Kärbsed ja ämblikud.

Natike kevadhommiku toimetusi.  Lisaks armastatud koduloomadele leidub majas tüütuid võrgukudujaid ämblikke ja nendele sobiv toiduahela liik kärbseid. Mainin, et see talv on neil olnud väga soodne ning talveund nad pole mallanud võtta. Nii ongi vajadus mürgitamise järele. Nende tüütu lendamine ning tüütud varased äratused ei ole enam meelepärased. Hommikud ju valged.
Mürgitamise eelselt transasime linnud ja loomad ohutusse ruumi, kuhu mürki ei lase ja oluliselt ka vajadust pole.
Ja andsime vabaduse merisigadele, kõige suurem jooks ja tagaajamine toimus Mr. Lola ja Oskari vahel. Tõeline komöödiafilm elust endast. Mina nimetan seda tagaajaamist pigem homoabieluks. Vähemalt nende käitumine, keha keel, pulmatants vihjas siiski loomade omavahelise suhtesõpruse asemel millegi enama järele. Jälgida kahe tegelase häälitsusi, kehakeelt, jooksmist, hüppeid. Imestama paneb nende tegelaste juures, et midagi uut paneb loomi rõõmustama ning omavahelist suhtlust edendama, ükskõik millises suunas. Vahepeal meelitas oma õrnade mehelike merisea häälitsustega Mr. Lola partner Oskari puupliidi alla. Ja kus sealt algas tõeline pulmalaul ja muidugi vastastikune. Kuna ülejäänud naisseltskond (emased merisead) otsustasid vaadata ja kuulata pealt ohutus kauguses siis oma pesapuurist (ei olnud soovi välja ronida). Ja kui isaste vaheline suhtlemine väga häälekaks muutus, peitsid emased peadpidi heintesse. Igapäev leiab midagi uut ja midagi põnevat loomade maailmas.
Igapäevaselt jätkame tööd Nordikuga, et harjutada tema suurima kiusatuse kanadega koos eksisteerima. Võtsin jällegi lemmik mänguasja ja peitsin põue, nii et koer ei näinud. Kuid ta aimas, et miskit varjan ja tal oli vaja teada. Palusin vanemal tütrel avada kanakuudi uks. Olin valmis ükskõik milliseks hulluks reageeringuks, kuid koer jäi rahulikult minu juurde, teda sel hetkel ei huvitanud siina maailma mitte ükski suleline. Mängisin söövate kanade juures ja ei midagi. Möödusin koer kõrval, korraks nagu meenus, et ooo kanad lahti. Näitasin jälle mänguasja ja möödusime igasuguste viperusteta kanadest. Premeerisin teda ohtralt maiustega. Pärast mängu tekitasin veel väikse otsimismängu. Mille sooritas ka ahvatlevate kanadeta väga hästi.  Sellised sammud rõõmustavad ja tekitavad kindlustunde. Katsetasin ka kitsede jootmise ajal, jättes ukse avatuks, et sarvedega olendid saavad ukse vahele kõõluma-piiluma tulla. Muidugi Nordik vaatas eemalt, kuid ei ilmutanud ühtegi sammu, et oleks tahtnud kitsi tagaajama minna. 
Muidugi jätkub aktiivselt noorhobuste treeningud ja ühtlasi vaatan ning vastavalt vajadusele tegelen kabjahoolitsusega. Uurin jätkuvalt hindasid ja sobivaid tooteid mis sisaldaksid biotiini. Vahelduseks peaks tegema ühe kuuri kõigile kabjalistele, igaks juhuks. 
Hobused kasutavad küüslauk-soola ämbrit õnneks mitte eriti aktiivselt. Ülemöödunud aastal sai neile ikka pea 10 ämbrit ostetud terve aasta jooksul. Lõpuks tarbiti väga aktiivselt, et ma ei jõudnud enam nende isusid täita. Eelmine aasta ostsin samalt firmalt melassi baasil karjamaamineraalidega, kuid sama teema nädal ja ämber 16 loomale oli ,,nuusata".

Jälle aastate taguseid meenutusi.

Mis aasta see küll on, ... igat masti hulle lugusid loomadega päeva valgele tuleb. Ühtepidi mõistan, et hetkel on antud vabad käed igat masti kaebuste esitamiseks ükskõik mis instatnstidele. Ja kõige lihtsam inimene võib kaebuse esitada... 
Tihti on nii, et külaeluolu on kõigil teada tunda ja tavaliselt naaber teab isegi naabrist ,,endast vist isegi rohkem". Muidugi interneti ajastu lisaks, paneb mõnesid inimesi liiga palju enda tegemistest jagama või pildistama kergekäeliselt teiste loomadest (oli üks pilt kaupluse juures tehtud ning postitati, et koer liiga kõhna) ja kohe ülesse riputama. Ja oodates kommentaare oma postitusele... 


Üks probleemteema on veel päeva valgele kaevatud. Nüüd tuleb veel oodata, kui politsei oma uurimise lõpetavad. Enne seda ei tohi midagi avalikkusele jagada. Igal juhul  aasta on alanud piisavalt jubedate lugudega. Mõlgutama paneb, et miks nüüd kui loomadega päris drastilised lood võtnud.  Ja kusjuures  neid lugusid tuleb päev-päevalt juurde.

Meie Marvin poiss, kassi eest toas. Mainin hiiri ega rotte ei püüa ja saagi seda kunagi tegema.

Jälle laskun minevikusündmustele aasta siis oli 1976 suvine aeg, mis toimus kunagi mu vana-vanemate kodu naabrite juures. Suviti karjas  käies viibisin aeg-ajalt loomi karjatades  naabrite aia taga (vahemaa meie talu ja naabritalu vahel kõigest 500m). Ja kui neil garaaziuks lahti, siis  ukse sisemisele küljele oli riputatud mitmete erinevate koduloomade nahad  kuivama. Tegemist koerte ja kasside nahkadega. Enda koeri önneks sinna majja ei jõudnud, aga kasse läks ikka hulgim kaduma. Kuid kas sellesse majja nad jõudsid ei saa ju tõestada tagantjärgi midagi, aga kahtlused olid. Kuid tol ajal polnud   loomakaitset olemaski. Olles ise laps ei julgenud midagi küsida, isegi naabripoiss oli omaette hoidev.  Vahel bussi peale koos vaja minna, oli perenaine eemal hoidev ning kinnine ei mitte ühtegi söna peale ,,tere". Kuid mõned halenaljakad lood siiski meenuvad, terve küla teadis, et Madseni talu peretütar (kes siis juba oli täisealine) ootas last. Ja saabus see õnnistatud kahestumise sündmus, kus oli vaja haiglasse minna. Ja keset ööd kella 2 paiku koertehaukumise peale vanaema ülesse ärkas ja õue ukse peale vaatama läks. (meil olid koerad öösel esikus, kuna mitme koera saladuslik kadumine ei lubanud vana-vanematel ühtegi koera ööseks õues hoida). Ja leidis eest Madseni talu perenaise ukse taga äranutetud näoga ja lõpuks suurte nutuhoogude vahelt siis selgeks sai ning vanaema kiirustades tuppa tagasi naases oma, peremehest vanaisa ülesse ajas. Probleemiks oli veel see, et naabrimees koos tütre abikaasaga olid enese eelmise päeva täis pumbanud kanget ja kõvemat ning liiklusesse minejat nendest kumbagist polnud igal juhul maani täis ja olevat maganud sügavat-õndsat joodiku und. 
 Nojah vanaisa ei saanud esimese hooga aru, kes sünnitab ja miks vaja keset ööd sünnitama minna. Kui inimene on sügavast unest ülesse aetud, siis on tiba väheke sassis. Kui siis vanaisale väheke aega veel selgitust jagatud. Hakkas mõistma olukorra sügavust ning riietus kiirelt ja pikalt mõtlematta läks õue ja käivitas fillise, kuhu siis sisse istus naabrite lapseootel tütar. Ja sõit päälinna sünnitusmajja ...
Kahju, et mu vana-vanemaid enam ela, minu mäletamist oli vanaisa läbi käinud kaks sünnitusmaja osakonda, kuhu siis sünnitusvaludes naist vastu ei võetud. Kolmas asus Marksi pst. ja seal juba tõstis vanaisa häält ning ütles mis arvas ja siis kiirabi osakonna töötajad jooksid juba ratastel kanderaamiga välja. Auto juurde jõudnuna kamandati sünnitaja raamile ja  tagasi haiglahoonesse siseneti kiirustades. 
Sünnitusvaludes noor nabrinna oli juba nii kaugel, et sünnitegevus oli vahepeal nende tiirutamiste ning asjaajamiste tagajärjel hoogustunud. Ja kaugemal kui esimese korruse koridoris ja kanderaamil nägi ilmavalgust uus ilmakodanik.
Kodus käis lõbus aasimine vanaisa kallal, et oleks võinud juba autos sünnituse vastu võtta... see kommentaar oli lahe missuguse emotsiooniga vanaisa selle ütles. Naeran siiani südamest... Inimene kes on väikese jutuga on nende huumorisoon täitsa lahe...
Mõned nädalad hiljem, toodi torti naabrite poolt ja tänati vanaisa, et viimane kiirelt reageeris ning viimase otsustava hetke siiski sõnajõuga liikuma pani. 
Vanaisa töötas tol ajal A. Sommerlingi nim. Sohvoosis, kus ta omas peamehaaniku ametit. Oi kui palju käisin temaga kaasas. Olles meestekeskses vestluskeskkonnas kaasas olnud, pani kõik ropendavad mehed kehtestavas sõnastuses viisakalt rääkima, kellegil ei lubatud isegi k... tähega algavat sõna lausuda. Tavaliselt sellistes olukordades oli meil vanaisaga kokkulepitud väike mäng, et pean kontrollima vestluse ajal, kui palju keegi lausub roppusi või vandesõnu... Ja siis jälle autosõidu ajal pidin vanaisale ettekandma... Selline väärikas ja autoriteene inimene oli mu vanaisa...  

Pildil vana-vanaema Linda Sillamägi oma tütre Milvi-Estriga. Ja kes siis antoonovka õunapuu all ketis söömas on lehm Mooni oma varases nooruses. 

Eile sai ,,möllatud" päris palju ehk siis tööd murtud teha. Koristatud, muidugi pesu pesemist ei saa ma oma õlgadele võtta, kuna pesu siiski peseb majas masin. Ainus mure on peale masinalõpetust õigel ajal õue riputada. 
Hea meel, millega mehed hakkama said, koristati ära kõik oksad pärast õunapuude lõikamist ning ,,abikaasa" kuuskede kärpimise tagajärjel tekkinud oksapraht.
Kuid mida ma öösel kogesin vähe oli sügavat und. Jälle möödus mul pool ööd üleval olles ja lugemisele pühendudes. 
Kui aus olla, siis eile õhtu mõned kohtumised tuttavatega kohvilauas ja arutelud juura teemadel ning kõlama jäi, et kes kaitseb täisealist inimest, kui igast väiksest asjast tehakse juba suur ning inimesi materdatakse mõeldamatult. Ühiskond on täiesti ära pööranud, kurb.
Loomakaitseliit ja justiitsministeeriumiga asusid läbirääkimiste lainele, et muuta mõned paragrahvid natuke karmimaks loomade halva kohtlemise osas.  
Olen kuulnud korduvalt, loomapidamine on vabatahtlik... olen nõus. 

04.04.2016

Täna oli mul üks segasumma päeva algus... Naljakas oli see, et kuulsin ühe lapse suust hommikul kella 7 paiku läbi une, et kõik kanad polegi ööseks sisse saanud. Nojah ja ma ise polnud ka suurt ärkvel olemisega, pigem saatis mind zombi olek. Pikk uni ja vahepeal öösel ärkveloleku aeg tekitab organismis füüsilise uimasuse. Muidugi lisas olukorrale enesetunde uimasusele eile õhtul varane magama jäämine, jälle mediteerimise ajal. Hindan mediteerimist väga, kui mind on tabanud üleväsimus ja mõni argine mure hirmutab... tegelen nende mõtete lahti laskmisega. Kui kõik on lahti lastud siis jah on olemine puhas uus, värskeelujõud, mille abil võib jälle mägesid liigutada.
Mõttesse tuli, et okei kui õues.. siis õues.. lasen kõik sulelised õue... tundsin kergendust, kui hoovipeal laiali siblivad kanakari koos kolme pardiga mulle sappa jooksid ning kuudi juures piiramisrõngasse võtsid. Haarasin mööda minnes neid tibunaid sülle ja paitasin kohe jälle vabadusse lasin. Kuid neid see ei häirinud ja tiirutasid lausa tüütavalt jalus, et pidin kanakuudi ukse juurde jõudmiseks piisavalt jalge ette vaatama, et mitte tallata kanade varvastel. Ja nii avasin kuudi ukse ja sealt tormasid siis ülejäänud 10-kond sulelist. Yess... kõik on alles, südamest rõõmustasin, ütlesin kanakestele, et varsti toon neile süüa ka. 
Teeme edusamme Nordikuga. Täna lasin kanade juures lahti ning suundusime jalutuskäigule. Eelnevalt peitsin põue tema meeldiva mänguasja, mis tõmbas kogu tähelepanu minu peale. Ja seisin nii tükk aega õue peal, kordagi ei tulnud koeral pähe, et peaks kanu piiluma. Pigem oli valmis minuga koostööle orienteeritud. Sai otsimist tehtud, mulle meeldib tema liikumine ning tähelepanu kindla suunisega... Yess olen väga rahul nende sammudega, töötan vaikselt ja sammhaaval ning kui näen koera hakkama saamist ning oskuste täienemist, premeerin ohtralt kiituse ja maiusega. 
Hoovist lahkusime koostöö meeleolus ja koju tagasi naasesime koostöö meeleolus. Ja juba väsinud, õnneliku koeraga... Täna olid kaasas kõik neli koera. 
Natuke ajalugu: meenutan kuidas mu vana-vanemad seisid pidevalt koerte koolitamise vastu. Kui ma muidu ei kuulanud neid, siis toimis palju asju salaja tehtud koolitamised. Oli neid kordi, kus pidin käima ilma koerata, et õppida koolitajalt endalt ja siis kodus õpetasin koeri. 
Kõige toredam oli see, milliseid riske võtsin öötundidel ette. Oodates vana-vanemate magama jäämist ning lahkuda öötundideks kodust nelja koeraga, et teha trenni kas rabas või kuskil päälinna mõnes ekstreemses linnaosas. Ja kuidas toimus kodunt lahkumine, koertega roomates, pidin koerad hästi vaikselt ja hääletult saama kodust nii välja saama, et mind nad ei reedaks. Meenutan seda episoodi vahel naljatledes, hea et keegi mu olemasolu ei kontrollinud öösiti. Igal juhul keegi mulle sugulastest kunagi tähelepanekut pole teinud. 
Kui palju km sai koertega matkatud öötundidel ja hommikuks õigeks ajaks enne vana-vanemate loomadetoimetusi koju naasetud. Oii kui raske oli hommikueelne tund kella 5-6 ajal. Muidugi tööl olek oli vaevaline, kuid mulle mõjus sellised koertega tegevused täiesti positiivselt. Ma olin siis tol ajal sellises vanuses, kus noored eelistasid  rohkem ikka pidusid, kuid minu tegevused oli eelistatud loomadega. 
Isegi kutseka lõpetamise järel ei tahtnud ma kursakaaslatsega pidutsema minna, eelisseisuses oli vanaisa algus heinatööle abiks minna. Juba siis oli mõte, et tahan oma hobust ja hobusekasvatustalu.

Eile võtsin enda jaoks kvaliteet aja, olin väga.. väga.. väga väsinud.. käisin Sassuga metsas, alul tegelesin endaga, püüdes leida mis tekitab väsimuse ning tegeleda nende põhjustajatega... Muidugi ühe koera lähedal olu mõjus rahustavalt. Koer asjatas nii, et meil eksisteeris kogu aeg pilk kontakt, aga siis jäi ta mind väga kahtleval ja kaalutleval ilmel vaatama, et mis nüüd perenaisel pähe hakkas... 
Vahepeal tegin enesekaitse harjutusi, lihtsalt meeldetuletamiseks ning tiba kiiremaid võtteid, et liigutuskoordinatsioon oleks kogu aeg ok.   Oskused on aastatetagused...

 

Käisin takseerimas, kuidas olukord on metsakarjamaaga, kuid enne mönda nädalat veel hobuseid peale lasta ei saa.

Üle talve on elanud  uued taimed, mis eelmine aasta sai istutatud kevadhooajal.
Olen nii pönevil, et ootus nende viljumiseks on suur.

                                       Leinavormis kultuuröunapuu. 

Eile 01.03. ja teada sain, et veel kaduneljapäev.... Ehh mis tähendab kaduneljapäev; tähendab seda, et tegemised on sellised, mis aitavad  kaotada prügi tolmu,  ja muud mustust. Ehk siis suurt koristuspäeva köigele mis on kuhjunud.
Mul oli ka selline päev, toimetasin toas ja öues, endale teadmata. Pesin pesu, kuid ajaliselt hingas kuklas tööle minek. Ja nii jäi mu koritsustööd pooleli.
Täna 01.04.2016. sai jätkatud juba sealt, kus Nordik tekitas kaose. Jubeee, pärast sai veel säraka karjusetraadist, mis oli mul maha pandud, et hobustele sööta jagada. Mötlen,  et millal ta ükskord hakkab aru saama ning jälgima inimese tegevust.  Möned iseloomu iseärasused torkavad veel silma.
Köige tüütum töö on traktoriga maadlemine,  nojah aku on läbi. Alles see oli kui tegin mina finantsilise ostu, kui traktor vajas uut akut.
Köige suurem ohkia oli muidugi teine pool, kes leidis, et tema autole oleks ka vaja sellist uuemat... Kuid nii see jäi, et kui tehnikale ostetud, siis see ka sinna jääb. Pean lähimal ajal uue aku ostma. Suvel vaja ka teine pöristaja tööle.
Möned tegemised on veel ees, vaja möned kabjalised täku juurde transada. Seekord juba valikuliselt, kelle järgalsed edaspidi ka majja jäävad. Ees seisab proov ühte noort poni müüa. Möte oleks soetada endale üks pakibuss, millega saaks ponnusid  vedada. Mötteid on palju ja ees seisab jälle pikniku platsi renoveerimine ja uuenduskuuri ellu viimine. Töid on palju... Olen köiges pönevil...

Juba kolmas nädal vahtramahla jooksmist. Varsti peaks katsetama kaske.

Natuke nalja, homme on aprill ja karjalaskepäev.

 Head karjalaskepäeva ja mõnusat aprillikuud... 


                                                             Teade Naistele!!!

Soome Ülikooli teadustöö koerte piimanäärmekasvajate määramiseks enne operatsiooni

http://wisenose.fi/akateeminen-tutkimus/koirien-nisakasvaintutkimus/

Väga suur protsent on viimasel ajal, kus koertel esineb ulatuslikud, kerged kui ka raskekujulised piimanäärme kasvajad. Käisin paar nädalat tagasi ühele koerale vet. menetlust läbi viimas ning tõdemus läbi mitme konsultatsiooni ei oleks sellest loomast enam asja saanud.
Minu soovitus jälgida lõikamata koeri pidevalt, kellele on korra või isegi rohkem manustatud innaaja edasi lükkamise preparaati. Need on hormoonid ja viivad looma hormonaalse tasakaalu süsteemi segi. Minu soovitus on see, et olles näinud mida tegelikult ka inimesed oma lemmikutele söödavad on kallid koeratoidud, milles me ei tea tegelikult koosnevad. Tegelikult on need siiski keemiat täis ja seega minu arvamus seostub, et igakordse innaajaga toimub seesmiselt ju teatud hormoonide möll... Loodus teab, millal miski peaks toimuma... Kuid see pole lahendus, kui mõeldakse suudetakse ära hoida, tegelikult inimestena me ei suuda ära mõelda, kui suur on tegelikult suurt kasvu ja seda enam kraanzi soojätkamise tung... Peab mõtlema palju ja nii ongi, et fb on üks koht, kus ei jää märkamatta ükski kutsikamüügi pakkumine. Võetakse päris karmilt ikka ,,letti", kus siis püütakse selgitada, et ei ole mõtet toota ja lasta loodusel iseteha omatööd, mille tagajärjed on märgatavad koertevarjupaikade täituvusega. Küll leitud ja mahajäetud kutsude-kiisude kas siis täisealised või poegade näol. Kurb statistika.

Hämmastav ja märts on läbi. Pühapäeval käisin veel Nordikuga jooksmas nojah esmaspäeval mina mötlesin, et miks mu jalalihased valusad.  Esimene uitmöte on ikka vist vanaks jäänud. Nordik tömbab ikka täie jöuga ja eks ma kipun oma tempos jooksma ja möjun koerale rohkem pidurina.  Küsisin öhtul kuidas ta ikka suudab selle koeraga joosta. Tütre vastus, et täitsa ok on. Kui nemad koos hakkama saavad las olla siis ok.
Mina tegelen otsingutöö harjutamisega, iga päev vähemalt paar tundi mängimist on sellel koeral täitsa ok. Nordik üllatas tänagi.. Ja millega veel püüdis kinni kana tassis kuuti, kui käsklust kuulis, et ei tohi. Tuli kuudist välja ning laskus lamavasse asendisse. Üllatus mulle, muidugi läksin toda sulelist kuudist ära tooma... Ossa kui söjakas tegelane teine. Kakles nagu vana södalane noka ja tiibadega, üritasin rahustavat könet linnule julgustavaks öelda. Löpuks miskit moodi sain teise kätte ning teiste kanade juurde toimetanud... Vabaks lasknud köndis viimane vapralt suleliste seltskonda. Lihtsalt imeline olin Nordiku üle uhke. Kannatlikkus ja pidev töö koeraga hakkab löpuks kandma vilja. Vara höisata, aga loodan et saan koos lindude ja loomadega peatselt koos öues hoida.
Saingi oma küüslaugu-soola ämbri kätte, nüüd lisaks vaja veel karjamaa mineraale, tegin eile uuringuid, kust oleks parem osta ja misssugune firma müüb, kaalu ja hinna suhe oleks minule vastuvöetav... Ning et sellest ka loomadele oleks kasu. Väga palju tuukase selliseid maale, kus mineraalide suhe looma vajadusele jääb olematuks ja kasu asemel on oodata kahju.
 Homsest on juba aprill, siis kaks kuud on mul sellised, kus jälgin otsustavalt töökoha kasulikkust ja kahjulikkust minu elu  ja tegemistele.  Kuna tekkis juba usaldamatuse hoiak hinge, siis lähtun jälgimisega, et kas tasub mul jätkata senise tööandja alluvuses töötajana töö tegemisel.

On hommik, telefoni helin ajas magusast unest ülesse...kirusin endamisi ei märka mobiili hääletu peale panna. Olin  öhtul varem magama jäänud ning öö möödus kella ühest pea laste kooliminemiseni üleval olekus ja raamatuid lugedes. Pärast mobiilset äratust enam  pikali visata ei soovinud, üks söbranna helistas. Ja algus oma hommikustele tegemistele  koos kauni päikesega algamas.
Esmaselt närilised, siis toalinnud, järgmiseks õue hobuseid kaema ja söötma. Rullist polnud enam miskit järgi, kui mõned pujulaadseks ülekasvanud kõrred, mis siis veel silma hakkasid. Ja muidugi kabjalised kohe rivistumas aia äärde, et kas ma nüüd jagan neile ette. Läksin siis uude kohta pargitud käru pealt ninaesist ette viskama, kuid kamp seisis kindlalt ja ootusärevalt vanas kohas. Mõtlesin, et küll nad leiavad... Silo ette jagatud portsukuhjadena, mõtlesin, et viin kitsed ka õue jalutama. Muidugi oli ka Nordik lahti, kes üle kere värises, kuid minu kohaolu ja enesekindel keha keel oli temale püha. Nii vaadati kitsi ja minu jalutamist nendega hoovi peal. Korjasin ühe õunapuu alt nendele veel maha saetud oksi ning viisin lauta. Kitsed asusid maiustama... 
Pärast seda mõtlesin koertega metsa jalutama minna ning Nordikule tegin üha raskemaid otsimisülesandeid. Ja mis ta täitis kõike suure innu ja õhinaga. Metsaring tehtud, koju jõudes parandasin ära sügisel rajatud karjusetara. Eile jah kogematta traktoriga lõhkusin, kuna ei pääsenud ühest mäkketõusust normaalselt ülesse. Mitu korda katsetasin, kuid ebaõnnestus, otsustasin läbi hoovi suure käruga kärutada, jälgides, et ei tekitaks kitsastes kohtades purustusi majaseinas. Kõik õnnestus.. Üks lastes avas mulle kopli väravaid ning sulges.
Nojah täna siis pärast tara remonti, õue naastes leidsin ikka hobused seismas vanas kohas imestunud pilkudega. Läksin siis võtsin Katil lakasalgust kinni ning talutasin söötmisplatsile. Herta märkas järgmisena, et Kati läheb kuhugile, kuid teised loomad jäid kohale... Ütlesin neile, et nüüd olulised kamraadid on einet võtmas, siis ,,paluks kõigil laua äärde". Lahkusin tuppa, kuid juba tunni pärast maja taha jäävast aknast vaadates olid kabjavägi ,,üksmeelselt" söömas. 

Kella keeramine edasi , hommik ei andnud mull erilist rahu.  Möned mötted vajasid kohe edasi rääkimist, saigi see tehtud ehk siis parima söbranna juures käidud. Öues on jube pori vastik..vastik..vastik.. Kuhugile öieti astuda ei saa, kui muda vastu vaatab. Peab üks päev hakkama rajama kitsedele aeda, et nad ka öues saaksid olla. Kuid Nordiku pärast aga tarandiku ümber ehitama.
Tiba väsinud ei viitsi miskit teha, korra prahti sai pöletatud ning hobustele sööt koju veetud. 
Noorte hobustega tegeldud, mulle meeldib inimese ja looma vahel tekkinud usalduse baasile loodud koolitus. 
Toon ühe noore inimese blogi lehekülje, et kes ei ole leidnud endas seda sobivat käitumis mudelit. Tean enda käest, kui kerge on teha vigu, kuid mu aastate pikkune kogemus loomadega on andnud tohutud teadmised. Minu põhimõte seisneb alati ja kindlalt saavutada loomaga usalduslik side. Mina olen A ja O samas võib mind usaldada.
http://tasakaalushobune.ee/loomulik-hobukasitlus/anastassia-ivanova-kuidas-opetada-hobust-karistamata/
Usaldus ja tasakaal, eelistan ka koerakoolituses neid võtteid, usaldus ning loomas peab tekkima enesekindlus. Sama teemat kasutan inimsuhetes läbi suhtlemise, et inimene ei tohi tunda ennast madalama, väärituna, saamatuna.
Tööst on kopp ees, kahtlustan mingi hullema olukorra saabumist. Mulle ei meeldi absurdsed ümberkorraldused. Kontrollin ja jälgin mis toimub ning teen omad järeldused alles aprillikuu alguses.

Üks päev käisime  kooliga Jurmala veepargi reisil.
Eile hommikune aeg kulus mul linnas ühes lasteaias lemmiklooma tunni läbiviimisele.   Väga pönev kogemus,  kaasas oli mulMis head ja halba see nädal juhtunud...? Hea on see, et lastel koolivaheaeg. On tehtud trenni ja koolitatud noori.  Täna lisaks trennidele veel nelja tunnine maastikusöit... Väga vinge, ratsutasime sellistes kohtades,  kus vähemalt pole tükk aega käinud, vähemalt viis viimast aastat. Nii äge vötsime aimu järgi möningatest kohtadest rada lühemaks. Koju jöudes olime ikka piisavalt kanged, aga see magus valu ja elu veereb edasi, eks näe kuidas homme lihased, 13 aastasel tütrel oli isegi istmik haige, mul mitte miskit. Muidugi meeli köitvamaks osutus kiivitaja laul pöldude kohal ja hanede lend taevalaotuses. Löokesest ei saa ma mitte ka mainimatta jätta. Löokese lööritamine on esimene märk, et kevad täiehingusega kohale jöudnud.
Oodata on jälle kellaaja muutmine.. Kurb mu mönusad hommikud jäävad möneks ajaks lühikeseks, enne kui tekib kohastumus.
 kaks isaslooma, kelle suhtes olin kindel, et nad taluvad stressi. Kuid  tödesin peatselt merisiga  Mr. Lola ei talunud vööraste silitamist ning pilkude  rohkus oli hirmu tekitav. Nii oli,  et lapsed said teha pai, kui ta oli mu süles ja sedagi loaga, ise tajudes kas on kohane lubada. Pärast väsis ka Marvin laste tähelepanust ja jälgmisest. Hakkas otsima kohta kus saaks puhata. Jagasin palju oma kogemustest ning uudishimulikud said olulistele küsimustele vastused... Miks pöntsutavad küülikud  vastu maad omi tagumisi jalgu. Haigustest ning nende ravimisest, kui tundlikud loomad nad tegelikult on ravimitele ja süstimisel... Mul jagub kogemusi 40 aasta ringi küülikutele, merisigade suhtes jääb pidamis-kogemused nii vast 18  aasta ringi.  Jagada nöuandeid oma kogemuste pöhjal on mul nauding ...

Köik sai tehtud, aeg täidetud ja tööl käidud. Tänusönad jätkuvalt ikka koduabilsele Olavile,  kes aitab  ning on abiks,  kui perekondlikult kodust ära oleme olnud. 

Kaunist ülestõusmisaega. Vaikne Reede.

                                                   Atraktsioon ülestõusmispühade eelses Lidos

Jurmala veepark väljastpoolt, neli tundi bussisõitu ja neli tundi mööda atraktsioone ning pool tundi enne väljumist sain teada, et saunad on ka olemas. Muidu juba varjutas kerge pettumuse vari hinges. Kuid tänu ühele õpetajale, kellega kohtusin juhuslikult, kes juhatas. Soolasaun, aroom+aurusaun, 65 kraadine, 95 kraadine saun... viimasesse ei jõudnud. Ja siis läks viimaste asjade tarbimiseks ikka päris aktiivseks kasutuseks. Tuli võtta viimast, enne lahkumist. 
Ütlesin lastele, et nüüd järgmine veepark mingil ajal ette võtta, ei jätnud ühtegi atraktsiooni vahele. Mainin, et tahan ära proovida ka langevarjuhüppe, mille pärast ma kunagi purilennuki piloodi paberite tegemisest loobusin.

No ei raatsinud varahommikut toas istumisele raisata. Läksin juba hobuseid vaatama ning kammima 7.30.
Lähenevad ju lihavõtted ja jällegi meenub miskit lapsepõlvest. Maal on argipäev kui on pühadepäev või hall argine hommik. Aastaid-aastaid hommikuid mida saan järjest meelde tuletada seda enam, kui veel majas lüpsiloomad olid.
Mu vana-vanemad ärkasid juba kella 5-est, kõige esimesena läks loomi toimetama vanaisa, kes korrastas asemed ning jagas loomadele jõusööta. Pärast kella 6 ilmus lauta lüpsiku ja valmis pandud kurnariidega jahutusnõuga. Majas oli 4 lüpsilehma, vahel käisin ka kui olin tiba varase ärkamisega, kuigi nõudmist polnud. Oli mulle see vabatahtlik töö, omasin tol ajal omi loomi, oli siis tõuküülikufarm, nutriakasvatus, koerad, muud pisilojused toas lisaks akvaariumikalad. Vana-vanemate toetus oli tol ajal väga suur. Väga tore lapsepõlv oli mul.
Mu enda elus on ka olnud, kus isiklikud lehmad majas olnud, kuid pikalt pidada ei soovinud. Kui kodus linnamentaliteeti omav meeskodanik, kes arvas, et naine on tööorjaks loodud, siis leidsin, et nii see ka ei lähe. Ja enda elu raskemaks ei teinud, saigi raske südamega ning suure vaeva ja tööga ülesse kasvataud noorlooma edasi müüdud. Elu muutus mulle koheselt raskeks ning tunne, et kõige suuremat töökoormat tol korral sai veetud.
Nüüd mil hobused ei ole see nii raske koorem, teen seda rõõmuga. Palju on küsitud, et miks mitte lihaveiseid nojah, mu elu unistus oli hobuste pidamine. Nojah on vaieldav, kui ega see raha mida lihaloomade pidamisest saab pole ka suurem asi. Ei ole meil majas ka tappu sooritavat inimest, ise pole kunagi ühtegi looma teise ilma saatnud ja ei taha seda ka edaspidi.
 Pidada neid loomi, kelle suhtes ei teki vastumeelsust ning kohustused ei röövi ajabilanssi. Muidugi on unistusi, mis tahavad täitmist, kuid ootan ning aitan, et lapsed saaks haritud.  Siis loodan edasi liikuda ja juba suurema meeskonnaga. Lapsed on ka huvitatud, et hobused jääksid. Meil on tööd jaotatud, lapsed on vahepeal suureks sirgunud...

Kevadet otsimas.

Orava jäljed

Nordik mänguhoos

Stoiliselt väärikas eas Sass

Tähtsust täis Sofi

Kaunist alanud kevadet kõigile.

 

Kaunist alanud kevadet, leidsin fb leheküljelt. See tundus nii kohaline siia paigutamiseks. Enda kanadest ei taha pilti teha, natuke sulil ja näevad tiba teisemad ütleks nii, et õnneks bikiinivormi pole saavutanud.  
Ja ühtlasi kristlaste maailmas tähendab see Jeesuse teekonda Betlemma linna, kus siis teada mis kõik juhtumas. Jään pigem usuliste teadmistega tagasihoidlikuks. Vahel mõtlen, et kas kristlased ja tõsiusklikud inimesed ära iga aastasest usukuulutamisest ning muust usuga seonduvast ära ei tüdi.

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/tana-algas-kevad-kevadine-pooripaev-toob-eluroomu-ja-ponevaid-uusi-alguseid?id=73970021

                       Minu lemmiklaul....
https://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ

Meie ühed tegelased, eakas Tutt-Saba ja Juntsu ning Mr. Lola. Kes siis uudistab. Kõiki korraga välja lasta ei saa, emased ja isased koos. Eelistan kas siis isasloomad koos, kahju on see, et majas on hämarvalgustus ja pildi kvaliteet pole seetõttu kiita. Ja köögis eksisteerib kivipõrand mis neelab kööki valgustava valguse sootuksgi.

Kaunis ilm ja seega õuetoimetusi palju...palju...
Käisin täna selveris otsisin otsitavat, koertele värsket konti... jälle tulutu käik. Ostsin siis mõned näksid ja huvitava eukalüpti seebi.  Koertele keidsin sügavkülma toodete riiulilt siis purustatud linnuluid... ega mulle eriti ei meeldi, aga õnneks harva ostan. 
 Kohtusin mõne sugulasega ja ajasin tiba kiire aja suhtes juttugi... 
Mõttesse puges, et külastan loomakasvatuspoodi... lähen pikka koridori mööda, kuid kõik muud kauplused olid paigas, kuid seda mille pärast läksin ei leidnud. Tegin koti poe müüja juurde asja (tunnen viimast) ja küsisin, et kas pood kaotatud. Jah sain sellise tõepärase vastuse... imestasin, et küll siin ilmas käivad asjad kähku. Millest meeletuid sissetulekuid pole kaotatakse ära. Uuendused ja uued korraldused käivad nii mitmeid firmasid pidi. Kui võtta, et Raplas ei eksisteeri enam elisavõrgu esinduskauplust, et omi asju ajada peab sõitma päälinna. 
Ka elukorraldused praeguse töökeskkonnas on ka uuenduslikud. Mille tõttu andis ikka nädal aega niuksumist ajakasutuse ümberkorraldamises (õnneks on need ületatud, tunnen isegi uhkust, et kuu möödus lennates ja midagi ei jäänud selletõttu tegematta). Nojah inimene on harjunud mugavustega, kui tuleb miskit uut kohe niuks-niuks-niuks... ja negatiivsed mõtted vallutavad kõige positiivsema inimese meele. Õnneks ületasin ja kiidan praegust elukorraldust, suurepäraseks. Olen hommikuinimene, kes teeb palju just ennelõunasel ajal. Ja pärast lõunat tööle minek pole probleem siis juba pere kodus, kellega on jagatud teatud õhtused ülesanded, et midagi ei jääks tegematta. Ja ka pere on uuendustega kaasa tulnud, eks vahel juhtub, et tekib ka vastakaid mõtteid. Kuid kõiki asju on vaja läbi rääkida, et ka teised teaksid, et asjad mis siin ilmas johtuvad, ei juhtu minu ega kellegi teise tahte läbi mõttetult. Elukulg on pidev ümberkorraldus ja uuendus ning see on paratamatus... kui meenutan ühe vanaisa sõnu, et peame olema valmis igasugusteks hüpeteks, et ei jääks jalgu või kaotaks seeläbi oma töökohta. (isa-isa Luunjas vet. arsti ametit pidanud vanaisa sõnad).
Uurisin hommiku varastel tundidel, et milliseid lakumineraalide ämbreid veel pakutakse ning mis firmad pakuvad. Jäin hetkel Saareõue pakutud küüslaugu-soolaämbrile pidama. Ikka hinna ja kaalusuhe on määrav, mitte see, et ostan mõttetult 20 kg ämbri ja pean maksma 80. Olen ennegi küüslaugu-soola ämbreid hobustele ostnud. Viimati kasutasin karjamaa kausimineraali, kuid seda jätkus kõigest üheks nädalaks ja kausile korraldasid hobused veel korraliku jalgpalli võistluse... ainult tükid jäid järgi. Õnneks lakukivide tagavara on olemas. Kuid lisama söödaratsiooni peab täiendaval täiendsöötasid. Just nüüd mil päike intensiivsemalt paistmas, hoogustub ka ühtlasi karvavahetus...jubeeee... 
Järgmine nädal täiendama spetsiaal söötasid ühele hobusele. Ja eks viljatagavara vajab täiendamist. 

Aeg lendab ja võib tõdeda, et 15. märts on juba pool kuud möödas. Nojah nüüd seda enam loen päevi, et saaks rohkem õues toimetada. 
Tänast päeva alustasin Rapla perearstikeskuse külastusega. Kuid käik sinna oli tulutu... Mis toimub sain veel sõimata, kus on arsti eetilisus ja viisakus.
 Peaks kah hakkama oma töös kasutama viha ja ebaselgeid sõnumitoone just tollele inimesele, kes siis oma negatiivsete emotsioonidega mind kostitas.
 Kurbus ja nõutus läksin sama targalt koju tagasi tütrega. Samas ega ma ka paremas meeleolus polnud keesin sisemiselt vihast, kuid ei jaganud kõike välja. 
Kuid olen võitleja, veidi keemist sisemiselt ei lase ma oma emotsionaalsel võidulipul langeda ja tegin ühe kõne vanemas väärikas eas lastearstile, kes oli nõus tüdruku vastu võtma ning vaatama, et mis toimub. Eelistan antud olukorras, tuleks analüüsid teha. Juba neljas päev peavalu segunenud palavikuga. Kardan hullemat, ei tahaks, et asi lõpeks kurvalt. 
Kõige kummalisem, otsisin kogu maja läbi, kuhu on kadunud kõik mu termomeetrid no ei leidnud. On alles päev, ühe lapse haigus võib ikka tekitada täis ebahuvitavaid pöördeid.
Kui palju on arste, kes on saatnud väikeste haigussümptomitega lapsi tagasi kodusele ravile ja mis tulemus... ei taha mõelda. Olen praegu sõduri sõjameeleolus.
Küsisin, et mida aeg edasi seda hullemaks meditsiin muutub. Kui ikka inimesena kõike ei oska ei tule miskit ka kõne alla.  
Nii ongi, et oma teadmistega ravimitest ja ravimisest olen kogu aeg kursis hoidnud. Jälle on apteegis põnev silmata uute etikettidega ravimtooteid. 
Üks päev jäi silma Maalehe ühe lehekülje pealkiri, kus sisuks ,,Robotlüpsifarmid" lõpetavad oma tegevused, seoses investeeringute tegevusega seotud panga ees seisvad võlgnevused. Ja muidugi piimakombinaatidest saamata jäänud piimaümbertöötlemis tulud. Kurb lugeda, et maaelu aina hääbub ja tagasi tõmbuvad entusiastlikud inimesed, kelle toel miskit veel tehti. Nojah üheks suurimaks tõukeks on veel toetuste vähenemine. Näit. minu naabrinaine, kel 5 ha maad ümber maja, sai ainult toetust 2 ha maa pealt. Käis küll selgitust uurimas, kuid jah pria jäi seekord oma vastustega siiski napisõnaliseks.
Meenub mulle miskit lapsepõlvest vabandan ette lugejate ees... laps olin siis (kuskil 5 aastane)
 vanaisa saatis pea 20 aasta vanuse eaka lehma lihakombinaati, aga enne seda käis sõda, et lehma laudast kätte saada. Istusin lauda ukse ees, tagurpidi keeratud jõusööda ämbril ning pisaratega pooleks proovisin kaitsta oma lemmiklehma. Ohh oli see vast päeva. Vana-vanemad olid minuga tol päeval püsti hädas, prooviti meelitada, keelitada. Lõpuks asus vanaisa läbirääkimisi pidama, et lehma laudast kätte saada. See mul enam meeles pole, kuidas vanaisa mind mõjutas, aga asi lõppes rahumeelselt, kuid tean, et Moonit taga nutsin ikka mitu nädalat, kusjuures lauta minek oli mulle raskegi.
 Nüüd jah mõistan, miks see vajalik tol ajal oli, vana lehm kes enam piima ei andnud ja viimane talv veel ahtraks (mitte tiinestumine ehk siis ei toonud vasikat) jäi. Oli tavaliselt ratsionaalse mõttega inimesel ainus lahendus lihakombinaati saatmine
Mooniga sidus mind see, et mulle jäi ta ainulaadsena meelde, et teda pidi lüpstama kolm korda päevas ja tema lüpsikorras 20 l piima toota oli naljaasi. Udar oli suure pesukausi mõõdus. Enne lihakombinaati minekut lisandus veel piimapidamatus, udar jooksis tühjaks. Eks ealised iseärasused tekitasid nisaotstes olevad sulgurlihased lõtvunud, mis enam piima udaras ei hoidnud.
Meenutades toda aastate tagust lugu mõtlen siiani, et siis mõtlesin lapsele omaselt. Mõtlesin kunagi rajan, kus saavad vanaks jäänud loomad elupäevad lõpuni elada. Kuid elu on teinud korrektuurid ning haridustee veterinaaria maastikul on teisendanud mu teadmised ratsionaalsemaks ja kaasaegsemaks. Iga vana loomaga kaasnevad totaalselt suured raviarved. 
Tean praeguses olukorras ühte inimest, kel on lehm lemmikloomaks. Ei teda paaritata, annab piima nii palju kui annab. Ja inimene naudib tema olemasolu. Jah nii see on kurb on lugeda, et üha enam majandustegevused maal lagunevad. Suure ülla provokatiivsete loosungitega püüti maale meelitada nii mõngi pere, et leida nii sobiv kontingent tööjõud. 

Vahetasin kaanepildi, see küll pärit aastast 2006 Vaasa linna kämpingu territooriumile rajatud grillkojast. Täitsa huvitav ja igatsus matkamise järgi on suur.

Ja jälle üks nädala lõpp käes, eile hankisin lemmiklooma poest olulise sööda papagoidele, ei saanud mööda minna maiusepulkadest ja hirsitõlvikutest... Naljatlen endamisi, avastasin tänu toodud nümf-kakaduudele maiustusena kaasa pakituna hirsitõlvikud. Minu jaoks uudis, nojah kui puudub kataloog toodud lemmikutesöötadele ja vidinatele. Siis armas Google jälle aitas, minu uudishimu ning teadmisi lemmikuna peetavate toalindude menüü koostamise ja vaheldusrikkuse läbi mõtlemisel.
Põnev teema see jäätmevedu, püüdsin meenutada, et millal meie konteiner tühjendati. Ei meenu kuidagi moodi. Sain jälle uue lepingu ja jäätmeveograafiku. Lugesin hoolega kõik läbi, et ühtegi olulist infot kahe silma vahele ei jääks. Igaks juhuks uue nädala alguses täpsustan mõned faktid üle, mis mulle väheke segadust tekitasid. See on üks kummaline valdkond, mis on osaliselt peale surutud, kunagi võtsin konteineri sellepärast, et polnud kuhugile kasutatud pudeli-purgi ja muu ebaolulise ja looduses mitte kõdunev olmeprodukt realiseerida. Ja konteineri kasutaja olen siis vist kuskil üle 15 aasta olnud. Tõden seda, hea kui on koht kuhu viskan klaasikillud või mitte kõdunevad pakendid. Muus osas, mis kõduneb panen aga kompostihunnikusse, kus siis bioloogiline protsess oma töö teeb.
Taas kord järgmise nädala söödakogus jälle kodus. Ja hopsid said oma korralise rulli vabalt söömiseks ette. Korra nädalas lubame seda teha, kuna praktiliselt kipuvad hobused, kui kered täis palju raiskama, siis teised koju veetud rullid lammutame ükshaaval lahti ning jaotatud kella ajaliste söötmiskordade järgi ette jagame. Üks päev peab veel ühe heinarulli ka ette veeretama. Sööta jagub ja tuleb tõdeda, et jääb ka üle. Ja järgmise nädala lõpus peame hoopis hakkama vedu teostama juba käruga, heinamaal lahti lammutama ja arvata võib kodulähedale jäävalt heinamaalt siis vedama otse karjamaale, kuni lumesulamiseni.
Kuid ega me eelmise aasta varutud sööda tõttu järgmiseks aastaks tegemata ei jäta.
Värske sööt on alati parim, aga eks kõik sõltub ilmast ja rohustu kasvust, siis peab jälle tarkust varuma, kust mida lisana juurde tegema.

Praktiliselt lõuna käes, argised toimingud ammu selja taga, sai veel kanala allapanu vahetus täielik tehtud. Muidugi jah, kommentaariks nii palju, üks minimõõdus kanaemand minuga väga kurjustavalt pragades. Oletasin, et segasin ta õigeaegse munema mineku ära... vabandasin kana ees, et kannataks ära minu toimetuse...kuid seda enam oma rahulolematust kasvatas veel mu maheda tooniline jutt. Mis pani veel rohkem häält tõstma, õnneks õues toimetavad kuked-kanad talle lisatoone ei andnud. Minu õnn... kogu protseduur tehtud sai, nii too kanaemand takseerima kuuti suundus, eks peatselt taas kisa oodata, aga seekord juba muna teavitusega...
Toas võtsin ette merisigade suure puuri puhastuse. Lasin notsikud kõik toa peale patseerima ning kogu puuri sisu põõsastele kummutama (mainin näriliste sõnnik on otsekasutus kõlbulik, kui allapanuks kasutatakse heina ja saepuru). Tagasi tuppa juba puhta allapanuga täidetud ning lakast käisin tõin head heinalõhnalist peenikest heina... Ja panin puuripõhja maha, et vaadata, mida sigudikud korda saadavad... Kõige pealt vupsas puuri põhjale Pigi-Vigi, järgmisena juba uus parukat meenutav papa Oskar. Noja nii nad siis juba sigri-migrina ülejäänud, kedagi ei jätnud külmaks puuripõhjale kuhjas seisev heinakuhi... See on merisigade lemmik, eelkõige sööstavad sisse käike uuristama ning siis jäävad sinna einestama. Ja homme hommikul vaatavad imestunud nägudega otsa, ... meil pole enam urgu, keegi varastas heina ära (küsin alati nendelt, kuhu hein teil küll sai). Ise seisavad nagu pingviinid reas ning imestunud - üllatunud näod peas. Kuidas ja sa ei teagi, et meil naasugune õnnetu olukord. Ja nii saab jälle uus suur sületäis heina puuri toodud, kus siis läheb taas mölluks... Nii käib meil merisigadega, kui nüüd veel õuekraan lõplikult lahti sulab, siis läheb täielikuks puuride pesuks ning kasimiseks. Õues on hea neid toiminguid teha, saab ka korralikult puurid ära kuivatatud.

Sussid püsti, ehk siis naha puhastus prodsetuur.

Paluks mängule, pea 9 aastane iiri setteri kraanz kes innustab ja tiivustab köiki koeri oma mängulisusega.

Hommik nagu iga teine, tavaline argise rutiini kohvitamise ning sellele järgneva loomade söötmise-jälgimis protseduuridega. Muidugi koertele panin poti veega pliidile, et saaks sooja pudru valmistada. Kuid üks kõne  keeras kogu toimingule nagu vindi peale, egas miskit pidin autole hääled sisse keerama ning vurama Kehtna lähistele  tanklasse, tellitud kanasöödale järgi sõitma. Sai siis oma bisnessi värk ühele poole, tagasiteel kõrvalehüppega veel kohalikku poodi, et osta suhkrut ja muud ninaesist kodusolijatele.  Piisav aeg kodus olemiseks  telku ees,  oma lemmikseriaali pühendudes. Ja uuele ringile, seekord siis Rapla ringile, oli vaja keskraamatukogusse sõita, kuna eelmine päev unustasin oma olulise dokustaadi, siis võtsin mitu asja ühesõiduga ette. Hüppasin ka autoteenindusest  läbi ning tasusin autoremondi arve.
 Eile saabus siis lõpuks karjatamistoetus, hinnanguliselt ütlen, imestan iga aastaga toetuse suurus kahanemas, kuigi kulutused loomadele ei vähene aastaga kuskilt poolt. Meie pere jaoks on talvisel ajal igasugune toetus siiski marjaks ära kulunud, kasvõi auto remondile või traktori kütte või hoopis mõne olulise jupi hankimiseks.
Olles oma loomade-lindude toimetamisel, tabasin järjekordselt ennast mõttelt, et kuidas saavad inimesed loomi ikka söömata-joomata jätta. Viimasel ajal jälle fb eesti hobuseinimeste ja muudes lehtedes ja loomakaitse seltsi sekkumisel jälle üks juhtum avalikkusele jõudnud.
Kas siis polnud, piisavalt raha, et lisaks põhule juurde anda hobusele kaera ja sinna sisse segatult mineraale. Olen ise põhu peal hobust pidanud (põhk on madala toiteväärtusega sööda liik) ilmtingimata on vaja anda jõusööta,mis tagab normaalse elutegevuse. 
Esimene aasta (1994-95) Raplas Laadamäel laudaboksis pidasin  talveks heinsööta väheks jäi. Väga palju suhtlesin paari tuttava veti ja mõnede teada-tuntud hobusekasvatajatega. Igal juhul olen säherdune hobusepidaja olnud, et pigem küsin-uurin.
Võtsin enese hobuse pärast töötuks (olin siis tol korral töötu, elukoha vahetuse pärast), et hobusele osta kaera ja mineraale. Kuna põhuks oli mõnus peenike kaerapõhk. Kui kevad käes oli hobune veel lisaks ülekaalus.  Kuigi palju teenisin  hobusega rahaliselt veel lisa saanisõitudega (sai ostetud porgandeid), ei olnud siis veel Rapla linna inimestega nii lähedalt tuttav. Kuhugile ei olnud julgust pakkuda ennast tööle, ainus inimene ametilt veterinaar, kellele  käisin abiks oli Mall Koitmäe. Olin tol ajal veel lapseootel.
Veterinaaria on mu üks lemmikteema, püüan hoida kursis teaduslikuma poolega, mis maailmas toimub vetide ühingutes.
Kuid teiseks talveks sai juba heina tehtud haljasaladelt.
Arutlen endamisi, et huvitav, kuidas saab üks noor hobune jalust maha jääda, peab ju olema ikka päris mitmeid nädalaid loom ju söömata-joomata, et tekiks mahajäämus. Olen endalt küsinud, et kuidas on võimalik, et noor hobune maha jääb...? Tean, et veistel esineb poegimishalvatuse korral on Ca - Mg verekoostises madal ja sõltub kui suur oli poegmise ajal vere-vedelikukaotus. 
 

Eem, täna juba kolmapäev. Mõnus nautida koduse loomaaia elu, muidugi on ka asju, mis meelehärmi tekitavad. On laste põdemised, juba hommikul köhivaid, aevastavaid ning nohust pakatavaid lapsi kuulates-vaadates hakkab ikka paha küll. Juba ma torman otsima linna apteegist sobivaid köha-nohu ravimeid, püüan leida võimalikult looduslähedasi, mitte keemiast pakatavaid tooteid ostma. Õnneks on need soodushinnaga leitavad. Tean mis lastele hea. Samas minu jaoks, ikkagi probleem, kui lastel nohu või köha venima jääb. Jube häiriv on kuulda, et keegi köhib jubedalt, siis juba töstab minus, kui loomaarsti kutset omava inimese mentaliteet ravima... Ja kui mul mõni hobunegi, peaks kasvõi ühekorra köhatama või aevastama, juba jään mureliku pilguga sügavalt puurima-juurima, et milles probleem...? 
Eelmine nädal tõin majapidamisse uue merisea papa nimega Oskar, kellelt on soov tulevikus ka järglasi. Tegu pikakarvalise isendiga. On kohanenud väga hästi, kõikide toas elavate loomade-lindudega saab hästi läbi.  Naerame perega, kuidas merisea tüdrukud temasse suhtuvad. Magavad külg-külje kõrval ning vahepeal jutustab vaiksel häälel miskit tüdrukutele kõrva sisse. Seda juba tõlkida ei oska, kuid kehakeelt jälgides, juu siis miskit armastusest või lembeluulet. Igal juhul armastus nelja tüdruku vahel pole lõkkele löönud. Ei tea kas hästi või halvasti, ühtepidi minu jaoks hästi. 
Mis siis hästi, nojah niuksuks - vinguks tiba, ma lubangi väheke... ilm keeras ära lörtsiks ja meie külatee on suht jahu, kus siis madala põhjalise autoga, peale sadanud märja lume läbi vajub, vahel ka külge ette kipub keerama. Ei meeldi need lörtsised-sajud mitte üks teps. Nojah, kuidas ma saan ilmataadiga suhtlemis-kohut käia, kui pean tema iseärasustega leplik olema. 
Oii täna oleks probleem olnud, kolm kana olid kuudi juures õue jäänud, on tegelased. Nordik oli lahti ning piilus pingsalt vist sobivat hetke peal tormamiseks. Nojah ei tea... Igal juhul päästsin veel mis päästa andis ja koer kinni ning kanad vabadusse. Huvitav kas mu eesmärk kannab ükskord vilja, kus saan linnukoera koos kanadega üheaegselt lahti hoida...? Tegelen sellega päevast päeva, olen saanud lastelt ju palju kordi hirmuseguseid signaale, et kuidas ma julgen... Tean niipalju, kui mul on koeraga tehtud nii palju tööd, et ta mind usaldab ja teab mis talle lubatud.
Olen unustanud mainida, et mul läheb kolmas nädal osalist paastu, joon palju mineraalvett päevas 2l ringis, vahel läheb ka vähem. Jälgin, et toitumises oleks nii loomsete-taimsete valkude tasakaal. Kasutan seedimise parandamiseks idandeid, sidrunivett. Valmistatud on ka looduslikku antibiootikumi, mida siis kas profülaktilises mõttes tarvitatakse või kasutatakse peres, kui terviseprobleemid käes (köha, nohu korral on see hea ravim, aitab leevendada köhast tekkinud käheduse sümptomeid). See miks ma paastun, lihtsalt puhastan organismi keemilistest jääkidest. Olen uurinud mis asi on aluseline ja happeline toit ja mis juhtub organismiga, kui see on happeliseks muundunud. Tänusõnad Maaülikoolis giidinduse aine õppejõule Aare Maele (kes Eestis tuntud meistergiid), kes pööras läbi enda kogetule sellistele asjadele tähelepanu.

Tänane ilm on vastupidine eelmise nädala kargele talvisele...

Jälle ilm nöögib teleka vaatamist, pidime ju vihmade ning vahelduvate lörtsihoogude tõttu ilma telkuta päris kuu aega ilma olema. Hämmastav, milline vaikus tekkis ainult õhtuti loomade tegemisi ja omavahelisi vestlusi kuulsime, nii et vaikus majas. Mul sai piisav kogus raamatuid läbi loetud ja eks nüüd peatselt külastangi raamatukogu, kus vahetan loetud teavikud uute vastu.
Oli tänaseks plaanid tehtud, kuna hooaeg ratsutamiseks pole enam mägede taga, alustasime aktiivselt hobuste treeninguga. Kuid vihmase ilmaga sai lükatud tänaseks plaanitud trenn edasi. Igal juhul eilne päev oli tegus. 
Eelmise nädala algusest hakkasin pidama auto küttele tehtud kulutusi ja läbisõidetud kilomeetrite peale. Eilne tulemus siis sai ületatud 600 km ja ostetud 40 euro eest kütet. Ja tänagi on päeva algus tehtud 30 km-iga, lihtsalt hommikused asja ajamised Raplasse ja uuesti koju. 

Täna mötlen ainult positiivselt.  Väsitav ning vastik tunne tekib,  kui lugeda välis ilmast pidev negatiivse sisuga uudisvoo ilmumine. 
Tegelikult, kui aus olla, siis olen täna väga..., väga..., väga..., väsinud. Samas kõiki tegemisi läbi enesesunni sundinud tegema, kuid tean, et ees ootab lõputult hea sügav uni.
 Lülitasin enese täielikult välja köigest,  mis on negatiivne. Hommik algas lauluharjutusega, väga hea tuju töstev. Pärast kooriproovi koju rutanud, käisin lastega metsas trenni tegemas. Kaks tundi ja nahk märg. Pärast lisandus veel ülesandena noorte hobustega tegevus. Praegu küll tahan ise rohkem trennidele keskenduda, häälestumine ning enese vormis hoidmine aitab areneda endal kui ratsanikel.

Lisaks kõigele päeva naelaks siis ujumas käik, kus siis ujumisest suurt midagi välja ei tulnud, keha ja vaim oli väga väsinud, kuid lõõgastuseks aurusauna ja leilisauna mõnusid lisadena võtnud. Andis päeva lõpuks ikka sellise tunde, et kui koju naasesin, siis enam muud ei jaksanud, kui voodisse pugeda.  Igal juhul päev oli väga tegus. 

Nii käib koera jooksutamis trenn, seekord veab Nordik enda järel suusatajat. Tihti küsitakse mis asi on koerakross. Koer omab jooksmiseks spetsiaalseid trakse mis on ühendatud koerajuhiga läbi veoliini.

Kaunid jääpurikad räästas. Tänast hommikut alustasin selliselt, et võtsin aega laisklemiseks-kohvitamiseks. Jätsin täna hommikul raba kolamise ära.

Igapäevane pilt, koerte möllamine, kõige aktiivsemad on mul Pipi, Sofi ja Nordik. Sass eelistab mul silma peal hoida.

 

 Külastasin Mukri raba, suusatasin laugastel. Vöimas  tunne valdas kohe, kui suurel laukajärvel suuskadega uisku tegin. Lauka iseärasuseks on saared, kus sai siis proovitud kurvisid vötta. Igal juhul kaks tundi rabas kolades kadus linnu lennult. Vöimas tunne iga sellise paiga külastuse järel, köik muu argisest päevast kaob unustuse hölma. Eks näe, kus ma homme kolan, kas viitsin vöi veedan möne varase hommiku hoopis oma kodukandi raba külastades. Huvitun metsloomade elust-tegevusest. Esmane on tutvuda hundi arvukuse ja liikumise ning populatsiooni suurusega. Tegelikult teen seda juba aastaid.
Önneks veebruarikuuga sai ära kohanetud uue töögraafikuga, algul oli ikka see inimese niuks-niuks-niuks... paha elu, kuidagi  ei osanud köige kiirega kohe nii harjuda, kuid kuu möödus, et ei   saanud arugi. Muidugi teatud kannatlikkuse proovile panemine oli veel mul autoremont.
Tegin eile kanadele profülaktilisel meetodil D vitamiini kuuri. Üks tuttav oma kanadega töi mu kanadele veel lestatöve, homme veel vaja ravi teha.
Jälgimisele sisse sai toodud üks noortest sälgudest, kes kuidagi omaette hoidis, temale teen täna ussitõrje. Eile õhtul sai veel kehatemperatuuri mõõdetud. Kuid sellist, mis oleks murelikuks teinud ehk siis palavikku ka ei olnud. Ei tea miks siis looma eraldi hoidis. Jälgime mõnda päeva ja siis laseme taas karja.

Mukri raba ja muidugi on see paik veel looduskaitse all.

Kahju on see, et torn raba servas on kahjustunud ja seega kasutuskölbmatu.

Jälle üks päikseline päev. Mönus on loomi talitada,  kui nad on rahuolevad ning söövad omas tempos. Vaja on jälle osta kütet, avasin viimase kodus oleva rulli silo. Heinamaa servas neid veel mitukümmend seismas.
Kanad on mul hästi julgeks muutunud, kui õue lasen, siis tolgendavad jalus ja jutustavad. Üritan neid mööda minnes paitada, isegi kuked ei karda enam nii paaniliselt. Möni saab sülle vöetud, kanamemm mõnust kokutab. Tegelikult, kui loomad-linnud usaldavad  inimest on nad väga pönevad fruktid  majapidamises.
Näiteks vötan mänguasja ja võtan  Nordiku vabalt endajuurde, kuid viimane kibeleb vägisi kanade juurde. Kuid sönakuulekus töötab väga hästi, püsivus ja pidev töö on viinud nii kaugele, et koer kuuletub hästi. Ja muidugi lapsed tunnevad minu eksperimendist tohutut hirmu, et kuidas kas ma ei karda Nordiku rünnakut kanadele. Olen selgitanud, et hirmuga ei suudaks ühtegi looma õpetada. Põhisuund seisneb koostöö tekkimisest. Näha uutes olukordades  koera reageeringut ja valmis olema,  keda ta tahab kuulata.  Ja nii igapäevaselt trenni tehes, tundub mu eesmärk lähenemas soovitud tulemusele.
Ja ülepika aja kah üks pooletunnine jooga-venitus-hingamine jne super päev täna...😁😁😁

Metsloomade paradiis. Milliseid jälgi küll leida vöib.

Valgejänese jälg, tiba päikese poolt töödeldud.

Nii tehtud-käidud ja mõne pildi klõpsitud. Ootasin sobivat päikesetõusu märki juba kella 5-st hommikul. Kuid siis haigutas videvik, mis ei pakkunud pildistamis ega külastus huvi. Kui homme sama ilm, siis juba tiba teise kohta. Fännan seda aega, kui saab rabas kolada, eriti märtsikuisel ajal. Kella 6 ajal õue vaadates ei leidnud ikka kutsuvat päiksestõusu. Ja korraks vist lühikese une järel uuesti kohvitassi taga nentisin kurvalt, et päikest pole. Ja sinna ma siis enese unustasin. Ja ühel hetkel kell 8 juba tervikpäike suurelt siramas. Igal juhul energiapatareid tööle ja tegutsema... Õue minnes said kõik loomad oma ninaesise, muidugi koertega metsa ei läinud. Võtsin auto ja kimasin lähima raba serva. Igal juhul on päev täiusliku alguse saanud.

Yess kaunis päev. Kena päiksetöus käivitas sisemise päikese energia tööle. Miinuskraadid 29.02. tuletavad meelde, et aeg oleks rabadesse kolama minna.  Yess saab ehk see nädal ka vöistlema minna suusatamises. Homsest juba uus kuu, uskumatu kui kiirelt kaob aeg.  

Pärast Rapla ringi toimetasin loomad-linnud esimesekäigulise hommik ootega. Suheldes vötsin aega iga loomaga individuaalselt rääkida. Täna viisin läbi ühtlasika kabja kontrolli, mil määral sai selgeks kas vaja on värkida vöi mitte. Önneks ei pea niipea neid nagistama. Muidugi noored sälud vajavavad rohkem tegelemist.  Harjasin neid, ükshaaval, löpuks moodustus omaette kobar minu ümber, imestama pani hobuste meelerahu ja soov olla kontaktis inimesega. Nautisin igat hetke nende keskel. Mönus hommikpoolik töi rahu sisse. 

Jälle kurvad sõnumid, mis kuidagi mindki ükskõikseks ei jäta. Kahju ja kurbus hetkeks hinge poeb ning mõttes leinajate-lähedastele mõtteid mõlgutama paneb. Jah keegi pole igavene...  Kuigi jah, pole suur kuulususte-muusikute või teab mis eluala valdkondade tuntud tegelaste fännaja. 
Teeb kurvaks, kellegi lahkumine eriti veel silmapaistvate pikaajaliste saavutuste eest muusikas. Olen ka miskit moodi muusika inimene, isa oli pilli-ja laulumees, lisaks isapoolne vanaisa laulu-ja pillimees, isa-ema laulja Sadala kooris. Mu vanaemale ja vana-vanaemale oli elu andnud kenad hääled ja mida ka vahel kasutati üritustel. Mälestused-mälestused... 
Täna tavaline päeva algus, tegin tuuri hommikul Rapla linna suurematele kauplustele, otsides sobivat konti koertele söögiks, kuid mida polnud soovitud produkte, võtsin jälle mõned komplektid seakõrisid. Ühe portsu sai Nord ja teise jagasin kolme koera vahel. Muidugi haukumine ja koerte ülemäärane ärevus-soov metsa minekuks oli suurim, kui mu kõrvad seda suudavad taluda. Lärmava koerte seltskonna keskel jube raske on kasutada taktikat ignoreerimist. Kõige paremini aitab koerte rahunemisele, kui lähen tegelema hobustega. Siis tõmbutakse oma seltskonda ning möllatakse ja hetkeksgi ei unusta ma pöörata pilku, kus Nordik asub. Tegelen ühe asjaga korraga, aga koerad peavad olema mu läheduses. Pean seda normaalseks, tean inimesi, keda selline koerapidamine paneb pahandama. Olen õpetanud koeri ka eemale hoidma haritud aiamaast. Ja soovitud tulemused on käes. Pidev tähelepanu ning pere keskel läbi räägitud koolitusvõtted töötavad paremini, kus kõik peavad reeglitest kinni. Ja nii saabki noorest koerast lõpuks tark ja hooliv koer ning inimesega koostööle orienteeritud.

Mitmeid mötteid täna keerlemas peas. Vaatan, kuidas nümfi papa nöuab puurikatusel viirude lenduminekut. Ise säutsub körvulukustavalt väristades tiibu, mis väljendab palun lendu rahvas... Kuid viirud tegelevad lauluharjutuste lihvimisega. 
Hommikul hobuseid toimetades jälgisin ka koerte möllu-mängu. Ja päris kaua möllati, Pipi öpetas oma örnusoskustega , kuidas peab üks jöuline koer mängima. Tundub, et koolitus oli möjus igal juhul Nordik vöttis vedu. 
Nüüd sain probleemile jälile,  miks nümfipapa kriiskavalt häälitses olin unustanud puuri ukse avada. Ja kohe jäi nümfipapa vaikseks. Lahe mida vahel tuleb jälgida. Lindude loomade kehakeelt ja hääletugevust, kuidas muidu inimene öpib aru saama.
Super olen öppinud siis tahvelarvutiga juba kribama sujuvalt ilma vigadeta. Vabandan lugejate ees, kuna ekraan väike, siis pean kirjutamise kiiruse möttes harjumamöttes söna täpsuse ja ilma vahepeal kontrollimatta. Arvasin aasta tagasi, et olen vilets tahvel arvuti kasutaja.

Mis tähendab vabariigi aastapäev mulle, ei miskit erilist. Ei viitsi isegi pingviinide paraadi silmitseda, kui ainult viivuks kiigata naistegelaste õhtutualette balliks. Mainin salaja, unistan ise ühel sellisele viibimisele kunagi jõuda. Vinge oleks, mainisin kütuse tankla müüjatarile oma unistusest...
Nii palju valmistasin söögis erilist, et võtsin sügavkülmast forelli, mille siis ahju viskasin (muidugi see niisama lõbusaks sõnakõlksuks). Korra põikasin ka sõbsile külastusvisiidile ja sealt taas koju. Muidugi viskasin ikka humoorikaid kilde nii, et sai südamest naerdud.
Mõnus hurraa vaba päev, muidugi Rapla ring mul hommikul tehtud. Oli vaja mõned tegevused jälle korda saata. Käia kord poes hankida koertele miskit toorest, et ei pea kohe pudrulainele häälestuma. Nordikule peab korraga andma kg toorest sööta, millega on tal piisavalt aega tegeleda.
Mul ülimalt hea meel, millega ta mind jälle üllatas... Ta oli nii lusti täis jooksis oma lemmikkanniga siia sinna ning pildus õhku ja kui mul õnnestus see ära pätsata, siis mängisin sellega nagu pisibeebiga, hoides süles ning paitades õrnalt näidates koerale, kuidas ma kohtlen tema kanni. Ja kui selle kätte saanud, viidi jälle oma pessa, natuke möllanud muude kaigaste ja pulkadega toodi jälle kanni mulle näha. Ja huvitav on see, et kuidas koer aru saab, et mulle meeldib tema tegevus oma mänguasjaga.
Pidev pudru andmine Nordikule ei taga piisava konditsiooni ja seega olen  suurendanud  toortoidu andmise kogust. Selline teema, eelmine aasta talvel eksisteeris veel Rey, kust sain osta igat masti tapajääke koertele, siis seda ettevõtet kahjuks jah enam ei eksisteeri. Ja seega pikka aega olen pidanu leppima poelettidel leiduva koertele mõeldud lihajääkidega.
Pean analüüsima hetkel veel hobuste mineraalide vajaduse ning mida oleks veel vaja. Kuigi olulised asjad on olemas. Nali naljaks, mu auto viibis remondis kolme lakukiviga, mida ma ei viitsinud ekstra ära tooma minna. Mõtlesin naljaviluks, et eks kui meestel soola isu peale tuleb, küll leiavad siis pagassisst üle.
Taas ratastel ja endal hea olla. Usun, et kui miskit ekstreemset teepeale satub, küll siis oskan vastu võtta.
Kevad on pugenud mõnede lindude südamesse, laulu on kõik kohad täis... Kevade ootel.

Päeva pikkust saab juba tundidega mõõta, nii hommikul, kui õhtul. Eelmine nädal oli päris kohe suurte katsumuste nädal. Iga päev välja minna ning päeva ajal silme ees, virvendamas, tegevust nõudvad koerte pilgud. Õnneks on selja taga kõik. Eks endalgi päris raske, kui kõigele lisaks auto katki. Nojah oleks võinud leppida ühe silindri puudumisega, kuid ei enam poolikuid töid ei soovi liikumiseks. Nõudmised tehnikale on kasvanud, nüüd juba kahetsen oleks ju võinud ema ja isa jälgedes kunagi astuda ja ära hoopis õppida tehnika värgelduse. Elagu teenindustöökojad, mis siis kellegi firmaks ja eksisteerivad.

Mõnus hommikukohvi laua taga nautides ja silmadega õuelindude tegemisi toidulaua ümber jälgides. ....yesss mõnus...loetlen mitu arvuliselt kokkuloendades tuleb. Päevalille seemneid läheb ikka päris ohtralt ja isegi rasvapallide majakesel ikka korraga mitu sulelist ümber. Kell hakkab 8 saama. On veel üks asi ajada, kuid nüüd mil tean, et tegelik põhjus võib peituda mujal, tegu lasteprobleemiga. 

Nojah teab mitmes kord mu mobiilil kukkuda kivipõrandale ei tea, pole ju lugenud. Igal juhul lambist viimane toimetab. Kui meeldib lülitab ise välja ja siis kulub mul jälle avamiseks minuteid, kuna keeldub korrektselt käivitumast. Ja mis kõige kummalisem, iga kord lööb ette inglise keelse menüü. 

Minu ujumistulemus tänu Rapla valla kaasujujale jäi samaks. Kahju, et vorm veidi roostes ning paar meetrit enne finishit veel nõrkus peale tuli... enda viga, et hommikul enne füüsilist pingutust ei söönud. Kuid õnneks ei lasknud nõrkustundel maad saada ja lõpetasin enda jaoks edukalt. Kabetamisega siis selline stori, pea 30 aastat tagasi vististi sai võisteldud, kuid viimase 10 aasta jooksul polnud ma kordagi kabenuppe liigutanud ka, kuigi lapsed vahel nurusid enne nende võistlusi harjutamiseks ka minuga mängida. Nojah 24 koht ja mõne punkti valla ikka tõin, kuid parimaks mängijaks omavanuse hulgas sai Laura. Kuid ütlen, aprillis taas võistlustulle kabes ja seekord siis ka mina. 

Eelmisest nädalast on mul veel siiani Nordiku pilk silmade ees, kus ta tõi oma lemmikmängukanni ja vaatas mulle anuvalt - sügavalt otsa. Selline tunne, et kutsus mind, vaata kui armas kann mul on, lähme mängima. Pole tükk aega nii lahedat koera olnud. Nord on toonud mulle palju juurde, eks tiba probleemne koer. Kuid kõige rohkem pean tema ninaesise eest hoolitsema, talvisel ajal on ta suht kerge kaalus kaotama nii ongi, et varustan poest leiduva seakõridega. Tema hammaste jaoks sobiv. Purustatud linnuluid ei julge sööta, kuna teatud luud võivad soolikale nagu noaga läbi lõigata ning sisemine verejooks on kindlustatud.  Tean inimesi, kes selles valdkonnas vaidlevad, kuid ühe tuttava koer sai pidevalt neid ja ühel päeval lihtsalt maas ning ainus mis nad suutsid kiire surma järel otsustada oli, et lasta lahata ning siis selgus tõde.

Tänase päeva jooksul olen kuulda saanud mitu kurba sõnumit. Surm on võtnud Eestis tuntud collie kasvataja ja õuna sordiaretaja Asta Kase teispoolsusele. Ja Kehtna vallas jahikoerakasvataja-aretaja Ülo Kiivri. Ülo oli ealt noor mees ja kohtumistel ei kuulnud ma kunagi kurtmist, et jaksu või tervist pole. Mis juhtus, eks antud hetkel tunnevad nii lähedased, kui ka tuttavad tagasihoidlikku huvi. Hetkel teadmatus, mis nii kiirelt võttis täies elujõus mehe jalult. Kurb tunne valdab, kui tuttavad inimesed kõrvalt kaovad. Ja teadmine, et kuidas lähedastega suhelda. 
Jah nii see on, eks kaduviku seadus on loodud, kuid miks on nii, et mõni peab siit ilmast vara lahkuma. Miks...?
Nordiku tõime Ülo käest. 
Täna metsas jalutamas käies rääkisin Nordikule, et tema sünnikodu peremees on lahkunud, kuid ei tea, kas see koerani küll jõudis. Loodan salamisi, et mõistis mu juttu. Olen Nordiku pahandusest üle saanud ja saavutanud jälle soovi koeraga tegelemiseks. Täna tegin midagi uut. Olime koos õues, kui ka kanad lahti. Kuuletub, kuid soov oleks nii...nii...nii... väga kanajahile minna. Kuid peremehe juuresolek, siis keelab. Igal juhul ka toas toimib mu kohalolek ja mitte midagi ei puututa. Kuid järgmiseks kui jätta üksi läheb kohe omapäi uudistama. 
Uudist suurt nagu pole, auto asub jälle töökojas ja olen jalamees. Ja leiutan ilmatu uhkeid süsteeme, kuidas tööle jõuda. 
Vastlapäev sai tehtud ponidega. Vankrit ei jõudnud tuua. Eelmise nädala kabe-male võistlus röövis aja. Täna sai jälle ujumisvõistlusel osaletud. Vilets vorm, kuid osavõtt oli ka minu jaoks tähtis. Eks homseks selgub, mis koht siis lõplikult sai. Ja mitmendaks seekord vald jääb.
Miskit edukat nädala lõppu. 

Lumest on järgi ainult riismed, juba teist õhtut tuulutab ja tibutab vihma. Maapind on täitunud üleliigse veega, mis kuidagi ei taha maapõue vajuda. Meie trenniplats näeb välja nagu katastroofi piirkond. Takistused vee seest osalt väljapaistvad... Kuid ega meie ainsana veega ümbritsetud pole, seda veega värki jätkub ikka piirkonda suurelt jaolt päris palju. 
Tõin jälle raamatukogust uusi teavikuid lugemiseks. Olen näljane raamatute järele. 
Üle pika aja katsetasin sefiiri tordi tegu. Osa tegemisi unustasin, kuid oluline oli, et pistsin sõrme roheliseks. 
Hobused on veetnud mitmeid öid sees, kuna õhtuti on ilmaolud ikka ära keeranud. Õnneks on heina ette andmiseks. 
Ja kui kerge on neid sisse saada, lihtsalt hõigata ja kogu see kabjaliste meeskond sisse tormab. 
Koertega sai see nädal kelgu ette rakendamist proovitud, kuid jah kogesin et ega kerge pole kahe koera koolitamine. 
Papagoid on lahedad tegelased, kes armastavad, kui neile vett pritsida, lehvitavad tiibu jaa naudivad veepiisku nii nagu looduses vihma käes oleks. 

                                  Yess sööki jagatakse. Nii saabub kari jalutades ja üksmeeles söömile.

                                               Sajust hoolimatta lastakse isukesel hea käia.

 

                                        Milline karvik ja kevadel annab neid jälle puhtaks kammida.

Kolm vaba päeva on nagu linnu lennult mööda läinud. Täiesti uskumatu... 
Teisipäeval oleksin pidanud olema koolitusel, aga ressursilt kallis õpe pani kaaluma, kas on mõtet nii palju välja käia. Koolituse sisuks oli, kuidas ära tunda, kui mu lemmik neljajalgsel on stress ja kuidas seda koerast välja saada. Koolituse kestus oli kaks päeva ja tung osalejate nimel sellele oli päris suur. Mullegi mainiti, et kes ees see mees ja õigeks ajaks raha ära maksab. Mul jah hakkas rahast kahju, oleks ma siis üksik inimene, kuid mul lapsed.
Tegelesin tol päeval 1,5 tunnise joogaga. Täitsa mõnus, sain nagu energia tagasi. Jooga on põnev mulle endale hea avastus. Praegusel ajal püüan venituse läbi treenida budisti meditatsiooni asendit. Osalt on see juba saavutatud, kuid veidi veel igapäevaselt vaja teha, et õige asend saavutada.
Meelisasend on jalad õhus, turiasendis... Vahel võtan sellises asendis telefonikõnesid vastu... Kui küsitakse mida teen, siis vastangi, et olen jalad üleval rippes...
Kolm päeva on möödunud igat masti töid tehes, täna kontrollisin soojamüüri lõõre. Ja jälle sõda ämblikuvõrkudele. Miks neid tekib ei oska seletada. ...võib olla on hea keskkond...
Mainin, et korduvalt taban ennast mõttelt, et küll on hea, et mul on hobused. Kõige nauditavam on neid söötes, täna õhtul jälle viimast söötmist  korda korraldades ja rulli lammutades on neid tegelasi mõnus jälgida. Samas tuleb teadmine, kes on kes. Kellega peab nati riidlema.. Näit. Kati ja Testu on suured füürerdajad, kuid nad on ka naljanumbrid, vahepeal arvavad, et teises kohas on parem söök, siis aetakse jälle teised eest ära.
Nordikuga sai üle pika aja jälle tegeldud. Tegin otsingutööd. Teadmine, et millega ta hakkama sai ei ole ma veel üle saanud, sest ravin ju tagajärgi. Pean pidevalt silma puhastama. Ütlen nii, et koera hammustus olgu see siis talvisel ajal, läheb igatepidi mädanema. Ravima peab antibiootikumiga, muidu jääb mõni bakter haava elutsema ja asi võib võtta halvema kulu paranemise asemel.
Õnneks olen taas kitse usalduse võitnud, kasutades selleks leivakääre ja ubinaviile...
Sain külapealt notsidele kurki (naabrinaine andis), kuna ta oli kasside söötmise ajal kukkunud ja tundis ennast pahasti. Käisin teda mitu päeva järjest kah kaemas. Iga kord, kui kodust lahkusin käisin kitsede juurest läbi ja lubasin, et toon metsast kuuseoksi ja mis ma tegin... ehee unustasin ... nii hajameelne hing mina, aga mis teha, kui pea igat masti mõtteid täis, et üht olulist kuuseoksa kitsekestele unustasin.