See aasta jätan siiski täkuga näitusele minematta. Kuna ei tea mismoodi ja kuidas pean ma seal miskit või kedagist näitama. Lähen ise sinna kohale. Loodan, et saan autole järgmine nädal ülevaatuse tehtud. 
Papagoisid täna puurist toa peale ei lasknud. Lastele meeldib teha vihma, piserdavad spray pudelist peene vihmana puuri papudele. Päris vahvalt käituvad, pärast vihmutamist soputavad ja puhastavad endid ja siis on nad nagu puhevil tuvid okste peal.
Lasin täna täku karja, kohe leidus mõned indlevad märad, eriline kuju oli Kellukas, kes lausa ümbritses täkku kiivalt teiste märade eest.
Testu koos oma varsaga panime aga omaette aeda, millegi pärast ründas täkk kohe teda. Ethelit ei salli... imestan, et mis toimub loomade keskis. Kas tõesti Eti jääbki paaritamatta. Tassa indleb, Kati kaasa arvatud... nimetan ,,hullud märad", mis sünnib. Lipton ei salli Hertat, õnneks kiimlevad märad hoiavad tähelepanu endi peal ja seetõttu võin rahumeelselt täku karja jätta, kui mitte kauemaks, kui päeva ajaks. Õhtu eel, siis toimetasime jälle ringi, Liptoni sisse ja Testu oma lapsega suurde karja tagasi. Hea meel, et karjuses tugev vool, mõni lastest on saanud mööda minnes tunda.

Juulikuu on läbi ning alanud august. Näis ta siis toob. Kahju on see, et suvi lendab kiirelt mööda. Ja pea see aeg, kus lapsed jälle kooli saatma peab.
Katselend papagoidel ebaõnnestus, eks võtab aega, kui nad uue kodu omaks võtavad. Heaks eeskujuks on meil Tip, kes siis püüdis oma eeskujuga teisigi kaassulilisi nakata vabaduse nautimisega. Mis teha, kui need sulilised on harjunud puuri seinte vahel olema. Eile sai nii palju neid väljas näha, et esimesed lennud ikka vastu klaasi lennati. Ahjaa linnud osaliselt said ka endale nimed emased. 
Mõned päevad oleme pühendunud korilusele ehk siis käinud mustikal ja eile sai koduaed korda trimmerdatud. Kahtlen, kas panin õiges mõõdus trimmerile jõhvi. Kõik on oluline. Jama on see, et pean mootorsaele ostma uue lati kõver, viskab ketti maha. Auto vaja teenindusse viia, ega mulle see mõte ei meeldi, aga ülevaatuse puhul vaja mõned vidinad lasta üle vaadata. 
Tegemist jagub.

Uued papagoid võtsid siis meie Tipi kenasti omaks. Nüüd on Tipil uus elu, korraga nii palju omasuguseid linde ümber.  Homme plaanime siis uustulnukad toa peale proovi lennule lasta, kujutame lastega ette, missugused õnnelikud linnud neist saavad. 
Viimane öö veetsin lakas nojah, olen täielik öövalvur,kuke kiremine, pääsukse sidin ning märakarja suhtlemine sees oleva täkuga. Eile panime täku sisse, kuna mulle tundus, et on stressis indlevate märade päras ja kippus seetõttu kurjalt märadele kallale. Ethel indleb, kuid täkk ei võta teda omaks, peksab...mis tänavu aasta on poisiga juhtunud. Kellukas indleb, tundub, et mõnedel märadel hormoonid tegusad. Kuid mul järgmiseks aastaks varsa plaani pole, kui kahelt märalt saada. Lipton ei kannata ka Teebat. Oli vast möll eile, kui korra proovisime siis Liptoni südamesoovi täita. Kahju kohe, mulle meeldib kui kõik hobused on koos.
Eraldi karja moodustavad Eti, Neti ja Mann-need on mõnede hopade hüüdnimed.

Hommikul vara esmane kontroll, mis ilm täna. Nojah, jälle päike, muidugi väga hea, aga mis saab rohum,aadest. Kõik on pruuniks tõmmanud või kolletab. August astub kiirel sammul ja veel mõni päev ningn siis ongi otsas töökiire juulikuu.
Eile saime siis enestele mõned papagoid. Eks esimese päeva hommikut alustasid üsna varakult. Meie enda ainus papukas oli nii elevil. Kuna teadmata oma papakoi vanust ei taha talle kõrvale noort ainust lindu osta. Juba kevadel arutasime lastega isekeskis, et Tipile on vaja seltskonda. Lihtsalt, kellega suhelda. Millal kokku sobitanme, aga proovime lahitselt toa peal katselendamisega neid kokku sobitada.
Lara näitab vahelduva eduga, et on hea õpilae ja teisel hetkel ootab meid ees üllatus, kus ta ei soovi meid kuulata. Seda enam, kui meil soov ta kinni panna.
Mõtlen väikse hirmuga, et selle juuliga lõpeb mu auto ülevaatus, siis pean korra viima tehnilisse hooldesse laskma vaadata, kas pole vaja midagi välja vahetada ning siis ülevaatus ära teha. erilisi plaane kaugule sõitmiseks pole, aga kui autol vajalik märge passis jälle oleas, hakkame liiklema.

Kummitab ikka ühe inimesega maha peetud poole tunnine vestlus. Vestlusest jäi mulle kumama see, tema arvamus... Arvamus on üks ja kelle poolt ning mis vanuses see arvaja oma mõtteid jagab. Imestan üht, et kui olla kellestki noorem, arvatakse enda seisukohast asju, mis ei kuulu minu mentaliteeti.
Arvan, et paljud nõustuvad minuga, võime teatud tegevuste vastu tunda tüdimust ja väsimust, aga istudes oma hobuse selga ja minna loodusse on hoopis midagi muud.
Meenutustes tagasi pöördudes lapsepõlve radadele, kus kunagi majas peeti lehmi. Vaatasin alati õhtuti pikali olevat vanaema, kes oli väsinud pikast 8 tunnisest tööpäecvast. Ja iga päev peale tööd jälle lauta pidi minema. Vanaisa käis sama moodi tööl, tema tööpäevad kestsid vahel niikaua, kui kegi aega meelde tuletas ehk siis jõudis kella 21 õhtuks alati lüpsiajaks koju. Tagant järgi mõeldes oli see ikka piisav eneseületamine ning mõelda, kuidas nad suutsid. Kohates inimesi, kes ei suuda mõelda, et miks ma pean hobuseid. Kui parem oleks lehma pidada. Nojah olen endamisi mõelnud, nüüd me ei ela ju teistele ikka endale. 
Eilne päev oli fantastiline. Kahel korral metsas käidud. Nüüd olen siis ka külainimestele tõestanud, et hobused ei ela tegevusetult. Külast läbisõit ei paku pinget, ikka mõttes on need lemmikpaigad, kuhu jälle alati tahan minna. Nii see on, turism Eestis hakkab tasakaalustuma ning inimestel tekivad valikuvõimalused ja vabdus otsida kohta, mis meeldib.
Vihma oleks vaja, arvan, et meie piirkonnas veel üks nädal kuivust kestaks, pole loomadel pea varsti olulisest taimistust midagi nokkida. 
Peab hakkama mõtlema vihma loitsu peale. Vihma, vihma ja veelkord oleks seda sadu vaja. Iseenesest on päikselised ilmad võrratud, kuid kuivus läheb liiale. Vaja oleks vihma, kasvõi paar päeva kallaks, rahet ei taha.

Näksi muru... minu meelest nii lahe noorte slängis omavahelises suhtluses kasutatav sõnavara. Täna oleksin tahtnud ühele maaomanikust tädile nii öelda, aga olles alalhoidliku meelega jätsin selle mainimatta. Nojah eks see mida ma niidan ei ole enam roheline, pigem kuivusest liialt ära kuivanud ja seetõttu mu niidukile ka laastavalt mõjub. Olen hilja peale jäänud, aus olla, motivatsioon on madal, et seda niita. Lapsed tahtsid, et teeksin ära, kuid mulle otseselt see maa ei meeldi. Kogu aeg juhtub seal, kas niidukiga või traktoriga. Mu motivatsioon selle maa niitmiseks on null. Nüüd kusjuures täna sain teada, et tol tädil on veel PRIast veel toetused taotelud, juu siis saab kellegagi sellise diiliga, et saab odavalt ära lasta purustada.
Mainin seda, et mul on talvine sööt olemas karjale. Murestema ei pea. Eks näe, mis takistused eeloleval talvel ootavad. Viimane talv panin mind traktori puudus teisiti mõtlema ning teisiti tegutsema.  Tegelikult vahva oli.  
Millest siis alustada, eile oli tegelikult üks sigri-migri päev, kus ebamugavused seondusid vahelduseks meeldivate kohtumistega. Külastas mind siis mu sõbranna koos oma sõbrannaga ja lastega... väga mõnus vahelduseks vaatamata tehnika viperustele... oleksin pidanud eelmine päev traktorit käivitama siis oleksin teada saanud, et aku on tühja võitu. Võib-olla see pidi nii minema. Kuna akud mida proovisin laadida ei funkad kumbki, nii pidin neid tassima koju kui ka uuesti põllule, mõned korrad katsetasime ka krokudega käivitada, kuid need suht kehvad ja ei andnud korralikku kontakti.  Mõned tunnid laadija otsas ei andnud ka soovitud tulemust. Tõin poisi  ära koju ja mainisin mehele, et traktor jääbki põllule. Mees muidugi muretsema, kuid mainsin, et veedan öö traktorit valvates. Läksin mingi kell ja tulin põka juurest nii pool üheksa ära. Käisin autoga... naljaks osutus see, et ma pole leidnud süsteemi, kuid lukustada auto uksi seest, nii pidin keerama aknaklaasi alla ja võtmega väljast uksed lukku keerama... Tõmbusin kerra nagu kassipoeg auto tagaistmele ning tekitasin varikatte, et mind ei segaks suur ratas täiskuu, mis hiljem asendus uduseilmaga. Hommikul kell 7 oli nii tihe udu, et lähedal olevaid talusid ei näinud. 
Ja vestlus tolle maaomanikuga, kes noomis mind veel traktori omapead jätmise eest, olles talle maininud,et traktor oli valvatud, siis üllatusilme väljendas imestust, et tema ei näinud mind kuskil pool. Kui mainisin, et hommikul oli paks udu, kuidas ta sai näha. Olen ennegi autos ööd veetnud, küll karja valvates, siiani ei tea, miks aga pidin. 
Hommikul traktori juurest tulles ootas mind veel hobuste üllatus. Suurem kari oli vahetanud koplit oletasin, et Teebal oli plaan uuele märale (kes meil juba pea kuu aega olnud) koht kätte.  Ja nii nad siis mul teises koplis madistasid kordamööda. Kõige pealt panin trenniplatsi värvava ülesse ja siis läksin teist koplit korda tegema, enne võtsin karjusest voolu välja. Uurisin, et kas Ethel indleb panime Etheli uuesti Liptoniga kokku, kuid Lipton ei taha teda, tahab hoopis teise karja minna. Paneb ikka mõtlema. Elame näeme, kas õnnestub.
Täna pidid ühed kohalikud lapsed tulema, aga ei tulnud ei tea, mis juhtus... ei nad helistanud ega teavitanud, et miks nad ei tule. Sai neid ju oodatud. Olen harjunud oma tavapäraseid trenne tegema. 

Tänane hommik algas selliselt, kella 4 paiku piilusin korra õues käies ka karjamaal söövaid hobuseid. Kõik olid alles. Kuid mõni tund hiljem  kohvi tassiga loodust nautides, helistatakse ning helistati, et mõned hobused Kabala-Purku tee peal  suunal Purkule. Sain siis kaaslaseks ühe tütardest, kellega muidu suundusime mainitud kohta. 
Olles siis paar tundi hobuseid otsinud, sain aru, et mõttetu on otsida neid nii. Pidasime plaani, et vaatame veel Ahnepere põllule.. Seal need tegelased olidki. Egas mikst, siis paarile loomale valjad pähe lapsed selga ning ratsa siis kodusuunas minek. 
Tänane päeva heinaniitisel läks mul aia taha. Küll üks probleem ja teine ning ei jõua ennast ära kiruda, oleksin eile pidanud traktoril akut laadima. Natuke see lugu ärritab. 

Täna siis jõudsid kaua oodatud uued päitsed kohale ja eks vanadki on peaaegu taastatud. Pean leidma ülesse veel Liptoni poolt kaotatud head tugevad päitsed ülesse. 
Täna pahandas Lipton mind ikka põhjalikult, lubasin täna selle pärast tema olukorra veidi rahulikumaks teha, kui ta mul mõtleb veel selliseid asju korraldada. Okastraataiast hüpatakse lihtsalt üle ilma igasuguse naljata ja tullakse koju. Sain korralikult pahaseks, just hommikul tegelesin sellel teemal temaga. Tundub, et on ennast vahepeal kõvasti harinud ja harjutanud ning siis sooritas lõpuks oma teadmised läbi praktilise teostuse ellu. 
Minule see asi ei meeldinud ning üheks ööks siis sisereziimile. 
Millise taktika pean valima mina, et saaks jälle täku aeda püsima. Varsad sain püsima, nüüd mõned päevad Herta viibis teisel karjamaal seoses kintsu hammustuse jäljega. Lihtsalt haava vaja jälgida ning puhastada ja rohtu peale pihustada. Praegusel ajal on saada kõike, tuleb lihtsalt rääkida vetiga või kliinikus oskusliku seletamisega ravimeid ka saab v.a. vet. arsti retsepti alusel väljastatavaid ravimeid. 

Kas ei ole vahel kummaline, kui hommikul ärgates, vaevab unistav mõte, et oleks mul üks sulane, kellele anda hommikul tehtavad ülesanded. Olles hommikul vaadanud, mida oleks vaja teha ja mis veel pooleli, siis see nimekiri oleks päris pikk. 
Millest täna alustada, püüan tegeleda iga päev täkuga. Kuna selt hormoonid kisuvad koju. Hetkel pean teda metsas. Siis hea kuuulda, kui koju saabub kohe jälle kinni püüda.
Lara on hakanud reageerima mõningatele käsklustele. Eks olen korralikku tööd teinud ehk siis infot koera koolitamise osas. Plaanin järgmine nädal Viljandimaale ühe linnukoerab õppeplatsile minna, kes siis selle rajaja ühtlasi veel sama tõugu koera omanik. Vajan koolitamises nõu... naljatlen lastele, võtsin koera nüüd vaja hakata veel relvaluba taotlema. Laral on arenenud tohutu jahikirg. Pean kasutama oskuslikult tema kirge läbi koolituse suunavaks, nüüd seda enam, kus ta on hakanud reageerima käsklustele on mu enesetunne palju muutunud.  Mulle meeldib  juurde õppida ja see ongi üks väljakutse.

Kui oma unistustes traktori peal ennast juba lõppu unistada, siis alati kohe midagi juhtub. Iial ei tea mis juhtub. Niidukil siis keps keevitusest lahti murdunud. Juba ostes vaatasin seda kohta, et vajab üle keevitamist, mainisin seda ka pojale. 
Nii palju olen teadlik, mida tehnikat ostes vaadata oskan. Vanal heal nõuka ajal mu vanaisa kõike keeviseid alati üle tegema. Ja mulgi antud valdkonnas hea silm seda kontrollima. Eks mu teisepoolega tekib alati kerge dsikussioon mis on õige ja vale. Kepsu kinnitus sõrmega. 
Herta ja Amanda on nüüd kahekesi eraldi aias. Lipton, neti ja etiga metsas karjamaal, kus eti võõrsilt omastas enesele lapseks või sõbrannaks. Lipton võõrast mära ei taha, pigem tahaks koju omade juurde, kuid mul on teine mõte. Temalt järgmisel aastal küll mitte oodata nii palju. Pigem rahulikult võtta. Laupäeval sai siis hobuste karvaproovid pakendatult saadetud ja nüüd ootame vastust.  Täkule ei saa ju litsentsi enne, kui DNA on olemas nii laboris kui EHS-is. Esimene kord tõuaretust juhtiva spetsialistiga vesteldes sellel teemal pani kohe ikka mõtlema. Kui asjade üle mõelda ning olulisust silmas pidades, tuleb need sammud tahes tahtmata teha. Praegu ei ole küll tahtmist niisama raha kuhugile loopida. Olengi tagasi astunud igasugustest ühingutest, millest mul pole tolku. Paljalt mingi ürituse pärast maksta liikme maksu, ei ole mõtet. 

Nagu saatuse iroonia, sajab peenikest uduvihma. Plaanisin niitma minekut, kuid nüüd peab kohustuslikku vihmapüha pidama. Eks eelmise päeva 24 tunnise valve väss on veel sees, kuid see ei sunni mind päevasel ajal und tagant järgi nõudma. 
Vaatasin hobused üle ja pean plaani, milliseid tegemisi päeva kavva võtta. Trimmerdama peaks, rohi kasvab, ma siis ei raatsinud, kui kuiv oli. Mulle ei meeldi päris pruuniks niidetud muru. Siis tuleb kõrbetunne.
Olen see aasta proovinud lakas ööbida, peab tunnistama, et päris mõnus, pääsukesed on lapsed nii suureks kasvatanud, et  enam oma lauluharjutusega und tuleks keset ööd segama.

Ilmataat oli siis kitsi meie piirkonnas sademete jagamisel. Lootsin, et ilmateate järgi ikka mitu päeva sadu jagab, aga tundub, et ilmaennustused ei pea viimasel ajal paika. Eile mõtlesin kas minna niitma või mitte, kuna hommikune vihm tegi mingil määral rohu märjaks. 
Kõige toredam täna hommikul, et laborisse DNA proovi saada pidin minema täku laka karvadest mõned 50 jõhvi tõmbama, kui mu segavaks faktoriks tekkis Ethel, kes kaitses nagu enda omandit täkku minu eest kõikvõimsate liigutustega... jubee. Haarasin enese kaitseks, et saaksin võtta olulised proovid lakast. Õnn, et vitsake hoidis kaitsja eemale. Kuid mind saadeti nii muuseas kontrolli mõttes väravani. Kindlasti mõtles ise, et hoian igaks juhuks silma peal, et see mu kallimat ei viiks ära. Tundub, et võõras hobune on võtnud karjajuhi rolli üle.
Eile avastasime lastega, et keegi hobustest oli hammustanud Herta kintsule korraliku marrastuse õnneks mitte sügava (pindmise), aga nähtava. Hea, et on olemas kaasaja ravimite hulgas alumspray mis aitab eemale hoida kärbseid jne. Hommikule enne tööle minekut veel haava kontrollides, et kuidas kulgeb paranemine. Tundus, et tekkinud oli haavaümbruse paistetus, eks näe. Mulle ei meeldi suvised haavad kunagi ei tea millise pöördelise kulu võivad võtta. Kui algab paranemise protsess siis okei, aga kui tekib mädane, siis pidev puhastamine jne. 
Uurin ja otsin hetkel noorkanu, et karja uut täiendust tuua.

Lõpuks vihm! Paar päeva tuuliseid ja jahedaid ilmadest oli märk  ilma muutusest. Ootan puhkust, lihtsalt olla kuhugi kella vaatamata. Ees seisab palju tööd, peame jõudma maja otsas oleva loomapidamise hoone seinad taastada. Vanad palgid üks aasta õgiti mingiti puuõgijate putukate poolt auklikuks ning mitu vooderdust seinale aitas nende elupaigale soosivalt. Kuidas need sattusid, sai kevadel niiksed puud varju alla tooodud. Värske puu lähedakle meelitav lõhn need tõi kohale. Väga huvitav oli see õgimise heli mis meenutas nagu kujuteldamtatut arvu puutoidulisi, kelle närimist seinas kosta oli. Hiljem aitasid kaasa paljuski juba hobused. Puul on oma eluiga ja eluiga sõltub ehituses ja millised on välismõju tegurid. Hiljem teadmisi saades sain aru, et endise omaniku poolt seina üle löömisel tõrvapapi kasutus ei olnud üldse hea mõte. Hoiab niiskust ning niiskusele tekib sinna oma elukeskkond. Nii need putukad-mutukad tegutsesid ja siis ma ei pööranud suurt tähelepanu, eks aastatega kogub tarkust ning muutun teadlikumaks, mis on hea mis mitte.
Mõtlesin, et ootan veel 8 ha niitmisega, kuna lubati vihma, loodan siis vahepeal karutaja korda saada. 
Laste ülesandeks on vaba aja sees rohimine ning väikeloomade eest hoolitsemine. Järgmine nädal on meile tulemas 8 papagoid koos puuriga. Kuidas meie lesestunud meessoost papagoi sellisele karjale reageerib. Ei tea.. Vähemalt meie ootame ning püüame papsile veel selgitada sellist uudist. Otsin veel kanakarja täienduseks munejaid kanu. Ja Larale plaanime mingi aiakese teha. Vaja on korralikult õpetada, et saaksime selle murdmise välja koolitada. Imestan puupäisuse üle. 
Täna võtan pea 50 lakajõhvi täkult, et lasta teha DNA põlvnemise jne. jaoks. Sellepärast pean külastama ka Raikküla talli, kus asub täku ema. 

Kõige raskem heinatöö päev on siis, kui ean seda tegema 24 tunnise valvele järgneval päeval. Mis teha annab kõigest üle olla. 12 tundi nii raske pole. Õnneks on saamas ka heinatöö ühele poole. Eile suutsime vedada 5 koormat, kokku praeguse hetkega üle 30 koorma heina ulualla veetud. Rohkem kui eelmine aasta. Eelmine aasta oli 28. 
Anete tegi vahepeal 2 tunnise matka.
Murutari tädi eelmine nädal saatis siis oma eeslitäku (meie külas udupasun) uude kodu ja seda me ei tea, kuidas siis kulges naabrimehe muulaprojekt. Seda teab endast ainult emake loodus. Olen natuke pahane, et Murutar kavalusega meelitas mind oma tööde tegemiste juurest eemale, et siis oma sõprus austust avaldada. Olen eelarvamustega sellise inimesega head sõprust looma. Imestasin siis, kui eesel meie külla jõudis, et Murutar on kõikuv ja mõtlematu inimene. Eelmine aasta sain aru, et eesel naabrimehe juurde ei jõua. Kuid nüüd jah, murutar küsis, et mis ma arvan, kas ponid võisid jääda tiineks. Teades ponikasvatusega seotud täku suguküpsuse saavutamise probleeme, oleneb täiesti suguküpsusest. Muidugi eks siis järgmine aasta ole näha. Ega mulle selline variant meeldi, et ristata eeslel ponidega. Kuigi mu mees sooviks kah eeslit majja, siis olen mina kindlalt ei öelnud. Isegi mitte nalja pärast ei soovi ma seda tegelast majapidamisse. Mulle lihtsalt ei meeldi eeslid.
Paar päeva dissipliini all Larat hoidnud oli näha tema olemusekle parimaks kooliks. Eile oli kohe parim sõber, mitte ei kartnud inimest. Hakkan aru saama, tasapisi tema psüühikast. Ta on alandlik, kuna ta on karjas neljas koer ja otsib siis karjajuhi ees oma kohta. Koerte omavahelisi mängimisi jälgides, olen aru saanud, et käitub alfa emase ees poolehoidu püüdes. Kuna Pipi on võtnud kasvatada Sohvist enesele järelkasv. Pipi on meil üks huvitav koer algusest peale.
Tegelikult hindan ma kõiki oma koeri vahvateks. Oleme selline pere kus tegeldakse koertega igapäevaselt. Meil on kujunenud dressuurikava igale koerale. Sass tahab esineda, siis peame seda temaga tegema. Sohvi ei mõika veel milline roll on tal veel pere ees. vahel tahab kaasa nihverdada, kuid kindla sõnaga oleme saanud temagi koju tagasi.  

Eeva-Lotta

Lara

Testu oma varsa Pentuga

Lihtsalt võrratud ilmad. Olles reedel siis avastanud, et niiduki lati probleemiks on tegelikult kepsu kulumine, mille tõttu pidevalt kanna neete vahetasin. Ja õnneks viimase kepsu koos sõrmega veel reede õhtul ära vahetasin.
Imestan vanu küla inimesi, kes arvavad, et ma magan. Nojah ega ma siis pidev külas viibija ole, pigem metsas tegevus mul toimub. 5 ha metsaheinamaad maha niidetud ja siis mõned tüübid julgevad öelda, et ma magan ilusa heinailma maha... leian, et mõned inimesed on väga lühinägelikud ja ei oska arvata, et tööd suvel jagub kuhjaga ja kui ma mõne tunni õhtu ajast ujumisele kulutan, et oma päevatööst väsimusele leevendust leida kosutust on õigustatud. Aus olla mind ei morjelda, mida keegi mõtleb. Elan selle nimel, et ma ise oleksin rahul ja peres elu sujuks. 
Mul on lapsed, loomad kes tahavad kõik tegelemist. Nüüd mil aeg selline, et kellel väheke tehnikat majapidamises tahetakse mõne inimese poolt orjastada ehk mõte seisneb selles, niita kust väheke saab ja siis kui ma veel ei ütlen pahandatakse ka ,,et mis see mulle ei oleks, hobused ju söövad palju, tee aga ära" mõtlikuks tegev arvamus. Kuid õnneks ei suuda keegi ennast ribadeks töötada ja peatselt saavad inimesed aru, et ikka suvi läbi heina ei tehta. Tuleb elada ka teistmoodi, mitte nii nagu vanasti, et elu käis ainult töö ümber. 
Hobulapsed kasvavad ja valmistavad ainult rõõmu. Koer Lara murdis maha mu kauni kuke ja mõtlen, mismoodi koolitada kanu mitte puutuma. Tekkis ka teine probleem, hakkas veel omapäi metsas käima, mulle ei meeldi omapead hulkuvad koerad. Nii hakkasime piirama vabadust, kontrollitult. Ja mis edasi eks näe, plaanin natuke uurida mitmeid variante koera koolitamisel kanu mitte puutuma. Märkasin metsas, et ka linnupojad, kes alles värskelt lendama õppinud on ka noorele koerale ohvrid. Tööd on temaga palju....

Lara hakkas minuga koostööle ja see annab päevale uue värvi. Isegi lapsed olid Lara edasiminekust üllatunud. Hommikul tervitati mind südamest nii nagu teised koerad, müksates ninaga ja soovides nii eneselegi tähelepanu ja paitust. Lihtsalt võrratu tunne valdas korraga mind. Muidugi eelmine päev käisime mere ääres Sassu ja Laraga, eks hirmu tekitasid võõrad inimesed, kes pilgu korraks tema suunas suunasid. Siis tõstsime iga kord teda autosse kuivama ja nii saigi ta kogeda midagi uut. Käia meres koos lastega ja möllata. Viimaste päevade suurim üllatus tema poolt on armastus hobuste vastu. On valinud magamiskoha hobuste juurde... täielik müstika ja omapära. Püüame ära kutsuda, kuid ei soovi. Isegi viibib meelsasti hobuste juures karjamaal ja kummaline, et hobusekari teda aktsepteerib.
Eks mul juba väike lootusetuse tunne valdas, et pidevalt kõikumine arguse ja juurde tulemise osas. Täna väljendati soovi traktori peale tulla.

Juba teab mitendat korda üritan oma päeva memuaari kirja panna. Miskit mis ei lase kirjutada. Katsetan väikse lausega, kas õnnestub.
 

Ukupüha...http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4936&op=lugu

Ehh, mis päev. Pean endale miskit rahvakalendri sarnase vaatama koju. Imestasin hommikul, et raske oma töödele tegemistele algust saada. Eile sama, mainin salamisi, ostsin siis ühe pudeli ,,Starterit" ja elu läks käima, imestasin et kaks tassi kohvi ka ei andnud sellist teo tahet sisse. Hämmastav... 
Tegutsesime siis kaarutaja kallal pojaga, leiutasime, et saaks kummid täis. Poeg leiutas kompressorile pikema vooliku, et ulatuks aia taha. Samal ajal Anete ja Laura, aga valmistusid Võerahansu puhkemajja minema ponidega...tellitud sõit lapse sünnipäevale. Mina siis Olavi ja Joeliga kaarutajaga. Hämmastav ühel hetkel ilmus meie aia taha valget värvi unustasin vaadata auto marki kahtlane isik, kes mitte avalikke teid vaid küsis kaardi alusel kõrvalteede kohta küsimusi. Mainin, kahtlustan kõike, kes väheke võõras mulle. Hetkel küla peal levimas jälle jutud varastest.
Saanud elementaarsed asjad korda kaarutajal ja sõitsime siis heinamaale. Kohale jõudes ootas ees mind ebameeldiv üllatus. Kolmas kumm tühi mis tühi... hinge täitis hetkega lootusetuse tunne, kuid kogusin ennast ja lohutasin mõttes, et asi on niigi ajast ja arust oma ülesande täitnud... arutasime Joeliga, et mis teha. Tegin paar kõnet ja mitte miskit head ma teada ei saanud.Vastavas mõõdus aga välismantlit koos sisekummiga ei ole... Nojah mida ma teen... ei oska ma enam ohata ja mainisin poisile, et katsetame siis tühja kummiga miskit teha. Saime mingi aja tehtud, kui avastasime, et eest täitsa tutikas kumm puru... kaks aastat tagasi vahetasin uute vastu. Muud järeldust ma ei suutnud sellele loole tuua, kui et taga oleva kummi purunemine viis kaarutaja tasakaalust välja ja kaarutaja pii torkas augu kummi.  
Kurb tunne valdas hetkega, osalt saamatuse ja osalt teadmatus, kuidas edasi. Ainus lootus on loorehaga tööd jätkata. 
Kui Ukupüha järgi lugu lugeda, siis tänasel päeval heinatööd teha poleks tohtinud. Ma soovisin ainult proovida, kuidas kaarutajat proovida. Kaks esimest heinakoormat ka lakas ulualla veetud.

Need, kes kulutavad oma elu väikeste asjade peale, ei suuda suuri asju ellu viia. Francois Duc de la Rochefoucauld

Õnn saabub, kui suuname energia asjadele, mida me elus tähtsaks peame ja mis ühtib meie missiooniga. Kui me proovime teha liiga palju korraga, moodustavad prioriteedi sasipuntra ja see tekitab segadust, masendust ja õnnetut olekut.
Miks panin kirja sellise tsitaadi, vahel on vaja enesele teha selgeks, mida ma tegelikult tahan ja millises suunas ma siiski liigun. Kas ma teen õigeid asju ja miks ma neid teen? Ja kas need ka mulle kasu toovad.
Palju kordi on inimesed küsinud mult, et milleks hobused...? 
Arutlen endamisi...
Täna hommikul jõudsid mõned hobused korraliku segaduse luua. Alustan Hertast, kes oli jälle aiast välja smuugeldanud ja siis Lipton oli enese jälle mära-varsa karja sokutanud. Väljaspool aeda aga jalutasid Ethel- Anne-Maiga. Ei ole sellel Ethelil seda inna aega kuskilt võtta. Õnneks võõras hobune eelistab ka meie talu. 
Õnneks ei kao sellega meie austus ja lugupidamine nende hobuste vastu. Minu meelest kõige lahedam varss on hetkel meil Pentagon Pütagoras, kes nii kihftilt oma mokad kokku surub ja sügamist emme kõrval nurub. Kõik kohad tuleb sügada nagu emmelgi ja alati pean olema kahe hobuse vahel, Testu ühel pool ja teisel pool Pentu. Testu on sügamise mumm. 

Tasakaal on õnne võti.

Üks päev ökoturismi Raplamaa inimestega ja jutt Tiit Petersoo suust kuulamas. Pilt on tehtud Jüri Kõivu poolt. Minek on Lipstu Nõmmele, sealt edasi Sõbesoo järve äärde ning edasi Jalase haridusseltsi maja juurde.

Jaanikuu hakkab läbi saama ja aasta lühemad ööd pikemaks jälle venima. Mulle juunikuu meeldib.

Niidetud siis 3 ha. Lootsin jätkata veel kahe ha, kuid viimase öö vihm rikkus selle. See selleks, ega see mu tuju nulli. Pigem meeleolu tõstab oskused latt niidukiga ringi käimisel. Eile vahetasime täiskomplekselt kanna needid. Kokku kolme ha niitmisega 18 neeti, üks tera ja üks sõrg. Seda aastat alustasin siisn selliste kaotustega. Nii see on, kui üks asi tehnikal logiseb, hakkab kohe juppe minema. Ei vaadanud, kas niiduki kanna osas kas kõik needid alles ja see tingis siis kõige suuremad probleemid.
Loen vahel ajaviiteks KSV päevaraamatut ja tekib mõttes kergelt vaidlust tekitav diskussioon... kus need põdrad inimasustuse juurde saanud. Viimati loetud peatüki põhjal mõistsin, et linnainimene on hakanud aru saama, et nii oma talu ei ehita siia-sinna rabelemisega.
Sisemine tasakaal endas paneb paika oskused maaeluks. Kui tasakaal kõigub ei suudeta objektiivseid otsuseid vastu võtta. Olen oma elus õppinud ühte-kui teist kes maale tulevad ja rabelema kukuvad, ühel hetkel väsimuse ja tüdimuse märke näitama hakkama.  
Okei, see selleks need mu mõtte mõlgutused... 
Lara väljendab rõõmu märke, kuid hetkel seisame ikka selle ees, et ei kuule sõna ,,siia" ja sõna,,ei tohi". Muidugi tööd on temaga palju, õnneks hoiab kodu ja teine asi mis meeldib on selgeks saanud, kus koerad magavad. Eelistab majas ööbida, osad koerad aga elavad suvel vabatahtlikult õues. Mainin, et koerad asrmastavad mitmeid kohti, kus neil head ülevaated  igasugustele liikumistele. Kuid üks mida valvatakse on, et kui hoovi peaks mõni hobune ilmuma, siis aetakse see kohe minema... minu meelest õige ka. Kuna teatud suuruse loomaga tegu, siis kisub asi juba luusimiseks ning aiamaalt jalutatakse üle ja siis teada, et mitte midagi järele ei jää.
Herta on meil üks huvitav tegelane. 
Mõtlen, kust saada tugevaid päitseid, täkule vaja. Lõhkus täitsa tutikad uued päitsed ribadeks, et viitsimine neid kokku lappida kadus.

Kiirelt mööduvad kaunid päevad.

Kolm hobust on metsas, Liptonile toodi pruut, kes pole siiani ilmutanud vähimatki märki innast. Pigem eelistab seltskondlikult aega veeta. Iga kord kui metsas käin saadetakse mind alati väravasse. Oletan, et innaperioodi esile tulemiseks on ilmad siiski liialt palavad. Õnneks olen ka Randa tite aeda püsima saanud. Meie pätu Amanda suutis väikseid halbu kombeid suureks sirguvale eesti hobuse neiule õpetada, ka isegi siis kui vool on sees. Mul sai sellistest kommetest siiber. Amanda aga peab üksi hetkel oma aega veetma. Probleem selles koolitas uutele varssadele juba aia alt läbi käimisi. Ja tittede emmed karjuse ääres karjumas ja ootamas, et millal varsad tagasi tuleks, aga kus sa sellega. Amanda nautis veel täie rinnaga sõpruskonna suurust ja kui ma eksi vaikselt juhirolli mõõtmeid. 

Siiani tänan mõttes, et mu hobukarja juhib Testemona (trakeen), kes ei vii kunagi karja kodunt eemale vaid toob koju. Seetõttu on mul ära jäänud küla mööda jooksmised hobuste järel.

Eile pidin käima kahel korral metsas puude järel, pidin tegema kellegi tegematta töid. Lõpuks veel juhtus hullem, torkas mingi terav oks bensupaagist pumba pemhe padjakesele augu ja sealt nirises ühtlases joas pursates kütust. Tegin koorma lõpuni siis tulin koju, kus helistasin koheselt saeparandusse. Natuke tegi see teema meele mõrudaks, et pidin raiskama aega puudele, kuna mul oli plaanitud niiduk traktorile taha panna. Siis õhtul lastega ujulasse mindud. 

Täna ma enam metsa minna ei soovinud ja viisin oma plaanitud tegevuse lõpuni, niiduk traktorile taha pandud, poeg tegi eelmine päev esmase hoolduse (õlitas ja niplite kaudu sobivat tavotti lisas). Sai veel niitmisega algust tehtud. Nüüd mõtlengi, kas niita tüki kaupa või kõik korraga, kuid ilmateated ei ole pikema ajalise prognoosiga positiivse suunaga, siis mida ma peaks tegema?

Lara on nii ja naa, sõnakuulmine on null, ei kuula ta mis asi on ,,ei tohi" ja käsklus ,,siia" ei mõika mitte üks teps. Isegi Sohvi on taas sellesse tagasi jõudnud, et käib koos Laraga hobuseid haukumas. Lara ei tule ligi üldse täiskasvanutele, eks näe millal see saab olema. Tegin koertele täpilahust puukide tõrjeks. Imestan see aasta puukide rohkuse üle, isegi enda pealt sain ühe.

Üks päev ravisime Herta kabjapiiret, kus oli tekkinud haav ja see oli värske, kuhu sai siis lastud haavasparyd peale. Lapsed ütlesidki, et meil mida kohe märgatakse (kui koeral on silmas mädane rähk, kohe saab kas siis silmasalvi või ravivaid silmatilku kasutatud). Lapsed meenutavad aasta tagust üle lahe sõitu ühele saarele isaga. Kus külastati hobusekasvatus talu ja ühel hobusel nähti sügavat haava, kuid see pere ei teinud selle haava suhtes midagi. See selleks, nimesid ma ei maini.

Sai käidud Naissaarel, mis tegin... Mis ikka, eelis seisuseks on ikka loodus ja saar ise oma vaatamis väärsustega. Kolm ringi saarele rattaga tiirud peale tehtud. Saarel asub ratta laenutus, kus siis suurepärased vahendid. Nojah kuidas kellegile hind sobib, seda vaatab igaüks oma taskukohaselt. Mina laenutasin ratta 24 tunniks ja  nii palju aega mul  küll otseselt ei kulunud. Kuid matkarajad soovisin küll kindlalt läbida. Esimesel õhtul proovisin ujuma minna, kuid mainin ainult sisse kastmisega piirdusin, merevesi osutus minu jaoks ikka jahedaks 11 kraadi. Ja öösel pidin taluma magamise ajal kohutavat põlve valu. Mõned aastad tagasi kui mul autot polnud, külmetasin põlvesid ja nüüd annab aeg ajalt tunda, eriti kui külma saan. Püüan hoida teadmisega soojas ja muidugi hea on teha ka venitusharjutusi. Samas ei jätnud kasutamata sauna võimalust ja mainin, et teist ööd ma põlves närivat närvi valu tundma ei pidanud. Närvi valu ilmub siis, kui põlv on külma saanud, aastaid tagasi kui ma ühel puhkepäeva matkal kukkusin (teel Keila-Joalt Keilasse) parema põlve peale, siis olen vaikselt mõelnud, et õnneks pole sellega siiani probleeme esinenud, aga miks vasaku põlvega..? 
Mõni aeg tagasi küsis üks inimene, et miks ma kodus ei püsi... olin esimese hooga imestunud. Hämmastav, et mõni inimene julgeb teha etteheiteid. Olen enesele andnud lubaduse, et pean aastas korra või enamgi saama kodust välja mitmepäevastele matkadele. Mulle meeldib matkamine ja lapsedki nii suured, et võtan neidki kaasa või hoopis võtan ette selliseid matkamisi, mis on võimalik perega viibimiseks. Muidugi tekib sellega küsimus, kes meil majas siis. Seda probleemi pole, meil on alati keegi majas. Kuna loomad vajavad tähelepanu ja jootmist ning kanad ja koerad toitmist ning tegelemist. Kõik jookseb lihtsalt suurepäraselt, tegeleme lastega aktiivselt muude spordialadegagi, ujumine, orienteerumine, talvel suusatamine või siis lastele on meelepärsed pallimängud ja kergejõustik. 
See aasta olen juba medaligi võitnud orienteerumiselt. Iga kuu saab korra metsas jooksmas käia laste initsiatiivil, mina olen rohkem autokuski. Elu on rõõmus, kui asjad liiguvad ja saavad nii korda aetud, et saab edasi liikuda. Nüüd olen millegis jällegi sammukese edasi astumas, enne ei maini, mis teoksil, kui asi käes, siis mainin. Nii, et edasi...

Tundub, et asjad lõpuks on hakanud edenema. Traktor sai korda, ei ma ennast selles tunnusta, minu osa remondis jääb tiba tillukeseks, eks neid probleeme tollel tehnikal veel küllaga, aga üks haaval läheneda saab see monstrum lõpuks vast korda. Kiidan eelistatult oma poega, kes siis ikka pooled tööd tegi. Muidugi külameeste abi on korvamatult suur.
Nüüd pean tegema passi taotlused varssadele ja läbirääkimisi vetiga alustama, et sügisel üle talve jäävad varssadest olevad täkud õige aegselt ruunatud saavad. Uhh, jube mõtlen mitme täku pidamise peale... Mõni mõtleb, et miks teen enda elu keeruliseks, ma ei tee, elu peab olema mitmekülgne ja tegevusrohke ning huvitav. Hõlmama mitmeid valdkondi, mis kütkestavad ja annavad elule mõtte. Ei saa ju elada ainult tööle ja kammitseda ennast hunniku töödega ja kuhugi mitte jõuda.
Uuest koerast, Lara on leidnud, et lapsed meeldivad talle isegi rohkem kui täiskasvanud... minu kahtlus hakkab tasapisi kanda kinnitama karistatud koera olemusega. Meenutan tihti Vasalemma vanglast saadud ida-euroopa lambakoera juhtumit enda elus või siis laske haavaga leitud saksa lambakoer, kes hiljem kaitses mind oma endiste omanike eest. Naabrid imestasid minu sõprust haavatud koera terveks ravimise järel suurepärast koostööd. Aastaid hiljem  leides sama tänava majade juurest Tommy nime kandva kuudi, mis oli säilitatud tolle saksa lambakoera auks, kellele kuudi meisterdasime siis kogu selle tänava lapsed. Täiskasvanud varustasid materjaliga... kas mitte see pole hämmastav ja liigutav, tagant järgi mõeldes sellele loole. Need on märkimis väärsed ja südamlikud lood minu elust erinevate koertega. Kellele olen suutnud anda tagasi nende koertele omase väärikuse ja välja toonud koerale omased tuegvad küljed. Näis ootame ikka seda hetke, kus Lara jookseb üks kõik kelle juurde käskluse peale ,,siia". Muus osas oleme saavutnud palju. Koer tunneb ennast koerana, oskab valida enesele meelepärase magamis koha ja on võtnud ka aseme koha endale majja. Lihtsalt võrratu, me ei piira tema vabadust, kuidas ta veel teiste koertega mängib.... 

Lara Saksa lühikarvaline linnukoer, muidugi tegemist emase koeraga, ainus iseäralik asi, et koer on steriliseeritud. Olles külastanud ühte kennelit jahikoerte kasvatuse suunaga, sain näpunäiteid sellise koeratõuga ringi käimiseks. Sain teada, et on väga õrn ja tundlik kasvueas ümber muutustele. Tegemist siis ara koeraga, midagi oleme suutnud selles koeras muuta, kuid oma isepäisusega ja mõistmatusega inimesse kipub omapäi kõndima. Ja nii aeg-ajalt saab kinni pandud.
Mainin, et eelmine nädal saatsin uude kodu Eeva-Lotta koos varsaga. Eks esimese hooga on alati oma kasvatatud hobusest kahju, aga mõelda sügisel, et millised kulutused seisavad ees, kuid vaja neile kõigile kiibid, passid, ja ussitõrjed. Millised kulutused, et noored loomad kasvama saada.
Muidu elu kulgeb vaikselt ja tasaselt, oodates millal saabub see hetk et saaks ka korras traktori tagasi. Traka hetkel remondis. Täna selgus, et peab uuesti lahti võtma, eks mul on vastumeelt ühest küla otsast teise sõita, kuna need külavahe teed annavad ka tunda autole juba. Mul vaja siis kohe auto vaja üle vaadata, miskit sellist silma hakanud, et vaja teenindusse viia.

Väheke külajuttu...

Uudis, et mu naabrimehe karjamaale eesel sigines on juba ammust ajast teada. Ega tuu elukas suuda suud kinni hoida ja hääl meenutab, vanat roostesse mattunud kaevupumpa sellise kriiskava heliga.  Naabrinaine, arvas et Rail Baltica on saabunud, er vedur üürgab. Eks on teisi arvamusi ka, eesel on Murutari tädi oma, kes siis tõi naabrimehele, et tuu saaks aretada muulasid. Eks näe mis nali siis välja kukub. Mina eeslis küll mingit looma näe. Ah mis teha, kui selline naaber meil on. 
Koeraga oleme nii kaugele jõudnud, et koer veel käsklusele siia ei kuuletu, kuid teiste koerte liikumist jälgib. Meeldib jälgi ajada.

 Hommikune hobuste magala

 Testu oma lapsega

Tassa oma lapsega.

Pole jälle siia aega saanud kirjutamiseks. Eks õues tegemisi küllaga ja õhtu saabudes siis kustun juba voodisse raamatut lugedes. Võiks korralikku vihma tulla. Ja saaks ühe hobuse maha müüa... 
Tõin koju ühe jahikoera saksa lühikarvalise linnukoera... Väike probleem, mille lahendasin kolme päevaga, muidugi on veel üks asi, mis vajab lahendamist. Nüüd mil koer on sisse elanud pere teiste koertega, vajab veel inimestega harjutamist. Juurde tuleb, aga veel kätte ennast ei anna. Kuid see valmistab tohutult head meelt, et juba soovib inimesega sõbrustada. Eile kui korra meres suplemas käisime, sattus pöörasesse vaimustusse vee loksumisest ja soovis kaasakiskuvalt poisiga kaasa joosta. Nüüd pean homme veel kliinikust läbi minema, et uurida kas Rapla Vetari kliinikus puukide vastast preparaati karvadesse pihustamiseks ka on. Endine omanik oli väheke mures sellepärast. Ja ma ei pea tema ära jooksmise pärast ka muretsema, kuna mu teised koerad on talle sõbrad. Imetlen ja tunnustan omi koeri, sellise teo pärast. Eile hommikul ,,sõin koos koertega konti" ja kuidas see käib. Istusin siis oma kolme koera keskel ja Sassu oli see, kellele meeldib jagada kõike enda omast minuga, kui ta veel näeb, kui ma midagi ei söö. Ja Lara vaatas eemalt pealt. Kõige rohkem valmistas muret koera söömata olek. Ei võtnud suu sisse tilka toitu, viibisin isegi töö juures koeraga, kus inimesed soovisid tead silitada, ütlesin, et las ta harjub. Vaatame edaspidi, et küll ma teine kord jälle kaasa võtan. 
Eile käisin ühel loodusteemalisel koolitusel, kuid mis selgus ei sobinud kuidagi mulle. Lihtsalt ei viitsi kõike ka endasse haarata. Eelistan elada lihtsat looduseinimese elu. Ja kohtusin ühe inimesega, kes koerale peale vaadates mainis,et koer on vägivalda kogenud. Mainisin, et ei ole natuke suhtlemist ja oligi asi selgitatud. Kuid imestama paneb, et leidub inimesi, kes esimese käitumise põhjal annavad valet infot. Kuid täna on mul hea meel, et olen suutnud ainult mõne päevaga koera mämgima ja mürama saada. Meil on vist selleks sobivad tingimused. Eks näe, mis asjast välja tuleb...

Testemona oma täkust pojaga 

Kevad astub kiirel sammul suvesse, juba paistab, et aeg on seal maal, et suurema d majandid varuvad haljasmassi siloks. Esimesed niited juba kasvufaasis rohustule tehtud. Eks mulgi see teema, niita ja trimmerdada. 
Ja muidugi tite uudiseid, Testemoona tõi siis oma esimese täkk varsa. Natuke kurb, aga jah midagi teha pole, hobutitt on titt. Ja nimgi juba olemas. Loodan homseks siia pildigi ülesse saada.  

Jändan siis igapäevaselt kolme loomaga, kes ei taha enam püsida aias. On pahurused... tegelikult Eeva-Lottaga selline teema, keegi ei salli teda ja ajavad taga ja põgenemise käigus tormab aiast välja. Aed sai nüüd siis tänu täkule puhtaks karjatatud ja pean leiutama tugeva voolu tarandikku, kus täkk on.
Päevad on nii kiired ja samas tekib kohe nukruse tunne, et jälle üks mõnus kuu saab läbi.
Täna sai jälle Paulal kapju värgitud, vaatasin veel Eeval ka. Mõni päev tagasi tegin Hertal ja Teebal. Igal juhul on ok seisuses. Ainus asi mis häirib on üks tiba tilluke lõhe.
Tahan minna mingil ajal koolitusele kapjade hooldusest kuulama. Eks neid ka siin Eestis riburada korraldatakse, kuid mul alati siis töö aeg selline ja ei saa viimasel minutil lihtsalt enam graafikut ümber korraldada.

Imed sünnivad üleöö ja nii meie Herta ka meile ikka juhtub tegema. Juba teab mitmendat hommikut on Herta aiast väljas ja aed terve. Ja mõistatus missugune, tema tahab tittedega emmede juurde. 
Sai käidud ka mõnede suksudega maastikul ning jalutamas Liptoniga. Liptonit söödame hetkel õues muruniitmise eest. Suure murulapi juba korralikult sõi puhtaks ja nüüd vaja veel kanala eest see töö teha. Nii, et peame oma majas ökoniidukit.

Eile sai siis käidud keskkonnaameti poolt korraldatud pärandkultuuri matkal Vahastus, Piiumetsas ja Väätsas. Bussiga tekkis väike probleem, nii, et mõnegi kaasreisija hinge väike mure puges, kas jõuame õigeks ajaks tagasi.
Mis tegelikult siis Vahastuga mind seob, mälestused. 

Vahastu kirik, kuhu siis eile ka torni sai ronitud. Iseäralikuks teemaks mida vöörmünder Andrus Murumägi Vahastu mõisast (mõisat tegelikkuses ei ole küll enam, eksisteerivad varemed, aga midagi ikka). Andrus Murumägi rääkis veel nahkhiirest suur-kõrvvidevlane, kes millegi pärast leidis, et kirikusse tuleb talvituma tulla. Kuid millegi pärast jäigi see talvitumine lõppeda külmumisega. Tundsin südamest kahjutunnet. Tegelikult mulle meeldivad igat masti isesorti loomakesed. 

Teine inimene, kes Vahastu linnusemäest teadis palju rääkida on 10 aastat tagasi sinna kanti kolinud Eha Metsallik (Raplamaal tuntud mesinik), kes valutab looduse ja pärandi väärtuste ohtu sattumise eest. Üks teema allikad... Kõhe allikal käisime, mis enam ei pulbitsenud nii nagu 10 aastat tagasi. Ja eks sinna kuulus ka jutt, miks on olulisel kohal allikate kestma jäämised.

 Lipametsa Lenin

 Kellukas ja Luciano

 Kati ja Lucky Liisu

Paula

Ega see ei loe, et ma vahe peal kirjutanud pole, et ma vaikelu elan. Tegelikult elan päris aktiivse inimese elu. Olen käinud mitmed korrad maastikul ratsutamas, nendel lemmikradadel, mis mind köidavad. Lähimal ajal ka ühe öömatka korda saata. Katsetada proovin tittedega matkale minna. Eile siis ökoturismi aastapäevale pühendatud tegevus matka läbi tuntud Tiit Petersoo saatel... lahee ja yeee... Möödudes Sõbesoo järvest ja saada proovida uut laudteed järve äärest kuni põlluni. Seltskonnast osa juhtisin otse läbi metsa Jalase haridusseltsi maja juurde, kus Urmas Tulvik kuumasupi ja koogikestega ootas. Mainin vaikselt Urmas on lihtsalt üks Jalase küla elav arhivaar ja teo inimene, kes panustab mitmel rindel enda oskusi ja teadmisi.
Kanuu matk kuuenda klassiga Vigala jõel. Ei saa olla parimat, kui midagi uut korda saata ja midagi kogeda esmakordselt. Sellel aastal siis olen proovinud parvesauna, vesiratast ja kanuusõitu Vigala jõel. Mainin vaikselt arvan, et sellest on saamas uus hobi, tegelikult paelub mind kajakimatkad merel. Avarus, vabadus, võitlus lainetega ning hakkama saamine jne. Kaifin siiani või õigem oleks sõnastada, et nostalgitsen, kui üks aasta sügisel sai Hiiumaa laidudele Kajakkidega aerutatud. 

Eeva-Lotta sai siis  varsa emmeks. Muidugi oli meil väike probleem eile hommikul. Herta varastas pärast varsa sündi ja hoidis väga kiivalt endale. Eeva-Lotta oli õnnetu ja proovis oma jõududega varast kätte saada ja varss tagasi saada. Ühtepidi tundus see lugu naljakas, aga loomadest võib kõike oodata. Igal juhul sai Herta olla mõne minuti varsa emme. Eeva-Lotta on tubli ema, eks väga hoolitsevalt suhtub oma lapsesse. Pärast varsa tagasi saamist panime Eeva sisse ja siis meie Herta jäi hirnuma kurvastusest karjamaa väravasse. Nüüd jääb veel oodata Testemona, hetke kabjaliste arv on tõusnud 15. Ühele varsale on kodu olemas. Sügisel läheb, kui saab 6 kuuseks. Nüüd siis varssade sooline seis on kaks mära ja kaks täkku. 
Homme siis karjaaia postide meisterdamine.

Kuna aiapostidest oli puudus, läksin oma metsa, et teha mõned postid, kuid siis leidsin, et peaks küttepuude tagavara täiendama ja saigi nii mitu asja korraga ära tehtud. Puukoormaga koju naasnud saagisin kogu kupatuse. Nüüd ei jää muud, kui poisil lõhkuda ja tüdrukute abile need hoiupaika talveks ära panna. Kuna tegu on metsakuivaga, siis mina eelistan metsakuiva, toormaterjal vajab kauem kuivamist. Eelistan lehtpuitu, kuid eks ka okaspuud kuivavad sama moodi. 

Eile korraldasin siis tittedele ebameeldiva üllatuse, panin nende uude aeda voolu. Esimene, kes oma traditsioonilst aia venitust läks tegema, sai elektrilöögi (tegemist on aku pealt aeda lastava vooluga). Igal juhul oli meie päev rahulikum ära jäid väravate avamised. Kipuvad kogu aeg väravaid avama ja emmed lastega siis jalutama kipuvad. Õnneks nüüd ok. 

Järgmise nädala plaaniks on võetud veel küla peale aed ülesse panna. 

Nii mõnusad ilmad ja esimesed äikese vihmad maha sadanud. Näis, homseks on mul plaanitud ühte-koma teist teha. Esmaseks on vaja taastada suvekoplid ja hobused ära jaotada. Kas sellel aastal matkasid toimub ei tea. Hetkel küll on läinud nii, et pole soovi avaldajaid olnud. Ja eks herpes on pannud tallide vahel liikumisele piirid peale. 
Peab veel kapju värkima mõningatel hobustel, tittedel tõstame jalgu. 

Igal juhul elu meie talus kulgeb oma vaikses kulgemises. Iga päev üks koorem musta kulda traka kärule laadida ja see ka kuskile maha laadida. Vastavalt siis tellimusele.
Imestan väga Randa tita üle, küll temal on energiat, kuid õnneks on hea iseloomuga. Kuid viimasel ajal ei soostu hobused mu uuendusliku meetodiga kaasa käia ja aias püsida. Pole jõudnud uusi aia poste valmis meisterdada. Ma ei saa aru, kuhu kaob mul aeg. 
Üks päev sai natuke nalja hobutitadega, mulle tundus, et meie pisem ponimära varastas ära kahe poni varsad ja jalutas omapäi kahe varsaga siis kaugel emmedest ja imestasime lastega, et kuidas võimalik, et hobuemmed nii pimedad on, et ei märka oma laste kadumist. Nojaa, hobuemmed on üpris kurjad, kui saavad teada, et Amanda on nende lapsed pihta pannud. Kohe lahendasime selle loo ja ajasime lapsed aeda tagasi võõra emme rolle enesele võtva Amanda seltskonnast aga ajasime  välja. 
Nüüd mil ilmad soojemaid kraade näitavad on ka meie beebid igapäevaselt õues. Hetkel emme varju hoiab Kati tita, aga pole hullu, eks saab ta ka mõne aja pärast vanemaks ja hakkavad piruetid tulema. Kuid Tassa on päris energiline mammi nii sama moodi ka tema laps. Küll kappas karjamaal ja see tagumik kippus rohkem õhus kui maas olema. 
Nii see on, lihtsalt võrratud hobused ja nende lapsed võivad olla.

Kati eelviimane varss nimega Krahv Monte Cristo.

                                                                         Mõned päevad tagasi siis sündis Katil kuues varsake. Kati ise on 15 aastane poni mära. Ma ei ole läinud seda teed, et mul peab olema iga aasta varss. Mulle meeldib, kui varss on oodatud.

Tänase päevaga võib rahule jääda, viskasin koorma sõnnikut traktori kärusse ja sai see veel veetud küla peale. Homme sama lugu juba oma põllule. 
Hobutitad kasvavad ja möllavad. Täna saatsin elektrikarjuse trafo remonti... hämmastav mu enda mees oskab neid korda teha. Sellepärast kadus vool aiast.
Testu on lahe kuju hobustest, tema on ainus karjast, kellel on tekk seljas. Nüüd mil ilmad on soojad, siis päevaks võtame ära ja ööseks paneme selga. Eile õhtul kui sadas läksin siis tekki selga panema. Jooksis eest ära, kuni lõpuks taandus ja tuli ise mu juurde. Olles siis tekil olulised lõksud-klõpsud kinnitanud ohkas ja vaatas omapärase pilguga mind. Sügasin teda (ta ju sügamise maias). Samas on ta hea karjajuht, kes ei vii karja kodunt ära, pigem toob kogu karja magamistoa akna taha. 
Tõstsin kreegivõsast hobutehnikat teise kohta, sest mul on plaan need natike restaureerida (mõned on isegi olnud kasutusel). Tahan kreegivõsa laienemisele piirid panna, need on väga tülikad, plaanin kreekide vahele rajada puudelõhkumise koha.
Sai tehtud malmpotti lilleklump. Mõtisklesin varasemal ajal rajatud lillepeenra ääres, et mis lilled on mul seal peatselt mõne aja möödudes õitsema puhkemas; nartsisse, tulpe, iirise lehti tunnen, kuid ühed lehed valmistasid mõistatust. Lastega vaatasime ja mõistatasime. Eks näe.

Jüripäev ehk siis hobustekaitse päev.

http://www.hobumaailm.ee/?page=1&m=4&y=2013&id=2025

Kenad päikselised ilmad meelitavad mindki rohkem väljas tegutsema, kuid vahelduva eduga pean täitma riigikohustusi ehk siis tööl viibima. Kõige raskem on 24 tunnise valve juures vaadata mida teevad ümbruskaudsete eramute omanikud päeva ajal väljas, siis ohkan vaikides. Kuid teadmine, et järgmine päev olen jälle kodus, siis ei anna enam eneselegi hingetõmbe aega. 

Tassa tita Lily Marleen on julge särasilme hobutüdruk,kes lunib igal võimalusel ainult sügamist aga Kelli-Kelluka poisslaps Luciano arake, iga päev läheb aega, kui teise sülle saan võtta. Kellukas on sellistel puhkudel pealtvaataja, kui ma tema last püüan. Luciano väljendab oma alandlikkust (mokkadega), keha keel on selline vaoshoitum ja pelglikum. Imestan seda varsa käitumist, ema oli karjas käitudes teiste hobustega nagu lõvi, aga laps lambuke. Mõtlengi, et leiaks Lucianole juba varases nooruses uue pere ja sügisel kui saab 6 kuud täis saab kohe uude koju saata. 

Katariinal peaks ka lähimal ajal maha saama, eks mul vahe peal tekivad kõhklused ja kahtlused, kas ikka on tiine. Ootus on suur... palju küsimusi peas ju keerlemas. Käisin eelmine nädal veel maadeomanikega läbirääkimisi pidama, et saada kasutada karjatamiseks imetavatele märadele karjamaid. Üks vanemaealine härra läks nii hasarti, ainus asi mis mind natuke hirmutab on vanemaealiste inimeste ülihoolitsev suhtumine, näiteks leivasöötmine, liigne leib või nänni jagamine mitte millegi tegemise eest, tekitab hobustest natuke kadedust ja närvilisust.  Katsetan kas asi toimib. Kui käisime mõned aastad Sillaotsale hobuseid viimas, siis tunnistan, et vahemaa kodu ja Sillaotsal oli ikka paras ports ja aeg mis kulus rattaga sõitmisele oli kahju kulunud ajast (mõtlen, et mida kõike poleks jõudnud selle ajaga ära teha, kui hobused kodu lähedal oleksid). Ja nüüd enam pole sinna ka viinud. Raske on öelda mõnikord inimestele, et ma ei suuda hobuseid kodunt ära tuua. Hommikul esimene asi, õue tulles on ju kohe hobused üle vaadata ja siis elementaarsete vajaduste rahuldamine (jootmine ja mineraalide olemas olu ning muude asjade üle vaatus). See on nii suur harjumus, et sellest ei saa mööda minna.  Hommikuti töölt koju tulles, käin ma hobuseid kohe vaatamas ja suhtlemas. 

Vanasti oma lapsepõlve kodus elades koju naastes kas siis koolist või töölt, esimene enne tuppa minekut käisin vaatamas küülikuid ja nutriaid... teadagi, mis vahe peal toimunud.  Tavaliselt enne mu koju tulekut oli veel vana-vanaema käinud neile ninaesist jagamas. Tunnistan, et päevas said mu nutriad ja küülikud 6-8 korda süüa ja sügiseks olid nad päris suures kaalus, aga jah siis tasus see lihaloomade kasvatus suurepäraselt ära. Kuid see jääb minevikku ja tekitab helgeid mälestusi.