Vaikne neljapäev

Juba neljas öö valvamist. Ei midagi, tundub, et märad on otsustanud kalju kindlalt aprillikuusse venitada. Kuid see mind ei häiri ja jätkame kaljukindlalt valvamist. 
Täna sai siis harjatud hobuseid, kuna on karvavahetus. Hertaga on probleem, ei luba kõhu alt harjata. Olen seda ammu tähele pannud. Ja ma ei suuda mõista miks. 

Meie elu kulgeb tite ootuses, kui mina viimane öö tööl veetsin, siis lapsed kodus oma aega sättisid, et jälgida tiineid märasid. Meil jäi kokkulepe, et kui Tassa peaks varssuma või märgid sellised, et helistavad kohe mulle. Kuid mida ei tulnud oli kõnet. Ootame ja valvame jätkuvalt.

Alanud aasta on mao aasta ja selline tegelane on pildile võetud Berliini loomaaia terraariumist. Igaks juhuks distantseerusin fotoka objektiiviga ikka kaugemalt. Eks pelgasin, et ehmatan teda fotoka välguga. Käisin siis 6 päevasel bussireisil Berliinis. Kahju on see, et ilm seal pool ikka talvine ja ei mingit rõõmsat päikest. Reis oli tore, seltskond suurepärane ja giidiga jäin rahule. 

Koju saanud, andsin üle pisikesed kingitused lastele ja muidugi mu lapsi haaras tol õhtul entusiastlik keele harrastus. Laurale kingittuseks toodud loodusepiltidega raamat oli lugema ja õppima kutsuv. Toodi välja sõnaraamatud jne. Ma ei saanud sellele reisile koos lastega minna, kuna ressursid nappisid ja samas sain hea kooli  raha arvestuse osas, kui palju peaks kaasa võtma raha.

Kodus oli sujunud elu lastel tavapäraselt tegutsedes ja tavalisi toimetusi tehes. Poeg Joel oli uue aisa meisterdanud (suurepärane, kallistasin teda selle eest), nii armas temast. Eelmine läks Herta rallimise peale praguliseks ja lastele mainisin, et kui tagasi tulen toon uued aisapuud koju. Poeg jah tema ennetas mu mõtteid.

Üks teema mis mind paelub on akvaristika troopiliste kaladega. Ja sai sedagi nähtud, kuid populatsioon troopiliste kalade osas oli loomaaial vähe pakkuda. Esindatud olid akvaristikas populaarsed ja levinud kalad. Ja muidugi esindatud oli Balti meres tuntud kalad, nagu on haug, atlandi tuur(minu teadmist mööda on tuuraliste arvukus populatsioonilt väga kasin), karpkalad (on need siiski sumpades ja kalakasvanduses levinud liik) ja säga. Muid kalu mul silma nagu ei hakanud. Kahju on see, et aeg oli piiratud ja kõiki eksponeeritavaid  olevusi silmata ja lugeda ei jõudnud. Juba akvaristika majja soovisin eelkõige putukate  ja kahepaiksete pärast. 

Tunnistan, et unustasin konna nimetuse, kuid minu üllatus, et maailma mürgised konnad on tiba tillukesed ja silmaga leidmiseks peab ikka olema piisavalt tähelepanelik, et seda leida. Nüüd nendest nähtutest tunnistan, et meie kahepaiksed on sümpaatsemad ja silmapaistvamad. Ikka kui hüppab ei kao kuhugile rohujuure tasandile ära. 

Üks valdkond mis mind huvitavad on kullilised ja kotkalised. Pärast Berliini loomaaia külastust tekkis tahtmine oma päälinnas asuvat loomaaeda külastada. Kujunduslikult on Berliini loomaaed kaunis ja huvitav, kuid mis teha. Teatud loomaaedade juhid loovad oma näo ja teatud keskkonna nõudmistel rajanevatel seaduste prismade vaadates. Ülekõige paelus mind siiski kaelkirjaku maja, hästi huvitava arhitektuuriga. Üks asi mis mind loomaaeda tõmbas on loetud lood loomadest, mille on andnud välja Berliini loomaaias töötanud loomatalitaja. Hetkel ei meenu selle raamatu pealkiri, aga üksikud loomalood on mul meeles. 

On ju sümpaatne maja... Kes elab maja sees...

Üks tegelane oli kaelkirjak. Ajalimiit pani mõtlema, et mida ma vaatan ja mida vaatamata jätan, sest territoorium oli suur. Peavärava lähedal oli üks linnutiik, kus selle servas üks uljas ja noor ülevas ja poseerimise tuhinas luige noorsand. Tegin pai, proovis mind küll nokaga näksata, kuid pai ma tegin mitu korda. Iga kord ennast kohevile-puhevile ajas ning kaea kenusse nagu ,,täkk mära karjale" lähenedes poseeris sellises asendis ennast siis kahele vene rahvusest neiule. Tegelikult kaifin neid sulelisi ja tiikide võrratuid kumerusi ja peaasi, tegemist veekoguga. Mulle meeldib tohutult vesi.

Väga mitmekesine kirev seltskond veelinde.

Olgugi talv ei heidutanud mind see hetkeksi, et valisin reisi sellisele ajale.

Piisoni maja ja mõned tegelased nosimas. Jällegi huvitav elupaik loomadele ,,mainin vaikselt, ise elaksin ka rõõmsasti selles majas".

Enne akvaariumi majja sisenemist paelusid jällegi mind kalad. Siin siis kuldkala värvi ja vormivarjunditega aretusvarjandid. Sarnast pilti võib leida Läti söögikohas Lidos. 

Igal juhul tänasest päevast on mul siis kolm mära jälgimisel. Tassa, Kati, Kellukas. See on põnev aeg. Igal juhul varsad on oodatud. Eks oleme lastega juba aegsasti arutanud ja mõelnud nimede peale. Siin veel ei avalda. Olen väheke ebausklik ja varakult avaldatud loomalaste nimed ei ole kunagi õnneks läinud. Ja eks eluaeg loomade keskel elatud ja kogetud, et palju asju kaasa saanud lapsepõlves. 
Sepatööd tehtud, silo veetud, noorhobustega tegeldud. Olgugi ilm väga taline, aga siiski vastuvõetav.

Kaunist urbepäeva.

Tõeliselt kaunis ja ilus palmipuudepüha (usklike inimeste hulgas väga traditsiooniline). Juba nädal tagasi olles võtnud plaanilisse jälgimis aktsiooni kaks poni mära, kelle suhtes tekkis juba ammu kahtlus, et varsti on oodata tite uudiseid. Ja nüüd täna jälle udarat katsudes, tundub, et Kelli-Kellukas võib olla see esimene mära, kes siis varssuma on oodata. Ma juba natuke pabistan, et kui kõik 5 mära lähestikku poegima peaksid. Uhh, loodan looduse imedele, et vast nii ei lähe ja poegimised jäävad siiski väikeste vahedega. 
Toodud heinarullidest on alles 9 rulli. Suurepärane, täna veame siis veel silo. 
Samas titeootus on põnev, kuid vaevarikas. Öid rohkem kulub jälgimisele. Pole sellist arvutit, et hankida veel kaamerad poegimise jälgimiseks. Õnneks on Kellukas varasemalt poeginud ja oodata on temal kolmas varss.
Ootame ja vaatame.

Neljapäeval jõudis koju 17 rulli heina, näis kui pikaks ajaks jätkub sellest 11 kabjalisele. Hein on ilus ja hobustele sobiv. Kuid hobestel selline rumal mood, kui korraga palju ees, siis kiputakse juba raiskama. Pidime lastega veel veeretama piisavasse kaugusse üksteisest. Ühe rulliga sai nalja veel. Olles siis koorma siloga koju saanud ja selle maha laadinud otsustasime lastega, et peaks tee äärest tooma ühe rulli reega hoovi talli akna alla. Nojaa ... ümber keeramise hetkel regi jäi kinni lumme kadunud karjusenööri taha ja see paraja plirakaga puruks lendas, muidugi Hertal ,,100" sees kohe, enne pidama ei saanud, kui koduväravas, kuid tempoga siis lumes galoppides kihutasime uuele ringile. Mina juba rõõmustasin, et rulli peale saime, kuid Herta tõmbas kähku, ilmat oleks jõudnud ohje peale tõmmata, kui kimas kõige minu ja reega juba mesilaste suunas. Kiire tegutsemine päästis asjade hullema olukorra tekke ära. Mesilaste juurest läbi hoovi uuele ringile, Hertal oli tõeline kiirendus sees. Kolmas kord otsustasin, et enam mitte ninaga kodus suunas vaid ninaga naabrimaja suunas ja postkasti juures keerasin kõige heinarulliga ringi ja koju. Enne ei hinganud kergendatult, kui alles talli akna all. Siis muidgi olime lastega õnnelikult... nagu öeldakse, et ,,Kolm on kohtu seadus,, ... kolmas kord heinarulli kojuvedu õnnestus. Öelge veel, et hobune on usaldusväärne. Teatud olukordades jah, aga et eile olid tal sõbranned väljas, siis üks oligi see tegur, mis teda selliselt käituma pani. Ta tahtis 100% olla  omade hulgas. Ja muidugi meie Sofie oma ulaka koeraolemisega meie elu veel omakorda põrguks muutis. Haukudes omakorda Herta peale, kui see tormas. Naersime, kuna vahelduseks hobuse vigurid äratavad talveunest. Siie tuleb teadmine, et hobune on ikka üks elav olend, kes vajab igal hetkel tähelepanu.

Tegin täna väikse jalutus tiiru koertele. Veeta nendega üks mõnus koosolemise aeg. Kuna Sofie, käitub minuga nii nagu mind pole üldse olemas. Metsa minnes panin ta esimest korda rihma otsa. Tiris mitu korda kaelarihma üle pea ära. Meisterdasin kähku veel rinnarihma juurde, mis hoiab kaelarihma üle kaela tirimast. Alul puikles, kuid teine koer kõrval käitus väga väärikalt. Mis tõttu pöörasin kõrval seisvale koerale rohkem tähelepanu. Viimastel päevadel olen lihtsalt temaga kimpus olnud, sõnakuulmine on väga vilets olnud. Jookseb ise tegema seda mis meeldib. Täna hobuseid välja ajades ei andnud vastavasisulist käsklust ühelegi koerale, aga tema tegi seda mis temale meeldis. Karju karjamaa ääres palju jaksad, aga tema ei kuule. Otsustasin miskit ettevõtta. Nii saigi teine rihma otsa haagitud. Pöörasin rohkem teistele koertele, tunnustades ja premeerides neid õige käitumise eest. Nautides elavaloomuliste koerte silkamist ja jälgede ajamist, õnneks on selline lumi, mis eriti koeri ei kutsu kaugemale tee äärest. 

Eile silo vedama minnes, selline teema. Herta nägi mind rakendi varustusega liikumas, kuid seekord ta ei jooksnud minema. Vaid pigem ree ümber keeramisel ja aiste kohale panekult, siis ennast aiste vahele sättis. Olin hobuse käitumisest üllatunud. Samas liigutatud, hobusele rakmeid  ümber sättides, küsisin Hertalt, et mis meeleolu sul täna on... Nii abivalmis ja sooviga mind teenida, see oli positiivne elamus, mille valmistas hobune. Iga päevaselt on hakanud väga häälekalt oma kohalolu väljendama toas elavad merisead. Ajutiselt pidime kolima nad tuppa (muidu närilised elavad köögis, aga talvisel ajal langeb köögi temperatuur kui +10 ja sellised kraadid ei sobi meriseale. Jäävad haigeks, sellises temperatuuris on kohastunud küülikud elama. Ja nemad ongi mul aastaringselt köögis. Merinotsude üheks vahvaks olemuseks on see, et kui meie sööme, tulevad nemadki pesast ja asutavad sööma. Vahepeal rituaalselt teisega toidulaua positsiooni pärast võideldes. Ja seda enam, kui kilekoti krõbinat kuulevad on kohe kisa lahti... Muusika minu kõrvadele, tean olen tähele pandud. Peangi homseks neile uue toidu ostma. Muidu on nad väga pettunud, kui ma neile hommikuti nende maiust ei paku. Olen saanud enesele lemmikud.

Juba sellel nädalal helistas mitmendat korda 360 kraadist Bert, kes uuris huntide kohta. Endal juba kerge piinlik tunne, oma lubaduse mitte täitmise eest. 
Täna siis ka selle korda ajasin. Uurisin mõnede inimeste käest, kus võiksin leida olulist infot huntide asukoha kohta. Pean tunnistama, et jäljesaak jäi väga kesiseks. Vahakõnnu suure lageda ala serva kraavipervel jah hundu jäljed, kuid mida sügavamale metsa, siis teatud aeg polnud midagi näha. Vahe peal leidsin, et küll on mõnus mööda jäätunud ja lumega kaetud piki oja suusatada. Peamiselt metsloomad armastavad veekogude ääres liikuda. Kuid jah, ühel hetkel sattusin allika lähedale ja vajusin ühe jalaga koos suusaga läbi jää. Õnneks teine jalg suusaga oli juba kaldal. Pärast nägin igat moodi vaeva, et Velise oja mitmel korral ületada. Vaadates metsloomade liikumise järgi, ka nemad ei usaldanud veekogul oleva lume alla mattunud jääkaant. Usaldasin loomade liikumisi ja eelistasin ületada veekogu risti jõge murdunud tüvesid mööda roomata (suusad kaenlas). Teine raskusaste minu jaoks, kõrgete kraavikallastega kraavid nende pervedel turnimine. Võsa lokkab päris metsikult ja iga kord kraavipõhjas pidin otsima, kus oleks parim ülesse ronida. Pidin  ju külg ees mööda püstloodis tõusvat kraaviserva üles ronima, abivahendina kasutades puid ja oksi. Metssigadest leidsin vanu jälgi. Oravatest piisavalt jälgi, mõned nugise jäljed. Ja tohutult tegematta metsi ja üks koht oli väga eriline. Leidsin vana küüni asemiku, see oli super. Kohe paik meenutas ammu ilma vanade traditsioonikohaselt heinamaad... Mida siis leida võis, metsakasvanud too heinamaa. Tundus, et Velise oja mõju ümbritsevale metsakooslusele on avaldanud ikka negatiivset mõju. Palju on kuivanud puid. Selline seisukord tekitab väheke adrenaliini tõusu. Kuid jah, teadmatus, kaugel ma autost olen, kuid mobiililt kella vaadates sain teada, kui palju ma metsas suusatades aega olin kulutanud. Oja kallas oli täis puuderisu ja hakkas kerge tüdimus. Pidasin parimaks, metsast välja minna ja koju naasta. Vaja oli hobustele silo vedada. 
Mainin, et tänane päev läks siis asja ette. 

Õnneks üks haigusperiood jälle möödas. Eile juhtus teadmatusest selline lugu, pangakaardil pea 1 euro suurune summa, millega oleks saanud bussiga sõita. Selgus tõde, et enam pangakaardiga bussis maksta ei saa. Ja siis miskit jalutasin 15 kilti koju. Nimetan seda siis kõnnimaratoniks. Auto jäi Rapla, kuna ei olnud kütteraha. Kütet jagus täpselt tööle sõiduks. Selle aasta  siis parim sportlik saavutus üle pika aja. Eks lihased teada, mis koju jõudes tundsin. Selle maa peal unistasin oma kaherattalisest tranduletist.
Kodu lähedale jõudes märkasin omi koeri naabrimaja suunas liikumas. Sass ees, oii Sass ei teinud numbrit, et ma koju teist kaudu tulin, arvas, et on õige koer kunagi. Hakkasin riidlema, arvas, et õigust on veel teeotsas mulle vastu tulla. Riidlesin koerad koju Pipi ja Sohvi seda tegid, kuid Sass jäärapäiselt teatud distantsil mind siiski ootama jäi. Koju saanud, panin Sassu ketti  ja ei mingit tähelepanu. Mõtlesin sellist asja, et kui kodust lahkun, panen ta nüüd iga kord kinni, kas siis majja või kuudi juurde ketti. Kuna ketis olemisaega aitavad Pipi ja Sohvi väga edukalt veeta. Pipi on hea kodu koer, Sohvil on veel palju õppida. Sellises eas kutsikad peavad kuulama palju käsklusi, siis saavad neist head kodu koerad. Collid on mul siiani head koduvalvurid olnud.
Hea tunne, sai siis hobustega tegeldud õieti Hertat üle pika aja jälle ree ette pandud ja silo veetud.  Hea meel tehtud töödest. Isegi kiirustasin, kuna hommikul olid jalalihased kanged meenutasin enesele, et oleksin nagu puujalgadega hobune. Määrisin valutavaid kohti, lihasvalu leevendava geeliga. 

Jälle lumi... jälle tõved kimbutamas. Kaks päeva peavalude käes vaevelnud ja hobused seega heinte peal olnud. Täna lootsin suure optimisiga, et suudan minna silo vedama, kuid mu suur abiline vanem tütar kah haige, teist päeva. Täitsa jama tunne valdab, kui füüsiliselt ikka päris nõrgaks mõni haigusseisund võtab. Pühapäeval siis kühveldasin lund ja iga natukese aja tagant käisin toas maha jahutamas. Ilm oli veidi jahe, ning higi jooksis korralikult. 
Kuid täna pärast lõunat jälle laia lund puistama hakkas, nii et tööle sõit pöörases lumesajus vaevu märgatav eessõitvat autotulesid mattes. Uhh ikka päris kõhe, isegi tee ääres seisvad plasthelkurpostid kadusid lumetuisu sisse. 
Merisead elavad oma tavalist argipäeva, üks hea asi mis neile meeldib on süüa endale meisterdatud heintest pesa riismeteni. See on nii naljakas, kuidas nad püüavad päras siis riismetest enesele pesa uuesti rajada. Ja uuele emasele meeldib otse söögikausis istuda ja süüa. Sealjuures teisi eemale peletades oma viginaga. Vahet pidamata käiakse joomas, nii et joogipudeli kuul lausa lõgiseb vahet pidamata. Ja kui veel telkut vaatame, siis ikka ühe silmaga kiikame sigade puuri. Huvitav on see, et kui me oleme teleri vaatajad, siis notsid ka tegutsevad vahetpidamatta. Pidev söömine ning seltskondlik hullamine. Tegelikult on nad vahvad tegelased.
Mis siis sai collie kõhuprobleemidest. Kolm päeva hoidsin dieedile, siis riisitummi peal. Collie ei soovinud üksi seda süüa, siis pidin jagama ka teiste koertega. Oli kohe söödav. Sai ostetud ka veel mingi ravim, mis tuli anda korra päevas, aitab soolte mirkofloorat taastada. Nime ei mäleta. Eks esimene asi võtab ikka enesetunde nadiks. Ehmatab korralikult, siis haarasin kutsika sülle ja eneselgi oli kohutav paanika tunne, et mis saab. Nii teen iga loomaga, kui märkan, et on miskit korrast ära. Õnneks laabus asi ühe päevaga ja ei pidanud teist loomaarsti juurde vedama tilgutite alla. Lõpp hea, kõik hea.

http://www.australianpaimenkoirat.net/rotu.php?linkit
Hakkan unistama, kui seda tõugu peaks mu ellu tulema, siis ta tuleb. Lihtsalt võrratu koer.

Täna hommikul sain ootamatult shoki. Läksin kanu vaatama ja süüa viima, kui minu selja taha oli ilmunud meie collie, kes mitte ei kõndinud enam normaalse koera kõnnakuga, vaid lausa taarus, komistas jne. Ehmusin sellist pilti nähes kohutavalt, esimeseks hakkasin analüüsima, millele pilt viitab ja mis haigusega tegu võiks olla. Ilma igasugugse põhjuse teadmata ravi teha ei tohi. Olles märganud saba ja tagumiste jalgade karvade ümbruses mingeid kuivanud olluse jääke. Oletasin, et kõht on võinud olla lahti. Analüüsisin, siis mis nad eile sõid. Meenus, siis korraks välgatas peas, et järsku koer on purjus. Kuid selle kahtluse hajutas loomaarstile tehtud mobiilikõne. Õnn, et kodus kapis leidus keefiri ja tehobakti, mida segasin mõõtelusikaga keefiri sisse ja Sofie maiustas 1 liitrise koguse keresse.
Mul jälle kergendus, samas teadmine, et pärmitaignast valmistatud tooteid ei mitte kunagi kutsikaohtu koerale. Täisealistel koertel pole häda kedagist. Igal juhul püüan olla uute toitudega ettevaatlikum, seda enam noorte koertega.

Kabala Lasteaed-Põhikooli loodusring

Loodusringi tundide sees on ka hobuseõpetus. Arvasin, et eelmine kord lubasin lastele, et täna tulen hobusega ja tundub, et sõna hobune toimib magnetina. Pean mõtlema, kuidas teha veidi suurem regi sõiduks, kus siis vähemalt 8-12 last peale ära mahub. Ja nüüd täna tundsin puudust teisest hobusest. Eks oli ka hiljaks jääjaid. Kolm last jõudsid kohale, kui meie tund oli läbi saamas. Ja nõuti, et pean nendega ekstra kohe sõitu minema.

Liiga palju päikse käes viibimine võib viia selleni, et võib jääda tõbiseks. Täna siis nohus, kergelt uimane, palavikku kraadinud pole, aga enesetunne sellegi poolest kiita. Pühapäevasest ratsutamisest on siis kõik võimalikud lihased k.a. valulikud. Selline tunne, nagu sant ülekere. Kuigi mu viimasest ratsutamisest pole teab mis pikk aeg tagasi, ainult nädal. Ja siis oli jah ainult tund aega. Käisin siis kahe hobusega, aga mis teha võrrelda, harjutustega või lihtsalt jalutussõiduga. Jalutussõidu järel ei kogenud ma miskit, aga pühapäev sai nii mõndagi harjutust enesele ja hobusele meelde tuletatud. näit. pikendatud traav sügavas lumes. Hobu jooksis meelsasti. Ja ise nautisin sama, kuid täna jah. ... võtan naljaga pooleks, kulub ära, siis tean mis asi on sportlik vaheldus ja eks muidugi 12 km suusatamist.
Tänane ilm on kahvatum ehk siis kui selline asi nagu päike hetkel puudub. Ja õues ka veidi vilum, õues läheb hingamine paremaks, kui toas. Kuid mis teha uimasena liigelda ja toimetada ka eriti palju ei taha. 
Õnneks eile sai palju silo veetud ja siis täna sellega hooletum. Hobused toimetatud, eks mingi aeg siis sisse.

Tänane päev oli sama, mis eilegi. Kaunis päike, mis lausa kutsus mind õue tegutsema. Plaanisin siis silovedu, olgugi, et karjamaal veel mõni kuhi, mõtlesin ,et teen siis alguse ära. Saigi siis see tehtud. Herta käitus täna super hästi, natuke nihverdamist, aga talutavas kontekstis. Kolm reetäit silo siis veetud. 
Eile käisin veel Teebaga maastikul ratsutamas, siis enne maastikule minekut, tallasin korraliku raja tänaseks siloveoks, et Hertal reega lihtsam oleks. 
Kahel sõidul kaasreisija rollis reisis kaasa Sassu, kes siis mängis kuulekat koera. Mainin, et tegelen lisaks hobusele veel koeraga, kuigi Sassu võib vahel tülikaks osutuda. Sellisel hetkel, kui mul vaja hobusele tähelepanu osutada, siis tema tuleb sülle istuma. Tegelikult on ta vahva tegelane, kellele meeldib akrobaatika ja oma jutt samamoodi. Kui ma läksin laupäeva hommikul vara kodunt välja, et tööle minna, siis ta püüdis mulle midagi oma vaiksel toonil jutustada ja need rippuvad mokad naljakalt kerkimas. Kujutage ette, hommikul naasta tööle ja meenutada kodust kaasa saanud koera emotsionaalset nägu, jääb ikka päevaks ajaks kummitama. Ja aus olla, siis ikka päev otsa saatis mind see emotsionaalne koera jutt.

Mis juhtus täna. 95 Vabariigi aastapäeva sünnipäeval...

Kui oma saanisõitu alustasin uue rangiga, siis pärast poole distantsi peal. Märkasin, et rangiroom vajab pingutamist. Oli vaja hobune pidama saada, kuid Herta kärsitus viis asja nii kaugele, et pani kimama ja mina, kes olin juba saani pealt maas. Ei olnud Hertal aega mõelda, et mida ma tegelikult tahan teha. Tema pani ümber minu tiirutama, kuni saaniaisad järgi andsid. Ühel siis murdus metalli juures puidu osa (aisk ise valmistatud pea 18 aastat tagasi-kohalikud lapsed, kes tol ajal ratsutamas käisid aitasid ära värvida). Tänane teema, et kui uusi asju proovida, peab olema hobuses kindel, et ei hakka tormama. Uue rangiroomad on pehmest materjalist ja hästi säilinud. Vanus on teadmata, kuid tean nende rangide saamise lugu. On need ühe inimese kingitud, kellele müüsin pea 26 aastat tagasi ühe nutriapaari.. Rangid pidin ära tooma toona rattaga, enese kaelas. Hertale neid täna kaela pannes, olid need lausa nagu valatud. Kuid jah, aisa purunemise järel, koju naastes vahetasin jälle vanade vastu. Otsisin ka vanema sedelga, kuna tänane sedelgas sai ka natuke kannatada (mõttes ohkan, et peab jälle remonditööd tegema), kuid õnneks varustust jätkub ja mu enese hool seisab alati selle taga, et hoian tagavara varustust korras. Tagasi tulles, selgus, et teise aisa metalliosa on ka kannatada saanud (vajab keevitamist), pidin kasutama aisa kinnitamist saani külge alumist sedelgarihma vabandan väga vanemate hobusekasvatajate ees, kuid minu õnneks olid hobusel peal leied, mis hoiavad rangid kenasti paigas. Nüüdsel ajal on mõndel väga suur kriitikameel, kes aravavad, et neil on paremad seisud. Tihti on nii, et ega arvustamine asju paremaks ei tee, pigem teeb ettevaatlikuks suhtumise sellesse inimesse, kes julgeb teist kritiseerida.

Eile proovisin uusi ohje ja leiesid siis Hertale. Täitsa mõnus, kohe teine olemine, natuke ohja kinnitus võiks olla teine, plaanin osta pöörisega karabiinid. Herta seisis tänu leiedele paremini paigal ja rangid ei vajunud ei siia, ega sinna. Uued leied on paremast materjalist, kui need vene omad. Iseenesest oli vene omi raske selga venitada. Kuna tehtud oli peenikesest seanahast, siis nüüd olen Rootsi firma toodanguga täitsa rahul. Loodan lähimal ajal ka sedelgarihmad uued saada, ka musta värvi. Rootsi leiedel veel see asi neid on võimalik reguleerida. Hetkel on mul tööohjad, aga kui aeg edasi läheb ja rakendit hakata tegema, siis rakendispordis jälle omad nõuded. Siis pean ostma asjad Poolast. Võistluskaariku tehas asub kah Poolas. Teada olevalt toodetakse Eestis  ponidele kaarikuid ja mõte on soetada Järlepa Manor Hausist üks sihuke, millal ei tea veel
Esialgne plaan on müüa üks hobune karjast. Eile vaatasin karja ühtsust ja panin tähele, et hetkel kõige suuremas tõrjutuses on Pauliine. Kuid kõige uskumatum on, et Testemona jagab kõiki asju söödast ja karjajuhi staatust Liptoniga, kellega ollakse parimad sõbrad (Testu on tiine ja ootab varssa Poisonilt). 
Pean kutsuma hobuste hambaarsti, Litponil on üks probleemne hammas. Eile vaatasin. Hobuseid jootes jälgin alati nende harjumuslikke käitumisi ja juba mitmendat päeva vaadates, et vee joomisel on kuidagi ettevaatlik ja söömisel sama. Ja avasin suu, pilt selline, et vahetuvad mõned piimahambad ... tean inimesi, kes kuulevad esimest korda, et hobustel toimuvad hammaste vahetused. Sellel ajal ei saa ka korralikku trenni teha, siis nad on tundlikud igale asjale. Kui mu mõni hobune on hambaid vahetanud, tavaliselt teen ma lihtsaid jalutuskäike, kui neid kuhugile rakendan.

Pean olema tähelepanelik koertega metsas käies. Ühte koera mõnda aega rihma otsas jalutama. Teades oma koerte võimeid ja lumiseid olusid metsloomadele. Pean arvestama, et oma koduloom ei tekita looduses pahandusi. Mis ajendas mind selline asi kirjutama. Mõni aeg tagasi pakuti mulle pea 2-e aastaseks saav emane teenistuskoer, kellel just murdmiskombed. Mainin, et kui koeral on koduloomade peale salajane murdmis mood, siis väljendab pererahva oskamatut tähelepanu kui ka vähest tegelust. Ja see sai selle koera puhul mulle vastuvõetamatuks. Kui me Sassu võtsime, siis endine omanik mainis, et kanad peaksid meil kinni olema. Kuid seda teed me ei läinud, et kanu oleks kinni pannud. Alul ta ei murdnud, kuid hiljem hakkas neid ajaviiteks murdma. Mis ma ette võtsin, analüüsisin, et miks linnukoer püüab kanu ja mida ma peaksin enda juures muutma. Et keegi kannatajaks ei jääks. Murtud kanadest alul ei näinud muud, kui sulgi. Hakkasin passima, et seda hetke, et tabada koer teolt ja karistada. Ja esimene kord mul õnnestus, kõik läks nii nagu püüdsin arvata. Kuid järgmine päev kordus sama teema, oli jälle kana kinni püüdnud ja karistasin veidi karmimalt. Kuid tundus, et selline karistus viis jättis ei avaldanud koerale mõistusesse, et ei tohi kodus elavaid loomi murda. Ja kolmas päev jälle kana... nüüd aus olla, sai mulle villand. Andsin vitsa ja jätsin koera murtud kanaga paariks tunniks ühele kohale istuma. Ja meil jäi siis 30 kanast-kukest jäi tol korral alles 3 kana ja kukk. Pidasin seda siiski suureks sammuks ja nüüd mil koer on meil juba elanud üle aasta. Pole enam ühtegi kana ja kukke läinud. Sügisel sai siis oma sügavkülma täidetud oma kukkedega, keda lihtsalt polnud kuhugi enam pakkuda ja kes tahaks kukke niisama iluks, kui asjal peab olema ka mingi mõte kasvatuses.

Mõtisklen siis mitmendat päeva, et miks inimene hakkab loobuma koerast ja viitsimatus tegeleda suutmatus pühenduda südamega võetud koerasse.  Natuke ajab pahaseks, ah ei saa hakkama, mis ikka annan ära... Mida..mida ja miks lastakse sellistel asjadel sündida.

http://www.apollo.ee/elust-koera-ja-kassiga.html
Soovitan lugeda.
http://www.apollo.ee/koera-parim-sober.html
Lugesin selle eilse ja tänase päevaga läbi, hästi lihtsa mõistetavusega ning hea teada tõde, mis tegelikult puudutab koeri.
Minu jaoks on koe sõber, saatja ning abiks teatud töödel.

Nii, kui mõne noore hobusega vähem tegelda, hakkab tema kohe leiutama ulakusi. Nii pisike Anett, mu sinnamaani viis, et teise karjast eraldasin ja talli ühe posti külge talutusnööri ja päitsetega kinnitasin. Kuna mul oli korraline sõnnikuvedu, siis ühtlasi oli tema mul silma all. Kunagi ei tohi jätta noort hobust üksi talutusnööriga kinnitatult. Sain nii mitu asja korraga teha.  Nii, kui maha rahunes, läksin ta juurde silitasin, tõstsin jalgu (tegelikult annab ta neid ise meelsasti-oleme karjamaal vabalt olles palju talle jala tõstmist harjutanud). Taandasin mõned sammud ja siis jälle viskasin kärutäie sõnnikut, kuni nii pea 20 korda. Ja iga kärutäie vahel käisin Anettiga tegelemas. Lõpuks, kui norm sõnniku kogus kärutatud aiamaale, siis panime õhtuks hobused sisse v.a. Herta, kellele meeldib vabadus, seda me talle ka lubame. Kuna tal on sissepääsu võimalus rehe alla, kus magada. Muidu jah jalutab õue peal. Kuna teda kiputakse pidevalt teiste hulgas närima, leidsin, et parim on hoida selliselt. Kuna hobune ei lahku kodunt üksi karja juurest kuhugi. Vahel öösel kuulen, kuidas käib jalutamas ning mainin, et maja ümbrus meenutab jalgradade vabrikut. Neid on tekkinud päris palju, kus siis Herta oma öö tunde veetmas käib, tema saatjateks on muidugi koerad. Koerad ei karda, ta ei ründa ning koerad pakuvad turvalisust.

See nädal on kirev nädal olnud, osaletud ujumis-ja suusavõistlustel, autoremondile on aega raisatud ehk siis saatsin auto mõneks tunniks teenindusse ja neljapäeva hommikul selle kätte saanud. Tunne jälle autoomanikuna suurepärane. 

Ja muidugi uus gripp jälle kohal, viimane öö siis ka palavikuga maadeldud. Eile käisin Hertaga Keo küla vastlapäeva tähistamas. Vahva üritus, hämmastav, et külarahvas üksmeelselt kokku hoiab. 

Ja nüüd mil auto korras, kipub Sass jälle kaasa tulema, pärast Vormsi saarel käiku. Hoian teist vägisi eemale autost. Õnneks üks jooksuaeg jälle möödas, aga jah, mõte tiksub mingil ajal enesele pikakarvalise saksalambakoera hankida.

http://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ&list=LLJ0CPCNurE0XeHdqrWKPRhQ

Kui isegi juhtub või tundub, 
et kogu maailm on su vastu ülekohtune ,
kuid su SÜDAMETUNNISTUS on PUHAS ,

EI JÄÄ SA IIAL SÕBRATA ..

Minu jaoks on ligimise hoolivus Ü L I M .
Kui keegi ei hooli minust ,
soovin ma pigem VALGUSESSE minna ..

SÕBRATUNDES SÕBRAPÄEVA TEILE KÕIGILE.

Hoolides ja Inglikaitset soovides ,
Inglikaitse Rita.

Inglikaitse esitleb fotot / pilti Viktoria Russu pildikogust.
Laenasin, leidsin häid mõtteid.

Tuhkapäev

Auto korras, homme vaja järgi minna, kuna mul täna ei olnud aega. Siis isegi sain ühe Pärnud puksiirabi juhilt Raplas puksiirteenust osutava juhi numbri ja ühendust võetud. Kiidan neid mehi, väga tublid. Aitasid mu hädast välja.  Auto sai ilusti treileri peale ja muigasin omaette, et külarahvas võis mõelda, et järsku saatsin auto romula teed. Ei seekord käis lihtsalt remondis. Hindan seda autoteenindust, kus olen antud hetkel hakanud käima. Tegelikult soovitas mu sõbranna abikaasa, et nii paljud pidid kiitma toda kohta. Tõesti mainin ise ka, et hea koht.

Täna silo vedada ei jõudnud. Mõtlesin hakata loodusringis käima hobusega ja hobustega. Mul on vaja veel hankida laste turvavest. 

Mainin vaikselt, et kui auto katki, siis kogu maailm variseks kokku. Kuna mul üks ainuke, siis tundub, et nagu kogu elu käiks ainult tehnika ümber. 
Nii see on, hobusega ikka 15 km talvel kodunt kaugele tööle ikka ei lähe...peab olema loomale soe tall, kus maha jahtuda, kus vaikselt järgmiseks päevaks välja puhata. 15 km distantsi arvestusega peab arvestama ka kaera porstud tee peale kaasa ning lisaks koresööt. Muidugi saaks kõik ju ree peale kaasa võtta, kui maad mida saab arvestuslikult lumega kaetuks on kõigest 6 km ulatuses, tuleb märkimisväärselt ainult asfaldi peal reega ei tee enam midagi, siis peab olema vanker.
Mis ikka fantaseerida.
Igal juhul eile meile teed lahti ei lükatud ja kui helistasin, et milles probleem, siis vastati, et kui vald käsib, siis sõidavad välja... kas ei ole mitte kummaline... Mõttesse tuli pöörduda vallas töötava majandusjuhataja poole, kelle sõna maksab ka nende põkaprintsidele.
Täna käisin kohaliku kooli lasteaias vastlasõitu tegemas Hertaga. Uskumatu loom... traavis nagu noor sälg, korraga 3 kilti kordagi sammule tahtmata. Imetlesin ja kiitsin Hertat tänase olemuse eest. Ja tänasin südamest, et hetke antud olukord, kus pean sööda vedama hobustele ainult hobusega. On andnud Hertale hea treenitavuse. Ja kõik kolm ringi lasteaia lastega tegi Herta piisavalt suure mõnu ja energiaga. Mis sellest, et see summa väike, aga see siiski midagi...
Jälle läksin mõtetes auto juurde, kahtlen, et järsku on mingis suurem viga, siis auto kaotus oleks hetkel suurem põnts mu majanduslikule seisule. Lisaks siduri onkelmale on ka nüüd käivituse probleem... Mõned asjad seetõttu kokku kuhjunud.

Täna sai siis pühapäeva veedetud... sõnniku jätsin teiseks päevaks. Kuna eilne saun õhtul ei leevendanud ka lihaspingeid õlgades. Söödaveo lükkasin ka homse peale, jätkus karjamaale veel tänasekski. Eks näe, kuidas homne päev kulgeb, pean juba hommikul viima auto remonditöökotta, tuleb ette võtta siduri vahetus. Õnneks seekord ma ei põe pikalt. Juba enne jõule kuulsin käike vahetades, et sidurisse on tekkinud vaevumärgatav pinin. Omal ajal, kui vanaisa tööautoks UAZ, siis sel massinal hakkas sidur käike vahetades kiledat häält tegema. Mille peale, alati vanaisa ütles, et aeg sidur ära vahetada. 
Käisin täna korra isegi metsas, Kati oli mul sadula all ja Lipton siis korde otsas järgi. Lipton käitus korralikult, igal juhul talle meeldib, kui talle pannakse asjad ümber. Käitub kohe korrektse hobuse moodi. Kasutasin täna valjaid ilma ratsmeteta (sellepärast, et kukuks maha ja ei keerduks ümber okste). Ja veel sedelgat, sadulat ei viitsinud selga panna. Olen teda aeg-ajalt kasutanud Hertaga, kui vean silo, et õpiks kõike nägema ja harjuks selle hobuse eluga rohkem.

Minu elu käib loodusrütmide järgi, nüüd mil, kellaaja järgi hommikud valgemaks läinud, siis mu uneajad lühenevad. Ei ole seda meeletut karuoti und. Pikemaks veninud päevad annavad juba õues toimetada rohkemgi, kui vaja. 

Eile plaanitud 20 käsikärutäit sõnnikut õue komposti kärutatud, siis täna lisan veel 25 käsikäru täit...yeee... lihtsalt super. Kokku sellel nädalal hetke seisuga 65. Plaanisin tänagi 20, aga olin nii hoos, et ei saanud pidama, kui lisasin veel 5 käru täit komposti. Nii, et komposti sõbrad, kel huvi on võimalus kevadel seda head kompostsõnnikut saada.
Täna silovedu ei teinud, sööta hetkel küllaga ees. Olen saanud hakkama ja seisab pidev järg ees. Nüüd tunnen tunduvalt enesekindlana, kui näiteks olin seda enne jõule. Siis seisin mitme probleemi ees. Füüsiline jõuetus ning mure traktori pärast, kuid olles saanud mitmetelt inimestelt tunnustust, selles osas, et vean sööda hobusega. Andes tegevust hobusele ja ühtlasi õppisin ise sealjuures mõtlema jälle ennast hobuseinimeseks ning tasapisi tekkis tarkus, kuidas lammutada nii, et ei pea ennast füüsiliselt kurnama.

Kurb hetk tekkis alles hiljuti, kui mu auto sidur lakkas lõplikult töötamast. Nüüd esmaspäeval siis uue sidurivahetuseks läheb.

Üks õhtu ehmatas Herta mind ikka kapitaalselt. Läksin aida alla, et sorteerida nati riideid, korraga kuulsin sellist häält, nagu oleks aidas kuskil ellu ärganud madu... ma ehmatasin südamest ja tardusin hetkeks soolasambaks... Hakkasin silmadega otsima, et kust see hääl tuli ja kui olin oma vaatega jõudnud aida ukse taha. Seisis Herta, kes hetkel elab meil vabapidamisel ja saab liikuda seal, kus meeldib. Kuna tegemist aida osaga, kus hoian ka kaera, siis oli see aida uks, mis kutsus hobuse kohale. Herta oli minu ehmatuse allikaks. Hakkasin naerma, Hertal endal oli tähenduslik pilk.

Aida uks ja kaerakirstukaane kriuks on hobustele tuttav, siis jätavad tavaliselt kõik oma toimingud ja tulevad teadmisega, kas ma hakkan jagama kaera.

Matkajuhi ajaveeb: Matkapoed Stockholmis. Kust ja mida?

Matkajuhi ajaveeb: Matkapoed Stockholmis. Kust ja mida?: Stockholm on üsna hea koht matkavarustuse ja eelkõige riietuse hankimiseks. Nagu kaubanduses kombeks, paiknevad ka Stockholmis kallimad (väi...

Vormsil käik

Veel miskit, ...kunagi sai uhked pulmad peetud.

Helgeid mälestusi.

Esimese pildi peal on lapsevankris poni varss, kellele oli kasuemast tori mära Huvi kogematta peale astunud. Ei tohtinud lasta oma jalgadel liikuda ja muidugi olid lapsevankri vedrud täis vinnas.

Teine pilt kajastab saiavormi tegu ja laua ääres saia jagamas Morrisega poeg Joel. Morrisega selline lugu, kes sai  koolitatud kasuema kitse alla imema.

Jätkan koerte teemadel.

Vastutustundetud koeraomanikud! 

Alustan kirjutamist piisava pahameelega, tahtes oma pahameele kõik rumalate koerapidajate peale valada. Milles probleem, kahel emasel jooksuaeg ja lähima küla kaks isast korda mööda meil käimas. Samas nende ülbe käitumine ümbruskonnas on äratanud ka lähedal olevate naabrite koerte tähelepanu ja seetõttu on tekkinud meil selline olukord, kus nende klähvimise tagajärjel on lähima 5 km raadiuses koerad öösiti rahutud. Pidev haukumine ja maja ümber kollitamine, on ikka häiriv faktor. Mina, kes hoolin tõukoertest ja soolisest eelistan emaseid, siis selline koerapidamine, kus pisike koer täis ülbust näitab koeraperemehe hoolimatut suhtumist. Koer on kasvanud üle pea... kas siin ei pea sekkuma mõni riigiametnik märkuse tegemisega...? Palusin lastel hoolega silma peal hoida liikuvatel penidel ja teha pilte. Need laeme ülesse valla fb kontole, et selgitamaks koeraomaniku ning alustada läbirääkimisi, koera edaspidise saatuse üle.

Hetkel ei suhtle ma naabritega, kuigi peaks. Kuid nad peavad ise aru saama, et see koer mis neil on, käib neile ülejõu pidamiseks (endine omanik lasi üle pea kasvada) ja peaksid kaaluma kastreerimist. Too koer ei hooli, siis millestki ja peremehe kutsele enam ei allu.  Mulle ei meeldi, kui öösiti toimub mingi action koerapüük ja mu magamistoa akna alt kappab mitu paari jalgu mööda, sellest piisab ja mu uni on läinud, seda tagasi saada... võimatu.
Mina eelistan isastele emaseid tõukoeri pidada  ja siis tahaks, et naabrid arvestaksid ka minu soovidega. Kas on mõtet pidada hormonaalselt ületöötavat isast koera isasena säilitada. Uurisin internetist, mida selle kohta kirjutatakse, piisav materjal. Palun lugeda ja guugeldada, leiab nii näitlike ja teoreetilise kirjeldusi kastreerimise kasuks.

Uskumatu, aga jaanuar oma hiilguses otsa saamas. Pean tunnistama, et viimaste päevade temperatuurid on mulle isegi meeldinud. Viimane kord silo vedades s.o. laupäeval. 
Sai veetud nii palju, et sööta jaguks vähemalt kaheks päevaks, aga õnneks tuli välja kolmeks päevaks ja üks suts jäi veel tagavaraks ree peale. Täna saan lihtsamalt.

Mida tahab üks hobune.

• juua
• süüa
• piisavas koguses mineraale, et ainevahetus normis püsiks
• tegevust, mis tagaks hobusele normaalse koormuse

Viimasel ajal olen andnud Hertale rohkem vabadust, sest ta vajab seda. Eile õhtul oli vahva, läksin kahe koeraga jalutama, Herta tuli ka kaasa. Herta lootis eile, et panen ta ree ette. Kuid mul polnud vajadust. Herta otsib üha minuga lähedast kontakti, aga kärsitus ree ette rakendamisel püsib. Näit. Teele seisis täitsa paigal, siis Herta puhul sedelga rihmade kinnitamisel paremale aisale hakkab ta vaikselt juba nihverdama. Kõige viimasena suuliste rõnga külge ohje kinnitades, kohe minekut teeb. Õnneks mitte küll tormates, aga siiski reele pean hüppama peale, kui hobune liigub.

Täna jalutasime Hertaga kaera tooma, ta pole seda veel teinud. See oli mulle meeldiv üllatus, mis mulle väga meeldib. Tori hobuste puhul on see, et nad on rahumeelsed ja saavad koertega hästi läbi. Mu karjas elav eesti tõugu täkk Lipton ei salli see eest koeri üldse. Sass on hädavaevu ta kapjade eest pääsenud, hea et elab. Ma olengi koeri õpetanud, et nad minuga ei tohi karjamaale tulla.

Otsisin siis eile uued rangid ja siis mingid vana sedelga vraki, mida mõtlesin taastama hakata. Sedelgas ise on huvitava välja nägemisega. Kaalungi, et millest alustan. Panen siia ka homme pildid, et milline on mu sedelgas hetkel ja siis panen uuesti, millisena paistab see taastatuna.

Tee kehale head tervislike vürtside abil - Tervis & trenn - naine24.ee

Tee kehale head tervislike vürtside abil - Tervis & trenn - naine24.ee
Väga hästi sobib see viide siia, kuna mind ennast on loodusravimid aidanud.

Homsest alustan kolme hobuse kaupa kapjade värkimisega. Proovin ka tite jalgu tõsta ja temalgi kabjad üle vaadata. Homseks veel silovedu.  
Mõtisklen Herta üle, kes lingutab kõrvu ja vehib ärevalt peaga, kui üritan talle tekki selga panna. Ma ei mõista mis tal viga, et miks ärritub. 

Tõnisepäev ja minu esimene selle aasta suusatamine.

Päike paistab, mõnus külmake ja paras riietus oli mu sobivaks suusareisiks. Leidsin loodusest huvitavat. Ema ilvese ja poja jäljed. Enne koju jõudmist kodu lähedasest metsast, aga üksiku uitaja isase ilvese jäljed (suuruse vahe). Kahju on, et ühtegi tervet fotokat pole majas, millega pilti saaks teha. Viimane pilt sai tehtud loomade loendusel ja siis kustus sootusks (aku sai tühjaks). Kuid viimased ööd olen proovinud neid laadida, siis mitte miskit ei aita. Fotokate omanikud on maininud,et akude laadimine võtab aega.
Tõnisepäevast siis  taliharjapäevast miskit
http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4836&op=lugu

Mis toimub?

Olin paar päeva eemal hobustest, majapidamisest, muudest kodustest kohustustest. Sain vahelduseks proovida metsloomade loendamist ja ajaja rollis osaletud. Organisatsioon ELF kutsus oma liikmete seast siis loomade loendusse Jõesuu - Vihtra - Tori piirkonda. Kestus kaks päeva. 
Tegelik motivatsioon välja minekuks oli leida uusi tutvusi. Ja põnevaks teadmiseks sai seegi, et mitmete inimestega olen juba osalenud mitmel koolitusel. Nii mitmes kohas kohatud näod saavad ajapikku tuttavamaks. Ja vestlused sujuvad igas pinnas laialdaselt. Lootsin vaikselt oma südames sellises suures aktsioonis hunti kohata, kuid seekord jäi see tulemuseta. 
Käisin veel korra Algise juurest läbi, kes pakkus võimalust proovida tõukekelguga matkata piirkonnas. Kolamise käigus, kus kruusateelt (mis viib Kuusekäärale, elab Soomaa ilmatark Indrek). Leidsin siis hallivati jäljed. Alul tunduvad need hiilgama piraka suurekasvulise pini omad. Kuid teades, esimese talu asukohta, siis tekkis kahtlus koera jälgedes ja teades selle piirkonna hundi rohkusest. Algis mainiski, et need va võsavillemid ikka lausa kohe öösiti Soomaa keskuses hoovis öösiti kolamas harrastavad käia. 
Soomaa keskuse hoovi sõites täheldasin sisse sõidetud jälgede järgi, et massilisi ekskursioone pole täna toimunud. Pärast tõukekelgu ringi ja vestlusest poja Joeliga, et tõukekelk pole minu jaoks. Eelistan suuski talve oludele. 
Vestluse käigus selgus, et Aivar on pannud Karuskose müüki, minu jaoks ehmatav uudis. Kahju, isegi eelmine öö hostel Jõesuu (hetkel ei tegutse suurelt, puudub kindel omanik, aga tuttavatele üüritakse välja). Püüdsin mõelda teisipäeva õhtul välja hosteli endise kasutuse vastava välisfassaadi alusel. Kuid mu kahtlusele andis Algis kinnituse, et see hoone on olnud enne lasteaed ,,Pääsupesa". Tegemist siis nõukaaja ehitisega. Eile hommikul enne hostelist lahkumist tegin siis tiiru ehitisele, et veel paremat pilti ümbrusest saada, arutades kõiki asju Joeliga. Joel oli siis ainus lastest, keda sain kaasa võtta. Laura suhtes tekkis kahtlus, kas suudab ikka 6 tundi metsas olla. 
Pesamuna hobutita Anett saab passi siis kolm nime. Miks? Seletan selle ka ära. Kuna mu enda tütar on Anete, siis on see meie peres ikka segadust külvav nimi, aga mida ma teha saan, kui omaniku soov on püha. Ja meie poolt sai lisanimena juurde Anne-Mai. Anete mu tütar leidis ta hommikul Randa juurest, siis tema selle nime pakkujaks oli.  Randale leidsime uue kodu, kuna meil temaga sellist kiindumust ei tekkinud ja kuna olukord, kus tööd ja tegemised noortele hobustele panustatud ja temaga kokku kolm kopsuhaiget hobust tundus juba liiga suure koormusena. Kuna tema kopsuhaigus oli suurem ja suurema tõenäosusega ei tea, mitu aastat teda meil oleks olnud. Pidevalt tekitada, osta tekke (leian, et ühele eesti tõule, kes peaks olema kohastunud õue tingimustes elama) kasvatab normaalse talvekarva ei peaks olema tekitatav. Ja nii oligi, et pidin leidma Randale parima lahenduse, kus ta saab need tingimused. Õnneks leidsin sellise pere, kus tema eest hoolitsetakse nii nagu tema tervislik seisukord nõuab. 
Mu traktorid, mis hetkel rivist väljas, pidev söödavedu. Arvestatav kogus söömisele, kui palju kari ära sööb. Õnneks olen leidnud tasakaalu ja söödaveos on ka tekkinud juba järjepidevus. Oskused, kuidas lammutada silorulli (see on närvutatud õitsemisefaasi lõpetanud loodusliku rohumaa silo).  Viimased rullid, mida oleme ette vedanud on olnud suurepärased. Lõhn, maitse, et söö või ise.

Aastapuuks on saanud lodjapuu, olles lugenud selle aasta esimest Eesti looduse numbrit, kust sain teada, et aastapuu tiitlite andmise osas ollakse ammendunud. Pakutud on siis lodjapuu, mille ümber on arutelu, kas ta ikka kuulub puuks või mitte. Mina sellisesse diskusiooni ei lasku, pigem mulle meeldib lodjapuu oma viljade pärast. Lodjapuu valmis viljadest saavad linnud eriti leevikesed oma kõhukesi täita. Pikalt punavad isegi esimese lume taustal on lodjapuu oma marjadega nagu jõuluehteis.
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_lodjapuu

Aastaloomaks on hunt. Siia kommentaare ei jaga, Siberis ollakse huntidega hädas, isegi linnadesse on juba hundikarjad tunginud ja inimesi rünnanud. Kahtlus on langenud, et arvukus on kasvanud. 
Euroopas on massilise küttimise tagajärjel hundid kadunud. Sellest siis metsakutsa (rahvapärane nimetus) meil kaitse alla võetud ja teaduslikke uuringuid rände ja sigimise ning saakloomade püüdmisel (Soomaal teostatakse). 

Pärandkultuuri aasta... minu lemmikteemasid. Alanud aasta I EL numbris siis talukohtades ja igas kuus midagi põnevat, et tekkis huvi eneselegi tellida.  

Pean üks päev tooma aisapuu, kuna reeaisk on otsakorral. On teine siiani veel vastupidanud, kui ma Kastilt tõin. Mul on eraldi aisad reel, saanil ja vankril. Igal aisal on ka omad otsad.
 Lisan lingi aisateost...
http://www.tyohevosharrastajat.net/vinkit/aisojenteko.html

Võib olla sobib siia ka link küüslaugu kasulikkusest, pean koju ostma teist. Lapsed on ajaviiteks enda kasvatatud võileiva peal ära söönud.
http://naistekas.delfi.ee/tervis/tervisliktoit/kuuslauk-imeravim-kumne-tervisehada-vastu.d?id=65510716

Tänane päev suurepärane, kui eile pool päeva magamisele kulus. Palavik jälle, töö juurest vist tõin kaasa. Pean hakkama ka tarbima küüslauku, enam lihtsalt ei suuda. Nii kui töölt hommikul koju naasen on palavik. Ja mitte eriti madal. Võtab ikka jalalt maha. Nii oligi, kui sain palaviku maha, toimetasin loomad, läksin silorulli lammutama, kuid võimatu tegevus. Vesi jooksis juba rullilt kilet lammutades. Kui kile ümbert saanud, siis leidsin, et hobuseid ma üldse õue ei lase, Endal ka lihtsam. Plaanis oli eile veel vedada sööta koju tagavaraks, kuid jätsin sellegi ära. Mul õnneks ree peal õues silo ja lakas heina.  Andsin siis mitmele söötmiskorrale jaotatud sööda neile ette. Mul lihtsam ei pea vedama. Kogesin, et nii on parim  mulle. Juba vana aasta sees maadlesin pea iga päev palavikuga. Ja see pole ka hea, kui peaksin lõpetama kopsupõletikuga.
Täna siis hommikul alustasin päeva juba kella 6 paiku, andsin Hertale head ja paremat. Saatsin lapsed kooli ning rookisin õue eelmise päeva lumest. Tundes eneses suurepärast tunnet, läksin varsti sööta tooma, mul oli veel eelmisest korrast silorulli südamik. Kohale jõudnud, töötasin läbi uue süsteemi ja kangi abil sain selle südamiku ree peale. Super tunne valdas, siis kerisin teiselt rullilt veel lisa juurde. Ja koju, maha laadimisel oli juba vanem tütar abiks...Hurra, tunne oli suurepärane, natuke küll nahk sai selle punnitamise peale märjaks, kuid see polnud nii hirmutav tegur, et oleks oma tegevust pidanud lõpetama. Ja uuesti järgmise rulli juurde tagasi jõudnud, laadisime kogu kupatuse peale. Ja mis sa hing ikka oskad, kui rõõmustada, et jälle ennast on ületatud. Ja koju saades, vaatasime kella kõik oli graafikus. Hobused välja lasknud ja siis jootmisega tegeles Aade,  mina otsisin kuivemat puidu materjali, et saagida ja saaks toad soojaks kütta. 
Kuiva sobivat küttematerjali otsides, leidsin aida lakast rangisid, pean need üks päev alla tooma ja vaatama millises seisukorras nood ommavad. Veel sõnnikutki välja kärutatud, aga see võttis ikka märjaks, kuid ujuma ei soovinud täna minna. Olen see nädal korra käinud, vast jääb pühapäevaks.

Elu on tavapärases rutiinis, ei mingeid muutusi. Poeg proovis traktori käigukasti lahti võtta, kuid takistus tuli ette, siduritoru, mida ta ei suutnud lahti keerata. Kuid mis teha, meespool, kes usufanatt viibis viimase nädalavahetuse Türil Neemo Raasiku koguduses kolme päevasel koosolekul. Lubatud ajal koju ta kunagi ei jõua. Pidi veel viima nagu ta mainis ühe naisolevuse Märjamaale. Viimastel aastatel on tekkinud uus hobi. Kimbutamas keskea kriis. Peensusteni ei lasku, jääb igale ühele mõistamiseks. 
Palju on mulle selliseid töid langenud, mis eelistavad meesterahva kätt ja tegemisi, aga jah. Pean paljuski enese mõistusele ja füüsilise olemisele lootma. 
Vean üle päeva silo, mille kvaliteet välimises kihis pole kiita. 1/3 läheb ära viskamisele, hallitus. Muidu kile on terve, oletan, et hallituse teke on selles rohumassis endas. Varemalt pole sellist asja täheldanud, kuid õnneks on need ainult tükid, mitte kogu ulatuses.

http://www.virtuaali.info/opetusmaatilat/index.php?tila_id=9&videot&kansio=11&video=258

Veel soomekeelseid rakendusõpetusi.

Head Nurmkana aastat.

Panin oma talu blogilehe ilmet kujundama ,,Maalehe" poolt pakutud interneti põhist piltkalendri pildi. Minu vanaisa lemmiklind, kuidas ta neid hoidis ja talviti söötis.  
Ühtepidi on see aasta kuulutatud nurmkana aastaks. Märgata looduses neid. Imestan seda, et see talv ma pole veel gruppi leidnud. On kutsutud neid ka vaatlema, mõtlesin, et lisan ka siia lingi. Selle kaudu lisada märgatud linnu liik kirja panna.
http://sookoll.ee/aastalind/   Nurmkana vaatlused

 Loodan selle linnugrupi leida, aga enne pean oma lubaduse täitma. Hankima uue mobiili, millel rakendusena kaamera. Ei saa enam, nii palju oleks pildistada, kasvõi seda, kuidas meie hoburee patrioot Sass reega armastab sõita. Ükskõik kui suur koorem meil peale laetud on tema esimene, kes kuhja otsa ennast sättinud ja terve tagasi tee tema siis lõbusalt keksib ja möllab näidates ülesse koera kõige parimad küljed, mis temas veel peidus on. Koera nägu on täis armsat naeratust. Ennastki ajab see muigama.
Täna juhtumisi sattusin sellisesse kohta, kus oli tegemist sünnipäevalapsega (Raikküla rk juhataja). Olles juba korra õnnitlenud fb seinal ei jätnud ka seda tegematta kordusena läbi kätlemise. Aastate tagant võin pajatada, olen oma harjumusest suur raamatusõber ja raamatukogusõber. Ja seetõttu üks mu tutvusringkond moodustab raamatukogu töötajatest.

Rakendamise linke

http://www.youtube.com/watch?v=UB_l6NWMX-8&feature=youtu.be

http://www.youtube.com/watch?v=Socf-iWaiYU&feature=youtube_gdata
Soome keeles rakendus.

http://sovetskiytyagik.ucoz.ru/forum/8-12-1
Vene keeles õigete rakendus võtetega video materjal. Õppida, õppida, õppida jne,

Yeee, tänane päev siis korda läinud. Kui facebookis toimub eesti tõugu hobuste grupis arutelu, kuidas on õige rakendada. Siis mina vean selle asemel, et päeva arvuti taha kulutada sööta hobusega. Aega võtab, aga asja saab. Nii kaua teised hobused sees heinu nosimas, kui me kambaga ja Hertaga sööta vedamas. 
Mõnus ilm, oleks, selline kogus lund püsiks, muidu on nii, et peame hakkama vankriga vedama (vanker vajab veidi ümber kohendamist). Tundub ikka ilmast ka, et mida pehmem ja vähem lumekest, seda parem on seda sitket niisket rohumassi kilest lahti arutada. Tänavu aastane silo pole selline, mis eelmine. Oletan, eelnev sadu mõjutas rohu maha niitmisel niiskuse sisaldust. Katil  paraneb karvastik. Imestan, et nii kui hein ja kaer on, hakkab tema nahk kohutavalt sügelema (see on aastaid olnud). Ja kohe pööran söödale tähelepanu. 
Näis mis ilm homme on ja kuidas saab olema meil veotööde järg. Tahaksin lastega üks päev kuhugile sõita, pole tükk aega kuskil käinud.