Kena ilm meelitas täna mind kahe valla piirialale luusima, võtsin seekord endale seltsiliseks Lara. Alguses lasin natuke omapead joosta, kuid vaatasin, et nii ei ole mul temaga mingit koostööd. Kutsusin ta pika meelitamise peale juurde ning kinnitasin pikarihma trakside külge. Kohati, kus mets muutus tihedaks ja liikuma pidin madalalt, siis oli hea koera juhtida lühikese rihmaga. Mul pikk rihm ise tehtud, ostsin purjetamises kasutatava soodinööri ja selle otsa panin tugevast materjalist karabiini. Kasutan seda ka tihti kordena hobustega tegelemisel. 
Eelmine nädal proovisin uusi ümbrusi ning viisin koerteväljakutele, selgus et selles osas pean veel vaeva nägema. Looduses viibimine ning käsklustele allumine mere ja jõe ääres oli tunnustus mu tööle. Teine päev mil viisin ühe lapse treenerite koolitusele võtsin kaasa juba kaks koera. Koos Lauraga käisime nii mitmetel väljakutel Sassu ja Laraga. Sass on super tegija. Kaalungi, et mingi probleem on minu ja Lara vahel, kas olen andnud liiga palju vabadust, kohati kipub ise omapäi tegutsema. Tegelikult soovin, et Lara annaks teada, kellega tegu ja täna ma metsas seda tööd ka tegin.
Mõtlesin üks päev, et millised koeratõud on mulle üldse kunagi meeldinud:
njuufaundlane, bullterjer, saksalambakoer, berni alpi karjakoer, belgia lambakoer, labrador retriiverid, kuldsed retriiverid, inglise springer spanjel, vene spanjel, inglise cocker spanjel, iiri ja inglise setterid, snautserid, must terjer,  pikakarvaline collie jne. hetkel ei meenu rohkem. Oletan, et kui võimu ja jaksu oleks, siis peaks neid kõiki, aga koer tahab tegelust ning aega siis eelistan antud olukorras neid koeri, kes mul juba on. Mu unistus ja soov oleks vahva jahikoer metsas, kes annab sama moodi teada mis looma või linnuga tegu nagu Pipi seda teeb. Usun, et järjepidev individuaalne töö viib selleni.

Kuidas paranevad lapsed tuulerõugetest, tundub, et haigus on pidurdunud ja kärnad kukkumas. 
Herta pole veel ikka poeginud, kõht on päris suur ja tavaliste ponide udaraga ei saa Herta udarat võrrelda. Kui ma Herta käest jälle küsin, et millal tite ilmale toob siis keerab alati kohe sellise väga särtsaka pilgu minu suunas ning kergelt kergitab oma tagumist kintsu andes mõista, et sellisele küsimusele mul pole viitsimist vastata.
Õnneks poeg leidis aega traktor korda teha ja ootan lumesulamist, vaja ju uus pink valmis teha. Pole ju sadulaid kuhugile panna.

Üks matkapäev

Taas tali saabunud meile. Lumi on nehh maas. Lootused ja ootused põnevale koolivaheajale jah veidi luhtunud. Lapsed jäävad üksteise järel tuulerõugetesse, tänasega siis kolm last. Poisil hakkab vaikselt üle minema, kuid kärnad peavad ka kaduma. Ühtepidi lastele pakub see nalja, aga kodunt välja minna ei soovi. Eks see õige ka ole.
Hertal oli täna udar päris suur, aga poeginud veel pole. Imestasin täna hommikul, et unustasin selle ära. Hommikune päike ärgitas varakult õue minema ning hobuseid õue laskma. Testule me enam tekki selga pole pannud, ei hoia neid. On visanud need kõik seljast miskit moodi. Pidevalt olen märganud, et meeldib püherdada. Nii see on, et hobused on hobused. 
Pidin täna korra kedagi sadula alla panema, aga selleni ei jõudnud, vähemalt noortele aega sai pühendatud. Hobuste öömajast, aga 15 käsikäru täit sõnnikut välja veetud, tulevase kõrvitsalavasse. Praegu püüan sõnnikuveos järjepidevust hoida. Nii kui lumi läinud, siis põllule jälle vedada. Kaalun kas panna kuulutus, et müüa sõnnikut või jätan sellel aastal vahele. 
Muidugi kibelen õue tegutsema, vaja veel maha võtta natuke võsa. Lastel laskma trenni teha Laraga, et siis viia neid võistlema krossis. Nii kaua, kui meil selliseid hobuseid pole, keda võistlema saata, tegeleme siis koertega. Seisab veel ees kahe noore täkksälu ruunamine (vet. arst teeb seda). Kulutusi jagub.

Ikka mitte mingisugust hobutite üllatust ei saa jagada. Naljaga pooleks ütlen, et küllap hobu ootab sobivat kuupäeva, millal varsake ilmale tuua.
Üllatushaigus pojal (tuulerõuged)... millal saan traktori korda, mul vaja üks oluline palk metsast tuua ja sellest uus pink meisterdada. Veel laud vaja meisterdada, ma ei tee seda üksi, poeg kopsib haamri ja naeltega teatud kas siis jalgade külge, mina voolin asendid ja sooned mootorsaega. 
Natuke hirmutab koolivaheajaks ennustatav ilm. Miks ei oleks võinud olla sama kena... 
Täna käisin päälinnas, võtsin kaasa Lara, keda mõtlesin proovida, et kuidas käitub võõras kohas. Püünsis mere ääres tundis ennast koduselt, hüppas isegi vette ja käis meidki kutsumas vette, et nojah... kuid ei olnud minust ega Laurast vette minejat. Esiteks tuul ja lained ei olnud eriti kutsuvad. Kaugel seilasid laevad, mis kuhugile kruiisitamas.  
Leidsin Lasnamäel ülesse koeraaediku ning proovisime mõningaid atraktsioone, kuid Lara pelgas. Teades tema hirmusid, siis mõistan. Kuna selles aias oli teiste koerte ja omanike lõhnu ja see tegi Lara ettevaatlikuks ja stressavaks. Üks mis ta sooritas oli hüpe ja ronida mööda lauda ülesse ja alla tulla. Kuid ronida torru, seda ma ei suutnud ühegi parima palaga mitte. Oli näha, et koer on stressis. Ja kui loodusesse läksime Lasnamäe-Läänemere teelt läksime Iru silla juurde, kus siis kaunis jõekäärus-orus lõkkeplatsid koos varjualustega. 
Kunagi olid need kaunid paigad. Isegi meie kandis maha võetud metsamaa loodusena on kena mis sellest, et trööstitu ala vastu vaatab. Vähemalt on puhas ei hakka silma paberiprahti või muid jäätmeid, mis risustavad ikka maapinda.

Mõnusad ilmad on mõjunud ka mulle hästi. Ei ole enam oma talveriietust nii palju kasutada. 
Eile sai korra ,,tehnika toes" käidudja tänagi. Ostsin siis ära traktorile sobivad sisekummid. Need ära vahetada. Kuna viimastel päevadel lihtsalt enam õhk sees ei  püsinud. Moosisin siis kaks päeva toda abikassat, et vahetaks siis põkal sisekummid ära. Ja eks see sai ka tehtud. Ja muidugi jõudsin veel õhtu eel lasipuu juurde tuleva uue pingi jalapakud  ära tuua. Siis tekkis uus idee, et veel ühe paku paari kasutada takistuste meisterdamiseks. Jehuu mu puutöö oskused.
Hertal titat veel pole. Kaks päeva hoidsin Kelluka ja Kati  tittesid sees. Sai nendega tegeldud.
Lara peab mõnda aega keti otsas olema, ega ta seal eriti rõõmus ole. Ja ega mulle ka mitte, kuid ma ei tohi oma nõrkustel koerale välja lasta paista. 
Eile sai imetletud Pipi oskuseid lindude ülesse ajamisel, käisin ratsamatkal. Pipi on lahe koerast kaaslane matkadel.

Jube visalt saab omi ridu siia kirjutada, vahel on nii, et alustaks just muremõtetest ehk siis mis muret valmistavad.
Teemaks muidugi koer Lara, keda ei saa koos kanadega vabalt õues pidada. Mingi lahenduse leidsin, kuid pean seda ajutiseks. Täna tegin rattasõidu koertele, imestasin, et millest mul selline higistamine. Lausa vesi jookseb, kas tõesti pole veel gripist vabanenud.
Ootame siis üllatus hobulast. Selgus lõpuks, et Herta on tiine. Allavajunud kõht, lõtvunud lihased sabajuure ümbert ning paistes udar.
Lähimal ajal viin täku kuuks ajaks ühe mära juurde, et mitte lasta omi märasid see aasta paaritada ja siis jõuab poisile boksi ehitada. 
Traktoriga väike probleem, üks sisekumm vaja vahetada, kes seda teeb. Mainisin seda mehele nojah vastus siis selline, et oi see suur ja raske töö. Nuputan valemit, kas jälle kutsuda vend appi.
Kummaline, et miks viimasel ajal pean tihedamalt iga kolme päeva tagant kummi pumpama. 
Kaalun osta sisekummi paranduses kasutatavat täidist ehk aitab mingi aja. Jama kohe, kui traktoriga probleemid. 
 

Kaunis kevadine ilm koos päiksega.

Varahommikusel tunnil Rapla suunal liigeldes. Kenat päiksetõusu vaadeldud. Ja see andis tõuke kiirustamiseks koju, et saaks oma tööd tegemised ära lõpetada. 
Mul on vaja vedada traktori järelkäru omanikule, kuid lihtsalt pole selleni veel jõudnud. Vähemalt see nädal pean selle tingimatta korraldama. Pühapäeval käisid esismesed matkajad, mille jaoks sai mõned päevad varem olulised hobused puhtaks harjatud, kuid jah, esmaspäeval õue saates mõne tunni pärast hobuseid vaatama minnes nojah. Parajad porikäkid, imestan miks heledad hobused lõpmatult hästi ennast poriseks suudavad teha. 
Lähimatel päevadel plaan teha uus pink sadulate ja ka selliste inimestele, kel ei ole jaksu oma jõuga selga istuda, siis parem pingi pealt. Mis siis vanaga, oh see on päris vana, aeg on teinud oma töö ja laguneb. Puit ikka laguneb, vaja talusilt lõpetada. Töid mida vaja teha on palju, puud tehtud saavad, siis heki tegemine ning sõnnik. Loodan, et saan veel müüa seda kraami. 
Täna vedasin sae juurest saepuru kõik allapanuks. Nii mõnus lõhn-aroom hõljub hoones. 
Lara on jätkuvalt toas, kui kanad õues. Üks asi on hea, et Lara enam ei karda tuppa tulla, kuid võõrasse kohta ta nii kergelt ei lähe.

Eile oli üks lahe seik loomade poolt. Kukkusin eile tarktori kärust maha ning lõin kukkumise käigus oma põlve vastu raudkangi ära. Eks pauk põlvele polnud mingi mõnutunnet tekitav, pigem oigasin. Ja korraga ilmusid kaks koera, kes siis kohe asusid mind püsti tõusmises aitama. Lara ja Sass panid mõlemad (olin siis juba istukile tõusnud) oma pead mulle kummagisse kaenla alla ning püüdsid oma keha najale mind toetada. Ja Sofie hüples ja kargles vahelduseks ulaka meelega mullega oma ninaotsaga nägu puudutades. Ühtepidi oli see naljakas, kuid imestasin koerte abistamise vajadust. Egas miskit, pikalt ennast haletseda ei lubanud ning nautisin koerte kaastunnet ja abi. Imetlust väärisid mõlemad. Tõepoolest Lara üllatab pidevalt, saaks veel temast kõrvaldada kanajahi, siis oleks okei koer.
Naabri metsakinnistul toimub lageraie, eks mets juba ammuilma raieküps, aga eelmine omanik lihtsalt eakas, kes ei jõudnud metsa ning kaasaegsed tülikad metsaärikad, kes siis pideva helistamisega aga inimestelt metsi kokku ostavad. Harjumatu on vaadata, kui tehakse lageraiet ... jube.

Sajab laia lund. Ja käes siis 2. märts. Uhh, paneb vaikselt mõtlema, et jälle see aeg, kus tuleb käed mullaseks teha. Hetkel olen püüdnud nii, kuidas mu jaks on lubanud metsas käia ja seda teha, ega üle ühe koorma ei suuda korraga päevas.
Kuna tahtmine nendel ilusate ilmadega veel noorhobustega tegeleda, vaja neil jalgu ning muid näppimisi teha. Muidu nad väheke pelglikud. Vaja neilgi selgitada, mis oluline ning inimesega suhelda mõnus. Kapju väheke nokitseda, aga kui loom jalga ei anna on probleem. 
Tänase päeva ilm oli aga üllatuslik, minu meelest lubati sadu homseks, aga saabus see täna.
Siil tegi viimane öö lahedat nalja, ei viitsinud oma drenazööril joosta pigem eelistas maratonimaa maha lipata köögis laua ja tooli jalgade vahel slaalomit joostes. Kui peale 6 uuesti kööki asjatama läksin ei olnud teda küll oma pesas pigem ühe kahtlase nahistamise peale leidsin ta Larale valmistatud sügismantlisse kerra tõmbununa. Miskit harutasin ta siis fliiskoftust lahti ning panin ta oma pessa, kus siis võttis häälekalt einet ning pöördus tudule, kuna päev oli alanud ning tema unetund algab sellega, et inimesed tegutsevad.

Paar päeva tegelesin täkuga, nüüd on siis mõnusad ilmad kõige sellise jaoks ning noorhobustele kulub tihedamalt aeg. Kammin eks ka kapjade värkmine, sai vaadatud, et mõnel jälle üle kasvanud. 
Õnneks hobused naudivad sool&küüslaugu segu väga hästi, alul prooviti kapjadega seda ämbrist kätte saada, aga nüüd ikka limpsitakse nii nagu vaja. Mõtlesin, et mul veel teist lakukivi olemas, et ei pane veel ette, enne kui ämber poole peale. Olengi mõtisklenu, et kas mul suveks on mõtet 100 kg vanni osta sama sisuga või osta. Eks näe vajadusest.
Siil jätkuvalt üllatab, viimane öö oli drenazööri küülikupuuride otsa  ja hulkus köögi peal. Kõige naljakam koht, kust ma ta leidsin hobuvaruste seest, kus oli siis endale ühe oheliku enesele ümber mähkinud. Ei tea, kas plaanis tudule minna. Kuid sealt  välja mähkisin ning tagasi oma pesakasti panin ning toidunõud kontrollisin.
Täna õnneks jõudsin korraliku koorma sõnniku ära vedada. Homme vaja veel metsa minna, et saaks veel ühe koorma puid ära tuua. Juba Olav helistas, kes tahab jälle puid lõhkuma tulla.
Alustasin sel nädalal veel koertele tarandiku asukohas koristustöödega. Hämmastav, kui palju on teine pool jätnud oma pesumasinatest plastosasid.
Imestasin koeri täna, Sass ja Pipi saatsid mind pidevalt koos, tavaliselt Pip eelistab magada kuudis, kui ma midagi teen. Täna jah jalutasid mul kaasas, kui ma sõnnikut välja loopisin. Lara veetis jällegi oma aega toas. Õnneks toas on ta vaikne ja rahulik ja toaloomi ei puutu, aga õues kanad on ikka pinnuks silmas. 
Hetkel koerte koolituses võtsime uued taktikad, et hobuseid õue lastes hoiame lihtsalt kahte koera kinni ning püüame rihma otsas tagant poolt ajamist õpetada. Laral rumal komme hobuseid eets pidurdada (tüüpiline jahikoera loomus).

Täna siis järjekordne vabariigi aastapäev mida siis kuskil suurejooneliselt tähistatakse. Maausuliste kalendris aga ,,Ussiäratamise päev". Tuleb uurida, kas siis ussid, mutukad ja putukad ellu ärkavad.
Sai jälle osaletud maakonna valdade talimängudel ja miskit kohtagi saavutatud.
Loomad ja muud pudulojuksed ootavad, et jää metsateelt sulaks, saab hakata vormi ennast ratsutamisega treenima. Hetkel on lihtsalt aega kulunud varjus olemisele. 
 

Meie uus asukas siil harrastab ronimist ning juba mitmendat ööd jalutab vabalt köögi peal ei rahulda enam temale mõeldud privaatnurgake. Samas lahe tegelane, kes siis tema avastuse korral muutub kivikujuks ja otsa vaatab mõtliku ilmega. Eks siis kohe uurin, et miks tegelane jalutamas. Selgus, et jooksuratas oli jälle rikkis, parandasin asja ära ja panin rändurile kaussi veel lisasööta.
Hiirtest oleme peaaegu lahti, mõned on veel alles. Ebamugavusi valmistavad tegelased. 
Eile sai käidud ujumisvõistlusel, ei läinud hästi ajas ühe sekundi isegi kaotasin eelmise aasta tulemusele. 
Eile sai puid oma metsast tehtud, vaja oleks veel teha, lähimal ajal teen tellimuse karjuselintidele, plaanin ühe võssa kasvava metsakinnistu karjuse alla panna. Loodan nii võsa pealetungi peatada. 
Sõbrannast ajakirjanik otsib materjali, et artikleid kirjutada, mul ei olnud kohe pakkuda, millest või kellest. 
Sellel nädalal on oodata siis sajuseid ja lörtsiseguseid ilmasid. Ega seda vett ja muda küll ei soovi, see et hetkel kerge külm aitas natuke veekogumid kaotada.
Eelmine nädal aitas Lara meid jälle seega üllatas millegi uue  käitumisega. Testul oli jälle tekk seljast kooritud ja siis läksime pimedas tekki otsima, vanem tütar Aade kutsus koerad ka kaasa. Tavaliselt Lara juba magab, kui pime on, siis tema ilmus ka jalutuskäigule ning siis selle seltskonnaga karjamaale suundusime. Natukese ajapärast kuulsime miskit imelikku sahinat ja taskulambi valgust suunates märkasime Larat, kel suus miskit suurt. Hakkasime kutsuma enda juurde, ning seda ta tegigi ja pani maha Testu teki, kiitsime teist taevani ning imetleme seda etteastet temas siiani. Hetkel mainin jahikirg on väga, väga, väga suur. Kanad on huviorbiidis ja nii ongi, et koer on toas, kui kanad õues. 

Täpselt nädal tagasi käisin kolme heinarulli vedamas ja kus ma tagasi teel kaotasin ühe ulakust täis rullikese koormast. Ja muidugi lootsin seda heinarulli sealt ka leida, kuhu ma eelmine nädal nihutasin. Pungitasin silmi palju tahes, aga rullikest enam polnud. Hellasin siis põkatsijuhile (peale laadijale), esimese hooga teada tekkis juba rõõm, et näe inimene tundis muret ning vedas ära. Kuid tõde selgus siis pärast lühivestlust. 
Kohale jõudnud ruttas juba tehnika vahelt ei tea kust välja ilmunud peremees ise, kes näitas millise käru pean traktorile taha haakima. Mu sisemuses ning silmad läksid viist suureks kui tõllarattad.... ma ei julgenud omi mõtteid kohe avaldada. Ma pole kunagi nii suure plaanvankriga heina vedanud ja kas mu põka seda suudab, kus kohati libe jne... jne... jne... Mõtteid segatud himruga kimbutamas mu mõistust ikka korralikult. 
Kodus kaotasin ajas sellega, et otsisin russil kasutatavat haakeseadeldist, kuid mis kadunud see kadunud. Ning lahke onu andis seekord kasutada, endal jälle piinlik tunne kasvamas, et miks ma oma ei saa kasutada. Selline saamatu ja teatud süümekad sisemuses ekslemas.
Vajalikud detailid ümberviimistletud ja salamisi onkli näpuosavust ning tehnikaimede oskuslik kasutus viis selleni, et lõpuks siis käru taha haagitud.
Olles siis vaadanud pealt, kuidas vajusid veel viimased heinarullid koormasse ning mu hirm aina kasvas, kas mu traktor veab ja kui kaua kulub mul aega koju jõudmiseks?
Kruusateel saanuna, katsetasin kiirema käigule ümbervahetamiseks. Ja see õnnestus, sisemuses väheke tekkis juubeldav tunne. Hirm ei tahtnud sugugi selliste võitude peale veel taanduda. 
Tagasiteel koormaga ületades Vigala jõe silda leidsin ülesse kadunud heinarulli ... naljakas, keegi arvas, et veeretab turvalisse kohta, aga kes oleks osanud vaadata kuuse alla. 
Olles siis keeranud juba lihaveise kasvataja lauda juurest suunaga Nõmmemetsa küla suunale. Ja ka esimene libelõik. Ja kogesin traktoriga korralikku uisutamist ehk siis traktor kippus külglibimisse minema. Kuid oskusliku roolikeeramisega suutsin põka hoida ikka teel liikumas. Järgmine libe lõik mida mineku peal pelgasin oli Loe paanepealsetel... õnneks vähe libisemist ning järgmine libelõik algas Helju Kaarsalu maja lähedalt ja lõppes see Puhkami talu piiri peal. Selle lõigu peal kogesin natuke külg ees libisemist. 
Ootasin suure hirmuga metsavaheteed seda viimast 1 km teelõiku, mis meile suundub. Kuna see tee kogu ulatuses, kuskil nii 500-600 m ulatuses jääs. Kuid õige taktika (valisin rohkem rööpaservasid, kus traktor saab rehviga paremini maast toetust otsida. Ja õnnestus seegi. Tegin veel kodu juures väikse ringi, kuna katsetasin kiigeplatsi kaudu karjamaale koorma tirida, kuid see käru seda ei võimaldanud ning siis katse ümber keerata ning mööda heinamaad teise kopliväravasse ja sealt kaudu juba karjamaale.
Praegu ma kõike ette ei jaga, kuna mul karjas noored sälud, kes kohutavalt raiskavad sööta, siis eelis seisuses on neile jagada jao kaupa. Plaanin söötmiskohta mingid metallsõimed hankida, seda raiskamist on kohutav vaadata, mismoodi hobused ikka sööda ringi käivad ja kapjade all porisse tallavad. Noored sälud tirivad kapjadega rullist välja ja see, mis jala all, ega see enam ei aita süüa.
Viimane öö jalutas siilike vabalt köögi pealt ringi, kui mina sattusin kööki, siis siil tardus seisma nagu kivikuju, et end märkamatuks teha. Esimene asi vaatan ma alati mida siil teeb, kuid selgus peatselt tähelepaneliku uurimise peale, et siili pole. Ehmusin kuna oleme pannud abikaasaga mõnedesse kohtadesse mürki hiirtele. Õnneks siiliga asjad korras tõstsin ta jälle oma kodu, kuhu panin veel süüagi ja tundus, et siil peatselt ka heintesse puges. 
Need vaa pikkade sabade ja piiksumis häält tegevad olendid on meid ikka vääga ära pahandanud. Teevad pahandust närivad otsivad võimalusi kappi ronida, et toiduainete kallale minna.  Viimane öö oli juba rahulikum isegi papagoidel, hiired virutasid pesal istuva emasepapagoi alt ühe muna ära. Emalind öösel lausa kriiskas ja ega siis teisedki ükskõikseks jää. Ja eks siis jälle ülesse vaja tõusta, et linde säästa ja päästa.

Lörtsine, vesine

Küllap mõnigi ohkab, et kas sellist talve tahtsime, mis teha kui ilmataat mäkra mängib.
Ja eks vastlasõidud reega seekord pikemas perspektiivis edasi lükkuvad. Ei ole sinisepuuhobuse aasta meid sel aastal lumega õnnistanud. 
Käisin eile heinu vedamas, kohalik põkatsi omanik peale laadis, kuid tol rullil oli juba omad mõtted kohalt minnes. Nähes, et asi koormas kiiva kiskus, seiskasin trakatsi ja koormat usinalt lahti arutama. Õnneks, et kohalik trakats märkas loo kiiva kiskumisest, reageeris kiirelt ning manööverdas enese ,,ulaka rulliga" uuele ringile, aga siis teiselt poolt. Kahe peale kinnitusrihma peale tõmmates ning pingule kruvitud, arvasime, et peab koduni vastu. Jälgisin küll tee peal ja ühel hetkel kui jälgisin sillast üleminekut, tundsin, et kuidagi kergeks läks. Pilk tagasi ja mis näen, kolmas rull koormatipust kadunud. 
Egäs kedagist, traka tee serva ja otsima kadunud aaret. Leidsin selle enne Vigala jõe silda (Lõpemetsa küla poolel), üsna teeservast ja paigutasin teise nii, et see kuhugile enne neljapäeva sealt veerema hakkaks.
Mis huvitavaid pakkumisi on tulnud, üks inimene arvas, et annan enda karjast mõne hobuse koos ohustatud tõugulooma toetus taotlustega ülevalpidada. 
Tegelikult otsin ise 10 ha heina või karjamaad koos toetuskohustustega, et harida ise ja taotleda toetusi. 
Gripp leidis mind ülesse, niikui nii töö juures pooled personalist ehk siis teenindavast personalist haiged osad lausa haiguslehel. Eriti mõnus haige olle pole. Vahel peab vist tagasi tempot võtma.

Jälle üks aktiivselt kiire päev selja taga. Hommikul tekkis  ebameeldiv olukord, traktor keeldus käivitumast (vaja oli teist nihutada, et parem oleks puid kärust kätte saada). Kuid too ei käivitunud, oletasin siis, et aku tühi ja tõin õue jõuluks abikaasalt kingituseks saadud akulaadija ning selle klemmidega ühendanud. Sai siis tunnike puid saetud ning siis läks põkats käima ehk  tunnikese laadimise järel. Eilne koorem saetud läksin siis oksi vedama, need karjamaale hobustele kas siis soovide vajadusel kas sügamiseks või nokitsemiseks. Mõni aeg tagasi üks tuntud hobusekasvataja tõi päevavalgele, et saksamaal keelustati kategooriliselt hobustele kuuseokste söötmine. Minu arvamine... kui hobustel kuused ja männid karjamaal kogu aeg kasvamas, siis alumised oksad ammu ilma söödud ja nagu probleeme pole täheldanud.
Saepuru ei jõudnud tooma minna. Selle eest puud metsast said toodud ning saetud. Kuid juba kolmandat päeva kiibitses hinges proovida reesõitu. Kuna tegemist olid mul peenikeste puudega ehk siis laasitud okstega. Esmakordselt saagisin selliseid oksi. Kolm paar jämmit pakku jäid veel metsa, lihtsalt jaks sai otsa. Mõte oli, et üks päev vean hobuse ja reega need pakud ära. Nati hobusele ka tööd anda. Hertaga annab vedada, ei taha kuidagi paigal seista,  pean ta korraks lahti rakendama. Imestasin Hertat ette rakendades, et too piisavalt ümbermõõtudelt täiesti vormist väljas. Hea, et aiste vahele mahtus. Katsetasin uut sedelgat, päris kena pilt jäi hobusest, kes ees uute asjadega. Eelmine talv veebruaris sai ostetud uued ohjad, leied ja sedelgarihmad. Sel aastal aga sedelga koos kõhualuse rihmaga. 
Mu süda heldis lasin siis Lipsu karja hulka, oi oli tal hea meel. Eks tegelesin temaga ka tunnike.
Merisead olid juba teist päeva kurva ilmega, tõin neile heina, mille üle on neil alati lõpmatult suur rõõm. Siis rajavad heinakuhja sisse käike ning jooksevad ja tantsivad selle sees. Ja näha säravaid silmi aeg-ajalt heinte seest kerkimas ning vahelduseks heinakrõpsutamisele käiakse hoolega veepudelist vett ammutamas. 
Õhtuti tuleb need loomad üle vaadata, kes öösiti toimetavad nii ka siilike, kellele vaja siis vajaduspõhine toit panna ning ikka vesi. Ja toaküülikud sama moodi vajavad ööseks toitu, panen neile jõutoitu kui ka heina, mida äärmiselt heal meelel armastatakse krõpsutada.
Mõnus päev lõpp kokkuvõttes.

Eile siis kodunt lahkudes jäi poeg olulisi polte välja vahetama. Ja hommikul koju naastes töölt vaatasin töö üle, leidsin veel vahetamise vajadusi poltidele. Roostes polt koos mutriga ei anna enam keerama ja tavaliselt selline juhtum, et lihtsalt keerab üle või polt annab järgi läbi murdumise. Kogu ree ülevaatuse järel siis viskasin pikali, et oma unepuudust tagasi teha. Enne 11 helistas üks tuttav mehele, kes küsis, et kas saab jälle puid lõhkuma tulla. Plaanisin eile juba traktoriga metsa minna, kuid jah ootasin põka soojendamiseks sobivat agregaati (abikaasa töö juurest-soojapuhurit). Eks jah mõnda aega seisnud tehnika kipub teine kordki keelduma käivitumast. Abikaasa saanud selle käima lisasin omatehtud paaki talvist diislit ning metsa. Oh jah, maadlesin ühe puunoti pooleks saagimisega mis oli veel maakülge külmunud. Tundsin, et kogu mu optimis hakkas langema püüdes meeleheitlikult toda puujuppi maa küljest lahti kangutada. Tõin veel heebli ja surusin sobivas kohas palgi alla ja liikuma ta hakkas. Ja siis suure punnitamise ja ähkimisega lõpuks kärusse upitasin. Imestasin, et minus puudub küll maainimese oluline ramm, rohkem teen tööd vist mõistuse kui jõuga. 
Sai veel täkuga tegeldud, kuid raske on mõelda, et pean ajutiselt teda märakarjast eemal hoidma. Sügisel selline taktika aitas, ootan jälle rahunemist. Ma ei mõista miks täkk kohtleb mõnda mära selliselt?  
Püüan igapäevaselt anda korralikku tegevust ning leida lõpuks lahendus.
Jätsin täna koertega metsa minematta, eks nad veidi mõtliku ilmega olid, kuid ega nad solvu pigem mõistavad, aga selle eest noorim lastest nendega kelgutrenni tegi. Naabrinaine helistas ja mainis, et nägi koerarakendit majast möödumas, et nii lahe vaatepilt oli avanenud. Tüdruk on saanud hakkama, tegeleb korraga kahe koeraga rakendi juhtimisega. Imestan, et oskab neid hästi suunata. Super see, et näitasin ühe korra ja kohe asi selge. Pean leidma mingid rahalised vahendid, et varustust koerterakendi moodustamiseks hankida. Lohutan, vähemalt unistus olemas, küll saan need ka.

Päevad mööduvad ikka päris kiirelt, kui võtta veel arvesse, igat masti üritusi, kus osaletud. Üks üritus või koolitus kandis nime Loomateraapia ehk siis loomad aitavad ja abistavas rollis. Juba see, kui perre on võetud mõni loom, just see annab head enesetunnet ning looma olemasolu parandab suhtlust ning pakub igapäevast lõõgastust argisele tegevusele. 
Täna siis sai proovitud jälle Larat kanadega kohandada. Kuna mu suliskarja karjatamas kolm kukke ning siis üks kukk ülekõige tahab olla, siis aeg-ajalt võtan välja ning loen sõnu peale, et tema ei tohi kuri olla. Muidugi metsaminekut ootavad koerad tulid siis kah suhtlema kukekesega. Palusin Pipil, Sofil ja Sassul musi anda kukele. Muidugi tõmbasid sõbraliku sooja keelega üle kuke noka. Viimase koera limpsatuse puhul tahtis kukk juba kostitada noka vopsuga, kuid koer jõudis enne pea ära tõmmata. Isegi Lara nuusutas. 
Täna vedasin vanema tütrega ree välja, kuid olulisi punkte kontrollides, selgus, et mõned poldid peab välja vahetama. Pidin metsa minema puid tooma ja tahtsin Hertat proovida ülepika ajal ree ette, muudu see läeb üle mõõtude. Kõtu on teisel selline all, et ei jõua ära imestada. 
Sai tegeldud Liptoniga ning eraldasin karjast jälle on hakanud õelutsema Testu kallal. Ma lihtsalt ei või, millest selline tõrjumine ning taga kius ühel loomal. Miks?
Linnud kes talvitud ja ära ei lenda kihab meie hoov päris kirjult. Igat masti suliskuubesid siis toidulauda külastamas.

Enne jaanuarikuu lõppu, sai toodud üks väike eksootiline tegelane oma majapidamisse. Nimetus siis aafrika kääbussiil, kes siis köögis vabapidamisel ning kes on aktiivne öösel, kuid päeva ajal käib oma häda tegemas ning siis vajab lisaenergiat toidu näol. Esimene õhtu podises oma toitu süües lärmakate naabrite peale, kelleks siis toajänksid. Kes muidu teada veidi omamoodi süüa armastavad. Küll kraapides või hoopis toidunõud ümber keerates või juues joogipudeli niplist, mis teeb parajat kolinat. Järgmise päeva hommikut tabas meid kõiki väga eriline üllatus, üks hiirepoeg leidis, et siilist sõber sobiks ideaalselt ning magas sügavat und siili kaisus. Muidugi ehmatasin teise ülesse, ära sealt kadus. Ei rohkem näha ole olnud.
Täna hommikune aeg osutus kiireks, pidin viima lapsed kabevõistlusele ja unustasin siilile söögi panemast. Teel Kaiu meenus, et unustasin toidunõud täitmast. Lohutasin, et ega see okaskera ikka nii tihti süüa taha. Kui koju sain, siis seisis too tegelane ning väga mõtliku ilmega kiikas jänkude suunas. 
Otsisin isegi kääbussiilide pidamisest juttu internetist, siis leidsin hea artikli soome keeles ja soome intreneti kanalilt. Tegemist kuue kuuse siilipoisiga. Söögiks siis kassikrõbinad, sööb puuvilju, mis on magusad, hapusid ei tohi anda, pidi kõhu lahti tegema. Siilike on nüüdseks aru saanud, et jänksid on lahedad tegelased ja uudistab neid päevast päeva.
Ootan juba pühapäeva, siis vaja ju Liptoniga jälle tegeleda, ikka ohjamistööd selgeks saada. Enne ei saa looma ette panna. Tegelikult lahe aeg on meil.

Peatselt on saabumas hiina horoskoobi järgi sinise tulihingelise puuhobuse aasta ja mida see lubab.
http://www.coffee.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=156%3Ahoroskoop-2014-aastaks-hobuseaasta-&catid=40%3Auudised&Itemid=83&lang=et

Tegelesin täna oma tulihingelise aga küll mitte sinise vaid kollast värvi täkuga, kes arvas, et võib karjamaal teha kõike mis talle meeldib nende märadega, kes temale ei meeldi. Alustasin siis jälle tema eemal hoidmisest, mis mulle mitte üks teps ei meeldi. Imestasin, et miks Testul tekid enam tervetena ei püsi. Läksin korraks õue solgipange tühjendama ja siis karjamaal nägin suurt võitlust... kiirustasin kohe tuppa, et võtta päitsed ja Lipton karjast eemaldada. 
Tegin trenni, õieti küll ohjamise trenni, kuna sadulas istumiseks on pinnas siiski libe ja ratsutamiseks leian aeg on väga kriitiline. Mõned korrad veel, siis alustan aiste vahele panemisega. Täna harjutasin slaalomit, tagasi astumist ohjade vahel. Natuke pukitas ja pullitas, kuid võtsin asja rahulikult, eks seismisega on teine pekki kasuka alla kogunud ja lähenemas on temp tõus, siis muutuvad hobused käitumiselt väheke temperamentseks. Ja nii täkk Lipton siis oma mõjukust ning juhistaatust ära kasutades püüdis Testut eemale tõrjuda. Olengi jälginud karjas toimuvat, et miski on jälle korrast ära. Pidin sügisel ju täkku kuu aega eemal hoidma karjast, kuna kaks mära sattusid tema rünnakutest ohtu. 

Vahel on õhtuti hobuste sisse saamine tõeline klapperjaht. Täna polnud nii raske neid sisse saada, eks ilm ka selline, mis eriti pole meeliköitev. 
Näiteks eile õhtul tulid korraks väravast välja ja rehetoa ukse taga keerasid otsa ringi ning karjas galopiga karjamaal ja teab mitu ringi kari kihutas, enne kui nad siis lõpuks mu häälele reageerisid ja uuesti koju sisse naasesid, aga juba hoopis rahulikumana. Vett läheb päeva ajal päris palju, peab mitu korda voolikut välja vedama ning vanni vett laskma. 
Tõin selle nädala esmaspäeval ühe siilikese, kelle leidsin täna oma pesas magamas koos hiirepojaga. Mis on tänase päeva parim nali. Eile oli kohanemisega raskusi, ei söönud, kuid öösel oli siiski oma kausikese tühjaks teinud. Mõtleme vaikselt mis me talle nimeks paneme. Too siilike peaks olema kääbus, kuid väljanägemiselt näeb välja nagu meie enda Eestis elutsev liik. Tahan leida kirjandust, kust saaksin infot tolle siili kohta üldse. Ma ei lepi selle pealiskaudse infoga, mis ei anna kõike tolle siililiigi kohta täpselt.

Kui ikka majal välisseinteks kivi, siis ei aita ka pidev pliidi kütmine veetorustikku külmumast. 
Mainin, et traktorit pole viimastel nädalatel üldse kasutanud. Viimastel kordadel on silo hobustele ette vedanud abikaasa oma maasturiga... Traktoril on käigukast külmunud ja siis seetõttu ei taha seda enne käivitada, kui ilmad väheke temperatuurilt nii -5 kraadi ringis. Vaja veel metsa teha, ehk siis järgmise aasta talvepuud tarvis.
Hobused tulevad vastumeelselt sisse õhtuti, vahel on nii, et peame neid mööda karjamaad taga ajama. See on nii naljakas, kui hobused käest lahti ukse peal tõmbavad ning punuma pistavad. Noored sälud eelistavad omi riukaid. Koonduvad emmedest eraldi ja ootavad seda hetke, kui koerad ilma käsklust andmata appi tõttavad. Kolmele koerale meeldib hobuseid ajada. Hommikuti, kui hobused vastumeelselt karjamaale minekust tõrguvad, siis mu abilisteks on koerad, kes aitavad kohe kuidas jaksavad. Vahel pean kõvahäälselt käsklust jagama, kuna Sofie ei taha kuidagi sõna kuulata.

Viimaste ööde külmakraadid siis päris madalale langenud, aga see ei heiduta. Niikaua kui torud läbi jooksevad (vesi majja tuleb) ja hobuste jootmine lihtsamast lihtne (köögist voolikuga jootmisvanni läbi sadularuumi akna). Hetkel treeniguid hobustele pole teinud, enda ja hobuste pärast... kardan, et kaotavad  energiat  läbi külma ja ega endal kergem ole, kui mõne natukese aja pärast kinnastes sõrmed külmetama hakkavad.

Lara valmistab oma puhtuse pidamatusega probleeme. Teeb sisse, ei küsi välja, siis kui ilmad olid soojemad ei olnud seda muret. Pean miskit ümber korraldama, kuna ilmad on Lara jaoks nii külmad ja millegi pärast ei hoia teiste koerte juurde vaid on eraldunud. Tean see on suure koera puhul veidi vaevaline, kuid püüan ümber kasvatada. Proovisin eile Lauraga panna talle uue vesti, kuid mõne aja pärast lippas mööda õuet juba jälle ilma. Imestan, et miks üldse on koertele riideid vaja, kui nad neid seljas ei taha pidada. 

Õhtuti hobuseid sisse lastes voolavad nad kuidagi nagu venides, et tead perenaine, ega me igatse sinna sisse, et nii väga lahe oleks külmaga õues olla. Sama teema jätkub ka hommikul neid välja lastes. Iga kord tahavad minu kõrvalt mööda joosta, et saaks metsajooksule mind viia. Õnneks olen mitmel korral suutnud neid koertega takistada oma mõtete elluviimisel.

Sain raamatud sammalde määramiseks ning suured tahvlid õppematerjalideks eestis levinud samblike ja sammalde piltidega... jee see valmistab head meelt.

 

Elu on nagu kukelaul, üks kireb ja leidub kes kaasa laulab. Tänaste uudiste sõnaleid, et lehmalüps on lehmapiinamine... ehee naerma ajab. Ega me ei tea ette milliste inimestega üldse tulevik kokku viib. Minu jaoks lihtsalt kellegi rumal väljamõeldis. Vahel on tahtmine kõige tobedamad inimesed ja tobedamad väljamõeldised siin maa peal kuu peale saata. Nomaeivõi see lihtsalt on nii ... TOBE...
Pöördun tagasi oma tavapärase elu ja tegemiste juurde ning tunnen igat tundi ja minutit veetes oma loomade keskel saadud emotsioonide lainel. Ei ole midagi maailmas parimat, kui loomad kes ümbritsevad ning lisavad igapäeva ellu midagi uut. Nojah ka järgmisel nädalal lubab krõbedat külma. Eks jaanuarikuu on teada, krõbedate külmakraadide poolest.
Mõned õhtud oleme maadelnud ja hobuste järel pidanud jooksma neid sisse saada. Kuna ilmad väga külmad, siis pean öösiti loomi sees ja mõned kabjalised protsessivad ning siis alati peame kollektiivselt tagaajama. Ja kui need viimase jooksikud ka käes siis okei. 
Lipton on nüüd üle võtnud juhirolli staatuse ning tekkinud uued märad, kes siis püüavad iga hinnaga täku poolehoidu võita... naljakas ükskõik kui palju Teeba Liptonile silma ei heida, ikka saab tunda tõrjumist täku poolt. Anne-Mai ka püüab miilustada, aga poiss ei temastki välja.  Ahh, eks see ole loomade igapäeva olelusvõitlus.

Lõpuks lumi ja talvine kargus. Porist sai juba villand, hobused ju lausa porikäkid ning Testu üks tekk sai nöörile kuivama riputatud. Tema otsustas, et peab ennast püherdama sinna sisse. Ja see kõige ühes tükis seljas üldse ära vajus on täielik mõistatud. Kuid õnneks oli mul juba aegsasti teine tekk võtta, aga plaanin veel ühe talveteki osta. Peab neid olema. 
Harjutasime koertega inimeseotsinguid metsas, tunnistan, et siis kui Pipi oli 1,6 aastane siis ei tahtnud ta kuidagi mul inimest otsida, pigem eelistas metsa joosta, siis nüüd on vastupidine. 
Kuidas siis otsimine välja nägin Mina ja Aade hoidsime kõiki nelja koera rihmas ja siis Laura mõnguasja piiksu peale päästsime korraga ühe koera. Esimesel korral tundus, et Laura koos taskus peituvate lihapallidega polnud üldse ahvatlev, lasime siis tütrega siis kõik koerad lahti ning õhutasime ise kaasa minnes koeri inimesi otsima. Ja nii talitasime esimene ja teine kord, kolmandal korral peitsin siis ise ja mis siis juhtus... kõigepealt rihmast vabastati Pipi, kes nina maas kohe mu peidukohta tormas, teine oli Lara, kõige lahedam on see, et Pipi istub alati, kui maiust annan. Lara leidnud, siis saabus Sass ja kõige lõpuks Sohvie (tema jäi sellepärast viimaseks, sest ta annab alati peidukoha välja). Kõik koerad töötasid ninad maas ja hindasid tööd kolmandal korral väga heaks.

Hobuste intelligentsus on imetlusväärne, ühel õhtupoolikul kaera tuues ja aita kirstu kotte tühjendades ilmusid kohe kabjalised aia äärde. Eks sai siis jagatud ühes kotist ports ette. Ja nüüd ei ole muud, kui aida ukse kolks koos kriiksuva kirstukaanega on kari aia taga. Iga päev on sadanud ja maapind on ligaporine. Imestan, et suvel kuivaga kasvab kena kummelimuru, aga nii kui vihmale läheb on ainult muda. Tundub, et soojade ilmadega on muttide tegevus aktiivistunud. Hoov nende kuhjadest ,,kaunistamas" murukatet. 
Tänane hommikune äratus venis päris hilisele ajale, nojah võiks öelda, et vahel harva lastega mõne kriminulli telkust lõpuni vaadanud.

On huvitav talv, tänase ilmaga sain ikka korraliku vihmakastmise osaliseks. Metsas puukoormat peale laadides tibas seenevihma ja kui veel jäi mõned palgid peale laadida ( need on sobivasse pikkusse saetud, et oleks mul sobiv tõsta). Algas päris tihe sadu, et põka istmele istudes, sai mu püksi istmik korralikult märjaks. Hea et kannan suusapükse need kannatavad vihma, aga tööjope korralikult läbi märjaks.
Päeva ajal annan Testule tema menüü järgi mingit head müslit, milles siis biotiin ja muud sobivas koguses Ca ja Mg. Milleks biotiin - kapjadele.
Merisea poeg on parimas vormis ehk siis tervis on taastunud. Enne detsembrikuud märkasime lastega, et meriseapoeg Pigi-Vigi ei ole enam normaalses kaalus ja silmad enam nii säravad. Ja tagumiku pealt natuke silitades oleks väljendanud läbi häälitsuse valusid. Juba käis peast läbi, et on suremas. Võtsin siis googli ja toksisin siis merisea haigused otsingusse ja mis ma leidsin, et C-vitamiini vähesus söödas võib kasvavale organismile tekitada luustumishäireid.  Egas miskit, kaotada meil polnud midagi sai hakatud rohkem porgandit, kapsast ja rohkem mineraalse segurikkaid toite manustama söödas. Ja nüüd on jälle samas kaalus ning rõõmus, hüppab, jookseb ning naudib ja kisab kui nõuab miskit head paremat. 
Täna ma ratsutama ei jõudnud, sadas.

Uus aasta saabus nagu tavaliselt pere keskel ja kiirustades oluliste töödega. Hommikul hobuseid välja lastes ja eelnevalt seda väheke põkat piinanud siloveoga ja uuesti oma kohvilõunat pidama naasnud. Jõuda veel koertega metsas käia, siis see aeg kulus enam mingile dressuuri kinnistamisele vaid koertele selgitamaks, kui oluline on kuulekus ja side peremehega. Lara pubeka iga ning ind jahiks on tugevam, kui oskan ise arvata. Nii ongi, et kanad vabad, siis Lara kinni. Ja õnneks on nüüd asjad nii, et Lara on see aeg toas, toas me ei luba isegi küülikutele läheneda. Eelistan hoida teda erutumast. 
Tõin veel koorma puid, mis jäid saagimatta pime juba. Imestan alati talvel, et kuhu kaob aeg... ?
Kui kell 16 siis juba väljas videvik. Ööseks lasime hobused sisse ja õige tegu oli ka, kuna tänavu aasta algust tähistati ka kohalikus koolimajas ning seejärel olles vaadanud keskköö ajal ümbrust siis raketivalgusest tekkinud kuma järgi oli selle aastane ilutulestik võimsam võrreldes eelnevate aastatega. 
Kella 1 paiku piilusin korra sadularuumi, et kas koerad alles jah õnneks alles. Neljast koerast kolm kartsid korralikult, murdsid lausa tuppa ja enne toast neid välja ei lasknud, kui ilutulestik möödas. Ega me neid mujale ei saatnud, kui nende endi asemetele.

Super aastalõpu sügis-kevadine ilm soosis täna meie 4 tunnist ratsamatka läbi viima. Olles hommikul käinud koertega tunnisel jalutuskäigul, siis kaks koera Pipi ja Lara astusid üle minu keeldudest. Sai siis nii tehtud, et Pipi pidi jääma koju. Viimastel aegadel on juhtunud on ka seda, et kõiki neli koera ennast kaasa sokutanud. Nii on raske nendega, Pipi ja Lara kaovad silma alt, sisi eelistan et pean veel teismeeas olevat koera veel palju koolitama. Hetkel Laral teismeiga pulbitsemas hinges, metsas olles ei kuuletu mulle üldse. Ja see nõuab pidevat tööd ja tähelepanu. Ühe jahikoera kasvatamine korralikuks kuulekaks nõuab pidevat tööd. 
See selleks, hobustega kappasime Keo külasse ja möödusime ühest hobusekasvataja talust, kust siis väike mingi terjer ühines saatjana nautides hobuste seltskonda vahepeal püüdis mängida varssadega, kes siis emmede kõrval õppisid oma tulevast ametrit. Keo külast on võimalus läbi metsa minna purku taha ja kuna plaanitud polnud meil Purku külasse minna vaid suuna võtsime Järvakandi mõisa varemetele ja sealt jäle edasi keldrite juurde ja lõpuks kabeli juurde. Suurte ekslemistega leidsime veel miskit mida nägin selles piirkonnas esmakordselt. Lahe kelder oja kaldal. Rääkisin kõigi nende objektide kohta loo, mida mina olen kuulnud. 
Koer Telli, kes meid saatis jäi hätta kraavi ületamisega mis muidugi suurte sadude järel täitunud veega. Olen oma koertega harjunud, et nemad iseseisvad, et kui soovis kaasa tulla peab ikka ise hakkama saama.  
Kui juba Sobli alla jõudsime oli lastel juba paigad tuttavad. 
Nautisin Tassa lõdvestumisi ja jälgisin ühtlasi Teeba käitumist. Hea meel hobuste üle, kes nautisid sama moodi meiega ratsutamist. SUPER .. SUPER .. SUPER PÄEV                                        

Igapäevaste tegevuste juurde kuulub lisaks hobustele veel koertega jalutuskäigud. Nüüd mil oman aktiivseid jahikoeri, kes pakuvad mulle tohutut rõõmu nende oskused ning intelligents.
Eile juhtumisi kulus metsas kolamisele ning harjutused tee (mõtlen siin kohal asfaldteed) ületamiseks nelja koeraga oli see jällegi paras väljakutse ning pani proovile koerte kuulekuse, mille alusel tegin järelduse, kui head on mu koerad. Jäin kogu koolitusega rahule, aga Laraga pean veel tegema kooli kaugtööga, ei taha võõras kohas ja kui karjas on juurde tulla ja kätte anda. Ja eile pärast metsas käiku läks hobusesälge taga kihutama, sain häiritud, tükk aega polnud ta nii käitunud. Mõtlesin, et järgmine kord pean kohe kinni panema, hetkel on tal veel puberteet ilmunud, tahab olla eemal teistest. Kui kolm koera hoiavad ühte isegi magavad koos, siis Lara ainsana magab üksi... olen talle seda maininud, et lihtsam oleks teistega koos olla. 
Õnneks on lastel koolivaheaeg ja püüame pühenduda rohkem oma tähelepanuga noortele hobustele. Nii ongi, et rohkem on rakendust leidnud täkupoiss. 
Imestanud olen ka see nädal jõuluteise päeva õhtul meie aia taga politseimasina sõitu... mis toimub ja miks tekkis korraga palju küsimusi ... samas ikka ehmatab ära.

Vihm - ning kihutav aastalõpp. Paneb mõtlema möödunud aastale, mis selles aastas head on olnud. Palju, palju huvitavat oleme korda saatnud. 

Täna käis siis meie valla loomaarst, kes pani kirja, mis loomi me oma majapidamises peame. Natuke häiriv tunne jäi, ei tea mida jälle hakatakse maksuks vast ümber arvestama.

Õnneks neid, kes toas elavad neid kirja ei pandud. Milleks on vaja loomaarstil umbmääraselt vaja kirja panna, kui palju mul näit koeri on või hobuseid. Ma saan aru, et kutsusin ta mingit protseduuri tegema, aga mul pole siiani vaja olnud, kutsun oma ala proffessionaale. Aastalõppu jäetakse oma tegemised harjumatu, õnneks ei olnud suuri tubaseid töid ette võetud, mõtlen süldikeetmist ja kõrvitsasalati tegemist.

Hobused laseme ööseks sisse, kuna iga õhtu pimeda tulekuga lastakse rakette ja hobused ehmatavad kergelt, kuni uue aastani saab tehtud nii. Saanisõidud jäid selle aasta detsembris ära = lumenappus, eks tunnen ise ka natuke suurt kergendust, ei pea lund rookima, viimased kolm talve on nüristanud selle tegevuse vastu igasuguse huvi. Kuna pindala on suur, mida pean kühveldama. Ja eks uus aasta näitab, kas jaanuar annab lume lisa. Muidugi tahaks suusatada. Ja heina vedada reega.

Juba neljas advent.
Hommikul akent avades püüdsin selgitada, milline ilm väljas ootab, plaanisin eile metsast koorem puid kreissael ära saagida. Kohvi joodud ning traktorile aku peale veetud (15 kg), paremasse asukohta paigutatud, et paremini saeraamile asetada. Muidugi mõttes suutsin saagi kiruda ja selle omanikku, ühe rihmaga ning teine veel nüriks kulunud. Omanik pole täidunud teist teritada. 
Hobused käisid korda mööda kahe jootmisvanni vahet, millest järeldasin, et oodati vett. 
Pidin minema lastega Rapla naiskodukaitse poolt korraldatud orienteerumisele, aga mul oli rohkem soov metsast maha jäänud puud ära koristada. Pärast koorma läbi saagimist seda tegingi, kuid mainin, et 7 jämedast notist igasuguse tarkusega suutsin peale tõsta ainult 3, kuna mu enda saag andis lõplikult ,,otsad" siis neli jämedat ja rasket notti jätsin metsa, kuna mees mulle saagi ei jaganud kasutamiseks. Ootan uue aasta ära, siis lähen uut saagi enesele otsima.
Jõululaupäeval plaanin uue sülditeo käima panna ning lapsed piparkooke küpsetama. Nii tuleb selle aasta jõulud lumetult ja pimedamalt, aga see ei kahanda üldse jõulutunnet. Jõulutunne algab enda seest.

Juba ka kolmas advent selja taha jäänud ning detsember aastalõpu poole kiire sammuga rühib ja mina lihtsalt ei viitsi ja vahel tunne, et sõnad ja mõtted kuhugi kinni jäänud. Elu hobuste ja koerte keskel lihtsalt pole leidnud kõikidele asjadele kohe sõnu või lauseid, et need emotsioonid siia kanda. Plaane on palju mida tahaks teoks teha, kuid tunnen, et mõned asjad saabuvadki ja väga ootamatult. Muidugi teeme trenne, alustasin nüüd veel rakendisse käimist Liptonile selgitama. Peame suutma teise kevadiseks jõudluskatseks välja koolitada. 
Kuidas sujub Lara koolitus, väga lihtsalt. Reageerib kiirelt, kuid mul on veel vaja treenida, metsas käies kipub omapäi käima ja mulle see ei meeldi. Pean võtma eraldi rihma otsa, hetkel veel Pipil algamas iga 6 kuu tagant jooksukas ja juba oli esimene kosilane platsis, kes ausalt öeldes juba mu närvidele käima hakkas. Need koerad, kes steriliseeritud hüppas selga nimetasin tolle isase porno-staariks, kuna valimatta suhteid ja tegevusi, minu koerad eelistasid mängimist, kuid too topski elukas ei paistnud nende mängulisest loomusest üldse arusaavat. Mis kõige huvitavam ei tundnud ka omanik mingit huvi ilmutavat. Andsin asja lahendada sellisele inimesele, kes jäi nende inimeste suhtes neutraalseks (mul on olnud aastate eest kokkupuude, aga ühes teises valdkonnas), kuid teada värk, et kurjategijatel jääb eluks ajaks okas hinge, et kellegile vargusega vahele jäid.  Ise nimetan toda olukorda nii, et valel ajal vales kohas. Loodan, et toda koera niipea oma majas jälle kuuti kasutamas ei näe.  

Juba teine advent... uhh kui kiirelt tormab aeg. Pea käes koolivaheaeg ning jõulud. Vaikselt tulevad tellimused saanisõitudele kuid ka veel tuntakse huvi talviste ratsamatkade vastu.
Muidugi mul on valmis enda tehtud piparkoogi tainas (suuremas koguses) lihtsalt jao pärast lastel lasta küpsetada. 
Nädala sees tegelesin korra rehabilitatsiooni tööga. Ja täkk Liptoniga ning lõpetasin priaga kitseaaga, eks järgmine aasta ole näha, kas veel miskit kajastamatta jäänud. Hobustepassid-kiibid on korras. 
Natuke on nukker tunne, et aasta hakkab lõppema... ma ei tea miks muudab mind aastavahetus rohkem härdamaks, kui miski muu pööriajaga kaasnev aeg.

Eile oli siis esimene advent. Käisin Lara ja Lauraga seda linnas tähistamas. Kuna on olemas selline MTÜ Koerus, siis nende poolt korraldatud orienteerumine vanalinnas tundus olevat sobilik Larale testimiseks, tema praeguse koolitus oskuste omandamises. Kuna Laura on üldse minuga vähe saanud käia pealinnas, siis tema valisin sellepärast veel kaasa, kuna tema tegeleb aktiivselt koerte dressuuriga. 
Lara puhul valmistas rõõmu, et ta ei lasku kõhuli maha inimesi nähes, kui linnavahel liikusime. Muidugi minu poolse rõõmsa ning edasivirgutava intonatsiooniga antud häälkäsklus ,,edasi" liikus täiesti vabalt, kuid kerge kartlikkusega. Mõtisklen, millise valemiga suudan tal selle saba veel jalgevahelt välja tuua ehk siis liikuda täieliku lõdvestunud ning rahulolu ja peremehe saatel liikumisest rõõmu tunneb. Muidugi neid inimesi, kes koos koertega Lara ei kartnud. Iga orienteerumisepunkti juurde kuulus lihtne ülesanne, mille pidi sooritama koer koos koerajuhiga.
Kui juba viimaste punktide otsimisega tundsin ise, et väsimus võtab maad, siis samad ilmingud väljendusid ka koeras ja lapses. Laps oskab öelda, aga koer ei oska. Üks punkt jäigi leidmata, eks palju asju mängis veel ilm, hommikul linna jõudes tervitas Balti jaamas muidugi lumesadu, mis pika peale muutus lörtsiks ja kui start anti linnajooksuks, siis juba jämedat vihma ning mu mõte panna ennast õhemalt riidesse jäi sellepärast ära.
Kui orienteerumisrada otsakorrale sai, siis vaatasin, et Lara oli piisavalt väsinud ja veel korra oli vaja ületada Raekoja plats, siis enam Lara oma jala peal ei suutnud stress ja väsimus võtsid koeras võimust. Sellistel puhkudel haarasin Lara sülle ja kohtusin siis veel õega ning läksime ühte vaiksemasse tänavasse ja pärast ühte hamburgeri punkti, kus siis laotasin põrandale Lara reisiteki, kus ta sai rahulikult puhata. Tänusõnad hamburgeri teenindajale, kes lubas koeraga sisse, et sooja saada. Veetsin siis mõned minutid oma õe seltsis Balti jaama ühes toitlustuspunktis rongile mineku aega nii veetes..   Otsustasin, et teen nii hästi kui suudan. Üks asi oli Lapse pärast ja teine asi, et Lara kogeks midagi uut... uut koges tõesti , et täna oli mul tõeline möll kodus, et metsa minna. Üks on selge rohkem hakkan pöörama nüüd pilkkontakti saavutamisele, teadsin, et see on meil veel nõrk ja eile see ühe trikiga saigi saatuslikuks, kuid mind see ei heiduta. Teades milline koer oli Lara 5 kuud tagasi (täitsa sõnakuulmatu, iga inimene, kes oma pilgu tema poole suunas pani tema lömitama). Eilne linnas käik rõõmustas. Kodus on Lara julgem, kuid nüüd on vaja õpetada suhtlema rohkem igas olukorras, nii nagu Pipi, et kui kutsun kohe tuleb ükskõik mis tegevus Pipil käsil on.
Nädalas mõned korrad saab pandud Liptonit sadula alla, käitub väga rahulikult ning kuulekalt. Järgmisel nädalal alustan kordetreeningutega.

Õnnes sügis oma soojuse ja heitlike vihmasadudega on andnud võimaluse palju tööd väljas teha. Naljakas mul pole aega olnud isegi talveund pidada.
Tegutseda metsas, siis puid lõhutud (kui vihma sadas). Liptonit hoolega sadula alla pandud. 
Kõige suurema kulutuse sai hetkel auto, eks auto on muutnud igapäeva elu ikka mugavaks ja kui seda üks päev pole, kohe probleem majas. Kuidas hakkama saada...

Ei oskagi kirjutada, et miks vahel pikk vahe tekib kirjutamisse. Lihtsalt pole millest kirjutada, kuna elu jookseb lihtsalt rööbastes kiirelt ja toimekalt. Eks auto probleem kallutas rohkem tema probleemide lahendamisele, kui seda oleks osanud keegi oodata. Ja kuna veel remonditöökojas olid muutunud juhtkond ja töötaja, siis tekitas see teatud segaduse õigemini kontrolliva hoiaku. Teada värk, kui oled korra kuskil autoremondiga kannatajaks olnud, siis kipub asi juba kontrolliva hoiaku nime all tegutsema. Nii nagu koolist tulnud last teepeal politsei kontrollis, et kas helkurid ja tuled ratastel olemas. Üldiselt sain väga pahaseks, olles võtnud mõned täiskasvanutega ühendust olen saanud oma seisukohale kindla seisukoha, pöörduda politseisse teatud nõudmisega. Jätta metsavahel liiklevad lapsed rahule.  Tänapäev on täis vastikuid ja halva mõttemaailmaga täidetud isikuid, kel puudub õiged hoiakud elule. Kuna juba meediakanalid kajastavad paksult äärmusest äärmusesse kriminaalseid sündmusi. Siis on mõned kes haaravad sealt endile häid ideid. Kuna laskudes Sherlock Holmsi või Hercule Poiroti dektetiivide ajastusse, siis sellised töömeetodid kahjuks ei kehti ja ei saavuta enam kahjuks häid tulemusi. 
Olen väga kriitiline ning vist täis kuhjatud negatiivsete emotsioonide lainetega. Lihtsalt teatud asjad ja tegevused on tekitanud ,,kisatõstmis meeleolu" leian, et minu vastu on käitutud ebaõigalselt. On palju asju, mis tekitavad ehmatavaid seisukordi ning muudavad ettevaatlikuks.

Lihtsalt uskumatuna näiv asi võib võtta pöördelisi käike, nii ka koerapidamises.  Võin rahulikult hingata ja vaikselt edasi minna ning leida sobiv tegevus Larale. Lara on meil tõeline üllataja. Koerad on kõik tasakaalus ja rahumeelsed, Larat vaadates imetlen teda päevast päeva ja mõtlen, et kas tõesti oli vaja palju vabadust. Ja toas julgeb ringi rohkem liikuda, toas olevaid linde loomi ei puutu ja paku huvi ka, pigem eelistab inimeste seltskonda ja mida veel... ma olen sellest koerast tõesti hämmingus. Lootusetuna tundunud olukord on saanud lõpuks lahenduse.

Nii, olles siis endas leidnud selle julguse ja saatsin auto remonditöökotta. Vahe peal suure uudise olid vahetunud juhatajad. Eks esmane ehmatus uue inimese puhul lööb tummaks ja mõtlikuks ning uurimine tõi tagasi kindluse ja otsustavuse. Nojah, aga rohkem harjumatust tekitab uue juhataja töö stiil. Auto läks remondikotta, aga selle kallal hakatakse alles järgmine nädal tegutsema. Uue inimese tööstiil on harjumatu, eks näe kuidas siis auto remont läheb ja kui suureks osutub see number. Ohkama võtab... lootsin, et saan auto juba see nädal korda.
Viimastel nädalatel olen tegelenud hobuteraapia läbi viimisega. Õpin, kuna ammuilma olen unistanud probleemsete noorte ja puuet omavate isikutega kokkupuutuda. Täkuga olen tegelenud, kuna ei taha, et temast saaks pidev aedade lõhkuja, sis pidev tähelepanu ja tegeleus on viinud soovitud tulemuseks. 
Eile sai Anett jälle ühe ämbri lõhkumisega hakkama, mille peale tõsiselt pahandasin. Natuke kiuslik teismeiga on saabunud, peab rivaalitsema teise hobusega. Väga lihtne, viskas kabja sisse ja mis kabjahoop plastmassist ämbrile siis on.. ikka räbalad järgi. 
Koer Laraga olen saavutanud usalduse juba 95% mis teeb mu meele rõõmsaks, see mure, et koer ei anna kätte, et rihma kinnitada, siis nüüd on tulemus selline. Kui mu käes näeb rihma, lausa nõuab rihma enda külge... Pikk aeg on möödas, esimene teema oli usalduse võitmine, teine probleem nigel söögisu, mis on asendunud suure söögiisuga. Ja koer on väga heas konditsioonis. Täiskasvanuid inimesi enam ei karda. Väheke veel pelgab ja kanade osas ma ei julge veel teda koos lindudega välja lasta. Muidugi Lara on sellises eas, kus kipub vahel juhirolli võtma, siis peab jälgima, et koer teistele liiga ei teeks ja kõik probleemid tuleb eos lämmatada. Koeri ei tohi lasta purelema minna. On minu seisukoht, kui selle pubeka ea olen läbinud mööduvad ka muud nähtused arvestavalt. näit. Pipi küsib, kas mürab teiste koertega korrektselt, siis Sass arvetsab ja on hästi õrnaks muutunud, kui Sohvi on liiga teinud. Sass tuleb kaebama. Ja min lohutan, ja Sass läheb jälle rõõmsal meelel edasi ning unustab probleemi Sohviga. 

Maapind on juba siis pehmeks vihmaveest muutunud, isegi kõievaiad ei püsi maa sees, väga kergelt tulevad välja.
Ootasin eile EHS-i töötajaid, kuid jah ei jäid tulematta. Homme helistan, küsin millal tulevad, tahan ju auto remonti viia, et siis ei satu sellisele ajale, kui ma kodust ära. Mõned hobused vajavad hindeid... kui ma eksi siis läheb see ka mulle maksma... natuke hirmutab. Tõuhobuse kasvatus on päris kallis lugu, siis varssadele vaja teha ussitõrjed, üks täkupoiss vaja ruunata, kui klopsin vaikselt mõttes summad kokku, oi oi oi, paneb ikka oigama. 
Nüüd mil võtsin koerakoolitusse uue meetodi ehk siis jalutama minnes, panen Pipi rihma otsa ja mis toimub. Lara nõuab rihma otsa saamist, see ,,kohutav" kuidas hüppab minu ja Pipi vahele ning hõõrub ennast vahele. Täna üllatas Sass omakorda, kes julgeb juba rohkem kaasa tulla, kui hobustega metsa lähen. Miks on mul koerad, sellepärast, et pakuvad seltsi ning meeldib neid jälgida. Mina näiteks ei suuda koerata olla, kui ma miskit teen on alati koerad mu lähedal ja sabas. Hobuseid karjamaalt ära tuues, on nemad karjamaal kaevamas, see on nende esmane tegevus, collie armastab hobuseid ajada, kuid õnneks on seegi kadunud.

Sajab ja sajab, ootan väikest saju pausi, et teha reis saepuru veoks ja natuke vedada metsakuiva kütet. 
Hobustele vedasin ninaesist, kui täna pikalt sajab peab loomad sisse laskma. Hämmastav, kui kaks paharetti eraldi on, siis on kari karjamaal, karjuses on tugev vool. Kuid täkule see ei mõju, lendab läbi nagu püssikuul. See selleks, hetkel käitub nagu ninnu-nännutatud hobune, kes teeb kõike peremehe meeleheaks, aga ni kui karjamaale lasen, siis jah viib omatahtmisi ellu. Mulle tundub, et Anne-Mai osatab kõike veel täku järgi. Kui ma sellist kannatlikust jätkan suudan nad ka lõpuks uuesti karjamaale püsima saada. Olen enne täheldanud, et teatud vanuses mingi kiiks välja murdmises tuleb, aga see muutub.
Eile muutsin koerte koolituses väheke tradistioone. Panime kolm koera rihma otsa, vabaks jäi Sass üksi, tegelen hetkel Lara ja Sohvi rihmast tirimise koolitamisega ja jätkan kannatlikult Lara koolitamist mitte murdma kanu, hetkel muidugi ei ole ma seda viimast lubanud sooritada. Ikka nii, et kõige pealt Lara rihma otsa ja üks lastest siis teeb sel ajal kanakuudi ukse lahti, kui ma Lara olen lamama pannud. Muidugi võpatab ja unustab mind iga kord ära, kui mõni lind lennuga möödub. Ja püsti hüppab, et hüpata kanale järgi. See aeg mil kanad õues vabalt on koer kinni ja siis kui vaja käime rihma otsas jalutamas. 
Muidugi juhtus veel eile selline lugu läksin kanadele sööki panema, kui üks tiivuline supsas ukse vahelt õue. Ehmatus muidugi ja mõte, et nüüd on lännu, aga Lara vaatas teatud kauguses, aga ei tormanud püüdma. Hea meel, saime kana tagasi sisse. Ja oli pinge selleks korraks lahendatud.

Hingedepäeva mõtisklus.

Süütasin küünla, meenutamaks lähedasi, kes mõne aasta eest lahkusid, kuid keda ei suuda unustada. Loomaarmastus pärineb sügavuti ikka kuskilt esivanematelt. Hakkama saamine kasvab aastatega. Vaatasin eile ja mõtisklesin, et Lipton ei hooli ühestki indlevast märast, kipub aiast välja jooksma ja seetõttu pean teda eraldi hoidma ühe noore märaga (pisikese Anetti-Anne-Maiga). Hammastevahetus on üheks teguriks ja see tekitab lihtsalt lisa stressi pakitsevate igemete näol. Ma ei pane siis sellist looma sadula alla ka, lihtsalt suhtlen ja käin niisama jalutamas. Las läheb üle ja elu loksub oma rööbastesse. Nii palju jälgin, et vanad hambad korralikult eest ära, siis tuleb lasta juba kirurigiliset asjatundjal hobuhambaarstil vaadata. Esimest korda oma elus olles selle asjaga kokkupuutunud ei saanud aru, miks hobune ühel hetkel halvasti alluma hakkas ja kui suhu vaatasin siis selgus tõde. Ja parim selle juures on kas kohe sekkuda või lasta asjadel loomulikul kulul oma töö teha. Jälgides, et uus hammas ka kasvama hakkab. Kõik valuga seotud käitumine siiski kaoks. Lipton on tohutult südamlik.

Laraga veel see teema kätte saamine ja kanad... kuid homsest hakkan katsetama uut taktikat tema koolituses. Ühe noore koera õpetamine on pidev protsess, vanade koertega peab sama moodi tegelema. 

Hommikul külastasin siis tormist räsitud metsi, õnneks suuri ja ulatuslikke heiteid ja murdusid ei leidnud kõigest üksikud. 
Eelmine nädal oli tore, käia enda lastega ja mõnede külalistega ratsutamas maastikul. Eile tegin väikse kulutuse valjastele ja siis õhtul koju jõudes vaadates, millised valja osad kellegile lähevad. Kelluka vanade valjaste küljest siis suulised ja ratsmed ning uued kolmeosalised suulised läksid Tassale. Vaatan homme veel varutuse üle, kurdan vaja on osta juurde mõnedele sadulatele geelpadjad või siis sadulapadjad koos sobivate sadulakatetega, mis sobivad näitkes talvel külmaga (nahk on talvel istumiseks külm, aga sadulat kattev lambanahk oleks parim kate). Paar sadulavööd on vaja veel juurde osta. 
Peatselt tuleb minna valda, et taotleda ehitusluba, ega ju ilma vallaloata miskit majakest ehitada saa, kui teatud ruutmeetrid ületavad teatud kategooriad.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/koerakari-jookseb-ringi-kindla-juhita.d?id=66958108

Karja on tekkinud paar kurjajuurt, mis sellest et vool tugev karjuses, aga pahanust armastab Anne-Mai ikka tõeliselt eriti siis, kui seltsiliseks Mann. Ainus lohutus Anne-Mai Anetti puhul, et teismeiga lööb välja ja tema arvab, et nii saab ennast kehtesada. See on ainult hetkeline rõõm, kui karja jälle karjusest välja suutnud meelitada. Ja veel üheks tegelaseks on täkupoiss Lipton. Teda me ei saa üldse karja lasta. Nii kui tema karjamaal on karjusest läbi ja muidugi pahanduste radadele läinud. Söök on ees, mis neil veel vaja. Täkku see aasta eriti märad huvitanud pole, pigem on käitunud pubeka eas oleva poisina.
Lara on teinud palju edusamme, kuid veel üks mureprobleem, kui ma tahan teda kinni võtta siis ei anna, muidu tuleb küll ligi, kui mul seda plaani pole. Sõnakuulmises ei jää enam teistest maha, lihtsalt suurepärane seltskoer.

Kõige ustavam sõber, kes on alati sõber - Lemmikloomad - Aed ja kodu

Kõige ustavam sõber, kes on alati sõber - Lemmikloomad - Aed ja kodu

Paari päeva pärast saab siis Sassul kaks aastat, meie talus elatud. Minu jaoks tundub, et Sassu oleks elanud rohkem isegi, nagu oleks kogu oma elu. Oleme kasvanud kokku. Sassu on meeldiv ja üllatuste rohke koer. Mulle teeb see tohutult head meelt. Tegelikult mu sisemise unistuse täitumiseks läks kaks aastat, kui mu unistus inglise springeri koera näol täitus, olgugi et täiskasvanud koerana, aga siiski meeldiv. Probleeme pole meil olnud.