Mainin, et olen tänavu aastased jõulupeol osalemised ära jätnud. Ei meeldi kiirustades hobuseid toimetada. Kõiges eelistan rahulikkust ja tasakaalu, kui olen mõtlemises, et pean sinna ja sinna jõudma, lähen pingesse ja siis kipub igasuguseid ebameeldivusi teele kerkima. Kodunt välja minnes, peab leidma aja veel kasimiseks ja korrastamiseks. Praegu on see teema, et leida lahendus silorullide lammutamisele. Kui homme töölt koju lähen otsin ülesse trengid, et teha veel üks katse, kas Herta on võimeline tirima poolikut rulli. Mu enda mõistus tõrgub vastu võtmast, ehmatada looma ligi tonni kaaluva silorulliga. ...võib olla ka tiine. Käitun siiski temaga küllaltki tähelepanelikult. 
Lapsed üks päev mainisid, et järgmine aasta teeme kindlasti Lipa küla heinamaadelt heina. Üks kõik siis mis traktoritega juhtub on alati kodu lähedalt vedada hobusega. Isegi lapsed saavad vedamisega ja hobuse ettepanemisega hakkama. Kui pidin olema koolis siis lapsed käisid hobusega vedamas ja külainimesed imestasid, et küll on lapsed, et saavad ise hobusega hakkama ja veel heinaveoga. 
Ei ole töid mida ma ei oskaks hobusega teha. Kui hea hobu, kes ees ja ei karda on alati heaks kaaslaseks metsas, heinamaal, kui ka põllul. Hertal on veel üks hea omadus, hoiab kodu, ükskõik kuhu noored hobused karja viivad, kui Herta saavutab karjajuhi rolli, siis toob ta karja tagasi koju.

Tänane päev oli vast jälle tegus. Herta oli eilse päeva sees, kuid tema seltskonda jagasid noored suksud... Eeva-Lotta, Anett ja Amanda. Hertal on tema tähtsus enda suhtes väga kasvanud ja annab ka seda teistele hobustele teada.
Vedasin täna silo, Sassu on kõige naljakam koer siin maailmas. Armastab reesõitu, pärast silokoormaga tagasi sõites, istus ka nagu uhke muhkel koormas. Hämmastav, kuidas ühte koera paelub reesõit. 

Kõrvuti kaasaegne ja vanaaegne tehnika.

Hobusemehe lõuna.

Olles teadlikult varakult valmistamas väljasõitu hobusega, pidin hobuse võtma karja hulgast ja eraldi teda teadlikusega söötma. Kuigi mul on kindel aeg, millal ma kogu karja söödan, siis Hertale valmistasin teadlikusega head paremat. Tegelikult olen teda viimaste nädalatega kõige rohkem kasutanud, siis sellega seoses on ta suurema tähelepanu all. Herta ei talu üksindust, kuid teisiti ei saa, siis peab teda nii toimetama. Samal ajal kui hobusel oli eine asusin ise einestama ning läbi mõtlema riietust, et mida selga. Kuna ajaarvestusega pidin arvestama ikka neljast külast läbi sõitmist. Söögid söödud ja kihiline riietus selga laaditud natuke kohmakaks tegi, et selliseid akrobaatlisi hüppeid saaks teha, peab vähemalt üks kiht maas olema. Teekond Lõpemetsa külla kulges mõnusas teekonnas, tuult polnud, kuid näpistavad külmakraadid (-18), mille tõttu tõmbasin enesele mütsi alla seotud villaseräti nina kaitseks. Nii mu teekond mis kestis üle tunni. Rullid peale saanud pererahva abiga, tegelikult läksin tooma ühte rulli, aga peremehe ettepanekul sai katseks siis kaks rulli pandud.
Tagasi teel, möödus Loe külas tegutseva lihaveisekasvataja traka suure heinakoormaga. Natuke Herta küll kõõritas, kuid ohjad peal hoides, suutsin siis suksi ohjes hoida. Ja traka juht oma veosega kenasti meid segamata mööduda. Olles jõudnud ületada Vigala jõe silla mis siis ühtlasi on piiriks kahele külale ehk olle jõudnud Loe pääle... 
Märkasin, et traktor on tagasi tulemas, vastu tulevad masinaid Herta nii väga ei karda, aga umbusku jagab ikka. Mainin me pole tükk aega teede ääres liikunud, sellepärast siis need sellised vaatamised. Traktorijuht peatas kinni, astus kabiinist, naeratava näo saatel tõstis ülesse pöidla (see tähendab, et midagi erilist ja super pilt). Muidugi kaasaegse mobiiliga (tundus nutikas), kohe ka pilti tehti.
Juba järgmisel keeramisel helistas Papli talust peremees muretsemisega, et kaugel olen ja kas kulgeb ilusti. Ja muidugi mobiili põuetaskust välja tõmmates kukkus mu kallis suusakinnas maha. Püüdsin kiirelt oma kõne kiirelt lõpetada ja koorma otsast maha hüpata ja padavai kindale järele. Kaalusin enne maha hüpet, et kuidas võib hobune reageerida, kuid õnneks tegeles hobune oma mõtetes, ettepoole vaatamisega. 
Kinnas käes oli hobune koormaga ikka jupp maad eemaldunud, mõtlesin, et pean hobuse nägemise ulatuses mitte jooksma (muidu hakkab ka jooksma) ja täpselt koorma taga ja siis külje peale. Ainus mure, et kuidas ma tagasi saan, alul Papli talu õuel tundus, et täitsa mõistatus. Kuid mainin, et siis kus häda suurem seal alati mõistus ja täpsus töötavad alati laitmatult. Ja kena kohmaka hüppega suutsingi sinna koormasse saada. Esimesel korral upitati tagumikust lükates...
Sihi sauna alla jõudes, ma ei tea, aga see koorem kohe nagu nõiaväel küliti, katsetasin korra rege püsti ajada, aga Herta oli kärsitu, pidasin parimaks eest võtta koju naasta ja lapsed kutsuda. Tehtud ja siis korraga heinarullid koju toimetatud, kuigi vahepeal oli teed lükkamas käidus, siis jah... jubeee lombid, kus jääkaane all veel vesi oli lükatud pori peale... kujutage ette rege millel koorem ja pehme pori peal tõmmata kahe rulliga oleks hobusel väga raske olnud. Herta muidugi oleks meelsasti lume pealt läinud, aga arvestama pidi inimese soovide ja reega, mida ikka metsalumme tõmmata. Ja kahe korra edasi-tagasi käimisele saatsid meie truud neljajalgsed, neist Sassu, kes lausa klammerdus reekülge, keda oli väga raske maha saada. Lisaks teise rulli veole sõitis kaasa Sofije, kes natuke kardab, aga kui kasvab, eks näe. Vedasin mõned kärutäied sõnnikut, aga suurema veo pean peatselt tegema, kui ilmad vähekegi soojemaks lähevad. Ja siis pärast neid tegevusi, lugesin ette lastele, mida nad peavad edasi tegema, kui olen tööle lahkunud. Tööl olin nii väsinud, et kellegagi erilist juttu ajada ei soovinud. Ja arvuti taga ei suutnud ka kaua istuda. Töö juures viskasin veel korra lund, kuna tööle tulekut saatis laia lume sadu.

Millest tänane väsimus? Viskasin lund nii autole koha ja paralleelselt veel naabrinaisele, et pääseb oma maja teeotsa autot parkima. Kuid mis puutub meie teega, siis sellega on nagu on. Värava vahelise ala ja õue viskasin puhtaks, kanadele söögi ja koertele valmistasin sooja pudru. Hetkel, mil külm ja tuul, ei ole ma koeri kaasa võtnud. Iga kord olen öelnud, et peavad koju jääma.   Mul on kahju, kuid säilitan endas kehtestava hoiaku. Muidu jooksevad oma söödud rasvad maha ja siis varsti istuvad jälle ukse all. Õnneks on nad aru saanud. Sassu armastab reesõitu, ükskõik kui palju ma siis nendega liigun on Sass reel istunud. Eks näe mis Sofijest tuleb, hetkel pean teda veel väikseseks, et hobuste juurde võtta. Kuigi juba õpib teistelt koertelt ja oskab ennast hoida turvatsooni. Mul oleks suur kahju, kui kutsikaga peaks midagi juhtuma. 
Hetkel ei taha nendele halvematele asjadele mõelda. Püüan raskustele vaatamata, vapper  olla. 

Hommikul oma tööle minekut alustanud kohtusin nelja lumevaaluga pikkuses 25 m. Ja eks kaevamise käigus lõhkusin ära plastlume labida. Pidin käima kodus raudlabida järel. Esimene tuisuvaal oli elukas, mida pidin ikka korralikult lammutama. Lähedale jäävast talus lasti koer mu auto mürina peale majast koer haukuma. Oletasin vaikselt juu peni toas oma häält hakkas tegema... nojaa sel pinil veel väike kurjus man. Kogu territoorium suletud. Mõtlesin, et kahju pean  teiste inimeste und segama. Mis ma teen, kui meie vallal puuduvad ressursid, et inimesed saaksid tööle. Samas tekitab ikka kehva enesetunde, et miks ei arvestata nendega, kel vaja tööl käia graafiku alusel. Peale minu käib teisigi tööl mõtlen vahetustega mitte seda nädala sees.
Viimastel päevadel mõtlen, Lipal asuva lasteaias koondatavate töökohtade osas. Ühel inimesel koondati töökoht ja teisel vähendati poolelt veerandi koha peale. Ja ega tolgi enam isu tööl käia veerand palga eest tahtmist ja uuest aastast lahkub. Eks näe, mis edasi saab. Elu maal mis pealinnast kaugemale jääb hääbub. Ikka viiakse lapsed suurematesse linnakeskustesse. Kurb, kurb, kurb ja veelkord kurb...

Täna siis tõeline tuisk, nii et õueskäimiseks kasutasin talvisel suusamütsil veel salli. Kuna kombekal puudub kapuuts, siis on hea, kui kõrvad on tuule osas kinni. 
Otsustasin hobused sisse jätta, mul endal on parem. Tuul viib lihtsalt lakast heina õue visates minema. 

Kellel väheke arusaamist Soome keelest, siis lisan siia teksti lingi loomadekoolituse blogi. Päris huvitav endalgi lugeda. 

http://elainkoulutus.wordpress.com/

Lubatud silovedu siiski ei toimunud. Ja otsustasin, et rohkem ei tülita ka, keda korra palutud ei hakka otsima. Tegelen ise siis veoga, aga seekord hobusega. Hea seegi, et on loom, keda võib veoks kasutada. Alustasin ühtlasi ka täku koolitamist veoks. Igal juhul on temastki tulemas üks hea loom veos. Samm on sama pikk, kui Hertal. Üks päev plaanime Teebat ja Eeva-Lotat ette rakendada. Mõte tiksub ka Tassa ette panna. Mul on kolme liiki talvesõidukeid. Pisike saan (hiidlaste oma), siis madnri saan 5 inimset ja kõige lõpuks regi. Olen valmis võtma kliente jõulusõitudele. Hobu on trenni saanud. Naljakas on see, et Herta on ikka vormikas. Annab sedelgat selga panna. 
Sassu ja Pipi on Sofije omaks võtnud, et Sofije tahab ise suuremate koerte seltskonnas olla. On teine julgeks muutunud. Lihtsalt vahva. 
Lugesin selle aasta viimast Oma hobu ajakirja. Peaks tunnistama, et nii palju uudiseid. Kõige rohkem jäin mõtisklema, loo teksti üle, kus sisuks oli õpetamata hobused. Andres Tuvi etteaste Eesti tõugu hobuste aretusväärtustest ja tervislikust seisundist. Tuvi erakorraline tuvastus on viinud selleni, et häid õpetatud hobuseid on siiski vähe, kes oleksid potentsiaalsed kohe hobuturule müüki jõudma. Väga sisukas ajakiri ja saab paljude asjadega ennast kurssi viia.

Olles kahel päeval lammutanud silorulli, tekib tunne, et olen avastanud anatoomilise koostise ehk siis silorulli pakkimis meetodi. Enesele on see naljakas mõelda. 
Enne ei lase hobuseid karjamaale, kui portsud jaotatud ja vesi vannis. Jootmine on talvel on tülikam, kui suvel. Pidevalt peab kontrollima, et kui vesi jäätub kohe kuum vesi peale, et vesi ära ei jäätuks. 
Koertega on ok,  kutsikat aktsepteeritakse ja teised koerad tunnevad, et on edasi pereliikmed. Sassu psühholoogiline seis on stabiilne. Tundsin veidi hirmu, et järsku hakkab vaenutsema. Kuid õnneks mitte. Oleme kõiki koeri korraga mõni tund või veidi vähem toas hoidnud. Pipi peab toas käimist rohkem söömise eesmärgiks (kutsikast peast on küljes varastamine toidulaualt ja sisse tungimine ilma meie teadmata ja oskab sama osavalt välja pugeda- teades tema nõrkust, hoiame uksi lukustatuna). Sassul on toas käimine inimesega seltskonna jagamise mõttes. Nüüd jagame Sassu ja Sofi vahel. Kuna kolmas koer, eriti kaua toas ei püsi, tahab alati kiirelt ka lahkuda. Sofiega on meil asi päris lihtne olnud, on kiirelt omaks võtnud meie pere ja teised koerad. Kui kuskil ta väheke pelgab hoiame teda süles, et näeb asja inimese kõrgusel. Oma esimest kollit õpetasin ühe vanema koerakasvataja nõuannete järgi. Tookord mõtlesin, et katsetan ja see töötas, olgugi, et Hellu oli ara võitu kuts, aga hiljem täiskasvanud koerana super loom. Miks mulle kolli meeldib, esiteks kergelt koolitatav ja teiseks meeldib näha rohkem, kui teised tõud. Eelistab magada sellises kohas, kus keegi teine ei maga kunagi. Töölt koju tulles ootasid kollid alati värava taga. Kui olin kodus, siis magati alati väravaposti juures. Ja kui miskit liikumist pimedas, siis käidi magamistoa akna taga haukumas ehk siis teada anti, et millest haugutakse. 

• Täna oli mul tõeline advendi üllatus, mida üldse oodata oleks osanud. Tänusõnad Robile, kes siis varutud silo koju kätte tõi ,,mainides, et nii mööda minnes, et homme siis suurem vedu tulemas on." Olin sillas, samas ei osanud isegi oh ega ahh öelda, aga tänumeel siiski saadab. Eks meel on ikka mõru, pole veel sellest teada saamisest eriti vaimustuses. 

Püüdsin endas sisemist tasakaalu leides magamistuba koristades sisemist tasakaalu taastada. 

• Sohvije kasvab päris kiirelt, on oma ujedusest üle saanud. Esimene päev vedasime igale poole süles kaasa nii nagu Sipsikut. Nüüd lausa veab meie asju, nii et annab teda püüda. Lahe tegelane, koristamiselgi proovis oma koeramõistusega abiks olla. Muidugi tema arusaamise viisil, tabasin ennast üks päev mõttelt, et lapsed saavad näha, mismoodi kasvab koer oma vanuses. Kutsikas viibib meie keskel, siis oleme kasvanud tema elurütmiga, kui magab, püüame vaikselt tegutseda ja kui ärkab siis kohe õue viia. Harjutada puhtust pidama. Söök on kogu aeg ees. Kutsikas teaks, kus asub tema kauss. 
• Merisead on ka vahvad tegelased, küllap paljud arvavad, et mul viibivad loomad puuris. Ei... ja veelkord ei... Kui ma istun arvutis, tulevad ka lapsed minu juurde, et suhelda ja toovad kaasa ka notsud, et notsid saaksid joosta ja uudistada. Täna siis voodis, vahepeal peites ennast patjade alla. Kuid nii vahva oli vaadata, kuidas padjad kerkisid ja rõõmust ruiates uue pesa üle üks teisele teavitades. Suhtlemine inimese ja looma vahel on võimas ja tekitab ühtekuuluvus tunde. Eelkõige mis mulle nende loomakeste puhul meeldib on jälgimine, kuidas reageerivad nemad ja soovivad inimesega suhelda. Vahepeal üle läpaka klaviatuuri jalutades jätavad minu pooleli oleva suhtlemise ajal nende jalgade survest klahvile moodustamata mõnda korralikku sõna, millest keegi aru vast ei saa, aga arvan, see notsude oma keel.

Täna siis selgus, et russiga silo vedada ei saa. Suurem jama on.
Selle asemel, et kellegile otseselt loota, hakkame homme silorulle lammutama. Tegime Hertaga proovi, kuidas asi sujub ja eks peab hakkama lisatööjõude ehk siis hobuseid  juurde koolitama. Mõte tiksub paarisrakendi suunas.
See selleks, on ka varu variant, aga selle saan alles järgmiseks nädalaks. Eks näe, kuidas homme asjad sujuvad, eks üks töö seisab veel ees. On regi rehe alt kätte saada. 
Mul on majas kaks saani, ühte kasutan treeninguteks, kui ka ponide rakendiks ja teist siis külaliste sõiduks.
Kõige naljakam rakendus, mille ma täna pidin korda saatma oli, sedelga asemel kasutama teraapiavööd Hertale. Kuna ei ole majas sellist pikka sedelga rihma, mis mahuks kereümbermöödus suurust võtvale hobusele. Homme lähen otsin aida alt ühe mingi vana, mida pean väheke kohendama, et saaks kasutada. 

Lubasin koer Tommy loole järje kirjutada, kuid mis hetkel pidurdab oleks nagu talve väsimus. Julgesin väsimusest rääkida ka töökaaslasele, kes mainis sama. 
Viimastel päevadel olen püüdnud leida lahendust mind painavale väsimusele. Hommikut on väga raske alustada, selline uimane ja kuidagi raske tõusta. 
Ostsin siis mingid lahustuvad ja komplekssed vitamiini tabletid (eelistan lahustuvaid tablette). Kuid tundub, et ka nendest ei ole abi olnud, pigem kehvemaks muutus enesetunne. Täna otsustasin kaalukalt toormarjadele üle minna. Eks näe, mis kasu on nendest üles sulatatud kodumaasikatest. Suhkruta ära söödud. Lastele ostsin igale oma purgi c-vitamiini. 
Isegi heina alla viskamine tekitab korraliku hingelduse ja pärast heinte vedu hobustele on nahk läbi märg. 
Sofije tundis täna ennast juba suurepäraselt mängis hoolega, paremad suhted tekkisid Pipiga. Eile tekkis kahtlus tema toitmise osas, kuna ära toomise juures unus küsida, mida kutsikad süüa said. Harjumuspärase käitumise järgi arvasin, et parimaks on vast krõbinad... ehh kuid osutus, pärast helistamist, et siiski kodukootud toit see kõige õigem ole. Ja siis kui ma kutsikale lihtsat toitu laualt võtsin ja kaussi kallasin. Oligi asi selge, et see kõige õigem söök koerale ole ja mina arvasin, et kutsikas nukrutseb kodu järgi, et mu ostetud krõbinad ei sobi. Hetkel on veel Sassuga probleeme, kes kipub väheke urisema, aga püüame võimalikult vähe veel neid kokku lasta. Mis viga on suurel täiskasvanud koeral väiksele kutsikale liiga teha, kui inimese silma peal pole. 
Täna siis Titt Anettile lõpuks kiip ja joonistus tehtud. Kui seda tehti, tahtsid kohe ka teised hobused pildile tulla. Eks nende uudishimu on piiritu, mis ühe karjaliikmega tehakse. Amanda meie pisike kasiuhobu, see ka uudistas siis vetikat, et mis teemaks, et tema sõbrannaga ettevõetud on. Anett käitus suurepäraselt... vet arvas küll, et peaks sisse viima. Kuid ma arvasin, et pole mõtet, et see selline rahulik loom, et see ei saa aru, et mis temaga tehakse ja nii see ka oli.  Ennegi on öeldud, et mu loomad on harjunud selliste lihtsate käsitlemisvõtetega. Sai räägitud herr Raigo Kollomist mainisin, et mulle väga meeldib temaga see koostöö ehk siis tegevuste kulgemine nende seltsis on kiire olnud. 
Oleksin pidanud täna õhtuks ühe arutleva esseee valmis kirjutama, kuid mõte ei töödanud ja nii jäi  seegi tegematta. Mida ma vajan hetkel...? Täielikult suur küsimärk...?

Tommy lugu

Jutt tuleb saksalamba koerast, kes ühel ilusal kevadhommikul lamas meie maja otsas (Raplas Viljandi mnt, hetkel elab selles maja osas mu vend) kena heas toitumuses, kuid verise kaelaga koer. Käisin mitu korda teda vaatamas. Aastaid oldi mulle selgitatud, et kahtlased loomad tuleb puutumatuks jätta (võivad kanda selliseid nakkushaigusi, mis võivad viia tervisliku seisundi surmani).
Olime sinna kolinud talvel. Ema lahkuminek isast (1979), kes töötas Rapla 2-e keskkoolis sõiduõpetajana. Põhjuseks alkohol jne... 
Olles siis käinud mitmeid kordi koera vaatamas, läksin koerale vett pakkumas. Uurisin möödujatelt, kas on keegi teab, kelle oma. Lõpuks, kui nägin, et olen võitnud koera usalduse, tõin ta tuppa. Emat polnud kodus, tema pikad sõidud viisid ikka päris kaugele ja vahel, kui miski autol purunes, siis koju ei jõutud. Ema remontis ise autot, eks raskemates asjades aitasid mehed... 
Olles koera tuppa saanud, jäigi ta meile. Ei teadnud ta päris nime, millegi pärast ristisime vennaga koera Tommyks. Panime koera kuuri elama. Kuid üks päev, kui järjekordselt emat kodus polnud, tungisid majja sisse kaks mustlast, kuid koer ründas neid. Ja meie leidkoer sai päeva pealt majanaabritelegi kangelaseks. Ema hoiatas, et üks päev pean ikkagi temast loobuma, kui tuleb tema päris omanik välja. Kuid koer kosus ja paranes ja mul tekkis temaga hea klapp. Avastasin koera oskused, andekuse jne.  Vennaga otsustasime koerale aga kuudi ehitada. Aidati materjali otsida. Kõik olid abiks nõu ja jõuga. Vahva aeg oli... meenutan, kuidas Kalmeri vanaisa ikka käis vaatamas, kuidas meil kuudi ehitus läheb. Kõige tipuks, kui kuut valmis, ei mäleta enam, kes maalis kirjatähtedes nime TOMMY (see kuut on siiani alles, pisar tuleb silma, imestan, et keegi pole seda lammutanud).
Olles siis leidnud nii endale koera, mainin, et unistasin ammu endale isiklikku koera, aga muud tõugu. Kui mind koliti Lagedilt Raplasse. Oleksin tahtnud ka oma Dzerrit kaasa, kuid seda ei antud. Olles ise murdunud ja lõhutud turvatundega uude keskkonda asetatud. Keegi ei suunanud ja keegi ei rääkinud. Hakkasin unistama, tagasi minekust Lagedile. Mu õppimise tase langes neljanda klassi lõpuks nii madalale, et koolipoolne otsus läbi psühholoogide oli Raikküla erikool.
Ema meeleheide viis tagasi vana-vanemate juurde, kus siis läbi mitmete inimeste suudeti mind üle viia Lagedi põhikooli. Muidugi südamest rõõmustasin, et saan tagasi sinna kus olin kasvanud ja kus ootasid mind mu loomad.
Soovisin kaasa võtta Tommyt, kuid ema ei lubanud. Nii jäin tollest koerast ilma. Mainin seda, et lapsed ei oska otsuseid vastu võtta, kui selleks puuduvad toetavad vanemad. 
Homme jätkan.... sellele loole on järg...

Sofije

Täna hommikul saabus meie majja uus pisike kolli Sofije. Hetkel on alanud kõige raskem ülesanne. Kohandamine teiste koertega. Olles teadlik mis meid ees ootab ja lastelegi vastavad juhised andnud, kuidas jagada kõigi kolme koera vahel tähelepanu. Ja milliseid käitumist  see meilt nõuab. Tean seda, et pidev töö ja tegelemine ning õige tähelepanu jagamine viib meid sihile.
Käisime juba metsas jalutamas. Jagasin lapsele, koera käitumise kohta väikse info. Sofije meenutab meile oma käitumisega Hellut. Hellu oli õrn, hell.
Koera võtmine muudab mõneks ajaks pereelu pea peale. Jälgima peame vanemate koerte käitumist, et need kohanduksid ja võtaksid ruttu omaks uue kutsika. 
Loodan Pipile, kelle kasuemaks oli pea neli aastat kolli. Kui Urri, kes eelmine aasta suri hakkas päeva pealt jäljendama kadunud koera. 
Mainisin lastele täna, et mis mul küll viga, et võtan koeri talveks kasvama. Kuid soov on täidetud, et kolli on taas majas. 
Analüüsisin, et kui koer tuleb, siis tuleb see õigel ajal, kui oleme valmis ise selleks. Ja koer peab olema sobiv, kuhu ta tuleb, siis saab see olema mitmekordne õnnistus ja õnn perele. Vaatame mis elu meil toob... ikka edasi.

Veel natuke on jäänud mul teed lumest koristada. Olen teinud pea vaat iga päev. Eile selle eest vehkisin, aga pea 4 tundi. Kuna mitme korra lumi on moodustanud kohati kooriku ja koristada vaat, et raskem. 
Väheke tegin  ka naabritele üllatust. Kui nemad laupäevase kohalolekuga rohkemat, kui ühe poole teest puhastasid ning pikali kukkunud postkastid ja puu najale tõstetud postkastide juurde ainult üks teerada viis. Kuna pühapäeva hommikul töö-ööd lõpetasin, siis polnud minust suuremat asja füüsiliseks rabajaks. Tegin ainult olulised, imestan isegi oma füüsilise ja vaimse väsimuse pärast. Tegin väikse järelduse, et lumetulek on viinud vitamiinide tarbimise mitmekordseks. Ja siis on tekkinud väike tagasilöök väsimuse näol. Eile siis rookisin teeotsad nii enda oma, kui naabritel. Naabrite oma juhuks, kui meil peaks lumega nii palju teest kaetud olema, et autoga liiklema ei saa. Hea on parkida kohe teeotsa. Kuna suur põlispuu varjab ning tekitab parajalt sellise koha, kus lumeolu jääb kesiseks.
Imestan ühte, loen pidevalt kuulutusi, kuid mõtlikuks teeb inimeste mõtlematus ja milleni see viib...? Praktiliselt suure sõjani. Mõtlen vaimset sõda...kui kasutatakse kuulutuses, et kiiremas korras ära anda koerakutsikad ja kui keegi ei soovi, siis ootab karm otsus... jne. Huvitav miks kiirustatakse, mõistan, et iga koeralaps tahab süüa ja koolitamist, kuid nii ei saa. Olles ise olnud tõukoera kasvataja, siis viimase kutsika müüsin odavalt ja sellisele perele, kellele ta ikka sai päris liikmeks saaks. Unistus suurest jõukusest jäigi kummitama. Kuna tõukoera kutsikatega kaasnevad teatud kulutused; vaktsineerimine, ussikuur, kiibistamine või tätoveerimine jne.  Ja ülevalpidamine... Mõtlema paneb... 
Ise jälgin vaikselt omi emaseid koeri. Pipile olen mõelnud kasutada inda edasi lükkavaid ravimeid, need vähe odavamad, kui operatsioon.  Ja eks näe, kas Sassul on jooksukas tulemas või mitte. Jälgin igal juhul mõlemaid. 
Pipi viimane jooksukas näitas tema pöörast poolt, siis enam nagu teistkorda ei soovi. Valmistun selleks korraks paremini.  

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee
Loodusvahenditega haiguste vastu.

Tuisk

Lumetuisk lööb ikka kogu tegevusse paraja segaduse. Ühe päeva hoidsin hobuseid sees. Eelnevalt nõud vett täis vedada, siis kaer ja lõpuks hein. Hetkel on veel 25 katki ja vist remont jääbki kevadesse. Natuke kurvaks teeb, aga midagi. Järgmine nädal siis russi tööle ja silo vedama.  Hetkel teada, kõik asjad seisavad ressursside taga. Kui maa on porine, siis jälle jama.
Tahaks jah, üks kuu aja jao koju ära vedada. Pidasime lastega plaani, et vedada tuleb kahele karjamaale, et kui ühel karjamaal on söödud, siis laseb kohe teisele karjamaale. Rullid jälle nii vedada, et ei jääks üksteise lähedale. Teada laiali, et võimalik ränne tekiks ehk kohustuslik liikumine.
Uhhh, lumi mõtlen veel, et pean veel kühveldama ja autole vaja radikakate ette panna. Parem käivitada.

Sambliku jutt.

http://www.epl.ee/news/eesti/haruldane-samblik-paaseb-uuele-puule-istutamisega.d?id=65333168

Elu karm olelus võitlus.

Lõpuks ometi, sai siis kuked sügavkülma pidamisele saadetud. Kui tavaliselt on naised need teoks tegijad, siis mina olen oma seisukoha võtnud juba oma loomusest. Ei tõsta kergelt ühegi looma vastu kätt, et seda lihamõttega enesele teha. 
Kunagi kui pidin oma töö aastat alustama Põllika ühistalus, tekkis olukord, kus oli vaja sooritada hädatapp vasikale, kelle tervislik olukord ühel päeval võttis traagilise kulu ja minu ennustus, et loetud minutid loomal elamiseks jäänud. Istusin puss nuga käes, vasika aia peal, endal süda saapa säärde kukkunud. Emotsionaalselt olin sellises seisus, tuleks keegi aitaks mind. Ja mis juhtus, nii mu istumise ajal paotus uks lauta ja sisenes peremees Ants Tuuleveski, kes küsis vasika tervise kohta. Mainisin vaikselt, et peaks hädatapu tegema , Ants asutas minekule, mainides ,,tead nägin Reinu koju naasevat, mine palu teda". Süda hüppas sees, ja rattaga kimades külasse ja leidsin selle õige inimese, kes kohe ka tuli. Kaubaks läks siis tapjale soovitud tükid lihakehast. 
Nii see on, et olen pääsenud siiani, isegi kukkedele lõpu tegemisest.
Hea mõelda, et kanakari saab rahulikult elada oma kanakarja elu ja stressist vabaneda. Kui on karjas pea sama palju kukki vaat, et topelt arvus, siis tekitavad söögi juures ikka parajalt segadust oma kaklustega ja kanade taga ajamisega. Nüüd jäi kanakarja juhiks noor külapealt kolmevärviline kukk. Super...

http://kirjat.finlit.fi/index.php?showitem=2596
Sellist raamatut tahaksin, hakkasin unistama. Kindlasti mõni mõtleb, et miks sellist ˇraamatut mulle veel vaja...? Tunnen huvi mütoloogia vastu igat sorti muistendid, mis kajastavad põlisrahvaste uskumusi ja ennemuistseid tegevusi. Vahel klientide hulgas tekivad sellised huvitavad diskussioonid usu või usukumuste osas. Giidina töötades annab selline teadmine juurde palju.

Metsavennapunker ja kummituslikud lood.

Üle pika aja jälle metsas käidud. Nänsy Kataga ja mina Teebaga. 
Kappasime mööda Sõerutse paane pealsest, rääkisin selle juurde loo Uno Treiri suust kuuldud ja endal märkmetesse kirjutatud koduloo uurijalt kuuldu Aino Mättase loo (lapsepõlvest). Selles paigas on kaks sõnajala liiki, mis on I kaitsekategooria liigid. 
Esimesele Loe küla metsasihile naastes lõpp osutus läbipääsmatuks, kuid see meid ei heidutanud. Kohati paas oli lõhestunud ja hobusega kippusime nendesse lõhedesse vajuma. Teeba muutus ettevaatlikuks ja edasi ei saanud muud, kui sadulast maha tulla ja talutada ratsmest. Läbinud raiesmiku, millel puudusid kasvavad puud (puudusid seemnepuud), oli see metsata ala muutuse läbi teinud.  Nimetan seda looduse alastuseks. Kõik pinnavormid tungivad esile. Jõudsime siis sihtpunkti, näitasin pea 14 aastat tagasi leitud metsavennapunkri asukoha. Sellest kohast on järgi jäänud auk, kui selle avastasin, siis oli tal veel olemas nari, laud ja redel, kust kaudu sisse roniti. 
Videvik oli, oleksin tahtnud näha märke mädanevast puidust. Kaan ja kaetud ala samblamätastega, siis tookord ronisin sisse. Väike mis oli siis mõeldud ühele inimesele. Ka sellel talul oli majasees teine peidupaik (kes seal ennast varjas, seda räägin ainult matkale tulijatele). Üldiselt on selle kandi pinnas väga, väga, väga paene. 
Sealt lahkunud viis mu 7 meel vana meremehe talu maadele. Juba selle lähistel Londoni suvilast kapates suunaga Pariisi talu maadele, sealt edasi Tojaka alla. Naersin Nänsyle, Londonist kohe Pariisi, et kas mitte ei ole vahva. Hobustega suurte linnade nimesid kandvate taludemaadel kapata. Rääksin veel  Pariisi talu peremehe hukkasaamise loo ja kelle suguvõssa ta kuulub. Edasi läbisime Nänsy lemmikpaiga (kuuluvad Lehtmetsa talu maadele). Tojaka jne. Tojaka taluga algab juba Nõmmküla. Mõisaaegsed külapiirid on veel siiani kasutusel. Sai mainitud, veel kui palju tekkis meie vallas kolhoose ja sohvoose. Kui rahvas pandi kohustuslikult kolhoosi korra heaks tööle. Uuesti Sihi sauna alla jõudes, mainisin vaikselt juba, et mis Kuusiksaunaga veel mind seob...kummituslikud lood. Kahel korral kohtutud kummitus isikuga. ...kes või mis see oli on tänini mõistatud, aga pimedas või videviku tunnil ikka kõhe tekib...

Suulistest

http://www.helketmar.ee/?id=4361

Olen jälginud pidevaid arutelusid suuliste valikust ja sobivusest hobustele. Kui on huvi, siis peaks jälgima, et suulised sobiksid. Olen ise vahetanud sobivate suuliste vastu.

Ei ole hetkel kodunt kaugemale metsadesse kolama aega saanud minna. Siis siiani toimuvad põhiliselt tegevused tavalise argipäeva rutiini järgi. Söötmine, jootmine, muud lisa tegevused. Ilm on tänane päev sajune olnud, siis ei ole nagu tervet päeva õues tegutseda. Üks jope juba kuivama riputatud. 
Huvitav tähelepanek... et hobusekasvatajad tekitavad kehvade sügisilmade korral varssu ja noori kasvavaid sälge... huvitav asi. Miks...? Siis energia, läheb kasvamiseks. Minu mõistusse see enam ei mahu. Püüan asjadesse rohkem süvitsi minna. Olen ise siiani varssu kasvatanud tekitamiseta ja nüüd korraga selline teadus (õieti kasutatakse vihmatekke). Kui ilm ikka sant, siis loom sisse, miks peaks ta ligunema õues. Niikui nii loomad üritavad leida varju. Samas tekkide pesu ohh, see on lisatöö. Hea küll majas on üks lühikarvaline põlvnemisega sporthobune, kellel siis tekk seljas. 
Kati ja Testu on ikka eraldi. Ei ole nagu tahtnud loomade sõjakuse pärast teistega kokku panna. Naerma ajab, see kui olen neile kahele kaera andnud, kõige pealt sööb Testu kiirelt oma portsu, siis kähku Kati kaera portsu noolima, aga õnneks on Katigi aru saanud, et peab kiirelt tegutsema. 
Siis ei jäänud, kui nõu puhtaks limpsida. 
Notsud on ära harjunud ja suhtlevad palju. Ei miskit põnevat.

Tapjahundi murdmisseeria peatanud krants paraneb võitlushaavadest - Ilmajaam.ee

Tapjahundi murdmisseeria peatanud krants paraneb võitlushaavadest - Ilmajaam.ee
Ei taha küll kedagi hirmutada, hundilugudega, aga mõtlikuks teeb küll.

Bioneer - Herilaseviu ränderahutus viis linnumehe Hispaaniasse

Bioneer - Herilaseviu ränderahutus viis linnumehe Hispaaniasse

Notsud tunnevad ennast suurepäraselt. Oleme neile tekitanud ka väikse pesakoha, kuhu saavad vajadusel varjuda ning vedada maiuseid. Seltskonnaga on harjutud ei mingeid märke, et stressi oleks. Kui jälle miskit vaja või tahavad suhelda, siis tullakse pesast välja ning minnakse suhtlema. Naeran, et kudrutakse jänksidele lembelaulu eks kas need laulud ka lüüriliseks muutuvad ei oska veel ennustada. Loodan huvitavaid juhtumeid. Tänu sellele suurele puurile saime siis ka oma vanemale isasele jänksile omaette puuri tekitada. Vaadata hommikukohvi juues, kuidas loomad omi toimetamisi teevad, kes tualetti teevad, kes vaatab, et mida inimesed teevad või antakse puurist välja saamise sooviga märku, et aeg oleks jooksmiseks sobiv. Oleme loomadele kättesaadavad ja hingekanaliteks. Mõistatades, et mida nad soovivad.

Merisigadest

Olles oma elu jooksul kokkupuutnud 5 meriseaga. On need kõik minuni jõudnud teatud ebamugavuste valmistamisega omanikele. 
Eile toonud notsud ... tunnistan haisesid ikka koos puuriga ikka jubedalt... mõtlesin et selline asi viitab stressile. Kogu auto salong oli nende haisu täis. Kuid täna on teine lõhn ehk siis iseloomulik hais on hajunud.  Võib-olla see, et me tegeleme ja suhtleme ja tutvustasime uusi naabreid, mis andsid neile hoopsi kindlama tunde. Kuna küülikud, kes mul on paar tükki ära antud. Ja ema oma lapsega saigi siis nendele seltskonna kaaslasteks. Koos süüakse ja suheldakse, tundub, et juttu jätkub mitmel rindel. Eile oli esimene tutvus notsudega, igal juhul küülikud tervitasid neid vahvalt. Muidugi nemad tõmbusid kössi, kartsid midagi hirmsat... võib-olla kass on käinud neid hirmutamas.  Küülikud ja merisead sobivad omavahel hästi kokku. Jagan ka edaspidi siin infot, kuidas kohanevad notsud ja mis uut nende kohanemisega silma hakkab.

Uued tegelased, kelle pärast palju seiklusi sai linnas läbi elatud.

Tänane linnasõit jätkus jälle autoga. Kuna eile merisigadega koju ei jõudnud, siis eile sai veel suheldud vahendajaga. Tunnistan, sellist asja, ma ei uurinud meelega, kui palju vanust, mis värvi ei vajanud pilte ega miskit. Vaid soovisin hingest ja südamest neid loomakesi. Oleme üsna mitu aastat ilma nende ruigamiteta olnud. Lapsed käisid pidevalt loomapoes vaatamas merisigu ja iga kord mainisid, et meil võiks jälle olla. Eks ma ise ka oma südamest ihkasin, aga ei täidunud sellepärast raha kulutada. Kuid eelmised notsud saabusid kah ootamatult polnud nad mulle ebameeldivad tegelased vastu võtta. harjusid ruttu uute naabritega (jänestega). Hommikusöögi ajal lastes puurist jänesed ja notsud vabadusse on vahva jälgida nende omavahelist suhtlemist ning toimetamisi. Notsid püüavad siis omi tegemisi jänestele selgitada omas keeles. Või kui mingi asi tekitab uudishimu, siis minnakse kambas luurele. Oleme andnud nendele vähestele loomakestele, kes meiega ühist elamist jagavad teatud tundidel enda juuresolekul vabadust. Siiani pole ühtegi juhet ei ühtegi mööblieset näritud. Kõigil asjadel on olnud kontroll ja eks omi hambaid saavad teritada looduslike vahenditega.
Täna sõitsin autoga juba normaalselt teed mööda ehk siis Luige ristmik ei valmistanud enam mingit ebamugavust, kus natuke kahtlesin sõitsin aeglaselt. Tagant tulija ehmatas signaali andes, aga siiski tõstsin ainult  märkidel viidatud kiiruseni ja õnneks õige märk silme alla jäi. Sain ka õige pöörde sooritatud.
Parimast, parim sooritus täna linnasõidus.
Vahvad tegelased need notsikesed...

Eilne linnas käik lõppes sellega, et linnast väljasõidu sooritasin väikeste manööverdustega, kuid õnneks suutsin õige teeotsa leida Raplale. Kuid linnasõit Luigel oli paras pähkel, sooritasin Viljandi maanteele sõidu jalgratta teel. Hea oli, et tee piisavalt lai ja ainus mis mind hirmutas, et järsku tee muutub kitsaks ja kuidas ma manööverdan, kui haljasala asemel haigutas liivane süvik sõidutee ja rattatee vahel. Ja õnneks keegi ei sekkunud mu manööverdusse. Pliiz teeehitajad, tehke juba kiiremini, jube raske on leida soovitud teeotsa.
Kuid eile pärast koolituselõppu ma notsude vahendajaga ei kohtunud ja jäidki need notsud mul toomata. Oli tekkinud väike probleem.

Imestan seda, et mis võib teha kaer mõnele ponile ja nüüd hakkasin otsima, kust võiks saada otra. Oder teeb hobuse rahulikumaks. Eriti veel, kui aktiivset tegevust vähe, siis kipuvad väga muutuma. Täna panin Kati ja Testu eraldi (muidu vast poleks seda teinud, aga maha rahunemiseks on see parim). 
Olen jälginud ühtepidi, et kui ma tegelen ühel päeval mõne hobusega väga individuaalselt muutub see loom tähtsaks ja hakkab laiama teiste hobuste ees. Nii juhtus Pauliinega. Muidu nägin, et Paula ja Herta olid teiste poolt tõrjutud. Kuid tänane individuaalne tegelus muutis mõlema hobuse enesehinnangut.
Koertega sain ühele poole. Sassu ja Pipi on jälle normaalsed, rõõmsad, rahulolevad ja õnnelikud. Ja söömine ei ole enam lahmimine vaid söömise ajal jätkub pilke mullegi. Mis ma siis tegin, kõige pealt ussitõrje, siis ostsin sellist kallist toitu, mis vähendab stressi (söötsin nädal aega). Juba paar viimast päeva vaatasin, et koerte käitumisse on tekkinud jälle tasakaal. Mõtlesin,et kui nende käitumine ka täna selline, siis lähen metsa. Täna käisin siis mõlematega metsas. Nii vahvad olid.
Homsest lisandub meie majapidamisse kaks merisiga. Lapsed on ammu mulle merisea omamise  soovi avaldanud. Mainisin, et kui keegi otsib oma notsukestele uut kodu, kas nad on sellega nõus. Oii, kohe ... jutuajamine toimus meil sellel teemal kevadel. Kogu aeg vaatasin kuulutusi, ei raatsinud kuidagi poest ostma. Eelmised merisead olid ka ära antud täiskasvanud loomad. Kohanesid ruttu ja mulle meeldis alati nende rõõmus ruigamine. Ja harjusid toaküülikutega toas ringi jooksmas käia. Nii vahva meenutada neid... Kui mõnda kapi ust liigutati, kohe mõnus ruigamine lahti...

METSO - Suomen metsien monimuotoisuuden toimintaohjelma

METSO - Suomen metsien monimuotoisuuden toimintaohjelma

Soomes saab käbide korjamisega teenida 4000 eurot kuus - Elu24 : Kurioosum

Soomes saab käbide korjamisega teenida 4000 eurot kuus - Elu24 : Kurioosum

Tutvustus marimetsa rabast

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel612_599.html
Hetkel on probleem kogu raja läbimises. Käimiseks on 5,5 km pikkune laudtee, mida mööda tuleb tagasi ka tulla. Käisin täna.

Leegid õhtu hämaruses.

Paar õhtut tagasi, kui väljas valitses karge, tuuletu õhtupoolik. Leidsin, et nüüd on õige aeg minna metsa ja oluline töö ära teha (põletada naabrimaal veidike rämpsu, mis risustas ümbrust). Võtsin kaasa õueküünla, mille süütasin pimeduse saabudes ja paigutasin kõrgemale kohale, et küünal valgustaks pimeda metsaaluse veel valgemaks. Teada-tuntud tõde, et metsas läheb kiiremini pimedaks, kui lagedal. Küünal oli süüdatud ühtlasi ka lahkunud naabrimehe mälestuseks, kes küll Rapla surnuaial perekonna ühtsel kalmistul puhkamas. Tunnistan, et teadmatus, kuid sisemise empaatia võime alusel olen korda saatnud. 
Lõke mille olin siis süüdanud ja olles hiliste õhtu tundideni istunud (kui hakkasid söed tekkima). 
Sattusin ainiti lõkketuld silmitsedes, taas mälestuste radadel käima. Meenusid head lapsepõlve aastad vana-vanemate juures. Lõke sümboliseerib mu lapsepõlve ja karjaskäimist. Karjas käisin päris kaua, kuni 16 eluaastani. Kõige enam meeldis mulle sügisene aeg... september, oktoober ja kuidas kunagi ilmas lubasid siis ka november. Kui ikka oktoobris lumi maha sadas, siis sellega lõppes ka mu hooajaline karjasepõli.
Karja minek oli alati peale kooli. Koolist koju tulek oli kiire ja loomad aiast välja lasknud ning mahlakale ädalale juhatanud, esimene asi mille kokku kuhjasin oli sobivatest materjalidest kergesti süttivad oksaraod enne pimeduse saabumist, lõkke süütamiseks. Vahel harva, käis oma lapsepõlve lugusid heietamas naabrimees Kuno Koppel (lahkunud, töötas Pae karjääris suure ekskavaatori peal, sama tööd tegi tema abikaasa Aino-tööl käidi graafiku alusel- elab veel Keilas). Ja päeva pikkus kujunes loomadega, ädala söötmisega ikka 21-ni. Nii kaua, kui kodust hõigati, et ,,Kari koju" ja niis siis karjajuht asus kohe teele ning mina siis rivi lõpus karjasevitsakest vibutamas tähtsalt... nagu mustkunstnik võlukepikest võlukunsti sooritamiseks.
Meenuvad sõjaaegsed lood just selle paigaga seotud. Lagedi mõisa (endine viinavabrik, on olnud kanala, Nõuka ajal kuulsa TNL direktori juhtimisel rajati sinna Linnuvabriku muuseum-kuidas kujunes sealses piirkonnas kanakasvatus ja munatööstus-nüüd on rajatud ümbrusesse koolisõidu suunaga hobusetall). Väga huvitav kujunemine on sellel hoonel. Mõisa lähedale jääb veel saar, kus omal ajal korraldati vägevaid jaanitulesid ning osalt rajati mitmete riigi suurte tegelaste istutatud puudega park (kuid kolhooside ja sohvooside kokku kuivamisega ning häälestumine kapitalistlikule ühiskonnale lihtsalt kadus sellel saarel ka tuleviku mõte-kadus ka omaniku staatus). Olles jälginud kõike toimuvat, tekitab alati nukrust ning mõttetuse tunnet, et miks oli seda vaja. Kas siis ei osata hoida... 
Kõike selliseid heietusi tekitas üks lõkkeõhtu... 

Mõtte noppeid...

Nii kaua kui inimesed maakeral on elanud, on ka loomad olnud osake nende elust. Küttide ja korilastena on meie geenidesse sisetatud oskused loomi jälgida. Meie esivanemad õppisid loomade sõnumeid tõlgendama, teades, et loomade käitumine võib ennetada ohtu. Kui rääkida emotsionaalsest heaolust, siis hoolitsevad hobused endiselt meie turvalisuse eest. Nad annavad meile märku, kui meie sisemaastikul on viltu vajunud või räämas.
Selle sõnumiga meenub mulle pea 10 aastat tagasi aset leidnud sündmus. Olles oma viimase lapsega haiglas enne sinna minekut olin teinud kõik endast oleneva. Söödad valmis, et juhul, kui tuleb minek, oleks olemas koduline, kes vaatab hobuste järele ja annaks süüa juurde, kui sellest rohumassist väheks loomadele jääb. Mis juhtus, esimene päev ei suutnud Keith mitte ühtegi hobust õue saada (tol korral oli mul siis 6 hobust). Olles üritanud teine päev hobuseid õue lasta, olid nad aiast välja tormanud ja uuesti sisse. Keith loobus hobuste välja panemisest. Kui ma siis ükskord lapsega koju sain. Kogesin hobustest ehmatust ja sisemist hirmu (hirm seisis, et peremehega on midagi juhtunud). Sama päev lasin hobused kohe õue ja alustasin lapse kõrvalt kohe kohalikele küla lastele trenni tegemisega (ei saanud ise kordagi puhata). 
Miks see asi juhtus, tõin kaks nädalat enne arstide poolt paika pandud sünnikuupäeva ühe hobuse Jõgevamaalt, kes nuttis oma endist perenaist taga pea kaks kuud. Kes siis oma sisemise kurvastusega muutis ka minu hobused stressavateks. (See oli aastal 2002.mai ja juuni).

Eile õhtul aitasid koerad ühel kährikul eluküünla kustutada. Tavaline asi, et iga sügis, need neljajalgsed võõrliigiks ja siin kohastunud elukad majade lähedusse tungivad. Miks mitte, suleliste hais on see, mis nagu magnetiga siia neid tõmbab.
Käisin vet.apteegis ostsin ussirohtu ja sobivat toitu Sassule ning vaikselt püüan elu samale lainele tagasi keerata. Rohu andsin koheselt ära (hommikul koju jõudes söötsin mõlemad koerad) mõlematele koertele. 
Meenub mulle aastate tagune lugu, kus ma vaidlesin vana-vanaemaga, et koertele ja kassidele peab andma korraliselt ussirohtu. Kus sa sellega, tema jäi vaidluses küll peale, kuid tegijaks olin mina. Sain aru, et vahel on mõni inimene.... vääääääga tark... ja lasen tal seda olla. 
Ma usun, et nüüd kus Pipi tita on juba pea paar nädalat uues kodus olnud, hakkab Sassu enesetunne paranema. Eks mind ennast häirib sama moodi, kui koer käitub teisiti, kui tavaliselt. Kõige enam kannatan, kui koer kõhnub ja karvastik kaotab läike. 
Mõtisklen, kust leida sobiv rahasumma, et saaks traktori ära remontida. Ja traktor seisb seal samas kohas, kus ma ta seisma jätsin. Poiss korra tegi lahti, kuid meil see teema, et peab keskelt lahti tegema. Parem juba kõik jubinad, mis vinguvad ära koheselt vahetada. 
Randa titaga koolitus sujub suurepäraselt, kõnnib ilusti käe kõrval, jalgu tõstame. Sügatud saab päris palju, kahe jala peale tõusmine on kadunud. Randa tita on veel hästi sotsiaalne, tundub, et oma olemusega on mõnegi ,,krokodilli" südamesõpruse võitnud. Krokodillideks nimetan enda hobustest neid hobuseid, kes seisavad liidri positsioonil ja kipuvad väga palju eneseruumi enesele võtma ja jagavad ainult endale meelepäraste suksudega. Olla liidrile meelepärane, on privileeg suurem. Samas nooruke hobu õpib kõike kompetentse hobuse kõrvalt.
Kahtlustan mõnda aega, et vist on Herta ka tiine. Käitumine on kummaline, sarnaneb tiine looma omale. Las olla, kelle järglane tulemas tahes, hea meel, kui oleks. Minu meelest ei jäänud ta eelmise omaniku ajal tiineks sellepärast, et oli stressis.  Liptoni ja Herta ühisjärglane võib päris kena loom sündida. Eks neid ole küll, kes kohe vildakalt vaatavad, et torika olen lasknud paarituda eestlasega.  Kahju on inimestest, kelle mõistmine vahel kaob kuhugi, hetkel ei leia sobivat sõna.

Väljas sajab, siis olen keskendunud rohkem sisemistele tegevustele. Ahi köeb, kuna väline niiskus kipub kütmata tubadesse tungima.

Vahe peal korrastasin oma paberimajandust, vaatasin makstud arveid neid siis arhiveerides. Pärast selliseid tegevusi olles otsisin ülesse raamatu ,,Ühenduses hobustega" Margrit Coates on selle kirjutanud. Vara hommikul painas üks asi ja see vajas selle raamatu sisust leidmaks mis mind vaevab.

... leidsin hea koha lk. 63

Vaid siis, kui meid valdab rahu ja harmoonia, ütleb hobune südamest: ,,Ma tahan viibida su läheduses ja järgneda sinu juhendamisele."

Leidsin selle mis otsisin... 

Olles jootnud noored suksud, mõtlesin, et laseks teised hobused ka sisse, sajab ja sajab. Ei taha ise ka seal väljas olla. Ma ei jõua lihtsalt seda muda oma jalgade küljest lahti trampida.
Läksin siis karjamaal, juba kopliservast märkasin, et hobused olid pugenud tihedate kuuskede varju ja ainus meeshing Lipton siis lagedal rohtu maast näksimas. Mind märganud, tuli sealt hale pikk hirnatus. Hõikasin ,,Lipsu, lähme sisse" nagu mu jutust aru saanud galoppis ta minu juurde, andsin maiust ning kinnitasin oheliku. Ja läksime kahekesi värava poole. Jälgides karja teiste liikmete keha keelt... näis, kas avaldavad soovi sisse saamiseks. Olles jõudnud väravasse, tormas Kati suure galopiga järele ja sinna ta ka jäi. Liptoni sisse viinud, suhtlesin kogu tee temaga. Huvitava loomaga tegu, õrn ei pea sikutama, liigub järgi minu keha keele järgi. Olles nende aastatega saanud kogemusi täkkude kasvatamisest, olen aru saanud, et täkud ei olegi kurjad ja hirmuäratavad vaid ikka õige kasvatus on kõigele alus. Eks Liptoni lapsepõlv on olnud eeskujulik. Aastatega olen saanud aru, et hobuseks kasvamine pannakse alus, varsa lapsepõlves. 
Lipsu sisse pannud, tõin teiseks vana kiiksudega Kati. jne. Kuni jäi välja veel Herta ja Tassa. 
Herta märganud, mind neile järgi tulemas, tõmbas koha pealt sellise kaabekaga minema, et enne ei saanud pidama, kui rehe all. Mul ei jäänud muud, kui lasin nad kõik sisse. 

Vihm, lörts ja lumi...

Vähemalt nii lugesin hoti postkasti sisselogimisel päeva uudiste pealkirjadest ka ilmateate ennustuse. Ma pealkirjadest kaugemale ei viitsinud süüvida. Pigem huvitas postkasti sisu.
Mõni hommik on raske teha päeva plaanide järgi tööd, siis võtan aega eelnevalt süveneda vaimu maailma. Mõtiskleda ja mediteerida ning motiveerida...
Päeva alustan kergemate asjadega ja loomadega, kellele pole vaja eriti suurt tähelepanu osutada.
Kanad, siis koerad... koerad on kuidagi stressis. Mõtlen päevas mitmeid kordi kodus nendega tegeledes. Praegu ei ole tahtnud nendega metsagi minna. Püüan leida stressi allika. Kui Sipsik meil veel oli, siis Sass kõhnus silmnähtavalt. Paaril korral suutis teda ka rünnata, tegemist oli, kui jagasin koertele süüa.(üks põhjus peitubki, et Sass ootab 100% tähelepanu ja kui seda väheks jääb, eelkõige käitumises ja söömises tekivad muutused). Nii kaua, kui Sipsik oli rohkem pesa ja kaisuloom, ei olnud Sassul viga. Kui ta hakkas pesast juba oma jalal väljas käima,muutus Sass armukadedaks...lapsed lunisid Sipsikut omale jätma. Jäin neutraalseks, mainisin, et ma ei taha, kuna Sass kannatas tähelepanu puuduse all. Mainingi, et kui oleme võtnud looma ja oleme andnud talle oma südame ja lugupidamise, siis tuleb sellest kinni hoida. Eks lastel on vahel raske otsuseid teha, siis nende otsuste moraalseks toetajaks on ikka täiskasvanu eeskuju. Sipsik oli üliarmas, kuid lõpuks leidsime tallegi armastava pere. Lihtsalt ülihea meel. 

Feng shui vaimus kodu - Elustiil - naine24.ee

Feng shui vaimus kodu - Elustiil - naine24.ee
Uurin ise ka Feng Shui mõju kodu ja aiakujundamises. Kas see ka nii on ei oska öelda. Kuid osa asju on meil istutatud nii, et need on kas siis halbade mõjude ära võtmiseks. Näit. elupuud.

Eile sai siis käidud Tallinnas, kasutasin linna sisse sõiduks Pärnu maanteed. Kuna mind hirmutab Luige rist, mis pole veel valmis. Kuna linna sõidu planeerisin nii, et ühele päevale saab mitu asjaajamist. Iga väikse asja pärast raha kulutada ei taha. Pigem kõik asjad korraga ühel päeval teoks teha. Kuna veel õhtusele ajale planeeritud üritusel osalemine kella 18 jäi, siis tekkis kahe tunni vaba moment. 
Mõtlesin, et nüüd võiks külastada Paljassaare lindude kaitseala. Pärast nõuka aja lagunemist pole mul sinna pikka aega asja olnud, olen korra seda külastanud, aga TNMK kaudu. Muidu mitte, kuna oli see suletud tsoon, piiratud ja teataval määral valavatava tsooniga. http://et.wikipedia.org/wiki/Paljassaare
Iga aasta kevadeti kutsutakse linnast inimesi saabuvate rändlindude liigirohkust lugema ja sellest     ka aru andma. Jälgin sellega seoses kogu infot, et kunagi seisis Sitsi trammi peatusest mäest alla astudes, selle sama tee ääres kai ääres, kunagi Tallin-Helsingi-Tallinn kurseerinud reisilaev Tallinn. Kus tegutses paarkümmend aastat Eesti Noorte Meremeeste Klubi. Selles tegutsesid sellised huviringid, fotograafia (Toomas Huik, Jaan Künnap) oletan, et nii mõnigi inimene tunneb ära kuulsused teatud valdkondades. Allveearheoloogia, veemotosport, purjetamine, laevamudelism jne., rohkem hetkel ei meenu, kuid noori oli palju kes käisid. Väga vahva koht vabaaja veetmises. Ohkan alati, kui mõtteis nendele aegadele tagasi laskun.
Mälestustes siis tagasi reaalsusse astudes, eile õhtul tagasi teele ennast asutanud jäin jällegi Viljandi maantee alguses Luigel seekord jänni ja mu teekond jälle Pärnu maanteele viis. Enne Pärnu ja Haapsalu teede lahknemist oletan kuskil 5 km pidin taluma ühte ebaharilikult ja tuledega vilgutavat tüüpi selja taga. Mul on teatud nõks selliste lurjustega, sättisin küljepeegli nii, et kui ta uuesti lülitas täistuledele, see pimestab pigem tagasõitja silmi, mitte mind. Proovitud võte, kuna tagaklaas on tumendatud, siis täistule valgus salongipeeglile ei avalda mõju. Ja ei lasknud ennast sellel tüübil ennast tema lollustest segada, hoidsin oma mõõdukat sõidutempot (miks ma peaksin kihutama ja proovima kellegi pärast vahetada sõidurida). Prooviti küll, kuid minu kannatus oli suurepärane.
Kuid mis eile raskendas oli tihe udu, et sõitma pidin pooltuledega, proovisin täistulesid, siis tekkis selline udusein, et kohe nagu tee lõpeks. Eelistasin kogu tee sõita pooltuledega, kuid sõita sellisel ajal oli see veidi väsitav.

Eile oli hingedepäev

2. novembril on hingedepäev ja seoses sellega süüdatakse küünlad nii kallite kadunukeste kalmudel kalmistul kui ka kodude akendel.

Vaikselt rändab hing, 
ja aknal põleb küünal. 
Varsti kohal on hing, 
sest su aknal põleb küünal 

Sa tead, et ta tuleb,
tead, et ta armastab,
Ta teab, et teda ootad,
teab, et sa armastad

Ja kui ta kohal on,
on kõik justkui parem
Ja kui ta läheb... 

  Koju jõudes eile süütasin kaks küünalt kummalgi pool väravaposti. Hiljem läksin veel vaatama, mõnus valgus täitis värava tagust.  

November, hingedekuu ja muidki rahvuslike tähtsusega päevi.

Paar päeva sula ilma sulatas siis põka käigukasti. Ja minu rõõmuks ehk siis seda rõõmu kestis ühe silorulli ulatuses. Kuid jah, mis juhtus... juhtus see, mis ammu oodata oli. Homme kuuleb, poiss otsis sobivat võtit, et käigukast lahti võtta. 
Kanadega see teema, kui eile sai rõõmustatud, et lõpuks on kanad uue elamu omaks võtnud, kuid täna sain nende kohta uut teavet, et lähevad ikka harjumusest ikka sinna, kus neile meeldib. Ohkasin, kogu mu töö läks järjekordselt vett vedama. Viisin veel enne pimedaks minekut ehk siis kanade magama minekut head paremat ette (koerad panin kinni, need ei lase kanu elamusse sisse). Pooled olid juba ennast kuudis kohad mõnusalt sisse võtnud ning ootasid, et uks kinni saaks. 
Alustasin siis kompost sõnniku valmistamist, vedasin aiamaale kuhja, homme kiht puudelehti peale ja siis uuesti värsket sõnnikut peale. Seda kraami peaks tulema. 
Õhtuti on vahva hobuseid koju hõigates aimata hallidest siluettides ja kapjade müdinast, kes on ees. Ja alati väravasse esimesena jõuavad pea koos Kati ja Testu. Testu müksab tervituseks pea iga kord. Ja  ega muud võtan talutusnööri ja paigutan pehmelt kaela ümber, siis jooksuga talli, kuhu järgneb hanerivina üks teise järel nagu tsirkuses treenitud hobud-ponid. On ka neid tegelasi, kes ukse peal mõtlevad ringi ja seekord paradiisi õunapuu alla tormasid kõik päitsetega noored. Muidugi õunu nosima.  Ülejäänud juba krõmpsutasid rahulolevalt heina omale mugavas kohas.

Viimane oktoobrikuupäev. 31.10.2012

Kuhu kaob aeg? 
Maal kaob aeg toimetustesse. Juba hommikul pea 3-4 tundi vee ja heinaveo peale. Loomad ju öösel sees ja päeva ajal väljas. Nii kui on näha, et hobused väravas või vee vanni ääres väga mõtlikult nina norus seismas, siis pean mina kõigest aru saama. Muidugi lähen vaatan üle, kas sain õieti aru. Siis vastavalt seda ka teen. Ootan sula, saaks traktoril käigukasti lahti sulatada (vesi on sinna valgunud) eks näe kuidas selle remondiga saab. Sidur on kohe... kohe... läbi minemas. Selle jaoks on vaja traktor keskelt lahti võtta. Arvestades oma mehe aeglusega, siis ei tea kunagi, kui kaua selline asi tema käes korda saab. ,,Minu vanaisa vahetas sellise asja poole päevaga", kui ma peaks oma mehele sellist asja hakata rääkima, oo jaa. Oma autot vuntsitakse kasvõi ööselgi, et kuhugile teise eesti otsa usukoosolekule sõita ja minu tööd oodaku.  Valmistama ette teise traktori on mu ainus mõte. Russi ma nii väga kasutada ei tahaks, kütteröövel. Juba ühe rulli siloveoks kulub 4 l diiselkütust. Pean arvestama kõik suuremate kulutustega. Käivitusmootorisse on eraldi vaja bensiini. Paar ämbrit vett jahutussüsteemi-tegemist on radiaatoriga. Tegevust on palju, nimetan seda eeltöötluseks.
Väike mure poeb põue. Olen tähele pannud, kui ma sisemiselt olen juba mures, siis kui asi või juhtum kätte jõuab on mul asju lihtsam taluda. Elame näeme, ootan sula.

Puuseened

Esimene lumi

Juba reedel, kui lund keerutas ja keerutas, siis kella 18 oli mu auto mattunud korraliku lumega. Andis maha rookida, valmistusin kella 19.00 tööle minekuks. Juba tööle jõudes ootas mind lumekoristus, esimesel korral kasutasin luuda, kui tunni pärast polnud enam märkigi, et keegi oleks trepid lumest koristanud. Ega mulle sellisel ajal maha sadanud lumi meele järgi polnud. Teadmine, hommikuks kella 7 peab kogu maja trepid õuealal lumest puhtad olema. Alustasin oma tegemisi kell 4.45 ja lõpetasin 6.15. Hea meel, et kella 1 ja 3 paiku ringi ratast ehk ümber maja ringleva tee Rapla linnavalitsuse teehooldusesse palgatud traka oma tööd aegsasti tegemas oli. 
Reede õhtul panime hobused sisse ja laupäeva hommikul esimene töö, veevedu+hein ja lõpuks kabjalised. Paar päeva on nii kestnud. Eile sai käidud ka trenni tegemas mõne suksuga.
Kõige suurem töö on veevedu. Hobused õues olles ikka joovad palju, eriti veel kui söödaks on hein. Kui ilma võtaks pöördeliselt väga madalad kraadid, siis tavaliselt oleme arvestanud, et iga tund tuleb lisada kuuma keedu vett (jahtub külmunud veega ruttu). 
Täna ja eile vedasime köögi kraanist 25 l piimanõuga jootmisvanni (naabrimees nimetab meil jootmisvanne mullivannideks, kuna osa noori hobuseid armastavad oma jalgadega sinna sisse kobida ja siis teada, mis seal toimub...). 

Väikesed tüdrukud ponisid taltsutamas - Elustiil - naine24.ee

Väikesed tüdrukud ponisid taltsutamas - Elustiil - naine24.ee