Ehh on elu, niikui miskit kahe silma vahele jääb on üks kuu nagu kihutav rong möödunud.
Viimaste päevadega on saanud ka tegelda noorte sälgudega.  Tänane hommik kuluski ainult hobustega tegelemiseks ja aia parandamiseks. 
Hea meel,kinni peetud sälgude üle, et need on emadest võõrutatud. Suured tited ja Kati täitsa pöörane oma poiss-sälu järgi. Ega miskit kiita või... teada mida vaja teha.  
Üks hommik 5 paiku, aga kappamisega une pealt ülesse ehmatas Lamurella, kes muidugi oli siis koertepaanikas aia maha jooksnud. Ehmatusega ülesse ärganud, kiirelt miskit ümber haaranud ja õue tormates, sinna kuhu kadus kabjamüdin. Va kabjaline leitud, Aade võttis teise päitseid pidi ja viis sisse. Mina jooksujalu aiast voolu välja võtma ning aeda parandama. Aed korras, vool sisse ning tagasi voodisse und nautima. Ja imede ime, uni ka kohe tuli, kuid seda kaunist unenägu kahjuks ma enam ei näinud... kuid see oli ilus unenägu-olin reisil, kuskil kenas looduspaigas ja tore seltskond ümbritses mind...
Ja eelmise nädala lõpus sai võsa maha nokitsetud. Korraga kostus kõrva tuttav linnulaul... pääsukesed traadil hõiskasid mitmehäälselt. Nii hea meel nende kohalolu üle. Pääsukesed on kohal ja pesapaigad juba üle vaadatud.
Nokitsen ajaviiteks oma lillepeenart teha. Kena ilm ja vihmgi üle jäänud. Peab tegutsema, hunnik töid on ees.

Mina pole veel oma elatud aastate jooksul nastikut näinud, kui ainult piltidel, siis paslik lugu Muhu saarel juhtunust.
http://ilm.ee/?513749

Läksin eile metsa, et veidi koristada, kuid ees ootas üllatus. Tüki ruberoidi all, magas sügavas unes vaskuss. Mu erilised lemmikud. Tõstsin katte korraks eemale, et pilti teha ja panin selle samamoodi, hästi tasakesi tagasi, et mitte häirida romantilist und nautivat tegelast. Ühe pildi laadisin fb kontole, kuna selgus, kui palju leidub inimesi, kes pole näinud vaskussi elusuuruses. Ja tõin kohe võrdluseks, kunagi koduhoovi eksinud pruuni rästiku pildi, et siis saaks teha võrdlust ja teha selgeks erinevused. Kindlasti tekib küsimus, kus asub vaskussi pea. Pea on peidetud lookleva keha alla. Kuna minu sehkendamine tema ümber ei äratanud kordagi ülesse.

Ja see pilt siis aastaid tagasi tehtud ukse all. Kana tõstis omapärase kisa, ise karjus ja piilus toda keerdu tõmmanud siugu omapärase pilguga. Siin on madu kaitseasendis. Olen näinud, kui nad ka tahavad rünnata. Kuid siis, kui neil mingi kindel projekt pooleli näit. teed ületaval rästikul sai süda täis minu peale, et ma tal teed üritasin tõkestada ning suunata tagasi tee äärde. Siis tegi paar osavat hüpet ja rattakodarates ta oligi. Õnneks viga ei saanud, vaid piirdus arusaamisega, et ei tasu tehnikaga sõtta astuda.

Nautisin eile siis vihmapüha, mis hoidis tagasi õues toimetamisi. Õhtul korra uuesti tuulises metsas käisin, et panna uued karjapostid ning kas taastada okastraataed vanas vormis või minna üldse uuenduste teed. Võtta kasutusele karjusetaranöör...? 

Üks hea asi veel, koertepaberid korras, nüüd vaja veel teha kordusvaktsineerimised ja korraline ussikuur.  Kui arvestada majanduslikult kokku numbrid, kui palju kulub aastas koertele. Eriti, kui tegemist on veterinaasete kuludega. Järgmises kuus saab ehk ka Nordikule op tehtud, et emaste jooksuaeg hormoone väga pöördesse poissi ei ajaks. Kutsuti mai alguses toimuvale jahikoerte näitusele, kuid sinna ma polnud ühegi valemiga plaaninud.

Täna hommikul alustasin päeva juba 7.30 õues. Vaatasin üle traktori käivituse, kuid viimase aku lihtsalt jahedate ilmadega tühjaks saanud. Miskit panin laadima, ootan aku täitumist ning oodata ühe amteniku kõnet, et minna järgi lapse autasu jäätisele. Raplas veel paar kohta läbi käia.

Herta oli välja aiast smuugeldanud. Nosis naabrimaja tee äärest rohelist kõrrekest.

Hirmutav on lugeda kütuseaktsiisi lisandusmisest küttele ja majutusasutusele plaanitav käibemaksu tõus. Huvitav, kuhu maaelu jõuab...? Toetused mis põllumajanduses või loomakasvatajad saavad läksid sellest aastast tulumaksu alla. Peab kõik tsekid alles hoidma, kui järgmine aasta tuludeklatsiooni tegema minna.

Õnneks uued  taimed elasid üle öökülma v.a. aktiniidia taim, mis lasi kohe öökülma järgsel päeval mustaks tõmbunud lehed maha. Olin väheke kurb, uurisin mõnelt aiateadlikult inimeselt, kas on võimalust, et too veel ellu ärkab? 
Uurisin väheke uute taimede hankimis hindasid, plaanin veel lisa hankida. Huvitavaid liike oleks ning annaksid huvitava sisu aiale. Aiast on puudu astelpaju, siis võiks olla erinevaid sorte mustikaid, jätkuvalt tunnen huvi leinavormi puude vastu. Huvitavad ka ühetüvelised sõstra-karusmarjapõõsad-puud ei oska õiget nimetust kohe pakkuda. Õpin siin elus kogu aeg midagi uut.
Vaja oleks veel happelist turvast tuua, olin ju eelmine nädal metsa istutamas. Ja seetõttu läänemaale ei jõudnud. Igaks asjaks on vaja aega, et kuhugile jõuda.
Kogesin täna jälle ebamugavusi, settin väheke enda sees seda teemat, et kuidas asja selgeks klaarida. ainus asi, alati edaspidi kontrollin teatud teavet, enne kui õige aja mööda lasen. Selles osas küsin endalt, et kes süüdi on...?
Õnneks eile sai miskit korda tehtud, käis külaline, kellega siis mõned kevaded tagasi Berliini reisil kohtusin ning hotellitoas mõned ööd veedetud. Ja see viis headele läbi saamisteni, kuni siiani. Kuigi meie elukohti lahutab pikk 4 tunnine vahemaa ja seetõttu ei ole meil omavahel tihedalt kohtuda. Kuid nüüd pean ilmtingimatta külla minema. Siiani olen jäänud lubaja rolli...päris piinlik kohe.

Eelmise päeva hommikut alustasin vaikselt. Nautisin kodus olemist ning mõningaid tubaseid toimetusi. Õue minek oli mul vastumeelt, koerad korraldasid tormijooksu, et mind jälle metsa meelitada oma huilgamisega. Mõned koerte tormijooksud koos huilgamisega, ma ignoreerisin. Panin enne aiamaale minekut Nordiku keti otsa, et saaksin rahulikult uurida kasvama pandud taimede tervist ja ikka ringiga jõudsin seenepakkude juurde. 

Lõpuks oma tegemistega jõudsin juba hobuste juurde, olles andnud hobustele heina ning siis vaatasin, et koerad olid rahulikult lebamas oma kohtadel. Lasin enne tuppa minekut Nordiku lahti. Läksin vaatama oma lemmikseriaali Cobra11.

Seriaal vaadatud, sai siis lõpuk koertega metsa mindud. Koerad ei saanud esimese hooga aru, et nüüd on minek. Alles siis tõusis lärm, kui olime jõudnud poolde aiatagusele teele.

Metsas läksin koheselt oma lemmikpaika, võtsin mediteerimis asendi ning tegin 10 minutilise meditatsioon-hingamise, et saada tagasi oma vaimne-füüsiline tasakaal. Kogesin, et kolme tööpäeva erinevate pinged olid langed minule nagu koorem õlgadele. Mõnedele klientidele on arvamine, kauplus ja sealsed töötajad oleksid panged, kuhu võib oma saasta-kõntsa maha loopida (seda mõtlen mõtteliselt). Kuid nii ma ennast tundsin, väga raske oli ennast koguda. Olles meditasiooniga ühele poole saanud-mõtteid korrastanud läks elu jälle paremaks. Seni istusid koerad tähelepanelikult jälgides, et mida perenaine teeb. Linnukoerad meeldivad sellepärast, et nemad hea koolitusega hoiavad inimese lähedusse. 

Olles saanud koduste toimetustega ühele poole, pidasin eilseks plaaniks, et sõnnikut viskama ei hakka. Kuna siis oleks linnasõiduks väga väsinud olnud. 

Linna saanud, kohtusin Balti jaama Nunne tänava parklas onu-tütrega, kes viskas siis Toompuiesteele. Seal muidugi ei jälginud majade numbreid. Ja panin otsitava maja tagant hoopis kaugemale... ai-ai-ai mina kes ma hea orienteeruja. Teadasin, et kogu see maja on hambravimaja ja mis selgus, et peaauks kuulub koolile. 

Kohtusin uute inimestega Kaarli koolis ja õpilastega, kes siis alustasid koos minuga viimase õppeveerandi loodusringiga. Lasin esimesel tunnil joonistada lemmikpuu, läbi selle tegi veel mõni kas lemmikputuka või looma lisaks. Fantaasialend oli igal ühel erinev. Läbi selle tegevuse õppisin lapsi rohkem tundma ja nimeliselt kokku viima.
Kõige enam, millega rahule jäin oli see, et lastega sain koostöö sujuma. Pärast koolis viibimist läksin Rahva Raamatusse, kus üllatas naisturvatöötaja. Muidugi üllatama paneb, aga mul endal kurje plaane pole ja ei saa ka kunagi olema. Läksin korraks vaatama, kas on midagi mis mind huvitab. Minu jaoks on täiesti uskumatu, kuhu oleme jõudnud... kui juba turvatöötajaid vaja...

Täna on tuuline ilm, kohati, kust autoga möödusin oli kohutav liivatorm teepeal. käisin Raplas korraldatavatel esmaabi koolitusel igaks juhuks. Kuigi oleksin pigem eelmine kuu soovinud, Tartus toimuvatel ratsaspordiga seotud esmaabi koolitust kuulata.
Koerad on pärast koertekrossi väga üliaktiivsed, et enam hingamisruumi ei anna. Muudkui nõutakse aga metsa minekut. Natuke nende liigne tähelepanu väsitab.
Täna siis kiirustades istutasin mõned uued taimed, aga veel on istikuid, mis ootavad maaettevalmistust. Pean taimed ööseks kinni katma, kuna ööd veel jahedad ja noored rohelised võrsed vast ei kannata jahedust. 
Oma uusi kolleege tundma õppinud, on tekitanud mõningad suhtlemis momendid arusaamatust. Õnneks olen kogu nende segasummas jäänud neutraalseks ning pole rutanud kellegi käest aru pärima, et miks või mis... olen aru saanud, et selle tõttu on kannatajaks üks kaupluse töötaja, kes nende juttu uskuma jäänud. Olen pidev ütleja endale, et vaata ja kaalu, enne kui asja päris tõeselt võtad. Tahaksin nendegagi läbi saada, aga miski takistab. Kuna meil kokkupuudet vähe, siis suhtlemiseks ning muudeks läbi käimisteks saab ainult konkreetse suhtlemisliini aetud. Ühist on graafik, kus näen nimesid, mis päeval keegi on. Ja parim mida enda jaoks leian on see, et las harjuvad teised minuga ja küll siis tekib oma aeg ka nendel minuga harjumiseks. Mul oleks palju küsimusi tööalaselt, aga kui puudub hea usalduslik ning ametialane soe läbi saamine ei ole edasi minekut ka minul.
Eilne lugu tekitas naljakat tunnet, et ühtäkki ilmus eitea kust siis üks kollegist turva välja ning ütles miskit. Muidugi on minul see meelest läinud, püüdsin seda täna enesele meenutada. Mida ta ütles, kuid mis teha mis meelest läinud see läinud. 
Praeguse kõige selle loo juures eelistaksin rohkem mingit ekstreem olukorda, mis tooks välja mulle omased tugevad küljed. Praegusel hetkel võiks öelda, et lihtsalt olla ja argiselt igavleva pilguga sihtida kaupluse ruumi ka päris ei soovi. Mu tugevus on lahendada probleeme mänguliselt... lohutan jällegi, et küll tuleb ka aeg, kus saan ennast tõestada. ... muidu jah kas see koht ikka sobib mulle..?

Tiba aega, enne starti minekut. 

Laura ja Sofi II koht. 

Mida annab koeraga jooksmine? Hoolimine ning koostöö koeraga kasvatab arvestuslikult kellegisse elavasse paremini suhtuma. 

Eilse päevaga sai pandud algus siis uute medalite sajule. Kahele tüdrukule oli veel pühapäevasest koerte krossist vähe. Siis jätkasid esmaspäeval südamenädalaga seotud, Jüriöö jooksu nime all tuntust kogunud valla korraldamisel. Anetel siis esi koht ja Aadel kolmas. Hea meel laste tulemuste ning innukuse üle. Eelmine päev olin ka üks huviline, kuid esmaspäeval metsaistutamise pool päeva jaheda tuule käes ei olnud enesetunne kõige parem. Ja ega kriis jää tulematta, kui füüsiline keha protesti märke jagab. Nii oligi, et teisipäeva hommikut alustasin juba tugeva kujulise peavaluga ja kaelalihaste kerge raginaga. Tundub, et vilutuul on teinud oma töö. Seekord ma võtsin valuvaigisti, kuigi ma ei poolda tableti ravi, kuna istutustöö on vaja lõpetada. Vaja üks koorem puid veel metsast ära tuua. Eile lapsi Pakametsa jooksult oodates ei jõudnud ma enam pärast metsa, lihtsalt jaks kustus kõige muu mõtlemisega unemaailma ... Kevad teeb oma töö.
Mõtted liiguvad, et saaks nüüd veel Liptoni maha müüa. Vaja oleks üks treeningvanker osta ja saaks hakata harjutama rakendiks ning üritaks ikka treileri hankida. Plaani on võetud Herta paaritamine puhtatõulise torikaga, kas õnnestub ei oska veel rääkida. Hetkel pole oma innast märku andnud. Saaks veel Mannule sobiva kõrguse ja peene kondiga peika.
Tänusõnad meenutuseks Larast, kelle pärast tuli idee, hakata osalema igasugustel huvitavatel koerte võistlustel. Lara on jäänud sügavalt südamesse. 
Hea meel ning tänust ülevoolav, kuid mõtted jooksevad, et nüüd miskit peame ka hobumaailmas tegutsema, aeg on sealmaal. 
Edasi tegudele... jee. 

Vedasin tuppa peoga heinu jagades siis mitmesse puuri, et toitlustada teatud närilisi. Muidugi naudime ning iga päev võtame peopessa tillukesi järglasi nii merisea lapsi, kui jänku tillukesi beebisid, kes kahjuks veel pesas, aga muidu juba karvad seljas ja silmad peas. Nad on veel tillukesed. Kui keegi näeks missugune rõõmutants merisea puuris lahti läheb, kui neile suur kuhi heinu puuri tõsta. Tõeline merisea paradiis, kui heina pole, kuhu varjuda on nad õnnetud ja muutuvad omavahelises suhtlemises kurjaks. Kuid heinakuhi annab neile tegevuse ning igavuse peletamiseks roiakse ning rajatakse urge... see teebki nende eluviisi jälgitavaks ja tahe alati, et neilgi oleks lahe ja põnev.

Eile pääsesid hobused vabadusse ja nende otsimine oli paras seiklus ja nii mu päev kandis eile pealkirja hobumetsamaraton. Ja üldse muutus eilne päev väga eriliseks. Lihtsalt ühe inimese südamest toetav sõnum andis päevaks paraja emotsionaalse laengu, et töö juures möödus aeg 13,5 tundi lennates. 

Vanem tütar Aade ehitas aeda usinalt.  Mul endal seisab jälle metsas korrastada aed. Panin tähele, et Lipton kardab mind ja tormas ettejuhtuvast nurgast läbi ning purustas oma massiga ühe osa aiast. Nuputasin ning analüüsisin viimane öö, mis võib olla tegelik põhjus. Kas mu vähene tegelus temaga või hirmutas mu tööriietus... olen ise oma koerte peal tähelepannud, et kuidagi ka nende keha keel väljendab küll mitte hirmu, pigem kui karjajuhi roll nende silmis minu suhtes kasvab. Hämmastav mida loomad edasi annavad oskamata suhelda inimkeeli. Vaid kõik on mõistetav keha keelest. Üks päev dresseerisin võõrast koera poe ukse taga. Imestasin, koera kuulekust, kes jäi ootama poeuksest väheke eemal.

Nii üks nädalavahetus saab jälle seljataha. Viimased on saanud kogeda nii palju head ja parimaid toetusi. mis on andnud hea enesetunde. Vedasin jälle koeri krossile koos tüdrukutega  Muidugi seal läks hästi, tundub, et kui mõnes asjas läheb hästi, kipume unustama mõned elementaarsed tähelepanekud... nii nagu täna. Kes tahab tahtlikult kiirust ületada ja nii mul see juhtus ja veel 50km/h alas. Õnneks mitte küll palju, kuid jäin seadusesilmale vahele... nüüd siis tuleb väikse summaga täita riigikassat. Üldsielt on mul liiklusrikkumisi väga vähe.

Eks muidugi elevus, hea meel lapse saavutuse üle. Muidugi päev mis veedetud koerte keskel andis juurde uusi kogemusi. Töö Nordikuga jätkub, igal juhul Anete parandas 3 min eelmise aasta tulemusest enda selle aasta aega. Muidugi Lara sotsiaalne probleem oli see, mis meid jooksukrossile huvi viis. Juba täna tekkis ühel idee, et juba võiks hakata rahvusvahelistel võistlustel osalema. Teeme tänavu meistrivõistlustel osalemisega avadefilee orienteerumise alal.

Jätkame spordilainel. Plaanime ka oma talus ratsutajatele korraldada võistluse.

Tööst vabad päevad möödusid kodus olemisega v.a. korra kohalikus raamatukogu külastusega. püüan meenutada millest vesteldud sai, kuid ei meenu miskit. 
Õnneks koerte paberid kennelisse saatsin ning järgmine nädal on koertemajandus ka korras. Olen tegelikult paberimajanduses korralik. Valmistume lastega koerte krossil osalema.  Ostsin täna uued traksid Nordikule jooksmiseks, muidu kui ta väljendab koerale omast intelligentsi on ta vahva koer, aga kui temas jälle puberteet möllab ja keevaliseks muutub, muutub koer ise vastumeelseks. 
Ühtepidi olen põnevil samas jälle tean, et ees ooatb mul veel Nordiku kastreerimine. Rääkisin ühe koerakasvatajaga Nordiku vasaku tagajala liigesepehmusest. Soovitas Vändra tohtritele näidata.  Ma ise arvan, et operatsioon temal ei aita, pigem vajab rohkem liikumist ja ta veel noor koer. Olen üldse tervete loomadeopertasioonide vastu. Kui oleks luumurd siis teine lugu.
Eile valmistasin perele kaerakilet, kuid piima unustasin suure kiirustamisega poest osta nii õhtu tuli leppida piimata söömisega. Kaerakile on siis parim, kui sellele lisada jahtununa piima. 
Olen viimase paaril nädalal tundnud madalat vererõhku, kuid kehast tuleva signaalist oletasin, et tegu on mõnede oluliste viamiinide ja mineraalide vähesusega. Nii ongi, et eelmise nädala keskpaigast olen võtnud B-kompleks ja C-vitamiini toidulisandina. Mingi mineraali-vitamiini vähesus organismis tekitab kehvveresuse ja kiire väsimuse. Imestasingi, et viimase nädalavahetuse laup-pühapäeval keset päeva uni maad võttis. Muidugi puhkama peab, kuid juba trenni läbi viies, tekkis väike kahtlus enda tervise osas. Kui juba hommikul ära joodud kaks tassi kohvi ei suuda ärkvel hoida, et mis toimub. 
Pean järgmise kuu kuupäevad ära märkima järgmise kuu töögraafiku tegemiseks. Järgmisse kuusse jääb kaks orienteerumist millest üks siis on maakondlikud MV. Ja üks tavaline kuus toimuv orienteerumine. Olen omas elemendis... 
Plaani on võetud, osaleda Eesti hobuse päeval Kurgjal noorte hobustega. Eelmine aasta ei käinud, kuid mõtted tiksuvad, et tahaks miskit hobuste üritusel osaleda.

Jälle Lumi... 15. aprill ja maa on valge. Hommikul korra 5 ajal ärgates, silmi lahti lüües, et vaataks õue, miks väljas liiga valge on. Esimene mõte akna juurde jõudes tekkis oli uhh, jube jälle lumi... kogu mu puhkepäev rikutud. Plaanisin metsa minna, vaja on veel tõukoerapaberimajandus korda teha. Käin kohalikus raamatukogus, et teha sobiv ülekanne ja saata ära tõutunnistused koos ostu-müügi lepingutega kennelliitu. Keeruliseks aetud kõik. Samas tüütud-lisakohustused. Kuid koerad vaja enda nimele regada.
Siilionu porises oma toidukausis, muidugi toidu ja vee osas oli tal õigust podiseda. Kõik oli ju otsas, miskit lisasin krõbinaid ja täitsin joogipudeli veega. Ja turritav ja podisev okaskera lükkas oma nina toidukausi suunas ning kostus super matsutamine. Muusika minu kõrvadele. Loomake on terve ja isukas, mida enam saab veel head olla.
Nordik teeb oma mõistmisega head meelt. Paar päeva ei ole pidanud teda kinni panema. Ja mõistab isegi seda, kui pereliikmetel on uued väljaskäimise riided seljas... hing juubeldab selliseid tulemusi nähes.
 Töö juures on siiski arusaamatused õhus. Keegi midagi ei räägi, kuna üks turva tuli lagedale jutuga, et soovib lahkuda ning sellega seoses külvas parajalt juba teatamisega segadusi. Praegu olen veel uues kohas haavatav igasuguse halva uudise levimise suhtes. Kui on asju, mida ei räägita, aga levib meediakanalites või kellegi kolmanda suust ei tekita see kindlustunnet töökohas. Mis toimub... miks mind kõrvale jäetakse...? 
Õnneks mu hoiakud, oota-ära, küll ükskord miskit edasi räägitakse. Töö juures juhtumisi töömobiil välja lülitatud. Teatud segadus jälle, kuid pole likvideeritud. Püüan ennast lasta mitte häirida, kuid teadmatus ja suhtlematus ning püüd aimata, ei ole andnud tulemust. Pidevalt tülitada küsimustega tööandjat ka nagu ei taha. Ja kas sobib olla liigselt uudishimulik, kuigi teatud asjad ei kuulu minu teadmiste ringkonda, eks aeg näita. 
Kuna kauplusetöötajate õhkkonnas pinged levimas. Tavaliselt tõmbun eemale nendest inimestest, kes pingeid külvavad. Pidevas stressis olev inimene on kaaskondlastele tsipa ettearvamatu, kes püüab omal moel enda pingetest üle küll olla, kuid kas see tal õnnestub on kahtlane ja ongi probleemid majas. On inimesi, kes suudavad olla vabad kõiges ja nendega suhtlemine mõnus. Ja, kuid pean lihtsalt võtma, et töötan selles keskkonnas ja iga inimene on indiviid. Ise olen täis optimist ning käin tööl heameelega. Ei mingeid pingeid.
Ja mu üks unenägu läks täide... tegin nii nagu unenäos kästi. Pidasin päev otsa plaani, kas helistada unes nähtud inimesele, tegin seda täna ja asi osutus heaks, et seda tegin. 
Vaatamata kõigele mis mind ümbritseb ja mis keskkonnas olen ei tähenda mulle hetkel kellegi teise pinged vastuvõetavaks. Tunne, et olen kellegile vajalik olla on parim mida saan pakkuda.

Tänane hommik algas mul vara, ei jõudnud küll kohvi juua, kiirustasin Märjamaa statoili tankla, et ära tuua nisuklii granuleeritud koti. Varustasin ka kanu teraviljaga. Pärast kõiki ringsõite koju naasnuna. Tegin kohvi ja koertele valmistasin toidu ja jagasin neile kõigile ette. Nautisin koerte seltskonda, kes matsutasid isukalt. Õu rõkkas hommikusest linnulaulust. Korra hommikul piilusin lihavõttejänkside pesa. Leides eest suuremaks sirgunud ja veel pimedad pojad. 10 päeva vanuselt avanevad silmad.
Merisea lapsed kasvavad ja on üldse väga aktiivsed, söövad juba iseseisvalt. Papagoidelt lisa pole juurde tulnud.
Täna sai matkatud ja platsitrenni tehtud. Päike oli nii võimas, et platsitrenn kujunes mul eneseületmisega... unetukk kippus silmi. Naljakas on see, et vererõhk langeb alla ja mu enesetunne unemaailma kisub. Miskit, kui treenitavad lahkusid, läksin tuppa, et arvutisse minna, kuid uni võttis jälle võimust. Miskit siis keerasin korraks teki sisse ja olingi kustunud ei kuulnud mobiili helisemist ega telekaheli. Olin nii sügavas unes ja ärkasin varasepimeduse hakul. Mõnus tunne olla puhanud. Mis sellest, et jõin poest tagasi tulles pudeli energia jooki. isegi see ei suutnud mind ärkvel hoida. 
Loodus eriti kevadine ere päike teeb oma töö.

Naudin tänast kodus olemist 100-ga. Isegi ei taha suhelda, hommikul alustasin juba sellega, et tegin Rapla ringi viies ära mõned lapsed kooli ning ise mööda minnes toidujäätmetepange. põige maximasse, et võtta kapsapea, supikondi pakk ja prügikoti pakend, tellitud on sõnnikut, mida vaikselt siis klientide soovile koju kätte toimetama hakkan. 
Korra kohvitagavara täiendamiseks säästust läbi, kus odavmüügi kampaania teatud toodetel k.a. kohvile. Siis jälle kimades koju. Kodus avasin supikondi pakendi ning jagasin koertele igale ühele suu-ja hambapärase kondi. Nautisin nende rahulolu ilmeid. 
Kapsast alustasin leht lehelt jagamist toanärilistele. Ja eks ise rebisin sama tüki eneselegi värsket nosimiseks. Olles siis teinud esmased tegemised ja kohvi joodud, mõtlesin vaadata lemmikseriaali, kuid mu rahutuhing ei soovinud teleka taga olemist, pigem õuet koristama läksin. Andsin ka hobustele ninaesist kontrollisin väheke soolakivi olemasolu, tundub otsakorrale jõudmas. Tuleb jälle üks ports tagavaraks koju varuda.
Eilne päev oli ka vahva, enam ma pärast kahte või kolme tööpäeva väsinud pole. Pakatan iga päev energiast ja sisemisest rõõmust, mis annab hea positiivse tunde kõikideks tegemisteks. eilne orienteerumine läks ka hästi kokkuvõttes jäin neljandaks. Pole paha tulemus esimese korra kohta. Ja üldse lõpetada päev ujula külastusega, kus muidugi saunamõnusid nautida sai. Üldse mõnus olemine kõiges.... yess.

Ajalooradadel

Kasari ajalooline sild

Vanaisa sünnikodu ja ... isa autasu mõis Eesti esimese vabariigi sõjaväeliste teenete eest.

Viimati elati selles majas aastal 1985.a. Ja elanikuks vanaisa ema Rosalie, kes elas kõrge eani. Majast on alles müürid ja ajaloolise tähtsusega mantelkorsten. 

Aastaid õitseb kevadeti hoovis palju metsikuid kollaseid tulpe.

Täna suure reede päeval oleme perega pigem puhkamise lainel, isegi hobused saavad puhata. 
Eile oli vanaema sünnipäev, meenutuseks süütasin mõtetes tema auks küünla. Viimati surnuaial käies sai seda ka päriselt tehtud. Kurb tunne valdab mõeldes neile. Kuid mis teha nii see on, kord on kõigil aeg lahkuda. Vanaisa ja vana-vanaema surmapäev ongi aprillis ja lihavõtete suurel reedel 11 aastat tagasi. Surnuaial käies, meenuvad ikka ja jälle koos elatud aastad. Vanaisaga sai palju kaasas käia, kelle kaudu sai nii mõnda Eestimaa paika tundma õppida. Vanaisa oli väga eriline inimene, kes meenub ikka ja jälle.

Mõnede hobuste kabjad said korda tehtud ning muud nipet näpet. Kanala puhtaks roogitud, et kanadel puhtam ja mõnusam elu oleks.
Merisea lapsed kasvavad ja pea on nad nädala vanused.
Üle mitme aja nautisin hommikust lebotamist ning oma lemmik-krimi seriaali vaatamist... ehh on lapsed nende pärast ma toda ,,Cobra 11" vaatma hakkasin.
Aias toimetanud ning ikka seenepakke piilunud, uurin jätkuvalt kuidas lillepeenras lillesibulatest lilled arenevad. Tulbid, nartsissid teen kindlaks, kuid mis kahe lehteda taga on ei oska öelda.
Ma ei mõista mis neil tammeka küla meestel huvi mu tehnikapargi vastu küll on. Ära tüütavad juba oma juraga ning ümber tehnika keerutamine.

Tänane päev on möödunud koerte dressuurile, mida siis harjutasin. Vaikselt ootama ning käsklus ,,kodu". Kaks noort isast poisskoera eirasid käsku ja tulid ikka mulle järele. Nordik lõhkus seeläbi veel keti ära. Muidugi tõin koju tagasi, sest koer peab ootama luba tegevuseks. Niikui ma jälle värava poole mõne sammu tegin jälle kari koeri haukuma... Eirasin meelega nende lärmakust. 
Mõne aja pärast ilmus metsast täiesti võõras sõiduauto, olin just asutamas ennast tuppa minema. Koerad jooksid hoovist teepeale haukudes. läksin minagi uurima, kellega tegu võiks olla. Auto pidas karjmaa servas kinni ning lülitas sisse tagurpidi käigu. Tagurdas siis tagasi ja seisatus minu kohal. Tutvustas ennast... tegu siis Rapla Vabakoguduse uue pastoriga, kes uudistas siis Raplamaad. Muidugi teada värk ma ei usalda selliseid ameeriklasi ja veel kuskil metsakolkas autoga kolamas. Sallimatus ja umbusk juba niigi, et Eestimaast niigi välismaalastele müüdud. Ja seda enam veel välismaalasest jumalasulane võib teab mida kokku luuletada (nähtud-kuuldud kõike).
Koertest edasi, jätsin siis koertele rahunemiseaja, tegelesin tubaste tegemistega ning hellitasime uustulnuk merisealapsi. Sai korra poetrett ette võetud. 
Poest kuulsin veel sellist asja, et üks turvafirma pidi olema pankroti äärepeal, ja poetädi ei osanud mulle sellest rääkida, et millisega nimelt. Muidugi teeb see väheke murelikuks, millise turvafirmaga tegu on..? Püüdsin ka intrenetist leida miskit, kuid kuskilt ei hakka silma uudiseid.
Kuuldule natuke tõepõhja uurides, tegelesin jälle koertega, seekord tegin äkkliigutuse ja läksin nii metsa, et koerad ei haukunud. Ainult näitasin käemärke, kuhu tulev pöörata.  Eriliseks koeraks oma koerakarjas pean ma Pipit, kes on harukordse mõistmise ja taibuga. 
Metsas harjutasin järjepidevalt koeri nimepidi käsklusele ,,siia" koheselt tulema. 
Õhtul 18 lasin ka hobused sisse, et saaksid nõrguda, kuna päev läbi kallanud lumeollust ja lõpuks õhtul vihmaks üle minnes. 
Kellaaja muutusest siis nii palju, et päev on veidi kummaliselt pikem. 

Juba märtsi viimased päevad, mul suht jama olemine, kuigi halva olukorra juures head nägu teha  nõuab palju eneseületamist, kuid jah. Mis eile juhtus, olles eile siis tööle mineku aja veel abikaasa keskis veidi autoteemal vestelnud, mis mind eriti rõõmsaks ei teinud. See tõttu tööpostile naastes aga korraliku segaduse korraldasin. Eks muremõtted ikka tingitud auto puudusest ajakava ringiplaneerimisest ja kui kaua ma pean pidevalt jälgima ning kiirustama, et jõuda õigeaegselt tööle. Mitmete asjade kokkusattumine tekitas tööandjas piisavalt kahtluse, kas ma mitte pole miskit tarvitanud. Natuke häiriv tunne tekkis, vahepeal ununes vahejuhtum ja enda tehtud vead. Kuid i-le täpi pani, üks endine töötaja tolles töökohas, kes ilmus ootamatult, piisavalt ennast tutvustanud, tabasin ära kellega tegu. Jättis küll nime nimetamatta ja  siis jäin veidi kahtlevalt mõtlema, leidsin parima viisi, et saadan sõnumi bossile. Helistada ei viitsinud, igal ühel juhtub, kui mitme asjaga korraga tegeleda, kui kaotada hetkeks reaalsuse. Sain õppetunni, peab mõnes asjas siiski tõsiseks jääma. 

 Õnneks parimaks lohutuseks on koerte ja hobustega tegelemine. Tänane päev on korvanud kuhjaga tekkinud pinged 0-lähedaseks. Ülekõige tegi head meelt hooldekodus mõnede vanurite külastamine ja neile hobuste näitamine. Pidin seda ammu tegema. Kuna hommikul trenniaeg piiras seda läbi viimast, siis pärast trenni saigi see teekond ette võetud. 

Eelmisel nädalal liikusime Jalase maastikukaitsealal, Minnika veski silla ületasin eelnevalt helistasin omanikule teavitades, et läbin kolme hobusega tema kinnistu. Lubati, saime nautida kenat korrastatud vana vesiveski ümbrust ja eluasemeks ümberehitatud veskihoonet. Iga selline ekstreemsus kinnitab tasemel olemist ning iga ettevõetud mitmetunnine matk parandab ainult treeningvormi. Mida on meil vaja. Suvel ühte-koma teist mõeldud pere ja hobustega läbi teha. Kui palju jätkub huvilisi väljast poolt peret ei oska öelda. 

Plaani võetud treeneritaseme tõstmine, jama on see, et hetkel on teadmata see, kui palju läheb maksma autoremont. Pean leidma miskit lisateenimist, et saada tagasi autole sobiv kütteraha ja ka muudeks hobidekuludeks. 

Pole kerge olla kannatliku meelega. 

Täna muidugi ka ilusad uudised, merisiga Pigi-Vigil   sündisid pojad, lahedad tillukesed numpsikud. Varsti siia ka pildid. Siil Feliks teeb kõvat jooksutrenni, et ei tea kuhu tal küll minek. Oleme lastega isekeskis arutanud, et võib olla siilideolümpiamängudele.

Millest pajatada, kõige pealt täna olen väsinud. Pean ajutiselt kasutama jälle liiklusvahendina jalgratast. Auto on remondis ja selle rivist välja minek eeldatavasti toob kaasa lisakulutused, kuid see selleks. kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab on minu põhimõte enese lohutuseks.
Täna on mul juba 30 kilti maha kimatud. Kipun liiga tegema, ratta peale ei saa kuidagi sooja jooki kaasa võtta. 
Nordikuga tegelemine on päris võhmale võttev. Palju mängida, kuulekust on nii palju, et käsklus siia on selge. Meeldib esemeid kätte tuua ja muidugi mõni kana on käpa alla jäänud. Patsab sõbraliku patsuga ja viimane upakil.
Üritan vabade päevadega hobuste kapjadele pilku visata. Kevadine rutiinne töö, talvekasukate kammimine, kust eneselegi saab karva selga, muidugi läbi tuule küll õhulise, küll suhu ja silma. 
Tööl läheb hästi püstijala peal seismine ei valmista enam mingit probleemi, olen leiutanud veel mõningad tegevused, mille abil märkamatult venitusharjutusi sooritada. Mõte tuli hakata kirja panema poesulide profiile. 
Koolivaheaeg möödus lastel trenni tehes nii noorhobustele kui lastele. Ise veetsin ka mõned korrad sadulas, sai käidud pikemal retkel enda lastega see rohkem nii trenni mõttes. Anete on hakanud aktiivselt panustama noortele hobustele.
Meie siilionu teeb aktiivselt öösiti sporti nii, et jooksuratas kiuksub. Kui öösel kohtingut loota, siis viimane jooksurattas . Naljaga pooleks mainisin lastele, et juu meie siilionu valmistub siilide olümpiamängudeks. Nii sportlikuks hakanud.

Üle pika aja jälle siia kribada on päris mõnus. Lipton osaleb aktiivselt trennis, Anete on võtnud kätte endas arendada ratsastaja poolt. Tänusõnad lastele ja trennilastele, lihtsalt hing pulbitseb tänuga üle. Näha trennilaste edasi minekut on ainult puhas rõõm. 
Läbitud on treenerite psühholoogialased täiendkoolitused, mis mõjusid täitsa värskendavalt. Võtta uuendusmeetodeid omaks. 
Üks asi mis veel ette tuleb, ei tohi läbi põleda... Pean leidma pidevalt enesele motiveerivaid tegevusi mis värskendavad ja kasvatavad ning toovad välja mu tugevaid omdausi. 

Päevad mööduvad päris kiiresti, et sellele tabavat sõnastust leida kohe ei leia. 
Eile hankisin traktorile kütet, poeg Joel on vedanud terve talve hobustele sööta ette. Olen saanud tunda perenaise elu. 
 Kaks päeva erinevates rabades kolamist, on ikka päris kevadväsimusse kaela toonud . Proovisin täna ka metsas olevat poolikut maja lammutada, tegin aeglaselt. keha on füüsiliselt ikka väsinud ja kuidagi peab ennast laadima. Pool traka kärutäit suutsin ja mõne maha langenud puu laasisin lisaks. kuid õiget tööindu pole. Kuigi see nädal suutsin lõigata põõsastest välja kuivanud oksad ja tüütu toominga, mis on nagu võõrliik põõsastes.
Hetkel toimetame lastega üksteise võidu noorhobuste koolitusega. Kui lapsed kooli läinud ja mul mõni tund aega tööle minekuks, siis olen pühendunud koerte ja noorhobuste koolitamisele. 
Ja ka enda treeningutele. 
Testult peab hakkama tekki maha võtma, ööseks jätma ja päeva ajaks maha. Mineraaliämber jõudis kohale ning hobused hoolega seda töötlevad.
Katil avastasin täna, et näo pealt karvad maha süganud. Oh jah, jälle kevadine allergia. Hobustele söötmiseks jätkub nii heina, kui ka silo. 
Tuleb tunnistada, söödaga oleme välja tulnud ehk siis hakkama saanud. Hea meel ilmataadi vembu üle.

Mõnusad kevadilmad meelitavad igatepidi õue toimetusi tegema. Samas kahju tunne valdab, et olen piiratud ajakasutusega. Vabad päevad tööst panevad mind rohkem planeerima oluliste tööde tegmistele. 
Mõtteid vähe koondades ei oska seisukohta võtta, kas oli õige tööle asuda või oleks võinud ennast töötuna arvele võtta... nii-ja naa. 
Õnneks on lapsed viimasel ajal pühendunud noorhobuste koolitusele. Mida mina täna jälle jätkasin. Kuna vanem tüdruk jälle koolis on. 
Lembs on nii emmekas ja ema Kati jälle tite küljes kinni... no ma ei või lihtsalt... kummaline ponimamma Katariina. Teine kellele ,,titt" armas on Herta. Oletan, et viimasest kodust sai trauma, kui pidi veetma pea 6 aastat üksi ning kui olles esimene omanik koos varsaga vahepealsele omanikule (Andres), pidi viimane kokkuleppe tõttu varsa tagasi andma. Mille tõttu sai Herta vist omamoodi trauma. Üsna mitu aastat ei toonud varssu. Nüüd muidugi on oodata veel teinegi ristandvarss. 
Kelluka järglane on okei oma sieloomu poolest, kes on julge võrreldes Lembituga. 
Lipton on käinud mõned korrad nädalas sadula all ja üldse toimub ikka ettevalmistus müügiks. Mulle ei meeldi ta värvus, liiga hele ning karja suhtes võimukas. Mitte küll kurjuse poolest, aga sööda juures peab tema esimesena osa saama. Teistele näitab  kõrvu ja nägusid, kuid karjas on vist aru saadud, et temast enam niisugust võimukandjat ikka pole. Hea meel, et sai ära ruunatud. Oleks pidanud selle tüübiga veel selle talve üle elama. Oleks vist punkariks saanud. 

Tundub, et mu unenägudel on kindel alus täide minna. Nii ka nüüdki olles ühe olukorra lihtsalt valguse kätte toonud. Selgus saabus, et miks olin oluline tunnistaja, et kohtumine vana mineviku tegelasega, kelle korra politseile olen teada andnud. Mu elus juhtuvad asjad lihtsalt juhuslikult, kuid mitte kunagi ei tunnista, et neid enda ellu ise kaasa tooksin. Teadmine, et tuleb seista mõnes kriitilises olukorras silmitsi enda sisemise mina ja vastaseks siis raske probleemiga.
Kuidas me käitume...? milliseks kujuneb reageerimine... Mu enda enesehinnang on muutunud stabiilsemaks ning teadmine, et kriisi olukordades võtan juhtimise enda õlgadele, tänan sel juhul pikaajalisele matkajuhi kogemustele.
Uue töökohaga muutus mu elus palju, ajaplaneerimine, kodustetööde planeerimine ning tööde jagamine pereliikmete vahel. Kõik see on teinud mind õnnelikuks, töö juures uued töökaaslased suhtuvad suurepäraselt. Kuid ise jään veel mõneks ajaks tagasihoidlikuks etaloniks. Olla pigem madalam, kui maarohi. Eelistatuks siiski hea läbi saamine kollektiiviga.
Loomadega nii palju kokupuuteid, et Nordik on siis kinni pidanud olema, kui ma tööl. Ta kipub vägisi autole järgi jooksma ning ma ei tea, kas ja millal ta koju jõuab. Teadmised, et aastaseks saavad isased koerad liiga palju vabadust saanuna võivad hoopis hulkuma jäädagi. Nii ongi parim, et isaste koerte kasvatmisel pigem rohkem ikka silma peal hoida ning pidev koolitus ja jõukohane treening avardab ning kindlustab parima suhte omaniku ja koera vahel. Üks hea asi, et õnneks oleme suutnud tema peale hüppamise kontrolli alla saada ja selja tagant põlveõndlast inimest maha jooksmise kombe eemaldada. Nüüd arvestab seeläbi ka teiste koertega. Söötmise juures hoiame kinni sellistest tradistioonidest, et kes olid varem olemas, saavad enne ja tema saab oma portsjoni viimasena. Isegi Blue oskab ennast vaos enne söögi panekut hoida. Lihtsalt võrratu tunne on vaadata koerte käitumist.
Hobustega on kõik ok, tellisin saareõue firmast mineraali ämbreid, kevadine karvavahetus. 
Autol vaja kontrollida rehvitasakaalustust, Riia linna tänavad kohati nii käest ära, nii et märkamatuks jäänud augud mõjutasid ikka ratta tasakaalu. Riias käidud. 
Ootame lähimatel aegadel meriseabeebisid. Uus notsupapa on ikka lahe tegelane. Ise kui ma väga väsinud võtan mõne merisea tegelase endale lihtsalt sülle suhtlema. Nad on omanäolised, eelistavad ikka õla peale ronida ning siis oma puhastustualetti sooritada. 
Öösiti üritan kontakteeruda toasiiliga, kes vahel üllatusliku käitumisega. Kihutab oma väledatel jalgadel minu eest peitu pugeda. Selle tõttu olen minagi oma kiireid regeerimisvõimeid arendanud.

Uhh jube veebruar hakkab juba otsa lõppima. Nii kiirelt lennates möödub, püüan oma vabadel päevadel palju võimalikult ära teha ning leida aega meditasioon-jooga-hingamise-venituseks. Paar nädalat on vahele jäänud jõusaali treeningutes. Täna sai Valtu spordimajas see puudujääk korvatud. Uskumatu, mida tähendab ühe treeningu puudumine organismile. Mida annab jõusaalis treenimine... täitsa müstika.
Mu meeldiv teema on mediteerimine-jooga-hingamine-venituse läbi viimine. Mida annab meditasioon ning lisades sinna hingamise ja venituse. Lugejad uurige... miks? Ma oma seisukohta ei avalda. 
See nädal käisin Hertaga vastlasõitu tegemas kohalikus lasteaias. Selgus kuri tõde, et Herta võib olla tiine. Muidugi arutlesime, et millal pudenemist oodata. Kas märts või aprill... ise loodan, oleks see ainult aprillis, kuid mis teha peame olema valmis selle ilmakodaniku sünniks.  
Vahepeal lõppes sinise hobuse aasta, asemele saabus hiinahoroskoobi järgi siniselamba aasta. Pole aega olnud lugeda mis üks horoskoop lubab. Ehh nalja täna tegin esmakordselt oma sünniajaloos kaasa karoona võistlusel. Kii-löögid laual lebavale kettale jäid nõrgaks. Kuid säilitasin vaprust mängus lõpuni, vastasteks päris kõvad tegijad. Igal juhul hakkas mulle karoona meeldima. Püüdsin küll meenutada, millal üldse toda mängu viimati proovisin. Kuid õiget aega ei meenunud. Üldiselt läks see aasta meie perel kehvemini kõikidel aladel... mida teha. Kas tõesti peab alustama või võtma kellegi käe all treeningtunde ...? Või õppima miskit tugevamatelt vastastelt? 
Miski meid sellepärast ei murdnud ja pead norgu ei lasknud. lähme edasi... kõik päevad pole vennad. 

Vastlapäev

Täna siis tööd teha ei tohi... eem tundub aga et oma nurinaga olen siis teise poole suutnud midagi täna tegema panna. ja ma ise sisimas plaanin aga õhtul sõbranna poole minna väikselt vastlapäeva tähistama. 
Kohalikust lasteaiast vastlasõidust naasnuna ning varustust oma koha peale tagasi pannes mõtisklesin, et mida süüa. Esmane visiit sügavkülma tõi mällu värksendust ning praeahju teed rändas Norra pikkpoiss. Ei anna Soome pikkpoisiga võrrelda. Norrakad on osavad või siiski parimad kokkamises ja maitsete edasi andmises. 
Täna pole jõudnud isegi mitte vastlakukleid teha ega vist ei viitsi ka hernesuppi teha. 
Olen Nordiku käitumise peale viimasel ajal väga pahane olnud. Täna hommikul Anetet saatmas. Raske oli enda pahameelt varjata. Kui olen koera peale pahane, siis ma ei räägi veel vähem jagan mingeid käsklusi. Panin koju jõudes teise kinni. Alustasin hommikut sellega, et andsin hobustele sööda ette, jälgisin koera kui ladusin sööta käsikärusse, poiss muudkui haukus. tegin selllise näo, et ma ei kuule ega näe koera.Siis kanad ja lõpuks koertele. kuid hoidusin koeraga silmsidet pidamast. Eile likvideerisin õieti põletasin nädalavahetusel lastel leitud surnud kähriku ära. Ei suutnud kindlaks teha, kas oli kärnas või ei olnud. Nägu oli kena, kuid laip juba haises ja minul sellest lõhnast teadagi mis ... süda paha... tõsi see on. Isegi surnud inimese korral läheb süda pahaks... naljakas on see. Muidu olen kõva kui pähkel, aga surnuid loomi ja inimesi ei kannata mitte üks teps. Muud osad küll, olgu siis looma või inimese luud ei mingit probleemi. 
Tänane ilm oli veel tuuliselt külm, oleks võinud tsipakene soojem olnud, aga no see selleks.

Üle või ümber milleta või kelleta me elada ei suuda ... ikka hobused

http://lemmikloom.delfi.ee/hobune/vaekad-ja-vaprad-lemmikud-hobused?id=70667715

Loomapidamise feng shui, tarkused Siret ja Janno Seedrilt

http://lemmikloom.delfi.ee/meelelahutus/feng-shui-opetab-hea-side-lemmikloomaga-tagab-koduse-harmoonia?id=70798465
 Mõne mõttega ma ei lepi, kus on arvamus jagatud ettevõtetesse rajatud akvaariumid pole kellegi omad ja kalakesed on seal omaette. Usun vastupidist asjale.

Artikkel aafrika kääbussiilist

http://lemmikloom.delfi.ee/loomad/siil-oskar-magab-vanas-t-sargis?id=70682425

Millal viimati siia sissekande tegin ei mäleta. Lihtsalt aeg veereb omasoodu ning teine veel tuure juurde lisanud. Muidugi on häid uudiseid ja on ka halbu... mitte küll oluliselt halbu, aga isikuliselt tunnen küll.
Jätkan jälle teemat lume lükkamisega. Jällegi meie majapidamise tee jäeti puutumatuks. Mingit infot, et miks ei lükatud ei edastatud. Tegelikult enesetundesse lööb küll mõra... tekib küsimus, et miks? kas me pole valla inimesed? ja kusjuures riigikogusse kandideerimas sotside ridadesse kuuluv meie vallavanem...? Kuidas saab selline inimene, kes pole täit vastutust kandnud sotsiaalprobleemi ees? 
Igasugune poliitiline propaganda ajab ikka pahandama küll. Isegi fb ei lasta rahulikult oma elu kujundada, kui mingi poliitik esitab sõbrataotluse, lisama sõbraks mõne hetke pärast soovib, et laigiks tema poliitpropagandast kubisevat lehekülge... mida kõike ei lubata ja mille nimel, ikka riigikogu palgale pürgides. Mulle aitab nende nuumamisest häälte andmisega. Kui annan, siis eelistan kedagi kindlalt, kes mulle ka tõesti meeldib ja see jääb Roheliste erakonda. Enam ei lase kellegil kõrva sositada, et tead vali sellest erakonnast.
On asju mis sujuvad suurepäraselt ja on asju, mis ootavad lahendamist. Lootsin, et EHS saab alustada uut aastat uuel moel ja normaalselt, kui juba kuulda on, et toimuvad seltsi sisesed ebakõlalised lahkarvamuste ning erimeelsuste pinnal sõnasõjad... kurb lugeda ja kuulda... miks teatud tõuorganisatsioonijuhid pimesiku mängu mängivad?
Peame ühel õhtul lastega maha istuma ning arutama teatud koostöö sujumist ning edasi arendamise plaanidest. Vaja analüüsida ning mõelda, kes mingi töökoormuse eest vastutama  hakkab.
Olen juba uues kohas mõned päevad tööl olnud, kõik mis on on positiivne, mis mind tohutult aitab töösse kohaneda. Tööandja on meeldiv isiksus ning kollektiiv või ettevõte, kus hetkel tööd alustasin on igatepidi toetav. Juba esimese päeva õhtul tundsin ennast koduselt. Kuid paljuskis seisab ka mu enda tagasihoidlikuses ja piiritletud hoiakute taga. Tunne mis mind hetkel saadab on positiivne. 
Liigume edasi, aga ikka positiivselt ning oleme tegusad.

Super yess, tervis taastumas... Kolmel korral olen siis palavikus olnud, aga ka mitte peale mõne tunni taluma. Suht raske oli ennast rahulikus asendis voodisse puhkama sundida. Palju sai joodud kuumasid sidruniteesid. Tegin uue portsu tervislikku loodusantibiootikumi. Tarbin jälle hoolega... kahju, et sauna pole majas. Õnneks nohu on ka taandumas. Eilne saun oli ülepika aja üks parimaid ning pikk autosõit inimtühjal maanteel oli ka huvitav kogemus. Avasin mobiilis muusikagaleeri lemmiklauludega, mis koju jõudes sai topelt portsu kuulata. Teepeal lasus paks udu, mis raskendas väheke sõidukiirust, muutis ettevaatlikuks ning kiirus ei kerkinud üle 60-70. Nähtavus teel oli nigelavõitu.
Reedel tundsin ennast väga hästi ning suutsin juba jõusaali trenni minna.  Ja kogu päeva saatis aktiivne tegevus. Tallinnas psühholoogia koolitusel. Peaksin tunnistama, et päris häid mõtteid oma treeningtundidesse tuua. Ootan põnevusega uute mõtete jagamist trenni lastele. Ka tegeleda nõrga tahtejõuga lastega. Ja suunata vanemate tähelepanu, millega peaksid vanemad lastele toeks olema.
Tegelesin noorte sälgudega. Tundus, et noored hopsid olid täna suhtlemiselainel. Juba see nädal teine kauss karjamaa mineraale otsas. Ostsin viimane kord päris rohkelt. Pean mingi aeg tegema osadele hobustele ussikuuri. Kuigi hobustel on kogu aeg lakukivi ees. Talveperioodil läheb neid tooteid päris ohtralt. 
Kanad munevad päris hästi, söödaks saavad leotatud norra vegankuivikuid. Muidugi kanademineraale veel segatuna sööda sisse. Kõikide asjadega arvesta.

Nii viirus on saavutanud siis kõrgpunkti, viimane öö nohu muutis nina kinni nii, et hommikul silmavalged punased nagu albiino jänkul.

See nädal on palju toimetatud, ostetud sai majja kauboi sadul koos valjastega ning uude töökohta tervisetõend võetud. Iseenesest aega arsti vastuvõtuni oli päris palju, eelsitasin ära kasutada kena päiksepaistelise ilma mere äärde ehk siis Paljassaarde jälle kolama minna. Paljassaare poolsaarele tiir peale tehtud. Üldine arvamus minu poolt, põnev. Juhtus ka üks seik, kuid sellest teine kord. 

Ja muidugi proovisin õnne veelkord autoteenindusega, kuid pettusin järjekordselt. See vist jäi minu poolt viimaseks. 24 h vahetati laagreid ja vahetati klaasipesupotska voolikut. Õnneks viimane töötab laitmatult. Töö käigus oli töökoja poistel purunenud mu auto siduritross. Ja seda nad korda ei teinud.  Sain siis auto poolpiduse siduriga. Ja muidugi jäi vestlusest veel miskit rohkemat kumama. Sellise töötegevuse juures kaob viimanegi klient. Järgmine nädal lähen viin auto teise teenindusse. 

Teisipäeval jälle autojuhi rollis, homme siis koolitusele. Vormistatud olen uude töökohta tööle. Nädala lõppu veel ei ennusta. Üks tantsuõhtu ootab küll ees. 

Nordik sööb kenasti, kuid üks asi paneb mõtlema, kus on tema mass, kuhu küll see toit kaob. Bluele söödan konserve, tahan, et temast tuleb kena karvane collie poiss. Soovin hetkel, et Nordik saaks tagasi oma rasvamassi. See meeldib, et oleme suutnud Nordikut rahunema panna. Siis rõõmustab, kui pole tükk aega näinud või on pidanud pikalt kinni olema. Hämmastav on koerte söötmise juures see, kuidas kolm koera kannatlikult ootavad isegi Blue on õppinud ära rahulikult söögikausi täitmist.  

Telerist tuleb hetkel valimiskampaania korras reklaami nii palju, et tekitab tülpimust juba. 

Uued merisead on hästi kohanenud. Uus isane (rosett) panime isase küülikuga ühte puuri. Nad on kahekesi nii armsad, poisid jagavad kõike omavahel. Tegemist siis aastaste merisigadega. Kui meile said olid nad väheke arad, aga nüüd paari nädala möödudes on nad muutunud julgemaks. Emane väheke pelgab, aga ta on näinud, kuidas me suhtleme teiste puurikaaslastega. Puuris on meil Valgeke, Hamstrik ja Pigi-Vigi, aga uuel emasel puudub nimi. Muidugi kahju oli, kui Marsela ära suri.  

  

Viimane öötööpäev siis ka selja taga. Hommikul töölt koju ennast ajades, tundsin, et palavik et vist olengi haaranud töö juurest  viiruse kaasa. Kuid see palavik ei takistanud mul trenni jõusaali minemast. 2-e tunnise rassismise asemel suutsin 1,5 tundi. Enesetunne muutus kuidagi nõrgaks, kuigi ohjeldamatult voolas higi ojana. Õnneks kaasas oli mul min.vee pudel, kust siis kulistasin vedeliku kaotuse vältimiseks. Koju jõudes ei tahtnud kohe välja minna, kuna eile sai päris suur kogus jälle head looduslikku antibiootikumi valmistatud, siis tarbisin üsna mitu supilusika täit ning lisaks kanget sidrunivett. Päev on möödunud ainult igat masti vedelike tarbides. Õhtul enesetunne suurepärane. Sai mõned ülesanded ning lubadused mõnede inimestega klaaritud. nüüd jääb oodata järgmist nädalat, et auto remonti viia. Mõned detailid vahetada. Loodan, et viirus siiski maha ei noti ning järgmine nädal möödub suurepäraselt. Ja edukalt, mul vaja mõned ettevõtmised korda ajada ning koolitusel osaleda. 
Töö juurest kingiti mõned maitseained, soolalamp ja kommipakk... Soolalambi üle oli mul kõige suurem heameel. Olin seda ammu ihalenud. Nüüd see lõpuks on mul olemas. Ja seda enam parimaid mälestusi töökohast, kus veetsin pea 7 ja natuke peale parimast parimas keskkonnas. Parim töökoht on see, kui juhtkond on ise ka hooliv ning toetav. Kogesin Rapla hooldekeskuse juhatuse toetust üsna mitmel korral. Mälestus hooldusasutusest jääb positiivne. 
Täna jätsin hobustega trenni ära, kuna mu end tervis oli hetkel oluline. Vaatan, mis homne päev toob... Vaja juu noortega tegelema hakata.

Super saavutus kolmas päev, kus Nordik kuulab meid väga rahulikult. Natuke veel haugub, kui kinni on. Mis siis juhtunud on. Lugesin lihtsalt koerakoolitaja raamatut ning leidsin mind puudutavale probleemile lahenduse ja asusin kõigepealt ise selle kallale. Katsetasin ise koheselt, iga kord koera positiivse käitumise korral  andsin maiust ja siis kiitsin. Oskab rahulikult kui tema poole pöördume, lausa lust on koeraga suhelda. Meie peale hüppamist  on ka vähemaks  jäänud. 
Jõudsin juba uurida isegi elektroonilist haukumisvastast kaelarihma, kuid selle tööpõhimõte tundus siiski koera jaoks väga vastuolus minu põhimõtetega. Ja muidugi ehmatavaks teguriks oli hind. Hetkel eelistan mõistusega tööd, kui miskit elektrilist vidinat koera külge kinniada. Mõista ja mõistmine olgu tasakaalus, asi saab lahendatud, kui asjale teaduslikult läheneda. Täna võtsime juba Nordikut sülle ning nimetasime sülekutsuks. Nautisime täna Nordiku arengus uut käitumist. Igal juhul homme vaja korra poodi, osta vaja krõbinaid koolituseks. Rõõmustavad uudised ...yee lahe tunne saadab.

Tegeleme igapäevaselt Nordiku koolitusega. Suurim probleem on kaasa minek (lapsed lähevad hommikul koolibussi peale), iga korraga juba kaugemale ning julgus juba autole järgi joosta. Pean kiiremas korras ostma puuri, kuna toas lahtiselt teda hoida ei saa, isegi siis kui ta on minu enda silma all. Tegemist ju pubeka eas oleva koeraga. Siiani oleme suutnud õpetada korra armastust õues. Teatud puude peale ei ole lubanud jalga tõsta ning siis kiitnud häda tegemise ajal, kui see koht on sobiv. Lihtsalt tekitada koeral arusaam, et kõik pole lubatud. Keelamine on lõpuks selgeks saanud, muidugi kõrvale tulek on selge eelmisest kodust. Kõige suuremaks probleemiks on närimine. Toas ilma kellegi valvsa silmata hoida ei saa. kõigele lüüakse hambad sisse ning peenestatakse nagu hakkmasinaga korralikult peeneks. Nordik on hüperaktiivne koer. Alguses kui tuli oli temperament päris ülemõistuse. Pool tundi temaga mängimist võttis mu juba korralikult läbi. Oleme suutnud kamba peale taltsuada tema mõtlematut tormamist jalgadesse ja seda enam selja tagant. Minu jaoks oleks paaril korral asi lõppenud tasakaalu kaotusega. Õnneks teised koerad teavad reegleid siis saab vajaduse korral teiste koerte eeskujusid kasutada Nordiku kasvatamisel. Seoses üliaktiivse eluviisiga koeral tekkis kaalulangus, kuid selge, et asi peab stabiliseeruma lõpuks, millal see saabub ei oska öelda. Nõuab meilt palju temaga tegelemine kannatlikku meelt. Kui kuskile kinni panna haugub-ulub mis valmistab ikka päris suurt muret. Minu jaoks on see ahastama panev. Sõna ei kuula, kui keelata kaasa tulemast. Selline asi tema peal hetkel ei toimi, et peaks koju tagasi pöörduma ja ootama siis pereliiget kodus. Ja kui lahti saanud, käib nuusib jäljed üle, kuni bussipeale minekuni. Ega mulle ei meeldi, kui koer omapäi miksit ette võtab. Õnneks Laralt saadud kogemused rahustavad selle teadmisega, et seda tõugu koera uudishimu peab saama rahuldatud, kuid samas inimesena pean ma ikka oma koera suhtes valvas olema. Kui koeral on pubeka iga pean tema suhtes olema 10kordse tähelepanuga ette taha mõtlema. Tohutult tugev karakter ütlen seda koera kohta. Kuid järgmine kuu loodan, et saan Nordiku  ära kastreerida. Kokku lepitud juba vetiga. 
Hobustega on ok, tänane külm ei lase trenni tegema, maapind kõva ja tsipa libe. Kus lumi see kõva koorikuga ja mina kardan, et hobune järsku lõhub jala ära. Teepeale külavahele kah ratsutama ei pääse. Mõte on, et vean varjualt väheke soojemat sõnnikut välja trenniplatsile raja peale, saab siis talviste oludele mõnusa platsiraja.
Eelmine nädal hakkas meie üks pikakarvalisetest merisigadest poegime. Alguses tundus, et kõik on okei, kuid õhtuks emaka kontraktsioonide tõttu oli diafragma purunenud. Ega mulle see pilt eriti head meelt ei valmistanud. teadmine, et enam midagi aidata ei saa. Oli meie peres jälle suur kurvastus majas.  Sai teine siis kahe ustava neljajalgse kõrvale maetud ning siis sai toodud uued tegelased. Kellele just parasjagu uut kodu otsiti. Ühe asemel juba kaks uut merisiga . Nüüdseks siis arv tõusis 6-ni. Õnneks tundub meie enda alles olevad notsud uued isendid omaks võtsid. Ja kohe omale peiduurkaid valmistasid. Kõige parem sigade kohanemisele aitab kaasa, kui nad saavad ühises meeskonnas rajada heinasisse urge. Nad ju uruloomad, eile õhtul, kui osa lapsi A-teami vaatasid, ütlesin mina, et vaatan ,,Nature mouviet" jälgida loomade-lindude heaolu ja nende omavahelist suhtlemist toob endalegi ikka rahulolu tunde. Palju on küsitud, et miks nii palju... jään vastuse võlgu... Meeldivad ja tean, et kuskilt maalt jookseb piir. 
Ega ma poleks tahtnud selleks talveks üldse 16 hobust jätta, kuid tuleb tõdeda, et vahel tuleb leppida paratamatusega. Õnneks on pool talve seljataga ja tõden, et saame oma söödaga hakkama. Praeguse talve juures saab kenasti pehmemate ilmadega kabjalisi õues pidada.
Eilsest jõusaali trennist nii palju kasu, et mul pole kohta mis mul täna ei valuta. Alles täna annavad lihased tunda, et midagi eile tegin. See on hea tunne ja annab suurepärase teadmise, et ikka miskit kasu ka metalli tirimisest... Jätkuvat talve kõigile...

Natuke nädal ja rohkem oleme siis uue koerustegelasega pidanud kokkukasvamist harjutama ja harjuma... Koolitus esimesest päevast... 
Millele paneme rõhku, puhtusepidamine majas. Kuna esimene öö suutis kõik olematud ja oletatavad nurgad sees ära tähistada jalatõstmisega. Tuppa lastes arvas, et küülikupuuri nurk sobib ideaalseks tähistusnurgaks ning meeldivaks jalatõstmis harjutuseks. Leidsin, et parimaks abinõuks peab teda vähemalt natuke vabalt pidama, lasin koera keset ööd õue, kus ta siis korraldas lisaks kõigele veel öökontserdi koos teiste koertega. Olin hommikul parajas zombi olekus, õnneks ei oodanud mind ees tööle minek ning siis saatsin lapsed kooli ja alustasin oma hommikut tavapärasest varem.  
Nordikule ei aita sõnaline keelamine, kippus kaasa minema bussipeatusse, pidin teise jälle ajutiselt kinni panema. Harjumatu on metsa minekul kuulata kisakoori (collied on selles suurepärased etenduse andjad) ning seda saatev rõõmus karglemine.  
Alustasime lastega rahulikule üleminekule, et ülevoolav haukumine kaoks mis kõrvadele valus kuulata. Lärm kisub vahel päris 4 ja kõlaliseks. Pipi ainsana on vaikselt, kes ootsuäreva pilguga ning erutatud kehaga ootel, et kas oleme minemas. 
Teine probleem   on ikka erateed. Eelmise aasta sügiseks sai tehtud avaldus tee lahtihoiuks, kuid jah. Peab tõdema ei suuda isegi valla kõrgeimad tegelased traktoriste erateid lahti lükkama panna. Alates traktorifirma juhataja enesega kohtuma, kelle naine hetkel vallavanema vastutavas rollis. Ei anna näole, selline käitumine vihjab millegile. Kas tasustatav töö on tarifitseeritud madala hindega ning teada tuntud tõde, keegi ei taha riskirohket tööd ette võtta. Mis maksab üks detail kallil traktoril, kui see peaks purunema erateed lükates. Juu siis vallapoolne töövõtuleping seda kulu ette ei näe. (see minu oletus)
Kahju on see, et oma mees ei ole võimeline miskit ehitama. Alles see oli, kui ta plaanis maasturile palgi taha panna... Laitsin mõtte maha, palusin lihtsalt tee siledaks sõita, kuid järgmine päev ootas suurem seebiooper ,,ilmamuutus" sulailmaga, mille tõttu muutus teeolud veelgi raskemaks. Tuiasin kuidagi autoga läbi ja rada jäi nagu seajooksusongemaa. 
 Oodata on jätkuvalt sula ning homme siis noorem meesosatäitja proovima lumeollust lükkama. Ei enam mingit lootust vallale. Tuleb ise hakkama saada. Nii nagu kõige muude asjadegagi... loota kellegile.. 

Lisasin pilte, eile sai siis grupiga väikese saanisõidu teha. Kõigest tunni pikkuseks see kujunes. Laupäeva õhtupoolikul panime esmakordselt Hertat saani ette. Tükk aega polnud aega ja terve eelmine nädal oli paras kiirus ning kuna tellitud saanisõit kuklas hingamas ei jäänud muud üle, kui seda proovisõitu laupäeva videvikus sooritada. Õnneks tormamist polnud ja asjad terveks jäid. Pärast hiljem veel autoga läbi lumetuisu, aga ekstreemsemasse olukorda ühte india cowboy sadulat tooma Kilingi-Nõmmele, pärast selgus, et hoopis tükkis peame liikuma Tihemetsa. Tehtud saigi ning tagasi tuleku teeks võtsime Kõpu-Tipu-Sooma-Jõesuu-Vihtra-Vändra-Eidapere-Järvakandi - sealt aga juba tuttavat teed koju tagasi. Kell oli natuke peale keskkööd kui uksest sisse astusime. Lapsed tuletasid kordamööda meelde, et pean hommikul 24 tunnisesse valvesse minema. Pikali viskamise järel  oli uni kiire tulema ja ärkasin hästi enne õiget äratust. Sügavaune järel on alati hea tunne tööle minna. Nii on veeremas vaikselt mu tööelu Rapla hooldekeskuses.

Uus koer nimega Nordik. Natuke alla aasta. Õpihimuline, elav ning sobiv meie pereeluga, harjume uue koera olemasoluga. Kuna Lara nimi kipub vägisi meeltesse tagasi tulema. Vanast on raske lahti lasta, eriti veel, kui tegu oli veel noore koera surmaga. Kelle suhtes ei suuda siiani mõelda, et miks tema teekond nii ettearvamatult lõppema pidi.

                                                                   Mann ja Laura trennis  

                                                                        

                                           Kes oskas ette näha, et uuel aastal enam Larat pole.

                                                                     Pipi ja Lara mänguhoos.

               Väikeponi inglisesorirakend, vaja on meespoolel lasta teha sobivad aisad, saab siis ka saanisõitu teha.

Siis kui oli veel Lara, pole veel tema kaotusest üle saanud. Igakord teda piltidel vaadates ei saa pisaraid vaos hoida. 

Peale uue aasta tervituse pole siia ma miskit jaganud ja 2-el jaanuaril kirjutatu, aga sootuks kustutasin... kindlasti tekib küsimus miks? Ootamatult suri meie pere lemmikkoer, kellesse olid pea kõik oma südame pannud. Kui 2-el jaanuaril polnud midagi arusaadavat, et koeral oleks miskit pahasti v.a. niru söögiisu. Muidu oli ta väga isukas kuts. 2-el jaanuaril suutis süüa minu poolt pakutud verivorsti. Toit mille talle panin, keeldus söömast. Muidu eelmine päev (1. jaanuaril) sõi oma kahe korra söögi kenasti ära. 
Ootamatuks oli see, et 3-nda hommikul koju naasnuna. Leidsin Lara elutu keha vereloigust ei täheldanud ei südame lööki veel vähem hingamistegevust. Kergitasin koera ning püüdsin leida mingit elumärki, kuid mitte midagi, asetasin paremini teki sisse. Muidugi esmane pilt koerast võttis seest keerama ning mu väsimus kadus. Esmase vaatluse järel oletasin koera surnuks. Ja oma shoki ning mõtetesse selgust tuua, et mida edasi teha, läksin koertega metsa. Peas valitses korralik virr-varr. Tegin teiste koerte saatel väikese jalutusringi metsas. Tagasi naasnuna läksin kohe Larat vaatama, kuid juba tõstis Lara korraks pea, kuid viivuks silmadesse vaadatuna ei olnud enam tollele koerale omast sära. Tekkis väike lootusesäde, ehk suudan aidata. Kuid vereloike vaadates ning koera elutut keha silmates tekkis kohe kahtlus kas jätkub elupäevi enam. Sai suheldud isiklikult hea tuttava vetiga, kes antud nõuande kohaselt toetas ka minu seisukohta, et kauaks enam pole. 
Ja tõesti see lahkumine oli väga valus kaotus. Lara, kelle südamevõitmiseks panustas kogu pere. Meenutan, kui palju veetsime arutledes, mida ja kuidas Larat aidata, kuid kõige paremini aitas Lara enda usalduse kasvamine inimeste suhtes. Lara kinkis oma 1,5 aasta jooksul võrratuid hetki, tema sotsialiseerumise pärast sai alustatud mitmetel võistlustel osalemisega. Meenutuseks ütlengi, et Lara tõi meie peresse palju huvitavaid muudatusi. Ja edasi neid jätkata leidsime Larale sama tõugu, aga seekord isase koera. Kui ikka Lara nimi kasvõi mõtetesse tikub, kipuvad silmad märjaks minema. Ei ole veel suutnud omaks võtta koera lahkumist vikerkaare silla taha. Matsime ta oma koduaeda Urri haua kõrvale. Ainus asi, mis juhtus ja miks juhtus? Need küsimused jäävad, tol korral ei teadnud, et oleks lasknud võtta mingid proovid või lahata... Kuid jah lasen koeral rahus puhkama jääda. 

                                                  Head uut aastat

                     1. 01. 2015 aasta

Rohelise puukitse aasta on tulekul 19.02.

Kaks viimast päeva on mul päris fantast super olnud. Eile hommikul pärast töölt naasemist magama keerates ning abikaasa hääleka mobiili helina peale ärgates oli minu jaoks päiksepaisteline talveilm super tegevusteks.  
Eks hobuste söötmine langes eile minu õlgadele, tundus noorem generatsioon puhkusemissiooni täitmas. Korra põkat käivitanud ning tegevus tulutu. miskit sai lükatud tänasele. Kuid teada värk, et kui kaasata abi saamiseks meest mõne tehnika kasutuskõlbulikuks muutmisel, siis see osutus nagu valge laeva ootamine sadamas. Lükkus jälle homsele, kuid homme hommikul korra vaja küla peal käia, võtan kaasa ühe aisa, millel ots vajab väheke keevitamist ning seda transportima. Saab juba homme oma hobutehnikaga silo vedama jälle hakata. 

Eile õhtul käisin jooksmas, alguses plaanisin kõigest läbida 2 km, kuid juba enesetunne 2 km järel paranes ning huvi tekkis juba pikem distants läbida. Täna sain kasutada ühe tütre suuski ning sain siis selle aasta esmase suusakogemuse 10 kilti maha liuelda..(käisin poes). Hobused said trenni jne... Kuid jah, täna pärast suusatamist aga kogesin, et 10 kilti korraga üle pika aja tempokalt suusatades ei teinud head. Lihased said korraliku koormuse. Muidu enesetunne on super.
Lubati ööseks madalaid temperatuure, korra käisin majaotsas olevas hobusteulualuses, mõnus hobunaha lõhn heljumas, krõmpsuva muusika saatel. Hobused on rahul ja mina ka. mõni puhkas oma lemmiknurgas ning kiikas kõrvu liigutades, kuid kohale seisma jäädes. Uuel aastal vaja tuua saepuru allapanuks. Homme ootab mul ees sõnnikuvedu, kui ilma liiga madalatemperatuuril pole.

Lumi, jõulud ja miinuskraadid...

Tänase päeva seisuga on siis 2014 aasta jõulud minevikuks saanud. Jõulud tulid lumega. Ja imesta ja mõtlen kuidas tahan, aga näe mõne ilmatarga viimase minuti ennustus ka paika pidas. Katsetasime Mannul inglise sorirakmeid ning oleme kamba peale korda mööda teinud ohjamise tööd. Esimesel korral oli palju vastuprotsessimisi, tagumistele jalagdele tõusmisi ja esikapjadega vehkimist. Esimese ohjamisringi tegin ise, kuna Laura oma eale jäi Mannu käitumisele alla. Kõigepealt palusin Laural lisaohelikuga kõrval kõndida. Esimesel ringil palju mõtteainet tekitas ponile uus olukord, ehk siis seismisi tekkis... Harjutasime niikaua, kui Mann ilusti ohjatõmmetele allus. Paar päeva jälle vahet, ja uuesti, kuid siis läks asi kenasti. Ilma igasuguse vastupunnimiseta tegime paar ringi trenniplatsil. Voldid, slaalomit, iga kord tänasin teda, kui tegi asja õieti. Lõpus veel paar ringi tegi Laura, kelle jaoks siis Mannu treenime, et tema tulevikus osaleda saaks võistlustel. Oluline on see, et poni usaldaks inimest ka tagantpoolt.
Liptoniga tegeleme aktiivselt, plaan on ikka ära müüa, vaja rahasid. Loodan, et siis saan juba anda ka esmakordselt ratsutajatele. Hetkel teen tööd veel etterakendamisega. Lips muidu annab hea enesetunde, kuna palju tööd teen ma maas. Meenutab jälle ühte agiliti hobust.  Oma mõtetes suvesse enese mõelnud, meenub mulle ühe inimesega jutuajamine, kes andis mulle nõu, et kui hobuseid liiga palju, peaks laskma lihaks teha... Ja kellelt too inimene omakorda seda mõtet kuulis ei ole kellegi muu käest, kui kuulus kirjaneitsi KSV-i. Kellel tekkinud pisike ,,turvakodu" meie kanti... mõtisklen miks ta nii räägib... Samas ise olles teadlik, kui ta alustas aktiivset ühe hobusekasvataja hobuseid omaäranägemise järgi mõttelist, ära võtmise kampaania läbiviimist, kuid see õnneks ei õnnestunud... ta peab ju ka oma päevablogi, kuhu kajastab kõike. Vahel ajaviiteks kiiganud kah sinna. Miks selle ümber mõtisklesin, et Kati enda välja öeldud sõna ühise tuttava kaudu ka minuni jõudsid, tekitas väikse trotsi ja usaldamatuse tunde nende kahe inimese vastu. Hobune lihaks... ei mahu pähe siiani... kummitab... olen proovinud sellest mõttest lahti saada, kuid igakord, kui ma Liptoniga trenni teen, meenub mulle too vestlus
Mõtteid on mul palju, kuna ootan uut aastat. Saab ära töökohast, kus olen juba pea 7 aastat olnud. Kuid nüüd teatud ümberkorraldustega ning uue hooldusjuhi tööle asumisega on alluvatel praktiliselt närvid pingule tõmmatud. Mis tegelikult toimub on praktiliselt turvaline töökeskkond baseerumas hirmul ja muutnud töötajatele töökoha pingerohkeliseks töökeskkonnaks. Kuidas olukorda lahendada...? Kurb tunne valdab, olles hommikul lõpetanud viimase 24 tunnise valve, siis tekitas muret hooldaja sees peituv tugev stress. 
Mida tähendab, kui inimene on tugevas stressis... vajaks mõistmist, suhtlemist, kuid tihti jah jäetakse töötaja mured tähelepanematta. 

Lips on haaranud karja üle juhirolli. Mõnes mõttes ei meeldi mulle see mitte üks teps. On ära võtnud juhtmäralt positsiooni. Õnneks ainus, mis head meelt Lipsu suhtes valmistab, ruunamine on vähemalt murdjaliku iseloomu valitud märade osas pidurdanud või parem väljendus kaotanud. Kevadest saadik ja suvel, kui Lips jälle kuskilt enese vabadusse smuugeldas ning karjusest naljaga pooleks hüppava kergusega ületas. Leidisin igakord oma viha välja elamas just tema jaoks ebapopulaarsete märade peale. Ja kui palju pidin neid märasid iga kord tohterdama. Mulle muutus iga kord tema vabadusse pääsemine vastumeelsemaks muutuma, kuid mis teha. Hormoonid ja mõistus loomapeas käivad käsi käes, kui need osutuvad äärmuslikeks. Võtsin vastu otsuse, et ruunata.  
Kui suhtlesin EHS-i juhtkonnaga ei olnud ka nende poolt mingit positiivset toetust. Olen oma esimese hobuse pidamise järel seda taluma pidanud kogu aeg. Esimest varssa arvele võttes ja pärast teise varsa sünniteadet edastades ning oodates zootehniku kohale tulekut. Jäidki noored loomad ilma tõutunnistuseta. Kuid uurisin ESHKS tegemisi, helistasin juhatajale ja sai käidud karjas olevate hobustega 2003 aasta sügisel ülevaatusel. Sain ka üsna ruttu karjas olevatele kabjalistele paberid. Mis nüüd aastaid hiljem osutus mu ettenägelikkuse suurimaks rikkuseks. Oleksin jäänud ootama EHS-i poolset huvi, oleksin jäänud neid siiani ootama. 
Kuigi jah eelmine aasta käidi Liptoni ja Tassat mõõtmas ning, et võtta arvele, kui tõuhobuseid. Muidugi K. Sepp jättis väga meeldiva mulje. Kuid see aasta oli ettenägematult probleemide rohke ja ettearvamatult mulle segadust tekitavate olukordade ning kuulujutud EHS-i peakontoris toimuvast. 
Mitmel korral lõin käega, kuna ei ole liige. Mind ei see ei puuduta, kuid ühel hetkel sain mõistma, et puudutab ikka. Kes peab siiski aitama otsustada ning korraldama teatud tõugude aretussuundade juhtimise ning teavitustöö suundasid liikmetele ja ka mitteliikmetele. Kuid loodan, et mu üks uue aasta soovina see ellu rakenduks. 

Tunnen ise nende teemade vastu suurt huvi. suomen.karvakaverit

suomen.karvakaverit

Kena päev jälle, olgugi, et öösel tuulutas korralikult. Eilne päev möödus metsas koristades ja lõket tehes. Nice day... võrratu tunde andis. Mis saab enesetunnet mõjutada, kui elav tuli ning seda saatev praksumine, tuleleegid ebaolulise puidu kallal oma tööd tehes.  Nautisin üksi olemist, loodusevaikust ning vähese tuulekohinat. Meenutasin möödunud aegu, mure ikka uue aasta ees. Kuidas olla või mõelda, kuid jõuludega ei tohiks omi muremõtteid siduda. 
Just eile rõõmustasin, et Blue on kasvamisehoo sisse saanud, söögiisu on suurimaid kutsika kohta. Pean tegema igaks juhuks veel ühe ussikuuri. rasva ei kogu naha alla. Söödetud sööda kogused peaksid mingi rasvapolstri tekitama. Teiste koertega on ok, aga jahikirg on kõige tugevam Laral ja Pipil. Jätkuvalt käin pipiga metsas rihmastatult. 
Eile õhtul mõtisklesin papagoide teemal. Meil olnud isapapagoi peaks juba vanuselt küündima 20 aastaseks. täpset vanust ei oska öelda, aga meil on olnud juba üle 10 aasta. Õnneks leidsime sobiva seltskonna ja needki lendavad vabalt toas. Naljakas on see, et kui oleme puuriukse unustanud hommikul avada, käib puuris võimas keha keele etendus, kus mainitakse, et tahaks lendama. Ja nii ongi, et siis uks valla ja kolm tublit reaktiiv-tiivulist vabadusse sööstavad. Ja nii päevas paar korda üks paps neljast ei oska veel korralikult maanduda ja tunneb ennast lendamisel väheke ebakindlalt. Teine kord peame ta lihtsalt toa pealt püüdma, et tagasi puuri panema.
Siilihärra, kes vabadust nautides ei soovi enam süleloomana miilustada, kuid kassitoitu kaussi pannes on teine alati kohal. Kust ta teab, et panin söögi. Imetlen tema haistmismeelt. 
Üks asi mida ma uuelt aastalt ootan, et EHS ei hakka enam vahet tegema hobusekasvatajate osas. Ei oleks vassimist ja keerutamist ja kaoksid ära asutuse sisesed sõjad. 
Üks päev pöördus fb messenseris Eestis tuntust saavutanud, kui hobusevaras... küsimusega, et kas ma ei paarita puhtatõulist tori mära kunagi puhtatõulise täkuga. Mõte seisis selline, et soov oli kui sünnib märavarss, et ostab ära. Mainin sõnum kui selline ajas naerma, mu hobune pole tiine ja pole ka paaritatud. Kui paaritan, siis mõttega, et järglane jääb endale. Elu sees ei hakka ma Liina Leppmaaga äri tegema. Tuletagu meelde, millise sms-i saatis, kui keeldusin tema endaga suhtlemast. Ja mis pärast sai, usun, et meenutab aastaid hiljem. Ei tasu igaühte torkida.... mida ma tegin ei pajata. Vastu saatsin talle, et ,,palun ära tüüta oma kõnedega"! Kuid sellele järgnes jah opaa... korraliku sisuga sõnum... see selleks. 

Täna hommikul pidin varem oma päeva alustama. Olin eelmine päev lubanud ühele teokale daamile, et viin ta õigeks ajaks kooli. Samas endal paha tunne, et lapsed, kes koolis käivad, peavad kasutama ühistransporti ja ühele inimesele aga jälle vastu tulema. Hea olla on vahel tõesti väga raske. Eriti siis, kui ise tahaks hommikul väheke kauem voodis uneleda. Kuna regulaarne ning graafiku järgi töötamine nõuab ju organismi kohastumist teatud ootamatustega. Muidugi neid hommikuid on enamuses, kus ikka tudida sooviks. On ju talveperiood ja hommikud seetõttu pimedad ning nii vara hobuseid toimetama ei tõtta. Ka neil on oma puhkerežiim, kui nendega kontakteerun. 
Ja jõuluaeg muudkui läheneb...