Koolivaheaeg sai see seekord siis otsakorrale. Kahju osalt ilmade poolest soosivad osalt jälle ebasoodsad eriti kui päev otsa sadas. Kui päikseline ilm siis sai tuulutatud metsas.
Katsetasime ära soodustustega ostetud uued kaskad. Veel vaja Kellukale ja Mannile valjad. Otsin võimalusi hankida soodsalt ehk siis kui korraldatakse jälle mingeid kampaania korras hinna alandusi varustusele. Siiani olen ühe korra fb kaudu mõned asja ostnud. Kuid igas asjas ikka arvestan hinna sobivust rahakotile. Nojah nüüd seisab veel autoga ränne töökotta, sest mingi iks jama mille osas isegi mees ei osanud anda hinnangut. Tuleb lasta vaadata mehaanikutel.. Ja jälle teada värk välja minekud... oh jah ...

Sügis metsas

Minu arust väga armas see merisea poeg, hetkel ei tea mis soost ning seega pole veel õiget nime leidnud. Hetkel nimeks Pigi-Vigi Panda, lihtsalt oma värvide pärast.

Nii vähe, kui meil on, kuid üks sõbralik sulepere mida veel tahta.

Ainus meessoost part Piilu, kes võeti kevadel perre, et too hävitaks tigusid ja pere ei soovinud teda omale lihaks. Siis helistati mulle, kus siis mainisin, et ega minagi raatsi neid lihaks teha. Kuna endal parti ei olnud, siis pardil oli veel selline lugu, kus põetas koera hammaste vahele jäänud musta värvi kana, kes siis tema armsa hoolimise läbi terveks sai. Siis kana pärast tervistumist õrrele ronimist muutus pardipapa kurvaks, kuid nüüd mil tõin kaks kana ja ühe kuke selgus, et too Piilu võttis neid veel nagu omasuguseid. Mõnusa tatsuva sammuga õues liikudes seikleb kanakarja järel.

Hommikud on tõsiselt raskustega seotud, kuna koerakari tormab tormilist hommikutervitust mulle jagama. Muidugi võtan vastu. Sass ja Lara on need, kes hüppavad najale. Õnneks Pipi ja Sofie on siiski tasakaalukamad ja teavad niigi, et tähelepanu võitmiseks ei pea tingimatta hüplema ega karglema. Piisab istuma jäämisest... eks olen neid püüdnud õpetada. Hetkel koolitan koeri hoovis mitte kaevama, see on lihtsamast lihtne, ka lastele jagasin näpunäideteks, et kui on näha koeri aiamaal ja põõsaste vahel, tuleb öelda käsklus ,,ei tohi".Kompost hunniku olid nad kapitaalselt laiali kaevanud. Mitu suurt auku haigutas siis komposti hunnikus.
Mu hirm eesseisvatest ilma muutustest oli asjatu Lara osas. Üks põhjus miks vahepeal kaalusin teda ära anda oligi tema karvastiku lühiksuses. Ilmakehvsus hoiab Larat rohkem jalutuskäikudel inimese lähedale. Tema iseloomu omdauseks on selline joon, et kuskil miskit uut ja huvitavat, siis kippus seda oma moel alt ja pealt takseerima. Ja kui jalutamas käisime, kadus silmapiirilt ja ilmus alati, kui juba kodus olin. Peangi plaani, et Larat matkadele ma kaasa võtma ei hakka. Kuna mulle ei meeldi koera pikaks ajaks kaduma jäämine. 
Püsivalt jätkame Lara koolitust kanajahist loobumiseks. Õnneks on tema usaldamatus on lühiajaline, siis kui oleme teda kinni püüdnud, siis järgmisel hetkel, kui laseme vabaks on õnnelik. Lõpuks on okei. Mängisin eile Sassuga, kui Lara siseruumides kinni ning Laura hoidis Sofiet kinni. Kuna Sohvi ei lase korralikult mängule pühenduda, kipub ründama ja haiget tegema. Imestan Sassu pehmust ja õrna olekut.
Järgmine nädal jälle saepuru vedama, et saaks hobustepidamise ruumi mõnusakd. Millegi pärast toob saepuru hobuse iseloomuliku lõhna esile. Mulle meeldib, naudin seda nii kodune tunne.

Eile palusin lastel Lara kinni püüda, kuna minul teda ei õnnestunud ja kui ma ise ta lõpuks kätte sain. Mõistsin, et minu püüdmine ei ole see, mis võiks tekitada koeras sügava usalduse. 
Õnneks täna hommikune rituaal tervituseks oli olemas ja eile kaduma läinud usaldus täna siis taastunud = õnneks.  
Päevast päeva arutlen endamisi ja lastega just Lara teema ümber. Vahel saab mõistus otsa, siis lasen ajal oma töö teha. Kasutan kirjandust koera hingeeluga tuvtumiseks. Kahju, et Eestis pole antud välja jahikoerte omadusi kajastavad erinevate karakter tüüpi koerte iseloomuprobleemidest.
Kunagi T.Toometi kliinkus praktiseerides veti oskuste omandamisel, oli mul võimalus lugeda Soome - ja inglis keelseid raamatuid porbleemsete käitumishälvete koertega tegelemiseks. Hetkel vajaks neid raamatuid. 
Miks on mul vaja Lara rihma otsa saada? Tahtsin kanu õue lasta ja Lara omapäi käimisi natuke reguleerida ja katsetada minu ja koera vahelist usalduslikku sidet. Side pole veel eriti tugev, teine asi mängib siin rolli veel koera vanus. Ei ole veel aastane, oletan, et osa käitumisest jääbki koerale külge ehk mõtlesn, mingi osa % argusest. Võib olla 2-e aastaseks saades muutub paljugi, kuid ma ei tee ennatlikke järeldusi. Kui ma aktiivselt tegelen koeraga võib juhtuda imesid. 
Püüan leida jätkuvalt leid mingit hingelist sidet, mis lähendaks Laraga eriliselt. Ühtepidi olen tänulik ühele loomaarstile nõuande eest.

Lähenemas koolivaheaeg, nejal teismelisel on tekkinud sügisväsimus. Plaanisin võtta tasuta rtasatunnid, aga lapsed palusid mul mõtte maha matta. Kahju, kuid arvestan laste poolse mõttega. Ise oleksin valmis aktiivseks tegevuseks kui ka lastele pühenduma. Kuid teades mis kaaneb tasuta trennide läbi viimisega. Rohkem reaalset tööd lastega. Tasuta saamise korrala arvavad tihti võõrad lapsed, et neil on koha peal ka õigus söögile. Seda keegi ei arvesta, et aeg trenniks, kulutan aega hobuste ettevalmistuseks, siis suhtlus lastega ja pidev tähelepanu võõrastel lastel, teada tuntud tõde võõrastega juhtub ika miskit. Nii ma mõistan oma laste seisukohta. Ja koju ei kiirusta keegi... oh jah jälle meenuvad vanad ajad. Missuguseks kujunes elu kui kohalikud lapsed arvasid, et kui miski tasuta, siis peab selle sees ka süüa saama. Söök söögiks, kuid ajakulu selle valmistamiseks ning osad lapsed lausa kohe nõuavad süüa. 
Üks hea näide eelmise aasta kooliprogrammis ratsutamise tunniga. Olles hetkel alustanud trennid ponide saduldamisega ja juhtisin laste tähelepanu olulistele asjadele, kui üks laps hakkas nõudma süüa. Kuidas pean mina käituma ,, ütlesin selleks on oma aeg ja enne õpime". Osade lastega tekkis see probleem ,,mugavus" oodati, et sõidana utoga lausa koju ja toon nad trenni, sest 2,5 km leiti liiga pikk ma jalutamiseks olema.... mida teha kas on mul mõtet rabeleda, kui kodus tööd kuhjaga. Hobustele pühendudes tahaks jõuda ikka oluliste asjadega ühele poole. 
Arvan, et kodus on paljudele lastele jäetud rääkimatta, et kui palju nõuab üks tegevus ühele loomale. Olgu siis tegemis lemmiklooma küüliku, koera, kassi või muu sulelise või karvasega, kui mina pean veel lapsi sõidutama trenni.. see on väga naljakas. 
Kui mina käisin ratsutamistrennis, siis vahemaa trenni minekuks oli mul 8 km üks ots. Ja mul polnud oluline, kui pikk, set soov hobustega tegeleda oli suur. Ja nüüd kuulata lapsi ja mõelda... kurvaks teeb, et vanemad ei jaga seisukohti oma võsukestele, mis aitaks õppida lastel tekkima seisukohti ning vabanema teatud mugavustest, aga jah arvuti ja telekamängude maailm on muutnud lapsed mugavateks ... kurb tõde...

Mõtisklen päevast-päeva, et mis nõksuga õpetada Larale selgeks juurde tulemine. Kui mul oleks vaja kanade pärast ta kinni panna, siis ta nagu aimaks minu mõtteid nojah ei anna teine mulle kohe mitte üks raas kätte. Leiutab teine igat masti akrobaatilisi võtteid. Isegi mina nii kiirelt ei reageeri, kui Lara. Lara on pidevas valvelolekus. Muidu, kui metsa minek, siis on rõõmus ja annab kätte ning patsutada... Isegi maiuspala ei too teda minu juurde. Ja kiiremini saavad ta kätte lapsed. Sama taktikat kus tarkus peab ületama koera ligi tulemise, et saaks rihmast kinni haarata. Üldse olles teda jälginud, nimetan teda kokkuvõtvalt, et on ,,kass kes kõnnib oma pead" kui miski asi uudne, siis uudistab pikemalt, kui teised koerad. Alguses aralt lähenedes ennast pikaks venitades... üks näide, läksin viimane nädalavahetus pühapäev koertele jooksutrenni tegema. Ja tee ääres seisid silorullid, mille vastu Lara huvi ülesse näitas, alguses kaugel olles haukus, siis lähemal minnes ara seisakus lähenes, kuni niikaugele, kui ära suutis tabada, et tegelikult rumal on ta ise.  
Üks päev metsakarjamaal, haukus ühes suunas ja teised koerad kes minu juures istusid lõkke tule paistel eneseid soojendades esmasel haukumisel ei pööranud tähelepanu. Lõpuks Pipi läks siis uudistama. Mulle meenus, et raietöö tegemise käigus pandi raie ala tähistamiseks puna-valge lindid tähistama. Ja muidugi see lehvis tuule käes ning Lara jälle kohkunult haukus. Kui Pipi oli selle üle vaadanud ja Sohvi ja Sassu ei liigutanud. Ootasid juhi arvamuse ära. Koerte keha keel on ilmekas ja sõnadetagi seletatav. 
Üle pika aja tegelesin täku ja Anne-Maiga. Lõpuks ometi leidsin täkkudel kasutatavad päitsed ülesse. ...aga Herta rauad on veel hetkel kadunud. Kummaline on see, et vahel ununevad olulised asjad kergelt leitavatesse kohtadesse, aga millegi pärast ei tea kohe sinna vaadata. 

Eile suutsin siis viimaks sae ümbruse puhtaks saagida. Kevadel sai veetud ja mingil põhjusel jäid need saagimatta, eks sae rihm oli välja veninud ja seetõttu jäi töö soiku. 
Koertele olles jaganud igale ühele individuaalse kondi, mis söödi riismeteks. Muidugi Sass, kes ei talu jätkuvalt seda, et mina mitte midagi ei söö, käis ustavalt kannul kont risti lõugade vahel ning erilise niuksumisega tähelepanu tõmmates... mida see tähendab nõudis seda, et pean temaga konti jagama. Mind ajab tema selline käitumine tohutult naerma, mis teha pean pakutud vastu võtma ning särasilmne Sass õnneliku olemisega konti sööma jätta. Üks kõik milline pala tal ka pole käib mul temaga see jagamine. 
Peale lõunat arvasin veel, et annan koertele veel konte, kuid see oli viga. Tundus, et hommikul antud kondiportsjon andis kortele kõhutäite. Teise portsu iga peni maamulda mustadeks päevadeks poetasid. Tegin järelduse, et kondid parem toit kui krõbinad. Varemalt pole nagu nii tähele pannud.
Tegin siis üle pika aja Tõrasoosse matka. Läbides sellised kohad, Sihi sauna, Väiksema saun, Härma taluasukohast ( Hundilundi hoiuala hakkab siit), Hiilisin avalikult Kase ja Tojaka talu piiri mööda Lehtmetsa talu maadele... Lehtmetsa talu maade sisse jääb üks unustatud nimega suvila, kus üks inimene aastaringselt elamas ja kelle seltskonda toetab kolm suurt kaukaaslast... uhh jube mõelda olen korra 20 aastat tagasi ühel selliselt hammustada saanud. 
Ületades mitmed heinamaad (mitmel heinamaal on erinevad omanikud) õnneks olid need tehtud. Vahel on nii, et tegematta korral kasvab ainult nõgesemets. Heinamaadelt jõuda Rõkkalo külla. paremale hoidudes oleksin jõudnud Ihomale, kus vast nimetatud pererahvas   shoti mägiveisei kasvatavad. 
Möödusin Eestis tuntud Jaak Jürissoni kauni ilmelisest suvekodust. Ühtlasi olin jõudnud juba Metskülla. Kaunis soe, kirgas õhtupäike saatmas mind. Jätnud selja taha Vahemetsa laguneva talu algas mu tõeline unistuste matkatee. Arvasin, et too soine ala on suvise põuaga kuiv, kuid jah, vajusin ikka hobusega pea põlvist saadik sisse ja tundus, et keegi on proovinud seal isegi ATV-ga liigelda, kuid ebaõnn on tabanud. Võtsin jällegi abiks omad vanad kogemused tolle kohaga ... otsima peab kõvemat kandvat pinnast. Kõht kiskus tühjapoolseks ja teadmiste järgi otsisin ülesse vana talukoha, kus suur õunapuu aed kunagi olnud. Juba kaugelt tekitas ehmatuse suuremaks sirgunud metsanoorendik. Püüdsin meenutada aega , millal ma seal kandis viibisin. Ei olnud ühtegi ubinat ühelgil puul, arvata võib, et vaa linnud ja metsaloomad oma osa noolinud ning möödujale siis tühjad puualused jätnud.  Karitsa alla jõudnuna ületasin Valgu maantee ja võtsin paralleelselt suure maanteega nii 1 km kaugusel metsas mööda sihti Sobli suunas. 
Sobli alla jõudnuna ületasin veelkord Valgu maantee ja seekord võtsin suuna ületades Võerahansule kuuluva maheda heinamaa... kus seisis varitsuspukk metsloomade vaatluseks ja vist ka jahiks. Muidugi teekonna saatjaks oli mul Pipi, kelle abil lootsin nii mõnda metslooma kohata, kuid jah. Peale ühe kitse ei ühtegi hingelist. Ajalises mõttes juba videvikus, valgustas edasist teekonda koduni kuu. Jahedus kimbutas jalgu. Riietus oli parim, aga jalatsite osas jäi soovida. Siis kui päike veel taevalaotuses võis spordijalatsitega täitsa sadulas olla, aga viimane lõpp 2 km jalutasin juba jala, et tallad väga ära ei külmetaks. Kunagi jäin ühe autoga jäälomppi kinni ja tollest hetkest saadik ei kannata jalad eriti jahedaid temperatuure. 
Teeba käitus ideaalselt, kohati tekkisid probleemid edasi minekuga, kuid need suutsme üksteisele keskendudes siiski arusaadavaks teha. Seekord Teeba peaga ei rapsinud, olen temaga sõites aru saanud, et ta ei kannata pingeslihaseid... mõtlen siin istmikulihaseid... kui need pinges hakkab Teeba peaga rapsima. Mõni hobune on selle koha pealt tundlik. Pean ma ju hobuseid treenides kõikidele aspektidele vaatama, miks on üks või teine käitumine positiivne või negatiivne, mis tekitab üht või vastupidi. Hästi palju kasutan Teeba juures lõõgastavat tehnikat. Pinges ratsanik sõidab hobuseselja haigeks.

Tegin koertele üllatuse, käisin tõin neile väheke konte. Vaatasin, et Sass ei suutnud oma konti närida, tundus kõht täis olevat. Eks eile vitsutas kõva kõhutäie kuivtoitu. Ja mida annab kuivtoit suuremas koguses. Edaspidi pean teda kinni panema ja andma jao pärast. Kuna Laral ja Sohfiel seda probleemi pole. Nemad on oma söögiisu poolest tagasihoidlikumad. Eile üllatas Lara oma käitumisega ühe mehe suhtes. Olen teadlik, et tol mehel on probleem pereelus, siis aiman, et mingi sisemine kurbus valitseb... milline...? ei tea mina. Olen aastaid tähelepannud koertes peituvaid võimeid inimeses peituvate tunnete aimamises. Koera intutsioon ei peta. Lara kes on täiskasvanute osas ettevaatlik ja umbusklik üllatas eile oma käitumisega tolle mehe suhtes. Mõtisklen, et mida Lara tundis...?

Eile hommikul töölt naasnud, keerasin mõneks tunniks magama, kuna viiamne öö polnud kerge. Katsetasin uut trafot, kuid see ei funkand nii nagu mu ootused sellele olid. Millegi pärast maandusühenduses plõksus. Egas miskit, pean veel ühe olulise asja ostma (testri pinge olemas olu kontrollimiseks). Panin siis tagasi akutoitel oleva trafo.

Täna üritan ise ka sadulasse istuda, muidu olen siiani pidanud rohkem platsi trenni tegema lastele.

Eile said siis kanad terveks päevaks välja ja Lara oli kinni. Millal me usaldama hakkame, teda lahtiselt hoidmiega ei tea veel millal see saab juhtuma.

Lõpuks kaua oodatud trafo käes. Mingi uuem mudel, mida meil ei toodeta, pigem sisse ostetakse. Proovida võib ja eks vana lasen ka korda teha, mis jällegi äikse poolt kahjustada sai. 
Eile lasime siis kanakarja vabadusse ja mina seisin Laraga nende liikumis väljas. Enne kui uks avati, panin Lara enda kõrvale seisma ja eks väike värin iga õhku tõusnud linnu järel ärevile ajas. Lootes, et saab kohe jahile minna. Kuid panin iga ta püüde korral käe õlgade kohale (collide kasvatusest olen õppinud, et pea peale panek on koera alandamine) ja sama teadmist kasutan Lara puhul ja üldse kõigi koertega suhtlemisel. Kunagi ei paita ega patsuta koera pealaelt. Patsutan neid rinna peale või sasin neid kellel põsekarvadest siis.
Nojah uus kukk semmib siis part Piiluga aga meie vana kukk otsustas hoopis varasele unetunnile uute kanade seltsis õrrele kobida. Ja nüüd siis sain oma mõttele vastuse, et miks kanad õhtuti varakult alati õrrele kobisid. Ja nüüd eile siis tatsasid meie enda minikanad uue kuke ja pardi seltskonnas õue peal.

Kaunis sügis.

Vahetasin selle nädala alguses välja kogu karjusenööri ja nüüd ootan juba mitmendat päeva uut trafot, mis pole veel kohale jõudnud. Karjusenöör peab olema võimalikult väiksemate sõlmedega, siis jõuab vool tervesse tarasse. Sügisesel ajal on nii palju tööd, et vaja veel mõned alad trimmerdada ja tee äärde jäävad pujude ning takjate puhmad likvideerida. Muidu talvel viskan lund seda nägu. 
Pean jälle Lara koolituses uut juurde võtma. Olen vaadanud, et Lara on hakanud piirilepet rikkuma. Mõtisklen, et millise kasvatusliku suuna nüüd tarvitusele pean võtma. Kuna nüüd juurde tulemine on kerge ja kätte annab ilusti, siis proovin nüüd iga päevaselt enda juures hakata hoidma rihma otsas.
Uued kanad on teiste poolt omaks võetud ja uus kukk positsiooni vallutanud.  
Papagoidel rahu majas, üks paar eraldi puuris, siis teised kaks paari teises puuris.
Merisigadega on nii nagu on, neid on kolm, kuid lastega kahtlustame, et vist on mingil ajal uuesti poegimas.
Mitu päeva olen käinud ühte majavrakki lammutamas= kütteks. Ja enamus puitmaterjalist nii pehkinud aga lõkkes põletamiseks. Mõnus olla üksi metsas lõkke ääres ja sellega seoses meenuvad taas ja taas mulle lapsepõlve ajad pikkadest sügisõhtutest loomade ja lõkketule paistega.
Minu jaoks selle aastased volikogu ja kohalike omavalitsuste saadetud sõnumid ja loosungid ei morjelda. Igasugune valimiskampaania on äärmuslikuks läinud. vaadates kahe erakonna ületrumpavaid ideekuvanduslikke reklaam kampaaniaid, suurte lubadustega. 

Ei tea, kas nüüdseks lõppesid kuivad ilmad ja algab tõeline sügiskuu, sadudega, poriga jne. jne. kahju, samas võib pikk kuiv sügis meie veetagavara talveks põhjavees.
Reedene päev kulges väga kiireks ja toimekaks. Kuid tegelikult elu peakski olema. Imestasin, et lastele väga meeldib Velisel käia. Eks mullegi, koht on kena, kuid eks elu pahupooled selguvad siis, kui vaja näiteks söögivalmistamise aeg ette tuleb. Selgus, et olin unustanud täiendada priimusegaasi varudega. Esimese kohvivee valmistasin veel priimusel siis edasi kolisime oma toidupakkidega kiigesaarele, kus siis puud ja lõkke koht. Alul arvasime teha telgi juures lõkke, kuid eeldatavasti meenuvad koheselt ikka hea tava reeglid. Lõket tuleb teha seal, kus on selleks rajatud koht. Kiigesaar on kena, kuid selleks, et seda kasutada peab eelnevalt selle omanikuga kokku leppima.
Viimane öö, pidin jälle mr. Lola transama teise puuri, korraldas korraliku pulmatantsu puuris, nii et see vappus. Et ma rahulikult, magada saaks, pidin nii talitamas. Vabandasin Lola ees, et pean nii talitama. Tegelikult võtan asja huumoriga, kuna tegemist siis loomadega, ega nemad aeu saa. Kuid eks meilgi ole kurb, kui Lola üksi peab puuris viibima, siis viime jälle kokku. Nii kui lähevad hääled toanurgas asetsevas puuris kõvaks ja enam magada ei lase, siis peab ikka miskit ette võtma. Hellalt sülle ning pool unes siis pobisesin ,,noorhärrale" miskit ja panin küülikute juurde eraldi puuri. Kohe saabus ka vaikus. Tegelikult igasugune kobin või kõmin äratab mind. See ei loe mu iseäralikust tööstiilist. Vaid lihtsalt olen oma lapsepõlvest peale selline ärksa olemisega olnud. Seda enam, kui viibin lastega telkimas, siis seda enam mööduvad mu ööd unetutena mööda. Ja nii ka viimati mainituna siis Velisel. Enne magama minekut käisin veel lähedale jääval surnuaial ja vaatasin taskulambi valgel hauatahvleid ning soovisin salamisi kohtuda mõne kummitusega. Kuid kogu ümbrust täitsi haudvaikus. Ja kahel haual oli värskelt süüdatud mitmeks tunniks küünlad. Tulingi ära, nii et mul jäigi kohtumatta ühe õudust tekitava kummitusega. 
Kodus eilsel päeval korraldas mees kiirmeetodil kartulivõtu. Kust ta need inimesed leidis, ei tea, kuid mõned ta endale appi võttis. Minule ja lastele jälle nagu välk selgest taevast. Kuid ega me hakka jooksma ühest kohast teise. Hobustega tegeledes ei saa ja seda enam, kui tegemist pika distantsiga (25 km siis peab arvestama hobuste jõudlusega ja treenitusega). Ja tagasi teed kulus ajaliselt siis pea 5 tundi. Kui reedel Velisele minekuks kulus 4 tundi. Kuna arvestati veel kolm tundi lastele ratsutamiseringi aega ning tunnike hobuste puhkust enne teele minekut. Kuna leidsin, et Amanda sadulale pean leidma sobivama sadulavöö. Ei ole millegi pärast sobilik. Hakkan uurima väike poni sadula asja, katsetan seda tema seljas.
Koju naastes ei leidnud oma kolme hobust karjamaalt, pika otsimise peale selgus,et hobused kolmekesi olid metsanurka tuulevarju puhkama läinud ning nende seltsi hoidis koer Lara. Imestasin ja mõistatan tänaseni, et miks koer puges hobuste juurde? Kuna tuli ette võtta sõit Läänemaale, siis võtsin Lara kaasa, et majas oli võõrast rahvast, oletasin, et see võis olla koerale hirmutav. Ja leidis, et turvaline on viibida õues olevate hobuste seltskonnas. Olen ennegi märganud, et Lara eelistab hobuste seltskonda. Ja kui ma kodus haugub ja ajab taga võõraid. Tähendab, et Lara on saamas üle minu juuresolekul oma hirmudest. 
Uued kanad on sulandunud seltskonda ja uus kukk hetkel saab siis meie vana kukega läbi. Pean leidma veel pardile kaasa. Part sai kuke käest nuhelda, et see tema kanakesi sasimas käis. Ja nüüd hoiab teine veidi häbelikult eemale.
Papagoidega on rahu, tundub, et rivaali pakkuv emane noorele Tuvile oli raevu tekitav, et viimaste päevade pidevad kaklused tekitasid ikka meis kõigis nähtud kaadrite põhjal, pakkuda lahendust, et kõik õnnelikud oleksid.

Kuna mu palgapäev lükkas mõned mu liiklemised päevase hilinemisega edasi. Miskit, pidin oma plaanide muutustest ka teavitama teisi, kellega täna mul kokkusaamised planeeritud. 
Ma ei saanud ju ilma liikluskindlustuseta liiklusesse minna, pidin ju selle enne ära tasuma. 
Käisin Haabneemes, tõin majapidamisse siis kaks kana ja ühe kuke. Meie isapart võttis nad kohe omaks (temagi ju valge), küll ta sosistas nendega miskit omas keeles. Meie Piilu oskab susistada ja nii ta siis juttu uutele miskit pajatas. Oletasin, seda pererahvale ka, kui nad küsisid, et kuidas teised uustulnukatesse suhtuvad. Mu pisikesed ja mustad kanad lendasid õrrele ja kiikasid alla, oh ennäe imet, kes nuud viil ommavad. Pererahval eelaimduses vist, et tahetakse kanu roaks, kuid jah ei nii kergelt meil need söögiks lähe. Eks mõni kanadest jäänud uue koera hammaste vahele, kuid eelnevalt, kui suliskarja hoovile jalutama laseme hoiame Larat jälle rihma otsas. Enne ei usalda, kui olen kindel, et koer ei tee neile miskit. Uus võib olla võõras ja peab eelnevalt tutvustama. Mulle meeldib, kui loomad ja linnud saavad omavahel hästi läbi. 
Tahtsin oma kanakarja täiendada valgete kanadega. Kaks musta kana juba on ja 8 pruuni mini kana, siis vaatan veel karja täienduseks kanatõuge majja soetada (edaspidised plaanid).
Vahetasin eile osaliselt karjusenöörist välja ja ime sündis hakkas akutoitel trafo ka voolu edasi andma, tähendab, et kuskil oli katkine trafo. 
Alustasin eelmine nädal vaheldumisi silo ja heina söötmist. Järgmine nädal pean tooma ära 8 rulli heina. Kohe silo peale ei julge, hetkel söödan eelmise aasta silo. 
Homme on Velise laat, kus mu mõned ponid teevad lastele ratsasõitu. Ja öö muidugi tuleb veeta Velisel. Eelnevalt tuli ikka suur töö ära teha. Asjad kokku pakkida ning autosse laadida. Anete ja Aaade siis kahe varsa ja kolme sadula käiva poniga teele. Homseks pidi siin palju rahvast olema.
Papagoidega selline teema, meie Tuvi oli päris ekstaasis ja kohutav lendav amatsoon oms sookaaslase ees ja pidime eile ühe paari teise puuri tõstma. Tundus, et see samm oli õige, puuri tekkis rahu ja Tuvi sai süveneda oma munemiskunsti näitama eakale Tipile. Elu loomadega on vahva. 

Täna siis selgus, et pean enamuse taranöörist välja, kuna osades kohtades on ühendatud sõlmega ja sõlmed ei anna ühendust edasi. Tähendab, kogu tara on vigane ja sellepärast hobused läbi jooksevad ja eks veel pime aeg kah. Panin tähele, et Testu ei näe pimedas hästi. Ahjaa, eile kanal 3 TV uuidtse saates räägiti läbi Heiki Valneri edasi, et liiga palju õunu hobustele ei ole soovituslik. Õnneks mul seda probleemi pole, et heatahtlik naaber ilma loata hobustele miskit annab. Ainus probleem ongi, metsas olevad metsõunapuud, kui nad mõne õuna saavad pole viga, aga palju anda ei tohi. Sama on küülikutega eks muu pisinärilistega.

Kaunis sügis oma võlus ja hiilguses.

Iga kord arvutit avades ja jõudes oma sõnumiblogi kirjakasti, siis on oluline juba meelest läinud. Ei pea seda veel unustamiseks, aga nüüd kui mul telku toanurgas uudiseid jagamas, menus mulle kohe, milest esmaselt jagada sooviks. 
Aktuaalne siis meie piirkonnas ja külas Rail Baltica trassi arutelu. Kui OÜ Sokkel alustas tegevust (paekarjäär)sesesKMH läbi arutelu paar aastat hiljem uus KMH ja siis juba teavitades, et plaan allapoole põhjavett ikka kaevandada see läbi pinavett alandades. Nüüd mil see aktiivselt töötab ja ümbruskaudsete kaevude veetased on langenud. Ja nüüd juba siis radutee, suletud trassi koridoridega. Ja mis meil seeläbi selgus, et meil pole kogukondlikku ühtsust juba Valla volikogu esimehe näol. Täielisti imestamisväärne, see kuidas öeldi juba uutele sisserännanud inimestele. Näitab ju tegelikult milline suhtumine on tegelikult loova ja ühtsuse kogukonna poole. Ja nüüd mil olkes vaja rohkem ühtset kokkuhoidmist kõrgemate vallakodanike poolt. Mida selline suhtub, reetmist ning sooja kohta, kellel võim sel teistest ükskõiksus. 

Esimene öökülm on ka seljataga eks olulised külmaõrnad koduaia saadused kööki veetud ning öö hämaruses veel hobused sisse toimetatud. Nuputan mõistusega, mida ette võtta kahe teljelise traktori järelkäru rattaga, arvan homme võtan korra alt ning otsiks ülesse probleemi. 
Koerad on alustanud talvepeki varu naha alla kogumisega. Söögiisu on tõusnud kahekordseks. Imestan Sassu söögiisu tõusu osas. Vahepeal oli väga nigel isu. 
Hetkel hoian kahte hobust karjast sisetingimustel Anne-Mai ja Lipton, kuna nad lihtsalt ei austa hetkel karjust arvavad, et kõik õigused nende poolel. Akutoitega karjusetrafo ei anna sellist särtsu, mis tegelikult teatud pikkusega karjusenöör vajaks. Lihtsalt toimetan ja tegelen nendega teisiti. Vaja on veel noorsälgudega tegeleda. Õnneks olen loomapidamishoonetest veel sõnniku välja saanud. See aasta on eriline, sõnniku soovijaid on juurde tulnud. Erakorraliselt on neid kes tulevad ise viivad kodust ära. Siis kehtivad sellised reeglid, et kes ise peale viskab omab transporti jne. saab selle tasuta. Mul lihtsam ei pea om jõurammukest kulutama.
Papagoid elavad oma sassissuhte kolmnurga elu, kuid see on lahe vaadata, millised toimetused ning suhted hetkel on välja kujunenud. Muneti juba üks muna, mille leidsin küll puuri põrandalt, tõstsin selle tagasi pesakasti, kuid kaduma on see saanud. 

Seistes sügisilmadega silmitsi tekkis meil ilmastiku jahenemisega probleem Laraga. Sai siis vaadatud koerte moeaksessuuaare, kuid võtab sõnatuks, et ühtepidi ikka kallivõitu koerte riided. Kuid õnneks on majas lapsed leidlikud ning materjali ja jagub saigi Larale isiklik dzemper selga. Mind ajab teda nähes kogu aeg muigama. Samas Lara tunneb oma vestis suurepäraselt ja tundub, et mängulusti see ei ole teda kahandanud pigem toonud talle isegi meeleolu. Sassul on tervis paremaks muutunud ja lausa hüpleb ja kargleb rõõmsa koerana mu ümber. 
Lara jättis viimase kuke murdmata ja nüüd valmistab täielikku mõistatust, et mis asi tõi tema kasvatusse muudatuse. Kas see, et muutsime hoovis kanade pidamiskohas koertele reegleid. Reegliks sai see, et keelasime koertel kaasa tulla kanadele toidu viimise ajal. Ühesõnaga kehtestasime reeglid kõigile... ja  seda sai tehtud kolm nädalat. Kas meie õnneks või õnnetuseks olles lasknud jälle kanakarja vabadusse hoovi peale, aga Lara pidi olema rihma otsas, aga teised koerad vabad. Ja üks kukk keeldus ööseks oma kuuti minema. Ja ei leidnud toda sulelist. Eks väike nukrus puges hinge, et nüüd midagi peab hüvasti jätma ja veel igaks juhuks mediteerisin, et juhtuks ime, et Lara toda sulisisandat siiski maha ei murra. Järgmine päev siis juhtuski, kus Lara andis teada, kus asub kukk puututamata sulistkeret kordagi. Eks esimene asi oli ehmatus, et mis juhtub ja siis kukk kadus jälle kuhugile. Kolm päeva viibis too kukk meil vabaduses, kui ükskord kätte saime. Kuid Lara ei puutunud kordagi. Praegu ma veel ei hõiska, kui asi on selge, mis asi tõi siis koerakasvatuses tolle muutuse. Koerakoolitus on võtnud väga huvitava pöörde, kui miskit toimub positiivses suunas, siis alati on meeldiv ning soov koeraga rohkem aega veeta. 
Nüüd mil ilmad jahedamaks läks, hoiab Laraga ka rohkem jalutuskäikude ajal mu lähedusse. Täna panin veel tähele, et Pipi proovib kah järgi teha Lara akrobaatilisi hüppeid mängimise ajal. Ja teiste koertega on hakanud Sassgi mängima. Ja täna metsa jalutama minnes oli mul lausa rõõmupisar silmas, kuidas koerad lõbusalt ja mõnusalt omakeskis metsa möllasid ja siis läks koeranina tööle. Jooksevad sikk-sakkitades minu lähedal metsas lõhnu ajades. Ja siis veel, metsas mul veel mõned hobused ja hea, kui mu jahikoerad jooksevad ümbruse korraks läbi hoiab lihtsalt metsloomad eemal ja nii säilivad aiad terved. Omapäi jahtimist pole, koerad hoiavad minu lähedusse. Lihtsalt võrratud elamused koerte seltsist.

Sügis saabunud.

Sügis saabus tõesti ja märkimisväärselt ruttu. Eelnevatel päevadel tiheda udu ja värvikate lehtede näol. muidugi rändlindudest kabjalised jällegi Farmeri ristikupõllu ründamisega. Õnneks nüüd võin jälle vabamalt hingata, vähemalt tehti ära ja nüüd pole hobustel sealt enam miskit leida, kui üle limpsida. Ei ole tunda, et võiks tekkida terviseprobleeme. Ristik toortoiduna pole kellegile eriti kasulik suurtes kogustes, kui seda mõõdukalt anda siis jah sama ka lutserniga. Osa hobused teda ei söö, aga mõni rumal sööb kõike. Mis Hertal juhtus lutserni söömise järel, teine päev põsed paistes (kus asuvad süljenäärmed) nägu musti täppe täis. Kolm päeva hiljem paistetus kadus, kuid kohad kus paistetus oli kadusid karvad ja tekkisid korbad. Sinna sai pandud salvi, oletasin sügelemis peletamiseks. Arvasin, et neid kohti oli sügatud.  Õnneks nüüd on jälle normis ja loodan, et lõpuks kaob see rändlus kah ära. 
Koer Larale valmistasid lapsed sügisriietuse, milega saab selliste niiskete ilmadega väljas viibida. Eile soovis väga sisse jääda. Mainin, et isegi teki panime koerale peale, võib olla olen mina rumal, aga koeral olid vappekülm ja ma ei saa looma nii vaadata, kui ta väriseb. Olen sellel teemal rääkinud ning üks loomaarst mainis, et selline väriseb koera psüühikast, et eelmised üleealmised on tekitanud tolles koeras psüühilisi muutusi. Mõned päevad varem märkasin koertes ka söögiisu tõusu ja nüüd pean mõnda aega lisama toortoitu (purustatud loomseid saadusi).
Laste abiga meisterdamise küünile uksed ette, et valmistuda talveks ning laudast on jäänud veel paar koormat sõnnikut välja visata, siis pean tegema kohalikku saeveski külastuse, et tuua saepuru, et alustada siis talvele vastuminemist. Ostma pean Anete tuleviku hobusele talveteki.
Mis meil siis papagoi puuris toimub, hetekl ,,sõda" naised on vahetusse läinud, üks vanema paari isastest ,,rikub abielu" noolib kõrvalt endast nooremat emast. Ja too noorik emasest on veel paras ülbe, kes on näidanud koha tolle härra naisuekesele koha kätte. Pärast puuride vahetust on papagoid päris elavaks muutunud. Toimub ikka tõeline linnuelu. Muidugi sai ju lisatud pesakast prooviks. Muidugi meie enda eakas paps Tipi on nii sillas, tütar Laura ristis noorukist emalinnu Tuviks, kes siis on meie Tipi silmarõõm. Muidugi see silmarõõm ripsutab ikka mitme isaslinnuga tiibu... on alles loodusmaailm imeline ja õhtutundidel pole lihtsalt igavust tunda, kui neid jälgida.

Sügis

Septembrikuust üle poole lennanud minevikku. Kuid elu oma argiste sügistoimetustega pressib vägisi peale. 
See nädal siis  ühel raamatuesitlusel ehk  päälinna õhku  nuusutamas käidud. Midagi erilist polnud ja emotsionaalselt ka juurde ei saanud. Eelmine nädal korra viibisin jällegi Tallinna Matkaklubi seltskonnas ning matkatud Kõrvemaa maastikukaitselalal. Tegelikult oli see ettevõetud, et tutvuda ühe RMK 370 km matkateega Oandust Iklani, mis siis võetud eesmärgiks etapiti läbida. Järvi Järvistust alustatud ning lõpetades Koersilla parklas, kus ootas siis autojuhte üks auto, et pärast kollektiivselt tühjade autodega Koersilla parklasse tagasi sõita ja võtta peale seltkond, kel puudus oma transport.
Muidugi sügisega kaasnevad alati tetaud ränded, kas linnu, kodus aga hobusteränne. Tundub, et autoriteet ei pea olema oma kodust, piisab vaid ühest ulakast üksikoodu hobusest, kel meeldib aeg-ajalt külapeal tuuritada ja märkamtult võõraste aedu lammutada. Nii olgi, et ühe päeva jooksul sain mitu kõnet, paljud arvasid, et tegu minu hobusega. Kuid teades, et minu kari üksikult ei kola, peab uurima, kellele too suks siis kuulub. Tegelikult ajab väheke muigama, kuid igapäevaselt ei viitsi küll oma karja külapealt püüdmas käia. Ja teine probleem võib tabada kohe allergiate näol. Mainisin üks päev siinses blogikeskkonnas, et Hertal allergia. Nii see oli, allergia on taandunud ja elu kulgeb jälle oma rada. Arvasin õieti, et üks öö mil Herta Testuga öösel metsakoplist vabadusse pääsesid, leidsin nad ju ühistu lutsernipõllult, pärast seda kohe näo nahk väga imelikult moondunult mulle vastu vaatas. Kuna pidin käima hobusega ühel lapsesünnipäeva peol siis pidin tegema väikse nahatöötluse, et hullem osa ära peita. Kuid tänaseks ei ole midagi arusaadav, et tegemist allergiaga oleks. Teatud kohad nahal kas kaotavad karvad kergelt paistes ning silma hakkavad hallid punnid. Aastaid olen tähelepannud, et noortel hobustel kipuvad aeg ajalt välja lööma soolatüükad ja ma pole nende eemaldamiseks midagi ette võtnud. Tavaliselt kestab selline periood, kuskil 1-8 kuuni ja siis ühel päeval on need kõik kadunud.
Laraga on mul kostöö edenenud hästi isegi vaat, et väga hästi. Mainin seda, et tegelikult armastan väga puhtaid riideid, kuid koera usalduse võitmiseks olen selle mõtte ohvriks toonud. Lara südant ning lähedust võita, siis olen talle seda lubanud, ei pööra liigselt keelamisele. Keelan kanala juurde minemise, siis hetkel harjutame istumist ja kõrval käimist mida viimast ei taha eriti hästi teha, kuid ma ei heida meelt. Kui ma olen suutnud reageerima panna juba käsklus ,,Siia" siis ,,ei tohi" ja ,,tubli" mis selgemast selgem. Mainin, et kuulekust ma ei pea karmilt nõudma, kõik tuleb lihtsalt ja kergelt. Minu meetod on koeraga suhtlemine individuaalne. Kergelt kuuletuvad Pipi ja Lara, Sass on vahel kuulmatu. Sohviga on nii ja naa, eks tal aeg seal maal, kus tal on tulemas esimene ind, siis tekib kah kus sõnakuulmine ei ole in vaid uudishimu ning peremehe käskluste eiramine ja salaja kodust välja hiilimine on näitavad märgid lähenevast jooksuajast. Eks näe, kuidas kulgeb, valmistun selleks.  

http://www.academia.edu/4359063/EESTI_LOODUSLIKUD_TOIDUTAIMED._Kasutamine_18._sajandist_tanapaevani_Wild_edible_plants_of_Estonia._Use_from_18th_century_to_modern_days
VVäga huvitav raamat on ilmumas, olen ise minemas selle raamatu esitlemisele.

Vahel paneb mõtlema, et miks peab jälgima loomade igapäevast heaolu ja tervislikku seisundit ikka selleks, et avastada kiirelt loomas teatud haiglaslikke seisundeid.  Hertal on löönud kummaline allergia välja, nüüd jälgin, et millele ta on. Mis põhjustas ulatusliku karvutud lapid koonul. Esimene kahtlus, et lutserni allergia, paljuski võib lihtsalt oletusi teha. kui hakata uurima laboratoorselt, siis see analüüs võib päris kirjuks minna. Mitmeid põhjuseid, kuid lähtun oma kogemustest, jälgimine on esmasem, et mida loom sööb. Enamuse allergiatest tekivad siiski söödast, teine tegur võib kajastuda välistest,. Igal juhul allergia on väga lai ning õiget diagnoosi ei saa kohe panna. Tänavu aasta suure kuivusega on Herta kabjad veel õrnemad, kui varem. Kipuvad kuivama ja vajavad ravivat kabjaõli. Samas mineralide ja lisasöötade andmisega pole ka koonerdanud,aga imestan, et suvel on kabja probleemid temaga suuremad, kui talvel.

Viimane kana, kes jäi kogematta Lara hammaste vahele jäi elama. Nüüd mil veel 1. septembril tõime isase lumivalgepardi kanadele seltsiks. Ja eks mu sulelised piisavalt ehmusid ja kes enamused eelistasid istuda õrrel või pesakastis ning vigastatud kana  pesakasti all peidus redutas. Hommikul sulelisi söötma minnes tõstsin peitu pugenud haavatud kana liivakasti. Panin vee ja vilja ning eraldi kaussi veel pehmet sööta. Ja siis uus peategelane isapart asus vee kallale. Mõnusalt lödistades ning vahepeal siis vigastatud kanaga suheldes, tunnistan et tollest hetkest leidsid kana ja part omavahelise suhtluse järel, et neil on midagi ühist ning miskit hakkas susisema. Ja nüüd kana jalutab oma jala peal ning nende kahe vahel õitseb tõeline suleliste armuromaan, kuhu see küll välja jõuab ei tea. Sööma tulek on selline, et isapart annab teed oma sõbrannast kaagutile ja teised peavad ootama, kui paarike on eine võtnud ning kuhugile ära ennast poetanud. Saavad teised ligi astuda. Esialgu ei saa neid õue lasta vabadusse, kui Lara rihma otsas. Laraga probleeme pole, olulised kuulekus käsklused on selged ja ei ole midagi rasket olnud õpetada.

Eile Aade vahetas papagoidel puuri ära, aitasin tal seda kaasa teha. Kuna ma ei leidnud suurele puurile rakendust ning viisime kõik tingimused vanasse enda omasse üle, meil on siis ümarate vormidega. Millegi pärast meeldib mulle see puur rohkem. Täna siis üks lindtegelastest avastas, et toidunõu kaas on eemaldatav noka abiga ning selle ava kaudu vabadusse naasta. Ja oi milline vabaduse nauding siis avasin puuri ukse, kust siis lendasid pea kõik sulelised välja. Ja tundub, et tänane päev võib väga edukaks nimetada lennuoskuste poolest, siis selge on maandumine ning oskus tagasi puuri minna. Igal juhul edu on lõpuks saabunud.
Täna hommikul ma enam oma hobuseid aiast ei leidnud, võtsin nende otsimiseks aega kohvitassi najal. Üsna varsti vanem tütar õuest naases ja teavitas head uudist, et kabjalised kodus. Hea seegi, ise tulid, mul jalavaeva vähem. Andsin neile preemiat ja panin sisse, et aed jälle korda teha. Imestan, et miks öösel ei anna trafo niiskuse mõjul ühendust ja karja valla päästab. Miskit peab ka tolles viga peituma.
Eile said siis neli hobutitte oma kiibid. See aasta läks asi kiiremalt, kui eelmine. Lihtsalt pöördusin õige inimese poole. Hea on suhelda sellise inimesega, kes jagab nõu sporthobuse välimiku kohta infot, üks asi on inf kirjandusest ja teine asi kogemustega inimeselt, kes oskab asja seletada nii, et see osutub vastuvõetavaks. Igal juhul hea meel, et need asjad nüüd korras, arvan, et pean siiski liituma EHS-iga lõpuks ametlikult, kuna mul neid passiga ja ohustatud tõugu hobuseid tekkimas. Kahju on, et me ei ole saanud Hertalt järglasi või siis parem öelda, et ei ole saanud paaritada teda sobivat tõugu täkuga. Kas puudub ind või tulevad ette muud olukorrad, kus mul jälle pole selleks aega. Vähemalt eelmine aasta oli ind, aga mul puudus aeg.
Ühe koeraga on mure, olles suhelnud mõne vetiga, et veidi eneseusku ja kahtlusi kinnitada. Olen saanud lõpliku kinnituse, et muud ei jää, kui asi opiga leppida.  Enne pean käima uuringutel ning saama siis kliiniku poolse kinnituse, et asi mida kahtlustan vastab tõele ja millised meetmeid siis nad pakuvad. Eks hetkel tekita olukorras finantsiline raskus ja mõte, et kelle poole pöörduda valmistab mulle suurt stressi. Eks näe mida ma välja mõtlen.

Midagi veel suvest.

Dirhamis muinastulede ööd veetmas.

Jänkupisipere, kellest nüüd juba kolm on leidnud uue kodu. Kahju on, et ükskord kasvavad kõik suureks. Nimetame veel jänkuperet koerte 3D kinoks. Millegi pärast meeldib üksisilmi neid jälgida samas keelega üle nina tõmmates...arvata võib mida mõtleb üks koer... tegelikult lahedad tegelased.

Papagoid, kelle sädin annab teada, et majas on elu.

                                              Merisea pere pesamuna veel nimetu, ootame kui kasvab veidi suuremaks ja saab määrata sugu.

Isane merisea notsu nimega Mr Lola. Eks selle merisea nimega oli väike onkelma.

Õnneks hobused püsivad jälle koplis, aga millegi pärast kippus asi juba kontrolli alt väljuma. Ostsin jällegi karjamaa mineraale kausiga ning lakukive. Mineraalikausi viisin metsa, aga kivid unustasin autosse, kuigi suuremal karjamaal jätkub veel. 
Lara muutused on silmnähtavad, tänasel ööl, mil ma lastega aidas magasin mainin seda, et koeradki meie seltsis, siis paar peni ikka sügavalt norskasid. Omakeskis mõeldes, et inimeste maailmas inimesed tülitsevad omavahelistes suhetes, kui keegi norskab, aga koerad ei tee numbrit ja magavad vat veel sügavamalt. Ärgates ainult selleks, et kui keegi kas liigutab või keerab külge. Olen harjunud, et koerad panevad inimest tähele. Laraga on veel see teema, et käib omapead hiire jahil, kuid ühes asjas sain teda veel tundma, et võõrasse aeda ta ikka nii julgelt ei lähe ja kui trepi ees istuvad kolm kassi, siis nende ees roomatakse, et jõuda ohutusse paika.

Vahel liigne helluse jagamine võib lõppeda sellega, et hobused arvavadki, et iga kord kui nad kamba peale aia lõhuvad ning putket teevad saavad nad maiuseks leiva.  Eks ma eile nii talitasin, aga viimane piisk karikasse, kui nad juba õhtul kolmandat korda voolu all oleva karjuse lõhkusid. Ja neid juba mööda metsa taga ajama pidin sain aru, et olen vea teinud. Proovisin isegi korra Eti omanikule helistada, et see oma märale järgi tuleb. Pean nentima, et too mära sel aastal siiski ei tiinestunud. Esiteks täkk ei võtnud omaks ning ind oli väga nõrk mille tõttu täkk erilist huvi ei tundnud... võib olla oleks pidanud nad varem kevade poole tooma.
Täna hommikune 4 tundi kulus aedade parandamiseks ning vahetasin välja plastpostid. Minu karjakopli postideks sobivad väga hästi ise tehtud metsakuivast meisterdatud karjusepostid. Katsetan nüüd kas jäävad karjusesse püsima, kui neid karjamaal vähem. Kallasin veel vett maandusvaiale ning mulle tundus, et isegi plõksumine muutus tugevamaks.
Kõik need kopli lõhkumised võivad olla ka tingitud liiga suurest puhkusest.Kui T.Toomet vet-i blogis avaldas mõtte, et koerad muutuvad  Kuna viimase augustipäevani käidi usinalt trennis ning nüüd mil ise ei jõua kõigi hobustega ratsutada. ...võib olla tunnevad ka hobused ahastust.
 Isegi olen mõelnud korraldada tasuta trenne, kuid jah iga kord põrkun oma mõistuses minevikus kogetud laste poolt oma arusaamade ning valetamiste läbi tekitatud probleeme. ... üks näide, kuulsin ühe täiskasvanud inimese käest, et mis ajast ma võõrastel lastel lasen oma pere pesu pesta. Mainisin, et kas see, et kui laps veab mõne käru täie sõnnikut ning värvib hoburiistu või olles pannud hooldama nahkvarustust... on see siis pesu pesemine. Eks on veel hullemaid juttegi. Juttude tegijateks on ikka need, kelle kodune kasvatus jääb lonkama.
Panen siia Veti blogi ühe artikli lingi... kus kirjutatakse puhkuse lõppedes koera ahastusest.
http://www.maaleht.ee/news/misc/loomaarstiblogi/tiina-toomet-puhkus-labi-koertel-ahastus-kaes.d?id=66686249

Meie merisea laps kasvab, täna lasime isa ka uuesti pere juurde. Mainin, et lahe vaadata, kumbki osapool otsis enesele sobiva koha heinte sees. Kuid seda ärevust enam polnud, mis isasel oli pärast emaslooma poegimise. 
Püüdsime läbi raskuste Lara kinni, et lasta korra kanad õuele jalutama ning näha parti Piilut, kuidas ta seltskonnas hakkama saab. Tundub, et meeldib tatsas oma töntsakal sammul tagumikku õõtsutades kanakarja järel. Ise vahepeal omasel häälitsusega suheldes kanade-kukkedega. Püüdsin Laraga kanade keskel olla, nii kaua kui ta on rihmas on okei. Sõna ,,ei tohi" on kapitaalselt selge, kuid siinnamaani. Täna käisin Lara seltsis naabrinaise juures õunu korjamas ning pidin mööduma kolmest kassist, kes kõhutasid mõnusalt esikutrepi ees asetseval puitlaual. Nii kui nad nägid koera, kerkisid küürud kui ka karvad, kuid Lara lömitas maadligi, ka minul oli tahtmine nii Lara kõrvale heita ja temaga koos roomata. Imestasin tema argust kasside ees. 
Sellel nädalal püüan veel koerte asemed talveks korda seada. Mingi aeg vedasin kõik õue ehk siis pesin, et talveks kõik puhtaks saaks. Sel suvel tuli ette nii palju puuke, lootsin ühele pihustatavale pudelitäiele, kuid jah... ei aita. Nii mõneks nädalaks, ainus hea näitaja, et olles vahendit selga pihustanud ja selle karvadesse hõõrunud, kukkusid  sinna peitunud puugid pots ja pots maha.  Puukidele mõjus koheselt hästi, kuid pikalt kaua küll peal ei olnud. Mõne aja pärast selgus jälle, et puugid on jälle olemas. Leidsin, et mida rohkem seda teatud aja tagant pihustan, seda tõhusam on selle abi. Kuid mõni aeg tagasi avastati, et kus Soomes üks koer suri kirbukaelarihma tagajärjel.
Varsti kiibistatakse, siis kastreerimine oh jah, sügis käes. Mul veel vaja üht-teist teha. Täkk sadula alla panna ning teha üks pikk matk temaga. 
Kõigele muule püüan aega leida veel oma ninaesise varude täiendamisele. Sai moosi keedetud ja kurgid hapnema pandud. Igal marinaad tuli suurepärane. Peaks homme veel leidma aega Tõrasoosse minekuks otsima pohli kui ka jõhvikaid. Saaks homme ka kanu välja lasta, õnneks viimane kana, kes Lara hammaste ette jäi taastub edukalt. Praegu hoiame kinni ning enda juures toas, kui kanad õues. Kuigi mainin, teda on raske toas hoida, kipub ikka õue minema. Loodan, kui ilmad jahedaks lähevad tahab rohkem sees olla. Nii see on...

Juba septembrikuu.

Juba september, ohkama võtab, kuid üllatus momente jätkub meilgi. Nüüd on siis merisea paarikesel ühine lapsuke - täna sündis. Korraks sai isane mr Lola eemale tõstetud, et merisea emme saaks rahus poegida ning lapsukesega puhata. Nii nummi on see lapsuke juba silmad peas ja puuris jookseb.

Kanakarja täienduseks lisandus pardipoiss, kellel lihtsalt polnud talveks ruumi ning kes pakkus oma kohaloluga ühele koerale seltskonda. Ja nüüd siis meie kanakari muidugi ehmatusest hoiavad teistest igaks juhuks eemale.

Suvi oli erakordselt suvine ja töine ning meeleolukas. Ei saa kurta millegi üle. Nüüd ei jää muud üle, kui hobuvarssadele kiibid ja passid korda. Järgmiseks siis halvem osa, mõned täkupoisid vaja lasta ruunata. Eks töid ja tegemis jagub kuhjaga, kuna täna hommikul leidisin hobuse karja lähedal olevalt heinamaalt, siis sai karjakoppel kiiremas korras edasi tõstetud. Jamaks osutus see, et Raplast koju sõidul purunes esirehv paraja pauguga. Õnneks poeg kes hetkel kaasas aitas purunenud rehvi tagavara rehvi vastu. Järgmine nädal, aga uued esirehvid vaatama, saab siis selle tagavara rehvi koos veljega jälle tagavaraks panna.

Imestan ja mõtisklen, vahel on raske leida mõnedele tegevustele raske sõnu. Kui korra on keegi kellegi ära andnud ja mingil hetkel kiirustab, lootuses, et asjad kiiresti sujuvad. Kui ühte koera vägisi harjutada inimesega, mis temast saab...?
Külastas Lara endine omanik... Lara ei teinud suurt välja ja ka omaks ei tunnistanud. Esitasin enesele küsimuse, kas koer on õnnelik... juba teab mitmendat hommikut tembeldab mind kõigi oma nelja jalaga kõigi koerte ees. Väljendades sabajupiga siirast rõõmu mu välja ilmumise ees. 
Kuuldes, et endine Lara peremees on võtnud enesele inglise setteri ja see ei oska ujuda , tekkis õudne tunne... kas koeri hüljatakse nende vigade pärast. Endine omanik lootis, et koer kes korra ära antud tunneb vana omaniku vastu huvi nin on juba nii palju arenenud, et võiks jahile minna. Olles enese juba päris palju selle tõuga kokku viinud, siis mul lihtsam teada, et seda tõugu koerad on rasked koha vahetuse suhtes ja üleelamiste osas. Täna sai korra elektrikarjuselt jälle voolu, koos paralleelselt mu käsklusega ei tohi. Tahtsin selle keeluga pigem teavitada, et mitte ei läheks naabrimehe maa peale. Kadus nii 15 min ja saabus siis ratsamatkale minejate tulekuks tagasi. Mul läks kergemaks ning usaldus minu ja koera vahel oli endine... suurepärane tunne valdas, et seekordne elektrikarjuse shokk kergelt möödus.
Tänane päev tekitas igasuguse jahikoera koolituse vastu... eelistan koera, kes töötab minu kasuks, aga mitte läbi maha surumise.
Lara kuuletub, Lara on hommikuti kõikide üle nähes väga rõõmus. Hüppab kõigi nelja jalaga õhku. Linnukoerad on huvitavad, kuid mõtlikuks teeb inimeste suhtumine ja kiirustamine. Olen aru saanud, et mõne loomaga läheb aega mõni võtab õppust kiiremini. Kurb tunne valdab, kui kuulen, et jälle antakse ära mõni koer. 
Tühja need mõned hammaste vahele jäänud kanadest, nüüd tekib tahtmine koeraga edasi tegelda. Koer aktsepteerib pärast magamiskotti võtmist isegi rohkem, kui enne. Tänan mõttes oma esimese koera kogemusi, kes valvas omal ajal minu und, kui ma laps olin.

Tassa va ,,pätu" teeb trenni usinalt ja meeldib koostöö inimesega, aga probleem, meeldib aiast välja ennast lõhkuda. Eriti veel seda öösiti.

Koguva küla lähedale jääv vana ja ajaloolise tähtsusega Uisu sadam. Kohalike poolt on rajaud sinna riietekabiin. Muidugi roostik öösel kihas veelindusest ning aktiivsed olid kaladki, kes ikka lupsu vees lõid. Need helid ei lasknud mul uinuda. Lihtsalt võrratud hetked võõrsil annab parema tunde jälle tagasi naasta tööpostile.

Minu puhkus on kordaläinud. Ilm on soosinud kõiki mu sõite ja käimisi, kuigi plaanitud Kihnu reis asendus Läti ja Lõuna-Eesti reisiga. Ujutud sai palju. Muret tekitas kaasas olev koer Lara, kes öösiti värises, selleks puhuks panin alati talle teki peale. Imestasin iga kord sellise tegevuse pealt enesele küsimust esitades, et miks ma seda teen. Koer peaks olema jaheduse suhtes mitte eriti nii tundlik. 

Ära hellitatud Sohvie

Kui lastele trenni teen istub enamuse aja kellegi süles, kipub olema karja koer või siis kaevab auke koos teiste koertega.

Kasuemme Pipi mängib nõrgemat, et Sohvi õpiks murdmist nii õppis kunagi Pipi kasuemadelt collidelt.

Sellised toapikk-kõrvad peavad turvalisuse mõttes kas rihma otsa või jooksuaedikus aega veetma.

Kui ma toas viibin enamuse aja ootavad koerad ukse ees ja kui ma kodust väljas, siis aia taga.

Lara hoiab teiste koerte suhtes veel distantsi, kuid on õppinud ka tema pererahvast ootama.

Trenni lõpetamine.

Matkale minek.

Abula pangal olev RMK varjualune.

Lara oma lemmiksõbranna Lauraga.

Millised tööd tuleb tänasel päeval ette võtta. Aiapinda suurendada, eile panime tähele, et suurimaks kurjajuureks on Tassa ja siis osa karja tema järgi joondub, korra õhtul käis mõte peast, et paneks ööseks sisse. Kuid see mõtteks jäigi. Eile sai paar poni sadula alla pandud. 
Mainin, kui kaunis on hommik, mis sellest, et hopad ulakusi teevad, aga nautida hommikuvaikuses loomade hääli on need siis koduloomade või metsaomad. Kaugusest kostus lihaveise ammuuu... see nagu kajana. Muidu valitseb haudvaikus, kui kellegil on loomad lahti, siis esmase tähelepanu teavituse annavad koerad teada. Pipi tuli magamistoa akna taha koos Sohviga. Imetlen päevast-päeva Pipi kasvatusmeetodeid noore koera õpetamisel. Kahju on, et Laral on karvkate väiksem, kui olemasolevatel koertel ja seetõttu pean mõtlema hoopis uue kodu otsimisele. Olles viibinud reisidel ja olen aru saanud, et Lara on toakoer, keda enam õues pidada ei saa. Ühel ööl pidin ta veel magamiskotti võtma, värises oma fliisasemel nagu haavaleht. Ja kuskil 10-15 min kui lõppes keha vappumine. Nautis pikalt magamiskotis magamist, minu jaoks oli ühes asendis pikali olemine kurnav ja otsustasin et tõusen ülesse ja jalutan lähimas ümbruses. See oli siis Abula panga RMK telkimisalale jääva varjualuses. Tol korral me ei püstitand telki. Kuid sellest saime aru, et telk on tunduvalt soojem, kui soojatemperatuurid enam nii lämbe piiri peal pole.

Viimasel ajal pole viitsinud kirjutada, kuigi kirjutamiseks oleks palju põhjuseid. Kui siia jõuan ning blogi avanemine aega võtab on mul kirjutamise tuhin üle läinud. Ja nii lisasin siia oma reisipildid siis Lätist ja Lõuna-Eestist.

Lubasin sel aastal oma eesti tõugu täkuga osaleda eesti hobuse päeval Kurgjal, kuid pidin oma lubaduse murdma. Miks siis? Põhjuseks see, et lasin teha DNA testi ja selle maksumuseks tuli üldarvestsuses üle saja euro. Võttis sõnatuks, rääkisin siis oma murest täku ema omanikuga, kuid see ütles mulle, et see rohkem täku omaniku mure. Nojah, ka EHS-ist mainiti soovitati sellist varianti, kuid nüüd pean maksma kogu ulatuses testi värgi. Kui lüüa kõik kulutused auto remondile, et autoga ülevaatusele jõuda ning olulisi sõite teatud piirides teha. Eelmine aasta sain trahvi, et läksin ülevaatuseta masinaga lihtsalt proovisõitu tegema,et leida probleeme. 

Tahaks ise ka peale hobuste midagi näha ja lastega viibida, siis pean oma väikse palga juures kõike läbi arvestama.

Olin enam vähem arvestanud hobuse veoks teatud summaga, kuid DNA testi summa  teade viis igasuguse näituse huvi alla. Ja mõned kriimud, mis üks paaritusele toodud mära oli teinud kahandas ka huvi täkku näitusele viimast.

Oleme siis tagasi Varbolast, tagasi tee kulges rahulikult, kuid Amanda oli ainuke, kes pidi rihma otsas oma teekonna koduni veetma. Meil tekkis probleem Ohukotsu hobukarjas viibiva täku magnet külgetõmbejõuga. Mannil algas ind ning selle järel ajendas rohkem oma tunnete maailmas elama, kui inimesele pühendumine. Õnneks koju naasnuna, vabastasime hetkeks, kuid jah kohe tormati oma täkku otsima. Õnneks oli meie täkk hetkel sees. Lihtsalt sellepärast, et täkul ei tekiks huvi meile järgneda. Täkk hoiab karja ning tema ei soovi ühestki soosikmärast lahkuda ning seetõttu on täkk valmis oma privileege ja oma hoiakuid läbi tugeva voolusahmaka  tõestama olemasolu karjas. Ja mitte kellegile traumat valmistada ning kodulisele, kes kodus loomadega tegelemas ei oleks raskusi. 

Kodus toaküülikud, merisead, papagoid, õues neli koera, 5 hobu-kabjalist ja 13 kana-kukke. Kõige sellega peab meil aastaid vabu päevi andnud meesterahvas hakkama saama.

PS.... Väike seik veel hobustega, eile hommikul olid suksud aias ilusti, kui hommikutundidel veel lapsed magasid, siis mina korjasin karjust kokku ja vabadusse jäid Kati ja Kellukas. Kuid mis nemad vabadusega otsustasid teha, minna ümbrust uurima ning matkadest meelde jäänud ringiga jõudnud juba Varbolasse viiva asfaltmaantee juurde mõtlikult seisma jäänuna nad sealt leidsime. Naerma ajasid, huvitav kui neiele veel rohkem aega oleks andnud, kuhu nad oma mõistusega oleksid läinud?

10.08.2013

Kui ilma parajalt selline, et öö rahulikult mööda laseb saata, siis hobused varahommikul ülevaatamisel enam koplis vastu ei jaluta ning eest väravast maha joostud, ei jää muud üle, kui võtta sammud kontrolliks, kui kaugele neljajalgsete seltskond siis teekonna ette võtsid. Ei tea, kes või mis neid ehmatas, aga aia maha jooksmise järgi oletasin, et tegemist metsas peituva metslooma ehmatamise tagajärjel need siis jalga lasid. Ajasin lapsed ülesse ning istusime autosse ja jälgi mööda järele. Minek oli siiski tuldud teed mööda ja ühes metsa sihist metsa teekonda jätkatud. Korra Aade ja Anetega jälgede järgi käinud ja tegime kindla ning otsustava järelduse, et kaugemale minna nad ei saa, kui Ohukotsu (seal asub Pärisoode OÜ Voore tallid). Nii see oligi, olles Pärisoode eramust ning jõudnud ristteele, kui märkasime nende endi hobuseid koondununa ühte aia serva. Ja leidsime sama karjamaa vastas ületee oma karja. Tundus, et mõned meie märadel oli ind esile tulemas. Kõige kiuslikumaks osutus Amanda, kes üldse ei soovinud enam kohtutud täkust lahkuda. Mis sellest, külalislahkuseks kostitati ikka valusa hammustusega nii, et jälg laudjale jäi. Kuid see hammustus ei tekitanud mingit kartust pigem soovi tolle tumekõrvi täkuga suhteid looma või teab soovist liituda uue karjaga. Viimasel ajal on tal endal karjas kehtestamisega probleeme, keegi ei aktsepteeri tema väiksuse ja tema isiksuse ning isepäisusega... oh neid väikeponisid nad on vahel lahedad aga ka jonnakad kui ka isemeelsed.  Lõpuks kui Joel oli uuesti teise kinni nabinud ei jäänud muud üle, kui teine karjusenööriga sleppi autole võtta ja transada karjale järgi. Alul protesteeriti, aga ikka pidi järele andma oma isepäisusele ning järgnema sinna, kus tema õige koht on. Oli vast hommik... 

Viimane öö pakkus järjekordselt pinget ning loodusjõudude vaatepilti. Ei saa öelda, et olen julgete killast... Kõige pealt paukus ja välgutas piisavas kauguses ja mulle tundus, et võiks jääda prooviks jälle lageda taeva alla, kuid jah nii kui metsas tuulekohin tõusis. Mainisin vanemale tütrele, et lähem telki ära. Pärast mõne tunnist läbi telgiriide kuulates ning välgu valgust silmates ning piiskade potsatused tekitasid paraja saju valingu telgi katusele, et see pigem külmavärinaid ja õudugi hinge tekitas. Ei lasknud ma ennast sellest küll häirida, kuid selline mürgel väljas ei lasknud magama jääda, kui alles hommiku eel kui valgeks läks.
Imestasime lastega hobuste rahulikkust ei mingit märki, et oleksid hirmunud või oleksid seda avaldanud. 
Imestasime, et see paik oleks kohe selline mis tõmbas ligi äikest. Hea oli, et trafot tööle ei pannud siis poleks teadnud mis juhtuda oleks võinud.

Tere tulemast meie teine kodu Varbola... lihtsalt võrratu.

Suurimaks õnnestumiseks loen auto ülevaatuse läbimist. Plaanitud sai ka Varbolasse minek. 
Teekond iseenesest õnnestus, Tassa sai seekord mu hobuseks. Ratsutamise lõpuks tänu moskva galopi sadula ehitusele mu kannid ikka päris korraliku katse elamuse sai. Kuna autoga vedasin juba enamus asju Varbola telkimisalale siis rattaga koju ning hobuse selga. ...naljatlen alati, et ,,vahetasin sadulat või rooli". Kohale jõudnud kahtlesime, et saame saju kaela, kuid igaks juhuks oleme elust endast õppinud, et elementaarsed asjad peavad alati ligi olema, ratsamatkal siis jook ja vihmakeep. Nii meil aegsasti enne teeleminekut alati lastele meelde tuletanud, et kas vihmakeebid kaasas. Vahel võib vihma ka selgest taevast alla sadada ja just siis, kui neid viimaseid asju kaasas pole. Tegime kiirekäigulise kopli hobustele taskulambi valgel...tegelikult põnev... Joel tegi lõket, et miskit näksi võtta ja teha lõkkel grill-liha. Olles asju auto pealt natuke vähemaks tõstnud, et kätte saada karjusetarvikud. Pidasime parimaks, et ei panegi telki ülesse, vaid ööbime prooviks lageda taeva all. Mainin seda, et sel aastal on väga hästi hooldatud telkimisala. Lihtsalt mõnus oli siia saabuda, poeg Joel hõikas rõõmsa ohkega, et ,,Tere tulemast meie teine kodu", nii mõnus oli seda kuulda. 
Ja siis kui meie eine sai võetud, pikali heitnud vist sai natuke tukastatud, kui hakkas sadama. Nojah, katsetasime siis kes kuskil varju väheke leidis. Kõige naljakam oli minu jaoks, kui leidsin lapsed siis nende varjualuste laudadel pikutamas, aga seegi lahendus. Täna paneme telgi ülesse, vaatamata vihmasele ööle pole kellegil kadunud soov järgmist katsetuse käigus veeta lageda taeva all.
Korra hommikul tegime visiidi ka linnuseõuele, et kiigata, kui palju sellel aastal skulptoreid osalemas. 

Hobuste armuelu on ikka üks keeruline teema. Miks üks mära meeldib ja teine mära kihutatakse eemale täku poolt, innelgu too nii kiimalt kuidas tahab, aga lihtsalt eemale aetakse. Kurb on vaadata, kuidas Ethel püüab täkule läheneda. Teebal kah jooksukas. Lõpuks täkk on maha rahunenud ning oma mära laguunis peremehena ennast tunneb. Hetkel hoiame Testemonat ja Hertat eraldi. Millegi pärast tõrjus täkk neid kõige julmemalt. Õnneks saame peatselt jälle pikale matkale. Siis teeme jälle karjale omad ja uued reeglid. Kes kaasa ja seekord siis veel kos varssadega see ettevõtmine. Autoga asjad ette ära, peame ka jootmisvanni kaasa võtma. Kopli rajamiseks karjusenööri veel juurde ostma. Eelmine aasta me ei viibinud eriti kaua.
Larast siis... Laraga oleme siis saavutanud seda, et tema on julgeks muutunud ja tuleb mu käest head paremat lunima ning palju kasutan tema usalduse võitmiseks ignoreerimist... see töötab. Korra käis kaasas Pipiga 1 tunnisel matkal. Õnneks püsis ilusti kannul, see heagi et kardab maha jääda. Vähemalt näitab välja, et tahab inimesega koostööd ja õppida Pipi kõrvalt. Tundub, et Pipil pole ka vastu. Pean üks päev temaga linnukatset tegema.
Papakoid õpivad iga päev rohkem lendamise tasakaalu, kuid õnneks see on selgeks saanud, et kodus on parem olla, kui kuskil kaugemal. Väga huvitav oleks teada, kui palju võtab aega papakoide väljaõpe toas vabapidamiseks. Super on see, et meie väikest loomapidamist väga tunnustatakse.

2-e tunnise matkarajale jääb üks korralikemaid lubjaahju ehitusi. Mis 1951 aastal veel töötas. Kolm aastat kui ma eksi KIK-i projekti abil lubjaahju ümbrus korrastati ning ümber meisterdati käsipuud. Tolle lubjaahju juures saab teha ka pikniku.

August siis puhkusekuu, mul see teema, kas ma loen või mitte millal peaksin tööl olema. Graafiku alusel tööl käima harjunud inimene elab harjumuspäraselt edasi seda reziimi. Tunnistan, et see on hea. Ühtepidi kodus olen öiselt ajal küllaltki ärkvel ning oma hommikuid alustan varakult. 
Täna käisin niidukile sobivaid seibe, neete ja splinte ostmas ja tekkis ühe inimesega vestlus, kes siis läbi vestluse üllatust ja imestust jagas, küsides, et kas ma ei usalda lapsi omapäi. Ma vastasin, et mitte usaldamatus pole põhjus, vaid, et ma ise ka soovin maastikul käia ja miks mitte seltskondlikult aega veeta on parim. Ja mida veel tahta, kui oma hobustega metsas kappamas käia. Oh jah, mida küll inimesed mõtlevad. Elan selleks, et teha mingit sporti ja siis peetakse halvaks, kui käin ratsutamas... naljakad inimesed... See on minu elu, võib olla mõni ei mõista, miks lehmad on vajalikud... Hea on elada mugavalt, aga midagi teha ja korda saata on veel selline tunne, et mida veel tahta.