Hakkame varsti laagri kuulutusi ülesse panema. 

Hetkel otsin sobivat telgi ahju ning õpin telkima ahjukütmisega telgis.

Mingid huvitavad mõtted on küpsenud ja tahaks need ellu viia.

Hea meel, et hobustel sööt, kas kevadeni...ei usu. Ma olen selles suhtes alati pedant. Ma ei ole kunagi talveks varutud sööda kogusega rahul. Arvan kusagil jääb puudu 20 rullist, siis veab kenasti kevadesse välja.

Hobused on kenakesed, eile sai veel igasse koplisse lakukivi ostetud ja ussirohtu sälgudele.

Igapäevaselt hobuseid silmadega vaadates on lihtsalt mõnus tunne. Mulle meeldib kui loomad on rahul ja ninaesine täidetud.

Ahjaa pole Pokkerist ega Frycist kirjutanud. Pokkeri jalg on juba enam vähem, aga galoppi juba tehakse. Pokker on jah eraldi, eelmise aasta talv seda õpetas. Suurde karja ta ei sobi. Tõrjuti sööda juurest eemale. Nüüd mil ta on omaette Katiga, siis näitab oma iseloomu Kati peal. Üksi ta pole. 

Fryc on vastupidine ta on seltskondlik ja elab poistega ühises koplis. Igapäevaselt nad möllavad omavahel nimetan poiste koplit ,,kuldseks trioks", eesotsas Albertiga. Eile nende koplisse lakukivi viies olid poisid kohe minu ümber ja peatselt oma varjualuses lakukivi järjekorras. 

Kati sai üllatusega hakkama, aga tema armastuse ja silmarõõmu juurde saamiseks oli kõigest alla sadanud eelmise nädala neljapäeval  märja lume rõõm, mis murdis maha paar posti. Hommikul pimedas kuulda oli, kusagilt koplist  imelikku kiljumist kostus. Alguses sai arvatud, et Albert kiusab teisi poisse häälekalt. Kui valgeks läks, siis selgus kiljatuste põhjused.

Muidugi Kati keda nimetan sari varssujaks. Oli ta mul salajane enese paaritaja, kes oskas mingil salajasel moel alati kusagilt koplist välja smuugeldada. Nüüd viimased aastad on suutnud siiski looduskutsele alla anda ja inimmõistuse vooluga aiast pole enam selliseid tempe teinud. Mul hetkel ükskõik, muidugi lahe kui sellest miskit sünnib. Kati viimane varssumine oli 8 aastat tagasi. Ma ise eriti ei taha uskuda, et kas 24 aastane poni on võimekas varssumiseks. Olles kuulnud siit ja sealt, kus mõnel on sellist asja juhtunud, et vanem mära varsa ilmale toob. Üllatusi võib juhtuda.

Detsember ja jaanuarikuu on üllatavalt rahulikult kulgenud...trennilisi käib kuid mitte sellise arvuga nagu aasta tagasi. 

 Eilne siis järjekordne lasteaias käik oli selline, kus mul ponid näitasid oma iseloomu. Ei osanud ma muud selle käitumises muud selgitust leida, kui et valel ajal andsin müslit. Ja see võis tekitada kõrgema erutus protsessi. Ponid on järjepidevalt tegevuses. Tegemist energiat taastava sport hobuste müsli. Kuigi söödetav kogus polnud teab mis suur, aga ikkagi. Igal juhul, Kellukas mu seljast maha viskas ja taas mu seljast käis nõks läbi.

Just eelmise päeva õhtul taas selja korda sain (teisipäeva õhtuks). Tegu ealised iseärasused, kus lihtsalt mõni selja disk vajub õigest asendist välja. Piisab ka koperdamisest. Soojendav geel ja põrandal venitus harjutusi tehes taas selja korda sain. Kuid ikkagi, võtab alguses tuimaks, kuid ületasin enese ja kobisin sadulasse tagasi.

Eelmise nädala laupäeval testisin kuidas on arenenud mul ponivarssade võõrutus? Ei kuskilt mingit nähtavat tulemust. Kohtumis rõõm märadel varssadega tõi taas piima udarasse. Ja kogu töö ja vaev nagu aiantaha visatud. Õnneks Teeba ja Tassa varsad on maha rahunenud ja naudivad inimese tähelepanu.

Vaatan ja loen igapäevaselt nii loomakasvatuse tasandil kui kaasa mõtlejana. Kui palju on neid kes kogu viha kohe avalikult välja paiskavad. 

Täna hommikul avanes artikkel kus üks ,,lambakasvataja" kes soovis karja maha müüa, kuid müük ebaõnnestus. Sügisene müügiturg oli ,,täis" tegelikult mitte niivõrd kuivõrd täis pigem sügiseti hoitakse rahasid kokku. Jõulude puhul tahetakse miskit ilusat ja rõõmsat lähedastele teha. Seda turu täis olemist kogesin ise ka. 

Kaunis kuldne täiskuu öö krõpsude külmakraadidega, tekitas igasuguseid mõtteid. Ikkagi lootusrikkaid, võidukaid, suhte positiivseid, tahaks kuhugile jõuda...eesmärgid

Uskumatult vaikne aasta algus trenniliste poolt. Kurb...harjumatu, et nii vähe on liikumas rahvast. 

Mis teha, ei ole meie ainuke kes vaevleb kliendi puuduses. 

See kuu vaja veel heina juurde varuda. Muidu ei vea kevadeni välja. 

Mõni asi ajab jätkuvalt harja punaseks... Leidub siin ilmas igasuguseid aferiste. Komistasin enda teadmata mingi ,,hullu" otsa kes tahab vaatamata korduvatele blokeeringutele ettevõtet rajada. Isegi viisakas suhtlus ei viinud soovitud tulemuseni. Tegelikult sellised asjad lõhnavad juba tanki panemise järele. Kellegi võõraga hakata mingit OÜd rajama oo õudust. Ja juba ma eile hoiatasin politseiga, kui ahistamist ei lõpeta. Täna üritasin uuesti blokeeringu peale panna. Avalduse politseile siiski teen.

Mul üks lugu ajab siiani karvad püsti ... 

Aastavahetus möödus mul rahulikult. Veetsin lihtsalt matka inimeste seltskonnas. Aasta kõige viimasele päevale kavandatud ratsamatk sai ära jäetud. Põhjus ilmastiku olud olid suht mitte meelepärased. Ja mõni jäi veel ,,haigeks".

See aasta saab olema tegus. Praegu ei saa neid veel maha hõigata. On veel asju mis vajavad lahendamisi.

Esimesel jaanuaril olesklesin lihtsalt. Õnneks hobuste söötmises on tekkinud mõnus rutiin. Detsember oli vastikukt raske kuu. Kuna pidi lund sulatama palju, veepump kaevus andis otsad detsembri alguses. Seekord ei viitsinud kusagil oma hädadest kurta. Eelmise aasta suve kuivus ei taganud stabiilset põhjavett ja nii kogu ümbruses tekkis juba normaalse kaevuvee taseme hoidmisega probleeme. Kui veel majas on korralik kari hobuseid, siis see lumekogus oli üüber suur ja köögis igapäevane teema, et veejoad mööda põrandat jooksid.

Eile oli siis selle aasta esimene trenn. Täna plaanin aga maastikule.

Üks päev hommikul vahetult enne tööle minekut olid hobused korraldanud omale vabaduse koplist. Ja mis päeva valges selgus, et väiksele söödamajale olid nad korraldanud kaose. Sööda tünnid olid välja tiritud ja tühjaks söödud. Kuna mu kodust väljasõit oli pimedas, siis käisin vaatamas, et mida koerad aia taha vaatama jooksid. Ja siis vaatas hunnik särasilmseid kabjalisi taskulambi tule valgel. Ja siis ma ei osanud arvata, et nad millegi sellisega hakkama on saanud. 

Kuid loomadega seda juhtub, et nende inteligents on kümme korda kiirem, kui inimene arvata oskab.

Ja jõulud on ukse taga, homme juba 23.12.2022. Niisugust detsembrit pole mul tükk aega polnud, kus inimesi liigub trennides tavapärasest vähem. Harjumatu on see. Kuid eks psühholoogilselt püüan endale sisendada, et vahel peab ka puhkust endale lubama. 

Mis puhkus see on, kui rahaliselt kulub see kuu sissetulekud enamusest, rendi tasu maksmine maakasutuse eest.  Jah, bürokraatia on suht vahel ikka äärmuslik, kuid püüame hakkama saada. Jõulud rõõmsad oleksid. 

Ilus on lumine aeg, aga loomad tahavad tegelust. Nii, et ootame lapsi ja täiskasvanuid trenni. 

31.12.2022 on plaan kahe tunnine ratsamatk. Hetkel tundub, et jõulud tulevad valged, aga ega enam aasta lõppki mägede taga pole arvan, et lund jätkub aasta lõppu. Ja koolivaheajal on mul palju vaba aega. 

Lasteaedades on teraapia hooaeg läbi ja alustame uuel aastal peale koolivaheaega.

Viimase kahe nädala jooksul olen lahutanud koeri kaklusest. Imestan, et viimane kord ründas Sannu Nordicut. Tõstsin küll tagumised jalad maast lahti, aga ei tahtnud kuidagi Nordicu kõrist vabaks lasta. Ja olen mitmeid kordi mõelnud-analüüsinud, et millest seekord kakluseks läks. Sannu hüppas minu juures olekul Nordicule kõrri. Otseselt ühtegi hoiatavat märki polnud ja Nordic ei tekitanud ka probleeme. Muidu varem kui Nordic oli noorem, siis oli tema kes antipaatiast mõne koera suhtes algatas territoriaalsusest domineerivast hoiakust kaklusi. Kuid nüüd mil ta liigub oma 9 sünnipäevale, siis olen viimase paari nädala jooksul pidanud teda päästma. Ühel korral ründas Mäx, kuid õnneks sai Mäx ruttu aru, et tema jääb selles võitluses siiski alla. Muidugi ei meeldinud Sannu rünnak Nordicule, kuid seekord suutsin sekunditega võitluse lahutada.

Teisel korral tundsin tagajalgadest õhku tõstes, et mul nii palju jõudu ei jätku.

Kummaline aeg praegu, lund on õues kamaluga ja peale kaubagi. Meil taas pumba probleem. Sulatame lund ja joodame hobuseid sula lume veega. Sööta veel jagub ja minu arvestuse järgi peaks hakkama saama kaasa arvatud jaanuarikuu lõpuni. Kuid juba tellimus tehtud uutele rullidele olemas.

Ilus on see aasta. Palju lund, iga päev lume lisa juurde tulemas. 

Olen teinud saanisõitu. Lasteaias saab käidud. Kuid hetkel on tõeliselt kena.

Võrratud lumetekid katmas noori puid raiesmikul.

Rõõm südames

 Jõulud on rõõmu aeg, andmise aeg.  See ei puutu antud hetkel mu ühe naabriga läbi saamisele. Mind ei huvita ta arvamus nagunii juba aastaid. Sõjakat inimest ei suuda parandada ühiskond veel vähem naabrid või lähedased.

Tegemist inimesega, kellele meeldib välja elada endast nõrgemate inimeste peal. See terror algab siis kui naaber satub joomalainele. Ja joomajärgselt süüdistab kõike ja kõiki.

Järk järgult taastun füüsilisest ja vaimsest naabrionu pidevast terrorist. Tunnen rohkem rõõmu tehtud kodustest töödest. Uue lasipuu suutsin valmis ehitada, muidugi kollektiivselt.

Noorlinnud said vanade kanadega kokku tõstetud.

See nädal aga üllatas Mäx oma käitumisega kes  jooksis territooriumilt välja naabri lapsele vastu valla teepeale. Õnneks on meil kodus tema üle pidev kontroll. Õhtul oligi naabrimehe kõne, taas teema algatus valguskaabli valdkonnas. Edasi liikus jutt punkt kahele värava taha jääva maaõhksoojuspumba hooldamiseks mõeldud kaan. Ja seoses kiiremas korras tõmmatud karjusenööri üle selle värava koha.  Mul nendest lubadustest tegelikult savi. Näen, et selliselt need asjad ei liigu. Jutt juba teab mitmendat aastat üks ja sama. Kolmas punkt sisaldas juba natuke karmi tooni. Alustuseks kuulasin ära, siis mõtlesin kaasa. Mainisin, et mul pole koerale lubatud tee peale minek. Hetkel tegemist pubeka eas jahikoeraga, kes praegu katsetab piire, kui palju ta saab iseseisvalt ületada. Tänan seekord poega, kes märkas oma tegemiste hetkel ja läks koera koju kutsuma. Meil töötab kodus koerte kasvatuse alal kogu pere. Kes õues, jälgib pidevalt kus koerad liiguvad. Tegelikult on mul õpetatud, et koerad liiguvad inimesega hoovis kaasa. Kui keegi neist peaks nüüd midagi ettevõtma oma peaga, saab isoleeritud kinnitatud kindlasse kohta.

Õnneks jahimeeste kinnistuga said kõik osapooled rahuldava tulemuse. Kui palju suhtlemist mailitsi ja otse projekti juhiga. Alguses pakuti tunduvalt töömahukaid ja pinnase struktuuri lõhkuvaid lahendusi. Ja oi kui pinda käivalt ja veenvaid vestlustaktikaid kasutasid. Elu maal pole kunagi igav. Elamusi jagub seinast seina. 

Kui tahta endale viha vaenlast, siis alustage kellegi loomapidamise vähendamisega. Nasbrionule saigi helistatud märtsis, et oleks vaja loomapidamist vähendama hakata. Kus siis mina...sain korraliku pasa rahe kohe kõrvadesse. Nasbrionu viisakas kõnepruuk väljendub mahlakas ära joonud paadialuse kõnepruugina, kus siis ikka kõiksugused kehaosad ja lõpetuseks jääb kõrvu kõlama, et milline ,,lehm" 🤣🤣🤣🤣🤣 ma olen...sel juhul mõtlen tavaliselt, et tänan selle teabe eest. Ja enese südame rahustuseks ütlen alati, et ükskord tuleb oinapäev igale mihklile... Edu naabrionu ohjeldamatu  joomisele... 

Kaunist jõuluaega kõigile.

Tänase metsamatka järel hakkas hing helisema jõulu meloodia taktis.  

 Tundub, et talv ei taha seekord meid maha jätta. Eks tuleb selle nädala alguses lubatud nädala lõpu sula jääb ära on väike külm. 

Talvine periood kulub enese täiendamiseks, nii plaanid võetud treeneri täiendloolitus läbida.

Eelmise aasta novembris alustatud tugi isiku koolituse osas võin seda öelda. Ma ei suuda 100% jäägitult pühenduda erivajadusega täiskasvanutele või lastele. Vajan vahel endale taastumise mõttes inimestest vabu momente. 

Armastan tööd teraapia valdkonnas läbi loomade pakutud teenusena.

Kui keegi tunneb, et hakkab läbi põlema, siis tuleb leida jõud ja tegevustest tagasi tõmmata ja lubada ensele mida hing soovib.

Millised tunnused olid mul kui jõudsin kriitlise seisundini 

*kõige lihtsamad asjad suutsin ära unustada 

*kui tööle minek valmistab vastumeelsust 

*füüsiline ja vaimne väsimus asendus passiivsusega soov mitte midagi teha 

Ma kuulan oma keha, olen tegelenud aastaid joogaga ja sealt olen ammutanud teatud tõdesid oma enese kehaga tegelemiseks.

Mul on tähtis enda heaolu.

Olles selle aasta augusti lõpus juba läbi põlemise äärele jõudnud. Pidin tegema kardinaalsed muudatused oma elus. 

Mida ette võtsin:

1) palusin tööandjalt luba alla miinimum tundidega tööl käia.

2) ei mingeid reklaame ega palju trenne lastele,

3)võtsin plaani loomade arvu vähendamise

4) seoses septembri lõpus puhkusega sai endale väike preemia reisi lubatud, käisin ära Abruka saarel

Traditsioonideks on ühe nädala vahetus päeval vedada sööta hobustele. Õnneks oleme harjunud talvise söötmis programmiga. 

Kadripäev...kerge külm mõnus õue toimetuseks. Mõned tööd on lihtsamaks muutunud. Kuid eks on veel asju mida peab jooksvalt lahendama. Ei oota jõule, kuid mis teha. 

Aeg lendab, mis toimub või toimumata on.

Tänavu on sel aastal erakorraline, et ammuks see oli, kui sai tehtud algust söötmises. Kuna koplid ei kasvatanud enam lisa rohelist juurde. Sai kalkuleeritud sööda osas kui palju võib ehk siis mitte tormata kohe hobustele korraga palju ette andma, et vaja oleks selline võimalus, et ise ka korjakisd. Kuid nüüd vaadates koplite välja nägemist, siis õrn roehlus on tärganud ning hobused on hakanud ka maast korjama. 

Osa varssasid on sees ja nendega saab tegeldud. Tegime ühe korraga võõrutuse ja ei enam emmesid lastele seltsiks. Samas on Asso ja Luna parajad hobuhakatis pätid, keda välja ei saa lasta karja. Kohe kusagilt aed ära lõhutakse. 

Oktoober lõppes vaikselt, nii vaikset koolivaheaega pole meil tükk aega olnud. Kuna Rapla ratsakooli aktiivse reklaam tegevusega on vähemalt pooled ratsaspordiga tegelevad lapsed üle läinud Rapla ratsakooli. Arusaadav ka, hetke kütte kallidust ja muude asjade kaalukat hinnatõusmist muudavad paljudele teatud teenuste kasutust juba läbi mõtlevaks tegemiseks. 

Olles tänavu aasta näinud ära inimeste probleeme, siis ma ei oska ohkida ega muretseda. Eks on ka head meelt tegevaid faktoreid. Näit. oktoobris toimusid matkad oli suurema arvu inimestega. 

Nüüd mil kätte on jõudnud november ja järgmiseks kuuks on detsember on kindlalt aravata, et vaiksemad kuud. Kuid tuleb osata puhata ehk siis kasu lõigata teisel moel. Samas hoiame kokku rahaliselt ja muidugi hoiame neid hobuseid rohkem trennis kes võistlemas käivad. Kahju, et regulaarselt käivate laste arv on langenud, Samas mõjutab asukoht väga. 

Pokker vigastas seletamatul kombel oma tagumist vasakut jalga, millele sai siis ravi tehtud. Kuid kaalu osas on meil ikka kõhklevad hoiakud. Olgugi, et teki all. Kuid kas tõesti võib veel mõjutada hobuse lihaste kõhetumist vähene trenni tegemine. Praktilselt see suvi olen teinud korde trenne. 

Yessas, kus aeg on lennanud.  Ja olen unustanud blogi pidamise sootuks. Mainin vaikselt, et tõmbasin vaikselt oma tegemistes tagasi. Vaja on endale ka puhkust. 

Mainin seda, et hetkel tõesti ühtegi hobust ega muid lojuseid juurde ei võta. Saage inimesed ükskord aru, et igaüks vastutab oma koorma eest ise. Suht kummaline suhtumine on vahel mõnedel. Kui viimane kord jutuks oli, et püüan vähendada, kui palju saab. Sõltub ju inimeste tahte ja makse jõust. Mitte nii, et lendan kellelgile selga, et kuule osta ära. Kui kellegile midagi pähe panna sunduslikult, siis kas see pole mingi lisakohustuse peale surumine. 

Kahju, et inimesed ei mõista ja praegusel ajal eriti. Mind ei huvita hetkel mitte mingisugune heategevus. Võin tunduda viimase lausega egoist, aga mõelda iga päev hobustele, et enda elu ja elamine kannatab ei ole inimväärne. Tuleb vahel olla kriitiline ning mõelda enesele. Mis kõige huvitavam, ega eriti küla peale kipugi. Eelistan koduselt elada.

Ega ei tea, milline talv on tulemas, kuidas söödaga välja tuleme. Kõiksugused küsimused keerlemas peas. Muidugi muretsemise taha ei tohi murduda ja peab endalegi aega leidma. Nii ongi, et hetkel elan vaikselt, paranen avarii tagajärgedest. 

Mis juhtus, mu autole sõideti otsa, kui viimase olin teepeenrale parkinud, et minna võtma pagasiruumist võtit ja helkurvesti, aga selle otsimise ajal sain korraliku paugu mis lennutas meetri jagu autost eemale maandumisega seljale. Esimene asi mis kohe tunda andis oli põlv (arvan ise, et haake konksult sain paugu). Laupäeval andis juba tunda nina, mis ei lubanud isegi sõrme puudutust. Mida veel, kolmapäevast lisandus närvivalu ristluu piirkonnas...kiirabi saadeti õnnetusepaigale, kus üks töötajatest mainiski, et hetkel kohe ei anna tunda, aga hiljem lööb välja igasuguseid probleeme. Ja nüüd siis ma vindun ja ületan ennast. Täielik mõistatus avarii osas. Õnneks kiirus millega otsa sõideti polnud suur, aga ikkagi. Kõiki asju ei avalikusta ega peagi.

Elan ja rõõmustan, ootan parimat homset. Hea meel, et raske töö heinatöö näol seljatatud sai. Nii väsinud pole ma veel kunagi olnud kui nüüd. Tunne, et olen maailmas täiesti üksi probleemidega, ega sellisele inimesele kurtma ei tihka minna, sest vastutus suur ja murduda ei tohi sel hetkel endal lubada. Tuli leida need inimesed, kellele võib jagada, kes lihtsalt mõistab aga mitte ei mõista hukka. Tõesti tunnistan koormus on suur, kui loomi on palju. Aega napib ja rahadega samamoodi. Kuid eks on teisi asju ka millele pühenduda. Soov oleks endalegi aega pühendada.

Mul on viimasel ajal tekkinud küsimused... ,,inimesed mis teil viga on.."

Hetkel mil ma tegelen hobuste arvu vähendamisega, tulevad esile sellised inimesed, kes püüavad iga hinna eest mingi utoopilise ideega jälle särada. 

Viimane teema, tuli üks inimene pakkuma mulle vanat hobust ülesse söötmiseks. Ütlesin koheselt, et hetkel mul plaanis pole hobuste arvu suurendada, seda enam loom kellel on veel tervise probleemid, kes tegelikult vajaks juba 24/7 inimese kohal olu. Tegu eaka loomaga kellel hambad on välja kukkumas (mul tekkis küsimus omas peas, et kuidas sellised asjad  ja sellises eas hobusel juhtuda saavad..?). Minu eakatel hobustel pole hamba probleeme olnud. Herta kes oli viimane torikas va ,,kiusupunn" kes lõhkus aedu endale meelepäraselt.  Oli veel korralikult endale rasva ning suure kere alla söönud, mille tõttu paljud ekslikult tiineks loomaks pidasid... muidugi naersin mina inimeste suurt lollakat ideed, et hobune varssa toomas. Tegemist oli väheste loomakasvataja kogemustega loomapidajad. Vabandan, aga palun ärge mõelge asju üle. Viimasel ajal täheldan seda kahjuks palju ja paljude inimeste hulgas. 

Oli mul ka alles ühe päästeameti töötajaga arusaamatus, kuidas mind kukuti ohutusalaselt läbi telefoni õpetama, kus ma võin lõket teha jne... see oli minu jaoks väsitav ja tüütu. Mulle tundub, et Eestis on tekkinud uus liik päästjaid kes tülitavad inimesi telefoni teel ja oma kileda häälega ja kümneid kordi korrutades, lõpuks ei jõudnud mulle kohale, et milleks see kõne üldse vajalik oli... hetkel rahule jäetud, eks näe millal uuesti võetakse ühendust. Siis ei jää muud üle, kui blokeerida. 

Hinnatõusud panevad inimesi mõtlema ja kokku hoidma kust annab. Teen seda isegi, tänan, et olen varasematel aegadel rattaga palju sõitnud ja nüüdki pole seda vana sõidustiili taas ausse tõsta ning liigelda. Ei soovi mingeid elektrilisi rattaid. Kõige parem ja pommikindel on mida valdan tehniliselt on lihtne käikudega ratas.

 Täna lõpuks vihm. Tegelen tubases toimkonnas. Täiendades oma varusid. Aurutan suveõuntest ja alõõtsa kombinatsioonist mahla. Ühtlasi sai vaadatud eelmise talveks kogutud varud üle. Tundub, et jätkub. Teen veel värsket moosi aga maitsetega, eelistatud on õunamoos ingveri ja kaneeliga. Täiendavalt saab lisa teha alõõtsa kompotti ja moosi. 

Nii nagu mina ikka heinavarumise tööde järel pole kunagi rahul kogusega. Jään alati kahtlema kas tulen talvel ikka välja.  Lihtsalt eelistan, et mul peab olema raiskamise jagu ka...

Tänavu aasta sündinud varsad on eriti armsad. Kõik olid oodatud ja tundub, et sündinud on ka piisav arv. 

Anne-Mai varss on värvi muutnud, niivõrd kauni ilmelise tänu hakatisena ning üli sõbraliku iseloomuga tõmbab palju tähelepanu. Üllatuseks, et kõhu all olev valge laik üha enam silma torkavaks osutub. Iga hetk on oodata kiibistamist ja joonistamist, et nendele passid saada. Tean, et saab olema kahju, hetkel tõeliselt raske otsustada keda jätta või müüa. Tean, et miskit peab otsustama, kuna ei plaani veel koju töölt jääma. Siis peab tegema raskeid valikuid.  

Amanda ja Kelluka varsast ma ei räägi üldse, sest oma olemuselt on nad nunnukad, tähelepanu nõudvad, oskavad lugupidada maiustest.  

Anete on tänavu aasta mitmetel võistlustel osalenud ja saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Olgugi, et viimased võistlemisest Raikküla ja Kuusikul kohti ei toonud. Siiski hobusele erinevate platsidel kogemused antud. Ja ikka jälle treilerI trenn on väga oluline.

Pokkerile on tulemas hamba arst, seletamatu lahkumine, millega olen võidelnud juba mitu kuud. Söötasid vahetanud ei ikka mingit tulemust. 

Jätkuvalt tegutseme ja vaatame milline talv on tulemas.

August lendab sajaga, hakkab füüsiline väsimus ka taanduma. Eile suutsin kolm paagi täit trimmerdada. Sai puhastatud ala kuhu heinad lähevad.

Hommikul nagu harjumus ikka varasel ajal koplitesse pilku heitmas. Koerad õues sajaga täitsa pöörased. Mäx veel eriti, imestan alati, et kust ta küll võtab energiat. Möllab, jookseb jalust maha. Õhtul üritas Aade temaga jooksmas käia. Mina ei suuda veel temaga sammu seada, aga eks ta veel nooruke ka. 

14.08.2022 toimub jälle ratsavõistlus takistus sõidus. Iga aastaga auhinnad on erinevad. Tasub pingutada ja huvi tunda. 

 Kui juulikuu lõpetasime laste laagriga, siis augustikuu algus sai sai samaga starditud. Tiba raskema klassiga. Ratsamatka laagriga. Mis on siiski paljudele lastele piisavalt koormust pakkuv. 

Plaan on hobusekasvatus väheke koomale tõmmata. Varssadest jätame kasvama poni omad, suurema kasvulised lähevad müüki. Vaatame veel millised täiskasvanud hobused eest ära müüa. Ei plaani talveks eriti palju jätta. Kuna tänavu aastane traktorite pikale veninud remont on tekitanud parajalt ka heinatöös segadusi. Siis tahtmine tegemistes veidike hinge tõmmata väikese arvulise kabjaliste koosseisuga. 

Kas järgmine aasta laagrit korraldan ei oska öelda. Vaatame ja loodame parimat mis aasta toob...

Poni saaga...

 Paar päeva tagasi sai lõpp, naabri ponide saagale. Päris pikalt sai purjutavale ja mitte adekvaatsele naabrile meelde tuletada, et peaks loomadega tegelema hakkama. Kuid iga kord pärast helistamist, sealt ebatsensuursete väljendamistega kostitati.

Ponid lõpuks maandusidki meie talu maadele ning ei plaaninud enam tagasi koju üldse minna. Ega ma ei tahtnud neid ajada. Ponide omanik ajas suust sellist juttu, mis ei olnud enam normaalse inimese jutt  Vahelduseks käis veel oma lusti ja lõbu tegemas naabri täkk, kes kihutas taga oma täkulikkust kombest ruunasid taga, endast mitu korda suuremaid.

 Varsti on selle aasta esimene laager. Ootan laste laagrit ja tulemust, mida suudame neile edasi anda. Ja mis saab ilusam olla kui jaanikuu...

Tänavu aasta oli mul üllatus varss Kellukalt. Ma siiani ei ole suutnud omaks võtta, et mis juhtus. Samas ülim rõõm, et mära varss sündis Kellukal. Ja ega ma enam ei paarita ka Kellukat. Vanus tiksub juba 20. See aasta suvi täitub tal 19 aastat. Mõelda vaid, kui kaua olen elanud koos mõne loomaga. Teine keda enam ei paarita on Teeba, ka temal on Mantlipärija olemas. 

 On naljakaid lugusid ja on vihale ajavaid lugusid. Alustan sellest, mis mind vahel inimese juures pahandama paneb. Kui keegi tuleb mulle ütlema, mida pean tegema kahe erineva tõust ja soost koeraga. Siis lülitan need inimesed automaatselt enda tutvusringkonnast välja. Lihtsalt kuidas saab tulla asjatundmatu inimene nii absurdsele ideele. Miks ma ei paarita, nii ,,vahvad" oleks need ristandid. Sellist inimest veel sõbrannaks nimetada, on mul vahel ikka südamest piinlik. 

Külas käies, esitab nii palju selliseid mitte eriti hästi läbi mõtlemata küsimusi, millega pommitatakse siis ohjeldamatult mulle sõna andmata. Kahju, et inimestel aega pole kuulamiseks, aga küsimuste ja ideede jagamisega on kärmed. 

Head meelt valmistavad varsad, aga hetkel ikka ei tihka täkku tooma minna. Rohukasv tänavu niru, metsas vaja koplid uuendada. Viimane talv on piisavalt aidanud kaasa maha vajumisele. Vaja ehitada, raha hoida, tänavu aasta ei saa läbi mõtlemata kulutada. 

 Varsad sündinud, nüüd hingame kergendatult. Ööd mööduvad rahulikult. Muidugi tegeleme sellega, et saaks veel voolu igale poole. Varsad peavad vooluga aiias olema. Muidu õpivad aiast välja käima. 

Amanda varsa värvus hetkel tume kõrb, aga mis välja kujuneb ei oska veel öelda. 

Ootame kutseid laste sünnipäevadele nüüd. Amanda hakkab jälle oma beebiga käimist.

Järgmisel kuul plaan kaks öö matka 6-8 tunniseid korraldada. Hind on taskukohane ning matk ise pakub väljakutset. 

Kütte hind paneb mõtisklema. Ja ikka uuendused pria toetuste taotlemisel.

Võtsin hoogu, et siia miskit kribama tulla. Kolm varssa on sündinud, aga ühel märal veel pole vist tähtaeg käes. Jätkame suure põnevusega ootamist.

Aprill lendas nii kiirelt käest, et ei saanud kohe aru. Õues ilus ilm ja raske arvuti taha ennast asutada väga raske. Mis eriline sündmus Ratsaorienteerumine Tihuse ratsaturismi talus Muhu saarel oli meie jaoks väga eriline ning emotsionaalselt väga laadiv. Tahe edasi areneda sportlikult.

Mäx on nüüdsest sama nädala vahetusest Leedu tsempion linnukoerte klassis. Meil on jäänud veel sooritada jahikatse.  

Viimaste päevade lumesadu on tekitanud paraja koguse muda. Maapind sula ja siis veel pooleldi vihmaga. Siinne ilma elu pole hetkel maal kiita. Aprill alustas inimkonnale tõelise ilma aprilli naljaga, lund, vihma, tormi jne. Õnneks on veel nendel hobustel tekid seljas kellel olid ka varem. 

Muidugi algas ju meie ootusärev kuu. Vähemalt neljal märal on oodata varssumisi. Varssumised on oodatud. Ja ise oleme väga põnevil.

Vahepeal jamasime taas naabrimehe ponidega, kes lihtsalt kas söögi või teab inimese vähese tegeluse pärast otsivad meie tähelepanu. Naabri poni sälud kiibistamata ja passideta. Eelmine aasta pakkusin abi, et kui kiibistamiseks läheb, oleksin vetile abiks. Ja muidugi hakkas üks ohkimine, et varsad kardavad ja ta ei suuda neid siseruumidesse tuua. Lõin käega, minu jaoks on tüütu kuulata, kui keegi räägib laisa inimese juttu. Kui ma eksi, siis märtsi alguses mainisin naabrimehele, et oleks aeg hakata aedu korda tegema. Kuna märtsikuu varahommikused külmad võimaldasid mul suusatamas käia, siis ühel hommikul ma naabri loomakopli ka suusatasin. Selle tõttu märkasin, et ühel küljel üldse puudus kopli tara. Kuna pean alati olema delikaatselt diplomaatiline, kuna tema käest saab kogu aeg sõimata. Kui mind ennast ja lastest kodus polnud, siis naabriponid olid meie tiinete märade koplisse pugenud. Sain taas sõimata, et ühes kohas alumine traat maas. Olen tüdinud sellise naabriga suhtlemast. Kuulasin ära ja lõpuks ei võtnud enam ühtegi kõnet temalt vastu. Õnneks sain poja kätte, kes siis lõpuks koju jõudis ja aitas põgenikust huligaan ponid kätte saada. Paha kui lastakse õige aeg käest ära. Ja hiljem võtab rohkem aega nende ümber koolitamine. Pidev taga ajamine ei ole kellegile eriti meelepärane. Üks poni varss eelmise aasta sügisel pimedal (tegu musta värvi loomaga) hüppas paaril korral pimedast metsast autole teele ette. Ehmatas ikka korralikult, õnn et kiirus oli väike ja seega pidurdus teekond lühike otsasõidu vältimiseks.

Eks meil on ka olnud metsikuid hobuseid, aga kõigiga on tegeldud lõpuks ja saavutatud see tase, et inimesega saab suurepärase koostöö lõpuks. 

Toodi ühe tuttava inimese poolt üks koer (bordercollie ja sheltie ristand). Guugeldasin ehk siis vaatasin mida leiab inimese kohta avalikult. Ei miskit meeleolu rõõmustavat, siis tuli suhtlus tuttavaga üks ühine tuttav Saaremaalt lihaveise kasvataja, ja  nelipühikoguduse pastor. Kes hoiatas, et peaksin olema ettevaatlik. Ja siis tekkis uudishimu, kui keegi mulle miskit midagi sellist ütleb. Nojah selgus, et ajakirjaniku taustaga, paberiteta pereteraapiat läbi viiv inimene reklaamib ikka kõvasti enda tegemisi. Kuid selle põhjal tegin oma järelduse. 

Olen jamanud selle metsateemaga, kui palju vaadatakse seadustest mööda ja kui palju on võimalik läbi valetamise omandiõigust kirjalikult muuta. Olles siis külastanud kinnistu registrit ja mis silma torkas. Siia ma ei jaga mis mulle avanes. 

Lumi sulab ja saame taas metsaradadele kappama. Suur igatsus sellise vabaduse järele on ammu olnud. Eelmise nädala vahetusel sai Fryci ja Pokkeriga käidud Kueprjanovi retkel. Võtsime asja piisvalt rahulikult. Retke alguses selgus, et marsruudi algust natuke muudetud. Kuna rippsild pole eriti hobuse sõbralikuks ületamiseks. Pidime ületama paisu. Nojah Fryc oli valmis kahele jalale tõusma, et mitte piiretega ja kõvemast betoonist rajatud pinnale astumast. Mul ei jäänud muud üle, kui maha tulla  ja talutada kohisevast tammist üle. Imestasin hobuste hirmu üle, aga pärast seda kulges mõnusas traavis. Kuni saime siis teiste matkalistega lõpuks kokku. 

Mulle meeldis paarilise jutukas olemus, igas kontrollpunktis said hobused puhata ja nautida tähelepanu. Siis seda teekonda saatis terve päev üüratult mõnus päike. Ja paar km enne finishit oli meil veel katse jalakäijate tunnel raudtee all.  Väike hirm esimesel pilgul, kuid Pokker on valmis minu käe kõrval  tulest, veest ja igasugusest uuest esemesest läbi minema. Sain midagi uut ja igakord kui ma käin Fryci ja Pokkeriga tegeledes lähendab suhtumises paljugi. Tundub, et Herta ära saatmine karjast avaldas talvisel ajal mingit mõju Pokkerile. Olid nad siiski suured sõbrad, aga Hertal muud enam peas polnud, kui aedu lõhkuda. See selleks...

Igal nädalavahetusl on meil mingi üritus või külastab meie talu, et suhelda hobustega. 

Kõige oodatum kuu on meil aprill, ootame hobubeebisid. 

Kuidas möödub puhkus, nii palju kui võimalik siis suusatades ja kui palju tahtmist platsil trennitades. Eelmine nädal oli koolivaheaeg, tundub, et coroona möllab sajaga ikka hulgim rabab inimhingi jalust. Trenni lastel on tekkinud treeningutes pause pidevalt.

Mitmed kokkupuuted kaudselt on olnud, kuid siiani ise veel jäänud pole. See pole uhkustamiseks, olen vastuvõtlik haigustele olnud varasematel aegadel ja coroona ühekorra isegi läbi põetud. 

Sai veetud siis suuremasse koplisse ühe rulli silo ja teine rull heina. Siis eile õhtul ei suudetud otsustada, kummast rullist söömist jätkata. 

Täna hommikune pilt järgmine, suurem punt Pokker, Fryc, Laoumurella, Anne-Mai silo haukamas, käisin väheke nendega urisemas. Raiskavad sigudikud, pool söödast maha pudenenud. Heinarulli toetas oma kauni ja ümara kanniga Tassa. Käisin temagi udarat katsumas, kahtlane. Vahel on tahtmine sellele lihtlabasele kontrollile käega lüüa. Võta kinni, kas on tiine või mitte. Aprill näitab. 

 On varasematel aegadel neid tähelepanekuid, mõne hobuse puhul pole arusaadav kas on poegimas või mitte. Ma pole siiani seda ultraheli tellinud, muidu on võimalik kohale kutsuda. Kuid siis peab mul endal ka olema meeles, et sellega pidevalt tegeleda. 

Muidugi muret valmistab üüratult tõusnud küttehind. Nüüd mõtlen igat sõitu kaalutleva otsusega. 

Hobused pole midagi põrutavat korraldanud, pärast Herta ära saatmist pole ka aedasid keegi lõhkunud. Talvisel ajal on see töö eriti veel sügava lume korral raskendatud. Ja kui veel tööl käia paralleelselt.

 Seda kuud on raske alustada. Nagu teada on, et paljude pilgud on pööratud UK riigile, aga jah paljude asjadega  ei saa ise neid aidata, vaid nende kaudu kes selleks omavad ressursse kui ka vahendeid. 

Kahju on jah. Eks neid küsimusi peas on kerkinud ning mõtlikuks ja samas palved kõrgemale poole, et selline hull saatus meid ei taba.  

See selleks, kevad hakkab täiel rinnal sisse sõitma. On tehtud plaanid, milliseid hobuseid uuesti paaritada. Anne-Mai on kummaline, ei jäänudki tiineks. Akustika ei jäänud tiineks, Tassat veel ei tea, aga paksuke on. Amandast ei saa aru. 

Vaatan osadele hobustele vaja teha nüüd ussitõrje, plaanin Lembsule sori rakmed hankida. Eelistan sori rakenditega tulevikus rakendada väiksemaid hobuseid-ponisid. 

Mäx saavutas eelmise nädalavahetusel Valga näitusel tõu parima tiitli ja esi koha. 

Hommikust rahvas!

Tegusat ja toimekat pühapäeva. See nädal mil oli mul kuus vaba päeva lendas ikka nii kiirelt mööda. Tegutsesin majas oli vaja koristada sellised kohad, kuhu oli tekkinud hobuvarustust. Ja oli vaja tagasi viia sinna kuhu tegelikult on varustuse ruum rajatud. 

Eelmisel nädalavahetusel sai siis metsamatka proovitud, kuid jah. Ei kibele hetkel sinna. Hobused vajusid kõhust saadik lumme. Ja tegin kõigest 30 minutilise. Pole mõtet kõikuda nagu liiguks kaamelitega kõrbes. Nii palju on meite kandis lund. 

Nädala sisse jagus sööda vedu, traktori uputamine lumme... Sadas ju lörtsi vihma segust ollust taevast alla vaat, et iga päev. 

Koertega sai palju tegeldud. Mõnus üldisemas pildis. 

 Heia rahvas!

Viimasel ajal juba kummitas, et pean siia miskit kribama. Viimase nädalavahetuse lume sadu röövis kõik mu vabad päevad. Lume kühveldamiseks, see selleks, sai transatud tütre hobune mõneks ajaks trenni tegemise mõttes teise talli. Muidugi, plaan number 1. 1.02. kukkus varahommikul läbi (kell 4.30), kuna tütar pidi pärast kolme tunnist hobuse peale laadimist tööle naasma. Mina jälle rehateenuse praktikale Kohilasse. See eest kolmapäeval minu lasteaia hobutunni tööpäeva alustasime tütre hobuse peale laadimist kella 14. ja peale lõpuks saime 16.45. Ja saime oma jõududega hakkama. Lõpuks lihtsalt väsis ära, jalutas ise sisse. Lembs üllatas kolmapäeval täiega, võtsin kaasa sadulaga, siis plaanisin ta pealtvaatajana kaasa. Katiga tegin põhilise töö lastele. Alguses Lembs oli väga ärevil, aga lõpuks rahunes, kui nägi, et Kati ( on tema ema) on rahulik ja ei närvitse ja tiirutame tema läheduses. Selline taktika tekitab hobustes suuremat koostööd inimesega, kui ta näeb oma tulevast töö tegemist teise hobuse kõrval. Lembs üllatas niivõrd juba sellega, et lasteaeda minekul eelistas minu kõrval ja minu sammuga liikuda. Mis valmistas mulle üllatuse ja mõnusa minemise tunde. Sellised väikesed sammud teevad head meelt.

 Lembs pole ammu enam meie talu hobune. Toodi ta välja õppele. Me ei kiirusta ühegi sammuga. Teeme rahulikult ja nii nagu meil aega on. Kiirustamine hobuse välja õpetamisel pole hea tegevus.  

Viimase nädala vahetuse võtsin taas endale kvaliteet aja, oma lemmik kohas Soomaal Sunnyga. Igate pidi mõnus aeg tegeleda teise aktiivse koeraga individuaalselt. Muidugi alati mõtlen koju jäänud koerale Nordicule. Kuid tema transport eeldab kindlalt puuris, sest ta ei kannata sõitmist ja pole jälle pikka aega autosse võtnud.

Kuna Mäx viibis Kaunases rahvusvahelisel koerte näitusel, kust ta jõudis pühapäeva õhtul tagasi lõplikult teise kohaga. Kuna ta alles veel noor, siis võitjaks osutus üle aasta vana koer. See selleks, eks meil vaja veel seda rahunemist õppida, sest see pubeka ea kärsitus vemmeldab hinges. Kuid lootus, sellisest tulesädemest vahva koer omas elemendis on tore. Eks töö on järjepidev. Pubeka iga ei lase kontrolli koera üle vähendada. Hiljem on nii, et koer kontrollib inimest.

On ka negatiivset jama, üks hetkel lõputu lugu, kuid mina jään selle juurde, tegin oma loobumis otsuse, pidev aedade lõhkumine ei olnud mulle enam meelepärane. Olen teinud kindlalt oma osa kõik ära, sai proovitud kõik variandid ära. Isegi neljakordsest aiast roniti välja, see nagu juba hobuse üleolek. Sai seitse päeva teist sees hoitud eraldatuna karjast, mis tema tegi pärast karjamaale karja hulka lastuna. Kolm päeva järjest lõhkus kopli puruks. Ja see oligi mõõdupuuks. Kui siiani seisavad hobused kõik koplites kenasti. Mul pole eelmiste vanemate hobustega probleeme olnud siis Herta oli esimene kes kopli lõhkuja tiitli sellises eas napsas. Elanud on mul kõik vanemad hobused  kõrge vanuseni vastavalt kuidas elupäevi on antud. Ja Herta ei tahtnud seda mida inimene dikteeris. 

Vaatab mis edasi saab. Mis puutub Herta loosse, ei ole ma selle teemaga rahul mitte üks gramm. Olen lausa näinud juba häirivaid unenägusid. Kuid vaatamata kõigele jamale, suudan olukorras tegeleda enda asjadega. Teised loomad pole süüdi, kui üks karjas muudab oma käitumist kardinaalselt. 

Elu pöörasus.

 Enam ei jõua ära imestada ja minestada, mis toimub. Hinna tõusud, kütusel, toidul, üüber tõusu sooritab elektri hind. Ulmelisi arveid on saanud Eesti tuntumad staarid. Loen pidevalt pealkirju artiklitel, sest enamus artikleid on tehtud tasulisteks, et neid saaks interneti vahendusel lugeda on täiesti võimatu isegi läbi pangalingi neid endale tellida.

Ei oska selles maailmas kohe enam mitte ohata ega õhata. 

Selja probleem selleks korraks seljatatud. Kuigi pean jätkuvalt ettevaatlik olema. Enne jõule töö juures kukkumine polnud kergete killast. Kohati oli tunne, et tegu lüli paigast nihkumisega, eks enda keha kuulamine ning pidev venitus kõhu  ja selili asenditest aitasid kaasa selja probleemide leevendusele. 

Mis asi on enese tervendus?  

Kui me kuulame keha, mida ta hetkel soovib. Kas see valu tahab, et me tegeleks mõistuse piirides või anname kehale füüsilise puhkuse. 

Saavutus seegi, et läbi valu sai esimest korda Lembitu ette pandud, kuid mainin võidukas oli mu päev. Mäx oli siiski viimaseks piisaks Lempsu karikasse, kusjuures visates jala üle aisa ja veel galoppi kihutada suutis natuke maad, siis jäädes äkk pidurdusega seisma.

On ka häid uudiseid, meil on kevadel oodata hobuste tittesid. Muidugi suurim igatsus oleks saada Kellukalt varssa, kas ta toob ei tea keegi hetkel, kogu aeg selline suur tünn...

Vaatame loodame, et elu ikka hullemaks ei pööra, saab elu jätkuda samas vormis.

Tugiisik versus teraapiatöö

Alustan tänast teemat sellega, et kukkusin töö juures öösel. Ja mitte kergelt, sain seljale ja peale korraliku põrutuse. Sai siis pool ööd tohterdatud. Õnneks oli mul kaasas valu vastast geeli. Kui koju sain, kulges mul edasine tohterdus voodis. Enne koju saamist sai käidud ka apteegis, kust ostsin valuvaigistiga plaastrit. Kuna päeva ajal sai veel magatud korralikult, siis õhtuks oli valu leevendunud. Miks ma ei hakanud pingutama, asi oleks võinud lõppeda vaagna luu murru või mõraga. Olen sünnitanud ikkagi neli last ja ei ole enam esimeses nooruses, siis peab asju ikka peaga mõtlema.

Tugiisiku töö vastu ja poolt tõstetud teemad ehk siis millega ise olen kokku puutunud. Probleemid ehk siis negatiivsed ja positiivsed juhtumid ühe lapsega.

Miks ma seda teen? Tunnen huvi psühhooloogia vastu. Olen ise elanud, kus mind pole paljuskis olukordades mõistetud. Palju on selliseid olukordasid kus mind on välja naerdud jne või minu enda soovide vastu käitutud. 

Aastaid tagasi sai hakatud ühele lastekodu lapsele tugipereks. Ja kui palju oli tal iseloomu probleeme. Läbi hobuste sai teda arendatud positiivsemaks.  Iga ebaõnnestumise korral läks endast välja. Loopis asju laiali, kui tekkis ebaõnnestumise tunne. Ja mis nüüd, uskumatu on kuulda, kuidas olen lapsepõlve ära rikkunud...  Tundub, et keegi valetab, aga jah. Las valetab, tegelikult niikaua kui elab lastekodu juhataja on tema teadlik kellega siiski tegu. Kuigi piiblis on õp. üks allikas ei keeda kunagi halba ega head vett, see on mõtteline tekst ja tuleb osata lahti endale seletada. Allikaks peetakse siiski inimese individuaalset omadust oma suhteid hoida kas siis positiivsena või negatiivsena. Kui inimene on loodud negatiivseks siis seda ka ta jääb elu lõpuni. Kes on positiivne suudab kõiges alati selleks jääda ning luua tervikliku mina pildi endast jne.

Miks tuli mõte jagada, mul on eesmärk saada perede nõustajaks. 

Ajutöö

Viimasel ajal olen ennast tabanud pidevalt mõtlemast, kuidas ma ehitan trenne ülesse. Lähtun juba indiviidist , vaimsest ja füüsilisest  valmis olekust. Ja peale selle veel mõtisklen muudel teemadel, kuidas muuta trenni efektiivsemaks, et sellest oleks treenitaval koormust, mis pärast trenni oleks arusaadav, et midagi on tehtud. Väga palju trennis on selliseid asju, mis eelistatud on tasakaaluks, siis hobuse liikumisega kohanemiseks.  Ja vastavalt võimetele raskust tekitavat füüsilist koormust.

Olles ühe raske etapi enda elus läbinud, vaatamata ennast kaotamata suutsin raskustele  jääda positiivseks ja pühenduda veel koolitusele. Ja võita raske lahing endale ootamatult ja üllataval kombel hästi kergelt. Mõni kuu tagasi murdsin pead, kuidas asju lahendada, ei suutnud  iga hinnaga ennast tabanud shoki seisundis  sundida isegi mitte juriidiliselt ennast harima. Lasin asjadel lihtsalt juhtuda, hõljudes shokis ja ühel hetkel kui ma sain sellest kõigest üle. Alustasin enese füüsilise trenniga, ehmatavaks teguriks oli keha meeletu ülekaal ja söögiisu... Nüüd on saanud kõik taas normi. Mis head meelt valmistab, endaga tegelemine ja võita endast tavapärane mugavustsoon, anda oma füüsilisele keha midagi tavatut, uut ehk siis shoki teraapia on kõige parem füüsiline koormus. Esimene karm külm, mille tõttu mu poja auto keeldus käivitumast. Õppida ära linna liini transpordiga liiklemine. Bussi piletite ostmine jne. Õppida uues olukorras midagi, ehk siis ületada oma mugavustsoon shoki treaapiaga.

 Tsau rahvas!

Igal juhul on mõnus teavitada, et tegemisi toetavad ikka teenuse tellijad. Kaifin täiega lastele trenne andes kui ka metsateel matkates hobustega. ei ole midagi põnevat, kui korda läinud tegemised. 

Herta läks uude koju, kus ta elab oma vanaduspõlve viimased päevad ehk siis niikaua kui talle elupäevi on antud. Saab süüa nii palju tahab ei pea pidevalt meie tundma muret, et mõni hommik jälle aed kusagilt maha nügitud. Hobused on võrratud oma leidlikusega. Muidugi, kui maha nügimised aga igapäevaseks muutuvad, siis saab minulgi mõõt täis. Eks juba ammu kaalusin Herta osas kas magama panekut või leida sobiv elamisväärne kodu, kus veeta lõpu päevad. Vabandan lugejate ees kiirelt, aga kujutage ette, olen juba mitu hobuse surma pidanud nii üle elama, kus ma istun maas ja ootan ,,kiiret abi", kuid tavaliselt jäävad need hiljaks ja lõpp tulemus on olnud. Hobune on lahkunud siit ilmas pea minu süles...ma ei tea miks... Minu jaoks loob alati see segaseid tundeid, pärast esimese hooga pean alati ennast koguma ja kohe teavitama veterinaari kelle tulek viibimas oma kohustuste tõttu. 

Samas pidin langetama valiku otsuseid, keda jätta ja keda mitte. Hetkel arv ikka päris suur. Natuke võiks vähem olla. Kevadel tuleb teine valiku laine. Siis langetame otuse nendele, kes küll võimekad, noored, kuid siiani pole varssunud, muidugi veel seletamatu trauma üle elanud loomadele. Sinnani elame, tegutseme, treenime jne. 

Talve jätkudes...

Pingest vabaks...ikka ja jälle kohtun teemaga, kui keegi on pinges.

 https://bioneer.ee/pingetest-priiks-m%C3%B5ne-minutiga

Mõtleme ja mõtiskleme...

 Täna taas olid mu neli musketäri heinarullide juures. Esimese hooga pahandasin, aga pärast selgus tõde, kuidas hobused heinte juurde pääsesid. Kuna poeg ja Olav korrastasid hobuste varjualust, siis olid kopli värava maha jätnud, kuna värava traadi maha panekul annab maapind päris korralikult edasi, siis välja polnud väravast ,mitte tulnud. Vaid sellisest kohast, kust Herta mõni nädal tagasi postid maa seest välja nügis. Ja sama targalt mind nähes oskasid kohe ka koplisse tagasi joosta. Juba neli suurt hobust oskavad palju pahandust teha. Ega nad ju enam ei söö, siis nad juba raiskavad sööta. Iga üks oli siis meelepärase rulli leidnud ja sealt siis vastavalt oma oskustele juba näksi teinud. Vot selliselt algas mu tänane päev.

Teab mitmes öö ma jälle üleval olen olnud. Täitsa müstika, kuidas mulle mõjub täiskuu öö. Hommiku eel jään korraks magama ja ärgates ootab mind tõeliselt jama tunne(nimetan ise seda nagu oleks grillkana); väsimus, suutmatus midagi teha, kõike tuleb endast sundida, silmad jooksevad vett jne. Mis ma siis teen, vedelen ja veeretan ööd kodus voodis mängides arvuti mänge või kui tööl, siis vaatan arvutis tõsielulisi saateid. 

Killuke klippi eilse trenni algusest. Olles aidanud lapsed Lacky-Liisu valmis panna. Tegi mind juba tähelepanelikuks Lacky ebalev käitumine ning põgenemine eest ära karjamaal. Kätte saanuna ja talutanud lasipuu juurde, väljendas nii minu kui ratsaniku suhtes vaenulikkust. Katsusin igalt poolt, kuid mingit märgatavat valu aistingut ei olnud. Isegi saduldamine valmistas loomale pinget ja inimest tõrjuvat väljendavat keha keelt. Lõpuks olles saanud sadula alla, hakkas silma veel vasaku külje poolt minu liigutused, mille peale kas näidati vihaseid silmi või järsult edasi-tagasi liigutamisega kõrvu. Kui platsi peale sain, tegin viis minutit ühele poole ja viis minutit teisele poole traavi, et jälgida keha keelt. Kutsusin ratsaniku hobuse juurde, kuid Lacky tegi järsu eemale tõmbumise liigutuse. Ei hakanud hobust enam kasutama. Kui loomal eksistreerib mingil põhjusel seletamatu käitumine, siis ei tohi teda ära kasutada. Eelmine päev käidi vaktsineerimas, siis võis olla ka üks põhjus sellest. Loom võib olla polnud valmis olema trenniks, miski valmistas probleemi loomale. Või peitus ratsaniku meeleolus mingi seletamatu pinge, mis võis tekitada vastumeelsust. 

Täna Anete töölt koju jõudes, esimese teemana olles riided vahetanud ning võttis siseruumidest Lacky ja suundus õue trenni tegema. Ja nüüd trenni lõpus Anete oma seisukoha teavitas, et Lackyga kõik korras. Siis jõudsime järeldusele, et probleem peitus ratsaniku sisemises emotsionaalses seisundis. Taas see nõue, vanemad aidake lastel keskenduda positiivse seisundiga trenni minekule.

Meie mõtleme loomakeskselt. 

Mida ma ülekõige hetkel olen hindama hakanud on, lastetrennid ja neid trenni toomas lapsevanemaid. Ja nii ongi juhtunud, et teatud olukordades rõõmustame koos vanematega. Kui laps on endast ületanud mingi isikliku barjääri ja suudab edasi anda omi mõtteid või oskab ema kaasa rääkides, mis loob parima  treeningvormi lapses. 

Mainin, trennis juhtub kõike ja palju asju ei suuda me kunagi ette näha. Kunagi ei saa me aga kellegi või millegi peale näpuga näidata.

 Ja nii ongi, et hetkel iga nädala vahetuseti sõltub jälle kes saab osaleda trennis. Kuna hetkel on veel coroona teema õhus. Siis ma ei võta ka haigeid kui ka lähikontaktis olnud inimesi. Üks põhjus on mu tütar kes käis värskelt mandlite opil.

 Novembrikuu teine nädal on alanud heitlikult ja talvisemalt. Mis teha, aeg on selline. Peame taas minema talvele aktiivselt vastu. Ise füüsiliselt tegutsema ja hobustele sama võimaldama.

Mõni nädal tagasi sain ehmatuse osaliseks avastades, et keha kaal on tõusnud mitte sobivasse kaalu numbrisse. Ega miskit, kuna vanus selline, siis hakkasin uurima. Mis aitab ülekõige ainevahetuse kiiremaks. Aeg ajalt tuleb seda teha, muidu ebasobivatesse kohtadesse ladestunud rasv muutub tervisele ohtlikuks. See selleks, lihtsalt törts inimjuttu ning kuulsat naistevada kah sekka... mõlgutamisena. 

Loodan ja usun, et ilmad ka sellised tulevad, kus saaks hobustega teha veel matku. Jälgime ilma ning mainin, et lastetrennid jätkuvad sama süsteemiga edasi nagu on seda praegu toimunud.