Veel miskit tähelepanuväärset... Randa titel on päitsed peas, harjutame vaikselt suure hobuse kombeid.  Nüüd võivad ka EHS-i töötajad tulla ja talle passistamise jaoks joonised tegema ja kiipi panema. Randa on hakanud nõudma tegelust. Ei põgene päitseid nähes, vaid surub ka teiste hobuste vahele ennast, et sokutada inimese juurde, et temaga tegeldakse. Isegi lapsed imetlevad tema usaldust. 
Loen viimasel ajal sellist raamatut nagu ,,Koos hobusega" püüdsin leida Teeba ühele halvale omadusele lahenduse. Arvasin, et sadul, siis hambaid jne. Kuid üks päev olles kahekesi maastikul nelja tunnisel retkel, avastasin temas peituva pinge. Üritasin ennast rohkem lõdvestada, et mitte tekitada üleüldist kramplikku pinget, mille tõttu kippus alati pärast galoppi või traavi peaga üles alla vehkima. Katsetasin mitmeid taktikaid, traavi ajal ratsmeid nati lõdvemalt peal hoides ning säärega surudes rohkem pead üleval hoida. Tulemus oli suurepärane... täna käisin jälle, siis tahtsin teada, kas mu meetod töötab ka täna. Nii et seljaprobleemid ja hambaprobleemid jäävad ära. Lahendus on leitud. Vaatasin eelmine nädala vahetus trenni tulnud lapse pühendumist ja katsetasin trenni ajal mitmeid võtteid. Pean mõnele lapsele lähenema natuke teise nurga alt, et kuidas aidata leida Teebaga kontakti looma. Samas pea iga trenn on mõlemad täiesti lootusetutes mõtetes. Mul on vaja individuaalne trenn vaja sellele lapsele anda. Kui on mitu last samal ajal platsil on raske keskenduda individuaalsete oskuste parendamisele. Loodan, et see tähelepanek aitab. 
Herta teema, miks tassib noore ratsaniku platsi väravasse. Kui tekivad mingid probleemid ratsaniku ja hobuse vahel, siis püüan ise nendele asjadele läheneda ja uurida põhjusi, et järgmine trenn oleks efektiivne. Soovin, et laps õpiks leidma kontakti hobusega ning saaks sammu võrra areneda.

Uudised

Mõni päev tagasi ohkasin südamest ja olesklesin mõtteis, et kus võib asuda meie kodust ostetud hobune Teele. 
Täna olles fb loginud leidsin siis kirja, kus siis tutvustas ennats Teele uus omanik, kes tahtis teada Teele kohta peensusteni. Tegelikult müüsin enda hobuse, teadmisega, et temast on kasu ja mis ma kuulsin, et suures ratsakoolis muutus ta mitte selliseks nagu ta meil oli. Ei olevat sobinud enam puuetega inimestele. Ma üldse ei imesta, et miks loobuti kiiresti. Ratsakoolides on elu kiire ja kellel seal aega pühenduda peensusteni hobustele ja tema iseloomule. 
Selle müümise järel sain ma tunda piisavalt etteheiteid, et miks müüsin hea hobuse nii mõnegi inimese sadulasse ning hobusekindluse andnud looma. Minu seisukoht oli selline, et kasvatasin mina, mitte keegi teine. Kes tasub mu kulutused hobustele? Kuskilt pean hakkama ka tagasi saama. Kui ma müün hobuse, siis sellise mõttega, et hobune leiab hea pere või uue võimaluse kuskil edasi minna. See kui ma pidevalt panen rahasid hobuste alla ja pean neid surmani, müümata kuhugi edasi. Mida see annab ja kust saab tulla tulemus? Hea on lugeda müüdud hobuste etteastetest ning saavutustest. Tuleb lasta lahti ja edasi minna, kuna mul on kari, keda kasvatan ja loodan edasi minna ehk siis suund ikka paremuse suunas (orienteeritud tulemustele). Ma olen sellise meelsusega, enne ei räägi, kui olen mõne asja jälle korda saatnud. 
Kutsikas Sipsik läks oma uude koju, ühtepidi hea meel teadmisest, kuhu ta läheb saab olema hea. Ükskõik millise loomaga pole mul tegu, alati oleks nagu õnneliku lõpuga lugu. Pisar tuleb silma, olen kasvatanud looma südamega, aga mitte rutiinist ja vastu tahtmist. Vaid sellise meelsusega, et loom oleks ka silmarõõmuks ja hingele.
Tänane päev on eriline.

http://www.horsemarket.ee/index/index.php?page=articles&aID=701&lang=est
Hea on lugeda teiste hobusekasvatajate muresid ja neid ka siia enda jaoks talletada. Mõtlesin sellele loole kaasa, kuid siis tekkis küsimus, mille esitasin tütre Anetele ,, kas sa tead, mis asi on prei?" Muidugi Anete vastus oli selline, et meil pole trehvanud seda. Mõtisklesin, et mida ma teisiti teen... 

Kanade dressuur

Kuudi ehitus kanadele oli ikka asja ette. Osa kanu on juba selle majakese omaks võtnud, aga eks tegemist nendega ole, kes veel vanast harjumusest, kuhugi rehe alla enese ära peidab. Kuid meil need kohad teada, siis saab nad kinni püütud ja uuesti uude majja kolida. 
Täna õhtul siis kanu majja transades ja istudes selles majakeses. Vaatasime lastega, kuidas käis õrtele paigutumine. Kolm uut kana kaasa arvatud, kes võtsid selle majakese päris ruttu omaks. Täna õhtul juba ise sisse magama kolisid. Pidid nad ju paar kuud puu otsa ehitatud poja onnis elama. Kuid meil on koolitatud koerad, kes siis kui päeva ajal kanad maas oma toimetusi tegemas, käisid nende toidunõusid revideerimas (ega mulle ei meeldi selline teguviis, teinekord jahvatatud jahu segatud kanade mineraalidega ka ära söödi, ei seganud ka seegi, et sisse purustatud munakoored). Kuigi koertel oma söök. Ja eriti nüüd on söögiisu koertel eriti meeletu. 
Sipsik kasvab, kuid peatselt on ta saamas 2-e kuuseks, kuid jalad pole suurt pikemaks veninud ja lapsed lunivad, et võiks jätta. Eks see kutsikas on saanud meie tähelepanu ja tegeluse. Oleme andnud söögi toas. On õppinud ukse taga niutsuma sisse saamiseks ja seda ta ka saab. Kuna mul on talle kohe päevane söögiports valmis pandud, tuppa saades hakkab ta seda otsima. Üldiselt on see kutsikas kasvanud sotsiaalses ja arendavas keskkonnas. IQ on kõrge. Pipilt on õppinud rõõmustama külaliste saabumise üle. Meeldib mürada ja mängida. Tegelikult kui kokku võtta, siis ei kahetse, et ainult ühe kutsika sai jäetud. Oleks neid rohkem olnud, teades, Pipi lapsepõlve ei saanud ta korralikult süüa, mis tegelikult on kutsikale väga oluline samm tema elus. Alul nägime vaeva tema varastamis kommetega. Kööki lauale ei tohtinud midagi jätta. Uksest käidi sees nagu kummitus, isegi suhkur söödi pakist ära, et ainult pakist olid räbalad järgi. 
Alles mõni päev tagasi pidin panema ta ketti, kuna läks iseseisvalt metsa.  Tema puhul aitab selline taktika kõige paremini. Koer nagu hakkaks mõtlema, et mille eest ta kinni pandi. 
Olen käinud ka hobustega metsas ja niisama jõhvikaid korjamas Sääsksoos. Elu igapäevased ühesuguseid tegevusi ei viitsi küll  igavas monotoonses kirjastiilis sisestada. 

Mis teeb mind õnnelikuks?

Mis asi on see, mis mind paneb igapäevaselt askeldama ja kodus olema?  Esiteks loen seda, et mul on pere. Kellest pean väga lugu. Kui eelmine nädal tabas töö juures oma kohustuste tegevuse läbi seljavalu teke. Siis järgnevatel päevadel selle valu vastu tõhusalt otsides valu vaevusi vähendada. Kui nädala keskele olin plaaninud. Hobustele alustada välibokside ehitusega, siis lapsed koolinädala sees olid nad koolipäeva lõppedes väga väsinud ning minust endast ei olnud ka üksi sellele õla alla panijat. Ja laupäev, kui ma ise oleks tahtnud selga soojendada ja valusid leevendada, siis laste soov oli algust teha kanakuudi ehitusega. Ja ei saanud minagi siis kõrval seisjaks ning seljavaluga voodisse jääda. Teadsin seda, et siis see asi, kui hilisemale ajale edasi lükata, sinna ka jääb. Käisime lastega metsast puid toomas, (abikaasa läks tol päeval pittu oma sugulasele ja pühapäeva veetis tema kogudusi külastades). Aitasin postid maasse ning mõõdud paikka panna ja edasine jäi siis juba Joeli ja Aade õlgadele. Pühapäev, kui mul korraks trenni asjus korra koju täält põigata, siis laste esimene hõige oli, et tule vaatama. Läksin asi oli juba ilmet võtmas. Jagasin tunnustust, ütlesin, et sulelised armuvad ära. Ma pole aastaid kanu pidanud hobustega koos (hobused ja kanad ei sobi mitte mingil juhul kokku) ehk eelistanud vaba pidamist. Üks aasta olid nad üldse pakaseliste ilmadega keldri eesruumis nii kaua, kui siis ükskord soojaks läks. Hobuste lauta sai küll nende eraldamiseks tehtud aedik, aga millegi pärast ei sobinud see neile mitte kuidagi. 
Kuid teine probleem karja kanade puhul on see, et kipuvad omi väljaheiteid tegema sinna, kus seda vaja pole ja nii olgi vaja, et ööseks oleks neil kindel ulualune ja hobustest eraldi. Hobusteruum on mul siiski jahedam, kui kanad talvel suudavad taluda. Lauda akna sulgen siis, kui õues tormab, muul ajal on see kogu aeg avatud, et hobustel oleks piisavalt õhuvahetust.

Korraks päikestki.

Ammu ilma plaanitud metsategu, sai siis tehtud. See selleks, olles 4 m kuusepalgi 2 m jupiks saaginud, siis traktori tagurpidi nii ajanud, et pooleks saetud noti otsapidi peale upitada. Eks paljud mõtle kohe, et ohh naisterahvas üksi seda teeb. Praegu pole mehel tervisega nii, et see metsas käia saaks. Ja samas mu fantaasia maailm nii lai nagu ta on, mõtlesin ennast vaikselt Järve terviserajale. Kas tõsta jõu harjutuse mõttes palki terviserajale rajatud või teha väheke metsatööd ja minu meelest teeb sama välja, aga siin on juba kasu kahe poolne. Enesele olles teadustanud, et palki tõstes pean sama moodi lihsatele soojenduse ja venituse sooritama, kui külma lihastega rasket  2 m puunotti kärusse tõsta. Miks ma selle teema ümber siin arutlen, kuna 2 tundi füüsilist aktiivset tegevust metsas andis sama efekti, kui jõusaalis lihaste pumpamine raha eest treeningvahenditel. Eks on ka neid arvavajaid, kes arvavad, et kodus kus kasvanud on lapsepõlves palju saand metsatööd teha. Pean tunnistama, et praeguses maa elus, kus omame isiklikku metsa olen rohkem puude tegemisega kokku puutunud. Kuna vana-vanemate kodus toodi puud kusagilt Jõgevamaa metsadest palkidena koju, kus siis vanaisa need talvepuudeks kuuri panduna ära tükeldas.
Ok, see selleks, selg jäi terveks eilse  puude tõstmisega, aga õhtul mil tööl olin. Oli juhtumisi olnud pinsi päev hooldekodu asukatel ja teada värk meessoost esindajatel oli siis rahakoti sünnipäeva tähistamine salaja maha peetud. Ja üks hoolealustest kaotas kolmanda korrusel tasakaalu ja enam ühegi võlusõna alusel jalgu lihtsalt alla ei suutnud võtta. Ja kui sai öeldud, et tõstame isiku ratastooli, et purjune kodanik oma tuppa sõidutada. Eks siis tõstmise käigus, tõstsin oma selja ära  ja millest see tingitud. Lihased olid ettevalmistamatta, kuna isik keda sai tõstetud oli veel kaks korda pikem minu enda kasvust.
Ja samas kas ei tekita paha meelt, kui riigikogulased tõstavad istumise ja oma mugavuste eest palkasid, siis meie töö tegijatel, kes peavad tegema madala palgaga ja veel füüsiliselt rasket tööd. Ja elu kallidus, mis hetkel silma paistab. Uuest aastast kallinev elektrihind , paljude inimestega suhelnud, tunnevad paljud hirmu tuleviku ees. Ega minagi sellele eriti optimistliku pilguga eriti vaadata taha.

Olen täitsa sillas, Lipton üllatas täna mind täiega. Lihtsalt võrratu kaaslane. Eks vaikselt tunnistan, siiani ei ole veel üle saanud Teele müügist. Teele mõistis mind paljuski ja uut hobust koolitada on ikka parasjagu tükk tööd, et selleni jõuda nagu oli Teele ei tea kas suudan. Teele mõistis mu enesetundes igat pisimat muutust.
Lipsuga liikusin sellisel maastikul (raiesmikel, siis lagedatel heinamaadel) kui aeg hakkas ületama tunni künnist, siis hakkas ilmutama rahutuse märke. Et mitte looma traumeerida, otsustasin siis koju tagasi naasta. Kodule lähemale, muutus ta jälle rahulikuks. Viisin aeda, võtsin enne sadula maha, siis valjad ning lõpuks nokitsesin päitsedki lahti. Tegin kõike hästi aeglaselt, et jätta hobusele muljet, et aega on ja kõik mis temaga toimub on ainult positiivne. Päitsed peast saanud, ei tormanud ta koheselt minema, nagu ta seda varemalt oli teinud. Vaid ootas veel tänu kallistust. Enne kui ma varustust maha võtsin andsin talle preemiat. 
Lihtsalt säran täna sisemiselt. 

Sajab ja sajab, ei mingit rõõmustavat hetke.

Üritan siis leida aega õues tegutsemiseks, kuid iga kord nii kui vihma rohkemal kujul kallama hakkab, peab sooja turvalisse toakaitsvasse rüppe kaduma. Hämmastav ja juba Soome poolt tulevad teated, et järgmiseks nädalaks lubatakse lund ja lörtsi ehk siis heitlikke ilmu. Annaks kasvõi nädal aega kuivi ilmu.
Üks hea asi, saan jälle autoga normaalselt sõita. Olulised asjad korras, eks mõned niped-näped veel teha, aga esialgu jätsin need siis järgmise kuu algusse.  Ega see vihmas ja tuules eriti hea sõita pole jalgrattaga.
Nii palju on teha. Püüan leida ka aega noortele hobustele. 

Lisaks tavapärase elurütmile on meie peres väga toredaid uudiseid nii spordi lastelt ja kui ka mu enda vanemate lastega. Ainult rõõmustan. Eile, kui olles õhtul fb (facebooki) avanud. Alustas üks noor naisterahvas minuga juttu, et Anete on võitnud Tallinna International Horse Show-le kahe päeva piletid ja kahele inimesele. 
Olin ise mõned päevad uurinud, kuidas saaks Anetet Horse Showle kasvõi mingiks abiliseks... kuid üks pakkumine läks luhta, kuna jutu ajamisel selgus, et meie torikas pole nii puhtatõuline vanatüübiline torikas ... aus olla, saatsin mõttes selle inimese metsa. Olgu oma uhkes üksinduses oma arusaamadega. Minu torikas on selline nagu ta mulle meeldib, mitte, et keegi arvab, et võib olla kas läheb vanatüübilise alla või mitte... 
Ja minu teadmata oli siis Anete  osalenud ühel küsimus mängus Horse Show piletite loosimiseks. Seda enam, et lapsel on sünnipäev tulekul on seda enam see talle ikka suurepärane loosiõnn. Viimane öö ei maganud ta üldse. Kuna õpib ta veel põhikooli viimases klassis ja kevadel ootab teda ees lõpetamine ning uue kooli valik.
Eelmisel nädalal Kabala kooli kablutamisel tõid ära teise koha Laura medalid ja Joel kolmanda koha medalid. Anetel paremini seekord ei läinud.  Lastelt kuulsin, et selle aasta täiskasvanute vanuseklassis osalejate arv oli väike. Lapsed kutsusid ka mind, kuid olin väga väsinud, eks öösel oldud töö öö ja siis muud tegemised hobustega olid juba mu mahlad välja pressinud.
Ja ma ise sain enda teadmata roomajate elupaikade tutvustamise eest kolmanda koha preemia raamatu, looduskaitse teemadel. Olen lihtsalt äärmiselt üllatunud.

Kartul keldris, osa sügisande veel peenramaal kasvamas. Eilne päev kujunes aktiivselt Liptoniga ja kartulivõtmisega pooleks. Avastasin siin, et Liptonil vahetuvad mõned piimahambad ja need valmistavad talle iseloomus probleeme. Seetõttu oli temaga väheke probleeme, aga õhtuks tekkis meie vahel jälle normaalne koostöö. Viimased päevad arutasime lastega, et mis karjamaal toimub. Pidasin paremaks uurida nata Lipsu suud, et järsku on probleemid on sealt. Ega looma peale saa pahandada, kui peab uurima, mis tegelikult toimub. Kas vaevavad teinekord teistsugused tervisega seotud probleemid. Märad, kes tema karjas tiined, on hakanud täkule hambaid näitama ja rünnakud on läinud ikka sellisels kole kriiskavaks. Pidin karjast jälle eemale täkule üksi olemise võimaldama. Täkk karjamaal üksi ja isegi ei ole väljendanud soovi karjaga liituda. Jälle rahu maapeal.
1. oktoobril panime siis Testule tema vammuse selga märgumise vastu. Ikka puhtatõulise hobuse karv on tunduvalt õhem, siis ei teki sellist isolatsiooni, nagu kohalikul maatõugu hobustel, kuigi ma ei kurda hobuste väljanägemise osas. Meenutavad nad pigem mul lihaveiseid. Parajalt paksukesed ja ainus, tunnen Katariina osas nati muret, kuna ta oskab ikka ennast väga hästi nuumata, nii, et malelauana pekid naha alt välja paistavad. 
Plaanisin siin kuivade ilmadega puulehti allapanuks vedada, kuid aeg möödus kiirelt kartulivõtmisele ja mis veel. Eile süttis traktor põlema, õnneks kiire tegutsemine päästis asja hullemaks minemast. Eks nata oma viga, pärast heinatööd oleks pidanud lahtise summuti ümbruse hoolikalt heinaprahist puhastama (eks hein ja õlisegu võib olla suureks õnnetuseks). Ja üks ebameeldiv probleem võib jälle teise asja korda minekuks olla. Vähemalt minu juhtumi tõttu abikaasa keeras, pikalt lahti olnud summuti uuesti kinni.
Kõige naljakam selle teema juures, pärast tule kustutamist, panin kätte oma steriilsed kirurgi kindad ja tõin aida alt hunniku kaltsu. Ning asusin siis oma tegematta tööd tegema. Kõik voolikud ja mootoripinnad käisin lappidega üle, kus ma muidu ligi ei pääsenud, siis aitas pika peenikese otsaga kruvikeeraja. Tegelikult muhelesin seda tööd tehes, et ok kirurgi kindad on siin ka väga olulised abivahendid (mulle ei meeldi õliga ennast määrida, kuid kõikidest kaitsevahenditest hoolimata, olen ma alati suutnud ka enda näo õliga määrida nii nagu indiaanlane sõjamaalingut sõtta minekuks).

Imestan siin, iga päev omi koeri ja kanu söötes, et mis loomadega on juhtunud. Söövad rohkem, kui seda varemalt olen täheldanud olen. Hea küll Pipist saan aru, tal ju tita veel, kes küll emapiimale juba lisa toitu ampsab. Õnneks on ta ainus kutsikas ja ta saab ka korraliku  kasvulava eluks. Imestan tema madala jalgsuse üle. Loodan, et tuleb ikka suurekasvuline kutsikas. Enam ma teda kapsarulliks ei kutsu, nüüd on saanud hüüdnime singirullike. Tagumik on lahedalt ümarik ja natuke vetruv. Iseenesest on ta ülimalt õnneliku koera olemisega. Mõtlengi, et üks päev, kui peab üks kord ta uude kodu andma, et mu süda vist küll murdub. Lapsed juba lunivad, et emme jätame selle koera endale. ... kurb mõelda, aga peab tegema südame kõvaks. 
Facebookis lahvatas jälle sõna sõda silo ümber, mis kõik juhtub (kommenteerija on teada, kuid jätan nime mainimatta). Hakkasin kohe kahtlema, kas mu silo sai nii, hea, et see ei tekita hobustele vaevusi. Tegelikult mul ei ole silo, vaid selline närvutatud heintaimedest tehtud kuivainet sisaldav toorsööt. Siiani olen rahul olnud selle valmistamisega. Suhtlesin ka koolitusel käies Ulvi Martiniga silokvaliteedist ja selle kasutamisest. Ma tunnistan, et mina oma silost tunnen banaani ja mee lõhna ja maitset, siiski tõestas Ulvi Martin selle sööda minu jutu järgi kvaliteetseks. Eks ma võtan ise ka, silost ampsu, et sellest selgemat sotti saada, et kas silo sisu vastab sellele lõhnale. Jah vastab. Tõesti on olnud hea. 
Ees seisab mõnede hobuste kapjade värkimine, siis Hertale  raudade alla panek (talvel peab tal olema, kabjad on kergelt kuluma, siis on mul endal kindlam, et ei teki kuhugile jälle lõhet). Panen südamele, hoolitsege korralise kapjade lõikuse eest. Ostsin hobuse, kellel oli kapjades lõhed ja nüüd näen juba kolmandat aastat, et seda ühte lõhet välja kasvatada. Muus osas näevad kabjad tiben toben. Metsakarjamaal olevad hobused tunnevad ennast suurepäraselt. Mul on veel üks karjamaa, kuhu lasen hobused siis, kui ilmad ikka pikemalt püsivad sajustena.
Liptonile on tekkinud pruudikanditaate, käiakse ikka vargsi vaatamas ning küsimas, kas on võimalus märasid järgmisel aastal paaritusele tuua. 
Ootan endiselt ikka hobuse müümist, et saaks osta lõpuks vajaliku treileri. 
Lähimal ajal ussitõrjed hobustele ja koertelegi. Koertele ma polegi ammu teinud, nüüd pean seda kindlasti tegema.
Täna ajasid meie uued kanad naerma. Muidu on kogu aeg peidus, aga et meie enda kodused noored kuked ja üks nooruke kanatibi ostsustasid minna siis puu otsas asetsevat kanade korterit uudistama. Korteri omanikud kanad aga kiikasid ühe silmaga siis üleval seivaid noorukesi. Tundus, et neid saatis hämmeldus ja üllatus.

http://www.zbi.ee/punane/liigid/seened.html

Täna sain tunda, mis tähendab hellitatud poni iseloom. Kui ei taha talutamist, siis tahab ta kahe jala peale tõusta. Kui üritan sellest mitte välja teha, siis pilk läheb eriliseks ja üritab oma hambaid näidata, egas miskit siin peab appi tulema inimlik tarkus, mis paneb poni jälle inimest austama. Ja väike tõmme talutusnöörist on poni jälle nelja jalaga maa peal ja otsustuskindlalt jonnakalt maa külge kapjupidi naelutatud, et isegi inimjõud jälle tarkuseta sellist loomakest paigast saa liikuma. Ja siis kui sellised maadlemised temaga ,,seljatatud" ja Amandale inimeselikult keha keeles ja vahel väikese karistusega asju selgitatud hakkas jälle meie vahel toimima koostöö, selline mis meeldis mulle ja mis sobis ponile. Kuid tema päev väljas olemiseks karjamaal jälle lühikeseks jäi, isegi suutis Tassagi enesele järgnema panna. Jälle karjamaalt väljas. Amanda sai kohe aru, mind nähes, et teeb midagi valesti ja punus kähku aeda ja suure Herta selja taha (oskab peitu pugeda). Suuremad hobused, kes austavad inimest ja aeda ei tee selliseid rumalusi, vaid hoiavad kindlasse piirkonda, mis on nagu territooriumina tähistatud karjamaal karjuselindi või nööriga.
Õnneks mu vanad karjuse kogemused lehmade karjatamisest on õpetanud loomadega alati olema valvel. Nii käingi päeva jooksul koplitesse jagatud hobuseid kontrollimas.
Ja ikka seened, ei saa mööda minematta jätta.

Väsinud, päev on väga tegevusrohke olnud. Mitmel tasandil, korrastasin keldrit ja tegelesin veel noorte hobustega, kuna varsti seisab ees noore sälu identifitseerimiseks mõeldud kiibi panek. Siis selleks peab noor hobu olema küps eest poolt olema valmis suhtlema ehk siis lubama ennast puudutada pea poolt. Siiani sain ainult tagant ja külje pealt lähedale, aga eest mitte. Täna aitas mind selles osas palju ema Randa ise.Hobu Tita Anett toetus ühe küljega vastu emmet, nii leidis oma hirmule hea toetuse. Titale endale meeldib kõige rohkem kõhtu sügada ja udarahakatist. 
Pool päevakavast kuluski hobustele. Mõtlesin täna, et mul on vaja mõni kott saepuru, et lauta mõnusat puidu lõhna tuua. Siis kui mulle pakuti, oli käsil heinatöö ja nüüd kui vaja, siis pole jälle pakkujaid ja natuke liigub mul liikumise võimalus edasi. 
Hobused on hetkel mu lastud kenale rohelisele karjamaale, loodan sellest kaheks nädalaks hobustele söödaks. Näis millal tuleb esimene öökülm, siis peab hakkama heina juurde andma.
Iga päev käin ka seenel, kuid nii palju, et miskit purki saaks panna, ei ole võimalust olnud, siis olen leppinud, et saab pannile pandud. 
http://www.flickr.com/photos/urmaso/5697870161/ Gyromita infola Leidsin täna kodu juurest kiigeplatsilt, ühelt vanalt pehkinud kasepakult sügiskogritsa. Väga huvitav seen ise, Laura tõi sellise seene koju augusti lõpus, on seda tüüpi ka mingil määral ka söögiseen, kuid ma seda ei ole siiani degusteerinud, kunagi vast ikka proovin ära. Väga haruldane maatäht mis näitab ka vääriselupaiga ökotoopi.
Mul ei ole hetkel fotokat pean hetkel leppima teiste tehtud piltidega, kuid varsti teen enesele sellise kingituse, et hangin fotokaga mobiili, millega saab kohe pildi vastavasse kohta paigutada.

Lõpuks lahendus

Juba teab mitmendat nädalat uurisime ja puurisime lastega, et kes siis on see sellest väiksemast seltskonnast aialõhkuja. Juba eelmise nädala lõpuks oli sellel asjal selgus käes. Meie pesamuna Amanda, kes armastab aia alt läbi käia, meelitas enesega aia alt kaasa Randa tütrekese Anetti. Muidugi Anett aia alt läbi pugenud tekitas soovi ka emal lapsele järgneda nii see oli. 
Täna tegelesin aedadega ja noorte hobustega. Igale noorele hobusele pühendasin pea oma tunnikese. 
Täna selline naljakas lugu, ajasin Randa ja Eeva-Lotta segi. Arvasin hommikul, kellele esimeseks päitsed pähe panin on Eeva-Lotta, kuid alles siis kui olin teise aeda lasknud ja lauta tulnud, avastasin, et laudas olid hoopis Lipton, Eeva-Lotta ja pisike Anett, muidugi Amanda olin juba õue viinud, kuid teistest loomadest isoleerinud. Olin tema peale ikka päris pahane, kunagi ei tea, milleni ta võib oma ulaka temperamendiga minna.
Viisin siis üks haaval ka teised suksud õue ja viimaseks jätsin Anetti. Plaanisin talle päitsed pähe panna ja üldse inimeste maailma natuke tutvustada. Imestasin, et Randal polnud sooja, ega külma, et titte väljas polnud. Eks titt oli veidi paanikas, aga püüdsin rohkem temaga leida head emotsionaalset kontakti, proovisin teda sügada ja natuke kallistada ja anda isegi moka peale väikse musi (kui eetiliseks seda mõned inimesed peavad, see on minu stiil, et leida mingit kontakti loomaga). Päitsetesse suhtus ta piisavalt võõristavalt, kuid pole hullu. Randa tuleb juba nii palju lähedale, et pistab pea päitsetesse. Enam pole probleeme temaga karjamaalt ära toomisega.

Mind huvitavad seened ja keeleliselt ka teistes keeltes kasutatavad head söögiseene nimetused.
Lisan lingi http://www.funga.fi/
Vahel uurida teiste riikide tegemisi teaduslikul tasandil.
Olin kahel päeval seente koolitusel. Esimene päev oli tegemist kõikide seentega, mis kasvavad maapinnal ja teisel päeval oli tegemist torikseentega ehk siis puudel kasvavate seentega tutvumine ühe aastaste ja kahe aastaste puudel kasvavate seentega.
Eile hommikul oma silmi vaevalt avanud, kui  meenus, et peaks oma kodu ümbruse metsi studeerima minema, kas leian LK aluse Vurrik seene (Gomphus clavatus- torbikukujuliselt keerdunud kollakaspruunid viljakehad on pundis nii, et moodustub tõepoolest vurrikujuline kogumiku) rahvakeeli kannab nimetust seakõrv. See seen on kantud looduskaitse alla. Kuid inetrnetist ei leia sellele, küll mingit hoiatust kasutuses.
pildil näeb sellisena välja lingil ... http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:Gomphus_clavatus

Tutvustan pihkast liimikut soome keeles Limanuljasko 

http://www.velutipes.com/natural/finn_index.htm

Tülikas kaaslane sügiseses metsas

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2514_2509.html

Algas siis eelmise nädala seisuga hobutervishoiu koolitus hobusekasvatajatele (osalejateks on siis harrastajad hobusepidajad). Tervishoiu koolituses teooria ja praktika osa viib läbi Ulvi Martin. Ma arvan, et tema nimi ei vaja eriti suurt tutvustamist, suurtele hobusekasvatajetele on ta tuntud hobuste günkeloog. Kuid kuulata tema teooria tundi on täitsa huvitav. Oskab hästi paeluvalt ja mõtetega süvendatult näidetega rikastada tundi. 

Kõige enam tekitas arutelu hobustel esinevad allergiad. 

Eile tuli siis minna tellitud ponisõitu tegema lapse sünnipäevale. Alule kodust lahkudes alustas Amanda oma iseloomu näitamisega Laurale. Kuid siis vahetasime ponid ja Laura sai kindla ning turvalise poni omale ja nii sai alustatud 11 km teekonda Raplasse. Kui hobustel või ponidel vaja Rapla minna, siis liigume kõige otsemaid teid (muidu auto või rattaga sõites tuleb kodust Rapla 15 km). Kogu arvestus seisneb kella ajal, 2 tundi kulub kogu selle teekonna läbimiseks. Kuna Amanda oli esimest korda sadulaga sellisel pikal teekonnal (muidu kodus on ta olnud sadula all platsil). Lasin lastel suuremate ponidega ees ära minna ja Amandaga jalutasin mööda tee äärt siis neile järele. Tagasi tulime rahulikus tempos, et nad saaksid kõik lõõgastuda ja ei läheks märjaks. Kuigi pärast sellist 6 tundi kodunt ära olekut panime nad ikka sisse (ei ole hea pärast füüsilist koormust kohe mahukate söötadega magu koormata... 

Jõudsin juhatada ühed tuttavad Tõrasoo LK alal asuvasse Kose raba serva pohlale, kuid seal käidud jälgede ja korjatud alade järgi võis öelda, et külastatavus on suur olnud. Õnneks jätkus ka neile, kes siis otsisid 1 l jagu pohli. 

Kõige tipuks olid lapsed vahe peal hobused sadula alla saanud ja koju naasnud rabaringilt istusin sadulasse ning siis sõit metsa 1,5 h-iks. Hobusteks olid Pauliine (Anete oli juhirollis), minu ees liikusid Herta(Anette) ja Teeba (Teelega)... ja mina ise Tassaga, kes mind eelmine aasta jõulude ajal maha kukutas. Kuid ega seekordki eriti ilma viperusteta ei matk ei möödunud. Olles saanud lagedale heinamaale, tahtis Paula oma harjumuse pärase kombe kohaselt galopile tõusta, kuid Anete keelas teda (hoides ratsmest tagasi-seekord olid peas hakamoorid). Siis tegi ta mõned sammud taandamist, kuid minu hobune otsustas pikali visata, et ennast sügada suure rohu sees. Esimese hooga ehmusin ise, mõtlesin, et järsku sadulavöö sai liiga pingsalt ümber tõmmatud. Õnneks põdrakärbsed (Lipoptena cervi) va sügisesed tüütud putukad, kes elutsevad põtradel, aga muude loomade karvade sisse lennates tekitavad lihtsalt kihelust. Mainin, et mulle endale pole see enam probleem, kui põdrakärbes juustesse lendab. Üksnes nende jalutamine juhatab mulle kätte asukoha ning vilunud liigutusega napsti juustest sõrmede vahele ja väike näpu liigutus ongi ära teine puruks pigistatud.

Särevere ja koolitus hobutervishoiu osas.

Kaks päeva hobuse tervishoiu koolitusel Säreveres, kus ühtlasi õpetatakse hobumajandust. Lektoriks või aine läbi viijaks on Ulvi Martin. Isegi mul on olnud au mõned aastad tagasi temaga teha koostööd. Kui seisin poni varsa kasvatamise probleemi ees. Vajasin tol hetkel nõu, kuidas toita varssa kitsepiimaga. Kuid temalgi tekkis selle koha pealt nõutus, kuid mainis, et peaksin selles osas ise katsetama ja omad järeldused tegema. Tegin nii, nagu tol korral mõttesse tuli, vahe peal uurides kitsekasvatus raamatuid (ajasin sõrmega järge piimakoostisest). Teada saada, mis asi võis tekitada ponivarsal kõhu kinnisust. Tol korral sai ka kitse söödaratsioon üle vaadatud ja korrigeerida mõne toiduaine võrra. See oli lahe, mis andis uue vaate iseenda suhtes ja mõtlemis ainet ning pidev kontroll kitse söötmises.
Mainin, ega mul selles õppematerjalis miskit uut pole, terminoloogias pole muutusi olnud, aga loomaarsti enda kogemuste põhine jutt on midagi enamat ja arvestuslik teema selles koolituses. Korrutan pidevalt enesele, et kordamine on tarkuse ema. Ja vahe peal on selline tunne nagu istuksin 20 aastat tagasi Kuremaa tehnikumis vet. tunnis, kus teemaks just haiguste diagnoosimine. Kaks korda on veel vaja käia. Siis nendest kordadest edaspidi. Homme aga praktiline osa tallis.

Natuke jalgratastest, käisin siis eile oma maakonna pealinna spordikaupluses rattale uut sisekummi ostmas. Kuulsin, siis sellist asja, et paljud, kes on ostnud ratta ja millel on sportventiil ei oskagi selle ventiiliga pumbata. Olin tõeliselt hämmingus, iseenesest pole mingit keerulisust, kuid ta on kapriisne vidin. Kui selle ventiili sees olev vedru puruneb pole sellega enam midagi teha. Seekord ostsin sellise firma toote nagu swalbe nimetuse all. Pean ette ka ostma sama firma mantli. Hetkel ma sisekummi vahetama ei hakanud, otsustasin, et vahetan siis, kui see tõesti puruneb. Saab näha kui kaua ma sellega sõita saan. Kummaline on see, et kallis ratas müüakse kaupluses selliste odavast materjalist valmistatud kummid nii sise, kui väliskummid.
Minu soovitus: ratas valige selline, mis oleks kindel, et sellega hakkama saate. Mina oman hetkel sportmaastiku ratast. Kui öelda, siis peaaegu 10 sisekummi on kulunud 1 aasta ja 4 kuud. Minu jaoks on seda päris palju. Varemalt sain hakkama 2 aastat ühe sisekummiga ja välismantel pidas vastu 7 aastat, kui ma alles selle ära vahetasin. Traat hakkas välja tulema. Nüüd vahetasin juba uuel rattal, mis oli aasta ainult minu kasutuses olnud juba tagumise mantli... hästi uskumatu.
Olengi viimasel ajal palju nende asjadega kurssi püüdnud viia. Profiratturitega suhelnud ja nendelt saanud nippe, kuidas hakkama saada spordiventiiliga. 
Käisin täna ülevaatust tegemas autole. Läbi ei saanud, eks peab veel mõned nipped-näpped tegema. Ootan homme teenindusettevõtte hinna pakkumise ära, paistab kas lasen siis korraga või mõni detail jääb edaspidiseks. Ainus mis mind väga mõtlikuks teeb, kui seinal on ülevaatuse hinnaks pandud sõiduauto bensiiniga 26 eurot, aga minult küsiti 34... eelmine aasta küsiti 36, kas see on õige...? Aus olla, siis autoteenindused mulle ei meeldi mitte üks gramma, nendest kohtadest läheksin ma ei oska öelda, mitme km kauguselt kohe mööda. Mõnede teenindusasutusega on olnud ainult negatiivsed mälestused. Ja tänagi jäi kummitama mõte, et ülekohut on tehtud. Samas hüüan hurraaaa, saab mõnda aega aktiivselt spordiga tegelda ehk siis rattasõitu harrastada. Vähemalt kui keegi küsib, et miks ma autoga ei sõida, siis lihtne vastus, peab veel veidi remontima ehk siis uue rahalaevani. 

Nii nagu ,ma üks päev ennustasin õue lastud karja osas, et kaks ööd ja päeva karjamaal lasevad need kuus suksi jalga. Nii mind siis täna hommikul need hobesed üllatasid. Helistasin koju ühele lastest, aga jah, neil kipuvad mobiilid hääletule vajutatud olema. Ega miskit suures usus kiiruga koju riideid vahetama ja hobustele leivaga tagasi, et neid väheke juurde tulema meelitada. 
Ega miskit, saime siis karja kätte ehk siis karjast kaks hobust päitsetega kinni. Üks oli Randa ja teine Eeva-Lotta ja Tassa ning Lipton kaasa jooksid. Pisikesest Anettist ei hakka rääkima, kuna tema niikui nii lippab emme sabas. Ja Amandast ma ei teegi üldse välja, kuna teades ja tundes teda. Kappab ta alati kõigele vaatamata seltkonnale järgi oma pisikestel kapjadel. Panime jälle sisse selle seltskonna. Igal juhul nüüd saame teada, missuguse heina oleme see aasta varunud. Hea lõhn mmm, tõeline heina aroom. Sööks või ise. 
Hetkel on veel aega heina söötmise osas, siin üks päev mõtlesime, et millal peame hakkama Testule tekki selga panema. Hetkel ilmad nii ja naa. 
Vaadata iga päev keraks ennast söönud hobuseid, lihtsalt silm puhkab. Täkku hoian ainult eestlaste karjas. Millegi pärast Lipton ei salli suuri hobuseid. Ja nüüd on suured hobused eraldi karjamaal ja õnneks ei ole kellegil  täku hambajälgi. Vahel võib asi väga kurja poole võtta. Millegi pärast tunneb Lipsu ennast paremini eestlaste karjas.

Üsna mitu head päeva sai hoitud jälle jooksikuid sees. Kellegil on jälle halb komme külge tulnud. Ja siiani selgusetu, kes nimelt. Ei tea, homme hommikul näha ole, kas kari on sees või jälle kappamas pead seljas. 

Eile käisin jälle uudistamas RMK matkateed, tegelik plaan oli minna Roheliste erakonna üldkogu koosolekule, kuid vaadates aega, tundus, et aega nagu oleks, et teen väikse uurimistöö. Korraga vaatasin, et mu rattakumm on kuidagi pehme võitu, et mis see siis ära ei oleks lisan atmosfääri juurde, aga mis juhtus. Pumpamise käigus hoopis kumm läks rohkem tühjemaks. Olin nördinud ja natuke pettunud, kuid teadsin, et mul kotis tagavara kumm ka ju. Kuid selle lugu ei läinud ka paremini, ventiil purunes. Ei osanud enam selles olukorras kedagi süüdistada ja otsustasin kogu tee siis Saeveski metsaonnist mööda metsarada (RMK matkatee tähistust kandev) Kurgjale jalutada. Kuigi kaardi legend andis teada, et selle pikkus pidi olema 8 km siis mainin, et aeg metsa silmates ja jalutades. Siis maa pikkus jäigi ajakuludes märkamatuks. Kunagi jalgratta spidoga ära mõõdan. Mets oli oma olemusega niivõrd haarav ja pilkupüüdev, et ma ei suutnud muud, kui pead siia ja sinna keerata. Isegi vahele mõeldes, et kahju, et inimesele pole pead loodud selliseks, et see keeraks ka selja taha nagu kakuliste puhul. Kuna vahe peal saatis pahandav suur-kirjurähn, kellele vist ei meeldinud minu kohal olu.
Olles jõudnud Kurgja talu muuseumi. Läksin sealt abi paluma oma murele lahendust, kuid üllatas mind, et sealses töö miljöös tegutsevad vene rahvusest inimesed. Venepärane aktsent eesti kõnekeeles andis mõista, et tegemist pole eesti enda inimesega. Kuid õnneks selgitas ja vabandas, et neil ei ole võimalik mulle rattakummi parandusel abi anda. Veel mõned ponnistused näitasid, et pole minu tund ja läksin rahumeeli enesele lõunat priimusel valmistama. Ehk siis teisele poole jõge, kus seisis bussi ootepaviljon. Kuna ähvardas vaikselt vihmaga, siis arvasin, et lõuna võiks seal ära pidada. Minu õnneks piirdus vihm ainult ähvardavate piiskadega. Olles siis söögi valmistamise ajal mõned kõned võtnud, lootes mõne tuttava abile, kes Vändras elab, kuid asjatu tegevus. Ainus lootus jäi mu enda jalgadele 6 km Vändra jalutada. Ja sealt leida leitav asjandus. Lootus saada terve sisekumm oli mul väga väike, kuna kauplused pühapäevasel ajal siiski kinni enamusest kipuvad nädalavahetusel lahti olema toidukaupade kauplused. Lootus oli mul ainult bensukast leida sisekummi täiteks mõeldud, mis paneb kinni ka kõige pisemad augud. Ja selle saanud, mõtlesin ma selle toimingu korda saatmise järel, et Mukri rabas ööbimise teisele korrale jätta. Olin väga väsinud, eelmise päeva 24 tundi valve selja taga ja see segas mul ööbima minemast metsa. Kuskil 50 km ringis arvestuslikku sõitu ja kell 23.30 koduuksest sisse astudes ning lapse käest vastu võttes värskelt ahjust välja võetud õunakoogiga.

Nii armas temast. Ja tunnistan, et ega ma suurt enam miskit suutnud teha, nii palju mainisin, et muidu oleksin kiiremini koju saanud, kui mu kaks sisekummi ei oleks alt vedanud. Kaotasin kolm tundi aega. Tunnistan, et mul pole kunagi kaotusi, igast asjast tuleb võtta, midagi õpetuseks kaasa. Pigem kahju oleks see, kui oleksin jätnud midagi tegematta ja hädaldanud, et ma pole kuskil käinud ja mitte midagi näinud. Tegelikult kaifin, et õppisin eilse päeva jooksul palju sellest kandist nii, et osa sellest RMK Matkateest käisin juba eelmine aasta läbi. Nii mõnus oli tuttavatesse paikadesse sattuda. Laheeeeeee, ypiii. Juhtus, mis juhtus, aga asi oli seda väärt.

Hobuste kärntõvest ja preist. Võetud on see link MTÜ Hobukooli FB seinal jagatud leheküljelt

Põllumees II. Aastakäik 1921 Nr. 3/4 Veebruari-kuu esimene ja teine nummer

Mõni sõna hobuste kärnatõbest ja preihaigusest.

Hobuste kärnatõbi on iseäraliselt kurnav ja jäle haigus. Haiguse tundemärgid on: hobusel ilmuvad naha peale, iseäranis seljas sadula all, kaelas laka all ja rangide all kärnad, kõõm ja vesised muhud, kust aegajalt riistade litsumise ja pigistuse mõjul vesine mäda välja jookseb, mis karvad kokku kleebib ja jälle uuesti mäda muhkusid, vistrikka ja kõõma sünnitab. Lühikese aja jooksul on hobuse selg, kintsud ja jalad lahtisi mädanevaid haavu täis, mille arstimine kõige paremate arstirohtudega, nagu jooditinktuur, ka korda ei lähe.  Ometi läheb korda järgmisel viisil kaunis kergesti hobuste küljest kärnahaigust välja arstida. Esiteks lastakse hobune leige sooja veega, millele karbolihapet, lüsoli ehk kreolini hulka pandud, üleüldse puhtaks pesta. Pesemise juures pöetakse kääridega karv haigetelt kohtadelt ära. Kärnade koorikud leotatakse pehmeks ja visatakse ära, mäda ja vesi, mis haavades, uhutakse maha. Hobune kargleb ja peksab küll, aga eks ole parem ükskord valu kannatada, kui pärast aku ajada.

Peale pesemise, kui see sügisel ehk talvel sünnib, tuleb looma kuivaks nühkida ja riidega kinni katta, et ära ei külmetaks. Talve ajal ei ole sarnast pesemist mitte soovitatav ette võtta külmetamist kartes, iseäranis veel, kui külm tall on.

Peale pesemise tuleb hobusel kõik haiged kohad järmise salviga sisse määrida: võta 2 osa veevlipulbrit, 2 osa rohelist seepi, 2 osa kreolini ja segada salviks ja selle salviga võida kõik haiged kohad. Igapäev, kui salv ära kuivab ehk maha hõõrdub, tuleb seda jälle uuesti peale määrida. Mõnekorra võidmise järgi hakkavad märjad leemendavad haavad kuivama ja ära kaduma. Veel tuleb kord ehk kaks leige veega, suvel ka külmaga, pesta ja kahe kolme nädala pärast on kõik kärnad, haavad ja muhud kadunud; haigetele kohtadele on uus nahk ja karv kasvanud ja loom paraneb ja kosub varsti. Peale sarnast rohitsemist on tarvis talliseinad, lagi, latrid ja söögikünad üle lubjata ja talli põrand lubjavedelikuga üle kallata ehk ujutada; niisama kõik hobuseriistad ja kammid, harjad kui ka tekid ja katted kange karboli, lüsoli ehk kreolini vedelikuga pesta ehk pritsida ja päikese paistel ära kuivatada.

Hobuste jalgade haiguse, prei tundemärgid on: hobuse jala kabja liikme tagumisel küljel ilmuvad, iseäranis tagumistel jalgade, esiteks lõhed, haavad, mis märga välja ajavad, tekkivad kärnad, haige koht läheb ikka laiemaks. Sagedasti lonkab hobune sellepärast.

Esiteks pestakse hobuse jalg sooja veega mustusest, kõntsast, mädast ja kärnadest hästi puhtaks.  Siis kallatakse Burovi vedelikku (Liquir alumini acetici, ehk Liquor Burowii) haava peale ja pannakse sama vedelikuga märjaks tehtud vatt ehk puhtad närtsud haava peale ja seotakse kinni. See mähis peetakse päev otsa haava peal, mille järel haav ja kärnad valgeks on tõmmanud. Sellejärgi võetakse märg mähis haavalt ära, haav puistatakse peenikest tammekoore pulbrit täis ja soetakse kuiva, puhta nartsuga kinni. Edaspidi tuleb ikka, kui haav märjaks lööb, jälle pulbrit täis raputada. Magamise ase hästi kuiv pidada. Ka muidu hobuse jalad töölt ehk sõidult tulles kuivaks hõõruda. Sarnasel ravimisel kaob haigus kahe nädala jooksul.

J. Kangur.

(lk 42-43) Põllumees II. Aastakäik 1921 Nr. 3/4 Veebruari-kuu esimene ja teine nummer

Posted 1 hour ago by MTÜ Hobukool

http://www.hs.fi/ulkomaat/Putin+johti+kurkiauraa/a1305597507764
Juhtusin nägema saatest "Reporter", mõni päev tagasi ei jõudnud mulle selgusele, mis toimub. Kuid tänane hommiku juhtus nii, et korra telekat mängima lülitades leidsin siis uudisekünnise eest. 
Tegelikult mulle meeldib see lugu. See aasta on nii palju õnnetusi  kurgedega juhtunud. Just alles hiljuti sai räägitud naabrinaisega, et kurgedega on palju õnnetusi juhtunud ja pesad tühjaks jäänud. Kurg on ühe perelind ehk siis kes on ustav oma kaasale. Kui üks kaasadest hukkub, hukkab ise kohe teine. Kaotusvalus lükatakse pojad üle ääre, et need omakorda surma saaksid. 
Hommikul näidati veel Heiki Valneri reporteri tunnis, kuidas Tapa Kaitseliidu staabi keskuse juures tegutseva kurepere perepea käis teatud värvi autosid toksimas. Alul polnud see kellegile meeldinud, kuid kaitseliidu staabis suudeti selle olukorraga kohaneda. Ja ainus lootus oli see, et oodata ära kurgede lahkumine ehk siis soojale maale ränne. See oli nii liigutav ja meeldiv lugu ja kuidas kannatanud ise sellest loost veel rääkida oskasid.
... isiku mõte (ei kirjuta otsesõnu,aga püüan edastada mõtte inimeselt nimetaksin isiku X-iks). Oli mul sellel (Tapa linna kurest) teemal emotsionaalne väitlus  X inimesega väike suhtlus, kes mainis, miks kaitseliit seda ,,hullu" lindu maha ei lasknud. Miks nad nii tegid... neil ju relvad olemas. ... Püüdsin siis isikut X korrale kutsuda, kuid asjatu tegevus tõdemusega. Isiku X meelemõru tekkis see, et miks loomi kaitstakse, aga inimesi ei kaitsta.
Kahju on inimestest, kes ei suuda mõista, miks meie keskel leiduvad inimesi, kes kaitsevad loomi-linde või ulatavad abikäe loomade leidmiseks. Ma ei usu, et need inimesed, kes loomi-linde aitavad astuvad appi ka lastele ja kaaskondsetele. Vähemalt mul endal pole sellist negatiivset kogemust. Aitan loomi ja aitan lapsi, kuidas ma seda teen. Rääkida ei oska, eelistan seda, et mu teod on rohkem need, mis räägivad minu ees. Salligem ikka endast nõrgemaid.

Mis vahepeal siis Pipi kutsikast saanud on...? Pipi kutsikas kasvab ja nimeks on tal Sipsik-Kapsarull (miks tal selline nimi.. väga paksuke teine vaevalt paistavad käpakesed kõhu alt välja). Ootame lastega seda hetke, kui silmad avanevad ja liikuma hakkab. Enamuses ajast ta magab, isegi Pipi söandab juba lapsukese kõrvalt väljas käia. 

Ostsin eile kuivtoitu, kuna viimasel ajal koerad ei saa kodutoidust enam seda kätte mida organism vajab. Kipuvad seda sisse ahmima ja siis tagajärjeks on suur ahmimine (oletan, et kutsikast peast pole korralikult süüa saanud). 

Täna hommikul oli see kari jälle karjamaalt väljas, kes istusid paar päeva laudas kinni kuivsööda peal. Selle nädala alguses koju töölt naasnud ei olnud vähemalt veel tervis selline, gripp oli maha võtmas. Tänase päeva seisuga veel hääl kähe.

Koerad tunnevad inimeste südamevalu - Elu24 : Kurioosum

Koerad tunnevad inimeste südamevalu - Elu24 : Kurioosum

"Rändlinnud"

Sajab ja algas lastel kooli aasta. Enne, kui oma ridu kirjutama hakkan, teen enne väikse linkimise, et uurida, milliseid IP aadresse võin leida. Hetkel on veel üks IP aadress selline, mis paneb mõtlema, et milleks on vaja sellise (mitte eriti meeldiva elukutse omajad) elukutsel töötajad minu blogi  lugemas. Mis on nende jaoks siin põnevat. Mainin, mind ennast häirib ja olen see läbi kontrolliv. 
Miks selle tänase teema rändlinnud... tundub, et hobustel ka on arusaamisse jõudnud, et september ja rännukuu alanud. Aias ei püsi, nii et täna siis mõned ehk siis pooled hobustest, keda oletasime aedade lõhkujateks (vool sees). Rändlus teenistusse asunud. Olin nata kuri, kui aedu ülevaatasin ning vajalikke lindimaterjale omavahel ühendades, et aed jälle korralikud mõõdud saaks. Lähimal ajal tuleb korraldada ka talvise aia tegu. Ei ole liigset ruumi vaja, muidu on nii, et pimedad ööd aitavad kaasa hobuste rännuhimu tekkele. Ja kes suudab joosta mitme jalaga kabjalistega võidu. Kui järgmine aasta ootab beebibuum, siis pean rajama aiad topeltkõrguseks. Kuna teada, tuntud tõde varsad on eriti esimestel elupäevadel agarad aedadesse jooksma. Igaühte eraldi koolitama koheselt aeda austama.
Eelmine nädal indles Teeba, Lipton oli koos indleva märaga karjas ja ei teinud teisest üldse välja. Terve suvi olen tähele pannud, et Lipton pelgab ja hoiab eemale Teebast, kelle vastu pole mitte üks põrm ,,hobusemehe" tundeid. Hea meel, et Lipsul üli agarus ja selle võrra on teda märadega koos hoida lihtsam. Nii kui ma märkan, et Liptonil mingid stressi märgid saab karjast eraldatud mõneks ajaks. Ja kui tagasi karja panen on kõik jälle ok ehk siis psühholoogiliselt paigas. 
Meenub ponitäku Mooramamees Mooritsaga see lugu, kuidas ta murdis ühe mära maha. Ei arvanud, et selline murdmine ja natuke vihaselt lähenemine märale tähendas tookord täku stressi. Sellega täkk väljendas väsimust, mitte hakkama saamist ning mära pidevat ette jäämist (eriti inna ajal...) ja seetõttu ka siis mära oma mitte ettevaatlikusega elu kaotaski. Ühtepidi tundub see julm loomade maailmas, aga sellega peab arvestama. Eks ma olen elu enesest praktikast õppinud. Kõike ei saa ka kohe selgeks, mõned teadmised tulevad läbi elu enda. 

1. september. tarkusepäev

Viimasel nädalal on ilmataat väga helde ilmadega olnud. Ja meie talus on teistkordselt hauduma läinud pääsukese pered. 
Ükspäev tahtsin jänkudele heina tooma minna. Olles redelil mõned sammud tõusmist teinud, kui ehmatasin noored pääsukesed lendu. Ehmusin isegi, kuna pimedas lendama asunud pääsukesed ei näe ja kukuvad maha. Pidin kähku oma taskulambi neile suunama. Hea, et see on koos mobiiliga on seda kohe võimalik kasutada. Suunasin valgus vihu esimesele pennile ja kohe laskusid lendu tõusunud pääsunoored. Kuid soov heinavõtmiseks kadus, muutsin oma mõtted ringi ning läksin aiamaale ja korjasin siis läbi hämarduva öö jänksidele rohtu. 
Lähimal ajal on plaan linna üks jänku viia, kuna oleksin leidnud teisele juba see nädal kodu, kuid ma ise olles töölt naasnud pidasin ma ööune arvelt päevasel ajal oma uneplaani täis tukkuma ehk siis voodi valvet pidama (vanaisa rääkis nii, kui tal keset päeva oli vajadus ennast välja puhata). 
Püüame panna täna mõned hobused veel vabu hüppeid tegema. Uurisin hobuste kapjade tervislikke seisundit, et plaani võtta, kas peab hakkama korraldama individuaalset söötmist ehk lisada vastavalt vajadusele ning loomusele puuduolevaid mineraale või siis vitamiine. Õnneks kahe hobuse kabjad tunduvad olema sellised, et vajaksid täiendsöödana biotiini. Muidu nahal pole küll viga ei mingeid kriime ei kuplaid, mis viitaksid, et allergia nähteks oleks. 
Uus karjamaa sisaldab ikka loodusliku rohumaa koostisse kuuluvaid rohuelemente. Enamusse kuulub valge-ja aasristik ja ohakas (sööti jäänud viljapõld, mille korra juba hobused enne 1.maid puhtaks nosisid).

Paar päeva sai tehtud uut koplit, et panna hobused kaheks kuuks talvist pekki koguma. 

Teistpidi asjale lähenedes, aga 3-d kino avasime. Kõik sellised tubased tegevused kopli servas pingil ja lõikudes tehtud saavad, vahelduva eduga pilku visates ka koplisse, et kus hobused ja millega tegeletakse. Täna puhastasin kalu ja aeg-ajalt loivasid ka kabjalised vaatama, et millega oma aega viidad. Vahe peal andsin kalast lõhnava käe nuusutada mõnele, kui aeti mokad nii kiftilt laiali (naerdi).
Eile oli vaja mul neli hobust saduldada, kuid lasipuu jääb ka nüüd karjamaa sisse (ristiku pärast ja trimmeri pärast - hetkel remondis ja kätte saan alles järgmine nädal). Hobused, kes pidid sadula alla minema olid mul kinnitatud lasila külge, kuid sinna loivasid kõik noored ja vanemad suksid ja mis nad tegid. Sättisid ka endid siis teiste hobuste vahele. Nii, et kui läks nende harjamiseks, pidi neid ka siis harjama. Ühtepidi oli see naljakas. Isegi Randa sättis ennast lasipuu otsa ja ootas tegelust. Randa tita üritas igat asja ikka oma mokkadega  proovida, kuid teades varssadele iseloomulikke proovimis meetodeid, sai ikka meelde tuletatud, et ei tohi. Nahk ei kannata ilastamist. Kui oma metsaringilt tagasi saanud, siis Pauliine galopeeris rõõmus ning hõiskas nii, et vaikse ilma puhul helises tema rõõmulaulust terve küla.  
Elusad murutratktorid. Viimase ööga nad on õigustanud täiesti oma oskuseid muruhoolduses. Maitse eelised on muidugi vastu sügist ikka rohelise ädalale eelistatud. 

Olen viimastel päevadel rattamatka lummuses. Mulle meeldib matkata, seda enam rattaga ja hobusega. Vahel võin ajaviiteks ka jala, kus ei saa kasutada mingeid vahendeid. Kogeda uudsust ning seikluslikkust (ootamatud juhtumid või juhuslikud inimesed, kes jagavad sama seisukohta). Kõige rohkem olen ma sillas sellest 370 RMK loodud läbi eesti matkateest. Kui ma käisin Põlliku külas siis uurisin-puurisin, et kus sealt jookseb see matkatee, kuid mitte midagi märkimisväärset infot, mis oleks andnud mulle teada, kust see jookseb. 
Sain kaardi, mis annab mulle teada, kuidas kulges siis eesotsas Aigar Kallase (õnneks jätkab RMK juhina) ja Tõnu Jürgensoni osalusel sellel matkateel. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/16435
Oman ingliskeelset vääriselupaikade (VEP) kaarti, mis kajastab piisava täpsusega kruusa- ja metsateid ning vähe olulisi teid, mida paljudele kaartidele ei märgita. Ja teekonnal läbitud piirkonnas olen saanud uurida ka vääriselupaiku ning enesele selgeks teha, mis jaoks on sellel nimetus VEP. Olen pühendunud või pühendumas ennast looduskaitsele ja pärandkultuurile ehk siis saada parimaks loodusgiidiks. Areneda kogu aeg edasi, et mitte seisma jääda, pean olema kogu aeg liikumises. 
Vahel elu teeb keerdkäike, tuleb kõigeks valmis olla. Kui jagada kellegagi oma hetke olukorda ja kui leidub ka õige nõuandja, siis on võimalus olla tugev ka kehvematek aegadel.  
Üks hea asi, mida ma alati omas mõttes tänan on mu praegune töökoht, kus võin alati jagada omi olukordi,probleeme ja muresid. 
Ei ole majanduslikult aastad ju vennad. Loota iga aasta, et inimesed tulevad ja käivad ei saa turismis alati kindel olla. 

Miks ma pean blogi?
Mõtteid  iga päeva elust, kuid kõige rohkem loodusele, loomadele ennast pühendades. Võib-olla saavad ka teised, kes loevad vahel midagi huvitavat teada. Jagada avalikult läbi oma positiivsete sõnumite. Samas läbi kirjutamise kinnistuvad kogemused ning sööbivad mällu. Tihti meenuvad mõnda matka juhtides jälle vahva seik, siis on see nagu rusikas silmaauku kohe tagataskust võtta ja rahvale rääkida. 
Loodus on vahva, käisin hommikul metsas Sassuga seenel. Pipi täidab emme kohustusi. Kuna viimane ind oli tal hullumeelne, siis mõtlesin, et olgu ühe kutsika jätan. Las maitseb siis ka lõpuks emarõõme, eks näe missuguseks koeraks siis kutsikast saab.  Kõige kummalisem oli asja juures see, et selles pesakonnas mitte ühtegi isast ei olnud. Lootsin, et mõni on isane, et siis oleks hiljem hea ära anda. Pipi on nii leilis, tõin kutsika koos temaga tuppa. Isegi oma asemele ei läinud enne tagasi, kui olin ta kutsika asemele tõstnud. Õudne 9 emast kutsikat... eks kutsusin loomaarsti, kelle süstimise käe läbi siis igaviku unne sai saadetud. Ei ole mõtet toota, niigi lehekuulutused kutsikate pakkumisi täis ja lõpp tulemus on ikka selline, et pannakse liigsööjad siiski magama, kuna uusi kodusid on raske krants kutsikatele leida. Ükskõik millise hinnaga see pakkumine poleks, ikka kutsikale uut kodu ei leia. Pipi on igal juhul õnnelik emme. Las tal kah olla seda rõõmu, kasvõi ühe piiksuva roosanina näol. Kutsika värvus on liivakarva ja näis mis värv temast saab. Igal juhul on mu soovitus, et seda kutsikat mitte emaseks ei jäetaks vaid lastaks ära steriliseerida. Enesele ma ei taha jätta, mõte tikusb võtta tõukoer ja Pipi ka ära steriliseerida, siis on minul rahulikum ja naabriisasel koeral ka rahulikum. Oletan seekord oli põhjus selles, et Pipi oma hormoonide möllamise ajal lihtsalt oma kaeblikke ja kurvameelseid ning igatsust vastasoost koera järgi oli nii tugev, et naabrikoer lammutas hammastega oma hoovi ümbritseva aia ära. Ühe korra ka ketiga üle aia hüpates poomiseni ennast tirides. Olles teda päästma läinud, näitas ta hambaid ja oli väga sõjakas minu vastu. Ütlesin olgu... olgu, mis teha, kui sa mu abist keeldud. 
Heinamaal olles kuulatasin ikka, ahah, koer haugub, siis tähendab et elab. Helistasin omanikele, et koer ei lase ligi. Kuid õhtuks oli ta enese ketist vabastanud ja oli vabalt hoovis. Kuid millal ta meil käis ja kutsikad meisterdas ei tea. See selleks, seda oli märgata, et koera kõhu paisumisest, et asi on toimunud. Eks pärast seda inna aega, naabritega suheldud sai. Õnneks said nad ise ka aru, et sellise isase hoidmine isasena ei ole mõistlik tegu. Plaanivad ilmade jahenemise ajal tal siis ka hormoonide möllu peatamiseks see viimane otsus korda saata. Et enam emastele tittesid ei teeks. Saan minagi siis vast rahulikuma meelega tõukoera kasvatust edendada. Mulle endale meeldivad Inglise springerid ja tahangi nende kasvatamisele üle minna. Pipi meeldib selle poolest, et temas on kõike, on abiks hobuste koolitamise, aitab karja ajada (allub käeviibetele) kerge kuuletuja. Vahel metsas vaja sõnatuid käsklusi jagada, siis peab koer olema kohe vaateväljas ja tegema nii nagu ma käega näitasin.
Vahva.

Naljakas, tundub, et mina elan küll kuskil teises maailmas. Ma ei teadnudki, et Vello Kudrjavtsev on saanud põgenema.
Varemalt hoidis kõige uue infoga kursis alati vanaema. Kes siis jälle helistas ja teavitas, mis uut lehest lugenud. 

Loen harva lehti, nii et mõni uudis laekub väikeste hilinemistega.

http://www.ohtuleht.ee/477828

Vaatan ise ühte Eesti enda kodukootud kriminulli põhjal miskit ,,Kättemaksukontorit" ja just kevadel oli see stseen, kus tegemist oli jalavõru lõhkumisega ning kriminaalseks  tituleeritud isik oma kättemaksu teoks tegema asus. Olgugi, et tegevus oli filmiks näideldud, siis ikka miskit on kellegile selliste situatsioonide läbi mängimine mingil määral ivaks. 

Kummaline, et ise mõtlesin sellele, et ega järsku millegi sellega Velts hakkama ei võiks saada. Nojah ja nüüd kus netist otsima tema kohta infi hakkasin. Selgub see tõsi asi, et on uuesti põgenema saanud.

Miks ma seda isikut otsisin, et üks päev tuli lihtsalt ühe hobusekasvatajaga jutuks ja vestluse sees ta korra isegi midagi sellist mainis. Ei tahtnud rumalasse olukorda jääda ning üle küsida. Ma isegi mõtlesin, et kummaline, et kas ta siis Eestisse ei jõudnud.... või sain ma kevadel millestki valesti aru.  Mis teha, kui harva loen ajalehti ja ma polepidev surfaja foorumites. Kuid tundub,asjadega kurssi end viies, peab ikka pidevalt ennast täiendama meedia välja annetega. Tegelikult pole see minu teema, kuid hoian ennast sellise teemaga ennast kursis. 

Lihtsalt hoida silmad avatud, tundmaks ära inimesi, et mu enda lapsed ei satuks ohtu. 

Miks ma selle teema juurde tulin, kuna mu blogi külastab viimasel ajal kuskil porno saidilt, aga mul on olemas inf, kus maalt ja kui mitmeid kordi ning artikleid, mida on vaadatud. 

Ühtepidi on blogi köögipoolel see hea asi,et on võimalik kontrollida külastajate taustu.

Jälgi wlc 2012 | Raie maailmameistrivõistlused 2012 Husqvarna

Jälgi wlc 2012 | Raie maailmameistrivõistlused 2012 Husqvarna

Norm ettevõtmine.

Ammu igatsetud rattaretk sai tehtud. Algus sai tehtud Sürgavere raudteejaamast Hüpasaarest. Kogu sõit käis ainult kaasas oleva kaardimaterjaliga (VEP). Olles jõudnud siis, Sürgavere asulast  läbi. Ei suutnud kaardi järgi teha kindlaks milline tee ots õige on. Õnneks esimene tee osutus lühemaks kuid kruusateeks. Sõit kulges languses. Sihiks oli võetud Hüpasaare raba ja laudtee. Eelmine aasta RMK teostas seal uue laudtee ehituse. 
Selle matkaga oli veel teinegi huvi mul. Vaadata üle kõik tee äärde jäävad telkimisalad ning õppe-matkarajad. 
Õnneks sõit Hüpasaarde kujunes ideaalselt, kaardilt lugeda oli ok ja seitsmes meel töötas laitmatult ning siis suunaga Hüpasaarele kohtusime ka kuulsust ning uudsust toonud RMK matka 370 km sildiga. Ühtepidi mis peast läbi käis. OO, jeee Joel tegi seda mu eest ( selle reisi tegin pojaga kahekesi, kuna Joelil oli 20 augustil sünnipäev, siis sobis see matk talle juba tempo ja teekonna pikkuse poolest ideaalselt). Hüpasaarde jõudnud, läbisime enne oma lõuna tegemist veel 5 km rabasse rajatud laudtee matkaraja. Ringiga juba Mart Saare maja muuseumile lähenedes nosisime kamalutäite viisi pohli, kui ka mustikaid.  
Ainus seik mis mind selle Mart Saare maja muuseumiga meelde jäävaks jääb on kuri kukk. Lõunatoidu valmistamiseks oli vaja poti täit vett, selle majast saanud. Tagasi teel võttis täis poti kandmise enda õlgadele Joel. Mina jäin maha lambaga suhtlema, korraga tundsin, et miski müksas mind. Meenus korraga õue peal nähtud kukk ja vaatangi, ehheee ja kallale tuleku nägu peas. Mõtlesin, et siin polegi koera vaja, siin ajab asja juba suur julge kukk oma kaklemissooviga inimesed eemale.
Oma lõunaga ühele poole saanud, liikusime siis jällegi 3,4 km sama teed, kus ennist tulime siis juba mainiks iga mõnesaja meetri juures tähistatuna 370 km matkatee viitasid. Selles kohas oli asi lihtne. Jõudes kohani, kus teetöö tähistuses viites seisis kiri, et 3 km kaugusel Oksa sild remondis ja läbi sõitu ei toimu. Mina ütlesin, et kuskilt ringi ei hakka minema, lähen nii nagu kavandatud. Kunagi ei tea, mis ees seisab, kuid vahel peab ka teisi manöövreid tegema. 
Oksa sillale lähenedes selgus tõsi asi. Soovisin meestele jõudu ja küsisin, et kas jõgi sügav ning kas meil ootab ees ujumine. Mehed lahkelt kostmas, et nii hull asi ei ole. Ja kohe abivalmilt paigaldasid kolmest lauast kokku löödud jalgtee. Hurraaa esimene takistusriba sel matkal edukalt sooritatud. Mulle ja Joelile pakkus see rõõmu, et vahelduseks ühesugusele rutiinile lõpuks ka ekstreemsusi. Vaatasime siis üle Oksa telkimisala ja sealt üks 2 km edasi olime aidas rajatud puhkealal ainus puudujääk sellel kohal veekogu olemas olu. Algis mainis, et seda kohta ei ole eriti aktiivselt kasutatud. Mulle meeldis seee väga. Joel lunis, et võiks sinna ööbima jääda. Kuid kell oli veel vähe ei tahtnud ma veel jääda paikseks. Veel mõned kohad vaja üle vaadata. Teised kohad tavalised lõkkeasemed mis RMK on rajanud. Ei pakkunud erilist pinget, aga hea meel varutud ajast ning huvide täide viimisest sai see piirkond jälle selgemaks. Kuna juulikuu uudistes näidatud teekond  jäi väheke segaseks, siis oli vaja see enesele selgeks teha. 
Kuusekäära on juba varasematest käikudest selge, siis ei hakanud sinna oma aega enam raiskama. Kõllasin korra Sooma keskuses perega pesitsevale Algisele, pidin korraks temaga kohtuma, ehk siis väikse infi saama, kus oleks mõnus oma öö veeta, et mitte jääda looduse meelevalla alla (oli oodata vihmasadu). 
Mainin vaikselt... öö veetsime siis Karuskose endise metsavahi talu laudalakas mitme aasta taguse heintes. Mul muidugi mainin, see öövalvuri amet on ikka mu elu kontrollimas, et ilma selleta ei saa ma isegi elada enam matkal. Öösel kella 3 ajal hakkas vastu katust pimeduses alla kukkunud noor pääsuke otsima pesa kohta. Panin siis taskulambi põlema ja suunasin siis sobivasse kohta valguse, nii et pääsuke enesele parima koha leidis öö veetmiseks. Tundus, et mu heategu oli talle meelt mööda. Hommikul ei lennanud ükski lind enam meie liigutamiste peale lakast minema. Mulle meeldib alati see, et kui ma leian loomadega hea kindla kontakti. Teine kord olles metsas üksi on nendest väga palju abi. Kuulates ja mõistes nende keeletest ja käitumistest palju lugeda.
Öö läbi sadas. Tänasime Joeliga mõttes, Algise soovitust, et see oleks meile parim.
Kui ma käin üksi matkamas või viibin väiksema arvu kodust eemal, siis ma ei  viitsi telki kaasa vedada. Mul hea magamiskott, mis kannatab piisavalt külmakraade. Kunagi, kui oli plaanis osta uus magamiskott, küsisin nõu Tõnu Jürgensonilt, siis tema soovitus selleks oli, et magamiskotis oleks ka miinuskraadidega võimalik väljas magada. Nii mul ongi, testitud mitmetes ekstreem olukorras. Tõdesin, et see on ka paika pidav.  Kui on hea magamiskott ei hakka kunagi külm. Magamiskott peab olema selline, mis annab ja hoiab soojas. Ja puhkab hästi välja. Ja eelkõige ikka läbi mõeldud iga riietus detail. Olin valmis ka kuuse all ööbima, kuid eelis seisuses oli mu soov RMK varjualused. 
Eilne päev siis kujunes hoovihmades sõitmiseks. Kuid mu kannikad olid ratta uuest sadulast ikka päris hellaks hõõrdunud. Iga uus nõuab ikka sisse harjumust. Iga kord jälle millegi uuega vaja kohaneda annab ikka tunda tükil ajal. 
Jõesuu kaupluses täiendasime toiduvarusid ja ripsillast üle ei meenunud, kui palju tuleb sõita, et ära keerata Piistaoja peale. Lõpuks selgus, ainult 3 km oli see vahemaa. Meeleolu paremaks tegi, et teekond Tootsi jaama ei olnud liiga pikk, aga aega rongile minekuks oi kui palju. Pidasime siis Tootsi raudtee jaamas lõuna. Ja otsustasime leida selle metsatee Tootsi aleviku servast, mida kaudu on võimalik liigelda Viluveresse.  15,5 km ja olimegi Viluvere raudteejaamas. Eks meil oli veel aega oodata, kuid mu kannikad vajasid korralikku puhkust. Kuna mu see füüsiline keha osa vajas rattasadulast eemal olekut. Aus olla, ega ma saanud aru, kus kõige rohkem valutas. Kuna avastasin vahetult enne sõitu, rattale ostetud pakiraam ei sobigi. Nii pidin sellest mõttest loobuma, pakiraamist et kasutada rattakotti matkal.
 Kuna järgmine hommik pidime välja sõitma, pidin tegema valikuid, mida kaasa võtta ja kuidas. Siis selleks korraks sai seljakott. Kujutage ette, mis tähendab kahe päeva elamine seljas kanda... ohh kohe meenub mul istumine. Kindlasti mõni arvab, et pärast seda ma ei istu mitu päeva sadulasse. Ehheee, vale arvestus, liigun kõigest valust hoolimatta. Aastatega olen ennast nii palju koolitanud, et valu on mööduv nähtus ja asjas annab alati olla kannatlik.
Igal juhul rongi peale saanud ja Raplas maha saanud. Istusin jälle rattasadulasse, siis pojale mainisin, et hetkel meeleldi istuksin hobuse sadulasse parema meelega. Kuna ratsamatkadel ma sellist valu kannikates pole kunagi tunda saanud, kui uutest rattasadulatest. Mul juba plaanid tehtud ning ootan rõõmuga ju suure huviga septembrikuu rattamatka. 
Igal juhul mainin, et kahe päevane matk oli täide läinud matk. Kõik sujus plaani päraselt ja lõpuks sain palju juurde.

Kui hea on pidada avalikku blogi? 

Avastasin täna külastades oma blogi külastajate ip aadresse (mis kajastuvad ainult minu blogi arvuliste näitajate taga ehk siis individuaalblogi köögi poolel õnneks, et on nähtav isegi riigid, kust on minu blogis käidud), siis selgus ka jahmatav aadress. Ei avalikusta, kuid proovin sellistele kohtadele leida mingi lahenduse, et saaks eemale hoida või nendelt saitidelt külastatavust piirata. 

Tervislikust eluviisist

Pärast raskeid (peosööke) toite on alati üle minna mõõdukale toitumisele. Mul on aastaid olnud teatud regulaarsus, et hommikut alustan alati kergelt. Soe lõuna ja õhtusöök jääb sellistesse piiridesse, et söömis toiming jääks viimaks 19.00 paiku pärast seda enam mitte üks gramm. 
Vahepaladeks saab näksitud puu- ja juurvilju. Väga hästi maitsevad salatilehed. Kevadeti maiustan päevade viisi värskete, mahlakate võilille lehtede ja vartega (see on juba aastaid selline harjumus), millegi pärast kevadised võilille lehed on maitsvamad, kui suve teisepooles proovitud võilille lehed-õisikute varred. Olen teinud segasalateid (nurmenuku, naadilehe ja võilille lehega, lisanud olen murulauku, ei koort vaid õli ja suhkrusegus- eriti hea maitse annab oliiviõli). 
Nüüd tänasest alustan tutvumist linaseemneõli kasutamist  ning mõju organismile. Uus toode, aga tasub juba iseenesest proovimist.
http://www.loitsukeller.ee/linaseeme.htm

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1008_997.html
Natuke juttu ka linaseemnetest.

Sai tänagi tegeldud Lipsuga. Lasin siis karja juurde. Tundus, et märad olid jälle rahulikumad. Ei olnud kedagi, kes oleks täkule liiga külje alla oleks soovinud pugeda. 

Metsa minnes panin tähele, et kana sulgi, nii et üks kana on jätnud elu rebase hammaste vahel. Kährik ründab öösiti, tema kardab koeri. Kahju on see, et pean Sassut kinni hoidma. Nüüd tuleb see aeg, kus metsloomad muutuvad agaraks kodu pugemisega, et miskit hammaste alla raabata. Kõige väiksemate tibude ema kaotas elu. Sellepärast need pisemad õue mööda pea laiali ning vidistades ringi kondasid. Ja nüüd mil teada saamine, teeb mind kurvaks. Loodan, et kukk võtab miskit ette, selles osas. Varemgi on meil juhtunud, kus kukk on aidanud kanaemal tibusid tiiva all soojendada. 

Viimaste päevadega olen tegelenud aktiivselt täku Liptoniga, homme püüan Teebale ja Tassale kordet teha. Teeba viimasel ajal, kas siis maastikul või platsil hakkab vastu soovitud tegevusele. Trennis kui oli vaja teha galoppi, otsustas tema teisiti teha. Isegi mööda minnes virutas jalaga vanemale tütrele, kes just sai istuda Amanda selga. Olin tema käitumisest üllatunud, isegi galopis kerkis tagumik kergelt nagu ,,pilveke" ma nimetan tagumikku, mis parajalt ümmargune ja vormikas sellise tagant vaates mulle ka see näeb välja.
Täna oli nii mõnus soe ilm. Kuid parme ja sääske, kes vereimeja osavusega ikka loomade külge klammerdusid. Imestangi, et neid putukaid ja mutukaid nii palju on.

i - le täpp peal ehk heinatöö lõppenuks kuulutatud.

Paar päeva olen maadelnud neti leviga, kuna kahtlesin, et arvuti on nakatunud viirustega ja ei saa seetõttu oma arvutisse. 
Kuid hoopis probleem seisneb neti kehvas levis. Ok, nüüd siis päris hea teema juurde.
Heinatöö kuulutasin eilsega siis lõppenuks. Kuna mul heinamaa eelmise nädala vihmase ilmaga maha sai niidetud ning see nädal esmaspäeval siis kaarutamas käidud. Hein on ulualalla veetud. Kui ma peaks veel kahtlema, et heina ei ole piisavalt, siis see mu viga, kui mu arvestused talveks sööda osas viltu veavad.
Eile sai käidud 3-e tunnisel ratsamatkal ja selgus, et Pauliine on parimast parim juhthobune matkal. Teeba käitus üle ootuste nii aeglaselt, et tegemist oli mul kuhjaga. Käitus ta nii nagu, liiguks ta selles piirkonnas esimest korda, isegi kõige lihtsam seisev sõiduauto tekitas temas mõtlemist. Kordagi ei väljendanud ta hirmu vaid lihtsalt ootas, mida teised arvavad. Püüdsin siis viimane öö töö juures analüüsida, et miks hobune nii käitus. Ainus asi milles ma järeldusele jõudsin on algav ind. Siis ta muutub kuidagi selliseks, ah, et mis mina siin ikka liigun, las teised ka teevad midagi. Teeba õde Teele oli hoopis teistsugune.  Teeba õeks võib ka Paulat nimetada ema oli neil üks, kuid isad erinevad. 
 Meenutasin ratsutamise ajal vahepalaks Teeba talvist käitumist ree ees. Ei olnud tal aega mõelda, vaid tegutses ainult enda mõtete ajendil. 
Ja eilselgi matkal ta käitus rohkem ära ootaval seisukohal, et kuidas Paula käitub. Hakkan kahtlema, kas on õige mõte müüa hea matkajuhi hobust. Matkajuhi hobune ei tohi liigselt karta vaid peab julge olema igas olukorras. Eelmise nädala reedel liikusin ma Hertaga, kes sobis mulle ideaalselt. Valisin ta sellepärast, kuna olin hommikul öise töö lõpetanud ning kimbutas mind magamata öö unevajadus. Siiski kibelesin Varbolasse ja mõttes lubasin enesele unepuudusest tingitud unevajaduse Varbolasse jõudes kuskil põõsa varjus ära põõnata. 
 Millal ma leian enesele sobivama töö, mis eeldab mu huvisid ja tegevusi kooskõlas? Pea juba 7 aastat ühes asutuses töötanud. 

Varbola puupäevadest mõned pilte 2012

Kasvõi ühe päeva matka ettevalmistus on läbi mõeldud. Kaasa peab võtma ka päitsed talutus ohelikega ja karjusenöör. Hobustele tuleb valmistada koheselt sööma maa ette. 
Olles siis olulised asjad pakkinud. Alati tuletan lastele meelde soojad riided kaasa. Ehk siis kiht-kihilt riietumine. Kuna tagasi tee jäi meil hilisele ajale ehk siis videviku tunnile. On hea näha ilmajahedust piisavalt suure varuga ette. Vähese riietusega ei ole jaheda ilmaga kuigi mugav ratsutada.
Muidugi ratsutamine tempokalt annab sooja, aga kui tegemist on pikema distantsiga, siis peame arvestama, et hobuseid liiga märjaks vastu ööd ei taha ka ajada. Pärast sõitu peab olema pikem maha jahutus. Kui hobused ei ole märjaks aetud lähevad nad ikkagi sisse, aga vähemalt tund aega pärast sadula maha võtmist juua ei saa. Koormab magu ja pärast pikka kehalist pingutust võib tekkida tiirud kohesel jootmisel. Muidugi sooja veega võib lasta mokki natuke puhastada, aga soe vesi meeldib hobustele väga, ainult kapjade sisse kastmise mõttes. Kuid mõned naudivad väikeste sõõmude kaupa. 
Hea oleks hobustele anda energiat taastavaid elektrolüüte sisaldavat jooki, mis taastab organismi.  

Käidud siis, Varbolas. Lootsin leida linnuse jalamilt eelmise aasta XV aastapäeva tähistamise korraks valminud skulputure leida "Neli kuningat", kuid peale uue vaatamisväärsuse kohta sain infot töö juures lehti silmates, et peatselt puupäevade lõpus, viiakse Toomas Ehrpaisi mälestuseks vermitud pink ka minema. 
Tegime lastega linnuse sisemuses tiiru, siis skulptoreid ikka oli, kuid see aasta oli eelmisega võrreldes ikka vähemast vähem. Tundsin, et see aasta pole mul miskit kaotada. Kuid järgmiseks aastaks lubasin lastega aga nädalaks ajaks tulla. Isegi telkimis alal oli natuke trimmerdatud telkimis kohtadeks, aga mitte suurelt.  Kuidagi kesises seisuses oli see puupäevade organiseerimine. Pildid uutest taiestest panen siia hiljem ülesse. Selgus, et tütre Aade fotoka aku oli läbi ja seetõttu pidi leppima kahe lapse mobiilis eksisteeriva fotokaamera ülesvõtetega. Kuna mul veel seisab 48 tunnine valve, siis tegelen veel mõtlemisega Sassu käitumise analüüsiga. Püüan leida oma koera käitumisele selge ja otstarbeka lahenduse. Sellest hiljem, kuid asi võib võtta tõsisema pöörde. Probleem seisab selles, läksime eile lastega kodunt, siis abikaasa lasi Sassu lahti, kes siis oli muidugi naabrite juurde läinud, aga teada miks..? Seal on koer, kelle suhtes saab ta olla dominantne. Ja ära süüa teise koera toit. Vahetult enne ära minekut panin koertele söögi ja peale selle veel kanadele.  
Kui naabrikoerale antakse suure poti täie kaupa krõbinaid, siis Sassule võib asi väga kurvalt lõppeda. Esiteks kimbutab juba ülekaal ja teine asi krõbinad paisuvad ja tekitavad pärast söömist koerale suuri vaevusi. Et koer keeldub liikumast, kuid mida teha spanjeli meeletu söögiisuga...? Ja kuidas koolitada mitte käima naabrite juures. Püüan leida lahenduse...

Tänasest algas Varbolas puupäevad XV

Need pildid panin siia eelmise aasta kaustast, kui ma reedel ükskord sinna jõuan, siis saavad ka värskemad pildid siia. Fännan täiega puupäevi ja metsandus valdkonda ülekõige. 

Ja tänagi mõtlesin sellele, et nii kahju, et ei saa osaleda sellel.

Bioneer - Poollooduslike koosluste kaardikiht nüüdsest avalik Maa-ameti geoportaalis

Bioneer - Poollooduslike koosluste kaardikiht nüüdsest avalik Maa-ameti geoportaalis

Iga päev mind saadab mu salajane laul...

Õnnelik selgus: Jeesus mul on
Kuulun nüüd Talle, küll suur on mu õnn
Jumala laps ja Kristus mu vend
Sellest on küll, see õndsaks teeb mind


See on mu ainus juubeldav laul 
Issandat kiita päeval ja ööl
See on mu ainus juubeldav laul
Issandat kiita päeval ja ööl


Tegelikult laulan seda laulu alati heinatöö ajal, kui alustan või lõpetan. Meeldib üksi lõõritada, nii et ma metsa elu ei häiri.
Tegelikult mu hing hõiskab rõõmust. Kuna raske heinatöö on jõudmas lõpusirgele. Kuid üks tükk on veel maha niita ja siis pean mõtlema, mida teha 10 ha heinamaaga... mõte ... tuleb vist purustada. Hakkan uurima, keda võin paluda seda tegema. Eks näe...
Muidugi täna veel üllatus, Raamat lasi siis ka selle heina kokku rullida, mis maha sai niidetud juba pea 2 nädalat tagasi. Ja seegi hein mis tal maja juures maha niideti ka üle nädala tagasi. Püüdsin mõistada, kes siis rullis ja kes kaarutas.  Eks näe mis ilm homme on ja millal ma ühe väikse osa veel saan ära vedada. Isegi lapsed saavad aru, kui väärtuslik on meie hein, mille oleme oma jõududega hobustele varju alla saanud. Roheline, mõnusa lõhnaga ja ise pean seda täisväärtuslikuks. Olgugi, et aeg on juba seal maal, kus vanarahva tarkuse järgi nimetatakse, et traat on heinas. Tegelikult metsaheinamaadelt tehaksegi natuke hiljem... miks? Kuna see aitab säilitada maha pudenenud seemnete näol liigirikkust. Mulle meeldib metsaheinamaadelt tehtud hein veel sellepärast, et see sisaldab ristikut ja muid liblikõielisi.

Kas hakkab sadama või hakka...

... ilmad on keerulised, et kaaluda, kas minna niitma või oodata. Mina ei ole mallanud oodata ja ikka nii inertsist niiduk trakale taha ja niitma. Esimeste probleemide ilmnemisel siis kas jätan katki või niidan edasi. Vähemalt viimase niitmisega nii ma talitasin. Niitsin 1 ha kolm päeva. Mõni mõtleb ,, issand, et ainult heinamaal elan". Esimene päev kõhklesin, aga et mu niitmis teele jäi tiine poegimisküps nastik, kelle surma nägemine mõjus mulle õõvastavalt ja südant pahaks ajava olukorraga, et lõpetasin oma tegevuse. Ja järgmine päev läksin uuesti, aga siis purunes latti ja ülekannet ühendav keps = kindlasti mõtleb, et nüüd mao surm maksab  kätte, minu jaoks on sellised uskumused totrused. Teada oli, et see keps on minemas. Oleksin pidanud hommikul niiduki üle vaatama, kuid enda viga. Ja kolmas päev siis lõpetasin. Kuna tegemist loodusliku liigirohke heinamaaga, kus ülekaalus õitsev aasristik, hobumadara kaks vormi, harilik nõiahammas (vana rahva tarkuse järgi pidi olema see hea köhivatele hobustele, eriti veel leotis sellest tehtud, kuid kas see tõele vastab ei oska öelda) http://efloora.ut.ee/Mohni/species/596.html (liblikõieline). Muidugi kõrrelistest on ülekaalus lamba-aruhein.

Väga hea on teada, mismoodi kõlab harilik nõiahammas teistes keeltes

Märkus:

LA: Lotus corinculatus L. DE: der Hornschotenklee [U50260] FI: keltamaite [U50260]

Keelesuund:

inglise - eesti

 en

common bird's-foot trefoil

Keelenditüüp:

eelistermin

Allikaviide:

[U50260 ann I]

bird's-foot trefoil

Keelenditüüp:

sünonüüm

Allikaviide:

[U50272]

birdsfoot trefoil

Keelenditüüp:

sünonüüm

Allikaviide:

[U61013]

 et

harilik nõiahammas

Igal juhul heinatöö edeneb ikka sinna lõpu poole, aga eks see pool käsitsi tegu on vaeva nõudev. Vahe peal peab olema ka hea psühholoog oma teismeikka jõudnud noorukitega. Vahel on lust ja lillepidu, teine päev võivad ees oodata ootamatusi. Kõigeks peab olema valmis ja alati saadab kannatlikkus ja mõistmine kõiki ebaharilikke käitumisprobleeme.

Loodus miljööst.

Viimaste päevade sündmused on arenenud päris kiirelt. Eile tööle minnes, alustas rünnakut tundmatu koer, kel hambad paljastatud ja lõrises kummaliselt. Ja kaotasin seega liikumis kiirusest 20 min ja seepärast tööle hiljaks. Eks natuke tundsin ennast häirituna, kuna oluline on olla kohal täpselt õigel ajal. Kunagi ei tea, kes võib hoonesse siseneda ja siis peab ju nägema, kes on võõras ja kes on oma. 
Eile üritasin niitma minna, kuid kepsu pooleks murdumise tõttu jäi asi pooleli. Hakkasin mobiilitsi otsima inimesi, kelle juurde minna keevitama. Lõpuks, kui olin abikaasaga sellel teemal rääkinud, võttis jupid kaasa ning esimese kodus kuhu oli kodukutse kodumasina remondis... oletan seal siis ka see korda tehti. Kuid teine asi, abikaasa kinnitas kepsu tagasi niidukile, kuid ma ei hakanud 1.5 tunniks enam niitma minema. Mul oli trenn lastele tulemas. Eelistasin selle asemel kartult rohida. Ja kuna veel töö õhtu ka leidsin, et ei hakka ennast liialt väsitama (müra, vibratsioon jne.). Kõik sujus plaanipäraselt, kui ei oleks tekkindu konflikti küla peniga.
Viimasel ajal lapsed enam muust ei räägigi, et kummaline on, et see aasta pole peale kahe metsamatka hobustel toimunud. Jubeeee... kurb... tegelikult mõjub mullegi selline kehv seis halvasti. Olen harjunud suhtlema ning rääkima. Meeldib viia inimesi loodusse ja rääkida huvitavat või siis jagada oma teadmistest koha paiga lugusid inimestest ja sündmustest, mida olen kuulnud või lugenud.  Ja seetõttu ei ole ma ka lastega eriti palju saanud ka reisimas käia. Eks samas kehv suvi oma heitlike ilmadega on ka selliselt vast inimestele eemale peletamisena mõjunud... mõelda võin ma nii ja naa, kuid oluline on see, et kunagi ei tohi kaotada lootust. Amandale saime lõpuks sadula, aga peame teda sellega veel harjutama. 
Täna hommikul töölt koju tulles kolmel korral rattakummid purunesid, nii et koju lükkasin viimast km ratast käe kõrval. Öö töölt naastes ei pööranud ma magama vaid hakkasin kohe rattakumme lappima. Ühes asjas sain selgeks, et tagumise rattale pean ostma purunemiskindla kummi nii siselohvi kui välismantli, nii enam ei või, et ühel päeval kohe mitu korda torkab kas kivi või oks kummi augu. Samas see mantel nii õhuke, et käte vahel on võimalus seda töödelda. Need tehtud panin õhtul lapitud kummi jälle alla ning kotti tagavaraks jälle teise paari kumme. Peab jälle hakkama kaasas kandma rattaparandus tööriistu. Tagavarakumm ja pump on olemas, aga lapid on puudu. Õnneks olen koju varunud. Homme plaanime lastega minna maastikule ning Randale jälle sadulat selga - temast ei ootagi muud, kui sammu ja traavi hobust, kuna kopsudega probleem, siis eelistatud seisuses on tal rahulik tempo normaalne ja kuna puudub igasugune varasem treening. Peab kõike kaaluma ja jälgima, kuidas mõjub üks või teine asi.