardab kõike ja teine mitte midagi? Esiteks mängib siin suurt rolli kartlikkus – kuivõrd inimene üldse kaldub õudu tundma. Kartlikkus omakorda sõltub neurootilisusest. Teiseks sõltub see, kas ja kuivõrd konkreetse asja ees hirmu tuntakse, varasemast isiklikust kogemusest selle stiimuliga kokkupuutel. Lapse kartlikkust on seostatud tema kodukeskkonna ja vanemate käitumisega. Paljud uurijad usuvad, et konservatiivsemate ja rangemate vanemate laps on arem.

Veebruar saab mõne päeva pärast otsa. Kuidas hindan oma kuud, peaks ütlema, et nii palju saani sõite pole üle mitme aasta korda saatnud. Eks mõte on saan ära remontida. Vana värv on tuhmund ning kohati maha kulunud.

 

 Regal Blue on kaunis tita olgugi, et juba 6 kuune... 

Hetkel valitseb ikka tõeline eestimaale omane talvine ilm. Lihtsalt võrratu tunne valitseb.

Jagan oma trennidest kumama jäänud mõtteid... 

Päeva mõte: Kuidas tulla toime erinevate emotsioonidega hobustega tegeledes? Ma arvan, et see on teema, mille olulisust küll teatakse, kuid tihti ei oska ratsanikud enda ja hobuse emotsioonidega (treeningsituatsioonis) toime tulla. Emotsioonid ja mõtted on meie peas kui makilint, mis hakkavad üha uuesti ja uuesti "mängima". Mida tunneb ratsanik, kui hobune nt kiirustab, kardab, on laisk, lõikab igat nurka, ei painuta, jookseb takistusest mööda, treener käsib teha juba uut harjutust jne jne jne. Kas ta tunneb kärsitust, viha, ärevust, häbi, abitust? 

Oluline on emotsioone ja mõtteid mitte kõrvale lükata. Sest kui nad juba meie sees on, siis on nad osa meist ning nende alla surumine toob varem või hiljem kaasa veel suurema probleemi. Hobustega tegeledes (või õigemini kellega iganes tegeledes) ei ole aga iga emotsiooni ajendil tegutsemine päris mõtekas. Üks tähtsamaid omadusi hobuste treeningul on tähelepanelikkuse (ka oma keha suhtes: see on kehataju) ning rahulikkuse säilitamine. Käesoleva hetke teadvustamine ongi see oskus, mis aitab meil paremini emotsioonidega toime tulla.

Hobused elavad pidevalt hetkes, see on asi, mida neilt õppida. Üks kõige lihtsam praktiline harjutus on hingamisele keskendumise harjutus.
Võta hetk ja jälgi oma hingamist- kas see on kiire või aeglane, kas hingamiste vahel on pausid. Tunneta õhu jahedust. Märka, kas õhk liigub su rinnakorvi üla- ja või alaosas. Ära analüüsi, miks?, vaid proovi lihtsalt uurida. Pane kogu oma tähelepanu hingamisele külge: võid isegi öelda mõttes "sissehingamine", siis kui on sissehingamine ning "väljahingamine" kui on väljahingamine. Ja samal ajal kui sa hingamist tunnetad, märkad sa ka mõtteid oma peas, hääli enda ümber, riideid enda kehal, hobust enda kõrval (või all) ning sel hetkel kui sa märkad, et hakkasid analüüsima- planeerima- muretsema jäta see mõte ning tule tagasi oma hingamise tajumise juurde. Ning nii üha uuesti ja uuesti. Kui märkad, et sinus on pinge ja/või hingamine on pigem kiire ja pausideta, siis proovi suunata oma hingamist kõhu suunas ning väljahingates justkui mõttes ohata ning lasta oma kehal veidi oma asendis "vajuda".

Seoses koroonaga otsivad inimesed looduslähedust. Nii olen pidanud vastu võtma peresid lastega, kus au sisse on lähenduda nii isikusliselt, kui pereti. Samas mind kui psühholoogia huvilist on pannud teisiti suhtuma praegusesse pandeemia ,,hirmusse" , mida tegelikult inimesed ümbritsevast tajuvad või millised hoiakud on kaasa tulnud. Kui kevadel avalikult meedias kajastati  tulemusi Hiina õhusaastatuse taseme langemises. Muidugi kuulasin ära, ka teiste riikide õhusaaste tulemused, muidugi olid tulemused märkimisväärsed. 

On tekkinud küsimus, kes sellest viirusest lõikab kasu..?

Siis aga millised järeldused teen mina, seoses elamine isolatsioonis, on tõstnud väärtushinnanguid pere kesksest suhtlemisest kui olemisest. Teha midagi koos väärtuslikult või osata oma energiat panustada eluaseme ehitusse jne. Nii mõnigi pere on rääkinud, et kuidas on see toonud esile probleemid ja kuidas neid lahendada. Inimesed on leidnud, et pere on suurim väärtus, kuhu tasub investeerida nii aega kui rahasid. Minu silmis väga tublid pered on need.

Head meelt teeb, kui näen teraapias käivate laste ja vanemate vahel tekkimas koostööd. Töös silmatud tulemused valmistavad ainult suurimat rõõmu.

See selleks, eks maadlen ka veel mõnede materijaalsete  probleemide lahendamisega, kuid eks aeg näitab. Kuid hetkel teen mitmeid ümber hindamisi ning kalkulatsioone.  Ja unistused mis hetkel veel  nihkuvad mingiks ajaks edasi. Kuid ma ei mõtle üheskis asjas negatiivselt ja püüan leida paljuski kompromiss lahendusi. Vaatan asjadele realistlikult.

Aasta lõpp ja jätkuv coroona

 Mainin suht ebaloogiline olukord meid ümbritsevas maailmas esinemas.

https://lood.delfi.ee/perejakodu/lasteaialaps/psuhholoog-annab-nou-mida-teha-kui-laps-laheb-endast-valja-voi-hakkab-jonnima?id=70480149

https://www.youtube.com/watch?v=kjq9FwoGZl0 

 Koolivaheajale pole seekord ühtegi plaanitud tegevust. Eelmine nädal korra uit mõte tõrvikutega matk. Kuid juba see aasta on päris palju üritusi ja ilmastiku olude kehvaks muutumisega, siis mõte natuke puhkust endalegi lubada. Teha ainult lastele trenni ja võtta vahelduseks kergemalt. Üks õhtu, kui poistele Pokkerile ja Frycile uut heinarulli ette vedades. Tuli huvitav kõne ühelt kohalikult ja küsimusega, et kas olen tema maadelt hobustega üle kapanud. Oi kui hea oli vastata, et pole kodust kaugemale küll jõudnud. Jah, isegi mitme tunnised matkad on jäänud augustikuusse viimaseks. Mis teha, nii palju on sügisel tööd olnud, et ei saa kuidagi sadulasse istuda või midagi plaanida.  

Kuigi elu on suht kiire olnud ja mõtete koondamisega siia on kuidagi raskelt läinud. Ei tea järsku vanaks saanud... jätan teie otsustada.

Hea meel, kui asjad lõpuks liikuma hakkasid ja saab nii mõnegi probleemi jooksvalt lahendada. Elame näeme, hetkel veel sõnniku tellimused vaja täita. Jube visalt saab neid täidetud, kuna lihtsalt aega pole.

 

Vot meie kenad poisid, kellest varsti Amadeus kodu minemas.

 Uskumatu, kuidas aeg küll lendab, alles see oli kui september ette tuli keerata kalendrisse. Mul üle pika aja puhkus, kuid ma ei julge seda nimetada puhkamiseks. See pigem aktiivne puhkus. Kui oleksin nõusoleku andnud ja oleksin paar õhtut täiega kinni pannud ei oleks ma jõudnud ei orienteeruma ega pärast Sooma külastust kodus rahulikku õhtupoolikut pikutamast. 

Hobusemüük jätkub siiani, eile jälle käidi vaatamas. Võtan täitsa külma kõhuga, kas tahavad või mitte. Ei huvita enam, tean kuidas õige ostja käitub. Kes teab mida tahab, siis küll see õige ostja ka jõuab. Suvel korra olin nördinud, vähendasin ju töökoormust lootes lastelaagritega koduses miljöös tasa teenida, kuid jah. Plaanitud otsused tuli augusti alguses uuesti ümber hinnata. Mõned arveldused sotsiaal süsteemis venisid. Muidugi laste trennid jätkusid kuni augustikuu lõpuni. 
Võiks juba hakata suve kokkuvõtet tegema, vastavalt corona hirmule vaatamata on toimunud kahel kuul laagrid, siis siiani on pead murdma pannud tütardega, ära jäänud augustis toimuma pidanud ratsamatka laager Varbolas. Alguses oli registreerunuid, kuid enne juuli lõppu tühistati. Vaatamata mitmeid kordi kuulutamisele, siiski huvilis ei tekkinud. Jooksvalt analüüsime igat tegevust nii rahaliselt kui ka korda läinud seisukohalt. Kevadel jäi ära ju ühe õppeveerandi jagu teraapia tunnid lasteaias. 

Taas sai alustatud septembris lasteaias hobutundidega. Tüdrukud jõudsid ära käia Särevere tallis ratsaliidu takistussõidu võistlusel. Kus saavutati enda jaoks rahuldav tulemus. 

Maal elamise päeva üritus Lipa koolimaja spordiväljakul oli edukas. Viimane nädala vahetus oli päris tegus.

 Hetkel ei ole suutnud jälgida corona pandeemia liikumist. 

Augustikuu eelviimane nädal oli sama kiire ja toimekas, ühtlasi jõudsime lõpetada heinatöö. Mis oli selle aasta kohta nihkunud augustikuusse. Hea tunne, juunis küll sai kogetud hirmu, et kuidas kogu selle ülesannetega hakkama saada.
Eelmine nädal oli meil ka üks kaugem välja sõit, käisime Pärnu Jaagupis Suvelõpupäeva üritusel. Üle pika aja midagi uut ja huvitavat, pole tükil ajal öötundidel hobuste või ponidega üritusel viibinud. Muidugi selliste tegemiste vastu on meil ikka jätkuvalt huvi olnud.
Ja nüüd mil eelmise nädalaga oma tööd lõpetasime ja saime hingata kergemalt, siis plaan oli veel mustikale minna ja natuke supelda. Mille sooritasime siis eile.
Tüdrukud käisid 20.08 võistlemas Raikkülas, hästi ei läinud, aga kogemuse võrra naasti tagasi. Minul oli trenn lastega ja pärast 3 tunnine ratsamatk. Igapäevaselt jätkavad aktiivselt trennis käimise osas aktiivsed lapsed. Nende üle on hea meel ja seega, et koolivaheaeg augustilõpuga ühtalsi huvitavalt lõpetada on mu tütardel plaan kerge võistlus korraldada. Igal juhul kõik asjad sujuvad organiseermised.
Jah muidugi eile oli majas suur kaotus ühe koera näol, mis tegelikult öösel toimus ei tea keegi, sest hommikuks kana kuudi ees lebas võika puremis tunnustega Sofie laip. Sellest ei saa pikka aega rahu, alles olevatelt koertelt sai küsitud, et mis juhtus. Kuid nende keha keelest lugedes on nendegi olemus shokis juhtunust. 
Pärast kui Nordiku kaasa võtsime mustikale, kes siis sõidu ajal pagasiruumi kakas ja veel oma liikumisega laiali tatsas, veel natuke aega ja kui marjakorjamise kohale sai jõutud, siis oli ka oksendanud. Kuidagi sai ära koristatud, aga suurem koristus seisab ees.

Küll need augustikuu ilmad olid super mõnusad, piisavalt kuumad ning heina saime ka tehtud. Kuigi raskustega, aga siiski tehtud.
Mis uut, hobusemüük tänavu aasta suht nigel, kui jälgida kuidas toimetatakse tütre müüdud hobusega tallis, siis ainult vaatame ja imestame. 
Juba kohtumine uute inimestega annab suhtlemisele uusi tuuli. Ja ka mõtteid uutele tegemistele.
Taas kohtumine Lagedi Ratsakooli oamnikuga A. Undiga. 
Ajakirjaniku külastus, Pärnu Jaagupi suvelõpu peol osalemine kahe poniga.
Ja eks nüüd peab hakkama mõtlema mis veel on jäänud või tegematta. 
Tüdrukud osalevad täna Raikküla talli korraldataval võistlusel. Lihtsalt hea meel kohe.

Mõtteid kogun, et mis toimumas ja teoksil. Tänavu aasta ei ole toetused eriti suured, aga tegin projekti taotluse matkaõppelaagrile. Näis kas saame või peame loobuma. Hetkel on küll uudistajaid, kuid osalejate arv on veel väike. Soov oleks kogu grupp oleks 8 liikmeline.

Projektiga toetust laagrile ei saanud ning registreerunuid praktiliselt  2.08.2020 polnud. Nii ongi, et vastu sai võetud otsus, et jätame ära. Tegeleme heinatööga. Ütlen nii, et eelmine nädal hobuse müük ebaõnnestus, soome vahendaja jättis suure lubaja mulje. Teab kas ma julgen kunagi inimesega veel suhelda. Ennatlikult räägiti, et oi see hobune on kenat värvi, et juba värv müüb jne. Värv värviks, kuid ilm keeras kapitaalselt sajule ja vahepeal andis padukat, mille tõttu näitamise hetkel sommile oli mu pesamunast tütar läbi märg. 

Kui somm sadulasse istus ja omakorda proovima asus, siis jah korra näitas Leedi oma võõristust, kuid see oli hetkeline. Kuna pole ta harjunud kõva häälse kontingendiga ümbritsetuna olema. 

Lõpp tulemus päädiski ikka sommi lõpliku otsusega, mitte võtta. Sai paar asja nende poolt ostusamisel kahjuks. Mis teha nii see on teada, et ühte hobust müüa. Peab enda närvikava korras olema, ei ole mõtet ühe sommi kriitika või selja keeramise peale hobuse müüki kohe maha panema. Aastate pikkune kogemus müügi alal on õpetanud kannatlikuks jääma ja ootama lõplilkult ära ootama selle õige inimese. 

Elu on põnev seal, kus seda ei oska oodata. Lilil sündis kah täkuke, kuid mis lahe märgistega nii nagu mulle meeldivad. Ja ikka terendab silma lauk, muidugi kabjast üleval pool hetkel veel aru saanud pole. Kuid esimene varss Rocky the Royal, on muutmas värvi tumedaks. Suht kenake näeb välja, pole pooltki sellist värvi mis meil varasematest aegadest peaks olema. 

Loodame siis ära müüa uutesse kodudesse nii Amanda lapsukese kuue kuusena ja Lilii täkk varsa. Uuel omanikul jääb otsustada, kas jätab täkuks või tulevikus on ruuna elu parimaks vormiks. Hea meel, et rohkem varssu pole sündinud ega sündimas. Kui neid on vähem, jõuab nendega tegeleda juba huvitatus endal suurem. 

Amanda varsake Amadeus võidab tõeliselt palju südameid, ta on tõesti nummi välja nägemisega. Väiksed kabjad, väike pea mis kujult meenutab väikest hobust. Tulevikus oleks lahe näha kellegi kodus lapse lemmikuks või teab mida tegemas. Amanda on meil laste sõidutamiseks sünnipäevadel või muudes tegevustes. 

Ootame augustikuus toimuvale ratsamatkaõppelaagrisse ikka lapsi, kel oskused ratsutamises on head. Algajatele on tiba raske see, tegemist siiski looduses ja vaja palju kaasa tegemist.  Miks eelistatud just oskustega, maastikul on siiski vaja kontrolli ja oskuseid hobustega rohkem. Hobbuse ettevalmistus telkimis alal, oskus hobust kinni siduda. Kui me juhendajatena, peame tegelema pidevalt hobuste ettevalmistamisega, siis kaob juba aeg lihtsalt hobuste valmis panekuga ära.
Olen võtnud üksikuid lapsi kel on puudunud igasugune kogemus, ühega veel jõuab tegeleda, aga kui neid näit on kaheksa, siis ei jõua enam nii palju. Pidev korrutamine väsitab ennastki. Ühtlasi ongi see ratsamatkaõppe laager sobilik neile, kellel juba kogemus ja soovib ennast täiendada just erineva maastikul liikumise osas. Kodust Elupuu talust alustame ja seal ka lõpetame.
 Platsil on kindlad piirid ja reguleeritud tunnid, aga maastikul sõltub ühest distantsist õpitakse erinervatel maastikel liikuma erinevate allüüridega. Kui saab, käime ujumas, kui ilm lubab.
Õpetame kuidas matkal süüa valmistada ja ka hobuseid karjatada. Päevad matkal on päris pikad
Jätkuvalt kel huvi, sellise laagri vastu, k