Üle pika aja rattasadulas, tegelik mõte oli minna kohalikku raamatukokku, aga jah see kinni ning järgmine raamatukogu asus aga Raplas. Ja kuna aega, siis otsus minna Rapla. Ja nii mu teekond Raplasse algas. Käisin tegin uue kuulutuse täku müügiks.
Hindan oma poega praegusel hetkel üle kõige. Rääkisin lastele, Ummi plaanidest ja lapsed imestasid, kui koristasime Viini maja lähedalt heina ning arutasime seisukorda, mida mulle pakuti.
Mõtisklen, edaspidi pean leidma enesele kuskil nii 15-20 ha isiklikuks kasutuseks heinamaa pinda.

Silorullide arv teada ja nüüd tean mis mul see aasta vaja ette veel võtta. Poole väiksem see arv. Ei julge kohe mainida. Pean leidma taluniku, kelle käest osta veel juurde põhku. Sügisel allapanuks kasutada ja ülemineku perioodi täiendada veidi söödaväärtuse poolest vaesema ninaesisega. Aitab talvele mõtlemisest ... uhh jube lumehanged, lumi jne.
Eelistan kuuma suve. Mõnus suvi, lõpuks ometi. Lahtise heina tegemisevõlu ongi mul niitmine, kus olen mina, traktor ja ümbritsev loodus. Pruunistunud nahk töökaaslastes kadedust esile toomas. Enesele kõrvad liikumas, kui märgatakse miskit, mille lihtsalt vaevata ning oma mõnusat hobi nautides selle saanud olen. Ainus naljakas teema, kannan kindaid käes ja päevituse tagajärjel meenutavad mu käed veidi mooramaa neegri käsi.
Mõistus seisab ikka kindlalt täku müügi juures. Tahan teda müüa ei midagi rohkemat ega vähemat. Mõeldagu mida tahes. Hetkel on neid loomi, kes mulle endale tohutult meeldivad. Ja neist loobuda ei soovi.

Nii, peatselt saan teada, mitu silorulli tuleb. Siis hagema allapanu jaoks põhku paarikümne rulli arvestusega.
Lähimal ajal seisab ees veel auto ülevaatuse läbimine, enne lasen tehnikutel olulised sõlmed üle kaeda, mis mulle enesele muret valmistavad.
Traktori kahe teljelise ühe ratta rehv vajab vahetamist, ühel rehvil tekkis lõhe. Hull oleks kaotada välismantlile lisaks sisekumm.
Mul küsimusi, kuidas ja mismoodi peab hobust esitlema näitusel, et saada tunnustus, kui tõutäkk.
Järgmisel nädalal seisab ees, veel oluliste materjalide vedu metsast. Vaja sügiseks-talveks noorhobustele väliboks inglise stiilis valmis meisterdada.


Üldse see aasta on heinatöö kuidagi libedamalt läinud. Kaalun juba edaspidi jälle hakata lastelaagreid korraldama. Koolitusi läbi viima, aida tahan koristada. Kahju on, et sauna pole. Olen ise äge saunataja. Sel nädalal on pea 5-el korral saunakuumust nauditud ja külmavee basseinis sulistatud.

Pildid aastast 2011. Kui hooldekeskus tähistas oma ümmargust sünnipäeva. Tutvustan oma kolleegidele hobust. Nad ju tsipa kardavad. Õnneks Teeba-Milagros nõustus hooldekeskuse hooldusjuhi sooviga.

On kiired päevad ja mõtted tiirlevad ümber hobupoisi, kelle olen valmis kohe ära müüma. Talveks jätta ei soovi, mis sellest et tegemist potensiaalse tõutäkuga, siis minu jaoks natuke suur, geenitest tehtud. Eelistan sportponi mõõdus meessoost hobusid oma märakarjale, neid väheke lihtsam pidada.
Sain seda nüüd alles teada, et kui majas elab suuremat sorti täkk, siis ei peata tarad, kui märadel armuvaludest pead sassis ning tormijooks. Ja ei märgata teele jäävaid takistusi, siis võetakse lennukalt ja nõtkelt üle tuhisedes. Hetkel peame teda sees, kuid algus on tehtud noortehobuste varjualuse ehitusega. Plaanin edaspidi , kellegi teise täkku kasutada paarituses.
On soovitatud ka lihaks saata, kuid minu jaoks  julm mõte. Olen siiani saanud oma hobused kenasti maha müüa. Usun nüüdki, et mul lahendus saabub. Muidu on nii, et täkku ootab kastreerimine.
Vajan kiiremas korras raha silotegemiseks ja see pole mitte väike. Eks näe, lõpetame ühe etapi, alustame siis uuega. Loodan alati oma elus parimat ning usk homsesse alati olemas, ehk siis pole väljapääsmatuid olukordi. Eilsega sain aru, aeg on seal maal, peab edasi liikuma. Vaja osta oma heinapress, lõpetada ära võõrtööjõu rentimine.

Millest küll alustada... 
Heinatööst või sõidust Kallaste linna Peipsi veerele. 

Pühapäeva õhtul tabas abikaasa istutatud kaske välk. Mis selle tingis ei tea, tol hetkel maabusid meile veel kaks koormat pakitud heinu, mis muidugi olid saanud juba kõva paduka. Kõige rohkem olin mina häiritud.Minu tööpäev ja koostööd tegev kohalik, kellega tegin kevadel väikse diili...
Kõige pealt pidin töölt koju tulema, et puberteedi eas noori läbi diplomaatilise vestluse kuhugile suunata. Viisin kohale näitasin põllu jne. Õnneks saavutasin super hea tulemuse ja poeg traktoriga läks kohale. Sel korral ei soovinud ma tüdrukuid saata.. miks ei hakka pajatama. Muidugi said pakitud heinad korraliku paduka ja pidime neid kaks päeva kuivatama. Üks käru jäi meile ja sellele tuldi juba teisipäeva õhtul järgi.
Peipsi ääres, Kallaste linnas toimus või õigemini see nädal 5 päeva teraapia koerte laager. Millest kaks päeva osalesin. Raske on keskenduda, kui kodus heinatöö pooleli ja olla teises eestimaa serval mingil koolitusel. Nautida mingi hetke ei suutnud, mõtetes viibisib rohkem kodus, kuid püüdsin pooleks keele mitmekesisusele keskenduda endale mugavdudes arusaadavaks kohanduda. Tegemist siis hispaanlannaga, kes kogu päeva juhatas sisu inglisekeeles ja keskkonnas oli neid, kes oskasid jälle vene keelt. Igast keele tõlkest haarasin enesele sobiva versiooni lihtsuse mõttes ja arusaamises. Iga kord küsin endalt, kas ma tahan tõesti teha teraapiatööd...?
Muidugi Peipsi järves oli mõnus ujuda. Sai kohe mitu korda, Kaiu järve ääres proovisid lapsed kala püüda ja mina puhastasin, kui kella aega vaatasin siis hakkas kole kiire. Pean olema tööl. Olen see aasta väga rahulolematu, graafikusse tehti muudatus ja nüüd pean ma jõudma endise 19 ajast hoopis 17. Minu jaoks on veel 17 päeva teine pool, kus saaks kodus aktiivselt tööd teha eriti veel heinatöö ajal. Muidu arvestan maha niitmisega nii, et mul ei langeks vedu  24 tunnise graafikupäevale. Saaks oma töödega jah nii, et üks ei segaks teist ja kasutada vaba aega ratsionaalselt. Kuid selline muudatus ei rõõmusta mind mitte üks teps. Talvel teine asi aga ikkagi on harjumatu.

Kiire nädal jälle möödas. Kahel päeval koolitusel osaletud ning kiirpingeid talutud, metsamatku juhitud. Iga kord ei pea juhtuma õnnetusi, Kati sai endale tugeva ratsaniku, kes oskas juba hoida nii ratsmeid kui distantsi. Õieti Katile meeldib rivaalitseda. Ja temaga tuleb oskustega ringi käia.
Jalg on okei, natuke annab tunda, aga joosta veel ei saa. Mis juhtub, kui elu on nagu jänes, mis eest ära jookseb. Unustasime orienteerumise ära. Mul juba kolmas metsajooks see aasta mis jääb vahele.
Eile sain väga häiritud, kuna plaanisin viimase heinatüki lõpuni niita, kuid jah seda ma ei saanud. Külalised käisid ja sai need veel edasi juhitud tuntust parvematka kanuude ja vesiratastega sõitma.
Täna pool päeva möödus väsimusega võideldes ja suutmatus midagi teha. Meenutas mu elu-olu rohkem nagu teokulgemist mööda maad. Proovisin niita, poest ostsin energia jooki, et väheke energiat saada, kuid ei mõiganud ei poole ega tunni pärast. Ühe ringi suutsin trakaga siiski niiduvaalu maha vuristada, kuid seda mida saaks tööks nimetada ei olnud õiget indu. Käisin kodus, põllule tulin autoga, kust võtsin magamiskoti ja viskasin heinamaa serva suure kuuse vilusse magama. Jäingi mingi imeväel pooleks tunniks sügavasse unne. Kui virgusin oli teine olemine ning asusin vaikselt toimetama ja kiidan, lõpetasin päeva edukalt. Poeg võttis niiduki tagant ja käru järgi, homme kui ilma peab juba vedama hakkama. Loorehaga mingi aeg kokku riisuma.
Sel nädalal Tassaga ratsutamas käies sain aru, et pean jälle hankima parmude peletamiseks sobiva preparaadi. Mida ma muidugi eile juba tegin, tellitud mootorsae saatsin tagasi. Jätkan otsimist edasi, arvan et kui ükskord kiired ajad möödas, siis linna juba profitööriistade kauplust külastama.

Saingi siis üks päev uue sae kätte, olles teel Rapla, kui sõnumi näol inf mobiili laekus. Kuna juba Rapla asja, siis toon ära. Kodus olles pakki lahti võttes, et saag siiski ei sobi, läheb tagasi saatmisele ja pean ikka teekonna pealinna firmakauplusse tegema. Vajan seekord pikema lati ning võimsat jõudlusega mootorsaagi, millega saab vahel jämedamõõtmelisi pakke saagida.
Muidugi heinatöö röövib ära igasuguse ajataju. Reedel, mõtlesin, et mul solgipäev toon ämbri ära. Olles juba ukse taha jõudnud, kui meenus reaalsus, et hoopis reede ja seega nädalalõpp. Jummel, ajas vägisi naerma, viisin siis tühja pange sobivasse hoiukohta ning ei trehvanud ühtegi hengelist maja peal, kadusin märkamatult nii, et keegi ei saaks aru, et olen päevad jälle segi ajanud. Autos ootas mu sõbranna, kes muidugi kohe märkas puuduvat. Mainisin vaikselt muiates, et ehh heinatöö on röövinud ajataju, hea, et õiges graafikus olen püsinud seega õigel päeval ikka tööle jõudnud.
Mul veab ikka vahel ikka sõna tõsises mõttes, kui nädala sees niitmist teostasin, et peaksin oma kolleegiga nädala lõpus tööpäeva ära vahetama. Ja see pakkumine tuligi iseenesest nagu nõiduse väel. Täiesti hämmastav, mina ei teinud ettepanekut vaid teine tegi ja mulle sobis ideaalselt. Sain heina ära. Järgmine nädal helistan uuesti silotegijale, uurin mis plaanid või jätkavad veel heinatööga.
Eelmise nädalavahetusel saadud obadusest jalg on paranemas visalt, kuid ükski töö pole selletõttu tegematta jäänud.
Naabrimees Raamat on endale hankinud ponitäku ja eks jah järgmine aasta on kari veel suurem. Eks näe millega ta jälle mind üllatab, ta on nii ettearvamatu.

Huvitav kuhu jäi lubatud nädala jagu kuivi ilmu?
Niiduki sain siiski korda, kuid proovima ei saanud. Küll kulub mammonat juppidele, lisaks küte ja avastasin, et kulub ohtralt mootoriõli. Olen proovinud mõnede teadjamate meeste käest küsida, et milles võib probleem olla?
Kahju on vaadata, hobupoissi ketis, kes tahab iga kord sügada ning igatseva pilguga küsides, et millal ma teda karja lasen. Pean talle kurvastuskeks mainima, et ma ei lase. Ma ei plaani niipea omale karjatäiendust. Täna jätsin trenni ära, kuna mu jalg ei kannata veel pikka maad ja kõnnak liipamisena väljendub.
Ahjaa, kuidas kulgeb mu koerakoolitus seajälje võtmiseks. Kõigepealt sidusin naha nööri külge ja nööri omakorda ridva külge. Hüpitasin seda Lara silme ees, kes ajas tagatipuks oma jalad harki ning pööritas silmi, et mis asja sa nüüd teed. Ei miskit upitasin selle kaadervärksi puu otsa. Teine päev läksin uuele ringile. Lara punnitas silmi seekordki, mis teha, arvasin et olen jäänud tema koolitamisega hiljaks ning viskasin seasaba puu otsa. Vaja oli minna Raplasse asju ajama. Tagasi tulles leidsin eest ülirõõmsa Lara, kes jooksis seasaba lõugade vahel ning loopis seda siia sinna. Vat mida vajas koer, lihtsat asja, ise puuotsast alla tuua ja ise mängida. Muidugi naerma ajas karvutuks kistud saba ning natuke selle kallal veel maiustatud. Igal juhul tutvus sealõhnadega olemas. Pipit metsa hetkel võtta ei saa, viimase kährikuga madistamine on tekitanud kergeid vigastusi nii silmades, kui kõrvades. Iga päev neid puhastada ja ravimeid manustada.
Üle pika aja kogesin midagi hullu, jäin kahe hobuse vahele. Kati tahtis natuke rivaalitseda matka ajal ja keeras Tassale tagumise poole ja kukkus kapjadega kohta ette näitama. Seekord jäi kannatajaks pooleks mu vasak jalg allpool luupekset (õnneks ) istusin tol hetkel sadulas ja ega kukkumine ka mägede taga olnud - tordi tegu ootab ees. Õhtul olin mures, käia oli raske nii trepist üles liikudes, kui sama alla tulekul. Pikali visates, pidin seda tegema, kuna jalg pakitses ikka hullusti natuke ülesse tõsta aitab vereringel taastuda. Muretsesin, et nüüd on mu heinatöö tuksis, kuigi pärast matsu ei olnud kohe miskit näha. Sain ju saapadki korralikult jalast, tänasin ennast mõttes, et olin seekord kummikud ratsutamiseks ajaks jalga tirinud. Oleks mul botased olnud... uhh ei taha mõelda tagajärgedele. Öösel vahelduva eduga käisin külmavee kompressi jaoks sokki kastmas ning jalga tirimas, et väheke paistetust alandada. Igal juhul täna õhtuks kabjahoobist tabandunud kohad on saanud sini-lilla tooni. Hommikul tänasin enda tarkust, et külmavee kompressi tegemisel ja suundusin töölt naastes liibates trimmerdama.
Raplas käies võtsin esmase suuna apteeki, et osta jäägeeli - jahutamiseks. Lisaks sellele ostsin veel elastik sideme kannale. Katsetasin, kohe koha peal ja tõdesin, et olin teinud õige ostu. Natuke ikka toetab ja mugav endal  astuda. 
 

Alanud on kõige pingelisemad ajad, kasutades ära ilmaolud heinatöödeks. Eile sai nokitsetud niiduki kallal pojaga. Katsetasime mõningaid taktikaid ja variante. Uurisin lisaks mõnest vene tehnikaga tegeleva firma kauplusest juppide olemas olu. Nojah omanik rääkis ühte ja müüja teist... mis välja kujunes oli omaette seebiooper. Küsisin luba, et vaatan ise mis mulle peaks sobima. Leidsin miskit, kuid juhtus see, et võtsin hommikul ühe patent võtmega mutri mõõtme, ostsin siiski kogematta suuremas mõõdus. Miski on mäda, kas peab vahetama välja niiduki kanna või hoopis kepsu ja kanda ühendava liikuvpoldi (ma ei tea õiget nime). Üle eile, kui niidukit korrastasin, tekkis kerge kassiahastus. Ikka eelaimdus, kuidas läheb kaks korda sai põllu peal käidud.
Eile siis niitmise käigus häiris ka rippeasend. Lati ots jäi vastumaad, püüdsin analüüsida, mida olen haakimise käigus valesti teinud.
Hommikul tõstsin Liptoni edasi, muidugi nõudis sügamist ja päitsete kohendamist. Jälgin seda, et päitsed kuskilt ei hõõru. Söögiisu on vilets, eks igatseb märakarja, kuid ma ei taha järgmiseks aastaks varssu. Mina pean ju sööda varuma ja maid pole ka niipalju, ega tehnika park selline, mis võimaldaks kohe 20-30 looma pidada. Eelistan oma maade ha arvu kohaselt loomade arvu stabiilsena hoida. Eelistan pigem täku müüa, kui endale jätta. Ühelt täkult saadud märajärglasi ei paarita oma isaga.
Õnneks on välibokside koht valmis, aga nüüd hetkel pean pühenduma heinateole. Ainus mure kummitamas, et saaks niiduki jälle nii tööle, nagu eelmine aasta.
 

Eelmine nädal oli väga raske päeva ajal tööd teha, üks päev olin ma nii unine, et pooleks une ja vihmaga  vedasin sõnnikut. Üllatusin isegi, et suutsin vihmasadudele vaatamata vedada ära hulga käsikäru täisi. Enesele oli naljakas, kui vägisi silmi lahti hoidsin. Mõtlesin, et noh mis asi see küll on, kuid mis pähe võetud, see ka lõpule viia. Saigi see tehtud.
Kui juba mitu aastat olen endale pähe võtnud rajada väliboksid. Nüüd see samm on tehtud, eilne päev kulges kohale ilmet andes, kui palke veel metsast välja vedada ei jõudnud. Langetasin võrkaia ääres minu silma riivanud vahtrapuu. 
Tahan vaarikaid (eelistan sordi omi, pamplit - vampel on juba olemas, kuid peab veel kasvama).
Vihmased ilmad sundisid käima raamatukogus ning laenutama portsu raamatuid, raamatulugemisest teises blogis.
Imestan, et kadunud on mu matkasoovijad. Ja nüüd ongi, et panustan rohkem kodustele tööde ja platsitrennidele. Pikale matkale lihtsalt väikse seltskonnaga väheke igav. Mõnus on kui seltskond suurem ja mõtteid siis hea vahetada. Nii ongi, et eks näe mis homme saab.
Homseks on palju plaane, vaja on osta mõni kott teri kanadele, kahju, et oma maja teravilja veski on kutu. Plaanin ühest kohast tuua veel kanu lisaks. Ehk siis mõne kanaga suurendada suleliste arvu, hea kui muna on omast käest. Lapsed söövad, ise armastan kogel-mogelit, abikaasa praeb kiireks söögiks. Igate pidi soovitud olukord. Täku kastreerimine lükkus siis sügisesse. 
Mõned päevad olen harjutanud vilega koeri enda juurde tulema. Vilega tulevad kõik kohale. Super... kui saan väliboksi valmis, siis jagan siia pilte.

 

Rikkus ei tule rahast ja selle omamisest, rikkus seisneb enda seisundist, saavutustest ning edasiminekust. Edasiminek seisneb sellest, et tegeleme ja lubatud asju lõpule viime. Käisin eelmine nädal saksa linnukoerte koolitusel ja innustusin asjaga edasi minna. Õpetada veel neid asju, milles olen laisk olnud. Eelmine aasta harjutasime palju asjade ära toomist, siis see aasta pole suurt viitsinud. Ostsin uue vile koertele dressuuriks. Katse tehtud, võib rahule jääda.
Viimastel päevadel on vihma kallanud ja juba kuulda on, et pääsuvanemad omi pesi hüljanud. Loodan, et meie majas seda ei juhtu, hetkel looma pidamis hoones kolm pesa, rehe all loendamatu hulk pesi. Vihma nii palju kallanud ja mul on tekkinud uneprobleemid, ei saa õues nii palju mütata, kui sooviksin. Eile vedasin üle 50 käsikäru sõnnikut võsa tõrjeks, tuleviku lillepeenra rajamiseks. Lillepeenart saab alles mõne aasta pärast rajada, aga idee on ja seda püüan teoks teha. Tahaks metsast mõned palgid koju vedada, aga mets märg ja olen selle mõttes välistanud. Ootan kuivemat aega vedamiseks, otsin hetkel uut mootorsaagi pikema lati ja võimsama sisuga.
Eile panin uuesti Liptoni välja, ta oli oma käitumiselt imetlusväärne. Ja natuke trenni temaga tehtud. Osa hobuseid sai viidud teisele metsakarjamaale. Jube mida metsanotsud jõudnud teha. On teised julgeks läinud ja isegi metsakinnistul oma kärssasid maasse löönud ning paisanud segi piisava maalapi, et murra või jalad ära.

                                                        Pilt Larast, 28.06.2014, kuskil Rae valla metsas.

Eile juhtus mu elus esimene kord, kus ma ei saanud saata enda talus sündinud hobunoorsandi. Hüvastijätu tegin juba eelmise päeva õhtul individuaalselt. See on nukker, kuid ületan enesest kõik, teadmine, et noort looma ootab ees uus tulevik.
Üks õhtu kihutasid kõik metsas olnud kabjalised koju, kuna mõnedel isenditel inna aeg. Ja kuna ma ise tööl, panid lapsed siis märad aedadesse laiali. Täkk sees läks lausa nii pöördesse, korra proovis aknast enesest välja mahutada. Kuid õnneks see jäi lõpule viimata.
Laraga käisin jahikoera koolitusel. Elus esimest korda viibisin sellisel koosviibimisel. Sain teada, mida pean veel Larale selgeks õpetama, kuid tal on võimalus saada heaks jahikoeraks.  Üks asi häirib viimasel ajal, kipub üksi salaja metsas käima. Nii püüan hoida meeli erksana ja tähelepanu Laral igal viisil. Taskus on alati maius, et hoida tähelepanu. Ja kui ma ise tuppa, siis koer ka sisse. Vahel, kui miskit teha kuskil pikemalt, peab ta veetma toas üksi. Muidu on nii, et teeb putket kohe, kui mu tähelepanu muuga hõivatud.
Interneti ja avalikkuse meediakanalites kajastatakse aktiivselt hobuste üleküllusest pakatavat turgu. Eks see teeb murelikuks, kuid püüan säilitada alati optimismi. Kui millegagi on algust tehtud ei saa sellest ka nii kergekäeliselt loobuda. 
Vaatasime täna hommikul noori hobuseid ja nende välimikke ja andsime hinnanguid, mida neis silma hakkab.
Pisikesest Anettist on sirgunud kena hobuneiu. 
Olen hetkel veel kahe vahel kas ruunata Lipton või jätta täkuks, aga homme helistan veel ühele inimesele, kellega toda teemat arutada.

Täna lõpuks soe, muidugi ei suutnud ma loobuda talvistest soojadest komplektidest. Metsas kolasin sigade pärast neid on ikka hulgim meie kanti tulnud. Katsetan, kas koertega pidev talupiirides liikumine annab tulemust neid peletada. Karjamaadel ikka sügavad kobestus jälgi jäetud. Õnneks nüüd on siis ka heinamaal rohi kasvama hakanud, eelmine nädal avanes nutune pilt, laiguti madal humal-lutsern. Näis millal silotegemist saab teha.
Ees seisab jälle ühe ponnu ära saatmine, ühtepidi rõõm teistpidi väike nukrus. Nagu oma last saadaks, kuid teades enda võimeid ja võimalusi, siis ei saa ma lubada üle enda võimete. Mõistus peab kaaluma reaalselt kõik + ja -. Samas hea meel, et leidsin sobiva kodu, samas teistpidi tunnevad rõõmu lapsed.  Loodan, et järgmisel talvel juba väikse Mannu siis Luciano eest saadud saani ette rakendada. Laura tegeles eelmine talv vähese lume korral veel koerte rakendi õpetamisega ja kasutas oma plastkelku selleks, kuid teadagi on see neljale koerale suht kerge vedada. 
Millist ilma lubab ja millal saab alustada heinatööga?
 

Täna hommikul oma 24/7 töövahetuse lõpetasin ebamugavustundega, tervis polnud suurimas korras. Koju saabusin uurisin hobuseid ning leidsin, et lapsed olid jälle Lipsu sisse pannud. On suks, oli teine veel aia puruks tõmmanud. Õnneks lapsed on õppinud käsivikatiga niitma ja nii poisile siseruumidesse süüa vedanud. Muidu suht rahulik, allub, tegin isegi vihmaste ilmadega kolme tunniseid treeninguid, isegi Lucianot ei saanud jätta trennita (käe kõrval 0,5-1 tunnini).
Proovisin tunni jooksul voodis pikutamist, kuid mis teha, kui inimene on harjunud loodusega elama. Mõtlesin, et mida peaksin täna tegema, kui arutlesin endamisi, sõnniku kärutamisest, siis oii vastumeelsus ja kohe meenus tohutu higistamine. Kui mind vaevab kas väsimus või mingi muu probleem, siis olen mõistnud, et kõige parem mõistja on selles rollis on hobune. Võtsingi platsitrenni asemel, ühe pikema distantsi ja uurida võimalusi matkamiseks edaspidigi. Hobust saduldades sain aru, kuidas Teeba püüdis mind mõista ning kohelda. Ja tänane matk andis kõike seda mida mul vaja oli, teekonna lõpus, kui Teeba tegi mulle adrenaliini hüppe ja lisaks metsikut galoppi, et teistele järgi jõuda. Lasin tal ka seda teha, kogesin pärast kõrget hüpet üle kraavi vererõhu tõusu, vaevanud tervise probleemid olid kadunud. Lasipuu juures tänasime lastega hobuseid ohtralt leiba jagades. Leidsin, et tegin õieti, et midagi tegime ära. 
Esmaspäeval sai ära veetud kõik oksad, mis olin saaginud ning veel hobustele korraliku jaanitule süüdanud. Me ise perega veetsime jaanilaupäeva vihmapüha pidades toas teleka taga, kuna telkust miskit kaeda pold, siis eelistasin mõne rea raamatust lugeda, mis aitab unemaailma kaduda. 

 Aknast välja vaadates tundus, et metsast tõuseb paksu suitsu, kuid tegelikult oli see pikast sajust ning mingi soojuse mõjul udu tekkinud.
Tänast hommikut alustasin jällegi oma tavalise argise askeldusega, kõigepealt kohvi vesi keema, kaevu äärde ennast karastama ning kiire pilk, kodu juures olevale noorkarjale. Kuna tihe paks udu andis ähmaseid kogusid märgata, tuli aeda minna ning uurida, kuidas suksud tunnevad lähemalt. Muidugi noored on sellised, kes kohe uudistama tulid. Tundus, et hopadel hommikuund polnud, tegeldi aktiivselt pead maas söömisega.
Isegi Lips ja Mann olid oma koha peal. Metsahobused pidasid korraliku söömisorgiat v.a. mõned varsad, kes lebotasid varju all.
Ja muidugi Kati oli see, kohe minu ilmumisel valvsaks muutus ja varsa suunas mõned sammud tegi.
 

Puhtatõuline eestlane Tassa, kellel siis järglane ka puhtatõuline ka sinisilmne. Olen rahul Tassa titega. Tegemist siis mära varsaga. Nüüd on võimalust teha valikuid, keda jätta ja keda müüa.

Mõlemad on sinisilmsed. Tassa ja Leedi Milla (meie kuninganna). Mille alusel teen valikuid, kui mõni järgalne südamesse läheb, saab otsutatud edasi eluteekond.

Kellukas ja Lorenzo.

Mainin seebikaid ei vaata, Anete korraldas fb vahendusel L-tähega nime pakkumist. Kuna meil endil mõistus otsas, nii seekord hobulapsed enesetele nimed leidsid v.a. L*amurella ja Leedi Milla oma perekeskelt leitud ning leiutatud nimed. 

Meie ustav Kellukas, koos oma mõne päevase Lorenzoga.

Proov, kas post seisab kindlalt maa sees ja eks ikka poosetamise pärast ka. Kas sobin siia posti otsa...?

Esimene proov kohvitamiseks tehtud, kuid viimistleda on veel palju ja juurde pean leidma sobivad istumised.

Sohvi proovis ka, kuda tema esinemine sobib posti otsa. 

Joeli ja minu ühistööna valminud pikem pink.

Sass rahul ja mina rahul. Kohvetamine tehtud ja mõtteid mõlgutama, kuidas oma laud täiuslikuks muuta. 

Lorenzo ja arg Lembitu, kellega väheke maadlen, kuna on vaja edaspidi ikka suhelda ja täkk varssade puhul väga oluline.

Ma ei jäta oma jonni, näpin pidevalt. Kui lapsed ponisid saduldavad.

Ponid saduldatud minek Purku jaanitulele, mis sellest, et väljasõit hilines. Käisime Noarootsis õe tütre gümnaasimu lõpetamisel ja seega ei osanud tagasi sõitu enam organiseerida. Rapla ja Noarootsi vahel ikka jupp maad, siis sõidule kulub ajaliselt ikka tund ning jällegi kiirusepiirangud teeremondiga Haapasalu maanteel veel ajakulu lisamas. 

Lorenzo süllevõtt Sassu valvsa silma all. Sass ilmutab siin kontrollivat hoiakut. Vahepeal müksates, kuule aitab, sa võib-olla hellitad väga ära. Ignoreerisin Sassu käitumist. Olin pühendunud varssadega suhtlemisele. Meil käib palju algajaid ratsutajaid, siis varsad ei tohi ootamatult inimest lüüa. Varsad ehmatavad järskude liigutuste peale. Iga kord ja mitmeid kordi palume ka lastel pehmete liigutustega läheneda. 

Hommikul töölt naasnud viskasin pilgu hobukarjale, kes sees ja kes väljas jne. Hommikul ei lähe ma eriti karjamaale lähedalegi, kuna hobused magavad. 
Mingil hetkel tõime ära karjmaalt Luciano ja asemele viisime Tassa titega. Kuid Luciano tahtis täna omi asju ajada, kuid seda me ei lasknud ning viisin teise koos suulistega metsa jalutama. Muidugi kisas nii nagu tema vanaisa Kardinal heleda peene häälega proovis ta metsas karjamaal olevate märade tähelepanu.... minu füürer Teeba tuligi asja kontrollima ja kiikas üle okastraadi ja ükskõiksusese ära kappas teiste manu. Ei pööratud tähelepanu... miski asi hoiab poissi natuke ärevuses, kas hormoonid ei oska öelda. Metsas käimisel imetlesin Luciano julgust, teda ei ehmatanud mitte miski. Ootame kõik piki silmi, Luciano uut peret, kes siis ühel päeval oma koju viivad. Noored hobused vajavad päris tihedat kontakti inimesega. Nii me siis tegutseme, kuna meil vaja noortele hobustele aega pühenduda.

Panin oma lilledest väikse pildi, tänavu on võõrasemad väheke kannatada saanud, ilmad ju külmad ja tundub, et pole veel öökülmade kahjustustest üle saanud.
Õhtul algas sadu, õnneks õigel ajal sai karjamaa tegemise lõpetatud, kui vihm kastmisega alustas. Joel lihvis mu pakku ja plaanime homme jala peale panna... siis lisan juba siia oma teosed pojaga kahasse meistredatud siia blogisse.

Lõpuks Kellukas sai oma varsaga maha ... jälle täkk... lootsin mära, kuid jah. Muidugi värv on tumekollane. Hommikul 6 ärgata oli väga raske, kuid sundisin teadmisega, et vaja metsa minna Kellukat vaatama, kas on ta oma kõhuga ühele poole jõudnud. Ja ega ma kaugele ei jõudnud, kui juba Aade hõikas, et varss on sündinud. Mina tegelesin sellega leida otsitavad, et rongad kraaksusid lähedal oleval puu otsas. Kahtlustasingi, et kuskil peab olema jäänused veel poegimisest, kuid neid ma ei leidnud. Kiirustasin ju Kelluka varssa vaatama, mis soost tegelasega tegu. Imestan Liptoni järglaste välja nägemise üle. Kenad väiksed pead, eks Liptonil ka väike pea, värvus siis tumekollane ja väike rombikujuline valge lauk. Muidugi varsa kohta on tema ikka paras kobakas. Eile masseerisin Kellukat päeva jooksul mitu korda laudja pealt ja udarat ja tagumisi jalgu reie siseküljelt. Kellukas nautis kõike mu pehmeid protseduure. Üldse on mul ponid väga sõbralikud, oleme neid kohelnud väga austavalt ja teenivad lapsi siiani ustavalt. Kellukas ja Kati on meie peres suured lemmikud.
Tõime siis tegelased koju ja Tassa panime õue oma titega (tema siis eile). Tassal on siis puhtatõuline eestlane. Ühises ruumis ei suutnud Kellukas taluda Tassa lähedalolu. Nii meil ei jäänud muud üle, kui Tassa õue panna. Proovisime vooluta aeda, aga varsti jalutas Tassa tite saatel heinamaal... miskit kui pidime panema köie otsa. Muidugi mulle tundus, et Tassa tita vääriks hetkel nimeks kuninganna, kuid jah, isa nimi algab L tähega nii peame jälle mõtlema nime L tähelise. Täna siis lõpuks sai Tassa titt lõpuks oma nime Leedi Milla.... minu meelest väga sobiv ühele nelja jala sokkidega ponihakatisele.
Täna vedasin siis Liptonilt karjusenööri ära, kuna minul on tüütu iga kord uksi avades särakaid saada, eriti seda sööda ette andmisel. See selleks, loodame mõnda aega, et uksed jäävad hoonele ette, et ei teki jälle sellist olukorda, kus poiss imetleb oma kätetöid.
Nüüd mil ilmad sügiseselt jahedad on raskusi õues toimetada. Kardan jahedust... eile peale lumelörtsi ja rahe sadu läksin ujuma ja saunatama. Mul läks tükk aega, kui keha võttis leilikuuma kehasse, eelnevalt toimus külma ja soojaga maadlus, mis ilmutas kananaha   moel. 
Eile hommikul Tassa varssa vaatama minnes, tõmbasin õue minekul suusapüksid jalga.
Lõpuks ometi suutsin pojaga läbirääkimiste teel jõuda selleni, et tema mulle kohvilauaks mõeldud paku pinna ära hööveldab. Loodan homme seda näha ning jalale tõsta... jee jälle miskit uut.  Peatselt saan oma kohvilaua lasipuu juurde. 
Traktori kärul on ootamas terve hunnik karjuseposte, mis vaja maasse lüüa, rajamas olen koplit noortele, 1,5 km kaugusele. Mõtisklesin, kuidas rajada sealne jootmisvärk.
Otsin hetkel kohta täkule, et saaks anda kellegile tegelemiseks. Kuid eks näe, kui ma nüüd kahe nädala jooksul miskit lahendust ei leia, siis ei jää muud üle, kui kastreerida. Proovisin korra helistada EHS-i ja seal oli vahepeal miskit sellist toimunud, mis tekitas mulle piisavalt segadust ning püüdsin teiste vahendusel miskit selgusele jõuda ... kuid jah kurb ja raske nii, kui pikka aega pole asja EHS-i ja jälle muutused ees. Juba suhtlesin ühe vetiga, kes on nõus järgmisel nädalal meie vastsündinud tittedele kiibid ja joonistused tegema. Ei jäta seekord hilisemaks, siis ju varsad jõulised ja nende kinni hoidmine nõuab piisavalt tarkust.

Mitmendat hommik-ööd ärkan jälle reisi unenäo peale ülesse. Kuna täna varane hommikutund eeldas veel seda, et kella peale ärgata. Eeldatavasti on nii, et need inimesed, kes panevad omale äratuse ajaliselt plärisema, ärkavad siiski enne kella.
Esmaseks kohvi tõmbama, siis õue, käsikäruga metsa vanale taluvareme juurde, kus juba eelmisel päeval valmis niidetud rohi vaalus seismas. Muidugi oli veel isu niita, mida tegin nagu hommikvõimlemise saateks. Kaasosalisteks koerad, kes muidugi nautisid metsas omi lõhnade ajamist ning visiitkaardi kontrolli. 
Kena hommik lausa kutsus endale veel karastust tegema, meeldib kaevuveega ennast pesta. Koerad saatjaks igal sammul, vahe peal kadus Lara teadmatusse, mõtlesin, et nii kui ta välja ilmub panen kinni. Muidu kui metsas liigume, siis minu juurest kuhugile kaugele nägemisest ei jookse.
Mu soov saab teoks, kinkida kellegile hobune, kuna jälgides pidevalt hobuste müügiturgu, siis mainin, et väga raske on hetkel müüa.Eriti veel, kui tegu on alles aastase säluga. Vanemaid hobuseid ei soovi müüa. Olen ju teadliku valiku nende kasuks teinud ja tavaliseks sooviks jätta meelepärased märad, et tulevikus mõne varsa neilt saada. Kuid mitte kasvatada massidesse kah ei soovi. Nüüd muidugi on see juhtunud, siis peab mõtlema ja kaaluma mida edasi teha.
Üks asi valmistab mõtlemisainet, eile sain teada, et aastate eest müüdud poni on surnud... ei tahaks nagu uskuda... kohe seda kuulnud üks lastest läks uurima netist ning leidsime ja veendusime riigiportaalist leitud andemete põhjal miskit muud. Omaniku vahetus ja müüdud Soome. Keda uskuda ... ? Mõni aasta tagasi juhtus sama lugu, et külajuttude järgi olevat hobune halvasti käitunud ja magama pandud. Kuid hiljem, kelle kaudu sai hobune soome äritsetud uurisin siis põhjalikult tagamaid. Tegelikult oli asi hoopis teisiti ja selgus, et elab õnnelikult Soomes, nüüd asi ajab tagant naerma. Ja nii kergelt ma ei usu enne, kui olen asjades siiski õige teadmise saanud. 
Sellised mõtted siis tänase päeva alguses.

Vahe peal on elu kiirelt möödunud. Sai käidud Norra maal, nähtud seda võrratut kaunist loodust ja kasutatud võimalust ujumiseks. Kas seda puhkuseks nimetada ei oska. Kuna magada sain kõigest kahel ööl ja sedagi 1-3 tundi. Laeva peal olemise öö aga unetult, seoses siis muusika kõvaduse pärast. Mulle ei sobi passiivne reisimine, vähene liikumine võtab une.
Kodus oli aga jälle sünni uudiseid, Katil sündis pisike kenade märgistega ponipoisike. Mulle meeldib, sellest tuleb sama kõrge loom nagu Kati ise. Samas ohkan murelikult, kuigi muretseda ei tohiks, aga sellepärast on tunduvalt rohkem tööd. Mõte, et karjas on hetkel 15 looma, mis sellest et neist osad sälu eas. Oleme alustanud ka tegelemisega Anne-Maiga, kes siis on suht leebe iseloomuga, eks näe, mis temast kujuneb.
Pean vähemalt kaks noort looma sügiseks ikka vähemaks saama. Kui ette kujutama hakata, siis 17 looma üle talve pidada oooo ... ja nendest enamus juba noorloomad. Pean talvel rohkem sõnnikut välja vedama ja ladustama hakkama. Sellised mõtted keerlevad peas, mis sellest, et selja taga üle 2000 km bussisõitu Rootsis ja Norras. Tegelikult lahe seltskond, aga iga kord meenub mulle, kui pean viibima penskarite seltskonnas, et olen oma töö kaasa võtnud. Ja ajab vägisi muigama, muidugi seda inimestele ei ütle. Samas tunnen ennast siis sõiduvees.  
Viisime eile lastega juba osa hobuseid metsa. Lastel on koolivaheaeg ja peame kasutama päevad kõik viimase peal tegemisteks ja trennideks.
Lipton on sees, talle niidame rohtu ette. 
Täna kontrolliti pabereid ja kiirust politsei poolt ja selle tõttu leiti mu autol olevad puudujäägid, muidugi rehvivahetus oligi mul homseks plaanitud. Rehvi mustri kulumise avastasin ka alles hiljuti, enne reisile minekut. Kuna ees seisab veel ülevaatuse läbimine, siis lasen korra üle vaadata tehnomeestel.

Mind tabas täna väsimus, keeldusin minemast ühe sugulase sünnipäevale. Tahtsin nautida kodu vaikust ning olla enesega kahekesi. Õigemini hommikul koju naastes, uurisin hopad üle ja vaatasin veel pisilojused toas ning mõtlesin, et keeran enese magama. Kuid see mõte jäigi mõtteks, kuna keerata küljelt küljele ei andnud tulemust. Kui ülesse tõusta ja õue toimetama minna. Panin trimmeri paaki kütet ning trimmerdama. Nädal tagasi tegin seda, nüüd siis rohi jälle paraja kõrguse võtnud. Olles lasipuu ümbruse korralikuks saanud, käisin korra metsa karjamaa kaevu ümbrust niitmas. Seegi tehtud, homme pean poste panema ja kohati okastraati vahele punuma, et parandada tara ning hakata hobuseid sinna viima.
Juba viimasel ajal kummitab painjalikult mind üks idee, mille jaoks hakkasin siis alust rajama. Võtsin maha võsa, nüüd lasen okstel kuivada, siis ükskord vean ära. Plaanin vedada värske sõnniku (mõtlen lasta kõduneda mullaks ja siis rajama miskit põnevat). See võtab aega, aga eks näe....

Üks kuu jälle on möödas, mõned tunnid veel siis juba  juunikuu ees. Imestan, kuidas aeg küll lendab. 
Mõni päev tagasi kui mu eesti tõugu täkk vingerpussi mängis ning taksitussõidu hobuse mõõtusid nautis ei jäänud mul muud üle, kui mõtiskleda, et mis ette võtta. Õnneks palju asju sai tehtud, tänu tema oskuslikule päitsete eemaldamisele peast. Paneb mind astuma järgmist sammu. Mismoodi panna päitseid pähe täkule, et see oma peast neid jälle ei eemalda.  Imetlusväärsed oskused.

Jahe ehk madalrõhk ilma kujundamas.

Saanud suve soojuse mõnusid nautida, kui ilmake pööras ära tiba 10 kraadiga madalamaks nagu sügisel. Sain tuult pärast ujumist, siis valutasin paar päeva pead. Proovisin küll taimede abi, kuid jah mis siin ikka, aga kannatasin sinnani ning katseks kange kohvi lõpuks tegin, mis siis aitaski mu probleemi lõpuks lahendada. Vahel on kummaline, et kui üks taimnepreparaat ei anna abi, siis peab kohe leidma teise, millel sama moodi valu vastane toime. Ravimid jätan viimaseks kasutamiseks. 
Täna sai maadeldud täkuga, imestan, et sel aastal on täkk rohkem pöörasem kuna ei viibi karjas, aga peab selle poisi temperamendi välja kannatama. Ajapikku taltub, eks näe mis augustis saab. Väheke hirmutab mõte koos märadega ratsutada Kurgjale. Pean ju teda eraldi hoidma. Imestan, et mida suurem täkk seda pöörasem käitumine, eriti kui ta on pikalt sees olnud.
Eile sai õnneks naabrile pinnuks silmas olnud elektripost vahetatud... imestan, mehed on saamatud. Sain ju emotsioonidest keeva naabrimehe käest korralikult võtta, et hobune selle kõikuva posti vastu tualetti nahale tegi. Märkasin selle posti kõikumist juba eelmine aasta eks sai vastavate isikutega suheldud, kuid mu jutt sattus meeste puhkuse ajale ning siis paluti hiljem uuesti helistada. Mis muidugi ununes. 
Muidugi elektrionud lahedad, kui üks päev ei jõudnud siis helistati ja küsiti, et kas post püsti veel. Mainisin, et on, küsiti, et kas abikaasa tõi sinna toe juurde. Mainisin, et mitte, aga pigem hoiatasin hobuseid selle posti vastu ennast sügamast. Ei tea kas loomad said jutust aru, aga igal juhul post pidas sinnani vastu, kui elektrimehed selle välja vahetasid. Juhi jutt oli selline huumoriküllane ning sisukas, et mul lihtsalt tükk aega ajas naerma too vastus.
Meil ka väike probleem, merisea Pigi-Vigil oli abort ehk siis tegemist enneaegse lootega. Eelnevalt täheldasin kõhulahtisust, siis võtsin menüüst välja värsked toidud ja sai antud trimmerdamisest tekkinud peenrohu massi mis siis päevake maas kuivanud. See tundus neile hea olema. Ja paar päeva hiljem, kui ma pühapäeval tööl, helistas vanem tütar, et Pigi-Vigil surnud poeg sündinud. Paha tunne, alati kui miskit loomaga juhtub võtab hetkeks sõnatuks. Siis analüüsin, et mis võis põhjustada jne. jne.. Kuid nüüd tänaseks on siis tervis korras, sööb on rõõmus. Imestasime lastega, et kuidas on võimalik tiineks jääda? Kui isane ammu...ammu eraldi. Mass tootmist ei soovi, lähtume ka loomaheaolust.

Nii see on juba teine nädal läheb, kus jaman metsaistutus rahade kätte saamisega. Varemalt nii see polnud, kus ma pean kedagi taga ajama. Varemalt metsnik ajas istutajat taga, et raha maksta. Nüüd kummaline seik kohe sellise ametkonna riigitöö puudujääkidega.
See selleks, natuke helgemat poolt ka, täkk pääses jälle vabadusse ja lõhkus ära karjuse ning leidsin üks päev vara hommik hoopis kolm mära aiamaa lapilt... õnneks polnud midagi veel neil tallata, sest jao kaupa saab peenraid rajatud. 
Olles siis püüdnud esmaseks täku ning transportinud teise siseruumidesse ja edasi juba märad tervesse karjussesse kus siis ka vool sees. Muidugi märade 1 aastased sälud tormasid üksteise võidu emmesid nuusutama. Mainin üllatus on mul endalgi, et see aasta olen väga rahulikult saanud varsad emmedest võõrutatud. 
Pean ühe koorma sõnnikut veel küla peale vedama. 

Malum nullum est sine aliquo bono.

Omnes humanos sanat medicina dolores, solus amor morbi non amat artificem.

...pealkirja tõlge...kõiki inimlikke kannatusi ravib arstikunst, ainult armastuse haigus ei armasta arsti. (Propertius) ladina keelest
Armastus mille või kelle vastu... see jääb igaühe enda mõelda. 
Täna hommikul täkku edasi tõstes, tekkis tunne, et mehehakatisest hobupoisil mulle midagi öelda on. Ja see oli meeli ülendav. Suhtlesin ning sügasin ja proovisin veel viimaseid talvekarvasid keha küljest lahti kammida. 
Abikaasa lastega pani täna siis kartuli maha. Olen juba mitu aastat seda lastele ka öelnud, et võiksid seda tööd teha. 
Homme pidi olema Heimtalis erakorraline koosolek tori tõu pärast. Mina ei lähe, lihtsalt ei näe vajadust ühe hobuse pärast sõitma hakata.

Selle aastased eurovalimised jätan vahele. Vali keda tahad või vaadata poliitilist kaklust, siis hakkab juba villand. Ise ma poliitikas enam pole, olen sellest teemast vaba. Lihtsalt astusin välja rohelistest.
 Paar päeva on kenasti vihma kallanud ja nüüd loodus on värskema ilmega. 
Ärkasin täna kahtlase kanakisa peale, kui õue läksin ei näinud ma miskit. 
Mõtisklema paneb viimasel ajal kuuldud meediakanalitest  sõna - majanduslangus. Milline see võiks välja näha, et kas toiduainete hinna tõus või hoopis, et enamus inimesi vireleb miinimumpalga peal tööd rügades või hoopis milleskis muus. Bensiini hind kõigub ka vahelduva eduga 1.30 ja 1.28 vahel Raplamaal. Viimati linnas koolitusel panin tähele, et ühes bensukas 95 maksis hoopis 1.25.  Hinnavahe küttel on erinevates jaamades vähe märgatava kõikumisega. Mõtisklen, et mis teha, kui palju järgmiseks aastaks jätta hobuseid. Eile tegin ohustatud tõugude toetusele taotluse ära. 
Koolitus milles osalesin sain palju just teraapia osas juurde, kuid mõte tiksub seda veel õppima minna välismaale. Kohtusin  Helega, kes Järvamaal hoputeraapiat erivajadusega lastele teeb. 
Päris hea on üks looduses leitav taim...võilill. Võilill on mul juba aastaid menüüs, lehed, õievarred... mida see annab... nt. kui sõidan rattaga pikka maad nii 50 või 80 km ja selle vahepeal näksides võilille lehti ja varsi vajaduse järgi piirdudes mõne lehe või varrega jook on alati kaasas. Ja kui mu distants on läbitud  pole ma kunagi tundnud suurt vajadust magausa järgi.  Imestangi seda, muidu füüsilise pingutuse järel tekkis suur magusaisu. Ja ei teki ka päras pikka sõitu mingit väsimust. Imestangi, et milline võim võib olla loodusest leitavatel taimedel. Üks mis mulle veel väga meeldib on orashein (karvane ja teravate servadega, kergelt sisse lõikuv).
Täkk tõmbas üks päev lahti enese, eks hormoonid hakkasid üle pea kasvama, kuna mitmed märad indlesid ja ajasid pea segi meie poisil. Õnneks jäi ära suur aedadest läbi jooksmine piirdus ainult möirgamisega aia ääres.  Panime poisi siis sisetingimustesse jahutama tundemaailma. Nüüd tundub, et märade igatsus poisi järele on vaibunud.

Nonii, kevad on ka kahe koera südamed võitnud ehk siis jooksuaeg saabunud. Muidugi Pipi jääb iga kord õnnetuks, kui tema peab jälle kinni hakkama olema. Muidugi ka colliel sama. Õnneks, et Laral ja Sassul seda pole. Sass küll steriliseeritud pole, aga temal mingil põhjusel probleem normaalseks innaks puudub.
Tassa on jätkuvalt probleem, kes kipub pidevalt aiast välja. Tänane töö seisab selles, et Lepatriinu kinnistul siis aed korda teha. 
Midagi põnevat sai korda saadetud eile. Käisin linnas rattaga (toimus koolitus  ja sinna sai siis mindud rongi ja rattaga) see nagu puhkus, lõõgastus, ajast ja arust ei suuda mõned mind selles osas mõista, kuidas ma suudan lõõgastuda. Ei pea ju suures liikluses osalema, olemas rattateed ning vaiksed elamurajoonid, kus ju vähene liiklus. Nautisin mäkke tõusu võtmist hinnates iga kord oma füüsilisi võimeid või jälle laskumist. Tundsin, et olen jälle see väike plikatirts, kes vaimustub nii tühistest asjadest nagu on seda linnasõidust.

Äge nädal on möödas, olen neli korda see nädal ujumas käinud. Lubatud koorem sõnnikut veetud ning Tallinna matkaklubi väärikate daamidega kohtutud, kes siis Roheliste rattaretkel osalemas. 
Hoostega sellised lood, Kati abistab armuroomanis jälle Teebat, Amanda viskab silma Liptonile ning viimase poolt sõna tõsises mõttes poissmehest täku möirged kostavad, sekka visatakse mõned täku küürakad hüpped. 
Herta oma tita Laomurellaga on noorte sälgudega ühises aias.
Muidugi oli ka üks väike õnnetus. Üks õhtu läksin parditibusid sisse pannes jäi üks tibu kahe oksa vahele kinni ja enne mind jõudis üks koer sellest üle joosta ja nii sai otsa üks parditibu. Mul oli sõna tõsises mõttes väga kahju, olin sõnatud ja enne selle tibu surmast ei rääkinud kui alles järgmise päeva õhtul, kui pidin tööle minema. Nii kui ma jälle parditibusid näen, hakkab kohe kurb. Võtan päris sügavalt hinge looma ja linnu surmasid, eriti kui lühikese ajaga saavad väga omaseks. Vaadates Pillet ja Piilut, siis nende vaheline armastus on ikka eriline ning soe.
Öökülmad ikka kestavad, ei meeldi kohe mitte üks teps.

Ütleks nii, et kui on häid uudiseid on ka halbu uudseid. Eile õhtul koju jõudes, ootas ees meid ees halb üllatus. Täkk oli lammutanud küüniukse, mille oli suutnud hingedelt lõhkuda. Ja seisis õnneks karjuse sees väga mõtliku ilmega, vast oli ise oma teost nii šhokeeritud, vähemalt ilme ja keha keel seda väljendasid. Panin keti ümber nina (päris tugev poiss on) ja üks lastest otsis välja köietamiseks sobivad tugevad päitsed. Muud moodi teda lihtsalt kinni enam ei hoia ja see ongi hetkel küla peale jagamise aluseks, et teda ei hoia peale tugevate päitsete ja valjaste enam miski tagasi. Kui valla pääseb on mürgel ja põrgu lahti. 
Õnneks öö pidas kenasti köie otsas vastu. Olin õhtul ukse parandamiseks väga läbi ja aeg ka hiline, et enam ei jaksanud. Lükkasin järgmisele päevale, kusjuures võtsin vastu otsuse, et uuel nädalal minust metsa istutajat pole. Koju on tekkinud nädal ajaga tööde kuhjumine. Kui siis kellegile lähedale olevale metsakinnistule, aga kaugemale küll mitte.
Täna hommikul märasid (osad aia lõhkujad veedavad öid sees) välja pannes läks lahti esinemine. Küll see täkk on ikka emotsionaalne, näidates kõik oma akrobaatilised, ilu ja jõu ning oskused maad kaevas nii, et muld lendas ja muidugi tara äärde koondunud märad kaasa hirnuvalt kõike seda saatmas ... kas see nüüd hõige,, küll oled vägev või ilus" mida iganes tundus täkk märade pilgust ja hirnumisest hoogu saavat. Ja möllas täie hooga. 

Miks on nii, et vahel aktiivsest nädalavahetusest olen ma uue nädala alguseks täitsa laipväsinud. Millest see küll tuleb. Suutmatus midagi füüsiliselt ette võtta, vaid väsimus.
Laupäev möödus 24/7 valves, pühapäeva hommikul kiirustasin koju, et kokku panna olulised asjad ja võtta peale lapsed ja koerad ning kihutada 9-ks Paliverre Baltospordi poolt korraldatavale koertekrossile. Kuigi üks korraldajatest on mu hea tuttav, kutsus ta mindki osalema, küll jooksmises kui rattakrossis koer vedamas. Ma polnud selleks valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Eelistasin lasta lastel võistelda. Hinges tundsin emotsionaalselt melanhoolset meelt samas veel teadmine emadepäev ei tekitanud korrakski midagi rõõmusädet. Hommik algas autosse istudes kohe pubeka eaga käivate laste vahel auto istmekohtade üle sõna sõda, mis mu meele kurvaks ja mõtlikuks tegi. Ei möödu enam päeva, kus ma ei saa alustada autosõitu ilma laste omavahelise sõna sõjata pääseks liikuma. Siis veel helistas oma murega naabritädi, kel mingi laik tekkinud jalale (kahtlustas puugi hammustust). Mainisin, et istusin autorooli taha, tädi arvas, et ehk see ei võta rohkem aega kui 10 min. Oleks ta varem helistanud oleks oki olnud, aga sellisel hetkel kui juba rooli taga ja lapsed autos. Ma ütlesingi, et ma jätaks selle vaatamise õhtuks. 
Koerakrossis läks meil selliselt, et Laura jäi 6 ja Anete 7. Hea meel nende saavutatu üle, kuid mu enesetunne polnud parim, sai küll kohvi termosest joodud, kuid see mu unevähesust ei leevendanud. Ja teekond Ingkülla möödus (natuke vähem kui 40 km) unega võideldes. Sain aru, et viimane öö tööl olek veel eurovisiooni vaatamine ei andnud head und tunniks ajakski. Nii oligi, et igasugune liikumine häiris. Lastele seda ma ei öelnud hommikul, et olen magamatta ja väsinud. Surusin need mõtted endas maha ning läksin laste ja koertega Paliverre. Muidugi iga uus koht võlub mind ja saigi tehtud ajakulutuseks tutvumisring rajaga. Päris lahe kohake.

Üks pilt siis Sassuga. Mainin salaja, et olen punase fänn ja meeldivad kui koertel on varustus punane. Kuid nüüd tahetakse nii teha, et punase värvi kandmisel peab sellest koerast mööduma kaugelt, et see koer on kuri. Oh jah, jama kohe. Ei saagi oma värvi eelistusi enam kohe kandagi. Kuid need teadmised ei pane mind teisiti talitama. Olen juba need ostnud, siis ei hakka ma uusi sellepärast ostma ja milleks. Elu on väga kummaline eriti linnas koerapidamisel.
 

Tundub, et mu naabrimees Raamat oma muulakasvatusest väga, väga haaratud ja helistab pidevalt  mulle... eks põhjust andis eelmine aasta tema totter idee šhetlandi ponimärad ristata eesliga. Olin skeptik ja mitte pooldav antud loole, aga ma ei saa elada teise inimese elu. Ja minu arvamus põhines, et kas ikka 2-e aastane eeslitäkk ikka suudab paaritada märasid. Ja eks see on andnud põhjust väheke naabrimehel ülbata. Tegelegu enda asjadega, aga ärgu segagu enda hobidega teisi inimesi. Kes sellest väga vaimustust tunnevad olgu terved sellest.
Neli päeva metsa istutatud. Täna ei tahtnud, olin väga väsinud, kuna istutamine oli labidaga ja maastik väga risune (koristamatta raiejäätmed). Põnev oli see, et õppisin jälle uusi kohti Raplamaal tundma, kus pole enne käinud. Muidugi vahel tekivad salajased uit mõtted hobustega sinna minna kolama. Auto jaoks on see rohkem lõhkumine. 
Õnneks nädala  ajane allergik hobuse sees hoidmine on aidanud kaasa allergia tagasi tõmbamisele. Heinad ja veelkord heinad.

Külajutud...

...kas head või halvad jääb juba igaühe otsustada... nii Kati ja R. Tõnu mu naabrimees oma muula kasvatusele aluse pannud. Hommikul omi loomi toimetades, helistas tuu naabrionkel, et teavitada õnnelikku sündmust... mina nimetan seda nüüd uue Rail Balticu sündmuste alguseks. Miks,eelmine aasta too eeslitäkk hirnus sellise häälega, nagu vana auruvedur oleks meie külla saabunud ja meie küla eakas ja tegus proua sellest ehmus väga, kes siis arvas, et no nii Lipametsa külla on siis Rail Baltica saabunud. Too proua helistas ja küsis, et millega tegu, siis oskasin juba tänu lastele selgitust jagada, et mis mu naabrimehel koplis toimub. Oli saabunud eesel Opaal, siis Raamatu projektile i-le täppi panema. Kati jäi oma eeslitäkuga hätta, siis pidin mina, kes öösiti tööl käib, selle jubedat kisa kuulama. Õnneks koerad harjusid ruttu, aga selle eeslist isanda olemist ma ei suutnud kuidagi omaks võtta. Mul kodus ju teinepool samas vaimustuses aastaid peale käinud, et võtame eesli. No muidugi, tema tahab, aga mina ei taha. Minu õnneks kestis toda eeslit naabruses vist mõned nädalad.  Kuid jah Kati juba jagab infot, et neljal ponimäral Lipa külas on järglased sündimas. Teadmine, et meie mann indles veel augustis ja praeguste märkide järgi pole meie mära küll kuskilt poolt tiine, kuigi Raamat patras tervele külale, et lahe oleks veel, kui too eeslitäkk naabrinaise ponimärad ära paaritab (kasutasin meelega teaduslikumat sõnavara). Raamat ise räägib ise väheke teises sõnastuses. Mina tollest jutust küll eriti vaimustust ei tundnud ja siis sai tol korral, kuuldud jutu põhjal naabrimehele helistatud ning oma arvamus siiski avaldatud.
Raamat helistaski, mulle hommikul ja kutsus oma ilmaimet kaema, mida ma muidugi ei teinud. Ma ei põe eeslivaimustust.
Ja nüüd õhtul lastega arutasimegi, et nonde varsakeste nimedeks tulebki panna Rail Baltica vastavalt järglase soole lõpp teine. Üsna peatselt kuuleme, et kes või mis soost tuu järglane ole.
Kaks päeva metsa istutatud, lähen veel, igapäev tegelen allergiat tabanud hobuse raviga ning otsin allergia tekitajat. Maikuu tormab täiega, mul on aeg sisukas.
 

Maikuu ja ilmad päris heitlikud. Viimasel kolmel päeval on hobused piisavalt kurjamid olnud, pidevalt tarast välja roninud. Täna hommikul hobusega võidu joostud.
Üks päev plaanime minna 6 tunnist matkarada kaema, kuidas selle korrasolek ja mis peab tegema, et kas pääseb liikuma. 
Nüüd peab koeri rohkem rihmastatult jalutama, metsloomadel poegimised.
Pean leidma kellegi, kes müüks nisu ja otra, tänavu aasta peab ise ka miskit maha külvama, eks näe, kuidas põlluharimine kulgeb. Metsast puude tegemisele tahaks tõmmata kriipsu peale, kuigi korrastada oleks küll, siiski üksnes mõte tekitab juba tüdimust. Muidugi samas õues puukuhja vaadates tekib mõte, et keegi peab selle ka sisse vedama. Kevadtöödest on olulisel kohal muidugi aiamaa ettevalmistus ja seemnete mulda panek. Sõnnik vedada veel... kui seda loetelu jätkata, siis oh jah, päris mõtlema võtab. Ebaõnnestus ,,soovi" kuulutuse ülesse panek sõnnikumüügiks.
Lamurella kasvab kenasti ja rõõmsasti on parajalt ulakas.
Eile üllatas karjuse maha kukutamises Tassat, kes siis muidugi võttis farmeri maadel einet. Igal suksul miskit tekitada, Testul püüan leida allergia tekitajat. Hetkel vajaks talle lisasöödana ühte teravilja jahu, millest körti valmistamistada ning ostma lisaks kanadele-partidele teravilja.
 

1.mai

Ilmaennustus 100% täppis. Juba eelmine nädal ennustati, et läheb sajule ja temp jahedaks. Täna oli üllatus kutsuti augustikuus toimuvale rattamatkale Rootsi. Kuid mul teised plaanid. Ei saa, olen teiste asjadega hõivatud.
Viimane nädalavahetus toimus Tartus Maamess, kuhu oleksin väga tahtnud minna, kuid hetkel unistan, et saaks ükskord minna messile mõnda enda kasvatatud hobust näitama.
Hobukarjas on toimunud tõeline murrang, ei ole pidanud pingutama võõrutamisega. Hobuemmed naudivad mitte imetamist ning nende säluealistest hobuhakatistest pole sooja-külma. Imetsan, et Anett-Anne-Mai eelistab Testu ja Pentu seltskonda. Super sõbralik hobuneiu, oleme kaalunud hakata teda natukese haaval sadula alla panema. 
Viimasel ajal on palju liikumisi olnud ja saanud trenni teha nii täkule, kui muudele hobustele. Tellisin jälle karjamaa mineraale hobustele. Hetkel kõige rohkem vajan neid Herta ja Testu.
Tänase ilmaga lasin lastel hobused sisse panna. Sajab lörtsi ja hooti vihma ning tuul jahe. Ei taha vastu suve hobuseid ära külmetada.

Kenad ilmad. Ohkan kergendatult, sai mõned poolikud asjad kaelast. Lubasin Olavile, et toome veel mõned koormad puud metsast, siis peab põllutöödele valu andma hakkama. Iga aasta on see teema, et meie kartul on jäänud juunikuusse maha panemisega.

Mõned mu tuttavad on külas käinud, kellele olen siis näidanud omi kultuurmustikaid ja pohli ning ühiselt järeldusele jõudnud, et taimed on talve ja kevadised heitlikud ilmad üle elanud. Pean hobustele veel tellima karjamaa mineraale. Õnneks on võõrutamine emmedest edukas olnud. Süda hõiskab, imestan mis moodi sälud nii rahulikud saavad olla. Ja mina pabistasin kohutavalt. Täkk lammutab jälle. Kuigi tegelen iga päev ja lasen mõned tunnid ka õues olla. 
Tõin kanadele veel lisaks neli parditibu (tegemist broiler partidega pekingi tõug). Ja eilsega algas siis meie Piilul tõeline pardi elu, temal nüüd sõbranna nimega Pille, mind ennast ajab väga naerma, aga tundub, et nendele sobivad. Igal juhul eile õhtul korraldas Pille juba Piilule korraliku pulmatantsu-lauluga kokku. Ja kuked-kanad, kes õrrel alla kõõritasid, et vaadata, et mis põrandal toimub. Pilgud kanalistel olid väga uudishimulikud ja väga tähenduslikud. Tänane päev mööduski põhiliselt toas olevate ja õues olevate loomade toimetamisega. Kuigi metsas oleks vaja korda teha karjus, seal vaatasin täna, et rohukasv on okei, kuhu võib hobuseid peale lasta.
Lara hakkas omapäi territooriumilt välja käima ning jahtipidama. Pidin selles osas selgeks tegema, et koer ei juhi minu elu, vaid mina siiski juhin. Tänane jooksutrenn näitas seda, et Lara ei jooksnud minust kaugele ja oli kogu aeg nähtaval. Koju jõudnuna, lubasin täna tuppa, et saaks kanalised õue lasta. Olen aastatega aru saanud, kuidas linnukoeri kodus olema õpetada. Piirata liigset vabadust, millest nad saavad väga hästi aru ja kui nad ikka eksinud oma karjajuhi vastu. Sel päeval, kui Lara eksis ühe olulise punkti vastu ei saanud ta enam sellel päeval kaasa metsa jalutama. Ja tundub, et need kolm päeva andsid talle hea koolituse. Ma ei riidle, ei tõsta häält, tegelen ainult vaikides. 
 

Kaunid kevad ilmad teevad oma töö looduses ja seegi ime, et külavahe tee lükati lõpuks siledaks nii, et nüüd saab kiiremini liikuma. Teepeal enam sõita lihtsalt ei osanud ja ühe korra üks suure puukoormaga veokas põllule kaldus. Õnneks kraavi polnud. 
Plaan suvel üks matk teha 7 päevane, siis oli vaja rada minna vaatama. Tegin seda eile ja mis juhtus, eksisin ära Mukri MKA. Kaks tundi kaunist aega kaotasin. Kuid mingi ülevaate sain, kuid sõit ise sai väga spontaanselt ette võetud. Mul puudus joogivesi, söök ja rahakott. Miskit olen ennegi elleu jäänud, otsisin allika rohke oja, kust siis ammutasin jalgrattal olevasse pudelisse allika vett. Toiduks valisin orasheina (karvase lehega, leheservad õelalt teravad, oskamatu söömise korral lõikub keelde). Tarbin sellepärast, et sisaldab suhkruid ja aitab energia taseme hoidmisele. Võilille lehed aitavad täita kõhtu, samas hea maksale ja kui palju organismi puhastab ei oska öelda. Kui keegi kahtleb, et selline toit kõhu lahti võib teha, siis eksite. Olen aastaid kevadeti paastunud, nädal aega nõgese teed juues ja võilille lehti mugides. Mida see annab ei oska öelda, aga tunne on hea olnud ning energiavoo. Kuid midagi ekstreemset ma ei armasta süüa. 
Viimastel päevadel olen väheke mures siilionu pärast, kes ei söö millegi pärast, joogipudelist vesi kaob, aga toit seisab kaua kausis. Probleem võib olla selles, et peab olema territooriumil kinni. Kui ma jälle vabaks lasen, siis kaob päevaks sellisesse kohta, kus me teda jälle ei leia.
Herta sotsialiseerisime koos varsaga karja ja Liptoniga tegeleme iga päev. Päris rahulik teine, kes tahab, et temaga tegeldakse. Pesin teda üks päev, kui ilm väga soe. Plaani on võtta, et pean tellima hobustele uued karjamaa mineraalid ja sool&küüslaugu ämbrid. Paistab, et hobused naudivad küüslaugu maitset. Veebruaris ostetud ämber on noolitud alla poole. 
Hoian kahel koeral silma peal, Pipi ja Lara tahavad juba rohkem jahil käia omapead. Õnneks, kui Lara kinni, siis ei läeh kuhugile mitte üks koer.
 
 

Juhuu, armastan, päikest, merd ja tuult ... alustan tänast oma kirjatükki. Ühtlasin kergitan lapsepõlvest veidi katteloori... isa laulis akordioni saatel palju kordi. Kui mõni tuttav laul raadiost kostab nojah teada mis juhtub, ikka kaasa laulma hakkan. 
Muidugi on elu päris lõbus olnud ning kiire, kuid üks asi mis kipub peost kaduma on raha. Eelkõige küte, juba igapäevaseid sõite tehes, peab ikka arvestama, kas mõnda sõitu ei saaks mitte teha rattaga.  Õnneks on rattasõidul ka teine positiivne omadus. 
Sai käidud koertekrossil kus osalesid Anete - Laraga ja Laura Sassuga. Täna mõtisklesin, et viimane aeg on muuta Sassu hüüdnimi passis seisva nimega. Miks Casy sobib talle rohkem ja ikka emase koera nime moodi.  Ta on seda väärt, kuna on ta mul teraapia koer, siis koer peab väärima veel paremat kohtlemist ja tähelepanu. Käisin jälle üks päev töö juures, kus vanuritel lähevad silmad särama, kui koer neid nuusutab ja paitada laseb. Ka minul enesetunne kasvab, vaadates vanuri silmades sära ning soovi koeraga kontakti luua. Hetkeks tekib kohe mälestustes sobramine ning juba nad avavad suhtlemaks ja meenutusteks, et pajatada oma lemmikkoertest. Iga kord, kui ma tajun selliseid kohtumisi, siis südames tekib soe tunne, et näe ma saan olla veel kellegile vajalik läbi loomade. Hooldusõed palusid, et võiksin üks nädalavahetus, kui ilus ilm minna poniga neid jälle üllatama, just siis kui inimesed on õue toodud. Olles läbi koera inimese avama pannud, saan teada inimese kaugest minevikust ühte teist. Ega see ole kerge neil eraldatud lähedastest ning isegi koera nägemine dementsel inimesel on nagu hetk selguseks. Olen näinud neid hetki küllaga, kus koeraga suhtlemine on avanud nii mõnegi inimese sügavama poole. 
Hobused on õues, täkuga tegelen. Varsake kasvab kenasti.

Sain hiljuti teada, et seda tõugu koer pidavat olema väga.. väga.. väga õrn õuespidamiseks. Tuule tõmbusest pidavat kergelt kohe põiepõletiku saama. Kui ilm tuuline väga, siis ilma jopeta koeraga õue minna ei tohi. Olin seda kuuldes shokeeritud. Võtsin nõuks mitme loomaarstiga suhelda sel teemal ja mis selgus, et teatud koeraomanikud, kes kasvatavad või peavad koera lemmikuna, jah teevad nii, et igasugune ilma muutus võetakse kasutusele äärmuslikke meetmeid. Tekkis kohe järgmine küsimus, kuidas saab sellist koera kasutada jahis. Kuna tegu linnu ära toojaga. Ja sellega mu teema ammendus, pöördusin oma huvi ja küsimustega ühe teada ja tuntud jahimehe poole, kellel siis jahikoerad. Arutelu käigus selgus siis tõde, et kui mina tegelen koeraga pea 7-10 tundi päevas, siis linnas tihti piirdub kahe korra jalutuskäiguga. Ja need keda lihtsalt aretatakse näitusekoeraks lihtsalt jahisse ei sobi. Ma pole rahul nende vastustega, pöördun mingil ajal rahvusvaheliselt seda tõugu kasvatajate poole. Lihtsalt uudishimust, kuna mul läks igasugune isu uue koera majja võtmiseks üle. Saades ebameeldiva tõe teada. Mulle tundus, et mina kes olen aastaid koertega elanud  jäi mulle küll sellisest kasvatuslikust mõttest kummastav arusaam.

Järgmiseks nädalaks lubatakse soojakraade, ongi hea, peab alustama põllutöödega. Eriti suurt plaanis pole. Kartul on kindel, aga enne pean lõplikult sõnnikuveod lõpetama. Eelmise aasta istutatud põõsakesed valmistavad hetkelist muret. Ei näe miskit rohelits lehetippu kuskilt (kultuurmustika ja vampli taimedel) pohlad on ainukesed, mis rohelised. Lillepeenrad pean katma kanade pärast. 
Uurisin inglise springeri sügavamat tausta ja minu üllatuseks selgus ühe kenneli omaniku vestluse järel, et seda sorti tõug kardab kohutavalt tuuletõmmet ja üldse läks minu arvamus kenneli omanikust lahku. Uurisin ühe jahimehe käest, kes kasvatab saksa lühikarvalisi linnukoeri, kuna eelmine aasta sügisel olin mures oma sakslase pärast. Mida ma pean ettevõtma, kui ilmad jahedamaks muutuvad. Tegin endast parima, sai teisele meisterdatud fliismantel, kuid seda kasutada ei saanud kauaks. Üks hommik jalutas peni lihtsalt jälle ilma kõigeta õues ringi. Õnneks lahenesid asjad nii, et osa asju kogesin katse ekistuse meetoditega läbi, kui teised karvased koerad eelistasid õuekuudi heintes magada, siis saksa lühikarvaline eelistas maja siseselt (sadularuumis-välja ehitamata tuba), kus siis ka suur ahi mida vajadusel kütame, tegemist hobuvarustuse hoiukohaga. Nahk ei kannata niiskust ja vajab piisavalt sooja temperatuuri, et ei tekiks hallitust. Ja muidugi, kõik mis toimub selles toas, kuulen magamistuppa. Eelmine aasta soojade ööde korral eelistasid koerad majas ööbida ja üks öö... Nuputasin mina, et mis toimub. Kuulan ja kuulan, püüdsin selgitada, et mis häälega tegu - oleks nagu norskamine, kuid kuidagi metalne heli. Püüdsin mõelda, et kes võiks norsata. Kuna hääle järgi ei suutnud selgeks teha, mõtlesin, et lähen vaatan ikka, et mis või kes teeb sellist omapärast häält.
Vaatama minnes leidsin siis vaatepildi, Sass oli oma aseme vedanud ukse taha, kus seisis metallist pesumasina trummel auguga. Ja tema siis norskaski väga sügavalt nii, et tekkis omapärane heli, trummel tekitas omapärase kaja selle läbi.

Kevad ja märad.
Tundub, et kevad on ikka täiehooga käivitanud hormoonid märadel. Ja minu jaoks muutus elu juba peadpööritavalt raskeks. Märad alustasid küüni kallal oma lammutustööd, et pääseda täku juurde ja muidugi täkk seestpoolt, kellele siis muidugi hormoonid möllamas. Vedasin hoone olulistesse kohtadesse elektrikarjuse ja jälgisin lähedalt, et mis toimuma hakkab. Kes ikka uksele lähenes ja uudishimust nina karjusenöörile pani ja särakat saanuna kohalt karjamaale lendas. Nüüd on rahu majas. Täkk rahulikum, saan tegeleda temaga rahulikult ei tule keegi enam mind segama, kui käin täkku küüni alt välja võtmas, et tegeleda temaga. Kui loom on närvis on ta ettearvamatu ning ettevaatlik ja siis on ta valmis igasugusteks ootamatusteks. Viimased päevad on temaga väga meeldiv olnud.
Sai käidud sel aastal ka esimesel orienteerumise jooksul, rajal polnud viga, eks ööbiku raba üllatas, see mis ta 1981 aastal oli, seda ma eest enam ei leidnud. Sel ajal oli tehtud tervisrajale omased vahendid, kus joosta ning teha venitus-füüsilisi harjutusi. Ja tähistatud rajad km viisi. Natuke trööstitu mulje. Püüdsin miskit tuttavlikust sellest kohast leida, kuid ei. Rääkisin ka lastele, et kõik see paik oli kuidagi võõras, mitte miskit tuttavat.
Mõte oli ka orienteerumisele kaasata koer Lara, kuid tema viimasel hetkel keeldus kaasa naasemast, tekkis jälle suur hirm inimeste ees. Olen viimased päevad Sassut- Larale seltsiks kaasa vedanud, kuna Sass on tasakaalukas samas inimesesõber, kelle abile võin täitsa loota. Rapla linnas kahe koeraga liigeldes oli mõni inimene võhik koeratõu alal ja põgenes kaugel olles üle tee, arvates, et koerad on kõik hirmuäratavad. Muidugi Lara see tahtis igakord jälle kraavi põgeneda, et pääseda ära inimesega kohakuti jõudmast. Püüdsin leida taktikat koera hirmude leevendamiseks. Kuid üks võlusõna on, see on ,,edasi", siis nagu hetkeks unustab ja ei tee inimest enam märkama.
Ees seisab caniskross Pärnumaal, sinna plaanime minna kahe koera ja lapsega, esiti jään mina rohkem kaasaelajaks. Mul veel kahe päeva pideva treeningkoormuse pärast jalad päris valusad.
Üritasin veel pinki teha, kuid ei jaksanud saagi käes hoida, imestasin, millest käed nii valusaks läksid ja ära ruttu väsisid. Lükkasin pingi tegemise järgmisele nädalale.
Unistan veel ilusast ja huvitavast aiast, kuid ühe selle valmis vormini jõudmiseks kulub ikka pikk aeg. Otsin hetkel sobivaid plaate jalgteele ja ääriskive täidetud kattega kõnniteele.

Õhus on kevadet ning hobustel järjest armulõõm südames. Täna möllas ja püüdis täkule lähedale saada Testemona, aga praegu olen seda meelt no ei mingeid varsatootmist. Muidugi täkk marutab jällegi omamoodi, proovides isegi kahel jalal mööda seina ülesse ronida, kuid mida takistab on lagi... Uhh jube see kevad eriti hobuste poole pealt, lugesin täkule ning oma suguvõimelistele märadele sõnad peale, et see aasta tuleb neil ainult unistada täkust. Plaanin ühe tuttava mära juurde kuuks ajaks saata. 
Käisin täna kahe koeraga kliinikus, vaja oli vaktsineerida, sain väheke hurjutada, et oleksin veel pidanud tegema ussikuuri. Olin hämmingus... pidin äärepealt ütlema, et nii palju ja tihti... isegi hobustele ei lubata teha tihedamalt, kui ainult vajaduse korral. 
Pärast kliinikut läksin automaadist võtma raha, et pärast tasuda killustiku toojale (õu vihmaga kohutavalt porine) majauksest ei pääse ma kunagi autosse... mõte jah killustiku eest tasumiseks raha automaadist võtta, olles hajevil täna unustasin sellises olekus oma kaardi automaati. Olles juba autoga jõudnud Raela sillale, kui helises mobiil, vaatasin, et tundmatu number. Kuulasin ära ja eks muidugi ehmatus suur, pöörasin autonina uuesti Rapla suunale ning Maxima ette ja seal siis Stella mulle kaarid ulatas. Nii hea on tunda, et hobuinimesed tagastavad kaotatud just õigele omanikule. Super elu.
Mineraal ämber läheb väga hästi hobustele peale, juba poole peale limpsitud.
Herta oma pisikese Armastusega olid täna väljas, küll ta on ulakas hobupiiga, jälle karjusenöörist ikka läbi ja isegi üks post andis järele. Kurtsin lastele, et küll hobuvarsad nii ulakad on.. Aade mainis, et kas oled unustanud, et hobulapsed ongi ulakad. Leppisin sellega, kuna nad kõik mulle sellised tükke teinud, aga peatselt pean nad elektriga harjutama. Praegu käib Herta sellises aias, kus voolu sees pole. Iga kord Herta õue pannud titega, on nende seltsis mann kohe, kes tahab seltskonda.
Merisea poega kutsume Koaalaks niisama lihtsalt näo poolest meenutab. Kuid tema tulevik on selline, et peab uude koju minema ja  papa Lola peame eraldi panema. Elu on huvitav.

- 9 kraadi külma ja lumi maas. Meil talv tagasi. Hommikul töölt naastes lipsasin enne tuppa minekut veel Hertat ja tema lapsukest kaema. Eks pisikesed ole kõik armsad, kuid Herta olemasolu on mul väga oluline, siis kui mul traktor ei tööta või vaevab tol masinavärgil mingi probleem. On Herta see, kes peab siis alati hädast välja aitama. Ja siis eks arvata võib, et Herta saab omale suure tähelepanu, kuna aastaid lisandub ja hobune aastatega vanemaks jääb, siis on vaja toekamat vedajat jälle. Kuna Liptoni ja Herta ühisel meelel sünnitus seda mõtet ka kannab. Hea meel, selline tunne nagu mina oleks ise millegi erilisega hakkama saanud, aga see selleks. Iga päev meie peres muust juttu polegi, kui Herta enda lapsest.
Sain eile siis kätte 20 kg ämbri, kus sees mineraalid. Näis kuidas see hobustele peale läheb. Sool&küüslauk on poole  peale limpsitud, kuid kõige enam võetkase hoogsalt lakukivi. Loodan, et hobused asju mõistuse piirides või doseernigud nendes pangedes õiged, mis ei tekita hobustel terviseprobleeme. Kui olen midagi ostnud kasvõi mineraale või kaera või müslit, siis ma tunnen alati sellest ülimat suurt head meelt, tahan ikka, et nendel neljajalgsetel  võimalikult kõik ok korras. Lihtsalt jälle korralikult alanud päev.

Panin meelega lumise pildi, jah nii see on, et talv võitleb kevadega. Eks mõne aja pärast ole näha, kes peale jääb. Täna panin Herta titega mõneks tunniks välja ja jalad olid okei. Varss lustis õues olemist, nende karjamaale lisanud meie pisike isepäine mann, kes siis üritas suhelda Herta L'amurellaga ja pisike merisea notsu on ka vahva tegelane. Iga uue looma elu algus on vahva.

Viimane märtsipäev... Homme aprill ja Herta varsake on saamas kolme päevaseks, eks meil oli ka väike probleem temaga. Sündis ta esi jalgades toonusega. Juba ühel jalal oli pühapäeva hommikuks paistetus alanenud ning astuda suutis täis kabjale, aga teine jalg oli veel pool säärt paistes ning kabjapiirdel paistetus. Tegin mõlemale jalele massaazi, väikseke on meil pideva tähelepanu all, emme Herta on tubli emme. Muidugi mainin, et kui varsake sündis, siis mu süda rõõmustas väga, kuna Herta sai lõpuks oma südameunistuse. Nimetan Herta lapsukest Armastuseks, kuigi sai pandud prantsuse pärane nimi, et mitte anda mõista mis selle nime taustas peitub. Mainin ka saladuskatte all, et Herta lapsega läbi kõhu (ehk siis kõhutitaga). Ta on julge suhtleja, on ära harjunud sellega, et teda käin päevas mitu korda masseerimas jalga. Muidugi täna õhtuks oli ka teise jala paistetus alanenud. Ning mu süda rahul. Esmaseks mida ma alati pärast poegimist jälgin on varsa ülesse tõusmine ning astumine ja muidugi esmase ternepiima imemine. Kui veel trehvan, siis ka soolepigi ehk mekooniumi eemaldamine soolest.
Päevast päeva hobuste keskel tegeledes on hakanud silma aktiivselt suhtlev Anett-Anne-Mai. Käib ja lunib tähelepanu. Päris julge teine. Varssadest ei räägi, kuna need kõik julged, kuid peatselt vaja veel päitsed pähe vaja panna. Päris põnev elu saab olema.
 

Selle aasta üllatusmuna on Herta eile õhtul sündinud märavarss Lamourella.

See nädal olen usinalt Liptoniga tegelenud. Eelmine nädal selline juhtum, et Anete läks Liptonit tooma, kui viimane ehmatas värava vahel ja tõmbas enese lahti (päitsed peas) ning tormas kohe karjamaale märade sekka. Ja Anetele jäi ainult lõhutud käsi. Muidugi läksin siis poissi karjamaalt püüdma, enne lasin korralikult joosta talutusnööri otsas. Ja täna proovisin agilitit, super alul kartis, aga minust voogav enesekindel ja rahulik energia aitas koostööle. Kordetasin ning harjasin ja kirusin harju puhastades, et kust üks loom nii palju karvu enesele selga on saanud. Karvu jätkus kõikjale, mu fliisile, tuulele ja eks jäi koha peale lindudele pesamaterjaliks.
Ja muidugi valmistun matkajuhtimis hooajaks, käin hoolsalt endalegi trenni tegemas nii ratsa kui ka rattaga sõitmas. Jooksutan koeri, plaanime lastega minna Pärnumaal toimuvale Luitekrossile osalema. Elu on kiire... hobune Herta ei ole veel varssunud oleme nii põnevil.
 
Viimaste päevade päike ja tuul on näonaha parkinud väheke tundlikuks ja kuivaks, nii et peab jälle niisutavaid kreeme kasutama. 
Olav lahkus hommikul, kurtes tervise probleeme (peavalu), eks eile sai märja naha ning pärast kerget tuult ja oligi asi päris pahasti. 

Hommikud on ilusad, proovisin täna siis kohvi jooma minna, aga Lara hüppas mul pool tassi tühjaks. See selleks, Sass muidugi moosise näoga mind moosima, et ma teda enda kõrvale tõstaks. Nii see on, pidev tähelepanu jagamine, Sofie see ilma nurumiseta hüppas külje alla ja oma kollikoeraa juttu kõrva puhuma. 
Herta pole veel varssunud, arvan, et aeg pole veel seal maal. Eks me ole põnevil, mis värvi, mis soost siis teame mida edasi temaga teha. Ja täkku hoian eraldi, ei taha järgmiseks aastaks järelkasvu peale. Hea, kui mõne mära inna aitab avastada, tahame väikeponi paaritada sama väikse täkuga, et Mannul oleks seltsi.
Sai tehtud metsas natuke puid Olavile, abi eest, kes lõhkus järgmise talvepuud. Tööd jagub ja vahel ununevad olulised asjad näit. üks koolitus ununes suure kiiruga ära.