See nädal läks ilmake sulale, eile lausa sadas jubedat vihma. Ja ega ilm roosiline polnud, kuid plaanitud tegevused loomadega tehtud said.
Vahetasin allapanu kanadelt, siis esmaspäeval võtsin vastu kitsepoegimise. Mis sellest, et puhkus, aga naudin loomadega tegevusi. 
Mõtlesin eile lausa veel selliselt, et elu loomadega oleks nagu seebiooperis. Kogu aeg nad miskit leiutavad või nende käitumine on nii pilku haarav, et lihtsalt elan kaasa nende mõttemaailm.
Elu on huvitav...

Elu kulgeb igapäevaselt rutiinis, nii ongi, et homme Eesti Vabariigi sünnipäeva 100 tähistamine. Kui võtta kõik kutsed, mis mulle laekunud, siis peaksin ennast tükkideks rebima, et igale poole mind jätkuks. 
Muidugi valikuid aitavad siiski teha, mida hetke olukorras kõige olulisemaks pean. Ja minu oluliseks mõtteks on autokool c kat kätte saada, hobustega midagi teha isegi vabariigi sünnipäeval, kas saanisõit või siis ratsamatk. Homme saame lõplikult selguse... 
Mõtted tiksuvad juba suvesse, põnevusega ja mõtetega lastelaagri korraldamisele. Juba eelmise aasta lastelaager oli üks õnnestunumaid ja andis tõuke taas jälle laagritele aega panustama hakata. Muidugi miks? Ikka et leiaks selle nissi hobustega tegeluseks. Ja muidugi liikuda oma unistustele vastu. 
Mis juhtunud, ega midagi erilist. Teada-tuntud, et ilmad on meil üha talvisemaks pöördunud. Miinuskraade jätkub ka järgmisse nädalasse. 
Minu jälgimis orbiiti on tulnud söödakasutus, ise söödan ja jälgin kuidas jagan. Enam ei mäleta, millal asjatasin lakka, et vaadata söödavarusid lakas. Sain suure ehmatuse osaliseks... nii vähe ainult kaks pennivahet ... ohkima võttis... Egas kedagist, teadmine kui palju põlluveerel veel rulliheina on, võtsin taktika, et hangin vähemalt esialgse plaani kohaselt 6 rulli silo juurde. Jagan silo söödaaegade järgi. Kuid sellel aastal on plaan söötmisplatsid betoneerida ja katusealusteks rajada. See mis eelmine aasta sügis oli, see ikka jube. Hobused poolest säärest saadiks pidid suplema pori sees. Ei olnud meeliülendav vaatepilt ja endalgi oli raskusi, et aeda kopliväravast siseneda. Kuid ainus lohutus oli see, et ka teised hobuseomanikud kurtsid sama saatust, mis valitses meilgi. Pori, pori ja lõputu pori... 
Kuid nüüd naudime tõelist talve, mis ikka on parimaid, mida tahta. Ja kus see globaalne ilmasoojenemine on...?
Panen ka siia kuulutuse huvilistele, suvel toimuvatest lastelaagritest;

Sai rege proovitud. Kuid üks teelõik osutus suht raskelt läbitavaks, kuid hobu oli vapper

Selliselt kulges mu jaanuar. Sai hästi palju koertega käidud külavahe teepeal jooksmas.

 

Eelmise kuu sissekirjutused jäid seekord tagasihoidlikuks. Kui ei ole mõttes midagi kirjutada, siis ennast sundida mõtetut kirjutama ka ei ole mõtet. 
Kõige rohkem aastate pikkuselt taas ja taas, on veebruarikuu, mille ilma püütakse ikka ja jälle ette aimata, kuid jah. Kõik mis on rahva ilmaennustuse poolt välja hõigatud, ei ole siiani paika pidanud. Jällegi kogesin oma sisemise tarkuse võlu, et tark ei torma, pigem ootab ära. Tundub, et kohale on jõudnud ka tõelised talveilmad. 
Ja muidugi peame trenni tegema, sest ees seisab vastlapäev.

Ja hakkabki jaanuar läbi saama. On olnud külma, lund, jääd jne. Ja muidugi tiba tormi, mis muidugi meil ei tekitanud mingeid probleeme. Oleme siis uue valla koosseisus ja kutsutakse juba talimängudele osalema.
See selleks, vahepeal täiendasin toalindude ridu. Ühe nümfi ja kahe viirukaga. Üks viirukas osutus isaseks, kes ründab meie pesitsevat Bikut. Muidugi uute lindudega tekkis ka uus koolitus kohustus. Kuna vanas kodus ei läinud hästi puuri, siis meil see rutiinne tegevus. Meie enda linnud lähevad hästi puuri, siis uuel nümfipapal on juba oskused käes. Mida ta peab tegema, kui hästi nad kokku hoiavad.
Koertega käin korralist trenni tegemas, mööda teed. 
Hobustega saab ka mingil määral tegeldud.
Õhtusel hobusetoimetamise ajal oli mul suur üllatus. Järsku ei tea kust ilmusid heinarulli veerde neli sarvedega mökitaja emandat. Ma millegi pärast ei ehmatanud, nägin naguni juba mingeid kummitsulikke liikumisi õuetule valgel müüride vahel. Olles oma tegevusega pigem pühendunud hoostele, kui ühel hetkel mulle nina müks selja tagant anti. Ja kui ma vaatama keerasin, siis minu oletus, et koer annab märku, siis sellel korral hoopistükkis vanem kitseemand. Toimetasin hobused ja kutsusin vastavalt kitsekarja enesele järgnema ja nii me siis jalutasime ulualla tagasi. On tüübid kirusin mõttes, samas hea meel, et vahelduseks ikka millegagi üllatavad.

Uus aasta on ammu käes... Lumega on nii nagu on... Pidasin juba plaane isegi suusavõistlusel osalemiseks. Kuid kahtlane on, kuna hetkel uue valla alluvuses  rääkida midagi spordist, oleks nagu tühja kohaga. Praegusel hetkel puudub organisaatori huvi. Uurisin korra asja, kuid probleemi juured ulatuvad hetkel muutunud juhtimissüsteemis. Kuna uus spordiorganisaator ja muidugi muudatused haldusterritoriaalsuses. Meie valla enamusest liideti Rapla vallaga. 
Üks ajakirjanik küsis, kas mind hirmutab ka selline muudatus. Mainisin seda, et niikaua kui lumelükkamist meile pole vaja siis ei pelga. Muude asjadega loodame hakkama saada. 
Eelmise aasta lõpus välja kuulutatud mootorikütte aktsiisihindade tõusust, kuid mis ma kostan, kui juba hinnatõusus märgatavaid tendentse oli juba selle nädala alguses näha. 
Siis palgasüsteemis lisandub kõrgem tulumaksumäär, kellel on rohkem kui üks sissetuleku allikas... 
Imestasin, kui mõningad pensionärid avalikult ja mujal meedia kanalites kasutasid kõlavaid ja pahameele nootidest pakatavaid mõtteid avaldasid. 
Kui kuulata pidevat sellist hala ja nuttu rahateemade ümber, väsitab ära. Olen siiani vaikides asju uurinud nii maksu ja tolliameti kodukalt kui ka mujalt lehtedelt. Viia ennast kurssi uute maksumuudatustega. 
On tulems veel isikuandmekaitses mingid muudatused, kas oli see aprillis või märtsis...
Olen nagunii tabanud end mõtetelt, et praegune elu on väga ebakindel. 
Võtan näiteks kahe valla piiri peale kavandatav rahvusvaheline RB või meie kanti laiendusplaane mõtlev paekarjäär... 
Kuid märgata on, et hobusekasvatajaid jätkub vaatamata riigis valitsevale olukorrale. Muidugi ei usu ka ete kuulutatud maailmalõpu sündmusi... Eks siia ilma peab jätkuma kõike, neid kes hirmutavad ja püüavad enda harjumuste orjaks kõnetada... Põhiline on see, et ise peab hakkama saama.
Vaatan kõrvaltvaataja pilguga ja püüan astuda ikka reele, et mitte komistada kuhugile mingite segaduste taha...

Uus aasta on käes ja alustasin taas aktiivselt trennidega. Kuu aega pidasin pausi isegi joogatrennile. Ja nüüd mitu päeva järjest olen käinud koertega maastikul jooksutrennis.
Ka hobustele on mõne matkamise teha. Kuid ilmad pole sellised mis ühele põhjamaa inimesele meeldiks. 
Kus on meie talv?

Kuidas alustada aasta kõige viimase õhtu lugu. 
29.12 oli siis see päev, kus meie eakas viirupapa lõpuks lahkus lindude paradiisi... Mul oli tohutult kahju, et ma kodus polnud. Kuid kodus korraldati väärikas viimane ase, kuhu läks väikses karbikeses puhkama. Tundub, et ka teised linnud saavad aru, et neid liigile omaselt väheks on jäänud.

See kuu pole leidnud lihtsalt sõnu, et jagada mõtteid majapidamises kulgemises. Ilmad pole just kõige kiidetavamas seisukorras. 

Üks nädal hankisin uut varustust. Ja uued päitsed meie noore eestlase peas. Natuke rõõmsaid värve majapidamisse. Ja üldse natuke laiendada varustuse nimistut. Treenigute läbi viimiseks abivahendeid. 

Nümfid on ikka parajad pätid, kui lahedad ja ei kujuta ette elu ilma nendeta. 

Saime ühe tunnustava tiitli juurde. Muidugi üllatusi jagus mitmel rindel.

Eile sai siis lõpuks auto ka korda, hämmastav millise kadalipu ma pidin läbima. Eelmine nädal juhtumisi üks amort andis otsad. Natuke kahtlane tunne tekkis jälle, mõtte liikusid Rapla töökoja peale. Ei anna ju rahu, see mida tehti mu opelile. Õigemini mida ei tehtud. Võeti raha auto töökojas hoidmise eest ja pidurid jäeti vahetamata koos silindritega. Hiljem üllatused missugused, pidurid külmusid kinni ja kippusid aeg ajalt nii kinni jääma, et auto tagumine ratas keeldus edasi veeremast. Nüüd on nii, et kahtlen enne, kui julgen auto kuhugile viia. 
Kuid eile jah sai siis lõpuks tehniliselt niikaugele, et võib rahulikuma südamega jälle aastavahetusse minna. 

 

Taga pool, kel jalg üleval on meie Printsuke. Mulle meeldivad linnud ja loomad kes leiavad abi kohe inimeselt. Ka meie Printsu sai selle selgeks, kui jäi hätta kanakarjas, otsis kellegi inimestest ülesse ja kurtis oma kuke häälega mis mureks. Ja kohe sai tema soov täidetud. Tegelikult on lahe, kui linnud usaldavad ja inimesed nende soovidest aru saavad. Hetkel meie eakas viirupapa istub rohkem puuris, sest välja lendamisel maandub alati maha. Ja ülestõusmisega on raskusi tekkinud. Kuid puuris on tõstetud söögi ja jooginõud sellisele kõrgusele, kus meeldib tal rohkem olla. Nüüd õhtul vaatasin kuidas ta enesetunne, nii kui ma jooginõuga liikusin, otsis ta kohe omale parima koha ja jõi nii palju kui tal vaja oli. Ikkagi kergendus mulle. Näha eaka linnul on tahe elamiseks. Mis sellest, et liikumisega raskusi. Meil on hea meel, et tal elutahe olemas.

Kahju on see, et üks emane viiru lahkus lindude vikerkaare maale. Meil kõigil oli väga kahju, niivõrd kiirelt käis see asi.

Meie üks lemmikutest maiustamas porgandiga. Koju saanuna alati tervitavad oma mõnusa ruigamise ja kahe jalale tõusmisega.

Meie mõnusad pätid, kes asjatavad terve toa peal. Neid jätkub igale poole.

 

Kõige vastikum selliste ilmade puhul on puhastada mudaseid loomi. Kuid jah ilmaga võidu joosta ei suuda keegi meie külmade ilmade asemel laiub pluss kraadid ja mudane keskkond.
Üks hea asi on see, et olen saanud omale sobiva arvu sadulaid ostetud. Jääb veel mõned asjad, kuid needki on peatselt täitumas.
Autoga pean käima pea iga kahe nädala tagant teeninduses diagnostikat  tegemas. No mis sa hing teed, sõita vaja siis peab koheselt reageerima igasugustele pisikestele jamadele.
Meil oli see nädal kurb sündmus, arvata on et üks emane viirpapagoi, kes tahtis munema hakata juhtus miskit ja suri äkitselt. Muidugi oli meil väga väga väga kahju. Nagu tühi koht, muidugi otsin uut sobivat kandidaati taas.
Sel nädalal oli ühel veisepidajal konflikt noorte koertega, kellel lõppes selline rõõmupõli aga siis seadusesilma käe läbi. Mis mina arvan, mainin nii, mul on ka analoogne juhtum, kus noor koer pures ühe paari kuuse varsa jalga, mille tagajärjel hiljem tekkis iga aasta põletik ja lõpp tulemuseba aina hullemaks läks.
Olime siis alles värskelt siia kanti tulnud ja purejaks oli naabrite noor koer, kes sooritas teo peremehe enda silme all. Ma ei kuulnud, et peremees oleks koeraga pahandanud. Olles silmanud varsa jalga ja sellel ilutsevaid veriseid kihva jälgi ja kuna varss põgenemis sooviga jala koera hammaste vahelt ära tirimisega jäid siis kihvadest parajad vaod pikki kapju...
Läksin ise tol korral ponimära sisse tooma, väravast väljudes nägin metsa vahelt väljumas meest ratta ja koeraga, kes silkas otsemat teed poni suunas. Ilma igasuguse haukumiseta haaras varsa jalast ja pures... Tol korral ei algatanud naabrite suhtes mingit protsessi. Ravisin enda arvates varsa jalga nii nagu peab. Ja enda nägemise järgi paranes. Hiljem müüsin kuna ma ei plaaninud täkk varssa endale jätta. Kuid hiljem kuulsin midagi hullemat selle jalaga.
Kindlasti tekkis koera hammustuse järel mingi infektsioon ja iga aasta augustikuus taas ja taas haava koht mädanema hakkas ja loom lonkas. Ja iga aasta sellele ravi osutades pidid nad lõpuks looma magama  panema.
Kus on loo moraal, kes kannatajad ikkagi on... Koer jäi elama, aga ega mulle selle koera käitumine tol korral meelepärane ka polnud.
Mõelge enne, kui kedagi seaduse silma süüdistama hakkate, kas ikka on õige kaitsta purevaid loomi. Noored koerad suudavad teha ikka palju pahandust ja ravida hiljem veiseid, kes need ravikulud kinni maksab.
Ja teine asi, mis võtavad koerte võõrad inimesed esimesteks koerteks korraga kaks hundilaadset koera.
Lugesin huvi pärast selle teemaga haakuvad mitmed diskussioonid ja tõdemus jäi selline, et vähemalt pooled kommenteerijad õigustasid veiseomaniku ja politsei käitumist.
Ja mida annab antud loo juures loomakaitse...?

https://maaelu.postimees.ee/4320075/oma-pere-mets-annab-haid-emotsioone

Sai käidud täna koertega metsas. Kuid mis metsas käik see on, kui RMK alal laiub ju suured langid ja metsavälja veoga palju sügavaid roopaid, mille tagajärjel ma tükk aega kodu lähedal matku korraldada ei saa. Pole rada ja pole metsa... tegelikult väga kurb vaade avanes. Hetkel toimetavad mitmes erinevas metsajaos, ütleks 7 raiet piirkonnas. Kahes kohas on tegu erametsa sektorisse kuuluvate kinnistustega.
Ülejäänud juba riigimetsale. Kuid alad on märkimisväärselt suured, kuid see selleks. Metsas hetkel võimatu liikuda, kuna raiest tulnud puidu väljavedu on tekitanud silmatorkavaid kahjusid. Juba mitme aasta tagused roopad, mida ei ole siiani tasandatud on nüüdseks rohtu kasvanud, kuid seal taidlemine on ikka kunstükk... lihtsalt olla akrobaat rattal või siis laiema astumisega hobusel raskusi keskel ennast tasakaalus hoida, kuid seda on nad suutnud... 
Jah nii see on... loodusesse on tekitatud tõeline lünk. Millal kõik taastub, võtan aluse vanemaealiste inimeste tarkuse, et jah mets on küll loodusressurss, kuid nüüd peetakse siiski majandamist siiski suurejoonelisemaks väljundiks.
Kuid mis meil neljapäeval juhtus oli ikka ehmatus küll. Istusin elutoa akna all, nägin kui koju jõudis Olav, keda ümbritsesid rõõmsad koerad. 
Ühel hetkel kuulsin imelikke kiunatusi nagu oleks keegi viga saanud, tormasin õue ja mis ma nägin... jälle olid koerad metsikult kallale läinud Sassule. Olav ei pannud tähele, kes tegelikult algatajaks oli... Koerad nende arveteklaarimised on ikka vahel mõistatused. Nordik oli selles seltskonnas kõige metsikum, kes lausa lohistas Sassut oma tugevate lõugade vahel jupi maad, enne kui soostus lahti laskmast. Ja muidugi kui lahti lasknuna, tormati juba teise nurga alt kallale. sain Sassu tuppa ja koerad laiali aetud... Ja Nordik kinni. Oleme Nordikule kehtestanud natuke teised reeglid, metsas käin temaga rihmastatult. Kuna mul pole isu temale kogu aeg pulka loopida, siis eelistan pigem, kui ta veab ja saab natuke rahmeldada mind vedades. Samas uudishimu metsa tegemiste osas, kuid koer, kes tirib metsikult on raskusi sellise tee peal kõndida, mis metsaväljaveoga on rööpasse ja poriseks sõidetud.

Päevane aeg, harjumatu olla üksi loomade ja lindudega kodus. Ei ühtegi inimhinge, kuigi tunnen vajadust, et oleks kedagi veel peale minu kodus. Kuid tean, kus tuleb olukorrast maksimum võtta ja panustada kodusele elule. Nagunii kaks kuud on mul möödunud nii, kus ma peaaegu kodus üldse ei viibinud töökohustuste tõttu. 
Eile viisin Aade Sassi talli tööle. Ei olnud mulle see vastumeelt, ta ju suur inimene ning teeb otsuseid oma huvidest. Kiitsin valiku heaks, eks aeg kinnitab otsustamisjulguse... 
Olles oma toimetustega sinna maale täna jõudnud, kus aeg oli vaja lasta välja kanapidamine. Nojah, tahtsin näha uue kuke kohastumist kanakarjas. Mu kanad on uue kuke osas ikka väga jultunud. Ajades teda toidu juurest ära, miskit andsin talle eraldi ja enda juures. Alul ikka pelgas, aga kui mõistis, et teda kaitsen siis juba sõi ja lasi endale pai teha.
Tundub, et mõni nädal tagasi kahe kuke asemel on alles siiski üks kukk. Lapsed nägid, et keegi oli üks päev koera poolt puudutatud. Kuid laip rändas nii kähku, et kui ma uurima läksin, et selgust saada, mis linnuga tegu, oli viimane haihtunud. 
Kuigi oleme perega täheldanud, et Nordikul teatud kiiksud uute lindude vastu. Ja jälgib eriti tähelepanelikult. Nüüd ongi, et panen kinni koera, kui kanu vabadusse lasen, siis lihtsam kontrollida. 
Kanad on mõnusalt rääbakad (nii nalja mõttes mõeldud), vahetavad sulgi. Ja kõik maailm sulgedega kaetud ja seetõttu pole ka neist munejaid.
Mõnus päike paistab ja üks rull sai täna lõplikult hobustele ära söödetud. Mis täna veel teha, see selgub käigu pealt. Üritasin ühte saeveskisse helistada, et saada allapanuks saepuru või höövlilaaste, kuid keegi ei võtnud telefoni vastu. 

Meie kiftid pätid, kes lõbustavad, kui ma laua taga kirjutan. Fännan täiega nende uudishimu, üks lendas täna hommikul lausa pähe. Papa nümf niimega Woodie toimetas jälle teleri juures. 
Juba nende tegemisi hommikuti peale puuri uste lahti tegemist. See, et ma olen mitmest erinevast majapidamisest toonud üksikuteks jäänud isendeid viirusid. Kuidas nad nüüd omavahel on segunenud. Pikk nokk ja hele-sinine Tõnu (Koselt) on heitnud paari. Meie käelind roheline on siis omakorda rohelise papaga paaris. Muidugi meie eakas sinine viirukas tukub ikka üha rohkem ja rohkem, õnneks veel ei pea teda teistest eraldama, aga samas hea meel, kui ta ükskord lahkub ei jää meile tühja kohta. Olen nendega harjunud ja ei kujuta ette ilma nendeta elu. Naudin, et mu ümber käib elu, kui lapsed koolides või kes tööl. 
Ei oska kohe omi mõtteid kirja panna, olen täna piisavalt varane. Juba koduabilise äratuskell andis teada, et kellaaeg seal maal. Alul olin otsustanud, et voodist enne 8 ei lahku. Kuid juba ma siis sättisin nutika taha, et näha mis edasi on arendatud. Sai eile kuuuurijat vaadatud, kus siis teemaks ühe jehoova tunnistajate pere lugu. Kus üks laps, kes siis perest välja tõugatud, et ei kuulu kogudusse. Appi... appi, tahaks karjuda... Jube mis toimub... miks? Peavad kannatama lapsed, jällegi saavad mu emotsioonid laksu, mis mulle kuidagi pähe ei mahu, kus olid naabrite silmad, kui laps oli hädas. 
Ma ei kannata, kui lapsi karistatakse füüsiliselt kui ka vaimselt... Olen aastaid olnud selle teema vastane. Ei ole oma lastekasvatuses karistust kasutanud. Põhiline osa on ikka mõistmisel ja rääkimisel. 
Võtsin teatud kasvatusmentaliteeti omaks T.Toometi perest nähtu. Kuidas isa V. Toomet võttis poisid, kes päeva ajal olid korraldanud ulakusi siis, avatud õhtuvestlusele. Kuid sellest puudus karm hoiak, pigem rahulik analüüsivas vormis vestlus. Mis oli tunduvalt tulemuslikum. Ja olen endalegi sarnast suhtlemisvormi lastega rääkimisel arendanud. Ja ütleks, et lapsed on suured ja tulevad siiani nõupidama. Või teavitavad, mida nad nädala lõpus tahaksid teha... 
Ja alati on mul hea meel, kui saan olla kuulaja ja hea mõtete jagaja. 
Kahjuks ei saa ma üle enda võimete hüpata ja seega piirdun oma ringkonnas laste kaitsmisele pühenduda, ehk siis kui näen, et keegi tarvitab vägivalda lapse kallal sekkun või on lapsed hooletusse jäetud. On juhtumeid, mida ma siia lihtsalt ei jaga ei lähe enam minu blogi sisuga kokku, aga ma ei saanud oma mõtet eilsele saatele jagamatta jätta. 
Olen isegi usklik pere, kus meespool tõsiusklik

Nii kui mul vaba päev tööst, siis taipavad seda kohe neljajalgsed. Ja kuhu nemad siis mind nõuavad on metsa. Olen pikka aega vältinud koertega metsa minemast. Ikka nende ülienergilisuse pärast, esimene asi on häälekas ja karglemine rõõmust... 
Kuid eile valmistusin metsa mineku osas kapitaalselt. Haarasin mööda minnes lisaks pikale juhtrihmale veel traktoristi kõrvaklapid. Ja paigutasin kõrvadele, enne koertega kohtumist. Ja nii kui ma nina õue pistsin olid ka koerad nii rõõmsad, et Nordik oleks suurest rõõmust mu pikali tormanud. Püüdsin läheneda koertele nii, et nad rahuneksid, ainus kes suutis mõista mu mõtet oli Nordik. Kuna suhtlesin ranges keha keeles, siis peatselt istus ta mu ees ja ainiti otsa vaadates. 
Esimene kontakt koeraga loodud sain kinnitada ka rihma... 
Mulle meeldib andunud koera pilk, kui koer äraootavalt ootab otsa vaadates. Ei tahtnud Nordikut vabalt metsa jooksma lasta. Kuna Sass ja Sofie on alati mu tähelepanu väljas, siis nendega pole probleeme. 
Ja jõudsin siis erakinnistule, kus hetkel võeti metsa maha. Esmane mulje oli ohoo... Kuid õnneks oli metsaomanik juba õigel ajal teavitanud oma maal toimetamisest, siis olin nagu juba vaimselt ootamatusteks valmistunud. Muidugi mul jälle kindlasti veab siis saan järgmise aasta kevadel taas istutustöid teha. Natuke maad edasi, juba RMK kinnistusse kuuluval metsamaal liikudes hakkas silma jälle ulatuslik raielank. Ooo jaa, traktori jäljed reetsid kust suunas tulnud ja läinud oli. Ja üldse ühel päeval kuulata metsas toimetavatest metsuritest kostus kõrvu umbes neljast kandist... 
Juba fb hõiskasin maha, et peatselt hõikan Kabala rahvale lehvitades tervitusi... aus olla, kui jätaks veel kasvueas ja alles kasvutuure ülesse võtvad istikud varasemate aegade raielankidel, siis jah ei saa veel neid metsasteks tükkideks nimetada.
Elu üks pool on kummastav just metsamajanduse  poole pealt, kas mitte ei lõhuta looduslikku tasakaalu metsade tiheda mahavõtmise näol.
Miks muidu metsloomad juba linnadesse trügivad, kuna on vähenenud elupaiku ja olelusvõitlus on viinud selleni, et kõigile ei jätku enam toidupaiku.
Nii vähe kui ma kodus saan viibida vaatan alati oma karja seisukorra üle, jätkuvalt tänan oma tublit koduabilist.
Üks noor hobene oli eile nii huvitatud minust, et lausa oma pea mu õlale nõjatas.  Sügasin teda siis kaela pealt ja lõua alt, ta lausa pigistas mõnust silmad kinni ja nautis minu sügamist. 
Toas olevad linnud korraldasid päikese paistel tõelise kevadise laulutrilleri... Muidugi seda juhtub ikka iga päev, kus üks hetk tuba muutub linnulaks, rääkida miskit on võimatu. Kuid minu jaoks on see nii mõnus ja nauditav...
Õue lindudel (kanad) on hetkel sulgede vahetamise aeg, kõik kohad on lahtiseid sulgi täis ja munemist hetkel pole. Teadmine, et neil see puhkeaeg, siis peatselt, kui suled taas seljas jätkub jälle munemine...

Kaunis 3.Novembri hommik (päikesepaisteline)

Novembrikuu-hingedekuu, eile oli siis see päev, kus pidi süütama oma lähedaste mälestuseks küünla...
Juhtusin üks päev kuulama Tre raadio saadet kus vestlust juhtis Anneli Pärna, kes võttis saate ajal telefonikõne Märjamaa valda kuuluva Sillaotsa talumuuseumi arhivaari-ajaloolase Liivi Miiliga, kus räägiti siis erinevate rahvatraditsioonide kombestikku hingedepäeva tähistamisel.
Minu traditsioon on kodus kogu novembrikuu jooksul põletada küünalt. Surnuaeda päeva pealt ei jõua, kuid mööda sõites 2.11.2017 Nissi surnuaiast (jääb Pajaka, Russalu poolt Nissi sissesõidu tee äärde).
See nädal on möödunud kodus olemisega, kuna ilmad on nagu nad sügisesel ajal kipuvad olema, siis ikka liiklemiseks kasutan ilmastikuoludele vastavat liikumiskiirust. Sai käidud kolmapäeval linnas, alustasin Jüris asuva Scandagra põllumajandustoodete müügiga tegeleva ettevõtte külastusega, uudistasin hobuvarustust ja leidsin lakukivide erinevuste hulgast biotiini sisaldava soolakivi bloki. Võtsin ühe prooviks hobustele, kuid otseselt infolehelt polnud loetav, millest lakukivi koostis seisnes.
Sai veel käidud Hobukeskuses mille asukohaks on nüüd Suur-Sõjamäe alguses. Parkimine 
Sai päris palju linnaliikluses sõidetud. Otsisin shetlandi päitseid. Kuna ühes kohas oli, otsustasin, et tutvun hindadega. Jätsin ostmata. 
Selline teema, et Nordik jätkab ennastunustavalt hobuvarustuse närimisega, nüüd oleme ise väga tähelepanelikud, et miskit enam ripakile ei jää. 
Ja muidugi üks kurb sõnum ka, 1.novembri päeva ajal leidsime kanakuudist surnud kuke ( alles hiljuti üks noor inimene tõi meile, kuid kes eelmine kuu lõpetas oma elutee enda käe läbi). Samas kummastav ja uskumatu ning enda peast korra läbi käinud, et kas perenaise hing tuli järele... Mõistus tõrgub uskumast, kuidas nii järsku noor kukehakatis sureb...

Uskumatu kolmas päev on olla kodus. Ühtepidi harjumatu teistpidi tõrgub enda mõistus ka veel uskumast. Võtan vabu päevi vabalt ja kuidagi kodustesse tegemistesse süüvides. Õnneks eelmise nädala lõpus kanadele jõusööda sain.
Imestan, et inimesed on ikka ää pööranud oma hällufiini tegemisega... Mul lihtsalt küll ükskõikne hoiak. Kuid igapäevaselt röögitakse nagu oleks tegu eesti rahvusele omase ringijooksmisega. Kuhu jäävad meie vanad traditsioonid Kadri ja Mardi päeva jooksmised... Ikka kipub massidele omaksvõtmisena ikka eht ameerikast pärit liikumised. 
Tänane ilm super.
Ahjaa, alustasin seda õppeveerandit jälle Tallinna ühes erakoolis loodusringi juhendamisega. Iga kord tabab mind uued üllatused. Seekord meeldiv üllatus, et mu tunni pikkus on nüüd 1,5 tundi. Ja eile siis esimest korda ka tundi andmas käisin. Igal juhul see õppeveerand saab mul põnev olema.

Koolivaheaeg hakkab läbi saama... Ja lapsed taas koolipinki naasemas.
Koolivaheaja algus algas selle nädala alguses õõvastava õnnetusjuhtumiga Harjumaal Tagadi sissesõidu tee alguses, Kurtna poolt... Hukkus veoki kokkupõrke tagajärjel kolm hobust. Esialgne sündmuste ahel sai alguse siiski kahe hobuse momentse hukkumisega, kuid ühele langes osaks pikem piinarikas, kuigi hobusele manustati valuvaigisteid. Kuid nelja tunni pärast langetati otsus jäädavalt magama panna. Tegu oli kahe noore tori täku ja ühe tõug veel välja selgitamatta. Loomi järelvalveta jätta on ikka omaniku süü. Kahju loomadest ja eks šokk kõigile, eriti et hukkub korraga kolm looma. Isegi veistega pole sellist õnnetust veel kuulda olnud, kuidas see ikka... 
Olles eile autokoolis käinud, isegi õppejõud kes liiklusseadusi jagas ütles, et tema mõistus ei võta kinni, kuidas on võimalik korraga kolm hobust... eks sama olen mõelnud isegi...
Mingi päev sai toodud uued kuked... kukekesed alul olid pelglikud, kuid söögiga meelitasin neid kanadega kokku. Lõpuks tekkis neil usaldus, nähes, et neid keegi taga ei aja. Must kukeke võttis endale mustade kanade karja, kuhu sulandub juba sulevärvi järgi ainus eristumisel aitab tema kasv. 
Eile õhtul korra kanu kontrollima minnes, siis kuked istusid kõik ühel õrrel sõbralikult. 
Ja muidugi esimese lumesaju mainimiseta ka ei saa. Esimese lume saju korral said hobuse ulualla lastud ja üks päev ka sees hoitud. Ei raatsind ise õue minna, mis siis veel hobuseid sulava lume sisse lasta. 
Kui räägitakse, et esimene lumi sulab alati, siis pole esimene lumi veel kuhugi kadunud. Muidugi kaos oli üleüldine, kuna meie valla piiridesse jäävad riigimaanteed olid pikalt lükkamata lumega, piirduma pidi ühe rööpa paaris sõiduga. Kuna mul tagasilla veoline massin, siis eelistasin vastutulevad liiklusvahendid mööda, et ise jätkata kodu teed. Isegi minu manöövrit märgati ja jagati vastavalt nagu liikluskultuur ning vastavalt viisakusreeglid kellegil mentaliteet andnud on

-3 kaunis päiksetõusust sillerdav hommik.

Kui mainida, kuidas kulges hommikune ärkamine, oli see vast naljakas. Kuulsin läbi une, nagu oleks minu mobiili äratus ja automaatselt haarasin mobiili, et sulgeda äratus. Võtsin kätte ja uudistasin, et no mis sa kostad ei olegi minu mobiil. Helin kostus aga teisest toast, tegu vanema tütre omaga, kes asutas ennast hommikusele bussile. Naersin omaette ja keerasin teise külje ja magasin juba sügava unega, ärgates alles peale 9. 
Eile sai tehtud üks tunnine matkake, kuna Anete tahtis oma hobust sadula all proovida, siis sai sellepärast lühike teekond ette võetud, kuna noor hobune väsib, siis peab trenne ja matku esmaselt tegema lühiajaliselt. Noorel hobusel ju lihastik veel nõrgem ja vajab järk-järgulist trennikava. 
Tegelesin ühe probleemse noore märaga, kes jah alul põgenes, kuid läheb pingesse. Pärast võisin teha ükskõik mida...
Muidugi on asju mis tuska teevad, saime teada tänu naabrimehe värskelt toodud ponitäkule, et meie Teeba tiine polegi. 
Katariina saatis üleaia armund pilke ja kuigi palju ninapidi kokku suutsid ulatuda. Mõtlen, et järgmiseks aastaks peab vist aia teistmoodi rajama, kuna naabril ju ponitäkk. Ja mul ponimärad, kel tee vahel võib võtta lennates üle aia, vähemalt ise aastatega selliseid kogemusi saanud. Nii nagu Kukerpillide repertuaarist laulusõnad...
...ei takista vallid, ei takista kraavid, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar...
Ahjaa, tundub, et naaber tegi vahetuse ponimuula mära vastu, et vast ebaõnnestunud paaritusi siis omale üks poiss majja tuua. 
Muidugi hetkel teadmatus, kas mu kolm mära kindlalt tiined on... ei tea veel. Kuigi kaks mära on paksust korralikult võtnud... Kas see veel tiinet olekut teavitab ei julge veel öelda, eks aeg näitab. Kuid suhtume enda teadmisega, et tegemist oleks siiski tiinete loomadega...

Mõnusat päeva ja päikest kõigile

Üle pika aja siis päikest näha... Nüüd vist tulebki aeg, mil peab juba päikse olemasolust loendatud päevi maha pidama. Eile hommikul ilmateadet raadiost kuulates tekkis mõttes küsimus, et kas ikka tuleb. Kui Portugali loodustulekahju udu ja Sahara kõrbe liivatolmu kooskõlas meieni lauspäeva ajal üle eile keset päeva sellise tunde valmistas nagu kohe kohe algaks öö. 
Mul selja taga tooli selja peal istub valvas nümfipapa, kes vist hoiab silma peal, mida ma siia toksin... Muidugi tegelikult sooviks ta siia arvuti klahve nokaga proovima, kuid teatud argus inimese ees veel hoiab tagasi tegudele. 
Käisin nelja koeraga metsaheinamaal niitmas käsivikatiga... oo jee nojah oli vast vali haukumine kui ma selle loa andsin endaga kaasa tulla. Ja üsna mitu head meetrit ikka kõrvulukustava haukumise saatel metsa kadusin. Vähemalt naabrid teavad, et olen kodus ... 
Esimese niiduvaalu järel sai selgeks vikatit on vaja veids tuunida nii tera vaheduse osas kui ka lüsi  külge kinnitamise osas. Loksus teine ikka korralikult.. 
Mida veel täna korda saata, seda veel paistab, aga igal juhul päev on juba oma alguse saanud ja loomad üle vaadatud ning mõtteid siia sinna loksutatud, aga eks õhtu kätte jõuab, siis selgub mis tehtud ja mis tegematta... 

Super tehtud, saigi käidud siis caniskrossil koeraga jooksmas. Eks peab ennast rohkem treenima hingamiserütmi ja jooksmise sünkrooni osas. See oli kahe päeva võistluses väga suur samm minu jaoks. Teise päeva tulemust parandasin kõigest ühe minuti võrra. Kuid see selleks, kui ikka füüsiline vorm vastupeab siis okei, aga just hingamise töö on hetkel oluline, siis tekib ka distantsil rohkem edasi mineku jõudu.
Ega mulle selline jooksmine ei meeldi, kus ma pean mööda rada jooksma, kuid vahelduseks orienteerumisjooksudele on see alternatiiv ning natuke vaheldust. Ja tegeleda koeraga, kes oli ambitsioonikas jooksja ning vedaja esimesel päeval, kuid teisel päeval pidin juba Sassut tagant õhtutama, et ees jookseks. Probleem oli  suurenenud vajadus joomise järele. Eks mul endal ka jooksmise lõpuks ikka kurk kuival. Hea meel oli testida kahe päeva jooksmisega oma füüsilist vormi ja leian, et 5 km joosta ajaga 38 minutit pole paha tulemus. Oli see mul osaleda esimest korda sellisel krossil. Peatselt pean külastama veti, vaja koertele täiendavad vaktsineerimised teha, kuna eelmise tegemisest hakkas aeg täis saama. 
Üks meie pere probleemiks on tõusud, kuna meil ainult lauskmaa, siis pole kodu lähedal harjutamise võimalusi kui Palukülas või mujal Lõuna-Eesti kuplite vahel. Kuidas võtta mäge ja laskumisel puhata nii, et oleks kehal mugav. Olen pikamaa suusataja siis tean milline peab olema füüsiline vorm tõusu võtmisel ja laskumisel, kuigi tegu vahenditega, aga ikka mingil määral üksteist täiendavad alad. 
Miks just koertekross, et saaks oma koertega koos midagi teha. Kasvõi jälle see ööbimine Laiksaare metsaonnis. Elav tuli vastavas tulekoldes ja öö läbi selle hoidmine. Samas koerte meeleolu jälgimine. Samas väljast kostuvad loodushelid (tuul kohisemas puude latvades, oja mis vulises oma vee kogusega ikka täiega, lisades loodusmuusikale ikka mõnusaid unelaulu noote). Nautisime täiega seda loodusnurgakest, sai olla oma mõtetest vaba ja lihtsalt tunnetada kohta. 
Muidugi üks üllatusmoment veel, saime teada, et metsaonnile on võimalik ka teisest kandist lähemale saada. Ja nii me auto parkisime juba majale lähemale, kust oli juba parem asju transada onni. 

Meie Nordik kes kaika fänn, oma järgmise pulgaga onni lävel anuva pilguga nõudmas... pliiz ainult visake. Ma kohe toon ära... 
Kuid järgmisel päeval ei olnud temastki suurt jooksjat. Kuna enne jooksu läks pulga ära toomis mänguks siis sai hasart nii tugev, et ei suudetud loobuda ning stardist minekult oma pulk loovutati fotograafile mõttega, et viimane viskaks... Kuid tüdrukul tekkis sellega ajakadu, kuna Nordikul muud enam peas ei kõikunud, kui tema kallis pulk... 
Finisheerudes, siis tüdruk mainis, et praktiliselt pidigi tagant kogu aeg õhutama. Kunagi ei tea mis võistlusmomendilt ette tulla võib. Nii ongi, et peab harjutama kogu aega. Muidugi seda tehtud ka, aga siiski, ainult kodu ei ole ainus treeningkoht, et koer oleks ka sotsiaalne siis peab harjutuskohti lausa valima. Siin on veel mõtlemisainet meie perele veel küllaga, kuid mõte on jätkata, asi oli osalemist väärt. Nautida seda looduslikku paikka ja ootamatu kohtumine oma kunagise kutseka aegse kursaõega, kellega ütleks oli ka selline läbi saamine. Need kes ei armastanud pidutseda ja suitsetada hoidsime ikka kokku. Ja siiani olles kuulanud ära Inga elukäigu ja lood, sain enda omagi natuke jagatud... Mis teha me naised peame olema ikka need vastutavad osatäitjad, kui kellegil kaob jalge alt pind. Ja nii oli see lühiajaline kohtumine, kus saime olulise teabe teada üksteise kohta.
Koju jõudnuna, natuke sai väike kohvi drink tehtud, kui kavala ilmelised tüdrukud mul praktiliselt särgisabast kinni hakkasid ja sadulasse istuma meelitasid. Muidugi võtsin nende poolse kutse ratsutama minemiseks hea meelega vastu. Saigi kahe tunnine metsamatk tehtud ja mis oli meile piisavalt nauditav. Kaunis sügis ilm, kohtumine suuremat sorti tiibeti mastifi ja tema omanikuga. Mainisin, kui viisakas koeraomanik, et püüdis koera kiiresti kinni, et saime mööduda vaikselt. Kuid Tassa jäi ikka igaks juhuks suurt, karvast ja natuke haukuvat mõmmilaadsusele kalduvat koera põrnitsema. Tajusin hobuse pinget ikka viimase rakuni. Mis teha, kui säherdust peni trehvatakse ikka esmakordselt.
Koju naasnuna nägime ühte uhket massinat, mille järel hobuveo treiku ja selle ees siis naabrimehe massinat. Arutelu käigus mõtlesime, et kas tuuakse või viiakse... Pärast selgus, et Suuresti talli väike poni täkk Harley jõudis oma rännuga meie naabrimehe ponikoplisse. Hmm... nojah teada värk eks näe... Ollallaa... 

Viimane nädala lõpp oli siis meil tegus. Osalesime taas Velise laadal. Nii nagu ikka saatis meid jälle vihmased ilmad, kuid õnneks seekord sai teekonnal  vähest vihma.
Seekord kolm mu enda last ja kaks võõrast. Tagasi tulles sai üks ratsanik enda omadest välja vahetatud ja asendatud ühe noorema tütarlapsega.
Mina olin jälle transapoiss kes varustust koha peale vedas ja toitlustamisega tegeles.
Juba teab mitmendat korda püüan siia sissekannet teha, kui vaim ja mõtte kuidagi suikuvas toonis, siis mõtet kuidagi sulejooksuga kuidagi toetada ei suuda.
Muidugi valimised lisaks on toonud lisapingeid kohalike omavalitsuste kadumisega häälte otsimisele, et nii mõnigi on tulnud küsima, et keda valin. 
Üks pilt siis enne tagasi sõitu Sillaotsalt kodu suunas. Pildi tegi Jüri Kusmin, hetkel ei oska öelda, mis ametit ta küll peab, kui on laadad siis tema esitleb muuseumi eksponaatidest mõnda uunikum masinat.

Kuid hea, meel Velise laat seekord taas selja taha jäi. Ja lapsed kes kaasa lõid ratsamatkal jäid ka teekonnaga väga rahule. 
Super rahulolu, et asjad jälle toime said...Järgmine aasta taas...

Sügiseselt kaunid päiksepaistelised ilmad on toonud välja nii mitmed kliendid ja ratsahuvilised, et nädalavahetus perele möödus hobuste ja klientidega tegeledes. 
Lilii Marleen istub sees ja söötmine ning tegelemine käibki temaga sise tingimustes. Mõte tiksub, et peab tegema ühe väikse tara, mis natuke kõrgem ulatudes hobuse peast üle. Esialgu mõte.
Ega ka eilsel ilmal viga polnud, kui ise hommikustel tundidel öötöölt koju naasta, siis ikka koduses miljöös zombi olek esimestel tundidel välja lööb. Tarkus tarviline vara, siis ikka tasa ja targu eluvaimu sisse puhumine toimub vaikselt, et natukese haaval elule tagasi jõuda. Magama ennast ei luba, sest järgmine öö mööduks sootuks unetult ja miks vaevata. Pigem väsitada ennast korralikult ja õhtul ajaliselt jala pealt kukkuda... 
Ja hästi toimib, vähemalt minu peal küll.
Eile jah sai tegeldud mõningate kabjalistega ja veel olulise osa väike ponil kapjade värkimisega. 

Eile oli päris tihe tegemine, pidin jõudma väikese ajaga palju ära teha.
Alul plaanisin kanu tooma minna, kuid kaalu kauss langes auto ülevaatuseks ettevalmistusele ja nii see tegevus alguse saigi.
Kõige pealt auto seest ja väljast korda jne.
Kui see käik selja taha sai, koju tagasi jõudnud, leidsin eest mõtliku koduabilise, kes andis teada, et Pipi kadunud. Asusin minagi õuet ja majaaluseid ruume kontrollima, kus võiks asuda Pipi. Muidugi mitte leidmise korral tabas laviin igat masti mõtteid. Kuid siis rahustasin ennast, koer ei tohiks kodunt kaugemale minna. 
Katsetasin mõned korrad linnukoera vilet, kuid seegi andnud tulemust... Sofi läks ekstaasi, arvas, et saab metsa minna...
Istusin välis ukse ette maha, kus siis kohe maandusid koerad, kes kõik kolmekesi ainit mulle mõtlikul ilmel otsa vaatasid. 
Ja siis plahvatas, et küsin koertelt, kus Pipi on...? Nojah esimene kes tõusis oli Sofi ja sööstis mõnusa sörgiga rehe alla ja suundus kus asusid puuriidad... eeem ja võttis sõnatuks. 
Ei osanud kohe selle peale tulla, Pipil tegi kasvaja valu ja selle tõttu puges peitu tööristade riiuli alla. 
Ma tänasin Sofit, et aitas mul Pipi leida. Katsetasin, et saaks koera välja meelitada, kuid jätsin esmaselt rahule ja ootasin, kui ta ise ilmub välja. Ja ei läinud enam kaua, kui ta välja tuli. Sain teisele abi anda, mis vajalik.
Loomad ja loomad on ikka lahedad tegelased.

Eilse teema jätkuks mainin nii palju, et koerale mõjus see, et tal pole tema kiusajat sõbrannat, kes talle aeg ajalt hambaid nii hullamise mõttes vetruvasse kasukasse poetab. Ja eile ja täna on selline rõõmupall, et hoia ja keela. Muudkui nõuab, et läheks metsa ja mitte üksi, eks ikka kambakesi.
Nii muidugi avastas mu vanem tütar eile, et Kati valjad on ühe koera hammaste alla jäänud ja nii ribadeks ma pole veel ühtegi asja veel näinud närituna, kui siis Kati uued valjad. Natuke mõru meel kohe. Kuid keda või kellega sa pahandad...
Kurb meel, pean ju uued hankima ja jälle välja käima rahasid. 
Täna sattusin nägema, kui Nordik oksendas ja kiikasin uudishimust, et mida siis maost väljutatud mass sisaldab ja üllatuseks hakkas silma alõõtsa seemned ning seedumata kestad... Hmm paneb mõtlema... Ja natuke sappi...
Jällegi analüüs ... miks sööb neid... Pean miskit tema söödaratsioonis jälle muutma, kas on vajadus teatud mineraalide järgi...?
Tean seda, et mõnedele koertele meeldib marju süüa, kuid viimastel aegadel on tekkinud Nordikul täielik isuväärastus, mis paneb ümber hindama ja analüüsima söötmise teemat.
Aias tiiru tehes avastasin, et ühelt austerservikupakult olid seened ära söödud... Ja tekkis jälle küsimus, et kes siis seda veel teinud on...? Naljakas, et inimtoiduks kõlbulik sobib mõnele olevusele veel...
Nautisin täna täiega hommikust aega kohvitassi ja oma toalindude seltskonnas. Nümfid üllatavad ikka ja jälle, samas viirukad on põnevad tegelased, kui nad kas lendavad või uudistavad mingi eseme ümbertõstmist toas.
Vaatasin koju toodud noore mära kapju ja masekas tuli peale... Pean jälle kapju lõikama hakkama. Tuleb see töö ette võtta nädala lõpus, kui mul neid jala hoidjaid väheke rohkem kodus on.
Täna võtsin siis muinsukaitseametiga ühendust ja suheldud ühe hoone teemal. Lõpuks sai asjad liikuma lükatud... Kirjutasin maili ja eks loodame peatselt vastuse.

Loomad ikka oskavad üllatada. 
Kas siis hea või halvema variandi kasuks. Ei oska öelda. Kuna mõte on järgmine kuu koerte krossil osaleda oma eaka sõbraga. Tuli mul pakkumine ööseks valvama ühele objektile minna, asukoht kodust ikka tiba kaugemal, kui tavaliselt. Mõte hea võtta oma lemmik kaasa. Nojah, põrgu läks lahti esimeste meetrite peale. Tegin mitu tuhat tegemist, et koera ärevust mõista. Kuid mida kaugemale kodust ja sihtpunktile lähemale jõudsin, seda hullemaks haukumine autos muutus. Mõtlesin pingsalt, et mis võib koera ärevust küll põhjustada? 
Ka isegi öine koera käitumine andis mõtlemisainet. Kuna tegu raudtee lähedusega, panin koera rihma otsa ja see ei meeldinud jälle Sassule. Keha keel oli selline väga süüdlaslik ja alandlik. Püüdsin koerale selgitada olukorda, miks ma nii teen. Kuid mu jutt oli ainult kurtidele kõrvadele. Ka järgmise päeva hommikune tagasi sõit kulges koera rütmilise haukumise saatel. Koju saanuna, puhkasin hellaks haugutud kõrvu... midagi suurt ega kõva heli kuulata küll ei jaksanud. Mainisin ka lastele, millega Sass üllatas mind. 
Muidugi, siis meenusid kõigile, et Sassul oli viimane sõit ka juba ärevushaukumisega, kui me Luitekrossile koertega läksime. 
Teise öö valvesse minekul ma valmistusin aegsasti ette, ostsin paki korralikke konte, et vahetult enne sõidu algust koerale ette anda. Ja mis kena vaikne samas mul tekkis kohale jõudes kerge hirm, et koer järsku on surnud, sest kordagi selle tunni ajase sõidu korral ei näinud pagasiruumi 
eraldava võre taha ilmumas koera pead. 
Ja kui ma arglikult pagasiruumi piilusin, siis avas rasket und nautiv Sass oma silmad ning avasin pagasiruumi ukse, et välja kutsuda, kuid vist kere liiga täis head paremat, keeldus koer välja tulekust. Mis siis ikka, tegin esimese ülevaatuse objektile üksi, mõtlesin mis nüüd koeral on. Natuke ise ka juba paanikas. Pärast teist katset, oli koer nõus minuga ühinema, kuid mitte kaugemale minust ja ikka sooviga tagasi autosse pääseda. 
Kartsin, et andsin liiga palju konte järamiseks ja nüüd ei jaksa 10 aastane koer minuga koos valves olla. Nojah, pidingi  viimase öö üksi väljas käima, koer keeldus autost lahkumast. Ohkasin raskelt ja mõtlesin, et mida ma küll nüüd valesti jälle tegin. 
Muidugi mõnus oli sõita, kui keegi haugu vahetpidamata.

Mõnusss... kodus olla.
Lasin täna siis mõni päev sees olnud Leedi Milla karjamaale, et saaks natuke tuulutada ja liigutada. Paistetus oli juba eile õhtuks maha läinud ja haava välja nägemine okei. Kuid jälgima peab. Paar päeva oli veel kabjalisel palavik ei kraadinud, aga magamisasendist ja vähesest isust tegin omad järeldused.
Täna hommikul looma tervislik seisund ja eile andis juba mullegi hea enesetunde. Vähemalt hullem sai seljatatud. Kuid eks järel ravi on veel teha. Igal juhul elame näeme.
Üritusi ja tegemisi jätkub septembrikuussegi, vähemalt aja osas pean olema hea organiseerija.
Tegelesin koertega, tundub, et mu keha keel on väga heal tasemel koertega suhtlemisel. Mu lemmik koer saab aru, kui luban tal metsa kaasa ja teised koju peavad jääma. Ühtlasi valmistume jälle koertekrossiks. Üks tütardest on loobunud osalemast siis otsustasin, et koerad tegevusetuks ei jääks, et võin ja kah 5 km distantsi läbida vastavalt oma võimetele. Kui juba kahe silla ajavõtuga retkel 10 km mulle naljanumber läbimiseks on. Mina kes ma eriti suurt jooksutrenni ei tee, kui ainult kuus korra orienteerumist teen. Siis tavaliselt lastega trennis pean ma läbima jälle pea 10 km distantse.
Vaatan oma papagoisid ja tõsimeeli ajavad oma kohaloluga naerma ja kaasa elama nende tegemistele. Nümfipaar on veel leidlikumaks läinud, täna anti juba vastu pead tiibadega, kuid see ei häiri. Miks nad nii teevad, sellepärast, et viirukate puur on omastatud ja sinna ei või keegi läheneda.
Uus viirumamma kes veel nimetu jalutab omapäraselt merisigade puuri serval ja pakatab uudishimust. Ja nüüd mil ma siis arvuti taga teksti toksimas, tahab lennata minu peale, natuke pelgab, muidu on tegu inimest usaldava linnuga.
Koju jõudes pistsid puurist oma ninad neli emast merisea mammat, mõnele sai veel mööda minnes pai tehtud. Eks nad ootasid head paremat.

Minu lemmik koer Sass, kellega on väga sügav kiindumussuhe. Ma ei saa kunagi ilma temata metsas käia. Kui ma teen midagi, siis ta lihtsalt lamab minu läheduses ja on ülimalt rahul, et ma hoolin temast.

Teine lugu puudutab eelmisel aastal Tori hk tõumärade saatust. Kuna ühe hobuse teekond väga traagilise lõpu leidis ja kuna tegu pideva pori loopija isikuga, kes väga rind ees kõikide tegemisi kärme kritiseerimas...
Alati kriitikat sisaldavat diskussioone lugema pidanud. Ei hakka nime siin mainima, aga olen ise jälgija rollis olnud, siis jah...

On tore, et meie hobusekasvatajate ühine õiglustunne lükkab seda teemat üha rohkem päevavalgele. :)
Samuti võin olla väga uhke tütar oma ema üle, kes võttis vaevaks kirjutada ja paljastada loo tõeline nägu, mida on siiamaani pidevalt mingil määral varjatud.
Kuna ajalehe artikkel on tasuline, siis lisan siia juurde ka originaalse kirjutise, mis on veidi pikem kui ilmunud artikkel.
Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehes ilmunud artiklit Torist Valgamaale U.Wohlrabi juurde viidud väärtuslike märadega toimunust, omaniku esindaja (Maaeluministeerium) ja pidaja U.Wohlrabi seisukohavõttudest.
Kuna Hoidile saatusliku looga seonduvalt on mõlemal osapoolel (MEM ja U.Wohlrab) oma negatiivne roll, tahaksin selgitada tegelikkuses toimunu tagamaid. Seda enam, et sotsiaalmeedias artikli järelkajana on inimesed küsinud selgitust mitmete asjaolude kohta.
Artiklis selgitab MEM esindaja, et Hargo talus käis veterinaarametnik pidamistingimusi kontrollimas. Jah, seda tehti esimene kord siis, kui 2016.a. septembris Tori Hobuse Selts saatis ametliku protesti MEMi märade üleandmise vastu U.Wohlrabile pidamiseks. Selle kontrollimise ajal oli meil imeilus „vananaiste suvi“ ja loomulikult oli kõik nõuetekohane. Teine kord kontrolliti pidajat 2017.a. juunis ja loomulikult ei olnud suvisel ajal mingeid nõuete rikkumisi. Iseküsimus on see, et ei viidud läbi juurdlust, miks on hobune sellisesse seisundisse jõudnud, et kahjustab Hargo talu hobusekasvatuse mainet turistide silmis (U.Wohlrabi väljend) ja soovitakse hobusele eutanaasiat. Septembris saabusid ju Hargole normaalses konditsioonis hobused... Rohkem ei ole seal kontrolle teostatud.
Hobuste vabapidamine on tõesti Eestis levinud ja iga omanik teeb seda omal meetodil. Hargo talus ei ole kunagi olnud tallivõimalust , vabapidamine toimub suhteliselt väikestes piklikes koplites, milles nõuetekohased varjualused . Probleemiks on seal olnud alati asjaolu, et niisketel aastaaegadel muutuvad need kitsukesed mustal savimullal olevad koplid tõelisteks porimeredeks , hobused seisvad kas varjualustes või kõrgemal kuival saarekesel vastavalt oma karjahierarhiale. Ja eriti viimastel pehmetel niisketel talvedel on seda poriaega 4-5 kuud... .Sellel ajal ei ole ükski ametkond Hargo talus pidamist kontrollinud... On ühtmoodi nii inimkonnas kui loomariigis: osad indiviidid kohanevad nende tingimustega (paremini siis, kui nad on sinna sündinud), osad indiviidid mitte. Ja üldiselt on teada,et vanemaealistel on kohanemine uutes tema jaoks ekstreemsetes tingimustes väga raske, kui üldse.
Nii juhtuski see, et üks vanadest märadest( Hirande 19a.,Hoidi 22a.), kes viidi sellistesse temale mittesobivatesse tingimustesse ja jäeti sinna vastustustundetult, kui oli näha, et need tingimused ei sobi. Kuid hobuseinimese ja veterinaarina arvan, et põhivastutust toimunu eest kannab süüdimatult nende hobuste pidamist taotlenud U.Wohlrab. Ta ei arvestanud vanade hobuste eelnevat pidamist, nende iga, puudus vajalik valmisolek vanade hobuste heaolu ja pidamist arvestades ning tahe majanduslikku kulu kanda selleks. U.Wohlrab esitas sotsiaalmeedia kontolt välisriigi kodanikele taotlusi Hoidile annetuste tegemise osas. Viimases postituses 08.06.2017 lubas ta Hoidile, kelle tervis küll veidi kehv, head elu ja puhkust ning palju eluaastaid Hargo talus. Aga samas juunikuu lõpus läks teele taotlus Hoidi eutaneerimiseks....
Ja mis puutub artiklis MEM esindaja poolt mainitud loomapidaja U.Wohlrabi poolt “pöördumine veterinaaride poole“ väljendi osas võin öelda, et minule teadaolevalt tavaliselt selles talus ravi teostavad veterinaarid Hoidile sellel aastal raviteenust pidaja soovil osutanud ei ole, küll aga k.a. juunis ja hobu viimases lõpus omaniku poolt tellituna. Jah, hobune suri kliinikus, ta viidi sinna püüdega veel aidata ja kui ei õnnestu seda teha, siis selgitada surma põhjus. Kuna oli tegemist väga väärtusliku vanatüübilise märaga ja teades U.Wohlrabi tegelikku tausta ning „meetodeid“, siis olen kogunud sellekohast informatsiooni enne oma postitust sotsiaalmeedias. Nüüdseks tean, et Hoidil terviseprobleemid avaldusid juba eelmise aasta viimastel kuudel, U.Wohlrab ei konsulteerinud kordagi eelmise , Hoidi kogu eelneva eluperioodi hooldajaga. Ta ei saanudki seda teha, sest traditsiooniliselt oli ta paisanud lendu tohutu laimukampaania nende suunas. Hobune jäi väga kehvaks selle aasta alguses (see oli aeg, kus ta ilmselt haigestus kopsupõletikku , pidamistingimused olid jätkuvalt tema jaoks vastuvõetamatud). Kuna adekvaatset sellepuhust toimimist pidaja poolt ilmselt ei järgnenud, protsess süvenes ja hobuse hääbumine jätkus. Alles kevadel võttis pidaja kuulda soovitust teavitada omanikku hobuse seisundist.
Mida Hargo talus Hoidi heaks tehti või oli tegemata jäänud varasemalt ja edaspidi, jääb U.Wohlrabi südametunnistusele. Ja aususega ei ole see inimene silma paistnud, küll aga omakasu taotlejana. Seda olen kõrvaltvaatajana, hobusekasvatajana ja Valgamaa inimesena läbi aastakümnete täheldanud. EMÜ suurloomakliinikus on konstanteeritud fakte, mis olid juba mitmeid kuid välja kujunenud ja loomulikult ei esinenud sellel vaatlusel väärkohtlemise märke. Ja kindlasti ei tunnista pidaja mitte midagi, seda näitab temapoolne soovitus pöörduda küsimustega omaniku poole. Omanikul puudub kahjuks ülevaade selle loo algsetest kriitilistest ajaperioodidest .
Kirjutan kõigest sellest avalikult, sest loodan jätkuvalt, et omanik leiab võimaluse Hirande edaspidiseks viimiseks Eesti Põllumajandusmuuseumisse , kus ta vääriliselt võiks esindada ajaloolist osa tori tõus, või tagasi kodutalli ToriHobusekasvanduses. Usun, et seal on temalt ka võimalik ka väärtuslikke järglsi saada tori tõu vanale genofondile. Hargo talus pidamisel selles ma kindel ei ole, selleks annab põhjust seal viimastel aastatel tehtud eutanaasiaotsused ka nooremate hobuste osas ning probleemid nende üksikute järglaste saamisel, mida niigi ülivähe sündima plaanitakse.
Ja mis puutub vana-torisse, mille päästjaks U.Wohlrab ennast nimetab ja nimetada laseb, siis tegelikult on see ühe ambitsioonika inimese vahendeid valimata tehtud etendus, millel algsest üllast ideest on saanud kitsuke karjuv vari. Neid vanatüübilisi tori hobuseid, keda U.Wohlrabi juures nimetatakse vana-tori nimega, kasvatavad paljud tublid hobuseinimesed Eestis, erinevalt Wohlrabist teevad hobustega igasuguseid tegevusi ja pakuvad hobustega rahvale rõõmu. Tegelikult on selle vana-tori suunaga nii segased lood, et vaadates läbi aastate asjade kulgu, tundub see teatavas osas välismaalaste ja kaasmaalaste taskust rahateenimise meetodina, millele üllad aated külge seotud. Või on need nii omavahel põimunud , et kõrvaltvaataja, kes pole kokku puutunud U.Wohlrabi tegeliku konfliktse ja negatiivsust külvava poolega, lihtsalt lollitataksegi selle vana-tori poolt ära.

Kaja Väärsi: Hoidi loo avalikustamise tagamaad

Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehest Torist Valgamaale viidud väärtuslike märadega toimunud....

Loo lõpuks ütlen seda, et... ära tee seda, mida sa ei soovi, et teised teevad... Ja ära näita näpuga, see võib tagasi pöörata ja kümme näppu näitab juba enda suunas....
Hea, et on julgeid ja enesekindlaid inimesi, kes julgevad üles tõstatada teemasid.

http://parnu.postimees.ee/4238295/fotod-ja-video-sadakond-haruldast-hobust-ootab-vooral-niidul-surma?_ga=2.232043999.1712613150.1503856287-617167421.1353869992

Alustan uut päeva siis sellise artiklilooga, kuna mitmed hobukasvatajad, kui 7 aastat tagasi avaldasid uue tõu maaletoomise projekti vastu oma diskussiooni, siis ei kuulatud ja vaieldi vastu, et need konikud tuuakse hooldamata alasid hooldama.
Muidugi Soomaal tuntuks Aivar Ruukeliga suhelnud siis kui need konikud Soomaale toodi, et kuna küsiti mida mina arvan? Nojah mis mul arvata, ütlesin nii, et see värk kukub läbi, kuna meil pole ühtegi vettpidavat katet, kui asjad on rajatud ainult projektirahadele.
Teada tuntud tõde, et ükski projekt ei jää kestma ja iga aasta võib neid tingimusi muuta. Olen ise mitmete projektidega kokkupuutunud siis siiani ei ole näinud, et need veel kestaksid.
Kahju on loomadest ja inimesest, kes läbimõtlematult ja pikemas perzpektiivi analüüsimatta endale kohustuse kaela võttis. Kuid mida teha metsikute hobustega?
 

Ja ongi septembrikuu... 
Aeg lendab... Ja paar nädalat koolitusel viibimisega lendas. Mis koolitus ei kuulu hetkel kirjapilti, eks tulevik näitab, kuidas hakkama saan. 
Kuidas loomade-lindudega eluke kulgenud. Nümfipapa on eriliselt sõjakaks muutunud, kuid see nii lahe pilt, kuidas ta viirude puuri juurest inimesi eemale peletab. Ja tundub, et emane kakaduu on munenud veel ühe muna. Ja toimub muna kaitsmine ning haudumine. Ei tea kas tuleb miskit välja... 
Avastasin, et Leedi Millal oli kahtlane haav esijala põlve tekkinud ning lõhe kabjas... Täitsa kummaline ja sai teine sisse toodud, et paremini ravi osutada. Ega see noore hobuse süstimine nii kerge polegi, kui kiputakse kergelt kahele jalale tõusma. Ikka ja jälle antibiootikumi kuur kasutusele võtta ja jälgida, kuidas haava paranemine kulgeb. Ühtegi haava ei tohi tähelepanuta jätta. Pean üks päev hakkama mõtlema terve karja vaktsineerimisele.
Kas need paaritatud märad ka tiined on ei tea ja ei oska vastata. Nüüd tahaks, et elu saaks jälle tavapärasele rutiinsele elule, et ei mingeid pidevaid koolitusi. Kodust ikka pikalt eemal olla ei ole meelepärane, aga vahel peab seda tegema.
Samas natuke kurb jälle, et saabunud sügis ja pole saanud korralikku suve nautida. Esimesi heinamaid niites tegin seda paksus vammuses ja veel õhtutundideks tellisin juba talvejopegi lisaks.
Ja nii mu suvine päevitus sellel suvel väga kahvatuks jäi.

Kuidas alustada täna hommikust blogi sissekannet... 
Ei  midagi lihtsamat, kui üle lahe fb lehelt loetud, et meie kasvandik Krahv Monte Cristo on lahkunud vikerkaare silla taha(23.08.2017), haljatele aasadele kappama... eks muidugi küsimusi tekkis nähtust, kuid annan aega leinajatele, ega kerge pole, kui kaotus tabab ootamatul tunnil. Kõigest üheksa aastane... kahju kaastunne omanikele ja ega endalgi kergem polnud. Oli see ju Katariina järglane. Katiks kutsutud poni aga kannab juba 19 aastat enda turjal. Ja näeb kõrgele eale väga hea välja. Vahel peame ta söögiisu taltsutamiseks jälle natuke sisetingimustes pidama. 
Mis ilm väljas, vahelduva eduga vihma ja päikest. Kuid Lõuna-Eesti kannatab pidevate saju hoogude tõttu. Seda nägime ja kogesime isegi. 
Hommikused linnusekeldusi nautides on need ikka ülimalt vahvad hetked. Nümfid on nagu ära vahetatud. Juba on võetud viirude puur nii omaks, et selles käiakse juba päevaseune vajadusi tukastamas. Kui nümfid puuris, siis viirud puuri katusel silmad kinni või pead sulgede alla peidetuna. Ja selline kollektiivne puhkus kestab kõigest 20-30 min ja siis jälle müttatakse, lennatakse ja toimetatakse kollektiivselt kas maas, kappide otsas või sootuks pesunööril, kuhu iganes uudishimu neid veab. 
Saingi eelmine nädal Sassule jälle silmatilku, kipub pidevalt nina maas või aukude kaevamisega silma sidekesta vigastama. Ja siis põletikulised nähtused silmaga märgatavad. Ja juba peab tegema ikka korralikku ravi. Paar päeva ja silmad korras, aga kuna koer juba teab rohupudeli käes hoidmise järgi mis toimuma hakkab. Püüab iga kord saba jalge vahel ära põgeneda. Kuid nüüd ühel korral isegi Nordik lunis, et ma hoopis temale paneksin. Sass vaatas, et oot mis Sina tahad minu perenaise üle lüüa. Ja tuli kohe tagasi... Naerma ajab, nii suur kadeduse uss sees, et juba teise koera juurde tulek tekitab Sassus korraliku kadeduse.
Loomad ja lapsed on lahedad. Koerad said see aasta võõraste laste tähelepanu palju, et pidime piirama Nordiku üliaktiivsust, et lihtsalt lõõtsaks ära ei jookseks, ehk siis ribisid välja ei paista. Mis teha, kui koerale on kaasasündinud anne pulka tassida ja seda pidevalt inimesega teha. Ta on väsimatu koer...
Mõned päevad saan kodus olla ja püüan olulised asjad veel ära teha, kui kaheks nädalaks koolituse lainele ennast vedama. Muidugi jätkub ka vahele võistlemispäev, kus siis jälle Kahe Silla jooksule regatud ning ajavõtuga käimisretkele jälle oma võimeid hindama soov minna. Ma ise küll ennast pikamaa jooksjaks ei pea, aga soov käimise osas küll natuke aega ja kohta parandada 10 km. 

Seekord sai käidud veel käimata paikades, alustasime Emajõe Suursoo looduskaitsealalt õigemini Peipsi ääre kaugemale Meerapallu, kuhu niisama naljalt ei ole vajadust liikuda. Otsisime matkarada, mis oli tähistatud meie atlases, kuid hiljem kohalikega vesteldes saime tõe teada, et toda rada ei ole enam ammu ja matkaraja algus kahjuks aga rohtunud nii, et seda enam märgata polnud. Loodus oli võrratu, sai ujumas käidud ja sellega siis esimene ujumine suvel. 
Loomapidamisega majapidamisi torkas silma väga vähe ja majanduslik tegevus tundus ka piiratud olema. Kuid elumajad või suvilad nägid uhked, siiski on see paik arvata võib suvitajate pärusmaa suveperioodil. Samas silma torkav pinnavorm ja loodusmõjusid hinnates jättis ikka mõtlema paneva ja sügava emotsionaalse laengu.
Hing ihkab vahelduseks kodusele elule muud looduskohti lisaks. Ei saa ju mõelda, et kodu on ainult see koht kus ennast turvalisena tunned. 
Vahelduseks on hea kogeda midagi uut ning tegutseda uute mõtete ideede ajendil jälle millegi põnevaga. 
Muidugi hing ihkab ikka ja jälle ratta selga istuma ning väntama mõnesse huvitavasse paika. Esimese öö veetsin lastega siis Meenikunno MKA ühe järve ääres. Öö veetsime selleks ehitatud lavatskatuse aluses (Soomlastel nimetatakse neid Laavudeks). Üks onnike oli lausa selline, et õhtul alanud sadu tekitas kaose juba tunni jooksul ja hilisema uurimise tulemuse sai selgeks, et selles onnis ööd veeta ikka ei saa, kuna katus oli omadega läbi. Ja seega kolisime kõik ühe katuse alla. Kus siis jäime kuivaks. Kuid õhtul enne äikest ja tormi sai veel üks ujumine tehtud. 
Järgmine päev veel enne lahkumist sai ennast kastetud vette, et nautida Lõuna-Eesti järvede happelise vee soojust. Kui jõeveed juba sellise suve poolest jahedad, siis siseveekogud, milles vee ringlus nii suur ei ole on temperatuuri poolest soojemad. Ja edasi jätkus Piusa koobaste  ja siis Suure Munamäe torni  külastamisega. Rohkemat ei osanud esialgu tahta, kellaaeg näitas seda aega, et tagumine aeg hakata mõtlema ööbimise peale Lätimaal. Ja saigi teekond siis kiirmaantee suunaga Riiale võetud. Umbes 100 km hakkasid lapsed ütlema, et kaart ei näita enam meie asukohta ja peaks mingist teeotsast ära keerama. Ma oleksin veel edasi mõelnud sõita, kuid kiirmaantee ei olnud mulle meelepärane. Rööpaline, natuke kiirus tõusis hakkas auto hõljuma. 
Olles lõpuks kiirmaanteelt ära maha keeranud ja sain ka mingi tuttava orientiiri peale ehk siis suuna Valmiera peal ( ei olnud käinud, aga teadsin, et sealt kaudu on võimalik Valka pääseda ja suund Ainazi-Ikla peale võtta. Kuid otsustasime, kuna Iklat on saanud ületada mitmeid kordi, et vaataks juba muid maantteid ja nii võtsime suuna jälle Burtnieki järvele. Vana tuttav koha, kus viibisime koos Laraga aastal 2013 augustis. Tegu siis ühe värske looduskaitsealaga ja arvatud rattamatkaradade hulka vähemalt viitadest ja Läti keelsest infost nii palju aru saadav. Muidugi õhtusöök söödud ja telk püstitatud sai veel vihmata. Nii kui me ka asjad sisse saime, hakkas sadama ja kohati puhus tuul tugevalt.. Korraks käis peast mõte, et tuul viib telgi pea kohalt.
Kuid siis kohati tukastades ja jälle ärgates kas mõne masina liikumise peale ja kontrollides, et miks liiguvad. Kellegil oli pandud ujumisranda võrgud mida sai kindlaks teha võrgupoide järgi. Ja kuna õhtune ilm ikka meelepärane ujumiseks polnud, siis sai ujumas käidud uue päeva hommikul vihma sajus. Kuid hea tunne, et ennast ületades sai ka see ujumine tehtud.
Ja enne kui järve äärest lahkusime tegime sooja söögi peatuse linnuvaatlustornist. Kuna sadu jätkus, siis hommikukohvi sai tehtud telgikatte all, aga soe riisihelbepuder rohkete rosinatega aga juba linnuvaatlustornis. 
Viimane peatus enne koju sõitu oli juba Eestimaa pinnal Lilli asula lähistele jääval matkarajal. 
Oli vast matkarada, kuigi selle jaoks viitas matkainfotahvel, et vastutus oma riisikol. Kuid läbitav, sai tehtud mööda minnes korilust mustikate ja kukeseente näol. Metsakooslus vahetus ja see oli emotsionaalselt võimas, üks pilt vahetus teise järel, küll raba kooslus, siis metsakooslus erineva alustaimestikuga, või sookooslus, kas palumets või sinilille kasvukohamets. Ja kui tagasi ringiga lõkke kohale jõudsime sai oma viimased vorstiannid lõkkeahjus küpsetatud ja muud toidutagavarad likvideeritud. Ja telgikatet kuivatatud.
Ja muidugi silma hakkas Burtnieki järve ümbruses eelmisel päeval möllanud tormi laastamisjälgi. Tagasi teel suunaga Suure-Jaani Vändra maantee äärsetes metsadest oli kah torm oma jälje jätnud. Vähemalt tee äärde pargitud kindla ettevõttemärgistusega autodest mõistsin, et nõutud metsamehed hindamas olukorda, millist tööd alustada.
Ja Vändrast suund Eidapere-Järvakandi Purku Keo küla peale on tunne alati, nagu kodus.  
Kiirustasin teadmisega, et kokkulepitud ajast kinni pidada ja olla valmis ühte peret trennis vastu võtma. Kuid juba asju valmis pannes ja kella ajalise täpsusega kliendi ootel olnud, kuid jah keda ei tulnud oli kokkuleppinud klient oma perega. Mis teha sellistega juba selle perega neljas kord, kus ei helista ega teavita. Mina pole kohustatud läbi helistama inimest, kas ja kuidas tuju on. Sellest on tekkinud tunne, et kui minu tööd ei väärtustata, siis väärtustan oma tööd teisiti. Ja jälle tuleb mängu ettemaks...

Mis päeva korral, eks jah heinatöö lõplik lõpp. Lõpuks ometi, muidugi viimane hein saab loomasöödana ette antud, kuna märg ja toores hein ei kuiva lihtsalt metsavarjus ja seda vedada ladustamiseks ning kvaliteet kannatab ammu.
Elu kulgeb vaiksel sammul, nädala lõpus vaja Anne-Mai ära tuua täku juurest. Peaks laskma ultraheli teha septembris, et kindel olla, et järgmine aasta meil järglasi oodata on. Oh jah peab ka paberkandjal teavitama EHS-i eelmise aasta kahest paaritusest ei sündinud ühtegi varssa.
Samas imestan ja mõtisklen, et kas üldse prooviti. Olles varemgi hobusekasvatajate mugavusega kohtunud, siis ei julge enam suurelt ja häälekalt mõelda. Kuna tean kes kellega suhtleb ja heas koostöös on... jne.
Eks peab olema hea usk, nüüd mil sai Teebaga uuesti täku man käidud, siis siiani ümber indlemist pole olnud.
Kaks mära veel.... Üks pisemat sorti poni mära ja teine eesti tõugu mära (poni mõõdus) kuigi EHS ei tunnista sinisilmseid hobuseid aretuskõlbulikuks, siis minu eelistus just sinisilmad... Ei tunnista, et loodus oleks mingi anomaaliaga hakkama saanud. See loomulik nagu inimrassis, et ühel must ja teisel teab mis muu värv, ikka inimeseks tituleeritakse.
Tänane hommik möödus nagu iga teine hommik kohvitassi taga, toalinde jälgides Saime ju ühe emase viirpapagoi Raplast majapidamisse juurde. Kui ruttu kohanes ja lendamine ei valmista mingit probleemi, naudib täiega linnukollektiivi. Julgust on ka nümfipapaga mõne nokasõja maha pidama. Muidugi ajab nende viis suhtlemisel koha kätte näitamisel naerma, sest see selline mitte ka sõjalik pigem pehme teist arvestav.
Muidugi meie eakas viirupapa, kel võib vanus küündida 18 eluaastani juba on ikka raugalinnule väljanägemisega, magab rohkem, kuid õnneks siiani toimetab ja lendab koos teistega. Ma ise pole kunagi sellise kehahoiakuga lindu pole näinud. Eks mõtted seinast seina ja nüüd mil fb papagoi suhtlusgrupis ikka ühte teist infot jälle targemaks harib. Kasvõi see, et lindudele müüakse kuskil maailma x paigas D-Ca vitamiini vedelikku, mida kasutatakse joogiveele lisatuna. Kõige paremaks pidi see olema, kui lindudel on sulgimise aeg. Täiesti mõistetav, siis vaja ju lisa vitamiine ja mineraale.
Muidugi meie nümfipaar on üllatusi täis. On käima hakanud viirude puuris ja vahel neid raske sealt välja saada. Lausa protsessivad vastu. Ja täieliseks kohanemiseks oli kõigest kahte aastat vaja, et linnud üksteisel külas hakkaksid käima. Juba nende tegemised on huvipakkuvad ning jälgimist nõudvad. Samas igapäevaselt on lindude tervislik seisund koheselt arusaadav, kas tervis korras. Kui nad söövad, lendavad, ei seisa suled turris kuskil õrrel (siis peab kohe uurima mis viga). Nii säilib pikaealisus. Ja samas tunda rõõmu pereliikmetest.
 

See nädal sai siis kah läbi. Käisime väikse seltskonnaga Varbolas puupäevadel. Ja mis poolel teel Varbolasse selgus, et puupäevi on pikendatud pühapäevani. Mis ikka parandas tohutult enesetunnet. Mina olin see, kes jootis tee peal lapsi ja hobuseid. Laagri panin püsti ehk siis tegin näpu valgeks uue telgi püstitamisel. Ja oh imet midagi rasket polnud. Ja sai ära proovitud, selle esmase prooviga tekkisid väiksed kahtlused, kas ja kuidas sai sisse vihma vesi. Hommikul madratsid altpoolt märjad ja sama ka telgipõhjaga. Enne ma rahulolu ostu suhtes ei väljenda, kui olen kindel, kas vastab mu kahtlustele tõeks. Hetkel ei julge välja öelda.
Teekonda saatis äärmiselt palav ja leitsakust pakatav ilm. Juba mitu päeva tagasi anti nädala lõpuks äikesehoiatus.
Kuid õnneks äikesest piirdus vaid mõne sähvatuse ja kerge kõuemürinaga.
Ja öösel sai mõned korrad hobuseid kontrollimas käidud. Meil jah Teeba ju see tegelane, kes armastab kuidagi välja nihverdada.
Saime siis lõpuks Mannule uue sadula...