Välkommen till Sverige!
Jah nii see oli, Rootsis käidud. Kunagi loodan enese täienduseks seal omandada füsioterapeudi oskuseid hipoteraapia alal. Kas mu unistus täitub ei oska öelda.? Kuid unistada võib ja lootus peab olema. Harjutan usinalt rootsi keeles suhtlemist ja kirjutamist.
Jag älskar land Sverige! 

Koju naastes võtsid mind vastu kaks rõõmsatujulist koera. Pipi ei suutnud kooskõlastada hüppeid ja rõõmuhuikeid rütmiliselt, kuid see ei häirinud. Kõige enam tundsin oma sisemuses head meelt koerte siirast rõõmust, et nende poolne rõõmustamine kulub mulle marjaks ja lõõgastuseks. Ainult mõni päev kodunt ära ja on nad täiesti pöördes. 

Kurb tunne, kui maja tühi, ja ei peale loomade kedagi kodus viibinud. Isegi teine pool oli kodunt lahkunud varasel hommiku tunnil. 

Vaatasin ka hobused üle. Kuid sööt on otsakorral, maja taga veel püsivad kindlalt kaks rulli silo. Kaalun, kas pean lähimal ajal veel tooma täienduseks või andma lakast heinasööta. Lähimal ajal selgub. 

Külastasin ka mõnda hobuvarustuse kauplust Rootsis siis hinnavahe on meeletu, kui laeva peal on kohvitassi hinnaks üle 2 euro siis rootsi sekkidesse ümber arvestatult tuleb pea 26 seki, sõltuvalt millega ma seda joon (mõtlen piima või koore lisamisena). 

Rootsi linnas kehtivad reeglid ka hobusega liiklemises (ratsapolitsei) hooaeg, mil nad linna vahel liiguvad hakkab neil alles mais.  Leidsin ka talli, kus siis treenivad ja elavad ratsapolitsei teenistuses kasutatavad politsei hopad.  Hästi kena koht linna servas. Mitmete sportlike asutuste vahel. 

Tunnistan, et poole oma südamest kaotasin järjekordselt Rootsimaale.

Päev möödus väga toimekalt. Kõige esimeseks tegin koertega nelja kilomeetrise jooksutamise ringi (ma ise liiklesin jalgrattal). Nad  ei lase mul õues muidu rahulikult toimetada, kui nad ei ole saanud oma energiat maha joosta. Pea ringi lõpus,üllatas Pipi hea puuotsa hüppamisega, eks ta kassi jahtis...  loodan, et mu naabrinaine seda ei näinud, et kaks mu head kutsut kassile tuule alla tegid ja puu otsa kihutasid. Siis tagasi naastes koristasin köögi, siis puukuuri. Vahelduva eduga saagisin kreissaega veel koorma puid ja laudast vedasin sõnnikut käsikäruga. Olin plaaninud ka ratsutama minna, kuid olin kohe nii kustumas, et ma hobust ei jaksanud enam karjamaalt tuua. Vaatan homset päeva. Loodan, et asjad hakkavad laabuma. 

Koolitused, millele olen kulutanud rahasid ja aega tekib ühel hetkel selline seis, et nagu poleks enam miskit. Kui uurisin, et kas pean uuesti läbi matkajuhtide esimese taseme koolituse oli mulle antud info ebamäärane. Nüüd täna sain siis lõpuks selgeks, et selle pean uuesti läbi tegema. Kas ei aja pahaseks. Mul jäi veel tasutud saamata koolituse rahad ette ja seegi on unustuse hõlma kadunud. Minu jaoks on elu ülekohtune. Olen küll sõdija tüüp, kuid ma ei viitsi küll enam kahte korda samat taset kordusõppena õppida. Käisin veel eelmine aasta teise taseme treeneri taseme tõstmiseks täiendkoolitusel, kuid tundub, et milleks. Kuigi tunnistan,et see oli vajalik teadmistele.

Koolivaheaeg on siis põhimõtteliselt läbi, kahju on see, et majanduslikult ei olnud võimalus kuhugile ujuma isegi minna, pidime leppima kodus viibimisega. Algust tegime ka koduõue koristusega, kõik need nonni hunikud, mis hobused veebruarikuus maha poetasid, kui nad vabadusse pääsesid. 

Eks sai ka tehtud trenni, kuidas kellegile vajadus oli. Mina tegin sellepärast tagasihoidlikult, kuna käsi andis veel kergelt tunda, aga eilne metsatöö andis juba teada, et enam hirmu ei pea tundma. Teen iga päev mitu korda päevas käele trenni.

Eile panin tähele, kuidas Lipton oma täku kevadises meeleolus Hertat kiusas ja mul sai siis sellega arusaamine, et peaks Liptoni koos oma sõbrannaga sisse panema enne kui hilja on. Ma kardan, et järsku noor täkk murrab jälle mõne mära maha. Vaatab, kuidas me pojaga jõuame, aga tahaks täkule eraldi boksi ehitada. Käisin üks päev Hertaga maastikul, ta on jälle puiseks läinud, peab hakkama korraliselt sõitma hakkama. 

Lumi sulab päris kiirelt. Viimasel nädalavahetusel siis Arvo ja Joel panid vahtrad tilkuma. Päikese soojuse mõju on pannud vahtral mahla liikuma. Silo vedasin selle nädala alguses, kuna kuus rulli silo söödid nii kiirelt, et minu arvestus kolmele nädalale jagumisega kuidagi toime poleks tulnud. Käin iga päev hobuste juurest läbi. On nüüd ilmad sellised, et võib väljas ka öid hoida. Kui kõhud täis siis toimub päevitus tseremoonia. Lipton ainus täkk karjas ei tunne ennast veel ikka täkuna. Hämmastav, märad annavad peksa. Nii kui keegi indlema hakkab, lipitsevad kohe täku nina all, teised hobused ei tohi kohe lähenedagi. Täkk kuulub ainuüksi indleva mära tähelepanu orbiiti.
Eile oli tore lugu Sassuga. Sassu tuli mulle salaja järgi, riidlesin temaga naabrimaja aia taga. Nii kui ma sealt lahkusin, siis jooksis koer läbi kodu mulle vastu. Lootes nii ennast puhtaks teha. Kuid see ei toiminud. Kui tuli vastu, ei teinud teisest välja, pigem selles olukorras pöörasin Pipile rohkem tähelepanu ja kiitsin Pipit. Küll ta on tubli koer, et ta kodus on ilusti ja Sassust ma ei teinud lihtsalt välja. 
Nädala sees söödan naabrikoera, ma olen oma põhimõttes vastu ja ma ei taha omi koeri kaasa võtta naabrimaja juurde ehk siis õpetada koertele asjatama naabrimaja juurde. Täna oli siis lihtsam juba Sassuga. Ta ei tulnud salaja kaasa ning ootas mind tavalises kohas, kus ta on seda harjunud tegema. Kiitsin teda selle eest. Ja ega ma ka Pipit ei unustanud kiita. Koerad, kes on harjunud pidevalt trenni ja koolitust saama, vajavad pidevat kontakti inimesega.

Lõpuks sain siis oma karvased sulelised aeda püsima. Mul ei jäänud muud üle, kui pidin aia korda tegemise järel katsetama voolu alla panemisega. Sai ka eile ratsutamas käidud, kuid metsas veel lund küllaga. Eriti märjaks ajada looma ei tahtnud, siis sai üks ring tehtud. Kõige tipuks leidsime Anetega, et laupäeval olid hobused iseseisva metsamatka teinud ja piisavalt kaugele. Paneb muigama, kuidas ikka hobustel matkarajad on selged ja huvi omapäi jalutuskäike ette võtta.

See nädal oli väga tegus ja avastuste rohke nädal. Juba see andis tõuke, et lapsed koolist ära (õpetajate streik palgatõusuks). Ma seda kuuldes juba pidasin plaani, et miks saata lapsed kooli, kui  saab ka oma koduse elu juures tegevusrohkeks elu muuta. Korra Anete proovis trenni teha, kuna metsa all lumel koorik, siis sinna ta ei läinud ja katsetas korra Ahnepere ringi siis trennina teha. Kuid koju sai, siis mainis, et praegu peab veel ootama, kui saab trennile pühenduma hakata. Täna tahaksin ise ka korra selga istuda, metsas on nüüd mõnus, ilmastiku soojenemine tõi kaasa sula ja vihma. Vihma sadu muudab lume kuidagi õhuliseks ja aitab kaasa lume sulamisele. 

Katsetasin täna hanguga, heina tõsta, eks käsi on veel tundlik... saan hakkama kõigele vaatamata. Vaja on hakata noorte hobustega tegelema, neid on piisavalt, keda sadula alla ja kellele veel rakmeid ümber soetama. Kevadel peab panema Teebat vedru ette, siis saab teda rohkem rakendada tööle. Enne peab tegema eeltöö ära. Mõtlen tagasi oma esimese hobuse treeningutele, ega see kergelt mul ei läinud. Vanat hobust ees käima õpetada peab olema hea tahtmine ning pikk meel. Eks tuli ka leppida teatud nõrkustega, mis hobusel kiiksuna geenidega kaasa antud, mida nagu muuta ei saanud. Oli see, et iga aastaga mingi viguri juurde õppis, et mitte aiste vahele astuda. Kuna mul teist hobust kõrvale võtta polnud, siis sai oma ettekujutuse ja teiste hobusekasvatajate juttude abiga hobust rakendatud. 

Kips siis võeti maha, saab hakata trenni tegema käele. Kuna ei kannata sellist painutust mida saab teha vasaku käega. Õnneks saab reedel tööle minna, imestasin perearsti - õde, kes väga hooliva küsimisega püüdis leida vastust, et ega ma ei pea nädalavahetusel tööl olema.  Õnneks saab tagasi oma tavapärase rutiini juurde tagasi. Kasutan muidugi toetavat sidet, kuni siis käele võin toetuda. 
Praegu pole julgenud ka hobustega trenni teha, ikka selle kukkumise kartuses. Metsas on lumepaksus selline, et sinna uitama minek ei tule hobustega hetkel kõne alla.  Ainsaks ratsutamise kohaks, kus lumi pole muutunud kiilasjääks saab veel liikuda. Eks kogemusi küll, kui palju kordi lihtsalt sammu pealt hobusel jalad alt kadunud. 
Paaril korral olen käinud rabasid külastamas ja mu suur õnnehetk on see, et leidsin lõpuks oma esimese põdrasarve. 
Eile sai plaanitud nii kaheks kolmeks tunniks Linnurabasse, kuid kui metsast-rabast välja sain oli kell juba 15. Võtsin ette suure ala uurimise-uudistamise. Esimese korra juures jõudsin ma Rabiverre, teine kord, kui metsast välja sain juhtus olema Kodila alevi tagune. Egas miskit nati mööda põlluserva uuesti metsa-raba peale... ohoo, hundi jäljed, ning söömajäljed ja mida edasi ma selles kandis liikusin seda enam tõdesin, et selles piirkonnas asustab ikka teatud arv hunte. Edasi liikudes jõudsin metsameeste valgustusraie alale, kus siis hetkeks raidurid oma saetööd peatasid, oletasin, et märgati mind, aga ma püüdsin nii kiirelt kui võimalik, sellest piirkonnast kaduda. Suuna võtsin enda teadmata, käitusin nii nagu ma ümbrust oskasin tajuda ja enesele hetke olukorras selgitada. Korraga seisis mu ees silt Palamulla karstiala. Vaatasin liiklemisjälgi, kuskil nädalatagused traktori jäljed suundusid lääne suunas, mis olid tuisuga kinni mattunud. Kuna mäletan, et pea üle nädala tagasi pühapäev ja esmaspäev see on siis veebruari lõpp oli tuisk. Sellest ka selline järeldus. Nojah, mis mind siis veel ootamatult üllatas, et raba serva rajatud jahimeeste söötmiskoht ei ole küll selleks sobival kohal. Mina pole küll kaebaja, kuid on asju, mis       ei sobi. Uurisin eile veel maaameti kaardiserverit ja selgus, et Palamulla karstiala territoorium jookseb rabapiirin välja. Kui objekt või kaitstava väärtusega maa-ala on pandud kaitsealla ja määratud ligipääs, siis praegusel ajal miskt ripakil jäänud jäänuseid nähes võib tekkida kurja kuulutavaid diskusioone. 
Alul, kui arvasin, et mu päev Linnurabas on osutunud asjatuks, siis teine pool rajast veendusin oma tõdemuses, et see mille nimel ma välja läksin ei olnud asjatu. Leidsin hundi jälgi ja nende tegemisi. Nii, et viimased päevad on olnud väga aktiivsed ja edukad.

Paar päeva sai maadeldud arvuti viirusega. Mis laekus mu msn-i ja põhjustas korraliku kaose. 
Täna siis juba 1.märts. Sula ilm. Mu kallid kabjalised korraldavad viimastel päevadel ikka tõelisi üllatusi, kord hommikutervisejooksu või siis ninaga uudistades vastu klaasi ennast surudes. 
Tõeliseks maiuspalaks on neile nüüd lindude söögilauale pandud sihvkad. Juba teist hommikut pean tõdema, et enam ei saa mõne peotäiega vaid juba panen kilode viis lindudele. Ehk võin öelda, et mul on kahte sorti linde, ühed sulelised ja lennuvõimelised ja teised on karvased ja lennuvõimetud. 
Märtsikuu on mul veel suur loodusekuu, kus kasutan ära varahommikused ajad metsas ja rabas kolamisele. Eile käisin Tõrasoo LK alal uurimas undude jälgi, tunnistan, et leidsin.  Sassu läks pabinasse kui nuusutas ninaga jälgi. Muidu suusatasin parajalt suurel alal. Oma 6-7 km. Viimane aeg lumeolusid nautida. 

Eelmine nädal oli siis toimekas. Vabariigi sünnipäeval Purkus reesõitu tegemas. Asi on paha, et unustasin järjekordselt ära mis kell pidime kohal olema, kas hakkan vanaks jääma küsin alati selle juhtumi korral. Õnneks, et me siiski jõudsime kohale. Lapsi küll palju polnud, saime hakkama. Laupäeval jälle sõit, siis ka reele mahtuvuse osas vähemusse arv jäi, kuna oli haigestujaid. Laupäevase sulale saime siis silorullide juurde tee rajada, valmistusime pojaga hoolega, et saaks silo vedada ja eile tänasime, et õigel ajal liigutasime. Kui oleksime alustanud pühapäeval, siis oleksime igate pidi hätta jäänud.  Eile siis sain ka lõpuks kuus silo rulli veetud hobustele, kahe päevane vedu lõppeski. Lihtsat super.
Ja pärast seda suusatamas Palukülas käidud lastega, kus siis 10 kilti maha sussasin ( kaks 5 km ringi = kaif). Käsi  andis õhtul ikka parajalt tunda (paistesse läks), kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu. Panin teise pehme padjale puhkama ja hommikuks oli jälle korras. Kips loksub ja segab palju. 

Päris vastlapäev sai siis eile selja taha kirurgi kabineti ukse taga veedetud.  Mitte ainult meditsiinis pole puudujääke on ka aja kinni panemisel registratuuris segadusi. Kui eelmine nädal sai küsitud aeg 21.02 siis registri tädi oli selle kogematta (ehk siis tänasele) kolmapäevasele päevale pannud. Õnneks kirurg võttis ikka jutule ja vahetati röntgenis tehtud uue pildi alusel kips ja tagasi paluti tulla kahe nädala pärast.
Ok, see selleks, kips ei takista mul olulisi tegevusi, ainus raske moment on rangi rinnuse kinni tõmbamisel hobuse ette rakendamisel, selle aitas täna kinni tõmmata Anete. Käisin Kabala lasteaia lastele sõitu tegemas. Lapsi oli vähe ja sellega seoses siis läks sõit kergelt, eks muidugi Herta kibeles kähku koju. Õnneks suutsin rasketes kohtades teda ohjes hoida. Tagasi koduteel läbi metsa ei tekkinud kordagi Hertal vastupandamatut mõtlikust, et kas minna või mitte. Metsas on ikka korralikult lund. Järgi jäi korralik vagu. 
Täna veel lahe kild, tegin pea oma 10 km suuskadel ja siis leidus inimesi, kes ei suutnud mõista, et miks ma suusatan. Tegelik mõte, et natuke teha trenni hoolimatta, et käsi kipsis.  Läheks ilm nati selgemaks, saaks silo vedada. Enne ei hakka selle veoga, kui sadudele väike paus tekib, eks nüüd siis jälle heintele üleminek.

Kaks päeva läks kiirelt mööda. Tegelesime lastega reesõidu teemaga. Jama on see, et kui oluline käsi kipsis ja mingit jõutööd teha ei saa seda mitte mingil juhul teha. Kuid mul on tublid lapsed, kes siis aitasid selles rollis. Üks asi mille üle hetkel pead murran, on see kui kallis peaks olema reesõidu tunni hind?

Lisasin pildi kus Sassu on seltkonna kaaslaseks. Pool teest harrastas reel kaasa sõita. Kui ma koju töölt alati tulen, ootab tema juba mind tee otsas. 

Vastlad lähenevad, ja kukleid saab ise teha. Seekord, kus mu käsi mõra tõttu kipsis ei saa ma paljusid asju teha. Nii ongi, et olen pidanud kogema viimaste päevade ajal rohkelt laste abi tegemistes. Lapsed on super tublid on hakkama saanud. Katsetasime ka Teebat ree ette, aga see vaa põrguline loom, pani kohe galoppis minema ning kanged lapsed olid ree pealt kadunud. Ja suks kimas läbi aia regi järel ise üdini märg ja väsimuse ning tüdimuse mätrke näitamata. Kirjeldamatu soov tekkis kohe alustada psühholoogiline sõda ehk siis mõistatada missugune koolitus talle peaks sobima.>

Ilmataadi vembud ja külmetunud traktor. Kaks nädalat võttis siis aega, kui see külmast läbi lõhki kangestunud raudmonument õues oma mürina ülesse võttis. Juba eelmise nädala alguses uurisin probleemide sügavusi targematelt traktoristidelt ja siis kuulsin, et käivitamine vene traktoril külmaperioodi järgselt kehva pidi olema. Oma hinges lootsin imele, kuid tunnistan, et jumala imest jääb asi ikka kaugele. Tuleb tegutseda siiski oma mõistust kasutades. Muidu on nii, et kasu asemel võib asi tegelikkuses muutuda vanarauaks.Kolm päeva võttis nüüdki aega, esimene päev pliit, siis teine päev paar tundi pliit ja plekk vannis käigukasti kohale tehtud lõke. Ja siis teine pool lasi käigukastist vee välja. Arvata on et sügiseste vihmadega oli sinna kogunud enne külmade tulekut korralik sademete vesi mööda käigukangi vart alla voolanud. Märkasin enne külmi seda jama , kui vedasin viimati silorulle ette hobustele. Silo veetud, lasin hobused välja. Esimenesena jäi rehetoa ukse seisma Herta, kes ei mõelnudki ennast liigutada karjamaa suunas. Nii kui Testu õue sai võttis koge galopis kiiruse ülesse ja tormas tuhinaga karjamaale ja silorulle sügama. Nimetan seda sööda tervitus rituaaliks ning juhtlooma poolt kõigile selgeks tehtud, et tema hakkab sellest esimesena sööma. Kõik hobused olid oma moodi rõõmsad, kes ajas kedagi taga või vastupidi. Homme siis panen mõne suksu ette ja reetama ja jälgi külavahele tegema.

Lootsin selle nädala alguses,et külm annab järele, aga tuhkagi. Tahtsin proovida uut akut ja starterit traktori käivitamisel. Kaks viimast päeva ei ole enam traktorit proovinud käivitada. Ega mul ka sööda probleemi ei ole. Heina saan lakast eks see ette vedu ole tüütu, mida peab tegema lisaks vee vedamisele. Homme alustame siis varakult traktori sulatamisega. Täna tundsin ennast väsinuna, arvata võib, et välis tingimustes madal temperatuur on uinutava teguriga. Alati kui õhtu eel tuppa saan murrab uni jalalt maha. Nii mõnus on kohe silm kiirelt looja lasta. Täna kui hobuseid karjamaale lastes,jooksid nad esmalt kohe Testemona juhtimisel kaera söötmis kohale. Ja siis ei jäänud mul muud üle kui kaer kohe ette jagada. Jälgisin et mõni kabjaline ei hakka nõrgemaid eemale tõrjuma. Paari tunni pärast Laura tuli tuppa, kes mainis, et Herta on aiast välja kolinud. Egas miskit haarasin oheliku ja läksin ulakat torikat sisse tooma. Viskasin veel mõned hangutäied heina alla ja vedasin karjamaale hobustele ette. Märkasin, et Paula seisis teistest hobustest õnnetu ilmega eemal,ehh mõtlesin läksin tuppa mainisin Anetele, et ole hea too Paula ka sisse Hertale seltsis. Herta ja Paula on nüüd suured sõbrannad, kes ei suuda üksteiseta enam kuskil olla.

Külmalaine selleks korraks siis möödunud. Eelistasin rohkem tubasele elule keskenduda ja väljas toimetustest piirdusin ainult loomade hooldamisega. Eelmine nädal kanti siis hobustega seotud toetused üle. Otsisn kohe traktorile uue aku ja uue starteri. Lihtsustada käivitust. Eile siis käivituse ajal jäi millegi pärast aku kehvaks sai siis uuesti tuppa toodud ja mis selgus teine tühi.Panime siis uue aku laadima. Imestama pani see, et kas siis on tüssatud mind. Poest küsisin, et kas aku on täis, kinnitati ühest suust,et jah on. Kuid kummaline, aga mul on ametlik kiri, et kui miskit on saab tagasi viia. Tõin siis välja garantiikirja ja uurisin, et mis siis toimub. Meil on väiksed kurvad uudised vanaema suri. Lastele oli ta vana-vanaema. Missugune oli tema lõpu teekond ei taha kohe kirjeldada. Nii paljukest, et meie meditsiin on alla käinud ning oskus panna tõest diagnoosi on kadunud. Arste kui selliseid puuduvad.

Treeningu alustamiseks piisab vaid pealehakkamisest - Vaba aeg - parnupostimees.ee

Treeningu alustamiseks piisab vaid pealehakkamisest - Vaba aeg - parnupostimees.ee

Mõnusad talve ilmad on pannud mu südame kiirelt põksuma ja mõtted rohkem õues tegutsemisele kinnistanud. Hõiskan rõõmust eile sai siis neli rulli silo veetud ja täna kartsas veetnud hobused ka teiste hulka lastud. Küll oli lahe vaadata hobuste rõõmu ja lusti. Ainus teema mis hetkel päeva korral Pipil algas eelmisel nädalal jooksuaeg. Emase koera käitumine muutub kapitaalselt, koer ei kuula enam käske ja teeb kõike vastupidi, söögiisu kasvanud ebanormaalselt suureks. Selle eest juba haisu ninna saanud naabrikoer Tommy, mis mulle ei meeldi mitte üks teps. Oleks sellel koeral ka välimust. Vahel on ta ettearvamatu. Üks õhtu mulle ka ootamatult ette hüppas ja hammastega esi stangest kinni võttis.

On elu, kas kuufaaside muutus või teab mis muu, aga hobused iga päev aeda lõhuvad. Panin paariks päevaks sisetingimustesse. Söödan heintega ja joodan rehe all. Homme pean silo vedama. Priast helistati üks päev, et vaja taotleda ühele hobusele kohustuse ülevõtmine. Käisin siis eile Prias ja selgus tõde, et ei pea taotlema kohustuse ülevõtmist, see tuli automaatselt. Öösel kella 4 paiku kuulsin mingit müdinat ja siis uudishimu vedas voodist aknast piiluma, et kellega tegemist. Ehh, mulle vaatasid ninad vastu akent surutud kaks paari silmi. Lahe pilt, tõmbasin mõned hilbud ülle ja pihku leiva, et meelitada hobused lauta. Vaatasin aiad üle ja uurisin Lepatriinu kinnistul, et kuidas siloga on, kas on vaja hakata vedama. Homme mõtlen veel selle üle. Praegu teeb head meelt, et Ahnepere põld on küntud, Tamme talu taga oleval heinamaal silorulle ei leidu. Seetõttu ei ole hobustel enam rändamisesk isu. Metsakarjamaalt jalutavad ise koju. Pipil hakkas jooksuaeg ja peab mõnda aega metsas käimist temaga piirama. Jooksuajal kipuvad emane enam mitte kuulekad olema ja nõuab minult kui koeraomanikult kannatlikku meelt. Eelistan koera statsionaarselt kodus pidada, juba täna hommikul oli ta pikalt kadunud ja pika hõikamise peale ilmus ta maja tagant. Varsti peab hakkama kapju värkima.

3.01.2012 juba kolmas päev uuest aastast! Eile oli sajune ilm, siis ei raatsinud selle ilmaga õues tegutseda ja ei näinud ka erilist vajadust. Hobused jätsime sisse. Andsime heina neile ja juua. Täna viisime karja üksmeeles lepatriinusse. Sassu on hakanud kaasas käima, esialgu hoiab veel taha plaanile. Eks näe, lootus on mul. Vajab veel tegevust ja kohtlemist, et saaks ta nii nagu Pipigi. Rõõmuga kaasas käima. Ahjaa, mina ei pea kunagi koerte kutsumisega pingutama, koerad hoiavad minul silma peal... nad kardavad, et kaon nendel silmist, siis vaja kogu aeg silmapiiril olla.

HEAD UUT AASTAT Tervitused uuel aasta esimesel päeval tõi meile päike, ja tõeliselt karge talveilm - kraadide. Sai korralikult trenni tehtud, nii hobustega kui ka koertega. Ära ma ei põlanud ka 15 km ratta ringi. Mõnus tunne valdas kõike pärast selliseid tegemisi. Saavutasin ka selle, mida olin soovinud. Sassu, kes tunneb ennast madalana, kui inimene hobuse selga istub. Kummaline arusaamine, mida siis looma psühholoogiast välja lugeda võib.

Head vana aasta lõppu kõigile. Ilm oli hommikul pool talvine ja teed libedad, veedan oma aasta lõpu tööd tehes. Ei mingit pidu ega püha, täitsa tavaline hall argipäev.

Aeg ruttab ja aasta viimased päevad on veel kiiremad läbi toimetuste käest vupsama, nii et aru ei saa. Viimasel ajal kurdan unepuudust, praktiliselt öid magamata üleval olles. Kindlasti esimene, mida mõeldakse, et mured... ei.. ei.. ja veelkord...ei lihtsalt ei oska öelda, mis toimub. Eile oli hull ilm õues, tulin hommikul töölt. Lasime lastega hobused Lepatriinu kinnistule. Viimane öö muretsesin tõesti, kas hobused on kenasti ja kas oskavad ikka metsa alla varju pugeda. Koht, kus neil on tõeline paradiisi aiake. Öö läbi mõtted nende ümber keerlesidki, väheke valgemaks hommikul läinud, riided selga ja metsa minek. See kuhu olin jätnud silo rulli, ei ühtegi kabjalist. Esimesele lagendikule naasnud märkasin suurte kadakate vahel juba hobuseid. Kes siis kohe tõstsid pead, et oiiii perenaine nii tore, et sa meid vaatama tulid. Mõni suks puges mu südamerahustuseks kuuse alla peitu puhkama. Kuused sellel karjamaal on käharad ja moodustavad grupid. Need on nii armsad oma hiilguses, kõrguses ja käharuses. Hobused olid õnnelikud, et nad said olla kuivema pinnasega karjamaal. Seda karjamaad kasutasin sel suvel vähe, pärast Mooritsa surma ei lasknud ma ühtegi hobust sinna. Tagasi mõeldes olen endamisi ja lastega arutlenud, et mis temaga siis juhtus. Alateadlikult tekib hirm, kui peab hakkama uuesti hobuseid mõttes sellele alale laskma. Kurvastus tekib alati,kui mõtlen, et miks pidi surema noor loom.

Häid pühi. Täna siis jõulu esimene püha. Hommikul kella 6 paiku õue minnes, ootas ees karge -kraadides ilmake. Selline, et fliisiga kõndida aitas. Kuna õhtu oli juba selline mõnus ei hakanud vaeva nägema hobuste sisse laskmisega. Kehvemate ilmadega lasen nad maja otsas olevasse lauta. Mahuvad kõik ilusti ära. Kuulatasin hommikul mida räägivad küla koerad, kostus vähemalt minuni 10 talu koera igavlevat haukumist (suheldakse omavahel, mõned koerad ei viitsinud sedagi teha). Kahe naabrikoerad olid sootuks vait, oletasin, et Tamme talu koer Tommi on ka jõulude puhuks tuppa lastud ja tema haukumist ei kostnud. Koidu sauna koer kes ööd kui päevad keti ostas ei ühtegi haugatust. Treiri sauna klähvitsatest-pesunuustikud klähvida igasuguse liikumise peale. Ka isegi minu liikumise peale, kui ma teen oma koerte seltsis ringkäikku uurimaks, kas on midagi uut. Hobused üle vaadatud ja mõnegagi veel suheldud pöördun tagasi majasisemusse. Lihtsalt rõõmsa tuju loos mulle hommikune kargus ja tuulevaikus. Meeldib kuulata loodust ja jõulutuledega valgustatud talude kumasid taevalaotuses.

Paar päeva tagasi, hommikul koju saabudes töölt, mõtlesin,et enne kui kodust uuesti lahkun söödan koerad ja lasen hobused karjamaale. Koertele söök jagatud alustasin hobuste laskmist karjamaale. Enne avasin kahed väravad. Oh mu õnnetust, kui hobused enne karjamaa väravat otsa ringi keerasid Testu eeskujul ja panid teist teed ajama galoppis, nii et soppa lendas kapjade alt. Mõtlesin, huvitav naabrimaja taga veel silorulle ka on. Selgus et ei ole, õnneks OÜ Farmer on ära vedanud, eks teadmisega, et hobustele on alati need rullid kiusatuseks ja kui nad veel teada saavad, et need veel seal olemas on, siis ka sinna kipuvad trügima. Sassu tõestab iga päevaselt oma olemas oluga, et on vajalik koer meie majas. Öösel teeb korralikku häält igal juhul iga haukumise peale ma ka õues käin.

Mõni päev on jälle möödunud, kui viimati siia rea kribasin. Hobuseid käivad öösiti sees, sest päevasel ajal ikka sajud on nagu õudus unenägu ja ma ei kujuta ette, et peaks jätma loodusjõudude meelevalda oma karja. Kuid loomad tahavad ka sisse. Isegi naudivad lõhnavat heina päevasel ajal söödud silole.
Hetkel hakkab meil vesi uputama, kus kevadeti uputab maja vastas heinamaal. Igal juhul õhtul autoga läbisin ettevaatlikult, kartsin, et põhjast pritsib vett ülesse ja nii võin kogu autoga keset vett seisma jääda.
Kui sellised ilmad jätkuvad, siis mul ei ole enam hobustel korralikku kuiva maad. Kolime nad ajutiselt Lepatriinu kinnistule, kuhu olen plaaninud korraliku varjualuse ka teha, et sadude eest siiski kuiv koht oleks võtta. Muidu sealne mets pakub oma laiaharuliste kuuskedega veel paremat varju.
Tuleks natuke külma, mis tekitaks ühe kindlama pinnase. Hetkel iga päevasel läbi lörtsi ja vihma saju on tunne, et suusatame mudal. Ja libisemiseks on oht nii inimesel, kui hobusel.
Leidsin ajakirja lingi...http://www.riista.fi/data/yhteiset/attachments/koirat.pdf

Tõeline jõulusügis.

Metsade aluspinnas on läbi vettind ja igasugune tehniline tegevus sellisele pinnasele jätab ikka tohutu ja märgatava jälje, pikad läbi viljaka mulla pinna rööbastesse sõidetud heinamaa + raisemiku. Vahel mõtlen, kas siis enam ei mõelda kõige parema metsamajandamise peale, aga jah see vist ei pea olema minu mure, aga lõppvälja nägemine... kelle mure see on?

Meie majas on loomaperes täiendust. Jänkumamma Tutt-Saba tõi viimasel nädalavahetusel ilmale siis neli kenat paljast jänku last. Ilmad on lubanud sadulasse istumist,kuid kohta, kus liigelda, peab ikka valima. Mitte väga kabja jälgedega ära sõtkuma.

Ühel hobusel täheldasin väikest köha, eile ostsin igaks juhuks köharohu, kui peaks jälle avalduma. Kuid mulle tundus, et sisereziimile üle viimine ja natuke soojemate jookide manustamine tõmbas tagasi. Kõige rohkem häirivad mind köhivad hobused. Kuid mis teha, mõnede hobuste kopsuseinad on loodud teistsuguse koestruktuuriga, siis peab sellele ka tähelepanu pöörama. Kuigi, seda ise oma silmaga näha ei saa on siiski hobustel avalduv köhale tähelepanu pöörata.

Igal juhul Testule meeldib käia sees, alul protestis, aga kui ta nägi, et on ainus väljas olija. Siis soostus ikka sisse minemast.

Ostsin selle nädala alguses diiselkütust (eriotstarbelist, hind oli kerkinud 1.o4 euroni. Siis veel diislile lisandit, mis nojah, kas aitab või ei aita. Hetkel ei oska öelda. Vähemalt esmaspäeval selle kütteseguga vedada, tundus küll, et traktoril oli minekut.

Bioneer - Saksamaa looduskaitseameti töökohtumisel kiideti Eesti pühapaikade kaitsmist

Bioneer - Saksamaa looduskaitseameti töökohtumisel kiideti Eesti pühapaikade kaitsmist

Eilne ilm oli parajalt pöörane ja õhtul uudiseid vaadates sai tehtud päeva üld analüüs. Kui palju oli autosid kraavis ja kokkupõrkeid. Kuigi alul oli mul plaanitud Rapla sõita, siis eelistasin kodus olemisele. Kuna erilist vajadust ka ei olnud, siis ei hakanud ilma pärast pingutama.

Panin hobused sisse ja visakasin lakas oleva augu kaudu hobustele heina ette. Õhtul veel enne magaminekut käisin hobuseid vaatamas. Imetlesin nende magamist ja rahuolu. Tundus, et nemad tundsid head meelt sees olemisest.

Eile korra kiikasin naabrimehe tegemisetele ja siis muidugi mul olid koerad kaasas. Esimene asi, mis mind imestama pani, Pipi rünnak onkli suunas, sain veel viimasel hetkel öelda tagasi. Ja siis mu naabrimees Raamat tahtis maast haarata kaika. Kuid Pipi muutus veel kurjemaks, et kui ma poleks hõiganud tagasi oleks vist asi lõppenud hammustusega.

Mul on väike kahtlus, et miks järsku suri meil kolli (kumbki naaber ei sallinud teda-eks jah olid saanud hammustada, kummaline oli see, et mu koerad ei kannatanud mõlemat). Olen varemalt oma teadmises kindel olnud, et tihti on põhjuseks inimese tegelik taust (alkoholi mõjul muutub inimene kurjaks). Kui ma olen märganud, kuidas mu koerad tahavad rünnata neid inimesi minu juures olekul, siis on see seotud mingi teemaga. Tunnistan, koer ei ole loll. Mina suhtlen oma koertega iga päev ja saab ka tegeldud.

Igal juhul on mul paar sellist inimest, kes kasutavad meie hoovi sisenemiseks täiesti vääraid võtteid.

Tunnistan, ma ei kada koeri, olen saanud oma elus kolmel korral ainult nende käest hammustada. Ja miks, ei hakka põhjuseid siia tooma.

,,Uuringute järgi on enim levinud pőhjus agressiivsuseks valu. Koer vőib seostada valu teatud olukorra vői inimesega ning seetőttu ründab.,, Leidsin artikli, mis valgustab tegelikku põhjust.

Uskumatu, kuidas aeg jookseb, jõudsin täna naabrinaisele Heldi ohata.

Tänane päev algas mul jälle ettevalmistusega traktori käivitamiseks. Kolmas katse siis ka õnnestus. Lapsedki kodus juba teavad, et kui see visa kangekaelne lõpuks käima hakkab, siis peab ka kohe tegutsema. Kaks rulli silo ka ette veetud. Hommikul said hobused heina, Testu ja Paula olid paar päeva sees.

Eesti tõugu hobused on mõnusalt karvaseks muutunud nagu traatkarvad oleks selga kasvanud.

Koerad rõõmustasid mind paljuskis. Sassu soostus lõpuks Pipile saakloomaks hakkama, küll oli vast tagaajamine ja näksimine. Pärast pikka jooksu väsis Sassu lõpuks, siis istus maha, Pipi vaatas talle uurivalt otsa, et miks ta enam mängida ei taha.

Uus nädala algus on ilma poolest vesine ja pooleks lumega. Hommikul lõpetasin töö ja koju sõites hoiatas raadio, et igal pool kontrollitaks üle Eestiliselt talverehvide olemasolu. Hommikul oli tee libe.

Koju saanud, poolele teele sabaliputajat vastu jooksnud. Nakatun koerte südamlikku tervituskoorist. Ikkagi kahe häälne. Enne tuppa minekut jagasin neile kahele head paremat. Enne panen mõlemad koerad istuma, Pipi ja Sassu vaatavad pealt, kuidas ma jagan neile toitu. Ise vahel juurde mõeldes,nagu kontrollides järsku teine saab temast paremad palad.

Hobustel on lausa lust ja lillepidu vaatasin, et üks silorull oli siis otsakorral. Homme panen lakast lahtist heina veel lisaks. Trenni teha ei jõudnud, ei tea kuhu kaob aeg.

2. advent.

Piparkoogi lõhn heljumas terves majas, eile värskelt veel piparkoogi taigna kokku seganud. Maitselt tuli üpris hea, võrreldes varasemate aastatega. Teen pea iga aasta oma taina. Tavaliselt jätkub uude aastasse. Küpsetame mõne plaadi ja sellega piirdume.

Eile siis sai trenni tehtud hobusega ja rattaga. Igal juhul puusas enam mingit märki pole, et oleks pea kaks nädalat tagasi kukkunud. Ratsutamise ajal polnud ka miskit tunda.

Reedel osalesin ühel ekskursioonil, käisime RK. Sai ronitud Pika Hermanni torni.

1.Detsember.

Oeh, juba detsember, kahju, et suvi meil ikka nii lühike. Peab rõõmustama, et sügis on soe.

Muidugi ütlen hurra traktorile (käivitus kohe), vedasin suurtele krokodillidele silo ette. Miks nimetan oma hobuseid krokodille. Oi kui te näeksite missuguse pilguga nad juba kaugelt silo rulli vedu silmasid. Ja kohe taipasid, et traktori käivitus tähendab nendele sööda vedu. Hommikul said heina, hetkel on mul käimas ülemineku periood, siis kasutan rohkem heinasööta. Silo annan alguses vähem, kui heina. Täna sadulasse ei jõudnud.

Nalja kah, olles toonud karjamaale veel teise rulli silo ja tagumisest väravast välja sõites, hüppasin traktori pealt maha ja siis leidsin ehmatusega mõtlemast, oot, kas tervis on selline, et kannatab kõrgustest alla hüppamist.

Käin iga päev Sassu ja Pipiga metsas jalutamas. Sassu nõudis täna lausa ennast rihma otsa panemist. Mängisin koertega peitust ja siis viisin läbi mõlemale koerale ülddressuuri. Mu sooviks on võimalikult palju tegeleda uue koeraga, samas ei taha ka Pipit kõrvale jätta.

Igal juhul homme siis sadulasse. Üle nädala jagu pole sadulasse saanud. Tundub, puusast on valu taandumas.

Täna siis pidin tegema mõlemale koerale rihma treeningu. Muidu tekib selline tunne, et mind viivad metsa koerad, aga mitte enam mina. Treeningu käigus panin mõlemad korda mööda, kõrval käima.

Homme peab trakat käivitama. Silo vedama.

Esimene advent

http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=54&imageid=1312&catSearch=101

Hurraaa...

jälle üks koolitus seljataga ja tunnistuse olemas olu tähendab midagi. Vähemalt enda jaoks on see oluline. Midagi on jälle läbitud. Hetkel on see eel samm siis teise taseme treenreri taseme eksami sooritamiseks.

Eile õhtul, Joeli ja Anete poolt veeretatud heinarullist oli täna ainult riismed järel, loodan kolmapäeval paar rulli silo koju vedada. Heinarullid hakkavad otsa saama, oleks vaja veel. Leiaks kellegi, kellel oleks ülekaalus heinarulle müüa.

Kõige meeldivam oli heina ette jagamisel, see kui ma hõikasin ainult kahe hobuse nime ja siis oli kuulda läbi tugeva tuule, hobuste varjualuse poole tulevate hobuse karja astumist.

Täna olid koerad hästi lahedad kujud. Otsisin hommikul Sassut, tema asemel hõikasin Pipit, kes ilmus mu ette unise olemisega ning küsisin, kas ta teab, kus asub Sassu. Pipi pani siis suurte hüpetega minu jutu peale Sassut kuhugile otsima. Kui ma siis soojemas riietuses tagasi õue sain, ja korra hõikasin Pipit, kes siis kurja tõreleva haukumisega Sassut minu suunas ajas.

Küsisin Sassult, et miks sa ei tule, kui sind hõigatakse ja siis hakkas mu jutu peale Pipi ka häälekalt suhtlema. Ütlesin Pipile, et aitab küll, las olla. Kutsusin Sassu tuppa ja saatsin ta oma kohale. Mul oli plaan veel tunnike sügavalt und teha.

Hommikune koera lugu oli lihtsalt Pipi ja Sassu vahel märkimisväärne.

Koeraga koolis.

Õpin mina ja õpivad lapsed. Leidsin hea artikli, aeg-ajalt peab ennast täiendama ennast koera kasvatuse alal.

http://jagervision.edicypages.com/artiklid/pohialused

hea tunne on, et siiani olen talitanud sisemise tunde järgi.

Kadripäeva laupäev.

Hommikul virgutas nähes hoovis aktiivselt isepäiselt kukele jahti pidamas Sassut, mul polnud aega enam, jooksuga õue, et karistada koera kohe teo pealt. Seda tegin ka, õigel ajal sain jaole. Näis kaua võtab sellel koeral arusaamine, et ta ei tohi püüda omavoliliselt.

Pipi tuli hetkel laste toast magamast ja käitus nii nagu ta poleks kuulnud ega näinud miskit. Hobused olid tänase tuulise ilma pärast kolinud metsa äärde. Kolm poni on hetkel laudas.

Esmaspäeva hommikul 21.11.2011.

Tabas mind ootamatult, selline tunne, et ei tea mis must üldse saab, kuna pühapäevane põlvest läbinud nõks tekitas ka impulsiivse valusööstu vaagna piirkonnas. Hommikul oli raske käimisega, selline tunne, et põlvest jalg ei tahtnud sõna kuulata. Nii paljukest, et oma ihuhädad toimetada, need siis kuidagi moodi suutsin sooritada. Oma päeva osaliselt sisustasin neti lehekülgesid sirvides, et leida vaagnaluu murdudest, siis vaagnaluu mõradest infot. Üritasin teha inimese anatoomiaga lähemat tutvust teha ning kõigele lisaks veel spordiõpikut sirvides leida minu peas keerlevatele küsimustele vastuseid.

Leidsin hea pildi,kus oli illustratiivselt seletatud inimese vaagnaluule kinnituvatest lihastest ja nende iseärasustest ning kinnitumis viisidest. Super yeee, lahendus mu probleemile ja nii jäigi mul käimata röntgenis. Mainin, et see arsti juurde minek on mul siis kui mul ikka päris, päris suur ja tõsine häda käes. Kui olen kokku kukkumise äärel ja nii on minuga kahel korral ka juhtunud. Alati, kui tegemist on minu endaga, siis arstid kohtlevad piisavalt suure tähelepanuga ja pärast esmaabi andmist helistavad, kuidas mu tervisega on. Olen seda imestanud, et miks see nii on. Kahel korral on tegemist olnud eluohtliku juhtumiga.

Nüüd siis hobusest! Täna õues toimetades hõikasid nad juba pahaselt, silo nõudsid, võtab ohkama, ma ei taha veel ise heinarulligi koormast alla lükata. Lapsed jätsid eile selle töö tegematta. Lakka ei julge ka redelit mööda ronima minna. Kahju on endast, et nii moodi kohe asi juhtus. Varsti peaks esimene laps koju saabuma ja siis ka sellele rullile ka ratta alla saama kuhjast alla veeretama.

Nonii, elu kõige põnevamad seigad.

Eilne ilm super ilus ja mõte, et lisaks tubastele remontöödele väike tunnine ring hobustega metsas lõõgastuseks teha.

Plaanisin suures lumehirmus, veel hobustele silorulli vedada, aga enne seda tuleb protseduuriline tegevus. Traktori eelsoojendus+2-e aku laadimine.Kuna kõik see tegevus võtab aega, siis hommikul olles veel töölt tulnud, ei viitsinud isegi karge ja külma hommiku pärast pikali viskama. Jagasin hobustele heina ja siis pühendusin koristamisele ehitusjääkide põletamisele (vaikne ilm soodustas selle tegevust).

Kui päike piisavalt kõrgel, hõikasin lastele, et lähen ratsutama,kes ühineb?

Mina võtsin esimese ettejuhtuva hobuse ja selleks sai siis Tassa. Ta oli nunnu olemisega. Kõik oli ilus ja tore, kui mind seljast visati. Pilt on siiani meeles, hetk kus kerkisin nati kõrgemale ja siis teine hetk, kus maandusin heinamaale ühele puusale. Esimene asi,mis peast läbi käis, kas luud on terved? Tõusin püsti, natuke uimane ja kui väheke veidi liigutasin torkav valu vaagna keskel. Aus olla ei osanud tegelikku valu põjusel diagnoosi panna. Ronisin tagasi sadulasse ja jätkasime oma trenni maastikul. Tajusin, et hobune sai aru, et minuga miskit korrast ära on.

Miks viskas hobune maha?

Traavi ajal avastasin, et ei olnud vaadanud, et jaluserihmal mitu keerdu sees ja kui kiiremale allüürile läksime, siis hakkas see mind häirima. Mõtlesin, et ma ei peata hobust seisma ja ei hakanud seda ka lastele teavitama. Olles traavi ajal jala jalusest võtnud, tonksas vaba jalus kogematta hobuse küünarvart ja see ehmatas nii, et lõi tagant üles ja selle läbi kaotasin mina tasakaalu sadulas.

... linnukoerast krants on mulle abiline matkal, kes liigub maastikul kiirelt ja alati ees, kui mu matka teekond ületab suurt lagedat maastiku, kus kõrgub suur rohuväli, siis hea, kui kaasas on koer, kel omadus teavitada rohus peituvatest lindudest. Tihti on tulnud ette, kus hobuse nina eest tõuseb äkitselt lendu lind ja see ehmatab looma väga palju.

Tegin eile jäljetöö katse Sassule. Kadusin metsas koera silme alt märkamatult sellisesse kohta, nii et nägin koera liikumist ja arusaamist inimese tegevusest. Esimene oodatud reaktsioon oli selline, et ta istus mõtlikult maha, sest oli kaotanud ka jälje (kahtlustan, et koeral puudub haistmis meel). Katsetan edasi selle asjaga.

Pipi otsib mind ülesse üks kõik kus ma olen. Jälgede järgi, läheb sinna tagasi, kus me viimati koos olime.

Sassu leidis mind ülesse, Pipi abil.

Miks mulle meeldivad linnukoerad?

Kerge õpetatavus, hea iseloom, truu kaaslane igas olukorras ja terav haistmine.

Suleline uluk oli omaaegsele tulirelvata kütile komplitseeritud jahiobjekt, sest lendupeletatud linnule ei suutnud inimene järgneda. Linnujahiks vajati teraseid tasakaalukaid koeri, kes lõhna järgi leitud ulukit põgenema ei hirmutanud vaid tema olemasolust seisakuga märku andsid.

Koer pidi jääma liikumatuks inimese saabumiseni, kes siis linnu kinni püüdis. Linnukoeralt nõuti täielikku kuuletumist peremehele.

Samasugust töökorraldust nõutakse ka tänapäeva seisukoeralt. Linnukoera tegevus peab olema detailideni kontrollitav ja juhitav. Kutsikale tuleb maast madalast selgeks teha, et ta ei tohi saagile loata järgneda. Seejärel, kui uluk on jahimehe käsu peale liikuma aetud, peab koer paigale jääma, et ta ei segaks laskmist. Sellise tarkuse õpetamine peab algama varakult koos igapäevase söötmistoiminguga, kus koer võib sööma hakata alles siis, kui selleks on luba antud.

... Hommikul 4.45 ärkasin meeletu kukekisa peale, meenus, et olin Sassu selleks ööks kinni pannud. Läksin õue uurima, miks lärmavad kuked. Ka Pipi oli haukumas, värava vahel. Miskit ei leidnud, kuulasin rehe all, et kõik kuked on alles. Igal kukel on oma lauluhääl. Mitte midagi ei leidnud, millest oleks võinud omad järeldused teha. Täna leidsin jah, tõestus materjale õuest, kahe kuke suled. Ühest asjast olen aru saanud, et Sassule meeldib püüda lendavaid objekte.

Kana me tema ees sülle ja maha lasta ei tohi, kuid nüüd on tarkus tarviline vara, meie teeme kõike vastupidiselt.

Igal juhul midagi uut mis vajab ringi töötamist. Ahjaa, rõõmustavat, heatahtlikust koerast on saanud tõeline õue valvur. Igal juhul haukumine oli väga kuri ja püüdsin vahele astuda, et asi hammustamiseni ei jõuaks. Igal juhul väärib edasi töötamist.

Ponid on mul dieedile pandud.

Viimastel päevadel olen jälginud hobuste omavahelisi läbi saamisi. Miks on Herta rünnaku objektiks saanud? Mõistatasin seda tänagi. 5 hobust olid lahti saanud ja siis oli vaja neid püüda. Kui kaks poni kinni sain ja siis päitsed pähe panin ning koju asutasin siis Titi ja Amanda kohe tormasid järele. Teadsin seda, et nendega probleeme pole, karjast need ei jää kunagi maha, enne venitab ja viivitab selliste maha jäämistega Paula meil, kel on kinni püüdmiseks tohutult palju tarkust. Ta oskab palju nõkse, kuidas inimest petta või alt vedada kinni püüdmisel.

Avastasin Sassul üllatava kombe. juba kolmas kukk kõhtu tee leidnud. Ükski lind ei tohi maanduda, kui koer kinni nabab. Meeldib linde alla laskumisel kinni püüda. Mõtisklen, kuidas sellisest harjumusest ümberkoolitust teha, et loobuks sellisest ettevõtmisest.
Ainus tee on, selles osas koos koeraga hommikuti kanade-kukkedega õue minna, kui nad siis õrrelt õue lendavad. Ja siis tegeleda pika rihma otsas keelamisega, kas sellisele 4 aastasele koerale ka selgeks saab on iseasi.

Kunagi koolitasin 6 aastase sakslase ringi, aga asja sain. Kuigi aega võttis, oli murdja iseloom kujunenud. Oli ka ära antud koer, tegelik saatus oli selline, koer taheti maha lasta metsas, aga oli saanud põgenema. Ja see koer sattus meile haavatuna meile. Kes lebas ühe hommikul meie maja lähedal kõnniteel, kes siis oma olemusega peletas mööda käijaid kaarega endast mööduma. Minul tekkis sellesse koerasse kohe suur kiindumus ja tõin ta tuppa ja hakkasin ta haavu puhastama. ... jätkub, see on lugu mis mul ei lähe kunagi meelest...

uuuu.. lubatakse juba lund nädala lõpuks. Ei taha, tunnen kergelt hirmu, et mis saab edasi.

Aade jutu järgi on Sassut võimatu pildil poseerima saada, kipub kogu aeg nihverdama. Mina olen nende piltidegagi rahul. Igal juhul olen koeraga väga rahul. Kuulekas, piisavalt andekas, seda on nad mõlemad.

Kas meie tulevane kana kaitsja, igal juhul sobib süüa koos kanadega ühest kausist. Sassust on saanud teise koeraga rohkem suureks sõbraks. Täna kaevasid hoolega heinamaale auke. Mõlemad koerad on ühe ealised 4 aastased ja siis arusaadav, et neil lõbusam koos aega veeta. Urri oli Pipist ikka aastaid vanem ja teine kord noore koera mänglusisusele vastas vastumeelse urinaga. Kuid Sassu ja Pipi leiavad, et teine teise seltsis on päris mugav mängida ja magada.

Sassu ja Pipi, koolivaheajal meisterdas Anete meeldivatest humanitaar riietest poni Amandale uhke hommikumantli värvides teki.

Kaks võrratut päeva on möödas.

Hommik algas sellega, et varasel tunnil õue aknast piiludes, torkas silma hallast valgeks värvunud maa.

Mardipäeva laupäev...

http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/pidu/mardipaev/mardikadri.htm

... miskit mis meenutab vanast ajast. Tänaseks ööks siis lubati külma ja sai hobustele esimene heinarull kärust alla lükatud ja lahti rullitud. Ja jagatud kahte koplisse. Praegu küll hobused tunnevad nii ennast üpris hästi. Peaks osa hobuseid Lepatriinu metsa viima, seal on ka vaja nende poolset hooldustööd teha.

Vanasti öeldi, et kui mart sula, siis kadri külmetab ja kas nüüd see vastupidine, kui mart külmetab ja kadri sulatab, kas peab paika.

Sassu tahaks nii nii nii väga kaasa tulla, kuid me ei luba. Harjutame praegud teda olema rohkem pühendunud kodule.

Ühel metsamatkal käies, jäi ta kummalisel kombel maha. Esialgu jätan ta harjutamise mõttes ikka koju. Mulle meeldib, et koer kuulaks sõna ehk siis kehtestada.