Koolivaheaeg ja trennid.

Lapsed on väga aktiivsed olnud trenni tegemises. Metsas oleme ka otsinud kohti, kus matkata, kuid raske on ikka. Sammust rohkemat ei saa midagi rohkem teha. Täna ratsastasin Hiidlaste Mooritsat`= Hiidlaste ponitäkk, kes saab augustis juba 4 aastaseks. Mure temaga, üks munand pole laskunud kotti, kui kõhu alt kompida, siis läbi naha, on tuntav, kus liigub teatav organ. Kui üks munand on laskumatta ei ole täkk suguvõimeline, hakkan uurima, mis teha, kas on mingi operatsioon, mille abil oleks see asi teoks teha... kuigi ma kahtlen selles. Moorits on hea iseloomuga, kuulekas lastele, väga hea käsitleda. Võiks olla potentsiaalne

kena kirju ponitäkk, aga näe on puudustega. Mul seisab veel kutsuda Ulvi Martin Heimtali HK-st, kellel soovin lasta teha Ultraheli, et teha kindlaks, mis viga on Teelel ja Hertal, et miks nad viimasel paaritusel ei viljastunud.

Noore hobusega liigeldes raskel maastikul kasutan palju vaba ratset, kui teen traavi, siis õrn ratsme hoie suuga ühtlaselt, mitte rippuma jäädes. Alguses on probleeme ponil tasakaalu leidmisega, koos ratsanikuga leidmisel. Samm on välja arenematta, aga hea meel, et lõpuks sai aru suunamistest. Põhi tegevus maastikul esmakordselt noore hobusega on mul, leida koostöö.

Lumi, lumi ja veelkord lumi...

Kuidagi visalt sulab,meie Eestimaa tingimustes see lumekene. Eile sain seda kogeda. Jäin traktoriga kinni ja siis ei riskinud enam edasi.

Saaks juba pikemaid tiire teha hobustega, aga ei saa. Proovisime siis ühel rajal seda teha, aga kohati on lumi nii tihkeks sulanud, et hobustel ikka kõhuni ja selles jalgu suht jama liigutada.

Imetlesin eile hobuseid, kampa lisandusid veel Tassa (eestlane-sinisilm; Amanda-meie pesamuna ja Eeva-Lota, kes ei taha sugugi emast veel maha jääda). Pärast väikse ringi tegemist olid nad ka veel märjad.

Katariina on jälle täku kommetega, kes indleb kohe kargab selga ja hirnub ja käitub nii nagu täkk. Lihtsalt kummaline on see loodus, kui seda juhtub inimestega, et samasoolistega suhteid luuakse. Et seda hobuste maailmas juhtub olen ma sellest rohkem kui üllatunud. Täkk on karjas ning tunnistan, et see rohkem pealt vaataja rollis, et ooo kas näe, et mis meil siin toimub... naljaks, kusjuures Kati vaatab ise veel, et oi kui lahe oma tundeid samast soost märale igate pidi avaldada.

Kati lemmik suksuks on saanud Herta, kes siis laseb sel asjal rahumeeli sündida. Tunnistan, et Kati on olnud varematel aastatel ikka omamoodi käitumisega. Seda et hobused nii käituvad on mulle ikka arusaamatu, lehmade hulgas selline käitumine on tavaline, kui ka küülikute hulgas sarnane käitumine tavaline ehk siis mõnel loomal hormoonid töötavad üle.

Mõned vanemad hobuseid pidanud kasvatajate käest olen kuulnud, et kõige rahulikuma ja stabiilsema olemusega hobusteks on ruunad.

Täkud on ka just sellised, missugune on nende lapsepõlv olnud.

Paar päeva oli mul koer kadunud, eks ka kevadine jooksuaeg ja oli teine leidnud enesele ka korralikult endast kaks korda suurema peika. Mis ma muud oskasin öelda, et jälle pulmareisil. Millegi pärast olen märganud, et minu peetavatel emastel kollidel kipuvad kodunt välja pulmareisil käima. Siis saab uurida kohalike inimeste käest, kas ei ole keegi näinud mu kollit.
Üle üldse pean ma emastest koertest rohkem lugu. See ind on ühekordne teatud tõugudel ja see on talutav. Olen täheldanud, et kui ind algab, muutub iseloom.

Tänane päev.

Loen edukaks ja väga tegude rohkeks päevaks. Sai käidud mitme hobusega metsas ning lisaks kohendasin ka ratta korda. Vedasin ka silo. Tänu sõnad traktorist Elmetile, kes tuli õhtul lund lükkama silo rullide juurde. Kuna ma olin eelmisel ööl tööl ja päeva ajal piisavalt ringi liikunud, siis õhtu eel ää kustusin ehk siis magama viskasin. Ühtlasi,kui ma traktoriga silo tooma läksin oli Elmet oma traktorilegi haakinud ühe rulli. Kuna nüüd sel ajal raha kodust pole võtta tegin siis pika sõidukatse rattaga Rapla, tahtsin teada, kas on veel miskit viga, mis lühikese distantsi peal silma ei torka.

Eks näe millal auto saamis võimalus tuleb. Esialgsete plaanide kohaselt olen teinud mõttelise arvestuse jalgratta kasuks minna Kuremaale. Raplast rongiga Tallinna ja siis kohe ümber istumine teise rongi peale. Jõgeva jaamas väljun ning sealt 11 km siis Kuremaale. Mõtlesin, et ma ei lähe seekord mööda maanteed vaid väikse nurgaga 6 km lõik, mis lõikab tee lühemaks.

Seda mööda sai omal ajal hobustega käidud Jõgeval, kui vahetus vene rubla eesti krooniks. Hobused tol korral parkisime politsei maja vastas olevasse parki, kus siis korda mööda sõbranna Merikesega hobuseid valvasime, kui üks meist siis poest oste sooritas. Poest väljudes avastasin,et ühel hetkel oli uudishimulikud inimesed ümbritsenud hobused. Tunti siirast huvi, et miks ja kust jne.

....

Pooleli on mul uus koduleht, seoses vanade domeenide kadumisega, kadus mu kodukas. Ma juba eelmine aasta rääkisin oma koduka haldajaga, et peaks uuendama. Kuid üks tema soovitus oli, et ei ole mõtet, niikui nii tuleb uuesti domeen registreerida ja siis võin ka uue koduka valmis teha. Pean veel hinnakirja uue tegema, sellest aastast tuli krooni asemel käibele euro; saksa keeles on euro lahe hääldus *oiro* kirjutatakse aga euro. Tahan vormindada oma ettevõtluse, eks näe uurin palju MTÜ värki. Meie hetke tingimustes luua turismi toetav ja huvi pakkuv teenus, see nõuab oma konkurentide ees head läbi mõtlemist ning pika ajaliselt ette mõtlemist. Tunnistan, et olen kaalunud hooti koomale tõmbamisi, kuid siis kevad tuleb ja vabadus tekib, siis hakkavad mõtted teisiti liikuma.

Nüüd ju värkimine teha, siis ussitõrje, vaktsineerimine, võistlus hobustele teise vaktsineerimis programmiga. Ahaa, meenus miskit, kui kuskil võistlustel käia, peab kuuluma klubisse.

Selle nädala lõpus saan teada ka auto tulemise kohta.

Ootame ka Gerlit enda poole.

Kenat kevade algust.

Saabus meie aja järgi kell 1.21. Kevade alguse puhul näitab ilmatädi täna mossis nägu, et tuju parandada vaatasin nati multikaid karust ja lammas Shaunist.

Kahaneks lumi ikka vähemaks. Mul vaja homme silo vaja vedada, kaheks nädalaks. Hetkel on majas puudu autost. Abikaasa auto läks ka katki, nüüd peame mõlemad kasutama riigi transporti. Kusjuures eile õhtul jõudis abikaasa veel ära eksida oma külla, mida ma ei suuda ära imestada. Naeran südamest.

Kuremaa hobuinimeste kokkutulek tulemas.

Elan ootus ärevuses, miskit mis paneb südame põksuma ja mõtisklema, meenutama aega Kuremaa tehnikumi päevilt. Ma läksin Kuremaale zoo-vetiks õppima, ja seal viibitud aeg oli muljete ja tegevuse rohke. Kuremaa tallis oli tore treener Laine Urgo (karm, nõudlik, aga tulemused oli näha ja kuulda vabariigi tasemel). Laine Urgo on tegelenud Tondi RB koolisõiduga. Elab hetkel Vaimastvere lähedal Kärde mäe nõlva alla jäävas orus, Jõgeva maakonnas.

Kuremaa tallis puudus päris oma tallimees, siis kõik tööd mis tallis tehti, tegid õppurid, kes ka trennis käisid. Treeneri ja sepa kõrvalt sai õpitud kapjade värkimist, rautamist jne. Tallis viibimise ja hobuste heaolu eest vastutasime kõik ühiselt. Graafiku alusel oli keegi, kes siis oli koolist sel päeval tallis tööl.

Vedasime sõnnikut, saepuru, kaera = kõik see tegevus käis hobusega. Kohalik majand aitas koolihobustele sööda teha kooli nii nimetatud põldudelt.

Et ma oma elu nägin ainult vet-i prillide läbi, et hankida veel praktilisi kogemusi, töötasin graafiku alusel öösiti kohalikus majandi laudas öökarjakuna. Võtta vastu poegimisi ja transada need järglased valmis pandud boksidesse. Kahju on see, et mul on meelest ununenud kes oli see tore naisterahvas brigadiriks.

Jah, siis järgmine nädal laupäev Kuremaale. Kuidas see saab toimuma, eks näe. Mõningased plaanid on tehtud.

Koolivaheaeg käes.

Lapsed vaevalt koolist koju saanud, esitlevad kärsitusega alati oma tunnistused. Eks ma tõrelen ka, aga see on selline pooleks nokkimisega. Ma ei pahanda üldse, kui laps pole suutnud nii õppida, ainult viitele. Viimane nädal vaatasin, kui raske oli hommikuti ikka tõusta voodist. Bussi peale jõuda, peavad nad hirm vara tõusma. Joel on pidanud vapralt vastu, kes tahab suusatada. Laura on selline, kes valib, kord suusad, kord bussi vahel otsuseid langetades.

Anetele olen ma esitanud nõude, et hoiaks hinded ikka üle keskmise. Ta on üks andekaid lastest, siis tulevikus edasi õppimise rõhk või suund ülikooli minemiseks.

Elus ei pea seisma ühe koha peal, tuleb edasi liikuda. Nii kui seisma jääme ehk ei arenda ega õpi, kaotame oma osast ühe oma imagost.

Mina närtsin, vajan pidevalt muljeid, emotsioone,suhtlemist, lugeda, uurida, liikuda, reisida oo jaa paistab, et seda on palju, mida vajan mina.

Emotsioonid ehk ma armastan suusatamist.

Tunnistan, ma ei viitsi vaadata telkust suusatamist, eelistan ise need lauad alla panna ja mööda ilma rännata. Täna alustasin oma suusatamist kodu lähedasest metsas jälgi ajades, siis kõige lõpuks Lipale suundudes ning suusaninad keeranud Tageli maja suunas, uurisin, kas naabrinaine kodus, aga tal olid külalised tulemas. Kaifisin igat uisusammu liigutust, tundus, et võhma jagus. Hea meel, et tegin alles hiljuti vitamiinikuuri läbi ja tundus, et on asjaks läinud.

Tageli lähedalt suuskasin Ahnepere talude lähistele, sealt sai tuisatud mööda lagedaid heinamaid, möödudes ühtlasi perek. Aarmate villast. Kus siis perepoeg Raul uksest (Raplamaa päästeameti peajuht) just välja astus. Tervitasin ja jätkasin oma tempos Minnika suunas, juba jõe ääres suusa jälgi sisse ajades.

Minnika vanast vesiveski varemetest on saanud uhke elamu ja mulle tundus, et omanik oli kohal. Kusjuures väike vimka tegemise soov tekkis, tegin näo, et ma nagu ei näinud, et silt * Eravaldus* kõrval olevale maatükile ei kehtiks (tegelikult suvel saab väga hästi aru ja teine asi, silt kehtib kurikaelte hirmutamiseks). Kiire liikumine kraavist läbi, siis suund Kuusiku metskonna suunas. Tundsin huvi, kuidas see jõgi lookleb.

Ahjaa, kui mehed märkavad naiste kehakumerusi, siis mina märkan looduse vorme, takistusi, profiili, mitmekesisust, lumest voogavaid kumerusi...

Laheee...juubeldan meeletult südamest, aina innukamalt kehaosi liigutamas. Eks vaatajaid nägijaid ja ka imestajaid, et pikki distantse ette võtan.

Ma suusatan enda pärast, ma ei saa kasutamata jätta märtsikuu lumeolusid.

Ühel hetkel võtsin kogu oma julguse rindu ja suuskasin üle jõe, õnneks ei vajunud kuskilt läbi. Eelnevalt suusakeppidega tugevamalt tonksates. Mitte nii, et jää ragiseks.

Tagasi tee kulges jõe vastas kaldal Kabalani välja, tegin väikse puhkepausi, kui enne lõpuspurdi koju tegin.

Muidugi huvitavad ka metsloomade jäljed, siis naid neidki palju uuritud. Esmaspäeval vist leidsin karuoti jäljed.

Turismus ehk klienditeenindus.

Huvitavaks on see, et iga päevaselt kasvab reklaami tegijate arv. Osata määrata õige reklaami tegija, umbes sama olukorra tekitajad nagu müügimehed - naised, kes iga päevaselt telefoni kaudu miskit pähe tahavad *määrida*.

Kliendi keskne ehk teenuse pakkuja tähele panu on suunatud, et klient saaks soovitud elamuse. Meeldiv suhtlus ja sellest välja õhkuv emotsionaalsus. Sõbralik naeratus ning oskus olla mina ise.

Mida tahan pakkuda kliendile; tahan pakkuda rahulolu, hakkama saamist, ning julgust katsetada uute asjadega. Ehk anda võimalust läbi suhtlemise uueks olukorraks kohanemiseks. Mida tähendab matkamine; meeskonnatööd, teiste liikmete oskuste ja võimetega arvestamist, kui keegi näeb, et keegi jääb grupist maha, tuleb viivitamatult teavitada juhti või siis eesolevat grupiliiget.

Minus endas peab peituma: palju kannatlikkust, mõistmist (vahel löövad inimestes välja emotsioonid, matkakaaslastes). Matkamine on üks hea asi, kus avaldub inimese tõeline loomus.

Eks muidugi teeb kurvaks, kui ma ei saa osutada oma teenust sellises mahus, mida ma tegin vanasti. Turg on laienenud ja igaüks proovib enda oma soovi kohaselt ja nägemuse järgi oma teenust arendada. Konkurents paneb meid proovile, kas suudame ellu jääda, missugused on siis meie strateegiad, mismoodi suudame edasi liikuda?

Üks asi, millele rõhun ka endas ja oma majapidamises, edasi liikuda hoolimatta mis ümbritsevas turu maailmas toimub. Me igaüks kujundame omatoote oma näo järgi ja peame hakkama saama.

Kuidas rajada koostööd, et saada rohkem kliente?

Mis on meie eesmärk antud aastal ja mida suudame täita?

Missuguseid ressursse saame kasutada oma äri laiendamisel või siis teenuse parendamiseks?

Esitades enesele aeg-ajalt küsimusi selliselt saan korrigeerida pidevalt omi sihte, mõtteid ning tagasi vaadata tulemustele, mis juba saavutatud.

Kurtmine ja halamine ei vii sihile. Vaid töö endaga ja olemasolevate suhetega parandab olemas olevat teenust või mida iganes, millega antud hetkel on tegemist. Antud teemat püüan kajastada loodusturismi teenuse pakkumisest.

Olla oma aja peremees on tore, olen saanud palju olla oma lastele heaks kaaslaseks, emaks, juhiks eks meil emadel tuleb teine kord täita igat sorti rolle. See teebki emaduse veel ilusamaks ja huvitavamaks. Mina kaifin igat kordaminekut, küll matkade näol kui ka suhete näol mida oman koostöö partnerites, k.a. lastes. Ma lihtsalt imetlen omi lapsi ja olen nende saavutuste üle uhke.

Turundus, turism ja klienditeenindus.

Missugune turundus on hetkeseisus turismis. Kui palju on maakonnas majutus asutusi, kui palju pakub sama teenust, millega mina tegelen iga päevaselt. On uusi pakkujaid tekkinud mu kõrvale, sellega seoses on vanadel olijatel enese turul hoidmisega palju tegemist. Iga firma, mis vahendab turismi, tahab sealt vahelt kasu lõigata. Mis oluliselt praeguse elu juures on väga kallis.

See mis mind täna nendel teemadel kirjutama õhutas, oli eilne jutu ajamine Võerahansu puhkemaja perenaise murega, et käiakse uurimas ja vaatamas ning kaovad 7 tuule suunas ja ei ühtegi infot enam. Mina ei muretse, kuna ma plaanin see aasta suht rahulikult toimetada oma asja ajamisi. Ei hakka tormiga võitlema.

Las tormavad need, kes arvavad, et viimane tund on tulnud. Mul on strateegia valmis töötatud. Ja liigun sellega edasi.

Mul on tublid lapsed, kes tunnevad huvi ja aitavad igate pidi, et meie hobusekasvatus edeneks. Ja mina saaks oma täiendkoolitustega ühele poole.

Kevad käes.

Esimesed kes selle kuulutuse ilmsiks tõid on kohale saabunud linnud. Sula ja soojad kraadid. Hobused näitavad ka aktiivselt märke kevade olemas olust. Iga õhtu enne kinni panekut metsajooksu harrastamas käia. Me enam ei torma järgi, teame, et kui karjas on Herta = kes toob alati tagasi.

Miks vahe peal tekkis väike paus kirjutamisel. Sai käidud linnas, ahjaa väike vahe pala naljaks... Eelmise nädala neljapäeval Roccal Mare kaubanduskeskust külastades tormasin esimese hooga esimes eskalaatori peale, oh sa mu meie, see oli alla tulev. Vaatasin, et keegi ei näinud ja kähku teise trepi otsa juurde ning väike kontroll on see ikka , mis viiks mind korruse ülesse.

Eile siis Estonia teatris, kus toimus esmakordne uue lühema tüki muusikali etendamine * Armastus salakaubaks*. Selles osales üle eesti 300 koolinoort ja üks nende hulgas oli ka Anete. Anetel on nüüd siis ka suure lava kogemus.

Ja Jaapan ägab loodusjõudude meelevallas. Kohutavad asjad toimuvad ja oma vabariik soovib rajada sama moodi tuumaelektrijaama. Kummaline mõtteviis, kas siis Soomest ei ole võtta juba näiteid, kasvõi jäätmete ladustamine. Kuhu viivad meie oma inimesed, oma Eesti riigi.

Lasin oma alles olevad kanad kukkedega õuele. Kuke laul on nii võimas, et kevad puges hinge.

Raamat *Kehaõpe* Sissejuhatus Alexanderi tehnikasse.

Aleksanderi tehnikat kasutatakse palju hipoteraapias, tahangi sellest raamatust nati siiagi panna.

Viis, kuidas me end kasutame, mõjutab meie funktsioneerimist kõigi tegevuste juures. Ratsutaja puhul mõjutab kehakasutus nii teda ennast kui hobust. Walter Carrington demonstreerib head kehahoidu ratsutamisel.

Hea kehakasutus õppimise juures tõstab õppimisvõimet. Reaktsioonid ja refleksid muutuvad täpsemaks, stress väheneb miinimumini ja ärgas rahulolek võimaldab uude matrejali süveneda.

Lihtsamalt öeldes toob halb kehakasutus kaasa tasakaalustamata koordinatsiooni - mõned kehaosad teevad liiga palju tööd, teised liiga vähe. Klassikaline näide on raskuste tõstmine...

Ratsutamine muutub ilusaks, kui inimene istub vabalt ja lõdvestunult ning on keskendunud hobusele ja selle liikumisele.

Vastlapäev ja Naistepäev.

Liugupäeva on peetud naiste pyhaks. Naistetööd, eriti ketramine, on keelatud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on liugupäeval aga soovitavad. Naised käivad hulgakesi kõrtsis ja ajavad omaette naiste asju...

Minu töökoht korraldas oma töötajatele, kellel vaba hetk, siis soovi korral osaleda. Liugupäeval on järgnevale kevadele ja suvele suur mõju. Sellel päeval tehtavad taiad ja täidetavad kombed mõjutavad eelolevat aega kas heas või halvas suunas.

Liugu- ja tuhkapäeval tuleks võimalikult vara tõusta ja õhtul varakult ilma tuld yles võtmata magama minna. Tangupuder, rasvased herne- ja oaroad ning sealiha annavad tublisti rammu terveks eelolevaks kevadeks ja suveks, eriti kui syya päeva jooksul 7 või 9 korda.

Meie majas on ikka traditsioonidega, sai sõidetud saaniga külavahel kuljuste helinal. Ehk siis idee mehe õe poolt, teha saani sõit vastlapäeval. Hea meel kohe, ega mulle ei meeldi traditsioone muuta.

Kena hobune ja kuljuste helin tekitab paljudes ikka meeleolu ning meenutab vana aega.

Ma ise valmistasin hernesupi sealihaga, aga eraldi sai tehtud ahjukana. Mille peavalmistajaks on siis teine pool. Nati traditsioonide murdmist, plaani sai võetud ka naabrinaise külastamine.

Homme vastlapäev ja vanast ajast jäänud naistepäev.

See aasta on mul siis erakordne aasta, ma ei pea tegema vastlasõitu. Ma ise ei ole ka teinud reklaami. Eelmine nädal korra mu otsene ülemus küsis, kas on võimalust hobuse ja reega viia rahvast Marju kohvikusse. Esimeseks meenus kohe tee, mida mööda peaks reega liikuma = libe ja sellisele teele oleks hea, kui hobusel all oleks talverauad. Ja veel neljal jalal, kuid see asi ei tasu ära. Olnud eile veel tööl 24 tundi tööl olnud, siis Noortemaja külastades vaatasin ka teeolusid. Endalgi kahe jala peal oli tegemist püsti seismisega.

Paningi homse päeva puhul roosid blogi põhja kaunistama. *Kinkisin enesele lilled*: mehed unustavad teine kord lilli kinkida.

Ahjaa, abikaasa tegi traktori korda ja sain oma veotööd korraldatud. Täna oli traka rool sõnakuulmatu. Mitmel korral vedas vägisi ära tee pealt, pidin kaevama, aga ma jälle tegin liiga oma alles äsja taastunud seljale. Ma loodan, et saan selja korda.

Valimised möödas ja tulemused teada.

Rohelised jäid RK ukse taha. Eks näe, missugune saab olema erakonna edaspidine käekäik.

Ok.

Mind huvitab üks asi? Kui palju on neid hobusekasvatajaid, kes on probleemi ees, kuidas manustada ussirohtu hobustele?

Eelmine aasta kurtis mu oma naabrimees, et ta ponidele pole vähemalt 4 aastat keegi ussirohtu andnud. Viimase andmise käigus kutsus ta kohale kohaliku loomaarsti, kelle soovitusel ta ponid päitsetega kinni sidus. Kui prooviti anda, siis ponid olid närvi läinud ja ära lõhkunud kogu puidust ehituse ehk siis boksi. Sinna see rohu andmine ka jäigi.

Ma ütlesin, siis, et teeme ära. Tol korral, tulin töölt bussi pealt ja tema küla suunas, sõidusuunaga kodu (kus minagi elan ehk siis lähestikku). Siis ma pakkusin, et kui koju saan ja riided vahetatud, tulen kohe. Autost välja hüpates kuulsin veel nii paljut, et *mul ei ole sobivaid päitseid, millega ponisid kinni siduda.*

Ma ise mõtisklesin ja imestasin, miks on vaja väikeponidele päitseid...?`= riideid vahetades. Ok läksin siis ja ukse taha jõudes, kutsus ta sisse. Pakkus kohvi, vaatasin ta erilist mini loomaaeda ja siis ütlesin, et läheks teeks selle tõrje ära.

Esimese poni puhul ta ütles, et see ei kannata üldse, kui inimene, teda kinni hoiab, mulle sellest infost piisas. Ma lähenesin ponile pakkusin nuusutada ussirohu süstalt, poni limpsas keelega. Samal ajal kui olin ponile tekitanud tohutut huvi, selle uue asjandusega, olin ma ennast juba sättinud poni paremale küljele ja nõjatusin korraks oma vasaku külje vastu poni. Ta ei kartnud, poni oli veel uudishimulikumaks muutunud. Panin kiirelt oma vasaku käe üle poni kukla ja toetasin vasaku käega poni lõuga, et avada ühte suunurka, süstla sisse viimiseks ja kiire käe liigutusega suruda hammaste vahelt taha keelepära peale, kiire pöidla liigutus ja rohi suus. Korra veel nati suud kinni hoides ja pead ülesse tõstes, et näha seda alla neelamis liigutust. Kombes, poni nati raputas pead ja peremees lasi ta õue, et sama protseduur teistele ka ära teha. Enne uue doosi annustamist keeran uue doosi jao ehk siis süstla sabas oleva rõnga teatava kaalu numbri juurde. Kui see tehtud, alustan tutvustamisega ja sama asend ponile (fikseerin enda vastu surudes, et ta ei saaks pead kõrvale keerata) ja jälle avan vasaku käega suu nurga ning surun kiire liigutusega süstla taha keelepärale. Jälle tehtud. Sama jutt ka kolmanda poniga.

Omanik küsis, kuidas see võimalik, et nii kiiresti ja ei kinni sidumist.

Mina ütlesin*ma ei anna neile hirmu tunda, teiseks tekitasin neis uudishimu ja samas muutsin neile nii enese huvitavaks objektiks*, et neil ei jäänud aega mõelda, et kas see tegevus mis ma teen ka neile kahjuks tuleb, et põgeneda. Inimene peab muutma tegevuse hobusele võimalikult meeldivaks.

Mul seisab ees oma karjale pediküüri tegemine. Enne teen ussitõrje, siis pärast värkimist vaktsineerimine.

Ootan sula...

... pool aiast on lume all. Hetkel piirarb 6 ha maa-ala karjusenöör. Mul puudub vool, ning hobused eriti noored on selgeks saanud, et inimene on hetkel saamatu. Kuna lumega ei saa ma kunagi sellist elektri laksu, mis mõne noore hobuse ohjamiseks vaja oleks.

Ma olen selgeks saanud, et vahel noore hobuse karjast eraldamine aitab jälle ta ulakustest mõneks ajaks eemale viia, kui vanemad hobused eelistavad ikka karjust, kui mingit kindlat suletud territooriumi, mis annab neile oma turvatunde või nimetades seda siis hobulinnakuks, kuhu peale hobuste enam keegi ei mahu. Isegi oma talu koerale näidatakse koht kätte, rääkimatta naabri kassist, kes on hiirejahti ennast sättinud. V.a. metskitsed, kellele lubatakse isegi silo süüa. Millegi pärast kitsedesse suhtutakse kui omasugustesse.

Edaspidi hakkan kirjutama veterinaarsest ravist ja teatud haigustest, mida saab hea jälgimisega ära hoida.

Tassa ja Anete poseerimas.

Hip, hip, hip ... hurraaa

Kui ei leia muust abi, siis hobu salv on parim ravim... Ihahaaa iihahaa... jne. nüüd siis hobudega võidu karjamaal kevadet hirnume...

Kel selja valu või liiges tuikab, hobu salvi kiirelt peale määri,

küll sel suurem abi.

Ei pea jooksma kohe tohtri manu...

Õnneks, et seljavalu ainult ühe päevaga piirdus. Kartsin, et asi võib isegi veel hullem olla.

Mul oli plaanitud täna suusavõistlusele minek Raplasse, kuid jätan minemata eilse selja valu pärast = eelistan taastuda, kui uusi vaevusi taluda.

Kuigi on veel üks üritus *ettevõtlikud naised Raplamaal* ei viitsi isegi sinna minna, kuna homme peab tööl olema 24 tundi siis eelistan kodus olemist. Järgmine nädal on üritusi piisavalt, siis vaja veel silo vedada, loodan et küljeluu ka teatud päevaks traka korda teeb.

Hobuseid sisse pannes õhtuti on tekkinud hobustel oma kindel tava, kes kuskil olla tahab. Herta ja Teele tahavad maja otsas laudas viibida. Hertast saan aru, ta ju oma mõistusega võtab, et ta ka on poni. Talle meeldib väikeste hobuste seltskonnas olla. Suur hobune ja poni mõtlemine.

Eile lisasin nati psühholoogia alast materjali. Vahel selliseid materjale leides, on see enesele marjaks lugemisel.

Eile oli oma ette teema, kuidas ma hobuseid joota saan, aga suutsin siiski oma tegemisi nii teha, et koormasin vähe igats sorti järskude liigutustega tegemisi. Eilsest tegin järelduse, et kõige raskem on loomi toimetada, kui on palavikku 40 kraadi ning kopsupõletik kaasa arvatud.

Maa inimese elu on juba korra selline, et peab hakkama saama, ega loom küsi, kuidas sa ennast täna tunned * Okey ma püüan ise hakkama saama, et maga rahumeeli, et toimetan ise oma vajadused...* lahe oleks, kui need loomad oma mõistmiselt nii kaugele jõuaks ja seda vajadusel perenaise - peremeestele ka teada annavad.

Midagi olulist...

Armastus = fookus iseendas

Kas me täiskasvanuna siis tegelikult teame, mida me tunneme, mõtleme, tõeliselt soovime, või trambime me jalgu nagu isekad lapsed, kes nõuavad, et teised meie vajadusi täidaksid ja soove silmist loeksid, meid kiidaksid ja väärtustaksid? Teeme seda seni, kui pole armastust enda väikese ja „tühise” olemuse juurde koju kutsunud. Armastust iseenda vastu, mis tunneb ja teab enda eripära ja vajadusi ning ka nende kõige paremini täitmise saladust.

Armastuse enda sisse tagasi toomine on teoreetiliselt lihtne, kuid praktiliselt võib-olla terve elu kestev „töö” iseendaga. Täieliku teadvustamise korral võib see aega võtta üsna vähe. Kui me oma fookuse isendasse tagasi suuname ja armastuse oma väikesesse tolmusesse igapäevaellu kutsume, siis paranevad suhted maailmaga. Kõige aluseks on terve, armastav suhe iseendaga. Selleks oleks kõigepealt vaja enda olemust mõista, oma vajadused avastada ja vastutus nende rahuldamise eest teistelt endale võtta, seejärel enda ja teiste vahelised piirid paika panna ja oma tõde ja väärtushinnanguid vajalikul hetkel kaitsta. Hea suhe iseendaga tähendab reaalsele iseendale otsa vaatamist ja selle pildiga rahus ja kooskõlas elamist, enda eest hoolitsemist nii füüsilises kui emotsionaalses plaanis. Kui me teadvustame lapsepõlves või nooruses hirmu üksilduse ja emotsionaalse hülgamise ees, valu läbi elame ning oma sisemise lapsega taas kontakti saame, siis annavad kõik sõltuvused järele.

Endaga sõbraks saamise järel on järgmiseks sammuks andmise ja võtmise energia tasakaalu saamine heades lähisuhetes. Kui me minevik on olnud halbade suhete jada, siis uude toimivasse suhtesse astumine on võimalik vaid vanade kogemuste-uskumuste teadvustamisel ja ümber programmeerimisel. Sellel hetkel kui usume, et oleme väärt head kaaslast, kutsume ta mõttejõuga oma ellu. Ja seda, et mõte paneb meie sees rakud paljunema või tunded möllama, see on juba klishee ka teaduses. See on lihtsalt juba nii palju kordi tõestatud tees.

Tõeline lähedus kahe inimese vahel saab tekkida vaid siis, kui julgeme olla iseendale truud ning luuni ausad. Julgeme paljastada oma tegeliku olemuse. Seda on aga väga raske teha, kui oleme korduvalt saanud elus signaale, et me pole head sellistena nagu me tegelikult oleme või me vastutame teise inimese heaolu eest. Et meie tunded teevad teistele haiget, et meie käitumine paneb meie kaaslase jooma. Lähedus ei teki usalduse puudumisel ja enda ümber müüri ehitamisel. Kui me oma reaalsust ehedal kujul ei jaga ja teise maailma ilma hinnangute või muutmissoovita vastu võtta ei suuda, siis ei suuda me luua emotsionaalselt täisväärtuslikku suhet. Ausus teeb meid haavatavaks ja nõrgaks, kuid on ainus viis, et tekkida saaks lähedus ja armastus, mida me nii igatseme.

Alustan oma päeva pajatusi seljavaluga.

See ei ole hea asi, eelmine nädal, kui silo vedasin ja traktoril kolmanda rulli kohalt tõmbamise ajal käigud kadusid. Mõtlesin, et nihutan seljaga vastu rulli toetades natuke seda rulli kohalt, et traka jaksaks kohalt esimese käiguga, kuid siis käis üks nõks seljast läbi. Mõtlesin oi jama, et pühapäeval s.oli 27.02.11. Tallinna 14 maraton, kuhu olin ennast kirjutanud osavõtjaks.

Pühapäeval ei andnud suurt selja valu tunda ja sai suusatatud kogu distants. Kuid mis siis eile õhtul juhtus, kas sai töö juures külma, kuigi enda arvates olin piisavalt soojalt riietunud. Öö möödus ... oi oi oi miskit moodi ennast liigutada läbi valu ja hommikul selle valuga oma öötöö lõpetasin.

Bussi peatuses bussi oodates, helistasin mehele, et ta Lipale mulle vastu tuleks.

Õnneks kodus leidus miskit millega selga määrida, ma loodan, et ma hirnuma ei hakka, üks salv mis mõeldud hobustele. Vähemalt vanaema pajatuste kohaselt temaga selline asi juba juhtus ehk siis tema mul hirnub... tegelikult väike nali päevaks, kui asi kipub väga halb olema. Mul võib olla, kui halb tahes oskan siis alati nalja teha.

Kas meis vahel peituvad...

Pipilikud jooned... = ikka

kuulake ja tehke ning ümisege kaasa

http://www.youtube.com/watch?v=GQenKly_V7Y

võrratu on oma päeva selle lauluga alustada. Igas päevas leidub miskit, milles iga pipratera magusamaks muutub

http://www.youtube.com/watch?v=AaMVFDPQ5YE&feature=related

midagi vana, mälestusi ette toob.

www.youtube.com/watch?v=k_x9gvG9cnc&feature=relatedhttp://www.youtube.com/watch?v=NuniJEdpqfU&feature=related

Eedelweiss

http://www.youtube.com/watch?v=Xw0WML0OMFo&feature=related

Hanna - Liina Võsa ja Dave Benton

Neid laule kuulates rikastavad.

Mis vahe peal teoksil olnud...

Ilmad soojemaks ja päikegi harvalt pilve piiri tagant paistmas. Tänane ilm sombune, miinus kraadides, aga mitte eriti palju, et toimetamist peaks segama.

Suusamaratonil käisin, ise pean seda ebaõnnestunuks, kuna kohale minekuga kaotasin palju energiat, eks see oli paras seiklus võõras metsas. Aegviidu raudteejaamast on otse mööda asfalti minna 5 kilti Kõrvemaa spordi - ja matkakeskusse, aga läbi metsa... ei tea. Mina suusatasin kohale aga 8 km. Ise muidugi naeran, kuidas siis muidu ma saan kuskil muidu jõuda, kui ikka ära ei eksi. See nagu loodud mulle. Miks just otse minna kui ringiga saab, ehh õnneks suutsin suusatada kogu distantsi, aga ma ei ole tulemusega rahul.

Eilne ilm oli suurepärane, käia ratsutamas, tegelesin päev otsa õue kraani sulatamisega, kuid tõdesin, et pean siiski alla andma. Jootma hobuseid siiski vana viisi. Toast suure piimanõuga vedades.

Valimas käisin hobusega ja kodule lähimas jaoskonnas. Valisin rohelise, kelle see jääb saladuseks. Mainisin jaoskonnas, et kahju, et kahte ei saa valida. Teine kandidaat ,kes mulle sümpatiseeris oli IRl-ist. Seekord, kui asi õnneks, siis jään erakonda veel edasi, kui riigikokku ei pääse, ei jätka enam roheliste ridades.

Vist hakkab kevad lähenema.

Ilmad on kevadiselt päikeselised ja soojad. Ühtepidi olen väsinud talves, tahaks juba sooja ja ratsutada aktiivselt metsas. Raske lumi ei lase metsa liiklema, kui ainult suuskadel. Suusatada on ka lahe, aga igal asjal on ka idee ja väärtus.

Mu laupäevane silo vedu lõppes kolmanda rulliga, traktori käigud kadusid, ainus esimene käik jäi, see on juba korduv viga. Mul vaja see korda teha, enne kui ma Tartu lähen, siis vaja rohkem ette vedada.

Mõnus ilm...

Loodan täna traktori käima saamisele. Ja vedada ära oma kahe - kolme nädala sööda hobustele.

Meil on kodune elu poliitiliseks läinud, lapsed isegi uurivad materjale, mis ma olen koju hankinud, siis kas lehe vahel kaasa panduna. Täna uurisime, kellele ikka häält anda. Lapsed ka uurivad ja üritavad oma arvamust avaldada.

Lähimal ajal pean hakkama valmistama uut kodulehte, olen sellega muidu algust teinud, aga vaja veel neti. kanalile, klientidele kättesaadavaks teha.

Eks näe millised muudatused lähimal ajal läbi viin.

Avan peatselt uue kodulehe... jälgige kindlalt.

Midagi hingele...

http://www.youtube.com/watch?v=n5cRgyLkbAU&feature=related

...meenutab mingil määral lapsepõlve, väiksed meenutused aitavad väsimust eemaldada.

http://www.youtube.com/watch?v=PObGim6TfQg&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=IMgslh8n478&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=RxPZh4AnWyk

http://www.youtube.com/watch?v=Ej1zMxbhOO0

http://www.youtube.com/watch?v=4-L6rEm0rnY&feature=related

Kui olen väsinud, olles unustanud miskit ja korraga kuulata kuskil meeleolukat muusika või laulupala, mis meenub lapsepõlvest. Kaasa laulda südamest, mulle meeldib laulda. Teine kord teen seda metsas. Lapsedki laulavad, alati oma mõttes tänan oma südames oma esivanemaid, kellelt olen ma mu lapsed pärinud lauluoskuse.

Eilse jätkuks...

Oli mul ka üks saanisõit Raela külla. Sinna minekuks sai plaanitud mõned päevad varem mismoodi sinna lähme. Lastega arutasime, et mitte ühele hobusele anda liigset koormust ja vältida märjaks sõitmist. Minu aja arvestus kohale sõiduks osutus täpseks. Üks lõik teekonnal osutus selliseks,et saaniga ennast rööbaste vahele ära mahutades meenutas mu liikumine rohkem nagu külgkorviga mootorrattal krossirajal küll vasakule või paremale kallutades, et raskuskese jääks püsti tõusva küljele. Raelast tean vähe, enam olen tundnud huvi LK alustele objektidele. Mõned korrad oma killavooriga sealt läbinud.

Raela küla ristub paralleelselt Pitseri kurviga. Pitseri kurvil on ka teine nimi *Lennart Mere kurv* selleks on jällegi veidi minevikku tagasi põigata. Kes seal lähedal elavad teavad seda selle pärast, et kunagi Pärnust naasnud Meri (tol korral juhtinud ise autot, Nõuka ajal) ja selle koha peal kaotanud juhitavuse ning sõitnud teelt välja. See kurv on kaotanud, järsu nurga paar aastat tagasi tee remondi käigus. Ega Meri ainus seal teelt välja sõitja ole, neid on üksjagu kehvade teeolude mitte arvestamise käigus kraavi libisenud.

Ok, see selleks sõit sõidetud, kutsuti korraks sooja, nati soojendust sisse sai ka kiirelt tagasi teele ennast asutatud. Vahepeal helistas abikaasa, kes valmistas mulle suurimat head meelt, et oli saanud vahe peal traktori käima ja otsustas koos poja Joeliga ühe silorulli ära tuua. Aeg oli juba hiline, aga marjaks seegi. Igal juhul, rull on kodus ja hobustel ees. Mis edasi, otsustan juba reedel.

Mure lahkus selleks korraks, eks see vene tehnika nõuab ikka lepliku meelt kiirustada ei saa. Olgu siis nii kiire ja appikarje suur, kui ikka tehnika keeldub käivitumast ehk siis külma täis ei aita siin ussi ega püssirohi palvetamisest rääkimata. Tegutseda, tegutseda ja oodata vajalikku ilma soojenemist. Loodame, et lähimal ajal see juhtub. Ega eriti seda külma nagu ei tahaks.

-27 ja külmad ilmad jätkuvad...

Eilsele tõsisele jutule jätkan oma hetke muret tekitavatel teemadel. Sööt, sööt, sööt ja veelkord sööt jne. Mul on sööt otsakorrale jõudmas ja siis enam hobused ei seisa aias. Juba eile sai traktorit käivitatud ja veel mehe automüügi vaimustus siis segas omakorda, traktori käivitust. Eilse päeva jooksul kolm korda proovitud ja tulutu tegevus. Öö läbi soojendatud ning tekkidesse mähitud traktor ei andnud tänagi lootust, et käima hakkaks. Jõudsin ühele olulisele inimesele helistada, kelle käest on plaan osta heinarulli, et vedada karjamaale ette. Edasi jätkan ette vedamist küla peal seisvatest heinarullidest, olgu siis nii külm tahes. Eks jah, vene tehnika on nagu ta on, raske külmaga käivitada ja samas eks eneseuhkus on ka see, mis ei luba kelleltki abi paluda. Kahtlen kas eneseuhkus, meil on neid inimesi väheks, kes appi tulevad. See on üks, mis tekitab raskusi kellegi appi kutsumisel. Keda kutsuda...?

Eks need külmad on paljusid katusmustesse pannud.

Meie minemine on teiste tulemine...

sellel pealkirjal on sügav mõte, tahan miskit teha, mida teha...? edasi minna= siit tekivad juba küsimused, kuidas oma soove, unistusi teoks teha, kellele loota, keda usaldada, kust leida abi ... jne. kui palju küsimusi.

Olen teelahkmel, teades omi võimeid leiaksin tööd väljas pool kodu, kuid lõpetada tegemised kodus ehk turismi alal. Ei tea ei oska selle koha pealt, miks ma selliseid asju mõtlen, kui palju seovad loomad ja maaelu koha peale kinni. Ootamatud väljaminekud loomade haigestumise näol. Missugune vastutus ja kui loom hukkub, siis peame kellegile seaduse alusel vastust andma, kuhu ja miks. Sama on ka siin inimeste maailmas. Kui keegi sureb, peab ametlikult vormistama paberi peal, läbi meditsiini töötaja.

Olen peatselt omandamas bakakraadi, millise valu ja raske tööga see tuleb.

Kas fanatism, hobi või sootuks oma enese proovile panek.

Mul on nüüd isiklik maratoni rada. Ja jaa, nii see on, ma ei keela seda rada ka teistel kasutada. Ainult raja lõpp on Lipametsa külas või siis vastupidi Raplas. Antud hetkel lugu jutustan oma viimasest tööl käimisest. Olles läbi mõelnud kõik nüansid liikumiseks suuskadel tööle, ainus mis muret valmistas, kas suudan rada teha 15 km järjest, järsku väsin...? Kuna pealmisest kihist moodustab ju pehme lumi, millest suuskadega läbi vajun ning kõvem pinnas, mis moodustus viimase sula ajal. Pehme lumi tekitab veel tugeva hõõrdumise nii, et missugune töö käe lihastele. Üle poole distantsist läbitud, hakkas mure minust kaduma, asendus hoopis hakkama saamise rõõm. Olles ületanud Kuusiku jõe silla, ooo kiirus kasvas paaristõugetega ning jälgides hingamisrütmi, et hingamine püsiks liigutuse rütmis.

Eile sama tuldud teed ka tagasi suusatatud, aga siis meeleolu tõstis juba päike ja selle soojus. Super nädalavahetus. Kaifisin seda, kas peab ilm tingimatta mammut üritusele osalema minna, kui seda sama saab teha oma kodukandis.

-28 kraadi, kas romantika või ekstreemsus...

Kuigi eile hommikune kraad ka nii näitas, siis päev osutus päikse käes nati kehvaks, kuna tuul tekitas -20 kraadise pakase. Siis päevaseks tööks sai tehtud, et hobused joota, ikka üks mure ka, nende külmade ilmadega. Mõtlen ikka öösel ja päeval, et ega külm hobustele liiga tee. Kui miskit näen, hakkan kohe muretsema. Üks päev hobuseid sisse pannes avastasin hiljem, et Teeba ja Teele ajasid taga varjuall Pässut. Sain hirmsat moodi kurjaks, kuna teine vaeseke oli märjaks kohe jooksutatud. Tekid selga, imestasin et mis neil rumalukestel pähe läks, et Pässut nii taga aeti.

Suusatama, ikka suusatama agiteerin kõiki, lihtsalt super, eile õhtul ka üks 15 km teekond ettevõetud, oi oi oi ja kuhu veel.

Missugune energia, kui Rapla oli veel jäänud 3 km, tekkis mul selline tunne, nagu oleksin võistlusrajal, ehk siis lõpuspurt oli võimas. Minu teekonda saatis mu hea enesetunne ja mõnus kuusõõr taevalaotuses. Ja eks vastutulnud autojuhtidele võisin meenutada tulnukat teiselt planeedilt. Kuna nina ja suu olid kaetud salliga, siis võis jääda selline mulje, et teise planeedi olend on laenanud mõnelt suusad on asunud hoolega trenni tegema tee ääres. See selleks, lahe kild selleks päevaks. Kes tahab usub ja kes ei taha see ei usu...

Minge suusatama...

Nii mõnna päikse soojuses suusatada ja metsloomade jälgi ajada. Üks kui halb võib meeleolu olla, on suusatamine looduses mulle üks mis tuju tõstab. Tahaks ujuma minna, aga pole autot, ujulad asuvad kodunt kaugel (mõtlen Valtu ja Märjamaa ujulaid).

Külmaperiood.

Yess, yess, mina kaifin neid külmi ilmu, kuigi kütma peab iga päev ja kahte ahju, et hommikuni toas sooja püsiks ja torud ära ei külmu. Nii kaua pole viga, kui vesi majja jookseb ning ei pea veel lund sulatama hakkama. Ja külma lubab nädala lõpuni. See oleks selle talve üks naelpunkte, tahtes panna meie tahtejõudu proovile panna. Nädala jagu külmi ilmu.

Mul endal pole viga, eelistan sajustele ilmadele pigem kuiva külma, kui sula ja lörtsi.

Laura pesamuna on meil nagu virk ja usin kodu perenaine, kes käib lülitab kanadele valguse ruumi. Toimetab hobuseid jagades neile silo, kes sees. Imetlen teda, oi ta on lahe laps.

Lastel veab, saavad kodus olla, isegi õpetajad ütlesid täna Aadele, et ei ole ikka külmaga kooli tulla mõtet.

...Sõbrapäeva jätkuks.

Eile raamatukogust koju suusatades tuli väike mõte, et pikendaks oma kodu teekonda. Mõeldes, mööda läinud päevale ja üldse siis pühenduda nati hämarduvale loodusele metsas. Kena kuu reisikaaslaseks ning maastik, mis muutis teekonna eriliseks. Mitmed karjaaiad läbitud ja tee ääres olevad lumevallid ületatud. Liikusin jälle sellistes kohtades, kus ma suvel üldse ei käi. Kaifisin üksi olemist täie rinnaga, kohati küll koera haugatus unise metsatalu rahva uudishimulikuks tegi, et viitsiti ukse peale piiluma tulla, et mida koer nii haugub. Vahel mõtlen sellistes olukordades, et mida küll inimesed arvavad, et kes siuksel ajal ja veel suuskadel. Ma ise kaifin, kuna vähesed teavad, et ma eelistan radadele rajatuid paiku suusatamiseks. Lumi kannab v.a. eelmine nädal värskelt sadanud lumi moodustab pehme kihi, aga õnneks ei takista see liiklemast.

Koju jõudnud, avasin uuesti arvuti, kuna raamatukogus jäi programmi laadimine pooleli, et jätkata. Ja siis mõtlesin,et panen nüüd hobused ka sisse.

Oh ja ah, mis teha, neid kelle pärast ma välja tulin enam aias polnud. Käisin siin ja seal vilistasin, hüüdsin olulisi hopse nimepidi, aga ei kippu ega kõppu. Vaikus mis vaikus, ainult särav valge täiskuu paistmas. Tagasi tuppa jõudes, mainisin, et ega nad kaugele lähe. Tulevad tagasi `= ütlesin lastele, kuna Farmer koristas lähedal olevatelt põldudelt eelmine aasta silorullid ära, siis pole hobustel enam kuhugi laiama minna, et võõrast varast ampsu võtta (eelnevatel aastatel arvasid,et kõik kuuluvad neile ja igalt poolt on lubatud maitsmiseks võtta).

Ega mul suurt und ei saanud, ikka mure ja iga natukese aja tagant käisin vaatamas, kas on tagasi. Selline tunne nagu ootaks kallimat pikalt teekonnalt. Ühel hetkel kui hakkas jube kobin, siis lastega virgusime ja ma kiirustasin kohe õue vaatama. Oi olidki tagasi. Riided selga kiiresti ja õue ning panime kohe sisse. Eks nälga ajas koju, kohe teadsid kust süüa saab. Meie õnneks on see suur lumi kasuks tulnud, hobused eelistavad liikuda teedel. Oletan, et käisid öömatkal... lihtsalt äge

Sõbrapäevaks kõikidele headele Sõpradele

Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!

Kena Sõbrapäeva, sel kargel talvisel veebruarikuul.

Elupuu talu Ratsamatkad

Kas külm on kimbutamas?

Päike, krõbe külm ning kerge tuuleõhk puuoksi liigutamas. Mulle meeldib, kui puuduvad sademed. Lumi kannab suuski peal, täna ma küll suusatama ei jõudnud.
Hobused jõudsid veel teha oma nalja. Otsustasid kambakesi jooksuralli metsa teha. Lastel oli tegemist, et neid kätte saada. Kuid õnneks on neilgi omad nipid tekkinud, kuidas hobustega ilma sadulata tagasi koju tulla. Keda peab karjajuhiks võtma, siis saab karja vabalt koju tagasi.

Huvitav, kuhu jäävad tarkade ilma ennustajate varane kevad?

Minu tähele panekud varasematest aastatest on selline, et kui lund jagub jõuludeks on seda ka veebruaris. Ilmad veebruaris eeldavad minu jaoks ettearvamatust ja temp. kõikumisi külmalainetel kõige rohkem.

Lasin hobused ka ainult mõneks tunniks õue tuulduma, ega isegi taha tuule ja tuisu ning -11 kraadise pakasega õues olla. Kus tuul riietest läbi puhub.

Lakukivi ümber on pidev sõelumine. Kõige rohkem tarbivad seda trakeenid mõnuga. Imestan, et meeldib teravast lõhnast ja maitsest hoolimatta. Eks selle koostisse kuulub veel söödasiirup, mis teeb sel maitse vastupandamatult vastuvõetavaks.

Väsinud olemine.

Oh jah, olles tagasi Raikkülast suuskadega. Kirun ennast vaikselt, et ei märganud enne kodunt välja minnes kohvi juua. Kolme km pärast langes vererõhk madalale lisaks sellele veel veresuhkru tase. Sellises olukorras tekitab iga liigutus meeletut vastumeelsust edasi liikuda. Alati tuletan enesele sisenduse teel meelde, et mida teha. Tagasi võtta hoogsalt tempolt, rahulikumale. Jah, kuid ma seda head tempot täna ei saavutanud, kui ikka organismis väike probleem, siis ikka seda õiget suusataja tempot ülesse ei kruvi. Enne kui välja läksin oleksin pidanud ka tarbima vedelikku.

Higistama võttis, riided olid seljas läbi märjad, muidu tavaliselt on nii, et kui ma suusatan pikki maid, siis pole mul probleeme. Isegi kui ringiga suusatamast tagasi olen olnud, ei ole ma üldse higinegi.

No nii, viisin siis hobustele selle lakukivi, oii igal juhul hobuste maitse ei peta. Minu maitse ka mitte, naabrinaisele lubasin, et kahju kohe hobustele viia, maitseks ise iga päev keelega sellest kivist. Andsin ka lastele proovida. Lastele meeldis ka.Igal juhul asjaline värk hobustele mõeldud. Horselyx on mõeldud hobustele, kes köhivad, vaatan, kas aitab. Katsetan, ega mu hobused eriti köhi, aga ikka kui üks köhatus on, siis olen juba mures. Las siis olla, nende jaoks.

Mõnus õhtutund...

...oeh kiire päev selja taga. Käisin Aadega kohalikus saekaatris saepuru toomas. Allapanuks kasutan heina ja saepuru, kui kuskilt veel suvivilja põhku saaks, siis oleks in. See selleks, aga nüüd on nii mõnus mõnuleda soojas toas arvuti taga ja siis varsti pugeda põhku.

Ahjud veel köevad, varsti saab ühe kinni panna.

Homme saan siis mentooliga lakukivi kätte (köhivatele hobustele) katsetan, kas mõikab. Mul paar hobust köhatavad, siis mõtlesin, et proovin; tellisin selle Hiven OY müügiagendi kaudu. Homme saan kätte.

Olen vaadanud, et pean hakkama kapju värkima, osadel hopisdel on pikaks kasvanud. Siis enne vaktsineerimist seisab eest kahekordne ussikuur kõigile. Kahe nädalase intervalliga. Kolmele hobusele vaja teha võistlus määruse järgi vaktsineerimine, et saada hobusele võistlus litsents. Oh jah, kus on alles nõudmised, igale asjale ju vaja veel rahasid kulutada.

Võrratu ilm.

Päike, tuule vaikus, sätendav lumi ning karjamaal kari päikse vanni võtvaid hobuseid. Igal hobusel oma asend, mida siis päikse käes soojendatakse. Nii armsad, keegi ei tegele söömisega, isegi minu ilmumisel karjamaale ei liiguta peadki. Vaid silmanurgast keeratakse pead korra ja siis jätkatakse seda kallist monumendi kuju.

Kujutlen endamisi, et mida see nende selline päiksevanni võtmine neile tähendab. Ka mulle meeldib veebruarikuu, siis käib päike kõrgelt ja soojendab nii mõnusalt läbi talve riiete.

Kuigi ööd on külmad ja teine kord varahommikul võivad miinus kraadid tõusta -15 -ni ja isegi vaat, et rohkemgi.

Kaunis on hommik, kaunis on maa, kaunis on loodus kauniks teeb kõik, mis meie ümber...

Veebruarikuu ilmad.

Täna sai siis põhja tuulega võidu sööda vedu korraldatud. Iga kord silo rulliga tagasi sõites polnud jälje raasu ollagi. Nii neljal korral, tõin jälle paari nädala sööda koju, homme ootab ees siis allapanu vedu. Reedel aga heinavedu. Nii see on, et iga päev on midagi teha.

Kummaline on see, et kui ma traktori käivitasin oli kell 11 ringis ja kui ma neljanda silo rulliga aeda jõudsin ning traktori oma kohale tagasi parkisin, oli kell juba jõudnud 14.30 peale. Ehmatasin ära, oot kuhu mu aeg kõik lennanud on. Kuna vahe peal sai veel pliidile puid lisatud, et köök ei jahtuks maha.

Tuppa sain, siis vedasin veel ahjule puud ja süütasin ning üritasin tunnikeseks silma looja lasta, mul veel vaja ööseks tööle minna. Vahetasin valve töökaaslasega ära. Enne veel sai hobuseid sisse pandud, täna nii vilu, tuuline ja tuisune, et mul loomadest kahju väljas hoidmiseks. Silo sisse vedades said osad hobused aru, et peavad sisse ära minema, aga mis Päss ja Testu tegid = kappasid ümber varjualuse ja tegid näo, et neile meeldib kui neid meeletult taga aetakse.

Eile näiteks polnud probleemi sisse panekul. Need hobused, kes teavad, et nende asukoht on maja otsas olevas laudas, siis ava ainult karjamaa värav ja kogukond

kabjaliset näol astub uhkelt maja poole. Hertale meeldib ka ponide seltsis olla. Kui Herta näeb, et Tassa võetakse aiast välja, tuleb ka kohe kampa. Hertat imetlen, päeva ajal tunnen talle südamest kaasa. Suuremad füürerid kipuvad teda kiusama. Hakka või kaitseingliks, aga kes jõuab karjas kogu aeg ühele kaitset pakkuda.

Herr A. Ansip ja tormine õhtupoolik.

Võtsin siis kõne ühele töökaaslasele Rapla, uurides, et kas käis,,kohtingul** Ansipiga. Kuid jah seda ta ei teinud. Olen viimasel ajal põleva uudishimuga poliitikasse sukeldunud. Piisavalt selgitus tööd teinud, kes on kandidaadid erinevates erakondades (uurimustööd teen öösiti), missugune positsiooniline seis erakondade vahel (ehk siis meedias kajastuv statistika)=põnev maailm. Keda ma valin...? Ei tea veel ise, jälgin praegu põnevusega. Võib olla varsti saan teada, kellele ma hääle annan.

Edu kõigile, kes jagavad seda rasket, keerulist poliitikat.

Eestimaa võrratu talv.

Aplaus on puudu, pika pilguga saadetakse teele minejaid.

Mõtisklused maa elust, inimestest ja tegemistest...

Arutlesin hommikul hobuseid jootes, maainimestest ja nende raskest tööst. Maainimeseks ei saa üle öö, see on vanade traditsioonidega ning elusse sulandumine ja omaks võtmine.

Talu elu on koostöö vorm, seda naljalt üks inimene ei vea. Talus on kogu aeg miskit teha, töö ei saa kunagi otsa. Kasvõi sõnniku vedu, mis tegelikult on raske ja nõuab siiski pidevat väljavedu, sõltub sellest, millise pidamisviisi on tegu (sügavallapanul või siis igapäevaselt eemaldatav).
Mul on selleks oma pere liikmed, mis sellest et ma*kõlgun* suvel traktori rooli taga ei saa ma hakkama selle viimase remondiga. Väiksed asjad jah, kõrvaldan töö käigus.

Tihti on nii, et talu elus selgub, kes miskit tööd teeb ja kellele meeldib parema meelega midagi teha. On asju, millest ei pääse keegi, kõige lihtsamad asjad: ahju kütmine, tubade koristamine, toidu valmistamine = need on elementaarsed asjad mida peavad kõik pereliikmed oskama.

Pidada talu ainult enda ego upitamiseks ei saa, ühel hetkel saab omaenese ramm ja mõistus otsa. Ja ka, et tutvusringkond ainult takka kiidab... * oi kui tubli ikka jne.* Lähtun ühest targast mõttest ehk siis oma vanaisa nõuandest * proovi ühega, kui saad hakkama, siis arenda edasi, aga kui tunned lagi ees, siis tuleb hakata mõtlema, mida edasi teha*.

Mulle endale meeldib maal, viimasel ajal olen küsinud endalt, kui suureks tahan viia oma hobusekasvatust...? praegu oleks vastus jään selle juurde, mis mul on suurendada ei taha. Tunnen, et selles on mu aeg piisavalt täidetud ja saan tegeleda ka endale huvi pakkuvate asjadega.

Lapsed on loomadega kasvanud ja harjunud nendega, teavad et iga loom on vastutus ja kohustus mis on võetud majja või siis sündinud.

Meie talus on hobuste sünd küll madal, aga selle eest suudame kõikidega piisavalt ümber käia ja eale ka sobiva koolituse tagada.

Jänesehaagid või slaalom suusatamine...?

Nii, nii kenad ilmad tõid ka meie väikse Gerli meile. Aktiivne tegevus jälle lahti. Hetkel me ei näe telkust olulisi kanaleid, siis ei see meid häiri. Oluline on, et hobustel oleks sööt sama ka endal. Lastel on huvi rohkem suusatamisele pühendada. Vähemalt eile käisid 3 km kaugusel poes, aga tagasi teel otsustasid Aade ja Joel, Gerlile oma koolimaja tutvustada.

Ma ise imestasin, et kuhu lapsed jäävad, pidime ju trenni tegema minema. Vahe peal sai söök valmis ja selleks ajaks ka lapsed saabusid. Meil on võimsam trenn, kui alguses lapsed suusatasid, siis veel tunni ajane ratsutamine. Meil ei ole praegu võimalust kasutada platsi, siis teeme oma tunni ajase trenni, saani sõiduringil. Lumel moodustav koorik ei ole hea hobuse jaldadele, nii ongi et me kappame siis külavahel.

Üks hea asi, mille üle on hea meel, et saab lihtsamalt hobuseid joota.

Täna tegid Anete ja Gerli kaks korda trenni. Hommikul teades, et Gerlile tullakse kella 12 järgi sai siis oma ring ära teha. Galopiga oli nii, et Anete kes Testemonaga ees, kelle sammu ei anna võrrelda poni omaga. Muutub taga olijatele galopp pigem kihutamiseks, kuid see pole meie eesmärk, et hobuseid märjaks ajada.

Ma ise käisin suusatamas ja tegin ka korraliku ringi, vahe peal põikasin Sokkel OÜ kuuluvast paekarjäärist läbi. Proovisin alla lasta, ägeeee .... lahe. Mõtlesin naljaviluks sellist mõtet, oleks hea, kui Sokkel OÜ omanik ise oleks nägemas, kuidas ma jälgi tegin lisaks jänese jälgedele. Teades, et kaevanduse pooldajaks on meie maakona maavarade peaspetsialist Raul Aalde. Oiii kuidas oleks tahtnud näha nende nägusid, kui ma oma hulljulgust iseendale demonstreerisin. Suusatamine on in... lahe. Saab sinna, kuhu praegu raske lume ja läbipääsmatu maastiku tõttu hobusega ei pääse.

Need huvi pakkuvad paigad Raikküla ja Lipa ümbruses sai siis üle kaetud.

On alles huvitav elu.

Elu saab olla nii huvitav, kui me ise selle teeme. Kui meid ümbritsev mõnus tutvus - sõprus ringkond, kes aeg - ajalt tunnevad huvi, kuidas ikka meil läheb ja külas käivad ikka ellu nagu päikese kaasa toonud.

Inimene on sotsiaalne olend; ei saa ju väita vastupidist, et ei ole.

Nädala alguses olles mure vaevas, siis nüüd ainult naeran, kuna jootmine muutus lihtsamaks. Saab otse kaevu juurest kraanist vedada enam ei pea majast vedama. Ja nüüd ainult imestan, kuidas Päss ainult tahaks oma kaoja pange poetada. Mul läheb iga päev jootmine pooleks tõrjumisega. Pässul nahk sügeleb, siis arvab, et kui ta veel panges saaks oma nahka nati leotada, oleks see talle vast mõnuks = (mõtlen mina hobuse keha keelt mõistes ehk siis oma arusaamise keelde tõlkida). ... aga pange pugeda ühel suurel hobusel nõuaks nagu kaamelil nõela silmast läbi pugemist. Nii ongi, et veel lust ja lillepidu, seda enam kui ma veel karjamaal viibin, on ta veel tähtsust täis julgeb hambaid näidata Teebale ja Teelele, et neid siis teatud keha märkidega seletamatult eemale peletada.

Herta on lahe hobuse kuju, üks õhtu ponisid sisse pannes tahtis Herta koos ponidega lauta minna ja nüüd saabki ta iga päev oma tahtmist laudas öö veeta. Mis teda sinna viib, on meie pisi hobu, kes pesamuna Amanda, kellesse on Herta sügava südame sopini kiindunud. Pidades teda oma lapseks. Kuigi see laps hakkab juba täis ealiseks saama, ei ole Herta enesele aru andnud, et ei pea olema talle ema eest. Mis teha, kui hobune on olnud 6 aastat üksi, siis oma igatsust jagada mõne poni näol ongi see, mis tema mälestustes esile tuleb. Kuus aastat tagasi oli tal varss, mille ta pidi jätma oma vanasse kodusse. Ja see tekitab temas selle vana aja igatsuse.

Meie võrratu Tutt - Saba.