-3 ja päikese tõusugu temperatuuri langemine

Vabad päevad mööduvad ruttu, kui on tegevusi. Kui noorem rahvas kahe päeval ratsatrennidele aega kulutas, siis mina jälle musta kulla kaevandusele. Aina tühjemaks hoone ikka jääb. Muidugi naudin ise ka ruumi tühjenemist. Kõige hämmastavam nagu sauna laval istuksin, kui koormat peale laadisin. Riided seljas täitsa vesimärjad. 
Poisid veetsid valgema aja väljas, algus möödus neil ainult möllamisega, kuid Fryc üritas naabrimehe karjakopli nurka püstitatud naiskujuga mingeid seoseid otsida, kuid selle tunnistamise tõttu unustas viimane üldse ennast. Iga asi kujunes suure ehmatusega, kui miskit müra kuskilt kaugusest selja tagant tuli. Kui nad koos suurema karjaga olid, ei olnud see naiskuju kellegile nii hirmu äratav. Ja tegu oli kummagile talve tekkide selga panekuga, kuid kahe peale selle ära tegime. Teen ka massaazi jätkuvalt neile kahele. Tundub, et mõikab. 
Muidugi laupäev oli kõige kehvem ilm, siis poisid Fryc ja Pokker olid sees. Ei raatsinud välja lasta, kuna poeg tegeles küüni müüridele uute palkide hankimisega, et sellele mingi katus peale meisterdada, et kehvemate ilmadega teistele enamus ajast õues viibivatele kabjalistele ulualust pakkuda. Ootan jätkuvalt õige tellimuse kohale jõudmist. Tahan väikeloomad eraldi pidamisele panna. 
Viimaste päevadega oleme läinud üle talvisemale söötmis reziimile. 
Muidugi ka kella aeg muutus taas talvisemaks, nii et päev on lühike ja vara pimedaks läheb. Terve see aasta on meediakanalites kajastatud, et kas jätkata kella keeramist või see lõpetada... Hetkel pole ma veel kuskilt lõpp tulemust kuulnud. Vastused millegi pärast on jäänud kõikuvateks. 
Täna hommikul alustasin päeva varastel tundidel, kõige pealt kohvi, siis auto sooja panek ja esimene ring hobuste juurde. Lihtsalt näha kuidas öö veetsid. Mainisin kõigile, et teen tiiru Raplasse ära ja kui tagasi naasen kohe ka neile nina esised ette jagan. 
Tagasi jõudnuna vahetasin riided, jagasin maja taha hobustele oma sööda, siis tõin mõned üleannetud ponid, kel vahest mõistus ületab kapjade madistamise. Olles Kati ja Kelluka karja tagasi lasknud, tegelesin väike poni Mannu ja Albuga.
Uhh toaski on temp jaheda võitu, olen rohkem selline kellel vaja on soojemat olemist toas.

Viimasel ööl nähtud unenägu oli väga tähendusrikas. Tegu siis oma naabrimehe noorema poolse välja andega. Unes on vahel ikka omapäraseid asju näha. Kuna veel tegu täiskuu ööga, siis suuremas osas ööst möödus mul ärkvel olekus ja voodis külge keerates. Kuna koerad olid vait ei pannud see kordagi mõtlema, et peaks karja kontrollima minema. 
Unes näha kellegi hoiatust ja konkreetse inimese ebaviisakat väljendus stiili oma eksrpuudi suunal suuremas seltskonnas. 
Olles juba linna Valdeku tänavale keeranud kui esimene kõne naabrimehelt telefoni ekraanile ilmus. Kuna pidin tõmbama kõrvale liiklusest, et vastata kõnele. Juba esimeste lausete puhul purskus ilmatu sõnavaling süüdistava tooniga... nojah, aga mainisin, et tema sokk vedas kitsekarja meie majapidamisse. Ja meie oleme sunnitud tema ülbe soku tõttu omi kitsesid mujal karjatama, sest me lihtsalt ei soovi enda teadmata paaritusi. Ja kuna sokk on veel tõeliselt meie koerte suhtes ülbik, siis jah on mõned korrad meie enda kitsekarjaga lausa hoonesse trüginud. Muidugi nägime ka kuidas kitsekari soku eestvedamisel ka tee peal kolas ja metsas üle tee võsa raadamas käis. Olgu mis on, ootan seda hetke millal mõni apsakas juhtub. Tahan näha kes süüdi jääb... siiani olen mina koos oma hobustega süüdlane olnud, aga kui tema loomad igapäevaselt meie maadel ja lausa aeda tungivad, siis on tema meelest okei. Ei viitsi tema  jauramist kuulata, aga eile hommikul lausa irvitasin vestluses näkku, mille peale ikka naabrionu ikka oma paha meelt üritas mahlakate sõnadega mind kostitada... kuid toredam oli see, et kuuldud sõnad olid sama inimese suust unes... Uskumatu ennustuslik unenäo süzee kokkusattumus elu tegelikkusega...
Tänane ilm jube lumelärtsi segune, tänase seisuga sai lahti võetud teine heina rull. Olen väga rahul heina lõhna ja kvaliteediga. Tänane päev ongi läinud tihedama söötmisgraafiku tähe all. Poisid Fryc ja Poku jäid sootuks sisse, lisasime nende seltskonnale veel väike ponid. Mainisin, et neil peab olema pidevalt söök ees, on nad rahulolevad. Ja nii nad naudivad sees olemist vahe peale oma suutäisi mäludes aknast välja vaadates. 
Poeg alustas varjualuse rajamisega et õue hobused saaksid taas vanaheinaküüni müüride vahele varjuda. 
Järgmisel nädalal on vaja hankida allapanu, lakukive ja plaani võetud varustuse pesu ja õlitamise vahendeid. 

Fryci ja Pokkeri majja tulek on meid niipalju mõjutanud, et kogu elu hetkel on nende heaolule pühendumine. Eilsele ratsamatkale minek ja hobuste saduldamise ajal otsides puudu olevaid sadula-matkakotte, tuuseldasin mina aidas-sadularuumis kristus sobrades, kust ilmusid tallele pandud kasutatud ja väheke kandmis tihedusest kannatus jälgedega tekke, kuid leidsin neid saab väga edukalt veel Pokkerile ja Frycile ära kasutada niikaua kui uued sobivad ,,hobukleidid" ümber saame. 
Eilne matk kulges suurepäraselt, Pokkerile panime veel trenni teki, kaalusin, et kas mitte Frycile ka mitte panna (oleks panna olnud). Oleme olnud hobuvarustuse müügikuulutusi jälgides väga tähelepanelikud olnud ja nii mõnegi varustuse kogusse sobiva hinnaklassi kuuluva eseme omastanud. Ja hetkel kas siis puutumatult veel pakendis seismas. Trenni tekke oleme vähe kasutanud, kuid jah. Nojah see sinine trennitekk sai eksikombel torikale ostetud, kuid temalegi oli see suht nagu õhtuseelik seljas. Ja lapsed hirnusid mu ostuvalikut, muidugi mainisin, et ma ikka maha müüma ei hakka, kes teab kus seda veel ära kasutada saab. Ja nüüd oli see nagu rusikas silmaauku, Pokkerile väga hea. Pokker ja Fryc nautisid teiste hobuste seltskonnas maastikumatka väga edukalt ja klassistliku kõrgema ratsakoolihobustele omaselt. Minnika sillast üleminkut mõlemad ei kartnud. 
Muidugi meil oli ka nalja eilsel matkal, Teeba-Milagros meie kõige suurim kroku on poistesse armunud (ehk siis selgus, et kevadisest paaritusest tori täkuga taas jälle null seis). Tagasi tee oli suht raske ees sõita, kogu aeg lendas pilk poistele. Ja  pilgu keeramisele ka natuke innale teatud käitumisjooned avaldusid.
Täna kui poisse taas ühisele karjamaale lasime, aga seekord juba tekitatult. Tegid mõlemad au galopi ringi, tõmbamaks endale karja tähelepanu. Ja muidugi eemaldus koheselt Teeba, kes armunud pilguga neile järgnes. Ja suurt huvitatust väljendasid ka Herta ja Laoumurella, kuid täna ei läinud nende poolse rünnakuga, piirduti lihtsa huvitatusega. Teeba jäi nende vahele, eks kari üksteist hoiab. Võtab sõnatuks, täitsa pöörased need loomad, kel järsku hilis sügisel armumised ehk siis innale viitavad tunnused välja on löönud. 
Tänane karjaga kokku laskmine näitas, et enamus karjal on juba nende olemas olust ükskõik. Viimane öö sõid hobused platsi ikka tühjaks mis neile ette sai pandud.  Hea meel, et võtavad praegust elu juba naudinguga. 

Viimane öö, veetsid uued hobutegelased ninaga aknalauale nõjatudes. Heina polnud puututud. Käisin ühe öö jooksul mitu korda neid kaemas. Ja ühel korral tõstsin heinasületäie neile akna lauale. Rääkisin, et peavad ikka öö sees olema ja hommikul saavad õue karja hulka.
Vot mis tähendas eilne kohtumine uue karjaga. Mulle oli see täiesti üllatus, et Pokker ja Fryc söömast keeldusid. Kuid mis teha värske ädal tekitas rohu järgi isu. Ja eks uued sõbrad karjamaal  tekitasid uue ootuse ja uue mõtlemise. 
Eilne varustuse proov näitas kogu nende suhtumise ja olemise, aga eks vaatame kuidas meil nendega kulgeb. Hetkel otsime sobivaid tekke, siis saavad juba rohkem õues viibida.

Meie uued õpetajad

Tänane päev läks Pokkeril ja Frycil kergelt. Kuna vaatasime oma varustuse hulgas sobivat varustust individuaalseks kasutuseks. Kuna raskemaks ülessandeks oli Pokkerile sobiva sadula leidmine oma seisma jäänud sadulate hulgast. Kuid liikumist ratsanikuga nautisid, eriti veel, kui nende liikumisi  saatsid trenni aia taga kadedaks tegevad pilgud meie hobuslaste näol. 
See, et nad on kõrged pole meile probleeme. Oleme ennegi kõrgema kasvulistele hobustele hoiukodu pakkunud.
Üks põhjus, mis ajendas kogenud ratsakooli tunnihobuseid võtma endale. Oma tori märaga kolme aasta paaritused kõrgema kasvulise täkuga, mis on luhtunud siiamaani selgusetu, kas tegu täku potensiaali või mära stressi minekuga. Ja kui aeg nagu tühja on jooksnud, siis peab millegagi kompenseerima. Hetkel üks idee seisnes, kuna meil noored sportliku laadi ponid majas, on hea kui leidub kõrgekasvulised kogenud sporthobused. Kes õpetavad meid, kelle kaudu saame õpetada ka omi noori ponisid. Head õpetajad ja kohtleme sama vääriliselt ja võib olla veel pareminigi, nagu koheldi neid ratsakoolis. Minegid lubadusi ei anna, kui oleme vähemalt koos suutnud eksisteerida aasta või rohkem. Elame näeme aga jagan siia nüüd tihedamalt nende tarkade loomade tegemistest ja olemistest.

 Koolivaheaeg ja meilgi on plaanis ühte koma teist. Kui selleks ilmad lubavad.
Eile siis saabusid meie uued sõbrad kabjalised. Rahulikumat pensionipõlve pidama. Tegu sporthobustega ja ühtlasi ka teistsugune vastutus võetud. Rohekm tööd, üheks tööks tuleb tekitamine. Ja muidugi massaazid, kuid see on asi mida oskan ja õpin pidevalt juurde. 
Kuna meie enda kari on ühtne ja meeskondlik, loodame, et neistki üsna ruttu karjaliikmed saavad. Hetkel kõige suuremad krokud, kes on valmis võõraid oma üleolekuga kostitama on Anne-Mai ja Teeba. Teistel karjas olevatel kabjalistel aga savi.  
Üks päev tuleb koolitus Eda Vallimäega, kuna on plaan oma noortega ikka maatööga jätkata. Anne-Maiga peab lisaks tegelema tema hirmudega veiste vastu. 

Viimased paar päeva on ikka mõnusalt soojad ja tegutsemisrohked päevad olnud. Aeda koristatud ja sõnnikut veetud. Ja sõnnikut veel küla peale klientide soovidele vastu tuldud. Autot remonditud, viimasel amordid vahetusse. Küla peal talvepuude tegemisel abi osutades... 
Tegevust on palju olnud, mõtlengi, et kuhu kadus mu  kahe nädalane puhkus, aga ütleks väga asjalik puhkus olnud. Sai ka Soomes ratast väntamas käia, Eesti enam ei paku pinget. Eestis nii palju ringi kärutatud. 
Viimasel aastal olen kasutanud hobustele lakukivina biotiiniga ja ütleks, probleemsete kapjadega Herta on saanud lõpuks kabajd korda. Ja kuiva suve puhul maastikule või karjamaal olles sai teisel ikka kapju tõrvatud, mis spetsiaalselt mõeldud kabja niiskus tasakaalu hoidmiseks. 
Täna tegime metsa tiiru, alguses oli mõte mitmeks tunniks, kuid teekond jäi seekord tunnikese lühemaks, aga lubasin, et kui ilmad väheke lubavad, siis lähen ikka mitmeks tunniks maastikule. 

Pilt internetist, Sirje Saare tehtud, lisasin siia, kus meie orienteerujad. Tüdrukud tõid seekord teise koha...

Tegutsema jätkuvalt, viimane nädalavahetus on ka selle tõestuseks. Käisime Viljandimaal Uue-Kundru talus ratsaorienteerumisel osalemas. Õigemini seekord osalesid Aade ja Anete, Teeba ja Tassaga. Laadimine treikusse on ikka üks rist ja viletsus. Kui kodus poleks meie pisikest päkapikku Amandat, siis oleksime teab kui kaua neid kahte peale laadinud. Venivad nagu taksikoerad, kuid tagajalad ei taha kuidagi keha all kuuletuda ja kaasa liikuda, siis esijalad koos kaelaga maitsva müslikausi suunas ikka pikaks pikaks venis, aga kui Mann paar korda läi treiku jalutas, jalutasid kohe meie tibid ka sisse nagu poleks midagi olnud. Oleme ennegi seda taktikat kasutanud, et meie päkapikk Mann aitab peale laadimisel alati.
Teine koht võistkondlikult ära tuua. Oli ok, eks üks apsakas oli ka, tüdrukud kaotasid ajas, kuid punktide leidmine teatud aja peale oli in. Olin ma valmis neid aitama, kuid mis aitaja pealtvaatajana ikka olen. 
Taas peale laadimine valmistas probleemi, kuid kollektiivis peitus jõud, ühe talli meeskond aitas lisaks meie pikaks veninud taksikutele veel teisedki treikusse minevad tegelased peale. Praktiliselt kollektiivses meeleolus tõsteti hobused peale. Muud polnud, kui tänada appi tõtanud meeskonda ja rahulikult tagasi teele asuda. 
Nii me tegutseme, ootan veel siiani ühte kõnet, millega saan veel viia ellu ühe projekti.

Rahvas kutsun aktiivselt nädala lõppe või nädala siseseid tööpäevi veetma aktiivselt hobuste-ponidega metsas matkates aega viitma. Pole midagi mõnusamat kui nohisev või põõsast ampse küünitav hobuse nägu, kel nagu mööda minnes kelmikas hobupilk silmis säramas. Et näe mul mõnus ratsanik, kes sõber ja lubab mõne ampsu võtta. 
Julgustan algajaid, kel mõttes ammu, et tahaks midagi uut, siis saame seda pakkuda. 
Mul on elu paika loksunud uue töökohaga ja nüüd leian aega oma hobidele pühenduda. 
Kõige mõnusam ja põnevam on õhtuti metsakarjamaalt hobuseid koju hõigata. Kui 11 pealine kari üksmeelses kapakus mööda tuiskavad ja kodusele karjamaale kihutavad. Mõnus kabjakobin muldsel teel kõrvu hellitamas. Või teine päev kui mul töökohustused linna teekonna hommikusel ajal möödudes karjamaast ja silmata puhkavaid loomi. No mida veel tahta. 
Tegutseme ja mõnuleme, mis sellest, et suvi meeldivalt soe oli. Mulle meeldis kas mu suksudele ei oska öelda, aga trennid sai küll nii korraldatud, et loomadele liiga ei teinud. 
Oleme jätkuvalt tegusad ja toimekad. 

A P P I .... 
Olen unustanud kuud blogi päises vahetada. Õnneks parandasin täna selle vea. Ei ole midagi häpimat, kui see, et juuli lõpust sain oma eesti tõugu hobused üle viidud siis EHKÜ-sse. See teeb head meelt, siis eelmine nädal käidi neid hindamas. Esimese hetkena kohale saabunud hindajad küsisid, kas EHS pole teinud. Mainisin, et siiamaani pole nad mu loomade vastu üldse huvi ilmutanud. Veel toimuvad ratsamatkad looduses ja ootame uusi noori ja isegi lapsi ratsutama.
Hetkel metsas palju seeni. 

Üks koht mida alati klientidele näitame, on metsade rüppe peituv lubjaahi.

Metsas märkamatult puude vahel matkates hobustega näeb loodust ikka teistmoodi.

Augustkuu 20.08 sai käidud Harjumaal mõnedes katakombides. Natuke militarlistlikku vaateid.

Tänase päeva seisuga mainin, et loomade talvine sööt on koju jõudnud. Kuigi mõningaste edasi lükkamistega. Ehkki siis venimistega, lõpuks firma ära ütlemisega, põhjendusega, et viljavedu käib... naljakas vihmase ilmaga vilja vedu. Kui võtta siis meenus vanadest aegadest, et kunagi tahtsin ka koju vedada heinarulle, siis ka mitmeid kordi hüppas alt. Nimesid ja firmasid ei maini, ei pea vajalikuks.
Mul vedas, vähemalt sai ilusa ilmaga koju veetud. Üks 30 rulli sai veel müüagi. Kuigi plaanis polnud, aga miskit pidi kompenseerima transpordi raha. Tänavu aasta kuivus on pööranud poolte talunike mõistuse ikka pööraseks ja heina-silo hinna kergitanud pööraste hindadeni. Kui ma ütleks mis hinnaga mina müüsin, siis juba mõni tuleks mulle kommenteerima. Isegi põhu hind on hetkeseisuga 25.- eurot rull. Imestan Eestimaad mööda sõites, et kus nüüd on heinarulle maailm, tehti selliste kuulduste põhjal, et Norra, Rootsi ostavad 100.- eurot rull. Kuid jah, kuidas olukord tegelikult on, näitab hetkeseisu pilt. Ei ole ikka nii, et voorivad mitmed veokid Eestist heinarullidega Põhjamaa suunal. Nendel, kes on vahendajad on alati kasud sees. Uurisin ühe Rootsi talli omaniku käest tema stori, siis jah talvine sööt pidi olema, aga karjamaa oma lihtsalt olematu. Kuid too vähemalt ei kiirustanud kuhugile ostma veel. Küsisin mida ta ostaks, siis vastus jäi silo peale, eks on neid kes heinagi ostavad. Eile ühest fb tehnika leheküljelt hakkas meeste omavaheline kommentaar heina-silo teemal silma.
Elu oma keerdkeäikudega on ikka kummaline küll, aga olen tänulik, et sugulased lubasid vähemalt oma maadelt heina varuda. Olen häppi, nii kiirelt heinatöö pole mul kunagi läinud.
Oleks hea, kui saaks nüüd teha mõningaid ratsamatku, paar noort hobust vajavad pidevat sadula all käimist. Muidugi Anne-Maiga peame tegelema lehma hirmust üle saaks.
Kahju, et selline kuum ja kaunis suvi siiski otsa lõppes, kuid meil ei jõudnud veel karjamaa pruuniks minna.

On noor inimene, peab näitama oma oskusi aga mind ei häiri ega näri. Paljud kel vabaduse maitse suus käib see keskmine sõrm kenasti. Olengi mõnikord küsinud, et mida see peaks tähendama, minu jaoks on see nagu etteaste mingi suuremaks … naeran südamest...

Velisel, kuigi maapind oli suht madalmuruselt niidetud ootas mind järgmine päev ikka tõeline koristus töö. Hobuste nonnid olid vaja ära korjata selliselt hooldatud murulapilt.  Igal juhul andsin parima. Kuid 6 looma ikka oma jagu olid ööga tootnud.
Veliselt Järvakandi suunas matkates sai valitud marsruudiks kõrvaline tee, oli vast mu tütrele üllatus, aga poolel teekonnal jäime vihmasaju kätte, kuna soe vihm ei tekitanud kordagi mõttes vajadust vihmariietuse järgi. Ja öö veetsime uuel puhke alal, kus siis hommikul mitme inimesega kohtudes oli positiivne tagasi side.

Esimese päeva karjamaa, veetsime öö Moodra silla juures. Ööd olid mõnusad telkimiseks, et mõned ööd veetsin hobuste pärast karjamaa ääres magamiskotis. Imestasin, mismoodi käis nende söömine, ikka pea kohalt karjuse ääre juures, siis kui väljas oli kott pime.
Kõige viimane öö Vastja lähistel, ühe sihi peal, said kaks hobust lahti ja need korraldasid ikka kammajaad…
Tassa ja Teeba otsustasid maailma avastada. Ja siis ma karjamaa tagumisele küljele kolmekordse aia valmistasin. Ise veel valvesse asutasin, peale tõmbasin telkmantli mõne piisa vihma peletuseks. Mainin, et eks väike hirm pimedas ja eemal teistest natuke ikka oli. Eks sai mõeldud sisendavaid julgustavaid mõtteid.
Kui asi juba tundus, et sajul enam vahet tulemas pole, siis kolisin oma varustusega telki magama. Mis on maailmas parim, langevad vihmapiisad telgi seintele mõjub nii rammestavalt-uinutavalt, et magama jäin selle saatel.
Igal juhul hommikul läks asjade pakkimisega veel kiiremalt, uus sadu oli peale tulemas, mis pani kiirustama teele minekust.  Mul oli seekordne matka sõiduriistaks jalgratas ja pidin asjatama sellega. Kuna Anne-Mai veiste ehmatus ta tagasi koju kappama pani. Tagasi tuua ka ei viitsinud, siis ratta kodunt tõi Aade, kuna ma ei kontrollinud telgi kotte korralikult, et kas varustus on komplektne. Ja siis selgus, et polnud... jamaaa. Õnneks oli varustuse vedu tegev auto-koos autojuhiga veel kohal, siis ma jäin lastega laagerduma ja Aade pidi koju tagasi, et siis puudu olevad asjad kokku pakkida, et järgmine päev lapsevanem autoga saaks kaasa tuua. Ja siis õhtul väntas minu rattaga laagriplatsile.

Häppid lapsed, ärge imestage ühe lapse puudumisest, kuna me ikka austame lapse soove, siis jah jäi seekord üks laps pildilt, aga tema diplom koos rosetiga osaletud matkast oli Aade käes.
Oleme ise ka häppid. Ja mis meil veel uudist, sellest kuust on mu eesti tõugu hobused teises tõuühingus. Kuna meil varssu ei sündinud.... oleme veidi kurvad...

Tänase päeva seisuga, siis on meie majas sai kolmas lastelaager selja taha. Viimane laager oli super, lahe ja hästi palju liikumist maastikul. Lapsed jäid rahule ja meie ka. 
Kõik ööd veetsime telgis. Ööd olid soojad ja ilma kasteteta, seega mõnus aeg looduses hobustega veeta. Eks esimesel päeval oli ka meil probleeme, üks hobune sai shoki ja tõmbas käest lahti ja läks tagasi koju... õnneks ja hea meel. Kuid mõningate kahjudega, sadulal läks kaduma jalus ja ohelik mis oli kinnitatud päitsete külge. Olen mõlemaid asju otsinud, aga jah kui juhtumisi tagasi teel kuskilt metsast üritanud põigata, siis võis kinni jääda, nii oheliku kui sadulaga. Sadul oli keeranud kõhu alla ja seega üks jalus küljest lahkunud. Eks kahju on, kuid teine teema, eks oleme hankinud vahel kellegi käest kasutatud asju.
Ja ühtlasi hakkab augustikuu lõpule jõudma. Kuid selle suve saavutusteks loeme kahe noore hobuse sadula alla koolitamist. Laomurella osales viie päevasel ratsamatkal. Hiljem lisan matkast pilte siia.

Nii see aeg kihutab, lootsin täna omad heinad koju saada, kuid jah meestel viljavedu pooleli. Kui mul miski hakkab natuke viltu kiskuma, tekib umbusaldus ja tekib taas mõte uurida ja otsida massin, millega vedama hakata. Kasvõi koorma kaupa, aga hein vaja koju saada. Üks asi veel, olgugi, et loomapidamine suur pole, aga näen igapäevaselt, kui suur probleem on, kui endal pole sobivat tehnikat, et miskit valmis saada. 
Ja nüüd mõte, kuidas saada koju 152 heinarulli, mis on valmis äraootel vedamisega koju. 
Järgmine nädal veel üks laager ja siis veel mõned laagripäevad, aga siis kahe päevased väiksema seltskonnaga. 
Täna tundub, et hakkab sadama. Viimane aeg kah, saab maapind värskendust ja ei pea ise nii palju pingutama kastmisega. 
Muus osas õunad kukuvad ammu ilma pots ja pots maapinnale, sellega juba võib lugeda, et inimtoiduks osalt kõlbmatu, ja herilased nagu ussid kohe jaol. Auk sisse ja oma tegemised. Ja õun kuivaks imetud ja mitte ühe poolt. Kummaline on, kus see triibuline mumm teab milline õun veel mahlane on. 
Muidugi ohkama ja pahandama võtab mõne inimese arusaamine koerte võtust või sootuks välja vahetamisest. Muidugi inimeste maitse meel on erinev, kuid näha mismoodi mõne inimese suhtumine koerasse ja nendega tegelemisse nulli lähedane on... Siis mu esmane soovitus neile oleks, miks peaksid võtma, kui koer ripakile jääb, kelle jaoks võtad koera, kui ise ei vastuta... Miks on hoolimatuid inimesi....

Selle aasta teine laager selja taga. Päris huvitav oli, sai lastega iga päev ujumas käidud. Millest ma nüüd puudust tundsin oli suuremast autost. Kuhu vähemalt 6-8 last peale mahuks.
Enneolematu suvi jätkub, eile osales Anete Tassaga Võtikmetsa derbyl. Hämmastav, et uuele platsile esmakordne minek röövis hobuse tahtejõu hüppeks. Juba esimese lihtsa takistuse puhul Tassa lihtsalt tõrkus välja. Pole hullu, kiidan Anete taktikat, ega veel see kaotus pole läbi kukkumine. Mõni ebakompetentne inimene oleks kahju rõõmu tundud, soovin alati säherdustele inimestele mõttes õnne ja tean, et selline suhtumine ei kõiguta. 
Kuid pärast lõpliku võistluspäeva lõppu, uuesti proovima. Loomal hüpet on, aga millegi pärast ebakindlus ja vahepeal väike tujukus vastupidiseks võib asja viia.
Kõige huvitavam seik mis meie majas aset leidis oli laagrilaste lahkumise järel muskuspardi papa leidis aida trepil peegli ja kukkus selle ees ennest esitlema. Oli vast ilmed ja tiirutamised ja tiibade lehvitamised ning ei puudunud iseloomulik susistamine. Ja tuka turritamine, mille tõttu muutus ilme väga uhkeks. ja seda enam, kui mul aida alla miskit tooma minna, siis vaadati sellise pilguga, et nii kas me ajame teda ära aidatrepilt ära. Kuid ma ei tahtnud teda segada edevuse tipul segada ja sättisin asjade tegemise nii, et lasin tal eputada oma peegelpildiga.
Pipi tervis on hetkel taastunud ja osaleb aktiivselt kõikidega ja kõiges. Tunnen väheke piinlikust, et tahtsin enne õiget aega koera magama panna. Tänu koera enda tajumisele ja mõtete lugemise, kadus teine kokkulepitud magama paneku ajaks sootuks. Mainin nii palju, et ma teadsin kus ta oli, kuid ma ei hakanud teda torkima tema peidu urkas. Kuidas ma avastasin on tänu Sofiele, kes igast mu sõnast loeb välja mu abipalve. Ja osutab oma abi. Ja imetlen alati Sofie tarmukust ja soovi inimest selles valdkonnas abi osutamiseks. Lihtsalt naudin oma koerte kooslust.
Aitäh mu koera, kes te õpetate pidevalt mind nägema asju ka teie tasandilt... 

Tänavune heinatöö tegemise reaalsus hakkab mullegi selgeks saama. See miks oma kodukandist maad korraga otsa olid saanud. On saanud reaalseks tõeks. Kui asjateadmatusest mõned lohutasid, et loodame ehk vast tuleb vihma ja saame oma sööda. Kuid reaalsuse karm teave muudest maadest, kus juba mõned eesti loomainimesed põhjamaadest loomapidajatele kaasa tunnevad ja oleksid valmis panema õla alla ja transama ja müüma sööda Rootsi või Soome. 
Mul heinsööt valmis ja mis veel üle jäi läheb juba kohe müügiks. Lähimatel päevadel see ka minemas on. Selle kuu lõpus siis transport ja uurima kes mul need ka peale laeb või on laadija endal olemas.

Veel heinatöö on pooleli, pole kaugemale jõudnud. Suht koht ikka mõtteis hingamas kui vähe sain oma kodu lähedalt. Kuid teadmine, et saame hakkama on ainus mis annab alati tegemistele kindluse ja julguse astuda samme. 
Eks näe, milline on tulem ehk siis rahalised kulutused heinatööle. Hetkel loog on maas, kuna eelmise nädala laupäevane ilmateade lubas kõigest ühel päeval vihma, siis pühapäevane ilmateade oli juba mulle suure uudisena. Ja egas miksit, eks tuleb oodata sobivat tuult ja päikest. Ja ega ma istu päevade viisi arvutis ninapidi.
Siiani on vahel tulnud ette, kus mõni tuttav on saatnud fb messenseri pika jutu ja siis lõpus ootab mind alati üllatus, et miks ma ei vasta. Ehh, ma pole see kes autorooli taga nutikas istub, mul küll nutikas, kuid see alati kuskil kotis kui ma liikluses. Mul lihtsalt pole vaja olnud. Vahel kasutan, kuid mul ajab see nutiseade hinge täis, kui see mind taas kuhugile segadust tekitavasse olukorda saatnud on. 

Hetkel naudin siiski suve ja hobustega tegevusi. Olgugi, et need kabjalistest pätid juba mõne korra mulle öö jookse on korraldanud. Üks õhtu kui läksin metsast hobuseid koju laskma, sain teada, et hobused juba ennetanud mu mõtteid ja oma asukohta olemasolevast-teadmispõhiselt juba teise külla asutanud. Ainus viis, kui mõtted kohale jõuavad on see, et läbimiseks maid ja metsi kasutan omaenese jalgu ja lastel juba tarkus tarviline, et ratastel hoostele järele kihutasid. 
Tänusõnad märkajatele ja niiviisi saab alati kiirelt reageerida ja jooksikud koju. 
Kõige hirmutavam on siiski põldudele tehtud umbrohutõrjed. Mis teha ja Katil on hetkel tugevakujuline nahaalllergia. Uurisin eile milliseid ravimeid kasutada ära sügatud kohtadele. 
Noored kanad valmistavad head meelt. On kodunenud.

Tahtsin tänavu teistsuguseid jaane. Ja saingi, kuna pere oli laiali, kes kusagil... Ise käisin ema juures Läänemaal ja edasi liikusin keskköö ajal Nõva puhkeala suunas. Oli vahva öösõit, korra pidin politseile puhuma. Käisime ka Kurkse rannas, kuid seda õiget kohta ikka ülesse ei leidnud.
Ja koju jõudsime varastel hommikustel tundidel, kui päike esimeste kiirte paistel tõusuteed taevalaotusse teekonda alustas... Kaunis öö sai mööda saadetud.

Esimene selle aasta ratsalaager selja taga. Oleme oma lastega happyd ja lapsed kes laagris sama. Teeme õiget tööd.

On suvi, soojad ilmad siis enne jaani selja taha jäänud. Kummaline kuhu küll kaob aeg.
Esimene laste ratsalaager sai peetud. Väga meeldiv kogemus taas. Tunne mis ütleb, et teen õiget asja. Muidugi tööde jaotuses oli nii, et mina kokkasin ja Aade viis läbi mänge. Laura osales nii palju, et olla kaasaitaja. 
Tänavu aasta on paljude probleemiks söödavarumine. Minul veel eriti, pole ju neid maid, mida ma saaksin sirgelt ja siledalt teha. Hetkel pakkumised sellistele maadele, kus metsaääred liigendatud ja ühe maaga peab eelnevalt natuke koristustöid tegema. Osaliselt lagunev karjaaed. Minu sisetunne on valmis tegutsema, seisan ikka loomade eest, et ninaesine oleks tagatud. Hankisin uue niiduki (seekord siis rootorniiki, leedu kaarutaja). Ei julge hetkel kommenteerida, kui palju ma sain rulle 12 ha heinamaadelt. Otsin veel olemasolevatele tegematta heinamaadele, et saaks korraga maha niita ja kohe ära rullida. Suvi on kõige aktiivsem aeg, ehituseks ja planeerimiseks, matkamiseks ja muudeks tegevusteks. 
Leidsin ühe lingi kummimattide kasutusest https://gardenistas.eu/toode/kummimatid-basic-line/
mõeldud küll lastemänguväljakute rajamisel kattepinnasena.
Plaanin sügisel mõned väikeloomad eraldi majja saada, et majaotsas olev hoone leiaks siiski kasutust suuremate kabjaliste pidamiseks. Kõige pealt varun sööda ja siis plaani võtan ehitised millest ammu olen unistanud.
See selleks, nii ka minul, et see aasta ei sündinud ikkagi varssu. Ei oskagi kohe midagi muud mõelda, täku omanik arvas, et vast vanaks jäänud... kuid jah ma olen juba kahte mära ühe tori täkuga teab mitu korda paaritada püüdnud, kuid siiani tulutu töö. Rahad on tasutud, kuid millegi pärast pole märad tiinestunud. Kurb hetk ja nagu tühja visatud aeg. Kuid see aasta jälle pole seda aega, et jõuaks täkkude vahet joosta.

Mõnus, sain taas ühest sokust lahti. Jube sigudik ei püsinud kusagil pool. Osavus üle kõige igalt poolt puges välja. Ja teisele veel nooremale sokule on uut kodu vaja, ei soovi hetkel oma järglasi kitsedele seltsiks jätta. Ja veel kastreerimise korral peab jälle raha välja käima. Ja mingit kindlat hoonet soku pärast rajada ka ei taha.
Üks päev korrastasin metsas karjamaa, panin sinna kus okastraat purunenud (läbi roostetanud) asemele karjusenööri valget värvi. Kõige meeldivam osa on hobuse pidamisel see, kui loomad reageerivad häälkutsele. Ja see mismoodi nad rivistuvad ühele joonele. Sõna hopsid lähme koju on ülim käsk mida nad oskavad oodata. Lihtsalt imetlen hobuste ühtekuuluvustunnet ja nende poolset mõistmist. Ühed imetlusväärsed loomad, kelle suhtes alati tänumeel hõivab südame. Nendega tegelemine pakub väga palju emotsioone. Kõige kummalisem on see, kui trenni ajal tabab mind unekas ja jube raske on enda silmi lausa lahti hoida. 
Hetkel on päeva korral noored suksud, kellele on saanud juba palju maatööd teha. Kuid kasutamiseks algajatele väheke veel toored loomad. 
Uus poni on kodu omaks võtnud, aga Mann meie pisike pätu armastab teisele ikka kohta kätte näidata. Tabasin ennast mõtlemast, et sellega väljendab üleolekut. 
Toas on viirukad ülimalt ulakateks läinud. Alustanud seintesse aukude uuristamisega. Tapeeti käristatakse ja üritatakse ahjukivide vahelt tsementi kätte saada. Ka korstna jalale oleme lisanud katte, et eemale hoida pisikeste suleliste mõtlemise uuristamises. Muidugi on neil õunapuu oksad, aga need kooritakse üpris ruttu valgeks. 
Kui veel väikest lebo elutoas sooritada, siis kuldne nümfi trio on nii uudishimulik, et peavad kõike ikka ja jälle proovima. 

Imestan, et kuhu kaob küll vaba aeg. 
Millal alustan oma päeva ja mida ma üldse teen. Pidevalt olen leidnud ennast rooli tagant mõtisklemast. Kuna mitu korda olen tahtnud rattaga Rapla sõita, kuid lihtsalt ei saa. Kui midagi rasket vedada, siis peab autoga liiklema. 
Rattasõit hetkel tagasihoidlikus reziimiz, mis teha, aga asjaajamised vajavd korda saatmist.
Üle kõige mis head meelt teeb uus kasvuhoone, siis mõned tehnikavidinad traktoritele, et heinatöö tegemisi kiirendada. Elame näeme, loodame, et siiski enne jaanipäeva ikka korralikku vihma, et alustaimestik kohati puudub.
Eile sai üle pika aja tehtud üks pikem ratsatripp. Igatsus oleks rohkem neid teha. Kuna maikuu soojus pani enamus loomapidajaid sööta koristama, siis enamuses põllumaad kisendavad vihma järele. Rohumassi koristuse järel on muutunud heinamaade värvus kõrbepruuniks.
Minu kasutus valdkonda jäävad metsaheinamaad aga kohati hõredalt. Kuigi juba rõõmustasin soojade ilmade üle, tekib juba väike hirm heinatöö ees. Kuna heinakasv on nigel... hõre ja kohati üsna olematu...
Sain ka oma noored kanad, olen ülimalt rahul. Pean nüüd lähimal ajal hankima veel teravilja söödaks. 
Eile siis möllas atv-ga naabrimehe täisealine poeg...hämmastav ja imestama panev täiskasvanu... mida ta küll endast mõtleb. Panime just sel hetkel hobuseid sadula alla kui kõrgemate pööretega mööda tuiskas. Ja küla vahel mõned tiirud tegi, küll Lipa suunas ja siis Ahnepere suunda sõites. Mingil hetkel jälle tagasi tuhises tolmupilvega ja Koidu sauna juurest keerates Treieri talu suunas. Ja taas uuesti meie majast seekord siis aeglasemalt mööda sõitis. No mida see siis tähendas, nuusikmas, et mida me teeme ja ülbe hoiak loomade suhtes... Andis atv-le nii palju kui sel torust lubas, kuid kevadel täidetud killustikuga augud jälle kiiruse maha kruttisid... põrutama võttis.
Hiljem nägin, et oli naabrite heinamaa piiril ümber keeranud. Kas selline inimene peab naabritest lugu. Alles see oli, kui naaber oli enese taas lolliks joonud koos kõnes oleva pojaga... Nii, et lootus on taas midagi peatselt joomaste naabrite poolt oodata.

Elu veereb kiirelt, hetkel kindlasti arvate, et mul pole midagi kirjutada. 
Sain lõpuks endale uued noored kanad peale kasvama. Muidu mul jääb munatoodang järgnevatel aastatel kiratsema, kui noori pole peale kasvamas. Imestan, et juba aasta jagu ei taha ükski kana hauduma minna, et saaks omi kanu. Ei oska kohe põhjust leida, muidu varem oli nii, et ühest pärlkanast sai lausa sairhaudujate armee. Me ei jõudnud lugeda, kui palju sulelisi kokku tuli. Muidugi on nende arvukust suutnud piirata erinevate tausta ja kasvatusega uute koerte majja võtmised. Mis tõttu mõnigi suleline koera kõhtu tee leidis. Kuid sellegi poolest ei ole ma koertest loobunud. 
Tubane elu, kus meil linnud toas, uued tibud on ikka nii meeldivad. Meie pisiked (no mis pisikesed enam, aga emme ja issi ikka jätkuvalt vahel noka vahele poetavad). Need tibud on meil esmased, kes on välja hautud. See on ikka vahe, kas linnud on ostetud või oma kasvatatud. Ikka tõeliselt hinge pugenud. Kuigi viirukaid toas 6 ja nümfe 3. 
Eile hommikul, kui algas maikuu kõige viimane päev, üllatasid kabjalised tõeliselt. Olid lõhkunud ära paar posti ja muidugi müstilisust ja mõtlemisainet pakkus, kes neist selle teoga hakkama said. 
Olles siis tütrega küla peale tiiru tegemas, kui va kabjaliste karja ülesse leidsime Ahnepere talu taga olevalt Võerahansu turismitalule kuuluvalt heinamaalt. ja muidugi kaelad õieli vaadati... et ooo kas teie jõudsite ka meile järgi. Õnneks liikus kari koheselt, kui üks kinni võeti (karjas eksisteeriv juhtmära). Kuna kaks väiksemat poni on öösiti siseruumides, koos mökitajatega.
Siis jooksus oli kõigest 11 tegelast. Midagi rasket nende koju transamisega polnud, kari liikus ühtses liikumises kollektiivselt, keegi kuhugi maha jääda ei soovinud. 
Oletan, kui tütrega hommikul arutasime, et kuna ärkasin ise kella kolme ajal koerte haukumise peale ja üllatavlt mõjus Nordicu ulgumine. Ulgumine oli selline mitte igavlev vaid, hästi vaikne ja meenutas natuke nuttu. Minu jaoks oli see midagi uut oma koera suust kuulda. Läksin korraks õue, et küsida, et miks ta nutab. Koer jäi kohe vait, kui õue ilmusin, kuid ise ma ei saanud aru, et omad loomad oleks putket teinud. Ei tulnud mõttesse kontrollida hobuste olemasolu... Teadmine, et karjuses tugev vool, ei pannud mind mõtlema, et kari võib mu kindlustunnet kõigutada. 
Natuke aiakultuuride eest hoolitsemisega, mul on väike mure, kuna mu pamplitaimedel kipub vartele tekkima roostelaigud. Olen uurinud teadjamatelt, et mis võib haiguseks olla. Kuid paljud on kehitanud lihtsalt õlgu ja imestunud pilke vahetanud. Nii olen taas googlet piinanud, et saada teatud taimehaiguste tekkelugudele jälile ja leida lahendus, pidurdamaks haiguse edasi levikut. Mul mitmeid huvitavaid kultuure majas, suhtun istutatud uutesse taimedesse pühendumusega. Tahan erinevaid maitseid ja marju kogeda.
Nii oligi, et katsetasin superfosfaadi  ja karbamiidi veislahusega kastmist kultuuridel. Eks näe, mis sellest välja tuleb, jätkan siin blogis üsna pea.

Millised ravimid on vajalikud suvehooajal hobustele...
http://www.horsemarket.ee/index/index.php?page=articles&aID=701&lang=est

Putukatõrjevahendid, neid firmati erinevaid. Kuigi olen jälginud foorumiti, mida pakutakse inimamatkajate grupis, soovitus ühelt Eesti tuntud loodusmehelt Tõnu Jürgensonilt, et võimalikult püüda maksimaalselt ise midagi kokku miksida ja endale peale määrida. Mitte kasutada poes või apteegi riiulitel leiduvat kasutamiseks. Mõte on isegi proovida, aga eks näe. Õhtuti on tõeline sääseuputus ja võimatu midagi metsavarjus või kusagil hoovinurgas istuda, et õhtut nautida saaks.

Uurin täna roseti tegijate aadresse, pean pöörduma diplomitegija trükikotta, et saaks kõik asjad õigel ajal valmis. Mõte taas ammu midagi, et alustaks miski meene tegemist oma majas. 
Kuid näis, nii palju on korraldamist ja mõtlemist, et püüame elada üks päev korraga.

                                                Üks kevadine pilt metsakinnistult

                Natuke ajalugu, kuidas vanal ajal transporditi hobuseid

Väga põnev teema mida olen viimase aasta järjepidevalt uurinud on hobuste söötmine. Kuidas tasakaalustada sporthobuse söödavajadust. Pidevalt uurin, mida võik lisada saada olevatele söötadele. Kuigi kirjad viitavad, et vot see sööt sisaldab nii ja nii palju nt. mg või ca. 
Lähtun siiski, kuigi palju oma kogemustest ja teiste kogemustest. Õppida midagi uut ja mõelda, ning analüüsida, mida tegelikult üks kabjaline vajaks.
Näit, seedeelundite probleemidele järgnevad muud väiksemad füüsilised nähtavad tervise probleemid (kabja probleemid). 
Viimasel ajal olen mõelnud, et toon hobuste sööda sisse veel lutserni ja linaseemneid. Katsetada, et kas midagi muutub või on vastumeelne. Paarile kabjalisele oli vastumeelseks suhkrupeedigraanulid. Mõte on jätkata katsetamist, mis sobiks.
Viirutibud on kasvanud, kuid veel peidavad pesakastis. 
Eelmine nädal sai käidud koertekrossi meistrikatel. Ega mul jooksuvõhma eriti polnud, võitjale kaotasin 11 min. 
Kuid mul polnud tulemus eesmärgiks, lihtsalt minna ja midagi teha.

Maikuu ja aeg lendab kiirelt. Nii mitmeid kiireid tegemisi, sõnnik, sõnnik, sõnnik ja veelkord sõnnik...
Muidugi ei ole see peamine, lõpusirgel on veel autokool c kati omandamisega. Ja noored hobused, nende ratsastamine on päeva korral. Ja hea meel näha tulemusi, mida annab maatöö noorele hobusele. Äge tunne valdab...
Plaane on palju ja võistlus, kus viimati käisime oli ka meile tulemuslik, kus võistkondlikult tüdrukud tõid ära esikohad ratsaorienteerumises. 
Mis veel üllatuslikumaid, ja võin isegi juba rääkida, et meie viirupaar on saanud hakkama poegade ülesse kasvatamisega. Suled seljas, tunneme huvi, et millal tibud pesakastist välja hakkavad käima. Kõik on nii põnev...

Kuna käes on aprill-naljakuu, siis mõtlesin panna peapaneeli pildiks vastava sisuline pilt. Endalgi läheb tuju paremaks, kui seda hobuse naerupilti vaatan. 
Oleme hetkel pühendanud õue koristusele ja karjamaa koristusele. Ja tegeleme aktiivselt noorte ponidega. Otsin hetkel sobivas kerges kaalus kogenud ratsanikku, kes sobiks meie ponidele heaks sisse sõitjaks.
Mõtteid edasi arendamisest keerleb peas nii ja naapidi. Kuid eks edaspidi siis sellest pajatame. 
Suur ootus lastelaagri korraldamisest. Kuid töid ja tegemisi on palju.

Meie pereliikmed, hästi armsad tegelased. Ei häiri mind nende laul ega lihtne sädistamine, naudin täiega nende lähedalolu. Kui midagi ise süüa telerit vaadates, on ka lendurid platsis oma uudishimuga. See, et eelmine aasta mul kollane isane ära suri, siis Woodie on täiesti vastupidine tegelane, kelle toel ka meie kollane emane tohutult julgeks suhtlejaks on hakanud.
Eelmise nädala laupäevast siis viirukate pesakastis kostub linnupoja sädinat, ei teagi kui palju. Seekord ei sekku ja hoiame oma uudishimu tagasi. Laseme linnu elul elada omasoodu ja kulgemises. Ma arvan, et esimese poja välja haudumisel saigi saatuseks meie isiklik huvi linnupoja arenemise osas. Huvi on suur, kuid hoiame igatepidi oma uudishimu seekord tagasi. Nii, et loodame, ootame ja vaatame.
Ikka ja jälle tõuseb päeva korrale teema, kes on teraapiakoer?
Teraapiakoerad aitavad väga mitmesuguste haigustega inimesi, näiteks võib tuua kas või autistid ja suhtlemisraskustega inimesed, psüühilise trauma üle elanud lapsed või täiskasvanud ja isegi Alzheimeri tõve põdejad. Mõnikord piirdub abi küll vaid sellega, et inimene hakkab üle pika aja taas naeratama, kuid seegi on suur edasiminek.

Teraapiakoeraks sobib koer, kes on enesekindel, rõõmsameelne, rahulik, kergesti kohanev ning kannatlik puudutuste ja isegi valu suhtes, sest väikesed lapsed ja vanad inimesed võivad koera otsa komistada või temaga oskamatult ümber käia. Teraapiakoeraks võib sobida iga tõu esindaja, kellel need tarvilikud omadused olemas on, kuid järjepideva koolitusega kogenud teraapiatööga tegeleva juhendamise kaudu on koeral aidata paremini sobivaid omadusi välja tuua.
Muidugi miks ma teemaga jätkasin, sest mind ennast huvitab see väga. 
Kuid ootasin ammu, et millal toimub plahvatus erinevate inimeste vahel ja nii see nüüd juhtus...
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/puhas-jonn-voi-oige-voitlus-tuli-teraapiakoerte-parast-loppes-kohtus?id=81783051
Igal juhul tundus mulle ka kuidagi kummaline, kui mulle keelduti mingil põhjusel tunnistust kätte andmast.. Tunnistuse sain ma kaks aastat hiljem, kui ma koolituse läbisin. Oi mul käis igat masti mõtteid peast läbi, kui ma tunnistust kohe kätte ei saanud. Mis teha, kuid ei arvestatud minuga kuidagi... Onneks sain siiski labitud koolituse tunnistuse kaks aastat hiljem katte. Kaotasin ara arvutil kuhugile tapitahed...

Täna on üks tähtis päev, mu vend sai täna 50 ja 24 aastat tagasi abiellusin. Ütlen nii, et on olnud raskeid ja kergeid aegu. 
Anete ja Nordik läksid võistlema Luite krossile. Sai teine veel vaktsineeritud. Nõue ju ette nähtud, et koer peab olema kiibitud ja vaktsineeritud.
Hulle uudiseid kah meie kandist, probleem hundid on ka meie kanti jõudnud. Pole siiani jahimeestega eriti suuri vestlusi maha pidanud ja kui lumeolud maas, siis Tõrasoo LK alale lihtsalt aega ei leidnud. 
Kuidas tänast blogi kirjutist alustada kohe ei oska. 
Nädala sees tähistasime Arvo 55 sünnipäeva. Oli mitmeid inimesi nii sugulasi kui ka tuttavaid. Oo jaa, eriti üks kohalikest oli väääääga põnev isiksus, kes jagas muidugi külajutte, muidugi peatselt sain ma teada, et külajutt mida inimene jagas ei osutunud tõe lähedalegi. 
Otsisin ühte inimest taga, küsida, et millal on oodata lapsega trenni. Kuid ootamatult võttis mu kõne vastu pere vanim laps. Ja mida ma kuulsin ... Laps nuttis ja läbi nutu suutis öelda, et ta on siia ilma sündinud soovimatu lapsena... minu jaoks on see kohutav. Kuidas üks ema nii julgeb emotsionaalses hoos ennast lapsele väljendada. Laps, kes isegi probleemne ja ema emotsioonide ajendil peab ennast veel madalamana tundma... miks nii inimesed nii teevad. Sellise suhtumise juures blokib laps ennast täielikult ära, milliseks kujuneb lapse ja ema vaheline suhe.
On veel teisigi lugusid, kuid kõike ei jaga. On asju mis panevad mõtlema ja otsima lahendusi, mis aitavad toetada, et pere lõhki ei läheks.
Hea küll võõrastest teemadest, reedel olin tööl, kuid õhtune kõne vanemalt tütrelt, et meie poni poegib. Ja millises asendis, varsal laudjas ees, see polnud kerge märale ja kodus viibivatel täisealistel lastel võtta vastu surnult sünd. See oli mu tütardel esimene kord. Ma ise tööl, polnud ka olemine kerge, kahtlesin juba kergelt, et see pole õige aeg esmakordsel poegijal. Jah lapsed tegid endast kõik, kuid tõde selgus, et varsake ei ela.
Täna kui varsa matuseid pidasin, siis mõtlesin mitmeid mõtteid, kuid ühtegi tõest selgust minuni ei saabunud. Ainus mida ma suutsin sel matuse hetkel mõelda, et head teed väikseke, et kuidas me sind tegelikult ootasime, et kahju su kapjade all ei saanud kunagi kõlksuma mõnusas taktis kabja kobinat. Küsisin, et milleks see meile kasulik olla saab see õppetund? Nii sai täna üks kena kalm mis jääb taas meenutama ühe lemmiku hauakest meie hoovil. Lemmikloomad, kes on sobivasse kohta maetud, käin aeg ajalt neid meenutamas ja mõtlemas, et kui toredad olid ajad. Mälestused jäävad meie hinge.  
Nii see on, et meist mööduvad päevad, millest omakorda saavad nädalakesed ja pea see on, kui kuu on möödas. 

On ilmad. Tänane ilm lausa sillerdab lindude laulust ning õue kutsuks, kuid üks aga, aprilli 1 ööl vastu teist maha sadanud paks lumi, mis mitmeks päevaks silmi kevadisele elule riivama hakkas. Pärast eilset vihma sadu suurte lompide ja pealmise kihi mudaga õue tegemised vastumeelseks tegi. Kuid ega me looduse vastu ei saa. 1.aprillil uudistes mainiti, et ilm muutub kehvaks ja hoiatati lausa tormiga, muidugi seda viimast küll ei jõudnud, aga lumesadu jätkus ka esmaspäevasele päevale.
Muidugi eile sai loomasööda varusid täiendatud. Olin õnnelik, tegin ühtekoma teist ning katsetasin midagi uut. Sai tellitud seekord maisijahule ja sporthobusesöödale ka suhrkupeedi graanuleid, mida pakkusin leotatult kanadele ja kitsedele. Ega mu kabjalised sellest maiusest ära ei öelnud.
Muidugi on ka kurbi sünmusi, kaotasin taas Nordiku valele arusaamisele (tema arvab, et siis saab tähelepanu ja oma tegemise kodust välja metsa minna). Muidugi oli ootamatu mulle see, kui Nordik taas oma mängulustis eaka pardipapa mängu objektiks võttis. Taas peab koer mõtlema, et miks me piirame ja ei suhtle silmast silma. Leidsin ennast mõtisklemast, et miks koer nii teeb. Tegu on siiski isase koeraga, kellel vahel tuleb mõte domineerida. Nordik saab aru, kui ma mängin või lähen temaga jooksma. Ja kui ma hakkan teda ignoreerima, siis ta üritab pai poissi mängida, mis mulle jälle ei meeldi. Muidugi kurvaks teeb, kui keegi oma loomadest lööb oma loomadele hambad külge...
Muidugi taas oli avalikust meediasõnumitest lugeda, et mingi staffi krants oli purenud oma pererahva saksamaal kodus. Tekib küsimus kas tõesti on see koeratõug olgu ta ristandina või puhtatõulisena ohtlik perele. Samas teada saamine, kuidas kusagil toimuvad koera võtmisega kaasneb mingi koolitus, et tekib teadmine kas nad on võimelised tegeleme igapäevaselt vastavat tõugu koeraga. 
Ja muidugi mõnes riigis on kohe keelatud tõgude nimistusse kantud bitbullid, bullterjerid ja staffid jne. Muidugi loetelus jätkub veel neid. Tean, et Taani riigis on keelatud kaukaasia lambakoerad...

Taas kätte jõudnud ülestõusmisepühad-lihavõtte-munadepüha jne. jne.. Leidub veel nimesid, hetkel on mul palju aega käes, kus püüan tegeleda mitmete asjadega majapidamises. 
Päeva korral noorte hobustega tegelemine, ja oluliste tööde tegemisega.
Päeva korral musta kulla realiseerimine soovijatele. Mis kõige kummalisem, eelmise nädala suusapuhkus mõjus hästi palju aktiivsust tõstvalt. Hämmastav, et põhjapoolne kliima ei tekitanud külma tunnet, aga mis kodus on... Eriti õhtuti, siis tahaks nii väga, et ahjud õhkaksid ikka seda kuumust ülemõistuse, kuid jah üle kütta ka ei saa. Peab leppima siiski mõõduka kütmisega ja endale nuputama soojatoa. Kuid selle nimel olen valmis pingutama, et saaks oma toa soojustada.

See nädal läks ilmake sulale, eile lausa sadas jubedat vihma. Ja ega ilm roosiline polnud, kuid plaanitud tegevused loomadega tehtud said.
Vahetasin allapanu kanadelt, siis esmaspäeval võtsin vastu kitsepoegimise. Mis sellest, et puhkus, aga naudin loomadega tegevusi. 
Mõtlesin eile lausa veel selliselt, et elu loomadega oleks nagu seebiooperis. Kogu aeg nad miskit leiutavad või nende käitumine on nii pilku haarav, et lihtsalt elan kaasa nende mõttemaailm.
Elu on huvitav...

Elu kulgeb igapäevaselt rutiinis, nii ongi, et homme Eesti Vabariigi sünnipäeva 100 tähistamine. Kui võtta kõik kutsed, mis mulle laekunud, siis peaksin ennast tükkideks rebima, et igale poole mind jätkuks. 
Muidugi valikuid aitavad siiski teha, mida hetke olukorras kõige olulisemaks pean. Ja minu oluliseks mõtteks on autokool c kat kätte saada, hobustega midagi teha isegi vabariigi sünnipäeval, kas saanisõit või siis ratsamatk. Homme saame lõplikult selguse... 
Mõtted tiksuvad juba suvesse, põnevusega ja mõtetega lastelaagri korraldamisele. Juba eelmise aasta lastelaager oli üks õnnestunumaid ja andis tõuke taas jälle laagritele aega panustama hakata. Muidugi miks? Ikka et leiaks selle nissi hobustega tegeluseks. Ja muidugi liikuda oma unistustele vastu. 
Mis juhtunud, ega midagi erilist. Teada-tuntud, et ilmad on meil üha talvisemaks pöördunud. Miinuskraade jätkub ka järgmisse nädalasse. 
Minu jälgimis orbiiti on tulnud söödakasutus, ise söödan ja jälgin kuidas jagan. Enam ei mäleta, millal asjatasin lakka, et vaadata söödavarusid lakas. Sain suure ehmatuse osaliseks... nii vähe ainult kaks pennivahet ... ohkima võttis... Egas kedagist, teadmine kui palju põlluveerel veel rulliheina on, võtsin taktika, et hangin vähemalt esialgse plaani kohaselt 6 rulli silo juurde. Jagan silo söödaaegade järgi. Kuid sellel aastal on plaan söötmisplatsid betoneerida ja katusealusteks rajada. See mis eelmine aasta sügis oli, see ikka jube. Hobused poolest säärest saadiks pidid suplema pori sees. Ei olnud meeliülendav vaatepilt ja endalgi oli raskusi, et aeda kopliväravast siseneda. Kuid ainus lohutus oli see, et ka teised hobuseomanikud kurtsid sama saatust, mis valitses meilgi. Pori, pori ja lõputu pori... 
Kuid nüüd naudime tõelist talve, mis ikka on parimaid, mida tahta. Ja kus see globaalne ilmasoojenemine on...?
Panen ka siia kuulutuse huvilistele, suvel toimuvatest lastelaagritest;

Sai rege proovitud. Kuid üks teelõik osutus suht raskelt läbitavaks, kuid hobu oli vapper

Selliselt kulges mu jaanuar. Sai hästi palju koertega käidud külavahe teepeal jooksmas.

 

Eelmise kuu sissekirjutused jäid seekord tagasihoidlikuks. Kui ei ole mõttes midagi kirjutada, siis ennast sundida mõtetut kirjutama ka ei ole mõtet. 
Kõige rohkem aastate pikkuselt taas ja taas, on veebruarikuu, mille ilma püütakse ikka ja jälle ette aimata, kuid jah. Kõik mis on rahva ilmaennustuse poolt välja hõigatud, ei ole siiani paika pidanud. Jällegi kogesin oma sisemise tarkuse võlu, et tark ei torma, pigem ootab ära. Tundub, et kohale on jõudnud ka tõelised talveilmad. 
Ja muidugi peame trenni tegema, sest ees seisab vastlapäev.

Ja hakkabki jaanuar läbi saama. On olnud külma, lund, jääd jne. Ja muidugi tiba tormi, mis muidugi meil ei tekitanud mingeid probleeme. Oleme siis uue valla koosseisus ja kutsutakse juba talimängudele osalema.
See selleks, vahepeal täiendasin toalindude ridu. Ühe nümfi ja kahe viirukaga. Üks viirukas osutus isaseks, kes ründab meie pesitsevat Bikut. Muidugi uute lindudega tekkis ka uus koolitus kohustus. Kuna vanas kodus ei läinud hästi puuri, siis meil see rutiinne tegevus. Meie enda linnud lähevad hästi puuri, siis uuel nümfipapal on juba oskused käes. Mida ta peab tegema, kui hästi nad kokku hoiavad.
Koertega käin korralist trenni tegemas, mööda teed. 
Hobustega saab ka mingil määral tegeldud.
Õhtusel hobusetoimetamise ajal oli mul suur üllatus. Järsku ei tea kust ilmusid heinarulli veerde neli sarvedega mökitaja emandat. Ma millegi pärast ei ehmatanud, nägin naguni juba mingeid kummitsulikke liikumisi õuetule valgel müüride vahel. Olles oma tegevusega pigem pühendunud hoostele, kui ühel hetkel mulle nina müks selja tagant anti. Ja kui ma vaatama keerasin, siis minu oletus, et koer annab märku, siis sellel korral hoopistükkis vanem kitseemand. Toimetasin hobused ja kutsusin vastavalt kitsekarja enesele järgnema ja nii me siis jalutasime ulualla tagasi. On tüübid kirusin mõttes, samas hea meel, et vahelduseks ikka millegagi üllatavad.

Uus aasta on ammu käes... Lumega on nii nagu on... Pidasin juba plaane isegi suusavõistlusel osalemiseks. Kuid kahtlane on, kuna hetkel uue valla alluvuses  rääkida midagi spordist, oleks nagu tühja kohaga. Praegusel hetkel puudub organisaatori huvi. Uurisin korra asja, kuid probleemi juured ulatuvad hetkel muutunud juhtimissüsteemis. Kuna uus spordiorganisaator ja muidugi muudatused haldusterritoriaalsuses. Meie valla enamusest liideti Rapla vallaga. 
Üks ajakirjanik küsis, kas mind hirmutab ka selline muudatus. Mainisin seda, et niikaua kui lumelükkamist meile pole vaja siis ei pelga. Muude asjadega loodame hakkama saada. 
Eelmise aasta lõpus välja kuulutatud mootorikütte aktsiisihindade tõusust, kuid mis ma kostan, kui juba hinnatõusus märgatavaid tendentse oli juba selle nädala alguses näha. 
Siis palgasüsteemis lisandub kõrgem tulumaksumäär, kellel on rohkem kui üks sissetuleku allikas... 
Imestasin, kui mõningad pensionärid avalikult ja mujal meedia kanalites kasutasid kõlavaid ja pahameele nootidest pakatavaid mõtteid avaldasid. 
Kui kuulata pidevat sellist hala ja nuttu rahateemade ümber, väsitab ära. Olen siiani vaikides asju uurinud nii maksu ja tolliameti kodukalt kui ka mujalt lehtedelt. Viia ennast kurssi uute maksumuudatustega. 
On tulems veel isikuandmekaitses mingid muudatused, kas oli see aprillis või märtsis...
Olen nagunii tabanud end mõtetelt, et praegune elu on väga ebakindel. 
Võtan näiteks kahe valla piiri peale kavandatav rahvusvaheline RB või meie kanti laiendusplaane mõtlev paekarjäär... 
Kuid märgata on, et hobusekasvatajaid jätkub vaatamata riigis valitsevale olukorrale. Muidugi ei usu ka ete kuulutatud maailmalõpu sündmusi... Eks siia ilma peab jätkuma kõike, neid kes hirmutavad ja püüavad enda harjumuste orjaks kõnetada... Põhiline on see, et ise peab hakkama saama.
Vaatan kõrvaltvaataja pilguga ja püüan astuda ikka reele, et mitte komistada kuhugile mingite segaduste taha...

Uus aasta on käes ja alustasin taas aktiivselt trennidega. Kuu aega pidasin pausi isegi joogatrennile. Ja nüüd mitu päeva järjest olen käinud koertega maastikul jooksutrennis.
Ka hobustele on mõne matkamise teha. Kuid ilmad pole sellised mis ühele põhjamaa inimesele meeldiks. 
Kus on meie talv?

Kuidas alustada aasta kõige viimase õhtu lugu. 
29.12 oli siis see päev, kus meie eakas viirupapa lõpuks lahkus lindude paradiisi... Mul oli tohutult kahju, et ma kodus polnud. Kuid kodus korraldati väärikas viimane ase, kuhu läks väikses karbikeses puhkama. Tundub, et ka teised linnud saavad aru, et neid liigile omaselt väheks on jäänud.

See kuu pole leidnud lihtsalt sõnu, et jagada mõtteid majapidamises kulgemises. Ilmad pole just kõige kiidetavamas seisukorras. 

Üks nädal hankisin uut varustust. Ja uued päitsed meie noore eestlase peas. Natuke rõõmsaid värve majapidamisse. Ja üldse natuke laiendada varustuse nimistut. Treenigute läbi viimiseks abivahendeid. 

Nümfid on ikka parajad pätid, kui lahedad ja ei kujuta ette elu ilma nendeta. 

Saime ühe tunnustava tiitli juurde. Muidugi üllatusi jagus mitmel rindel.

Eile sai siis lõpuks auto ka korda, hämmastav millise kadalipu ma pidin läbima. Eelmine nädal juhtumisi üks amort andis otsad. Natuke kahtlane tunne tekkis jälle, mõtte liikusid Rapla töökoja peale. Ei anna ju rahu, see mida tehti mu opelile. Õigemini mida ei tehtud. Võeti raha auto töökojas hoidmise eest ja pidurid jäeti vahetamata koos silindritega. Hiljem üllatused missugused, pidurid külmusid kinni ja kippusid aeg ajalt nii kinni jääma, et auto tagumine ratas keeldus edasi veeremast. Nüüd on nii, et kahtlen enne, kui julgen auto kuhugile viia. 
Kuid eile jah sai siis lõpuks tehniliselt niikaugele, et võib rahulikuma südamega jälle aastavahetusse minna. 

 

Taga pool, kel jalg üleval on meie Printsuke. Mulle meeldivad linnud ja loomad kes leiavad abi kohe inimeselt. Ka meie Printsu sai selle selgeks, kui jäi hätta kanakarjas, otsis kellegi inimestest ülesse ja kurtis oma kuke häälega mis mureks. Ja kohe sai tema soov täidetud. Tegelikult on lahe, kui linnud usaldavad ja inimesed nende soovidest aru saavad. Hetkel meie eakas viirupapa istub rohkem puuris, sest välja lendamisel maandub alati maha. Ja ülestõusmisega on raskusi tekkinud. Kuid puuris on tõstetud söögi ja jooginõud sellisele kõrgusele, kus meeldib tal rohkem olla. Nüüd õhtul vaatasin kuidas ta enesetunne, nii kui ma jooginõuga liikusin, otsis ta kohe omale parima koha ja jõi nii palju kui tal vaja oli. Ikkagi kergendus mulle. Näha eaka linnul on tahe elamiseks. Mis sellest, et liikumisega raskusi. Meil on hea meel, et tal elutahe olemas.

Kahju on see, et üks emane viiru lahkus lindude vikerkaare maale. Meil kõigil oli väga kahju, niivõrd kiirelt käis see asi.

Meie üks lemmikutest maiustamas porgandiga. Koju saanuna alati tervitavad oma mõnusa ruigamise ja kahe jalale tõusmisega.

Meie mõnusad pätid, kes asjatavad terve toa peal. Neid jätkub igale poole.

 

Kõige vastikum selliste ilmade puhul on puhastada mudaseid loomi. Kuid jah ilmaga võidu joosta ei suuda keegi meie külmade ilmade asemel laiub pluss kraadid ja mudane keskkond.
Üks hea asi on see, et olen saanud omale sobiva arvu sadulaid ostetud. Jääb veel mõned asjad, kuid needki on peatselt täitumas.
Autoga pean käima pea iga kahe nädala tagant teeninduses diagnostikat  tegemas. No mis sa hing teed, sõita vaja siis peab koheselt reageerima igasugustele pisikestele jamadele.
Meil oli see nädal kurb sündmus, arvata on et üks emane viirpapagoi, kes tahtis munema hakata juhtus miskit ja suri äkitselt. Muidugi oli meil väga väga väga kahju. Nagu tühi koht, muidugi otsin uut sobivat kandidaati taas.
Sel nädalal oli ühel veisepidajal konflikt noorte koertega, kellel lõppes selline rõõmupõli aga siis seadusesilma käe läbi. Mis mina arvan, mainin nii, mul on ka analoogne juhtum, kus noor koer pures ühe paari kuuse varsa jalga, mille tagajärjel hiljem tekkis iga aasta põletik ja lõpp tulemuseba aina hullemaks läks.
Olime siis alles värskelt siia kanti tulnud ja purejaks oli naabrite noor koer, kes sooritas teo peremehe enda silme all. Ma ei kuulnud, et peremees oleks koeraga pahandanud. Olles silmanud varsa jalga ja sellel ilutsevaid veriseid kihva jälgi ja kuna varss põgenemis sooviga jala koera hammaste vahelt ära tirimisega jäid siis kihvadest parajad vaod pikki kapju...
Läksin ise tol korral ponimära sisse tooma, väravast väljudes nägin metsa vahelt väljumas meest ratta ja koeraga, kes silkas otsemat teed poni suunas. Ilma igasuguse haukumiseta haaras varsa jalast ja pures... Tol korral ei algatanud naabrite suhtes mingit protsessi. Ravisin enda arvates varsa jalga nii nagu peab. Ja enda nägemise järgi paranes. Hiljem müüsin kuna ma ei plaaninud täkk varssa endale jätta. Kuid hiljem kuulsin midagi hullemat selle jalaga.
Kindlasti tekkis koera hammustuse järel mingi infektsioon ja iga aasta augustikuus taas ja taas haava koht mädanema hakkas ja loom lonkas. Ja iga aasta sellele ravi osutades pidid nad lõpuks looma magama  panema.
Kus on loo moraal, kes kannatajad ikkagi on... Koer jäi elama, aga ega mulle selle koera käitumine tol korral meelepärane ka polnud.
Mõelge enne, kui kedagi seaduse silma süüdistama hakkate, kas ikka on õige kaitsta purevaid loomi. Noored koerad suudavad teha ikka palju pahandust ja ravida hiljem veiseid, kes need ravikulud kinni maksab.
Ja teine asi, mis võtavad koerte võõrad inimesed esimesteks koerteks korraga kaks hundilaadset koera.
Lugesin huvi pärast selle teemaga haakuvad mitmed diskussioonid ja tõdemus jäi selline, et vähemalt pooled kommenteerijad õigustasid veiseomaniku ja politsei käitumist.
Ja mida annab antud loo juures loomakaitse...?

https://maaelu.postimees.ee/4320075/oma-pere-mets-annab-haid-emotsioone

Sai käidud täna koertega metsas. Kuid mis metsas käik see on, kui RMK alal laiub ju suured langid ja metsavälja veoga palju sügavaid roopaid, mille tagajärjel ma tükk aega kodu lähedal matku korraldada ei saa. Pole rada ja pole metsa... tegelikult väga kurb vaade avanes. Hetkel toimetavad mitmes erinevas metsajaos, ütleks 7 raiet piirkonnas. Kahes kohas on tegu erametsa sektorisse kuuluvate kinnistustega.
Ülejäänud juba riigimetsale. Kuid alad on märkimisväärselt suured, kuid see selleks. Metsas hetkel võimatu liikuda, kuna raiest tulnud puidu väljavedu on tekitanud silmatorkavaid kahjusid. Juba mitme aasta tagused roopad, mida ei ole siiani tasandatud on nüüdseks rohtu kasvanud, kuid seal taidlemine on ikka kunstükk... lihtsalt olla akrobaat rattal või siis laiema astumisega hobusel raskusi keskel ennast tasakaalus hoida, kuid seda on nad suutnud... 
Jah nii see on... loodusesse on tekitatud tõeline lünk. Millal kõik taastub, võtan aluse vanemaealiste inimeste tarkuse, et jah mets on küll loodusressurss, kuid nüüd peetakse siiski majandamist siiski suurejoonelisemaks väljundiks.
Kuid mis meil neljapäeval juhtus oli ikka ehmatus küll. Istusin elutoa akna all, nägin kui koju jõudis Olav, keda ümbritsesid rõõmsad koerad. 
Ühel hetkel kuulsin imelikke kiunatusi nagu oleks keegi viga saanud, tormasin õue ja mis ma nägin... jälle olid koerad metsikult kallale läinud Sassule. Olav ei pannud tähele, kes tegelikult algatajaks oli... Koerad nende arveteklaarimised on ikka vahel mõistatused. Nordik oli selles seltskonnas kõige metsikum, kes lausa lohistas Sassut oma tugevate lõugade vahel jupi maad, enne kui soostus lahti laskmast. Ja muidugi kui lahti lasknuna, tormati juba teise nurga alt kallale. sain Sassu tuppa ja koerad laiali aetud... Ja Nordik kinni. Oleme Nordikule kehtestanud natuke teised reeglid, metsas käin temaga rihmastatult. Kuna mul pole isu temale kogu aeg pulka loopida, siis eelistan pigem, kui ta veab ja saab natuke rahmeldada mind vedades. Samas uudishimu metsa tegemiste osas, kuid koer, kes tirib metsikult on raskusi sellise tee peal kõndida, mis metsaväljaveoga on rööpasse ja poriseks sõidetud.

Päevane aeg, harjumatu olla üksi loomade ja lindudega kodus. Ei ühtegi inimhinge, kuigi tunnen vajadust, et oleks kedagi veel peale minu kodus. Kuid tean, kus tuleb olukorrast maksimum võtta ja panustada kodusele elule. Nagunii kaks kuud on mul möödunud nii, kus ma peaaegu kodus üldse ei viibinud töökohustuste tõttu. 
Eile viisin Aade Sassi talli tööle. Ei olnud mulle see vastumeelt, ta ju suur inimene ning teeb otsuseid oma huvidest. Kiitsin valiku heaks, eks aeg kinnitab otsustamisjulguse... 
Olles oma toimetustega sinna maale täna jõudnud, kus aeg oli vaja lasta välja kanapidamine. Nojah, tahtsin näha uue kuke kohastumist kanakarjas. Mu kanad on uue kuke osas ikka väga jultunud. Ajades teda toidu juurest ära, miskit andsin talle eraldi ja enda juures. Alul ikka pelgas, aga kui mõistis, et teda kaitsen siis juba sõi ja lasi endale pai teha.
Tundub, et mõni nädal tagasi kahe kuke asemel on alles siiski üks kukk. Lapsed nägid, et keegi oli üks päev koera poolt puudutatud. Kuid laip rändas nii kähku, et kui ma uurima läksin, et selgust saada, mis linnuga tegu, oli viimane haihtunud. 
Kuigi oleme perega täheldanud, et Nordikul teatud kiiksud uute lindude vastu. Ja jälgib eriti tähelepanelikult. Nüüd ongi, et panen kinni koera, kui kanu vabadusse lasen, siis lihtsam kontrollida. 
Kanad on mõnusalt rääbakad (nii nalja mõttes mõeldud), vahetavad sulgi. Ja kõik maailm sulgedega kaetud ja seetõttu pole ka neist munejaid.
Mõnus päike paistab ja üks rull sai täna lõplikult hobustele ära söödetud. Mis täna veel teha, see selgub käigu pealt. Üritasin ühte saeveskisse helistada, et saada allapanuks saepuru või höövlilaaste, kuid keegi ei võtnud telefoni vastu.