Sügis saabunud.

Sügis saabus tõesti ja märkimisväärselt ruttu. Eelnevatel päevadel tiheda udu ja värvikate lehtede näol. muidugi rändlindudest kabjalised jällegi Farmeri ristikupõllu ründamisega. Õnneks nüüd võin jälle vabamalt hingata, vähemalt tehti ära ja nüüd pole hobustel sealt enam miskit leida, kui üle limpsida. Ei ole tunda, et võiks tekkida terviseprobleeme. Ristik toortoiduna pole kellegile eriti kasulik suurtes kogustes, kui seda mõõdukalt anda siis jah sama ka lutserniga. Osa hobused teda ei söö, aga mõni rumal sööb kõike. Mis Hertal juhtus lutserni söömise järel, teine päev põsed paistes (kus asuvad süljenäärmed) nägu musti täppe täis. Kolm päeva hiljem paistetus kadus, kuid kohad kus paistetus oli kadusid karvad ja tekkisid korbad. Sinna sai pandud salvi, oletasin sügelemis peletamiseks. Arvasin, et neid kohti oli sügatud.  Õnneks nüüd on jälle normis ja loodan, et lõpuks kaob see rändlus kah ära. 
Koer Larale valmistasid lapsed sügisriietuse, milega saab selliste niiskete ilmadega väljas viibida. Eile soovis väga sisse jääda. Mainin, et isegi teki panime koerale peale, võib olla olen mina rumal, aga koeral olid vappekülm ja ma ei saa looma nii vaadata, kui ta väriseb. Olen sellel teemal rääkinud ning üks loomaarst mainis, et selline väriseb koera psüühikast, et eelmised üleealmised on tekitanud tolles koeras psüühilisi muutusi. Mõned päevad varem märkasin koertes ka söögiisu tõusu ja nüüd pean mõnda aega lisama toortoitu (purustatud loomseid saadusi).
Laste abiga meisterdamise küünile uksed ette, et valmistuda talveks ning laudast on jäänud veel paar koormat sõnnikut välja visata, siis pean tegema kohalikku saeveski külastuse, et tuua saepuru, et alustada siis talvele vastuminemist. Ostma pean Anete tuleviku hobusele talveteki.
Mis meil siis papagoi puuris toimub, hetekl ,,sõda" naised on vahetusse läinud, üks vanema paari isastest ,,rikub abielu" noolib kõrvalt endast nooremat emast. Ja too noorik emasest on veel paras ülbe, kes on näidanud koha tolle härra naisuekesele koha kätte. Pärast puuride vahetust on papagoid päris elavaks muutunud. Toimub ikka tõeline linnuelu. Muidugi sai ju lisatud pesakast prooviks. Muidugi meie enda eakas paps Tipi on nii sillas, tütar Laura ristis noorukist emalinnu Tuviks, kes siis on meie Tipi silmarõõm. Muidugi see silmarõõm ripsutab ikka mitme isaslinnuga tiibu... on alles loodusmaailm imeline ja õhtutundidel pole lihtsalt igavust tunda, kui neid jälgida.

Sügis

Septembrikuust üle poole lennanud minevikku. Kuid elu oma argiste sügistoimetustega pressib vägisi peale. 
See nädal siis  ühel raamatuesitlusel ehk  päälinna õhku  nuusutamas käidud. Midagi erilist polnud ja emotsionaalselt ka juurde ei saanud. Eelmine nädal korra viibisin jällegi Tallinna Matkaklubi seltskonnas ning matkatud Kõrvemaa maastikukaitselalal. Tegelikult oli see ettevõetud, et tutvuda ühe RMK 370 km matkateega Oandust Iklani, mis siis võetud eesmärgiks etapiti läbida. Järvi Järvistust alustatud ning lõpetades Koersilla parklas, kus ootas siis autojuhte üks auto, et pärast kollektiivselt tühjade autodega Koersilla parklasse tagasi sõita ja võtta peale seltkond, kel puudus oma transport.
Muidugi sügisega kaasnevad alati tetaud ränded, kas linnu, kodus aga hobusteränne. Tundub, et autoriteet ei pea olema oma kodust, piisab vaid ühest ulakast üksikoodu hobusest, kel meeldib aeg-ajalt külapeal tuuritada ja märkamtult võõraste aedu lammutada. Nii olgi, et ühe päeva jooksul sain mitu kõnet, paljud arvasid, et tegu minu hobusega. Kuid teades, et minu kari üksikult ei kola, peab uurima, kellele too suks siis kuulub. Tegelikult ajab väheke muigama, kuid igapäevaselt ei viitsi küll oma karja külapealt püüdmas käia. Ja teine probleem võib tabada kohe allergiate näol. Mainisin üks päev siinses blogikeskkonnas, et Hertal allergia. Nii see oli, allergia on taandunud ja elu kulgeb jälle oma rada. Arvasin õieti, et üks öö mil Herta Testuga öösel metsakoplist vabadusse pääsesid, leidsin nad ju ühistu lutsernipõllult, pärast seda kohe näo nahk väga imelikult moondunult mulle vastu vaatas. Kuna pidin käima hobusega ühel lapsesünnipäeva peol siis pidin tegema väikse nahatöötluse, et hullem osa ära peita. Kuid tänaseks ei ole midagi arusaadav, et tegemist allergiaga oleks. Teatud kohad nahal kas kaotavad karvad kergelt paistes ning silma hakkavad hallid punnid. Aastaid olen tähelepannud, et noortel hobustel kipuvad aeg ajalt välja lööma soolatüükad ja ma pole nende eemaldamiseks midagi ette võtnud. Tavaliselt kestab selline periood, kuskil 1-8 kuuni ja siis ühel päeval on need kõik kadunud.
Laraga on mul kostöö edenenud hästi isegi vaat, et väga hästi. Mainin seda, et tegelikult armastan väga puhtaid riideid, kuid koera usalduse võitmiseks olen selle mõtte ohvriks toonud. Lara südant ning lähedust võita, siis olen talle seda lubanud, ei pööra liigselt keelamisele. Keelan kanala juurde minemise, siis hetkel harjutame istumist ja kõrval käimist mida viimast ei taha eriti hästi teha, kuid ma ei heida meelt. Kui ma olen suutnud reageerima panna juba käsklus ,,Siia" siis ,,ei tohi" ja ,,tubli" mis selgemast selgem. Mainin, et kuulekust ma ei pea karmilt nõudma, kõik tuleb lihtsalt ja kergelt. Minu meetod on koeraga suhtlemine individuaalne. Kergelt kuuletuvad Pipi ja Lara, Sass on vahel kuulmatu. Sohviga on nii ja naa, eks tal aeg seal maal, kus tal on tulemas esimene ind, siis tekib kah kus sõnakuulmine ei ole in vaid uudishimu ning peremehe käskluste eiramine ja salaja kodust välja hiilimine on näitavad märgid lähenevast jooksuajast. Eks näe, kuidas kulgeb, valmistun selleks.  

http://www.academia.edu/4359063/EESTI_LOODUSLIKUD_TOIDUTAIMED._Kasutamine_18._sajandist_tanapaevani_Wild_edible_plants_of_Estonia._Use_from_18th_century_to_modern_days
VVäga huvitav raamat on ilmumas, olen ise minemas selle raamatu esitlemisele.

Vahel paneb mõtlema, et miks peab jälgima loomade igapäevast heaolu ja tervislikku seisundit ikka selleks, et avastada kiirelt loomas teatud haiglaslikke seisundeid.  Hertal on löönud kummaline allergia välja, nüüd jälgin, et millele ta on. Mis põhjustas ulatusliku karvutud lapid koonul. Esimene kahtlus, et lutserni allergia, paljuski võib lihtsalt oletusi teha. kui hakata uurima laboratoorselt, siis see analüüs võib päris kirjuks minna. Mitmeid põhjuseid, kuid lähtun oma kogemustest, jälgimine on esmasem, et mida loom sööb. Enamuse allergiatest tekivad siiski söödast, teine tegur võib kajastuda välistest,. Igal juhul allergia on väga lai ning õiget diagnoosi ei saa kohe panna. Tänavu aasta suure kuivusega on Herta kabjad veel õrnemad, kui varem. Kipuvad kuivama ja vajavad ravivat kabjaõli. Samas mineralide ja lisasöötade andmisega pole ka koonerdanud,aga imestan, et suvel on kabja probleemid temaga suuremad, kui talvel.

Viimane kana, kes jäi kogematta Lara hammaste vahele jäi elama. Nüüd mil veel 1. septembril tõime isase lumivalgepardi kanadele seltsiks. Ja eks mu sulelised piisavalt ehmusid ja kes enamused eelistasid istuda õrrel või pesakastis ning vigastatud kana  pesakasti all peidus redutas. Hommikul sulelisi söötma minnes tõstsin peitu pugenud haavatud kana liivakasti. Panin vee ja vilja ning eraldi kaussi veel pehmet sööta. Ja siis uus peategelane isapart asus vee kallale. Mõnusalt lödistades ning vahepeal siis vigastatud kanaga suheldes, tunnistan et tollest hetkest leidsid kana ja part omavahelise suhtluse järel, et neil on midagi ühist ning miskit hakkas susisema. Ja nüüd kana jalutab oma jala peal ning nende kahe vahel õitseb tõeline suleliste armuromaan, kuhu see küll välja jõuab ei tea. Sööma tulek on selline, et isapart annab teed oma sõbrannast kaagutile ja teised peavad ootama, kui paarike on eine võtnud ning kuhugile ära ennast poetanud. Saavad teised ligi astuda. Esialgu ei saa neid õue lasta vabadusse, kui Lara rihma otsas. Laraga probleeme pole, olulised kuulekus käsklused on selged ja ei ole midagi rasket olnud õpetada.

Eile Aade vahetas papagoidel puuri ära, aitasin tal seda kaasa teha. Kuna ma ei leidnud suurele puurile rakendust ning viisime kõik tingimused vanasse enda omasse üle, meil on siis ümarate vormidega. Millegi pärast meeldib mulle see puur rohkem. Täna siis üks lindtegelastest avastas, et toidunõu kaas on eemaldatav noka abiga ning selle ava kaudu vabadusse naasta. Ja oi milline vabaduse nauding siis avasin puuri ukse, kust siis lendasid pea kõik sulelised välja. Ja tundub, et tänane päev võib väga edukaks nimetada lennuoskuste poolest, siis selge on maandumine ning oskus tagasi puuri minna. Igal juhul edu on lõpuks saabunud.
Täna hommikul ma enam oma hobuseid aiast ei leidnud, võtsin nende otsimiseks aega kohvitassi najal. Üsna varsti vanem tütar õuest naases ja teavitas head uudist, et kabjalised kodus. Hea seegi, ise tulid, mul jalavaeva vähem. Andsin neile preemiat ja panin sisse, et aed jälle korda teha. Imestan, et miks öösel ei anna trafo niiskuse mõjul ühendust ja karja valla päästab. Miskit peab ka tolles viga peituma.
Eile said siis neli hobutitte oma kiibid. See aasta läks asi kiiremalt, kui eelmine. Lihtsalt pöördusin õige inimese poole. Hea on suhelda sellise inimesega, kes jagab nõu sporthobuse välimiku kohta infot, üks asi on inf kirjandusest ja teine asi kogemustega inimeselt, kes oskab asja seletada nii, et see osutub vastuvõetavaks. Igal juhul hea meel, et need asjad nüüd korras, arvan, et pean siiski liituma EHS-iga lõpuks ametlikult, kuna mul neid passiga ja ohustatud tõugu hobuseid tekkimas. Kahju on, et me ei ole saanud Hertalt järglasi või siis parem öelda, et ei ole saanud paaritada teda sobivat tõugu täkuga. Kas puudub ind või tulevad ette muud olukorrad, kus mul jälle pole selleks aega. Vähemalt eelmine aasta oli ind, aga mul puudus aeg.
Ühe koeraga on mure, olles suhelnud mõne vetiga, et veidi eneseusku ja kahtlusi kinnitada. Olen saanud lõpliku kinnituse, et muud ei jää, kui asi opiga leppida.  Enne pean käima uuringutel ning saama siis kliiniku poolse kinnituse, et asi mida kahtlustan vastab tõele ja millised meetmeid siis nad pakuvad. Eks hetkel tekita olukorras finantsiline raskus ja mõte, et kelle poole pöörduda valmistab mulle suurt stressi. Eks näe mida ma välja mõtlen.

Midagi veel suvest.

Dirhamis muinastulede ööd veetmas.

Jänkupisipere, kellest nüüd juba kolm on leidnud uue kodu. Kahju on, et ükskord kasvavad kõik suureks. Nimetame veel jänkuperet koerte 3D kinoks. Millegi pärast meeldib üksisilmi neid jälgida samas keelega üle nina tõmmates...arvata võib mida mõtleb üks koer... tegelikult lahedad tegelased.

Papagoid, kelle sädin annab teada, et majas on elu.

                                              Merisea pere pesamuna veel nimetu, ootame kui kasvab veidi suuremaks ja saab määrata sugu.

Isane merisea notsu nimega Mr Lola. Eks selle merisea nimega oli väike onkelma.

Õnneks hobused püsivad jälle koplis, aga millegi pärast kippus asi juba kontrolli alt väljuma. Ostsin jällegi karjamaa mineraale kausiga ning lakukive. Mineraalikausi viisin metsa, aga kivid unustasin autosse, kuigi suuremal karjamaal jätkub veel. 
Lara muutused on silmnähtavad, tänasel ööl, mil ma lastega aidas magasin mainin seda, et koeradki meie seltsis, siis paar peni ikka sügavalt norskasid. Omakeskis mõeldes, et inimeste maailmas inimesed tülitsevad omavahelistes suhetes, kui keegi norskab, aga koerad ei tee numbrit ja magavad vat veel sügavamalt. Ärgates ainult selleks, et kui keegi kas liigutab või keerab külge. Olen harjunud, et koerad panevad inimest tähele. Laraga on veel see teema, et käib omapead hiire jahil, kuid ühes asjas sain teda veel tundma, et võõrasse aeda ta ikka nii julgelt ei lähe ja kui trepi ees istuvad kolm kassi, siis nende ees roomatakse, et jõuda ohutusse paika.

Vahel liigne helluse jagamine võib lõppeda sellega, et hobused arvavadki, et iga kord kui nad kamba peale aia lõhuvad ning putket teevad saavad nad maiuseks leiva.  Eks ma eile nii talitasin, aga viimane piisk karikasse, kui nad juba õhtul kolmandat korda voolu all oleva karjuse lõhkusid. Ja neid juba mööda metsa taga ajama pidin sain aru, et olen vea teinud. Proovisin isegi korra Eti omanikule helistada, et see oma märale järgi tuleb. Pean nentima, et too mära sel aastal siiski ei tiinestunud. Esiteks täkk ei võtnud omaks ning ind oli väga nõrk mille tõttu täkk erilist huvi ei tundnud... võib olla oleks pidanud nad varem kevade poole tooma.
Täna hommikune 4 tundi kulus aedade parandamiseks ning vahetasin välja plastpostid. Minu karjakopli postideks sobivad väga hästi ise tehtud metsakuivast meisterdatud karjusepostid. Katsetan nüüd kas jäävad karjusesse püsima, kui neid karjamaal vähem. Kallasin veel vett maandusvaiale ning mulle tundus, et isegi plõksumine muutus tugevamaks.
Kõik need kopli lõhkumised võivad olla ka tingitud liiga suurest puhkusest.Kui T.Toomet vet-i blogis avaldas mõtte, et koerad muutuvad  Kuna viimase augustipäevani käidi usinalt trennis ning nüüd mil ise ei jõua kõigi hobustega ratsutada. ...võib olla tunnevad ka hobused ahastust.
 Isegi olen mõelnud korraldada tasuta trenne, kuid jah iga kord põrkun oma mõistuses minevikus kogetud laste poolt oma arusaamade ning valetamiste läbi tekitatud probleeme. ... üks näide, kuulsin ühe täiskasvanud inimese käest, et mis ajast ma võõrastel lastel lasen oma pere pesu pesta. Mainisin, et kas see, et kui laps veab mõne käru täie sõnnikut ning värvib hoburiistu või olles pannud hooldama nahkvarustust... on see siis pesu pesemine. Eks on veel hullemaid juttegi. Juttude tegijateks on ikka need, kelle kodune kasvatus jääb lonkama.
Panen siia Veti blogi ühe artikli lingi... kus kirjutatakse puhkuse lõppedes koera ahastusest.
http://www.maaleht.ee/news/misc/loomaarstiblogi/tiina-toomet-puhkus-labi-koertel-ahastus-kaes.d?id=66686249

Meie merisea laps kasvab, täna lasime isa ka uuesti pere juurde. Mainin, et lahe vaadata, kumbki osapool otsis enesele sobiva koha heinte sees. Kuid seda ärevust enam polnud, mis isasel oli pärast emaslooma poegimise. 
Püüdsime läbi raskuste Lara kinni, et lasta korra kanad õuele jalutama ning näha parti Piilut, kuidas ta seltskonnas hakkama saab. Tundub, et meeldib tatsas oma töntsakal sammul tagumikku õõtsutades kanakarja järel. Ise vahepeal omasel häälitsusega suheldes kanade-kukkedega. Püüdsin Laraga kanade keskel olla, nii kaua kui ta on rihmas on okei. Sõna ,,ei tohi" on kapitaalselt selge, kuid siinnamaani. Täna käisin Lara seltsis naabrinaise juures õunu korjamas ning pidin mööduma kolmest kassist, kes kõhutasid mõnusalt esikutrepi ees asetseval puitlaual. Nii kui nad nägid koera, kerkisid küürud kui ka karvad, kuid Lara lömitas maadligi, ka minul oli tahtmine nii Lara kõrvale heita ja temaga koos roomata. Imestasin tema argust kasside ees. 
Sellel nädalal püüan veel koerte asemed talveks korda seada. Mingi aeg vedasin kõik õue ehk siis pesin, et talveks kõik puhtaks saaks. Sel suvel tuli ette nii palju puuke, lootsin ühele pihustatavale pudelitäiele, kuid jah... ei aita. Nii mõneks nädalaks, ainus hea näitaja, et olles vahendit selga pihustanud ja selle karvadesse hõõrunud, kukkusid  sinna peitunud puugid pots ja pots maha.  Puukidele mõjus koheselt hästi, kuid pikalt kaua küll peal ei olnud. Mõne aja pärast selgus jälle, et puugid on jälle olemas. Leidsin, et mida rohkem seda teatud aja tagant pihustan, seda tõhusam on selle abi. Kuid mõni aeg tagasi avastati, et kus Soomes üks koer suri kirbukaelarihma tagajärjel.
Varsti kiibistatakse, siis kastreerimine oh jah, sügis käes. Mul veel vaja üht-teist teha. Täkk sadula alla panna ning teha üks pikk matk temaga. 
Kõigele muule püüan aega leida veel oma ninaesise varude täiendamisele. Sai moosi keedetud ja kurgid hapnema pandud. Igal marinaad tuli suurepärane. Peaks homme veel leidma aega Tõrasoosse minekuks otsima pohli kui ka jõhvikaid. Saaks homme ka kanu välja lasta, õnneks viimane kana, kes Lara hammaste ette jäi taastub edukalt. Praegu hoiame kinni ning enda juures toas, kui kanad õues. Kuigi mainin, teda on raske toas hoida, kipub ikka õue minema. Loodan, kui ilmad jahedaks lähevad tahab rohkem sees olla. Nii see on...

Juba septembrikuu.

Juba september, ohkama võtab, kuid üllatus momente jätkub meilgi. Nüüd on siis merisea paarikesel ühine lapsuke - täna sündis. Korraks sai isane mr Lola eemale tõstetud, et merisea emme saaks rahus poegida ning lapsukesega puhata. Nii nummi on see lapsuke juba silmad peas ja puuris jookseb.

Kanakarja täienduseks lisandus pardipoiss, kellel lihtsalt polnud talveks ruumi ning kes pakkus oma kohaloluga ühele koerale seltskonda. Ja nüüd siis meie kanakari muidugi ehmatusest hoiavad teistest igaks juhuks eemale.

Suvi oli erakordselt suvine ja töine ning meeleolukas. Ei saa kurta millegi üle. Nüüd ei jää muud üle, kui hobuvarssadele kiibid ja passid korda. Järgmiseks siis halvem osa, mõned täkupoisid vaja lasta ruunata. Eks töid ja tegemis jagub kuhjaga, kuna täna hommikul leidisin hobuse karja lähedal olevalt heinamaalt, siis sai karjakoppel kiiremas korras edasi tõstetud. Jamaks osutus see, et Raplast koju sõidul purunes esirehv paraja pauguga. Õnneks poeg kes hetkel kaasas aitas purunenud rehvi tagavara rehvi vastu. Järgmine nädal, aga uued esirehvid vaatama, saab siis selle tagavara rehvi koos veljega jälle tagavaraks panna.

Imestan ja mõtisklen, vahel on raske leida mõnedele tegevustele raske sõnu. Kui korra on keegi kellegi ära andnud ja mingil hetkel kiirustab, lootuses, et asjad kiiresti sujuvad. Kui ühte koera vägisi harjutada inimesega, mis temast saab...?
Külastas Lara endine omanik... Lara ei teinud suurt välja ja ka omaks ei tunnistanud. Esitasin enesele küsimuse, kas koer on õnnelik... juba teab mitmendat hommikut tembeldab mind kõigi oma nelja jalaga kõigi koerte ees. Väljendades sabajupiga siirast rõõmu mu välja ilmumise ees. 
Kuuldes, et endine Lara peremees on võtnud enesele inglise setteri ja see ei oska ujuda , tekkis õudne tunne... kas koeri hüljatakse nende vigade pärast. Endine omanik lootis, et koer kes korra ära antud tunneb vana omaniku vastu huvi nin on juba nii palju arenenud, et võiks jahile minna. Olles enese juba päris palju selle tõuga kokku viinud, siis mul lihtsam teada, et seda tõugu koerad on rasked koha vahetuse suhtes ja üleelamiste osas. Täna sai korra elektrikarjuselt jälle voolu, koos paralleelselt mu käsklusega ei tohi. Tahtsin selle keeluga pigem teavitada, et mitte ei läheks naabrimehe maa peale. Kadus nii 15 min ja saabus siis ratsamatkale minejate tulekuks tagasi. Mul läks kergemaks ning usaldus minu ja koera vahel oli endine... suurepärane tunne valdas, et seekordne elektrikarjuse shokk kergelt möödus.
Tänane päev tekitas igasuguse jahikoera koolituse vastu... eelistan koera, kes töötab minu kasuks, aga mitte läbi maha surumise.
Lara kuuletub, Lara on hommikuti kõikide üle nähes väga rõõmus. Hüppab kõigi nelja jalaga õhku. Linnukoerad on huvitavad, kuid mõtlikuks teeb inimeste suhtumine ja kiirustamine. Olen aru saanud, et mõne loomaga läheb aega mõni võtab õppust kiiremini. Kurb tunne valdab, kui kuulen, et jälle antakse ära mõni koer. 
Tühja need mõned hammaste vahele jäänud kanadest, nüüd tekib tahtmine koeraga edasi tegelda. Koer aktsepteerib pärast magamiskotti võtmist isegi rohkem, kui enne. Tänan mõttes oma esimese koera kogemusi, kes valvas omal ajal minu und, kui ma laps olin.

Tassa va ,,pätu" teeb trenni usinalt ja meeldib koostöö inimesega, aga probleem, meeldib aiast välja ennast lõhkuda. Eriti veel seda öösiti.

Koguva küla lähedale jääv vana ja ajaloolise tähtsusega Uisu sadam. Kohalike poolt on rajaud sinna riietekabiin. Muidugi roostik öösel kihas veelindusest ning aktiivsed olid kaladki, kes ikka lupsu vees lõid. Need helid ei lasknud mul uinuda. Lihtsalt võrratud hetked võõrsil annab parema tunde jälle tagasi naasta tööpostile.

Minu puhkus on kordaläinud. Ilm on soosinud kõiki mu sõite ja käimisi, kuigi plaanitud Kihnu reis asendus Läti ja Lõuna-Eesti reisiga. Ujutud sai palju. Muret tekitas kaasas olev koer Lara, kes öösiti värises, selleks puhuks panin alati talle teki peale. Imestasin iga kord sellise tegevuse pealt enesele küsimust esitades, et miks ma seda teen. Koer peaks olema jaheduse suhtes mitte eriti nii tundlik. 

Ära hellitatud Sohvie

Kui lastele trenni teen istub enamuse aja kellegi süles, kipub olema karja koer või siis kaevab auke koos teiste koertega.

Kasuemme Pipi mängib nõrgemat, et Sohvi õpiks murdmist nii õppis kunagi Pipi kasuemadelt collidelt.

Sellised toapikk-kõrvad peavad turvalisuse mõttes kas rihma otsa või jooksuaedikus aega veetma.

Kui ma toas viibin enamuse aja ootavad koerad ukse ees ja kui ma kodust väljas, siis aia taga.

Lara hoiab teiste koerte suhtes veel distantsi, kuid on õppinud ka tema pererahvast ootama.

Trenni lõpetamine.

Matkale minek.

Abula pangal olev RMK varjualune.

Lara oma lemmiksõbranna Lauraga.

Millised tööd tuleb tänasel päeval ette võtta. Aiapinda suurendada, eile panime tähele, et suurimaks kurjajuureks on Tassa ja siis osa karja tema järgi joondub, korra õhtul käis mõte peast, et paneks ööseks sisse. Kuid see mõtteks jäigi. Eile sai paar poni sadula alla pandud. 
Mainin, kui kaunis on hommik, mis sellest, et hopad ulakusi teevad, aga nautida hommikuvaikuses loomade hääli on need siis koduloomade või metsaomad. Kaugusest kostus lihaveise ammuuu... see nagu kajana. Muidu valitseb haudvaikus, kui kellegil on loomad lahti, siis esmase tähelepanu teavituse annavad koerad teada. Pipi tuli magamistoa akna taha koos Sohviga. Imetlen päevast-päeva Pipi kasvatusmeetodeid noore koera õpetamisel. Kahju on, et Laral on karvkate väiksem, kui olemasolevatel koertel ja seetõttu pean mõtlema hoopis uue kodu otsimisele. Olles viibinud reisidel ja olen aru saanud, et Lara on toakoer, keda enam õues pidada ei saa. Ühel ööl pidin ta veel magamiskotti võtma, värises oma fliisasemel nagu haavaleht. Ja kuskil 10-15 min kui lõppes keha vappumine. Nautis pikalt magamiskotis magamist, minu jaoks oli ühes asendis pikali olemine kurnav ja otsustasin et tõusen ülesse ja jalutan lähimas ümbruses. See oli siis Abula panga RMK telkimisalale jääva varjualuses. Tol korral me ei püstitand telki. Kuid sellest saime aru, et telk on tunduvalt soojem, kui soojatemperatuurid enam nii lämbe piiri peal pole.

Viimasel ajal pole viitsinud kirjutada, kuigi kirjutamiseks oleks palju põhjuseid. Kui siia jõuan ning blogi avanemine aega võtab on mul kirjutamise tuhin üle läinud. Ja nii lisasin siia oma reisipildid siis Lätist ja Lõuna-Eestist.

Lubasin sel aastal oma eesti tõugu täkuga osaleda eesti hobuse päeval Kurgjal, kuid pidin oma lubaduse murdma. Miks siis? Põhjuseks see, et lasin teha DNA testi ja selle maksumuseks tuli üldarvestsuses üle saja euro. Võttis sõnatuks, rääkisin siis oma murest täku ema omanikuga, kuid see ütles mulle, et see rohkem täku omaniku mure. Nojah, ka EHS-ist mainiti soovitati sellist varianti, kuid nüüd pean maksma kogu ulatuses testi värgi. Kui lüüa kõik kulutused auto remondile, et autoga ülevaatusele jõuda ning olulisi sõite teatud piirides teha. Eelmine aasta sain trahvi, et läksin ülevaatuseta masinaga lihtsalt proovisõitu tegema,et leida probleeme. 

Tahaks ise ka peale hobuste midagi näha ja lastega viibida, siis pean oma väikse palga juures kõike läbi arvestama.

Olin enam vähem arvestanud hobuse veoks teatud summaga, kuid DNA testi summa  teade viis igasuguse näituse huvi alla. Ja mõned kriimud, mis üks paaritusele toodud mära oli teinud kahandas ka huvi täkku näitusele viimast.

Oleme siis tagasi Varbolast, tagasi tee kulges rahulikult, kuid Amanda oli ainuke, kes pidi rihma otsas oma teekonna koduni veetma. Meil tekkis probleem Ohukotsu hobukarjas viibiva täku magnet külgetõmbejõuga. Mannil algas ind ning selle järel ajendas rohkem oma tunnete maailmas elama, kui inimesele pühendumine. Õnneks koju naasnuna, vabastasime hetkeks, kuid jah kohe tormati oma täkku otsima. Õnneks oli meie täkk hetkel sees. Lihtsalt sellepärast, et täkul ei tekiks huvi meile järgneda. Täkk hoiab karja ning tema ei soovi ühestki soosikmärast lahkuda ning seetõttu on täkk valmis oma privileege ja oma hoiakuid läbi tugeva voolusahmaka  tõestama olemasolu karjas. Ja mitte kellegile traumat valmistada ning kodulisele, kes kodus loomadega tegelemas ei oleks raskusi. 

Kodus toaküülikud, merisead, papagoid, õues neli koera, 5 hobu-kabjalist ja 13 kana-kukke. Kõige sellega peab meil aastaid vabu päevi andnud meesterahvas hakkama saama.

PS.... Väike seik veel hobustega, eile hommikul olid suksud aias ilusti, kui hommikutundidel veel lapsed magasid, siis mina korjasin karjust kokku ja vabadusse jäid Kati ja Kellukas. Kuid mis nemad vabadusega otsustasid teha, minna ümbrust uurima ning matkadest meelde jäänud ringiga jõudnud juba Varbolasse viiva asfaltmaantee juurde mõtlikult seisma jäänuna nad sealt leidsime. Naerma ajasid, huvitav kui neiele veel rohkem aega oleks andnud, kuhu nad oma mõistusega oleksid läinud?

10.08.2013

Kui ilma parajalt selline, et öö rahulikult mööda laseb saata, siis hobused varahommikul ülevaatamisel enam koplis vastu ei jaluta ning eest väravast maha joostud, ei jää muud üle, kui võtta sammud kontrolliks, kui kaugele neljajalgsete seltskond siis teekonna ette võtsid. Ei tea, kes või mis neid ehmatas, aga aia maha jooksmise järgi oletasin, et tegemist metsas peituva metslooma ehmatamise tagajärjel need siis jalga lasid. Ajasin lapsed ülesse ning istusime autosse ja jälgi mööda järele. Minek oli siiski tuldud teed mööda ja ühes metsa sihist metsa teekonda jätkatud. Korra Aade ja Anetega jälgede järgi käinud ja tegime kindla ning otsustava järelduse, et kaugemale minna nad ei saa, kui Ohukotsu (seal asub Pärisoode OÜ Voore tallid). Nii see oligi, olles Pärisoode eramust ning jõudnud ristteele, kui märkasime nende endi hobuseid koondununa ühte aia serva. Ja leidsime sama karjamaa vastas ületee oma karja. Tundus, et mõned meie märadel oli ind esile tulemas. Kõige kiuslikumaks osutus Amanda, kes üldse ei soovinud enam kohtutud täkust lahkuda. Mis sellest, külalislahkuseks kostitati ikka valusa hammustusega nii, et jälg laudjale jäi. Kuid see hammustus ei tekitanud mingit kartust pigem soovi tolle tumekõrvi täkuga suhteid looma või teab soovist liituda uue karjaga. Viimasel ajal on tal endal karjas kehtestamisega probleeme, keegi ei aktsepteeri tema väiksuse ja tema isiksuse ning isepäisusega... oh neid väikeponisid nad on vahel lahedad aga ka jonnakad kui ka isemeelsed.  Lõpuks kui Joel oli uuesti teise kinni nabinud ei jäänud muud üle, kui teine karjusenööriga sleppi autole võtta ja transada karjale järgi. Alul protesteeriti, aga ikka pidi järele andma oma isepäisusele ning järgnema sinna, kus tema õige koht on. Oli vast hommik... 

Viimane öö pakkus järjekordselt pinget ning loodusjõudude vaatepilti. Ei saa öelda, et olen julgete killast... Kõige pealt paukus ja välgutas piisavas kauguses ja mulle tundus, et võiks jääda prooviks jälle lageda taeva alla, kuid jah nii kui metsas tuulekohin tõusis. Mainisin vanemale tütrele, et lähem telki ära. Pärast mõne tunnist läbi telgiriide kuulates ning välgu valgust silmates ning piiskade potsatused tekitasid paraja saju valingu telgi katusele, et see pigem külmavärinaid ja õudugi hinge tekitas. Ei lasknud ma ennast sellest küll häirida, kuid selline mürgel väljas ei lasknud magama jääda, kui alles hommiku eel kui valgeks läks.
Imestasime lastega hobuste rahulikkust ei mingit märki, et oleksid hirmunud või oleksid seda avaldanud. 
Imestasime, et see paik oleks kohe selline mis tõmbas ligi äikest. Hea oli, et trafot tööle ei pannud siis poleks teadnud mis juhtuda oleks võinud.

Tere tulemast meie teine kodu Varbola... lihtsalt võrratu.

Suurimaks õnnestumiseks loen auto ülevaatuse läbimist. Plaanitud sai ka Varbolasse minek. 
Teekond iseenesest õnnestus, Tassa sai seekord mu hobuseks. Ratsutamise lõpuks tänu moskva galopi sadula ehitusele mu kannid ikka päris korraliku katse elamuse sai. Kuna autoga vedasin juba enamus asju Varbola telkimisalale siis rattaga koju ning hobuse selga. ...naljatlen alati, et ,,vahetasin sadulat või rooli". Kohale jõudnud kahtlesime, et saame saju kaela, kuid igaks juhuks oleme elust endast õppinud, et elementaarsed asjad peavad alati ligi olema, ratsamatkal siis jook ja vihmakeep. Nii meil aegsasti enne teeleminekut alati lastele meelde tuletanud, et kas vihmakeebid kaasas. Vahel võib vihma ka selgest taevast alla sadada ja just siis, kui neid viimaseid asju kaasas pole. Tegime kiirekäigulise kopli hobustele taskulambi valgel...tegelikult põnev... Joel tegi lõket, et miskit näksi võtta ja teha lõkkel grill-liha. Olles asju auto pealt natuke vähemaks tõstnud, et kätte saada karjusetarvikud. Pidasime parimaks, et ei panegi telki ülesse, vaid ööbime prooviks lageda taeva all. Mainin seda, et sel aastal on väga hästi hooldatud telkimisala. Lihtsalt mõnus oli siia saabuda, poeg Joel hõikas rõõmsa ohkega, et ,,Tere tulemast meie teine kodu", nii mõnus oli seda kuulda. 
Ja siis kui meie eine sai võetud, pikali heitnud vist sai natuke tukastatud, kui hakkas sadama. Nojah, katsetasime siis kes kuskil varju väheke leidis. Kõige naljakam oli minu jaoks, kui leidsin lapsed siis nende varjualuste laudadel pikutamas, aga seegi lahendus. Täna paneme telgi ülesse, vaatamata vihmasele ööle pole kellegil kadunud soov järgmist katsetuse käigus veeta lageda taeva all.
Korra hommikul tegime visiidi ka linnuseõuele, et kiigata, kui palju sellel aastal skulptoreid osalemas. 

Hobuste armuelu on ikka üks keeruline teema. Miks üks mära meeldib ja teine mära kihutatakse eemale täku poolt, innelgu too nii kiimalt kuidas tahab, aga lihtsalt eemale aetakse. Kurb on vaadata, kuidas Ethel püüab täkule läheneda. Teebal kah jooksukas. Lõpuks täkk on maha rahunenud ning oma mära laguunis peremehena ennast tunneb. Hetkel hoiame Testemonat ja Hertat eraldi. Millegi pärast tõrjus täkk neid kõige julmemalt. Õnneks saame peatselt jälle pikale matkale. Siis teeme jälle karjale omad ja uued reeglid. Kes kaasa ja seekord siis veel kos varssadega see ettevõtmine. Autoga asjad ette ära, peame ka jootmisvanni kaasa võtma. Kopli rajamiseks karjusenööri veel juurde ostma. Eelmine aasta me ei viibinud eriti kaua.
Larast siis... Laraga oleme siis saavutanud seda, et tema on julgeks muutunud ja tuleb mu käest head paremat lunima ning palju kasutan tema usalduse võitmiseks ignoreerimist... see töötab. Korra käis kaasas Pipiga 1 tunnisel matkal. Õnneks püsis ilusti kannul, see heagi et kardab maha jääda. Vähemalt näitab välja, et tahab inimesega koostööd ja õppida Pipi kõrvalt. Tundub, et Pipil pole ka vastu. Pean üks päev temaga linnukatset tegema.
Papakoid õpivad iga päev rohkem lendamise tasakaalu, kuid õnneks see on selgeks saanud, et kodus on parem olla, kui kuskil kaugemal. Väga huvitav oleks teada, kui palju võtab aega papakoide väljaõpe toas vabapidamiseks. Super on see, et meie väikest loomapidamist väga tunnustatakse.

2-e tunnise matkarajale jääb üks korralikemaid lubjaahju ehitusi. Mis 1951 aastal veel töötas. Kolm aastat kui ma eksi KIK-i projekti abil lubjaahju ümbrus korrastati ning ümber meisterdati käsipuud. Tolle lubjaahju juures saab teha ka pikniku.

August siis puhkusekuu, mul see teema, kas ma loen või mitte millal peaksin tööl olema. Graafiku alusel tööl käima harjunud inimene elab harjumuspäraselt edasi seda reziimi. Tunnistan, et see on hea. Ühtepidi kodus olen öiselt ajal küllaltki ärkvel ning oma hommikuid alustan varakult. 
Täna käisin niidukile sobivaid seibe, neete ja splinte ostmas ja tekkis ühe inimesega vestlus, kes siis läbi vestluse üllatust ja imestust jagas, küsides, et kas ma ei usalda lapsi omapäi. Ma vastasin, et mitte usaldamatus pole põhjus, vaid, et ma ise ka soovin maastikul käia ja miks mitte seltskondlikult aega veeta on parim. Ja mida veel tahta, kui oma hobustega metsas kappamas käia. Oh jah, mida küll inimesed mõtlevad. Elan selleks, et teha mingit sporti ja siis peetakse halvaks, kui käin ratsutamas... naljakad inimesed... See on minu elu, võib olla mõni ei mõista, miks lehmad on vajalikud... Hea on elada mugavalt, aga midagi teha ja korda saata on veel selline tunne, et mida veel tahta.

See aasta jätan siiski täkuga näitusele minematta. Kuna ei tea mismoodi ja kuidas pean ma seal miskit või kedagist näitama. Lähen ise sinna kohale. Loodan, et saan autole järgmine nädal ülevaatuse tehtud. 
Papagoisid täna puurist toa peale ei lasknud. Lastele meeldib teha vihma, piserdavad spray pudelist peene vihmana puuri papudele. Päris vahvalt käituvad, pärast vihmutamist soputavad ja puhastavad endid ja siis on nad nagu puhevil tuvid okste peal.
Lasin täna täku karja, kohe leidus mõned indlevad märad, eriline kuju oli Kellukas, kes lausa ümbritses täkku kiivalt teiste märade eest.
Testu koos oma varsaga panime aga omaette aeda, millegi pärast ründas täkk kohe teda. Ethelit ei salli... imestan, et mis toimub loomade keskis. Kas tõesti Eti jääbki paaritamatta. Tassa indleb, Kati kaasa arvatud... nimetan ,,hullud märad", mis sünnib. Lipton ei salli Hertat, õnneks kiimlevad märad hoiavad tähelepanu endi peal ja seetõttu võin rahumeelselt täku karja jätta, kui mitte kauemaks, kui päeva ajaks. Õhtu eel, siis toimetasime jälle ringi, Liptoni sisse ja Testu oma lapsega suurde karja tagasi. Hea meel, et karjuses tugev vool, mõni lastest on saanud mööda minnes tunda.

Juulikuu on läbi ning alanud august. Näis ta siis toob. Kahju on see, et suvi lendab kiirelt mööda. Ja pea see aeg, kus lapsed jälle kooli saatma peab.
Katselend papagoidel ebaõnnestus, eks võtab aega, kui nad uue kodu omaks võtavad. Heaks eeskujuks on meil Tip, kes siis püüdis oma eeskujuga teisigi kaassulilisi nakata vabaduse nautimisega. Mis teha, kui need sulilised on harjunud puuri seinte vahel olema. Eile sai nii palju neid väljas näha, et esimesed lennud ikka vastu klaasi lennati. Ahjaa linnud osaliselt said ka endale nimed emased. 
Mõned päevad oleme pühendunud korilusele ehk siis käinud mustikal ja eile sai koduaed korda trimmerdatud. Kahtlen, kas panin õiges mõõdus trimmerile jõhvi. Kõik on oluline. Jama on see, et pean mootorsaele ostma uue lati kõver, viskab ketti maha. Auto vaja teenindusse viia, ega mulle see mõte ei meeldi, aga ülevaatuse puhul vaja mõned vidinad lasta üle vaadata. 
Tegemist jagub.

Uued papagoid võtsid siis meie Tipi kenasti omaks. Nüüd on Tipil uus elu, korraga nii palju omasuguseid linde ümber.  Homme plaanime siis uustulnukad toa peale proovi lennule lasta, kujutame lastega ette, missugused õnnelikud linnud neist saavad. 
Viimane öö veetsin lakas nojah, olen täielik öövalvur,kuke kiremine, pääsukse sidin ning märakarja suhtlemine sees oleva täkuga. Eile panime täku sisse, kuna mulle tundus, et on stressis indlevate märade päras ja kippus seetõttu kurjalt märadele kallale. Ethel indleb, kuid täkk ei võta teda omaks, peksab...mis tänavu aasta on poisiga juhtunud. Kellukas indleb, tundub, et mõnedel märadel hormoonid tegusad. Kuid mul järgmiseks aastaks varsa plaani pole, kui kahelt märalt saada. Lipton ei kannata ka Teebat. Oli vast möll eile, kui korra proovisime siis Liptoni südamesoovi täita. Kahju kohe, mulle meeldib kui kõik hobused on koos.
Eraldi karja moodustavad Eti, Neti ja Mann-need on mõnede hopade hüüdnimed.

Hommikul vara esmane kontroll, mis ilm täna. Nojah, jälle päike, muidugi väga hea, aga mis saab rohum,aadest. Kõik on pruuniks tõmmanud või kolletab. August astub kiirel sammul ja veel mõni päev ningn siis ongi otsas töökiire juulikuu.
Eile saime siis enestele mõned papagoid. Eks esimese päeva hommikut alustasid üsna varakult. Meie enda ainus papukas oli nii elevil. Kuna teadmata oma papakoi vanust ei taha talle kõrvale noort ainust lindu osta. Juba kevadel arutasime lastega isekeskis, et Tipile on vaja seltskonda. Lihtsalt, kellega suhelda. Millal kokku sobitanme, aga proovime lahitselt toa peal katselendamisega neid kokku sobitada.
Lara näitab vahelduva eduga, et on hea õpilae ja teisel hetkel ootab meid ees üllatus, kus ta ei soovi meid kuulata. Seda enam, kui meil soov ta kinni panna.
Mõtlen väikse hirmuga, et selle juuliga lõpeb mu auto ülevaatus, siis pean korra viima tehnilisse hooldesse laskma vaadata, kas pole vaja midagi välja vahetada ning siis ülevaatus ära teha. erilisi plaane kaugule sõitmiseks pole, aga kui autol vajalik märge passis jälle oleas, hakkame liiklema.

Kummitab ikka ühe inimesega maha peetud poole tunnine vestlus. Vestlusest jäi mulle kumama see, tema arvamus... Arvamus on üks ja kelle poolt ning mis vanuses see arvaja oma mõtteid jagab. Imestan üht, et kui olla kellestki noorem, arvatakse enda seisukohast asju, mis ei kuulu minu mentaliteeti.
Arvan, et paljud nõustuvad minuga, võime teatud tegevuste vastu tunda tüdimust ja väsimust, aga istudes oma hobuse selga ja minna loodusse on hoopis midagi muud.
Meenutustes tagasi pöördudes lapsepõlve radadele, kus kunagi majas peeti lehmi. Vaatasin alati õhtuti pikali olevat vanaema, kes oli väsinud pikast 8 tunnisest tööpäecvast. Ja iga päev peale tööd jälle lauta pidi minema. Vanaisa käis sama moodi tööl, tema tööpäevad kestsid vahel niikaua, kui kegi aega meelde tuletas ehk siis jõudis kella 21 õhtuks alati lüpsiajaks koju. Tagant järgi mõeldes oli see ikka piisav eneseületamine ning mõelda, kuidas nad suutsid. Kohates inimesi, kes ei suuda mõelda, et miks ma pean hobuseid. Kui parem oleks lehma pidada. Nojah olen endamisi mõelnud, nüüd me ei ela ju teistele ikka endale. 
Eilne päev oli fantastiline. Kahel korral metsas käidud. Nüüd olen siis ka külainimestele tõestanud, et hobused ei ela tegevusetult. Külast läbisõit ei paku pinget, ikka mõttes on need lemmikpaigad, kuhu jälle alati tahan minna. Nii see on, turism Eestis hakkab tasakaalustuma ning inimestel tekivad valikuvõimalused ja vabdus otsida kohta, mis meeldib.
Vihma oleks vaja, arvan, et meie piirkonnas veel üks nädal kuivust kestaks, pole loomadel pea varsti olulisest taimistust midagi nokkida. 
Peab hakkama mõtlema vihma loitsu peale. Vihma, vihma ja veelkord oleks seda sadu vaja. Iseenesest on päikselised ilmad võrratud, kuid kuivus läheb liiale. Vaja oleks vihma, kasvõi paar päeva kallaks, rahet ei taha.

Näksi muru... minu meelest nii lahe noorte slängis omavahelises suhtluses kasutatav sõnavara. Täna oleksin tahtnud ühele maaomanikust tädile nii öelda, aga olles alalhoidliku meelega jätsin selle mainimatta. Nojah eks see mida ma niidan ei ole enam roheline, pigem kuivusest liialt ära kuivanud ja seetõttu mu niidukile ka laastavalt mõjub. Olen hilja peale jäänud, aus olla, motivatsioon on madal, et seda niita. Lapsed tahtsid, et teeksin ära, kuid mulle otseselt see maa ei meeldi. Kogu aeg juhtub seal, kas niidukiga või traktoriga. Mu motivatsioon selle maa niitmiseks on null. Nüüd kusjuures täna sain teada, et tol tädil on veel PRIast veel toetused taotelud, juu siis saab kellegagi sellise diiliga, et saab odavalt ära lasta purustada.
Mainin seda, et mul on talvine sööt olemas karjale. Murestema ei pea. Eks näe, mis takistused eeloleval talvel ootavad. Viimane talv panin mind traktori puudus teisiti mõtlema ning teisiti tegutsema.  Tegelikult vahva oli.  
Millest siis alustada, eile oli tegelikult üks sigri-migri päev, kus ebamugavused seondusid vahelduseks meeldivate kohtumistega. Külastas mind siis mu sõbranna koos oma sõbrannaga ja lastega... väga mõnus vahelduseks vaatamata tehnika viperustele... oleksin pidanud eelmine päev traktorit käivitama siis oleksin teada saanud, et aku on tühja võitu. Võib-olla see pidi nii minema. Kuna akud mida proovisin laadida ei funkad kumbki, nii pidin neid tassima koju kui ka uuesti põllule, mõned korrad katsetasime ka krokudega käivitada, kuid need suht kehvad ja ei andnud korralikku kontakti.  Mõned tunnid laadija otsas ei andnud ka soovitud tulemust. Tõin poisi  ära koju ja mainisin mehele, et traktor jääbki põllule. Mees muidugi muretsema, kuid mainsin, et veedan öö traktorit valvates. Läksin mingi kell ja tulin põka juurest nii pool üheksa ära. Käisin autoga... naljaks osutus see, et ma pole leidnud süsteemi, kuid lukustada auto uksi seest, nii pidin keerama aknaklaasi alla ja võtmega väljast uksed lukku keerama... Tõmbusin kerra nagu kassipoeg auto tagaistmele ning tekitasin varikatte, et mind ei segaks suur ratas täiskuu, mis hiljem asendus uduseilmaga. Hommikul kell 7 oli nii tihe udu, et lähedal olevaid talusid ei näinud. 
Ja vestlus tolle maaomanikuga, kes noomis mind veel traktori omapead jätmise eest, olles talle maininud,et traktor oli valvatud, siis üllatusilme väljendas imestust, et tema ei näinud mind kuskil pool. Kui mainisin, et hommikul oli paks udu, kuidas ta sai näha. Olen ennegi autos ööd veetnud, küll karja valvates, siiani ei tea, miks aga pidin. 
Hommikul traktori juurest tulles ootas mind veel hobuste üllatus. Suurem kari oli vahetanud koplit oletasin, et Teebal oli plaan uuele märale (kes meil juba pea kuu aega olnud) koht kätte.  Ja nii nad siis mul teises koplis madistasid kordamööda. Kõige pealt panin trenniplatsi värvava ülesse ja siis läksin teist koplit korda tegema, enne võtsin karjusest voolu välja. Uurisin, et kas Ethel indleb panime Etheli uuesti Liptoniga kokku, kuid Lipton ei taha teda, tahab hoopis teise karja minna. Paneb ikka mõtlema. Elame näeme, kas õnnestub.
Täna pidid ühed kohalikud lapsed tulema, aga ei tulnud ei tea, mis juhtus... ei nad helistanud ega teavitanud, et miks nad ei tule. Sai neid ju oodatud. Olen harjunud oma tavapäraseid trenne tegema. 

Tänane hommik algas selliselt, kella 4 paiku piilusin korra õues käies ka karjamaal söövaid hobuseid. Kõik olid alles. Kuid mõni tund hiljem  kohvi tassiga loodust nautides, helistatakse ning helistati, et mõned hobused Kabala-Purku tee peal  suunal Purkule. Sain siis kaaslaseks ühe tütardest, kellega muidu suundusime mainitud kohta. 
Olles siis paar tundi hobuseid otsinud, sain aru, et mõttetu on otsida neid nii. Pidasime plaani, et vaatame veel Ahnepere põllule.. Seal need tegelased olidki. Egas mikst, siis paarile loomale valjad pähe lapsed selga ning ratsa siis kodusuunas minek. 
Tänane päeva heinaniitisel läks mul aia taha. Küll üks probleem ja teine ning ei jõua ennast ära kiruda, oleksin eile pidanud traktoril akut laadima. Natuke see lugu ärritab. 

Täna siis jõudsid kaua oodatud uued päitsed kohale ja eks vanadki on peaaegu taastatud. Pean leidma ülesse veel Liptoni poolt kaotatud head tugevad päitsed ülesse. 
Täna pahandas Lipton mind ikka põhjalikult, lubasin täna selle pärast tema olukorra veidi rahulikumaks teha, kui ta mul mõtleb veel selliseid asju korraldada. Okastraataiast hüpatakse lihtsalt üle ilma igasuguse naljata ja tullakse koju. Sain korralikult pahaseks, just hommikul tegelesin sellel teemal temaga. Tundub, et on ennast vahepeal kõvasti harinud ja harjutanud ning siis sooritas lõpuks oma teadmised läbi praktilise teostuse ellu. 
Minule see asi ei meeldinud ning üheks ööks siis sisereziimile. 
Millise taktika pean valima mina, et saaks jälle täku aeda püsima. Varsad sain püsima, nüüd mõned päevad Herta viibis teisel karjamaal seoses kintsu hammustuse jäljega. Lihtsalt haava vaja jälgida ning puhastada ja rohtu peale pihustada. Praegusel ajal on saada kõike, tuleb lihtsalt rääkida vetiga või kliinikus oskusliku seletamisega ravimeid ka saab v.a. vet. arsti retsepti alusel väljastatavaid ravimeid. 

Kas ei ole vahel kummaline, kui hommikul ärgates, vaevab unistav mõte, et oleks mul üks sulane, kellele anda hommikul tehtavad ülesanded. Olles hommikul vaadanud, mida oleks vaja teha ja mis veel pooleli, siis see nimekiri oleks päris pikk. 
Millest täna alustada, püüan tegeleda iga päev täkuga. Kuna selt hormoonid kisuvad koju. Hetkel pean teda metsas. Siis hea kuuulda, kui koju saabub kohe jälle kinni püüda.
Lara on hakanud reageerima mõningatele käsklustele. Eks olen korralikku tööd teinud ehk siis infot koera koolitamise osas. Plaanin järgmine nädal Viljandimaale ühe linnukoerab õppeplatsile minna, kes siis selle rajaja ühtlasi veel sama tõugu koera omanik. Vajan koolitamises nõu... naljatlen lastele, võtsin koera nüüd vaja hakata veel relvaluba taotlema. Laral on arenenud tohutu jahikirg. Pean kasutama oskuslikult tema kirge läbi koolituse suunavaks, nüüd seda enam, kus ta on hakanud reageerima käsklustele on mu enesetunne palju muutunud.  Mulle meeldib  juurde õppida ja see ongi üks väljakutse.

Kui oma unistustes traktori peal ennast juba lõppu unistada, siis alati kohe midagi juhtub. Iial ei tea mis juhtub. Niidukil siis keps keevitusest lahti murdunud. Juba ostes vaatasin seda kohta, et vajab üle keevitamist, mainisin seda ka pojale. 
Nii palju olen teadlik, mida tehnikat ostes vaadata oskan. Vanal heal nõuka ajal mu vanaisa kõike keeviseid alati üle tegema. Ja mulgi antud valdkonnas hea silm seda kontrollima. Eks mu teisepoolega tekib alati kerge dsikussioon mis on õige ja vale. Kepsu kinnitus sõrmega. 
Herta ja Amanda on nüüd kahekesi eraldi aias. Lipton, neti ja etiga metsas karjamaal, kus eti võõrsilt omastas enesele lapseks või sõbrannaks. Lipton võõrast mära ei taha, pigem tahaks koju omade juurde, kuid mul on teine mõte. Temalt järgmisel aastal küll mitte oodata nii palju. Pigem rahulikult võtta. Laupäeval sai siis hobuste karvaproovid pakendatult saadetud ja nüüd ootame vastust.  Täkule ei saa ju litsentsi enne, kui DNA on olemas nii laboris kui EHS-is. Esimene kord tõuaretust juhtiva spetsialistiga vesteldes sellel teemal pani kohe ikka mõtlema. Kui asjade üle mõelda ning olulisust silmas pidades, tuleb need sammud tahes tahtmata teha. Praegu ei ole küll tahtmist niisama raha kuhugile loopida. Olengi tagasi astunud igasugustest ühingutest, millest mul pole tolku. Paljalt mingi ürituse pärast maksta liikme maksu, ei ole mõtet.