Treenerikutse omandamisest...

Proovisin ennast kurssi viia treenerikutse taotlemisega seonduva praktikal osalemisega. Natuke tekitab mõtlemist, kuid asi nõuab läbi närimist ehk siis mitmete alatundjate-treeneritega suhtlemist, et kõiges soovitud selgitust kuni eksamini välja jõuda. Kuid tundub, et asi on päris töömahukas ja tekkis küsimus kas suudan. Ma ei luba, kuid proovin ja lähenen asjale päris rahulikult. Tean enda seisukohalt ,,tasa sõuad, kaugele jõuad".
Juba vestlus Tondi ratsaklubi treenerina töötava Sirje Argusega jõudsime kuhugile välja. Tunnen teda päris palju, kui kunagi asus Väo karjääri kaldal väike tall (22 hobusega), kus treeneriteks Viive (koolisõit) ja Vello (kolmevõistlusaladel) Viira paar ALMAVÜ Jõu klubi nimetuse all treeniti noori võistlejaid. Olen ajaloo peale mihkel, kui Väost tall Jürisse koliti, siis jäi maha palju olulist paberit, millest sorteerisin endale huvitavamad palad. Saades sealt ka endale ühe huvitava materjali koolisõidu kava läbi töötamiseks. 
Muidugi Sirje Argust tuleb ka teada ja tunda ,,Viimse Reliikvia" filmist Agnese rollis, ratsutamises dublandina nime teinuna. Oli üks edukamaid kolmevõistluses Vello Viira õpilasi. Jõudis mitmeid kordi Nõukogude Liidu poolt välja antud meistrivõistluste tiitlitele.
Ei saa ka mainimatta jätta, kellega siiani suhtlen on Ain Unt Lagedi Ratsakooli omaniku ja treenerina. Olen mitmeid kordi teinud temaga koostööd ja muidugi ikka hobuste-ratsutamise valdkonnas. 
Jüri talli kujunemisse panustas ja õla alla pani Oolaf Tamberg (A.Sommerlingi direktor). Oli tema üks suur hobustefänn, kes aitas trakeeni parima tõumaterjali hankimisel venemaalt Niitvälja tallidele.   
Jüri valmis see kuskil 1984 aastaks. Käisime vanaisaga pidevalt hoone ehitust vaatamas. Kui ma jälle vanaisaga kaasas, palusin mööda minnes, et ta viiks jälle mind sinna. Sinna ma ratsutama ei pääsenud, sest treeneril oli oma arvamus minu kehalistest eeldustest ratsasporti, kuid teadsin Vello taustast pigem rohkem, kui ta arvatavasti ise. Mõnede inimeste teod käisid kohalikke pidi rohkem ette, kui keegi oskab arvata. Kui inimene, kes meelas alkoholile ja muudele ihadele järgi annab, siis jah. Kipub olema külal nii kõrvad, kui silmad... Imestan siiani, et mõned asjad on nii sügavalt mälus kinni.
Rääkida inimestega, mida ma tean ja olen mõndagi ise näinud, kuid teadmine, et negatiivne info isiku kohta otsekoheselt ei vii sihini.

Ja varsti septembrikuu.

Natuke töödest  tegemistest eemal olla saanuna on ikka päris mõnus. Hämmastav kordagi ei mõelnud töö peale või kodus ootavate tööülesannete suhtes. 
Oii, kuidas mulle meeldib kulgeda pikki maanteid ja maha saigi pea 800 km kolme päevaga. Külastasin ühte vanat reisituttavat Berliini reisilt. Olen selline, kes  eriti plaani ei võta, kellegile külla minna. Ida-Virumaal on ta ainus lähedane tuttav, kellega säilib siiani soe side. 
Kui viimast ööd metsaonnis veetsime, siis küpses plaan lastega läbi arutades, et käime ära. Pikalt reisist siin ei pajata... pigem mis kodus toimus.
Kõigega hoidis kursis Olav, kes neljapäeva õhtul kergelt pohmellis ja viinalõhnadega autosse istus.  Häiris tugevalt, kuid hoidsin enda teada ja midagi teravat ma ei öelnud.  
 Muidu kui temale usaldada loomi võib, kuid seekord oli tema joomaperioodi see teema, et põdes alkoholi tarbimise järgset ärevushäiret. Ja Nordik koer oli sellest kergelt tundlik ning koerad ei osanud ka midagi tarka... Mainin, et kui esimene kõne kodust tuli, et Nordik jahib kanu. Pidi panema koera kinni, mainisin seda Olavile, et võtku asja rahulikult ja proovigu mitte ärevas meeleolus olla. Kuid ma ei hakanud tema otsust ümberlükkama, et koera kinni hoida, kui kanad lahti on. Kurb tunne valitses, kui mõtlesin, et mu töö ja vaev koeraga vett vedama läheb. Koju saanuna lasin koera kohe lahti, oii kui hea meel tal oli. Ja ei mingeid kanu... Loomad ei kannata ebakindlat olekut inimeses, seda enam kui tegu koertega, kes haistavad juba energiate liikumisest, mis meeleolus inimene on. Olav ei olnud tema ise, tajusin seda juba neljapäeva õhtul. Ja veel üks ebameeldivus mis tekitas Olavis rohkem pingeid oli hobuste aiast välja tulek. 
Imestasimegi, et kui me ise kodus oleme ei ole sellist asja, kus hobused ise aiast välja tulevad. Kuid õnneks suutis ennast kokku võtta peale telefonikõnet ning talutas loomad ükshaavalt teise aeda. Kiitsin teda, ei ole mõtet riielda inimesega, kellel on probleem enda sisemsuses peituvate psühholoogiliste probleemidega. 
Ja õnneks, kui teise päeva õhtuks oma laagrit rabasaarele vedasime, siis kõne Olavilt, et kõik on kodus okei. Oli mul meeldiv kuulata. 
Ja koju jõudes jooksid asjad normaalses korras, muidugi teise poole tegemistest ja käimistest ei tea midagi. Kordagi ei suhelnud isegi koduse elu olu ja toimetuste osas. Minule on siiani jäänud teadmine, et keegi peab olema kodus ja nüüd seisab ees veel tuleproov on suurte laste uutesse koolidesse minek, kuidas see mõjutab kõiki protsesse ja edasiminemisi. Mõte on võtta endale üks lastekodu laps, aga millal ei tea. Olen hästi liikuv ja koduseks jääda ka ei taha. 

15.august.2016

Sajab ja sajab... Juba hakkab sadude hood vastumeelseks muutuma,  mis suvi see on? Loodan, et homseks ikka midagi paremat on loota...

On kirjakurat... eilne tekst on haihtunud nagu nõia väel. Ja enam ei viitsinud meenutada mida kirjutasin ning korrata enam ei viitsinud. 

Nii loo enda juurde... veetsime Varbolas kahe poni ja lapsega. Ise veetsin nii palju, et käisin ööbimas telgis ja telkimast tööle sõidetud. Yess vaheldus ning muidugi magamatta ööd, mis teha mu olemus selline, et võõras koht ei lase esimesel ööl kunagi uinuda. Nii kontrollisin kella pea iga tunni tagant. Ainus mure küsimus peas, et kuidas ma järgmise päeva vastu töö juures pean, kuid kõik kulges suurepäraselt. Mu huumorisoon oli täiega olemas ning suutsin kõikidele asjadele veel lahendusi pakkuda. 

Varbolas hästi ei läinud, aga see ei rikkunud mu tuju, ainus kes korraldaja käitumisest häiritud sai oli mu pesamuna, kes soovis juba koju minekut laupäeva õhtul. Ehh mis teha, kui neid seadusi teeb üks ja sama isik, kes ka korraldaja mantlis. Ja eks meil juba aastaid probleeme selle ponisõidutamisega linnuse hoovis. Küll nõutakse raha paari tunni pealt hiilget summat, platsi kasutamise eest sama taksiga nagu kioskite koha tasus. 

Ja veel 13.08. öö vastu 14.08. oli veel noorte häälekas omavaheliste probleemide lahendamise tund, mille kestvuse pikendas politsei kohale tulek ning alaealiste purjusoleku seletuskirjade kirjutamisega. Lõpp tulemuse päädis lastevanemate kohale sõit ning võsukeste ära transportimine. Paar alaealist veel politsei tulekuga jalga lasta suutsid. Veel mitmel korral liikus politsei patrull telkimis alal. Imestasin, kui head tööd seekord tegid. Kui jälle lugesin lehest, et kuluaarides jälle tahetakse politseipatrulle arvu vähendada, sõnatuks võtab... Mis saab inimeste turvalisusest...

Nojah uni oli ikka mitmeks tunniks kadunud ja uuesti magama jäime kella 5 ja kestis see õnneks poole üheksani. Muidugi virgusin poni kabjamüdina peale. Mobiilid olid välja lülitatud aku säästmiseks

Ettevalmistused lemmikloomapäeva  koolituseks käivad täie hooga. Valminud on päevakava ja ettevalmistused õpetajate poole pealt. Ka ise püüan kohanduda homseks rolliks, ees seisab siiski vastutav, et asi ka kuulajateni jõuaks ning lõpus veel toimub väike küsitlus ja üle andmine diplomi näol, et on osalenud lemmikupäeva koolitusel. 

Miks korraldan selle päeva, muret valmistab inimeste teadmatus ja valmisolek lisakohustuse lemmiku näol.  Juba kui palju võetakse ükskõik mis valdkonnas loomi majja-korterisse. Ja mingi aja pärast selguvad siis tõsiasjad, et kas ei oldud kulutustega valmis ning miks ühel hetkel laps ära tüdib ja lastevanemate negatiivne hoiak, et sinu loom tee mis tahad. Ei meie hakka nende eest hoolt kandma... Sattusin ise sarnase loo pealtnägijaks, kui pereisa meeleheitlikult raius lemmiklooma poes, et ta neid merisigu tagasi koju ei vii. Ja muidugi sain ma need loomad endale ajutiselt. Õnneks üks laps võttis vastutava rolli, et nii kaua kui loomad meil tegeleb isiklikult ise nende söötmise ja sotsiaalse olemise eest. Õnneks leidsin päris kiirelt loomakestele kodu. Ja muidugi oli juba emane uuesti tiine. Loodan, et uus omanik teab, et peaks siiski emast ja isast merisiga lahus hoidma. Ei ole mõtet liialt mõelda lisa loomade tootmisele. Ja muidugi tihe poegimine ja tiinuse kandmine ei ole hea. Tekib emaslooma kurnatus ja muud tervises kõrvale kalded. Ja muidugi ära antud loomad elavad mingi aja ikka stressiseisundis kui ükskord turvalisus ja teadmine, et uus kodu on parem eelmisest. 

Täna luurel Varbolas.

09.08.2016 algasid XX Varbola puupäevad.

Minu loomad, minu õpetajad.

Merisiga Hamstrik, kes hääletu isend on mu üks lemmikumaid merisigade hulgas. Ta oma eripära on see, et oskab on ekskremente alati poetada rinnataskusse, kui seljas mu kodune fliis. Kuid uurides loomade käitumisi ja selgitades antud olemisele, siis jah osad merisead armastavad puhtust ja teevad on hädad kindlatesse kohtadess.

Nordik on hetkel meie perele olnud suur õpetaja. Näha koera rahunemas ei enam saba närimist, söömisega on ka selline, et ootab oma kausi juures. Sööb rahulikult ja kui kõht täis jagatakse veel teiste koerte ja kanadega. Koer ei ole rumal, tuleb lihtsalt leida aega ja tähelepanu. Oleme suure töö ära teinud, nüüd annab rahulolu ja kindlustunde. Oleme julgenud jätta koera koos kanaema tibudega hoovi lahtiselt ja ära käinud mõne tunni. Kus koerad on kõik lahtiselt koos kanadega. 

Tulemuse saavutab, kui terve pere töötab ühise tulemuse nimel. Enne kui mingit probleemset käitumist korrigeerima oleme hakanud. Oleme kollektiivselt läbi arutanud ning kuulanud ära üksteise mõtted ja ettepanekud. Ja katsetanud, milline idee kasvatuslikult efektiivseks osutub.

Jah nii see on, hinge poeg rahulolu rõõmutunne. 

Eile õhtul sai hilja esimene laar õunamoosi ingverijuurega. Näis kuidas see säilib. Eelmine aasta katsetasin küll pulbri variandiga, kuid see jäi natuke lahjaks maitse esile toomisega. Kuid öösel moosi maitsets proovides veel lastega, siis nemadki kiitsid maitse heaks. Eks moose tuleb veel teha, vanem tütar aurutas mahla punastest ja mustadest sõstardest. Naljakas oli kuulata mehe tarka juttu, et mustsõstardest peaks moosi keetma. Tema ema olevat seda teinud... eks mul oli teada ka teine versioon tõest, kuid jah iseenesest teema on andestatav, Kuna mehe ema ammu kalmu künka all puhkamas. Ja mehel see enam meeles, kuidas ja millest need moosi ja mahla keetmis-aurutamised toimusid. Kuna tema harjumus iga raskema töö puhul kogudusse lennata on siiani.

Mis saab mõnusamat olla, kui kõigest ametlikust tööst eemalduda ja sukelduda 100% oma taluloomadega tegelusse. Ja nii paar päeva olen saanud enese jälle vaimselt ja füüsiliselt kombesse. Lastega trennid ja pühendumine noortele hobustele. Koos perega mõelda ja tegutseda, käisin eile näit. Kaismal jälle mustikal, kuid seekord jäime vist hilja peale ja peale 21 juba hakkas loodus silme ees ähmastuma ja kohati tundus silmadele väsitavalt korjamine. Siis lõpetasime ja lahkusime.
Kuna teetööd Järvakandi alevi keskel ei kutsunud tagasiteed enam jätkama, siis tegime väikse ringi põigates Eidapere teeotsast möödudes veel Lokutalt ning enne teepeale jõudes veel Ahekõnnu Petrula teeotsast möödasõites.
Nautida loomade olemas olu ja edasi liikumist. Anett-Anne-Maiga trenni tehtud, kuid sadulat veel selga panna ei saa. Juulis tekkinud hematoom ei ole veel lõplikult kadunud. Tegin kerget massaaži ja koorisin paranevalt kohalt kärnad ning lisasin taimset salvi. Eks jälgima peab ja tegema mõnda aega paikset massaaži.
Mõtlen, millist sööta andma peaks üliaktiivsele koerale, kes küll kastraat, aga püsib norm konditsioonis. Ostsin täna teadlikkusega maksa lõikeid Nordikule, osad koerad meil ei söö, aga Nordik küll. Purustatud linnuluid ei julge palju sööta. Eelistatud on pehmed ja kõhretest koosnevaid lihajääke. Näit. seasabad, kõrvalõiked, seakõrid, kopsud, maod jne. Kõik need nimetatud on väga head koertele söögiks.

On alles päev, hämmastav, mille kõigega ma kokku puutun. Suhtlemist ajakirjanikuga. Herta ära toomine, mina ainult olin autojuht ja Aade ratsutas tagasi. Natuke aega kulutasin Aade lahkumise järel Kuusiku talli pererahvaga moka laata, ikka hobuste teemal.
Mööda minnes astusin läbi kohalikust raamatukogust, kus ma tegin kiirvisiidi läbi arvuti mailiboksi, et saata üks oluline infot edastav sõnum ajalehte. Kõne lastetrenni osas, pani mind kiirustama koju, et viia läbi platsitrenn. Samas mõtisklen, kus ma võiksin ise oma praktika sooritada treenerikutse eksami sooritamiseks. Ja muidugi hinnang enda läbi viidud trennile oli okei. Tegelesin pärast trenni analüüsiga. Ponnud olid täna laiskades mõtetes. Ja palju nõuda neilt ei saanud. Kuid kehtestavas vormis.
Üks mõte ühe enda lapse osas on mul veel kahtlev, mõte oleks suunata, kuhugi vajalikuma töö peale. Mida teha, kui ma tahan saada treeneriks, mis oleks hetkeline idee, kuhu peaksin suunama oma tähelepanu... Oleks esmane kuvand enese sisse vaatlemisel...

Olen maininud oma tutvusringkonnas, et õigel ajal sai alustatud heinatööd. Tahan tänada Tiidumaa, Ranga, Neeme ja Vahi taluperesid, kes panid õla alla. Kui mul oli puudu sobivast kogusest heinast. Aitäh, kui teaksite kui tänulik ma sellest abist olen. Üldse olen nendele tänulik, kes toetavad ja on alati abiks. Ja kõige suuremad tänusõnad lastele, kes pidid mitmeid kordi ka ilma minuta heinatööd tegema, õnneks leidus inimesi, kes appi tulid ja isegi teine pool mõned hangumised kaasa tegi. Kuid eks asja ajamisi veel jätkub ja ega sügis enam mägede taga pole. Ees jälle muudatused pere elus. Mina olen valmis nendeks muutusteks.
Kurb olen, et mõned inimesed nii nõmedalt käitusid viimasel minutil, kui tahtsin heinamaad niitma hakata Likemetsas. Kuid eks aeg näita, mis edasi saama hakkab. Arvan, et kes Likemetsa talu maad enda hooldada võttis on rahade peal väljas. Eks näe kas mu ennustus selle mehe puhul peab paika järgmisel aastal.

Sai üks päev käidud korilast mängimas Leetva rabas. Asub see Hüpassaares, kus asub Mart Saare sünnikodu. Ega rohkem ei viitsinud, kui 5 l. Oli vaja sõita Suisleppa, kust ostsin uue kõrgsurve pumba russile. Nüüd siis teadmine, et midagi tühjaks traktorist teha ei või, siis ootab kaos. Kui oleks uue pidanud hankima, siis oleksin pidanud välja käima sõltuvalt firmast, kust ostnud oleks 200 ja 300 eurose kulutusega. Mu russ on olnud ikka järjepidevalt kohalike meeste uudishimu orbiidis. Teatud kordadel kui asi on kriitiline, siis ma eriti miskit välja ei räägi. Välja keerutanud
Herta viibib veel jätkuvalt paarituses. Tundub pika innaga loom olevat. 
Mis edasi tulemas, plaanime perega läbi viia ühe koolituspäeva loomadega suhtlemisel ja nendega ohutult läbi käimisel. Ehk siis millest saavad alguse suured probleemid, mida teeme valesti. Minu kogemused on pikaajalised ning olen läbinud täiendkoolitusi lemmikloomade alal. 

Minu turvameeskond. Oi kui palju põnevat olen ma nendega korda saatnud. Ükskõik kus ma ka ei viibi, ümbritsevad nad mind. Aiamaal käies ootavad viimase servas. Olen pidanud kinni metsas 5 liikmelise metsavarga pundi. Alul oli küll peamees, kes 60 aastane kõva mees, kes näitas veel rusikat, kuid taltus koerte ringkaitsest ja kergelt urisevaid koeri. Ei tohi alahinnata koerte ustavust oma perele.
 
 

Iga päev on minu jaoks eriline. Päeva teeb eriliseks, kui ma olen midagi ära teinud ja miskit korda saatnud. 
Juba see, et olen saanud piisavalt lebotada, et mõtteid alanud päeva ees, et mida teha...? Esimene asi millele ma ennast pühendasin oli tuua saepuru kohalikust saeveskist ja vahetada välja allapanu kanadelt. Hea mõte, kuid esimene asi sain kanadelt pahandada nende munema minemise segamisest. Vahepeal sai tehtud üks metsa matk, kuigi mul oli veel mitmeid plaane. Kuid mustsõstraid ei jõudnud korjata nendest veel vähem mahla aurutada. 
Olgugi vaatamata kirjule ettetulevatele päevaplaanidele jõudsin kõik plaanitud tööd siiski tehtud. 

Kui uudiseid jälgida, siis mis toimub meie kuulsas Tori hobusekasvanduses. On ikka teemad, kõik väärikad ajalugu kandvad hobuvarustus viiakse üle Ülenurme muuseumi... miks? Tekitanud on hobuinimestes ja muu ümbruskonnas, kogukonnas äärmuslikku segadustunnet... Hetkel kes haldajad ning hoolega püüdnud säilitada olemas olevat võetakse kõik ja viiakse lihtsalt, suurematest selgituste jagamisest keeldutakse. Fb jagati fotosid väärikatest, eakatest vankritest kandes mitmekümnete aastate taguseid ajaloolisi lugusid. Mitmetes kuulsates filmides osalenud jne... usun see loetelu on piiramatu. Tegelikult on Tori Hobusekasvandus siiski pea kahe sajandi vanune, pika ajalooga kohake... Minu üks lemmikraamat ,,Seltsimehed Torist". Kus kirjeldati, kuidas Nõukogude võimu algusaastatel võideldi veterinaaria valdkonnas uute sammude eest hobusekasvatuse püsima jäämises, kus avastati, miks palju varssu suri ja mis põhjustab hobustel suuremal määral koolikuid. Ja kuidas võeti hobusekasvatuses tarvitusele antibiootikum penitsilliini valdkonnas. Kuidas õpiti läbi raskuste ning olukordade.
Miks kirjutan Torist.. see on mu esivanemate sünnikoht.. Püüdsin sinna kunagi praktikale pääseda Härra Kavvaku käe alla, kuid kahjuks pidin tol korral tõdema, et Torisse jälle uks sulgus. Kuna praktikantide poolt oli kohad täidetud ja minu jaoks enam kohta polnud. Olin tol korral nõutu, siis pöördusin Karuse kolhoosi esimehe poole Eduard Viipsi kirjalikult. Kes ka viisakalt vastas, et ka neil praktikantide kohad täis. Ja kujutage ette, et kõik asjad oleks nagu läbi kukkunud.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka ja aasta 1991 aasta detsembris, kui osalesin Eesti Loomakaitse seltsi heategevuse jõululoosi üritusel vabatahtlikuna, siis tolle päeva õhtul sain ma teada, kuhu ma lähen praktikale. Evi, kes tookord toda üritust juhtis, tekkis päeva lõpus väikene jutuajamine, kus mainisin, et otsin veterinaaria praktika kohta ja siis sain ma koha alustava Eesti esimesse erapraksisesse Tiina Toometi kliinikusse. Ma ei osanud tol korral siis midagi vaimustust mõelda ega öelda... Puudus avatud empaatia, vaid suletult mõtlesin jälle, et oh jah linna praktikale, kuid lükkasin tolle segase tunde-mõtte tahaplaanile ning võtsin otsustavaks oma positiivse optimistliku hoiaku ning alustasin oma põnevat, seikluslikku ning huvitavat vaheldusrikast praktiseerimast praegu Eestis nime teinud loomaarsti käe all. Oli vast aasta, sellest juba detailsemalt hiljem, kuidas mul see praktika aeg kulges ja mida õppisin. Ja pean tunnistama, et tema käe all õpitud on mul elus väga palju abiks olnud. Ma arvan, et Tiina nimi on mu varasematest blogilugudestki läbi lipsanud... Igal juhul meenutusi mitmelt rindelt...

Väga kummaline on elu, aga samas imeline ning mõnus, kui asjad laabuvad suunatud suunas. Isegi Lorenzo uue kodu leidmisel... Hämmastav millise kiiruse võivad kõik asjad võtta. Kui neid tuleb siis lausa uksest ja aknast. Tasutud on silotegijatele. Talvele vastu minna ilma võlata.
Sain teada, et paaritusel olev mära on lõpuks indlema hakanud. ... mainin vaikselt pisar tuli kohe silma. Tekib võib olla küsimus mõnel miks. Lihtsalt, et järgmine aasta puhtatõuliselt loomalt sama tõuga paaritades, et jätkuks ikka tõri tõugu oma majas edasi. Olen ammu soovinud sügavalt südamest oma kasvatatud puhtatõulist tori. Teen asja südamega.
Isegi Lorenzo uue omaniku kuulsin üllatusnooti, et ma pidavat esimene omanik olema, kes uurib asja, kuidas poni uude koju jõudis. Ma ei tooda ponisid raha eesmärgil, et teen oma töö siis edasi peavad juba teised jätkama.
Saatsin täna hommikul vanema tütre reisile. Sain veel ühe üllatus uudise osaliseks.
Ja päeva täna hommikul ju kaunis ja päikseline, aga kahju, et pole saanud rohkem heina koristada. Mingi päev panen uuesti niiduki taha ja ühte pisikest tükki niitma, sest enne Varbolasse minekut peab seegi tehtud olema.  
 

Mis vahepeal head juhtunud, heintega on peaaegu ühel pool. Silo ka tehtud. Üks koorem heina on veel vaja koju saada. Siis pean hakkama uurima heinarullide osas. Lahtist heina on arvestatud ööseks ette andmiseks. Veel hankima söödavilja... Üks planeerimiste, arvestamiste jada see loomapidamine. Nii see on, nii kaua kui jaksu ja tahet ikka pidada sobivas arvus hobuseid. Ületada oma võimeid ei tohi.
Leidus ka meie ponile ostja, hetkel on broneeritud, tänase päevaga selgub millal järgi tullakse. Ja eks kahjutunde pisar vaikselt poetatud. Kuid teadmine, et saab hea kodu ...
Oi on inimese hing, kiigatud ka Likemetsas toimuvale... on kaval mees. Lasi teisel mehel maha niita. Eks näe, mis edasi saamas on.
Nordikuga peab igapäevaselt tegelema. Hetkel pole ma saanud mahti teha otsingu tööd temaga. Ei ole aega olnud, lisaks kodus vähe olemisele veel kahes kohas töötamisele. Ei ole olnud kerge olemas olevat koormat kanda. Tänusõnad pea täisealistele lastel ja Olavile, kes super vastupidanud on probleem kiusatustele ja aidanud oma füüsilise jõu ja kohaloluga, muidugi mõned korrad isegi teine pool oma füüsilise poolega väheke abiks olnud. Marjaks seegi, hea et pole veel töötasu küsinud. Suht kummaline inimene ta mul, seepärast ma tema abi ei küsi.
 Mis veel parim saab olla, kui asjad liiguvad. Mul veel üks pisike 0,25 ha tükk maha niita ja kokku panna. Septembris talvine loomapidamis hoone tühjaks vedada. On tulnud sõnniku tellimusi, pean need täitma.
Täna on see päev, mis otsustab siis järgmise aasta. Nüüd on kindel, et vähemalt kaks poni pean kindlalt ära paaritama. 
Augustikuu tõotab väheke sama töine ja aktiivne olema, nagu juuli, kuid seekord juba tööd ka ponidega. Mõte jälle osaleda Varbola puupäevadel. Eks näe, kui aeg läheb, tööl vaja käia. Mina puhkan väärikalt alles sügisel.
Mõtisklen Sassu tervislike probleemide üle, mitu kasvajat tekkinud. Üks on viimaste nädalatega eriti kiirelt oma kasvutempot arendanud. Kurb tõde, et ma ei saa aidata (kõrikasvaja ja veel pahaloomuline)... abitus, tahaks aidata...  
Täna hommikul kodunt lahkudes vaatas Sass mulle kurva näoga otsa, loodan järgmine nädal ühe päeva kindlasti ka kuhugile mere äärde jõuda, et veeta Sassuga väärikalt aega ...

Ära hõiska enne õhtat

...vanasõnas terake tõtt kah... Teisipäev lootsime perega, et saame oma heinteveoga ühele poole. Kuid jah, olles veoga teise koorma hangumisel Ranga talu heinamaal, jäime vihmasaju kätte... Koju jõudnuna olime läbi märjad ning mõttes mõtlesin, et sadu jääks ruttu järgi. Õnneks ei olnudki kaua, nii et eile sai koorem ülesse hangutud. Enne muidugi üle kuivatatud, õnn oli siiski meie poolel. Hetkel on maas kahe koorma jagu heinu. Käisin täna Vahi talu heinamaal vaatamas ja hein oli altpoolt niiske, seda ei pane kokku. Ja oleks pidanud veel kaarutama, kui koju sain oli ka sadu platsis. Tänaseks siis heinatöö jälle edasi lükatud. Nüüd oleks vaja kahte kuiva ilma sajuta päeva, kus saaks heina kokku. Nüüd pean tellima ära lahtise heinasoola. 
Vaja on veel niita 0,25 ha Kuusik-Mardi talu maadel. Muidugi unistan veel kahest lahtisest heina koormast... siis peaks talveks üks osa kindlalt olemas olema.
Ootan ikka veel silo tegijaid, kui pidid tulema oli neil massinad natuke puudulikud ja eile käidi juppe hankimas. Saab ka silo ära, siis saan veel arvestuse teha, kui palju mul veel sööta vaja läheks, tean kindlalt et sel aastal on mul vaja pea 30 rulli heina. Silo rullide arvukus jääb sel aastal väiksem.
Herta on veel ikka Kuusiku tallis hetkel ärksama olemisega ruunaga paaris, et avastada inda ja õige tõu täkuga ära paaritada.
Mõtlen, et saaks mõne noore loomadest ära müüa ja hankida asemele natuke väiksemat sorti ponitäku. Läheks õnneks... olles ise ootust ja lootust sisemiselt täis. 
Natuke külajuttu kah... viimasel ajal olen kuulda saanud oma kandi inimeste lahkumisest teise kaduviku maailma. Lehtmetsa talu hoidja Mati olevat siit ilmast ära kutsutud pea paar nädalat tagasi. Üllatusin kuuldust, et Aino Mätas (kohalik koduloo uurija, kes on andnud välja mõned käsikirjas raamatud). Aino elab praegu oma sünnitalus, aga tervis pole ka parimast parim.. Otsitakse inimest, kes oleks abiks majapidamises...
Ihoma talu rahvas on mujale tööd ja leiba teenima läinud.
Hooldekodust Tonja lahkus siit ilmast (hüüdnimi, ei ole selgeks saanud päris nime... tegu vene nimelise naisterahvaga), poeg jah jõudis jälle alkoga sinasõprusse. Ja ema matustele ei jõudnud. Imestan, et miks mõned inimesed langevad või alistuvad kergelt alkoholi lõksu ning lõpuks inimesest on saanud läbi kukkunud hing...

Vajalikud nõuanded.

http://naine24.postimees.ee/1307364/laagri-juhendaja-annab-nou-kuidas-muuta-laste-suhtumist-ja-arendada-oskusi?utm_source=naine24.postimees.ee&utm_medium=button_article&utm_content=1307364&utm_campaign=fb_social
Jah eks see ongi üks probleem lastel toime tulemisel iseseisva eluga. Tihti omavad lapsed hirmusid, mis pärssivad tegutsemist või kaasalöömist. 
Olen plaani võtnud lastelaagrite korraldamise, aga mitte sellel aastal. Kuid mõte ühe päevase hobupäeva küll oleme mõelnud. Tutvuda maatöödega ja tegeleda loomadega. Rääkida loomade pidamisest ja nendega ümber käimisest.
Tunnen nendest laste sebimisest suurt puudust.  
ja nüüd võiks ka leiduda kes soovivad ratsamatkale tulla, teema ühe ja kahe inimese privaatmatku. 

Vajasin täna natuke teist laadi tegemisi, alustasin küll varasel hommiku tunnil trimmerdamisega. Kui jah maaomanikud mulle ainult andestaksid, et nende kaunist unekest segasin. Loodan, et heinamaale lõpliku ilme andmine nendele ka esteetliselt mõju avaldab. Ise vähemalt nautisin küll välja nägemist.
Ja naabrinaise aia taguse korda tegemisega ühele poole jõudnud. Olles veel eile silotegijatega suhelnud sain teada millal on nad tulemas. 
Üle pika aja lubasin endale seda luksust, et naasta metsarajale ratsutama. Milline õnnetunne valdas ja vabaduse iha tabas. Hämmastav, et Kati oma ülekaalu suhtes minuga koostöö laabus. Siis mõistmine ning suhtlus ainult keha keeles käiski. Sai tehtud galoppi ja traavi, igas asendis, küll poolistakus, täisistakus ja töötraavi rütmis. Kõike allüüre ja istakuvorme kasutades vastavalt maastikule. 
Tänase päevaga selgub, millised tööd järgmisel nädalal ees ootavad.

On elu, huvitav miks kõige kiirematel tegemistel alati mind probleemid tabavad, kasvõi see kolmapäev Raplasse sõites ja kommipoe ukse taha parkides hetkeks ei käivitunud auto. Juba käiski sisemine õõnestunne läbi. Minek oli mul päälinna lennujaama. Pidin viima meil külas visiteerinud sakslanna õhtusele Frankfurdi lennukile. Sõit lennujaama sujus suurepäraselt, kuid edasi oli plaan mööda minnes ära käia ka korralises tehnoülevaatuses. 
Liiklus juhtus olema tipp tunnis. Ja liikumine toimus meeter meetri haaval. Oli aega kiigata kõrval seisvate autodesse millega ajaviiteks tegelevad teised juhid rooli taga. Iga teises autos näpiti nutitelosid. Ja siis on kuulda kui palju õnnetusi toimub nuti telode läbi. 
Pärast imestasin, et kui palju kulus ühe väikse teelõigu läbimiseks aega, kõigest 45 min Järvevana teelt Pärnu maanteele jõudmiseks. Ja selle läbi loobusin mõttest osaleda orienteerumis võistlusel. Ülevaatuspunktis läks kah pool tundi aega, kuulasin ära mis pisivead leiti. Avariituledest üks pirn on läbi läinud, imestasin jälle parem pool. Natuke pean hakkama pleki tööd tegema. Õnneks pole see suur probleem. 
Või teine teema, kui täna niitmise ajal, jälle käigud traktoril jamama hakkasid. Helistasin koduse mehaaniku välja ja muud ei olnud teha, pidi sekkuma juba keevitustööga. Ja seeläbi sai põka koju põristatud. Tundsin suurt väsimust ja kerget vastumeelsust tagasi põllule minemiseks. Kuid ma ei rääkinud kellegile, et ei soovi enam tagasi minna. Kui sain teada, et traktor jälle korras, miskit sai rooli taha istutud ja jälle kihvatas see võistlus moment. Ja pärast seda traktori viga lõpetasin edukalt niitmise. Natuke jäi, kuid need toimetan juba trimmeriga.
Esmane mõte muidugi maha niidetud heinamaadelt saadav sööda kogus... Kas annab soovitud, kahtlen... Juba oma kujutelmas ja kokku arvestatud ha arvule ning mõttes arvestatavad koormad hobustesöödaks. Kuid pean tõdema, et mul jääb veel vajaka kuue koorma jagu. Ootan, millal silomehed mul silo valmistama tulevad. Siis tean kui palju on vaja veel juurde hankida. Eelistan, et sööt peab olema kodust võtta.

Eilne ilm andis vöimaluse juba heinakaarutamiseks. Kuid möttes tahaks köike korraga, kuid teadu ja elureeglite järgi vist köiki asju korraga teha ei suuda. Liiga palju mötteid  vötavad juba poole energiast. Tuleb jälle laskuda oma vanade käitumistavade järgi. Alustada sellest, mis köige tähtsam, samas sisemine monoloog endaga.
Kalkuleerisin kõigepealt ajaga, kui palju üks või teine töö aega võtab. Pilk õue andis kindlustunde, et tuleb piisavalt tuuline ja kuivatav ilm. Mis teha oli küsimus lastele, kuid lõpliku otsuse tegin siiski mina. Ei hakanud niitmisega aega raiskama, vaid haakisin looreha ja võtsin Anete traktori peale ja kolistades Tiidumaale. Selgus, et maa kust oli vaja kokku tõmmata oli lahmakas. Looreha abil kadus aeg pea 2 tunni ringis ning uuesti koju ja juba käru järgi. Ja esimese koorma tegime ikka päris korraliku. Aitasin veel selle enne tööle minekut maha hanguda, millele kulus alla tunni aega... Yess... Juba ma ruttasin aiia väravaid avama, et traktor positsioonile ja lastele väike hingetõmbe paus lasta hingata. Kuid täna rohkem ei tule, kui teine koorem. Õhtul peab veel ühe mära küla peale täku manu viima. proovima, kas ei indle... 
Tibud kasvavad ja oleme teinud kindlaks, et millistest juba kuked saamas on. Neli tulevast kanakest ja kaks kukekest. Jagasin neid teadmisi ka külas olevale Sakslanna Janale. Nordik on leidnud ühe väsimatu mängukaaslasega, kes on nõus talle pulkasid viskama. Kui esimene päev oli ta küllaltki võõristav, siis nüüd juba tüütu sabaliputaja ja pulga tassija. Kuid sellega pole Nordik meie silmis omapära kaotanud. Ta on lisaks veel oskaja ronija, ei karda kõrgusi. Mulle meeldib tema julgus. Vesi meeldib, kasutab pardivanni ka enda vannitamiseks. Kui oskuslikult enese kokku pakib ja plastkasti sisse sulpsab. Loomad on meeldivad oma olemustega. 
Kõige kurvema looga pidime leppima, kui meie kena pardimamma kaduma läks ja üle 2 aasta vanused papad üksi jalutasid õuel. Kasutasin jälle fb abi ja õnneks sain Rapla maakonnast kaks uut noort neljakuust pardimammat. Oii olles siis papadele seltsiks lasknud läks kohe mõnusaks mölluks. Tänusõnad imeloomaaeda pidavale perele, kes loovutasid oma karjas olevad pekingipardi emased noorlinnud. Meie papad on jälle rõõmsad, eelmine aasta kaotasime teadmata ühe silmalise pardiema, kes oli roninud suurde vanni ja sinna ära uppunud. Alguses ei osanud otsida, kuid paar päeva hiljem avastasin juhuslikult aiamaa servas seisvat kastmisvanni, mis poolenisti vett täis. Arvata on, et suled märgusid ja vanni seinad libedad ei lasknud kuskil üle serva maapinnale tagasi minna. Leida oma lemmiklind kuskilt surnuna ei olnud meeldiv. Siis lubasin noortele aastastele pardipapadele, et vaatan uue. Kuid jah sobivaid kanditaate polnud veel leidnud. juhtumisi enamus kasvatajaid leidus rohkem Lõuna-Eesti kandis. 
Kuid nüüd on pardimammade paar. Loodan veel täiendada kanade arvu suurendamisega. Hea kui on oma muna võtta.

Vihmapüha-hingetõmbepaus.

Eile sai tõsiselt madistatud ja tundub ei ole minagi ainus kangete lihaste-kontidega. Noored inimesed kurdavad ka ühte-koma teist. Miskit geelitasin juba hommikul ennast 5 paiku aromaatsete lõhnade saatel sisse. Nii et voodis pikali sooja teki all, kella 8. Kuigi pean 8 siiski juba hiliseks tõusmiseks, sain ma siiski vanema tütrelt kuulda jälle urisevaid noote. Kas ma ei märka magada, muidugi ei teinud märkama ja klobistasin oma puukotadel läbi toa ja köögi dushiruumi.
Eile hommikul varasel ajal uudistasin erinevaid ilmajaama kanaleid ja kaalusin oma päevaplaani, mida teha kas jätkata niitmisega või alustada heinaveoga. Kõige parema ülevaate sain Norra ilmajaama kanalitest, üritasin mingit pilti satelliidi kanalilt endale teada saada. Kui nähes mis kell mingid sajud kohale jõuavad, sai otsustavaks heinavedu. Esimese koormaga oli okei, seekord oli ka Olav abiks kõige oma füüsilise jõuga, juba teise koorma üles hangumisel tunnistas oma füüsilises olemuses juba väsimuse tunnetest. Aktsepteerimise seda... Ja sel hetkel teine pool koju jõudis, kauples vanem tütar viimase hanguma heina. Ja olles saanud oma heintega ühele poole, muidugi kõik ei saanud ära. Üks pool koormat jäi maha, kuid see oli tõmmanud juba niiskuse sisse ja seda lakka enam hanguda ei oleks soovinud jäi seega heinamaale. See selgub, kui kauaks see maha jääb ja mis edasi saab.   
Pärast heinatööd sai jälle visatud ilmajaamade ennustustele, kuid midagi roosilist-päikselist ei lubatud.
Nii, et hingame-puhkame, täna ma ei võta midagi ette. Arvan, et lasen paar päeva asjadel olla nagu on. Mul vaja veel 3 ha heinamaid niita, siis peaks talvine sööt lakas olemas olema. Ja üks 3 ha heinamaalt jälle tullakse siloks tegema, aga seda juba järgmisel nädalal.
Pärast heinatööd oli mahti kahel lapsel käia veel teha väike ratsamatk lemmikrajal.
Mu poeg imestab, et kuidas ma suudan nii kannatlikult päevade kaupa heinamaal niita lattniidukiga. Nojah, aga see on mu kannatlikkuse proovikivi. Muidugi tahaks asjaga kiirelt ühele poole saada, aga lattniiduk on nii käe sisse saanud, et muud nagu jälle mul pole, kuid mõte tiksub, et uurin vanarauast, et järsku on miskit sinna viidud ja oleks võimalik osta väikse summa eest jupid ja kokku panna. Miskit ikka mäletan vanaisa ajast... aga heinatööst ei soovi ikka veel loobuda. Kuid see mis ma oma 18 aastat tagasi tundsin enam ma nii nutu äärele ükski asi ei aja. Võtan kõike rahulikult ja rõõmsa meelega. 
Rõõmsalt edasi ja ootame ja vaatame paremaid ilmu... Yess...

 

Ei oska kohe omi mötteid kirja panna. Iga päev sajab ja oskus enda elu ilma järgi sättida on tüütuks muutnud. Alati olen endale öelnud, et ilmaga ikka vöidu ei jookse, siis tuleb teha neid töid mida ma päikselitse ilmadega ei tee. Muidugi olen rohinud oma uute istikute ümbert, trimmerdanud,  on töö mida ma igaühele ei luba teha. Mulle meeldib trimmerdada.
Ja veel üks ebameeldivus tabas pühapäeval. Likemetsa talumaade omanik otsustas teise inimese kasuks, aga jah edu neile mõlemale. Kuidas soovivad, tuleks mingi seadus, et linnastunud maaomanikud ei saaks taotleda maahooldustoetusi. Ja see paneks juba mõtlema teisiti maakasutusse. Seegi oli minu rõõmuks, kui hakati piirama heinamaadel kasvava rohumaade purustamist. Mis oli nii mõnele mehele lausa üürtau teine sissetulek. 
See, et Olav ei jöudnud heinatööle oli pöhjuseks alkohol. Ma ei suuda mõista alkoholi ületarbijaid. Minu jaoks on nad nõrgad isiksused, kes ei tunne piire ja viisakusreeglitest rääkimatta sellega oma harjumuste orjana veel koormaks ümbritsevatele inimestele. Olles siis eile Raplast Olavi auto peale vötnud,  kui ta tekitas oma käitumisega mulle enesetundes kehva olemist.
Korra mõtlesin, et ütleks ja jätaks kus see ja teine. Kolm päeva juua, oh jah. Muidugi siis kui on tekkinud ületarbimise efekt, siis pögeneb oma nörkuste eest meile, et mitte langeda oma himude  lõksu. Aastaid olen näinud tema tõuse ja mõõnasid ja muidugi, see mis ta oli pea 20 aastat tagasi on palju muutunud. Enam ei olda pidevas joobenähtusega...
Olen andnud talle palju kordi vöimalust muutuda, muidugi igas inimeses on teatud nörkused ja enesesüüdistuse reaktsioonid. Mis takistavad  vastu vötma uusi väljakutseid ja ellu astumise julgustükke. Siiani olla kannatlik tema probleemidega, kuid teatud korrad kui ta on olnud tsüklis, siis tekib ühtlasi mälulünk. Ja selgitada kõike ennast tagasi hoides oi see on raske. 
Sain veel lastekooli minekuga veel teatud asjad korda, mis annab kindlustunde. Yess lähen lastega siis sügisel julgelt vastu. Olin mures, et kuidas enda väikse palgaga lapsed ära koolitada. Lahendasin ära osaliselt vanema tütre viimase lahendamata õpilaskoduga seotud probleemi. 

Kui eilset hommikut alustasin tavapäraselt ikka kohviringiga ning ilmaprognooside täpsustamisega. Kuna oli vaja sõita autoga, viia 6 km kaugusele talli, kus kaks mära paarituses. Tüdrukud viidud ja täku omanikuga natuke hobusekasvatuse teemadel mõtteid vahetatud. Jäi kokkulepe, et jätkan Hertaga nende poisi külastamist. Kas ma sinna jätan ei oska hetkel öelda. Plaanin Herta puhtatõulise torikaga paaritada.

Tagasi jõudnud tüdrukute veost jõudnud, viskasin mureliku pilgu arvutisse ilmaprognoose piiluma... Küsimus mida teha...? Eelmine päev sai ju kõik hein vaalu tõmmatud ja vajas ära vedamist. Ja kella 12 jõudsid tüdrukud koju hobustega, kuid me polnud veel heinamaale jõudnud. Vahepeal kontrollimas käies selgus, et hein altpoolt kasteniiske. Juba 12.30 esimesed vihmapiisad umbes 10 min. Mingi vahe, kostus Kabala ja Rapla pool küljel taevalaotusest kõuekõminat... No ikka ei tihanud veel minna. Veelkord uudistasin ilmaprognoose. Kuid lõpliku otsuse võtsin vastu, et okei lähme ja kell oli siis juba 14.30. Palju polnud vedada, aga kaks korralikku koormat sai ära veetud mõne piisakese ja kord läheneva või kaugeneva kõuekõmina saatel. Kui ka teine koorem hangutud lakka sai. Hingasime kõik kergendatult. Ja muidugi vallandus heameel. Lubasime endale väikse puhkus-lõõgastuse saunamõnudega sugulaste juures.

Kes koju jäid tegelesid noorte hobustega. 

Tänase päeva suhtes tegin uue tüki niitmise alguse jaoks tee sisse. Ja otsustasin, et teen väikse puhkuse. Homme võtan siis uue tüki ja seekord juba suurema tüki niitmisega alguse tegemist. Kuiva ilma lubatakse alles järgmise nädala lõpuks. Nii see on maaelu võlud ja kannatused...  

Ei julge kohe mainida, kui palju meil heinast varutud on. Nojah, kui ei ole tehnikaga probleemi, siis ei vea jälle ilmaga. Ja nii ongi, kuidagi ei oska kohe oma aega veeta ega täita. Kui ilmastikuruumi täidab sademed. 
Eile jäin autoga keset Rapla linna ühte parklasse kapitaalselt. Ja poolteist tundi jamasin, kui ükskord teine pool koos pojaga kohale jõudis. Pärast ei saanud muud moodi, et kuskil pidin jätma auto nii kallaku peale, et saaks käima lükata.
Õhtuks sai siis auto korda, seda ma teada ei saanud, kui seda, et tegu starteri harjade kulumisega jäi käivitumine nigelaks. Ja muidugi väljavahetamist ootav klaasipuhastajate mootor tehti ka kroda. Nojah ja kui oleksin sellega pöördunud autoteenindusse oleksin pidanud jälle korraliku summa välja käima. Kuldsed käed pojal. Töö kiire ja korralik.
Sai viidud kaks mära paaritusse.

Kell 3 uni läinud. Teen esimesed venitused ja üritan uuesti ennast une lainele viia. Tund vahet jälle otsin mobiili, et vaadata kella.4.10 ikka vara töusta. Üritan veel ennast sundida magama, juba tund hiljem kuulatlen läbi avatud akna, et mu kana pere on ärkvel ja toimetavad, vötan enese kokku ja töusen hetkeks, et teha kohvi ja viia siis usinale emmele ja ta lastele nokaesist. Muidugi lapsed kohe keset söögilauda ning kloksuv emme nokaotsaga toitu parajateks portsjoniteks jagama. Minu käigust saab  juba aimu maja müüri sees pesitsev varblase emme, kes siis osav puurikülaline ning nokatäite kaupa toidujääke kiirelt välja tassima. Naerame perega, et lisaks tibudele söödan  ka metsalinde. Samas jälgida köike.
Olles siis väljas käinud ei hakanud koerad silma. Otsustasin veel pikali visata ja teha oma päeva esimesed venitused ja nautida mönusat kohvi..  Venitused sooritatud, läksin korraks välja, et kaen perra, mis hobesed tevad. Köik 14 pead magamast leidsin. Esimene pilkkontakt loodud, et perenaine teeb  hommikust ringkäiku. Mönus tunnen olemuses voogamas heaolu tunnet..
Eile arutelsime, pere keskel, et pole kuulda ega näha enam naabrimehe koeri. Muidugi naabrimehe emane koer vaeseke  on kutsikate tootmisega vaiksemaks jäänud, ei jaksa lihtsalt.  Ühe korra oli mul ükskord ta juurde asja, isegi minu peale ei haukunud.
Löpuks öues vaikselt liikudes on minu seltskonda liitunud Sofi ja Nordik. Kuid minu lemmikut paksukest Sassut ei ole. Ei hakka otsima ta kindlasti magab oma lemmik asemel sügavat öndsat und nagu talle omane. Pipi peab peremehele valvet aida ukse taga tugitoolis. Tegelikult lahedad lahendused koertel, kus oma und sisustada.

Laupäeval Soomaale niitmisvõistlusele ei jõudnud. Kuna reede õhtul hilisel tunnil purunes niidukil oluline jubin, mis vajas kiiremas korras välja vahetamist. Üks kõne pani mind kiirustama Rapla ning 20 min olingi Tehnika toes, kus kaupluse omanik ootas mind. Olles siis oma ostu sooritanud ning koju naasnud, siis poeg vaimu ja hinge tehnikaparandusse ponnistas. Ja ühel hetkel, kui raskem osa oli juba seljatatud. Pidasin parimaks, et peaks siiski pausi ja jätkaks uue päeva hommikul (02.07.).
Jupp keevitusega paika pandud, tahtis poeg mu alustatud niidutöö lõpetada. Lubasin seda teha. Seni ise heinamaade probleemseid ja hõredamaid kohti trimmeriga maha purustades. Kui poeg pooleli jäänud tüki lõpetas, alustas juba uuega. Seni olin juba olulised kohad trimmeriga üle käinud. Vahepeal poes käinud ja mineraalvett hankinud traktori peale joodavaks. Ja poisile preemiaks suur vahvlitorbikuga jäätise ostnud. Ma ise jäätist söön väga väga väga harva. Nii, et seekord piirdusin ainult proovimiseks osta mineraalveesid erinevaid pudeleid maitsetega. 
Ja tänasin õhtul oma valikotsust, et kodus oma tööd teha ehk siis kulutada aeg ainult niitmisele, et saaks järgmisel nädalal juba miskit kokku panna. Eks näe, heinatöö on maamehe üks kõige riski ja närvikõdi rohkemaid töötegemisi. 
Üks asi mis probleeme valmistas oli veel kaelalihaste pingevalu, kuid vahepeal lõõgastavaid salve ja salli kandes ning venitusharjutusi valutavale kaelale tehes, olid pühapäevaks valulikkus kadunud. Teadmised kuidas pühenduda mingile probleemile või valule lihastes, tuleb alati teha trenni. Siis sain aru, et edaspidi pean pöörama tähelepanu õlavöötmele, ülakeha ja rinnalihaste treeningprogrammi arendamisele endale.
Hetkel uuringi ,,Üldtreeningu anatoomiat" mis siis on mõeldud soojendus-, venitus- ja jõuharjutusi inimkeha... Teine raamat mis mu huviorbiidiks ,,Pilates" treeningkavad, mis kestavad. 9 programmi ja nendest saab teha valikuid, mis sooviks teha.  Ülekõige hindan venitusharjutusi. 

Juba juuli...

Nojah, ilmataat keeldub talumeestega koostööd tegemast. Lootsin täna salamisi heinamaale niitma minna, kuid võta näpust jääb jälle traktor stardi positsioonile. Eile sai siis natuke grillitud õhtumõtteid mõlgutatud perekeskel. Muidugi ikka vaatame ja unistame suurte lootustega, et saame ka oma heinatöödega ühele poole. Vaikselt salamisi mõtlen, et peaks auto vastu pidama ning ülevaatuse läbima kergelt. Enne muidugi lasen vahetada klaasipuhastaja mootori ära. 
Hankisin jälle suuremas koguses tagavaraks lakukive... Mõlgutan hetkel, kas see biotiini nime kandev ja hinna skaalale jääv (9 eurot) on see, mis aitab hobustel kõõlustele, kapjadele jne. Või pean ikka biotiini sisaldavat jõusööta hankima. Mis iseendast pole odavate killast.

Juba juunikuu läbi saamas. Sai täna siis merisead uude kodu üle antud. Ja käidud pojaga kooli dokumente viimas. Kui peab kusagil miskit poole päevani ukerdama, siis tegelikult minu jaoks on päev mokkas. Kuid mainin, et mõned asjad loksusid paika.
Kuid suurem töö seisab ees. Muidugi ootan põnevusega teise tütre sisseastumise katsete tulemusi ülikooli.
Osad lapsed korjavad võidu küla korilastega maasikaid. Ja eks näe millal siis mõni õiendama tuleb.... oi oi oi... Lahe on elu...
Kahel varasel hommiku tunnil korraldasid hobused minu elu. Olles lõhkunud ära aia metsas ning kappasid pead laiali tehes mulle öömaratoni. Muigasin endamisi, et okei... Sai veel aed remonditud ning tagasi voodisse und ootama, kuid jah päeva ja päikese erevalgus olid oma töö teinud ei tulnud und kusagilt. Sai siis hoopis jälle põnevat teavikut loetud. Vahel küsin endalt miks mulle küll nii rasket raamatut lugemiseks on vaja. 
Ühel varasel hommikutunnil nii kella nelja paiku kolistasin aknaga, kuna harakas kädistas valjult miskit omas keeles kanaema puurikatusel. Kuna minu jaoks tähendab harakas kanatibudele ohtu, ei tohi lasta asjal nokkimiseni minna. Siis peletasin viimase minema. Õnneks tagasi ei tulnud. 

Notsud leidsid uue kodu ja homme asuvad teele.

Emane merisiga

Isane merisiga

Lemmiklooma võtmine

Sain  kergekäeliselt loobutud merisigade omanikuks. Ega mulle see mõte ei meeldinud, kuid ajutist kodu olin mõneks ajaks nõus pakkuma. Mul hetkel on kodus 9 looma neist üks on veel alles pisike alla kuut aega vana. 
Uued loomad on väheke stressis, kui nad saavad suuremas seltskonnas vabalt jooksmas käia, tunnevad ennast hästi. Otsin hetkel uut kodu kahele aastasele meriseale. Üks on isane ja teine emane, neil oli veel poeg, kes viidi lemmiklooma poodi müüki. Kurb ja mõistetamatu tegu, nägin ka loobujat inimest, kes neid merisigu transportis, ei jätnud mulle küll eriti sümpaatse inimese muljet. Keha keelest lugesin rohkemat välja, kuid ma ei hakanud nime uurima. Leidsin, et pigem merisigadele uus kodu leida, kui lasta neil tagasi rännata hoolimatu pere juurde.

Ma ei suuda inimesi mõista, kes julgevad rääkida lemmiklooma poes, et laps ei taha enam loomadega tegeleda....
Lapsevanemad ja täiskasvanutele teadmiseks;
Lpalun võtke südame asjaks endale selgeks teha, et looma ei võeta lapsele üksiti, et laps loomaga üksinda tegeleks. Kui on näha, et laps on looma suhtes vähem huvi hakanud näitama, peab täiskasvanud inimene selle kohustuse üle võtma ja näitama hoolimist looma suhtes kannatlikkuse ja tähelepanuga. Mitte võtma otsuse, et loomast tuleb loobuda. Olen ise loomadega kasvanud ja tean mis tähendab täiskasvanu pidev tähelepanu loomade hoolitsemisel. Ja kui ma akvaariumikalasid pidasin, siis vanaisa küsis pidevalt kalade käitumise ja liikide eripärasuste vahe tegemise kohta küsimusi. Miks see kala on selline ja nii sattusin pidevalt uurimise lainele, otsisin pidevalt raamatuid, kust siis ammutasin vastavaid teadmisi, et olla valmis vanaisa järgmistele küsimustele. 
Lapsevanemad aidake lastel jääda püsima ja huvi tunda lemmikutena peetavate loomade vastu. Tean omast kogemusest, mida sain oma vana-vanematelt.
Mul oli veel kodus pidev tasane ja vaikne sõda, kuna vana-vanaema kippus mul küülikuid üle söötma. Vahel kui koolist või töölt koju jõudsin, ütles ta pea igakord, et andis päeva ajal paar korda vahel isegi rohkem süüa, et küülikud olid näljased oli vana-vanaema pidev vastus. Ja suveks olid mu pikkkõrvad piisavalt ülekaalus, et aretuses peetavaid loomi pidin pidevalt dieedile hoidma. Osa loomi pidasin lihaloomadena vabandan loomakaitsjate ees, kuid vanasti oli see teema olemas. Sai tõesti küülikuid lihakombinaati müüa. Nüüd ma lihaks ei pea, kuna majas puudub vastav inimene, kuid mu enda käsi ei tõuse ühtegi looma tapma. Isegi mitte kana... 

Nii selle aastased jaanid selja taha jäänud. Üht teist ka tehtud, kuigi ponidega lastele sõitu tegemas keegi ei käinud lastest. Lapsed otsustasid, et ei osale ühelgi jaanil ponidega. Ei olnud ka ühtegi kutset. Ühest sünnipäevakutsest pidime ka loobuma, seoses kattumisega Anete koolilõpetamisega. Lõpetamine oli meie perele tähtsam tol hetkel, kui panustamine võõra lapse sünnipäevale minekut. 

Vanema tütre näpuosavusest sündinud tort. Päris hea oli. 

Sai öötundidel jaaniaegadel küladest rattal läbi sõidetud ning vaadatud, kuidas taludes ja suuremates valla külades jaanikuid peeti. Ja ühel ööl, tagasi sõiduringilt naastes ka õudusfilmi koos lastega vaadatud. 

Kohtumine oli veel eile Tallinna matkaklubi tegelastega Mukri rabamatka rajal. Ja pärast katsetasime ühes suuremas laukas keskköö ujumist öösorri mõnusa laulu saatel. Ja koju naasesin juba uue päeva hommikustel tundidel kella 2.30.  Juba ilm ja õhk oli soojuse poolt nii soosiv, et liiklesin jalgrattal. Olin valmis igat masti kohtumisteks, teab milline hetk missuguse kohtumise kellegi-millegi näol võib tuua.

Kodus toimunud jaanituli oli kustunud ja jaaniplats koristatud. Ei ühtegi hingelist, teine pool oli läinud veel köögitoimkonnas toimetanud külalisi Märjamaale transportima. Ja vanema tütre Aadega vahetasin mõtteid päevastest sündmustest. 

Mainisin, et minul ka oli tore, tahtsin veidi pingutamist, rutiinist välja ja natuke elamusi. Ja sain neid ikka kuhjaga. 

Millest alustada, kohe ei oskagi. Lugesin täna hommikul tund aega raamatut... Päris huvitav ning mõtisklema paneb... Inimsuhete teemadel.
See nädal sai siiski lõpuks meriseapoisid lemmikloomapoodi viidud, kus juba ees mõned jäkupoisid. Oi kui julged poisid meil olid, kohe hormonaalne süsteem võidukalt tööle asus ja kohe mehe tegusid korraldama hakkasid. Isegi poemüüja mainis, et päris julged poisid. Põhjus, miks ruttasin juba neid ära andma, ei andnud ka öösel rahu. Väga häälekalt andsid enda olemasolust teada. Kui nemad häält tegema hakkasid, siis häälitsesid juba kõik loomad. Muidugi väike kurbusenoot hinge puges, kuid teadmine, et uues kodus on parem, kui neid suurel arvul ja lasta ohjeldamatul paaritusel suguluspaaritusest järglasi sündida mu mentaliteet ei luba. 
Ja see nädal jõudis gümnaasiumihariduse teekonnaga lõpusirgele tütar. Imestasin õpetaja poolset loetelu, millega koolis tüdruk hakkama saanud ja kõige lõpus olles veel saavutanud aasta naissportlase tiitli koolis. Oli minu jaoks üllatus... Tegelikult kõike kohe teada ei peagi, vaid hilisemad teada saamised on veel suurema väärtusega. Lapsed oskavad üllatada. Tubli tüdruk ning uhkusetunne valitseb. Ja seda enam tööle minnes, üks kõne selgitamaks, et ees ootamas kutse vallavanema vastuvõtule. Jah, kas seda tulevikus enam loota on, kui selle aasta lõpuks peaks selguma, millise vallaga meie vald liidetakse. Ühtlasi ei oska võtta mina oma seisukohta, kuigi siiani on meie vald suutnud tiba seda otsustamisaega edasi lükata...
Arutasime eile lastega natuke seda teemat, kuid kaugemale ei jõudnud, aga kui hästi saame tunda ühe suure Rapla vallana? 
On ka muid mõtteid peas, kuid neid ellu ei ole jõudnud lihtsalt viia. 

On elu, muust enam uudised ei pakata, kui ainult negatiivsusest. Olen hakanud panema blokkeringuid maailmast tulevale uudisvoodele. Telekat ei vaata, natuke loen lehti, eelnevalt lehe esiküljest pealkirjad. Ja eelistatuks loen ma psühholoogilistel teemadel kajastuvaid.
Eilne päev kulges mul puhkamise tähe all. Pean tunnistama, et eelistan siiski mitte käia töökeskkonnaga seotud kauplustes. Ja ootan oma puhkust, kus üldse välja lülitada kõigest ja häälestuda ainult enda tegemistele.
Ilmateade lubab nädala lõpuks kuumalainet... huvitav kas peaks olema heinatööks valmis... Täna peame lastega nõupidamise maha, muidugi 25.06 on plaanitud meil veel kristlik jaanituli... mida see endast ette kujutab, kus tulevad kokku üle vabariigi tuntud ja vähem tuntud usklikud erinevatest konfessioonidest. Ja kus ei ole alkoholi ... Tean maailma meelsete inimeste mõtteist, et kuidas nii ja lisa küsimusi ei tasu esitada. 
Tundub, et selle aasta suvi on oodatust vaheldusrikas ja põnev. Näis kas kutseka aegsed kursakaaslased on valmis kohtuma. Kuigi tagasisidet pole kellegilt saanud, siis ma enda peale korraldust ei ole võtnud. 
Merisea lapsed on valmis minema uutesse kodudesse, kuid mu enda suured lapsed keelduvad neid kodust ära andma. Õnneks probleem oli ainult üks öö, kus nad nutsid ikka päris haledalt. Käisin lohutamas, kõige parem lohutus oli, kui lasin köögi peale jooksma onu Lolaga, kes toimetas poistega oma 5 tundi öö ajast. Praegu ütleks nii, et iga päev saavad nad onu Lolaga toa peale jalutama. Ja kus joostakse ja visatakse tagumikke õhku. Milline rõõm loomadel...
Kitsed on lahedad tegelased, iga päev pereliikmed leiavad aega nendega hommikul võtta jalutuskäik metsakarjamaale hobuste juurde ja õhtul sama marsruudiga tagasi. Nad hoiavad nii inimese lähedusse ja kui karjamaal on, siis hobuste juurde. 
Eile sai korra kõik heinamaad läbi käidud ja vaadatud seisukorrad üle... Ei oska esialgu seisukohta võtta, üks heinamaa on üldse väga hõre rohustuga. Plaanime lastega üks öö ratsamatka teha...
Ja üldse janunen midagi põnevat teha...

Olen siis kah pildile jäänud, uskumatu, kuid siiski tõsi, aga 9 aastat ja ongi poeg oma ühe kooliteega lõpusirgele jõudnud. Ühtlasi kurb, mul pole enam pisikest, ulakat ja asjalikku poega enam. Vaid aeg on läbi korrigeerivate kasvumuutuste teinud asisemaks, mehelikumaks ning otsusekindlamaks... Head ... uut ... haridusteed noored....

Kohvitassiga hobuseid vaatama minnes, oli kits Tuuli nii uudishimulik, et pidin näitama tassi sisu üle. Kontroll on võimas.

Nordik mänguhoos, aitasin leida tema lendtaldrikut.

Eile siis selline teema, hobuseid metsakarjamaale lastes juhtus meil selline lugu, et hobused möödusid väravast ja panid metsa vahele kappama. Ja juhtus see, et kitsed ühinesid meitega ning otsingud jätkusid nelja koera ja kahe kitsega. Hästi lahe oli, kuidas kitsed kogu aeg inimeste ümber jalutasid.Metsa kulus meil ikka hulka aega ära, kui lõpuks hobused aru said, kuhu me neid tahtsime panna.

Merisea perekond

Olles siis perekondlikult pidulikult ja kurbade mõtete saatel saatnud merisea lapse viimsesse puhkepaika. Teiste aastaid tagasi esimeste merisigade kalmistule matnud. Muidugi ikka kurbuseokas sügavalt hinge kriipimas... mis juhtus, miks juhtus.. Eile hommikul jälgides merisigade puuris toimuvat, siis selgus, et peaks puuri puhastama ning see saigi teoks. Lasime ka notsikud põrandale omi notsikute vigureid ajatama. Oii lusti ja lillepidu ja missugune ümbruse uudistamine ning võeti ühiselt pikki retkesid mitmetesse tubadesse. Lahe oli vaadata, kuidas nümfkakaduud keerasid päid ning uudistasid kogu seda meriseapere melu ning uudishimu puuri katuselt. 
Loomad on lahedad ei saa ma korduvalt mainimatta jätta. Tunnen, et elan õiges keskkonnas ja oleksin neile nagu suur emme, kes neid mõistab.
Täna sai sai paari noore hobusega tegeldud ja mõnedel isenditel jälle kapju värgitud. 

Anne-Maiga käisin lausa saduldatuna metsas, alul oli väga ärevil, aga ringi lõpus hakkas natuke järgi andma. Muidu kitsal metsarajal kippus mind raja pealt kõrvale lükkama ja mina nõjatusin omakorda tema õla vastu. Ja nii jalutasime temaga kogu ringi Mannu taga.

Koerad tulid ka kaasa. Tahapoole jäid Nordik ja Pipi, kes tekitasid veel rohkem stressi, mainisin koertele, et võiksid koju minna. Ja pean tunnistama, et mu koerte koolitus sõnakuulelikkuses on ikka tasemel. Ja koju jõudsin, siis vanem tütar kohe seda mainis, et Pip ja Nords koju ruttu tagasi tulid. Kiitsin koeri koju tagasi jõudmise eest.
Täna vaatab veel millega hakkama saan... Yess üks asi jäi ära.

Kui eilne ilm tuuline, siis hommikul kahe poniga kaks last teele saadetud melu messile.  Käisin tegin ponide karjamaal võtmise ajal veel noortehobuste karjamaale ringkäigu. Nautisin nende lähedal olu ja suhtlemist. Keda sügasin, aga jalgu tõstsin kõigil.
Nordik on lahe koer aitas hoolega oma pulkadega, isegi pätsas autole ratta alla paigutatud halud ära, et neid talle visata. Kui autol ratast alt keerasin, siis Sassgi puges peadpidi kaenla alla, et oma koeralikku tuge mulle abi osutada. Kuid mainisin, et ei saa temgaga hetkel miilustada.
Sain eile midagi teada, et nojah üks tegelane tahab juuli lõpuks puhkust... Kuid mu läbinägemise võime on asunud rohekmat nägema. Ütlesin mis arvan ja mainisin, et mind ei huvita. Mul on rohkem vaja, kui linnaporuadel ja isandatel. Minul on heinatöö kõige olulisem... Kerget ärrituvat tooni endas peidetult, kuid sõnadesse panduna. Mind ausalt ei huvita, kuidas keegi puhkab, kuid tean miks seda puhkust jälle soovitakse. 
Pärast laste teele saatmist autol ise siis piduriklotside vahetusega algust teinud. Kuna hääl juhipoolses rattas ikka õudne oli, siis eelistatavaks sai, et mida kiiremini ma selle probleemi  kõrvaldan. Selgus lahti võtmise ajal, et oli vaja veel silindrilt kerged kulumis randid maha vaja käiata. Sellega tegeles juba teine pool. Jäi veel teise ratta piduriklotsipaar vahetada, lükkasin sobiva aja peale, kus ma ei pea kiirustama tööle. Nüüd jääb veel kojameeste mootori vahetus.
Kurva uudise teavitan, Pigi-Vigi poeg suri eile ikkagi ära. Olin küll kodunt ära, kuid jah juba hommikul tekkis kahtlus, kas  päeva suudab elada. Öösel ärkasin pea viiel korral meriseabeebi niuksatuse peale ning osutasin talle vajalikku abi. Önneks emme on sööma hakanud, kuid tundub et ta ei tunne ennast veel hästi. Vötsin veel öhtul sülle ja rääkisin lohutavaid sönu. Kurb on näha looma varjatud nukrust. 

Otsisin eile hea veti numbrit, kes jagab meirsea teemasid. Ei tea mis meie Pigi-Vigi pojaga lahti. Korraga muutus nörgaks ei liikunud juba kolmandat päeva söödame teist kunstlikult. Kurb tunne valdab. Korra aastas oleme poegida lasknud ja mis nüüd notsikuga juhtus.  Kuigi olime juures kui poegis, ei saanud aru, et miski oleks raskusi valmistanud. Esimesed viis päeva tundus okei, kuid teisipäeval jälgides loomakesi täheldasin ikka, et miski pole korras. Leidsin poja pikali maas, tegin ühe kõne naabrimehele, et kitsepiima hageda. Nojah pidin ise naabrimehe tegemata töö ära tegema. Vähemalt terve päeva piim oli olemas. Kindlasti tekkis küsimus kas kitsepiima võib anda... võib anda. Palju loomalapsi kasvatatakse ülesse just kitsepiimaga.Olen ise praktiseerimise teinud küülikupoegadega, kelle ema pärast poegimist ära suri ja ühe ponivarsa sai ka ülesse kasvatatud ja koolitatud kasuemast kitse alla imema käima.
Töstsin eile öhtul eraldi puuriga loomad oma voodi körvale, et jälgida köike mis täpselt toimub ühe öö jooksul. Öösel jah ema ei söönud ega joonud, aga vahepeal sügasin loomakese kõrvataguseid ja rääkisin juttu. Täna hommikul söödi ära salat mis ma eile õhtul värskeks panin. Notsulapsele seekord lahjendasin 35% vahukoore veega ning lisasin kergeks maitseks glükoosi (viinamarja suhkur). Pärast söötmist tegin kergete sõrmeotsetega ringjaid liigutusi kõhu all, et hoida kõike ringlemises. Kuna ma pole näinud, et ema teda oleks puhastanud.
Varsti peame hakkama loobuma notsu lastest. Kurb küll, aga palju koos pidada ka ei sobi ja tegu veel meessoost notsikutega.
Otsisin  googli vahendusel midagi head materjali, kuid täiesti null seis. Lähtun oma kogemustest küülikupidajana, et ega nörgast loomast asja ei saa, kuid teen endast köik mida peab tegema. Kurbus on tegelikult suur, ei taha looma näha kannatamas. Olen harjunud, et loomad terved röömsad ja söövad. Esimene asi mis alati loomade käitumises märkan on mitte söömine ja norutamine. Silmade tuhmumine ning sära kadumine. Mul pole enne merisiga haige olnud. Leidsin materjali välisparasiitidest, kuid meie loomadel neid ei leidu. Kontrollisin... jne.
Jama ka veel, autol üks piduriklots maas ja pikka söitu massinaga ette vötta ei saa. Muidugi teine seebiooper kojamehed andsid otsa. Kuskil on elektrisüsteemis lühis. Proovisin kaitsmete vahetusega ei saanud aru, et miski jukerdab. Poeg proovis ka, kes ütles, et peksab kaitset välja. Eilne suhtlus emaga, kes jagab tehnikast palju, kinnitas mu kahtlusversiooni.

Emme Valgeke

Hamstrik oma pojaga

SaaraSofia koos oma karvase pojaga

Pigi-Vigi oma lapsega. Oleme natuke mures, kuid teeme köik ,mis suudame.

Vihma oleks vaja. Kõik kuivab, olgugi ilm jahedusele keeras, siis see piisk maapinnale maandus oli lihtsalt kohe nagu aur, mis õhku haihtus.
Täna jälle trimmerdasin rohisin oma lemmiktaimed ning suhtlesin koolilõpuga mõnede teemade üle, ühe inimesega. Tänasin õnne, et lillede ost minu õlgadel langes. Jääb ainult kultuurmustikataimed ja lõpukõne. 

Mull..mull mull väiksed kalad, kus teil väiksed...miks te jalgu peidate jne... Nordik nagu kala vees. Hetkel kuumad ilmad möödas. Lootsin viimase nädala lõpul suurt sadu. Mure heinamaade olukorra pärast. Ei ole rohukasv selline, mis kutsuks heina tegema veel vähem silo tegemist. Olukord paepealsetel trööstitu... olen ju pabistaja ja muretseja teatud olukordades.
Pidasin täna ühe heinamaa omanikuga läbirääkimisi, oh jah. Suhtles nii nagu oleksin eelmine aasta jube heinaraiskaja olnud.  Ma ei taha liiga suurt vastutust võtta, pean veel lähimatel päevadel suhtlema veel silotegijatega. Kahju on see, et tol ajal, kui maid oli võimalik erastada soodushinnaga riigilt oleks ... jah, kuid nüüd tuleb leppida sellega, et peab kasutama kellegi teise maid. 
Proovin ühte noort sälgu müüa või vahetada. Vaja oleks järgmiseks aastaks järglasi...
Kui vähekenegi mõtted rändama jälle juhtuvad meenub jälle eelmise nädala neljapäeva lugu... mis tekitab korralikult külmavärinaid... Õnneks suhtlesin ja arutlesin sellel teemal maakonna turismikoordinaatoriga, kelle abiga leidsin probleemi juured ja sügavused ning järgmistel kordadel juba teada kuidas vältida klientidega ebameeldivusi. Kuid lugu ei anna veel ikka rahu... Kuigi mu üks väga hea sõbranna soovitas unustada ja edasi minna... Kuid lugu ise on nii värske ja meeltest raske lahti lasta, siis muus osas spordis on asjad kõik hoopis sootuks okei olnud. Rattakrossis 7 koht ja veel profiratturite hulgas. Kuna tegu valdade vahelise spordivõistlustega, heade tulemuste saavutamiseks panid nii mitmed välja enda valda esindama tugevad ratturid. Tegu polnud lihtsa rajaga. Üldiselt nautisin täiega, sain varem kohale, siis sõitsin soojenduseks juba ühe ringi ette ära, et tabada veel käiguvahetuse momendid (õige käik tõusuvõtmisel). Võistlusajal kontrollisin hingamist koos pedaalimisrütmidega... kaifisin hindasin oma füüsilist vormi suurepäraseks kahetsesin, et mu ettevalmistusse jäi kiirustreeninguid väheks. Õnn on see, et pikamaa distantsidel  olen vastupidav. Laupäeva õhtul ühe tuntud maakonna sportlaskujuga, asju arutledes, kes oli üllatunud ka mu laskmas käimisest nojah üllatunuid oli ka abikaasa suguvõsa poolel. Ja mu orienteerumisetulemused on paljudele  täiesti üllatused. Rapla sprodi inimesed ei tea ju mu varasematest aegadest suurt midagi. Olen ju sisserännanud, kuigi mu vend ja õde on Raplas elanud. Ja mu ema ja isa tuntud sõiduõpetajad Rapla II keska ajal.
Mainin ma ei lasknud sportrelvast esimest korda, aastatel 1982-1991 tegelesin aktiivselt laskespordiga, kodus harjutasin vanaisa käe all lisatundidena. Lagedi koolis 8klassis saavutasime klassi kollektiivis küll 5 koha laskesuusatamises, kuna poisid lasid igaüks mööda ja vastavalt siis pidid suusatama, mööda lastud arvule ka vastav arv ringe trahviks. Mina suusatasin aga lisaks enda suusaringile veel teise tüdruku distantsi ning lasin kahel korral kõik augud ilusti puhtalt kolme lasuga. Mitte ühtegi mööda laskmist, aga tänu vanaisale sai õhkrelvast palju enne laskesuusatamis võistlust harjutatud.
Kutseka ajal sai proovitud Männiku lasketiirus korra automaati, A. Müürisepa nim kutsekas (oli nõuka ajal vedurijuhite kool, kus valmistati ette rongijuhte ja muid töötajaid raudteel), käisin kolmel korral nädalas Endel Õunapi (elukoht tol ajal Saha Lool, minu kodukoha lähedal) käe all treenimas sportrelvadest. Vahel anti enne mõnda suuremat võistlus proovida, tiirus laskmist käsiõhkrelvast (tegu siis püstolilaadse vahendiga, kuhu mahtusid õhupüssi kuulid). Ma arvan, et mu sõnastus on spetsiifiline, kuid ma ei viitsi ka muul lihtsustatul moel kirjutada.

Õhupalli koolitus, kes kardavad? Kuid noored hobused olid väga uudishimulikud.

Täna oli mu elus jälle üks kogemuse võrra rikkamaks saamise päev. Mis sellest, et eilselt orienteerumiselt noppisin teise koha, siis täna kokkulepitud toimetuleku kooliga tegevused aia taha jooksid. Nojah mõningad arusaamatused ning mu endasse tõmbumise sootuks eemale viis. Ei soovinud enam millegagi jätkata ja nii oli, et lahkuti arvan, et mitte positiivses meeleolus. Proovisin küll miskit selgitust leida, kuid asjad mulle segaseks jäid. Laste ja sõbranna toealusel, aga peaksin hoopis lahti laskma. Eks jah on asju, mis vajavad veel enda kallal tööd. Selle loo läbi sain teadmise ja kindluse, et on asju, mis vajavad siiski läbi rääkimisi otse telefonis, et ei tekiks arusaamatusi.
Mainin veelkord, mina toitlustamist ei paku, minu huvi ja ettevalmistus on rohkem treeneritööle, matkajuhina, loodusgiidina või veel nõustajana veterinaaria valdkonnas.

 

 

Arutelu tütrega, minu puhas leht ja tütrel topelt arv aukudega. Proovilaskudeks oli 5 kuuli.
 Aus olla, ega mul eriti hea enesetunne polnud. Pigem olemine selline laiali valguv. Õnneks või õnnetuseks proovi laskmisel said palju naerda, kuna minu leht proovilaskude ajal jäi sootuks tühjaks. Lasketreener kes kiikrist kaemas ja pajatas, et mul on puhas leht (kummaline, et miks ta jälgis minu lehte) ning selle eest mu tütre leht topeltaukudega kaetud. Muidugi valmistas ka minule see osa nalja ja tiirust lahkusin juba paremas meeleolus. Muidugi õhtuks oli ka teada punktisumma. Sportrelv oli okei sihikuga, sellisega võiks juba igapäevaselt harjutada.

Pigi Vigi täna sündinud lapseke. Nüüd on siis kõigil  emastel merisigadel lapsed. Kahe mamma lapsed juba näitavad isase loomust.
Orienteerumise järel oli tõusnud meie vald 4. Huvitav kui kõrgel tänase õhtu seisuga vald on? Jälle peab uurima ja puurima...

Nordik oma mängukanni vedamas vapralt koju.

Tänasega algas maakonna suvemängud ja avati orienteerumisvõistlusega Toosikannus. Minu võistlusalaks oli N40 distants 3,130 ja 12 kp jooksin ajaga 40min. Homme selgub mitmendaks jäin. Selle tulemuse alusel saab punkte vallale. Pärast orienteerumist sai ujutud tiigis ning võtsin ette päris pikad vahemaad korraga. Kõigepealt ujusin  teisele kaldale ja pärast saare ümber tiir. Kaifisin endamisi oma võimeid.
Koju naasnud, sai tehtud mingit einet ning koeri Vigala jõe äärde ujuma viidud. Ise liiklesime ratastel ja koerad oma jalgadel. Kõik jaksasid ja käisid ka vees. Tundus, et koertel oli täna väga väga väga viimase peal päev.

Pipi ja Nordik vees

Nordik oma oksakesega 

                                           Mõnus oli vaadata, kuidas koerad mõnulesid

Nii eilsega saigi siis maikuu läbi. Löppes see nojah minu sünnipäevaga. Ma pole kunagi suurelt seda tähistanud. 

Natuke mineviku lehekülgedelt, pea 24 aasta tagune lugu ehk teekond veterinaaria maastikul.. Ajakirjast Teele esikaane siseküljel.