Jälle vihm, mõningased päevased tegemised õues tehtud, kuid näiteks niitma ei julgenud minna. Kuulsin ühe kohaliku käest, et Tamme küla mehed olla pannud kokku päris halva heina. Kurb, kuid pean moka maas... Mis teha eks nad kaotavad jälle mõnegi kliendi järgmisel aastal. Praegune ilm on küll rohkem heitlik, kui suvemeenutav. 
Korra selle kuu alguses oli vallavanemaga juttu, et hobuse ja vankriga sõitu teha, kuid ma ei tihanud ka enam viimasel minutil uuesti küsida. Jutt jäi, et pidi ise kohale tulema vestlema sellel teemal. Ma ise poleks täna eriti füüsiliselt suutnud midagi teha. Eelis seisus oli mul hoopis kodus hobused ja lapsed trenni teha. Pärast laste trenni tundsin ennast päris hästi. Ei oska öelda, mis mulle puhanud tunde tõi oli vast lõõgastunud olek hobuse ees jalutades. Igal juhul lastele trenni tegemine andis mulle palju tagasi. Kõik oli positiivne, hämmastav ja imetlesin mõttes laste arutelusid minu sõnade üle. Ja selline tagasi side paneb rohkem mõtlema, kuidas lihtsalt väljendada, et lapsele segemaks saaks. 
Täna hommik algas mul 5.37 ärkasin meeletu koerte haukumise peale. Õue minekul selgus, et ületee aiast on hobused vabadusse pääsenud ning ruunapoissi külastama tulnud. Natuke hoovis peata olekus ringi tuisanud, tormasid kõik see kari rehe alla ning ootasid sisse laskmist. Lasin sisse ning mainisin, et lähen uuesti magama. Ja nii ma tegingi. Ärkasin hiljem juba 8 läbi. 
Kena päike ei lasknud tuppa jääda, vaid kohe alustasin toimetustega. Viisin tibud õue, leidsin ühe noore kana õues hulkumas. Ja sellele lugesin sõnad peale, et küll ma su kinni saan. Tõin tuppa pisikesed, et neile süüa anda. Varsti pean hakkama ostma kutsika graanuleid, mida leotama ja siis pehme pudrumassina ette andma. Sellistele pisikestele ei tohi anda raskelt seeduvaid söötasid ja siis ostan valmistoitu. Hetkel sain osta odavalt soodusmüügis konservtoite. 
Nalja kah, kuulsin siis meeste poolt tagaselja arutelusid ühelt tamme küla onklilt. Oh jah, vahel imestan ja mõtlen, et tegelikult mehed on suuremad latatarad, kui isegi naised.  Naersin juba jutust koorunud jutu sisu peale. Ütleks nii, et tookord, kui üks onkel jättis mu suksude heina rulli keeramatta. Pereprobleemide olemasolu... nojah on teada-tuntud tõde, et kui mehe küljeluu maha jätab kipuvad viimased omi mõtteid läbi pudelipõhja vaatama.
Kahju, et vihma sadama hakkas ei hakanud ma täna oma mõtteid teoks tegema. Tegeleda Lipsuga. Eelmise nädala võit looma üle tõi selguse, tema käitumisele. 
Oleks tore, kui ma leiaks kõigile kutsikale kodud. Oleks ka tore.

Uurisin ilmakaarti, et leida paari päeva ilmaprognoosist, kas ja millal oleks mõttekas maha niita uued tükid. Eile koristasime lihtsalt pool niiske heina ära, et see maha ei jääks. Õnneks meeleolu suurepärane, kui alguses hangumistööd tegema hakates poleks peavalu käes vaevelnud. Kuigi juba poeg kolm korda kaarutanud. Üks ilmaprognoos näitas, et praktiliselt iga päev tilgutab. Lubab pilves ilma. Homseks äiksetormi. Püüan leida Norra ilmakaardi. 

Praegu on ilm küll päikseline, üks ilmakaardike näitas meie kohale äikest. 

Tundub, et urisen viimasel ajal naabrimehe tegemiste laienemise pärast päris tihti ja kurjalt. Nojah, norin tiba selle kallal, kuidas noor pikka kasvu neiud kablutavad neli tundi järjest naabrimehe ponidega. Üks viis kuidas siis näidata meile omi tegemisi, käiakse ka meie hooviväravast mööda. Ja muidugi meie endi hobused leili läksid ja erutatult aia ääres jooksma hakkasid. Imestasin neiukeste ohuteadmatusest, porisesingi, et leidsid koha kus kappamas käia ja seda enam neli tundi järjest seljas istudes eriti vanal ponil, kellel pole koormust siiani olnud. 

Ja kõige tipuks, kui Raamatuhärra neiukesi koju viima läks tuiskas mööda naabrimehe poeg nii kuis jaksas oma ATV-ga. Mind ajas naerma, tema käitumine. Nagu poisike, endal naine ja laps ehk siis pere ja mehel endal aga poisikese aru peas. Küllap imestate, miks olen kuri naabri peale. See juba aastate tagused naabrimehe käitumised ja ütlemised ei luba lihtsalt endale enam lähedale tulla. Eelkõige naabrimehe viinalembus ja vastik jutt naistest. Niikaua on nad head, kui nad midagi ta eest ära teevad, aga siis hakatakse selja taga rääkima.

Muigasin üks päev ühele tuttavale, et meie vaheline läbikäimine on muutunud selliseks, kus nagu oleks Tammsaares jutustusest välja astunud... Kuid ühe peategelase osa täidab küll tugeva karakteriga naisolevus ja teine siis peremees. Õnneks me veel piirikraave ei kaeva... annaks jumal, et seda ka ei juhtuks... ise tahan küll läbi saada kõikidega hästi. Kuid olen pika meelespidamisega, kui mulle on halvasti öeldud. 

Lootsin eilsel teisipäeval miskit heina koristada, kuid jah. Kolmekordne vihm rikkus kõik ära, kogu mu valmisoleku, kuid mis teha. Otsustasin teha majasiseselt koristustöid. Ja lugeda mõni leht raamatust ja tegelda interneti vahendusel esimese kutsika huvilisega. Esimene küsimus inimesele oli, kui palju kogemusi on tal linnukoertega ehk siis tegemist ju jahikoeraga. Tõepoolest on mõlemal nii emal kui isal tugev geen jahiks, siis neid vaos ja inimese kasuks tööle saada on vaja tegelust noorte koertega. Kui nad on saanud igapäevaselt tund kaks ja isegi ajalubava piirides isegi vaat, et rohkemgi. On nad rahulolevad ja isase puhul jäetakse linnud puutumatuks. Teised koerad ei puutu kodulinde, aga Nordik unustab enese kohe ära, kui lahti saab.
Isasele Nordikule oleme teinud väga palju huvitavaid trikiharjutusi, mis aitavad kaasa lihastikutoele, kui inteligentsi arendamiseks. Anete ja mina käime vahelduva eduga 5km kas jooksmas või kõndimas, siis meeldiv on see, kui koerad sebivad läheduses ja vastvalt vajadusele peab teine kord mõni koer rihmas olema. Nordik on pannud mõtlema, et kui mul tekib võimalus, tahaks ära käia Tagadi koerteseiklusrajal. Mingi mõte tiksub peas, kui seal olen ära käinud, saan edasi mõelda. Imetlen tema oskuseid, kuid lähimal ajal tuuakse ära ka koerte aedik. On vaja just isastele vahel ka emastele (jooksuajal, kuhugi kinni panna). Ega neid soovimatuid krantse ei taha ise. Plaanin Bluega mingile näitusele regada ja võib-olla hiljem mõne emase omanikul huvi kutsikaid saada. On hea, kui positiivsed tulemused on olemas. 

Lasteaed pildil.

Mõnus, kui on vabad päevad, saab kodus midagi ära teha. Osaliselt pean viibima ka koolitusel. 
Juulikuus pean jälle Tallinna vahet käima, arvasin, et juuniga mul lõpeb aga kus  sellega. Nüüd veel läbima ära unustatud, koolitusel käima. Eilselt koolituselt tagasi sõites olin ma väga väsinud. Koju jõudes polnud esialgu miskit tahtmist teha midagi. Olles tunnikese jalad seinal lebotanud raamatust parimaid palasid välja lugedes. Saavutasin tunni jooksul puhanud inimese olemise ning küsisin lastelt, mis nad kodus olid ära teinud. Muidugi Nordik oli lahti korra pääsenud ja ühte parti ehmatanud. Kuid õnneks oli see kõigile ehmatuseks. Nordik vajab tegelikult suurt tegevust ja palju jooksmist. Distants mida me siiani päevas läbime, kas joostes või kõndides on 5 km. Muidugi ratsamatkadel on kaasas käinud, mulle meeldib tema julgus. 
Õhtuti tööl naastes olen koertele supikonte ostnud, et neid vähesel määral premeerida vastutulemise eest. 
Liptoniga olen tegelenud, mainin, et ta pole pehme käega inimese suksu. Nii see on, et hetkel allub 100% minule. 
Ehh on elu, pean täna minema vankrit tooma.
Hobused armastavad ikka suure südamega liptonit ajades oma jooksuajaga teisel pea ikka parajalt sassi... siis mul nendel päevadel kui märadel võidujooksuralli ruunale algab. Tõusevad juuksed ihukarvadeni kõik ülesse. Täiesti mõistuse vastane, kuidas saab olla nii, et üks ruun avaldab indlevatele märadele suurt huvi. 
See nädal on mul vaba-vallalise-vallatu inimese elu... Saatsin mehe mõneks päevaks kodunt oma tegemiste ja huvide juurde teada värk usukoosolekule... Esimene öö on harjumatu, nagu keegi oleks majast puudu ja kui sellega ära harjub, siis on teada värk jälle harjuda kellegagi voodit jagama. 
See aasta suvi tundub mul mööduvat teleka vabalt. Nii palju kiikan, kui see lahti, aga hetkel paeluvad raamatud enne magama minekut. 

Ilmad on sellised heitlikud, ei lasta heinatööd lõpuni viia. Kurb tunne, tee ükskõik millist rituaali tahad, tundub, et ükski asi ei toimi. Ainus tuleb vist kaasa minna ilmavooluga, kuid millega mina muidugi leppida ei suuda. Tahaks ju ära saada ning talvele teatud kindlustundega vastu minna. Kuid sellised heitlikud ilmad, mismoodi. Hetkel pole veel silo valmis. Ootan neid, kes lubasid ka tulla, tean et tulevad. Kuid kurvemaks teeb, et tahan ka kuiva heina teha. Hetkel tegematta maid on 17 ha ringis. 
Tahaks mõne looma vähemaks, Liptoni suhtes alustasime veidi teistsuguse trennidega. Eelkõige jooksutamisega, et ta saaks aru, et kõiges tuleb alluda inimesele, mitte tema tahtmistele. Leidsin selle probleemi juure ülesse ning alustasime ka tegelemist.
Autole vaja veel pisiremont teha ning ülevaatus läbida. Läheks kõik lõpuks hästi... 
Edasi vaja minna. 
Töö suhtes on mul asjad ok. Teadasaamine naaberkaupluse turvafirma töötajate taustadest  saades.. kuku pikali. Ja kuidas neid on tööle  võetud.... ? 

Vihm rikkus heinatöö ära, kuid mis teha, kui ilmamuutus siiski käsikäes kuufaaside muutumisega käivad. Olles jälginud endast vanemate inimeste tähelepanekuid ilmaennustuse osas. Pean neist väga lugu. Kõige jamam see aasta on metsaheinamaadelt saadav heina kogus. Kasvon väga nigel. Õnneks tegemist ootab kultuurrohumaa ja sealt peaks saama puudu oleva koguse. 
Plaanin ühe tüki üldse purustada. Väiksema tüki saab teha ka trimmeriga. 
Täna hommikul sai üle pika aja hobuseid taga ajada. Õnneks olid nood loomad avastanud alles hommikutunnil, et vool on tarast väljas. Ja seetõttu hea kiire kättesaamine. Õnneks olid ka teisest aiast paar vanemat mära sekkunud, kelle abil oli võimalik kari koju tagasi suunata. Olen õppinud, et karja pidama tuleb osata keha keeles märku anda. See keha keeles kehtestamine on lihtsalt üks ütlemata mõnus sõnumi edasi andmine. Kui on märgata loomakarja poolne mõistmine. Noored sälud olid kohe valmis minuga ükskõik kuhu liikuma. Õnneks Anete ja Laura võtsid suuna kodu poole ja karjajuhi-liidri salli sai seekord tunda Kelli-Kellukas, kelle abil noored koju tagasi juhiti. Kaifin mõttes. 
Pidin varasel tunnil sõitma Aadega Tallinna Mustamäele jälle haiglasse, seekord siis juba nina opile. Õnneks tüdruk ei tunne hirmu hobuste ees. On käinud ratsutamas. Teeba selg on korras ja kannatab jälle ratsanikke. Alati peab kontrollima hobuse ootamatu käitumise muutuses ka füüsilisi tegureid. Kas eksisteerib valulikke kohti. Mul hea meel, et Teeba on jälle endine, kes usaldab ja nõuab ratsutamist. 
Ootan hetkel uudiseid Aade ninaopist... Ja juba sellest kõigest edaspidi...

                                          Soomaa käsivikatiga niitmise võistlus

                                          Minu lihtne üks viis vikati luiskamisel.

 Kalevipoja niiduvaal, sai kaks vaalu kokku niidetud

                                           Kätlemine ja autasustamine Soomaa viisi. 

Ka jaanid on mööda saadetud, mis muidugi ilmataadi poolt vihmaga. Oli kutsutud sünnipäevale, kuid sinna ei jõudnud. Vahel on väga raske, eriti kui õhurõhk madal, kisub ka mu vererõhu madalaks. Raske oli miskit ette võtta. Proovisin metsas jalutada, kuid poole tunniga juba läbi vettind.
Tegin kahe päevase rattamatka ehk siis ette võtsin lõpp etapi Oandu-Ikla Soomaa-Ikla. Iklasse ma välja ei sõitnud ei pidanud enam vajalikuks. Kablis käisin korralikult kõik vaatamisväärsused läbi. Kokku sõitsin 221 km. Alustasin sellega, et kodust sõitsin rattaga Rapla juba 15 km. Rongiga Tootsi jaama ja sealt Jõesuusse, kus siis sain tõelise ilmamuutuse meelevalda tunda. Äikest, müristamist ja paduvihma, kuid see ei heidutanud, pigem innustas edasi liikuma. Juba Riisa kooli juurde, kus ületasin kooli tagant jõele rajatud rippsilla. Yess see tehtud ning edasi Soomaa keskuse suunas. Riisa Rantso teeotsas kohtusin kursakaaslase Aivariga R., kes soovitas hoovi siseneda ja Algis M. tervitama minna. Sai see samm tehtud, nii kohe padukas kaela sadas. Algis kutsus välikööki, kus siis sai turismitöö alast infot vahetatud, kuulasin ning esitasin täiendavaid lisaküsimusi. Mille alusel sain piisava ülevaate Soomaa turismi edenemisest. Ja muidugi mõlemad ,,poisid" soovisid edukat reisi. Miskit mõte tiksus juba lõunat pidama ja ühe heinamaa ääres, kus rajatud lõkkplatsi ääres seda ka tegin. Pidasin parimaks valida tempo enesetunde järgi, mitte liialt kiirustada. Läti niidu linnutorni külastasin, Tipu looduskooli arteesia kaev oli lakanud tegutsemast, tuli vesi võtta lähedal olevast tiigist. Kaasas oli mul veel mineraalvesi, mis võttis janu kiirelt. Seda sai ikka ohtralt tarbitud. Siht oli võetud Kopra tare peale. Olles saanud Soomaa kaitseala piiridest välja, sattusin korraga nagu teise maailma. Mets ja ainult mets, ainus mis rõõmu valmistas oli loodus ja metsloomad, mida sai ikka kohatud. Kährikuid, rebaseid, kitsi ja mitmeid kullilisi. Teekonnal Kopra tarre juhtumisi pidin 8 km ulatuses läbima pehme liivakattega metsateed. RMK poolt tellitud projektiga teeparandus metsamajanduse parendamiseks. Kuigi ratast pidin lükkama käe kõrval, ei kõigutanud see olukord mu meeleolu. Katsetasin tühjendada pea kõigist rasketest mõtetest ning elada lihtsalt antud loodusehetkes. Nautida jalutamist ratas käe kõrval muutuvad kõik muud probleemid tühisteks. Olles selle teisese katsumuse edukalt läbinud ning preemiaks juba Kopra Tarre ööbima jõudnud, tundus tare nagu kirss tordil lasua tõelise luksus elamuna... Loodus, ojakesed, sild, infotahvel, tulease majakeses ning nari... OOjaaa nautisin täie hingega toda õhtut ja kohale jõdmist. Olin sillas... Muidugi öösel jah naljakas, aga tülitsesin oma teki ja magamiskotiga, mis kuidagi ei püsinud küll ümber või peal. Ja üks tüütu sääsk, kelle eest oma nina püüdsin peita teki alla, lõpuks kella 3 ajal oma otsa siiski peopesa all lõpu leidis. Ja ma rahulikult unne suikusin. 
Hommikut alustada puhanuna ja õnnelikuna, hakkama saamine innustamas meeleolukalt teekonda jätkama... mõte, et ees seisab pea 74 km. Hommikused söömised joomised tehtud (hommikusöögiks tegin kiirriisipudru maasikatükkidega, suhkru ja võiga. Kõrvale jõin lahustuvat kohvi). Koti kokku pakkinud, koristasin tare ning panin asjad nii nagu olid enne mind ja lahkusin. 
Meeleolu oli suurepärane ning indu taga kihutamas uudishimu. Õnn, et matkarada tähistatud korrektselt, esimene raskus, kus pidin tiba mõistust appi võtma oli juba Kilngi-Nõmme lähistel enne Valga-Pärnu mnt ületamist. Ja pärast viimase suure maantee ületamist tekkis juba paaril korral eksimised, sest tähistus oli puudulik ning mitte põhjalik. Just ristmikud, kus peaks olema tähistus silmatorkav. Ja nii oligi, et kaotasin ühel hetkel ka tähistuse silmist, kuid Kablisse jõudsin ikkagi. Kasutasin juba oma 7 meelt, mis on kasutusel orienteerumisel. Nautisin oma tulemit kablisse jõudmisel. Lihtsalt vaadata, linnuvaatlus-rõngastamise kohta ja looduskooli ümrust ja külastada kohalikku kauplust. Isegi üks tuttavlik tervitus maasturi juhi poolt oli üllatus, tervitasin vastu. Kuigi jäin kõhklevale seisukohale, kes see oli... Häädemeeste kaqupluses käisin magusat ostlemas. Ja sealt edasi Via Baltika tee äärde jääva puhkealale Kohtumimäele jällegi kuulub RMK-le. Õnneks oli see tühi ja minu jaoks sobiv mõne tunni uinaku jaoks. 
Öömajaks kasutasin seekord puuhoiu paika. Ladusin eelnevalt puud riita ning tegin mõnusa pesa mati ja magamiskoti ning tekiga. Õnneks oli puuhoiu paik sellise asetusega, et veidi liigutada sai näha mäkke tõusva trepikäsipuud ning teisele poole teed jäävale parkivaid autosid. Muidugi öösel äratas unest nii mõnigi kõrgem heli, mis pani jälle uurima, kas ümbruses on okei. Kuulasin ka ümbritsevate lindude laulu, olen kogenud loodusest, kui ma olen ohus, siis linnud annavad esmaselt märku. Olen loodusega sina-sõber ja tean mis toimub. Ja hommikul enne kolme alustasin teekonda Pärnusse ja paari tunniga oli mul see pikema vaevata läbitud. 
Üllatus-ehmatus ja uurimine, kuhu on saanud raudteejaam oma perrooniga Raekülast. Ainus lahendus asjale otsida bussipeatus, ksu siis linnakaart ja õnneks leitud jaam ning rännaks ja teekond Tootsist, lõppes siis seekord mul Pärnu rongijaamas. Super tunne valdas, et esimest korda liikusin jalgrattal Kilingi-Nõmme mail oma rattaga. Nüüd siis mõte tiksub ikka Aasiasse minna juba rattamatkale....
Sai proovitud täna veel niitmist, tehnika töötas laitmatult, poeg kohtles mind nagu kuningannat, eriline uhke tunne valdas. Tänasin poega abivalmiduse eest. Koos sai pandud niiduk taha ja esimene niide tehtud, mis küll pooleli täna jäi vihma tõttu. Kuid lohutan selle lõopetan niipea, kui saan.
Kutsikad kasvavad, emme Pipile peame vahel meelde tuletama, et lapsed teda pesas ootavad. 
Eile sain veel pruune noorikanu juurde ja uued tibud, kes toas, on päris kiire kasvuhoo saanud. Kui ilusad ilmad õues, siis saavad nad ka puuri õue viidud. 
Kaduma on läinud meie vanim pardimamma, ainus oletus, kas kull või nahaalist rebane, kellel jultumust koertekarja keskele tulla ning teha oma töö. Õuelt leidsime kanakuudi juurest mitmes kohas sulgi. Kurb, mõte on ka pekingiparditibud võtta, et kari oleks tasakaalus.

Mu 5 vaba päeva on möödunud päris kiirelt ja juba on käes 19. juuni. Täna siis Aade lõpetamine, kuhu me muidugi ei lähe. Aadel siis paistetus alanenud. Muidugi silmaümbrused lillad. Ja nüüd olen aru saanud, et löögi on saanud, kui hobune maast õhku tõusis (alt-ülesse). Muidugi ninaluu on puru, ja järgmine nädal tuleb minna uuesti linna, et nina paika panna. On muidugi lõpetamisele mitte jõudmise pärast klassikaaslased kurvad. Kuid ühte nad pakkusid, et kui nina korras, tulevad meile, et Aade saaks koos klassiga ühtse pildi lõpuriietes teha. Milline vastutulek. Olin liigutatud klassikaaslaste vestlust kuuldes. 
Aitasime hankida veel puuduoleva varustuse. Jürist kõrvikud, mööda minnes Lagedile kanatibusid ostma minnes. Täiendasin kanakarja uue tõuga. Musta värvi maransid ja cotšini suure kana ja kääbuskukega. Hetkel veedavad aega toas papagoi puuris. Hästi inimsõbralikud linnud on. 
Anete, aga minu moodi Pärnumaal Reiu tallis valtrapi, pinded jalgrattaga sõites. Eks enne teeleminekut ikka ema mure-hool, et laps koju tagasi jõuaks. Sõnade peale lugemine. Minule ei loetud sõnu kunagi, pigem sain kodus kogu aeg sõimata. Mida ma sõidan rattaga ringi...
Kuid vahepeal on nii palju avastatud ja jälile jõutud. Teeba probleem maha viskamisel on leitud. Tahtsin eile hobust sadula alla panna ja leidsin parajalt kahe peopesa suuruse hematoomi. Esmasel vaatlusel jääb märkamatuks, kuid tavalise nahapinnaga hea tähelepanemisega ikka mügarik selja peal, kus käib sadula tagumine osa. 
Harjaga kergelt puudutades, pööras juba hobune pilgu minu suunas. Katsetasin lihtsalt sõrmeotsa vajutusega... jälle pööras vaatama. Katsetasin veidi tugevamat vajutust ja siis oli näha ka valuaistingut hobuse keha keelest. Tõin toast geeli, mida määritakse igasugustele paistetustele ja hematoomile. Määrisin korralikult koha sisse ja viisin hobuse tagasi koplisse taastuma igat masti vigastusest. Sula selge vastus hematoomi tekkele on ainult üks, Liptoni hammustus. Teeba ja Liptoni vahel eksisteerib vahel ikka päris korralikke koha näitamise selgitamisi. Kapjade ja hammastega. Teeba ei salli teda sellest ajast, kui ta meile tuli. Ja kui Lips oli suguküps täkk, inna ajal kihutas ta Teeba minema. Teeba võis omi pikki kauneid ripsmeid aia ääres plaksutada, kuid sellega ta täku südant ei võitnud. 
Lipton on hetkel karjast eraldatud, peab jälle veetma üksi sisereziimil ja heinatoidul.  Olen ise ka kurb ja olen uurinud siit ja sealt sellise käitumise tagamaid. Kuid ainus mis mulle ikka ette jäämas on, et oleme leebed olnud. 
Hundihambaid ei olnud ja kihvad ei valmista ratsutamisel probleeme. 
Igal juhul alustan otsast. Teise hobuse eeskuju kaasates. 

Mõtisklen ning analüüsin kahe päeva toimunud sündmusi suure põhjalikkusega. On tekkinud kaks küsimust... Miks viskas Teeba eile õhtul ratsaniku maha ja miks Lipton käitus täiesti ootamatult ja ettearvamatult. Hüpates koha pealt õhku riivates ühe kabjaga lähedal seisnud vanemat tütart ( kellel siis ninaluu murd). Eilset ja esmaspäevseid sündmusi oleme kamba peale lahanud suure põhjalikkusega. Mis juhtus, miks juhtus ja mida ise tegime valesti.... 
Ja kas hobused olid mõlemad orienteeritud trennile või oli neis miskit veel mis neid ärevuses hoidis. 
Teeba eilse õhtuse mahaviskamisele on seletus olemas. Tegelen täna sellega, et hobune unustaks, kuid tean, et ratsanik ei unusta. Nüüd mõnda aega ei saa ma anda Teebat ebakindlate sõitjate kätte, kes jäävad suukülge rippuma. teada-tuntud tõde. Hobust tuleb tundega suunata ja kogu tähelepanu peab olema suunatud hobusele. Olen korduvalt öelnud, Teeba on tundlik hobune, kes ei talu pinges olevat ratsanikku. Isegi istmiku lihased peavad olema lõdvestunud, suudab Teeba lõdvestunult ratsanikule alluda. Ja nii kui ratsanik on pinges ükskõik milline tundmus valdab, muutub ka Teeba ärevaks ja ettevaatlikuks. Kuna viimased korrad on õnnestunud ratsanikest vabaneda, siis seda kipub ta edaspidi ka tegema, kui ta tunneb et ta ei soovi pinges ratsanikku kanda. Teebal on kaudselt veres tiba araablase verd sees. Sellest veidi teadmiseks.
Ja mida siis Liptoni käitumisest arvata. Olen juba mitu päeva üritanud üht olulist arsti kätte saada, kes tuleks tõmbaks välja hundihambad (kihvad). Need takistavad kasutamast suuliseid. Teada tuntud tõena, kipuvad suulised vastu neid kergelt valu tegema. Ja kuna Lips ei ole meil eriline pai poiss olnud, siis ikka valjastega teda koolitanud, eriti veel kui täkk oli. 
Alustame uuesti Liptoni treenimisega AB-st. Otsin hetkel veel võrkaeda, millest ehitada ringaed 2 m kõrgune. Eelmine aasta polnud pooli selliseid probleeme. Kuigi oli täkk, kuuletus ta ratsanikule väga hästi, sai temaga isegi matku juhitud. On julge metsas ei karda, samas uudishimulik, kuid oletan, et vahel lihtsalt kasutab ära meie nõrku külgi.
Esimene seisund oli mitmete inimeste shokk, helistasin kohe 112, kus siis kõnevastuvõtja esitas lisana tobedaid küsimusi. Oli ära unustanud mu nime ja asukoha, mille dikteerisin puhta rahuliku kõnediktsiooniga. Ja siis tõeliselt ärritusin sellise töötaja ühe veel tobedama küsimuse peale, et kuidas ma aru saan, et ninaluu on puru...? (juba peale vaadates on arusaadav, et tegu on luumurruga - mul endal on selline asi kord läbi elatud). Õnneks täna on tütrel paistetus näos alanenud, õnneks on meil sügavkülmas jahutuskompressid - geelpadjad alati valmis võtta, kui seda vaja läheb. 
Esmaspäeval väänasin vasaku jala pahasti trennis, joosta ei või, oletan väänamise tagajärjel on tekkinud väikesed lihaserebendid. Mis vajavad vaikselt ja rahulikku paranemist. Eile korra proovisin joosta, kuid kannatada saanud jalg korra maha pannes vales asendis. Võttis täitsa nõrgaks, pidin jooksu pealt kukkuma. 
Tõin veel lisaks linnas käimisele uusi tibusid kasvama, et kanade järelkasv munejate kanade näol tulevikus olemas.

Tänast päeva sai alustatud kella 6-est juba. Kõige pealt kohvitasime ja sõime mõne võileiva. Ning kell 7 olime juba õues ehk ajaliselt hobuseid puhastamas ja saduldamas. Riidesse panime jooksvalt... Kuna hommikul ilm säherdune, mis tõotas päris soojaks minna. Ponid saanud sadula alla ja teekonnal avastasin, kui mõnus on alanud päev. Rõkkav linnulaul, enamus vaikus ja ühtlane kabjakobin teel, mõjus suht positiivselt. Kui tuleb ette selline teekond võtta kodunt Raplasse, siis alati võtan nii, et aeg võtab oma kanda. Lasen lõdvaks ning püüan nautida hobuse igat liigutust. Ja kui rohumaa, siis traavi. Algus tundus väga super ja Rapla linna sõitki tekitas endaski väheke ujedust. Igakord mõtlen, et leiaks kuidagi lahenduse, et vaikselt oma platsile hiilida. Kõigepealt sõbranna juurde hobuseid jootma ja siis platsile. Kell oli juba poole peal. 
Eve Haggi, tegi vankrisõitu, siis ühed ponitalutajad olid veel, kes väheke häiritud said. Meie tulime välja, et lihtsalt olla, mitte massilist teenimist teha. Iseenesest oli lihtsalt suurepärane kõik. 
Tagasi teel enne koju sõbranna juurest läbi hobustele juua anda ja puhata enne teele minekut. Korra Säästu kauplusest läbi põige, et miskit põske pistmiseks osta. Kodutee tundus hopadele eriti meelepärane olema ja Kellukas hakkas vaikselt läbi oma ärevuse kiirust tõstma, kuni selle hetkeni, kus meeletule galopile tõusis. Ja peatselt kõiki ponisid see meeletus haaras. Tõmbasin jälle Kelluka traavile, et lasta Mann oheliku otsast vabaks.
Mann vabana kaasa jalutamas, vahepeal suutäisi haaramas, liikusime juba Estonia järve suunas. Mõte oli väike supelus teha, kõik kulges sinnamaani seikadeta. Järve äärde jõudnuna selgus, et rahvast palju ei hakanud kellegi silma-ega sisemise elu-olu häirima. Panime hobused kinni võtsime einet ja edasi kulges juba plaanipäraselt Raikküla Farmeri põldudele, kus värsked silorullid teavitamaka, et selle aastane esmane saak juba põlluserval järgmise talve jaoks ootele. Nähtavale ilmus korraga Raikküla tallist Ruttar kolm hobust ratsanikega. Kõige suuremat huvitatust ilmutas meie pesamuna Mann, kes oma väiksuse ja uudishimuga hirmutas suured-kõrged võistlussuksud galopile. Muidugi suurte hobuste ratsanikud naerma pahvatasid... teadagi miks, et tilluke liigikaaslane suurt hirmu suurtele hobustele tekitab. Naersime meie isegi, kõik oli ju kontrolli all. Mann seisis jalad harkis ja imestas, et nood liigikaaslased tema eest põgenesid... teadmata, et miks...? Edasi juba läbi Raikküla vanadel radadel. Kuid kõige enam kurvastust tekitas RMK metsas laiutav maanteed meenutav kruusatee, mis polnud veel lõplikult valmis. Pidime läbima kaks korda kraavi... Lootus puges hinge, et vast edaspidi rajatakse kõrvale viivatele sihtidele ikka kraavide kohale sillad. Jube raske on liigelda algajatega kraavidest läbimisel. Koju jõudnuna, ootasid juba teised hopsid ning mõnus enesetunne kordaläinud päevast.
Lihtsalt naasta koju süda tänust rõõmustamas... Julge peale hakkamine on pool võitu.

Kenad ilmad panevad rohkem pingutama ja trenni tegema. Sai ostetud jälle vet. ravimeid koertele ussitõrjeks. kõige huvitavam seik sel nädalal, unustasin ära lakukivid kaasa agrovarustusest võtta. Õnneks juhtus olema samas poes üks tuttav, kes siis müüja palvel helistas.Õnneks polnud kaugele jõudnud. Keerasin Rapla Viljandi mnt.l ringi.

Mõtlen iga päev auto peale, pean jälle tegema kulutusi. Selgitama välja, kust jookseb välja õli või hoopis tegu küttega. Traktorile sai küte ostetud. Loodan järgmisel nädalal miskit maha niita. Koostöö partneritega on suheldud.

Töö juures kohtusin külamoorist latatara Einar Isakannuga. On mehel jutud, kogu küla kohta teab, aga siiski poolikult. Ja kui osav sell inimestele tühjade juttudega hirmu naha vahele ajama. 

Nädala sees on juhtunud mõndagi, veel on mõni viss meie kanti ära eksinud. Üks koguni karjamaale noorte sälgude hulka. Sai siis farmeri karjakud välja kutsutud ning teekond ühe vassuga siis karjamaa suunas nagu paraad kolm meest rolleritega ja üks meesterahvas vassuga jalutades. 

Nordik on teinud edusamme, kuid peame suutma selgeks teha, kus aias võib liikuda. Kuna teised koerad aktsepteerivad aiaskäimise keeldu. Kuna on olemas talu territoorium. 

Loodan, et suudan järgmine nädal elada oma plaanide järgi. Ütlen raske on plaanida asju, kui töö on päevasel ajal. Ega töö juures asjad korras pole. Ma pole aru saanud, kes teeb kõige rohkem vigu. Miks eksisteerivad suhtlemisraskused, miks pean mina asju tagant torkima. 

                                            Tundub, et  mu töö nõuab palju jalgadel olemist.

23.05.2015

On elu, kuupäevad jooksevad  silme eest läbi nagu filmis. Hoian oma elukurssi töögraafiku järgi. Ega miskit, järgmine nädal traktorile niiduk taha, plaan alustada heinatööga. Enne veel agrovarustust külastada, et hankida mõningad olulised varuosad traktorile ja niidukile. 
See nädal sai oldud abiks farmeri vasikate püügis. Kes pääsesid valla äikese tagajärjel. 
Lemmiklooma poodi viisin kaks küülikupoega ja ühe vanema meriseapoja.
Alustasin sellest nädalast autole kuluva kütte arvestusega. Lihtsalt, et teada, kui palju kulub rahaliselt autole kuus raha. Vaja oleks uuele autole hakata mõtlema. Üks porikoobas on omadega juba päris õhtal. Pole mõtet enam vanat lappida ja rahasid sisse tampida. kuskilt immitseb õli, aga mis õli ei oska kohe öelda. Iga kord töö juures on õli laik maas.
Selle nädalal sai palju joostud, lisaks proovisin osaleda valla suvemängudel veel rattakrossil, kus jäin jalalihase kanguse tõttu viimasele kohale. Kurvaks mind see ei teinud. Rattal on vaja vahetada mõned detailid. Kui mõtteliselt kokku arvestada tuleb juba piisav summa kokku. Mõnedele hobustele pean ostma spetsiaalsööta. Ja jälle on vaja küüslaugu mineraalämbreid. 
Aed upub aga rohtu. Osa juurikaid on veel maha külvamatta. Selline elu hetkel valitseb, püüan harjuda praeguse töösüsteemiga, kuid puudub stabiilsus. mingi kindel reziim, mis pakuks kindlustunnet. 
Loodan, et midagi hakkab lõpuks ka paika loksuma. 

Õues voogab esmase kuiva heina aroom. Tekkis väike kihk juba heinatöö tegemiseks. Plaaningi, trimmerdamisest tekkinud heinapuru ära koristada. Saab toalemmikloomadele hommiksöögiks jagada.

Pean leiutama Nordikule mingi mängu, et tõmmata ära liigse huvi lindudelt. Kipub neid nagu kass taga ajama, unustades ära piirid, kus tohib käia ja kus mitte. hetkel ongi nii, kuna collipoiss Blue teab, et aiamaale minna ei tohi. siss Nordik kaotab igasuguse taju ja piirikontrolli. Ongi  hea teadmine, et isased koerad õpivad aeglasemalt ja nendega on rohkem tööd. Eriti raske iga on puberteedi iga. Ja isased on jälle julgemad, siis piiride õppimisel emased on kiired taipama, kus asub naabri elamise piir, et kust enam üle minna ei tohi. Sellepärast siis Nordik kontrolli mõttes ongi kinni. Jõuan ma teda pideva keeldude ja käskudega ohjes hoida. Rohkem isaseid koeri enam ei taha. Isased koerad on raskem õpetada.

Sai veel eile linnas liigeldud rattaga, esmaseks mõtteks oli autoga linna minna, kuid mida selgemaks sai, et päike ja soe õhk, siis eelistasin rongiga ja rattaga linna. Kuigi pileti võtsin Balti jaama. Maha läksin Liival ja sealt siis läbi Järve puhkeala juba Pärnu maanteele ning seda mööda pikalt, kuni Kaarli pst. Ja kuna kõht tühi ja janu hingi pigistamas. Sai Baltasse kimatud, kus selgus, et rong millega Raplast liikuma hakkasin, polnud jaama veel jõudnud. Imestasin, et kus ja miks siis kiireks loodud ,,porgand". Nii aegalselt liikus. Imestasin enda vormi üle, mida pidasin siis suurepäraseks.

Pärast ringitundi, aga Laagrisse kimasin, kõige rohkem hingamist ja jõudu nõudis juba Glehni mäenõlv. Kus ma siis tõstsin kahest maha kukkunud puust ratast üle. Iga asi on minu jaoks trenn, tahan osaleda järgmine nädal rattakrossil. Muidugi mõttes ennast veel väheke kirudes, et kus see õige asfalttee on, kust olen ka mitmeid kordi küll ülesse ja alla sõitnud.  Igal juhul oma sihtpunki jõudsin. Pärast alla poole tunniga Liiva raudtee jaam liigelnud oli minu jaoks päevatipp. Juba tagumine osa näitas teatud valuaistinguid, siis seepärast enam soovi kuhugile teise jaama rongiaja ootamiseks parimaks kulutamiseks enam sõita soovi polnud. 

Kevadmürkel hea söögiseen, kuid alkohilga süüa pole soovitav

Kevadkurrel

Kevadkogrits vajab kupatamist enne toidu sees kasutamist. Olen enda kandis mõnda ükskikut isendit trehvand, kuid teadmine, et on mürgine ei ole korjanud, kuigi jah läbi kupatamise on võimalik mürgisust kahandada. Kui pole söönud ei hakka  ma ise enesele seda sundima. 

Vabandan, piltide omaniku ees, et siia kopisin, kuna endal pole sobivaid pilte ülesse panna.  

Selle nädala lõpetuseks võin öelda, et sellel nädalal on olnud nii pingeid, va kabjaliste ula peale pääsemist. Siis nende koju saamine võttis ikka päris palju aega. Üritus hobustega ning trennid lastega. Võin mõnuga nautida uute teadmiste ellu rakendamist. 
Muidugi ikka koerad, merisead, papagoid on aktiivseks muutunud. Ainus kurb sündmus, pidime matma papagoi emanda nimega Tuvi. Kurb hetkeks, kuid õues ootavad tegevused ei lase üksiti.
Tegin algust selle aasta esimese trimmerdamisega. 
Tegelemsit ja aega nõuavad ka noored sälud, vahel hing vajab pärast kahte pikka tööpäeva puhkust, siis üks päev lihtsalt väsimusega kergemaid tegevusi ette võetud näit, koerte harjamine, puukide korjamine, igapäevane automaatreziimil on juba koerte söötmine. Muidugi toapudulojused. Siilionu ristisin juba kullaketrajaks... jooksuratta omapärane vurin väheke vokiratta vurinat meenutab. Muidugi hobuste juures metsakarjamaale käimised on päris nauditavad. Ahjaa orienteerumise unustasin sootuks, see nädal toimus see teisipäeval. Lastel seekord hästi, aga mina oma uhke edevusega jooksin lihtsalt ühest kp-st mööda... naljakas.
Püüame panustada Liptoni ratsastamisele, pean tunnistama kena jooks poisil. Teine asi õnneks, et ruun on ja tänavu aasta mitte ühtegi varssa.
Pean ostma veel putukatõrje vahendit kõige parem on küüslaugu mineraali ämber. Seda hobused eelmise aasta talvel said ja terve suvi olid igasuguste satikate poolt puutumatud. Varsti on väljas kihulased...
Bluel avastasin silmad tihedat rähka täis, õnneks on kodus olemas koertele mõeldud ravisilmatilgad. tilgutasin seda hommikul, nüüd õhtul veel. Kunagi ei tohi mädase eritise korral kahe silma vahele jätta. Tuleb kohe ravi osutada. Ja kuna collidel silma asetus sügaval, siis seda enam peab olema tähelepanelik. Hertal kipub aeg-ajalt olema silmapõletikku, mõned päevad silmatilku silma tilgutanud, kaob ka eritis.
Pean pöörduma tuttava juristi poole, igaks juhuks. millised tööalased õigused kaitsevad mind kui töötajat. Lahkumas on kaks head turvatöötajat, milliseks on kujunemas juunikuu? Tundub, et olen sattunud räästa alt vihma kätte. Olles täna tööle naasnud Konsumi objektile, sain kibeda nähvaka, mis tegelikult polnud otseselt minule, tegelikult oleks seda pidanud kuulama turvajuht.
Väheke murelikuks teeb. Olles kuulnud eelmise aasta kohta töö-tegemiste-graafiku korraldamise kohta teemasid. Olen väheke ettevaatlikumaks muutunud. Tekkinud on küsimus kuhu ma olen sattunud. Olen ootel, näis mis edasi saama hakkab, kui juuni on on pingeline, siis pean lahkuma. See pole enam õige töö tegemine. 

Pühapäeva õhtu töölt koju naasnuna. Pidin metsa jalutama minema. võtsin kõik viis koera, et lihtsalt jätta metsavahele maha hobustekarjamaa ümbrusse inimese ja koera lõhna, et mõni mõmm mu hobuseid ehmatama kipuks. Õnneks metsas ma karjuses voolu ei kasuta ja hobustel on igavõimalus koju kihutada. Eks muidugi tütre nähtud mõmmik pojaga pole mul eriti meelepärane teada saamine. Ja seda enam pean olema tähelepanelikum ümbruse suhtes.  Iga päev ja mitu korda päevas saab teha karjamaale tiir peale. 
Tundub Nordikule antud ussirohi on mõju avaldanud, söömisega on tagasi tõmmanud. Iga kord, kui kaussi järgi jääb sööki, tõstan selle eest. 
Pean ostma veel ussirohtu, aga seekord hobustele. Imestan, kui kallid on vet. ravimid. 
Esmaspäevane käik linna oli ühtepidi mõtlema panev ja veidi jälle seikluslik. Kuid seekord siis tegu leitud süstlad Hirvepargi ühe maaaluse käigu ukse juurest. Õnneks ühegi selle laadse tegelasega kohtuma ei pidanud ning sain oma loodusaineringi läbi viia rahulikumas miljöös. 

Eile sai mõned veterinaarsed ravimid hangitud ja kasutusse võetud. Nordik sõi isukalt ilma vastupunnimiseta tabletid ära. Ja ei mingit plaani välja sülitamiseks. Näis kas koer hakkab lõpuks kosuma. 
Korra ühe hobuse pihustasin putukatõrje vahendiga üle. Katsetasin Konsumist ostetud  keemiat kuklaste tõrjeks, kuna ükski mahedam variant neid ei hirmutanud, pigem hoopis aktiivseks muutis. Pärast keemilise tõrje kasutamist neid aga massidena seinalt maha kukkus. Ma ei tahaks neid hävitada, aga neil ju kombeks augud palkseina puurida ja mis edasi saab. Palju enam aega ei võta, kui peab hakkama jälle palke vahetama.
Sain siis lõpuks veel esimese leinavormilise kultuurõunapuutaime. Täna kõnnin sellega ringi nagu kass pojaga otsides sobivat istutamis kohta. Õnneks on taim kenasti potis, siis selletõttu saan teda siia-sinna transportida.
Eile tegelesin metsas karjatara korrastamisega ning sai veel korrastatud veel lammutatava maja ümbrust. Kui lammutatava maja II korrus  soostuks alistuma minu tegevusele. Nii palju on teha, järgmiseks talveks on veel puud tegematta, kuigi osa puid eelmisest aastast õues kuhjas ees. Täna vedasin ära eelmise aasta sügisel maha saetud jupitatud vahtra kreissae juurde. Tänusõnad Olavile, kes siis põka kärutäie puid läbi saagis. 
Vanemad, kogenumad hobused said eile veel lastud metsakarjamaale ning sellepärast, et karjatamisperidooile algus tehtud, sai ka lõket tehtud. Lõkke tegemine aitab ära hoida metsloomade jalutuskäike karjamaale (ootamatu on, kui kari sigu peaks tormama) hobused ehmuvad kergelt. Sellepärast siis mõtlengi, et lõke on üks mis aitab ära hoida kokkupuuteid metsaelanikega ja teine tegevus. Karjamaale pidev ringkäik 5-e koera saatel, aitab ära hoida metssigade paikseks jäämise. Ja eks tegevused metsas oma loomade keskel nautida nende lähedalolu on lihtsalt sõnadeta selge, et miski ürgne ja esivanematest pärit seob mind lõputult ja jäägitult loomakeskselt. 

Meil jälle titeuudiseid, seekord esmakordselt lumivalge siniste silmadega emane merisea proua ja jälle kaks pisikest merisiga, üks valge teine vöödiline. Mida rohkem suhelda nende merisigadega seda enam saab nende elustiilist rohkem aimu. Eks hool on see, mis ikka selliste tulemusteni viib. Kokku on arv tõusnud 9-ni. Ühed pojad on juba 1-e kuu vanused ja ema enam neid ei imeta. Üllatas nende suhtumine uutesse, poeti kaissu, lakuti neid aidati igakülgse tähelepaneliku õe või venna hoolitsusega. Meie merisead saavad ühes puuris väga hästi läbi. Isased on eraldi, kuid ka koos, alguses oli Lola ja Mupoga probleeme, kuid nüüd enam mitte. Väga sõbralikud omavahel. 
EHS tuli huvitava pakkumisega lagedale, liikmetele varsapassid tasuta, pean asja uurima kaudselt. Kogu tõde seisneb veel selles, et võib olla tahavad tagasi meelitada neid, kes teise eesti tõugu hobusekasvatuse tõuaretuse seltsiga liitusid. Hetkel on minu jaoks asi segane ehk siis asi selgeks uurida. 
Täna pean mõned veterinaarravimid ostma ja korraldama vet. menetlused (ussirohud nii koertele, kui hobustele). Üks kurbtõde ja oskamatus mingit seisukohta võtta on mul Pipiga. Avastasin tal halvaloomulise piimanäärmekasvaja. Pean selle nädala lõpuks jõudma seisukohale, kas opereerida või kasutada ohutumat meditatsiooni. Kindlasti tekib paljudel meditatsiooni teema suhtes lahkarvamusi. Olles uurinud palju kasvaja operatsiooni tagajärgesid, siis eelistan vaimset maailma. Pipi on saamas juba 8 aastaseks... hetkel jätan asja lahtiseks endale selgeks mõtlemiseks.
Iga nädala algus käin pealinnas loodusringi juhendamas. See on minu jaoks jälle pärl mu tegemiste rubriigis. 
10.05 mail sai osaletud maakondlikel orienteerumise meistrivõistlustel, kus saavutasin 6,3 km ja 16 kp leidmisega 6 koha. Kusjuures kaks last jäid seekord viimasteks, kus üks ei leidnud kolme punkti ülesse ja teine laps 4 punkti. Ja vanem tütar siis 8 kohale. Kui keegi teaks, millega ise pidin maadlema. Kuna enne seda kaks päeva viibisin küll pea 8 tundi jalgadel tööl, siis mingil hetkel keset jooksu lihased pingesse tõmbusid. Ja oskusliku hingamise-lõdvestusega jälle pingest vabastama pidin. Leidsin, et jalagadel olev töö on hetkel teatud raskusi mu jalalihastele tekitanud, pole veel kogu koormust omaks võtnud, aga õnneks meditatsioon-jooga-venitus-hingamine üks parimaid harjutuskombinatsioone. 
Nordikuga pean veel kõvasti vaeva nägema, murdis jälle ühe kana maha. Kuidas ta selle kätte sai ei tea, aga eile hommikul suleline kuudis oli pool selga ära näritud. 
Vaja mõned uued kanad osta juurde. Tellisin tibusid esialgu 5. Mõtlen, et millised sulelised veel võiksid olla.
Pääsukesed on öösiti lauluhoos, kas emaslinnud on pesitsema hakanud ja isased laulavad naistele, et neil mõnus muneda oleks... :)
Tuli pakkumine öötööle, kuid segavaks faktoriks sai graafikute kokkulangevus ja kuna ma ühes kohas põhikohaga töötaja, siis üleöö ikka segadust külvama ei hakanud. Minuga peab enne rääkima nädal enne uue kuu algust, siis saab midagi korraldada, aga uue kuu alguses, siis mitte. Kui tagasi mõelda, kuidas vanas töökohas graafikutomimise reeglitest kinni peeti. Lähtusin sellest seisukohast, et pean saama ka oma elu elada ja maal tööd kui palju. Vaja üks pooleli olev töö lõpetada.

Ehh on elu, niikui miskit kahe silma vahele jääb on üks kuu nagu kihutav rong möödunud.
Viimaste päevadega on saanud ka tegelda noorte sälgudega.  Tänane hommik kuluski ainult hobustega tegelemiseks ja aia parandamiseks. 
Hea meel,kinni peetud sälgude üle, et need on emadest võõrutatud. Suured tited ja Kati täitsa pöörane oma poiss-sälu järgi. Ega miskit kiita või... teada mida vaja teha.  
Üks hommik 5 paiku, aga kappamisega une pealt ülesse ehmatas Lamurella, kes muidugi oli siis koertepaanikas aia maha jooksnud. Ehmatusega ülesse ärganud, kiirelt miskit ümber haaranud ja õue tormates, sinna kuhu kadus kabjamüdin. Va kabjaline leitud, Aade võttis teise päitseid pidi ja viis sisse. Mina jooksujalu aiast voolu välja võtma ning aeda parandama. Aed korras, vool sisse ning tagasi voodisse und nautima. Ja imede ime, uni ka kohe tuli, kuid seda kaunist unenägu kahjuks ma enam ei näinud... kuid see oli ilus unenägu-olin reisil, kuskil kenas looduspaigas ja tore seltskond ümbritses mind...
Ja eelmise nädala lõpus sai võsa maha nokitsetud. Korraga kostus kõrva tuttav linnulaul... pääsukesed traadil hõiskasid mitmehäälselt. Nii hea meel nende kohalolu üle. Pääsukesed on kohal ja pesapaigad juba üle vaadatud.
Nokitsen ajaviiteks oma lillepeenart teha. Kena ilm ja vihmgi üle jäänud. Peab tegutsema, hunnik töid on ees.

Mina pole veel oma elatud aastate jooksul nastikut näinud, kui ainult piltidel, siis paslik lugu Muhu saarel juhtunust.
http://ilm.ee/?513749

Läksin eile metsa, et veidi koristada, kuid ees ootas üllatus. Tüki ruberoidi all, magas sügavas unes vaskuss. Mu erilised lemmikud. Tõstsin katte korraks eemale, et pilti teha ja panin selle samamoodi, hästi tasakesi tagasi, et mitte häirida romantilist und nautivat tegelast. Ühe pildi laadisin fb kontole, kuna selgus, kui palju leidub inimesi, kes pole näinud vaskussi elusuuruses. Ja tõin kohe võrdluseks, kunagi koduhoovi eksinud pruuni rästiku pildi, et siis saaks teha võrdlust ja teha selgeks erinevused. Kindlasti tekib küsimus, kus asub vaskussi pea. Pea on peidetud lookleva keha alla. Kuna minu sehkendamine tema ümber ei äratanud kordagi ülesse.

Ja see pilt siis aastaid tagasi tehtud ukse all. Kana tõstis omapärase kisa, ise karjus ja piilus toda keerdu tõmmanud siugu omapärase pilguga. Siin on madu kaitseasendis. Olen näinud, kui nad ka tahavad rünnata. Kuid siis, kui neil mingi kindel projekt pooleli näit. teed ületaval rästikul sai süda täis minu peale, et ma tal teed üritasin tõkestada ning suunata tagasi tee äärde. Siis tegi paar osavat hüpet ja rattakodarates ta oligi. Õnneks viga ei saanud, vaid piirdus arusaamisega, et ei tasu tehnikaga sõtta astuda.

Nautisin eile siis vihmapüha, mis hoidis tagasi õues toimetamisi. Õhtul korra uuesti tuulises metsas käisin, et panna uued karjapostid ning kas taastada okastraataed vanas vormis või minna üldse uuenduste teed. Võtta kasutusele karjusetaranöör...? 

Üks hea asi veel, koertepaberid korras, nüüd vaja veel teha kordusvaktsineerimised ja korraline ussikuur.  Kui arvestada majanduslikult kokku numbrid, kui palju kulub aastas koertele. Eriti, kui tegemist on veterinaasete kuludega. Järgmises kuus saab ehk ka Nordikule op tehtud, et emaste jooksuaeg hormoone väga pöördesse poissi ei ajaks. Kutsuti mai alguses toimuvale jahikoerte näitusele, kuid sinna ma polnud ühegi valemiga plaaninud.

Täna hommikul alustasin päeva juba 7.30 õues. Vaatasin üle traktori käivituse, kuid viimase aku lihtsalt jahedate ilmadega tühjaks saanud. Miskit panin laadima, ootan aku täitumist ning oodata ühe amteniku kõnet, et minna järgi lapse autasu jäätisele. Raplas veel paar kohta läbi käia.

Herta oli välja aiast smuugeldanud. Nosis naabrimaja tee äärest rohelist kõrrekest.

Hirmutav on lugeda kütuseaktsiisi lisandusmisest küttele ja majutusasutusele plaanitav käibemaksu tõus. Huvitav, kuhu maaelu jõuab...? Toetused mis põllumajanduses või loomakasvatajad saavad läksid sellest aastast tulumaksu alla. Peab kõik tsekid alles hoidma, kui järgmine aasta tuludeklatsiooni tegema minna.

Õnneks uued  taimed elasid üle öökülma v.a. aktiniidia taim, mis lasi kohe öökülma järgsel päeval mustaks tõmbunud lehed maha. Olin väheke kurb, uurisin mõnelt aiateadlikult inimeselt, kas on võimalust, et too veel ellu ärkab? 
Uurisin väheke uute taimede hankimis hindasid, plaanin veel lisa hankida. Huvitavaid liike oleks ning annaksid huvitava sisu aiale. Aiast on puudu astelpaju, siis võiks olla erinevaid sorte mustikaid, jätkuvalt tunnen huvi leinavormi puude vastu. Huvitavad ka ühetüvelised sõstra-karusmarjapõõsad-puud ei oska õiget nimetust kohe pakkuda. Õpin siin elus kogu aeg midagi uut.
Vaja oleks veel happelist turvast tuua, olin ju eelmine nädal metsa istutamas. Ja seetõttu läänemaale ei jõudnud. Igaks asjaks on vaja aega, et kuhugile jõuda.
Kogesin täna jälle ebamugavusi, settin väheke enda sees seda teemat, et kuidas asja selgeks klaarida. ainus asi, alati edaspidi kontrollin teatud teavet, enne kui õige aja mööda lasen. Selles osas küsin endalt, et kes süüdi on...?
Õnneks eile sai miskit korda tehtud, käis külaline, kellega siis mõned kevaded tagasi Berliini reisil kohtusin ning hotellitoas mõned ööd veedetud. Ja see viis headele läbi saamisteni, kuni siiani. Kuigi meie elukohti lahutab pikk 4 tunnine vahemaa ja seetõttu ei ole meil omavahel tihedalt kohtuda. Kuid nüüd pean ilmtingimatta külla minema. Siiani olen jäänud lubaja rolli...päris piinlik kohe.

Eelmise päeva hommikut alustasin vaikselt. Nautisin kodus olemist ning mõningaid tubaseid toimetusi. Õue minek oli mul vastumeelt, koerad korraldasid tormijooksu, et mind jälle metsa meelitada oma huilgamisega. Mõned koerte tormijooksud koos huilgamisega, ma ignoreerisin. Panin enne aiamaale minekut Nordiku keti otsa, et saaksin rahulikult uurida kasvama pandud taimede tervist ja ikka ringiga jõudsin seenepakkude juurde. 

Lõpuks oma tegemistega jõudsin juba hobuste juurde, olles andnud hobustele heina ning siis vaatasin, et koerad olid rahulikult lebamas oma kohtadel. Lasin enne tuppa minekut Nordiku lahti. Läksin vaatama oma lemmikseriaali Cobra11.

Seriaal vaadatud, sai siis lõpuk koertega metsa mindud. Koerad ei saanud esimese hooga aru, et nüüd on minek. Alles siis tõusis lärm, kui olime jõudnud poolde aiatagusele teele.

Metsas läksin koheselt oma lemmikpaika, võtsin mediteerimis asendi ning tegin 10 minutilise meditatsioon-hingamise, et saada tagasi oma vaimne-füüsiline tasakaal. Kogesin, et kolme tööpäeva erinevate pinged olid langed minule nagu koorem õlgadele. Mõnedele klientidele on arvamine, kauplus ja sealsed töötajad oleksid panged, kuhu võib oma saasta-kõntsa maha loopida (seda mõtlen mõtteliselt). Kuid nii ma ennast tundsin, väga raske oli ennast koguda. Olles meditasiooniga ühele poole saanud-mõtteid korrastanud läks elu jälle paremaks. Seni istusid koerad tähelepanelikult jälgides, et mida perenaine teeb. Linnukoerad meeldivad sellepärast, et nemad hea koolitusega hoiavad inimese lähedusse. 

Olles saanud koduste toimetustega ühele poole, pidasin eilseks plaaniks, et sõnnikut viskama ei hakka. Kuna siis oleks linnasõiduks väga väsinud olnud. 

Linna saanud, kohtusin Balti jaama Nunne tänava parklas onu-tütrega, kes viskas siis Toompuiesteele. Seal muidugi ei jälginud majade numbreid. Ja panin otsitava maja tagant hoopis kaugemale... ai-ai-ai mina kes ma hea orienteeruja. Teadasin, et kogu see maja on hambravimaja ja mis selgus, et peaauks kuulub koolile. 

Kohtusin uute inimestega Kaarli koolis ja õpilastega, kes siis alustasid koos minuga viimase õppeveerandi loodusringiga. Lasin esimesel tunnil joonistada lemmikpuu, läbi selle tegi veel mõni kas lemmikputuka või looma lisaks. Fantaasialend oli igal ühel erinev. Läbi selle tegevuse õppisin lapsi rohkem tundma ja nimeliselt kokku viima.
Kõige enam, millega rahule jäin oli see, et lastega sain koostöö sujuma. Pärast koolis viibimist läksin Rahva Raamatusse, kus üllatas naisturvatöötaja. Muidugi üllatama paneb, aga mul endal kurje plaane pole ja ei saa ka kunagi olema. Läksin korraks vaatama, kas on midagi mis mind huvitab. Minu jaoks on täiesti uskumatu, kuhu oleme jõudnud... kui juba turvatöötajaid vaja...

Täna on tuuline ilm, kohati, kust autoga möödusin oli kohutav liivatorm teepeal. käisin Raplas korraldatavatel esmaabi koolitusel igaks juhuks. Kuigi oleksin pigem eelmine kuu soovinud, Tartus toimuvatel ratsaspordiga seotud esmaabi koolitust kuulata.
Koerad on pärast koertekrossi väga üliaktiivsed, et enam hingamisruumi ei anna. Muudkui nõutakse aga metsa minekut. Natuke nende liigne tähelepanu väsitab.
Täna siis kiirustades istutasin mõned uued taimed, aga veel on istikuid, mis ootavad maaettevalmistust. Pean taimed ööseks kinni katma, kuna ööd veel jahedad ja noored rohelised võrsed vast ei kannata jahedust. 
Oma uusi kolleege tundma õppinud, on tekitanud mõningad suhtlemis momendid arusaamatust. Õnneks olen kogu nende segasummas jäänud neutraalseks ning pole rutanud kellegi käest aru pärima, et miks või mis... olen aru saanud, et selle tõttu on kannatajaks üks kaupluse töötaja, kes nende juttu uskuma jäänud. Olen pidev ütleja endale, et vaata ja kaalu, enne kui asja päris tõeselt võtad. Tahaksin nendegagi läbi saada, aga miski takistab. Kuna meil kokkupuudet vähe, siis suhtlemiseks ning muudeks läbi käimisteks saab ainult konkreetse suhtlemisliini aetud. Ühist on graafik, kus näen nimesid, mis päeval keegi on. Ja parim mida enda jaoks leian on see, et las harjuvad teised minuga ja küll siis tekib oma aeg ka nendel minuga harjumiseks. Mul oleks palju küsimusi tööalaselt, aga kui puudub hea usalduslik ning ametialane soe läbi saamine ei ole edasi minekut ka minul.
Eilne lugu tekitas naljakat tunnet, et ühtäkki ilmus eitea kust siis üks kollegist turva välja ning ütles miskit. Muidugi on minul see meelest läinud, püüdsin seda täna enesele meenutada. Mida ta ütles, kuid mis teha mis meelest läinud see läinud. 
Praeguse kõige selle loo juures eelistaksin rohkem mingit ekstreem olukorda, mis tooks välja mulle omased tugevad küljed. Praegusel hetkel võiks öelda, et lihtsalt olla ja argiselt igavleva pilguga sihtida kaupluse ruumi ka päris ei soovi. Mu tugevus on lahendada probleeme mänguliselt... lohutan jällegi, et küll tuleb ka aeg, kus saan ennast tõestada. ... muidu jah kas see koht ikka sobib mulle..?

Tiba aega, enne starti minekut. 

Laura ja Sofi II koht. 

Mida annab koeraga jooksmine? Hoolimine ning koostöö koeraga kasvatab arvestuslikult kellegisse elavasse paremini suhtuma. 

Eilse päevaga sai pandud algus siis uute medalite sajule. Kahele tüdrukule oli veel pühapäevasest koerte krossist vähe. Siis jätkasid esmaspäeval südamenädalaga seotud, Jüriöö jooksu nime all tuntust kogunud valla korraldamisel. Anetel siis esi koht ja Aadel kolmas. Hea meel laste tulemuste ning innukuse üle. Eelmine päev olin ka üks huviline, kuid esmaspäeval metsaistutamise pool päeva jaheda tuule käes ei olnud enesetunne kõige parem. Ja ega kriis jää tulematta, kui füüsiline keha protesti märke jagab. Nii oligi, et teisipäeva hommikut alustasin juba tugeva kujulise peavaluga ja kaelalihaste kerge raginaga. Tundub, et vilutuul on teinud oma töö. Seekord ma võtsin valuvaigisti, kuigi ma ei poolda tableti ravi, kuna istutustöö on vaja lõpetada. Vaja üks koorem puid veel metsast ära tuua. Eile lapsi Pakametsa jooksult oodates ei jõudnud ma enam pärast metsa, lihtsalt jaks kustus kõige muu mõtlemisega unemaailma ... Kevad teeb oma töö.
Mõtted liiguvad, et saaks nüüd veel Liptoni maha müüa. Vaja oleks üks treeningvanker osta ja saaks hakata harjutama rakendiks ning üritaks ikka treileri hankida. Plaani on võetud Herta paaritamine puhtatõulise torikaga, kas õnnestub ei oska veel rääkida. Hetkel pole oma innast märku andnud. Saaks veel Mannule sobiva kõrguse ja peene kondiga peika.
Tänusõnad meenutuseks Larast, kelle pärast tuli idee, hakata osalema igasugustel huvitavatel koerte võistlustel. Lara on jäänud sügavalt südamesse. 
Hea meel ning tänust ülevoolav, kuid mõtted jooksevad, et nüüd miskit peame ka hobumaailmas tegutsema, aeg on sealmaal. 
Edasi tegudele... jee. 

Vedasin tuppa peoga heinu jagades siis mitmesse puuri, et toitlustada teatud närilisi. Muidugi naudime ning iga päev võtame peopessa tillukesi järglasi nii merisea lapsi, kui jänku tillukesi beebisid, kes kahjuks veel pesas, aga muidu juba karvad seljas ja silmad peas. Nad on veel tillukesed. Kui keegi näeks missugune rõõmutants merisea puuris lahti läheb, kui neile suur kuhi heinu puuri tõsta. Tõeline merisea paradiis, kui heina pole, kuhu varjuda on nad õnnetud ja muutuvad omavahelises suhtlemises kurjaks. Kuid heinakuhi annab neile tegevuse ning igavuse peletamiseks roiakse ning rajatakse urge... see teebki nende eluviisi jälgitavaks ja tahe alati, et neilgi oleks lahe ja põnev.

Eile pääsesid hobused vabadusse ja nende otsimine oli paras seiklus ja nii mu päev kandis eile pealkirja hobumetsamaraton. Ja üldse muutus eilne päev väga eriliseks. Lihtsalt ühe inimese südamest toetav sõnum andis päevaks paraja emotsionaalse laengu, et töö juures möödus aeg 13,5 tundi lennates. 

Vanem tütar Aade ehitas aeda usinalt.  Mul endal seisab jälle metsas korrastada aed. Panin tähele, et Lipton kardab mind ja tormas ettejuhtuvast nurgast läbi ning purustas oma massiga ühe osa aiast. Nuputasin ning analüüsisin viimane öö, mis võib olla tegelik põhjus. Kas mu vähene tegelus temaga või hirmutas mu tööriietus... olen ise oma koerte peal tähelepannud, et kuidagi ka nende keha keel väljendab küll mitte hirmu, pigem kui karjajuhi roll nende silmis minu suhtes kasvab. Hämmastav mida loomad edasi annavad oskamata suhelda inimkeeli. Vaid kõik on mõistetav keha keelest. Üks päev dresseerisin võõrast koera poe ukse taga. Imestasin, koera kuulekust, kes jäi ootama poeuksest väheke eemal.