Laupäev ja pühapäev sai viibitud koertekrossil Pärnumaal, Jõulumäe spordi ja tervisekeskuses.

Kahe võistluspäeva öö veetsime ülilahedas metsaonnis. Paljud ei tee ikka vahet millised onnid on tasuta kasutamiseks ja millised tasulised. Tuleb võtta lahti RMK kodulehekülg ja sealt saab ülevaatliku info. Eestis leiduvate metsaonnide olemasolust.

Leida üks onn, oli meil tegu. Kuna mu nuti telefoni kasutamis oskused veel napivad, siis jäin lootma ühele telefoni kõnele (Tõnu Jürgenson), kes teab ja tunneb Eestimaa erinevatest paikadest super hästi. Piisab lihtsalt küsimusest, kus asub ja kuidas pääseb. Üks huvitav tõik selle kohaga oli, et asus Laiksaare metskonna kontori juurest 500-600 m metsa sees, kuhu viis looduseõpperada.

Ja nii me siis oma kahe neljajalgsega öö ära veetsime. Koerad nautisid meie seltskonda, kuna uni tuli varakult kella 19 paiku, siis ärkasime kuskil kella 1 ajal. Jõime kohvi ning lisasime mõned pakud lõkkele, et tuli hommikuks ära ei kustuks. Iseenesest maja küll sooja ei andnud. Mis meie rõõmu tõstis, et veetsime öö looduserüpes. Mina nautisin muidugi super hästi valitud varustuse suhtes ööpuhkust metsaonnis miinus kraadide juures. Lahe on vahel midagi teisiti teha.

Eelmise nädala lõpuks valmis ka minu kaua oodatud regi. Kahju oli mõelda, et pean hakkama uut rege ostma, aga poeg meisterdas nii nagu ta ise ütles, et mööda minnes ja valmis ta saigi. Ootan sobivat reelund siis reetama. Yess midagi rõõmustavamat.

Väga huvitav on see, kui vahel olen välja sõitnud või planeerinud päeva varakult ette, siis ühele päevale võib juhuslikult mitu asja kokku sattuda.
Reedel õhtul taheti laupäevaks tööle, kuid selles osas mainisin, et ei saa. Ja Laupäeval sooviti ratsutama tulla, kuid olin tüdrukuga peaaegu Tartusse jõudnud. Seekord jäi see ratsutamine ära, kuna mina kui treener olin ära.
Olles Aade Tasku juurde maha poetanud, aga ise põikasin Lõuna Keskuse raamatupoodi. Tean juba vanast ajast, et saab aega piisavalt veeta nii palju kui soovi on. Vaatasin, millised teavikud on ilmunud, saan abiks olla uute raamatute valimisel raamatukogu juhatajale.
Väga lahe üle pika aja oli olla Tartus. Ja liigelda ning arutleda tüdrukutega liiklussõlmedest.
See selleks, konverents oli veterinaar meditsiinialane täiendkoolitusena korraldatud. Ja oleks ma varem sellest midagi teadnud, oleksin ise ka osalenud. See oli mõeldud varasemalt registreerinutele. Kuid piirdusin vaba aja kasutusega natuke hetke endale. Raamatud meeldivad, juba neid käes hoida ja lihtsalt visata pilku mõnele leheküljele.
Tõin täna kauni halli tähnilise kuke. Hästi sõbralik, korra Raplast läbi põigates lipsasin ka hooldekeskusest kukega läbi. Kuidas rahvas ahhetas ja ohhetas, et milline vahva tegelane. Ja kui suuremõõtmeline samas hästi julge. Kes hea meelega süles võõra käest pakutud sepiku viilusid nokkis. Nii lahe, ise jälle pisikese tüdrukuna tunnen. Varsti panen ka pildi.
Kodus homseks on plaani võetud, et peame korraldama toas olevatele tibudele natuke suurema siblimisruumiga puuri aga juba rehe alla, sest toas olemine läheb juba nende jaoks liiga palavaks. Muidu hiljem võivad tekkida terviseprobleemid.
Ja kodus olles pani imestama nümfimamma omapärane sulepuhevile ajamine ning tagurpidi saltode tegemine nöörrõngal. Miskit esimene arvamus, et linnuke soovib sauna või õigemini vihma. Nii saigi spray pudel võetud ja natuke teist vihmutada, küll keeras ja väänas nautides piisku mis ühtlase joana siis sulestikule langes. Mis teha, loomadest lindudest ikka mida vaadata ja näha.
 

Oli vast hommik, kuna öö möödus unetult ja muretsedes. Kuna väljas sadas lõputult, siis see mu meeleolu eriti roosiliseks ei teinud. Vahepeal käisin õues kontrollimas ega mu kabjalised tagasi ei ole jõudnud.
Kui juba Aade äratuskell helises, ajasin ennastki jalule, et kohvi juua ja uuele otsimisringile minna. Kuna viimati nägin hobuseid kella 24 paiku. Ja siis panid ikka täiega ajama, kui auto tuled peale suunasin. Eks neid ehmatas metsas auto ilmumine heinamaale. Ma enam hobuseid autoga otsima ei lähe, see oli viga. Pigem jala, muidugi mõtlesin, et järsku läksid ringkäigule ja seeläbi tegin ise ka ringsõidu läbi Lipa küla. Ja arvasin, et tulevad vastu, kui metsateeotsas peatuse tegin, et veenduda ega pole hobuste jälgi teepeal. Mida polnud märgatavaid kabja jälgi. Sõit kodu suunas ja tee äärde jääva heinamaa peale keerates selgus ka hobuste olemas olu.
Aadet viima minnes, helises mobiil ja küsiti ega mul pole hobused kadunud. Mainisin jah, et on. Viskasin siis Aade Raikküla bussipeatusse ja ise keerasin otsa ringi ning juba teatud metsateid, et ringisõites hobustele ette sõita. Jõudsin informeeritud kohani. Keda polnud ei olnud hobuseid ja kedagi vastu ka ei tulnud.
Mõtlesin, et toon auto koju ja naasen juba jala, pätsi leiva ja päitsetega tagasi otsingutele. Nojah kodus käimise järel tagasi informeeritud koha suunas. Ja mis ma eemalt näen, kõigest 7 noort tegelast. Tekkis küsimus, aga kus vanemad hobused on? Mõtisklesin järgmise plaani, et viin noored koju ja siis tagasi vanemate hobuste otsingutele. Kui tagasi teel metsavahele jõudsin, möödusin, ma kohast kus suvisel ajal heina oleme  teinud ja öösel viimane koht kus hobuseid nägin. Ja sealt liitusid juba vanemad hobused noorte seltskonnaga... tundub, et vanemad hobused eelistavad ikka kodulähedast paika ning kaugemale ei kapanud. Ja mõtteid mõlgutama pani noorte hobuste eemaldumine karjast. Kas hirm, ehmatus või lihtsalt soov maailma avastama minna. Kuna hõikamise peale kohe lähedale jalutasid ja imestunud nägudega otsa vaatasid, et oi nii tore, et lõpuks oma perenaine kohale jõudis. 
Muidugi sisse panemine oli ka seebiooper. Koerad haukusid ja see pelutas väheke, osad julgesid siiski minu kannul ja eeskuju toel hoonesse siseneda. Ja osa loomi aga üle tee karjaaeda kappama panid, otsides teisi taga, kuhu nad küll kadusid. Nimetasin selle tänase hommiku segasumma suvila päevaks. Olles osa loomi sisse saanud, läksin teisele ringile, et tuua ära viimased kabjalised.
Kui ma hopse sisse lasin, puges kits Tuuli hobuse kõhu alt välja ja jalutas kogu teekonna mul sabas. Nii muigama ajas, et kui mind ei saada koerad, siis kasvõi sabassörkijaks on kitseke.
Nojah muidugi, kogu hommiku mälestusi kajastas mu märjaks saanud rõivistu, mis kohe sai vahetatud kuivemate vastu välja.
Tänase päeva mälestused... Ja juba ees ootamas uued väljakutsed ning Tallinnast lubati ära saata mu üks paber koerateraapia alal.

Päälinna venekeelse empoweri poisid lõpetasid meie elektriliinil siis kaabli paigalduse. Sellest küll aru ei saa, kas miskit paremaks läks ei tea.
Kas olla positiivne või negatiivne või hoopis käituda depressiivselt... Eelistan ise positiivselt mõelda ja elada. Üks tuttav hakkas jälle oma sisemuses peituvat depressiooni vaevustest rääkima. Ütlesin otseteed, et ei viitsi kuulata ja lõpetagu üleliigne negatiivsete mõtete haudumine ära. Üle mõistuse ära keeratud negatiivse sisuga mõtted ei vii kuhugi ja pidevalt kuulata kellegi depressiooni hala on väsitav. Seda ma ka probleemides vaevlevale inimesele mainisin. Mul on tähtsatki mõelda. Ja eks vaimne töö koolikirjatööde ümber. Pidev õppematerjalide kuulamine paneb mõtted teisiti  liikuma.
Kogu mu elu on loomade ümber ja tegevused nendega. Lasime hobusekarja terviklikult kokku, et las harjuvad. Muidu kui talvekorterisse kõik korraga kokku lasta, läheb löömaks.
Paar hommikut on olnud meil lumi maas. Täna oli tiba rohkem, ega ma eriti veel talve oota. Ilmaennustajad muudkui ennustavad, kes kalauimede või seapõrna ja teab veel mille järgi.
Õhtuks küll sulanud ja õhtutundideks juba pool niiske udune ilmake siis ees oodanud.
Lasime hopsid kartulimaa serva korrastama. Muidugi Testult pidime teki seljast ära võtma, viimane lihtsalt püherdas mulla peal ikka korralikult. Ja teine asi, mullaosakesed võivad teki alla minna ning tekitada läbi hõõrdumise pahandust.

 

Täna varahommikuse seisuga kella 5 paiku käisin õues ilma testimas. Ja võtsin oma seisukoha, et ilm va säherdune, et minek Tartu jääb ära.
Ja olles lugenud neti vahendusel, et Lõuna-Eesti ja Tartu piirkonnas liiklusõnnetuste arv tõusnud. Mul poleks probleemi olnud, sest rehvid on veel kasutuskõlbulikud autol, kasutan M+S-e. Kuid hetkel vajab esisild väheke korrigeerimist ja võib olla hoopis esirehvide välja vahetamist ja seda ma ka järgmisel nädalal teha mõtlengi.
 Kuna mul veel peale lõunat tööle minek, siis teades selliste ilmaoludele vastava sõidukiiruse valimisel oleksin jäänud ajahätta ja hilinemine tööle oleks suurema ajakaoga olnud. Ja minu seisukohaks jäi, et Tartu ma ei lähe. Ajan oma asjad ära kohalikus raamatukogus. Vaja natuke õppematerjalides tuhnida, kuna vaja kindlaks kuupäevaks kirjalik aruanne teha.
Vaatame mis ilm laupäevaks toob... siis pean kindlasti Tartu sõitma, kuna üks laps õpib suures linnas, siis vaja aidata koduse toidumoonaga varustada. Ja siis juba mitu asja ühe hoobiga ära korraldada.
 

Selja taha on jäänud öökülmadega ööd ja nüüd on alanud heitlike ilmade aeg. Vilu tuul toob välja vee nii silmist kui ninast. Ja eks loomadega elu tähendab seda on õues sadu, tuul, äike ikka peab väljas käima. Kuna hobuseid jagub veel kahte koplisse, siis peab veel ekstra metsas käima. Kuid kõik see on meeldiv kohustus. Ja muidugi sel nädalal müttasid jälle empoweri mehed kaablite paigaldusel uute postide otsa. Nüüd ju kaasaeg ju, ei enam traate pigem isolatsiooni kaitsega kaabel. Nojah eks aeg on juba selline, et alumiiniumtraatide eluiga otsa saamas. Kui pikalt vastu peab õhukaabel ei oska anda mina seda vastust pole ka nagu uurinud.
 

Võtsin eilse päeva puhkamiseks ja enda välja lülitamiseks. Õnneks möni inimene mõistab, kes sõnatult enda peale ka loomade eest päevased töökohustused.. Muidugi mu koduabilisele kuuluvad erilised tänusõnad..
Teisipäevane pool päeva kulus mul arvuti taha, teine päev aga vaatasin oma lemmikseriaale. Püüdsin ennast häälestada kodusele lainele. Hämmastav, kuidas igapäevane töörutiin väljaspool kodu rikub ära tahted kodusteks pingutusteks.
Igal juhul saavutasin teisipäevase minna laskmise päevale tegusa ja toimeka inimese olemise ning jaksu jagus kõikjale. Kütmiseks, loomadega tegelemiseks, ja ega mul ka tänane hommik kergem polnud. Lõpetasin eile pooleli jäänud kopli paranduse ja lasin tagasi metsa hobused. Va sokk põrguline oli jälle hommikul karja vahetanud oma kitsemamslid maha jätnud ning  naaberkarja füürerdama kolinud.
Selgus täna, et mu digiallkirjastatud dokumendid pole kohale jõudnud, sest võtsin telefonitsi ühendust. Siis pidin täna need uuesti sooritama. Olles ennast igapäevaselt kursis hoidnud mis meil meedias kajastatakse, kas digiallkirjaga dokument on ikka õige saatmiseks või mitte?
Igat masti vargusi pannakse korda ja just turvaaukude kaudu häkitakse ja varastatakse kontosid. Kas meie elu on ikka turvaline, jälgides mis maailmas toimub.
 

Tänase päeva seisuga võib lugeda, et pool oktoobrikuust on selja taga. Täna sai korralikult koristus töid tehtud. Kõik toapuurid, kanalasse värsket allapanu.
Mürgid majja ja kõrvalhoonetesse sisse rännanud närilishiiretele. Jube on lihtsalt öösiti nende liikumist ükskõik kus märgata kasvõi see, et jäetud on ükskõik mis kõrgusse ekskremente. Sügisesel ajal on minu jaoks ebameeldiv just hiirte-rottide sisse kolimine ning nende ohtrad laastamistööd ükskõik mis valdkonnas. Kõige uskumatum, kuidas nad suudavad toidukappi ennast smugeldada ning kapis veel palju pahandust sooritada. Ükskõik kui palju oleme nendevastu abinõusid tarvitusele vastu võtnud leidub neid ikka päris palju.

Kanaemme on väga tubli ja töökas näidates oma tibunatele, kuidas peab töötama ja jalgadega kaapima. Muidugi elupind on tiba väikene, aga peatselt saavad suuremasse ruumi. Eile õhtul koju naastes ootas mind ees ikka tõeline loomala ja linnula... tibude sädistamast ja merisigade ruigamist. Esimene samm oli mul tibude juurde, kus siis pisikesed tibud kohe nokkadega mu käsi nokkimas või merisea puuri juures silmates rõõmsailmelisi sigudikke, kes kohe püsti seistes tähelepanu minule osutasid. Tundsin, kuidas kogu õhtu tööväsimus kadus. Ütlen alati, et loomad on minu jaoks lõõgastus ja lõdvestus.

Täna õhtul saab tehtud ka õitsi tuld. Sellega paneme aluse siis hilissügisele pimedale ajale. Ja järgmine kuu on juba hingedekuu. Kus siis meenutame ja mälestame lahkunuid, keda enam meie keskel pole. Kurb on see, et inimelud siiski mõnele lühikesed on antud.

Pilt minu enda laste lapsepõlvest, armsad mälestused jäävad ja jäänud. Lapsed ja loomad kuuluvad kokku ei tea siiani, mis asi on allergia. Ja kui ma kuulen, kui antakse jälle loomi kellegi pereliikme allergia tõttu ära. Ei ole ma omi lapsi vati sees kasvatanud ja elamine on ka ehitusjärgus mida pole veel suutnud ära lõpetada.

Sügis astub tasahilju, kord tuulega ja külma tehes...
Õues laternana kuu taevas valgust laotamas. Jah nii see on, toas praksub ahjutuli, mis ahjukivid mõnusalt hõõguma pannud. Mõnus on kodus olla. Käisin suhtlesin õhtu eel hobustega, pumpasin vett. Ja sain aru, et sokk pärast seliti panekut kardab mind tõsimeeli. Ei ülbitse, lapsega küll proovib kakelda. Mainisin, et kallale ei lase, sest tagajärjed võivad olla päris halvad. Hämmastav, kuidas üks loom ära metsistub.
Hobused metsas mõnnasid mõnusalt ja käisid korda mööda suhtlemas. Lihtsalt tunda ennast koduselt loomade keskel. Üks päev kui õhtul ma jälle kodus, lähen õitsi tuld tegema, et põletada ära teise puu peale kukkunud haavapuu. Sügisõhtul tehtud tuli on mõnus ja samas puhastava sisuga. Sügisõhtud on küll pimedad, aga tegevused ka pimedas võivad olla värskendavaks.

 

Yess, sõbrad. Meil jälle tibu uudised. Seekord siis 8 munast 7 tibu. Seekord siis karjas kolm musta tibu. Täna pilti ei tee, aga homme küll.

Mu tänavu aastased koorunud kuked saavad kõik uued kodud. Ühe olen endalegi värskeks vereks jätta. Natuke kurb ka, neid ära anda. Kuid samas teadmine, et neil uues kodus oma kanakari, kelle eest seista. Kui palju me nägime vaeva, et õhtuti sisse tõsta, kippusid ikka oma lemmik kohta kõhutama minema. Head need vähemalt maapinna lähedusse hoidsid. Oleksid nad endid puu otsa asutanud, ei oleks me iga õhtu küll viitsinud püüdmas käia.
Hobused sai pühapäeval metsa lastud, hea oli kuulda, kuidas vanem tütar ütles. Kas ma lasen nii nagu ma juulis lasin. Mainisin, et strateegilised kohad, kus kipuvad mööda jooksma tõmban seekord karjusenööri ette. Sai ju päris pikk maa nende pärast maha kõmbitud ja lõpp tulemusena nad ise siis suure metsaringiga ikka aeda jõudsid. Siiani naerame, kuidas me jalutasime kitsed sabas vahe peal meid peaaegu kõhul kukutades. Kitsedel komme, äkitselt seisma jääda ja täpselt inimese ees.
Ja nüüd käia hobuseid vaatamas metsakarjamaal, mõnus. Sügades neid eks kaalume millal Testule tekki selga panna. Kuna neil metsakarjamaal üks katusealune ka, siis veel ei kiirusta. Kuna Testemonal hea komme tekiga sügamas kusagil puude vastu või katusealuse seina vastu, siis peatselt tekk narmasteks. Selle hooaja peab veel vastu, aga mõtlen juba uut tekki hakata järgmiseks aastaks hankima. Uurin juba hindu ja kohti, kus soodusmüügid toimuvad.
Otsisin eile huvipakkuvaid koolitusi erinevatest kõrgkoolidest. Väga põnevateks ja harivateks pean treeneritele mõeldud täiendkoolitusi, psühholoogia alaselt. Kahju, et mõnedele koolitustele juba kohtade täituvus suur. Ja seega olen ukse taha jäänud. Hämmastav, aga tahe on õppimiseks suur. Eks näe, praegu omi projekte ei jaga, aga eks näeme ja kuuleme, millega hakkama saame.
Paar nädalat mil ma polnud koertele pühendunud oli see, et viimaste päevadega adusin, et pean kiiremas korras neilegi tähelepanu pühenduma. Muidugi esmaspäeval siis ühe koera kinni, kuna tema iseloom ei allunud ühelegi häälkäsklusele. Imestasin nagu oleksin täielikult tühi koht. Ja egas miskit pool päeva mul kuluski koertega tegelemiseks.
Tundus, et vajadus oli ka mul, nautisin kogu füüsilist tegevusjada nendega päris mõnuga, igal juhul täna tajudes kergelt lihasvalusid. Sai jooksmas käidud seekord siis 4 km. Lasin Nordikul tirida, et tema energiat mingil määral kuhugi rakendada.

Mind huvitavad teemad.

http://epl.delfi.ee/news/melu/hobusega-suhtlemine-aitab-arendada-lihaseid-ja-konet?id=51102392
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/kodu/hobune-veab-inimesed-rutiinirattast-valja?id=69643115
Tundub, et mu koolitee on jätkumas.

Kalju Laiapea (pilt Jüri Kusmini tehtud), deklameerimas omatehtud luuletust künnipäeva alguses. Kaljuga on paljud hobusekasvatajad seotud, ei saa keegi ilma temata. Mainin, tema on olnud meie pulmakutsariks koos eskordis osalenud tütre Mirjega.
Kui mul oli vähe hobuseid, kellega matku sooritada, võtsin Kalju käest ikka mõned juurde. Ja nii sai lastelaagreid ja vaba aega võõraste lastega sisukamaks muuta. Kui palju on matkatud hobustega sellistes paikades, kuhu keegi ei viitsi isegi jala minna. Kuid tänu oma aktiivsele hoiakule on ikka soov jätkata ning  leida pidevalt mingi töö hobustele, et minul oleks huvitav ja teistel oleks uus kogemus.

 

Ja nii me oleme jäänud teatud paikadele ustavaks. Teekond, mida rohkem liikumist metsas seda põnevam ja looduslähedasemalt me tunneme. Samas jälgides hobuste keha keelt, kas nende meeltesse ei tungi midagi uudset või teab. Hobune on ju loom, kelle suhtes peame teadma, et ta on saakloom suurtele metsikutele. Ja esimene reageering on põgeneda, kuid inimestena peame oskama igat olukorda  kontrolli all hoida.

Tegu veel ajujahi avahooajaga, siis võib vahel selliseid asju leida.

Mul ikka kerge värin sees, et lastega ei juhtuks, siis sai suheldud juba aegsasti jahiseltsi juhatajatega, kui ajujaht kahes vallas täistuuridel meie tee peale ei juhtuks.

 

Nii see on, Velise laat sai ajalooks. Kohal käidud, natuke kurb ja kade, et ise ei saanud sadulasse istuda. Igal juhul täna saab see tehtud. Ilm on sügiseselt kena ja vaba päev kah peale kauba.

Lipametsa, Loe, Metsküla, Jaaniveski, Vanamõisa, Sillaotsa, Velise

 

Reede 30.09.2016 valmistusime Velise laadale minema. Me käime alati nii, et üks päev varem kohale ja öö siis kas Sillaotsal või Velise kiigesaare lähedale jääval heinamaal. Hommikul laadisin asjad peale ja üks kõne Jüri Kusminile, mille alusel sain anda lastele teada hea sõnumi, et öö veedame seekord Sillaotsal. Põhjus oli seekord ilmaennustuse tugev tuul, kuna Velise telkimis koht on tuulte meelevallas. Ja kas mu hommikul püsti pandud telk  päeva peale püsti oleks jäänud. Teadmine, et pidin tööl olema, kui asjad ööbimisruumi korda saime ning koju naasesin, siis tegime veel kindlaks mis puudu. Palusin lastel need ühte kohta kokku panna, et pärast tööd koju naastes siis oleks peale laadinud. Kuid üsna pea sai selgeks, et töökorraldustes olid muudatused optimistist, ületöötanud, ,,laulatud tööpostile" kolleegiga, kes mingil põhjusel oli siis ise tööle asunud. Miskit eks kohale sõit Rapla tekitas minus ikka  paraja segaduse ja häiritud meeleolu. Ma polnud valmis  koha peal olukorda lahendama. Lahkusin, kellegagi vestlust alustamata. Teistest allikatest sain teada, et kamraad oli enese tööle reganud. Püüdsin enda sisemuses rahu saavutada ja pühenduda tekkinud vabadusele. Oleks ma varem teadnud ei oleks ma Rapla üldse sõitnud. Ja oleks siis teistmoodi oma päeva planeerinud, oleksin ise ka tahtnud sadulasse istuda ja liikuda nendel metsastel teedel.

Käisin lastel vastas, kuid aega läks, kui nad ükskord siia kanti jõudsid. Uurisin, ega pole ebameeldivaid üllatusi karjatarade näol. Praegusel ajal on hea ühendust võtta ja teavitada.

Sama pilt, kuid teine päev juba kella 15 paiku.

 

Sillaotsa koplis

Hobutööriist tegemist põllurulliga.

 

Põkade taga siis hoone, kus meie veetsime öö värkstoa katusekambris. Muidugi oli une eelne seik, mida kuulsime kõik ja imestasime, et mis toimub. Kuid keegi ei lausunud ühtegi sõna ja unne suikusime.

Keegi oleks nagu trepist üles astunud, raske mehe sammuga ja kaks astet enne platvormi kadus astumine. Ja midagi rohkem ei kuulnud. Mis see oli või kes see oli... kohe meenus film ,,Öö kummituste muuseumis". Õnneks meil sellist asja ei juhtunud, mis filmis.

Eile ei käinud peale Rapla kusagil. Eelistasin tiba mõnusamalt aega veeta. Ja nii veetsin päeva olulisi asju ajades kodus. 
Nojah mu va sarvedega põrguline jõudis ikka korralikult ikka enesetunde päris kurjaks ajada. Pidin helistama naabrimehele, et tead tahaks oma soku kätte saada. Muidugi naabripoolne küsimus oli, et kas tema sokud on minu maa peal. Ühmasin, et ei mitte. Mu kitsedele ei meeldi suur põrguline vaid naabrimehe kena pisike Kameruni sokuke, kes ei haise üldse, kui meie sarvik.
Mõtteid liikus seinast seina, ta leidis, et parem on minna naaberkarja asju klaarima oinaga ja tundus, et ega oinas ka kehvemast puust polnud. Nojah sokk oma sarvedega oli teise kasukat ikka korralikult pusinud, see oli nii inetuks selga ära katkutud. Saime tütrega oma põrgulise kätte, lisaks selle püüdmisele sain veel naabrimehe oina käest korraliku paugu. Mainin oinas kuulub lambakarja meessoo esindaja rühma. Sellel ka muidugi sarved. Õnneks või õnnetuseks oli see käsi, aga siis muutsime taktikat ja Laura peletas suure kisaga oinast. Ja mina üritasin oma sarvilist isandat siis ära talutada. Kes vahepeal tõusis kahe jala peale nagu väiksemat sorti poni täkk. Lõpuks kui mu kehtestamised hakkasid vilja kandma, kõndis mu kõrval nagu peenemast soost koer, kes on läbinud kõrgema klassilise kuulekus koolituse. Ja nii kuni naabrimehe kopli väravani. Metsa vahel liikudes tekkis poisil hirm, et nüüd viiakse teda kõigest eemale. Muidugi oli tal hea meel, kui ringiga tagasi karja jõudsime.
Päeva teine pool kulges mul auto pagasiruumi koristades-pestes. See lehk mis haisunäärmed sokkudel sarvede vahel levitavad on mõnede isendite puhul väga vänge. Imestan, et mis asi see küll on, et riiete külge kipub jääma. Igal juhul õhtul vanemale tütrele rongijaama vastu sõites. Tundsin võidurõõmu, lõhna netu, küsimus tütrele, et kas ta tunneb midagi... Vastus oli ei.
 Pesemise ja koristamise ajal ennast kirudes, et selle va haisupommi peale võtsin ja millist vaeva pidin nägema, et seda lehka välja saada. Ei enam sellist jama ma kaela võta, kui siis mingi järelkäru taolise asjandusega vedama. Igal juhul jäi see vedu esmaspäeval viimaseks sellise looma puhul.

Elu võib päris kena olla, tõin siis eile lõpuks oma soku Läänemaalt ära. Nojah, kui keegi teab mis tähendab ühe soku vedu sõiduautos. Oo jaa, kui see veel korralikult veel haiseb. Hormoonid juu, mis tekitavad teatud lõhnu. Ja nii saigi, et terve selle sõidu aja hoidsin aknaid valla. Muidugi too sokuisand  Märjamaale jõudes lahti rabeleda oma jalad. Miskit sai auto seisma jäetud ja ohutuled peale ja pojaga siis sokule uusi rakmeid peale meisterdama õhtupimeduses taskulambi valgel. Kuidagi viimastel km suutis ta jällegi ennast pöörata. Jälgisin tagasivaate peegli abil, et kas tõuseb ülesse või jääb sellesse asendisse. Kuid asend oli selline, et ulatas silmadega aknast välja vaatama. Kui metsa vahele keerasin, mõtlesin hirmuga, et kui peaks püsti kargama, siis on oma suurte sarvedega laes ja teab mis hulle asju oleks võinud juhtuda. Õnneks ei juhtunud jäigi oma kõhuli asendisse kuni sõidulõpuni, siis taga luuki ülesse tõstes. Hüppas juba ise autost maha. Vot nii palju minu oskustest jalgade sidumisest.
Soku viisin eelmine aasta ema kitsedele paarituseks, kuid nüüd sain teada, et meie härra olevat veidi juba ülbemat joont hakanud inimhingedele näitama. Ega see mõnus pole, kui kellegil on võimsad sarved ja sellega võib juba suure obaduse saada. Mul siiani pole kogemusi olnud, kuid olen õnnetult lõppenud juhtumeid siit ja sealt loomapidajatelt kuulnud.
Kõige jubedamad on kokkupõrked pullidega, isegi mu enda sugulased on pidanud selle üle elama. Kuid nii see on, loomade puhul peab ikka mingi kontroll keha keele üle olema 100% kindel ei saa kunagi olla. Ka koerte puhul võib nii öelda, kui enda koerad võõrast koera ei murra, siis oma pere keskel võivad oma liikmele küll halbu haavu tekitada.
Nüüd seisab ees mul veel korralik salongi tuulutus ja pagasniku pesu, sest lõhn ise on vängelt võigas. Kui ma ise veel talun, siis lapsed istuvad autos maskid peas.
Muidugi sõitu alustades, ütlesin pojale, et kui mõni seadusesilm veel kinni peab, et siis lehvitan käega enda nina all ja mainin. Jube kuidas siin haiseb, loodan, et dokumentide kontroll oleks veel kiiremini lõpetatud.
Muidugi sokk oli visanud kasvu kehast ja sarvedest, kui see mis ma eelmine aasta Niiby külla viies oli.
Selline päev oli mul siis eile. Samas sain veeta pojaga ühe mõnusa kvaliteetaja ja ka ema üle pika nähtud.

Natuke mälestusi. Pilt on tehtud Tsernohovskajas. Kui mu üks onu oli Kaliningradi oblasti sõjaväe kohustusi täitmas. Sai käidud tookord ühiselt veel Kaliningradi loomaaias, kus üks kaelkirjak poegis. Tollest hetkest on üks pilt. Juba üks sugulane täna küsis, kus see pilt tehtud on. Pildil on mu vanaisa, vanaema, tädi ja üks peretuttav Kuno, keda ma ise isiklikult vähe tean. Pildistaja sel hetkel oli aga mu üks noorematest onudest (Aare). Pildil, kes mu selja taga on vanem onu Urmas. Kui öelda, siis jah võin öelda nagu vanem vend, kes hoolib siiani või kellega säilinud väga hea side.
Kui mainida, et tookord reisisime ühe autoga, siis paar kilomeetrit enne kodu sai mossel küte otsa tagasi teel. Meenub, kuidas kõik ühisel meelel autot viadukti otsa lükkasid ja siis autosse hüpati ning autoga teisest küljest hooga alla sõideti ja viimased meetrid juba lükkamisega koduteed lühendati. Jutt siis praegu veel säilinud nõuka aegsel kujul Lagedi betooni viaduktist, kust saab alla keerata Suur-Sõjamäe teele. Ja muidugi tol ajal toimus liiklus veidi teistmoodi. Siis polnud otsteed, vaid Lagedile sai sõita, kus asub Väo karjääri lähedusse jääv juba Nõuka aja lõpus rajatud viadukt. Selle külje all on veel vana maantee jäänused või õigemini teetamm, mis meenutamaks seda aega, kui maanteel teine asukoht. Ja muidugi eraldab suurele maantele saamist Muugalt suunduv raudtee-Lagedile. Muidugi ootavad selle Lagedi betooni viadukti laiendus ning liikuluskorralduses palju ümber muudatusi. Kurb tunne valdab, kuid mis teha. Milliseks kujuneb lõplikult mu lapsepõlve kodu ümbrus, juba nüüd on palju aastatega muutunud. Loomapidamised on kõikidest majapidamistest kadunud, maad on väikesteks kinnistutena maha müüdud ning rajatud kommunikatsiooniühendused. Et maapiirkonnas saaks veel koomale tõmmata viimased maapiirid.

Kui palju on mulle vaja...

Selja taha jäi väga tegus ja töine nädala lõpp. Käisin Võrgu peres kahe lapse sünnipäeval, ponisõitu tegemas. Tänusõnad nende pere mõnusale üritusele. Ja edu kõiges ettevõtmistes. Hindan tema suutlikust ning võimeid just selle koha vääriliseks.
Tean, kes tegelikult selle kohale oma hinge ja vaimu on andnud, eks ta kiikab rahulolu tundes pilvepiirilt ikka alla ja tunnustab Võrkude pere poolt juhitavat tegevust selles valdkonnas.
 Kohtumine Petrulasse asunud ja ümber nimetatud Lootuse küla all tegutsev rehabilitatsioonikeskusena tuntust kogunud ning juhina Villy Võrgu oma tegevusi langenud ja madalat profiili omavatele isikutele tulemuslikku ja lootusrikast  taas leidmist uue teekonna alguses läbi kristliku tegevuse.
Kuidas inimesed Lootuse külla jõuavad; Villy korraldab misjoniretki pealinna ebapopulaarsetesse paikadesse, otsitakse inimesi suurest linnast, tugikeskustest, varjupaikadest, kes tahaksid ja on valmis oma elusid muutma rangelt piiritletud, suutmaks elada alkoholita, suitsuta, mõnuaineteta... Sellega tõestamaks, et nad on valmis edasi astuma järgmise sammuna juba Märt Vähi rajatud ja juhitud Laitse külje all juba suuremasse rehabilitatsiooni keskussesse, kus toimub juba suuremad tegevused ning võimalus omandada uusi ametioskusi. Ja edasi valmis naasma uuesti tavainimese ellu, juba läbitud, toetava programmi uue mõttemaailmaga rikastatud.
Märt Vähit tean juba päris kaua, mingi aeg enne rajatavat rehabilitatsiooni keskust juhtis vägesid Suurupi piiblikooli rajajana, kus mitmed inimesed oma nelipühilasele omaseid teoloogilisi tõekspidamisi omandanud, juba parimate ettevalmistustega karjastena, misjonäridena või sootuks pastoriametiga mõne väiksemat kohta juhtima, rajama jne.
Ja muidugi Märt oli ka mingi aeg hobuste omanik. Ühe ettevaatamatuse ja liigse usalduse läbi kaotas ta oma ühe silma ja pool nägu. Olid oma pojaga hobuste aedikus istunud hobuste selga. Märdi hobuseks oli tol korral 2 aastane, kes oli veel vähese koolitusega. Kõik käis kiiresti, noor hobune oli visanud korraks tagant ülesse  ja ühe tagumise kabjalöök oli tabanud näkku, kõige hullemalt. Kes ei tea, siis Märt kannab klaassilma ja põseluid asendab siirdatud plastik. Mida pole märgatud ega arusaadud. Need kes seda õnnetust teavad ja muidugi Märt ei häbene ise seda tunnistamast, et temaga selline õnnetus on juhtunud. Meditsiin on andnud parima, et nägu näeks loomulik.
Kuidas ma olen olukorraga kursis, mitmed tuntud erinevate konfessioonide kristlased pöördusid minu poole küsimaks, et miks Märdiga, kes hea jumalasulane ja muidu hea inimene,  mida valesti tegi...? Mainisin korduvalt; 
Noor hobune seda enam 2 aastane vajab iga liigutuse juures kindlat ja valvel olekut. Tähelepanu peab olema hobusel, mitte millegil muul asjal.
Ka laupäeval, tekkis korra Tassaga probleeme, ehmatas kui laps oli seljas. Ja seeläbi sai häiritud Aade, kes talutas, vahetasime ponid, et tegelen ise Tassaga. Mu aastate pikkused kogemused erinevatelt laatadelt ja ponide talutamisel, on õpetanud, et ma ei tohi mõelda ühtegi liigset mõtet ega liigset emotsiooni. Loom tajub ära, kui ma olen hajevil, ärritunud või mu meeleolus on langus. Ja muidugi päeva lõpuks vahetasime Tassaga energiaid. Kui tajusin, et Tassa on ärritunud, viisin poni mõtted mujale. Ja kui mina olin väsimuse lainele jõudnud, andis Tassa mulle omakorda teada, et pean endaga midagi ette võtma. Ja nii me täiendasime üksteist. Ja pean seda päeva kõige kordaläinumaks, sest kõik asjad sujusid ootuspäraselt ja üllatusvalmistavalt perele. Mul on ülimalt hea meel...
Tagasi meenutustesse:
Mitmete asjaolude kokkulangemisel olen ma seetõttu Märt Vähi tegemistega kursis. Muidugi tänusõnad oma usklikust mehele, kelle kaudu olen selle võrra saanud kohtuda erinevate inimestega, kes on tegusad ja ettevõtlikud ka kristlikus maailmas.
Ise pole ma kordagi Laitse jõudnud, olen vaid meedia põhjal teadlik. Kuid võtan teadmiseks, et pean selle sammu ükskord ära tegema. Valdan kaasaja sotsiaalseid probleeme päris hästi, mul on olnud au töötada ja proovida mitmeid ebapopulaarseid ameteid ning   kogemusi andvaid töökohtasid. Kes teab, milleks kõik see kasuks tuleb. Ja mu teadmised lisavad omajagu väärtusi juurde. Oskused tulevad töö käigus.
Ja muidugi ei unusta ma kordagi lausuda tänusõnu oma kadunud vanaisale, kes on andnud mulle hea tähelepanu võime näha inimestes peituvatele sügavamatele omadustele, kuid hea kuulamis oskus on tulnud aastate pikkuse tööga. Vanaisa soovis, et ma jääks igas olukorras diplomaadiks, ükskõik kellega on mul elus kokkupuuted, kas see ka töötab... Jagan oma blogis... 

Järjekordset hommikuringi hobustele tegema minnes, leidsin va ühe pätu aga mõnuga nosimas väljaspool aeda. Nojah lähenedes ja keelega naksutades ja nimega kutsudes keeras ta selja ning asutas mõne sammuga edasi liikuma. Teades tema iseloomu iseärasusi tasandasin oma samme veel lühemaks ja aeglasemaks ning sootuks liigutused muutsin aeglasemaks. Sirutasin avatud peo ette, et tema usaldusesse mingit kindlustunnet anda. Ja siis kui Teeba juba nina minu suunas keeras, kuid kohe tõmbus eemale. Olin endale ju lõhna peale lasknud ja Teeba kes ju lõhnatester mul. Mõtlesin nojah aidaa suksu, tegi ju paar koondgalopi sammu oma rasvapolstri õõtsumisel. Liikumine meenutas nagu karuott sügaks kuskil selga vastu puud. Nii nägi välja Teeba keha liikumine galopi sammu tehes.
Mäng hobuse püüdmisel näeb välja nii, et okei ei lase ligi. Teen sellise näo, et ma ei huvitagi sinust.. Ja lõpuks Teeba jäi mulle külg ees järgi ootama. Näitasin avatud peopesa, lasi haarata lakast ning alustasime sammu karjamaa värava suunas. Karjamaale laskmine sujus tõrgeteta. Muidugi täna pidin kõik oma mugavused minetama ja kohalikku raamatukokku juhatajat asendama. Toimetasin kiirelt, kanade välja laskmise jätsin aga meessoo rahvale. Mul pole viga elu, maja mehi täis. Lausa kohe kolm, täna pidi mindama metsaaluseid koristama.
Eile õhtul vedasin veel ühe koorma sõnnikut. Uus klient, kellele esmakordselt viisin. Muidugi sain jälle tunda üllatushõiget, ,,kas meie kandis on naistraktoriste" mainisin vanaprouale, et jah ja mitte vähe aega. Olen teinud seda juba aastaid. Mainin vaikselt, et tunnen oma ametinimetusest isegi väikest uhkust.
Muidugi sellel tädil vedas. Läksin just ühe pere juurde, et teada anda, et koorem on valmis ja olen nõus ära tooma. Kuid nende ebaõnn, ei suvatsetud välja tulla, tubli õuevalvur hundilaadne koer käis ümber maja ja ukse taga pererahvale teada andmas, et keegi on värava taga. Kuid selline suhtumine peaks ju kahandama koera suhtumist pererahvasse. Muidugi tean seda peret päris pikka aega ja probleem on neil alkoholi tarbimisega. Nii, et seekord jäid ilma ja eks oodaku uut aega. Kohtasin oma sealkandis elavat sõbrannat, kellega sai siis natuke mokalaata peetud. Muidugi pealtkuulajana nende vahva lõuna-vene lambakoer mõmmik. Tõesti oma paksu valge kasukaga näeb välja nagu jääkaru. Ja iga kord ma kiidan teda taevani, et kui lahe mõmm sa oled.
Nii see on...
 

http://www.director.ee/uut-koerapsuhholoogias-karja-ja-juhi-teooria-on-kahtluse-alla-seatud/
Olen pidevalt uuendustega kursis ja pönev on ikka midagi uut öppida.

Minu kaunikesed austerservikud, olen see aasta päris palju saanud. Juba selline kogus on paras pannile panna. Eks näe mitmel aastal mu pakud seeni annavad. Tegelikult lahe on.
Kaanepildiks panin pihlakapuust pildi, kaunis on see. Nii täis viljakobaraid. Vahel mõtisklen, kui kuulen, et inimesed satuvad sügismasendusse... miks see nii on. Kas siis looduses toimuv muutus ei pane rõõmustama. Juba aiamaalt saaki koristades peab ju iga anni eest tänulikkust loodusarmule olema. Kuid tundub, et laskutakse üha tusatujusse ja mõeldakse negatiivseid mõtteid.

Super paari päeva  jooksul on veetud kolm koormat sönnikut. Kolm koormat veel ära vedada siis koduaia tarbeks ja eks möned kottidega soovijate soovid vaja täita. Nii mu tegusad päevad on päris toimekad ja sügisesele ajendatud. Pikk kena soe sügis.
Kohtusin seeläbi mitmete inimestega. Kõige värvikamaks ja sisukamaks vestluseks kujunes mul Vetemaa prouaga. Ja sain teada päris palju huvitavat nende pere elust. Poeg on merebioloog ja töötab Tartu ülikoolis õppejõuna ning kasutab praktilises töös palju Vilsandi saart. Tütar aga töötab Riigikogu kantselei juhatajana. Päris hea teada, kes meie piirkonnas on huvitavad isiksused.

Natuke kiinitövest.

Üks teema on veel päeva korda kerkinud. Uurisin ja puurisin kõik oma kabjalised pea-laest kabjapõhjadeni üle. Nojah õnneks, kuid kontrollima peab, kuuldavasti on piirkonniti levima hakanud maokiinid. Ja kuidas neid avastada...
Ei viitsinud trükkida kogu raamatu teksti ära, leidsin oma siseparasitoloogi raamatust siis vajaliku info... Mul igaks elujuhtumiks ikka teavikuid...

                                                    Gasterofiloos

                                                               Gasterophilosis

Nüüdse aja ravi on tiba teisem, kuid tasub kohaliku vetiga või hobusekasvatuse vetiga, kes valdab teemat enam. Mina konsulteerin, kui midagi mul silme alla jäi või kahtlust äratab. Ja kevadel hankisin insektsiidse vahendi, mis toimib nii puukidele, kihulastele ja muudele putukatele. Tegin eile selle aasta siis kolmanda korra tõrje.

Millest küll alustada, kas vanatüübilise Tori tõu omavate inimeste ehmatavast uudisest millega üks eesti-s... hakkama saanud ning endale loorbereid lõigata tahab... mille või kelle arvelt... muidugi emotsioone on seinast seina, kui tegelikud tagamaad sellest räägivad. Eks bürokraatia hunt on vabariigi tasemel närimas-õõnestamas maineka hobusekasvanduse mentaliteeti. Ja eks üks hing aga soovides endale lubada teiste töid maha teha... Ja kuidas edasi... miks anti eakad tori märad sakslannale...?
Lugu ise siis avaldati järgmises meedia väljaandes ja on loetav ka inetrneti portaalist:
http://lounaleht.ee/?page=1&id=20282
Ja mida mina arvan, on see, et viimane on avaliku käitumisega enesetunnustuse otsingul liiale läinud. Muidugi võib loopida kõiki poriga üle, kuid mina tean ning eelistan, et tori tõugu hobune kuulugu torisse, kus ta on sündinud ja kasvanud. Kas siis riik tõesti ei suutnud säilitada eakate hobuste sünnikodu eelisõigusi... Ja mis edasi..? Edasi kujutan ette nende hobuste saatus on lahtine. Kuna teada, kuidas nende eluolud nüüd on ja olles lugenud paljude arvamusi ja teadmisi Ute tõelise olukorra kohta. Arvan, et teen ka tänavu aasta just sinna kanti asja. Jaa mul oleks väga vaja kohtuda oma sugulastega, kes elavad Ute naabruses. Nojah mainin, eks mullegi jookseb infi. Tavaliselt ma kuulujuttudega kaasa ei lähe, siis kaitsen loojaid, tegijaid ning kes on olnud tublid vaatamata kõigele bürokraatiale... Ikka meenutan toda raamatut ,,Seltsimehed Torist" väga võimas mis kõik toimus, et hobusekasvatus saaks taas jalgele tõusta. Ja tuleb üks inimene, kes nullib oma meediakajastuses suurelt, õõnestades teiste tublide ettevõtlike inimeste initsiatiivikust maatasa tehes.
Vabandan Jaanus Kallaste ees, et tema nime siin julgen mainida. Olen mitmeid kordi sealt oma ponidaamidele toonud poni täkku. Milliseid nõuandeid ja nippe sain ma seal käies. Kuigi ma pole suur näitustel käia olnud ei ole ma kellegi hobusekasvataja pahuksisse läinud. Kuigi jah vahel mõni terav teema on kerkinud, kuid aeg on oma töö teinud ja ajavakku ning unustuse hõlma kadunud. Kuid jah minul kipuvad mõned asjad väga selgelt ja teravalt mälus püsima. Olen endalt korduvalt küsinud, et kuidas saaks mõnda asja meelest pühkida, et saaks kontrollimatta olukordasid, et ei peaks meenutama vanu asju.
Ja teine halb uudis
http://hobumaailm.ee/index.php?page=1&m=9&y=2016&id=3923
Kaotus parim trakeeni täkk, kel oli annet takistussõidule...

Ja mis head sündinud, ikka sügise jätkudes oleme valmis talve tulekuks. Kuid eks ajad on kiired ja soov edasi liikuda suur. Toimetan ja tegutsen noorte hobustega, kuna üks laps jätkab õpinguid Tartus, siis teda nii tihedalt kodus ei näe. Mõtisklen, et järsku peaks oma sporthobuse märale järgmiseks aastaks kaasa vaatama, kellega järglane soetada. Vaatame ja mõtleme.
See kuu on päris tegus ka hobustega tegelemisel. Leidsin veel ühe hea kodus töötamise viisi, mida mulle palju pole vaja. Lihtsalt tund-paar kulub hommikusel ajal ja ongi mu aeg mõnusalt täidetud. Mis saab enamat ja parimat olla, kui teha armastatud-unistatud asi juba reaalselt ellu viia. Yeeh olen happy...
 

Hämmastav, aga eile jõudsin päris palju kodus korda saata. Imetlesin loomi ja nende toimetusi, keda küll kausis lobistamas. Ja seda kuidas Nordik käpa pardi spa-vanni pistis ning pardid delikaatsesse kaugusse jalutasid, et siis isand penil lasta jahutustseremoonia läbi viia. Korraldasin eile raskeid otsinguid ja see läbi tekkis mõtteid, et peaks natuke ümbrust vahetama ja otsinguala keerulisemaks tegema. Mõtteid on ja mõnel hommikul ma selle korda saadan.

Nii mõnus on õhtuti loomi-linde toimetada. Juba koerte abi on niivõrd suur. Näit. täna õhtul oli üks kana välja jäänud ning koerad võtsid vaevaks haukumisega teavitada, et üks suleline õues jalutamas. Ja kohe saigi tegelane koerte abiga juhatatud kanakuuti. Ja imestasin, kui kena kehahoiak on Nordikul kana jälgides. Kiidan teda alati sellises poosis ja mida rohkem aega tema seltskonnas veedan ning tegelen saan üha mõistma, milline roll tal meie perele on.
Ja kuidas korraldada oma aega. Vot ei tea, kui palju ma suudan küsin pidevalt endalt. Tellitud on hobusesõnnikut, kuid juba tööd jaotuvad iseenesest. Poeg on valmis oma jõuga tolle tööga hakkama saama. Eks mina olen see kärutaja.
Lahe oleks, kui tuleks uusi ratsutajaid. Praegu ju kenad ilmad. Miks mitte teha mõni trip hobustel metsa ja nautida sügisloodust.

 

Kahju on see, et ma eile ei saanud kõikidest osalejatest pilte, kuna mu kaamera sootuks keeldus töötamast. Kaks olulist tegijat jäid pildile kandmata. Kahju ja vabandused blogi lugejate ees.

Täna oli mul suht naljakas tunne, kui sain teada, et on vaba päev. Olin juba valmis tööle minema, kuid jah selgus, et mul siiski vaba päev. Ja koju vallast jõudnud istusin enne maha mõtlema, et millest küll alustada.

Alustasin kappide tuulutamisest, leidsin miskit ajaloolist materjali oma elutööst. Hulga aastaid tagasi juhtus meie majas selline lugu, kus ponimära hülgas oma järglase ja keeldus igasuguse valemiga omaks võtma

Meenus, et mul vaja ühed olulised paberid Maaülikooli vaja tagastada ning otsisin need ülesse.

Veel täiendavalt pilte eilselt rakendipäevast.  Autasusatmisele ei jäänud.

Meeldis vigursõit mäel ja groomi töö kutsari taga. Kui osavad võimlejad peavad nad ikka tempo peal olema.

Rada koosnes mitmest takistussõlmest või koridorist. Igal juhul mina kes ma seda ala pole üldse suurt uurinud, sain nüüd selle päevaga tiba targemaks. Ja millisel korral tulevad karistuspunktid ja mis ajale juurde liidetakse.

Ülar Raudsepp, oleksin tahtnud kahe viimase võistleja tegevust pildile jäädvustada, kuid kaamera töö peatus ja ühegi valemiga ei suutnud taastada tööd kaameras. Pildid tegin tahvel arvutiga.

Vabandan pildi kvaliteedi pärast, kuna fotokal jälle mingi probleem, kas sisse pugenud tolm ja seetõttu väheke täpiline. Ja muidugi on see pilt pärit siis 10.09.2016 juba koolisõidu algusest, kus siis Eve Haggi tervitamas kohtunikku. Lihtsalt kaunis on too rõivistu.

 Pildi tegi vanem tütar Aade. Kes siis sõitis rattaga kohale.

11.09.2016

Täna sai käidud siis Lau külas toimuval rakendivõistluse teisel päeval kaemas. Täna oli siis kross, kuna eelmine päev oli kostüümis koolisõit ja täpsussõit koonuste vahel. Muidugi igal alal on vaja vastavat varustust alates juba vankritest ja hobuinimeste tualetti ehk siis rõivistut. Muidugi kena on vaadata ilusaid hobuseid, kes on juhitavad ja kaunid liikumisega. Oli näha pikki tunde tublit tööd, et hobuseid nii hästi treenida. Natuke sai ka hobuinimeste keskel mõtteid vahetada. Juba mõnegi mehe tundsin kõnest ära. Imestan oma võime üle, nagu koer, kes oma tuttava inimese hääle või liikumise kinni võtab.

 

 

Reelika Rätsep Sangariga

Anu Matsoo paarisrakend, kuid noored tegijad juhtisid. Anu mainis, et tema teeb tööd, kui väljakutsed on. Kuulsin eemalt, kuidas Urmas Saks kommenteeris kutsari pukis oleva noore neiu oskuste kohta. Muidugi see oli positiivne ja väga informatiivne. Eks nii mõnigi alavõhik püüdis Urmase käest lisaküsimustega infot saada, et rakendivõistluses toimuvaga ennast kurssi viia. Kuid olles ise näinud ja kokku puutunud erinevate inimestega on jäänud mõtlemine ikka pinna pealseks.

Tegija Riina Röa, kelle nimi on tuntud väljaspool vabariiki.

Eve Haggi eesti tõugu ruunaga, kena tumeda värviline võik suksu.

Signe ja Eve Haggi, mulle pakkus põnevust mäkke tehtud takistusriba, kus pidi oskuslikult manööverdama.

Esimesena startinud võistluspaar ja ohje hoiab Reelika Rätsep

 

Kaunid sügisilmad panevad ära kasutama kõike vaba aega. Plaanin täna veel sadulassegi tõusta, et teha väike ratsamatk oma lemmikpaika.
Soomes sai käidud ja vajalikud asjad tehtud, mis edasi... Edasi juba loota, et suudan miskit korda saata. Natuke füüsiline ettevalmistus jäi kasinaks, kuid tean, et seal kus ma ära väsisin, ei andnud kordagi alla. Kahju on see, et spidomeeter otsad andis ja jäi kogu lõpptulemus välja arvestamatta. Õnneks, et ma pikemalt ette miskit ei võtnud, sest juba teise päeva hommikul tunda kurnatust pole normaalne, kuna eksisin, siis ma ei eelista kunagi ennast rihmaks tõmmata. Nüüd jääb veel see aasta üks eksam sooritada ja järgmiseks aastaks veel. Kas ma suudan eks näe. Vaja edasi liikuda, nüüd näen, kui oluline on omandatud paberid.
Muidugi on ka kurbi uudiseid, sain teada, et mees kelle käest kanasööta ostsin on vahepeal manala teed lahkunud. Imestan, et matkale ei kulunud teab mis hull aeg, pigem paar päeva, kuid jah... Kurb tunne, kui kõrvalt tublid, abivalmid ning alati koht kelle käest alatis võis saada. Jah, muidugi teadsin, et see samm on tulemas, pea kuu aega tagasi, käisin ostsin viimati. Mõtlesin matkal olles, et tagasi naastes varun teadlikkusega pikemaks perioodiks vilja ette... kuid nüüd teadmatus. Eks peab uurima ja kalkuleerima, hea on ikka osta kellegi kindla käest ja kindla summa eest. On ka aferiste, keda ma ei kannata silma otsas, kuigi jään alati delikaatseks ei ütle kunagi otse, kuid olen viisakalt ära öelnud. Ikka meenub jälle inetu müügi-ostu lugu. Ja siiani ei ole mina isiklikult tolle onkli käest isegi kala ostnud oma perele söögiks. Tol korral nii ma lubasin ja siiani ma toda lubadust pidanud. Põhimõte on selline, et tere ma ütlen ja muud ei midagi. Jään viisakaks, mis ikka teha kes lihtsalt ei oskagi muud moodi suhelda.
Nüüd tuleb veel üks samm astuda projekt ootab valmis kirjutamist, september jookseb.

Tänane päev on hoovihmade ja äiksega üle kallanud. Alustatud kartulivõtt, aga seetöttu edasi lükatud. Olen leidnud aega viimastel päevadel ka noorte hobustega tegeleda. Eelistan Anne-Maiga tegeleda, selg on paranenud, kuid veel kergelt hell vajutades ning masseerides. Sadulat enne ei pane, kui tundlikkus ona  kadunud. Koolitus ehk sadula kandmine lükkub määramatu aeg edasi. Unistan vaikselt millal ta selga saaks tõusta. Ta on muidu hästi sõbralik ja koostööaldis midagi ei taha teha looma loomu vastaselt ikka sõprusega koostöös.
Eile sai jälle osaletud Kahe Silla Jooksul Pärnus, hea kogemus samas saab hinnata enda füüsilist poolt, millises arengufaasis olen. Mida suudan ja milliseid külgi pean veel arendama. Anlüüsida igat sammu ning enese edasiminekut võistlustulemuste järgi. Pean tunnistama, et ka orienteerumises olen teinud hüppelise tõusu läbi. Tulemused küündivad 1-6 hulgas.
Ja eks ka koduses majapidamises tuleb jälle väikseid ümberkorraldusi teha.
Imestan, kuhu kaob aeg, miks nii kiirelt tõttab. Olen leidnud enda salajased ressurisid ülesse ja eks näe, kuidas hakkab elu edasi veerema. Leidsin hetkel sobiva lisatöö praeguse tööle lisaks.

Päris huvitav on koerte jooksu ajal see, kui kuulekalt käituvad mu emased. Mainin seda, et kui majas on rohkem kui üks emane, siis innaperiood  on köigil ühel ajal. Kontrollitud jalutamine valvsa silma all. Ja isased lontrused jalutavad nii nagu neile meeldib. Ma ütlen meie koerad pole murdjad teistele koertele kallale ei lähe.
Tegin vahva aseme koertele. Önneks päeva ajal on kodus ikka kaks inimest. Kodus peab keegi midagi tegema. Hetkel teine pool valmistub kartulivõtuks nojah mainin vaikselt poja energilisus on  on teine meespoole laisemaks. Ajakasutus on käest ära ja tööd tegemised kuhjuvad. Õnneks on mul veel koduabiline,  kes saab kenasti loomadega hakkama, kui mind kodus pole.
Ootan poja koolist tulekut ja muidudgi üllatab ikka ühe tütre elukutse valik vist vanaema geenid löövad välja. Seda mida mina endale ei lubanud lubas tütar endale. Ei nojah, aga vaatame kevadel siis loetakse tibusid... Hommikused ajad mil vabad, siis püüan tegeleda noorte hobustega. Järgmiseks aastaks rohkem sukse sadula alla käima. Katsetan ka projekti kirjutamisega natuke vaeva näha. Plaanid on, aga  mida ei räägi eelistan enne teoks teha ja vaatan kas on ka tulemust. Ei meeldi liigselt tühje lubadusi lubada. Hetkel on mul suurimad igatsused  matkal ära käia. Ma pole ammu ilma midagi endale lubada saanud.
Lihtsalt vaadata ja rännata ning olla iseendaga silmitsi  uute takistuste ees. 

01.09.2016 September.

Kaunist alanud õppeaastat koolijütsid olgu siis suured või väikesed.
Tuleb mul see õppeaasta teha tööd koolis. Mis on mul täiesti tervitatav. Fännan täiega töötamist lastega, eriti veel huvialaringi juhendades.
Muidugi jälle oleme sattunud kohalike hulkuvate külapenide orbiiti. Õnneks aegsasti avastasin oma emaste penide jooksuka. Midagi muud ei saa, saab lähimal ajal üks emane koer ära steriliseerida. See pole enam mõeldav, et mõni isaste peni omanik, kellel juba mitu noomitust ja trahve kaelas ei ole õpetust võtnud koerad hulguvad jätkuvalt ja peavad omavoliliselt jahti. Selline koerapidamine on mõttetu, kui koerad ei viibi kodus. Minul on väga tähtis, et koerad oleksid kodus ja alati tähelepanu keskpunktis.
KOV ei oma koostööd Päälinna varjupaigaga, kuna ühe kuu maksumus on valla poolt tasuda. Ja kui mina kutsuks varjupaiga koertele järgi ei tule see mitte üks teps. Kõik ju KOV kokkulepetes kinni  varjupaigaga ja kui need sõlmimatta, siis peab leiutama teisi taktikaid. Mul on kõrini nendest isastest penidest, ükskõik kus ma ei liiguks näen ma neid üksi ilma oma inimesteta liikumas.
Sai eile käidud enne tööle minekut seenel, ei osanud oodata, et leian päris suure hulga kukeseeni, kodus seeni liikide järgi laiali jaotades sain pea 2 l ämbritäis. Natuke suutsin kollariisikaid ja kaseriisikaid korjata. Ja pärast tööpäeva lõppu marineerisin riisikad ja päris varaste hommikutundidel lõpetasin oma tegevuse.
Ahjaa kõige kummalisem oli see, et eelmine nädal mitu ööd pärast Ida-Virumaa reisi nägin mitu ööd omapäraseid unenägusid. Päris huvitav oli see, et tegevus toimus metsas ja rabas ning tagaajamine nagu märulifilmis. Ja muidugi ei taha mainida, kuid üks tegelane kes ennast mitmeid kordi ilmutas oli üks töökaaslane. Kuid jätkuvalt soovin sellele onklile edu.
Praegu tunnen kõige suuremat puudust laua arvutist. Mul on vaja seda palju igat masti kirjatöödeks. Olen siiani käinud kohalikus raamatukogus ja vahel siis juhatajat asendanud. Siis olen saanud oma vajalikke asju ajada mailitsi. Muidugi asjatasin ka laste sülekatega.
 

Ja täna sajabki, hakkas eile õhtul juba sadama. Oii olen tänulik, et saime ka viimase heinamaa tüki ära koristatud. Kena ilusa ja tiheda heina saime. Jätsin selle osa meelega viimaseks, kuna seal mõned märkamatud kivid, mis sellel aastal veel rohkem maa seest välja kerkinud. Miks nad märkamatud on..? Rohukasv on tihe ja võimas ja seda heinaks teha ei saa paari päeva, vaid natuke kauem kuivatamist ja keeramist. Oleksin veel tahtnud ühe päeva maas hoida, kuid ühe trennis käiva inimese käest kuulsin halba ilma uudist esmaspäevaks, pidin tegutsema kiirelt.
Käisin korraks, et käivitada traktor kodus olevatele tüdrukutele, juhtimisega said hakkama ja seisma jätmisega. Hangumisest ei räägi, Olav oli ka abiks.
Kui niitmas käisin siis kaotasin ühele kivile ühe sõra ja tera, mida ei jõudnud veel ära vahetada, kuna käisin kahe jagatud tööpäeva vahel kodus. Kuid õnneks oli mul seda sutsu niita. Oli vast nikerdamine, siis kui ma neid teisi osasid juuli alguses niitsin, oli see hõre, kuid nüüd augusti lõpuks oli see rohukasv mis ta olema peab.
Muidugi ei saa ma mööda minna hobustega kappamisest. Kaks päeva sai korralikult maastikul liigeldud, käisime Raplas Vesiroosi gümnaasiumi juures. Lastele sõitu tegemas, muidugi üllatasid pagulasmõõdus inimesed. Muidugi sain eile teada, et tegu oli Vao pagulaskeskuse rahvaga. Mulle ei meeldinud ühed inimesed, kellel oli mobiil valjuhääldi peale lülitatud ja inimkõne sealt tuli nagu metallikõla kui kahte sama materjalist kokku hõõrutakse. Ponidel tekkis kohati hirm selle hääle osas ja meie pidime tagama kõiges turvalisuse. Tegelikult olimegi kogu ihu ja hingega ponide käitumise juures. Peame ju tähelepanu poni ehmatamise korral kohe hajutama, mitte ise ärrituma või pingesse minekuga. Alati me rõõmustame, kui kõik ratsutaja sooviga lapsed oma isu täis on saanud. Samas me jagasime visiitkaarte. Olen tänulik pojale, kes keevitas ära traktori astmelaua, mis mul viimaste niitmisringide ajal mu pideva alla ja ülesse ronimisega lihtsalt ära väsis.
Mõtlen talle, kuna alustab ju uues koolis oma valitud haridusteed. Kahjutunne, et ma ise teda sinna viia ei saanud, kuid lohutan, et peaks jätkuma ju pea kolm aastat. Jah kaks last lahkuvad veel peatselt, et alustada käesoleva aastast õppeaastat kodust kaugemal. Kuid eks aasta näita, kas meie kasvatus peab paika... Vanema tütre puhul ma enam ei muretse. Olen näinud, et on hakkaja ja iseseisev otsustaja. Ja oskus ei öelda... Õnneks ma vist ei ole suur kanaema, kes laste küljes väga kinni on. Kuna ma palju pidanud tööl käima, siis lapsed kodus iseseisvalt tegemisi tegema.
Ja eilne päev tõi kaasa rohkelt hobuste ja ponidega tegemisi. Viisin ise ka ühe ratsamatka metsas läbi, teise viis Anete, muidugi jõudis ka platsitrenni ühele teha. Kiitsin tolle noore naise huvi trenni vastu ja saavutusi märgates. Plaani on võetud beebikilod maha saada. Ja on leidnud ratsutamisest suure kasuteguri... Minu meelest pole parimat, kui korda läinud päevad.
Ja täna on ülim suur rõõm minna tööle. Panen punkti selle aastasele heinatööle... Yess...

Kaarti uudistamas, teen palju eeltööd enne uute kohtade külastamist ja räägime lastega läbi, kuhu minna ja mida nad jälgima peavad. Nagunii olen auto juhtimisega tegevuses. Pilt ise on tehtud Kurtna Järvistusse kuuluvast ühest järvest... nimi ei meenu, algas see Järvega, kuidas lõpp ei meenu miskit moodi.
Peaks ütlema, et Ida-Virumaa puhke-telkimisalad on väga reostatud. Leidub igat masti prügi. Leidsime natuke vähese prügiga kohakese. Kuidas tean seda kanti...? Olen sealt teise rattamatkaga läbi sõitnud ,,Kuidas elad Virumaa" kuni Narvani. Oli mu elus veel külastamata Narva-Jõesuu ja Vask-Narva ning muidugi ka kuulus  Kuremäe klooster. Kus jõudsin ka minagi nüüd ära käia.

 

Muidugi ei saa mainimatta jätta, ammutasime ka kohalikust allikast endale järgmise ööbimiskoha jaoks anuma allikaveega.  Kuna ostsin veel kohalikult laadalt ühe 7l anuma lisaks. Imestasin kõigest osatakse teha raha. Mõtteid tekitas inimeste ohjeldamatu reis allikale, kas inimeste massiline liikumine ei mõju piirkonnale kahjustavalt.
Näha kloostrit siseõue poole pealt. Ja kuidas Nunnad igapäeva argiseid töid tegemisi teostasid.

Vask-Narva väike kohake Narva jõe suudmes Peipsi veeres. Ühtepidi ega sinna eriti tagasi ei kipu, aga kui oleks endal isiklik paadike siis küll.
Unistan oma isiklikust kajakist.

Veel Vask-Narvast, eriskummaline oli see, et kloostriaiaga ümbritsetud veneõigeusu kiriku hoovis toimus laat.

Pilt RMK rabasaarel asuv metsaonniks kohandatud talumajast alles olev elamu. Mina tutvumas külaliste raamatuga. Uurisin kas eksisteerib ka minule tuttavaid inimesi. Veetsime öö Muraka Raba keskel. Juba teekond sinna oli paras katsumus. Kuid külaliste raamatust järeldasin, et sinna on külalisteks eksinud kes armastavad loodust rikkuda ja lõhkuda. Kurb mõelda, ise jätsime maha korras ja puhta maja. Ja öö magasin nagu nott ei kuulnud isegi seda, et pesamuna nahistas, kes ei saanud kõva nari pärast hästi uinuda. Igal juhul tore reis oli. Kõik jäid rahule, tegime ära need asjad, mida pole ei ise ega lapsed veel näha saanud.

Hämmastav juba päevas loeb blogi pea 300 külastajat. Mis tehtud, täna kulgesime ratsa Rapla köige otsemat teed ja pärast Raikküla taguseid heinamaid tagasi koju, käies veel ujumas Estonia järves hobustega. Köigepealt tegin koristustööd, sest möned peo pannud inimesed olid maha jätnud alkohli ja ölle pudelid, osad olid loobitud ja vedelesid vee pöhjas. Jube vöib olla, kui möni hobune astub klaaspudeli puruks. Igal juhul kontrollisin veekogu pöhja kalda ulatuses korralikult. Üks halb mälestus kummitab siiani, eriti veel löhki löödud pudeli pöhja  osas, millel teravad servad püsti.
Tagasi teel läbi köige otsemat teed metsast nägime kuuseriisikaid. Kuid oletan kuiv aeg on teinud oma töö.
Päeva võis kordaläinuks lugeda ja ma ise üle hulga aja jälle sadulas istuda.
 

Kuidas alustada, päevad on päris kiirelt käest kadumas. Olen saanud ka heinamaad niita. Üks päev kulus täielikult linnas käimisele ja pärast jälle tööle naasmisega. Mõtiskledes tagasi Narva linna liikluskogemusele, siis olles küsinud mõnedelt tuttavalt nende kogemusi. Üllatust valmistas see, et puudus igasugune sõidurida. Õnneks toimis liiklus olemasolevate liiklusmärkide järgi. Igal juhul tunde järgi sai Narva linnast välja sõidetud. Ikka tänan seda 7 meelt mis mind ja lapsi ikka metsast välja on aidanud.
Proovin saata oma elu esimest cv, kandideerin, aga kuhu veel ei maini. Katsetan, kas mul on lööki osalisele töö ajale. Kas saan oma aastatepikkuse kogemusega kellegile kasuks olla.

Meie mõnus pardipere uute prouadega. Noored mammid on veel arad inimese ees. Kuid anname aega, küll harjuvad.

Sass ja Sofi mõnusas poosis.

Meie selle suvised ainus pesakond tibusid juba pea kenadeks kana-kukehakatisteks sirgunud.

Ja ikka kergelt hinge nukrus toon pugemas ja pea kus lapsed koolipinki nühkima asuvad. Ja muidugi on see aasta palju muutusi mu enda majapidamiseski.