Kaks tulist ja särtsaka hingelaadiga linnukoera hüplesid ja karglesid hommikul mu ümber, samas ma ise kaitsesin ennast Sassu tormilise esinemise eest. Tal ju käpad nagu labidad ja kipub peale hüppama. Mul puudusid kondid. Esimese tormilise esinemise suutsin siis ära hoida ja jagasin kohe söögi eraldi kaussidesse. Muidugi, lisaks koertele tormab alati kanad-kuked mu auto ja koertelt tuleva kilkamise peale õuele, takistades ühtlasi mu auto parkimist oma kohale. Liigun oma parkimis alale samm haaval. Muidugi sellise lärmi peale, tunnevad ka hobused huvi ja siis pikendavad kaela, et näha mis hoovis toimub.

Kuid Pipi on alandlikkuse etalon, tema viskab pikali. Mõtisklesin, kas olen kuskil kasvatuslikult ehk siis tema alandlikkuses tähelepanu pööranud. Tunnistan, et tema selline vahel üllatav alandlik olemine isegi meeldib.

Kuidas ta küsib, et kas tohin ratsutajatega kaasa minna ja piisab mu ainsast sõnast, et mine kaasa Pipi. Ohh, kus siis hüpleb ja kargleb nagu väike laps, kes on oma emme käest loa saanud siis oma lemmik tegevuseks.

Vaatasin ponisid jälle ülekaal tekkinud, peab dieedile panema.

Hipoteraapia linke Rootsi net kanalites.

http://www.hastterapi.se/

http://www.ikab.eu/index.php/haestterapi

http://www.htu.nu/ = link, mis tutvustab hobuste terapeudi koolitust Rootsis.

http://www.hastnet.se/hastnet/kategori/utrustning.php?aid=134

http://www.unt.se/leva/hastarna-blev-hans-terapi-980853.aspx = teiste rahvuste kogemuste jagamine hipoteraapia alal on hea eeskuju eneselegi teadmiseks võtta.http://gulasidorna.eniro.se/hitta:h%C3%A4st+terapi

http://www.svth.se/ = koerateraapiat tutvustav lehekülg

http://www.therapydogs.com/... veel miskit leidsin huvitavat.

http://pelsterapi.wordpress.com/om-aat/a-trene-en-terapihund/

... paljud inimesed ei oska hinnata koera oskust suhelda iga päevaselt inimesega. Loom suhtleb oma peremehe või naisega keha keeles. Alles mõni aeg, lugesin ühest ajalehe artikli pealkirjast, et need inimesed, kes oskavad jälgida looma ja loodust oksavad näha teise inimese sisse sügavamalt. Vabandan, et ei jaga kassiomanikele, kuid iga inimene tegelegu oma südame lähedase loomaga ja see annab teraapilise ravi hingele nii vaimselt, kui füüsiliselt.

Kannatlikkus....

Koera kannatlikkus, hobuse kannatlikkus, inimese kannatlikkus.... eks see nimekiri täiustub sellega, milliseid kannatlikkuse liike oma teel kohtame.

Täna tegime siis ühe väikse teraapilise metsamatka hobustel. Teraapia eesmärk kandis nime lõdvestus, lõõgastus ja kehtestamine (viimane kuulub siiski koostöö nimekirja, ratsaniku+hobuse omavaheline tööle saamine).

Sassu jäi koju konti närima, kaasa tuli Pipi, kes alaline kaasas käija.
Hommikul sai käidud metsas, siis koerad ka kaasas.

Kolm päeva treeneri koolitust.

Linnaliiklusega tutvumine, kuidas asetuvad liiklusmärgid. Sõidusuunad, read jne. Teine kord, kui autoga asja linna, siis oskan ka tipp tunni ajal linnas liigelda. Mainin Tallinnas on hull liiklus tipp tunnil.

Mulle vahelduseks meeldib linnas käia ja uurida mis uut siis tekkinud.

Koer on ära harjunud, täna hommikul saatis ta mind juba väravast kodunt välja. Igaks juhuks toonitasin, et peab koju jääma.

Päris põnev on jälgida, kuidas uus koer oma käitumist meie elamise ja olemisega kohandab. Üllatas täna meid, sellega, et toas ei tahtnud ta enam viibida. Kui mul oli vaja ära käia, andsin enne kodunt lahkumist mõlemale koerale kondid. Tagasi koju jõudes ootasid mind kaks õnnelikku ja säravat saba liputavat neljajalgset, kondid suus. Selge, et on mõnuletud ja anti teada, et neil on need alles. Kuna mu pudru tegu aia taha läks, siis otsustasin toortoidu kasuks. Oligi nii, et purustatud lihamass (tapajäägid, spetsiaalselt koertele mõeldud) jagasin kahele koerale ja vaatasin, siis kuidas kulgeb söömine. Pipi kolis oma tükiga ühte ja Sassu teise õue nurka. Jälgisin, et kuidas Sassu kanadesse suhtub, kui need talle lähenevad, tema söömise ajal. Tundus, et asi toimis suurepäraselt ei rünnanud kedagi. Kanadesse suhtub talutavalt, see hirm on mul kadunud, et asi võib kontrolli alt minna. Püüan Sassule elu veel meeldivamaks teha, et ta tunneks ennast turvaliselt ja vajalikuna.

Mul oli kunagi taksi-spanjel, selles koeras eksistreeris kõike. Nüüd saab näha, kas mu oskused uuele koerale kaitsta kanu ja muid loomi oma majas kas õnnestub...?

Uus veebi ajakiri ilmunud.

Selles värske teema hipoteraapiast, Eestis tuntust kogunud Hele Alustega intervjuu. Panen lingi siia ülesse, huvitatuil lugemis võimalus...

http://alkeemia.ee/artiklid/Nadala-Alkeemik-Gunnar-Aarma-lapselaps-HELE-ALUSTE-kappab-hobustega-terviklikkusedimensioonides/l-136/c-396/

Sassu.

Uus koer on meie elamisse hästi sisse elanud ei mingeid probleeme. Nende kolme päevaga olen rohkemat aru saanud, kui koer oskab endast ise rääkida.

Sassu on sellise iseloomuga, kes võtab ruttu omaks. Mul ei ole hetkel ühtegi halba sõna tema kohta öelda. Ta on nii vähe aega olnud, et eks aeg näita, mis temas siiski veel iseloomulikke omadusi on. Igal juhul lapsed on sillas.

Oh mind loomahullu, vist lapsepõlv kestab. Kui üks loom lahkub, peab keegi teine tema kohta asendama.

Mõnus sügis jätkub.

Öö kahe koera seltskonnas oli huvitav ja kogemuste rohke. Sassu valis õhtul just nimelt magamistuppa minu voodi kõrvale koha, kus olla. See oli ka hea, paremini kuulatav ja jälgitav. Õhtul söötsid lapsed vist rohkem, kui tegelikult harjunud saama iga päevaselt on. Siis öösel, kui kuulsin, et tõusis püsti. Lülitasin mobiilis taskulambi ja vaatasin, et ninaga seisab ukse suunas. Oletasin, et soovib õue, küsisin kas tahad õue. Kohe oli krapsakas keha keeles raputus. Egas miskit, rihma otsa ei pannud. Selgus, et mu tähelepanek osutus asjaks ja koer sai oma sisemuses peituvatele lahenduse. Õues tibas udu vihma, kuulsin naabri lammaste kaelas rippuvate kellade helinat.

4 aastane koer on juba täiskasvanud koer, kellel on oma iseloom kujunenud. Kuidas muuta nii, et koer ei peaks põdema kodude muutusi. Hea on, kui saab kellegagi jagada. Igal juhul meeldib Pipi oskus keha keeles asju selgitada.

Täna hommikul tegin juba pikema ringi koertega.
Esimene asi tahtis kanadele peale tormata, aga Pipi sekkus (hea koolitaja-kiitsin Pipit sellise teo eest).

Pipi läks karjamaale, Sassu talle järele hobused juba kaugelt tundsid huvi, et huvitav mis kirju elukas nende maadel ringi jookseb ja muidugi ponid nagu karja valvurid kunagi tahtsid talle tema luusimise eest äsada, Pipi märkas hobuste ringi lõksu jäänud Sassut ja läks Sassule appi, mõned korrad kurjalt haugatades olidki hobused eemale peletatud, muidugi tahtis Sassu seda sama teha, kuid Pipi keelas tal omavoliliselt seda teha.

Nüüd mõistan Pipit tõeliselt ühe rohkem hindan temas oskust asju selgitada keha keelega. Seletasin talle, et nüüd on tema kohus kaitsta kodus elavaid ja teha elementaarsed asjad selgeks teisele koerale.

Minule uued kogemused koertega.

Pühapäev 30. oktoober.

Kahju, et täna ei jõudnud miskit teha, hommikul jooksid mõtted siia sinna. Tahtsin uut koera vaatama minna.

Hommikul koju jõudes töölt, võttis kurb Pipi värisedes, alandlikult ilma igasuguse koerale omase rõõmuta vastu. Pakkusin süüa, ei miskit. Eks näe, nüüd õhtul, mil panen neid ridu kirja, lasin ka Pipi tuppa. Kartis pool areldi ja vastumeelselt siiski pool uudishimuga tuppa tuli.

Oh jah, paneb ikka tõsiselt ohkama. Kas tõesti valitseb koeral sügav lein. Loodan, et uus koer aitab varsti unustada. Pipi on ka toas, vahel lubame endi keskele.

Ma küll ei soovi, et koerad ei elaks, aga kui see on vajalik suhete paremaks edasi arenguks, siis teist koera, teise kõrval ei tohi eemale jätta. Ning anda võimalus uuel koeral aru saada, kes siis valitsevaks pooleks on. Teades põhjust ära andmisel, siis uus keskkond võib teatud iseloomu omadusi parandada. Mis koera probleemiks ei jaga hetkel, seda kunagi hiljem. Alul õpime kõik teda tundma ning häid iseloomu omadusi tunnustades õigel ajal õiges kohas.

Paljud inimesed kardavad võtta suurt täiskasvanut koera, eks see ühtepidi õige ole. Väga palju peab ise ümber kasvama.

Ilmad.

Ilmadega on vedanud. Koolivaheaeg on möödunud meil väga toimekalt ja tegevus rohkelt. Esimene mõte mis meil tiksub, et saaks enne talve hobutöö riistad aiale tõstetud iluks ja vaatamiseks natuke nagu ajalugu. Lootsin, et ehk jõuan ka talu silti teha, kuid tunnistan, e päevad on nii kiired mööduma, et lihtsalt enne saabus õhtu ja alati ikka korralikult üks töö ka selle päeva lõpuks korralikult lõpetatud saadud.

Puhka rahus, meie armas sõber.

Koolivaheaja lõpp.

Kurb oli meie päeva algus, meie kolli Urri (passis nimega Kasepere Uldiin) kellel katkes ootamatult elutee ja teda jäi leinama nooruke sõber neljajalgne Pipi. Ega meilgi see hommikupoolne aeg kerge olnud, kui miskit sellist juhtub, tekib alati passiivsus tahaksin voodisse teki alla pugeda. Aastatega olen hakanud seda omadust maha suruma. Võtsin ette trenni hobustega, suhtlesin iga hobusega eraldi. Ka lapsed osalesid aktiivselt trennis. Täna painutasin Hertat, tegin hästi palju volte sammus ja traavis, et seda sõnakuulmist kasvaks.

Aade tegeles Tassaga, kes lausa nõudis täna trenni saamist. Anete Teebaga painutust kuklast. Paistab, et ühe kordsest libiseva kasutamisest Teebal oli palju abi. Väga ilus pilt.

Paula hüppas nii nagu ühele võistlushobusele vaja on. Muidugi oli ta osanud öösel aiast välja ronida. Hommikul jalutas naabrimehe aia taga Amandaga kahekesi.

Eilseks plaanitud heinavedu teha ei saanud, kangekaelselt tõrkus traktor käivitumast. Kahe korra peale aku tühjaks käiasin.

Tänaseks plaanitud oksavedu trakaga sootuks edaspidiseks edasi lükkus.

Õnneks heinad ära veetud said, tänu sõnad Papli talu peremehe Jaagule, kes siis peale aitas tõsta.

Traktori pärast asi hilisemaks jäi, kuna hommikul panin talle veel pliidi kõhu alla, et õli soojaks läheks ning pärast seda laadima ja siis kuskil tunnike laadimist ja siis katsetasin ebaõnnestus. Alles teistkordse katsega, kui olin krokudega ühendanud teise aku genekaga, käivitus lõpuks. Helistasin tõstjale, et olen tulemas ja ei tahaks enam edasi ka lükata, on asi tehtud ei pea hakkama lumega neid vedama, mis mulle üldse ei meeldi.

Koolivaheaja kolmapäev.

Täna jätkus kõike. Ega eilegi kergem päev meil polnud. Palusin lastel eelmine nädal reedel maha saetud alõõtsa oksad oksa hunnikusse vedada, mida nad ka aktiivselt tegid. Eile kui traktor punnis käima minemast, siis vahe peal koristasime õuet, korjasime vedelema jäänud risud ja sorteerisime eraldi hunnikutesse, et siis hiljem osad ära põletada ja metallist vidinad, millel enam mingit otstarvet ei näinud sai viidud metalli kokkuostu. Sama teed läks mu eelmise aasta Volkari vana käigukast, mille eest sain korraliku tasu juba.

Anete meisterdas, aga Amandale kihvti teki, suurepärane omalooming oli siis eilse päevaga ellu viidud.

Tänasest päevast kolm tundi sai veedetud Pärnu "Tervise Paradiisi" veeskeskuses, ojaa lasin kõikidest torudest alla, ei saanud lastest kehvem olla. Alul arvasin oo õudust, aga kui vaatasin, kuias Laura ikka alla liugles ees, siis kadus mul see hirm.

Igal juhul päev oli toimekas. Iga kord peale trenni saab arutada, mida peab ühe või teise hobusega ette võtma, millist tööd, et ratsastus paraneks. Teeba aeglus ei meeldi mulle mitte üks teps platsil. Trenni lõpus hakkab ta võõraste ratsanikega oma tahmist läbi suruma ja sõltub sellest, kui pikk on noore ratsaniku kogemus, seda raskem on Teebale asja selgeks teha.

Anete tegi eile Katile painutust, et temas natuke eemaldada seda temperamenti, et saaks aru, et trennis peab siiski trenni tegema.

Näis, kuidas homme traktor käivitub, ajasin igaks juhuks varju alla, lootes, et teine siis on eemal tuultest ja ilmastiku mõjudest.

Päev ja öö, öö ja päev.

Hommikul lõpetasin 24/h valve ja tee peal mõtlesin magamisest. Koju naastes eks oma tulekuga ajasin lapsed ülesse ja ei mingit hommikust und enam. Kuna viimane öö töö juures oli raske.

Kuid alanud päev oli lihtsalt päikese soe ja mõnus tegutseda tuulevaikse ilmaga. Kuni sinnamaani, kella 11-ni ma lihtsalt lebotasin enne suuri ja raskeid tegemisi.

Kõige pealt trennid hobuste ja lastega. Juba teist päeva on Katariina kohutavalt iseloomukas. Näitas üsna mitmel korral trenni ajal oma kabjanumbrit kaaskondsetest suksudele. Ühe korra ka Kata tagaotsa tõste tagajärjel, Hele seljast ka maha potsas. Ta ise ei saanudki aru, mis juhtus. Au Kellukale, kes ta kõrvale seisma jäi, ponid saavad kohe aru, kui nad midagi on valesti teinud. Teeba nurrus oma taktis ei tahtnud teine aktiivsust trenni lõpuni näidata Kadri pingutustest hoolimatta. Mari särtsakas energia kütab Katas ikka tõelise tempo üles. Hea on vaadata nende koostööd.

Pärast trenni osa, siis korraliku sõnniku käru täit veel traka käru täis loobitud. Laura tuli mulle appi, väga hea oli lahti toksitud sõnnikut visata.

Sõnnik on nii tihkelt ää tambitud, siis annab seda lahti kangutada, kuid oma visadusega käru täidetud saigi. Homme veel tegeleme võsaga.

On ju koolivaheaeg ja meil on igaks päevaks miskit välja mõeldud nii, et käimas on aktiivne tegevus.

Vihma aina vihma kallab.

Jube eile õhtul mõtlesin, et oli suvi ja ka vihmane ja ikka veel kallab. Lisaks kõhedust tekitab pimedas hoovis möllav ja oksi kõigutav tugev tuul. Kui lamp kaaslaseks võtta, kaob viimane kõhedus ning leppima peab selle piskuga, mis kaasas. Mõtisklen, et peab uue valgustuse õue panema. Olen uurinud viimastel päevadel, kellel võiks meie lähedal asuvatel asutustel leiduda korvtõstuk (ehitustel kasutatakse), et saaks vahetada lambis pirni.

Hobustega on nii, et aega pole olnud nendega trenni teha olnud, aga suhtlemas käin iga päev. Herta on hakanud pugema ja samas nõuab, et teda jälle sadula alla paneksin.

Igal külastuskorral on ka mu täkuke alati mu juures ja nõuab suurt tähelepanu. Krokodilli pilguga Testemona on ainuisikuline tunnetades endas suurt omaniku tunnet tähelepanu osas. Peab ta eelis järjekorras tähelepanu ainult tema saamas. Imestangi, et hobused austavad tema krokodilli pilku ja siis kui ta lahkub jälle rahuolevalt oma leivapalakesega, siis asuvad teised positsioonile.

Algas hommik küll vihma sajuga, vahe peal lapsi kooli saatnud, jäin uuesti magama aga siis tunniks.

Jõusaal ja ujumine.

Täna sai siis korralikult sõnnikut välja visatud. Pärast mõne tunnist veel kodus olemist, siis veel ujuma mindud. Tänane saun ja ujumine olid suurepärased, lihased said korraliku lõõgastuse.

Hommikul soovis Herta minuga suurt suhtlust. Suhtlesin temaga südamest-südamesse, imestasin laupäeval, et mida tunneb üks suur hobune. Iga hobune naudib, kui tema peremees-perenaine tegeleb või võtab teda karjamaalt tegevusse. Kui hobune peab tundide kaupa lihtsalt tegevusetult seisma siis tekib neil tüdimus, igavus ja mõnedel tekib pika peale inimese suhtes pelgus. Need viimased päevad olen kogenud Herta suhtlust ja tema soojust nii suure rõõmuga. Laupäeval näitas ta endast ta suurepärast olemust.

Päevakesed.

Eile oli siis vaikne, päiksepaisteline ning piisavalt soe ilm.

Võtsin maha kreegivõsa ja saagisin ära hunniku mädanema läinud palgid, mis lauahunnikust sae juurde tõstetud. Need jäid jalgu traktoriga liiklemisel. Lauda aknale vaja lähedale ajada.

Käisin korra ratsutamas, aga seekord Hertaga, koer. Katsetasin hakamooresid. Ja mulle meeldis, hobune oli hea juhtimise alluvuses. Meeldis ka Herta liikumis kiirus. Kuigi mul oli vererõhk madal, siis meeldis tema aktiivne loomus. Olen aru saanud, et teine kord kui vererõhk jamab teevad hobused mulle ekstreem olukordi, kus mu enesetunne paraneb super kiirusega. Ja kahe tunnise trenni järel ehk siis Lipa, Raikküla matkarada läbides ning koju jõudes oli mu enesetunne suurepärane.

Täna jah, kaelalihased kanged, arvata on, et saagimise järel sain kuskil tuult.Panin siis hobusesalvi jälle kaelale ja asi korras. Nüüd õhtul enam lihased kaela ümber kanged polnud.

Nädal jälle möödas.

Eile sai oma 4 tundi sadulas loksuda. Mul tuleb sadulas eriti sammu sõites uni peale. Kui hobuse liikumine on selline ühe taktiline ja elav, siis see mõjub mulle uinutavalt. Teeba on oma loomuselt elavam ja liikuvam. Üks hea asi, ta ei ehmata nii palju kui tema õde Teele. Tahtsin ka koera kaasa, imestasin kui koer väravas tagasi keeras ja rehe alla puges. Ja mitme kutse peale koer sealt välja ei tulnud. Tundus, et ei olnud mingit tahtmist minuga ühineda.

Kas mõjus koerale, selga võetud seljakott (tavaliselt lähedal metsas liikudes mul pole). Seljakotis olid puhastus harjad ja hobusele tekk juhuks, kui olen liiga märjaks sõitnud. Enda jaoks vihmakeep juhuks, kui hakkab padukat kallama. Kuid mu motiiv pole kunagi ajada meeletult hobust taga, et saaks ise lusti. Arvestan pikal teekonnal, et hobune ei läheks märjaks ja igaks juhuks oleks kaasas jahedate - vihmaste ilmade korral hobusele tekk. Jalga tõmbasin vettpidavad kilepüksid, millel on teine varju pool mis mulle ei meeldi. Tekib sisepinnale kerge niiskus, kuna tegemist on liikumisega tegeleb nahk hingamisega ja siis õhku mitte läbilaskev kile ei lase hingata ja sisemisele poolele tekib vesi.

Mul oli asja Rapla ja tahtsin ka koera kaasa, kuid seekord teda ei tulnud. Pärast teel olles tänasin mõttes oma koera, et ei tulnud. Nii palju oli tol päeval metskitsi söömas heinamaadel ädalat ja neid oli piisavalt omajagu. Kokku nägin neid 5 korral ja korraga nii 3-5 kaupa.

Muidu mõtisklen siiani, et mis asi hoidis tol päeval koera kodus. Täna riidles mööda sõitva autoga, et see ei peatunud ja tema tervitusele tähelepanu ei pööranud. Pipi on lahe koer, kellel on tekkinud omad arusaamad.

Juhtusin nägema saadet, kus teaduslikult püüti tõestada, et koerad suudavad avastada vähihaige laboriproovid. Ja suutsid, see oli huvitav. Kuid see meeldis kõige enam, kus ühele lapsele oli võetud koer, selleks puhuks, kes aitas avastada, kui poisil tekkis veresuhkru alanemine. Ja enne krampide tekkimist alla jooksis vanematele teatama, et lapsel on halb enesetunne. Vanemad kohe süstlaga ülesse läksid ja süsti tegid. Tollest korrast,kui majja oli võetud koer oli ka vanematel tekkinud parem ja turvaline tunne.

Ka ise olen seda kogenud oma koeraga ja hobustega. Kasvõi kui enesetunne on kurb, siis hobune püüab endast anda parima, et meeleolu ikka paremaks muuta minul endal.

... ahjaa, eile suutis mind solvata naabrimees. Mulle tundus, et tal viimasel ajal jälle joomatuurid ja siis ei tea, et iga mõte mis pähe turgatab ja eht joodikulikult käitudes võib ühele naisterahvale kõike ettekanda. Pärast paari lause ära kuulamist, katkestasin kõne ning saatsin nimelise isiku filtriloendisse mõneks ajaks.

Täna muidugi proovis vabandada tuli kogu oma seltskonnaga meile. Üks inimene oli nende seas ainult mõistlik, kuid tunnistan minu jaoks purjus inimese vabandus ei maksa midagi. Eelistan kui inimene peaks minust nii palju lugu ja tuleb kainena siis võtan vastu, kuid hetkel jäin resoluutseks ning pean lugu oma hobist, mida ma ei luba risustada selliste jaburate mõtetega, mis ei sobi ühele normaalsele inimesele.

Olen ennegi kuulnud mõnede inimeste arvamusi ratsutamise sõna osas. ... kahtlen selles inimeste mõtlemisi ja arusaamisi.

Homme on üks huvitav päev, sellest siis järgmine kord.

Uus nädal on alanud.

Alles täna avasin oma blogi, et jagada omi mõtteid ja tegemisi. Viimane nädalavahetus osutus üpris kiireks ja toimekaks. Hobustega tegelesid rohkem lapsed, mina ise pidin olema palju kodunt ära, õnneks said lapsed suurepäraselt hakkama. Muidu tunnen ise, et tahaksin olla kodus, kuid mis teha, nii harva, kui mul võimalus, siis sai käidud pulmas.

Esmaspäeval käisin raha teenimas, et saaks jälle autole kütte raha liikumiseks. Kasutan ära kõik oma vahendid, mida olen jõudnud nende aastatega hankida enesele. Käisin Järvakandis ühele memmele aiamaad trimmerdamas, viisin paar kotti kartuleid (andis kevadel seemet, et siis sügisel talve kartuli vastu saada). Üksik inimene, kuid tundus, et naabrid on kergelt valvel, kui ma memmekesega toas mõnusat juttu vestsin, siis üks tädi välja minnes kuulas ukse taga. Ehh, naeratasin sellele ja astusin kilekott kuivikutega (mõeldud hobustele) näpus, seatud sammudega auto suunas. Memmeke saatis veel enda poolsed tervitused meie hobustele. Nii armas temast... jagasin need siis ka hobustele, et keegi tädike, kes mõtleb teie peale.

Kuivikud jagasin täna hobustele, karjamaale minnes ja hõigates hobuseid, kus siis joosti tuhat nelja. Imetlesin neid kõiki lakad lehvimas. Imeilusad loomad.
Testemona on asunud karjajuhi rolli täitma. Imestan, kust ta selle omaduse on võtnud. Teeba on juhitroonilt kõrvale lükatud. Esile on hakanud tõusma Tassa ja Lipton ning ponid Kati ja Kellukas, Amandast ei räägi ma üldse. Ponid oleksid kogu aeg võimul kui tegemist on söögiga.

Sõnnik laudast aina väheneb, nüüd seisab ees seaaia lammutamine ning vallas käia ehitusloa taotlemiseks.

Vaja on veel teenida kahele loomaarsti arvete maksmiseks raha, siis saab ok oma võlgadega.

Selle nädalavahetusel on jälle Raplas laat, aga sinna me ei saa minna. Kuna keegi teine on ees ponisõitu tegemas. ... huvitav kes see olla võiks...?

http://www.reisijutud.com/node/764

Viide matkaradadele. Huvitab väga Vabariigis huvitavad matkarajad.

Viimastel päevadel on olnud kiired päevad, aga homme üritan mõne hobuse sadula alla saada. Samas ei tahaks kodust eriti palju väljas käia, kuid mis teha, kui kohustused ajavad teine kord välja.

Proovisin uut pilti laadida, kuid jah, kas net aeglane siis ei saa kuidagi moodi siia laadida.

Järgmiseks nädalaks lubab juba lund, kuid ma ei taha. Olen pea iga päev mehele peale käinud, et vahetaks kahe teljelise järelkäru ratta ära. Vana on nii läbi, et sellest enam tolku ei ole ja mehel lähimal ajal plaan sõita oma heade tuttavatega Iisraeli. Ega see eriti mulle meeldi. Mis teha, kui elan sellise jäärukesega, kes ei kuula vaid arvab elavat poissmehe elu.

Loodan, et saan järgmine nädal heina ära tuua. See oleks vaja kiiremas korras ära vaja teha.

... täna lõpetasime siis kartuli järel noppimise. Hommikul sain aru, et teine pool tegi järel noppimise eile ära, kuid jah tõdesin seda alles siis, kui olin hobused sellesse aeda lasknud, kus kartulimaa oli.

Hobuseid aeda viies avastasin mõne hobuse soovi teha inimesega koostööd hoolimatta mõne teatud häiriva detaili kasutamisest.

Esimeseks viisin Testemona, järgmiseks Teeba-Milagrose koos Eeva-Lotaga. Olles need kahekesi ära viinud, kui kuulsin Liptonit kaugelt hirnumisega galopiga väravasse. Imestasin täna tema soovi. Viisin tema teise aeda, kohe järgnes Tassa, Pauliine kes ei lasknud küll päitseid pähe panna, lubas ümber kaela panna talutusnööri. Olen mõelnud, et miks ta on nii hell.

Siis Kellukas ning kõige lõpus võtsin ainult ühe päitsetega ja Kati ning Amanda vabalt järel ja siis ilusti avatud kopli väravast sisse läksid.

Nii et kartulite järel noppimist tegime hobustega ühiselt. Õigemine lubasin koeral põllult hobuseid eemale ajades neid säästa liigsest kartuli söömisest. Muidu kui selja keerata on nad kohe ninapidi kasvõi kartuli kotis, kui neile piire ei sea. Mõni korra käis püherdamas pehmes mullas, nii et karv jäi mudane. Lahedad tegelased... panen siia ülesse lingi, mida jagati FB-is.

http://www.youtube.com/watch?v=nfQJZReXszE

Uus nädal.

Tegelikult on täna juba kolmapäev. Eile hommikul kui Tartu sõidu teekonnale ennast asutasin, võtsin teekonna teises suunas. Mõtlesin põigata ning uudistada Mukre rabast. Tunnistan, et see paik on aktiivse kasutusega koht. Minu jaoks on see natuke igav. Meeldib rohkem, kui rabasse jääb ka mingi osa saladust, müstikat ning vaikust. Minu arusaamist sobib rabasse rajatud rada rohkem koolituseks.

Mulle meeldis sellest rabast, laukad. Nii suure mõõtmelised veekogud ja pingid selles servas. Õnneks rappa, lähimast asustatud kohast kaugemal pole kuskil 3 või 4 km. http://www.neljas.ee/est/rapla/kehtna/?news=942910&category=1&Mukre-rabas-on-nuud-puhkemaja

Teine koht mida ma tee peal külastasin oli Navesti MKA.

See meeldis mulle väga, väga, palju üllatavaid kohti leidsin. Talvel, kui otsisin selles paigas Vanapagana metsaonni, siis nüüd leidsin veel muud kohad ülesse. Hindan väga, et mul on hobiks rattasõit, siis leidsin tänu sellisele liiklusvahendile maastikust hoolimatta rajalt kõik objektid. Põnevaks tegi raja see, et see ei liigelnud mujal, kui kruusatee kõrval. Nii lahe, soovitan külastada.

ww.foto360.ee/loodus/navesti_2006_09_30/

http://www.google.ee/search?aq=f&gcx=c&sourceid=chrome&ie=UTF-8&q=Navesti+MKA

Velise laat.

Toimus see küll 1.10.2011 Velise kiigesaare lähedal. Seekord ma mass hobuste arvuga ma kohale ei kapanud. Mis sinna mineku raskeks teeb. Enamus teed tuleb läbida suure maantee ääres. Mulle ei meeldi matkata auto tee ääres. Eelistan sügisesi viljapõlde (kündmata viljapõllud), metsasihid, rabakooslused - mis kannatavad hobuseid.

Kevadel olin ma andnud sõna ehk siis maikuus viia mõned hobused Sillaotsale, kuid see jäi ära. Mida rohkem lubatud aeg lähenes siis seda enam oli lastel raske leppida mõttega, et nende lemmikud on kuskil kilomeetrite taga, kus nad peavad hulga maad rattaga väntama. Sama kurb mõte tiksus mul endalgi peas. Olen harjunud oma hobuseid ikka hommikuti aias kodu juures nägema. Ja kui mul puudub teatud hobused, kuidagi tühi ja kurb on minulgi.

See selleks, tagasi siis Velise laada juurde, sinna läksid ponidel Anete ja Aade. Mina Joeli ja Lauraga auto ja telkimis asjadega järele. Tee peal tegime peatuse, et anda lastele videvikus veel kodus keedetud kuuma teed joogiks. Tean omast käest, et hea vahel kui keegi seda pakuks. Teatud aja möödudes ja kehalise tegevuse juures on hea soe jook. Otsisisn kodus termost, kuid mida ei leidnud oli termos.

Kannus seisis ka tee kuumana. Saime siis laadaplatsile, kus siis kohanäitaja platsi meile jagas ning heade soovidega meid oma tegemisi toimetama jättis. Oma arust sai ühises koostöös telk ilusti ülesse, aga mis öösel juhtus.

Hobustele aia. Olles need toimingud sooritanud läksime siis Anetele ja Aadele vastu.

Magama läksime üpris kohe, kohale jõudes oli kell juba pea 22.00 saamas. Kõik oli ok. Kui kell 3, mil ma ärkvel ning kuulasin lähedal olevate Kati ja Kelluka mahlaka rohu krõmpsutamist. Sain ma aru, et ponid on lahti saanud. Mõtlesin, et ma veel välja ei torma. Lahe nali oli see, et Kati oma mokkadega haaras just väljaspool telki Laura pea kohal. Laura pobises läbi une,, Joel mis sa krõmpsutad'' see ajas mind muigama. Hommikul mainisin. Üks lastest keeras ennast ja Kati selle sahina peale ehmatas ning tormas ummisjalu minema ja telk vajus meile selga. Mina ütlesin, et hobused jooksid minema. Egas miskit, mina ja Anete telgist roomasime välja ja ponisid püüdma. Saime need kätte enam aeda ei pannud. Sidusime puude külge, et mõni tund veel. Kuna nad oli kahe peale selle väikse aia tühjaks söönud ja siis sellepärast ka ennast välja muukinud.

Ega enam suurt und saanud, varsti kell 5.00 hakkas rahvast voorima ehk siis kaupa pakkuvad inimesed oma transadega kohale kärutasid. Vahel sekka kostusid ka traktori müra, mis aitas vahel kinni jäävaid autosid. Pinnas seal on savikas ja kohati vesine, siis seal see oht eksisteeris. Lastel laadel läks hästi ja mina oma kodus oma tegemiste asjadega jäin rahule.

Jälle lendhobused.

Täna hommikul õue tulles, esimene asi, mida ma teen. Käin hobuseid vaatamas, hea et oli rohkem riideid seljas. Kuid jalas olid mingid kummist tuhvlid, millega läbi rohu jalutades aga märjaks said.

Ok, nojah, mida ma karjamaalt ei leidnud olid aga hobused. Siis oma pilgu suunates üle karjamaa suunaga Ahnepere suunas, kui märkasin siis ühte heledat hobust liikumas. Selge, et hopsid jälle iseteenindusse läinud. Egas miskit, tuppa ja haarasin nelja hobuse päitsed ning pool pätsi leiba. Autoga siis hobuste juurde ning siis leivakoti krõbistamise peale sain kätte kolm hobust ülejäänud karjast karjajuhiga eesotsas panid ajama. Kui ei ole õige karjajuht kätte saadud siis kari kaasa ei tule. Nii ma siis kolme hobusega koju läksin ning panin esimesed jooksikud kinni. Läksin siis järgmisele ringile. Ja juba jõudis helistada Ahneperest Ivar, kes mainis, et hobused tema maja juures lutserni põllus (segu põld, punase ristikuga). Mainisin, et olen sinna poole teel.

Jõudsin siis sinna sain siis ka karjajuhi kätte ning veel ühe noortest hobustest ja hakkasin kodu poole tulema. Tamme talu teeotsas, jõudis siis karjast see viimane osa, mis raskelt ennast kinni annab.

Tänase õhtu korraldasin juba nii. Teada olevalt need hobused, kellel allergiaga probleeme, ning kehakaalu tõus meeletu. Panin ööseks sisse ja heinadieedile.

Allergia Katariinal valmistab rohkem muret. Ma ei taha sekkuda ravimitega ja leian, et parim ravim on ära hoida. Lihtsalt vähendada ristiku sisaldusega sööta.

Eile tegin siis ühe karjamaa suureks, kuhu jääb nüüd sisse ka meie teraviljapõld odraga ja ohakaga (viimane on ülekaalus). Hiljaks jäänud vilja võtmisega ja vihmaste ilmade tulemusel longusid odrapead osa on ka maha pudenenud. Lasen nüüd selle maa hobustel ära süüa.

Täna panin siis viimase 10 eurot autole kütte rahaks. Mõtisklen, et kuidas saavad võistlusspordile pühendunud hobusekasvatajad hakkama. Kui mina oma 10 hobusega. Kas minu turundus lonkab.

Missugune peaks olema turismi alane turundus. Homme õhtul istun lastega maha, kuulan ära missugused rahad neil kooli vaja ja millised rahalised vajadus mul oleks (eelistan autokütte rahasid ja lõppemas on kindlustus). Tänan õnne, et mu valik osutus säästlikule autole, oleks mul kütte ja rahaõgard auto. Oleksin ammu oma palga ja sissetulekute juures maha müünud.

Praegu euro kursi juures ei oska isegi planeerida, vahel tulevad ootamatud väljaminekud. Pesamuna ei julgenud rääkida, et neil on klassi ekskursioon Roccal Maresse Vabaõhu muuesumisse. Selle maksis kinni Anete, hea seegi, südant liigutav moment. Kui palga päev maksan talle tagasi. Ohkama paneb... kurvaks teeb meele, tahtsin tänavu aasta reisile minna, kuid jätsin ära, mul ei tekkinud sellist sobivat raha, et sellega reisile minna. Olen selle pärast väga kurb.

Viimane nädalavahetus.

Ei olnud ühtegi ratsutajat, egas midagi, siis tegelesime ise lastega hobustele trenni tehes. Mina käisin pikemal matkatuuril kestuseks oli see 7 tundi. Ühtepidi oli see hobusele ja koerale uudseks kogemuseks. Kohtudes Keo külas ühe hobusekasvataja koplis oleva noore tori täkuga. Kuna see meid märgates hakkas ta kohe möirgama. Leidsin, et parem on aiast kaarega eemalt minna. Nii tehtud, metsast läbi saanud sattusin kogematta oma abikaasa kunagise töökaaslase maja taha, kes hetkel aias toimetas ning suhtlust alustas. Ja ennäe imet, et ei küsinud kust kandis, teadis kohe, kes olen. Nati oma aega sinna kulutanud, jätkasin oma teekonda. Ega ma siis raatsinud mööda põlde, pidasin paremaks ühe nurga otsemaks teha, kuid jah sattusin padrikusse, kuid hobune, kellega teekonda alustasin oli vahva.

Sealt välja saades, leidis koer kähriku, keda ta siis hoiatas oma kileda haukumisega, et ta ei tohi ennast liigutada, nii kaua kui ma seal läheduses püsin.

Varsti ületades Järvakandi maantee, jällegi toredate ja jutukate inimeste suhtlemisse. Kus siis koer demonstratiivselt kihutas ühe kassi kase otsa. Õnneks oli see naabrite kass.

Edasi kulges sealt juba teekond Lellaperre, kus siis suurel heinamaal, kari Laiapea perele kuuluvad noored hobused söömile pandud. Kus siis hobused minu mära häälekale tervitusele uudistama kihutasid. Mina muidugi, kohe teises suunas, et ei tekiks kohtumisel sellist probleemi, et keegi paneks kedagi paika. Jube kisma oleks tekkinud.

Edasi kulges mul metsaseiklustega, aga seda ma ei viitsi eriti jagada. Sinnamaani oli ok, kui tee ääres sõi noorkari mustavalgekirjat mullikad. Mullikad teatavasti on uudishimulikud.

Edasi kulges mu teekond Ohekatku külla, sealt Kehtna veehoidla juurde ja sealt sillast üle ning lõigates teekonna nati lühemaks siis Kehtna põldusid mööda Põlma tuuliku suunas.

Kuidas edeneb meie eesti tõugu täku koolitamine. Kuna ta alles nooruke poiss, siis oleme teda pigem harjutanud esialgu karja juures päitsetega ning siis Tassaga koos päitsetest talutamisel. Mul on vaja nii kaugele jõuda, et Lipton usaldab koos minuga tulla juba metsa, et ta saaks aru, kui lahe on koos inimesega liikuda maastikul. Mulle teeb hetkel head meelt, et Lipton omab kahte sõbrannat, kes talle vahel tuge pakuvad, kui tal raske on (ema igatsust põeb).

Eile siis pärast platsi trenni Tassa ees ja mina Liptoniga käe kõrval metsa väiksele jalutuskäigule suundusime. Paar korda oli sellist hetke, kus tahtis kohalt tõmmata, kuid sai kohe aru, kes siis peremees olukorras on. Hobune peab oskama ilusti käe kõrval käia, ei tohi tormata, eeltöö teen enne käekõrval. Tulevik on selline, et sellest peab saama tõu täkk.

Kas selline töö on isetegemine...?

Ammu mõlgub talu sildi tegemine ja selleks isegi üks palk pooleks saetud. Täna hommikul enne tööle tulekut kohvi juues, mõtteid mõtiskledes, leidsin, et see idee, mida pakkus mulle tuttav, siiski ei meeldi. Küllap küsite miks...?

Tahan ise teha, õppida juurde nippe ja uusi tööriistu oma tegemistesse kaasata. Ja ma ei vaja kellegi teise eest ära tegemist. Tahan ise lihvida oma talusildi, pooleks lõigatud palgina.

Olles juba maitsta saanud isetegemise vilju, siis enese hinnang oma tööle on suurepärane. Meeldib puidutöö.

Eile võtsin maha liigset võsa, mis kippus juba heinamaale kasvama. Iga kord, kui ma midagi alustan, vaatan enne objekti hindava pilguga üle ja siis võtan selliseid, mis takistavad normaalsete ja väärtuslikel puudel kasvamist.

Sae müra tõi isegi lapsedki kaema, et mis mul jälle teoksil. Ja nende lõpp hinnang oli lihtsalt suurepärane. Muidugi, mul jätkus neid pealtvaatajaid kuhjaga, hobused omakorda karjamaa väravas, kuna tegutsesin nende läheduses, siis soovisid näha, et mida teen.

http://fotoalbum.ee/photos/eli4/sets/818809?page=15&seek=13

2009. aasta pildid KT ja NK laagris rõõmu valmistamas. Kaasosalised Maiu, Kati, Kellukas ja pesamuna Amanda.

Hommikul lükkasin hobustele ühe rulli heina, mõtlesin, et kogu aeg rohelise peal olnud. Ehh, tühi töö, asi läks hobujalgpalliks. Möll kestis niikaua, kui rullist oli ainult riismed. Vaatepilt oli lihtsalt köitev, et unustasin pliidile kohvi vee keema.

Heinarull karjamaale veeretatud, hõikasin kamraadid heinale, ja esimesena asutas ennast rulli suunas liikuma Tassa. Ja tema ka esimesena koha jõudis, teised jätkasid söömist. Siis kui üks kord Testemona märkas, oot, kas miskit toodi meile.

Tassa hakkas kohe rulliga maadlema, kõige pealt sügas, siis peaga tonksas, see veeres. Innustus selle liikumisest, kus siis läks madistamiseks. küll esikapjadega küll tagakapjadega. Kui teised kohal, läks asi veel hoogsamaks, kes peaga, mõni katsetas hammastega, asi läks nägude tegemiseks (rivaalitseti, vaja oli selgeks teha, kelle kord on rulli liigutada). Herta vaatas kõike seda toimuvat möllu apaatse pilguga. Vahe peal ennast kaarutaja raami vastu sügamas käies. Väga aktiivsed olid Tassa, Testu, Lipton, Teeb, Eeva-Lotta, Amanda see püüdis suurte jalgade vahelt rulli enda valdusesse saada. Väike aga suure hingega. Kui madin vaibus, siis pool karja kasutas rullist maha jäänud heina juba mõnusaks uinakuks.

Vahe peal meenus mu kohvi vesi, käisin tegin kohvi ja tulin siis tagasi karjaaia juurde vaatama hobuste mõnusat uinakut. Mulle tundub, et mu hobused on õnnelikud ja rahulolevad ning üksteisega arvestavad.

Ütleksin üks armsamaid päevasid, mida jälle tükil ajal meenutada. Ka mulle pakub nende vaatemängulised tegevused palju naudingut. Lahe yee....

Sügis.

Selle nädala ilmaprognoosiks lubati vihma ja tormi, kuid tänase seisuga on eesti mereäärsetesse asustatud punktidesse jõudmas ainult torm Katia riismed. Tore, mind see rõõmustab. Mõtlesin, et pean hobused ööseks sisse panema. Õnneks asi läks nii, et ei pea. Täna jälle Tartus.

Uudiseid ka poliitmaastikust...

Roheliste erakond jätkab jälle ilma juhita.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rohelised-lukkasid-uue-juhatuse-valimise-edasi.d?id=57535022

Kahju... mina jätsin sinna põhimõttega minematta, mul polnud ühtegi kandidaadi ettepanekut. Reede õhtul lugesin läbi kava, mis päevakorda tuleb. Kõige igavam minu jaoks on erakonna sisesed valimised. Pidasin paremaks toimetada kodus, vedasin 15 käsikäru täit sõnnikut aiamaale. Hea kõdusõnnik, seisnud teine suvi läbi.

Koristamised toas. Urisesin neti teise poole peale, aga põhjusega.

Järgmisel nädalal on mul trimmerdamist, siis võsa ja sõnnik ning organiseerima heinavedu.

Kas on märke eeloleva aasta talvest...

Olen vaadanud, et sipelgapesad on saanud viimase paari kuuga mõne cm-e kõrguse juurde. Kuhja tipud on teravad, mõne ennustavad pähklite järgi... mina ei oska veel mitte midqagi...

Igal juhul mitmest kanalist olen kuulnud, et lubatakse karmi talve, kas tuleb mina veel ei julge öelda.

Rootsi metereoloogid ennustavad taas käredat talve...

http://www.sekretar.ee/?PublicationId=8ee065db-d7bc-4ceb-9742-abbaca4830ba

Uudis.

Eestisse siis keskkonna projekti alusel toodi poola konikud Soomaale poollooduslikke hooldama, eks näe mis sellest välja kujuneb, igal juhul FB-s on väga terav diskussioon algatatud ning kirgi kütab poola hobene.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/soomaa-ja-sookuninga-kooslustele-tulid-appi-konikud.d?id=57382498

Nii ostsin täna peitli ära, mõte tiksub ikka selle lihvija või elektrilise höövli ostmisele.

Vähemalt ühte märkasin Handymani kaupluse riiulil. Mis mulle väga sobiks puidulihvimiseks.... unistan vaikselt...

Otsin hetkel juhutöid, et saaks nati teenida autole kütte raha, et käia Tartus koolis, et saaks kevadeks selle kooli ka selja taha. Ratsamatkadele ei julge ma praegu mõtteid avada, kuna turism on selline, et see tuleb ja läheb. Klient on kes soovivad sügisel ratsutamas käia, hea meelega teeksin seda tööd, aga olen valmis muid pakkumisi vastu võtma. Mõtlen vanuritele abi osutama. Käisin ühte töökohta vaatamas, see ei sobi mulle mitte üks raas. Ajalises mõttes, ma ei suuda 8 tundi päevas siseruumidesse ennast sulgeda. Eks näe uurin veel ja teen ise pakkumisi.

Hommikul sain töölt koju, esimene asi vaatasin hobused üle. Limpsisid hoolega lakukivi väravas, tundub, et nad naudivad täiega uut koplit. Eks on isegi paksemaks läinud. Endalgi hommikuti nende seltskonnas kohitada. Hobune elustab looduspilti elavas kujutelmas. Juba psühholoogiliselt mõjuvad rahustavalt. Kui ma nüüd õhtu eel Tartust koju naasesin, siis esimene asi mis mu pilku tõmbas oli mu enda hobusekari ja selle keskel üks väike murumuna Amanda seltskonnas. Laurale meeldib väga tegeleda Amandaga, samas oskavad ka suuremad hobused Laurast lugu pidada.... ehh saavad ju sügada. Kui ma korraks oma jala karjamaale tõstan on mõni kohe platsis ja teatud kohta ettenäidates , et palun siin on see koht, kust ma tahaks, et sa võiksid sügada. Pauliine on üks nendest, kes seda oskab ära kasutada.

Tänane hommik oli võrratult ilus. Ja Jaan Tätte Ojalaul on üks sobilikumaid laule tänasele päevale...

http://www.youtube.com/watch?v=RgzSyvIXgQM

http://www.youtube.com/watch?v=VACDn7UQ7UI&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=pRpeEdMmmQ0&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=LGtVB4cM-HI&feature=related

Kui mul on sisemiselt raske, otsin oma lemmikpalad ja kuulan neid, kuni olen saanud raskusest üle.

http://www.youtube.com/watch?v=Nwb1tSP4Dlo&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=ez3fggpGZzo

http://www.youtube.com/watch?v=_P5ro5mngHc&feature=related

Tõesti, igas lilleõies on peidus üllatus.

Looduskaitse huvitab, ledsin miskit... loen neid teemasid, mitme riigi omi.

http://www.loodus.envir.ee/

http://www.ymparisto.fi/default.asp?node=89&lan=fi

http://www.naturskyddsforeningen.se/

http://www.bund.net/bundnet/themen_und_projekte/naturschutz/

Luontotyyppien suojelu - ymparisto.fi

Luontotyyppien suojelu - ymparisto.fi

Leidsin täna ühe huvitava lingi.

http://haavakannu.ee/vaimne-ja-emotsionaalne-areng-hobuse-toel-teavet-ifeal-liidu-kodulehelt/

Vahel võib sellised asjad aidata hobustega tegelemisel.

Täna oli siis platsi trenn ja üks metsmatk Aleksandra ja Artemiga. Käisime metsas 2-e tunnisel matkarajal. Kõik läks ilusti, meeldis see, et nende rahulolu. Pärast matka istusid nad ja vaatasid lasipuu lähedusse rajatud koplis nosivaid hobuseid, ühtlasi isega ka kaasa võetud pruukosti nosides.

Mina ise kimasin, korra küla peale, et viia üks sadul remonti. Tassal puudub ju sadul ning lapsed tahavad temaga juba ratsutada. Anete tegi täna talle painutust libisevaga, temal paha komme pead ülesse loopida. Lõpus väsis, siis Anete lõpetas ära. Mina ise olen käinud maastikul, muidu käitub ilusti, aga väsib. Noor hobune väsib, see normaalne, siis peab inimene loomast aru saama. Mitte sundima. Eks mulle kulub hetkel oma loomadega süvitsi tegelemine.

Jätsin see aasta oma hobused paaritamatta. Kuigi pakuti, et võiksin Herta mõne puhtatõulise tori täkuga paaritada, kuid kaalusin sedagi, et ma ei hakka uisa päisa tormama. Olles õppinud Herta hinge elu tundma, siis olen aru saanud, et ta kardab tohutult meilt lahkumist. Teda kuhugi küla peale täku juurde viia ei saa. Mõtlesin, et las olla see aasta. Võib olla, on järgmine aasta mulle parem. Kaalusin seda varianti, et paaritaksin eestlasega, las sünnib ristand, et siis saan kindel olla, kas ta jääb tiineks või mitte. Paar aastat tagasi oli teda proovitud paaritada oli täkuga koos, kuid nii see jäigi, varssa ta eelmine ei toonud. Ja peremees otsustas loobuda, eelmise aasta septembris ma ta siis ära tõingi. Herta on armas, ja näha trennis käiva laste hoolimist Hertasse, siis aina mu enesetunne heldib, näha lapse julget kiindumuse avaldamist. Hertale on tekkinud omad fännid, nii nagu teistel hobustelgi. Herta on saanud aru, kui oluline hobune ta on meie juures ning igal ajal näitab ta oma tugevaid omadusi, mis teevad temast ühe toreda looma.
Õnneks on Herta kabjad paranemas. Pidev värkimine on andnud hea tulemuse.

Õhtul istusin minagi lasipuu juures ja vaatasin, kuidas hobused korda mööda paarikaupa lakukivi käisid lakkumas. Mõned tegid õhtust tualetti omavahel. Ohh, mõtlesin, kui armsad nad on, kui nende heaolu on täidetud, uus karjamaa annab vähemalt kolme kuu sööda, kui enne lumi maha ei tule. Eks näe, kuidas ilma lubab.

Hopad ruulivad.

Saigi siis hobused lastud uuele karjamaale. Esimesed suutäied võetud ning siis tutvuma piiridega, kus nad asuvad. Ainsad, kes asjasse rahulikult suhtusid olid Kati ja Testu. Teised kimasid nii, et sabad selga visatud ja tormati karjamaa erinevatesse nurkadesse. Kes siis mu hobuste pärast suurt rõõmu tundsid olid naabrimehe ponid. Kus siis minu omad ei viibinud, seisid ja pugistasid (selline häälitsus madalatooniline) hirnumise asemel. Tundub,et püüdsid ennast siis lähemalt tutvustada.

Alati, kui meil trenn seisavad ponid ühe aia servas ja vaatavad üksi silmi, mida teised hobused teevad. Arvan, et tunnevad kadedust, et nende hobustega igapäevasel aktiivselt tegeldakse.

Eile muidu ok päev, eks ka hobustel vahel tujud sellised, kui trenni tehakse, siis on oma kord, kui keegi peaks hobustest korda rikkuma, siis Kati või Teeba annavad märku, kui asi ei ole nii.

Trenni lõpu minutitel ründas mind oma kodumesilane, oii jube ning jõudis oma mürgi kintsu sutsata. Tänaseks on mu reis selline, et see pükste sisse ei mahu. Teine mesilane, aga Kellukat, sain Hele enne seljast, kui Kellukas ehmatusest jooksu pani.

Otsisin küll allergia rohtu, kuid see jäigi leidmata, lapsed oma arvutiga edasi - tagasi liikudes on see kuhugi vahele pugenud.

Karjuse ülesse panek.

Tänane päev möödus mul õues tegutsedes, trimmerdasin aeda, siis pärast läksin karjust ülesse panema. Homme vaja veel mõned postid, ja metsa vedada tsipake karjust, pean ilmtingimatta panema valget värvi. Muidu teist värvi, metsas ei hakka ööpimeduses hobustele silma ja võivad karjusest läbi minna.

Karjuse panekuga jõudnud paraleelselt Raamatu maaga, tulid mind uudistama, naabrimehe lambad, kitsed ja ponid. Ossa kus ponid demonstreerisid oma kappamisi ja pruuskamisi ning puristamisi. Oi küll nad olid innukad ja täis vaimukusi, mulle ette kandes. Ma arvan, et nad said väga hästi aru, et toon neile oma hobusekarja lähemale ja nad ei pea olema siis enam üksi. Saavad suhelda. Loodan, et ei teki aiast läbimurdmise mõtteid kellegil.

Mul hetkel mõned palgid pikkupidi lõhki aetud, nüüd sain aru, et mul veel tehnikaid puudu, et teha talusilti. Varsti hangin endale taldlihvija, siis saab need lõhki aetud palgid siledaks lihvida ning siis tähed sisse meisterdada. Olen puutööst vaimustunud, kaasa arvatud ka lapsed. Vaja oleks veel hankida puu peitel.

Kaks päeva seisis meil maja nurkades tungrauad. Täna hommikul võeti tungrauad palgivahelt välja ning ehitusmehed lahkusid jälle Soome tagasi. Päris hea on vaadata.

Pildid oma koertest, kuidas trenni lõpetamine käib ning mõnust püherdavad hobused.

1.september.

Algas uus õppeaasta, lapsed kooli saadetud. Kolm last alustasin kohalikus Kabala põhikoolis kooliteed, siis vanem tütar aga Rapla Ühisgümnaasiumis. Kunagi ammu olen oma vanematega ise selles koolimajas elanud ning 4 klassi koolis käidud. Armas koht ja meenutused head. Samas uuendusi läbi elanud koolimaja sootuks uue sisu ja välise näo arhitektuuriliselt saanud. Muidugi Aadel saab olema raske, aga milleks selline ,, Raske õppustel, kerge lahingus'' ehk siis hiljem, kui soov kõrgkooli minna, on asi lihtsam.

Viimastel päevadel, kui soovisin siia blogisse sisestada uusi mõtteid, siis jah, kodune nett kustus iga avamis soovi korral sootuks.

Eile õhtul enne päikese loojumist sai veel hobuseid üle vaadatud ning suksud iga üks omal moel ka ennast demonstreeris. Kõik hobused käisid üks haaval ja kui keegi tuli teiseks hobuseks, aeti see kerge kõrvalingutusega minema. Andes teada, et minu kord ja aeg on suhelda oma perenaisega. Hobusega suhtlemine käib mul nii, Tassa pani oma nina mu õlale ja puhus kõvasti, nõudes nii mult musi. OK see selleks, see tehtud. Testu on ka üks kes armastab tohutult tähelepanu, tema hea meelega näitab, kus tal puuk, või mõni kriim, eks siis tegeleme kohe sellega. Testemonale panime teki selga, et ilmad sellised jahedad öösiti ja sajused.

Mul on veel hoone loomade talviseks majutuseks korda tegematta, aga sellega hakkan homme tegelema.

Kurb veel selle üle puhkus sai ka läbi, pean hakkama jälle graafiku alusel tööl käima.

Uus nädal.

Täna trenni tegemas, sai kogetud, et hobustel üksmeelselt sinine esmaspäev kätte jõudnud. Kui ma eksi, siis viimane trenn oli laupäev ja eile said hobused puhkepäeva. Kuid täna pidi tulema veel maastikule minek, kuid see jäi ära mingil põhjusel. Õigemini, need kes soovisid kahe tunnist ratsamatkad ei helistanud ja asi jäi toimumatta. Matkarajast 2 km sai puhastatud maha langenud puudest, õnneks siis kui viimane puu läbi saetud ja raja kõrvale tõstetud hakkas sadama. Hea tunne, et laupäev sai veel valmistatud uus takistus ja pink vaatajatele platsi servas. Ees seisab kopli tegu, kus kasvab rohi paks peal. Tahan, et hobused saaksid veel mingi rasvakihi naha vahele, siis talv nagu lihtsam.

Varbola ümbruses matkates.

Avastamisrõõm on suur.

Veel Varbola puupäevadest pilte.

Varbola puupäevad 10.08.-13.08.2011. aasta.

Virisen viimasel ajal...

Virisema paneb mobiili levi ja interneti ühendus. Kui tahaksin miskit lisada, pean ma maha sõitma kas 15 km või 4 km, et siis blogisse lisada midagi huvitavat.

Ahjaa, intsident Murutar-Vatmani hobustega. Arvan, et iga inimene pahandab südamest, kui juhtumisi teada saades, et keegi annab valet teavet, et nagu jooksus oleksid minu hobused. Kui koju jõudes selgus, et Vatman, Kati oli Ranna Rantsost püütud hobused naabrimehe maadele sokutanud, kus need suure ehmatuse ja sokiga traatidest läbi tormasid ja meie maadele sattusid. Samas Kati arvas, ning jagas Tõnu Raamatulegi teavet, et ohh, küll Margit püüab hobused kinni. Kui minuni inff jõudis, et Murutari tädi hobesed on sinna toodud, ei hakanud ma vaeva keskkööl nägema. Kuna need loomad olid sokis ja segaduses, siis inimese sekkumine oli asjata. Korra proovisime ja siis lipsasid kaks noort ruuna sälgu jälle aeda tagasi. Nii me siis nad jätsime, lootusega, et hommik on õhtust targem.

Raamatu enda jutust oli raske aru saada, kellele need hobused siis kuulusid. Olek oli tal purjune, eks ta tähistas siis suure kirjaniku kuulsusega hobuste maha laadimist ja lootuses, et küll naabrinaine hulkurid kinni püüab.

Kui minu loomad on jooksus olnud, alati Raamat helistab, kuule su omad jälle tema maapeal. Nüüd siis pidin meenutama vanu aegu, Raamat, Tõnu on mugav oskab hästi teisi ära kasutada. Sellepärast on, et meie vahel eksisteerivad talupiirid. Kuna ta illegaalselt võttis maha ka meie metsast puid, siis usaldus ongi piiriti paigas.

Võõras loom Tõnule kätte ei andnud ja jooksis pea laiali otsas siia sinna, kuna suurema ristandi ta sai kätte, siis väiksem loom oli segaduses. Parimaks osutus mu hea karjakoera oskustega Pipi, kes saatis hobuse ilusti haukudes naabrimehe piirini, sealt edasi teadis loom küll kus asus teine hobune.

Vatmani tädi, aga mainis oma blogis, et saatsin koerad tema ja Ande Arula hobustele kallale. Tundub, et karjakasvatusest ei tea Vatmani tädi veel tuhkagi, sellel alal on tal palju õppida. Olen 15 aastat 4 koeraga karjatanud lehmakarju ja tean hea karjakoera väärtust. Isegi krantsist on võimalik head karjust saada.

Mul teine koer on collie, kel juba vanust 11 ja enam hoovi väravast eriti kaugele ei jookse. Vanadus on teinud ta tasaseks ja on andnud rohkem tegevus vabadust noorele koerale. Veel hoovist rebaseid ja teine kord kui omad hobused on tahtnud hoovi tulla, siis collie haukumisega on suutnud hobused hoovi jooksmast eemale hoida.

Vatman, aga kirjutas blogis, et ma nagu suur kurjategija kes ässitas koerad kallale tema hobustele ei süüvinud üldse asjasse vaid pani kirja nagu kuulis. Oskamatu inimene, minu jaoks on ta nati nagu linna vurle, kes igat asja kohe üle võimendab.

Kurb tunne valdab.

Kuupäevad lausa jooksevad silmade ees, alles see oli, kus ootasime lastega pikki silmi, et saaks koolivaheajale, kuid nüüd, vaatan iga päev kuupäevasid, et augustilõpp läheneb hirmsa kiirusega. Kurb... kurb... kurb... algab jälle kool ja siis on selline kiirus, et palju tööd langeb minu õlgadele. Meil on veel ehitus majas pooleli, eks ootame, et saame sellega ühele poole, et siis uuel aastal võtta uued asjad tegemisele. Mõte tiksub peremajutusega avalikusesse astuda. Hetkel puudub pesemine ja see on vaja juurde luua.

Mõningad probleemid on veel päeva korral loodan, et needki lahenevad.

Kuid ühest asjast ei suuda ma ei üle ega ümbert minna on ponitäku surm. Lootsime lastega nii väga, et saame suvel juba matku juhtida. Oli juba oma arengult nii kaugele jõudnud. Käis ilusti sadula all. Kuuletus hästi, probleeme ei olnud, aga kui olen jälle üksi, tekib kohe jälle mõte, et miks see juhtus ja mis oli selle põhjustaja. Raske on sellest teemast üle saada, kuigi loomaarst lohutas, et sooltekeeru vastu ei saa keegi seista. Ei suuda ma sellest lohutusest üle saada. Pigem selline olukord tekitab veel suuremat kontrolli loomade üle. Iga kord, kui ma loomad saadan uuele karjamaale, pigem istun või leian endale mingi tegevuse, et jälgida neid.

Muidu jah on ok, loodan, et sellel aastal saan ka talunimega sildi ülesse panna. Tegevust jätkub, ootan millal saan valla raamatukokku minna, et saaks uusi pilte siia laadida.

Viimase nädala lõpp.

Ehheee, nii lahedat ja romantilist nädalavahetust pole pikka aega tunda saanud. Kui on kuhugi vaja perega välja sõita ja vaja kaasa võtta ööbimis varustus. On see ikka piisava kannatuse ja proovile paneku aeg. Sõita kuhugi loodusse, kui osa inimesi tormas linna ,, Vabaduse laulu'' kuulama, siis mina eelistan loodushelisid rahvarohketele üritustele.

Nii see saigi teoks. Esimene koht kus siis maandusime oli Niiby küla, kus elab mu ema koos õelaste Sanderi ja Sigridiga. Sinna jõudmist ning väikse eine võtmise järel suundusime siis ühises meeleolus juba Dirhami. Kus siis vennas oma paadi kärult lastega merre toimetas ja kõik huvilised oma sõiduoskusi proovida. Õhtul sai siis süüdatud lõke, eks muidugi unustasin, et paljud osalesid ujumises. Mina seda ei teinud, minu jaoks oli vesi jahe ja sinna sisse nagu ei igatsenud.

Öösel, kui lapsed telki pugenud ja kuu taevasse tõusnud, käisime abikaasaga käsikäes mööda liivast randa ja kuu ereda valguse ning helendava lainetuse helina taustal Dirhami sadamas vaatamas, kas on hommikul kellegil kalastama minna. Meie peres on kolm vaimustust tekkinud, hobused, puutöö ja kalastamine. Mina kalastaja pole, eelistasin käia metsas marjul, samal söötsin siis kohalikke sääski, mis lausa parvena ning väga õela verehimuga trügisid mütsi alla. Puudust polnud ka puukidest. Neid leidsin ohtralt, küll telgist kui ka riietel ronimas.... Jubee minu jaoks.