Liiga palju päikse käes viibimine võib viia selleni, et võib jääda tõbiseks. Täna siis nohus, kergelt uimane, palavikku kraadinud pole, aga enesetunne sellegi poolest kiita. Pühapäevasest ratsutamisest on siis kõik võimalikud lihased k.a. valulikud. Selline tunne, nagu sant ülekere. Kuigi mu viimasest ratsutamisest pole teab mis pikk aeg tagasi, ainult nädal. Ja siis oli jah ainult tund aega. Käisin siis kahe hobusega, aga mis teha võrrelda, harjutustega või lihtsalt jalutussõiduga. Jalutussõidu järel ei kogenud ma miskit, aga pühapäev sai nii mõndagi harjutust enesele ja hobusele meelde tuletatud. näit. pikendatud traav sügavas lumes. Hobu jooksis meelsasti. Ja ise nautisin sama, kuid täna jah. ... võtan naljaga pooleks, kulub ära, siis tean mis asi on sportlik vaheldus ja eks muidugi 12 km suusatamist.
Tänane ilm on kahvatum ehk siis kui selline asi nagu päike hetkel puudub. Ja õues ka veidi vilum, õues läheb hingamine paremaks, kui toas. Kuid mis teha uimasena liigelda ja toimetada ka eriti palju ei taha. 
Õnneks eile sai palju silo veetud ja siis täna sellega hooletum. Hobused toimetatud, eks mingi aeg siis sisse.

Tänane päev oli sama, mis eilegi. Kaunis päike, mis lausa kutsus mind õue tegutsema. Plaanisin siis silovedu, olgugi, et karjamaal veel mõni kuhi, mõtlesin ,et teen siis alguse ära. Saigi siis see tehtud. Herta käitus täna super hästi, natuke nihverdamist, aga talutavas kontekstis. Kolm reetäit silo siis veetud. 
Eile käisin veel Teebaga maastikul ratsutamas, siis enne maastikule minekut, tallasin korraliku raja tänaseks siloveoks, et Hertal reega lihtsam oleks. 
Kahel sõidul kaasreisija rollis reisis kaasa Sassu, kes siis mängis kuulekat koera. Mainin, et tegelen lisaks hobusele veel koeraga, kuigi Sassu võib vahel tülikaks osutuda. Sellisel hetkel, kui mul vaja hobusele tähelepanu osutada, siis tema tuleb sülle istuma. Tegelikult on ta vahva tegelane, kellele meeldib akrobaatika ja oma jutt samamoodi. Kui ma läksin laupäeva hommikul vara kodunt välja, et tööle minna, siis ta püüdis mulle midagi oma vaiksel toonil jutustada ja need rippuvad mokad naljakalt kerkimas. Kujutage ette, hommikul naasta tööle ja meenutada kodust kaasa saanud koera emotsionaalset nägu, jääb ikka päevaks ajaks kummitama. Ja aus olla, siis ikka päev otsa saatis mind see emotsionaalne koera jutt.

Mis juhtus täna. 95 Vabariigi aastapäeva sünnipäeval...

Kui oma saanisõitu alustasin uue rangiga, siis pärast poole distantsi peal. Märkasin, et rangiroom vajab pingutamist. Oli vaja hobune pidama saada, kuid Herta kärsitus viis asja nii kaugele, et pani kimama ja mina, kes olin juba saani pealt maas. Ei olnud Hertal aega mõelda, et mida ma tegelikult tahan teha. Tema pani ümber minu tiirutama, kuni saaniaisad järgi andsid. Ühel siis murdus metalli juures puidu osa (aisk ise valmistatud pea 18 aastat tagasi-kohalikud lapsed, kes tol ajal ratsutamas käisid aitasid ära värvida). Tänane teema, et kui uusi asju proovida, peab olema hobuses kindel, et ei hakka tormama. Uue rangiroomad on pehmest materjalist ja hästi säilinud. Vanus on teadmata, kuid tean nende rangide saamise lugu. On need ühe inimese kingitud, kellele müüsin pea 26 aastat tagasi ühe nutriapaari.. Rangid pidin ära tooma toona rattaga, enese kaelas. Hertale neid täna kaela pannes, olid need lausa nagu valatud. Kuid jah, aisa purunemise järel, koju naastes vahetasin jälle vanade vastu. Otsisin ka vanema sedelga, kuna tänane sedelgas sai ka natuke kannatada (mõttes ohkan, et peab jälle remonditööd tegema), kuid õnneks varustust jätkub ja mu enese hool seisab alati selle taga, et hoian tagavara varustust korras. Tagasi tulles, selgus, et teise aisa metalliosa on ka kannatada saanud (vajab keevitamist), pidin kasutama aisa kinnitamist saani külge alumist sedelgarihma vabandan väga vanemate hobusekasvatajate ees, kuid minu õnneks olid hobusel peal leied, mis hoiavad rangid kenasti paigas. Nüüdsel ajal on mõndel väga suur kriitikameel, kes aravavad, et neil on paremad seisud. Tihti on nii, et ega arvustamine asju paremaks ei tee, pigem teeb ettevaatlikuks suhtumise sellesse inimesse, kes julgeb teist kritiseerida.

Eile proovisin uusi ohje ja leiesid siis Hertale. Täitsa mõnus, kohe teine olemine, natuke ohja kinnitus võiks olla teine, plaanin osta pöörisega karabiinid. Herta seisis tänu leiedele paremini paigal ja rangid ei vajunud ei siia, ega sinna. Uued leied on paremast materjalist, kui need vene omad. Iseenesest oli vene omi raske selga venitada. Kuna tehtud oli peenikesest seanahast, siis nüüd olen Rootsi firma toodanguga täitsa rahul. Loodan lähimal ajal ka sedelgarihmad uued saada, ka musta värvi. Rootsi leiedel veel see asi neid on võimalik reguleerida. Hetkel on mul tööohjad, aga kui aeg edasi läheb ja rakendit hakata tegema, siis rakendispordis jälle omad nõuded. Siis pean ostma asjad Poolast. Võistluskaariku tehas asub kah Poolas. Teada olevalt toodetakse Eestis  ponidele kaarikuid ja mõte on soetada Järlepa Manor Hausist üks sihuke, millal ei tea veel
Esialgne plaan on müüa üks hobune karjast. Eile vaatasin karja ühtsust ja panin tähele, et hetkel kõige suuremas tõrjutuses on Pauliine. Kuid kõige uskumatum on, et Testemona jagab kõiki asju söödast ja karjajuhi staatust Liptoniga, kellega ollakse parimad sõbrad (Testu on tiine ja ootab varssa Poisonilt). 
Pean kutsuma hobuste hambaarsti, Litponil on üks probleemne hammas. Eile vaatasin. Hobuseid jootes jälgin alati nende harjumuslikke käitumisi ja juba mitmendat päeva vaadates, et vee joomisel on kuidagi ettevaatlik ja söömisel sama. Ja avasin suu, pilt selline, et vahetuvad mõned piimahambad ... tean inimesi, kes kuulevad esimest korda, et hobustel toimuvad hammaste vahetused. Sellel ajal ei saa ka korralikku trenni teha, siis nad on tundlikud igale asjale. Kui mu mõni hobune on hambaid vahetanud, tavaliselt teen ma lihtsaid jalutuskäike, kui neid kuhugile rakendan.

Pean olema tähelepanelik koertega metsas käies. Ühte koera mõnda aega rihma otsas jalutama. Teades oma koerte võimeid ja lumiseid olusid metsloomadele. Pean arvestama, et oma koduloom ei tekita looduses pahandusi. Mis ajendas mind selline asi kirjutama. Mõni aeg tagasi pakuti mulle pea 2-e aastaseks saav emane teenistuskoer, kellel just murdmiskombed. Mainin, et kui koeral on koduloomade peale salajane murdmis mood, siis väljendab pererahva oskamatut tähelepanu kui ka vähest tegelust. Ja see sai selle koera puhul mulle vastuvõetamatuks. Kui me Sassu võtsime, siis endine omanik mainis, et kanad peaksid meil kinni olema. Kuid seda teed me ei läinud, et kanu oleks kinni pannud. Alul ta ei murdnud, kuid hiljem hakkas neid ajaviiteks murdma. Mis ma ette võtsin, analüüsisin, et miks linnukoer püüab kanu ja mida ma peaksin enda juures muutma. Et keegi kannatajaks ei jääks. Murtud kanadest alul ei näinud muud, kui sulgi. Hakkasin passima, et seda hetke, et tabada koer teolt ja karistada. Ja esimene kord mul õnnestus, kõik läks nii nagu püüdsin arvata. Kuid järgmine päev kordus sama teema, oli jälle kana kinni püüdnud ja karistasin veidi karmimalt. Kuid tundus, et selline karistus viis jättis ei avaldanud koerale mõistusesse, et ei tohi kodus elavaid loomi murda. Ja kolmas päev jälle kana... nüüd aus olla, sai mulle villand. Andsin vitsa ja jätsin koera murtud kanaga paariks tunniks ühele kohale istuma. Ja meil jäi siis 30 kanast-kukest jäi tol korral alles 3 kana ja kukk. Pidasin seda siiski suureks sammuks ja nüüd mil koer on meil juba elanud üle aasta. Pole enam ühtegi kana ja kukke läinud. Sügisel sai siis oma sügavkülma täidetud oma kukkedega, keda lihtsalt polnud kuhugi enam pakkuda ja kes tahaks kukke niisama iluks, kui asjal peab olema ka mingi mõte kasvatuses.

Mõtisklen siis mitmendat päeva, et miks inimene hakkab loobuma koerast ja viitsimatus tegeleda suutmatus pühenduda südamega võetud koerasse.  Natuke ajab pahaseks, ah ei saa hakkama, mis ikka annan ära... Mida..mida ja miks lastakse sellistel asjadel sündida.

http://www.apollo.ee/elust-koera-ja-kassiga.html
Soovitan lugeda.
http://www.apollo.ee/koera-parim-sober.html
Lugesin selle eilse ja tänase päevaga läbi, hästi lihtsa mõistetavusega ning hea teada tõde, mis tegelikult puudutab koeri.
Minu jaoks on koe sõber, saatja ning abiks teatud töödel.

Nii, kui mõne noore hobusega vähem tegelda, hakkab tema kohe leiutama ulakusi. Nii pisike Anett, mu sinnamaani viis, et teise karjast eraldasin ja talli ühe posti külge talutusnööri ja päitsetega kinnitasin. Kuna mul oli korraline sõnnikuvedu, siis ühtlasi oli tema mul silma all. Kunagi ei tohi jätta noort hobust üksi talutusnööriga kinnitatult. Sain nii mitu asja korraga teha.  Nii, kui maha rahunes, läksin ta juurde silitasin, tõstsin jalgu (tegelikult annab ta neid ise meelsasti-oleme karjamaal vabalt olles palju talle jala tõstmist harjutanud). Taandasin mõned sammud ja siis jälle viskasin kärutäie sõnnikut, kuni nii pea 20 korda. Ja iga kärutäie vahel käisin Anettiga tegelemas. Lõpuks, kui norm sõnniku kogus kärutatud aiamaale, siis panime õhtuks hobused sisse v.a. Herta, kellele meeldib vabadus, seda me talle ka lubame. Kuna tal on sissepääsu võimalus rehe alla, kus magada. Muidu jah jalutab õue peal. Kuna teda kiputakse pidevalt teiste hulgas närima, leidsin, et parim on hoida selliselt. Kuna hobune ei lahku kodunt üksi karja juurest kuhugi. Vahel öösel kuulen, kuidas käib jalutamas ning mainin, et maja ümbrus meenutab jalgradade vabrikut. Neid on tekkinud päris palju, kus siis Herta oma öö tunde veetmas käib, tema saatjateks on muidugi koerad. Koerad ei karda, ta ei ründa ning koerad pakuvad turvalisust.

See nädal on kirev nädal olnud, osaletud ujumis-ja suusavõistlustel, autoremondile on aega raisatud ehk siis saatsin auto mõneks tunniks teenindusse ja neljapäeva hommikul selle kätte saanud. Tunne jälle autoomanikuna suurepärane. 

Ja muidugi uus gripp jälle kohal, viimane öö siis ka palavikuga maadeldud. Eile käisin Hertaga Keo küla vastlapäeva tähistamas. Vahva üritus, hämmastav, et külarahvas üksmeelselt kokku hoiab. 

Ja nüüd mil auto korras, kipub Sass jälle kaasa tulema, pärast Vormsi saarel käiku. Hoian teist vägisi eemale autost. Õnneks üks jooksuaeg jälle möödas, aga jah, mõte tiksub mingil ajal enesele pikakarvalise saksalambakoera hankida.

http://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ&list=LLJ0CPCNurE0XeHdqrWKPRhQ

Kui isegi juhtub või tundub, 
et kogu maailm on su vastu ülekohtune ,
kuid su SÜDAMETUNNISTUS on PUHAS ,

EI JÄÄ SA IIAL SÕBRATA ..

Minu jaoks on ligimise hoolivus Ü L I M .
Kui keegi ei hooli minust ,
soovin ma pigem VALGUSESSE minna ..

SÕBRATUNDES SÕBRAPÄEVA TEILE KÕIGILE.

Hoolides ja Inglikaitset soovides ,
Inglikaitse Rita.

Inglikaitse esitleb fotot / pilti Viktoria Russu pildikogust.
Laenasin, leidsin häid mõtteid.

Tuhkapäev

Auto korras, homme vaja järgi minna, kuna mul täna ei olnud aega. Siis isegi sain ühe Pärnud puksiirabi juhilt Raplas puksiirteenust osutava juhi numbri ja ühendust võetud. Kiidan neid mehi, väga tublid. Aitasid mu hädast välja.  Auto sai ilusti treileri peale ja muigasin omaette, et külarahvas võis mõelda, et järsku saatsin auto romula teed. Ei seekord käis lihtsalt remondis. Hindan seda autoteenindust, kus olen antud hetkel hakanud käima. Tegelikult soovitas mu sõbranna abikaasa, et nii paljud pidid kiitma toda kohta. Tõesti mainin ise ka, et hea koht.

Täna silo vedada ei jõudnud. Mõtlesin hakata loodusringis käima hobusega ja hobustega. Mul on vaja veel hankida laste turvavest. 

Mainin vaikselt, et kui auto katki, siis kogu maailm variseks kokku. Kuna mul üks ainuke, siis tundub, et nagu kogu elu käiks ainult tehnika ümber. 
Nii see on, hobusega ikka 15 km talvel kodunt kaugele tööle ikka ei lähe...peab olema loomale soe tall, kus maha jahtuda, kus vaikselt järgmiseks päevaks välja puhata. 15 km distantsi arvestusega peab arvestama ka kaera porstud tee peale kaasa ning lisaks koresööt. Muidugi saaks kõik ju ree peale kaasa võtta, kui maad mida saab arvestuslikult lumega kaetuks on kõigest 6 km ulatuses, tuleb märkimisväärselt ainult asfaldi peal reega ei tee enam midagi, siis peab olema vanker.
Mis ikka fantaseerida.
Igal juhul eile meile teed lahti ei lükatud ja kui helistasin, et milles probleem, siis vastati, et kui vald käsib, siis sõidavad välja... kas ei ole mitte kummaline... Mõttesse tuli pöörduda vallas töötava majandusjuhataja poole, kelle sõna maksab ka nende põkaprintsidele.
Täna käisin kohaliku kooli lasteaias vastlasõitu tegemas Hertaga. Uskumatu loom... traavis nagu noor sälg, korraga 3 kilti kordagi sammule tahtmata. Imetlesin ja kiitsin Hertat tänase olemuse eest. Ja tänasin südamest, et hetke antud olukord, kus pean sööda vedama hobustele ainult hobusega. On andnud Hertale hea treenitavuse. Ja kõik kolm ringi lasteaia lastega tegi Herta piisavalt suure mõnu ja energiaga. Mis sellest, et see summa väike, aga see siiski midagi...
Jälle läksin mõtetes auto juurde, kahtlen, et järsku on mingis suurem viga, siis auto kaotus oleks hetkel suurem põnts mu majanduslikule seisule. Lisaks siduri onkelmale on ka nüüd käivituse probleem... Mõned asjad seetõttu kokku kuhjunud.

Täna sai siis pühapäeva veedetud... sõnniku jätsin teiseks päevaks. Kuna eilne saun õhtul ei leevendanud ka lihaspingeid õlgades. Söödaveo lükkasin ka homse peale, jätkus karjamaale veel tänasekski. Eks näe, kuidas homne päev kulgeb, pean juba hommikul viima auto remonditöökotta, tuleb ette võtta siduri vahetus. Õnneks seekord ma ei põe pikalt. Juba enne jõule kuulsin käike vahetades, et sidurisse on tekkinud vaevumärgatav pinin. Omal ajal, kui vanaisa tööautoks UAZ, siis sel massinal hakkas sidur käike vahetades kiledat häält tegema. Mille peale, alati vanaisa ütles, et aeg sidur ära vahetada. 
Käisin täna korra isegi metsas, Kati oli mul sadula all ja Lipton siis korde otsas järgi. Lipton käitus korralikult, igal juhul talle meeldib, kui talle pannakse asjad ümber. Käitub kohe korrektse hobuse moodi. Kasutasin täna valjaid ilma ratsmeteta (sellepärast, et kukuks maha ja ei keerduks ümber okste). Ja veel sedelgat, sadulat ei viitsinud selga panna. Olen teda aeg-ajalt kasutanud Hertaga, kui vean silo, et õpiks kõike nägema ja harjuks selle hobuse eluga rohkem.

Minu elu käib loodusrütmide järgi, nüüd mil, kellaaja järgi hommikud valgemaks läinud, siis mu uneajad lühenevad. Ei ole seda meeletut karuoti und. Pikemaks veninud päevad annavad juba õues toimetada rohkemgi, kui vaja. 

Eile plaanitud 20 käsikärutäit sõnnikut õue komposti kärutatud, siis täna lisan veel 25 käsikäru täit...yeee... lihtsalt super. Kokku sellel nädalal hetke seisuga 65. Plaanisin tänagi 20, aga olin nii hoos, et ei saanud pidama, kui lisasin veel 5 käru täit komposti. Nii, et komposti sõbrad, kel huvi on võimalus kevadel seda head kompostsõnnikut saada.
Täna silovedu ei teinud, sööta hetkel küllaga ees. Olen saanud hakkama ja seisab pidev järg ees. Nüüd tunnen tunduvalt enesekindlana, kui näiteks olin seda enne jõule. Siis seisin mitme probleemi ees. Füüsiline jõuetus ning mure traktori pärast, kuid olles saanud mitmetelt inimestelt tunnustust, selles osas, et vean sööda hobusega. Andes tegevust hobusele ja ühtlasi õppisin ise sealjuures mõtlema jälle ennast hobuseinimeseks ning tasapisi tekkis tarkus, kuidas lammutada nii, et ei pea ennast füüsiliselt kurnama.

Kurb hetk tekkis alles hiljuti, kui mu auto sidur lakkas lõplikult töötamast. Nüüd esmaspäeval siis uue sidurivahetuseks läheb.

Üks õhtu ehmatas Herta mind ikka kapitaalselt. Läksin aida alla, et sorteerida nati riideid, korraga kuulsin sellist häält, nagu oleks aidas kuskil ellu ärganud madu... ma ehmatasin südamest ja tardusin hetkeks soolasambaks... Hakkasin silmadega otsima, et kust see hääl tuli ja kui olin oma vaatega jõudnud aida ukse taha. Seisis Herta, kes hetkel elab meil vabapidamisel ja saab liikuda seal, kus meeldib. Kuna tegemist aida osaga, kus hoian ka kaera, siis oli see aida uks, mis kutsus hobuse kohale. Herta oli minu ehmatuse allikaks. Hakkasin naerma, Hertal endal oli tähenduslik pilk.

Aida uks ja kaerakirstukaane kriuks on hobustele tuttav, siis jätavad tavaliselt kõik oma toimingud ja tulevad teadmisega, kas ma hakkan jagama kaera.

Matkajuhi ajaveeb: Matkapoed Stockholmis. Kust ja mida?

Matkajuhi ajaveeb: Matkapoed Stockholmis. Kust ja mida?: Stockholm on üsna hea koht matkavarustuse ja eelkõige riietuse hankimiseks. Nagu kaubanduses kombeks, paiknevad ka Stockholmis kallimad (väi...

Vormsil käik

Veel miskit, ...kunagi sai uhked pulmad peetud.

Helgeid mälestusi.

Esimese pildi peal on lapsevankris poni varss, kellele oli kasuemast tori mära Huvi kogematta peale astunud. Ei tohtinud lasta oma jalgadel liikuda ja muidugi olid lapsevankri vedrud täis vinnas.

Teine pilt kajastab saiavormi tegu ja laua ääres saia jagamas Morrisega poeg Joel. Morrisega selline lugu, kes sai  koolitatud kasuema kitse alla imema.

Jätkan koerte teemadel.

Vastutustundetud koeraomanikud! 

Alustan kirjutamist piisava pahameelega, tahtes oma pahameele kõik rumalate koerapidajate peale valada. Milles probleem, kahel emasel jooksuaeg ja lähima küla kaks isast korda mööda meil käimas. Samas nende ülbe käitumine ümbruskonnas on äratanud ka lähedal olevate naabrite koerte tähelepanu ja seetõttu on tekkinud meil selline olukord, kus nende klähvimise tagajärjel on lähima 5 km raadiuses koerad öösiti rahutud. Pidev haukumine ja maja ümber kollitamine, on ikka häiriv faktor. Mina, kes hoolin tõukoertest ja soolisest eelistan emaseid, siis selline koerapidamine, kus pisike koer täis ülbust näitab koeraperemehe hoolimatut suhtumist. Koer on kasvanud üle pea... kas siin ei pea sekkuma mõni riigiametnik märkuse tegemisega...? Palusin lastel hoolega silma peal hoida liikuvatel penidel ja teha pilte. Need laeme ülesse valla fb kontole, et selgitamaks koeraomaniku ning alustada läbirääkimisi, koera edaspidise saatuse üle.

Hetkel ei suhtle ma naabritega, kuigi peaks. Kuid nad peavad ise aru saama, et see koer mis neil on, käib neile ülejõu pidamiseks (endine omanik lasi üle pea kasvada) ja peaksid kaaluma kastreerimist. Too koer ei hooli, siis millestki ja peremehe kutsele enam ei allu.  Mulle ei meeldi, kui öösiti toimub mingi action koerapüük ja mu magamistoa akna alt kappab mitu paari jalgu mööda, sellest piisab ja mu uni on läinud, seda tagasi saada... võimatu.
Mina eelistan isastele emaseid tõukoeri pidada  ja siis tahaks, et naabrid arvestaksid ka minu soovidega. Kas on mõtet pidada hormonaalselt ületöötavat isast koera isasena säilitada. Uurisin internetist, mida selle kohta kirjutatakse, piisav materjal. Palun lugeda ja guugeldada, leiab nii näitlike ja teoreetilise kirjeldusi kastreerimise kasuks.

Uskumatu, aga jaanuar oma hiilguses otsa saamas. Pean tunnistama, et viimaste päevade temperatuurid on mulle isegi meeldinud. Viimane kord silo vedades s.o. laupäeval. 
Sai veetud nii palju, et sööta jaguks vähemalt kaheks päevaks, aga õnneks tuli välja kolmeks päevaks ja üks suts jäi veel tagavaraks ree peale. Täna saan lihtsamalt.

Mida tahab üks hobune.

• juua
• süüa
• piisavas koguses mineraale, et ainevahetus normis püsiks
• tegevust, mis tagaks hobusele normaalse koormuse

Viimasel ajal olen andnud Hertale rohkem vabadust, sest ta vajab seda. Eile õhtul oli vahva, läksin kahe koeraga jalutama, Herta tuli ka kaasa. Herta lootis eile, et panen ta ree ette. Kuid mul polnud vajadust. Herta otsib üha minuga lähedast kontakti, aga kärsitus ree ette rakendamisel püsib. Näit. Teele seisis täitsa paigal, siis Herta puhul sedelga rihmade kinnitamisel paremale aisale hakkab ta vaikselt juba nihverdama. Kõige viimasena suuliste rõnga külge ohje kinnitades, kohe minekut teeb. Õnneks mitte küll tormates, aga siiski reele pean hüppama peale, kui hobune liigub.

Täna jalutasime Hertaga kaera tooma, ta pole seda veel teinud. See oli mulle meeldiv üllatus, mis mulle väga meeldib. Tori hobuste puhul on see, et nad on rahumeelsed ja saavad koertega hästi läbi. Mu karjas elav eesti tõugu täkk Lipton ei salli see eest koeri üldse. Sass on hädavaevu ta kapjade eest pääsenud, hea et elab. Ma olengi koeri õpetanud, et nad minuga ei tohi karjamaale tulla.

Otsisin siis eile uued rangid ja siis mingid vana sedelga vraki, mida mõtlesin taastama hakata. Sedelgas ise on huvitava välja nägemisega. Kaalungi, et millest alustan. Panen siia ka homme pildid, et milline on mu sedelgas hetkel ja siis panen uuesti, millisena paistab see taastatuna.

Tee kehale head tervislike vürtside abil - Tervis & trenn - naine24.ee

Tee kehale head tervislike vürtside abil - Tervis & trenn - naine24.ee
Väga hästi sobib see viide siia, kuna mind ennast on loodusravimid aidanud.

Homsest alustan kolme hobuse kaupa kapjade värkimisega. Proovin ka tite jalgu tõsta ja temalgi kabjad üle vaadata. Homseks veel silovedu.  
Mõtisklen Herta üle, kes lingutab kõrvu ja vehib ärevalt peaga, kui üritan talle tekki selga panna. Ma ei mõista mis tal viga, et miks ärritub. 

Tõnisepäev ja minu esimene selle aasta suusatamine.

Päike paistab, mõnus külmake ja paras riietus oli mu sobivaks suusareisiks. Leidsin loodusest huvitavat. Ema ilvese ja poja jäljed. Enne koju jõudmist kodu lähedasest metsast, aga üksiku uitaja isase ilvese jäljed (suuruse vahe). Kahju on, et ühtegi tervet fotokat pole majas, millega pilti saaks teha. Viimane pilt sai tehtud loomade loendusel ja siis kustus sootusks (aku sai tühjaks). Kuid viimased ööd olen proovinud neid laadida, siis mitte miskit ei aita. Fotokate omanikud on maininud,et akude laadimine võtab aega.
Tõnisepäevast siis  taliharjapäevast miskit
http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4836&op=lugu

Mis toimub?

Olin paar päeva eemal hobustest, majapidamisest, muudest kodustest kohustustest. Sain vahelduseks proovida metsloomade loendamist ja ajaja rollis osaletud. Organisatsioon ELF kutsus oma liikmete seast siis loomade loendusse Jõesuu - Vihtra - Tori piirkonda. Kestus kaks päeva. 
Tegelik motivatsioon välja minekuks oli leida uusi tutvusi. Ja põnevaks teadmiseks sai seegi, et mitmete inimestega olen juba osalenud mitmel koolitusel. Nii mitmes kohas kohatud näod saavad ajapikku tuttavamaks. Ja vestlused sujuvad igas pinnas laialdaselt. Lootsin vaikselt oma südames sellises suures aktsioonis hunti kohata, kuid seekord jäi see tulemuseta. 
Käisin veel korra Algise juurest läbi, kes pakkus võimalust proovida tõukekelguga matkata piirkonnas. Kolamise käigus, kus kruusateelt (mis viib Kuusekäärale, elab Soomaa ilmatark Indrek). Leidsin siis hallivati jäljed. Alul tunduvad need hiilgama piraka suurekasvulise pini omad. Kuid teades, esimese talu asukohta, siis tekkis kahtlus koera jälgedes ja teades selle piirkonna hundi rohkusest. Algis mainiski, et need va võsavillemid ikka lausa kohe öösiti Soomaa keskuses hoovis öösiti kolamas harrastavad käia. 
Soomaa keskuse hoovi sõites täheldasin sisse sõidetud jälgede järgi, et massilisi ekskursioone pole täna toimunud. Pärast tõukekelgu ringi ja vestlusest poja Joeliga, et tõukekelk pole minu jaoks. Eelistan suuski talve oludele. 
Vestluse käigus selgus, et Aivar on pannud Karuskose müüki, minu jaoks ehmatav uudis. Kahju, isegi eelmine öö hostel Jõesuu (hetkel ei tegutse suurelt, puudub kindel omanik, aga tuttavatele üüritakse välja). Püüdsin mõelda teisipäeva õhtul välja hosteli endise kasutuse vastava välisfassaadi alusel. Kuid mu kahtlusele andis Algis kinnituse, et see hoone on olnud enne lasteaed ,,Pääsupesa". Tegemist siis nõukaaja ehitisega. Eile hommikul enne hostelist lahkumist tegin siis tiiru ehitisele, et veel paremat pilti ümbrusest saada, arutades kõiki asju Joeliga. Joel oli siis ainus lastest, keda sain kaasa võtta. Laura suhtes tekkis kahtlus, kas suudab ikka 6 tundi metsas olla. 
Pesamuna hobutita Anett saab passi siis kolm nime. Miks? Seletan selle ka ära. Kuna mu enda tütar on Anete, siis on see meie peres ikka segadust külvav nimi, aga mida ma teha saan, kui omaniku soov on püha. Ja meie poolt sai lisanimena juurde Anne-Mai. Anete mu tütar leidis ta hommikul Randa juurest, siis tema selle nime pakkujaks oli.  Randale leidsime uue kodu, kuna meil temaga sellist kiindumust ei tekkinud ja kuna olukord, kus tööd ja tegemised noortele hobustele panustatud ja temaga kokku kolm kopsuhaiget hobust tundus juba liiga suure koormusena. Kuna tema kopsuhaigus oli suurem ja suurema tõenäosusega ei tea, mitu aastat teda meil oleks olnud. Pidevalt tekitada, osta tekke (leian, et ühele eesti tõule, kes peaks olema kohastunud õue tingimustes elama) kasvatab normaalse talvekarva ei peaks olema tekitatav. Ja nii oligi, et pidin leidma Randale parima lahenduse, kus ta saab need tingimused. Õnneks leidsin sellise pere, kus tema eest hoolitsetakse nii nagu tema tervislik seisukord nõuab. 
Mu traktorid, mis hetkel rivist väljas, pidev söödavedu. Arvestatav kogus söömisele, kui palju kari ära sööb. Õnneks olen leidnud tasakaalu ja söödaveos on ka tekkinud juba järjepidevus. Oskused, kuidas lammutada silorulli (see on närvutatud õitsemisefaasi lõpetanud loodusliku rohumaa silo).  Viimased rullid, mida oleme ette vedanud on olnud suurepärased. Lõhn, maitse, et söö või ise.

Aastapuuks on saanud lodjapuu, olles lugenud selle aasta esimest Eesti looduse numbrit, kust sain teada, et aastapuu tiitlite andmise osas ollakse ammendunud. Pakutud on siis lodjapuu, mille ümber on arutelu, kas ta ikka kuulub puuks või mitte. Mina sellisesse diskusiooni ei lasku, pigem mulle meeldib lodjapuu oma viljade pärast. Lodjapuu valmis viljadest saavad linnud eriti leevikesed oma kõhukesi täita. Pikalt punavad isegi esimese lume taustal on lodjapuu oma marjadega nagu jõuluehteis.
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_lodjapuu

Aastaloomaks on hunt. Siia kommentaare ei jaga, Siberis ollakse huntidega hädas, isegi linnadesse on juba hundikarjad tunginud ja inimesi rünnanud. Kahtlus on langenud, et arvukus on kasvanud. 
Euroopas on massilise küttimise tagajärjel hundid kadunud. Sellest siis metsakutsa (rahvapärane nimetus) meil kaitse alla võetud ja teaduslikke uuringuid rände ja sigimise ning saakloomade püüdmisel (Soomaal teostatakse). 

Pärandkultuuri aasta... minu lemmikteemasid. Alanud aasta I EL numbris siis talukohtades ja igas kuus midagi põnevat, et tekkis huvi eneselegi tellida.  

Pean üks päev tooma aisapuu, kuna reeaisk on otsakorral. On teine siiani veel vastupidanud, kui ma Kastilt tõin. Mul on eraldi aisad reel, saanil ja vankril. Igal aisal on ka omad otsad.
 Lisan lingi aisateost...
http://www.tyohevosharrastajat.net/vinkit/aisojenteko.html

Võib olla sobib siia ka link küüslaugu kasulikkusest, pean koju ostma teist. Lapsed on ajaviiteks enda kasvatatud võileiva peal ära söönud.
http://naistekas.delfi.ee/tervis/tervisliktoit/kuuslauk-imeravim-kumne-tervisehada-vastu.d?id=65510716

Tänane päev suurepärane, kui eile pool päeva magamisele kulus. Palavik jälle, töö juurest vist tõin kaasa. Pean hakkama ka tarbima küüslauku, enam lihtsalt ei suuda. Nii kui töölt hommikul koju naasen on palavik. Ja mitte eriti madal. Võtab ikka jalalt maha. Nii oligi, kui sain palaviku maha, toimetasin loomad, läksin silorulli lammutama, kuid võimatu tegevus. Vesi jooksis juba rullilt kilet lammutades. Kui kile ümbert saanud, siis leidsin, et hobuseid ma üldse õue ei lase, Endal ka lihtsam. Plaanis oli eile veel vedada sööta koju tagavaraks, kuid jätsin sellegi ära. Mul õnneks ree peal õues silo ja lakas heina.  Andsin siis mitmele söötmiskorrale jaotatud sööda neile ette. Mul lihtsam ei pea vedama. Kogesin, et nii on parim  mulle. Juba vana aasta sees maadlesin pea iga päev palavikuga. Ja see pole ka hea, kui peaksin lõpetama kopsupõletikuga.
Täna siis hommikul alustasin päeva juba kella 6 paiku, andsin Hertale head ja paremat. Saatsin lapsed kooli ning rookisin õue eelmise päeva lumest. Tundes eneses suurepärast tunnet, läksin varsti sööta tooma, mul oli veel eelmisest korrast silorulli südamik. Kohale jõudnud, töötasin läbi uue süsteemi ja kangi abil sain selle südamiku ree peale. Super tunne valdas, siis kerisin teiselt rullilt veel lisa juurde. Ja koju, maha laadimisel oli juba vanem tütar abiks...Hurra, tunne oli suurepärane, natuke küll nahk sai selle punnitamise peale märjaks, kuid see polnud nii hirmutav tegur, et oleks oma tegevust pidanud lõpetama. Ja uuesti järgmise rulli juurde tagasi jõudnud, laadisime kogu kupatuse peale. Ja mis sa hing ikka oskad, kui rõõmustada, et jälle ennast on ületatud. Ja koju saades, vaatasime kella kõik oli graafikus. Hobused välja lasknud ja siis jootmisega tegeles Aade,  mina otsisin kuivemat puidu materjali, et saagida ja saaks toad soojaks kütta. 
Kuiva sobivat küttematerjali otsides, leidsin aida lakast rangisid, pean need üks päev alla tooma ja vaatama millises seisukorras nood ommavad. Veel sõnnikutki välja kärutatud, aga see võttis ikka märjaks, kuid ujuma ei soovinud täna minna. Olen see nädal korra käinud, vast jääb pühapäevaks.

Elu on tavapärases rutiinis, ei mingeid muutusi. Poeg proovis traktori käigukasti lahti võtta, kuid takistus tuli ette, siduritoru, mida ta ei suutnud lahti keerata. Kuid mis teha, meespool, kes usufanatt viibis viimase nädalavahetuse Türil Neemo Raasiku koguduses kolme päevasel koosolekul. Lubatud ajal koju ta kunagi ei jõua. Pidi veel viima nagu ta mainis ühe naisolevuse Märjamaale. Viimastel aastatel on tekkinud uus hobi. Kimbutamas keskea kriis. Peensusteni ei lasku, jääb igale ühele mõistamiseks. 
Palju on mulle selliseid töid langenud, mis eelistavad meesterahva kätt ja tegemisi, aga jah. Pean paljuski enese mõistusele ja füüsilise olemisele lootma. 
Vean üle päeva silo, mille kvaliteet välimises kihis pole kiita. 1/3 läheb ära viskamisele, hallitus. Muidu kile on terve, oletan, et hallituse teke on selles rohumassis endas. Varemalt pole sellist asja täheldanud, kuid õnneks on need ainult tükid, mitte kogu ulatuses.

http://www.virtuaali.info/opetusmaatilat/index.php?tila_id=9&videot&kansio=11&video=258

Veel soomekeelseid rakendusõpetusi.

Head Nurmkana aastat.

Panin oma talu blogilehe ilmet kujundama ,,Maalehe" poolt pakutud interneti põhist piltkalendri pildi. Minu vanaisa lemmiklind, kuidas ta neid hoidis ja talviti söötis.  
Ühtepidi on see aasta kuulutatud nurmkana aastaks. Märgata looduses neid. Imestan seda, et see talv ma pole veel gruppi leidnud. On kutsutud neid ka vaatlema, mõtlesin, et lisan ka siia lingi. Selle kaudu lisada märgatud linnu liik kirja panna.
http://sookoll.ee/aastalind/   Nurmkana vaatlused

 Loodan selle linnugrupi leida, aga enne pean oma lubaduse täitma. Hankima uue mobiili, millel rakendusena kaamera. Ei saa enam, nii palju oleks pildistada, kasvõi seda, kuidas meie hoburee patrioot Sass reega armastab sõita. Ükskõik kui suur koorem meil peale laetud on tema esimene, kes kuhja otsa ennast sättinud ja terve tagasi tee tema siis lõbusalt keksib ja möllab näidates ülesse koera kõige parimad küljed, mis temas veel peidus on. Koera nägu on täis armsat naeratust. Ennastki ajab see muigama.
Täna juhtumisi sattusin sellisesse kohta, kus oli tegemist sünnipäevalapsega (Raikküla rk juhataja). Olles juba korra õnnitlenud fb seinal ei jätnud ka seda tegematta kordusena läbi kätlemise. Aastate tagant võin pajatada, olen oma harjumusest suur raamatusõber ja raamatukogusõber. Ja seetõttu üks mu tutvusringkond moodustab raamatukogu töötajatest.

Rakendamise linke

http://www.youtube.com/watch?v=UB_l6NWMX-8&feature=youtu.be

http://www.youtube.com/watch?v=Socf-iWaiYU&feature=youtube_gdata
Soome keeles rakendus.

http://sovetskiytyagik.ucoz.ru/forum/8-12-1
Vene keeles õigete rakendus võtetega video materjal. Õppida, õppida, õppida jne,

Yeee, tänane päev siis korda läinud. Kui facebookis toimub eesti tõugu hobuste grupis arutelu, kuidas on õige rakendada. Siis mina vean selle asemel, et päeva arvuti taha kulutada sööta hobusega. Aega võtab, aga asja saab. Nii kaua teised hobused sees heinu nosimas, kui me kambaga ja Hertaga sööta vedamas. 
Mõnus ilm, oleks, selline kogus lund püsiks, muidu on nii, et peame hakkama vankriga vedama (vanker vajab veidi ümber kohendamist). Tundub ikka ilmast ka, et mida pehmem ja vähem lumekest, seda parem on seda sitket niisket rohumassi kilest lahti arutada. Tänavu aastane silo pole selline, mis eelmine. Oletan, eelnev sadu mõjutas rohu maha niitmisel niiskuse sisaldust. Katil  paraneb karvastik. Imestan, et nii kui hein ja kaer on, hakkab tema nahk kohutavalt sügelema (see on aastaid olnud). Ja kohe pööran söödale tähelepanu. 
Näis mis ilm homme on ja kuidas saab olema meil veotööde järg. Tahaksin lastega üks päev kuhugile sõita, pole tükk aega kuskil käinud. 

1.JAANUAR

HEAD UUT AASTAT!
Mida head siis veel soovida, et aasta tuleks veel parem, kui lahkunud. 
Ka minul on ootused ja millised...?
Millised ootused mul eelmisel aastal olid... mõte oli alustada uue ettevõtlus stiiliga (luua MTÜ), kuid tundsin siiski ebakindlust alustada. Mul on vaja veel mõned nüansid läbi käia. 
Eesmärgid mul on olemas...millised jäävad esialgu saladusse. Minu motoks on ,,enne tegutse siis jaga".
Edukat uue aasta algust kõigile.

http://rewildingeurope.com/assets/uploads/Downloads/Rewilding-Europe-Wildlife-Watching-Hides-Best-Practice-Guidelines-Dec-2012.pdf

Leidsin huvitava loodus ja loomavaatlus varjendeid tutvustava pdf. faili. 

Norra rakendusest

http://www.olafnyby.net/NorHarnPages3-07/Norwegian%20Harness%203-07.htm

http://www.ohtuleht.ee/504679

Uskumatu ja kurb juhtum. Isegi ratsutades võib juhtuda, kus inimene võib takerduda kukkudes jalusesse (kui jalg on liiga sügavalt asetatud jalusesse). Loomadega tegeledes peab mõtlema ikka ohutusele. Mille pärast igal pool on mindud sellisele nõudmisele, et kaskat peas hoida, kui karjamaalt hobust tooma minna. Alles mõni päev tagasi, koju minekuga kärsitu Herta oma peaga vehkimisest andis ikka hea obaduse. Mille peale ma isegi pahandasin, siis sain aru, et enam ma ei pargi rege nii, et hobust ette rakendades nina kodu suunas jääks. Nüüd olen teinud vastupidi ja asi on hulga rahulikum ettepanemisel.
Hobustel ja koertel käisid külalised, kes siis jagasid külakosti. Koerad eriti Pipi korraldas meeleoluka vastuvõtu.
Olles õhtust koerad söötnud, ütlesin koertele, et nüüd põhku magama. Mida ka Pipi tegi. Nii lahedad.

Täna siis selle nädala teine silorull, mille vedasin ära kolme korraga. Ühe rulli sisuga saab kolm päeva hakkama karjale, mis mul hetkel on. Nüüd on selge, kuid veel peab harjutama, kui saab silorulli koha peal lammutamise selgeks. Kuid enam ei jäta ma poolikut rulli teiseks korraks, vaid mis lahti kangutatud, selle ära koristan. Täna arutasime lastega, et kui palju me sel aastal oleme silo jõudnud sööta (mul on närvutatud silo). Kõigest 3,5 rulli. Vahe peal kui ilmad kehvad, siis pidime söötma heintega. Õnneks on silorullideni vahemaa selline, et vahel saab ka laste kelguga väikse koguse tuua. Traktoriga olen ainult ühe rulli vedanud, ülejäänud aga jupi kaupa. Homme siis uus rull kilest vabaks ja pühapäev, loodan soodsat ilma saab ehk siis veel ühe rulli koju vedada. Kahtlustame Hertat tiineks ja teda ei taha raskemaid koormaid vedama panna. Kõhu ümbermõõt kasvab silmnähtavalt. Hea meel, et selliselt asjad liiguvad, poiss ehitab varjualust traktorile, et seal siis trakat korda teha ja edaspidi siis kasutada traktori garaazina. Lihtsalt yeeee... vahva, et saame ise hakkama.

http://www.youtube.com/watch?v=f17jMkoSdR8

Üsna põnev on vaadata ning kuidas on rakendatud hobused.

http://www.youtube.com/watch?v=cSbR81yslgA

http://www.youtube.com/watch?v=cSbR81yslgA

Ühehobusega töö.

http://www.youtube.com/watch?v=yN-G6b_C1wI

Mida kõike siis ei saa teha, isegi ponidega on võimalik midagi, aga ikka arvestuslikult hobuse suurusega.

http://www.youtube.com/watch?v=lnn-I4i_rKM

Metsatööst hobustega Rootsis. Mul seisab uuel aastal hobusega metsast puude vedu. 

http://www.youtube.com/watch?v=RO_0I0CFwxs

Huvitav millal mina nii kaugele jõuan, aga vahva on kaeda küll.

http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=0&imageid=1394&catSearch=101

Käisin täna korra naabrinaisega Raplas Konsumi poes. Poes kohtusime sellise inimesega nagu Heino Niit (Eestis tuntud moeloominguga esile kerkinud nimega Arne Niidi isaga). Tervituseks ulatas käe ja ütles, et kallistame ka. See kallistus oli selline emotsionaalne ja tundeline. Imestasin  seda inimest, tegelikult pean temast tohutult lugu. Ta on väga huvitav isiksus, aga kahju aastad teevad töö ja on oma talupidamisega tagasi tõmmanud. Nüüd enam me ei ole ka kokku puutunud põllutöödel. Võib-olla üks mis mind selle inimesega seob on koos töötamised põldudel ja aidates teisi inimesi heinatöödel. 
Mainin vaikselt viibisin oma lapsepõlves palju vanaisaga töö juures kaasas. Oli see siis kombain, traktor või auto UAZ kastiga (vanaisa truu töö masin, millega mind iga päev kooli viidi). 
Heino Niidil on mõnus huumorisoon ja tema vend oma teravakeelega on hoopis vastand. Kuid keegi pole loodud sarnaseks. Võin nendest inimestest palju pajatada, kuna mulle meeldib ajalugu, siis korjan kõike mis puudutab siinset piirkonda taludega ja inimestega. 
Ja toalüülik Casyon sai lõpuks ka oma kodu... hurraaaa... nii hea meel.

http://www.youtube.com/watch?v=girW7nTNnMQ

http://www.youtube.com/watch?v=r1nNdTyDZEs

http://www.youtube.com/watch?v=nowUk1e2A5s

http://www.youtube.com/watch?v=OfceJ1FFBDs

http://www.youtube.com/watch?v=uYjfWbTfOok

http://www.youtube.com/watch?v=gIIvBbfki7M
Laulud soojendavad ja kaasa laulmine annab palju juurde.
http://www.youtube.com/watch?v=YB1WA9ZKLmI
Lihtsalt mõnus...
Eelis seisus on ikka vanad, kuulatud hitid mis mõjuvad emotsionaalselt värskendavalt.
http://www.youtube.com/watch?v=w8EXDtoGfrs
vahepaladeks riverdance...
http://www.youtube.com/watch?v=Rx4tBl6ee_s
joodeldamine cowboy moodi.
http://www.youtube.com/watch?v=wawGoQAnHBE
lihtsalt võrratu