Mõnus suvi.

Igal juhul eilne päev kulus mul karja aia tegemiseks, naabrikinnistule, nii palju, kui maaparanduslikult pinnase kõlblikusest lubas. 
Enne heinamaale minekut pidin puid eest saagima (tegin seda eelmine nädal), teerada oli nii tuulemurde ja tuuleheiteid täis. Ei hakanud erilist metsatööd küll tegema, endal omal mets olemas ja niikui nii vaja metsa korrastada. Hakata veel võõrast, ei. Eks enne sai maaomanikule ka mainitud, et olen sinna minemas ja tegutsemas. Ühtegi asja ei tee ma nii, et mul poleks teavitatud kinnistu omanikule. Eelistan heanaaberlikke suhteid.
Igal juhul õhtul peale minu tegutses ka Lipa külast pärist upitaja, millega siis lükati kinni rööpad . Mis tekkisid metsaväljaveo tagajärjel. Olin juba pikemat aega väga õnnetu seda pilti nähes. Ja olin ka selle miskit moodi omaks võtnud, et enam ei pööranud nagu tähelepanu. Ja naabrimaale jälle ka hobused peale lastud. Tegin ka väikse lõkke, mis aitas oma suitsuga nati leevendada sääskede rünnakut ja ühtlasi põletasin ära rohu seest välja tulnud oksad, mis segavad trimmerdamist (trimmeri jõhv purustab peeneks tükiks, vahel lendavad nad väga isemoodi trajektooriga ja segavad väga selle töö tegemist). 
Võrreldes eelmise aastaga olin see aasta tublim ja suutsin tunduvalt rohkem trimmerdada ka isegi need kohad, kus kasvavad meeletult vereurmarohu kolooniad.
Igal juhul, hommikul hobuseid vaatamas käies, leidsin eest ikka korralike punnis kõhtudega loomad. Ja tundus, et sääski ka nii palju polnud, et hobused on suutnud enesele mingi kaitse kihi peale lõhna näol. 
Joel tegeles täna mu autokummiga, mis oli eile hommikul lössus. Eks näe, kus on probleem. 

Täna siis selgus lõplik arvestus valdade suvemängudest.  Meie vald väikevaldade edetabelis kokkuvõttes tuli teiseks. 
Nädalavahetusel viibis siis meil igat masti rahvast.  Trimmerdatud sai päris suur ala hoovist, oletan, et kuskil 1 ha jaos sai seda tehtud. 
Anna viibis oma uue elukaaslase ja viimase õe lastega meil.  Siis selgus, et elukaaslane on miskit moodi meie sugulane ... paneb natuke ohkama ja sügavalt analüüsima, et mis toimub ja jõuab ühe suguvõsa kuulumise liinist ka mingi arusaamine minuni. Mis sellest, et genist saab ka ühte teist teada, kuid osa asju pole veel kirja pandud ja arvan, et kõike mis valmistab segadust pool-õe või venna staatuses kellegi sugulus sidemes, kes on kelle ema või isa. Ja see valmistab ühtepidi natukene segadust.
Ja hobustega sai piisavalt tegeldud. Ja Amanda esmakordne sadula all käimine ühe 3 aastase lapsega ja metsamatka korda saatmine. Nii lahe, vahe peal ta küll tundis ebamugavust, püüdsin selle esimese matka esmaselt nii lapsele ja ponile hästi meeldiva teha. Kui Amanda ebamugavalt tundis sügasin teda, paljud ei märka selliseid asju. Ja nii kaua, kui ta hakkas jälle ennast hästi tundma ja tahtis inimest teenida. See on tavaline asi, tekib väike hetkeline tüdimus või siis sadul ei passi jne. tuleb poni sel hetkel mõista ja tegeleda kõige sellega, et tegevus see läbi ei kannataks vaid kõik saaksid sellest meeldiva osa. Päev osutus kordaläinuks.

Meie tegusad päevad.

Oih ja aih... tegelik elu on norm.

Tänane päev on läinud ikka tegusalt. Juba varahommikul kella 1 paiku öösel käisin kolme hobust küla pealt ära toomas. Oma abikaasa kes öösel koju naases seda mulle läbi une püüdis öelda. Eks esimene asi, ehmatasin ülesse ja siis kui lõpuks kohale jõudis, et hobused jooksus. Ei olnud midagi teha, kui vaatasin koplid üle, millise aia hobused jooksus on. Kena linnulaulu rohke öö mõjus värskendavalt ja väljas oli mõnus valge. Viisin siis hopsid lauta, kuhu sai eelmine päev allapanuks värsket saepuru veetud. Nii mõnus puidu aroom õhkus lauda sisemusest ja kohe segunes sisse pandud hobuste kehast imbuva higi iseloomuliku lehaga. Mõnus, käisin lakas ja viskasin mõne hangutäie hobustele heina ette. Ja uuesti pikali, ega see kerge ole, kõik muud mõtted tahavad vägisi pähe tulla. Siis midagi, et uuesti magama jääda pean lugema kõige maailma igavamat raamatut, siis saab kohe uuesti magama jääda.
Täna sai kahe tunnine ratsamatk tehtud, igal juhul super... super... super... viisin tuttavad sellisesse kohta, kus ma ise pole tükil ajal käinud. Möödusin perek. Talisoole kuuluvast talust, kus silmasin siis peremeest muru niitmas. Kuna heinamaadel on tehnikast jäljed Lipametsa külast Likemetsa talumaadest, siis kummaliseks osutus maja lähedale paigutatud tokid, kuhu vahele oli tõmmatud nöör. Mina mõtlesin, ah lähen kõrvalt ju siis on tehnika jaoks. Aga jah, Eero isiklikult märkas ja eks   siis ka miskit ütles. Tunnistan, et ega ma eriti rohu sees sõita poleks tahtnud, aga selliste märkide korral soovin alati eemalt minna, et mitte sattuda omanikuga lähestikku. Väiksed ebameeldivad kogemused meenuvad selle mehega. Ma ei osta isegi selle mehe käest enam kalugi.  
See selleks, kogu tee kalpsas meie ustav kaaslane koer Pipi, kes siis täis uljust ja matkaindu mõnuga veetis.
Igal juhul meie matk läbi Kabala koju ka lõppes. Paaris kohas ma korra seisatusin, et nati loodusest rääkida.

Vara hommikune kägu

Juba teab mitmendat hommikut pean kuulama kodu lähedalt metsast, suunaga Lipa küla, käo kurja kukkumist. Ei saa kuidagi aru, kas käol on probleeme paarilise leidmisega või asustab lähedal mõni meessoost käo rivaal. 
Meie kodune kukk ei malda enam magada, juba tema toimetab kella 3 ajal öösel õues ja kireb otse akna all. Kas kutsub nii pererahvast siis varavalget hommikut oma äratuslauluga päiksekumale tere hommikut ütlema. Mina vähemalt nii teen, tegelikult on see ütlemata kena varahommikune aeg. Mina ja vaadata, mida teevad hobused ja siis uuesti tuppa tulla.
Millised looduskooslused mulle endale meeldivad, (taimed,loomad,putukad,linnu jne.);

• orhideed (kõik liigid)
• harilik angervaks
• kullerkupp
• priimula liigid looduses kasvavad (pääsusilm, nurmenukk)
• osjad - määran alati millise kasvukohaga on tegemist
• sinililled ja ülased (sinilille kasvukohatüüp - määratakse kasvukohti ja metsakooslusi ning sellest saab teha järelduse, millise geoloogilise kasvupinnasega on tegu)
• mis tähendab lodu, org, nõgu jne.
• veekogud, vee-elustik
• roomajad, kahepaiksed, sisalikud,
• selts kiletiivalised
• selgrootud (ämblikud, teod)

Eks see loetelu jätkuks, kuid kuskilt peab esialgu piiri vahele tõmbama.

Võtsin kohalikust raamatukogust huvitava sisuga raamatu "Maitse-, lõhna- ja ravimtaimed", raamat sisaldab tuntumate ürtide nimetusi ja selgitusi, nõuandeid kasvatamise, istutamise ja säilitamise kohta.

Selle koostanud ja kokku pannud  Peter Mchoy ja Pamela Westland.

Muidugi kuuluvad ka raamatu viimasesse peatükki maalähedased retseptid. 

Praegu õitsevad pohlad, neid on kena vaadelda, nagu kellukad alla poole hoidvate õisikute grupiga. 

Mõnus on pühenduda meeldivale.

Eile siis lõpuks kartul maha. Ja mina tegelesin nati naabrimaa kinnistul (kus karjatan suveperioodil hobuseid) teeraja puhtaks saagimisega. Üks puu osutus väga vastupandavat ja visa võitlust minu saega. Tegelikult juhtus see, et alustasin valest otsast saagimisega. Puu jämedus rinnaümbermõõdu kohalt 80 cm. Pikkust ei osanud anda. Oli murdunud nii 170 cm kõrguselt ja puu oli oma uhkes pikkuses langenud just üle teeraja. Mina arvasin, et tüve kõige jämedamast otsast alustatakse saagimist ja sinna ma sellega jäin. Pidin tooma kodunt kirve ja tooli, et saag saetud tüves soonest kätte saada. Ja kui saag käes, alustasin hoopis maapinnale lähedale jäävast ladva osast. Ja olles paraja jupi läbi saaginud. Tõmbasin töötava saega piki tüve joone, tähistamaks lahti lõikamist.... tekkis loominguline lähenemine... mis sellest tuleb praegu ei ütle. Hiljem on näha.
Siis käisime kahe hobuse ja Anetega üle pika aja Võerahansu puhkemajas. Kus Teeba käitus üle ootuste nagu viimane eblakas ja koolitamatu hobuseplika. Hirmu ja paanikat tekitas inimesi saatev sääsetõrjeks pihustatud difuzili lehk, mis Teebale oli vastuvõtmatu. Saime temaga hakkama, kuid pärast ei saanud ma enam kedagi talle selga. Ma ei saa aru mis temaga toimub. 
Ja õhtul hiljem Järtal, ratastega sõitmas, testimas rada, kus neljapäeval valdade suvepäevadega toimub rattakross. Tegevust jätkub, aga kaks ratsamatka tahaks keskköö paiku ka metsloomade söötmiskohtadesse teha. 
Ühtlasi eile meenutasime Anetega, kui palju oleme käinud hobustega ringi ja mida oleme sellel ajal juurde õppinud.

Kutse oli ponidega valla lastekaitse päevale. Kuna mu lapsed pidid veel esinema, siis Anete ja Laura protestisid hommikul, et nemad ei lähe, et on tüdinud kõigest. Küsisin,et kas siis õpetajaga on räägitud. Nii see on lastega, kuid nad polnud seda teinud, siis Anete otsustas mobiiliga sõnumi saata. Nii ta mainis mulle.
See selleks, olles siis Raikküla kultuurimajja jõudnud, ei tundunud, et osavõtt rahva poolt väga suureline oleks olnud. Ainus mis silma hakkas suur 50 kohaline valla buss. Kas ka nii palju rahvast oli, ei tea. Viimane lõpp, kui korra majja siise piilusin, siis tundus et asi ikka väga kesine on, sest pooled osalejad olid juba minema tuisanud. Ja ega minagi, siis pikalt enam sinna jääda otsustanud. Ja Aadega pidasime plaani, et tekiks ring, siis läksime Raikküla talli tagant Raela külla ja sealt läbi metsa Lipale. 
Raikküla talli juures toimetas tee ääri niites Veljo Sinikas, kes siis meid märganud reha najale nõjatudes ka vestlusse laskus. Muidugi meie ponid omakorda ehmatasid sellise kehakeeles suhtlevat inimesest omakorda. Lõpuks, ehmatusest üle saanud, lubas siis Veljo, et noh väikse ampsu võib ikka kärust rohtu võtta, aga Kati läks juba uljaks, arvas, et kogu kupatus kuulub nüüd temale. Kuid siis oli mul tegu, et mitte lasta kogu rinnaga peale suruda ja käru kummuli keerata. Kati on väga omanäoline poni, tema arvab, et siis on tal palju õigusi, kui ta saaks kõike oma maitse ja mõtte järgi teha.
Veljo haaras oma käru sangadest ja asus siis noore täku kopli suunas, kuhu see tal plaan maha kallata. Mainisin huumori poolest ettepanekut tehes, et ,, Kati liigub mul paremini, kui ta selle käruga mul koduni jalutab, hobuste ees", õnneks Herr Sinikas on arusaaja, kes ikka nalja ka mõistab. Eks enne, kui me siis oma ringi peale asutasime, ikka isand Sinika hoiatavad meeldetuletused, et me väga aedadele lähedale ei lähe, et muidu hobused tulevad välja jne. Mul on need juba, nii pähe kulunud, et tahaks juba talle endale seda ette lugeda.
Imestasin, et herr Sinikas on oma poolele vahetult kiviaia tee otsa püstitanud sildi ,,ERAVALDUS" valgete tähtedega, rohelisel taustal. Imestasin seda, siis Veljo mainiski, et tal on juhtunud sellist asja, kus inimesed on luba küsimatta tema koplitesse läinud hobuseid vaatama... jubeeee. Kuidas see on võimalik, et minnakse enesele aru andmata võõrale territooriumile hobuseid vaatama. Mina küll ei lähe, isegi mitte lehma aeda. Igas karjas on oma hierharhija, minu hobused ajavad või võtavad kohe sisse ringpositsiooni sissetungija vastu ja ollakse valmis ka ründama. Peab olema siiski ettevaatlik võõra karjaga.

Täna tuleb siis teine lastekaitsepäeva üritus, seekord Raikkülas. Mõtlengi, et milliste ponide ja hobustega peaks välja minema. 
Järgmine nädal kaalume jällegi osavõtta valdade suvemängudest.
Eile tegin avalduse Ratsaliidule, et Anete saaks osaleda RK programmis... Eelkõige üks samm korraga. Mul endal on vaja saada II taseme treeneri paber matkajuhi staatuses. Algus on tehtud koolitus on läbitud. Ootan selleks vastava sisuga matkaalast koolitust, mis siis lõpeb atesteeringuga ja vastava sisuga tunnistuse väljastamisega.

Rapla linna lastekaitse päeva üritus.

Meil oli tänaseks päevaks mõeldud viie hobuse-poniga välja minek, aga tänase hommiku jahedus pani meid ringi mõtlema. Öö läbi kallas vihma, siis hommiku tuul ja eks läks ka õnneks, et ei läinud, kuhu oleksime mahutanud teised hobused. Saatsin Anete-Aade Kata ja Kellukaga Rapla. Ise läksin autoga järele. Ostsin mõned taimed maha istutamiseks, esmaspäeval tuleb veel minna Rapla. Juurde osta, võib-olla tahan mõne lilletaime ka juurde osta.
Täna muutsin kartuli põllu ümber oleva karja aia väiksemaks nii, et kartulimaa jääks karjaaiast välja. Nüüd tuleb minna metsakarjamaad korrastama,  et saaks esimese rohu ära sööta, siis kogu karjatamisperioodi saaks nii kolmel korral hobustel lasta söömas käia. Enne on vaja sihi pealt puud eest saagida, siis vana taluhoovist rohi niita ja karjus uuesti heinamaa ümber vedada. Nii see elu on, kuid hea meel, et saab loomadel lasta süüa nii palju, kui soovivad.

1.juuni. lastekaitsepäev

Alustan tänast blogimist ajas tagasi vaatamisega. Kindlasti üllatab plajusid, tegin kopi paste. Kuna see paik on seotud vanaisa Väino sünnikoduga (alumine pilt). Kui Kullamaale juhtun käin läbi vanaisa sünnikodust ja teen aja hambast puretud hoonevaremetest pilte, et siis originaalis kaasaegsemas versioonis siia ülesse panna. Ülemine pilt kajastab mõisas esmakordselt avatud koolihariduse andmist kohalike talu lastele. Ja see maja asub sama talu kompleksi kõrval või läheduses. Ainus asi mis mind ja teisi lähedasi (mõtlen vanaisa lihaseid lapsi), et seal on asunud lennuväli on pannud mõtlema ja tekitanud küsimusi... et millal?... . Paemurru koht on endiselt alles, suve lõpus leiab sealt muulukaid, juunilõpus, aga metsmaasikaid. Kevadisel ajal kolletab hoov metstulpidest, alati meenub mulle üks kevadine pilt silme ees, kui ma vanaisaga tema ema Päri kodus külastasime... kollane õitemeri katmas maad... ma imestasin ja ei julgenud eriti jalgu tõsta. Eilse oma sünnipäeva korral meenus hommikul, et täna enam ei helista vanaema, kes oli alati varane õnnitleja. 
Hooligem oma lähedastes, olgem mõistvad ja seista üksteise eest alati kindlalt oma veendumuses.

***

... ahjaa, kanaemme hakkas täna oma tiivasulgedega tibusid õpetama lendama. Leidsin täna nad kulunud ja kuhjatud autokummide otsa lendu harjutamas. Seda oli huvitav jälgida, kanaemme oli lennanud kummi hunniku otsa ja kutsus luksuva ja maheda häälega on järglasi kõrgele. Kuid kõigest kolm said hakkama ja kaks tibi jäid siis ümber kummi hunniku nõutult piiksuma ja emmet alla kutsuma, siis emme lendas alla ja maha jäänud lapsukesi lohutama ja mis tegi kukk oma teise vaba ja vallalise kaasaga ei miskit. Kukk jälgis eemalt, kuidas kanaemme tema järglaskonda kasvatab. Mulle tundus, et kukk hindas väga majesteetliku pilguga oma esimese naisukese tööd laste kasvatuse alal.  
Oletan, et kui loomad räägiksid, siis kukk annaks esimesele "naisukesele" auhinna emmeks olemise eest.

Maikuu... otsas...

                        "Lühientsüklopeedia"
                                 David Burnie
2000 loodusalast mõistet, viimasel ajal olen hakanud lugema jälle. Muidugi teaduslikku kirjandust. 
Selle raamatu kinkisin enesele sünnipäevaks. Ilukirjandust ei armasta. 


Kaks järgmist raamatut võtsin Rapla raamatukogust lugemiseks ja enese harimiseks
                     "Kodumaa looduse teejuht"
                            "Eesti elusloodus"


               "Koerad ja kombed jahinduses"
                        Hans von Stackelberg
Ma arvan, et sisu ei vaja tutvustamist, kõik on niigi selge, et harin ennast. Koolitöödega ennast vaevama ei pea. Nüüd on mul ok seis. 
Ilus ja meelde jääv päev oli täna, kui palju oli õnnitlejaid. 

Pärast vihma on mõnus metsas liikuda. Ei ole hobustel liiga palav ja mõnus ka endal. Mõned hüpped üle maha langenud puude, tõstavad adrenaliini taseme veres. Ja kui on mõnus hobune sadula all, miks mitte trenni käigus proovida kõike allüüre. Liikusime tuttavatel radadel. Mis ikka, ega kodu lähedal olevast metsast muud võtta polegi. Saab erineva aja ja distantsi pikkusega teekonda valida. 
Hobuseid valides ja sadula alla pannes, püüdsin jälgida, et mida mõtleb Randa ja mida ta soovib. Randa on väga huvitatud ratsutamisest. 
Metsaalused pakatavad mitmekesisest õiteilust. Metsülased (anemoonid mõned nimetavad või õigem rahvakeeli), harilik ülane on juba lõpetanud. Kohati ilmub silme ette kuutõve nimetuse all tuntud taimed. Ja õide puhkemas, kohe.. kohe.. maikellukesed... minu lemmiklilled. 
Kus rohkem vesisem pinnas, hakkavad silma kullerkupud (saksa keeles trollblumen), siis Jürilille ehk Pääsusilm (mulle endale meeldib see nimi rohkem). 
Vahulille mitmevärvilist eksponaate, aga varaseid käpalisi nende kasvukohtades ei märganud. Olles oma teadmistes nii kaugele jõudnud, siis iga aasta ei pidavat nad ühel ja samal kohal õitsema vaid mingi aastate tagant siis kuskil selle koha läheduses uuesti ilmuma.

Koerte ind ja juhtumid, mida peavad teadma koera omanikud.

Sassul algas innaperiood, see on küllaltki pikk aeg vähemalt kuu aega kulub sellele. Minule kui emase koera omanikule on see väga töö mahukas. 
Varemalt, kui mul kolli oli, siis tema iseloomus tekkis muutus. Hakkas möödujaid hammustama. See oli minu jaoks alati märk, millal teadsin teda kinni panna. 
Kuid Sassu puhul ei osanud tähele panna, kui seda et tekkis suur söögiisu. Kohutav, isegi ei mallanud oodata, millal ma jõudsin toidukaussi täita, kui püüdis närviliselt tormata söögi peale. Mõtlesin, et pöördun loomaarsti poole ja uurin, et järsku on ta saanud puukidest mingi haiguse. Vaatasin ka mitmel korral saba alla, kuid mingeid olulisi märke ei täheldanud, et oleks vihjanud jooksuaja algusele. Kuid mis nüüd laupäeval selgus, on mul halb aimdus. 
Ühel hetkel helistas naaber, et meie koer on nende juures, arvas, et magasin. Mainisin, et olen tööl. Kui seda kuulsin, et veel mitu tundi olnud ja möllanud nende mitte eriti hea välja nägemise isase krantsiga. Ja siin pole midagi enam teha, tegu tehtud ja naaber ei raatsinud koerte sellist möllu ka katkestada või mulle helistada. Igal juhul ma eriti meelitatud pole. Mulle ei meeldi krantsid ja kui sel koeral oleks väljanägemist. Siis veel kuidagi, aga teada, missugune iseloom jne. Ei ole see eriti vastu võetav. 
Ja eks olen ka pahane, et lapsed olid teleka taga ei liikunud õues piisavalt, siis oleksid märganud, et koera pole kodus. Ja kui ma koju helistasin, siis ei kuulatud ka, kus koer asub. Vaid mindi naaber külasse otsima. 
Kuid kelle peale olla pahane ei tea, ega oska, aga sellest loost olen ma väga häiritud ja koertega  suhelda ei taha. 
Hobused tekitasid veel eile õhtul oma osa, peaaegu kell mõõtis keskköö tundi, kui tütar hõikas, et nägi Katit ja Hertat aida juures. Läksime siis neid püüdma. Ja kogu ületee aiast kari väljas. Õnneks polnud ma veel unemaailma suikunud ja siis selle võrra oli mul lihtne voodist tõusta ja minna kabjalisi püüdma. Osa toimetasime maja otsas olevasse lauta ja paar suksut lasime karja sekka vooluga aeda.
Hobused armastavad rutiini, aga mulle meeldib rutiine murda. Vahelduseks murda igapäeva harjumusi. Võtta karjast neid, kes kipuvad sõnakuulmatuks ja panna üksinda aeda. Hobune tunneb ennast siis eraldatuna ja karistatuna, kui ta on karjast eraldatud.
Sellepärast ka Randa siis sellise eemaletõmbununa inimesest tunneb. 
Praegu on ta ruttu kohanenud ja eile päeva ajal vaatasime lastega, kui arvestavalt teised hobused tema varsaga ringi käivad, et osa tema kaitsest hakkab nagu taanduma. Hobune ei astu kunagi peale. Hetkel koolitan Randat käe kõrval astuma, kipub oma laiahaardelise sammuga mu väiksele varbale astuma. Ja see juba teatud osas mul kannataja rollis ongi (hell). 

Vääriselupaigad, muinsuskaitse ja looduskaitse objektid...

Sai osaletud keskkonnahariduse raames, looduskaitsekuuga seoses loode Raplamaa keskkonnatähtsusega objekte. Giidideks oli Uno Treier  ja Taavi Ehrpais (tutvustas Vardi metskonnas eksiteerivaid loodusväärtusi. Teekond algas Vakra jahimeeste rajatisest (katusealune-kus kohaliku jahiseltsi liikmed pärast jahi lõpetamist oma tegemisi ja päeva sündmustest jagavad). Lähedale jäi veel allikad. Metsa rüpest leidus veel metsavenna punker (kohalikud mehed rajasid koolilastele näidiseks) ja teine mis Vakra muinaslinnuse järsu nõlva sisse rajatud, eks kunagi nõukogude võimu eest peitu pugenud pere. 
Vardi jahiseltsi kütiliini vaatlus, mulle meenus kohe võrdlemiseks Rootsis nähtud sama süteemis rajatud kütiliin.
Kahju on see, et unustasin fotoka. Meelest on läinud 18- sajandi lõpus ja 19 sajandi oma pea 6 aastat eksisteerinud koolimaja nimi.
Sai tutvutud Vardi looduskaitsealaga ning selles peituvate saladustega... eakad männid ... vanus ulatub pea 200 aastani ehk täpsemalt on neile pakuti 190. Ohkima võttis nähtud varjualuse loodusjõududele allajäämine ja kajas mitmete mõtetes, et kes sellega peaks tegelema ja selgus, et kõik ülesanded on antud RMK-le ehk siis nende vastutus alas on looduskaitsealade rajatiste korrasoleku eest. 
Laukna piiri maile jõudes palus Uno jälle hetkelist peatust, et näidata vaigutus lanki. 
Lõuna paus peeti piisavalt Juurimaa talli läheduses kunagises Vinguti paemurru karjääris, kus nõuka ajal peeti jaaniõhtuid. Ja talli lähedalolu tõestas ka viimati mainitud loomade jäljed. 
Uno on lahe selle poolest, et ta oli üks paigal püsimatu ja käis pidevalt ringi esitades küsimusi või  läbi oma avatud silmade tekitas uudishimu kasvavate taimede kohta. Ühtepidi meeldis see päev, kuna see aitas tuletada meelde kõike õpitud. Kõige rohkem tekib ikka eksimused kõrreliste heinataimede määramisega.
Lõuna pausi lõppemise järel sõit jätkus Paka mäele (vabandage mitte Raikküla valla Paka mäega segi ajada-sain mina teada, et midagi sellist asub sama nimelist asub ka Märjamaa vallas. Ikka taimed ja Uno keris üpris põnevaks. Katkujuur http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=103; ojamõõl http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/ojamool.htm; kõige rohkem tekkis diskussioone ja arvustusi paakspuu ja türnpuu erinvused ...http://www.looduskalender.ee/es/node/8187.
Sipa pärn...
Mis soost on kadakad ja miks ühed tolmavad ja teine kõrval kadakas ei tolma...? Millised orhideed on õitsemas ... http://www.orhidee.ee/index.php?id=50; Ja mis kaitsekategooria alla kuuluvad, nüüd mil kui ma kirjutan seda, et tahaks siiski täpsustada; II kategooria looduskaitsealused liigid Eestis on liigid, mis esinevad väga piiratud alal või vähestes elupaikades ning kelle arvukus langeb ning levila aheneb.

Teise kategooriasse on arvatud 259 liiki. Mõned liigid on vabariigi valitsuse määrusega paigutatud valedesse rühmadesse (näiteks järv-lahnarohi on loetud katteseemnetaimede hulka, tegelikult on ta sõnajalgtaim). Määruse järgi on sõnajalgtaimi 5, paljasseemnetaimi 1, katteseemnetaimi 112, sammaltaimi 26, seeni27, samblikke 32, selgrootuid loomi 6 ja selgroogseid loomi 50 liiki.

Vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud teise kategooria looduskaitsealuste liikide elupaikadest võetakse kaitse alla.

Sama kategooria alla kuuluvad ka Sõeratse paane pealsel nähtud müür-raunjalg ja pruun-raunjalg.Esimesel sammul tungis ninna murulaugu lõhn. Seda leidus ohtralt ühe tee poolel. Sama kohalt paeproovi augu seinas lesis must-seatigu (tunnistan, et vähemalt pildi järgi sedasi välja nägi, ei ole sellel alal kompetentne, püüdsin nüüd õhtul õiget teolist määrata). 
Tänane päev oli meeleolukas ja sai miskit meenutatud, mis kuulub mu ampluaasse. Lisaks hobustele tahan üha enam ja enam ikka tunda loodust rohkem. Kui miskit taimedest meenub lisan siia nimekirja. Igal juhul korda läinud päev loodushariduse omandamises.

Vahelduva eduga hobustest ja siis muudest sulelistest ja karvalistest.

Meeldib kirjutada rohkem mineviku vormis. Eile järjekordset hooldust läbi viies probleemsetele kapjadele. Alustasin oma tegevust Hertast  -  pesin enne kabjad, vees lahustatud rohelise seebi ja svammiga. Siis pintseldasin jälle kihi vitaminiseeritud kabjaõliga kõik jalad. Vahe peal jõudsi ka väravasse Randa, kes siis uudistas, kuid lõpuks kärsituks muutus, väljendades oma soovi ka, et ma temaga tegeleks. Imetlesin tema eilset kärsitust ja samas soovi, et ma temaga tegeleksin. Nii sain ka väikest ulakat Anettet nata silida.  Ma ei kiirusta tema paitamistega, tahan et varsake hakkaks ise huvi ilmutama, kuni ulakaks muutumiseni. 
Pärast Randat sai siis ponidel niisama (neil kapjadega ei ole probleeme), aga ilusad näevad, kui neid nata õliga määrida. Randa lasi oma kabjad üllatavalt hästi pestud ja õlitatud. Kui lastel rohkem aega, teeme ka kabjad korda. Lasin karja lisaks Testemona. Tutvus Randa ja Testu vahel sujus enneolematult rahulikult, natuke lingutas Testu kõrvu, aga selliseks löömaks ei kujunenud. Loodan, et mingi aja vältel olen suutnud kokku viia kogu karja. Kui Randa saaks nati julgemaks ja tema enesehinnang paraneks, siis sujuks hobusekarja paremini sulandumine. Kuid tunnistan, et tasa ja targu toimuvad muutused rõõmustavad mind üha. 
Eks õppimist ja kaalumist enne uue sammu tegemist ole mul palju, aga miks ma muidu neid kabjalisi pean, kui ma koolitust neilt ei oskaks saada. Iga õppetunni, mida mulle need rullid karjamaal jagavad on ehedad ja rõõmu valmistavad.
Kõige rohkem õpetas mind, mu oma esimene hobune Ermi (Taru liinist) temast on järglane Tember (elukoht Kuusiku tall, praegune omanik Eero Esner).

Kuri kanaemme ja peret hoidev kukeisand.

Juba teist päeva ajab muigama tähtsust täis kukeisand. Koerad piiluvad arglikult, kus asub kanaema ja kukk. Miks...? Ühel kolmest kanadest (mis Sassust järgi jäi) on pisipere, argipäeva toimetused alagavad koheselt koerte toidukausside revideerimisest ja kui need juhtuvad tühjad olema, tahetakse mullega naha peale anda. Eile pidin sellepärast väga... väga... kiirelt tegutsema. Vabandasin härra kuke ees, et oot kohe parandan vea. Ja panin siis toidu kanaperele esimeseks (koerte ees, et kukk ja kanad tunneksid ennast tähtsana). Samas kui koer kaitseb kanaperet, tunnustan koeri omakorda (millegi maitsvaga ja alati kiitus käib asja juurde). Koer on loodud inimese sõbraks ja ta peab teadma, et kogu kuuluv vara siiski peremehele ja seda peab oma koera ustavusega oskama kaitsta. Samas koerad on siis ülesse kiidetud ja lähen alati nende meeldiva tegevuse juurde ,,hõikan, kas lähme metsa" see on nende lemmik teema. Tegelikult metsas meeldib paljudele koertele käia, kui sinna kuulub veel jõukohane ning meelepärane dressuuri kordamine, siis koerad tahaks inimest ainult teenida. Mis mulle meeldib koertega metsas käies veel märgata, nende õnnelikuks olemist. Nii lihtne see ongi. Kas mitte loodus või siis kodustest loomadest pole meil miskit õppida. 
Mainin, olen õnnelik nende üle, kes ümbritsevad mind. Koerad on mind aastaid saatnud. Olin 2 aastane, kui vana-vanemad mulle esimese koera ostsid, kellega koos siis kasvasin. Naabrionu, kes varahommikuti alati mööda sõitis oma argipäeva rutiini rikkasse töö postile, oli ta märganud alati mind koeraga kuskil heinamaal... hiireurge kaevamas koos koeraga = õigemini olin koerale moraalseks toeks. Kui koer Dzerri leidis hiirepesa, siis selle harutasin lahti, pidin teadma, kui palju leidub selles hiirepoegi. 
Aastaid hiljem, kui ma Lagedi koolis käisin ja vahel nädalavahetuseti vana-vanaema eest piima andmas käisin. Siis mulle neid jutte vestis.  Nüüd see naabrionu küll surnud, aga meenuvad aastad, kus nagu naabritena tihedas koostöös sai ka heina tehtud. Oi aegu ammuseid ... ütlen lihtsalt meenutuseks. Need olid kaunid ajad.

... nati lisa, karjamaale oma karja külastama minnes haarasin veel maiuste ämbri, et meelitada ligi kõik hobused. Esimene kes kohale jõudis oli Herta (eelistan Hertat ponidele, hetkel on dominantsed isendid teisel karjamaal). Mul on soov Randa oma poolele võita, seekord ei pööranud talle üldse tähelepanu (vaja oli uuesti päitsed pähe panna). Suhtlesin teiste hobustega ja märkasin, et Randa tundis sama moodi huvi, et ahaa midagi jagatakse. Peaks uurima, alul ebalevalt ja aeglaselt lähenedes uuris, et mis toimub ja siis ka teiste hobuste vahele oma nina pistis ja siis samamoodi mokkade vahele maiuse pakkusin. Olin üllatunud, et täna karjas olles hulga julgem, tundub, et eelmise karja kaotus mõjus Randale palju psühholoogiliselt. Seegi on hea, et Amanda oma olemusega mõjub ikka palju. Vahel liigub ta oma varsa ja Amanda saatel karjamaal nagu mära kahe varsakesega.
Veel seenel käinud...
www.lowwodusmuuseum.ee/big_imgs/kevadseened/i_myrkel_kogrits_kurrel.htm
leidsib otse pannile panemiseks mürkleid nii mõnusad nämmad seened.

Eilsest siis on meil Randa karjas, kuid hoiab veel varssa eraldi. Ainus kellel on varsale ligipääs lubatud on Amandal. 
See on siiani teadmata, kuidas või kes on algataja, kõik ühineksid. Täna pean ka teise karjusesse igaks juhuks voolu tooma, vaatamise järel on selgunud, et Randa on aru saanud, et vool puudub karjusest. Teine on Herta (torikad kipuvad olema voolu suhtes immuunsed). 

Osoon (ETV 2003) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Osoon (ETV 2003) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Eile alustasin kapjade õlitamist. Miks on seda vaja, kevadised ilmad ja maastiku omapära kuivatab kabja pealispinda. Kui kanda üks kiht õli siis selle kestus sõltub ilmastiku ja pinnase iseloomust. 
Plaanin lähemal ajal osta karjamaa mineraalid, kus on sees biotiin. Biotiin hoiab kabjad korras. Selle puudusest on tingitud palju probleeme. Hetkel neid mul ei ole, aga Randa kabjad vajavad sellepärast palju tähelepanu.

• Travo® Minerals Energy - lisatoitaineid vajavatele hobustele, varude täitmiseks, kapjade raviks;

http://farmplant.ee/et/tooted/kampaaniad

http://www.hortes.ee/est/lemmikloomad/hobune

http://www.ratsavarustus24.ee/

Varbola ümbruses matkates.

Avastamisrõõm on suur.

Laadal käidud, katsetasin uute piltide laadimisega, kuid ebaõnnestumisega. Loodan homme uuesti selle teha. Hommikul laadale minnes võtsime suuna Lipalt Põlma tuuliku suunas. Ületanud Valgu tee kohalike keeles Villema risti siis meenus, et Lossi talu vastaspõldu ületades saab tee lühemaks lõigata. Kunagi kappasin seal kandis Ermiga, siis oma esimese hobusega kõiksuguseid nurgataguseid uuritud. Ja täna kulus see marjaks ära. Teekond lühemaks võetud ja ajas ei jäänud rohkem hiljaks kui 10 min kokkulepitud ajast. Lastel vedas, said teenida. Anete oleks pidanud minema koorilaulu harjutama, aga ta eelistas pigem raha teenida. Ilm oli ka super ilus. Soojust jagus piisavalt. 
Tagasi teel koju oli meie teekonn seiklusrohke. Kõige pealt palk, mille pärast pidime tõstma vankri teisele poole. Õnnestus ja veel suur rõõm valdas meid kõiki, kui oluline oli sel hetkel iga ühe panus vankri üle saamisel. Herta on kärsitu, muidu tema kärsituse juures oleks miskit järgi andnud.
See selleks, olles metsvahelt Keo külasse perekond Vainide talu lähedusse saanud (ka üks hobusekasvataja) haakus meie seltskonnaga väikse mõõtmeline Jack Russelli terjer ja kusjuures, kui palju me teda tagasi ei hurjutanud otsustas ta meile kolmandaks koeraks tulla. Lõpuks Anete otsustas, koerakese kinni püüda ja omanikele tagastada. Kardan seda, et meie dominantsed isendid ei kannataks uut kolmandat koera välja. Sassu hoiab mind tohutult. 
Sassul seisab ees uus kogemus ,, kanaema ja tema tibud" enne ei lase kanaema tibudega hoovi peale, kui ma ise olen silmapiiril, et saaksin kanaemale olla toeks laste kaitseks ja koerale selgeks teha, kuidas ta peab uutesse sulelistesse suhtuma. Kui ta saab korra kanaema käest nahutada ja saab aru, et kõigil on siin maamunal õigus elada.

Nii mõnus on koorem, koorma järel märgatavat muutust lauda sisemusest suurema ruumi saamiseks näha. Täna siis üks koorem jälle kärusse visatud, ootan kui käru tühjendatud, viskan uue käru täis. 
Majapidamisse on tekkinud selline koostöö, et sõnniku laudast välja viskamine on jäänud minu õlgadele ja meespool siis põllule laotab.
Kaks kotti värsket laudasõnnikut siis Tallinna suunas teele saatma, vennas on sinna minemas, siis õhtuks toimetan Rapla.
Hommikul Randat, varsaga õue lastes, sain täna tema olemuse tõeliselt teada. Ta tunneb ennast turvaliselt varsaga eraldi olles. Meeldib nuusutada teisel pool aeda olevaid hobuseid. Õnneks Herta on selline tubli mära, kes hoolib palju teistest hobustest. Tõin eile õhtul talle seltsiliseks Liptoni. Tahtsin küll Katariina, aga ei saanud, pidin leppima täkuga, kes ise vabatahtlikult pakkus ennast selleks. Tundub, et hommikul järgmist pilti vaadates, tunneb ennast Liptongi suurepäraselt.
Mõtted liiguvad edasi liikumiseks. Arutlen endamisi iga päev, et mida ma soovin oma igapäeva töös näha ja millises suunas liikuda? 
Ja üks päev ma astun ka vastavaid samme. Enne ei saa uut ette võtta kui vanad pooleli olevad asjad on lõpetatud. On teemad, millest ei saa kuidagi mööda minna ja on asjad mis vajavad igapäevaselt alati teha. 
Leidsin hea koolituse
http://www.myygiproff.ee/closing/?utm_source=CV%2BKeskus&utm_medium=banner%2B300x250&utm_campaign=Closing-29-m

Täna oli selline hommik kus ei olnud öökülma. Kahetsen, et see aasta ei ole jõudnud vedada põõsastele ja puudele värsket sõnnikut ( hoiab ära õitsele puhkenud pungade külma näpistuse). Olen siiani tegelenud sõnnikuveoga küla peale. Eilsega sai siis viimased sooviavaldused täidetud. Edasi veavad need kes seda tahavad juba ise. Helistajaid on olnud, ühe inimese puhul võtan alati hoiaku, et ta annab vahel mulle teada, et ta oleks huvitatud ja siis ühel hetkel enam ei helista ja sellega kaobki ta unustusse. Inimesi on igasuguseid, pean mõtlema, kuidas ma saan oma maili majanduse ehk siis e-kirjad korralikult kohale jõudma. Millegi pärast kodus kirjutatud kirjad ei jõua kuhugile ja siis kui ma järelpärimise teen, selgub, et polegi kohale jõudnud. Hetkel on ainukeseks sidepidamise vahendina mobiil siiski kindlam. 
Eile tuli üks huvitav pakkumine, lastega arutasime selle teoks tegemise kriteeriume läbi. Täna annan sellele ettevõttele teada, mis ma otsustasin. Huvitava ettevõttega on tegemist.

19. mai on laat Purkus. On ka meid kutsutud oma hopadega. Saab tehtud.. 
              Rahvas laadale Purkusse

Hommikul oma tööpäeva lõppedes mõtlesin, et lasen Randa Hertale seltsiks, kuid jah, aga tema otsustas teisiti, jälle lõhkus paanika hoos aia ja pani koos varsaga jooksu. Esimese liikumise tegin autoga, kuid ei mingeid märke ei jälge... Tulin koju tagasi, sain Joelilt teada, kuhu suunas ta läks. Võtsin seekord koerad kaasa, meiega liitus Amanda, kes osutus suurepäraseks jäljekütiks ja viiski Randa juurde. Olin Amanda käitumisest väga üllatunud. Olgugi, et kaasas oli ka maiusepakike, siis kätte saamisega oli tegu. Iga kord eest ära läks ja põõsasse peitus. Kuid Pipi jäi selle koha peal seisma, kus siis hobune ennast püüdis varjatuks jääda. Imestan omi loomi, nagu hingeline mõistmine, et mida keegi tegema peab ja mida otsin mina. Sassu kardab hobuseid ja ma ei nõua talt seda, et peab ilm tingimatta hobustega leppima.
Sain Randa kätte, toimetasin koju jka omaette aeda, Herta oli nati pettunud, et ei saanud Randa hobulast nuusutada. Herta on heasüdamlik torimära, kes lihtsalt uudistab.

14.05.2012

Lõpuks siis raske päev selja taga. Ma ei ole kaks ööd korralikult magada saanud, eriti viimane öö kujunes õudusunenäoks, ehmatasin kella 2 paiku öösel ülesse ehmatava unenäo pärast. Mida nägin, uni oli selge ja huvitav. Olin õues trepil, kui märkasin sellist 3-4 m pikkust anakondat värava vahel püüdmas suurt rotti (sai kätte ja kägistas ning alla kugistas) minu jaoks oli see ehmatus (mulle ei meeldi, kui keegi murrab või tapab silma all-eriti kui veel teevad seda loomad).
Hiljem selgus (kõik toimus unes, et keegi ei ajaks segi ilmsi olevaga...), et keegi oli mu lastele kinkinud ja püüdsid minule mitte sellest teada anda. Kuna lapsed olid märganud, et hoovi oli siginenud suur rott, siis proovisid seda püüda maoga ja seda see elukas suutiski. Unes suutsin lapsi veenda, et mulle maod ei meeldi ja peaks siiski ta sellisesse kohta saatma, kus tema eest suudetakse piisavalt hoolitseda. Nägin veel, et kohale tulid paar loomaaia töötajat, kes siis roomaja püüdsid ja delikaatselt loomaaia tingimustesse toimetasid. Pärast kõike selliseid jamasid ärkasin ehmatusega ülesse ja ei suutnud enam uinuda. Mõtlesin, et selle hullu unenäo asemel  võtan eksami aine õppematerjalid ja keskendun õppimisele. Suutsin mehaaniliselt umbes tunnikese lugeda, kui uni jälle maha murdis ja hommikul lastele kõigest sellest rääkisin, mainisin, et ma ei taha eksamile minna. 
Õue minnes avastasin, et öö külm on olnud, panin auto sooja ja läksin hobuseid vaatama. Vaatan, et kaheksa hobust seisavad Tamme talu teeäärega paralleelselt ja vahivad kõik ühes suunas ja eks siis sain aru, et kaks hoost on putket teinud. Läksin tuppa hõikasin lastele, kes tuleb kaasa, et läheks tooks hobused ära.
Herta ja Amanda olid aiast välja putketanud ja maiustasid OÜ Farmeri lutserni põllal.  Randa jätsime tänaseks päevaks sisse, mõtlesin, et kui mind ennast kodus pole ei taha teda teiste hobuste silma alla jätta. Teeba-Milagrost ei tea kunagi, et mida see mõtleb.
Jõudsin kooli, siis koolist tagasi tee muutsin nata pikemaks. Kuna olin selle teekonna plaaninud  juba eilseks, siis eile ma ei suutnud eksaminärvi pärast kuhugi minna. Tahtsin kodus olla. 
Täna pärast eksami sooritamist, aga viisin selle ellu, mida ma eile ei suutnud. Kõige pealt Kärkna, siis Tabiverre, sealt Vahi suunas (kuna otsetee Jõgeva peale suletud sissesõidu keelumärgiga). Võtsin suuna Luua-Palamuse-Kuremaa-Laiuse-Vaimastvere-Kärde. 
Kuremaal vaatasin korra sisse ujulasse, siis mööda minnes külastasin esivanemate puhkepaikasid Laiuse surnuaeda, viisin lilled. Avastasin, et isa ja vanaema haudadel puudub lillevaas, et peaks sinna orgunnima, sellel aastal hauavaasi, räägin sellest ka vennaga. Rahulad olid korras, nii et mul polnud seal midagi teha. 
Edasi sealt Vaimastverre (otse tee Laiuselt), külastasin Kuremaal töötanud ratsutamis treenrit Laine Urgot. Kohtumisel kallistasime, viisin temalegi lilled oleksin tahtnud emadepäevaks, aga jätsin need sõnad ütlemata. Pidasin paremaks vaikida, üks inimene, keda ma pean kalliks ja armsaks. Keda pean alati meeles ja kui ära tulin rääkisin, et mida ma temalt olen õppinud ning näitasin omi kabja värkimis riistu ja mainisin, et teen veel peenemat tööd nendega. Lõikan vanuritel ka küüni nendega, selleks sobivad ideaalselt. Laine ütles, et ta poleks elu sees selle peale tulnud, et mida veel nendega võib teha. Hea tunne, et sain ta naerma ajada ja tunne, et sain kord jälle teda näha ning kallistada ja kuulata tema muresid ja rõõme. Loodan, et saab oma köhast ja nohust lahti. 

Võrratu emadepäev

Miks võrratu, vanem tütar meisterdas emadepäeva puhuks tordi, ostis sibulad ja pani maha. Hämmastavalt tähelepanelik ja tubli tüdruk on sirgunud.
Abikaasa oma päeva plaanist koju naasnud (pühapäevane koguduses käimine), sai koos perega seda torti maitstud. Ja siis oli teisel poolel lastega plaanitud kalale minek, aga mida mina jäin tegema. Ootasin pere lahkumist, ise tegin sellise manöövri, et käisin Valtus ujumas. 
Poest ka läbi, et võtta koju ühte kui teist ning siis koertelegi midagi värsket. Jagasin koertele kondid ja siis vaatasin milliseid pilke nad minu suunas saatsid (õnnelikud, säravad jne.). 
Tõin pesud tuppa, kus karusmarja põõsad lõhnavad, veel metsmesilased koos kodumesilastega mesinestet õitest korjamas, kus oli lõhna. Isegi pesud olid täidetud looduse aroomidega, polegi lõhna õli vaja. Lihtsalt mõnus tuulevaikne, kuigi päiksetu, aga siiski meeleolukas päev täna mööda saadetud. Loodan, et homme raske eksami ka selja taha saan. Pöidlad siis homme pihku... Loodan tehtud saada.

Emadepäeva hommik

Kaunid sõnad kuuluvad kõigile ja kõigele, kes on ema. 

Emake loodus = kas ei ole mitte huvitav lause.

11.05 - 12.05 päeva memumaarid

Eilsest ei ole praktiliselt midagi kirjutada, ainult vihma sadas ja lõõtsutas jahe tuul. Suurt õues teha ei jaksanud. Kuidagi väsinuks kujunes see päev. Tajusin, et vererõhk oli madal, siis kujuneb päev tegevuselt madalaks ja teovõimetult, kuidagi midagi proovisin, aga ei suutnud. 
Randat oma titega ei viinud. Hoidsime sees.
Täna ka selline jahe (12.05) aeg ajalt päikest pilve taha peites, siis natuke ka vihma poetati. 
Vedasin auto ja kottidega sõnnikut jälle laiali seekord siis kõdunenud. Küll see oli vast selline kohev mass natukene meenutas turba mulda. Eelmine aasta aitasid sellele kohevuse tekkimisele mu kanakari, kes pidevalt seal siblimas käisid. Kuid jah, sellest kanakarjast on järgi nüüdseks kolm kana ja üks kukk, millest siis üks kana (loodame) ootame tibusid haudumas. Sassu ei taha enam toor toitu, imestan seda väga. Täna näiteks sõi isukalt laual järgi jäänud võiga segunenud kaerahelbe putru. Võtsin sügavkülmast sulama purustatud kanakontide massi. 
Täna siis Tamme talu noored pidasid Mati Küti matuseid. Pidid alles täna õhtuks oma majja jõudma. 
Randa on oma beebiga õues olnud päev otsa, kus titt jooksis lustiga ja Amanda proovis kuidagi luua tutvust pea enda kõrguse hobulapsega, kuid mida teha ei saanud on see lähedale saamine. Randa hoiab silma peal, et keegi liiga lähedale tema lapsukesele ei saaks. Tundub, et Randal on koha vahetuse ja poegimisjärgne stress ületatud ja elu on pöördunud tasakaalu.

Eile siis käisin lastega Läänemaal, alul enne, kui teekonda alustasime. Tegin Märjamaal kaks peatust lille poe ja Maxima kaupluse juures. Ostsin mõned lilled Kullamaa surnuaiale vanaemale (lastele vana-vanaema) ja vana-vanaema (lastele vana-vana-vanaema) haudadele ning ühe ilusa Daalia punaste õitega, aga oma emale kes elab antud hetkel Linnamäe vallas tähistasin emade päeva ette ära. 

Kullamaa surnuaial vanaema haua leidsime kohe ülesse, aga Vana-vanaema (kodus hüüti piima-vanaks) omaga läks veidi kauem, aga siiski. Vanad lilled eemaldatud ning värskemad asemele pandud. Kurbus täitis hinge, salamisi hoidsin tagasi pisaraid, et mitte anda aru lastele, et mis ma hetkel tunne. 

Tegelikult tean oma vana-vanematest, vanaisa sünni-ja lapsepõlve kodu asus Kullamaalt pea 11 km Virtsu suunas. Vanas Päri mõisas, mis oli kunagi vanaisa isa-isale teenete eest kodumaa eest kingitud.

Esmane koht, mis mulle aastad tagasi keerab on mälestused vanaisa õest Viivist, kelle elukohaks oli Koluvere rist, kus hetkel seisab luitunud rohelise värvikattega, laudadega kinnilöödud akendega tühjalt seisev maja. Maja otsas, kus asub pööningu korrus sildiga müüa. Meenub mulle aeg, kui selles tegutses pood ja sidejaoskond, kus siis vanaisa õde müüjana töötas koos oma mehega (Villiga elasid).

Vanaisa ei läinud kunagi sellest majast nii mööda, et poleks aega olnud oma õele tere öelda. Tihti viibisin minagi temaga nendel sõitudel. 
Ema juurde jõudes, selgus, et ema oli läinud tööle, helistasin. ,,Küsides, kas tulen tordiga emadepäeva sinna tähistama...?" Ütles, et tuleb kohe koju. 
Meil oli õdus olemine, kuulasin palju ning elasin emotsionaalselt kaasa kaotatud lähedastest jagatud mõtteid. Korraga vestluse käigus meenus nagu nõela torkest Allan Sven Sagris. Ema mainis, et oli näinud lehes surma kuulutust. Käis väike torge hingest ,, jälle üks parimatest tuttavatest - vanaisaga olid nad heas läbi saamises. Ega minu käsigi kehvem olnud, pidasin oma lapsemeelsuses alati vanaisa sõpru ka enda omadeks ( aga see selleks selline lapsemeelsus; et vaevalt vanas eas inimene oleks tahtnud ennast, kunagise õpilase või Lagedi kooli lõpetanuga kohtuda). LP. Sagrisest võiksin kirjutada palju, nii direktorist, kui ajalooõpetajast, kui ka tema olemusest sõbrana. Ta oli värvikas ning mitmekülgne isiksus.
Koju jõudes püüdsin siis taastuda auto soojusest tekkinud väsimust maandades lillepeenra rohimisele. Imestasin millise värskuse ma sealt leidsin ja kui peenar korras, ütlesin lastele, et nüüd vean ka selle koorma sõnnikut tellijale (eelmine päev peale visatud).
Sõnnikut on jäänud veel lauta 3 traktori käru jagu. Nii kui nii olen mõelnud, sellel aastal ka põõsastele ja puudele jagada. Siis hakkan teise hoone kõdusõnnikuga majandama. Tellimusi on kahte sorti. Alati küsin, kumba soovitakse, kas värsket või paari aasta tagust, mis seistes juba nagu mullaks kõdunenud. 
Eelmine aasta sügis müüsin laudatäie sõnnikut kolme maakonda maha, viisin veel kätte. Lihtsalt lahe.

Ma ei tea, miks öötööle järgnev hommik alati raske. Kuid magada hommiku päikest maha ka ei suuda. Toimub mingi aeg vindumist, püüdes koondada mõtteid millegile olulisele, kuid seda teha on väga raske. Olulised tegevused toimetan ära, saades tagasi sideks loomadelt argipäeva positiivseid võnkeid. Eelkõige mõjuvad mulle mu koerad, kes oma rõõmuga alati nakatavad. Nende kannul kukk   kahe kanaga. Selline tunne valdab, et mul on tõeline kodu, kus mind oodatakse. Vaevalt auto seisma jättes uurin, õues, kas lapsed kodus või kooli lipanud. Ruttasin kiiruga, kuna kahel lapsel oli vaja minna, kes ekskursioonile Tartu ja poiss Varbolasse orienteeruma. Uurisin, et mis nad eelmine päev poest osta said ning siis minu poolt hommikul lisandusid viinerid, mis siis veel hommikul kooliteele põske pisteti. Neil olid juba oma söögid söödud ja viiner lihtsalt maiusena tee peale kaasa nosimiseks võeti. Lapsed kooliteele saadetud ja ikka manitsused kaasa jagatud, ei saa ju muud moodi. Lapsed peavad käima suuremat ringi, kuna rmk poolt tellitud töö raiele ja sellele järgnenud teeparandus rikkus kogu selle tee ära. Rattaga on võimatu (see oli kõige turvalisem tee lastele koolisõiduks kõigest 2,5 km) tee äärt tuli siis kooli sõiduks ainult 500 m kasutada, aga nüüd on seda 3 km kokku peavad maha sõitma 4 km. Ikka hirm, kui saadan hommikuti lapsi kooli ja manitsevad sõnad peale. Lapsed on lapsed nemad ei oska veel ohte hinnata. Olen palju ise ka nendega koos sõitnud ja ikka korrigeerinud nende sõidutehnikat. Suure maantee ääres ei tohi eriti ringi vaadata, kõrvadega peab kuulama millise masinaga on tegu, mis hakkab möödasõitu tegema. Hiljem kui kogemused tekivad, saab aru, kas auto sõidab lähedalt või kaugelt mööda (ehk siis sooritab möödasõidu nii et ei tekiks vaakumit - rekkadega toimub nii). 

Lapsed siis õhtul tegid veel trenni, kuna mõnus õhtu. Ma ise sõnnikutöös ja päeva lõpetasin siis peenarde kordus kaevamisega. Võttes välja juurikad ja muu sodi, mis võib hiljem kultuursele juurviljale saatuslikuks saada.

Oma eilse õhtupooliku pea 3 tundi tegelesid lapsed Randa ja Anettega. Seni viskasin laudast sõnnikut, jällegi tellitud värk, mille siis täna ära püüan viia.

http://aedjakodu.tarbija24.ee/447746/galerii-milliseid-maitsvaid-soogiseeni-tasub-kevadel-metsast-otsida/
Seeneaeg on ka kevadel, üks meie maja lähedal olev heinamaa kasvatab jõudsalt kuhikmürkleid. Väga maitsvad otse pannile pannes. Eestimaa loodus on rikas, tasub lahtiste silmadega ringi käia või siis osaleda loodust tundvate inimestega mõnel metsaretkel loodusharivas seltskonnas.

Võrratu hommik, kaunis on päev.. ümisen tuttavat lauluviit kristlikust lauluraamatust. Linnulaulu mitmes helistikus ja kõrgus-sageduses tuletab meelde, et on aeg pesitsusele ja paaride valikule. Kui saabusid esimesed pääsukesed. Ilmusid mu auto esiklaasile esimesed valge-halli massi meenutavad plärakad, et oleme kohal. Olen mõelnud, et miks mu auto selleks sihtmärgiks on võetud. Hoian küll teist eemal nende lennurajast, aga ikka. Juhul kui mul vaja pole autot pikemat aega kasutada, siis jah pean enne sõitu selle pesema. Mu enda kujutluses võib politseile selline auto juba pilkupüüdvaks olema, olengi mõelnud, et millise lause siis enda vabanduseks välja mõtlema ,,et olen rohelise maailmavaatega inimene" ma ei tea mida nad selle peale küll kostaksid. 
See selleks, teine probleem ehk siis veel nähtamatu Rail Baltica. Imestan, et mis meie kandis toimub, mõtlen, et miks naaber oma lubadust oma heinamaad, ei silu (kuna metsaveo masinad kinni jäid, siis tõsteti pehmeks sõidetud karjamaa pinnas kõrvale`= masendav pilt on, püüan nii vähe kui võimalik, et mitte sinna sattuda). Kas siis ka teda on tabanud Rail Baltica foobia...? Juba mu üks naabritest räägibki, et see hakkab tema lauda tagant minema. Lugesin eile vanu ajalehti, kus siis oli mainitud, et Rail Baltica tuleb... kummaline on see, et Eesti pool on veendunud, aga Läti kaalub ja mis silma hakkas ehk siis rõhuti just alla 85% Euroopa toetuse osaluseta seda teoks teha ei saa. Puuduvad Riigil siseselt sellised finantsid. Minu arvamist mööda on hetke seis majanduslikult täielikult allakäigul. Mõtlen vaikides, ohh läheks meie maadest see raudtee umbes kasvõi 5-10 km kauguselt mööda. Hetke seis on see, kõik asjad on kuulduste põhjal ja loetu põhjal = ma ei salli umbmäärasust. Miks ei kaasata inimesi aruteludesse...? Netis on ka mingi kaart oletatav raudtee trassiga... oh jah, mõtlen juba hirmuga, et mis saab, kui kiirrongidele mõeldud raudtee kodule lähemalt hakkab minema... Kas ees ootab ära kolimine, sõltub täiesti teiste kinnistute omanike nõusolekutest... nii palju on küsimusi... miks .. miks .. miks ..?

Juba õhtu, kuid toimetada tahaks veel. Kohustused tööle mineku seisavad veel ees. Kui paljud ruttavad hommikukarguses tööle, siis minu tööd ja tegemised on suunatud öisele ajale. Ühtepidi on see mulle parim, mida ma soovida oskan.
Hommikut alustasin sellega,et kohvi tassiga õue minnes ei osanud oodata, et mul on paar hobust (paarike) aiast välja saanud. Läksin siis vaatama, et kus teised hobused ja siis märkasin, et meie Lipsu ja Herta on teisel pool karjust. Õnneks Lipsu hoolib inimesest väga tuleb kohe juurde, kuid Herta kipub kohe ära jooksma. Üritasin päitseid pähe panna, aga oh õnnetust. Olin kiiruga näppu võtnud ponipäitsed. Ja egas midagi lihtsalt pandlast ümber kaela kinnitasin ning talutus rihmast talutades viisin Liptoni kahe kordsesse aeda. Ja hakkasin Hertat püüdma. Herta kasutas kõike kavalust minu suhtes, aga kui ma hobuste küpsiste karbiga välja ilmusin oli Herta kohe suureks sõbrannaks ja sain kätte ning siis samasse aeda, kus Liptongi. Ohh milliseid armurõõme nauditi. 
Päike, päike ja veelkord päike, täitsa mõnus ilm kutsus lihtsalt selliseid mehiseid töid tegema. Nagu saagima ja võsa vähendama. Mõnedes kohtades sai siis ka seda tehtud. Peenardest sai täna siis valmis porgand ja redis, kui homme ilus ilm, siis peet.
Randaga tegelesime, jooksis teine koos varsaga ilusti kordel. Puhastasime talve karvast, et harjuks pideva tegelusega ja varsalegi oleksid asjad tuttavamad, kui emmega tegeldakse. Hiljem kui varsake kasvab oskab juba ennast eemal hoida ning näha, et see on nii mõnus asi. Tavaliselt tegeleme lasipuu juures korraga kahe hobusega nii varsa, kui tema emaga. Siis kasvab teadmine, et see on oluline. Õnneks on nendel talvekarvadele minekut = looduses taaskasutuses... varesed ja harakad ning isegi rästad armastavad neid korjata oma pesamaterjalina vooderduseks. Paar päeva ja jälle kadunud. Osadel hobustel on juba suvekarva, aga osad veel ajavad. Imestame lastega, kui paksu kasuka kasvatab Amanda endale selga võrreldes teiste hobustega. Tal lausa vilt.
Õhtu lõpp vaatusele i täpi peale pani, kui lasime Lipsu ja Herta tagasi karja sekka. Kati kes hetkel väga oma mära armastust Lipsu vastu avaldab ei saanud kuidagi Lipsu juurde. Nii nimetatud krokodill Testemona hoiab kõrvaliigutusega Lipsut eemal. Nii palju kui Kati ka ei üritanud ei õnnestunud. Testu hoidis nii Kati lähedusse ja peletas pidevalt noorsandi eemale. Vahel imetlen hobuste omavahelisest suhtlemisest just kehakeele jagamist, mis on alati põnev ja väljendusrikas. 

Tänase päeva toimetamised möödusid enamalt jaolt toas. Kaalusin hommikul, et millest üldse alustada. Käisin siis kogu maja ümbruse läbi ja eks siis silma hakkas sireli võsa, mida tahaksin harvendada või õigemini madalaks pügada. 

Otsustasin tubsele koristusele, õhtuks suutsin siis korralageduse ka likvideerida ehk siis talveriided kappidesse ära jagada. 

Korra hommikul võtsin siis ühendust naabriga, et uurida, et kas ta siis kaineks saanud ja milliseid mõtteid veel oodata. Kuid jah teine siis kaine ja enam ei mäletanud, et mida ta üldse mulle öelnud oli. Lõin mõttes käega, ah mis temaga ikka teha, eks aasta aastalt joomisega seda mälu mahtu ajust vähemaks joob. 

Herta ja Kata indlevad. Testu tuli minu tegemisi kaema, kui tegin lõket, et põletada veel silokile jäänuseid karjamaalt. 

Jalutasime ka Randa ja Anettega. Tegin Randale väikse korde trenni, kus siis väljaspool korde ringi jalutas mu tütar Anete, kes juhtis hobuse õigele kaugusele minust ning jalutas üsna mitu ringi, et Randale saaks selgeks, et mida inimene talt nõuab. Pisike hobubeebi kappas rõõmust emme läheduses, et kohe nii, nagu kabjad suutsid. Vahepeal võttes järske kurvisid, siis tagumised jalad kippusid maha jääma ehk siis viltu vajuma. Käisime see meeskond siis kõik metsas jalutamas. Randa püüdis kogu oma keharaskusega mu õla najale nõjatuda kõndides. Mulle mõjub selline viis looma poolt juba päris vastu maad maha surumisena. Vahepeal üritasin talutusnöörist tõmmata pead nii, et hobune järgiks tõmbesurvet välisele poolele. Mitte ei jääks minu poolele, et mul pole enam kohta kuhu jalga panna saaksin. Muidu pean pingsalt jälgima, et hobune ühel hetkel ei astu jala peale. Jalutatud siis läksime suure rõõmuga jälle lauta tagasi.  

Imetlen karjamaal ikka  Liptonit, kas tast tõesti võib saada tõu täkk...? Otsib tihti minu lähedust, tahab, et suhtleksin.

Hommikul varasel tunnil töölt naasnud, kaifisin enne tuppa minekut koerte rõõmsat rõõmulaulu, mis väljendas ilm selgelt, kui rõõmsad nad mu koju saabumise üle on. Siis veel käisin Randat vaatamas ja küpsist andmas. Mul on hobuste maiusküpsis olemas ja hea kui mul kaasas ja taskus alati tagavaraks. Randa titabeebi piilus areldi kujul emme külje tagant mind, ohooo. Kes see veel on...? Randa võttis maiuse jne. Kui nendega suhelnud läksin teisi hobuseid vaatama. Hea meel, ning tänu valdas hinges, et hobused kõik alles. Tänasin siirast südamest jumalat, et kaitset on hoidnud loomade peal. 
Aia ääres seistes imetlesin vaatepilti puhakavatest hobustest . Seisin ja nautisin loodusest tulevat linnulaulu mis mu kõrvu kuuldus. Kõik oli kuidagi kaunis, sillerdav hommikune päike, koerad, kes mu kõrval jälgisid mind ainiti. Ühel hetkel astus aia äärde Testemona, kes on võtnud karjajuhi rolli. Kaitseb märasid väga huvitavalt. Ja meie kaks mära indlemas Kati ja Herta. Poiss on vist oma energia  kuidagi ära rahmeldanud, ei viitsi eriti kiimas hobuprouadega madistada, siis nakitses õrnalt korda mööda kumbagit hobust. Nii siis neid vaadates oma pool tundi, mõte  peatselt toa poole tagasi astuma sundis. Tahtsin näha, mida lapsed eilse päeva jooksul korda saatnud, mul olid mõningad palved, mida nad pidid siis kamba peale korda saatma. Rahulolu voolas sisse energiana, kuid eelmise päeva 24 tunnine valve on jätnud piisava väsimuse, siiski kobin voodisse, et natuke puhata, et saada päevaks uut energiat. 

Viimaste päevade sündmused on siis oodatavatest kiiremaks kulgenud. Lootsin, et Randa poegmiseni on ikka mõni nädal aega, tundub, et hobutita aga tahtis varem siia ilma sündida. Tegelikult, kui varssa ennast vaadata, siis kõik on normis ja õigeaegse varsa moodi. Varsal jalad ilusti all ja loodan, et õpib oma emmet ka kiirelt tundma. Eile proovisime korra teda isegi õue jalutama viia. Kuid varss otsustas teisiti, tundus., et hetkel emme ei huvitanud teda enam kuidagi moodi ja pani oma kappamisi tegema. Hobuemme aga endast nii välja läks, et ei arvestanud isegi minuga. Hoolimatta oma pingutustest suutsin hobust hoida sellel distantsil, et ei jookseks peale. Sellisest loomakäitumisest tegin järelduse, et oskab inimesel pähe istuda. Hobune kes ei hooli inimesest ka ärevuse seisundis olles näitab tema koolitustaset. 
Nüüd on teada, mis on vaja esmaseks võtteks selgeks hobusele teha. Eks varsti ka sadula alla panek. Kuna vanust nii palju, siis peaks ta juba nii mõndagi oskama. 
Ei tea ja ei tahagi teada, mida võis 30.aprillil murutari tädi mu naabrimehele öelda, aga midagi niisugust oli, et järgmine päev purjus olekus oma segase jutuga mu töid ja tegemisi segama tuli. Kolmapäeva õhtul tööl olles, aga kontrollimatult ja vahetpidamata ühe õhtu jooksul 12 korral helistada suutis. Juba teise helistamise ajal panin kõige lihtsama vahendi nimetuse alt nagu filtriloendisse mobiilinumbri. Juba eelmine aasta oli selline lugu (jälle pärast Murutari tädiga kokkupuutumist ta muutus selliseks). Ta arvas, et on kõva mees, kui ütleb oma seltskonna ees midagi tobedalt vaimukat naabrile, kuid seda ta ei osanud ette näha, et juba pikemaks ajaks ei suuda ta enam suhtlust enam taastada. Mul seisis ta number siis septembrist saadik kuni märtsikuuni filtriloendis, kus siis selle staatuse maha võtsin ja nüüd jälle hakkas jama pihta.
Eile sai siis lõplikult karikas täis. Helistasin politseisse, kuna teema puudutas hobuseid, kus siis viimaseks sõnaks kummitama jäi lubadus mu hobustest grillhobused teha. Selline sõnum pole mu meelis teema kõrvadele. Kahju on, et mu mees kardab teda. See on kõige halvem variant, et miks mina pean tegelema inimesega, kes põlgab naisi ja peab neid mingiks objektiks. Sellisele inimesele on vaja vahel meesterahavast paika panijat. Kuna olen naaber, siis ma ei tea kunagi, mida ta võib teha loomadega. Ta oskab ühel hetkel olla ka karm inimene, kes ei tunnista piire aru andmata enesele, mida ta teeb. 
Paneksin siia kirja psühholoogilise selgituse, olles kunagi koos naabriga käinud  toomas ühte ponitäkku, jõudis ta rääkida oma lapsepõlvest. Sellest sisust korjasin enesele info, et ema, kes oli tema kasvatajaks, ta üldse ei kuulanud. Oma noorpõlve oli ta üks ulakamaid ja sõnakuulmatuid lapsi oma peres. Kellele olevat meeldinud halba teha ja siit loo moraal... millised oleme olnud noorpõlves, selline elu kujuneb ka vanaduspõlves. Vähe on neid kes suudavad endas selgusele jõuda, mida nad elult tahavad ja kujundada vanaduspõlv.

Nii nüüd on maikuu alanud. Esmaspäeval toodud suksu sai täna vabadusse ja kadus nagu vits vette. Mis siis tegelikult juhtus. Mul oli üks kiirem tegemine töö juures vaja teha ja seetõttu kiirustasin kodunt töö juurde. Enne vaatasin hobuseid aias, kõik oli ok. Ainult Teeba vaatas Randat üle aia teisel pool teed. Ja ma ei osanud oodata, et asi võib hobuste vaheliseks sõjaks tõusta.
Koju tagasi naastes olid hobused suurest aiast teise kolinud ning Randa koppel tühi. Ja Randat ei kuskil. Enne mõtlesin, et teen hobustele nüüd siis uue karjaaia ja lasen neil mõned päevad olla seal ja siis saadan varsti Lepatriinu kinnistule. Aia tegemise ajal sõitis siis minu lähedusse naabrimees Raamat,Tõnu. Tunnistan ma ei kannata teda mitte üks põrm eriti veel purjus olekus. Hakkas jälle mõttetuid lolluseid rääkima. Seda enam muutub see inimene üha vastikumaks. 
Laste koolist saabudes rääkisin mis juhtus, kui olin kodust ära olnud ja miks hobused teises aias on. Uue aia tegemine oli lihtne, kuna pool aeda oli juba olemas. 
Õnneks lastega uurisime siis veel jälgesid, mis Randast tee peale jäänud olid. Ja ühel hetkel enam jälgi ei leidnud, kadusid Ranga ja Kalmu talude teeristis. Sai mitu ringi nii lähedalt ja kaugelt tehtud. Üks ring rattaga ja teine ring autoga juba kaugemalt, aga kuskil ei hobust, nagu heinakuhjast nõela otsimine. 
Hämmastavaks looks on asja juures see, et Isegi Laura omapead otsis Randat ja Joel vabatahtlikult käis jälge uurimas, nii hea tunne on lastega jagades oma muresid. Siis mainisin, et peaks Ranga talu lähedusse vaatama, et sinna on meil küll harva hobused eksinud.
Tunnistan nii see ka oli, Silla tammede lähedalt me ta ka leidsime. Kergendus meile, Randa on tiine ja eks väike mure ka selle tulevase emme puhul. Rääkisin Randale, et esialgu peab ta olema omaette, muidu mu kurjad mutid teevad talle liiga. Kui ta emmeks saab, siis võetakse teda nagu karjajuhti. Minu karjas saab alati juhirolli mära varsaga, talle suured privileegid siis karja ees.

Võtta sõit Raplamaalt kuhugi Kilingi - metskonna metsadesse ja seda teha veel Sigatsest sisse sõiduga, siis võib ikka metsa jõuda, nii juba oligi, et ekslesime ja õnneks sisemine intuitsioon ja Laura tähelepanelikkusele jõudsime siiski õigesse kohta. Kahju on kulutatud ajast. Kõigil meil oli teha midagi kodus. Autojuhiks oli siis seekord Kati Saara Vatman.
Igal juhul jõudis Randa uude koju. Kui ma teda vanas kodus karjamaal vaatasin. Oli ta kuidagi kurva ilmega, saime siis kamba peale ta treilerisse ja liikuma ka kohe, poste ei hakanud kohe võtma, kartsin, et miski võib ehmatada (veerev post kas siis kurvi peal ja plast postidel veel metall teravikud ja juhtub miskit võib see hobusele kuskile sisse tungida. Enne ma kardan, kui hakkan midagi liigset ette võtma, mul niikui nii vaja Torisse sõita, omaniku staatus vahetada. 
Koju jõudes viisin kohe Randa uute hobukaaslastega tutvuma, alul mõtles välja treilerist astudes, et näh kuhu ma nüüd olen sattunud. Ilme muutus kuidagi teiseks. Ja siis kui läksin teda teistele suksudele tutvustama oh saa, kus Randal läksid silmad rõõmsaks.

Võtsin siis ennast kokku ja helistasin ESHKS, et uurida asja, et mis toimub. Oma mõistus on see, mis tekitab sisemisi pingeid ja arusaamatusi. Lõpp tulemus selgus, et aasta alguses minu enda teadmise järgi makstud summad polegi arvele jõudnud. Ma ei saa aru, mis toimub, enda mäletamist  mööda käisin maksmas. Kuid nüüd selgus, et pole arvele jõudnud. Pean uurima, et miks mul juhtub, et minu makstud arved ei jõua kohale.
Lõikasin täna Testul kapju, imestan, et tema esimesed jalad on kummalised, mis vajavad tihedamat lõikust. Amanda patseeris niisama hoovis, et siis peeneid rohuliblesid enda kõhu täitmiseks napsata. Paar päeva pole aega saanud, et teha trenni mõne suksuga, aga nii palju üllatusi loodusest olen juba kogenud, et meie kandi konnadel on igal juhul kude vees ja peatselt pole see aeg, kus vesi kihab uutest konnaalgetest. See on nii lahe teadmine.

Panen siia ühe lingi.. konkurentsikeskkonna analüüsi...
http://www.lvrkk.ee/kristiina/eva/konkurentsikeskkonna_anals.html

Üritan teab mitmendat korda pilti laadida, siis täitsa jama. Uus kujundus ehk siis nagu öeldakse lavatagune elu või paremini ennast väljendades, et sisukirjelduste laadimine ikka algab köögipoolelt, muidugi alguses oli raske harjuda selle uuendusliku tagapõhjaga.
Nüüd siis sellise teema juurde nagu liikmestaatusest ja tasudest.
Olen selle üle viimasel ajal mõtisklenud palju. Et oma tegevust turismiettevõtjana teenusepakkujana  selles karmis reaalsus ellu jääda, pean hakkama astuma samme.
Ratsaliidu atesteeritu treenrikutse saama, siis seda sama teeb ka talliga. Atesteerimine toimub nii tallile, hobustele, varustusel jne. Iga liigutusega kaasneb rahaline kulutus, passid maksavad. Üks ebameeldiv intsident. Kuulun hetkel Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi, kuid seal tehakse ettenägematult enneolematuid arveid.
Minu teadmist mööda olin ma eelmine aasta eest viimati mainitud seltsile 10 eurot võlgu ja nüüd vahetult enne iga aastast koosolekut saadeti kutse koos 7kordse arve numbriga, pidin peaaegu pikali kukkuma. Mille eest...?
Tahe on välja astuda liikmestaatusest, see on minu jaoks ebaõiglane, tundub nöörimisena. Alles aasta alguses lahendasin ühe jama, kuid igaks juhuks hoian pabereid alles, koos kontaktidega, et kui peaks jälle kuskilt midagi lahvatama, siis saab kohe paberite peal näidata.
Praegune elu, kus euro meie majandust täiendama tuli ei ole sellest kasu kellegile olnud v.a. riigikogus.
Kurb, segatud pahameele ja muudest mõtetest ajendatud kirjutama sundis just see, et selline ebaõiglane süsteem tekkis just nüüd euroga. Üleöö tõstetakse teenuste hindasid konsulteerimata liikmetega. Kuidas hakkama saada? Mida teha?

Bioneer - Kas sina oskad metsas käituda?

Bioneer - Kas sina oskad metsas käituda?
Hea on meelde tuletada. Esimeste soojade ilmadega alustatakse ka RMK poolt rajatud puhkepaikadesse külastust. Tabasin viimasel nädalavahetusel nii mõneskis puhkenurgas noori alkoholi ja õllepudeleid täis laua taga. Ümbruski koledalt lagastatud, eks muidugi tol hetkel platsil viibinud seltskond kogu prügi tekkimise autor, aga nii see on. Kuhu juba korra tekkinud, sinna ka kipub juurde lisanduma. Kahju on vaadata.

Lihtsalt võrratu ilm, kisub õue. tegingi oma hommikuse unevajaduste täismagamisele õues tiiru. Selgitamaks mis oleks oluline esmaseks tegevuseks. Kuid nagu ikka, kisub mind ikka hobuste keskele. Nii kui hobused nägiud, et olin karjamaale tulnud ja enesele hea istumise koha leidnud, et siis hobuseid jälgida. 
Nii lahe, kõige esimesena ilmusid Tassa ja Lipton, kes siis ilmutasid minu suhtes väga suurt emotsionaalset lähedust. Tassa pani oma suure pea mulle õlale ja siis Lipton nakitses Tassat õrnalt (õrnuseavaldus hobuste omavahelises suhtlemises). Muidugi selle sõpruse lahutas Testu, kelle ilmumine minu lähedusse pani kohe ,,lembelinnud" põgenema. Testemona peab ennast täie õiguslikuks karjajuhiks ja tahab ainu isikulist tähelepanu. 
Pärast tema rituaalset suhtlemist võisid ka osaleda teised kabjalised minuga suhtlemisel. Amandal oli täna eriline paha tuju Herta suhtes, kiusas teine oma mõistuse järgi. 
Pauliine keeras mõnusalt sügavasse isetekkelisse järve ja püherdas nii, et veepritsmeid jagus ümbrusse. Ja pärast sellist spa-protseduure jalutas siis nii muuseas ,minu juurde ja raputas kõik vee endast minu peale välja ise veel üle õla tagasi vaadates, et kuidas mina tema sellisesse käitumisse suhtun. Naersin, sest tundsin rõõmu looma sellisest kavalast käitumisest. 
Koertest ei saa ma mitte ühegi hinna eest mööda minna. Koerad nõudsid, et pean poodi minema ja konti neile ostma. Kirun ennast vaikselt, et sai selline komme külge õpetatud ja nüüd kohe esimese kondi leidmisel kohe mulle sellega teavitama, et ma pole neile tükk aega konte ostnud. Naeran muidugi südamest, nagu väiksed lapsed,,kes mainivad... emme palun too kommi... nüüd siis mul väikeste laste eest koerad... loomad ja lapsed on lahedad nad täiendavad teine teist.

Eile siis sai hobustele ussikuur tehtud. Ohh, oli nendega tegu, kaks looma lasid kohe jalga, kui nägid mind siis nende süstlalaadsete asjandustega karjamaale tulemas. Üks jalga laskjatest oli Kati ja teine Teeba. Teised hobused olid oki-toki. Kõige nõudlikemateks osutusid Lipton ja Tassa, nemad kahekesi nõudsid kõikide hobuste doose omale. Nägin nende eemale tõrjumisega tõeliselt vaeva. 
Täna üllatati huvitavate toodetega (Ahnepere talust Ivar); õunamaitseliste küpsistega, siis söödalisandid, taimsel baasil tehtud ussirohi, kabjatõrv jne. Need on head asjad, katsetasime nati söödalisandeid kaerahelvestega ja õunamaitselisi küpsiseid. Testemona on kõige parem maitse elamuste degusteerija. Kunagi ei tema pirtsuta. Tundub, et meie Katikene on kõige pirtsakam poni maailmas. Teistele hobustele maitsesid nii kaerahelvestega söödalisandid kui ka õunamaitselised snäkid. Natike teeb Kati selline käitumine muret, muidu sööb ja toitumuselt on ta parimas vormis, aga nahk reedab, et midagi on seesmiselt korrast ära (kahtlustan mõnda hormonaalset häiret). Pöördun mõne allergoloogi poole ja uurin, mida peaksin tegema Katiga. Iga aastaga läheb asi hullemaks ja just kevadeti. Sügisel on kõik korras ja alati kevadisel karvavahetuse ajal muutub nahk teiste hobustega kuivaks, kõõma ajavaks, talve karva alt välja tulev karv ei ole mitte must vaid hallika tooniga. Muidu õigem karvavahetus näeb välja selliselt, et hobused ajavad ühtlaselt kaotamata karvast läiget ja tekitamatta karvutuid laike. Murelikuks tegev hetk, iga uuringuga käivad ju proovide võtmised ja iga prooviga rahalised kulutused. Enne pean konsultatsioone. Kui mulle endale sobib allergia puhul looduslikravim eelistatult.

Juba siis 5.aprill ja kristlikus kihis peetakse tänast päeva vaikseks neljapäevaks. Minu jaoks on ülestõusmispühad aastaid olnud pigem töörügamise päevadeks. Ja sigri-migrisuse tekitavad iga päev  meedias lihavõtte pühade juttudega, näiteks facebookis kerkivad e-kaardid nagu seeni pärast vihma, muutes selle sots võrgustiku igavaks ja tühjaks, minu jaoks mõttetuks info korjamise kanaliks.
Helistati hommikul, et kas mu naabrikoer on selline ja selline, et teda oli Lipa küla vahel nähtud. Esimene asi mis mainiti, et kasse on murtud, laibad külavahel. On alles teema. Minu arust see teema ei tasuks mainida tühja-tähja pärast, kui pole näinud, kas konkreetne koer murdis või jäi kassike auto alla. 
Eile ostsin siis kaks lakukivi, ühe karjamaale ja teise lauta. Ja hunniku ussirohtu, natuke tehti soodustust, kuid kulutada 45 eurot on ikka paras ports summat karja hobustele. Minu jaoks on oluline, et loomad oleksid terved, teades mida siseparasiidid võivad teha. Siseparasiitide rohkusest võivad tekkida igat sori haigusjuhtumeid. Kunagi võideldi Tori kuulsas hobusekasvanduses tiirude vastu ja hilisem järeldus selgus enamus tiirud olid siseparasiitide poolt esile kutsutud. Teen see aasta veel teistkorda, aga siis enne karjatamis perioodi algust.

3.aprill ja õues silmipimestav kirkalt valge lumi. Eriliseks teeb veel, et alles oli, kui lumi kadunud lagedatelt aladelt ja nüüd jälle katmas valge lumi. Eriliseks teeb veel päeva, et lõpetasin hommikul töö juures suure ala lumerookimisega, siis koju jälle lund koristama. Autole kohta tegema ja samas selline füüsiline tegevus unetule öötööle ajab lõpuks une pealt ära.  Muidu tavaline harjumus kohe pärast hommikust öötöö lõppu magama potsatada. 
Kummaline, et lund pole lükatud külavahel, igal juhul hommikul vara Rapla linnas lumelükkamist mingil moel toimus. Kuid tehnikat oli vähe liikumas. 
Natuke lebotamist ja siis trenni tegema, et maikuuks hobused vormi saada, mil moel see aasta suvi matka poolest korraldada ei tea veel. Lastega arutledes oleme jõudnud ühisele meelele, et tegeleme sellega, et järgmisel aastal oleks järgalsi ja oleks mida välja õpetada.
Eilse suure lumesajuga sai siis ülemöödunud aastased silorullid hobustele ette veetud. Kontrollisin igaks juhuks silo kvaliteeti, maitsesin ise ja näha, et tänase ööga on hobused silorullist palju ära söönud. Üks rullidest oli katki ja siis oli see seeneniidistikku täis ja ega hobustele ka see ei maitsenud. Tunnistasin selle rulli täiesti kõlbmatuks, õigele silole on iseloomulik meelõhn ja maitse. Õnneks ainult ühele rullile oli osaks saanud kilepurunemine (hobune hammustas mööda minnes, kui nad ükskord lahti said).