Vedasin tuppa peoga heinu jagades siis mitmesse puuri, et toitlustada teatud närilisi. Muidugi naudime ning iga päev võtame peopessa tillukesi järglasi nii merisea lapsi, kui jänku tillukesi beebisid, kes kahjuks veel pesas, aga muidu juba karvad seljas ja silmad peas. Nad on veel tillukesed. Kui keegi näeks missugune rõõmutants merisea puuris lahti läheb, kui neile suur kuhi heinu puuri tõsta. Tõeline merisea paradiis, kui heina pole, kuhu varjuda on nad õnnetud ja muutuvad omavahelises suhtlemises kurjaks. Kuid heinakuhi annab neile tegevuse ning igavuse peletamiseks roiakse ning rajatakse urge... see teebki nende eluviisi jälgitavaks ja tahe alati, et neilgi oleks lahe ja põnev.

Eile pääsesid hobused vabadusse ja nende otsimine oli paras seiklus ja nii mu päev kandis eile pealkirja hobumetsamaraton. Ja üldse muutus eilne päev väga eriliseks. Lihtsalt ühe inimese südamest toetav sõnum andis päevaks paraja emotsionaalse laengu, et töö juures möödus aeg 13,5 tundi lennates. 

Vanem tütar Aade ehitas aeda usinalt.  Mul endal seisab jälle metsas korrastada aed. Panin tähele, et Lipton kardab mind ja tormas ettejuhtuvast nurgast läbi ning purustas oma massiga ühe osa aiast. Nuputasin ning analüüsisin viimane öö, mis võib olla tegelik põhjus. Kas mu vähene tegelus temaga või hirmutas mu tööriietus... olen ise oma koerte peal tähelepannud, et kuidagi ka nende keha keel väljendab küll mitte hirmu, pigem kui karjajuhi roll nende silmis minu suhtes kasvab. Hämmastav mida loomad edasi annavad oskamata suhelda inimkeeli. Vaid kõik on mõistetav keha keelest. Üks päev dresseerisin võõrast koera poe ukse taga. Imestasin, koera kuulekust, kes jäi ootama poeuksest väheke eemal.

Nii üks nädalavahetus saab jälle seljataha. Viimased on saanud kogeda nii palju head ja parimaid toetusi. mis on andnud hea enesetunde. Vedasin jälle koeri krossile koos tüdrukutega  Muidugi seal läks hästi, tundub, et kui mõnes asjas läheb hästi, kipume unustama mõned elementaarsed tähelepanekud... nii nagu täna. Kes tahab tahtlikult kiirust ületada ja nii mul see juhtus ja veel 50km/h alas. Õnneks mitte küll palju, kuid jäin seadusesilmale vahele... nüüd siis tuleb väikse summaga täita riigikassat. Üldsielt on mul liiklusrikkumisi väga vähe.

Eks muidugi elevus, hea meel lapse saavutuse üle. Muidugi päev mis veedetud koerte keskel andis juurde uusi kogemusi. Töö Nordikuga jätkub, igal juhul Anete parandas 3 min eelmise aasta tulemusest enda selle aasta aega. Muidugi Lara sotsiaalne probleem oli see, mis meid jooksukrossile huvi viis. Juba täna tekkis ühel idee, et juba võiks hakata rahvusvahelistel võistlustel osalema. Teeme tänavu meistrivõistlustel osalemisega avadefilee orienteerumise alal.

Jätkame spordilainel. Plaanime ka oma talus ratsutajatele korraldada võistluse.

Tööst vabad päevad möödusid kodus olemisega v.a. korra kohalikus raamatukogu külastusega. püüan meenutada millest vesteldud sai, kuid ei meenu miskit. 
Õnneks koerte paberid kennelisse saatsin ning järgmine nädal on koertemajandus ka korras. Olen tegelikult paberimajanduses korralik. Valmistume lastega koerte krossil osalema.  Ostsin täna uued traksid Nordikule jooksmiseks, muidu kui ta väljendab koerale omast intelligentsi on ta vahva koer, aga kui temas jälle puberteet möllab ja keevaliseks muutub, muutub koer ise vastumeelseks. 
Ühtepidi olen põnevil samas jälle tean, et ees ooatb mul veel Nordiku kastreerimine. Rääkisin ühe koerakasvatajaga Nordiku vasaku tagajala liigesepehmusest. Soovitas Vändra tohtritele näidata.  Ma ise arvan, et operatsioon temal ei aita, pigem vajab rohkem liikumist ja ta veel noor koer. Olen üldse tervete loomadeopertasioonide vastu. Kui oleks luumurd siis teine lugu.
Eile valmistasin perele kaerakilet, kuid piima unustasin suure kiirustamisega poest osta nii õhtu tuli leppida piimata söömisega. Kaerakile on siis parim, kui sellele lisada jahtununa piima. 
Olen viimase paaril nädalal tundnud madalat vererõhku, kuid kehast tuleva signaalist oletasin, et tegu on mõnede oluliste viamiinide ja mineraalide vähesusega. Nii ongi, et eelmise nädala keskpaigast olen võtnud B-kompleks ja C-vitamiini toidulisandina. Mingi mineraali-vitamiini vähesus organismis tekitab kehvveresuse ja kiire väsimuse. Imestasingi, et viimase nädalavahetuse laup-pühapäeval keset päeva uni maad võttis. Muidugi puhkama peab, kuid juba trenni läbi viies, tekkis väike kahtlus enda tervise osas. Kui juba hommikul ära joodud kaks tassi kohvi ei suuda ärkvel hoida, et mis toimub. 
Pean järgmise kuu kuupäevad ära märkima järgmise kuu töögraafiku tegemiseks. Järgmisse kuusse jääb kaks orienteerumist millest üks siis on maakondlikud MV. Ja üks tavaline kuus toimuv orienteerumine. Olen omas elemendis... 
Plaani on võetud, osaleda Eesti hobuse päeval Kurgjal noorte hobustega. Eelmine aasta ei käinud, kuid mõtted tiksuvad, et tahaks miskit hobuste üritusel osaleda.

Jälle Lumi... 15. aprill ja maa on valge. Hommikul korra 5 ajal ärgates, silmi lahti lüües, et vaataks õue, miks väljas liiga valge on. Esimene mõte akna juurde jõudes tekkis oli uhh, jube jälle lumi... kogu mu puhkepäev rikutud. Plaanisin metsa minna, vaja on veel tõukoerapaberimajandus korda teha. Käin kohalikus raamatukogus, et teha sobiv ülekanne ja saata ära tõutunnistused koos ostu-müügi lepingutega kennelliitu. Keeruliseks aetud kõik. Samas tüütud-lisakohustused. Kuid koerad vaja enda nimele regada.
Siilionu porises oma toidukausis, muidugi toidu ja vee osas oli tal õigust podiseda. Kõik oli ju otsas, miskit lisasin krõbinaid ja täitsin joogipudeli veega. Ja turritav ja podisev okaskera lükkas oma nina toidukausi suunas ning kostus super matsutamine. Muusika minu kõrvadele. Loomake on terve ja isukas, mida enam saab veel head olla.
Nordik teeb oma mõistmisega head meelt. Paar päeva ei ole pidanud teda kinni panema. Ja mõistab isegi seda, kui pereliikmetel on uued väljaskäimise riided seljas... hing juubeldab selliseid tulemusi nähes.
 Töö juures on siiski arusaamatused õhus. Keegi midagi ei räägi, kuna üks turva tuli lagedale jutuga, et soovib lahkuda ning sellega seoses külvas parajalt juba teatamisega segadusi. Praegu olen veel uues kohas haavatav igasuguse halva uudise levimise suhtes. Kui on asju, mida ei räägita, aga levib meediakanalites või kellegi kolmanda suust ei tekita see kindlustunnet töökohas. Mis toimub... miks mind kõrvale jäetakse...? 
Õnneks mu hoiakud, oota-ära, küll ükskord miskit edasi räägitakse. Töö juures juhtumisi töömobiil välja lülitatud. Teatud segadus jälle, kuid pole likvideeritud. Püüan ennast lasta mitte häirida, kuid teadmatus ja suhtlematus ning püüd aimata, ei ole andnud tulemust. Pidevalt tülitada küsimustega tööandjat ka nagu ei taha. Ja kas sobib olla liigselt uudishimulik, kuigi teatud asjad ei kuulu minu teadmiste ringkonda, eks aeg näita. 
Kuna kauplusetöötajate õhkkonnas pinged levimas. Tavaliselt tõmbun eemale nendest inimestest, kes pingeid külvavad. Pidevas stressis olev inimene on kaaskondlastele tsipa ettearvamatu, kes püüab omal moel enda pingetest üle küll olla, kuid kas see tal õnnestub on kahtlane ja ongi probleemid majas. On inimesi, kes suudavad olla vabad kõiges ja nendega suhtlemine mõnus. Ja, kuid pean lihtsalt võtma, et töötan selles keskkonnas ja iga inimene on indiviid. Ise olen täis optimist ning käin tööl heameelega. Ei mingeid pingeid.
Ja mu üks unenägu läks täide... tegin nii nagu unenäos kästi. Pidasin päev otsa plaani, kas helistada unes nähtud inimesele, tegin seda täna ja asi osutus heaks, et seda tegin. 
Vaatamata kõigele mis mind ümbritseb ja mis keskkonnas olen ei tähenda mulle hetkel kellegi teise pinged vastuvõetavaks. Tunne, et olen kellegile vajalik olla on parim mida saan pakkuda.

Tänane hommik algas mul vara, ei jõudnud küll kohvi juua, kiirustasin Märjamaa statoili tankla, et ära tuua nisuklii granuleeritud koti. Varustasin ka kanu teraviljaga. Pärast kõiki ringsõite koju naasnuna. Tegin kohvi ja koertele valmistasin toidu ja jagasin neile kõigile ette. Nautisin koerte seltskonda, kes matsutasid isukalt. Õu rõkkas hommikusest linnulaulust. Korra hommikul piilusin lihavõttejänkside pesa. Leides eest suuremaks sirgunud ja veel pimedad pojad. 10 päeva vanuselt avanevad silmad.
Merisea lapsed kasvavad ja on üldse väga aktiivsed, söövad juba iseseisvalt. Papagoidelt lisa pole juurde tulnud.
Täna sai matkatud ja platsitrenni tehtud. Päike oli nii võimas, et platsitrenn kujunes mul eneseületmisega... unetukk kippus silmi. Naljakas on see, et vererõhk langeb alla ja mu enesetunne unemaailma kisub. Miskit, kui treenitavad lahkusid, läksin tuppa, et arvutisse minna, kuid uni võttis jälle võimust. Miskit siis keerasin korraks teki sisse ja olingi kustunud ei kuulnud mobiili helisemist ega telekaheli. Olin nii sügavas unes ja ärkasin varasepimeduse hakul. Mõnus tunne olla puhanud. Mis sellest, et jõin poest tagasi tulles pudeli energia jooki. isegi see ei suutnud mind ärkvel hoida. 
Loodus eriti kevadine ere päike teeb oma töö.

Naudin tänast kodus olemist 100-ga. Isegi ei taha suhelda, hommikul alustasin juba sellega, et tegin Rapla ringi viies ära mõned lapsed kooli ning ise mööda minnes toidujäätmetepange. põige maximasse, et võtta kapsapea, supikondi pakk ja prügikoti pakend, tellitud on sõnnikut, mida vaikselt siis klientide soovile koju kätte toimetama hakkan. 
Korra kohvitagavara täiendamiseks säästust läbi, kus odavmüügi kampaania teatud toodetel k.a. kohvile. Siis jälle kimades koju. Kodus avasin supikondi pakendi ning jagasin koertele igale ühele suu-ja hambapärase kondi. Nautisin nende rahulolu ilmeid. 
Kapsast alustasin leht lehelt jagamist toanärilistele. Ja eks ise rebisin sama tüki eneselegi värsket nosimiseks. Olles siis teinud esmased tegemised ja kohvi joodud, mõtlesin vaadata lemmikseriaali, kuid mu rahutuhing ei soovinud teleka taga olemist, pigem õuet koristama läksin. Andsin ka hobustele ninaesist kontrollisin väheke soolakivi olemasolu, tundub otsakorrale jõudmas. Tuleb jälle üks ports tagavaraks koju varuda.
Eilne päev oli ka vahva, enam ma pärast kahte või kolme tööpäeva väsinud pole. Pakatan iga päev energiast ja sisemisest rõõmust, mis annab hea positiivse tunde kõikideks tegemisteks. eilne orienteerumine läks ka hästi kokkuvõttes jäin neljandaks. Pole paha tulemus esimese korra kohta. Ja üldse lõpetada päev ujula külastusega, kus muidugi saunamõnusid nautida sai. Üldse mõnus olemine kõiges.... yess.

Ajalooradadel

Kasari ajalooline sild

Vanaisa sünnikodu ja ... isa autasu mõis Eesti esimese vabariigi sõjaväeliste teenete eest.

Viimati elati selles majas aastal 1985.a. Ja elanikuks vanaisa ema Rosalie, kes elas kõrge eani. Majast on alles müürid ja ajaloolise tähtsusega mantelkorsten. 

Aastaid õitseb kevadeti hoovis palju metsikuid kollaseid tulpe.

Täna suure reede päeval oleme perega pigem puhkamise lainel, isegi hobused saavad puhata. 
Eile oli vanaema sünnipäev, meenutuseks süütasin mõtetes tema auks küünla. Viimati surnuaial käies sai seda ka päriselt tehtud. Kurb tunne valdab mõeldes neile. Kuid mis teha nii see on, kord on kõigil aeg lahkuda. Vanaisa ja vana-vanaema surmapäev ongi aprillis ja lihavõtete suurel reedel 11 aastat tagasi. Surnuaial käies, meenuvad ikka ja jälle koos elatud aastad. Vanaisaga sai palju kaasas käia, kelle kaudu sai nii mõnda Eestimaa paika tundma õppida. Vanaisa oli väga eriline inimene, kes meenub ikka ja jälle.

Mõnede hobuste kabjad said korda tehtud ning muud nipet näpet. Kanala puhtaks roogitud, et kanadel puhtam ja mõnusam elu oleks.
Merisea lapsed kasvavad ja pea on nad nädala vanused.
Üle mitme aja nautisin hommikust lebotamist ning oma lemmik-krimi seriaali vaatamist... ehh on lapsed nende pärast ma toda ,,Cobra 11" vaatma hakkasin.
Aias toimetanud ning ikka seenepakke piilunud, uurin jätkuvalt kuidas lillepeenras lillesibulatest lilled arenevad. Tulbid, nartsissid teen kindlaks, kuid mis kahe lehteda taga on ei oska öelda.
Ma ei mõista mis neil tammeka küla meestel huvi mu tehnikapargi vastu küll on. Ära tüütavad juba oma juraga ning ümber tehnika keerutamine.

Tänane päev on möödunud koerte dressuurile, mida siis harjutasin. Vaikselt ootama ning käsklus ,,kodu". Kaks noort isast poisskoera eirasid käsku ja tulid ikka mulle järele. Nordik lõhkus seeläbi veel keti ära. Muidugi tõin koju tagasi, sest koer peab ootama luba tegevuseks. Niikui ma jälle värava poole mõne sammu tegin jälle kari koeri haukuma... Eirasin meelega nende lärmakust. 
Mõne aja pärast ilmus metsast täiesti võõras sõiduauto, olin just asutamas ennast tuppa minema. Koerad jooksid hoovist teepeale haukudes. läksin minagi uurima, kellega tegu võiks olla. Auto pidas karjmaa servas kinni ning lülitas sisse tagurpidi käigu. Tagurdas siis tagasi ja seisatus minu kohal. Tutvustas ennast... tegu siis Rapla Vabakoguduse uue pastoriga, kes uudistas siis Raplamaad. Muidugi teada värk ma ei usalda selliseid ameeriklasi ja veel kuskil metsakolkas autoga kolamas. Sallimatus ja umbusk juba niigi, et Eestimaast niigi välismaalastele müüdud. Ja seda enam veel välismaalasest jumalasulane võib teab mida kokku luuletada (nähtud-kuuldud kõike).
Koertest edasi, jätsin siis koertele rahunemiseaja, tegelesin tubaste tegemistega ning hellitasime uustulnuk merisealapsi. Sai korra poetrett ette võetud. 
Poest kuulsin veel sellist asja, et üks turvafirma pidi olema pankroti äärepeal, ja poetädi ei osanud mulle sellest rääkida, et millisega nimelt. Muidugi teeb see väheke murelikuks, millise turvafirmaga tegu on..? Püüdsin ka intrenetist leida miskit, kuid kuskilt ei hakka silma uudiseid.
Kuuldule natuke tõepõhja uurides, tegelesin jälle koertega, seekord tegin äkkliigutuse ja läksin nii metsa, et koerad ei haukunud. Ainult näitasin käemärke, kuhu tulev pöörata.  Eriliseks koeraks oma koerakarjas pean ma Pipit, kes on harukordse mõistmise ja taibuga. 
Metsas harjutasin järjepidevalt koeri nimepidi käsklusele ,,siia" koheselt tulema. 
Õhtul 18 lasin ka hobused sisse, et saaksid nõrguda, kuna päev läbi kallanud lumeollust ja lõpuks õhtul vihmaks üle minnes. 
Kellaaja muutusest siis nii palju, et päev on veidi kummaliselt pikem. 

Juba märtsi viimased päevad, mul suht jama olemine, kuigi halva olukorra juures head nägu teha  nõuab palju eneseületamist, kuid jah. Mis eile juhtus, olles eile siis tööle mineku aja veel abikaasa keskis veidi autoteemal vestelnud, mis mind eriti rõõmsaks ei teinud. See tõttu tööpostile naastes aga korraliku segaduse korraldasin. Eks muremõtted ikka tingitud auto puudusest ajakava ringiplaneerimisest ja kui kaua ma pean pidevalt jälgima ning kiirustama, et jõuda õigeaegselt tööle. Mitmete asjade kokkusattumine tekitas tööandjas piisavalt kahtluse, kas ma mitte pole miskit tarvitanud. Natuke häiriv tunne tekkis, vahepeal ununes vahejuhtum ja enda tehtud vead. Kuid i-le täpi pani, üks endine töötaja tolles töökohas, kes ilmus ootamatult, piisavalt ennast tutvustanud, tabasin ära kellega tegu. Jättis küll nime nimetamatta ja  siis jäin veidi kahtlevalt mõtlema, leidsin parima viisi, et saadan sõnumi bossile. Helistada ei viitsinud, igal ühel juhtub, kui mitme asjaga korraga tegeleda, kui kaotada hetkeks reaalsuse. Sain õppetunni, peab mõnes asjas siiski tõsiseks jääma. 

 Õnneks parimaks lohutuseks on koerte ja hobustega tegelemine. Tänane päev on korvanud kuhjaga tekkinud pinged 0-lähedaseks. Ülekõige tegi head meelt hooldekodus mõnede vanurite külastamine ja neile hobuste näitamine. Pidin seda ammu tegema. Kuna hommikul trenniaeg piiras seda läbi viimast, siis pärast trenni saigi see teekond ette võetud. 

Eelmisel nädalal liikusime Jalase maastikukaitsealal, Minnika veski silla ületasin eelnevalt helistasin omanikule teavitades, et läbin kolme hobusega tema kinnistu. Lubati, saime nautida kenat korrastatud vana vesiveski ümbrust ja eluasemeks ümberehitatud veskihoonet. Iga selline ekstreemsus kinnitab tasemel olemist ning iga ettevõetud mitmetunnine matk parandab ainult treeningvormi. Mida on meil vaja. Suvel ühte-koma teist mõeldud pere ja hobustega läbi teha. Kui palju jätkub huvilisi väljast poolt peret ei oska öelda. 

Plaani võetud treeneritaseme tõstmine, jama on see, et hetkel on teadmata see, kui palju läheb maksma autoremont. Pean leidma miskit lisateenimist, et saada tagasi autole sobiv kütteraha ja ka muudeks hobidekuludeks. 

Pole kerge olla kannatliku meelega. 

Täna muidugi ka ilusad uudised, merisiga Pigi-Vigil   sündisid pojad, lahedad tillukesed numpsikud. Varsti siia ka pildid. Siil Feliks teeb kõvat jooksutrenni, et ei tea kuhu tal küll minek. Oleme lastega isekeskis arutanud, et võib olla siilideolümpiamängudele.

Millest pajatada, kõige pealt täna olen väsinud. Pean ajutiselt kasutama jälle liiklusvahendina jalgratast. Auto on remondis ja selle rivist välja minek eeldatavasti toob kaasa lisakulutused, kuid see selleks. kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab on minu põhimõte enese lohutuseks.
Täna on mul juba 30 kilti maha kimatud. Kipun liiga tegema, ratta peale ei saa kuidagi sooja jooki kaasa võtta. 
Nordikuga tegelemine on päris võhmale võttev. Palju mängida, kuulekust on nii palju, et käsklus siia on selge. Meeldib esemeid kätte tuua ja muidugi mõni kana on käpa alla jäänud. Patsab sõbraliku patsuga ja viimane upakil.
Üritan vabade päevadega hobuste kapjadele pilku visata. Kevadine rutiinne töö, talvekasukate kammimine, kust eneselegi saab karva selga, muidugi läbi tuule küll õhulise, küll suhu ja silma. 
Tööl läheb hästi püstijala peal seismine ei valmista enam mingit probleemi, olen leiutanud veel mõningad tegevused, mille abil märkamatult venitusharjutusi sooritada. Mõte tuli hakata kirja panema poesulide profiile. 
Koolivaheaeg möödus lastel trenni tehes nii noorhobustele kui lastele. Ise veetsin ka mõned korrad sadulas, sai käidud pikemal retkel enda lastega see rohkem nii trenni mõttes. Anete on hakanud aktiivselt panustama noortele hobustele.
Meie siilionu teeb aktiivselt öösiti sporti nii, et jooksuratas kiuksub. Kui öösel kohtingut loota, siis viimane jooksurattas . Naljaga pooleks mainisin lastele, et juu meie siilionu valmistub siilide olümpiamängudeks. Nii sportlikuks hakanud.

Üle pika aja jälle siia kribada on päris mõnus. Lipton osaleb aktiivselt trennis, Anete on võtnud kätte endas arendada ratsastaja poolt. Tänusõnad lastele ja trennilastele, lihtsalt hing pulbitseb tänuga üle. Näha trennilaste edasi minekut on ainult puhas rõõm. 
Läbitud on treenerite psühholoogialased täiendkoolitused, mis mõjusid täitsa värskendavalt. Võtta uuendusmeetodeid omaks. 
Üks asi mis veel ette tuleb, ei tohi läbi põleda... Pean leidma pidevalt enesele motiveerivaid tegevusi mis värskendavad ja kasvatavad ning toovad välja mu tugevaid omdausi. 

Päevad mööduvad päris kiiresti, et sellele tabavat sõnastust leida kohe ei leia. 
Eile hankisin traktorile kütet, poeg Joel on vedanud terve talve hobustele sööta ette. Olen saanud tunda perenaise elu. 
 Kaks päeva erinevates rabades kolamist, on ikka päris kevadväsimusse kaela toonud . Proovisin täna ka metsas olevat poolikut maja lammutada, tegin aeglaselt. keha on füüsiliselt ikka väsinud ja kuidagi peab ennast laadima. Pool traka kärutäit suutsin ja mõne maha langenud puu laasisin lisaks. kuid õiget tööindu pole. Kuigi see nädal suutsin lõigata põõsastest välja kuivanud oksad ja tüütu toominga, mis on nagu võõrliik põõsastes.
Hetkel toimetame lastega üksteise võidu noorhobuste koolitusega. Kui lapsed kooli läinud ja mul mõni tund aega tööle minekuks, siis olen pühendunud koerte ja noorhobuste koolitamisele. 
Ja ka enda treeningutele. 
Testult peab hakkama tekki maha võtma, ööseks jätma ja päeva ajaks maha. Mineraaliämber jõudis kohale ning hobused hoolega seda töötlevad.
Katil avastasin täna, et näo pealt karvad maha süganud. Oh jah, jälle kevadine allergia. Hobustele söötmiseks jätkub nii heina, kui ka silo. 
Tuleb tunnistada, söödaga oleme välja tulnud ehk siis hakkama saanud. Hea meel ilmataadi vembu üle.

Mõnusad kevadilmad meelitavad igatepidi õue toimetusi tegema. Samas kahju tunne valdab, et olen piiratud ajakasutusega. Vabad päevad tööst panevad mind rohkem planeerima oluliste tööde tegmistele. 
Mõtteid vähe koondades ei oska seisukohta võtta, kas oli õige tööle asuda või oleks võinud ennast töötuna arvele võtta... nii-ja naa. 
Õnneks on lapsed viimasel ajal pühendunud noorhobuste koolitusele. Mida mina täna jälle jätkasin. Kuna vanem tüdruk jälle koolis on. 
Lembs on nii emmekas ja ema Kati jälle tite küljes kinni... no ma ei või lihtsalt... kummaline ponimamma Katariina. Teine kellele ,,titt" armas on Herta. Oletan, et viimasest kodust sai trauma, kui pidi veetma pea 6 aastat üksi ning kui olles esimene omanik koos varsaga vahepealsele omanikule (Andres), pidi viimane kokkuleppe tõttu varsa tagasi andma. Mille tõttu sai Herta vist omamoodi trauma. Üsna mitu aastat ei toonud varssu. Nüüd muidugi on oodata veel teinegi ristandvarss. 
Kelluka järglane on okei oma sieloomu poolest, kes on julge võrreldes Lembituga. 
Lipton on käinud mõned korrad nädalas sadula all ja üldse toimub ikka ettevalmistus müügiks. Mulle ei meeldi ta värvus, liiga hele ning karja suhtes võimukas. Mitte küll kurjuse poolest, aga sööda juures peab tema esimesena osa saama. Teistele näitab  kõrvu ja nägusid, kuid karjas on vist aru saadud, et temast enam niisugust võimukandjat ikka pole. Hea meel, et sai ära ruunatud. Oleks pidanud selle tüübiga veel selle talve üle elama. Oleks vist punkariks saanud. 

Tundub, et mu unenägudel on kindel alus täide minna. Nii ka nüüdki olles ühe olukorra lihtsalt valguse kätte toonud. Selgus saabus, et miks olin oluline tunnistaja, et kohtumine vana mineviku tegelasega, kelle korra politseile olen teada andnud. Mu elus juhtuvad asjad lihtsalt juhuslikult, kuid mitte kunagi ei tunnista, et neid enda ellu ise kaasa tooksin. Teadmine, et tuleb seista mõnes kriitilises olukorras silmitsi enda sisemise mina ja vastaseks siis raske probleemiga.
Kuidas me käitume...? milliseks kujuneb reageerimine... Mu enda enesehinnang on muutunud stabiilsemaks ning teadmine, et kriisi olukordades võtan juhtimise enda õlgadele, tänan sel juhul pikaajalisele matkajuhi kogemustele.
Uue töökohaga muutus mu elus palju, ajaplaneerimine, kodustetööde planeerimine ning tööde jagamine pereliikmete vahel. Kõik see on teinud mind õnnelikuks, töö juures uued töökaaslased suhtuvad suurepäraselt. Kuid ise jään veel mõneks ajaks tagasihoidlikuks etaloniks. Olla pigem madalam, kui maarohi. Eelistatuks siiski hea läbi saamine kollektiiviga.
Loomadega nii palju kokupuuteid, et Nordik on siis kinni pidanud olema, kui ma tööl. Ta kipub vägisi autole järgi jooksma ning ma ei tea, kas ja millal ta koju jõuab. Teadmised, et aastaseks saavad isased koerad liiga palju vabadust saanuna võivad hoopis hulkuma jäädagi. Nii ongi parim, et isaste koerte kasvatmisel pigem rohkem ikka silma peal hoida ning pidev koolitus ja jõukohane treening avardab ning kindlustab parima suhte omaniku ja koera vahel. Üks hea asi, et õnneks oleme suutnud tema peale hüppamise kontrolli alla saada ja selja tagant põlveõndlast inimest maha jooksmise kombe eemaldada. Nüüd arvestab seeläbi ka teiste koertega. Söötmise juures hoiame kinni sellistest tradistioonidest, et kes olid varem olemas, saavad enne ja tema saab oma portsjoni viimasena. Isegi Blue oskab ennast vaos enne söögi panekut hoida. Lihtsalt võrratu tunne on vaadata koerte käitumist.
Hobustega on kõik ok, tellisin saareõue firmast mineraali ämbreid, kevadine karvavahetus. 
Autol vaja kontrollida rehvitasakaalustust, Riia linna tänavad kohati nii käest ära, nii et märkamatuks jäänud augud mõjutasid ikka ratta tasakaalu. Riias käidud. 
Ootame lähimatel aegadel meriseabeebisid. Uus notsupapa on ikka lahe tegelane. Ise kui ma väga väsinud võtan mõne merisea tegelase endale lihtsalt sülle suhtlema. Nad on omanäolised, eelistavad ikka õla peale ronida ning siis oma puhastustualetti sooritada. 
Öösiti üritan kontakteeruda toasiiliga, kes vahel üllatusliku käitumisega. Kihutab oma väledatel jalgadel minu eest peitu pugeda. Selle tõttu olen minagi oma kiireid regeerimisvõimeid arendanud.

Uhh jube veebruar hakkab juba otsa lõppima. Nii kiirelt lennates möödub, püüan oma vabadel päevadel palju võimalikult ära teha ning leida aega meditasioon-jooga-hingamise-venituseks. Paar nädalat on vahele jäänud jõusaali treeningutes. Täna sai Valtu spordimajas see puudujääk korvatud. Uskumatu, mida tähendab ühe treeningu puudumine organismile. Mida annab jõusaalis treenimine... täitsa müstika.
Mu meeldiv teema on mediteerimine-jooga-hingamine-venituse läbi viimine. Mida annab meditasioon ning lisades sinna hingamise ja venituse. Lugejad uurige... miks? Ma oma seisukohta ei avalda. 
See nädal käisin Hertaga vastlasõitu tegemas kohalikus lasteaias. Selgus kuri tõde, et Herta võib olla tiine. Muidugi arutlesime, et millal pudenemist oodata. Kas märts või aprill... ise loodan, oleks see ainult aprillis, kuid mis teha peame olema valmis selle ilmakodaniku sünniks.  
Vahepeal lõppes sinise hobuse aasta, asemele saabus hiinahoroskoobi järgi siniselamba aasta. Pole aega olnud lugeda mis üks horoskoop lubab. Ehh nalja täna tegin esmakordselt oma sünniajaloos kaasa karoona võistlusel. Kii-löögid laual lebavale kettale jäid nõrgaks. Kuid säilitasin vaprust mängus lõpuni, vastasteks päris kõvad tegijad. Igal juhul hakkas mulle karoona meeldima. Püüdsin küll meenutada, millal üldse toda mängu viimati proovisin. Kuid õiget aega ei meenunud. Üldiselt läks see aasta meie perel kehvemini kõikidel aladel... mida teha. Kas tõesti peab alustama või võtma kellegi käe all treeningtunde ...? Või õppima miskit tugevamatelt vastastelt? 
Miski meid sellepärast ei murdnud ja pead norgu ei lasknud. lähme edasi... kõik päevad pole vennad. 

Vastlapäev

Täna siis tööd teha ei tohi... eem tundub aga et oma nurinaga olen siis teise poole suutnud midagi täna tegema panna. ja ma ise sisimas plaanin aga õhtul sõbranna poole minna väikselt vastlapäeva tähistama. 
Kohalikust lasteaiast vastlasõidust naasnuna ning varustust oma koha peale tagasi pannes mõtisklesin, et mida süüa. Esmane visiit sügavkülma tõi mällu värksendust ning praeahju teed rändas Norra pikkpoiss. Ei anna Soome pikkpoisiga võrrelda. Norrakad on osavad või siiski parimad kokkamises ja maitsete edasi andmises. 
Täna pole jõudnud isegi mitte vastlakukleid teha ega vist ei viitsi ka hernesuppi teha. 
Olen Nordiku käitumise peale viimasel ajal väga pahane olnud. Täna hommikul Anetet saatmas. Raske oli enda pahameelt varjata. Kui olen koera peale pahane, siis ma ei räägi veel vähem jagan mingeid käsklusi. Panin koju jõudes teise kinni. Alustasin hommikut sellega, et andsin hobustele sööda ette, jälgisin koera kui ladusin sööta käsikärusse, poiss muudkui haukus. tegin selllise näo, et ma ei kuule ega näe koera.Siis kanad ja lõpuks koertele. kuid hoidusin koeraga silmsidet pidamast. Eile likvideerisin õieti põletasin nädalavahetusel lastel leitud surnud kähriku ära. Ei suutnud kindlaks teha, kas oli kärnas või ei olnud. Nägu oli kena, kuid laip juba haises ja minul sellest lõhnast teadagi mis ... süda paha... tõsi see on. Isegi surnud inimese korral läheb süda pahaks... naljakas on see. Muidu olen kõva kui pähkel, aga surnuid loomi ja inimesi ei kannata mitte üks teps. Muud osad küll, olgu siis looma või inimese luud ei mingit probleemi. 
Tänane ilm oli veel tuuliselt külm, oleks võinud tsipakene soojem olnud, aga no see selleks.

Üle või ümber milleta või kelleta me elada ei suuda ... ikka hobused

http://lemmikloom.delfi.ee/hobune/vaekad-ja-vaprad-lemmikud-hobused?id=70667715

Loomapidamise feng shui, tarkused Siret ja Janno Seedrilt

http://lemmikloom.delfi.ee/meelelahutus/feng-shui-opetab-hea-side-lemmikloomaga-tagab-koduse-harmoonia?id=70798465
 Mõne mõttega ma ei lepi, kus on arvamus jagatud ettevõtetesse rajatud akvaariumid pole kellegi omad ja kalakesed on seal omaette. Usun vastupidist asjale.

Artikkel aafrika kääbussiilist

http://lemmikloom.delfi.ee/loomad/siil-oskar-magab-vanas-t-sargis?id=70682425

Millal viimati siia sissekande tegin ei mäleta. Lihtsalt aeg veereb omasoodu ning teine veel tuure juurde lisanud. Muidugi on häid uudiseid ja on ka halbu... mitte küll oluliselt halbu, aga isikuliselt tunnen küll.
Jätkan jälle teemat lume lükkamisega. Jällegi meie majapidamise tee jäeti puutumatuks. Mingit infot, et miks ei lükatud ei edastatud. Tegelikult enesetundesse lööb küll mõra... tekib küsimus, et miks? kas me pole valla inimesed? ja kusjuures riigikogusse kandideerimas sotside ridadesse kuuluv meie vallavanem...? Kuidas saab selline inimene, kes pole täit vastutust kandnud sotsiaalprobleemi ees? 
Igasugune poliitiline propaganda ajab ikka pahandama küll. Isegi fb ei lasta rahulikult oma elu kujundada, kui mingi poliitik esitab sõbrataotluse, lisama sõbraks mõne hetke pärast soovib, et laigiks tema poliitpropagandast kubisevat lehekülge... mida kõike ei lubata ja mille nimel, ikka riigikogu palgale pürgides. Mulle aitab nende nuumamisest häälte andmisega. Kui annan, siis eelistan kedagi kindlalt, kes mulle ka tõesti meeldib ja see jääb Roheliste erakonda. Enam ei lase kellegil kõrva sositada, et tead vali sellest erakonnast.
On asju mis sujuvad suurepäraselt ja on asju, mis ootavad lahendamist. Lootsin, et EHS saab alustada uut aastat uuel moel ja normaalselt, kui juba kuulda on, et toimuvad seltsi sisesed ebakõlalised lahkarvamuste ning erimeelsuste pinnal sõnasõjad... kurb lugeda ja kuulda... miks teatud tõuorganisatsioonijuhid pimesiku mängu mängivad?
Peame ühel õhtul lastega maha istuma ning arutama teatud koostöö sujumist ning edasi arendamise plaanidest. Vaja analüüsida ning mõelda, kes mingi töökoormuse eest vastutama  hakkab.
Olen juba uues kohas mõned päevad tööl olnud, kõik mis on on positiivne, mis mind tohutult aitab töösse kohaneda. Tööandja on meeldiv isiksus ning kollektiiv või ettevõte, kus hetkel tööd alustasin on igatepidi toetav. Juba esimese päeva õhtul tundsin ennast koduselt. Kuid paljuskis seisab ka mu enda tagasihoidlikuses ja piiritletud hoiakute taga. Tunne mis mind hetkel saadab on positiivne. 
Liigume edasi, aga ikka positiivselt ning oleme tegusad.

Super yess, tervis taastumas... Kolmel korral olen siis palavikus olnud, aga ka mitte peale mõne tunni taluma. Suht raske oli ennast rahulikus asendis voodisse puhkama sundida. Palju sai joodud kuumasid sidruniteesid. Tegin uue portsu tervislikku loodusantibiootikumi. Tarbin jälle hoolega... kahju, et sauna pole majas. Õnneks nohu on ka taandumas. Eilne saun oli ülepika aja üks parimaid ning pikk autosõit inimtühjal maanteel oli ka huvitav kogemus. Avasin mobiilis muusikagaleeri lemmiklauludega, mis koju jõudes sai topelt portsu kuulata. Teepeal lasus paks udu, mis raskendas väheke sõidukiirust, muutis ettevaatlikuks ning kiirus ei kerkinud üle 60-70. Nähtavus teel oli nigelavõitu.
Reedel tundsin ennast väga hästi ning suutsin juba jõusaali trenni minna.  Ja kogu päeva saatis aktiivne tegevus. Tallinnas psühholoogia koolitusel. Peaksin tunnistama, et päris häid mõtteid oma treeningtundidesse tuua. Ootan põnevusega uute mõtete jagamist trenni lastele. Ka tegeleda nõrga tahtejõuga lastega. Ja suunata vanemate tähelepanu, millega peaksid vanemad lastele toeks olema.
Tegelesin noorte sälgudega. Tundus, et noored hopsid olid täna suhtlemiselainel. Juba see nädal teine kauss karjamaa mineraale otsas. Ostsin viimane kord päris rohkelt. Pean mingi aeg tegema osadele hobustele ussikuuri. Kuigi hobustel on kogu aeg lakukivi ees. Talveperioodil läheb neid tooteid päris ohtralt. 
Kanad munevad päris hästi, söödaks saavad leotatud norra vegankuivikuid. Muidugi kanademineraale veel segatuna sööda sisse. Kõikide asjadega arvesta.

Nii viirus on saavutanud siis kõrgpunkti, viimane öö nohu muutis nina kinni nii, et hommikul silmavalged punased nagu albiino jänkul.

See nädal on palju toimetatud, ostetud sai majja kauboi sadul koos valjastega ning uude töökohta tervisetõend võetud. Iseenesest aega arsti vastuvõtuni oli päris palju, eelsitasin ära kasutada kena päiksepaistelise ilma mere äärde ehk siis Paljassaarde jälle kolama minna. Paljassaare poolsaarele tiir peale tehtud. Üldine arvamus minu poolt, põnev. Juhtus ka üks seik, kuid sellest teine kord. 

Ja muidugi proovisin õnne veelkord autoteenindusega, kuid pettusin järjekordselt. See vist jäi minu poolt viimaseks. 24 h vahetati laagreid ja vahetati klaasipesupotska voolikut. Õnneks viimane töötab laitmatult. Töö käigus oli töökoja poistel purunenud mu auto siduritross. Ja seda nad korda ei teinud.  Sain siis auto poolpiduse siduriga. Ja muidugi jäi vestlusest veel miskit rohkemat kumama. Sellise töötegevuse juures kaob viimanegi klient. Järgmine nädal lähen viin auto teise teenindusse. 

Teisipäeval jälle autojuhi rollis, homme siis koolitusele. Vormistatud olen uude töökohta tööle. Nädala lõppu veel ei ennusta. Üks tantsuõhtu ootab küll ees. 

Nordik sööb kenasti, kuid üks asi paneb mõtlema, kus on tema mass, kuhu küll see toit kaob. Bluele söödan konserve, tahan, et temast tuleb kena karvane collie poiss. Soovin hetkel, et Nordik saaks tagasi oma rasvamassi. See meeldib, et oleme suutnud Nordikut rahunema panna. Siis rõõmustab, kui pole tükk aega näinud või on pidanud pikalt kinni olema. Hämmastav on koerte söötmise juures see, kuidas kolm koera kannatlikult ootavad isegi Blue on õppinud ära rahulikult söögikausi täitmist.  

Telerist tuleb hetkel valimiskampaania korras reklaami nii palju, et tekitab tülpimust juba. 

Uued merisead on hästi kohanenud. Uus isane (rosett) panime isase küülikuga ühte puuri. Nad on kahekesi nii armsad, poisid jagavad kõike omavahel. Tegemist siis aastaste merisigadega. Kui meile said olid nad väheke arad, aga nüüd paari nädala möödudes on nad muutunud julgemaks. Emane väheke pelgab, aga ta on näinud, kuidas me suhtleme teiste puurikaaslastega. Puuris on meil Valgeke, Hamstrik ja Pigi-Vigi, aga uuel emasel puudub nimi. Muidugi kahju oli, kui Marsela ära suri.  

  

Viimane öötööpäev siis ka selja taga. Hommikul töölt koju ennast ajades, tundsin, et palavik et vist olengi haaranud töö juurest  viiruse kaasa. Kuid see palavik ei takistanud mul trenni jõusaali minemast. 2-e tunnise rassismise asemel suutsin 1,5 tundi. Enesetunne muutus kuidagi nõrgaks, kuigi ohjeldamatult voolas higi ojana. Õnneks kaasas oli mul min.vee pudel, kust siis kulistasin vedeliku kaotuse vältimiseks. Koju jõudes ei tahtnud kohe välja minna, kuna eile sai päris suur kogus jälle head looduslikku antibiootikumi valmistatud, siis tarbisin üsna mitu supilusika täit ning lisaks kanget sidrunivett. Päev on möödunud ainult igat masti vedelike tarbides. Õhtul enesetunne suurepärane. Sai mõned ülesanded ning lubadused mõnede inimestega klaaritud. nüüd jääb oodata järgmist nädalat, et auto remonti viia. Mõned detailid vahetada. Loodan, et viirus siiski maha ei noti ning järgmine nädal möödub suurepäraselt. Ja edukalt, mul vaja mõned ettevõtmised korda ajada ning koolitusel osaleda. 
Töö juurest kingiti mõned maitseained, soolalamp ja kommipakk... Soolalambi üle oli mul kõige suurem heameel. Olin seda ammu ihalenud. Nüüd see lõpuks on mul olemas. Ja seda enam parimaid mälestusi töökohast, kus veetsin pea 7 ja natuke peale parimast parimas keskkonnas. Parim töökoht on see, kui juhtkond on ise ka hooliv ning toetav. Kogesin Rapla hooldekeskuse juhatuse toetust üsna mitmel korral. Mälestus hooldusasutusest jääb positiivne. 
Täna jätsin hobustega trenni ära, kuna mu end tervis oli hetkel oluline. Vaatan, mis homne päev toob... Vaja juu noortega tegelema hakata.

Super saavutus kolmas päev, kus Nordik kuulab meid väga rahulikult. Natuke veel haugub, kui kinni on. Mis siis juhtunud on. Lugesin lihtsalt koerakoolitaja raamatut ning leidsin mind puudutavale probleemile lahenduse ja asusin kõigepealt ise selle kallale. Katsetasin ise koheselt, iga kord koera positiivse käitumise korral  andsin maiust ja siis kiitsin. Oskab rahulikult kui tema poole pöördume, lausa lust on koeraga suhelda. Meie peale hüppamist  on ka vähemaks  jäänud. 
Jõudsin juba uurida isegi elektroonilist haukumisvastast kaelarihma, kuid selle tööpõhimõte tundus siiski koera jaoks väga vastuolus minu põhimõtetega. Ja muidugi ehmatavaks teguriks oli hind. Hetkel eelistan mõistusega tööd, kui miskit elektrilist vidinat koera külge kinniada. Mõista ja mõistmine olgu tasakaalus, asi saab lahendatud, kui asjale teaduslikult läheneda. Täna võtsime juba Nordikut sülle ning nimetasime sülekutsuks. Nautisime täna Nordiku arengus uut käitumist. Igal juhul homme vaja korra poodi, osta vaja krõbinaid koolituseks. Rõõmustavad uudised ...yee lahe tunne saadab.

Tegeleme igapäevaselt Nordiku koolitusega. Suurim probleem on kaasa minek (lapsed lähevad hommikul koolibussi peale), iga korraga juba kaugemale ning julgus juba autole järgi joosta. Pean kiiremas korras ostma puuri, kuna toas lahtiselt teda hoida ei saa, isegi siis kui ta on minu enda silma all. Tegemist ju pubeka eas oleva koeraga. Siiani oleme suutnud õpetada korra armastust õues. Teatud puude peale ei ole lubanud jalga tõsta ning siis kiitnud häda tegemise ajal, kui see koht on sobiv. Lihtsalt tekitada koeral arusaam, et kõik pole lubatud. Keelamine on lõpuks selgeks saanud, muidugi kõrvale tulek on selge eelmisest kodust. Kõige suuremaks probleemiks on närimine. Toas ilma kellegi valvsa silmata hoida ei saa. kõigele lüüakse hambad sisse ning peenestatakse nagu hakkmasinaga korralikult peeneks. Nordik on hüperaktiivne koer. Alguses kui tuli oli temperament päris ülemõistuse. Pool tundi temaga mängimist võttis mu juba korralikult läbi. Oleme suutnud kamba peale taltsuada tema mõtlematut tormamist jalgadesse ja seda enam selja tagant. Minu jaoks oleks paaril korral asi lõppenud tasakaalu kaotusega. Õnneks teised koerad teavad reegleid siis saab vajaduse korral teiste koerte eeskujusid kasutada Nordiku kasvatamisel. Seoses üliaktiivse eluviisiga koeral tekkis kaalulangus, kuid selge, et asi peab stabiliseeruma lõpuks, millal see saabub ei oska öelda. Nõuab meilt palju temaga tegelemine kannatlikku meelt. Kui kuskile kinni panna haugub-ulub mis valmistab ikka päris suurt muret. Minu jaoks on see ahastama panev. Sõna ei kuula, kui keelata kaasa tulemast. Selline asi tema peal hetkel ei toimi, et peaks koju tagasi pöörduma ja ootama siis pereliiget kodus. Ja kui lahti saanud, käib nuusib jäljed üle, kuni bussipeale minekuni. Ega mulle ei meeldi, kui koer omapäi miksit ette võtab. Õnneks Laralt saadud kogemused rahustavad selle teadmisega, et seda tõugu koera uudishimu peab saama rahuldatud, kuid samas inimesena pean ma ikka oma koera suhtes valvas olema. Kui koeral on pubeka iga pean tema suhtes olema 10kordse tähelepanuga ette taha mõtlema. Tohutult tugev karakter ütlen seda koera kohta. Kuid järgmine kuu loodan, et saan Nordiku  ära kastreerida. Kokku lepitud juba vetiga. 
Hobustega on ok, tänane külm ei lase trenni tegema, maapind kõva ja tsipa libe. Kus lumi see kõva koorikuga ja mina kardan, et hobune järsku lõhub jala ära. Teepeale külavahele kah ratsutama ei pääse. Mõte on, et vean varjualt väheke soojemat sõnnikut välja trenniplatsile raja peale, saab siis talviste oludele mõnusa platsiraja.
Eelmine nädal hakkas meie üks pikakarvalisetest merisigadest poegime. Alguses tundus, et kõik on okei, kuid õhtuks emaka kontraktsioonide tõttu oli diafragma purunenud. Ega mulle see pilt eriti head meelt ei valmistanud. teadmine, et enam midagi aidata ei saa. Oli meie peres jälle suur kurvastus majas.  Sai teine siis kahe ustava neljajalgse kõrvale maetud ning siis sai toodud uued tegelased. Kellele just parasjagu uut kodu otsiti. Ühe asemel juba kaks uut merisiga . Nüüdseks siis arv tõusis 6-ni. Õnneks tundub meie enda alles olevad notsud uued isendid omaks võtsid. Ja kohe omale peiduurkaid valmistasid. Kõige parem sigade kohanemisele aitab kaasa, kui nad saavad ühises meeskonnas rajada heinasisse urge. Nad ju uruloomad, eile õhtul, kui osa lapsi A-teami vaatasid, ütlesin mina, et vaatan ,,Nature mouviet" jälgida loomade-lindude heaolu ja nende omavahelist suhtlemist toob endalegi ikka rahulolu tunde. Palju on küsitud, et miks nii palju... jään vastuse võlgu... Meeldivad ja tean, et kuskilt maalt jookseb piir. 
Ega ma poleks tahtnud selleks talveks üldse 16 hobust jätta, kuid tuleb tõdeda, et vahel tuleb leppida paratamatusega. Õnneks on pool talve seljataga ja tõden, et saame oma söödaga hakkama. Praeguse talve juures saab kenasti pehmemate ilmadega kabjalisi õues pidada.
Eilsest jõusaali trennist nii palju kasu, et mul pole kohta mis mul täna ei valuta. Alles täna annavad lihased tunda, et midagi eile tegin. See on hea tunne ja annab suurepärase teadmise, et ikka miskit kasu ka metalli tirimisest... Jätkuvat talve kõigile...

Natuke nädal ja rohkem oleme siis uue koerustegelasega pidanud kokkukasvamist harjutama ja harjuma... Koolitus esimesest päevast... 
Millele paneme rõhku, puhtusepidamine majas. Kuna esimene öö suutis kõik olematud ja oletatavad nurgad sees ära tähistada jalatõstmisega. Tuppa lastes arvas, et küülikupuuri nurk sobib ideaalseks tähistusnurgaks ning meeldivaks jalatõstmis harjutuseks. Leidsin, et parimaks abinõuks peab teda vähemalt natuke vabalt pidama, lasin koera keset ööd õue, kus ta siis korraldas lisaks kõigele veel öökontserdi koos teiste koertega. Olin hommikul parajas zombi olekus, õnneks ei oodanud mind ees tööle minek ning siis saatsin lapsed kooli ja alustasin oma hommikut tavapärasest varem.  
Nordikule ei aita sõnaline keelamine, kippus kaasa minema bussipeatusse, pidin teise jälle ajutiselt kinni panema. Harjumatu on metsa minekul kuulata kisakoori (collied on selles suurepärased etenduse andjad) ning seda saatev rõõmus karglemine.  
Alustasime lastega rahulikule üleminekule, et ülevoolav haukumine kaoks mis kõrvadele valus kuulata. Lärm kisub vahel päris 4 ja kõlaliseks. Pipi ainsana on vaikselt, kes ootsuäreva pilguga ning erutatud kehaga ootel, et kas oleme minemas. 
Teine probleem   on ikka erateed. Eelmise aasta sügiseks sai tehtud avaldus tee lahtihoiuks, kuid jah. Peab tõdema ei suuda isegi valla kõrgeimad tegelased traktoriste erateid lahti lükkama panna. Alates traktorifirma juhataja enesega kohtuma, kelle naine hetkel vallavanema vastutavas rollis. Ei anna näole, selline käitumine vihjab millegile. Kas tasustatav töö on tarifitseeritud madala hindega ning teada tuntud tõde, keegi ei taha riskirohket tööd ette võtta. Mis maksab üks detail kallil traktoril, kui see peaks purunema erateed lükates. Juu siis vallapoolne töövõtuleping seda kulu ette ei näe. (see minu oletus)
Kahju on see, et oma mees ei ole võimeline miskit ehitama. Alles see oli, kui ta plaanis maasturile palgi taha panna... Laitsin mõtte maha, palusin lihtsalt tee siledaks sõita, kuid järgmine päev ootas suurem seebiooper ,,ilmamuutus" sulailmaga, mille tõttu muutus teeolud veelgi raskemaks. Tuiasin kuidagi autoga läbi ja rada jäi nagu seajooksusongemaa. 
 Oodata on jätkuvalt sula ning homme siis noorem meesosatäitja proovima lumeollust lükkama. Ei enam mingit lootust vallale. Tuleb ise hakkama saada. Nii nagu kõige muude asjadegagi... loota kellegile.. 

Lisasin pilte, eile sai siis grupiga väikese saanisõidu teha. Kõigest tunni pikkuseks see kujunes. Laupäeva õhtupoolikul panime esmakordselt Hertat saani ette. Tükk aega polnud aega ja terve eelmine nädal oli paras kiirus ning kuna tellitud saanisõit kuklas hingamas ei jäänud muud üle, kui seda proovisõitu laupäeva videvikus sooritada. Õnneks tormamist polnud ja asjad terveks jäid. Pärast hiljem veel autoga läbi lumetuisu, aga ekstreemsemasse olukorda ühte india cowboy sadulat tooma Kilingi-Nõmmele, pärast selgus, et hoopis tükkis peame liikuma Tihemetsa. Tehtud saigi ning tagasi tuleku teeks võtsime Kõpu-Tipu-Sooma-Jõesuu-Vihtra-Vändra-Eidapere-Järvakandi - sealt aga juba tuttavat teed koju tagasi. Kell oli natuke peale keskkööd kui uksest sisse astusime. Lapsed tuletasid kordamööda meelde, et pean hommikul 24 tunnisesse valvesse minema. Pikali viskamise järel  oli uni kiire tulema ja ärkasin hästi enne õiget äratust. Sügavaune järel on alati hea tunne tööle minna. Nii on veeremas vaikselt mu tööelu Rapla hooldekeskuses.

Uus koer nimega Nordik. Natuke alla aasta. Õpihimuline, elav ning sobiv meie pereeluga, harjume uue koera olemasoluga. Kuna Lara nimi kipub vägisi meeltesse tagasi tulema. Vanast on raske lahti lasta, eriti veel, kui tegu oli veel noore koera surmaga. Kelle suhtes ei suuda siiani mõelda, et miks tema teekond nii ettearvamatult lõppema pidi.

                                                                   Mann ja Laura trennis  

                                                                        

                                           Kes oskas ette näha, et uuel aastal enam Larat pole.

                                                                     Pipi ja Lara mänguhoos.

               Väikeponi inglisesorirakend, vaja on meespoolel lasta teha sobivad aisad, saab siis ka saanisõitu teha.

Siis kui oli veel Lara, pole veel tema kaotusest üle saanud. Igakord teda piltidel vaadates ei saa pisaraid vaos hoida. 

Peale uue aasta tervituse pole siia ma miskit jaganud ja 2-el jaanuaril kirjutatu, aga sootuks kustutasin... kindlasti tekib küsimus miks? Ootamatult suri meie pere lemmikkoer, kellesse olid pea kõik oma südame pannud. Kui 2-el jaanuaril polnud midagi arusaadavat, et koeral oleks miskit pahasti v.a. niru söögiisu. Muidu oli ta väga isukas kuts. 2-el jaanuaril suutis süüa minu poolt pakutud verivorsti. Toit mille talle panin, keeldus söömast. Muidu eelmine päev (1. jaanuaril) sõi oma kahe korra söögi kenasti ära. 
Ootamatuks oli see, et 3-nda hommikul koju naasnuna. Leidsin Lara elutu keha vereloigust ei täheldanud ei südame lööki veel vähem hingamistegevust. Kergitasin koera ning püüdsin leida mingit elumärki, kuid mitte midagi, asetasin paremini teki sisse. Muidugi esmane pilt koerast võttis seest keerama ning mu väsimus kadus. Esmase vaatluse järel oletasin koera surnuks. Ja oma shoki ning mõtetesse selgust tuua, et mida edasi teha, läksin koertega metsa. Peas valitses korralik virr-varr. Tegin teiste koerte saatel väikese jalutusringi metsas. Tagasi naasnuna läksin kohe Larat vaatama, kuid juba tõstis Lara korraks pea, kuid viivuks silmadesse vaadatuna ei olnud enam tollele koerale omast sära. Tekkis väike lootusesäde, ehk suudan aidata. Kuid vereloike vaadates ning koera elutut keha silmates tekkis kohe kahtlus kas jätkub elupäevi enam. Sai suheldud isiklikult hea tuttava vetiga, kes antud nõuande kohaselt toetas ka minu seisukohta, et kauaks enam pole. 
Ja tõesti see lahkumine oli väga valus kaotus. Lara, kelle südamevõitmiseks panustas kogu pere. Meenutan, kui palju veetsime arutledes, mida ja kuidas Larat aidata, kuid kõige paremini aitas Lara enda usalduse kasvamine inimeste suhtes. Lara kinkis oma 1,5 aasta jooksul võrratuid hetki, tema sotsialiseerumise pärast sai alustatud mitmetel võistlustel osalemisega. Meenutuseks ütlengi, et Lara tõi meie peresse palju huvitavaid muudatusi. Ja edasi neid jätkata leidsime Larale sama tõugu, aga seekord isase koera. Kui ikka Lara nimi kasvõi mõtetesse tikub, kipuvad silmad märjaks minema. Ei ole veel suutnud omaks võtta koera lahkumist vikerkaare silla taha. Matsime ta oma koduaeda Urri haua kõrvale. Ainus asi, mis juhtus ja miks juhtus? Need küsimused jäävad, tol korral ei teadnud, et oleks lasknud võtta mingid proovid või lahata... Kuid jah lasen koeral rahus puhkama jääda. 

                                                  Head uut aastat

                     1. 01. 2015 aasta

Rohelise puukitse aasta on tulekul 19.02.