Ikka ja jälle pühendan enda lemmik teemale...
Hipoteraapia ehk ratsutamisteraapia on kogu maailmas tuntud ravivahend, mis aitab suhtlemisraskustega lastel ühiskonnas kohaneda.
Ratsutamine haarab kõiki lapse meeli, mõjutab tema sõnalist väljendust, liikumist ja mõtlemist. Ratsutamine aitab puudega lapsel oma liigutusi ja rühti kontrollida, samuti arenevad hobust juhtima õppinud väikese patsiendi minateadvus ja iseseisvus.

                                        Klassikalised ratsaspordialad

Takistussõit on ratsaspordiala, kus hobuse ja ratsaniku ülesandeks on vigadeta ja võimalikult kiiresti ületada võistlusrajale üles pandud takistused ehk parkuur.

Vigade eest antakse võistlejale karistuspunkte järgmiselt:
– takistuse mahaajamine – 4 karistuspunkti.
– hobuse tõrkumine ehk keeldumine takistust ületada – esimene kord 4 karistuspunkti, teisel korral kõrvaldatakse ratsanik võistlustelt.
– parkuuri läbimiseks määratud aja ületamine – 1 karistuspunkt igalt alanud 4 sekundi eest.

Parkuuri võib ehitada sisehalli (maneež) või liiva- või muruplatsile. Takistused on ehitatud nii, et vähemalt nende ülemine osa on lahtine. Parkuuri kuulub olenevalt raskusastmest 8-20 takistust, milledest osa võivad olla nn. süsteemid (= takistuste rühm, mis koosneb kahest või kolmest takistusest, millede vahele hobune peab tegema ühe või kaks galopisammu). Parkuuri koostab rajameister.

Takistuste kõrgus erinevatel võistlustel võib olla 60 – 170 cm. Takistuste laius võib maksimaalselt olla 200 cm, v.a. veetakistus, mille laius võib raskematel võistlustel olla isegi 450 cm. Spetsiaalsetes võistlussõitudes võivad takistused olla veelgi kõrgemad.

Eestis kuulub hobuste kõrgushüppe rekord Andrus Kallastele, kes hobusel Opaal ületas takistuse kõrgusega 215 cm.

                                            Koolisõit

Koolisõit on võistlusala, kus ratsanik sooritab 20 x 60 m aiaga piiratud väljakul ettenähtud järjekorras teatud harjutused kolmes allüüris: sammus, traavis ja galopis.

Harjutuste järjekorda nimetatakse skeemiks, harjutuste sooritamise kohad on märgitud väljaku äärde tähtedega. Kohtunikud hindavad iga harjutust 10-palli süsteemis, lisaks antakse koondhinded hobuse liikumise kvaliteedi ning ratsaniku istaku ning juhtimisvahendite kasutamise eest.

Harjutuste raskusastme järgi jagatakse skeemid erinevatesse tasemetesse, mida Eestis tähistatakse tähtedega: A, L, M ja R.

Rahvusvaheliselt on kõige kõrgem võistlustase Grand Prix, kus sooritatakse kõiki klassikalise koolisõidu keerukamaid harjutusi nagu passaaž, piaffee, piruetid ning jalavahetused 2 ja 1 tempo tagant.

Ideaalis peaks võistluspaar sooritama skeemis ettenähtud harjutuste kombinatsioonid nii, et kõrvaltvaatajale jäävad ratsaniku poolt hobusele antud signaalid märkamatuks ning hobuse elastse ja lennuka liikumise ilu maaliks täiusliku pildi inimese ja hobuse vahelisest harmoonilisest koostööst.

Kõige vaatemängulisem koolisõiduklassidest on kindlasti muusikaline vabakava, mis koosneb kohustuslikest harjutustest vastavalt võistluse tasemele, aga ratsanik koostab oma kava ise ning valib ka muusika, mis peab rõhutama hobuse rütmi, sobima kõikide allüüride ja üleminekutega ning ka hobuse olemuse ja liikumisega. Harjutusi tuleks esitada huvitavates ja keerulistes kombinatsioonides nii, et tervik oleks vaatajale huvitav ja nauditav.

Muusikalist vabakava hinnatakse kahes osas: Tehniliste hinnete alla läheb kohustuslike elementide sooritamine ning artistlikkuse hinde alla hobuse rütm, liikumine, ratsaniku ja hobuse harmoonia, leidlikkus kava üles ehitamisel, kava raskusaste ning selle sobivus muusikaga.

Tulemusi arvutatakse koolisõiduklassides protsendina maksimaalsest võimalikust puntisummast ning tavaliselt jäävad need 60-75% vahele.

Allpool näete koolisõidu maailmameistri Charlotte Dujardini muusikalist vabakava 2014.a. Normandias toimunud MM-l.

https://www.youtube.com/watch?time_continue=9&v=v799UllUXgs&feature=emb_logo

Koolisõit meeldib väga, see on graatsiline kui ka riietus meeldib.

                                                           Kross

Kross on ratsaspordiala, kus hobune ja ratsutaja (koos nimetatakse ratsanik) peavad ületama kinniseid takistusi. See sisaldab parkuuri ja kinnisi metsatakistusi.

Veel ratsaspordi alasid; kolmevõistlus. 

Kolmevõistluse eesmärgiks on näidata hobuse ja ratsaniku koostöö mitmekülgsust, sest tulemus kujuneb välja kolme samal hobusel sõidetud osavõistluse põhjal:

– Koolisõit, mille käigus on 20 x 60 meetrisel platsil vaja sooritada 5-6 minutit kestev ratsastamisprogramm, kus kohtunikud hindavad hobuse allüüre ja soorituse täpsust punktisüsteemis 0-10.
– Kross, mis paneb proovile hobuse võime ületada kiiresti kinniseid maastikutakistusi. Pika võistluse käigus hinnatakse hobuse vastupidavust.
– Takistussõit, kus tuleb läbida 10 -15 mahaaetavast takistusest koosnev parkuur.

Veterinaararst kontrollib võistluste käigus hobuseid ja veterinaarkontrollil on võistlustel tähtis osa.

Osavõistluste omavaheline osakaal on jagatud nii, et krossi osatähtsus on selgelt suurem kui koolisõit ja takistussõit kokku.

Võistluste lõpptulemus koosneb:
– Koolisõidus saavutatud punktidest
– Krossil saadud karistuspunktidest
– Takistussõidus saadud karistuspunktidest

Koolisõidu programmi raskusaste ning krossi ja takistussõidu pikkus ja takistuste kõrgus sõltub võistluste tasemest.

Viievõistlus; 

Moodne viievõistlus on spordiala, milles mitmevõistlusena on kombineeritud viis spordiala (ratsutamine, vehklemine, püstolilaskmine, ujumine ja murdmaajooks).

Algselt peeti moodsa viievõistluse võistlust viiepäevasena. Alates 1994. aastast toimuvad kõik viis ala ühel päeval. Alade järjekord on muutunud, kuid alad on jäänud samaks: ratsutamine, vehklemine, püstolilaskmine, ujumine ja murdmaajooks. Praegune võistluskorraldus on pealtvaatajatele sobivam, eriti kui jooksus starditakse Gunderseni meetodil.

Finaali pääseb ainult 32 võistlejat. Finalistid selgitatakse varem ja ilma ratsutamiseta.

Võisteldakse ka meeskondlikus võistluses ja teatevõistluses.

Laskmine. Ühepäevane võistlus algab 20 lasuga 4,5 mm õhupüstolist. Laskekaugus on 10 m ja märklaudadeks kasutatakse Rahvusvahelise Laskurliidu heakskiidu saanud õhupüstolimärklaudu. Iga lask lastakse eraldi ja aega selleks on 40 sekundit. Täpselt 1000 punkti saab see, kes on saanud 172 tabamust, ja iga tabamus rohkem või vähem annavad vastavalt 12 lisapunkti või miinust.

Vehklemises kohtuvad kõik võistlejad omavahel. Veheldakse epees ja matš kestab 1 torkeni, kuid mitte üle 1 minuti. Kui kumbki ei jõua teha resultatiivset torget, loetakse mõlemad kaotajaks. Kui sportlane võidab 70% matšidest, saab ta 1000 punkti. Kui võite on rohkem või vähem, siis vastava tabeli alusel punkte lisatakse või vastavalt võetakse maha.

Ujumise distants on 200 m ja ujutakse vabastiilis. Aeg, mis toob 1000 punkti, on meestel 2.30,00 ja naistel 2.40,00. Iga sekundikümnendiku eest lisatakse või võetakse maha üks punkt.

Ratsutamine. Võistlus toimub 350–400 m pikkusel 12 takistusega rajal. Rajal on üks kahene takistuste süsteem ja üks kolmene takistuste süsteem, ning hüppeid tuleb kokku 15. Ratsutamise eest võib saada maksimaalselt 1100 punkti. Iga sekundi kohta, mille võrra parimale tulemusele alla jäädakse, võetakse maksimaalsest punktide arvust 3 punkti maha. Takistuse mahaajamine toob 30 miinuspunkti, hobuse tõrge takistuse ületamisel toob 40 miinuspunkti ning hobuse seljast mahakukkumine 60 miinuspunkti.

Murdmaajooks. Jooks toimub maastikul 3000 m pikkusel rajal. Võistlejad stardivad Gunderseni meetodil: võistluspunktid on ümber arvestatud ajaks. Neljale võistluspunktile vastab üks jooksuaja sekund. Meestel annab 1000 punkti aja 10.00 ja naistel 11.20. Nelja ala järel võistlust juhtiv sportlane läheb rajale esimesena ja teised vastavalt tulemusele. Võitja ja järgnevad kohad selguvad finišisse saabumise aja põhjal. Kes saabub esimesena, on võitja ja nii edasi.

Ajalugu

Moodsa viievõistluse rajajaks tuleb pidada Pierre de Coubertini, kes Muinas-Kreeka pentatloni (staadionijooks, kaugushüpe, odavise, kettaheide ja maadlus) eeskujul soovitas välja selgitada nii-öelda atleetide atleedi. Esialgu oldi sellele ideele vastu, kuid lõpuks võitis moodne viievõistlus kui sõjalis-rakenduslik spordiala tollal ühe ärksama spordiriigi Rootsi ohvitserkonnas siiski poolehoiu. Rootsist levis see teistesse maadesse ning võeti P. de Coubertini algatusel 1912. aasta olümpiamängude kavva ning on sellest ajast kogu aeg olümpiamängude kavas olnud. Stockholmi olümpiamängudel võisteldi ühel päeval ratsutamises, teisel vehklemises, kolmandal laskmises, neljandal ujumises ja viiendal jooksus.

Moodsa viievõistluse eeskujul on tehtud katset korraldada ka talvine viievõistlus (asendatud ujumine kiirlaskumisega ja murdmaajooks suusatamisega). Selline võistlus oli demonstratsioonesinemisena kavas Sankt Moritzis 1948. aastal. Neil võistlustel hõbemedali saanud rootslane William Grut tuli samal aastal Londoni olümpiamängudel moodsa viievõistluse võitjaks.

Alates 1952. aasta mängudest kuni 1992. aasta mängudeni oli kavas meeskondlik võistlus ning alates 2000. aasta mängudest naiste võistlus. Alates 1949. aastast peetakse maailmameistrivõistlusi aastatel, mil ei toimu olümpiamänge.

Moodsa viievõistluse rahvusvaheline organisatsioon Rahvusvaheline Moodsa Viievõistluse Liit (UIPM; Union Internationale de Pentathlon Moderne) asutati 1948. aastal. Liidu keskus asub Monacos. Liikmesriike on 94.

Esimese heina vedu. Esimese heniaveoks ja kokku tõmbamiseks sai kasutada Haja autokoolist maha kantud endise õppesõidu maasturiga. Väga hea, et selline tehnika majas oli võtta, kuna 25 sidur laiali pikalt. Enne vedu riisuti loorehaga mis kah jälle autole taha haagitud.

Hirmutav tunne on mõelda, kui majas eksisteerib hetkel 20 kabjalist, mõtlen erinevas suuruses. Ise pole veel valmis sellist vastutust võtma, et talvele vastu minna 20 kabjalisega. Peame tegema mingid valikud, õieti need on tehtud. Sõltub nüüd kõik laagrite täituvusest. 

Kolme päevases laagris oli neli last, kuigi olime valmis võtma kuus, hetke seis juulikuu teise laagrisse on veel vabu kohti. Korraldame väiksese  seltskonna mõttes väikelaagreid, et töö oleks produktiivne. 

Pentagoni suurepärane hüppe sooritus. On hobusel hüpet. 

Mälestustesse on vajunud meie ratsavõistlus. Oleks soovinud rohkem osavõtjaid. Tütar Aade tegi takistused.

Heia, juuni laager koos võistlusega oli edukas. Lastel läks hästi ning lahkuti üli emotsionaalselt. Tahame jätkata. 
1.07 alustame kolme päevast ratsalaagrit. Hetkel hingab kuklas heinatöö. Kohe ei oska oma aega paika loksutada. 
Kõige parim on mõelda selgeks mis olulised. Kuna 25 ehk põka oli pikalt laiali.
Hetkel ootan kahele Eesti tõugu märale ostjaid. Siiani on otsitud ja tahetud kõrgekasvulisi hobusemõõtmeis kabjalisi ja nii oleme jälle ikka oma sportlike ponidega tegevuses. Ei ole parimat lapsele välja õppeks kui poni laadne. 
Aga jah, selle nädala ilmateade on lubanud kõvasti äikest ja vihma. Viimast on tunda saanud mõnigi maakond. Igal juhul olgem ikka hakkajad ja kaasa lööjad, mitte sõna tegijad. 

Veel on jäänud loetud päevad laagri alguseni. Ühtlasi hoian silma peal ka mis toimub covide-19 rindel. Terviseameti leht on nii pähe kulunud. Eile sai nii mõnegi inimesege seda teemat arutletud ja päevas paar pilku tervise lehele visatud. See selleks, kuna nüüd täna-homme ööbimise ja väliköögi desinfitseerimine on plaanis ette võtta. Järgmine nädal veel graveerimise töökotta teekond ette võtta vaja. 
Hetkel pole veel hobuseid müüdud saanud, aga oleks väga vaja. Rahasid on vaja saada. Rahad lähevad kohe ringlusse. 
Plaanime ka jaanöö matka, hetkel neli osalejat olemas. Kaks võiks veel olla... Lahe ju. Kõige enam meeldib, kui on osalejaid. 
Eile oli Pokkeri sünna ja pesamuna sünna. Ei olnud kodus, olin töörindel. 
Igal juhul liigume ja liigutame, olen saanud talvisest pekist lahti. Kaks kuud corona karantiin pani mõtlema majanduslikult teistmoodi, tagasi tõmbama ja mitte tekitama liigseid kulutusi. Mõni teenimis võimalus kadus ja andis kohe tunda. Kuid kunagi pole väljapääsmatuid olukordasid, ikka leiab lahendusi. Autod ilma kütteta ei sõida, ning autol mõned vajalikud jupid vaja ära vahetada. 
Vaatame ja mõtleme, täna saabub majja täkk Vile, plaan paaritada mõned eestlased. Tori osas on mul ikka kurb meel, olen tohutu selle tõu austaja, aga siiani pole mul õnnestunud Hertalt ühte puhtatõulist järglast saada. Kui palju olen paaritustele rahasid panustanud, vähemalt viis aastat on täitsa tühja jooksnud. 
Hea meel, et meil nüüd oma ponitäkk Albert, kellelt loodan vähemalt, et Amanda tiineks jäi ja nüüd tema järglast imetleda saame. Eks nii nagu naabrisokk käis mu kitsekarja kosilaseks salaja. Käis korra mõttes, et ühe korra naabri ponitäkk meilegi jõudis. Hetkel ainus on võimalik teha kindlaks teha DNA testiga, kuid minu jaoks ei oma see probleemi, et kes siis varsa isa on. Kuna enamus ajast oli Amanda Albertiga koos karjamaal, siis nüüd ei saa koos pidada. On läinud täkumaks, eelmine aasta nii palju kui uudistamas sai kahe tagumise jalavahelt käidud sai, ei leidnud ma kordagi teist munandit  kotist. Muidugi uskudes vanemaid hobusekasvatajaid, kes on maininud, et ennegi märad tiineks jäänud. Kuid ebameeldiv ja kurb tagasi mõelda kollase valge kirju täku surmale, siis temalt ei saanud me ühtegi järglast. Oli sama moodi ühe munandiga, kuid kummaline oli tema iseloom, valis märasid. Vanemaealised märasid rünnati... oh jah mälestused
 Kuna meil endal sokku polnud, oli meil ootamatuid üllatusi mida ei osanud oodata. Üle möödunud talvel, siis sel suvel on meie kitsekari kõigest kolme pealine. 
 Kuid õnneks, eelmine aasta vist metsa naabrisokk ei jõudnud. 
Loe küla lambakarjamaal olevat külastanud mitmel ööl                               

hundid ja meie kodust linnu lennult tuleb sinna oma 4 km maad.

Ja muidugi Metskülas ringi jalutavad mõmmid. 
Loodusepoolest on elu taas põnevust külvanud.

29.05.20 plaanitud 4 tunnine ratsamatk.
Hetkel vaba neli kohta, on võimalus liituda veel mõnel huvilisel. 

Lõpuks on saabunud sellised ilmad, mida ammu kõik piki silmi oodanud on. Muidugi iseasi, kas hobustele meeldivad, vaatasin kui osa kabjalisi varju alla kobis, et päeva palavust ja putukate liigset torkimist vältides. 
Eelmine nädal sain hakkama lõpuks oma unistuste raja läbimisega. Hetkel plaanitud 10,11.06. matk ööbimisega. Ja muidugi üllatus moment oli Põllumetsa talu juures nähtud mõmmiku käpa jäljed. 
Igal juhul in tunne, hakkama saamisest ja teekond ise ulatus ligi lähedaselt 30 km ringis. Ja mainin, et Tassa oskas mind ikka korralikult üllatada, kuid kõik mis alati hästi lõpevad on fan värk. Tasus teekond ära teha. 
Kaks eesti tõugu mära otsivad uusi kodusid. Vaja on rahasid liigutada, hetkel vaja tiba normi piirides kasvandust hoida.  Traktorid vaja üle vaadata, plaani on võetud veel deso tegemised ning ruumi tuulutamine, kuhu majutame lapsed. 
Ootame põnevusega oma tegemisi ja plaane jälle ellu vaja viia. 

Matkama, hobused vajavad liigutamist, sai ühel päeval ka puhastatud metsaradu, kõike ei jõudnud. Kuid kasutan ära vabad päevad. Tahan ise ka saavutada parima vormi, sest ees on jälle lastelaagrid ja palju muidki tegemisi hobustega. 

Hetkel mil on avanenud piirid, ei ole veel kõiki riigipiire vabaks tehtud. Corona viirus pole mõnelt maalt kadunud, pigem vastupidine on järjepidevalt tõusu teel. 

Tegelikult on see, et ootame taas külastajaid ratsutama, hetkel on meil 19 kabjalist, kahe varsaga.

Tüdrukud on tublid olnud, hobused-ponid on pidevalt trennis olnud.

Lõpuks ometi, siis eile hommikul meie Amanda oma varsaga maha sai. Täkuke küll, aga mis sellest. Mainin Mannu põlvnemisest, pole puhas shetland, pigem nimetusega ERP. Kuid nüüd on mu lemmik kõrgusega väikeponid olemas. Puhtatõuline shet täkuke Albert ja ERP Mannu see rohkem hüüdnimi. Mann sai viimased paar kuud täiesti privaatset elu nautida. 
Enne tööle minekut tuli mõte korra koplisse pilk visata ja nii märkasin, et Mannul lapsuke ümber emme jooksmas. 
Ootasime juba eelmine kuu, kuid eks õige aeg, siis peab laskma ajal oma tööd teha. 
Pildi panen kui kodus olen. 

Lõpuks on kevad kohal oma päikesepaisteliste ilmadega. Kui ikka nädal aega päikese käes tegevusi teha, siis unub aeg ja kella vaatamine. Ükskord kui füüsiline keha väsimuse märke näitamas on. Unemaailma lihtsalt ja vaikselt ära kustun, see on nii mõnus. 
Nii ka eile, hommikul lõpetades turvafirma objektil oma tööhommiku ja koju naasnuna veidi lebo aega võtnud. Ja mingi hetk unustasin ära, et lubasin endale tunnikese puhkamist ja nii kui õue jalad tõstsin unus ka öine magamatus ning tegevusele sai tuld antud. Ikka ja jälle karjamaa koristus sõnnik, sõnnik ja veelkord sõnnik.
Tänase hommiku ärkamine tuletas meelde mu eilset tööd karjamaal, lihased kanged, täitsa uskumatu, mina kes ma harrastan joogat, teen üldfüüsilist, aga ikka ja jälle lihased hommikuti kanged. 
Hetke olukorras muretsen selja pärast, eelmise aasta Tassa maha viskamine annab nüüd huvitaval moel tunda. Koht kus selgroo lüli peaks olema tuntav, on kogu aeg tunne, et mingi kapsel on ümber kasvamas. Ja olen mõlgutanud mitmel korral mõtteid, et oleks vaja minna röntgenisse, et lasta pilt selgroost teha. Otseselt mingit probleemi pole, aga teise töö juures relvavööd kandes on see jälle tuntav.
Tänavu on kindel, et kaks hobust, kes hetkel müügis, peab müüdud saama. 
Hetke majanduses toimuv ning inimeste probleemid tööl käimisega, on inimesi, kellel kahandati tööaega või vähendati palganumbreid. 
Ja kuna me ise tegeleme teenuse pakkujana, siis ei ole kusagil kasvõi kulude kompenseerimiseks trennilaste rahadest võimalik osta söötasid. 
Kuigi olen enda kulutused viinud võimalikult miinimumini, siis hetkel probleem teise sõiduauto piduriklotsi vahetusega venitan, et saaks kenasti kuu mööda ja siis vaadata kas on võimalik teha väike remont. Muidugi auto on üks kuluvahend, mis vahel nagu röövel raha neelab. 

Vead taksituste hüppamisel, video on võetud youtubest.

Vahel annan ka hüppetrenni. Kui palju on probleeme just istakus ja sääretöös.
Üks moment, kus ratsanik tahab takistusele peale minnes hobuse ka üle tõsta. Ratsanik peab tajuma iga oma keha rakuga hobuse liikumises, kas ta tahab äkitselt pidurdada või vajab lisakas säärt.
https://www.youtube.com/watch?v=5DN3MwSyYa0

Kevad oma heitlike ilmadega on ikka ebamugavust valmistav piisavalt. Olen tüdinud poris suplemast, kui väheke külmetab on ok, kui jälle päike küll vihmane või lörtsi alla sajab ei ole enam meelepärane. Jalatistega veab ikka nii korraliku pori majja, et lihtsalt ei jõua enam koristada.
Teeba tita areneb ja kasvab omasoodu ning valmistab ikka rõõmu, sest meil oma juba kuus aastat pole varssu olnud. Õigus meenus, mingi aasta oli Amanda poegimine, aga ebaõnnestumisega. Ja elasin ikka sügavalt raskelt läbi. Imestasin, et Amandal endal polnud mingit sooja ega külma. Nüüd taas oleme tite ootel Amandaga, ja igapäev iga hetk maha saamas. Tundub, et meie täkupoiss Albert on hakkama saanud. Kuigi täku passis seisab mitte tõuraamatu loom, aga mind see ei heiduta. Kuna Amanda põlvnemine on mitu põlvkonda tagasi aretatud eesti tõugu hobusest. Ja esivanemate read kuuluvad juba ERP nimistusse. Mul ükskõik, kas on puhas shet või ristand. Amanda on mu üks lemmik ponisid ikka enda aretustöö. 
Frycist ja Pokkerist natuke, esimene päev kui nägid Teebat varsaga trenni platsil, küll nad tundsid suurt huvi. Teeba on nede karja liige ja nad väga hoidsid kokku. Kuna veel tita on veel väike, et karja kokku lasta. Kui Fryci ja Pokkeriga koju eelmine nädal laupäev jõudsime, siis karjamaal oli nende asemel Hertale seltsiks lastud Laoumurella ja Pentagon, kohe läks sõjaks, tundub, et Fryc ja Pokker tunnistavad ainult ühte karja, kus nad olesklevad ja elavad. Hea meel nendest poistest ainult, et nad on meie karja osaliselt omaks võtnud, aga matkadel teevad kaasa aktiivselt. 
Kahju, et coroona viirus on pannud pidurid paljudele tegevustele-üritustele, mis teeb väheke nukraks. Järjest tuleb ära ütleda või ära ütlejaks on ka tellijad... Samas mõni päev on ilma ikka võrratu, kus võiks maastikul kapata.

Aprilli tervitus!
Mõistan, et mu käik piiri äärde nii mitmeid erilisi tundeid võis tekitada. Oli ainult proov, kuid läbi raskuste, tee iseenesest ei olnud kerge. Kuna mitmeid kordi öeldi ja mõeldi ringi. Inimene kes tegelikult asja lõplikult läbi surus jäi enda soovidele kindlaks. Tuttav kellega ühendab Kuremaa talli treener Laine Urgo on kõik. Mulle meeldib käia kodust väljas, mida enam kui veel saab kodust kaugemale ja hobustega käia. Mul puudub motivatsioon võistlemiseks, eelistan rahulikumaid tegevusi ja seega valin hoolega endale hobukaaslasi, milleks neid vaja läheb. 
Nii ka Pokker ja Fryc sobivaks osutusid. 
Tore on oma hobusega piiri kontrollida, kuid nõudis oma vastupidavust.Ruuna Poisid sobisid ideaalselt selleks. Eks jah tahtsin vaikselt teha tööd, kuid asi võttis ikka suure käramisega PPA ameti poolt pöörase mõõtme. 
10.04 poegis lõpuks Teeba oma teise varsa, seekord siis täkupoisi. Huvitav värvus. Ja eks tita on ikka armas, kui ta veel oodatud on. Teebalt ootasime juba ammu varssa, kuid eelmistel kordadel jäigi ebaõnnestumise nimekirja. Kuid nüüd oleme häppid, et lõpuks õnnestus. Ja tundub, et Teeba ise naudib oma emmeks olemise staatust. 

Jälgides mis toimub maailmas ja oma Eesti riigis, siis hetke seis on selline, et paljudes olukordades ei räägi kunagi kaasa ega anna hinnanguid. Ei ükskõikne ka pole, aga lihtsalt pole mõttes ennast kulutada tühjale mulale, mis kuhugi ei vii ja kellegi ametlik avalik kritiseerimine mind paremaks ei tõsta. 
Vaadates inimeste käitumisi ning kui midagi tuleb müügile poole hinnaga, unustatakse elementaarne ohu olukord... Mis teha inimesed pole aastaid tunda saanud kriisi tunnet, seepärast on teatud inimesed kohe ostupalavikuga mõjutatavad. 
Samas mõni poekett hetkeliselt hüppelise majandusliku kasumi saavutab, millise hinnaga... mõtletamata seeläbi, milliseid eeskujusid juba Hiina või Itaalia riik oma rahva suure suremuse arvuga tekitanud on... Kahju on näha inimesi piinlemas hirmu ja paanika vaimsuses. 
Olen hetkel tänulik, et mul on hobused, oma maja ja see läbi, et vastutajaks pooleks olen mina. Ei saa ma olukorras kellegi peale loota, siis eelkõige püüan leida mingi kuldse tee, et mind ei tabaks majanduskriis ja kõik asjad saaksid toimida nii, et keegi ei kaotaks. 
Hetkel tänan, et sööt on loomadel olemas, loomadega suuri probleeme pole esinenud, eks muidugi jooksvalt tegelen ühe koera kummalise naha probleemidega, kahtluseid on igasuguseid, aga vaatan, vetiga olen konsulteerinud, kuid sinnani, et mingit ravi peale saada pole veel jõudnud. 
Unistused ikka on suured oma maneez, ratsakool õpilastega, majutus koht, kuhu rahvas saaks majutada... Unistused, unitused, kuigi nii mõnigi vanem inimene tuleks mulle ütlema, et milleks unistada, et lõpeta ära, et olen piisavalt vana. Nii eelmine aasta mulle ka tuldi ütlema, kuid lõpetasin igasuguse suhtluse, miks peaksin kuulama kellegi negatiivse tooniga juttu, mis mind ees ootab. Eelistan inimesi enda ümber kes toetavad ja mõtlevad minuga alati positiivselt kaasa... 
Olgem tänulikud igast killukesest päevast, positiivsest inimesest ja mingem lootuse-optimismiga ikka julgelt edasi... küll sellele pandeemia hoole ka lahendus tuleb. 

Märtsi lõpp läheneb ikka kiiresti. Kuigi jah ülemaailmne pandeemia tõttu on suletud piirid teistesse riikidesse reisimise pärast. Tegemist siis oma maa  rahva kaitseks, kuna on inimesi, kes ei taha või ei mõista olukorra tõsidust ja on lubanud noortel liikuda vabalt suurtes seltskondades. Olles siis ise üritanud enesele selgeks teha mis või mil määral epideemia inimesele mõjub. 
Ja on ka spekuleeritud, et covidi-19 tüvesid lemmikloomadelt leitud. Kuid juba on suudetud Eesti väikelemmiklooma arstide poolt versioon ümber lükata. Võib kandjaks olla, aga iseasi kas loom selle läbi on teine asi, igal juhul kinnitust pole veel leitud. Kuigi on leitud coroona tüve rakukesi koertelt, kuid siiani teada olevalt kahelt testitud koeralt. 
Mis ma ikka siin maailmas sündiva coroona paanikaga ikka oskan kosta, hetkel ei karda midagi. Ise põdesin eelmine kuu midagi gripi laadset, kuid eks näe, muudkui korrutatakse majanduslikust langusest. 
Eks näe, kui paljusid see peresid mõjutab, on näha kevadel, kui palju laagritesse hakatakse registreerima.
See selleks, alla anda plaan pole, ikka tegutsedes edasi. Ainuke asi eks sõltub kui kauaks piirangud jäävad.
Elame näeme, igal juhul on meie talus tite ootus... on mõni mära siis ka tiine ja see paneb ikka südame ootusärevalt põues põksuma. 

...märtsikuu jätkuks...

Jätkan, kuna kevad ja päike väljas, siis mõnus on vahel aega veeta sadulas nii pea vist iga nädala vahetus. On ka tellimusi matkadele, kuid hetkel suurtele gruppidele ei tee, seoses eriolukorra välja kuulutamisega, siis järgin teiste tallide eeskujusid, et korraga palju ei ole hea, aga kas kaks korraga või üksiti... Nii meie elu kulgeb vaatamata ümbritsevas maailmas toimuvale. 

Tööl käia ja elada on ikka mõnus küll. Õnneks maal elades ei ole seda muret, et süüa pole, alati leiab midagi. Kui on ügavkülmad, kui sahver riiulitega, kus ikka mõni moos või mahla purk lahti tegemist ootamas. Nii ongi meie elu metsas kindlustatud ja peldikupaberi saaga pole ammu meid heidutanud ning isegi pole tühja riiulitega poodi külastama jõudnud. 

Kui esimesed tühjaks ostetud riiulitega poe pildid avatud meediakanalisse jõudis, siis tekkis küsimus, et halloo inimesed mis teiega juhtunud. 

Alles mõni päev tagasi kogesin eriolukorrast tingitud, et poe avamise ajad on hilisemaks viidud ja õhtul samamoodi varakult suletakse. Kohalikus linnas Raplas torkas silma nädala sees, et liiklus ikka kordades ikka väiksem ja ka poe parkalte laiutavad tühjad parkimis kohad.

Mul oli vaja hankida kanadele sööta, uurisin Jüri Scandagra avamise teemat, kuid seegi on suletud viiruse puhangu tõttu mõneks ajaks. Ainult epoe kaudu on võimalik tellimusi saada, kuid õnn, et Rapla agrovarustus avatuks osutus siis oma ostud sooritasin sealt. Kuid ka selles poes klientide vähesus näitas ära, et mis olukord hetkel valitsemas on. 

 Kodus ootavad ees suured koristused ja mõningad ehituslikud tööd... Ilusat kevade jätku kõigile, olge terved ja ärge liigelge rahva rohketes kohtades nii nagu räägitud, saaks selle kuulsa corona viiruse ikka kergemate lahingutega võidetud. Kuid kõik sõltub ikka eesotsast vabariigi valitsuse mõtteist ja juhtimisest. Samas on hea, et võimalikud rasked haiguspuhangute tõttu õppetöö koolides peatatud ja kodudesse e õppega edasi õppima suunatud. 

Elame näeme ja kui olete tervise juures, siis meie hobused ootavad, et teha väikese seltskonnaga matkasid... 

Kas on rasked ajad ei oska öelda, tehke ise järeldus...

Heia rahvas!
Taas minu sulest siis postitus siia. Täna alanud hommikul kaunis päike. Imestan, et miks ma rabasse kolama ei läinud. Olen märtsikuu alguses päris tihendatud graafikuga tööl käinud ja nüüd võtsin aega, et saaks kodus omas voodis magada korralikult välja. Ehk siis aeg endale, kui reede hommikul pärat 24 tunnise valve järel õues ringi vaatasin ning endaga aru pidasin, et millised tööd esmaselt ette võtta. Ja nüüd eile ka need teoks tegin. 
Tegelikult alustan üldse millega me üldse tegelenud oleme. Veebruari lõpp olime tütrega mõlemad pooleldi tõbised. Õnneks enda ravimiseks oli mul puhkus ja kui töörindele tagasi naasesin, siis kõige hullem tervise probleem oli seljatatud. Mis probleemiks oli, ise arvasin, et külmetus haigus. 
Siis veel kuna enda osalus veel koera koolitusega veebruari kuus kuhugi vesisematele maadele viis, siis pärast jäljetrenni lõpus tundsin, et jalad külmetavad, mis sellest auto kiirelt küll soojaks läks, aga keha juba edasi andis külma värinaid. Võtsin asja rahulikult, kuid ei osanud oodata, et mõni päev enne vabariigi aastapäeva veel kolmel hommikul palavikku maha võtma pidin. Kurk valutas ja enesetunne kõige parim polnud, olin veel ennast vabatahtlikuna naiskodukaitse ülekutsele reageerides enese ka paraadile üles andnud, 22.02.20 õhtul kella 21 helistati ja mainiti, et mind on määratud reservi, enesetunne langes nulli, plaanitud sauna reis jäi ära. 
23.02 hommikul tuli mõte, üldse osalusest ennast paraadiga lõpetada Naiskodukaitse juht keelitas siiski paraadi peaproovile tulema, enesetunne nagunii nullis, ainus mis sundis oli kohusetunne ning vastustus oma tegude ees... pigem mõte enda suhtes oli selline, et miks peaksin külmetama ja selle ma selgeks paraadile võetud naistele selgeks tegin. Mõeldi küll igasuguseid lolle variante, kuid mind need ei kõigutanud. Hetkel oli minu usk aususes ja lugupidamises ju kõikuma löödud. Ja vastavalt ka oskasin siis vastata ja vahel üllatus momente tuleb endalgi ette, et mida leidsin nõrgukesteks ennast pidavatele naistele vastata. 
Ja minu vabariigi sünnipäev oli sadulas, kuna üks tüdruk kes osales sellel matkal polnud tervis parimas vormis, pidi äärepealt minestama sadulas... vot sellises olukorras pidin langetama otsuse, et parim on tagasi koju jõuda, kui asi hullemini ära lõpeks. Õnneks esmane olukord ületatud, lõpetasime siiski kõik edukalt sadulas. Kiitsin tüdrukut, et suutis olukorras ennast ületada. 
Veebruari lõpp oli ju ühtlasi koolivaheaeg, siis enne koolivaheaega lastega lepitud laagri osas ütlesin ära, kuna võtta majja 6 last ja kui me ise veel pooleldi tõbised, pole tükk aega  sellist kõha kannatanud kui varematel aegadel. Võtsime majja siis kaks tüdrukut linnast, kes pooleldi koolivaheaja veetsid meil. Toimusid trennid, õigemini veetsime oma vaba aja kogu aeg maatikul.
Praktiliselt on meie majas iganädalavahetus midagi toimunud, kõigest pole pilte. 
 MÄRTS
7

Kuperjanovi retk 2020

Avalik

 · Korraldaja Kaitseliidu Jõgeva malev

Proovisin siis embleemi siia kopeerida, kuid osutus mahukaks, osalesin ühe hea tuttavaga. Kes kutsus militaar matkale hobustega. Vahel olen valmis sellisteks üritusteks. 

Pokker käitus tõelise sõjaratsuna. Super lahe suks, endale valisin madala sellepärast, et kui vaja paarilise abistamiseks, siis eelistan keskmise kõrgusega eestlasi, kelle selga pole probleemi ronida. Tassa on selline krutski mutt ja temperamentne, siis selle retke lõpuks enne 5 km finishisse jõudmist väsimuse märke. Kuid kabjaliste uudsus osavõtul oli nii võimas, et kohalikud inimesed lausa jooksid majast välja, et hobustega pilti teha. 

Puurmanist Tabiverre kulges tee läbi metsade. Minu jaoks natuke igav tee, eelistan metsikut loodust, kui kapata kruusateedel. Järgmine kord kui peaksin osalema, siis võtan juba tiba kõrgema ja natuke kärmema jalaga looma. 

Enno kauples osavõtu medali ka Pokkerile. Pokker on tegija poiss meil. 

Lumetu talv on ikka nukraks tegev küll. Hobuste koppel on osaliselt mudaseks tallatud, selline tunne nagu oleks künni maaga tegu. Ja vaja mõnda kabjalist võtma, on ikka tegu. Täna mõtlesin, et milliseks pean kujundama küüni esise, et see enam mudaga ei kattu. Teada, et liigniiskus hobuste jalgadele mitte head kasutegurit ei näita. Igal juhul on mul see plaani võetud, et saaks kiire lahenduse.
Järgmine asi mida soovin, on isiklikku arvutit. Viimane arvuti mille ostsin kasutatuna, andis üpris ruttu otsad. Ja pidevalt jagada tütrega on ära tüüdanud. Enne pean laskma paigaldada magamistuppa voodi juurde kahe auguga pistiku pesa. Alati kui mu mõtted mingile majandusmõttele laskuvad, tekivad hirmust külmavärinad. Raha on praktiline käibe vahend ja on asi ilma milleta lihtsalt hakkama ei saa. 
Järgmine samm mille kiirelt lahendama pean on raskema massi treiku e Kati load. 
Muidugi põnevad ettevõtmised lummavad mind, olen valmis jälle midagi põnevat ette võtma. Nii nagu eile Puurmanisse sõit ja inimene kelle jaoks sai Pokkerile rauad alla lasta lüüa. Enne muidugi meeldetuletuseks eelmise aasta hobuse seljast kukkumise tagajärjel paari roide murruga. Ei ole mulle rõõmustavad kui keegi murrab, väänab või lausa hobuselt kolkida saab. Ei ja veelkord ei... Ei tohi asjadel tragöödia mõõtmeid võtta.
Tänagi sai hobustega kogetud kõike, minu suks kellest on mu enda lapsed rääkinud kui vagurast suksust, siis täna kas mu rahulolev olek või väljas paistev päike, andis ikka teada, et ei olemas ühtegi kindlat 100 protsenti suksut kellele võib kindlalt loota. Va kabjaline soovis rohelist muru sööma minna, kuid ma ei lubanud, siis vastavalt oma iseloomu mulle ka näidati. Küll pukitades või kohalt äkitselt minema tormates. Hää meel et sadulasse püsima jäin ja sellega võtsin ära hobuselt teadmise, et ikka tema minust nii kergelt jagu ei saa. 
Tegime tütrega Jalase tripi. Ilus ilm, Lõokese, kiivitaja laul kõigele muule veel taustaks heljumas. Oh need kiivitaja hääled on mulle nagu lapsepõlve unistus.
Teepeal kohtusime puhkepäeva kohta üpris palju inimesi. Ja Kuusiku talli noirperemehe Eero Esneriga kes traktori ja selle taga oleva haagise järgi oletasin, et kuhugile sööda veole minemas. Jalase maastikukaitse ala loodusmiljöö on ise väärtus ja viibida selles keskkonnas lihtsalt imeline ja muinasjutuline...
Ja uskumatu kui see ka pole, siis tänane trip tekitas ikka korraliku une ja mu mõte ühele peole osavõtma unemaailma ära kaotasin. Kui mainida, siis viimased 5 ööd pole ma korraliku und kogeda saanud, siis tänane, et korraks viskan pikali ja sinna mu õhtu kaduski. 
Juu siis õige asi, et uni mu jalust rabas ning puhanud inimesena juba normaalseid ja edumeelsed mõtteid heietamast enese leidsin. 
Tahaks midagi uut ja põrutavaid tegevusi...

Heia, blogi rahvas. 
Suured vabandused ette taha, et pole siia kirjutama jõudnud ja ongi aasta esimene kuu otsa lõppemas. Hobustega on tegelnud enda lapsed ja eks ise ka ikka sadulasse jõudnud. Vahel on tüütumaks pooleks, kui kahe tööpäeva vahele kõigest üks päev vabaks jääb, siis ei anna puhkamise võimalust.

Üks pilt räägib enda eest. Kõik need pildid on selle kuu jooksul tehtud. Ja pean tunnistama, et olen oma ülekaalust ka jagu saanud, kõik mis detsembrikuus rasvaks oli ladestunud on mul suure raske tööga taas maha saadud. Oleks kõik nii lihtne, jälgida pidevalt enda toitumis harjumusi, on lihtsalt tüütu, kuid kõige raskem on siiski endal ja ka hobuse seljale koormavaks, kui ülekaal ikka segamas.

Minu elu kulgeb päris pikkade sammudega. Eile saime siis selle aasta esimese ratsamatkaga ja ühtlasi andsime koolivaheajale lõpu punkti. Tublid lapsed kes on olnud väga suured huvilised trennis ning nende võimete kohane ka matk oli. 
Esimene asi mida ma sellise matka korraldamisega tõdesin, et tegelikult tahaks mitme päevast ratsamatka laagrit ka talvel korraldada ja nüüd tekkis mõte, et tahan unistada suurelt ja muidugi üritan selle nimel ka tegutseda.

Koolivaheaeg ja meie tegevused.
Aeg lendab ning selle aasta lõpp ainult mõne päeva võrra veel ...
26.12.2019 viisime läbi perepäeva, kuid need kes lubasid ei jõudnud. Ja üks pere mainis aegsasti, et neil plaanid muutusid. Kuid vahva oli õhtu pimedusele orgunnitud tõrviku matk, arvan, et uuel aastal viiks läbi juba pimeduses uue aga seekord ratsa tõrviku matka. Varsti paneme ülesse järgmise aasta lastelaagrite kavad. Kuid nüüd mainin, vajan heinamaid.

Avastasin täna enda üllatuseks, et pole novembri kuus mitte ühtegi postitust teinud. Endalegi ehmatav. Olgu kuidas on, täna ma lihtsalt tunnen teite ees piinlikust ja lähen viisakalt edasi. 
November oli teadu pärast soe kuu, kuid hundi hirmus said kõik metsas olevad loomad koju toodud.
Fryci kabi on paranenud ja mõlema hobuse konditsioon on suurepärane. Isegi Pokkeri jalgade seisukord pika puhkuse järel on suurepärane. Naudivad oma olemist tekkidega õues igapäevaselt. Mina naudin neid jälle, kui nad mõne kapakuga ja täisspurdis kimades heinakuhja vallutama lähevad.
Ja vaikselt on alustanud mõlemad nii Fryc ja Pokker taas trenni hobuse väiksema koormusega. Fännid ärge kartke midagi rasket pole, põhiline on see, kui aitavad oma kogemustega väheke edasi jõudnud väiksed lapsi oma hobuse tarkusega. 
Osalesime taas Jõululapse otsingu üritusel. I advendi päeva tähistamisega.

Kõige toredam on alati loomadega välja minnes, kui keegi midagi korraldab. Üks kits otsustas koerale korraliku sarve obaduse kannikatesse jagada, mille tagajärejel kaotasin minagi korraks tasakaalu... on va ulakas kitsekuju... ei ei meil ei ole ühtegi sokku. Miks ma toonitan kindalalt, nii paljud inimesed kes sarvedega kitsi nägid, pidasid neid kohe sokkudeks. Ja sellepärast toonitan siingi, et mõttekas oleks küsida, kas on ikka tegu kitse või sokuga. Kui palju ei teata mis soost loomadega on tegemist. Sellepärast on vaja talusid ja loomapidamisi ja leida aega lastega külastamiseks, et õppida loomadega suhtlemist.
Me jätkame ikka aktiivselt, pea kõik nädalavahetused on meil on olnud ratsamatkadega kaetud. Paremate ilmade korral ka ratsatrennid lastega. 
Ja ühtlasi panen siiagi lingi ülesse, et sel aastal esmakordselt siis Jõuluajaga perepäeva üritus ja pimedale ajale väike tõrviku matk lähedale metsa... Sööme ja joome jõulutoite ja teeme midagi ühiselt... 
https://www.facebook.com/145108982200268/photos/gm.558092988258566/2796566820387791/?type=3&eid=ARAk7zhoUcIPDufHedQ41jgY-yQ55iQ4NPqYBWNMQUIIEpuuw7RCHx7AoB6dgSh0ZH7Oh-h2jAnH9jRt&__xts__%5B0%5D=68.ARAbV1Inl7JBLT6pc4S1UJ8W0uCAeSwFPtBtArScrcVmf7H5mpSKEsoH8k7L9cDUD8YtiNKIux4Ux9NMSuIQu2sAsIPbhriHcZ8hK5iPsg5lK0bMdocdpFaZHm2z8PMwpM7xZkpZ0CVf4u2JjMQQiYUPI5HolKflSGf4AnebLtIt0F-g6frN3zicM5HMGNy_nMuFNtXIJvInOYRfBSPUuyxlkWwBI1VIFeAfJILyAUFvM1v9h8_fKLiFqrlk_jAq6QZNIEnL__74MqAXeqEOMK5u6dcm4g4vmj-xbZoJLMaZ3LNLX9jIzPFKpxWorrfQ&__tn__=EHH-R

Koolivaheaeg ja ratsamatka päev

Fryc ja Pokker oma igapäevast müslit nautimas. Täku puretud haavad on küll paranenud, kui tekk seljast võtta on kohad kus haavad olid. See selleks, rauad said mõlemalt alt ning Fryci esikabjalt üleliigne lõhenenud kabja serv eemaldatud. Kuid trenni hetkel teha ei saa, sest kabi on veel hell, aga mõte on Fryci kabja suurused kabjasussid hankida, et saaks hakata kergemat trenni tegema. Hetkel pole sellist ressursi, et osta, sest on palju muid asju mis vajavad hetkel väljaminekute näol tasumist. 

Vabandused ette taha, viimase käiguga unustasin kuu nimetuse blogi päisest vahetada.
Mis uut, tegutseme mis sellest, et siia kirjutama ei jõua. Kuid vahel on tunne, et nüüd kuidagi või miski on tühjaks pigistanud. 
Eelmine nädal toimus taas Velise laat.

Mõte tuli istuda lanz bulldogi rooli taha, see kuulub Sillaotsa muuseumile.

Mis sellest hommikul kattis maad valge härmatis, siis päikesetõusu ajal langesid miinuskraadid -5. Sai kodust ponidele arvestuslikult kaasa võetud suurem kogus heina. Parem on kui miinuskraadid kui mudane maapind. Ja siis pole ka nii palju kliente liikumas.

Ei meenu, kui mitu aastat on Velise laadal osaletud. Eriliseks teeb see, et sel aastal me ei liigutanud ponisid oma jala peal, siis seekord rentisin treileri ponide veoks nii nad sinna eelmise päeva õhtul kohale vedasime. Meeldib see koht, looduse poolest hästi kena ja hästi korras hoitud.

Kohtusin Kusmini pereliikmetega ja ikka väike nukruse toon kerkis hinge, kui Jürgen Kusmin üritas teise mehega seda vanat tehnikat käivitada... Selle masina käivitamisega meenusid Jüri enda sõnad ,,ei tea kas see masin täna ka käima läheb", kui palju siis tekkis laadal huvilisi, kes nõu ja jõuga abiks olid... Jah kuid seekord tundus vana tehnika veidi visama käivitumisega olema ning see atribuutika peale käivitusmootori popsumise rohkemat muud teha ei suutnud. Kuskilt poolt üritati veel leeklambi abiga veel auru juurde anda.

Rahvas kes fännavad Pokkerit ja Fryci, siis on hea meel teavitada kabja tervistumisest. Kabi on kasvanud jõudsalt ja probleemi vabalt kenasti välja. Aade on igapäevaselt head tööd teinud, kes pole unustanud kordagi neile viimast müslit ja mashi ning Fryci söödasse lisandeid lisanud usinalt ning juurde andnud biotiini sisaldavat briketti. 

Septembrist on saanud oktoober ja meil toimuvad aktiivsed tegevused. Eelmise kuu lõpp veel eriti rohkelt matkade, siis maale elamise päeva raames hobuteraapiat tutvustava tunni temaatikal.

Hea tunne, et ajaga tiksub ka muud asjad paika ning tegevused hobustega on aktiivsed. 

Heinad said koju, kuigi veel Lagedil 17 rulli transpordi taga, aga enne plaan eterniidiga tegutseda, et enne kõige hullemaid ilmasid kätte saada  ja peale panna.

Fryci kabi kasvab jõudsalt ning tänase hommikuse seisuga oli kaotanud ühe tagumise kabja raua ära. 

Pokker ja Fryc elavad hetkel metsahobuse elu, saades lisasöödana mashi ja müslit. Igasugune nimepidi hõige toob loomad kohe inimse juurde. Vot nii palju tähendame kahele sporthobusele, kes naudivad oma tekke ja oma vaba looma elu suurel territooriumil.

Eile hommikul siis sai Fryci isetehtud buutsa eemaldatud ning kabja seisukorda veterinaari pilguga hinnatud. Yess, paistetus alla läinud ning tulemus kabja sarvseinast mingi vedeliku kogumine mähkusse... Nüüd ei ole enam probleemi, vaid kannatlikku meelt ning ootamist kui kabi taastub oma välja nägemisse. Millegi pärast juhtub mul alati nende hobustega, kes vanaduses minule on jõudnud, ikka esimene aasta mingeid huvitavaid tervise probleeme pidanud kogema. 
Eilne päev oli ka veel ebameeldiv, kõige suurema ehmatuse korraldas meil hetkel paarituseks toodud eesti tõugu täkk Raks, kes mingi ime läbi oli juhtunud Fryci ja Pokkeri aeda. Ja käis selline metsik kihutamine. Üritasime lahendada, kuidas päästa hullunud täku käest ruunad. Muud ei jäänud üle, kui suunasin poisid aiast välja ning nii saime täku eraldada. 
Muidugi, kui läkisn omakorda poisse püüdma,  lasid need suurest shokist kodust jalga. Õnn, et Pokkeril on veel rauad all, siis metsas oli väga hea jälge ajada just tema rautatud jälje järgi. Õnneks kaugele nad ei jooksnud suure ehmumise järel, kõigest 2,5 km kaugusele ühe talu juurde. Kätte saamisega oli natuke probleeme, nägin Pokkeris ebalemist. Mul oli teadlikult taskusse võetud maiuseid, et hobuseid paremini kätte saada. Nii kui maiuseid näitasin olid mõlemad sõbrad kohe juures ning nõudmas mu tasku sisu suures ulatuses endale. Pokker on meil hästi maiaks läinud. Tahtsin näha koheselt, kui ulatuslikud hammustused on. Sain koju, siis lasipuu juures selgus piltlikult hammustuse ulatus... Jube jube jube... ohkisin endal nutt kurgus ja kui mõttes taas Raksi juurde liikusin kohe viha tõusis. Kummaline, et kuidas ta ikka sai ja mispärast nad on isegi nii tagasihoidlikud hobunoorhärrad ja üks endast vägal hea arvamisega eesti tõugu täkupurakas ülbitsema kukkus. 
Muud ei saanud teha, kui need ära näksitud kohad kõik haava raviva ning põletikku ära hoidva koostisega peale määrida. Lisaks määritud kohtadele sai mõlemale pandud vihma tekid. Ära hoida kärbeste tungi haavadele. Õnneks, et Fryc lisaks kabja hädale väheste hamba jälgedega sai. Kuid ikka, kas minu valutunnetus on sama mis hobusel ei oska öelda, aga valus oli endal vaadata, milline seisukord tabas korraga Pokkerit. Pärast neid meditsiinilisi protseduure viisime poisid metsa kitse emandate juurde. Oi need viimased rõõmustasid, sest kitsed on lihtsalt on olnud eraldi ja metsas. Õhtul hiljem, käisin veelkord poisse metsas vaatamas, et kuidas tunnevad. Nad isegi nautisid veel rohkem, et saavad taas jälle metsas olla. Ja muidugi värske ädal läks ikka täis suuga ampsamiseks. Nautisin nende heaolu ning seda mõnusat söögiisu.

Frycil sai siis esikapjadelt rauad eemaldatud. Puhastatud vesiniku õrna lahusega kabja lõhet. Täna sain siis ravimit ning ostsin mähkmeid, macgayveri teipi ja tegin väikse buutsa jala ümber. Õnn, et hobused kosuvad talvisesse konditsiooni. Nendega on hetkel olnud rohkem muret ja vaeva, aga rõõmu pakub nende olemas olu.
Vahel meie kabjalise karja külastab naabri ponitäkk, täna oli see juhtum taas. Kuid tundus, et Raksuga maadlemisest tüdines üpris ruttu ära. Ja jalutas meie koolis omapäi. 

Tillniidu LK ala viit.

Tillniidu lõkkekoha hobuste karjamaa.

Käru tehis järv.

Teekond Ohekatku külast Hiie külla.

Hiie küla kohalike inimeste rajatud ujumiskohas. Käisime suplemas... 

Esimese päeva minemine.

Lihtsalt võrratu...

Hobuste koppel Vastja külas ehk siis viimane öö enne koju jõudmist.

Meie lahe väike matka seltskond. Naeratav seltskond.

17.08 Kuusiku talli treeningvõistlus ja Täika

Käru mõisa tehisjärve kaldal.

Käru tehisjärv.

Tillniidust ületasime leitud sihi kaudu unustuse hõlma ning RB raha kulumise näol Pärnu raudteega.

Kõige suuremat paiga tõmmet tundsin Tillniidu RMK telkimisalal. Hobused nautisid mõnusat metsast rohumaad, kus neil oli süüa rinnuni. 

Ükskõik millise nurga alt ma pilte ei vaataks, ikka tunnen tagasi mineku tõmmet.

Kuna esimese öö veetsime Tillniidu telkimisalal, siis sinna jõudsime läbi ühe eksimise võrra. Kuid see pani rohkem rõõmustama, et vähemalt küll esimest ööd ei pidanud kusagil juhuslikus kohas veetma, pigem viis lähemale ja avastasime, et läbi metsa on nii minna, et ei pea meile tuttavat kruusateed minema. Üks eksimine võib vahel isegi parimaks osutuda. Just tütrega arutlesime, et kuidas seda kruusateed hobustega läbida Vastjani, aga ühe apsaka tõttu juhtus meile hoopis õnn. 
Oleme väga häppid, et seegi matk sai seljataha. 

Mõneks ajaks sai nüüd kõik hobused koju, et heinakuhja vähendada, kuid teatud hobustel on kalduvus taas allergiliseks köhaks. Ise ka tundsin, et ajab miski asi köhatama. Vaatasin veel mida eelseisvaks mitmepäevaseks ratsamatkaks vaja läheks. 
Hetkel ravin veel ühte külje poolt endal, et saaks kindlalt sadulasse tõusta. Juhtus nii, et unustasin ära, et võin sadulas teha ükstaskõik  ehk siis soov oli lüüa maha üks parm, kes nosis magusa ampsuga mu kannaluu kondi kohal. Muidugi mu botased polnud veel kuivanud ja enne kui need jalga tõmbasin oli neil iseäralik lõhn juures. Tassa kes siis korraks keeras oma kaela vaatama, et mida ma teen ja keeramise hetkel puutus nina mu märjaja haisva botase vastu. Kukkumine seekord oli väga valus, ei suutnud esimese hooga mõelda, mis mul valutab. Isegi hinge lõi kinni, vise õhku oli nii ootamatu, kuigi kukkumine põrutas korralikult. Ja ühe külje üks koht lokaalselt valu kiirgab. Kuigi tõusin kohe uuesti sadulasse vaatamata hinge kinni jäämise järel ning hingasin sügavalt sisse välja, et valu välja hingata. Oli kerge põrutus, eks kukkumine oli seekord küll kultuurheinamaal, aga ikka tekkis küsimus, et miks nii valus. Hea meel, et võtsin oma sisetunnet kuulda ja kaska pähe panna. Tassa seljast pole mul esimene kord kukkuda. Olen ennegi suht ootamatuid käitumisi temalt kogeda saanud.
 Nojah alustades matkapäeva viimasel päeval otseteed üle heinamaa Vastja külast ooo jee fantastiline tunne taas endas maad võtmas. Kuna mu sisetunne ning eelmise aasta telkimise kohal tähelepandud märgid lühendasid tunduvalt koduteed. Vahelduva eduga vihmaga, sai siis ka tempot, mida rohkem kodule lähemale, seda kiiremaks läksid ka hobuste sammud. Vahepeal üks küsis, tihedalt, et kui palju maad veel kohale jõudmiseks, ütlesin meelega distantsi pikemaks. Pidev kärsitu küsiminie viitab väsimusele ja tüdimusele. 
Kui keegi oskaks nõu anda, kas lasta Frycil rauad alt ära võtta või jälgida olukorda... Kahtlustan, et mõra mis enne rautust lühike ning ei valmistanud muret on nüüd veidi pikemaks veninud ja tundub, et tekitab longet... Tegelen täna selle asjaga, vaatan mida mulle targemad vetid selle kohta kostavad. 

Ka viimane ratsamatkaõppelaager selja taha saanud. Õnnelik ning mõnus korda saatmise füüsiline väsimus.
Kõik jäid rahule ning mu enda unistus Palukülla jõuda hobustega sai lõpuks teoks. Minu matkad on sellised mis mõeldud aja maha võtmiseks ning arvestada hobuse enda olemuse ja vastupidamisega. Tean mida järgmisel matkal arvestada ja milline peaks olema hobuse individuaalne ettevalmistus.
Muret jätkuvalt valmistab Fryci lonked, kui eile koju toodi, siis et lonkab lisaks tagumisele puusale veel esijäset. Ei suutnud poole tunni jooksul kindlaks teha, mis valmistab tugevat longet esijäseme ulatuses. Murelikuks teeb, kuigi välimikus on toimunud muutusi, siis jalgade liigestega on midagi korrast ära... on tekkinud küsimusi, mida sööta. Hetkel on Pokkeri ja Fryci söödale lisandunud ka biotiini ja vitamiini lisandiga  söödabriketid. 
 Hetkel nüüd on küll soov veidi lõõgastuda ja natuke lõdvestavaid asju teha. Tean mida võiksin täna teha, et saaksin lihased pehmeks. Seisab veel üks väljakutset pakkuv matk. Ja nüüd jään ootama seda. 

Kui selle nädala esmaspäeval t 25 põllul heina kaarutasin, hoomates ning tunnetades läbi traktori maapinna kumerusi... oo jaa kumerused olid ikka vapustavad. Kohati traktor vajus üllatus auku. Proovisin rullijale võimalikult vähe traumat tekitada (hämmastav millele mõtlesin), et kaarutasin kohati vaalud sellise koha peale, et ei raputaks. Ise veel vene tehnikaga või kolistada lõpututes kumerustes kui ka aukudes. Õnneks tehnika pidas vastu ja saime heina ära. Pokude maa pealt jäi seekord kokku rullimata. Kahtlen kas see rullija järgmine aasta tuleks... maapind oli talle vastuvõetamatu. Kiirust arendada ei saanud... jne. Õnneks hein sai ära nüüd peab talvele vastu minema. Õnneks kahe veoauto koormaga saab heinad ka veetud. Ülejäänud koguse aga vean sõiduauto järelhaagisega. Kuidas seda teen, kirjutan siis kui läheb tõeliseks veoks.
Kuidas elavad Pokker ja Fryc, piisavalt hästi. Vabad kõigest kohustusest. Rohkem heinamaal ehk siis nende elu kulgeb vahelduva eduga. Kord lonkab üks jalga siis jälle teine, nii et vahelduva eduga ravime ning pöörme ohkamistega nende tervisele tähelepanu. Muidugi metsas meeldib neile väga.